Kalmõkkias: eestlaste külade ja budismi jälgi otsimas

Põikasin paariks päevaks Venemaa ühte vaesemasse provintsi Kalmõkkiasse, sest Ipatovo asus kohe Kalmõkkia külje all. Tahan vaadata, kas leiab mingeid jälge kunagiste eesti külade kohta Lääne-Kalmõkkias. Oli ju Laskurkorpuse komandör kindral Pärn päris Kalmõkkiast külast, mida eestlased kutsusid Sorikülaks. Teine huvi on seotud pealinnas Elistas asuva Euroopa suurima budistliku kloostriga – kui budismiusulised kalmõkid ikkagi on, kui palju budism tegelikult levinud on või surus nende eelmine ja värvikas president Kirsan selle neile lihtsalt peale.
Üleval fotol ongi kaks asja, milles poolest Kalmõkkia on Venemaal kuulus – male ja budism. Tegemist on endise Lenini väljakuga, mille Kirsan nimetas ümber budistlikult „7 päeva pagoodid“. Malendid on umbes poole lapse pikkused ning nendega võib seal platsil päriselt mängida.
Elistas elab kuskil 110-120 000 inimest. Venemaa linnade kohta haruldane seis, sest Nõuka ajal elas alla 100 000, tavaliselt selliste kaugete keskuste elanike arv ikkagi on vähenenud. Elistas on rahvaarv kasvanud maalt linna kolinute arvelt, kuigi noori kalmõkke lahkub palju Moskvasse ja Peterburgi. Huvitav, et viimase 20 aastaga on tekkinud oma Kalmõki kogukond Prahas, kus neid pidi elama 500 ringis, samuti ka Kanadas. Ühed läksid ees, seadsid sisse ning tuttavad on järgi läinud.
Peamine hotell on peatänaval asuv Elista. Sellel Nõukogude-aegsel hotellil on kaks korpust – üks renoveeritud, teine mitte. Esimeses korpuses vabu tube polnud. Pakuti ainult luksnumbrit, mille öö maksis 2700 rutsi (ligi 70 eurot), tavaline ühene maksis muidu 1200 rutsi (30 eurot). Saadeti mind teise korpusesse, seal vabu tube oli. Ühene maksis hinnakirja järgi 800 rutsi (20 eurot), aga mina kui välismaalane pidin maksma 1000 rutsi (25 eurot) öö eest. Tuba käis kah, ei nurise, olen Venes kaks korda kallima hinna eest saanud kaks korda hullemaid hotellitube. Pealegi on hotelli fuajees hingekosutavad tekstid teemal, et ära ole ülbe, armukade, vaenulik jne.
Tuttavad ütlesid pärast, et see teine korpus pidi olema paras litsilõks. Nagu vanasti käiakse ukse taga litse pakkumas. Ei tea, mulle küll keegi pakkumas ei käinud, hoopis sääsed kiusasid. Litsilõksu kuulsus pidi olema sellepärast, et selles korpuses pidid armastama käia lõõgastumas kalamarja salakütid Astrahanist.
Kalmõkid pidid õnneks oma pindalalt üsna suures, aga Venemaal ühes vähemasustatumas piirkonnas (päratud stepid!) olema rahvastikus korralikus ülekaalus. Keel pidi elama üsna hästi, kuigi Elistas eelistavad kalmõkid omavahel vene keelt rääkida. Aga see-eest maal pidi valitsema kalmõki keel, külades räägitakse seda kõikjal. Ka koolis pidi seda õpetatama. Ilmuvad kalmõkikeelsed lehed (vaata fotot), suuremate riigiasutuste seinal ripuvad kakskeelsed sildid.
Elista on selles mõttes huvitav koht Venemaal, et kuigi asub Moskvast vaid 2000 km kaugusel on see sisuliselt dead end. Lennukid lendavad ainult Moskvasse ning vaid neljal päeval nädalas. Raudtee on, aga rong Moskvasse käib kord nädalas. Kõige levinud transpordivahend sõitmiseks Moskvasse ja Peterburgi on buss. Moskvasse sõidab buss 20 tundi ja maksab 1600 rutsi (40 eurot), Peterburgi sõidab ligi 30 tundi ja maksab 2600 rutsi (65 eurot). Enamus rahvast kimabki keskusesse bussidega.
Kui on vaja kuhugi lennata, siis on neli varianti: sõita kas Volgogradi, Mineralnõie Vodõsse, Astrahani või Stavropoli. Vahemaa on suurtes piirides igale poole sama, 280-320 km.
Elistas endas pole näiteks autobusse. Kogu ühistranspordi moodustavad maršrutkad, mille pilet maksab 10 rutsi (25 eurosenti).
Kuna Kalmõkkia piirneb Dagestani ja Tšetšeeniaga, siis huvitusin kalmõkkide suhetest nende vennasrahvastega. Tuttavate sõnul on suhted „asjalikud, aga jäigad“. Mingit kaukaaslaste laiutamist kalmõkid ei luba. Kaukaaslased on seda aktsepteerinud ning erilist tülinat naabritega ei pidavat ajama.
Nagu üks kalmõkist tuttav ütles, on „Kalmõkkia ainus koht Venemaal, kus ei lubata lesginkat tantsida“. See olevat kaukaaslastele konkreetselt selgeks tehtud. „No kui nad tulevad kuhugi kohvikusse õhtul ja panevad oma lesginka peale, siis ok, me viisakalt lubame neil ühe tantsu teha, aga kui nad veel tahavad tantsida, siis juhatakse nad välja,“ ütles tuttav. Ega ma pead muidugi ei anna, et nii on, võib olla tuttav veidi uhkustas ka. Aga linna peal näeb kaukaaslasi küll üsna harva. Kuna siin eriti raha ei liigu ega suurt äri pole millegagi teha, siis võib olla kaukaaslasi Kalmõkkia eriti ei huvita ka.
Mongolite sugulased kalmõkid tulid siia steppidesse alles 17. sajandil. Enne elasid siin nogailased, üks Dagestani rahvastest (nn stepi-dagestanlased), kelle kalmõkid minema ajasid. 400 aastat tagasi tegid Kalmõki khaanid liidu Peeter I-ga ning sellest ajast saadik on nad sõbralikult venelastega koos elanud. Suhteid tumestab ainult Stalini küüditamine, kui peaaegu kogu kalmõki rahvas (eestlaste küüditamine oli nohu võrreldes sellega, mida Stalin Põhja-Kaukaasia rahvastega tegi) küüditati Siberisse. Ma veel kirjutan sest pikemalt.
Kui kellelgi on küsimusi Kalmõkkia elu-olu kohta, siis jätke kommentaaridesse, ma küsin järele ja annan teada!