Vestlused noortega Moskvas: venelastest ja kaukaaslastest + sotsioloogi kommentaar

Tänases Päewalehes ilmus mul pikem lugu ja kommentaar teemal kaks kuud peale Moskva noorte natsionalistide kaukaaslastevastast miitingut Kremli müüride all. Lõppes see teatavasti kaukaaslaste peksmisega ning kaklemisega miilitsa eriüksusega. 35 inimest sai kokku viga, sadakond inimest peeti kinni.
Panen siia väljavõtted mu jutuajamistest kahe loo kangelasega. Siis saab rohkem aimu, mis suunas vene võitlevad natsionalistid mõtlevad. Lühidalt panen otsa veel jutuajamise kahe noore kaukaaslasega Moskvas, kes on tihedalt seotud Molodaja Gvardijaga + kõike seda kommenteerib Moskva ühe suurima uuringufirma Levada Keskuse direktor, sotsioaloog Lev Gudkov. Täitsa huvitav oleks lugeda arvamusi, mida te arvate nende jutust!

DMITRI DEMUŠKIN (fotol) - 32-aastane, Moskvas tuntud kui staažikas venelaste õiguste eest võitleja, kes juhib ”Slaavi Liidu” (Slavjanski Sojuz, venekeelne lühend SS, tema kodulehekülg www.demushkin.com) nimelist organisatsiooni. Võttis aktiivselt osa Maneeži väljaku miitingust ning järgnevatest üritustest, mille eest istud kaks korda kolm päeva ka arestikambris. Demuškinil on väga vastuoluline kuulsus. Osad peavad teda tulihingeliseks natsionalistiks, teised nimetavad teda ”võimude kitseks” ning provokaatoriks.

”Meie yhiskonnas on tänaseks kisendav ebaõiglus, mis puudutab suhtumist P-Kaukaasia vabariikidesse. Fänni tapmine (Moskva Spartaki fänni Jegor Sviridovi) oli kõigest viimane piisk karikasse ja edasiste syndmuste detonaator. Fänne oli ka enne tapetud, aga see ei tekitanud selliseid reaktsioone.
On tekkinud olukord, kus kaukaaslased räägivad, et Venemaa on meie yhine kodumaa, aga näiteks Tshetsheenia see on tshetseenidele, Dagestan on dagestanlastele, aga Moskva on meie yhine kodu.
Yks riik ei saa elada nii, et osa rahvast elab kalifaadi seaduste jargi, aga teine euroopalike, yldinimlike väärtuste järgi. Eriti meie noored võtavad seda väga valuliselt.
Ingushteetia, Tshetsheenia, Dagestan on Venemaa riigieelarve jaoks mustad augud, sinna kaovad miljardid ja miljardid rublad iga aasta. Selle tõttu kannatavad, saavad vähem raha Vladimiri, Rjazani, Jaroslavli ning teised vene oblastid. Võim annab justkui mõista, et selleks, et me ka teile raha annaksime, te peate samuti lõhkama pomme, tapma ametnikke ja miilitsaid, siis me hakkame ka teile tähelepanu pöörama ja raha andma nagu P-Kaukaasiale.
Suvel tapeti jalgpallifänn Volkov, 1500 inimest kogunes Tshistõie Prudõle, syytasid kyynlad, aga mitte kedagi see ei huvitanud. Tapja, kes on Dagestani MVD (siseministeerium) kaastöötaja, on senimaani vabaduses ning jagab Dagestanis intervjuusid.
Aga kui juhtus Maneezhi valjak, siis kohe võttis Bastrõkin (Venemaa uurimiskomitee juht) nende syndmuste uurimise oma isikliku kontrolli alla, Putin sõitis fänni hauale – mis ajas paljud ikka väga muigama. Võimud suutsid kohe leida inimesi, keda kinni võtta ja kohus lasi nad vahistada. Võimud andsid nagu selge signaali, et vaadake, selleks et meil seadused töötaksid, peate te tuleme tänavatele ning andma OMON-ile (miilitsa eriüksus) molli, siis me hakkame liigutama.
Võim ise on segaduses, kes Maneezhil ikkagi olid. Birkujov ja Kolokoltsev (vastavalt siis Moskva miilitsa pressipealik ning Moskva miilitsavalitsuse ülem) teatasid, et seal ei olnud fänne, olid natsionalistid. Siseminister teatas aga üldse, et pogrommi korraldasid vasakradikaalid! Edasi kohtub Putin fänniühenduste esindajatega ning seda esitletakse kui yritust selleks, et kuidas edaspidi ära hoida Maneezhi väljaku syndmuste kordumist. Kui seal ei olnud fänne, siis miks te nendega peate midagi kokkuleppima? Kui seal olid ikkagi fännid, siis tunnistega, et presidendi adminstratsioon on kogu elu rahastanud nende organisatsioone ja nende liidreid, aga nyyd on nad kontrolli alt väljunud. Kremli jaoks oli see algusest peale väga ohtlik mäng, sest kui sa hakkasid juba maksma, siis sa pead seda tegema kogu aeg, sest nagu sa enam ei maksa neile, siis sa muutud nende jaoks peamiseks vaenlaseks, sest nad on raha maksmisega harjunud.
Kusjuures Moskva miilitsa (GUVD) juhid on ise täiesti ebaprofid nendes asjades. See oli ikka täitsa lõpp, kuidas ma nendega kohtusin! Minu vastas istus 5 GUVD juhtkonna liiget, neli neist kindrali pagunitega. Pidasid mulle kasvatuslikku loengute sellest, kuidas me lammutame Venemaad jne. Ja siis siseneb veel yks väga kõrge ametnik MVDist, istub ka maha, lööb kaega vastu lauda ja hakkab rääkima: ”Demushkin, mis te arvate, et me ei tea, mis te seal teete kogu aeg! Me oleme teie Udaltsovi juba neli korda see aasta kinni pannud! Me olete teie Baba-Jagad (nõid vene muinasjuttudes) Aleksejevat tead kui kaua juba jälginud ja me teame väga hästi, kelle kaest ta raha saab!” Saate isegi aru, et kui MVD kindral arvab, et SS ja Udaltsov (juhib Moskva vasakradikaalide antifašistlikku liikumist) ja Aleksejeva (tuntud inimõiguslane, Venemaa Helsingi komitee juth) on kõik yks ja seesama punt, siis pole sellisega võimalik midagi arutada.
Mina kyll ei oska vahet teha fanattidel ja rahvuslastel. Kas te teate mõnda vutifanatti, kes oleks antifashist? Mina kyll ei tea, nad ei osales fänniorganisatsioonides. Fänid on kõik de facto natsionalistid. Kõik vutihuligaanide suured yhendused on yhemõtteliselt parempoolsed.”

Mina: ”Mis see Maneeži väljak rohkem oli – protest kaukaaslaste või miilitsas valitseva korralageduse ja korruptsiooni vastu?”
”Mõlemat. Paljud ei saa aru Maneezhi syndmuste olemusest. ylestõus ei toimunud Maneezhi valjakul, ylestõus toimus inimeste teadvuses. Eelkõige praeguse võimu systeemi vastu, aga kaukaaslased on yhiskonna peamised ärritajad. Aga kõik saavad aru, et see probleem kaukaaslastega tekkis võimude poliitika tõttu. VVP (Putin) võim põhineb sellele, et ta lõi justkui korra maja Tshetseenias oma võiduka sõjaga (2000-ndate alguses). Lihtrahvas arvab täna teisiti – et Kaukaasia ei ole meiega. Mida on venelasel maha jäänud Kaukaasiasse, mis meil seal on? Meid vihatakse seal ju. Me maksame neile ju sisuliselt kontributsiooni.
Kui selliseid suuri kokkupõrkeid venelaste ja kaukaaslaste vahel Moskvas suudab MVD veel neutraliseerida, siis väikseid lokaalseid kokkupõrkeid mitte, sest nad ei saa iga nurga peale OMONi seisma panna. Neid toimub igal pool, tänavatel, elektrirongides jne.
Pärast Maneeži ma käisin koolis tuttava lapsel järel, kes õpib väga kallis lytseumis. Nii kaua kuni ootasin kuulasin, mida teised lapsevanemad arutavad. Jutt käis sellest, et Moskvas on praegu tohutud ummikud sellepärast, et Tshetsheeniast jaa Dagestanist saabus 10 000 autotäit noori pussitama ja peksma moskvalasi kättemaksuks Maneezhi eest.... Ja nende silmades oli seda arutades hirm. See on põhjuseks, miks raadio Business FM kysitlusele vastanutest 91 protsenti toetas Maneezhi. Ega siis skinheadid ei kuula seda raadiot.
Kaukaasia noored käituvad Moskvas, loomulikult Kremli loal, nii nagu meie oleksime siin kylas, aga mitte vastupidi! ”V kontake” (Venes populaarne suhtlussait) kogus grupp nimega “pussitage venelasi” 40 000 kontakti, enamus kaukaaslased. Kui nad venelasi niivõrd vihkavad, mida kuradi pärast nad ronivad siis siia?”

Mina: ”Milles kaukaaslased on syydi?”
”Selles, et nad sooritavad palju kuritegusid Moskvas, peavad ennast väga väljakutsuvalt yleval. Et nad piiravad meie rahvuse eluala areaali. Vot kui mulle räägitakse, et näe armeenlasest või aserist arst elab Moskvas, tal on kaks kõrgharidust, ravib meie lapsi, siis ma vastan alati, et ma ei vihka yhtegi inimest konkreetselt, mul pole isiklikult midagi tema vastu, ma suhtun kõigisse normaalselt kui inimestesse. Aga ma olen tendentsi vastu – et iidsed venelaste alad järjest rohkem islamiseeruvad, ma olen selle vastu, et miljonid inimesed Kaukaasiast kolivad elama Venemaale.
Ma vastan alati – ma eelistan, et Moskvas elaks 20 000 halba aserit, kui et 2 miljonit head aserit. Kaks miljonit on lihtsalt liiga palju, isegi väga haid inimesi. Kahjuks nad seavad ohtu minu rahva ellujäämise! 20 000 halba ei ähvarda, nendega hakkab MVD tegelema.
Moslemid elavad Tatarstanis, ja vaga hea! Aga miks peaks kuradi pärast Moskvas olema 300 mosheed, nagu yks islami kogukonna liider ytles?
Milleni Euroopa on viinud need teie väärtused ja tolerantsus? Visake ometi need juba prygimaele, enne kui on hilja! Saksamaa on juba Tyrgi, Prantsusmaa Alzheeria, Londonis näed tänaval ainult neegreid! Mis kasu on neist väärtustest, kui need ei aita kuidagi ellu jääda minu rahval? Kelle jaoks need on?”

Mina: ”Mis järeldusi Maneežist ja sellele järgnenud sündmustest teha võib?”
”See aasta tuleb murranguline, aga võim ei hakka veel siiski murduma. Ma arvan et 2012 saabub praeguse võimu suur kriis. Nad jätkavad natsionalistlike liikumise liikmete vahistamist, aga see surve tekitab ainult vastupidist reaktsiooni. Tekib tugev natsionalistlik opositsioon võimudele.
Oma hysteerikaga peale Maneezhi hirmutasid nad kõik ära Venemaal. See on tegelikult hea, sest seal kus on hirm, tekib vihkamine.”

Mina: ”Kelle vastu?”
”Võimu ja kaukaaslaste vastu.”

Mina: ”Kes nendele noortele, tihti alaealistele natsionalistidele autoriteedid on? Oma vanemaid nad kuulavad?”
”Noorte natsionalistide jaoks ei saa vanemad ega õpetajad juba selleparast olla mingid autoriteedid, et nad on enamuses Nõukogude kasvatusega. Autoriteedid on neile ikka vanemad seltsimehed. Kui anda asjale õige toon, siis tulevad noored ysna kiiresti sinuga kaasa, see pole mingi probleem.
Ma olen kirjutanud oma diplomitöö masside juhtimise teemal, sellest kuidas juhtide masside psyholoogiat! Ma olen erialalt psyholoog – ma olen lõpetanud MSGI (Moskva sotsiaal- ja humanitaarinstituudi, mis pole just väga tuntud kool), teine kõrgharidus on mul ärijuhtimise erialalt samast instituudis.
Lugesin seal ka loenguid monda aega, aga ametlikult olen ma nyyd käsitsivõitluse kooli direktor, õpetan muuhulgas noavõitlust (ta on isegi spordiföderatsiooni loonud – sportliku noavehklemise oma...) Väga nõutav spordiala praegu! (muigab) Tegutseme ametlikult, aga me ei reklaami ennast, et poleks asjatut tyli miilitsaga. Ajakirjanikke me kooli ei luba. Vaadake saidilt! (www. demushkin.com)
Meil on palju filiaale, igas õpib umbes 15 inimest. Me ei õpeta kaukaaslasi ega yldse mitteslaavlasi. Skinne ma ka yritan mitte võtta. Yritan võtta vanemaid inimesi ja adekvaatsemaid. Ma ei võta kunagi vastu kedagi, kes tuleb jutuga, et tahab õppida gasterbaitereid tapma. Ma ei ole selle pooldaja, et käia tänavatel tadzhiki kojamehi tapmas.
Skinnidest – ytleme nii, et ma mõistan nende vaateid, aga ei toeta nende meetodeid. Minu kasvatus ja väärtused ei luba tappa inimesi tänavatel lihtsalt rahvuse parast. Selliste mõrvade puhul lõhuvad nad ainult oma elusid – lõhutakse selle elu, kes tapetakse, ning lõhutakse selle elu, kes tapab, sest hiljem lähevad nad nagunii pikaks ajaks kinni. No ytleme, et lendasid kymnekesi vaesele tadzhikile peal ja pussitasid ta surnuks, aga pärast lähevad need kõik kymme slaavlast kes 12, kes 15 aastaks kinni! Kui palju nad oleksid saanud vene rahva jaoks kasulikku teha, aga nemad istuvad selle asemel tyrmis, ja kas yhe tadzhiki elu oli siis seda väärt? Mis mõte sellel on? Kui nad tapavad aastas sadakond aserit, siis öelge, millega see ähvardab peaaegu kahemiljonilist aserite kogukonda Moskvas? Mitte millegagi!”

Mina: ”Kas oleks parem kui P-Kaukaasia ei kuuluks Venemaa koosseisu?”
”Kysimus pole selles, kuidas oleks õige – nad ise lahkuvad Venemaa koosseisust lähiaastatel. Minu jaoks pole nad kunagi de facto olnudki Venemaa koosseisus. Me pole kunagi elanud tshetšeenide voi dagestanlastega rahulikult koos, miks me peaksime seda siis pyydma vägisi? Isegi Nõukogude ajal 1960-ndatel suruti suurtykkidega mägedes maha tshetsheenide vastupanu, kuigi sellest pole eriti räägitud. Meile on palju lähemaid rahvaid, keda me ei pyydnudki kinni hoida, aga selle asemel rabeleme meile vaenulike rahvuste Venemaal hoidmise eest! Me ei hakka kunagi nendega rahulikult koos elama. Venemaa põhiseadusesse tuleb sisse kirjutada, et venelased on Venemaa riikluse hoidmiseks põhirahvus (gosudarstvoobrazhuieshija natsija Rossii). Tshetsheeni ja tshuktsit ei yhenda ju miski.”

Mina: ”Venelasi on ju ligi 90 protsenti Venemaa rahvastikust, kus see oht on?”
”Oht on tegelikult tõsine. Kaug-Idas on tõsine Hiina oht, seal on juba kõikjal hiinlased. (Tegelikult see küll kuskilt välja ei paista!) Moskvas kuulub peaaegu kogu teenindussfäär kaukaaslastele – turud, laod, kauplused, söögikohad jne. Nafta-gaasikompleks – seal on puha juudid. Nagu ka finantssektoris. Võimudes ka – kas te näete voimude seas 90 protsenti venelasi? Ei nae! Presidendi administratsioon on peaaegu synagoog juba.

Mina: ”Siia kõrtsilaua sisse on keegi kratsinud suure haakristi märgi. Mis sa sellest arvad, miks seda märki Moskvas yha sagedamini kohtab?”
”Ärme räägi märkidest, räägime täiesti kohutavast ebaõiglusest yhiskonnas. Märgid iseneesest ei tapa kedagi. Ristisõdijad kandsid ka oma veristel retkedel ristimärki, aga ristiusust rahvas ju ei taganenud. Mis svastikasse puutub, siis slaavlaste usundites mängis see tähtsat rolli, oli Kolovrati mark. Aga fashism... Kui inimene astub välja oma rahva eest, tahab et ta elaks oma rahva keskel ja tahab seda rahvast kaitsta – kui see on fashism, siis mis teha, ju me siis oleme tõesti fashistid. Mida sellest karta! Me ei taha kedagi põletada gaasikambrites. Me tahaksime, et kaukaaslastel oleks siin ebamugav ja nad sõidaksid ara. Näidake mulle mõnda teist ideoloogiat, mis suudaks kaitsta minu rahvast?


ANDREI – 18-aastane, ligi kahemeetrine tõsiselt suur kutt, kes õpib arstiks. Palub oma perekonnanime mitte avaldada. Ta väidab, et on juba paar aastat aktiivne natsionalist, kuuludes Venemaal tuntud liikumisse illegaalse migratsiooni vastu (DPNI, mille ideoloogiline juht on Aleksandr Belov-Potkin, kellest ma kirjutasin Eesti Päevalehes täpselt kaks aastat tagasi, link artiklile on siin). Väidab, et osales Maneeži väljaku meeleavaldusel sellepärast, et „kaukaaslaste ülbitsemine Moskvas läks juba üle igasuguse piiri“. Kohtume Tverskajal kohvikus, kus meie ymber istub laudades silmnähtavalt palju kaukaaslasi.

”Fänni tapmine oli viimane tilk. See protest tõi selle tulemuse mida me tahtsime – fänne rynnanud kurjategijad vahistati lõpuks. Ma olen suga nõus, et rohkem oli Maneezh mitte konkreetselt kaukaaslaste vastu, vaid korralageduse ja korruptsiooni vastu miilitsas, MVDs.
See on OK, kui kaukaaslased saabuvad Moskvasse ametlikult tööle ja õppima, registreerivad ennast ja maksavad makse, aga kui nad elavad siin illegaalselt, tööl ei kai ning sooritavad kuritegusid, siis milleks neid? Meil on enda, venelastegi seas kyllalt selliseid!
Noored kaukaaslased panevad häbenemata netti yles videosid, kus nad Moskva metroos peksavad venelasi ning karjuvad “surm venelastele”. (Viitab kaukaaslaste organisatsioonile “Mustad kullid”, kes anti kohtu alla.)”

Mina: ”Mida teha?”
”Kaukaaslaste arvu vähendamine Moskvas ja yldse ka mujal Venemaal. VVP ja DAM (Medvedev) peaksid tagasi astuma, sest nende poliitika on avalikult russofoobne.
Ma olen kindel, et P-Kaukaasia tahak eralduda Venest. Kui nii läheb, siis see on muidugi Venemaa territoriaalse terviklikkuse lõhkumine. See peaks olema kõige äärmuslikum vahend, sest seejarel võib näiteks Jakuutia ja teised ka eralduda tahta.”

Mina: ”P-kaukaaslased on ju ka Vene kodanikud.”
”Mina jagan rahvuse järgi, kes on omad ja kes mitte. Vene kodanik võib olla ka indialane, kes sõitis siia ja sai kodakondsuse. Minu esivanemad on aga elanud siin tuhat aastat ja on ka Vene kodanikud, aga tema lihtsalt sõitis siia, ostis endale kodakondsuse ja palun väga saab selle kahe kuuga. See pole õige! See pole õige, et enam ei hakata passidesse rahvust märkima, me justkui hakkame kõik olema venemaalased.”

Mina: ”Kas Venemaa ja Vene Föderatsioon tähendavad sulle yhte ja sama?”
”Ma ei arva, et P-Kaukaasia või siis Jakuutia on Venemaa. Venemaa on kõik see, mis ei ole P-Kaukaasia, millega me oleme kogu aeg sõdinud alates tsaariajast. Me ei saa mingeid plusse P-Kaukaasiast, seal on enamus elanikke siiani Venemaa vastalised, kas avalikult või siis varjatult. Nad tahavad elada koraani järgi, elagu! Aga miks meile Venemaale sellised osad, mis tahavad elada shariaadi järgi, kus meid peetakse avalikult uskumatuteks ja ei taheta meie seadusi?
Võimude seas on kindlasti inimesi, kes saavad probleemidest aru, aga neil ei lasta seda teha. Korruptsioon on meil ikka megamõõtmetes. Kaukaaslased kasutavad seda ara, et neil lubatakse teha, mida nad tahavad. Keegi neile midagi ei tee selle eest.”

Mina: ”Äkki Moskva ei saa ilma võõtööjõuta läbi?”
”Aga miks Valgevene saab ilma võõrtöölisteta hakkama? Lukašenka on selles mõttes tubli, et neil on tugev migratsioonipoliitika ja kõigil valgevenelastel on tööd. Moskvas võiks siis kojameestena töötada kasvõi võõrtöölised Ukrinast, Valgevenest, neid peaks jätkuma, või siis venelased ise. Ma ei usu, et venelased ei taha töötada kojameestena, sest kui Kesk-Aasia vöörtöölisi polnud, kes siis kojamehed olid? Pealegi - räpane ei ole seal, kus koristatakse, vaid seal, kus ei visata prygi maha. Parem võiks propageerida armastust puhtuse vastu, mitte armastust võõrtööliste vastu. See on fakt, et enamuse kuritegusid sooritavad Moskvas kaukaaslased ja Kesk-Aasiast tulnud. Mu tuttavad, kes miilitsas töötavad, väidavad, et Moskvas 60-80 prossa kuritegudest sooritavad kaukaaslased. Lisaks toovad nad siia narkot ja igasugu haigusi.”

Mina: ”Miks just noored mässavad? Maneezhis oli ju väga palju alaealisi.
”Sest enamusele yle 40 vanustele on lihtsalt kõik juba ykskõik. Moskvas ja Venemaal on väga palju ykskõikseid inimesi. Noortel ei ole ykskõik, mis toimub Venemaal.”

Mina: ”Kes on sulle autoriteedid?”
Kindlasti vanemad selles osas, et kuidas elus edasi minna, kuidas hakkama saada igapäevaelus. Aga kui võtta ideoloogia, siis nemad minu vaateid ei jaga. Nemad arvavad, et minu ideoloogiaga võib elu väga kurvalt lõpetada. Nad teavad mu vaateid, aga DPNI-st (DPNI-i tegevust üritavad Vene võimud praegu keelustada) nad ei tea, ja see on väga hea praegu. Kui aga ideoloogiast.... (Mõtleb kaua) Suurt eeskuju polegi, vahest Hitler ja tema natsionaalsotsialism on mulle lähedane. Jah, ta pingutas mõnevõrra yle, sest ta tegi seda, mida poleks pidanud tegema (II MS), aga tema ideoloogia oli paljudes asjades õige. See, et meid nimetatakse fashistideks, see pole õige, sest fashismil pole midagi yhist natsionaalsotsialismiga. Võimud lihtsalt nimetavad meid nii, ja rahvas usub, et me olemegi.
Mina loen ennast natsionaalsotsialistiks. Jah, Hitleri tegevuses oli palju vastuolusid. Mis mulle ei meeldi – tema radikalism. Ei tohi võtta sellist seisukohta, et kõik juudid või siis araablased on halvad. A la et tahtis nagu paremini aga kukkus veidi halvasti välja.
Noorte seas, kes olid Maneezhil, oli tegelikult palju erinevate vaadetega inimesi, aga meid yhendas see, et meie arvates peab vene rahvas elama palju paremini kui praegu. Me silmnähtavalt liigume väljasuremise poole. Mma kardan et 50 aaasta pärast meid pole enam olemas või siis antakse meile eraldi oblast, näiteks nagu on Juudi autonoomne oblast ja öeldakse, et teie venelased, elage seal. Mina sellist saatust oma rahvale ei taha.”

Mina: ”Mis sa arvad Putinist, kelle võimu ajal sa oled yles kasvanud?”
”Ma näen seda, et mitte midagi pole yles ehitatud sellest, mis ta lubas. Vastupidi, väga palju on lihtsalt ära varastatud.”

Mina: ”Kuidas sust sai natsionalist?”
”Kui ma olin 14, ehk siis neli aastat tagasis, tuli mu isa tagasi Tshetsheeniast, kus ta sõdis. Ta tõi sealt palju videosid kaasa. Kui ma olin paari-kolme videot vaadanud, siis mul kujunes väga kindel natsionalistlik vaade. Need oli modzhaheedid tehtud videod, mis nad vangidelt kätte said. Pärast seda ma hakkasin lugema natsionaalsotsialismi teemalist kirjandust, lugesin Mein Kampfi läbi, hakkasin internetis kirjavahetust pidama, tutvusin ylikooli minnes DPNI ja SS-i inimestega. Kõige lähedasemad on mulle tundunud just DPNI eesmärgid ja vaated.
Veel yks probleem on selles, et paljud vene tydrukud eelistavad kaukaaslasi, sest nende meelest on nad ägedad, neil on tihti rohkem raha. Meid, vene kutte, peavad nad joodikuteks ja suitsetajateks. Mina isiklikult suitsetan, aga sellepärast, et ma olen poolenisti Kubani kasakate päritolu ja kasakatel on alati suitsetamine kombeks olnud juba põlvkondade kaupa. Aga ma ei joo üldse. Enamus mu sõpru DPNI-st ei suitseta ega joo.”

Mina: ”Mida su klassikaaslased su vaadetest arvasid?”
”Enamus mu klassivendi ytlesid, et kas sul, Andrei, pole enam millegi muuga tegeleda? Miks sa ei või lihtsalt enda jaoks elada? Vot see lause “ela enda jaoks” ajas mind raevu. Kui kõik meie esivanemad oleksid nii mõelnud, mis siis olnuks? Jah, ma olen sellega arvestanud, et mind võidakse maha lyya, aga kas siis peaks lihtsalt istuma kodus ja ootama, kui vene rahvaga on kõik?
Insituudis ma teatasin kohe, et ma olen natsionalist. Paari nädalaga teadsid kõik kaukaaslased 1.-6. kursuseni, et kooli ilmus natsionalist. Nad ytlesid et ok – meie ei puutu sind, sina ei puutu meid. Nyyd peale Maneezhi oli mul insituudis nendega veidi ytlemist, aga need ei lõppenud millegagi. Peale Maneezhi jagunesid ju kaukaaslased ise ka kaheks. Yhed ytlesid, et see oli fashishm ja ksenofoobia, teised aga, et seda oligi oodata.”

Mina: ”Kaklustes kaukaaslastega osaled?”
”Ei ytleks, aga saage aru, et seda tuleb nagunii Moskvas kõigil ette, mitte ainult natsionalistidel. Seni on kõik hästi lõppenud.”

Mina: ”Millesse sa usud?”
”Jumalasse. Ja sellesse, et mina, minu lähedased, minu rahvas, minu riik hakkab elama paremini kui praegu. Edasi tuleb alles pere.”

KANTEMIR HURTAJEV JA AZAMAN MINTSAJEV. Kantemir on rahvuselt balkaar, ta on Moskvas õppivate eri rahvuste kaasmaalaste ühenduse esimees. Rahvuselt tšetšeen Azaman on tema asetäitja. Nende ühendus on väga võimude meelne. Kaukaasiast noori õpib Moskvas kindlasti kõvasti rohkem kui 10 000 inimest, pakub Azaman.

Azaman: ”Sviridovi tapmine oli puhas olmetüli (vene keeles – bõtavuhha). Ilmselt oli vaja kellelgi seda ara kasutada. Neid rahvuslaste liidreid, kes õhutavad vaenu, tuleb lihtsalt vangi panna, kui vaja siis 20-30 aastaks. See oleks selge mark võimude poolt. Sest muidu noored näevad, et seda võib kõike karistamatult teha ning saavad julgust juurde. Õnneks täna on võimud aru saanud, et noortesse tuleb panustada ning see on meile avanud tohutud võimalused.
Meie organisatsioon teeb koostöös Molodaja Gvardijaga (võimupartei Ühtse Venemaa noorteorganisatsioon) projekti ”29” - see on see, mis võib reaalselt täna muuta noori, nende tulevikku. (Vene põhiseaduse 29. paragrahv ytleb, et Venemaal ei tohi õhutada rahvustevahelist vaenu.)”
Kantemir: ”Ei vasta tõele, et 80 protsenti moskvalastest toetas Maneezhi. Ma vaatasin VTSIOMi (suur Moskva uuringufirma) andmeid, seal oli, et 18-20 protsenti toetas, aga ka see on väga suur arv muidugi.
Ma tahan öelda, et see kõik on poliitiline asi, sest teatud marginaalsed jõud tahavad selle abil saavutada mingeid oma poliitilisi eesmärke valimiste eel. Need jõud võivad olla nii natsionalistikud kui ka liberaalsed, näiteks Jabloko korraldas Sviridovi 40 päeva mälestamise. Mõlemad jõud tahavad lihtsalt tähelepanu. Probleemid muidugi on rahvuste vahel, ksenofoobiat on. Aga seda on igal pool maailmas, täna võib olla Venemaal rohkem kui varem, aga see ei ole nii, nagu paljud seda esitavad, et venelased ja kaukaaslased ei saa ega suuda koos elada. See on vale.”
Azaman: “Peamine probleem minu arust on selles, et noortel pole tegevust, tööd. Need kes tulid Maneezhile, need olid kutid, kellel polnud muud midagi teha. Noored, kes käivad tööl, kellel on elus mingi eesmärk, nemad ei lähe väljakutele miitingutele.
See on Nemtsov, kes kasutab selliseid asju ära. Täna tuleb aidata neid kahte inimest (peab silmas VVP ja DAM), kes tahavad riigi jaoks midagi ära teha, sest selge, et yksi nad kõike ei jõua. Kui meie, noored, hakkame lihtsalt jõlkuma Ohhotnoi Rjadil (kaubanduskeskus ja metroojaam Maneeži väljakul), jooma seal õlut, yhesonaga niisama aega surnuks lööma, siis meie riik lihtsalt laguneb ära, meil pole tulevikku. Neile tuleb rakendust leida. Noortele tuleb töökohti luua. Keegi tahab meie suurt riiki seemiselt tylli ajada, aga see ei õnnestu! Võimu pole vaja õpetada, mida ta peab tegema või keda kinni pidama. Võim teab ise väga hästi, mida peab tegema.”
Kantemir: ”Enamus Maneezhil olid ju koolilapsed. Nad ei tea ju veel midagi, kuidas saab öelda, et nad olid võimudega rahulolematud? Nad elavad oma myytides, keegi juhib neid nukuteatris nukke.”

Mina: ”Mida arvate sellistest vene natsionalistide väidatest, et noored kaukaaslased sõidavad Moskvasse kokku ja sigatsevad siin jne?”
Azaman: ”Inimesi on erinevaid, kindlasti on ka selliseid idioote. Ka kaukaaslaste hulgas, kes on Moskvasse sõitnud, on teatud hulk, kuigi mitte suur, lurjuseid. Lihtsad need halvad kutid hakkavad silma. Need on mittekultuursed kaukaaslased, kes niimoodi karjuvad ja kaklevad. Lihtsalt tarku kaukaaslasi Moskvas ei märgata. Ma olen Tshetsheeniast, mulle on antud selline kodune kasvatus, et ma pean alati pysti tõusma, kui ruumi siseneb vanem inimene, ykskoik mis rahvusest, ma ei ropenda kunagi tytarlaste või vanemate inimeste juuresolekul. Täna saabuvad Moskvasse aga tihti noored, kes on syndinud või siis yles kasvanud sõdade ajal. Nad on kaotanud oma Tshetsheenia kasvatuse, nad ei tea meie traditsioone. Nad käituvad samamoodi halvasti ka teiste kaukaaslastega. See on perede probleem. Selge, et kui Tshetsheenias oli raske, polnud tihti midagi syya ning oli vaja elementaarselt ellu jääda, siis need traditsioonid ja kasvatus jäid tagaplaanile. Aga nyyd tehakse meil juba väga head tööd noortega.”
Kantemir: ”Me kogu aeg räägime oma noortele, et tuleb käituda korralikult Moskvas, ei ole vaja avalikes kohtades lesginkat tantsida. Osa noored venelased kirjutavad oma hädad ja probleemid selle arvele, et on olemas kaukaaslased. Aga nemad pole ka selles tegelikult syydi, vaid massimeedia eesmärgipäraselt töötab selle heaks, et luua stereotyype kaukaaslastest venelastele. Sellega viiakse inimesed lihtsalt kõrvale reaalsetest probleemidest. Eriti tegeles Vene massimeedia sellega 1990-ndatel, nyyd on olukord paremaks muutunud, aga endiselt on ksenofoobiat ajakirjanduses siiski palju. Kui peale möödunud märtsi metrooplahvatusi korraldasid Kaukaasia tudengid doonoriaktisooni, siis tuli NTV võttegrupp kohale, tegid pika reportaazhi, aga pärast ei näidatud midagi. Meile öeldi, et otsustati, et seda ei ole vaja näidata.”
Azaman: ”Väga palju sõltub meediast, sest meil on ju nii, et kui telekast öeldi, et “valge”, siis kõik võtavadki valgena, öeldakse et “must”, kõik võtavad mustana.”

Mina: ”Kas Maneezhi väljaku sündmused tekitasid hirmu?”
Azaman: ”Muidugi esialgu oli. Mu õed ei kainud ylikoolis loengutes mõnda aega, karstin neid isegi poodi lasta. Me soovitasime paljudel, et istuge kodus, kui rahuneb.”

Mina: ”Kuidas sellesse suhtute, et Venemaa põhiseadusse kirjutada sisse vene rahva eriline roll?”
Kantemir: ”seda ei ole vaja, sest põhiseaduses on praegu kirjas, et kõik inimesed, olenemata rahvusest, on Venemaal võrdsed seaduse ees. Vene keel ja kultuur on nagunii a priori domineeriv Venemaal, me kõik räägime vene keeles, loeme vene keeles kirjandust. Erilise rolli rõhutamine põhiseaduses – seda räägivad provokaatorid. (Selline ettepanek tõstatud 17. jaanuaril Medvedevi kohtumisel duumasaadikute ja senaatoritega-J.P.) Tuleb lihtsalt järgida seadusi ja kõik läheb hästi.”

INTERVJUU SOTSIOLOOG LEV GUDKOVIGA - Venemaa ühe suurima uuringufirma Levada-keskus direktoriga.

Milline on keskmise venemaalase suhtumine sündmustesse Maneeži väljakul?
Suuremas osas tekitab see hukkamõistu ja hirmu. Toetab ja tunneb kaasa neile, kes tulid väljakule, 28 protsenti küsitletutest üle Venemaa. Moskvas on see pilt veidi keerulisem. Siin arvas viimase küsitluse järgi 38 protsenti, et need oli protestiaktsioonid mittevenelaste sooritatud kuritegude ja miilitsas-siseministeeriumis valitseva korruptsiooni vastu. 33 protsenti nimetas seda ultranatsionalistide ja fašistide väljaastumisteks. 62 protsenti mõistis need aktsioonid hukka, aga 25 protsenti toetas.
See Maneeži asi on ilming, mis on keerulisem, kui võib esialgu näida. Taandada see kõik ksenofoobiale või fašismile, see ei näi mulle õigena. Muidugi ksenofoobiat on selles, on ka fašismi elemente, aga minu arust on juhtunu iseloom selline, et täpsem oleks seda nimetada ”segatud agressiivsuseks”.

Mis te selle all mõtlete?
Põhimõtteliselt oli see valitsusvastane väljaastumine korrumpeerunud režiimi vastu, aga see ei olnud suunatud mitte võimu vastu, vaid kaukaaslaste või siis laiemalt sissesõitnute vastu. Teisisõnu öeldes – koer ei haugu peremehe peale, vaid koer haugub nurga peale!
Ksenofoobia tase Moskvas on üsna kõrge, see on selge. Putini ajal on see tõusnud märgatavalt, kuna migratsioon on siin suurem kui kuskil mujal Venes. Siin on lihtsalt nii tugev nõudlus võõrtööliste järele. 40-45 protsenti Moskva tööjõulisest kohalikust elanikkonnast on kõrgema haridusega. Järelikult on tugev vähekvalifitseeritud tööjõu defitsiit, Moskva ei saa ilma nendeta hakkama. Probleem selles, et agresiivsus on suunatud põhiliselt just kaukaaslaste vastu, ja mitte ainult sealsete töömigrantide vastu, vaid ka sealsete eliidi esindajate vastu, kes on äärmiselt korrumpeerunud. See eliit on Kremli poolt ”hästi toidetud”, kusjuures teades, et nad on sisuliselt bandiidid võimul, kes on loonud Moskvas oma enklaavid rahvuskaaslastest. Nad käituvad tõepoolest Moskvas väga ülbelt. Aga paljuski on kaukaaslaste agressiivsus ka kaitsereaktsioon diskrimineerimisele. Tekibki selline kinnine ring, mis ise toodab järjest juurde agressiivsust. Kusjuures see agressiivsus moskvalaste poolt, mille on esile kutsunud kaukaaslased, valatakse tihti välja usbekkide ja tadžikkide peale, kes on nõrgemad ja vaiksemad ning ka vähem kriminaliseerunud.
Tuleb arvestada ka vene natsionalismi propagandat, millele toetub Putini režiim. See on üks osa praeguse autoritaarse režiimi legitimatsioonist. Kõik need jutud – Venemaa tõuseb põlvist, et Putin on vene natsionalist positiivses mõttes, rahvusliku tõusu illusiooni loomine jne. See on rahvusliku alaväärsuse kompleks, mis on seotud NSV Liidu lagunemisega, sest venelased olid ju enamurahvus NSV Liidus. Kreml, kes mängis osavalt sellel kompleksil, aitas muidugi kaasa ksenofoobia kasvule. Uuringud näitavad et 20 aastaga on ksenofoobia tase kasvanud Venemaal kaks korda.

Kes on need 25-30 protsenti inimestest, kes toetavad kaukaaslaste-vastaseid meeleolusid?
Nendel pole erilisi tunnuseid. Neid on igas ühiskonnakihis, igas haridustasemel ja igas vanuses. Veidi rohkem on noori ehk nende seas – noortest toetab 36 protsenti, aga kõige vanemas vanusegrupis 18 protsenti.

Miks ei protesteerita siis otse korrumpeerunud võimu vastu?
Esiteks on hirm.

Kaukaaslaste vastu pole?
Ei. Nad ei ole selline legitiimne objekt. Ühiskonnas valitseb teatud skisofreenia, Moskvas vähem, mujal rohkem. Ühelt poolt eksisteerib demonstratiivselt kõrge Putini ja Medvedevi tegevuse heakskiitmine, teiselt poolt aga kantakse oma rahulolematus, sotsiaalne agressiivsus üle ametnike, ametiasutuste peale, kelle tegevusega ollakse väga rahulolematud.
Maneeži olulisus on selles, et senised natsionalistlikud ja ksenofoobsed loosungid, mis ei kogunud miitingutele ja marssidele kunagi nii palju inimesi, ühendati poliitiliste loosungitega ning kokkvõttes tuli üsna võimas poliitiline liikumine. Selle taga võib olla mingi organisatsioon ja uued liidrid, mis ei allu enam kuidagi Kremlile.

Kes on neile autoriteedid?
Praegu ei ole näha neid, pole aru saada, kelle järel nad lähevad. Putini autoriteet on aga järsult vähenenud selle publiku silmis.

Mida Kreml ette võib võtta?
Esimene asi – riik üritab nad kontrolli alla võtta. Teiseks – otsesed keelud, näiteks kogunemiste keelamine. Aga need ei anna erilist tulemust, sest noorte vastu on selliste meetoditega väga raske saada. Ainult miilitsameetoditega selle vastu ei saa. Kindel on, et see pole mööduv nähtus. Võivad isegi parteid tekkida selle pinnal, aga Kreml ilmselt ei lase neil väga areneda või siis võtab ise mõned loosungid üle ja luuakse midagi Rodina 2 (natsionalistlike loosungitega Vene riigiduumasse 2003. aastal pääsenud partei, mis loodi Kremli poolt-J.P.) moodi surrogaat.

Kellele sellised arengud on kasulikud?
Selgelt on näha, et osa bürokraatiast pole rahul praeguste asjade seisuga riigis ning sellega luhu suunas asjad arenevad. Nad tahaksid oluliselt tugevamat riigi võimu, oluliselt natsionalistlikumat poliitikat. Selge, et nad on moderiniserimise vastu, aga neile ei meeldi ka Putini režiimi ajal tekkinud meeletu korruptsioon. See on bürokraatia selline alumine ja keskmine tase.

Mida küsitlused näitavad, millised meeleolud veel Venemaal praegu valitsevad peale silmatorkava agressiivsuse kasvu?
Kindlusetus tuleviku ees. Kindlustatud sotsiaalsete kihtide seas paistab välja hirm ja pingulolek, sest nad saavad aru, et Putini ajal loodud režiim see ei too enam arengut, pole perspektiivi, suurte probleemide lahendamisega ei tegelda, püsib kartus repressioonide ees. See sissetulekute vool, ks tuli ütleme aastatel 2002-2007, see on seiskunud. Kohtud on sõltuvad, aga kohus on väga tähtis omandi garantiina. Kui te aga ei saa olla kindel oma omandi säilimises, siis te ei hakka investeerima majandusse jne. Majandus elab paljuski spekulatiivse kapitali arvelt ja toorainesektori arvelt. Eriti väike ja keskmine äri praktiliselt ei arene, sest nemad tunnevad administratiivset pressingut kõige rohkem.
„Putini põlvkonna“ noorte seas on näha väga tugevat kadedust – nad tahaksid elada nagu noored Euroopas, nad on seda näinud-teavad, aga ei saa, neid ei lasta teenida, sest sissetulekud jaotuvad väga ebaõiglaselt. Paljudel on alaväärtuskompleks, mis on segunenud etniliste eelarvamustega. Kaukaaslased on justkui sümboolselt sellise „päästiku“ rollis nende jaoks.

Teadlane Aleksandr Auzan võttis 2000-ndate teisel poolel kasutusele väljendi Putini nö ühiskondlikust lepingust rahvaga – võim kindlustab teile elatustaseme pideva tõusu, aga teie olge poliitiliste nõudmiste koha pealt vait! Kas see kehtib veel?
Ütleme nii, et see on pandud kahtluse alla. Kusjuures mitte vaeste poolt, vaid just nende poolt, kes on üle keskmise kindlustatud või isegi rikkad, kes tunnetavad praegu režiimi ebastabiilsust. Ausalt öeldes mulle ei meeldi see lepingu jutt, sest kes kellega üldse kokku leppis?
Seejuures 85 protsenti meie küsitlustele vastanutest arvab, et neil pole mingit võimalust mõjutada asjade käiku Venemaal. See tekitab apaatiat, ükskõiksuse tunnet. Mingit vastupanu meeleolu rahva seas küll ei ole. Kaks kolmandikku venemaalasi elab väikelinnades ja külades, kus inimeste konsolideerumuse tase on väga madal. Seal on endiselt väga tugeva paternalistlik suhtumine. Seal vastupidi inimesed peavad riigi poole pidevalt pöörduma abi järele, kui neil tekivad ükskõik mis probleemid. Paradoskaalne, aga protestimeeleolud sunnivad seal hoopis veelgi rohkem riigile lootma.

Mida arvab Eesti saadik Moskvas kahe riigi seisudest, kolm aastat peale kriisi 2007

Tegin paar nädalat tagasi intervjuu Eesti suursaadikuga Moskvas Simmu Tiigiga. Intervjuu ilmus 2. veebruaril ehk siis Tartu rahu 91. aastapäeval. Panen siia üles intervjuu täisteksti. (Fotol on suursaadik Simmu Tiik Eesti Moskva saatkonna ühe väärtuslikema maali taustal. Tegemist on Peterburi kunstiakadeemia professori Konstantin Gorbatovi (Stavropol 1876- 1945 Berliin) postimpressionismist ja juugendstiilist mõjutatud sadamavaatega.)

Tartu rahuleping sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel 1920. aastal, aga see ei tähendanud veel diplomaatiliste suhete sõlmimist. Need sõlmiti peaaegu täpselt 90 aastat tagasi, 1921. aasta veebruaris, kui Moskvas alustas tööd Eesti saatkond, üks esimesi välissaatkondi üldse Nõukogude Venemaal. Samas majas töötab saatkond ka praegu. Kas ja kuidas seda ümmargust tähtpäeva tähistatakse?
Tasasel ja tagasihoidlikul viisil, nagu eestlastel on kombeks. Ühte väikest ning kaunist silma ja südant rõõmustavat üllitist kavandame ka, aga seda ei tahaks ette ära sõnuda.

Kuidas te kirjeldaksite lühidalt Eesti-Vene suhteid neli aastat pärast 2007. aasta sündmusi, kui need suhted jõudsid madalseisu?
Rahulikum ja tsiviliseeritum, kui ma mäletan.

Kui mäletate? Kas see tähendab võrdluses 2008. aasta suvega, kui te tulite saadikuks Venemaale?
Ei, minu mälestused algavad 1960-ndatest aastatest (naerab). Aga kui rääkida Eesti-Vene riikide suhete seisust, siis muidugi võrreldes alates 1990-ndate algusega, kui diplomaatilised suhted taastati, on need suhted praegu kõige rahulikumad ja tsiviliseeritumad.

Mis oli eelmise aasta kõige positiivsem moment Eesti-Vene suhetes?
Kõige positiivsem moment oli laias laastus see, et ei juhtunud midagi halba, midagi ebameeldivat, millel oleks olnud laiemaid tagajärgi. Mis puudutab president Ilvese 9. mail Moskvas käimist (Hitleri-vastase Suure Isamaasõja lõppemise 65. aastapäev – J. P.), siis sellest mõeldi enne nii ja naa, aga nagu ma lootsin ja arvasin, siis ei olnud see mitte ainult õige samm, vaid see läks ka parimal võimalikul viisil korda, sest Venemaa näitas üht oma kõige tugevamat külge, milleks on külalislahkus. Kui on pidupäev, siis nad oskavad olla külalislahked.
Teine meeldejääv asi oli see, et kui Venemaal oli eelmine aasta võib olla kõige raskem moment – ma pean silmas lõõmanud maastikutulekahjusid –, siis Eesti suutis käituda tsiviliseeritult ja inimliku naabrina, andes jõukohast abi. Võib-olla esmakordselt Venemaa ajaloos leidis Venemaa endas jõudu ja tahtmist nii Eesti kui ka teiste välisriikide abi väärikalt ja heameelselt vastuvõtta, seda õigesti kasutada ja väga inimlikul kombel ka tänada. Ma arvan, et see ongi see, mida meil kahe riigi suhetes on vaja – olla igas olukorras inimlikud naabrid. Võttes arvesse ajaloo taaka, pole see lihtne, aga seda enam tahaks seda näha.

Eelmisel aastal käisid Eestis terve rida kõrgeid Venemaa esindajaid – riigikontrolli juht, ekspeaminister Stepašin, Venemaa Raudteede juht Jakunin, Venemaa ettevõtjate ja töösturite liidu juht Šohhin, Pihkva kuberner Turtšak, president Medvedevi tollane nõunik Reiman, riigiduuma delegatsioon. Ammu pole Venemaalt sellist taset Eestis nähtud. Kas see näitab, et Venemaa on muutnud taktikat Eesti suhtes?
See näitab, et Venemaa kõrgete riigitegelaste jaoks pole Eesti reisisihina enam tabu. See on veel üks normaalsuse väljendus. Iseasi, kui palju neist mitteametlikest või väheametlikest külaskäikudest konkreetset tulu tõuseb kahepoolsetes riikidevahelistes suhetes. Seda ei tasu võib olla kiirustades üle hinnata, sest ühe, isegi kõige ametlikuma visiidi käigus pole võimalik saavutada isegi pooli asju nendest, mida oleks vaja pikemas perspektiivis saavutada Aga märgina läbikäimise normaliseerumisest on need igal juhul tervitatavad. Ka Venemaal käis eelmisel aastal täiesti arvestatav hulk Eesti riigiametnikke.

Mis te arvate, kui kaua pikeneb veel see kurb „saavutus”, et juba 20 aastat ehk siis Eesti taasiseseisvumisest saadik pole Venemaa poolelt toimunud ühtki visiiti Eestisse presidendi, peaministri ega isegi välisministri tasemel? Lähema viie aasta jooksul õnnestub suhteid selliselt seada, et mõni Vene riigijuht tuleb visiidile või pigem mitte?
Vaatamata oma ametile olen ma tugevalt selle vastu, et liigselt afišeerida kõrgtaseme kontakte. Nendest on küll palju rõõmu ajakirjandusele, eriti fotograafidele ja telemeestele, kuid ma pean palju olulisemaks seda, mis reaalselt meie patuse maa peal toimub, mis inimeste igapäevast elu mõjutab. Ja siin on tulemused üsnagi positiivsed. Näiteks kasvas eelmise aastal juba esimesel poolaastal Venemaa turistide arv Eestisse poole võrra ja kahepoolne kaubavahetus ligi kolmandiku võrra. Mainides neid arve mõnele lääne kolleegile, ahhetavad nad ainult ja nimetavad neid unenäoliselt headeks tulemusteks. Need arvud näitavad meie suhete praktilist edasiminekut. Tähtsam on tulemus kui kõrgetasemelised visiidid.

Kõrgetasemeline visiit aitaks neid arve ehk veelgi parandada, eriti kaubavahetust. Venemaal loetakse eelkõige ju märke, näiteks seda, et Kreml kutsus Läti presidendi Zatlersi külla!
Ma ei taha midagi lõplikku öelda, aga kui ma vaatan kas või näiteks Läti presidendi aastalõpuvisiidi tulemusi, siis üheks asjaks, millega Riias väga rahul oldi, oli selle visiidi ajal saadud lubadus vähendada Lätile müüdava gaasi hinda tingimusel, et nende tarbimine on samal tasemel 2007. aastaga. Aasta alguses selgus, et ilma mingi tipptasemel visiidita tehti sama otsus ka Eesti kohta. Kumma riigi tulemust nüüd kõrgemalt hinnata? See jäägu teiste otsustada.

Võtame vastupidi – kui aktuaalne on peale riigikogu valimisi märtsis Eesti välisministri või peaministri visiit Venemaale?
Jällegi, ma ei tahaks neid võtta eesmärgiks omaette. Ühelt poolt oleks see märk sellest, et suhted liiguvad sinnapoole, mis on kahele naaberriigile kohane, aga teiselt poolt, mis puudutab käegakatsutavaid tulemusi, siis jõuame tagasi samasse kohta – visiidil on mõtet ainult siis, kui sellega on võimalik saavutada midagi, mida pole võimalik saavutada ilma visiidita. Ja see nõuab üsna hoolikat kaalumist.

Kui juba Läti presidendi Zatlersi Moskva-visiidile jutt läks, siis kas möönate, et Lätil on praegu paremad suhted Venemaaga kui Eestil?
Ei mööna.

Paljudel on küll selline mulje!
Vaatame seda näiteks sügisel. Ei ole niivõrd tähtis see, mis Moskvas alla kirjutati Vene ja Läti poole vahel, vaid see, mis reaalselt toimuma hakkab.

Mida peate praegu kõige olulisemateks küsimusteks Eesti-Vene kahepoolsetes suhetes?
Kõige olulisem on see, et inimesed igalt elualalt saaksid omavahel ilma liigsete tõketeta suhelda, et lennukid lendaksid, rongid sõidaksid, autod veereksid. Et oleksid normaalsed suhted tolli ja piirivalve vahel. Kõik see, mis parandab inimeste igapäevase elu kvaliteeti.
Mis puutub lepingutesse, siis kõige lähemal sadamasse jõudmisele on uus kahepoolne sotsiaalkindlustuse ehk pensionikindlustuse leping, mis peaks asendama vana, 1993. aastat pärit, ajale jalgu jäänud lepingu, sest pensionikindlustuse süsteemid on vahepeal oluliselt muutunud mõlemas riigis. See et sadamale kõige lähemal, ei tähenda veel muidugi, et on tehtud.

Keda ja kui paljusid see leping puudutab?
Neid on neljakohane arv inimesi mõlemal pool piiri. Puudutab peamiselt neid, kes on töötanud ja oma pensioni osaliselt või täielikult välja teeninud ühes riigis, aga hiljem on ta siirdunud või siirdumas elama teise riiki.

Teadaolevalt on Eesti-Venemaa vahel töös umbes 20 kahepoolset dokumenti, millest osa ootavad lihtsalt jõustamist Venemaalt. Kuidagi ei suuda jõustuda näiteks kahekordse maksustamise vältimise kokkulepe. Miks see venib?
Tundub, et see seisab selle taga, et Vene pool pole täna veel veendumusel, et on õige aeg selle jõustamiseks. Eesti poolelt on minu mäletamist mööda kõik selleks vajalikud protseduurid ammu tehtud.

Te ütlesite, et eesmärk on et lennukid lendaksid, rongid sõidaksid, autod veereksid. Mida saaks teha, et need rohkem lendaksid, sõidaksid ja vuraksid?
Möödunud aasta lõpus hakkas käima Peterburi ja Helsingi vahel kiirrong Allegro Soome Raudtee ja Venemaa Raudteede ühistöös. See rong mitte ainult ei sõida kiiresti, vaid kõik piiri- ja tolliprotseduurid toimuvad rongi liikumise ajal. See on ju puhas rõõm, sest inimestel saab sellest parem. Seal ei ole enam vaja nii nagu kahjuks meil Tallinna-Moskva rongiga, et rong seisab Narva ja Ivangorodi piirijaamades mitu tundi. (Sõiduplaani järgi peatub rong Narvas piirikontrolliks 45 minutit ja Ivangorodis tund – J. P.)
Mu jutu mõte on selles, et seda kogemust tasuks lähemalt uurida. Ja kui me ei saa Vene poolega kohe kaubale, et rakendada mõlemapoolselt taolist praktikat Tallinna-Moskva rongis, siis mis võiks takistada meil juurutamast seda praktikat näiteks enda poolel?

Te peate silmas ühepoolselt?
Jah. Hea tahte, inimsõbralikkuse ja euroopalikkuse märgina, et rong ei peaks seisma Narva jaamas, vaid et see kontroll toimuks Narva ja Jõhvi või Narva ja Rakvere vahel. Minu arust väärivad ka meie oma kodanikud hea tahte märke. Ma kujutan ette, et see nõuab kindlasti teatud mobiilse aparatuuri muretsemist tolli- ja piirivalveametnikele, aga kui suutis Venemaa selle muretseda, siis küllap suudame ka meie.

Välisminister Paet ütles sügisel intervjuus Interfaxile, et ta ei nimetaks puuduvat Eesti-Vene piirilepingut kõige ärritavamaks teguriks kahe riigi suhetes, kuigi loomulikult oleks hea, kui lepe oleks jõus. Mis on teie meelest siis see kõige ärritavam tegur?
Mõlemapoolselt meie liigne ärrituvus. Mõlemal pool piiri ärritutakse liiga sageli asjade peale, mille üle väga erutuda ei tasuks. Lihtsalt igaks juhuks ärritutakse. Viimasena tuleb meelde Venemaa presidendi Medvedevi ukaasiga välja antud nimekiri Venemaa piiriäärsetest aladest, kus välismaalased ei saa maad omandada. Kui asja natukenegi uurida, siis tuleb välja, et tegemist pole mitte millegagi uuega, vaid lihtsalt 2001. aasta jõustunud Vene maakoodeksi normi täpsustamisega, mis nimetab konkreetselt need piiriäärsed alad, kus piirang kehtib. See ülesanne anda välja selline ukaas oligi seadusega juba 2001. aastal pandud Venemaa presidendile, mida ta nüüd ka tegi, kuigi see võttis kaua aega. Tänase seisuga ei näita ükski analüüs, et välismaalaste õiguste olukord Venemaal oleks seeläbi kuidagi halvenenud. Pigem võib see olukord isegi paraneda, sest kui enne ei müüdud välismaalasele maad kogu piiriäärses oblastis, siis nüüd on selgelt välja toodud need rajoonid oblastist, mida see piirang puudutab.
Muidu aga... ka ärrituvusega on läinud lood siiski paremaks. Märtsis seisavad Eestis ees riigikogu valimised ja nii palju kui Moskvast paistab, siis on Vene poolelt suhtumises Eestisse märgatavalt vähem närvilikkust ja rapsivat lähenemist kui eelmiste Eesti parlamendivalimiste eel. Ja ka Vene ajakirjandus on Eestisse suhtunud viimase aasta jooksul suhteliselt avatuma pilgu ja rahumeelse lähenemisega. Kohati mulle tundub, et viimastel kuudel on Eesti poolel Venemaa suunas närvilikkust olnud rohkemgi kui Venemaalt Eesti suunas. Mis on ka mõistetav, sest Venemaal on oluliselt rohkem naabreid kui Eestil ja ei saa kogu aeg nõuda, et kogu nende tähelepanu keskenduks vaid meile.

Piirilepingust veel. Samas intervjuus Interfaxile ütles Paet, et Eesti pool on valmis arutama uusi mõtteid ja ideesid selle kohta, kuidas võiks jõustada piirilepingu, ja see võiks toimuda tuleval aastal (s.o 2011. aastal – J. P). Selge, et Paet pidas silmas, et pärast valimisi. Millises suunas need uued mõtted ja ideed võiksid minna?
Viisakas inimene on alati valmis oma naabriga suhtlema viisakalt ja avatult. Kuigi Eesti poolelt on asi selge, me oleme piirilepingu alla kirjutanud ja selle ratifitseerinud, on igati loomulik, et kui Vene poolel on uusi mõtteid, siis me võime neid mitte ainult kuulata, vaid ka isekeskis arutada ning pärast ka koos Vene kolleegidega. Kõik võib ajas muutuda. Kindlasti on kas või rahvusvaheline praktika piirilepingute asjus vahepeal muutunud. Asi pole kindlasti ju piirijoones, et kus see kulgema peab, aga mis puutub asja vormistuslikku külge, siis ei saa välistada, et midagi võib teha paremini. Kas see on kasulik, kas see on meie huvides, ei oska ma vastata täna ega homme. Samuti ei tahaks ma öelda, et me ei tohiks sel teemal oma naaberriigiga kunagi rääkida.

Kas teile tundub samamoodi, et Venemaa jaoks on piirilepingu mõlemapoolne ratifitseerimine hulga olulisema tähtsusega kui meile? Et Venemaa jaoks oleks see justkui kahepoolsete suhete nurgakiviks.
Jah, sest nagu ma aru saan, on see neil tegemata tööde virnas lauanurgal nähtaval kohal. See ei ole Eesti suhtes unikaalne, sest Venemaa on sihiks võtnud oma maismaa- ja merepiiri, mis on maailmas kõige pikem, lõpliku vormistamisega võimalikult kiiresti võimalikult kaugele jõuda. Võtame kas või näite eelmisest aastast, kui saadi Norraga kaubale merealade piiritlemises Barentsi meres. See oli teema, mis oli laual ja selle ümber piike murtud juba 40 aastat – aga lahendus leiti. Või võtame veidi vanemad lood piirilepetest Hiinaga, mis olid ülimalt keerulised ja rasked. Sellega saadi ka hakkama.

Jagate te oma kolleegi, Venemaa Eesti suursaadiku Juri Merzljakovi eelmise sügise optimismi, kui ta lootis piirilepingu probleemi lahendamist tänavu pärast riigikogu valimisi?
Selles osas, et lahendus saabub kunagi peale valimisi, ma jagan tema optimismi. Et see just pärast tänavusi valimisi juhtub, selles ei saa kumbki riik eraldi kindel olla. Nagu elu on näidanud, on piirileping teema, kus kiirustav optimism pole kunagi kasu toonud.

USA president Obama kohtus möödunud kevadel Prahas, pärast USA-Venemaa tuumarelvade piiramise lepingu allakirjutamist Medvedeviga, 11 Ida-Euroopa riigi presidendiga, ka Eesti presidendi Ilvesega. Obama üks põhilisi sõnumeid oli neile, et tuleb loobuda stereotüüpidest suhtumises Venemaasse, nagu üritab seda teha Obama ise. Et venelaste kartmine on vananenud, mineviku igand. Kas teie Eesti suursaadikuna Venemaal, olete sellise lähenemisega nõus?
Mina arvan, et täiesti sõltumatult sellest, mida ütleb Obama, on Eesti riigile ikka ja alati kasulik suhtuda Venemaasse ja kõikidesse teistesse riikidesse maailmas pragmaatiliselt ning langemata stereotüüpide ohvriks. Mis puutub kartmisesse, siis ma poleks seda ametikohta vastu võtnud, kui ma Venemaad või venelasi kardaks. Eriti naaberriigina ei tohiks me kunagi minna seda lihtsamat teed pidi, et vaatame Venemaad suure musta kastina ning katsume temaga hakkama saada nii, et kleebime sinna peale ühe sildi. Täpselt sama kahjulik on Venemaad kujutada ka idüllina. Püüame lihtsalt oma naabrit vaadata avatud silmadega ja näha, et siin on kõike. Vahetegemine, mis on mis ja kes on kes – see on see, mis edasi viib.

Kas ja kuidas mõjutavad meie suhteid Venemaaga see asjaolu, et Leningradi sõjaväeringkonna raketibrigaadid vahetasid eelmisel aastal olemasolevad Totška-nimelised raketisüsteemid lühimaarakettide Iskander vastu, mis ulatuvad vabalt lendama mis tahes kohta Eestis? Sõjalisest seisukohast muutus olukord kardinaalselt, sest Totškad suutsid lennata vaid veidi üle Eesti piiri ja suurematele Eesti linnadele mingit ohtu ei kujutanud.
Kahtlemata see, kui meie lähedusse ükskõik mis ilmakaares paigutatakse relvad, mille laskeulatusse jääb Eesti, mõjutab meie suhteid selle riigiga, kelle käes asub päästik. Samas loodan ma, et see mõjutab meie suhteid minimaalselt, sest kõige paremad relvad on need, mis vaikivad, ja vaikivatest relvadest on kõige paremad need, mille kohta me saame maksimaalse tõenäosusega arvata, et nad vaikima ka jäävad. Selles suunas tuleb lihtsalt tööd teha.

Tänavuse aasta ilmselt kõige ilusam hetk Venemaal eestlastele on ilmselt Jaani kiriku taasavamine Peterburis. Miks see on meile oluline?
See on Eestile väga oluline kuupäev, sest kunagi, enne Esimest maailmasõda, oli Peterburi eestlaste jaoks üks suurimaid linnu seal elanud eestlaste arvu poolest ja väga tähtis keskus eesti kultuuri jaoks. Jaani kirik on meile tähtis kas või seal õpetajana töötanud Jakob Hurda poolest, sest vaevalt me oleksime see rahvas, kes me oleme, ilma Hurda kogutud pärandita. Ma arvan, et iga endast lugupidav rahvas peab oma juuri mäletama. Teiselt poolt ma arvan, et samavõrra kui räämas Jaani kiriku varemed Peterburis olid meile häbiplekiks, samavõrra väärikaks märgiks meile on oma endises ilus taastatud kirik.
Minus isiklikult on see ka pisut fundamentaalsem märk meie kultuurialaste suhete kahepoolsusest, tegelikult laiemalt ka administratiiv-poliitilistest suhetest. Praegu räägitakse Venemaal moderniseerimisest palju, aga paljud eestimaalased on Venemaa moderniseerimises osalenud juba 18. sajandist saati. Tuletame meelde, kui palju oli Eestimaalt pärit mehi mitte ainult Venemaa maadeuurijate seas, vaid ka Vene riigiaparaadi kõikides harudes. Mulle ei meeldi, kui me seisame varbad sissepoole ja räägime ainult sellest, kuidas Venemaa on meid sajandite jooksul mõjutanud ja mida meile kõik teinud. Ma arvan, et sama kehtib ka vastupidi, et ka meie oleme Venemaad sajandite jooksul üsna oluliselt mõjutanud ja ilma selleta poleks Venemaal paljusid asju, mis meile nende juures meeldib.

Eelmisel sügisel jooksis läbi uudis, et Venemaa pakkuvat Eestile ühise ajalookomisjoni ideed. Lätlased võtsid selle ettepaneku aasta lõpus vastu. Mida Venemaa ikkagi täpselt pakkus ja kui ametlik see pakkumine oli?
Ei ole ametlikult küsitud ja ei ole ametlikult vastatud. Ma saan kinnitada ainult seda, et Eesti ja Venemaa ajaloos on teatud ühisosa, nagu naabrite vahel ikka juhtub, ja saan kinnitada seda, et see osa väärib uurimist ja selles on kohta rahvusvahelisele koostööle. Aga kuidas seda organiseerida, seda peavad kokku leppima ajaloolased ise.

Kas Tallinna linnapea Savisaare rahaküsimisskandaal ja Venemaa Raudteede juhi Jakunini väidetav osa selles on kohtumistel Vene diplomaatidega teemaks kerkinud?
Ei ole. Minuga pole Moskvas keegi sellest juttu teinud.

Kuidas on Venemaa muutunud selle kahe ja poole aasta jooksul, mis te olete saadik olnud? Mis on teie jaoks kõige olulisemad muutused?
Minu kahe ja poole Moskva-aasta jooksul on kapitalismi rattad Venemaal vaikselt edasi jahvatanud ja igapäevaelu mugavusi üha juurde loonud, kuigi kaugeltki mitte kõigil pole raha nende nautimiseks. Teiselt poolt on globaalne masu Venemaad pisut rohkem räsinud kui Eestit. Meil oli õnneks töös eurole üleminek. Selline üldhaarav mõttestatud tegevuse programm on kriisi ajal nii toeks kui ka vitamiiniks. Venemaal midagi nii mastaapset ja kardinaalset käsil polnud ega ole. Eks osalt ka seetõttu – lisaks tulekahjudele, Kaukaasia kandist pärit muredele ja nõukogudeaegse infrastruktuuri kuue kärisemisele – on siinses ühiskonnas eelnevast rohkem tunda väsimust ja tüdimust.

Isegi saatkondade töötajad kaovad Moskva öösse

Midagi uut nägin Moskvas! Suur linn, inimesi kaob siin suht tihti. Aeg-ajalt on ikka postidel või seintel kuulutusi, et otsitakse kedagi taga. Aga esimest korda nägin, et saatkond otsiks taga oma teadmata kadunud diplomaati! Nagu kahjuks on juhtunud Peruu saatkonna noore kaastöötaja Sergioga. Kole lugu, kui juba saatkondade töötajad teadmata suunas jäljetult kaovad.... Foto tegin endise šokolaaditehade Kransõi Oktjabr alal, millest hakkab saama Moskva kesklinnas üks popimaid ajaveetmiskohti. Suvel saab sellest kindlasti hitt. Kirjutan sest kohast millalgi pikemalt koos fotodega. Asub see Lunastaja kiriku juurest mööda jalakäijate silda üle Moskva jõe, kohe Peeter I kuju all. Ilmselt see peruulane siis seal peokohas kadus, foto rippus seinal mitte väga kaugel Moskva ühest šikimast ööklubist Rai.
Üks reliktifoto ka. Midagi väga kodust tuli meelde, kui nägin seda vanamoodsat faxi Kuveidi uudisteagentuuri korrespodendi Moskva-kontoris. Sa mu meie! Meelde tuli aasta 1993 ja see kui ma läksin tööle BNSi ja meie vana armas, sama värvi faksiaparaat, mis oli küll juba siis olaliselt moodsam kui see siin fotol. Ja vaadake kui armas rull on faksil, et paber hooletult põrandal ei lainetaks. Korralik mees see Kuiveidi kolleeg!

Fotoreportaaž Peterburi Jaani kirikust vähem kui kuu aega enne avamist – vaata, milline kirikusaal välja näeb!

Kuu aega enne avamist näeb taastatud Peterburi Jaani kiriku saal välja nagu suur helgetes toonides kooliaula, õige kiriku välimuse saab see järgmise paari nädalaga. Käisin kirikut seest vaatamas sel esmaspäeval. Panen siia üles hulga fotosid, sest ega enamus Eesti inimesi ju ette ei kujuta, milline kirik seest välja näeb. Kogu oma ilus saavad kirikut kõik näha ETV otsereportaažist 20. veebruaril.
Ehitajad lõoetavad praegu kiriku siseviimistlust. Hele kirikuruum on praegu täiesti tühi. Eestis valmistatud hõbehallis toonis altar on osadena juba kohal, aga üles hakatakse seda panema veebruari alguses. Suured uhked lühtrid peaksid kohale jõudma sel nädalal. Nendegi ülespanek, nagu ka pinkide paigaldamine (koos lisatoolidega mahub saali istuma üle 500 inimese), tehakse samuti lähinädalatel. Kui kõik need valmis tuleb veel Peterburi linnavõimudelt ametlik kasutusluba saada.
Kuigi Jaani kiriku pidulik avamine 20. veebruaril koos president Ilvese külaskäiguga tundub ehitajate jaoks lähenevat hirmuäratava kiirusega, on kiriku taastamise rohkem kui kümme aastat tagasi algatanud Jaani Kiriku Fondi esimees Jüri Trei rahulik. „Ma olen täiesti kindel, et kõik saab õigeks ajaks valmis,” ütles Trei mulle esmaspäeval, kui käis ehitust üle vaatamas. Suur, vähemalt viiemeetrine altaritagune rist lamas esialgu veel tulevase altari asukohas põrandal. Et see ikka ilusti sobiks ja seisaks õigesti, ajasid ehituse tellija Eesti Kontserdi esindajad ja ehitajad risti korraks püsti. Kõik jäid rahule. Samuti ehitust kontrollima tulnud kiriku uue sisekujunduse autor Juta Lember ütles nähtu kohta: „Olen enam-vähem rahul.” Selge, et ehitajate töö kvaliteet pole ehk selline nagu Eestis, sest häid ehitajaid, ja hulgakaupa, on Venemaal väga raske leida.
Juta Lember oli tagasihoidlik, sest tegelikult näeb kirikuruum oma heledates toonides väga sümpaatne ja kodune välja. Üle- või alapingutamist ei hakanud silma. Külalised peaksid rahule jääma.
Üks, mis külastajaid kindlasti üllatab, on sissepääs. Oleme harjunud, et kiriku peauks juhatab kohe ka suurde kirikusaali. Jaani kirikus on teistmoodi. Peauksest satutakse kõigepealt esimesele korrusele, kus asuvad tööruumid ja külalistetoad. Kirikusaali saamiseks tuleb mööda treppi tõusta korrus ülespoole. Õnneks on mõeldud ka puudega inimestele, kes saavad üles sõita liftiga.
Jaani kiriku taasavamisele on oodata 400 külalist, teiste seas on kutse saadetud Peterburi kubernerile Valentina Matvijenkole. Aasta tagasi Peterburi soomlaste kiriku taasavamisel Matvijenko igatahes osales.
Lisaks külalistele on avamisel 200 osalist ja esinejat, nii et kirik peaks kindlasti saama puupüsti täis. Esimesest jumalateenistusest teeb, nagu juba ütlesin, otseülekande Eesti Televisioon, kes sellelaadset ülekannet pole Venemaalt iseseisvalt kunagi varem teinud.
Jaani kirikut käis nädalavahetusel esimest korda üle vaatamas ka Peterburi eesti koguduse uus pastor Raino Kubjas, kelle tulevaseks teiseks koduks kirik saab. Seda juhul, kui viisade ja tööloa vormistamisega kõik laabub – veel üleeilse seisuga tõdes Kubjas, et praegu puudub kahjuks selgus, millal vajalik paberimajandus korda saab. „20. veebruari ürituse puhuks organiseeris Eesti Kontsert mulle ühekordse viisa, aga kuidas edasi, seda ma veel ei tea,” rääkis ta. „Kavatsengi minna juba lähiajal peapiiskopiga kohtuma, et natukene selles osas targemaks saada.” (Selguse huvides – Rainoga rääkis mu kolleeg Jan Tallinnast.)
Jaani kiriku taastamise rahastamisskandaali kohta ütles Jüri Trei ilusti, et kõige tähtsam on praegu kiriku taasavamine. „Et siin kõlaks eesti keel ja eesti muusika nagu sada viiskümmend aastat tagasi,” lausus Trei.
Esmaspäeval anti ametlikult kirikule üle ka kirikutornis rippuvad 18 kella, millest suurim kaalub 90 kilo. 40 000 eurot maksma läinud kellad on valmistanud Saksamaa Karlsruhe kellavabrik, mille meister Günther Granz timmis kellamängu kohapeal peaaegu nädala jagu.
Paris ilusti ja kajavalt üle kvartali kõlanud kellamäng käib moodsa tehnika jargi. Mingit kellameest nagu Lible pole Jaani kirikul vaja. Kellad on ühendatud Yamaha klahvpilliga – nii kuidas seda nagu klaverit mängid, nii löövad üleval ka kellad. Mängi mida tahad!
AGA NÜÜD FOTODE JUURDE

Jüri Trei näitab kirikusaali - selline heledates toonides ta siis ongi. Taga see lava ongi tulevane altariosa.

Selline näeb välja kirikussali tagumine osa.

Kirikusaali tagumine osa rõdult vaadates, saab aimu üksiti ka rõduosast.

Jaani kiriku elu kaks tulevast peategelast: kirik-konsterdisaali värske nö direktor Eesti Kontserdi (mis ametlikult kirikut haldama hakkab) poolt Zoja Tumanova ja tema sekretär Mari.

Sisekujundaja Juta Lember ehitaja ja Eesti Kontserdi esindajaga.

Nii, rist on edukalt tulevasel altaril prooviks püsti aetud!

Risti püstiajamine polnud kerge.

Jüri Trei risti taustal.

Kohalik töömees puhkab tulevase altarilava lihvimisest. Kirikusaalil on parkettpõrand.

Kohalikud naismaalrid annavad viimast lihvi kiriku trepikojale, kust tõustakse peauksest kirikusaali.

Jaani kiriku tornis, keskel prillidega kellameister Günther Granz.

Jaani kiriku 18 kella.


Sellist toredat kõla pakuvad need kellad.

Meeldetuletuseks ka milline on taastatud Jaani kiriku välisilme tänavapoolt.

See on kellegi tore nali. Nimelt levitab keegi Peterburis taolist kaarti Eesti kiriku toetuseks. Kas on kellelgi aimu, mis kirikut on kaardil kujutatud?

Moskva lennujaamades võtab turvakontroll nüüd rohkem aega

Mõned tuttavad on juba küsinud, kuidas terroriakt Vene suurimas, Domodedovo lennujaamas (24. jaanuari pealelõunal, 35 hukkunudt, üle 150 vigastatu) on mõjutanud turvameetmeid Moskva lennujaamades. Küsimustel on olnud praktiline mõte, et kui kaua peab nüüd rohkem aega arvestama.
Mul on eile õhtust, kui Šeremetjevo lennujaama kaudu Moskvast ära lendasin. On küll turva karmima ja võtab veidi rohkem aega.
Kõigepealt seisis miilist metalliotsijaga juba Aeroekspressi rongi väravas. Varem pole sellist asja olnud. Kõiki rongiga saabunuid paluti peatuda ning üks (!!) miilits libistas kiiresti väikse metalliotsijaga hõlmaalused läbi kõigil. Kuna olin üks esimesi rongilt tulijaid, sain ruttu läbi, aga taga paistis päris järjekord tekkivat. Kujutage ise – üks miilits ja tuhat inimest rongilt. Ma ei kujuta ette, mis siis tekkis, kui oli vaja keegi läbi otsida? Kogu järts oleks kinni peetud niikaua? Miilits oleks ise sel juhul pasunasse saanud. Ja mida ta leidiski sellega, et korra-kaks siuh-säuhh mantli alt mult läbi lasi? Piuksus nagu muiste, aga ei midagi, mine edasi!
Järgmine läbiotsimine oli lennujaamade terminaalidesse sisenemisel, nö Aeroekspressi terminaali lõpus. Seal oli suure lennujaama peale kaks pagasi läbivaatamise masinat ja turvaväravad. Jube aeglaselt läks. Kuigi rahvast oli vähe, passisin seal kümme minutit. Aga kui juhtub palju lennukile tulijaid olema, mis siis? Vähemalt 30 minutit, usun. Pakun, et nii see hakkab varsti konflikte tekitama, kui reisijad nii kaua ootama peavad. Vene inimesed on ju äkilised.
Rohkem ekstraturvat polnud. Eks sama seis on ka Domodedovos ja Vnukovos.
Ahjaa – wifiside oli Šeremetjevos kõikjal välja lülitatud, ükski internetikohvik ei töötanud. Üks töötaja poetas, et see on terroriakti pärast. Ei tahaks uskuda, et nii jääb... Nagu ikka Venes – algul pingutavad üle, pärast lasevad juba täitsa ülejala.
Tegelikulut pidi reeglite järgi kõikides Venemaa lennujaamades olema selline kord, et lennujaama sisenejad tuleb läbi otsida. Väljaspool Moskvat ja Peterburi paljudes lennujaamades selline kord ka kehtib. Moskva lennujaamades kontrolliti paar-kolm aastat tagasi samuti kõiki sisenejaid, aga väidetavalt tekitas see palju nurinat inimeste seas ja lennujaamad lõpetasid selle ära.
Iseasi, kas see oleks ära hoidnud Domodedovo rünnaku. Võib olla jah selles konkreetses kohas poleks rünnakut toimunud. Oleks lihtsalt teine samasugune rahvast täis koht leitud, kus turvameetmed lõdvemad.

Panen siia otsa ka tänases Päewalehes ilmunud minu loo terroriakti järelkajadest.
MIKS ON MOSKVAST SAANUD KÕIGE TERRORIRIKKAM SUURLINN MAAILMAS?
Venemaa pealinna Moskvat võib maailma suurlinnade seas julgelt nimetada terroristide lemmiksihtmärgiks või siis vähemalt kõige hõlpsamaks sihtmärgiks.Muidugi kui Bagdad ja Kabul kõrvale jätta. Aga need linnad on hoopis teises staatuses kui Moskva, mis pole siiski sõjategevuse piirkond.
Viimase kümne aasta jooksul on Venemaa pealinnas toime pandud üheksa suuremat terrorirünnakut, lisaks on õhku lastud kaks Moskvast väljunud reisilennukit ja pandud pomm kolmele reisirongile. Sealhulgas viimase poolteise aastaga on toime pandud kolm suurt terroriakti. Ei New York, Madrid ega London, mis on alates 2001. aastast samuti terrori ohvriks langenud, pole pidanud üle elama sellist seeriat, kuigi terroristide üksikud rünnakud neile linnadele on olnud mastaapsemad kui Moskvale.
Enam-vähem kõikide Moskvas toimunud terroriaktide taga on nähtud Põhja-Kaukaasia islamivõitlejate kätt ning osa terrorirünnakute korraldajaid, kui nad on ellu jäänud, on ka süüdi mõistetud. Erandiks pole ka esmaspäevane terroriakt Domodedovos, milles hukkus eilsetel andmetel 35 inimest. Seni on peamine versioon, et lõhkekeha pani lennujaamas plahvatama enesetaputerrorist, nagu kümme kuud tagasigi ohvriterohketes metroorünnakutes Moskvas.
„Selliste terroristide tegevusloogika on selline, et neid on väga raske ennetavalt hävitada,” ütles Moskva politoloog Aleksei Makarkin. „Need on väiksed grupid, kes aeg-ajalt tuletavad ennast meelde rünnakutega Põhja-Kaukaasias või üritavad tungida ka Moskvasse.” Makarkin rõhutas, et pole igikehtivat retsepti, kuidas selliseid terroriste ette välja peilida ja hävitada. „Kui hävitada praegu näiteks üks selline grupp, siis kaob terroristlikust ketist vaid üks jupp,” lausus Makarkin.
Moskva sõjandusekspert Mihhail Timošenko ei usu, et Domodedovo plahvatuse organiseerisid lihtsad islamivõitlejad, kes tema sõnul on lõpetanud vaid „koraani lugemise lühikursused”. „Need olid külmaverelised professionaalid,” väitis Timošenko. Eksperdi sõnul viitab sellele ainuüksi rünnakukoha valik, sest suurt lennujaama on raskem kaitsta kui näiteks metrood. Lennujaam on üks suur läbikäiguhoov, eriti Moskvas. Teiseks valiti Timošenko sõnul meelega rahvusvaheliste lendude saabumissektor, lootuses, et hukkunute või kannatanute seas on välismaalasi, et saada rünnakule suuremat vastukaja välismaal. Samal eesmärgil valiti väga oskuslikult plahvatuse aeg, kui saabunud oli neli-viis rahvusvahelist reisi ja rahvast oli väga palju, märkis Timošenko.
Arvude järgi tegutsevad Vene jõustruktuurid islamiterroristide vastu justkui edukalt. Jaanuari keskel teatas Vene sisevägede ülemjuhataja kindral Nikolai Rogožin, et eelmisel aastal hävitati Põhja-Kaukaasias üle 30 islamiterroristide grupi ning üle 300 võitleja. Jaanuaris on juba teatatud vähemalt kolme suure grupi hävitamisest Dagestanis. Sellega seoses viitasid mitmed Moskva eksperdid pärast rünnakut Domodedovole, et jõuametkonnad astuvad vanale rehale: asunud jõuliselt võitlema terroristidega Põhja-Kaukaasias, unustavad nad muu Venemaa justkui ära, ning et plahvatus võib kõmatada ükskõik millises Venemaa osas. Selline seis Venemaal praegu kord juba on.
Kremli poolt aktsepteeritava liberaalse partei Parem Tegu (Pravoje Delo) üks juhtidest, tuntud politoloog Georgi Bovt märkis, et tema meelest kestab endiselt „välja kuulutamata terrorisõda Venemaa vastu”, kuigi terrorismivastane operatsioon Tšetšeenias lõppes president Medvedevi käsul juba peaaegu kaks aastat tagasi. Justkui vastuseks Bovtile ütles Venemaa ühe võimsama islamiusuliste organisatsiooni Venemaa Islamikomitee esimees Geidar Džemal, et terrorirünnakute peatamiseks tuleb „lõpetada sõda Põhja-Kaukaasia vastu, mida peetakse varjatult Venemaa massimeedias, ning rahvustevahelise vaenu üles-kütmine”.
Viimane mõte on väga tõsine etteheide, eriti detsembris üle Moskva kandunud kaukaaslastevastaste meeleavalduste taustal. Üks Moskva suuretiraažiline kõmuleht avaldas eile esiküljel suures kirjas küsimuse: „Kas Domodedovo-rünnak oli vastus Maneeži väljakule?” Viidati 11. detsembri pogrommile Kremli müüride kõrval, mis oli vene natsionalistide viimaste aastate suurim meeleavaldus.
Üldine ksenofoobia kõige selle taustal kaukaaslaste vastu ainult kasvab. Seda enam, et Putin valis selgelt poole, viies lilli venelasest jalgpallifänni hauale, kelle tapsid Moskvas detsembri algul väidetavalt kaukaaslased. Venemaal toimub selgelt vene natsionalismi legaliseerimine, millele islamivõitlejatest enesetaputerroristid ainult kaasa aitavad.
Veel võib arvesse võtta, et suur terroritegu alustas Venemaal suurt poliitika-aastat, mille lõpuks peaks selguma, kes saab 2012. aasta maist Venemaa uueks presidendiks – kas jätkab Medvedev või tuleb Kremlisse tagasi praegune peaminister Putin.
Eriti huvitav on jälgida, kuidas mõjutab terrorrünnak täna ja homme Mevdedevi esinemist Davosis ülemaailmsel majandusfoorumil. Medvedev peaks seal Vene ajakirjanduse andmetel esitama oma majandusprogrammi ja ideed, kuidas meelitada Venemaale rohkem välisinvesteeringuid.
Levinud on arvamus, et natsionalistide meeleavaldusi ja nüüdset terrorirünnakut kasutatakse ära sisepoliitiliselt „korra tugevdamiseks”, mis tähendaks nuuti igasugustele radikaalidele, samuti liberaalidele, kes on Venemaal radikaalidega võrdsustatud.
Huvitav on jälgida, mis muutub Venemaa kõikvõimsas julgeolekuteenistuses FSB-s, mis on suurte terroriaktide ettevalmistamise järjest maha maganud. Kas hakkavad pead lõpuks lendama Putini lemmikasutuses või hoitakse endiselt omasid, nagu on kombeks?

Venemaa 2011 - 10 olulisemat sündmust ja arengut

Pakun taas minu arvates kümmet kõige olulisemat sisepoliitilist sündmust ja arengut tänavu Venemaal (Venemaa välispoliitikat puudutava jätan teadlikult kõrvale). Tegemist on loomulikult minu subjektiivse valikuga. Küllap iga Venemaa-arengute vastu huvi tundja suudab seda kritiseerida ning pakkuda välja oma nimekirja olulisimatest sündmustest-trendidest. Laske käia ning jätke loo alla oma kommentaar.
(Meeldetuletuseks - koostasin Venemaa Top 10 sündmuste edetabeli ka eelmisel aastal. Siin on selle link ). Igaüks saab hinnata, mis läks täppi ja kus läksin alt.)

Miilits kaob ajalukku
48 aastat järjest tähistati Nõukogude Liidus ja Venemaal 10. novembril miilitsapäeva. Kui kõik läheb president Medvedevi plaanide järgi, siis tähistati miilitsapäeva kaks kuud tagasi viimast korda, sest 1. märtsist saab Venemaal miilitsast politsei. See on ajalooline hetk, sest ilmselt paljudele seostub kunagine Nõukogude riik siiani Nõukogude miilitsaga.
Suurt sisulist muutust ümbernimetamine Venemaal kahjuks kaasa tuua ei saa, sest kaader jääb samaks. Ümbernimetamise üks põhjus on selles, et miilitsa maine on Venemaal põhjas mis põhjas. Miilitsate omavoli on muutunud niisama lahutamatuks igapäevaelu osaks Venemaal nagu ka korruptsioon. Moskvas näitas üks eelmise kevade küsitlus, et täielikult ei usaldanud miilitsat mitte üks vastaja... Tihti kardavad inimesed miilitsaid rohkem kui kurjategijaid.

Kas Medvedev või Putin või hoopis keegi kolmas?
Venemaa järgmised presidendivalimised toimuvad 2012. aasta märtsis. Esimest korda valivad naabrid presidenti kuueks aastaks, mitte neljaks aastaks nagu seni. Just järgmine president avab näiteks 2014. aastal Sotši taliolümpiamängud.
Kuna Venemaal tõelise konkurentsiga valimisi ei peeta, siis saame hiljemalt juba tänavu aasta lõpuks teada järgmise presidendi nime. Nagu praegune president Medvedev ja eelmine president, peaminister Putin on ise korduvalt öelnud, siis nad istuvad maha, arutavad ning otsustavad, kelle kord on valitseda Kremlit 2018. aastani. Sest on selge, et võimueliidi kandidaat võidab igal juhul suure ülekaaluga, olgu selleks või Putini autojuht, nagu üks Moskva politoloog kunagi tabavalt märkis.
Levinud arvamuse järgi on kaks varianti: kas saab Medvedev õiguse teiseks ametiajaks või tahab Putin tagasi vanale kohale. Venemaa on aga niivõrd ettearvamatu maa ning riigijuhtide otsuste tegemise protsess nii varjatud-salajane, et ei tasu ka väga imestada, kui Venemaa saab uue, neljanda presidendi. Kuigi see on muidugi vähetõenäoline. Venemaa üks tuntumaid välispoliitikaeksperte Fjodor Lukjanov näiteks ütles mulle hiljuti: „Kõik räägivad, et Putin tuleb tagasi, aga mulle tundub, et luuakse mingi täiesti uus võimuskonstruktsioon, milles Putin hakkab aga kindlasti olulist rolli mängima.“

Kodanikuliikumiste mõjujõud suureneb
Üks Venemaa eelmise aasta märkimisväärsemaid trende oli kodanikuliikumiste mõju suurenemine. Selle üle võib vaielda, kas need olid tõelised võidud või lasti neil lihtsalt näida kodanikuliikumiste võitudena, et auru ühiskonnas välja lasta, aga „nominaalselt“ olid need võidud: Peterburis Gazpromi pilvelõhkuja ehituse üleviimine, läbi Himki metsa kiirtee rajamise ajutine peatamine, Lukoili asepresidendi autoavarii uurimise taastamine, narkomaanide vastu võidelnud Uurali noormehe vangist vabastamine jne. See trend kindlasti jätkub, aga mingeid süsteemipurustavaid või poliitilisi võite kodanikuliikumised muidugi ei saavuta. Aga suur asi seegi, et sellised liikumised aitavad Venemaal inimestel murda vabatahtlikku vangistavat lepet: riik mind ei puutu ja mina ei puutu riiki ega ei sega end vahele. Sellise positsiooni muutumine järjest rohkemate inimeste seas on juba suur võit Venemaa jaoks.

Rahvustevahelised konfliktid jätkuvad
Kaukaaslaste vastased (tegelikult ka Kesk-Aasia võõrtööliste vastane) 11. detsembri rahutused Moskva kesklinnas tekitasid Venemaal probleemi, mis on ilmselt üks tõsisemaid viimase kümne aasta jooksul. Kiiret ja head retsepti selle lahendamiseks pole, mis tähendab, et tõenäosus selliste rahutuste uuesti tekkimiseks on väga suur. Neid ära hoida on riigil väga raske, sest noortel äärmuslastel pole mingeid selgeid struktuure, mida oleks võimalik mõjutada. Tegemist on üsna stiihiliste väljaastumistega, millele on vaja vaid ajendit. Aktsioonide kordumist toetab ka Venemaal järjest leviv trend, et kuna riigile ja miilitsale loota ei saa, siis kipuvad inimesed ise vägivalla abil oma probleeme lahendama.
Kaukaaslased ja Kesk-Aasia võõrtöölised istuvad seni Moskvas ja teistes suurlinnades vaikselt, nad ei vastanud peamiselt vene rahvusest noorukite vihaaktsioonidele. Mis juhtub aga, kui nad alustavad alandatud uhkuse sunnil kättemaksuaktsioone? Mida rohkeb lastakse juhtuda vihaaktsioone „võõraste“ vastu, seda tõenäolisemad on „võõraste“ vasturünnakud „omade“ vastu.
Teemaga seostub olukord Põhja-Kaukaasia vabariikides, kus suure tõenäosusega midagi paremuse suunas ei liigu – jätkuvad islamivõitlejate ning Vene jõuametkondade vastastikused rünnakud. Küllap kuuleme ka tänavu mõnest suuremast terrorirünnakust väljaspool Kaukaasiat.

Patriarh Kirill suurendab isiklikku ning õigeusu mõju
Patriarh Kirill on kolme viimase aastaga saavutanud kaks väga suurt võitu. Kõigepealt saavutas ta Vene õigeusukiriku taasühinemise Vene õigeusukirikuga välismaal. Sellel leppel on küll Eestist pärit eelmise patriarhi Aleksiuse allkiri, aga tegelik läbirääkija ja leppe saavutaja oli tollane Smolenski metropoliit Kirill. Veelgi suurema võidu saavutas aga peale Aleksiuse surma õigeusu kiriku patriarhiks saanud Kirill eelmisel aastal, kui riigiduuma võttis vastu seaduse anda õigeusu kirikule tagasi kõik riiklikus või munitsipaalvalduses olevad hooned. Ainuüksi Moskvas tähendab see üle paari tuhande hoone tagastamist kirikule. Vene õigeusu kirikust sai riigi järel Venemaa suurim kinnisvaraomanik. Patriarh Kirill on kogu oma usulise pühaduse kõrval väga osav ärimees ja läbirääkija. Olen täiesti kindel, et 64-aastane Kirill kasvatab Vene õigeusu kiriku mõju oluliselt võimsamaks kui seda suutis Aleksius. Võimudel pole selle vastu midagi, sest kiriku toetus kulub väga ära järjest suurenevates rahvustevahelistes pingetes Venemaal. Ükskõik siis, kas vene rahvusluse tugevdamiseks või siis ksenofoobia vähendamiseks.

Penisonisüsteemi veskikivi tõstab rängalt sotsiaalmaksu
Eelmisel aastal kulus Venemaal pensionite maksmiseks kümme protsenti riigieelarvest, rohkem isegi kui Euroopa Liidus keskmiselt. See on riigis aidanud silmnähtvalt vähendada vaesust, aga on muutumas tõsiseks veskikiviks Venemaa majandusele. Selline pensionisüsteem pole varsti riigi majandusele jõukohane, hoiatavad eksperdid.
Et riiklikku pensionifondi kuidagigi rahastada hüppas 1. jaanuarist sotsiaalmaks 26 protsendilt 34 protsendile. Sellise maksutõusu mõju ettevõtetele, eriti keskmistele- ja väikestele (kes pidid seni sotsiaalmaksu maksma vaid koguni 14 protsenti), on ettearvamatu. Midagi head eriti keegi ei looda, isegi president Medvedev on avaldanud kahtlust, kas see on mõistlik. Peaminister Putin jäi aga endale kindlaks, mis pole üllatav – pensionärid on tema peamised toetajad. Põhimõtteliselt aga ei olnudki Venemaal häid lahendusi, sest pensionid on kasvanud liiga kiiresti ning riiklik pensionifond 1,3 triljoni rublaga miinuses (võrdluseks – Sotši taliolümpia kulud on üks triljon rubla). Kusjuures – sotsmaksu karm tõus seda auku täielikult ei katagi.

Eluküsimus Venemaa jaoks – mida teeb naftahind
Venemaa riigieelarve tuludest ligi pool tuleb nafta müügist, ilma naftadollariteta oleks riigieelarve defitsiit vähemalt kümme protsenti SKP-st, kirjutas hiljuti oma uurimuses autoriteetse investeerimispanga Merrill Lynch analüütikud. See tähendab, et Vene riigil pole endiselt ega tule ka lähitulevikus alternatiivi naftamüügist (ja ka gaasimüügist) saadavale rahale.
Kulutused sotsiaalvaldkonnale kasvavad iga aastaga, mis tähendab, et eelarve tasakaalus hoidmiseks peab tänavu keskmine naftahind olema ligi sada dollarit barreli eest ning järgmistel aastatel vähemalt 110 dollarit. Venemaa järgmise aasta eelarve on tehtud naftahinna arvestusega 75 dollarit barreli eest aasta keskmisena, mis tähendab riigieelarvele vähemalt 3,5-4 protsendilist defitsiiti.
Venemaa üks tuntumaid pankureid Pjotr Aven võrdles hiljuti Venemaa järgmise aasta eelarvet Nõukogude Liidu eelarvega 1970-ndate teises pooles, kui see elas samuti naftadollarite najal ning oli kõvasti kreenis sotsiaal- ja militaarkulutuste poole. Sama seis on tänavuse Vene eelarvega – 28 protsenti rahast kulub sotsiaalile ning 14 protsenti sõjalistele kulutustele. 2013. aastaks kasvavad need kulutused juba vastavalt 29 ja 17 protsendile riigieelarvest ehk tervelt 46 protsenti riigi kuludest!

Hinnatõusud panevad rahva proovile
Venemaal pole viis-kuus aastat olnud tõsist sotsiaalsete nõudmistega meeleavalduste lainet. Viimased olid 2005. aastal seoses pensionäride paljude soodustuste kaotamisega, aastatagused miitingud Kaliningradis ja Vladivostokis olid lokaalse tähendusega.
Tänavu jätkub Venemaal juba mitmendat aastat kommunaalkulude märgatav tõus. Seni on rahvas olnud kannatlik, kuid see tugevusvaru võib olla sulanud üsna õhukeseks. Teisest küljest on selge, et võimupartei Ühtne Venemaa teeb kõik selleks, et parlamendivalimiste aastal (duumavalimised toimuvad detsembris) oleks proteste minimaalselt. Teisest küljest näitasid eelmise talve miitinug Kaliningradis, et nende abil on võimalik saavutada võimude järeleandmisi.
Gaas ja elekter, samuti kommunaalteenused kallinevad ligi 15 protsenti aasta jooksul, vähemalt kolmandiku kallinevad bensiin ja sigaretid, veidi vähem kange alkohol.

Kas sissekirjutuse kaotamine on võimalik?
Sissekirjutamise ja -registreerimise ning sisepassidest loobumine Venemaal, kui see tõesti juhtub, oleks tõeliseks poliitiliseks ja sotsiaal-majanduslikuks revolutsiooniks. Väliselt mitte nii efektne kui miilits muundumine politseiks, aga sisuliselt palju olulisem reform. Tõenäoliselt seda siiski tänavu veel ei juhtu, eriti pärast seda kui peaminister Putin kutsus peale detsembrirahutusi üles registreerimise nõudeid koguni karmistama. Aga paratamatult liigub kõik Vene elanike jaoks positiivses suunas. Ilmselt alates tänavu kevadest saavad Venemaa kodanikud ajutist registreerimist (kuni kolmeks aastaks) teha posti või Interneti teel. Meile Eestis on see raskesti mõistetav, aga venemaalastele tähendaks ainuüksi see juba oluliselt kergemat liikumist Venemaa piires ning vähendaks ka korruptsiooni, sest praegu teevad ametnikud sissekirjutuste andmise või mitteandmisega suurt äri.
Sissekirjutus kui institutsiooni kaotamine lähiaastatel oleks suure märgilise tähendusega, sest see loodi Stalini režiimi ajal 1932. aastal eesmärgiga takistada nälgivatel maaelanikel linnadesse kolimist. Sisepass on samuti paras Nõukogude-aegne relikt, mida enamus tsiviliseeritud riigid ei kasuta enam ammu.
Meile oleks olulisem, kui Venemaa loobuks registreerimise nõudest välismaalastele, mis on Euroopa Liidu üks peatingimusi Venemaal viisavabaduse andmisel. Pole välistatud, et Venemaa lihtsustab EL kodanikel liikumist Venemaal. Aga EL peab siis midagi vastu andma või lubama.

Nord Streami esimene toru peaks valmis saama
Eelmise aasta kevadel alustatud Vene-Saksa gaasijuhtme Nord Stream Läänemere-aluse, 1224 kilomeetrit pika osa ehitus peaks lõppema selle aasta lõpuks. Torujuhtme operaatori kinnitusel ollakse graafikus, vähemalt kinnitavad nad nii oma koduleheküljel. Tegemist on Venemaa auahneima geopoliitilise projektiga Putini ajastul. Veel pole teatatud, millal lastakse torusse gaas, aga täisvõimsusel peaks seda liikuma 27 miljardi kuupmeetri jagu, mis peaks suutma varustama vähemalt 13 miljonit majapidamist Euroopas. Teine, paralleelne ja sama mahuga gaasitoru peaks valmis saama järgmise aasta lõpuks. Iseasi, milline on selleks ajaks gaasi hind Euroopas ning kas toru hakkab Gazpromile tootma kasumit või hoopis kahjumit.

Loomulikult on veel palju huvitavaid arenguid Venemaal, mida tasub jälgida, näiteks: mil määral jätkuvad suured tehnoloogilised õnnetused, kuna infrastrukruur endiselt vananeb; mis suunas areneb Venemaal välja kuulutatud moderniseerimise staarprojekt Skolkovo innolinna rajamine – kas see näitab reaalset arengut või kujuneb sellest lihtsalt osav kinnisvaraprojekt; kas WTO võtab lõpuks Venemaa oma liikmeks; kas opositsioonipoliitikute arestid miitingutel osalemise eest jätkuvad ja karmistuvad jne?

Vene teaduslinnas Dubnas avardatakse Mendelejevi tabelit

Laupäevases Päewalehes ilmus mu lugu Dubna teaduslinnas töötavast akadeemik Juri Oganesjanist, kes juhib uute keemiliste elementide sünteesimist – kuus viimaste elementi Mendelejevi tabelis on kõik tema tehtud. Panen siia täispika versiooni loost + loo lõppu lisan fotosid Dubna kuulsast instituudist ja linnast. Väike nö ekskursioon Venemaa ühte kuulsamasse spetsiaalselt teaduse tarbeks üle 50 aastat tagasi rajatud linna.

Vene tuumafüüsikud venitavad Mendelejevi tabelit „stabiilsuse saareni“
Kui ma 20 aastat tagasi keskkooli lõpetasin, teadsin ma tänu keemiaõpetajatele Tiiu Voodlale ja Oliver Masingule peast suuremat osa Mendelejevi tabeli elemente. Kuidagi iseenesest jäid need elemendid koos lühenditega aastate jooksul pähe. Mäletan, et klassis rippunud suurel Mendelejevi tabelil oli keemilisi elemente siis ligi 110. Mulle jäi koolis selline mulje, et see tabel on lõplik, et uusi elemente ei saa enam juurde tulla.
Kuna ma ristsõnu ei lahenda, siis pärast keskkooli lõppu ma enam kordagi Mendelejevi tabeliga kokku ei puutunud. Kus seda ikka tavaelus vaja läheb. Seetõttu olin üllatunud, kui lugesin eelmisel aastal uudist, et üks Venemaa teadusinstituut on viimastel aastatel loonud uusi keemilisi elemente nagu konveieril ning laiendanud oluliselt Medelejevi tabelit.
Vene teadlased on jõudnud juba 118. elemendini ning nad arvavad, et piir on veel kaugel. Sisuliselt nihutavad nad meie jaoks materiaalse maailma piiri, kui sünteesivad uusi keemlisi elemente.

Piirinihutajad töötavad Moskvast kolmetunnise rongisõidu kaugusel Dubna teaduslinnas sealse tuumauuringute instituudi tuumareaktsioonide laboratooriumis. Akadeemik Juri Oganesjan (fotol) juhtimisel on seal viimase kümne aasta jooksul sünteesitud kõigepealt 114. element, siis 116., edasi pealtnäha sama kaootiliselt - 113., 115., 118. ning eelmisel aastal 117. element. Ametlikke nimetusi nendel radioaktiivsetel elementidel veel polegi. Suures teaduses võtab fikseerimine veidi aega, targad ju ei torma.
Kõik Mendelejevi tabeli elemendid peale 92. järjekorranumbrit kandvat uraani on sisuliselt inimkäte looming. Need elemendid on sünteesitud laborites, looduses leidub neid ülivähe.
Meid ümbritsev maailm koosneb niisiis 92 elemendist. „Kui Maa moodustus umbes 4,5 miljardit aastat tagasi, siis tegelikult oli elemente rohkem,“ räägib akadeemik Oganesjan. „Need 92 on need, mis on alles jäänud. Ülejäänud elemendid lagunesid ning ei elanud meie ajani. Nagu dinosaurused ei elanud meie ajani, aga vahe on selles, et neid kunagi eksisteerinud elemente on tänapäeval võimalik luua tehislikult.“
1950-ndatel sünteesiti uusi elemente maa-aluste tuumaplahvatuste abil, hiljem mindi üle tsiviliseeritumale meetodile – kiirenditele.
117. elemendi avastamine nägi akadeemik Oganesjani sõnul välja selline: selleks kasutati samas Dubnas ehitatud kiirendit, kus 97. elemendi ehk berkeeliumi isotoopi „pommitati“ 20. elemendi ehk kaltsiumi haruldase isotoobiga. Tohutul kiirusel – kuidas üldse öelda kiiruse kohta, mis võrdub ühe kümnendikuga valguskiirusest? - toimunud pideva ja pikaajalise „pommitamise“ tagajärjel tekkis tuumareaktsioon, kus berkeeliumi ja kaltsiumi aatomid ühinesid millisekundites mõõdetavaks ajaks (üks millisekund on üks tuhandik sekundist-J.P.) raskemaks tuumaks ning maailma tekkiski korraks 117. element.
Kõik need uued elemendid on „sündinud“ samamoodi. Näiteks 114. elemendi saamiseks tekitati tuumareaktsioon, kus kaltsium ühines 94. elemendi ehk plutooniumiga.
117. elemendi sünteesimise eksperiment kestis seitse kuud, mille jooksul tekkis uus element kuuel korral.
Mida selleks vaja läks?
Kõigepealt ainulaadset raskete ioonide kiirendit, mille ehitasid – paljude Venemaa skeptikute jaoks ilmselt üllatuseks – Dubna tuumalabori enda spetsid. Kiirendi hinda ei oska akadeemik Oganesjan öelda, sest kuidas sa määrad ainulaadse masina hinna? Ainuüksi kiirendi „jõuallikas“ maksnud miljoneid dollareid.
Väga kallid on ka eksperimendiks kasutatud ained. „Märklauana“ kasutatud berkeelium-249 gramm maksab kümneid miljoneid dollareid, katseteks läks seda vaja 22,2 milligrammi. „Laskemoona“ ehk kaltsium-48 gramm maksab berkeeliumiga võrreldes „kõigest“ veerand miljonit dollarit. Vajalik kogus berkeelium-249 toodeti Dubna teadlaste jaoks muide USA-s.
Ja muidugi läks vaja suurel hulgal teadlasi. „Vahetult tegeles selle eksperimendiga 15 inimest, aga kui arvestada, et selle jaoks oli vaja ehitada kiirendi, siis võib öelda et pool meie laborist oli sellega seotud,“ räägib akadeemik Oganesjan katsete töömahukusest. Tema juhitavas laboratooriumis töötab aga ligi 300 inimest.
No ja lõpuks tuli teadusavastusest ilmutada artikkel USAs ilmuvas ajakirjas Physical Review Letters.
Tänavu möödub sada aastat sellest kui tuumafüüsika isaks peetav Ernst Ruhterford kirjeldas esimest korda aatomit - et see koosneb tuumast ja selle ümber tiirlevatest elektronidest. Aatom on teatavasti väikseim osake, mis säilitab talle vastava keemilise elemendi keemilised omadused.
Ruhterfordi kirjeldatud aatomi struktuur on väga sarnane Päikesesüsteemile, mille tõttu hakatigi seda kutsuma aatomi planetaarseks mudeliks. Piltlikult öeldes oli tema arvates aatomi struktuur Päikesesüsteemi tohutult väiksem koopia.
„Aga on välja tulnud, et elementide olemasolule pole piiriks see konstruktsioon – tuum ja selle ümber elektronid, vaid piiri määrab aatomi tuuma ebastabiilsus,“ räägib akadeemik Oganesjan.
Aatomi tuum koosneb omakorda neutronitest ja prootonitest. „Tekib küsimus – kui palju neid aatomi tuuma telliskive, neutroneid ja prootoneid võib olla, et tuuma konstruktsioon eksisteeriks või vähemalt ei variseks kokku. See on fundamentaalne küsimus, sest annab vastuse, kus on piir,“ jätkab Oganesjan.
„Ja see piir on juba absoluutne selles mõttes, et vahet ei ole kas Maa peal või kuskil mujal Galaktikas, sest see on mateeria füüsikalise ülesehitus alus,“ lisab ta peale ligi kümnesekundlist pausi. „Seda on pidevalt küsitud – kus on materiaalse maailma piir? Seda on justkui leitud, aga alati on see piir sõltunud sellest, kui palju teati maailmast sel hetkel. Meie üritame ka leida vastust sellele küsimusele selle põhjal, mida me teame 21. sajandi alguseks.“
Oganesjan toob näiteks, et 1930-ndate aastate lõpuks tehti arvutusi ja jõuti järeldusele, et ei saa olla 100. elemendist raskemaid elemente. Tollal oli teada 93 keemilist elementi, 101. element ehk mendeleevium sünteesiti juba 1955. aastal.
Edasi viis teadlasi eksiarvamusele see, et transuraanide (radioaktiivsed elemendid uraanist ülespoole) tuumade stabiilsus vähenes elemendi numbri suurenedes. Kui 92. elemendi ehk uraani poolestusaeg (sisuliselt on see radioaktiivse elemendi keskmine eluiga) on 4,5 miljardit aastat, siis juba 102. elemendi ehk nobeeliumi mõnede isotoopide poolestusaeg oli vaid mõnikümmend sekundit. Ülikiire stabiilsuse vähenemine.
„Seetõttu arvati, et kui liikuda edasi veel raskemate tuumadega elementide suunas, siis jõuame peagi nende eluea eksisteerimise piirini, mis sisuliselt tähendaks materiaalse maailma piiri,“ lausub akadeemik Oganesjan.
Peagi aga selgus, et edasi millegipärast nii kiiret elementide eluaja kahanemist ei toimunud. Suurema aatomnumbriga elemendid kui 104 elasid küll ainult ülilühikese hetke, aga eluea suurusjärgud jäid enam-vähem samaks.
Kui tuumateadlased said lõpuks aru, et raskemate elementide aatomite tuuma konstruktsioon on mõnevõrra teistsugune kui kergematel, jõuti arvutustega peagi üllatusliku tulemuseni. „Uraan elab 4,5 miljardit aastat, siis edasi elavad peagi elemendid paar sekundit ja veel edasi muudkui vähem ning vähem, aga siis hakkab nende eluiga taas kasvama üllatavalt suurte väärtusteni ning siis hakkab jälle kahanema ning siis jälle kasvama jne,“ räägib akadeemik Oganesjan.
Kogenud jutustajana kasutab akadeemik edasi kujundlikke võrdlusi: „Tekkis hüpotees, et kui me lähme mööda olemasolevaid teadmisi edasi, siis kuskil peab olema „saar“, kus on palju elemente, mis elavad suhteliselt kaua. Kuid see „saar“ peab asuma väga kaugel meile teada olevatest aladest. Selleks et jõuda selle „saareni“, peame me ületama „ebastabiilsuse mere“.“ Ebastabiilsuse mere all peab ta silmas elemente, mis elavad väga lühikest aega. Selline hüpotees esitati 1969. aastal.

(SELETUSEKS JOONISTUSELE - Dubna instituudi tuumareakstsioonide labori teadlased joonistasid kaardi, et veidigi piltlikult ära seletada, mida nad otsivad ja kuhu liiguvad. „Manner“ kujutab kaardil enimtuntud elemente, millel on stabiilne aatoimi tuum, siis tuleb „saare moodi poolsaar“ radioaktiivsete elementidega (89-103) nagu uraan ja plutoonium. Edasi tuleb ulgumeri eriti ebastabiilsete tuumadega elementidest, mis peab välja viima „stabiilsuse saarele“ ehk siis üliraskete stabiilse aatomi tuumaga uute elementideni. Seda „stabiilsuse saart“ otsitaksegi.)

Esimesed eksperimendid selle „stabiilsuse saare“ leidmiseks tehti Prantsusmaal, siis USA-s, Saksamaal ning Nõukogude Liidus Dubnas. Aga tuumateadlased-maadeavastajad ei leinud midagi... Viimane ebaõnnestunud katse tehti 1985. aastal.
„Kui sa midagi otsid, aga ei leia, siis on alati kaks vastust, miks sa ei leidnud: kas otsisid halvasti või seda pole,“ nendib Oganesjan. „Kui aga seda otsitakse mitmes erineva meeskonna poolt ja ei leita, siis ilmselt on loogiline tulla järeldusele, et seda pole.“
Tänaseks 77-aastasele, aga endiselt igat pidi heas vormis Oganesjanile ei andnud aga hüpotees, mille sõnastamises ta ise noore teadlasena osales, kuidagi rahu ning 1995. aastal alustas ta uuesti Dubnas katsetega leida teed uute elementideni ja „stabiilsuse saareni“. Rahaliselt oli see Venemaal väga nukker aeg, aga Oganesjan ei jätnud jonni.
„Valisime teise meetodi,“ ütleb Oganesjan ja joonistab mulle kümme minutit oma kabineti suurele kriiditahvlile („nagu üle 20 aasta tagasi koolis keemiatunnis,“ vilksab peast läbi) numbreid, valemeid, joonekesi ja pildikesi. Lühike kokkuvõte tema jutust on see, et see „teine meetod“ töötas.
„Kokku oleme saanud (uute elementide) 48 tuuma, mille omadusi me oleme võrreldnud meie hüpoteesiga ning kõik need võrdlused näitavad, et „stabiilsuse saar“ on olemas,“ ütleb ta varjamatu uhkusega. „Jah, me ei suuda sellele saarele jõuda, aga me oleme sellele lähenenud.“
„Meie katsete tulemusi on kinnitanud USA ja Saksamaa laborid viimase kolme aasta jooksul viie eksperimendiga, mis andsid samasugused tulemused,“ lisab Oganesjan.
Kahjuks ei saa tänapäeva tehniliste tingimustega veel „saarele“ jõuda, sest nii võimsaid tuumareaktsioone pole lihtsalt võimalik teha.
Küsin hiljem akadeemikult, miks ta kasutab oma töö kirjeldamiseks georgraafiast pärit väljendeid - kas ta peab tuumafüüsikat kuidagi sarnaseks maadeavastamisele. „Ilmselt mõnes mõttes küll...“ venitab Oganesjan ja jätkab kiiremalt. „Nad ka uskusid, et kuskil on maa, mida nad otsisid. Tihti nad ei leidnud seda, tulid tagasi, läksid uuele ekspeditsioonile. See kõik on ju nii inimlik, et sa tahad kontrollida mingit hüpoteesi.“
Uute elementide sünteesimise ja „stabiilsuse saare“ otsimise kõrvalt teeb Juri Oganesjani laboratoorium paralleelselt unikaalset eksperimenti nende üliraskete ainete leidmiseks looduses.
„Pole välistatud, et neid tehisaineid, mis elavad kaua, on kuskil maakoores, aga me lihtsalt pole kunagi neid otsinud nii väikestes kogustes,“ räägib akadeemik Oganesjan. „Me ei tea ka nende keemilisi omadusi, mistõttu on samuti raske otsida.“
Ta toob näiteks, et ega kulda ka niisama maa seest ei leia. Kulda leitakse tänu sellele, et teatakse tema keemilisi omadusi. „Rikastatakse ja nii leitakse, sest kulda iseenesest on maapinnas ühe tonni kohta vaid üks gramm. Aga kuidas leida, kui seda ainet on maapninnas veelgi miljard korda vähem?“ lausub Oganesjan.
Dubna teadlaste seade asub prantslaste laboratooriumis Euroopa Liidu kõrgeima mäetipu Mont Blanci (4810 meetrit) all Prantsusmaad ja Itaaliat ühendavas tunnelis. Seadme sellise asukoha põhjus on, et seda tuleb kaitsma kosmilise kiirguse eest.
Looduses ülirasket ainet on otsitud kolm aastat. „Oleme lähedal, aga seadme tundlikust tuleb veelgi suurendada,“ ütleb Oganesjan tulemuste kohta. „Veel on variant, et hakata otsima neid üliraskeid elemente kosmilisest kiirgusest.“
„Kas teoreetiliselt on üldse Mendelejevi tabelil piire?“ uurin Venemaa ühelt tuntumalt kaasaja akadeemikult. „Kas elemente võib luua veel juurde kes teab kui palju?“
„Nu jaa,“ ütleb Oganesjan mõtliku häälega. „Aga vaadake - see sõltub jällegi sellest, kas on olemas ja leitakse järgmine „stabiilsuse saar“.“
Jälle see saare-jutt!
Koolis on Mendelejevi tabelist meeles, et elementide omadused korduvad perioodiliselt, üle kaheksa elemendi. Kas see tähendab, et ka Dubnas loodud 114. element on sarnane tinale, kas viimane loodud element, 117. on sarnane ioodile?
„Selgus, et on sarnased, aga mitte täielikult, sest ülirasketel elementidel on aatomi struktuur mõnevõrra teistsugune,“ ütleb Oganesjan. „Nii et selles mõttes on Mendelejevi tabeli seaduspärasustel piir ees, sest mida kõrgema aatomnumbriga, seda enam hakkavad elemendid erinema.“
„Igatahes!“ Ei saa ju mitte nõustuda mehega, keda mõned Vene ajakirjad on nimetanud Venemaa elavatest teadlastest nr 1 kandidaadiks Nobeli preemiale.

LISALUGU I - Venemaa meelitab välisteadlasi megagrantidega
Akadeemik Juri Oganesjan on Venemaa tänastes oludes suhteliselt erandlikult edukas teadlane, kellel on oma suurepärane laboratoorium ja meeskond. Väga paljud Venemaa andekad teadlased on riigist minema sõitnud, kuid Vene valitsus on otsustanud asuda vasturünnakule.
Teadlased olid Nõukogude Liidu lagunemise alates ühed esimesed, kes hakkasid jalgadega hääletama. Välismaale lahkumise tendents hoogustus veelgi Venemaa jaoks rasketele 1990-ndatel aastatel. Tollal lahkus terve põlvkond noori teadlasi välismaale, tuhanded Vene teadlased töötavad tänaseni üle maailma. Väga hea näide on 2010. aasta Nobeli füüsikapreemia võitnud endised venemaalased Andrei Geim ja Konstantin Novosjolov, kes töötavad Inglismaal Manchesteri ülikoolis.
Justkui vastuseks tänasele Hollandi kodanikule Andrei Geimi sõnadele, et ta küll ei kujuta ette, et peaks töötama Venemaal, kuulutas Vene haridusminister Fursenko välja Venemaal enneolematute teadusgrantide konkursi tulemused.
Ühe grandi väärtus oli 150 miljonit rubla ehk ligi neli miljonit eurot. See on kolm korda suurem Nobeli preemiast ja veelgi rohkem ületab see tavalist teadusgranti Lääneriikides. Eesmärk oli meelitada Venemaale tööle välismaa teadustippe või siis koju tagasi tuntud Vene teadlasi. Kokku läks jagamisele 40 granti ehk 150 miljonit eurot.
Kohe läksid lahti jutud, et tegemist on võimu järjekordse rahajagamisega „omadele“ nagu Venemaal tihti kombeks. Tulemused ületasid aga ootusi.
Esiteks sellega, et ka muidu väga kriitilised Vene teadlased tunnistasid, et grantide jagamise protseduur vastas peaaegu täielikult rahvusvahelise teadusavalikkuse nõuetele. „Peaaegu“ tähendab Venemaa oludes juba väga palju! Kõik taotlused teadusuuringutest grantide saamiseks vaatasid läbi neli eksperti – kaks Venemaalt ja kaks välismaalt.
Teiseks sellega, et 40 megagrandi saaja seas oli tõepoolest oma ala maailma tippe, kes peavad nüüd paariks aastaks tulema tööle Venemaale. Näiteks hakkab Moskva riikliku meditsiooniülikooliga koostööd tegema 1998. aastal Nobeli meditsiipreemia saanud biomeedik Ferid Murad, Peterburi riiklikus ülikoolis hakkab oma projekti vedama maailma üks juhtivamaid matemaatikuid, eelmisel aastal Fieldsi preemia (Nobeli preemia analoog matemaatikutele) saanud venelane, Genfi ülikoolis töötav Stanislav Smirnov jne. Kokku olid pooled grantide saajatest välismaalased ning ka enamus Vene kodanikest teadlased ei elanud alaliselt kodumaal.
Formaalselt ei nõua Venemaa välismaalt meelitatud teadustippudelt eriti palju: nad peavad mõne Venemaa ülikooli juures tegema nö oma teadusgrupi ning kirjutama kahe aastaga kaks teadusartiklit.
Kas see tähendab, et kuulsad Venemaa teadlased hakkavad oma kodumaale tagasi pöörduma ning Vene ülikoolide teadustegevus tuleb tagasi maailmakaardile? Kindlasti mitte, sest nagu tabavalt kirjutas ajakiri „Russkii Reporter“: „Võitjate triumfi hakkavad peagi tumestama Vene elu ja teaduse reaalsus.“
„Dünaamika on positiivne, aga ma väga kahtlen, et keegi megagranti võitnud teadlastest suudab luua Vene kõrgkoolide baasil rahvusvahelise tasemege uurimislabori,“ ütles kuulsa Landau-nimelise teoreetilise füüsika instituudi direktori asetäitja Mihhail Feigelman. Mis oli samuti üks konkursi eesmärk.
Tänavu jagab Venemaa välja järgmised 40 megagranti teaduse tegemiseks.

LISALUGU II - Dubna – spetsiaalselt ehitatud teaduslinn
Moskvast 125 kilomeetrit põhjapoole asuv Dubna on Venemaa üks tuntumaid teaduslinnu, mis asutati 55 aastat tagasi tuumafüüsika keskusena.
Volga jõe ilusale kaldale tühjale kohale rajatud linna teaduspotentsiaal on peale Nõukogude Liidu lagunemist loomulikult langenud, aga teadustegevus on siiski endisel selle 60 000 elanikuga linna peamine „majandusharu“.
Dubna peamine teaduskeskus on tuumauuringute ühendatud instituut, mille 1956. aastal asutasid Nõukogude Liit ja talle sõbralikud riigid. Instituuti peavad tänaseni üleval 18 riiki, millest enamuse moodustavad endised liiduvabariigid. Instituudi 83 miljoni dollarisest aastaeelarvest tuleb 60 protsenti siiski Venemaalt.
Selle maailmale aastakümnete jooksul terve nimekirja uusi keemilisi elemente loonud – Mendelejevi tabeli 105. element kannab linna auks dubniumi nime - instituudi väline ilme on puhas ja hoitud, aga jäänud ajas mitukümmend aastat tagasi. Enamus teadlasi on üle 50-aastased, noori on väga raske instituuti tööle meelitada, sest keskmine palk on 15 000 rubla (375 eurot) kandis, ütleb instituudi pressiesindaja Boriss Startšenko.
Venemaa mõistes on see keskmisest isegi veidi parem teadlase palk. Venemaa Teaduste Akadeemia ametiühingu andmetel jääb enamuse teadlaste ametlik palk 10-17 000 rubla (250-425 eurot) vahele.
Nõukogude Liidu ajal oli Dubna loomulikult suletud linn välismaalastele, aga täna saab linna vabalt. Dubna uhkeim vaatamisväärsus on väidetavalt suuruselt teine Lenini kuju maailmas. Kuju kaalub koos postamendiga 540 tonni ning on 37 meetrit kõrge.

KÕIGEPEALT MÕNED FOTOD SELLEST DUBNA INSITUUDIST

Sissepääs insituuti, mida valvavad sõjaväelased.

Kuna insituudi territoorium männimetsas on suur, siis liiguvad paljud ratastega.

Tüüpiline teadushoone.

Siin sünnivadki uued keemilised elemendid - Dubna tuumauuringute instituudi Flerovi-nimelise tuumareaktsioonide laboratoorium

VEIDI FOTOSID LINNAST ENDAST KA

Tüüpiline vaikne linnatänav Dubnas - see on Maria Curie tänav.

Kadunud head ajad - Zhiguli ja taksofon

Emake Volga.

Lehtla Volga kaldal, kus romantikud käivad raamatuid lugemas.

Dubna üks rajajaid, akadeemik Meštšerjakov.