Vestlused noortega Moskvas: venelastest ja kaukaaslastest + sotsioloogi kommentaar

Tänases Päewalehes ilmus mul pikem lugu ja kommentaar teemal kaks kuud peale Moskva noorte natsionalistide kaukaaslastevastast miitingut Kremli müüride all. Lõppes see teatavasti kaukaaslaste peksmisega ning kaklemisega miilitsa eriüksusega. 35 inimest sai kokku viga, sadakond inimest peeti kinni.
Panen siia väljavõtted mu jutuajamistest kahe loo kangelasega. Siis saab rohkem aimu, mis suunas vene võitlevad natsionalistid mõtlevad. Lühidalt panen otsa veel jutuajamise kahe noore kaukaaslasega Moskvas, kes on tihedalt seotud Molodaja Gvardijaga + kõike seda kommenteerib Moskva ühe suurima uuringufirma Levada Keskuse direktor, sotsioaloog Lev Gudkov. Täitsa huvitav oleks lugeda arvamusi, mida te arvate nende jutust!

DMITRI DEMUŠKIN (fotol) - 32-aastane, Moskvas tuntud kui staažikas venelaste õiguste eest võitleja, kes juhib ”Slaavi Liidu” (Slavjanski Sojuz, venekeelne lühend SS, tema kodulehekülg www.demushkin.com) nimelist organisatsiooni. Võttis aktiivselt osa Maneeži väljaku miitingust ning järgnevatest üritustest, mille eest istud kaks korda kolm päeva ka arestikambris. Demuškinil on väga vastuoluline kuulsus. Osad peavad teda tulihingeliseks natsionalistiks, teised nimetavad teda ”võimude kitseks” ning provokaatoriks.

”Meie yhiskonnas on tänaseks kisendav ebaõiglus, mis puudutab suhtumist P-Kaukaasia vabariikidesse. Fänni tapmine (Moskva Spartaki fänni Jegor Sviridovi) oli kõigest viimane piisk karikasse ja edasiste syndmuste detonaator. Fänne oli ka enne tapetud, aga see ei tekitanud selliseid reaktsioone.
On tekkinud olukord, kus kaukaaslased räägivad, et Venemaa on meie yhine kodumaa, aga näiteks Tshetsheenia see on tshetseenidele, Dagestan on dagestanlastele, aga Moskva on meie yhine kodu.
Yks riik ei saa elada nii, et osa rahvast elab kalifaadi seaduste jargi, aga teine euroopalike, yldinimlike väärtuste järgi. Eriti meie noored võtavad seda väga valuliselt.
Ingushteetia, Tshetsheenia, Dagestan on Venemaa riigieelarve jaoks mustad augud, sinna kaovad miljardid ja miljardid rublad iga aasta. Selle tõttu kannatavad, saavad vähem raha Vladimiri, Rjazani, Jaroslavli ning teised vene oblastid. Võim annab justkui mõista, et selleks, et me ka teile raha annaksime, te peate samuti lõhkama pomme, tapma ametnikke ja miilitsaid, siis me hakkame ka teile tähelepanu pöörama ja raha andma nagu P-Kaukaasiale.
Suvel tapeti jalgpallifänn Volkov, 1500 inimest kogunes Tshistõie Prudõle, syytasid kyynlad, aga mitte kedagi see ei huvitanud. Tapja, kes on Dagestani MVD (siseministeerium) kaastöötaja, on senimaani vabaduses ning jagab Dagestanis intervjuusid.
Aga kui juhtus Maneezhi valjak, siis kohe võttis Bastrõkin (Venemaa uurimiskomitee juht) nende syndmuste uurimise oma isikliku kontrolli alla, Putin sõitis fänni hauale – mis ajas paljud ikka väga muigama. Võimud suutsid kohe leida inimesi, keda kinni võtta ja kohus lasi nad vahistada. Võimud andsid nagu selge signaali, et vaadake, selleks et meil seadused töötaksid, peate te tuleme tänavatele ning andma OMON-ile (miilitsa eriüksus) molli, siis me hakkame liigutama.
Võim ise on segaduses, kes Maneezhil ikkagi olid. Birkujov ja Kolokoltsev (vastavalt siis Moskva miilitsa pressipealik ning Moskva miilitsavalitsuse ülem) teatasid, et seal ei olnud fänne, olid natsionalistid. Siseminister teatas aga üldse, et pogrommi korraldasid vasakradikaalid! Edasi kohtub Putin fänniühenduste esindajatega ning seda esitletakse kui yritust selleks, et kuidas edaspidi ära hoida Maneezhi väljaku syndmuste kordumist. Kui seal ei olnud fänne, siis miks te nendega peate midagi kokkuleppima? Kui seal olid ikkagi fännid, siis tunnistega, et presidendi adminstratsioon on kogu elu rahastanud nende organisatsioone ja nende liidreid, aga nyyd on nad kontrolli alt väljunud. Kremli jaoks oli see algusest peale väga ohtlik mäng, sest kui sa hakkasid juba maksma, siis sa pead seda tegema kogu aeg, sest nagu sa enam ei maksa neile, siis sa muutud nende jaoks peamiseks vaenlaseks, sest nad on raha maksmisega harjunud.
Kusjuures Moskva miilitsa (GUVD) juhid on ise täiesti ebaprofid nendes asjades. See oli ikka täitsa lõpp, kuidas ma nendega kohtusin! Minu vastas istus 5 GUVD juhtkonna liiget, neli neist kindrali pagunitega. Pidasid mulle kasvatuslikku loengute sellest, kuidas me lammutame Venemaad jne. Ja siis siseneb veel yks väga kõrge ametnik MVDist, istub ka maha, lööb kaega vastu lauda ja hakkab rääkima: ”Demushkin, mis te arvate, et me ei tea, mis te seal teete kogu aeg! Me oleme teie Udaltsovi juba neli korda see aasta kinni pannud! Me olete teie Baba-Jagad (nõid vene muinasjuttudes) Aleksejevat tead kui kaua juba jälginud ja me teame väga hästi, kelle kaest ta raha saab!” Saate isegi aru, et kui MVD kindral arvab, et SS ja Udaltsov (juhib Moskva vasakradikaalide antifašistlikku liikumist) ja Aleksejeva (tuntud inimõiguslane, Venemaa Helsingi komitee juth) on kõik yks ja seesama punt, siis pole sellisega võimalik midagi arutada.
Mina kyll ei oska vahet teha fanattidel ja rahvuslastel. Kas te teate mõnda vutifanatti, kes oleks antifashist? Mina kyll ei tea, nad ei osales fänniorganisatsioonides. Fänid on kõik de facto natsionalistid. Kõik vutihuligaanide suured yhendused on yhemõtteliselt parempoolsed.”

Mina: ”Mis see Maneeži väljak rohkem oli – protest kaukaaslaste või miilitsas valitseva korralageduse ja korruptsiooni vastu?”
”Mõlemat. Paljud ei saa aru Maneezhi syndmuste olemusest. ylestõus ei toimunud Maneezhi valjakul, ylestõus toimus inimeste teadvuses. Eelkõige praeguse võimu systeemi vastu, aga kaukaaslased on yhiskonna peamised ärritajad. Aga kõik saavad aru, et see probleem kaukaaslastega tekkis võimude poliitika tõttu. VVP (Putin) võim põhineb sellele, et ta lõi justkui korra maja Tshetseenias oma võiduka sõjaga (2000-ndate alguses). Lihtrahvas arvab täna teisiti – et Kaukaasia ei ole meiega. Mida on venelasel maha jäänud Kaukaasiasse, mis meil seal on? Meid vihatakse seal ju. Me maksame neile ju sisuliselt kontributsiooni.
Kui selliseid suuri kokkupõrkeid venelaste ja kaukaaslaste vahel Moskvas suudab MVD veel neutraliseerida, siis väikseid lokaalseid kokkupõrkeid mitte, sest nad ei saa iga nurga peale OMONi seisma panna. Neid toimub igal pool, tänavatel, elektrirongides jne.
Pärast Maneeži ma käisin koolis tuttava lapsel järel, kes õpib väga kallis lytseumis. Nii kaua kuni ootasin kuulasin, mida teised lapsevanemad arutavad. Jutt käis sellest, et Moskvas on praegu tohutud ummikud sellepärast, et Tshetsheeniast jaa Dagestanist saabus 10 000 autotäit noori pussitama ja peksma moskvalasi kättemaksuks Maneezhi eest.... Ja nende silmades oli seda arutades hirm. See on põhjuseks, miks raadio Business FM kysitlusele vastanutest 91 protsenti toetas Maneezhi. Ega siis skinheadid ei kuula seda raadiot.
Kaukaasia noored käituvad Moskvas, loomulikult Kremli loal, nii nagu meie oleksime siin kylas, aga mitte vastupidi! ”V kontake” (Venes populaarne suhtlussait) kogus grupp nimega “pussitage venelasi” 40 000 kontakti, enamus kaukaaslased. Kui nad venelasi niivõrd vihkavad, mida kuradi pärast nad ronivad siis siia?”

Mina: ”Milles kaukaaslased on syydi?”
”Selles, et nad sooritavad palju kuritegusid Moskvas, peavad ennast väga väljakutsuvalt yleval. Et nad piiravad meie rahvuse eluala areaali. Vot kui mulle räägitakse, et näe armeenlasest või aserist arst elab Moskvas, tal on kaks kõrgharidust, ravib meie lapsi, siis ma vastan alati, et ma ei vihka yhtegi inimest konkreetselt, mul pole isiklikult midagi tema vastu, ma suhtun kõigisse normaalselt kui inimestesse. Aga ma olen tendentsi vastu – et iidsed venelaste alad järjest rohkem islamiseeruvad, ma olen selle vastu, et miljonid inimesed Kaukaasiast kolivad elama Venemaale.
Ma vastan alati – ma eelistan, et Moskvas elaks 20 000 halba aserit, kui et 2 miljonit head aserit. Kaks miljonit on lihtsalt liiga palju, isegi väga haid inimesi. Kahjuks nad seavad ohtu minu rahva ellujäämise! 20 000 halba ei ähvarda, nendega hakkab MVD tegelema.
Moslemid elavad Tatarstanis, ja vaga hea! Aga miks peaks kuradi pärast Moskvas olema 300 mosheed, nagu yks islami kogukonna liider ytles?
Milleni Euroopa on viinud need teie väärtused ja tolerantsus? Visake ometi need juba prygimaele, enne kui on hilja! Saksamaa on juba Tyrgi, Prantsusmaa Alzheeria, Londonis näed tänaval ainult neegreid! Mis kasu on neist väärtustest, kui need ei aita kuidagi ellu jääda minu rahval? Kelle jaoks need on?”

Mina: ”Mis järeldusi Maneežist ja sellele järgnenud sündmustest teha võib?”
”See aasta tuleb murranguline, aga võim ei hakka veel siiski murduma. Ma arvan et 2012 saabub praeguse võimu suur kriis. Nad jätkavad natsionalistlike liikumise liikmete vahistamist, aga see surve tekitab ainult vastupidist reaktsiooni. Tekib tugev natsionalistlik opositsioon võimudele.
Oma hysteerikaga peale Maneezhi hirmutasid nad kõik ära Venemaal. See on tegelikult hea, sest seal kus on hirm, tekib vihkamine.”

Mina: ”Kelle vastu?”
”Võimu ja kaukaaslaste vastu.”

Mina: ”Kes nendele noortele, tihti alaealistele natsionalistidele autoriteedid on? Oma vanemaid nad kuulavad?”
”Noorte natsionalistide jaoks ei saa vanemad ega õpetajad juba selleparast olla mingid autoriteedid, et nad on enamuses Nõukogude kasvatusega. Autoriteedid on neile ikka vanemad seltsimehed. Kui anda asjale õige toon, siis tulevad noored ysna kiiresti sinuga kaasa, see pole mingi probleem.
Ma olen kirjutanud oma diplomitöö masside juhtimise teemal, sellest kuidas juhtide masside psyholoogiat! Ma olen erialalt psyholoog – ma olen lõpetanud MSGI (Moskva sotsiaal- ja humanitaarinstituudi, mis pole just väga tuntud kool), teine kõrgharidus on mul ärijuhtimise erialalt samast instituudis.
Lugesin seal ka loenguid monda aega, aga ametlikult olen ma nyyd käsitsivõitluse kooli direktor, õpetan muuhulgas noavõitlust (ta on isegi spordiföderatsiooni loonud – sportliku noavehklemise oma...) Väga nõutav spordiala praegu! (muigab) Tegutseme ametlikult, aga me ei reklaami ennast, et poleks asjatut tyli miilitsaga. Ajakirjanikke me kooli ei luba. Vaadake saidilt! (www. demushkin.com)
Meil on palju filiaale, igas õpib umbes 15 inimest. Me ei õpeta kaukaaslasi ega yldse mitteslaavlasi. Skinne ma ka yritan mitte võtta. Yritan võtta vanemaid inimesi ja adekvaatsemaid. Ma ei võta kunagi vastu kedagi, kes tuleb jutuga, et tahab õppida gasterbaitereid tapma. Ma ei ole selle pooldaja, et käia tänavatel tadzhiki kojamehi tapmas.
Skinnidest – ytleme nii, et ma mõistan nende vaateid, aga ei toeta nende meetodeid. Minu kasvatus ja väärtused ei luba tappa inimesi tänavatel lihtsalt rahvuse parast. Selliste mõrvade puhul lõhuvad nad ainult oma elusid – lõhutakse selle elu, kes tapetakse, ning lõhutakse selle elu, kes tapab, sest hiljem lähevad nad nagunii pikaks ajaks kinni. No ytleme, et lendasid kymnekesi vaesele tadzhikile peal ja pussitasid ta surnuks, aga pärast lähevad need kõik kymme slaavlast kes 12, kes 15 aastaks kinni! Kui palju nad oleksid saanud vene rahva jaoks kasulikku teha, aga nemad istuvad selle asemel tyrmis, ja kas yhe tadzhiki elu oli siis seda väärt? Mis mõte sellel on? Kui nad tapavad aastas sadakond aserit, siis öelge, millega see ähvardab peaaegu kahemiljonilist aserite kogukonda Moskvas? Mitte millegagi!”

Mina: ”Kas oleks parem kui P-Kaukaasia ei kuuluks Venemaa koosseisu?”
”Kysimus pole selles, kuidas oleks õige – nad ise lahkuvad Venemaa koosseisust lähiaastatel. Minu jaoks pole nad kunagi de facto olnudki Venemaa koosseisus. Me pole kunagi elanud tshetšeenide voi dagestanlastega rahulikult koos, miks me peaksime seda siis pyydma vägisi? Isegi Nõukogude ajal 1960-ndatel suruti suurtykkidega mägedes maha tshetsheenide vastupanu, kuigi sellest pole eriti räägitud. Meile on palju lähemaid rahvaid, keda me ei pyydnudki kinni hoida, aga selle asemel rabeleme meile vaenulike rahvuste Venemaal hoidmise eest! Me ei hakka kunagi nendega rahulikult koos elama. Venemaa põhiseadusesse tuleb sisse kirjutada, et venelased on Venemaa riikluse hoidmiseks põhirahvus (gosudarstvoobrazhuieshija natsija Rossii). Tshetsheeni ja tshuktsit ei yhenda ju miski.”

Mina: ”Venelasi on ju ligi 90 protsenti Venemaa rahvastikust, kus see oht on?”
”Oht on tegelikult tõsine. Kaug-Idas on tõsine Hiina oht, seal on juba kõikjal hiinlased. (Tegelikult see küll kuskilt välja ei paista!) Moskvas kuulub peaaegu kogu teenindussfäär kaukaaslastele – turud, laod, kauplused, söögikohad jne. Nafta-gaasikompleks – seal on puha juudid. Nagu ka finantssektoris. Võimudes ka – kas te näete voimude seas 90 protsenti venelasi? Ei nae! Presidendi administratsioon on peaaegu synagoog juba.

Mina: ”Siia kõrtsilaua sisse on keegi kratsinud suure haakristi märgi. Mis sa sellest arvad, miks seda märki Moskvas yha sagedamini kohtab?”
”Ärme räägi märkidest, räägime täiesti kohutavast ebaõiglusest yhiskonnas. Märgid iseneesest ei tapa kedagi. Ristisõdijad kandsid ka oma veristel retkedel ristimärki, aga ristiusust rahvas ju ei taganenud. Mis svastikasse puutub, siis slaavlaste usundites mängis see tähtsat rolli, oli Kolovrati mark. Aga fashism... Kui inimene astub välja oma rahva eest, tahab et ta elaks oma rahva keskel ja tahab seda rahvast kaitsta – kui see on fashism, siis mis teha, ju me siis oleme tõesti fashistid. Mida sellest karta! Me ei taha kedagi põletada gaasikambrites. Me tahaksime, et kaukaaslastel oleks siin ebamugav ja nad sõidaksid ara. Näidake mulle mõnda teist ideoloogiat, mis suudaks kaitsta minu rahvast?


ANDREI – 18-aastane, ligi kahemeetrine tõsiselt suur kutt, kes õpib arstiks. Palub oma perekonnanime mitte avaldada. Ta väidab, et on juba paar aastat aktiivne natsionalist, kuuludes Venemaal tuntud liikumisse illegaalse migratsiooni vastu (DPNI, mille ideoloogiline juht on Aleksandr Belov-Potkin, kellest ma kirjutasin Eesti Päevalehes täpselt kaks aastat tagasi, link artiklile on siin). Väidab, et osales Maneeži väljaku meeleavaldusel sellepärast, et „kaukaaslaste ülbitsemine Moskvas läks juba üle igasuguse piiri“. Kohtume Tverskajal kohvikus, kus meie ymber istub laudades silmnähtavalt palju kaukaaslasi.

”Fänni tapmine oli viimane tilk. See protest tõi selle tulemuse mida me tahtsime – fänne rynnanud kurjategijad vahistati lõpuks. Ma olen suga nõus, et rohkem oli Maneezh mitte konkreetselt kaukaaslaste vastu, vaid korralageduse ja korruptsiooni vastu miilitsas, MVDs.
See on OK, kui kaukaaslased saabuvad Moskvasse ametlikult tööle ja õppima, registreerivad ennast ja maksavad makse, aga kui nad elavad siin illegaalselt, tööl ei kai ning sooritavad kuritegusid, siis milleks neid? Meil on enda, venelastegi seas kyllalt selliseid!
Noored kaukaaslased panevad häbenemata netti yles videosid, kus nad Moskva metroos peksavad venelasi ning karjuvad “surm venelastele”. (Viitab kaukaaslaste organisatsioonile “Mustad kullid”, kes anti kohtu alla.)”

Mina: ”Mida teha?”
”Kaukaaslaste arvu vähendamine Moskvas ja yldse ka mujal Venemaal. VVP ja DAM (Medvedev) peaksid tagasi astuma, sest nende poliitika on avalikult russofoobne.
Ma olen kindel, et P-Kaukaasia tahak eralduda Venest. Kui nii läheb, siis see on muidugi Venemaa territoriaalse terviklikkuse lõhkumine. See peaks olema kõige äärmuslikum vahend, sest seejarel võib näiteks Jakuutia ja teised ka eralduda tahta.”

Mina: ”P-kaukaaslased on ju ka Vene kodanikud.”
”Mina jagan rahvuse järgi, kes on omad ja kes mitte. Vene kodanik võib olla ka indialane, kes sõitis siia ja sai kodakondsuse. Minu esivanemad on aga elanud siin tuhat aastat ja on ka Vene kodanikud, aga tema lihtsalt sõitis siia, ostis endale kodakondsuse ja palun väga saab selle kahe kuuga. See pole õige! See pole õige, et enam ei hakata passidesse rahvust märkima, me justkui hakkame kõik olema venemaalased.”

Mina: ”Kas Venemaa ja Vene Föderatsioon tähendavad sulle yhte ja sama?”
”Ma ei arva, et P-Kaukaasia või siis Jakuutia on Venemaa. Venemaa on kõik see, mis ei ole P-Kaukaasia, millega me oleme kogu aeg sõdinud alates tsaariajast. Me ei saa mingeid plusse P-Kaukaasiast, seal on enamus elanikke siiani Venemaa vastalised, kas avalikult või siis varjatult. Nad tahavad elada koraani järgi, elagu! Aga miks meile Venemaale sellised osad, mis tahavad elada shariaadi järgi, kus meid peetakse avalikult uskumatuteks ja ei taheta meie seadusi?
Võimude seas on kindlasti inimesi, kes saavad probleemidest aru, aga neil ei lasta seda teha. Korruptsioon on meil ikka megamõõtmetes. Kaukaaslased kasutavad seda ara, et neil lubatakse teha, mida nad tahavad. Keegi neile midagi ei tee selle eest.”

Mina: ”Äkki Moskva ei saa ilma võõtööjõuta läbi?”
”Aga miks Valgevene saab ilma võõrtöölisteta hakkama? Lukašenka on selles mõttes tubli, et neil on tugev migratsioonipoliitika ja kõigil valgevenelastel on tööd. Moskvas võiks siis kojameestena töötada kasvõi võõrtöölised Ukrinast, Valgevenest, neid peaks jätkuma, või siis venelased ise. Ma ei usu, et venelased ei taha töötada kojameestena, sest kui Kesk-Aasia vöörtöölisi polnud, kes siis kojamehed olid? Pealegi - räpane ei ole seal, kus koristatakse, vaid seal, kus ei visata prygi maha. Parem võiks propageerida armastust puhtuse vastu, mitte armastust võõrtööliste vastu. See on fakt, et enamuse kuritegusid sooritavad Moskvas kaukaaslased ja Kesk-Aasiast tulnud. Mu tuttavad, kes miilitsas töötavad, väidavad, et Moskvas 60-80 prossa kuritegudest sooritavad kaukaaslased. Lisaks toovad nad siia narkot ja igasugu haigusi.”

Mina: ”Miks just noored mässavad? Maneezhis oli ju väga palju alaealisi.
”Sest enamusele yle 40 vanustele on lihtsalt kõik juba ykskõik. Moskvas ja Venemaal on väga palju ykskõikseid inimesi. Noortel ei ole ykskõik, mis toimub Venemaal.”

Mina: ”Kes on sulle autoriteedid?”
Kindlasti vanemad selles osas, et kuidas elus edasi minna, kuidas hakkama saada igapäevaelus. Aga kui võtta ideoloogia, siis nemad minu vaateid ei jaga. Nemad arvavad, et minu ideoloogiaga võib elu väga kurvalt lõpetada. Nad teavad mu vaateid, aga DPNI-st (DPNI-i tegevust üritavad Vene võimud praegu keelustada) nad ei tea, ja see on väga hea praegu. Kui aga ideoloogiast.... (Mõtleb kaua) Suurt eeskuju polegi, vahest Hitler ja tema natsionaalsotsialism on mulle lähedane. Jah, ta pingutas mõnevõrra yle, sest ta tegi seda, mida poleks pidanud tegema (II MS), aga tema ideoloogia oli paljudes asjades õige. See, et meid nimetatakse fashistideks, see pole õige, sest fashismil pole midagi yhist natsionaalsotsialismiga. Võimud lihtsalt nimetavad meid nii, ja rahvas usub, et me olemegi.
Mina loen ennast natsionaalsotsialistiks. Jah, Hitleri tegevuses oli palju vastuolusid. Mis mulle ei meeldi – tema radikalism. Ei tohi võtta sellist seisukohta, et kõik juudid või siis araablased on halvad. A la et tahtis nagu paremini aga kukkus veidi halvasti välja.
Noorte seas, kes olid Maneezhil, oli tegelikult palju erinevate vaadetega inimesi, aga meid yhendas see, et meie arvates peab vene rahvas elama palju paremini kui praegu. Me silmnähtavalt liigume väljasuremise poole. Mma kardan et 50 aaasta pärast meid pole enam olemas või siis antakse meile eraldi oblast, näiteks nagu on Juudi autonoomne oblast ja öeldakse, et teie venelased, elage seal. Mina sellist saatust oma rahvale ei taha.”

Mina: ”Mis sa arvad Putinist, kelle võimu ajal sa oled yles kasvanud?”
”Ma näen seda, et mitte midagi pole yles ehitatud sellest, mis ta lubas. Vastupidi, väga palju on lihtsalt ära varastatud.”

Mina: ”Kuidas sust sai natsionalist?”
”Kui ma olin 14, ehk siis neli aastat tagasis, tuli mu isa tagasi Tshetsheeniast, kus ta sõdis. Ta tõi sealt palju videosid kaasa. Kui ma olin paari-kolme videot vaadanud, siis mul kujunes väga kindel natsionalistlik vaade. Need oli modzhaheedid tehtud videod, mis nad vangidelt kätte said. Pärast seda ma hakkasin lugema natsionaalsotsialismi teemalist kirjandust, lugesin Mein Kampfi läbi, hakkasin internetis kirjavahetust pidama, tutvusin ylikooli minnes DPNI ja SS-i inimestega. Kõige lähedasemad on mulle tundunud just DPNI eesmärgid ja vaated.
Veel yks probleem on selles, et paljud vene tydrukud eelistavad kaukaaslasi, sest nende meelest on nad ägedad, neil on tihti rohkem raha. Meid, vene kutte, peavad nad joodikuteks ja suitsetajateks. Mina isiklikult suitsetan, aga sellepärast, et ma olen poolenisti Kubani kasakate päritolu ja kasakatel on alati suitsetamine kombeks olnud juba põlvkondade kaupa. Aga ma ei joo üldse. Enamus mu sõpru DPNI-st ei suitseta ega joo.”

Mina: ”Mida su klassikaaslased su vaadetest arvasid?”
”Enamus mu klassivendi ytlesid, et kas sul, Andrei, pole enam millegi muuga tegeleda? Miks sa ei või lihtsalt enda jaoks elada? Vot see lause “ela enda jaoks” ajas mind raevu. Kui kõik meie esivanemad oleksid nii mõelnud, mis siis olnuks? Jah, ma olen sellega arvestanud, et mind võidakse maha lyya, aga kas siis peaks lihtsalt istuma kodus ja ootama, kui vene rahvaga on kõik?
Insituudis ma teatasin kohe, et ma olen natsionalist. Paari nädalaga teadsid kõik kaukaaslased 1.-6. kursuseni, et kooli ilmus natsionalist. Nad ytlesid et ok – meie ei puutu sind, sina ei puutu meid. Nyyd peale Maneezhi oli mul insituudis nendega veidi ytlemist, aga need ei lõppenud millegagi. Peale Maneezhi jagunesid ju kaukaaslased ise ka kaheks. Yhed ytlesid, et see oli fashishm ja ksenofoobia, teised aga, et seda oligi oodata.”

Mina: ”Kaklustes kaukaaslastega osaled?”
”Ei ytleks, aga saage aru, et seda tuleb nagunii Moskvas kõigil ette, mitte ainult natsionalistidel. Seni on kõik hästi lõppenud.”

Mina: ”Millesse sa usud?”
”Jumalasse. Ja sellesse, et mina, minu lähedased, minu rahvas, minu riik hakkab elama paremini kui praegu. Edasi tuleb alles pere.”

KANTEMIR HURTAJEV JA AZAMAN MINTSAJEV. Kantemir on rahvuselt balkaar, ta on Moskvas õppivate eri rahvuste kaasmaalaste ühenduse esimees. Rahvuselt tšetšeen Azaman on tema asetäitja. Nende ühendus on väga võimude meelne. Kaukaasiast noori õpib Moskvas kindlasti kõvasti rohkem kui 10 000 inimest, pakub Azaman.

Azaman: ”Sviridovi tapmine oli puhas olmetüli (vene keeles – bõtavuhha). Ilmselt oli vaja kellelgi seda ara kasutada. Neid rahvuslaste liidreid, kes õhutavad vaenu, tuleb lihtsalt vangi panna, kui vaja siis 20-30 aastaks. See oleks selge mark võimude poolt. Sest muidu noored näevad, et seda võib kõike karistamatult teha ning saavad julgust juurde. Õnneks täna on võimud aru saanud, et noortesse tuleb panustada ning see on meile avanud tohutud võimalused.
Meie organisatsioon teeb koostöös Molodaja Gvardijaga (võimupartei Ühtse Venemaa noorteorganisatsioon) projekti ”29” - see on see, mis võib reaalselt täna muuta noori, nende tulevikku. (Vene põhiseaduse 29. paragrahv ytleb, et Venemaal ei tohi õhutada rahvustevahelist vaenu.)”
Kantemir: ”Ei vasta tõele, et 80 protsenti moskvalastest toetas Maneezhi. Ma vaatasin VTSIOMi (suur Moskva uuringufirma) andmeid, seal oli, et 18-20 protsenti toetas, aga ka see on väga suur arv muidugi.
Ma tahan öelda, et see kõik on poliitiline asi, sest teatud marginaalsed jõud tahavad selle abil saavutada mingeid oma poliitilisi eesmärke valimiste eel. Need jõud võivad olla nii natsionalistikud kui ka liberaalsed, näiteks Jabloko korraldas Sviridovi 40 päeva mälestamise. Mõlemad jõud tahavad lihtsalt tähelepanu. Probleemid muidugi on rahvuste vahel, ksenofoobiat on. Aga seda on igal pool maailmas, täna võib olla Venemaal rohkem kui varem, aga see ei ole nii, nagu paljud seda esitavad, et venelased ja kaukaaslased ei saa ega suuda koos elada. See on vale.”
Azaman: “Peamine probleem minu arust on selles, et noortel pole tegevust, tööd. Need kes tulid Maneezhile, need olid kutid, kellel polnud muud midagi teha. Noored, kes käivad tööl, kellel on elus mingi eesmärk, nemad ei lähe väljakutele miitingutele.
See on Nemtsov, kes kasutab selliseid asju ära. Täna tuleb aidata neid kahte inimest (peab silmas VVP ja DAM), kes tahavad riigi jaoks midagi ära teha, sest selge, et yksi nad kõike ei jõua. Kui meie, noored, hakkame lihtsalt jõlkuma Ohhotnoi Rjadil (kaubanduskeskus ja metroojaam Maneeži väljakul), jooma seal õlut, yhesonaga niisama aega surnuks lööma, siis meie riik lihtsalt laguneb ära, meil pole tulevikku. Neile tuleb rakendust leida. Noortele tuleb töökohti luua. Keegi tahab meie suurt riiki seemiselt tylli ajada, aga see ei õnnestu! Võimu pole vaja õpetada, mida ta peab tegema või keda kinni pidama. Võim teab ise väga hästi, mida peab tegema.”
Kantemir: ”Enamus Maneezhil olid ju koolilapsed. Nad ei tea ju veel midagi, kuidas saab öelda, et nad olid võimudega rahulolematud? Nad elavad oma myytides, keegi juhib neid nukuteatris nukke.”

Mina: ”Mida arvate sellistest vene natsionalistide väidatest, et noored kaukaaslased sõidavad Moskvasse kokku ja sigatsevad siin jne?”
Azaman: ”Inimesi on erinevaid, kindlasti on ka selliseid idioote. Ka kaukaaslaste hulgas, kes on Moskvasse sõitnud, on teatud hulk, kuigi mitte suur, lurjuseid. Lihtsad need halvad kutid hakkavad silma. Need on mittekultuursed kaukaaslased, kes niimoodi karjuvad ja kaklevad. Lihtsalt tarku kaukaaslasi Moskvas ei märgata. Ma olen Tshetsheeniast, mulle on antud selline kodune kasvatus, et ma pean alati pysti tõusma, kui ruumi siseneb vanem inimene, ykskoik mis rahvusest, ma ei ropenda kunagi tytarlaste või vanemate inimeste juuresolekul. Täna saabuvad Moskvasse aga tihti noored, kes on syndinud või siis yles kasvanud sõdade ajal. Nad on kaotanud oma Tshetsheenia kasvatuse, nad ei tea meie traditsioone. Nad käituvad samamoodi halvasti ka teiste kaukaaslastega. See on perede probleem. Selge, et kui Tshetsheenias oli raske, polnud tihti midagi syya ning oli vaja elementaarselt ellu jääda, siis need traditsioonid ja kasvatus jäid tagaplaanile. Aga nyyd tehakse meil juba väga head tööd noortega.”
Kantemir: ”Me kogu aeg räägime oma noortele, et tuleb käituda korralikult Moskvas, ei ole vaja avalikes kohtades lesginkat tantsida. Osa noored venelased kirjutavad oma hädad ja probleemid selle arvele, et on olemas kaukaaslased. Aga nemad pole ka selles tegelikult syydi, vaid massimeedia eesmärgipäraselt töötab selle heaks, et luua stereotyype kaukaaslastest venelastele. Sellega viiakse inimesed lihtsalt kõrvale reaalsetest probleemidest. Eriti tegeles Vene massimeedia sellega 1990-ndatel, nyyd on olukord paremaks muutunud, aga endiselt on ksenofoobiat ajakirjanduses siiski palju. Kui peale möödunud märtsi metrooplahvatusi korraldasid Kaukaasia tudengid doonoriaktisooni, siis tuli NTV võttegrupp kohale, tegid pika reportaazhi, aga pärast ei näidatud midagi. Meile öeldi, et otsustati, et seda ei ole vaja näidata.”
Azaman: ”Väga palju sõltub meediast, sest meil on ju nii, et kui telekast öeldi, et “valge”, siis kõik võtavadki valgena, öeldakse et “must”, kõik võtavad mustana.”

Mina: ”Kas Maneezhi väljaku sündmused tekitasid hirmu?”
Azaman: ”Muidugi esialgu oli. Mu õed ei kainud ylikoolis loengutes mõnda aega, karstin neid isegi poodi lasta. Me soovitasime paljudel, et istuge kodus, kui rahuneb.”

Mina: ”Kuidas sellesse suhtute, et Venemaa põhiseadusse kirjutada sisse vene rahva eriline roll?”
Kantemir: ”seda ei ole vaja, sest põhiseaduses on praegu kirjas, et kõik inimesed, olenemata rahvusest, on Venemaal võrdsed seaduse ees. Vene keel ja kultuur on nagunii a priori domineeriv Venemaal, me kõik räägime vene keeles, loeme vene keeles kirjandust. Erilise rolli rõhutamine põhiseaduses – seda räägivad provokaatorid. (Selline ettepanek tõstatud 17. jaanuaril Medvedevi kohtumisel duumasaadikute ja senaatoritega-J.P.) Tuleb lihtsalt järgida seadusi ja kõik läheb hästi.”

INTERVJUU SOTSIOLOOG LEV GUDKOVIGA - Venemaa ühe suurima uuringufirma Levada-keskus direktoriga.

Milline on keskmise venemaalase suhtumine sündmustesse Maneeži väljakul?
Suuremas osas tekitab see hukkamõistu ja hirmu. Toetab ja tunneb kaasa neile, kes tulid väljakule, 28 protsenti küsitletutest üle Venemaa. Moskvas on see pilt veidi keerulisem. Siin arvas viimase küsitluse järgi 38 protsenti, et need oli protestiaktsioonid mittevenelaste sooritatud kuritegude ja miilitsas-siseministeeriumis valitseva korruptsiooni vastu. 33 protsenti nimetas seda ultranatsionalistide ja fašistide väljaastumisteks. 62 protsenti mõistis need aktsioonid hukka, aga 25 protsenti toetas.
See Maneeži asi on ilming, mis on keerulisem, kui võib esialgu näida. Taandada see kõik ksenofoobiale või fašismile, see ei näi mulle õigena. Muidugi ksenofoobiat on selles, on ka fašismi elemente, aga minu arust on juhtunu iseloom selline, et täpsem oleks seda nimetada ”segatud agressiivsuseks”.

Mis te selle all mõtlete?
Põhimõtteliselt oli see valitsusvastane väljaastumine korrumpeerunud režiimi vastu, aga see ei olnud suunatud mitte võimu vastu, vaid kaukaaslaste või siis laiemalt sissesõitnute vastu. Teisisõnu öeldes – koer ei haugu peremehe peale, vaid koer haugub nurga peale!
Ksenofoobia tase Moskvas on üsna kõrge, see on selge. Putini ajal on see tõusnud märgatavalt, kuna migratsioon on siin suurem kui kuskil mujal Venes. Siin on lihtsalt nii tugev nõudlus võõrtööliste järele. 40-45 protsenti Moskva tööjõulisest kohalikust elanikkonnast on kõrgema haridusega. Järelikult on tugev vähekvalifitseeritud tööjõu defitsiit, Moskva ei saa ilma nendeta hakkama. Probleem selles, et agresiivsus on suunatud põhiliselt just kaukaaslaste vastu, ja mitte ainult sealsete töömigrantide vastu, vaid ka sealsete eliidi esindajate vastu, kes on äärmiselt korrumpeerunud. See eliit on Kremli poolt ”hästi toidetud”, kusjuures teades, et nad on sisuliselt bandiidid võimul, kes on loonud Moskvas oma enklaavid rahvuskaaslastest. Nad käituvad tõepoolest Moskvas väga ülbelt. Aga paljuski on kaukaaslaste agressiivsus ka kaitsereaktsioon diskrimineerimisele. Tekibki selline kinnine ring, mis ise toodab järjest juurde agressiivsust. Kusjuures see agressiivsus moskvalaste poolt, mille on esile kutsunud kaukaaslased, valatakse tihti välja usbekkide ja tadžikkide peale, kes on nõrgemad ja vaiksemad ning ka vähem kriminaliseerunud.
Tuleb arvestada ka vene natsionalismi propagandat, millele toetub Putini režiim. See on üks osa praeguse autoritaarse režiimi legitimatsioonist. Kõik need jutud – Venemaa tõuseb põlvist, et Putin on vene natsionalist positiivses mõttes, rahvusliku tõusu illusiooni loomine jne. See on rahvusliku alaväärsuse kompleks, mis on seotud NSV Liidu lagunemisega, sest venelased olid ju enamurahvus NSV Liidus. Kreml, kes mängis osavalt sellel kompleksil, aitas muidugi kaasa ksenofoobia kasvule. Uuringud näitavad et 20 aastaga on ksenofoobia tase kasvanud Venemaal kaks korda.

Kes on need 25-30 protsenti inimestest, kes toetavad kaukaaslaste-vastaseid meeleolusid?
Nendel pole erilisi tunnuseid. Neid on igas ühiskonnakihis, igas haridustasemel ja igas vanuses. Veidi rohkem on noori ehk nende seas – noortest toetab 36 protsenti, aga kõige vanemas vanusegrupis 18 protsenti.

Miks ei protesteerita siis otse korrumpeerunud võimu vastu?
Esiteks on hirm.

Kaukaaslaste vastu pole?
Ei. Nad ei ole selline legitiimne objekt. Ühiskonnas valitseb teatud skisofreenia, Moskvas vähem, mujal rohkem. Ühelt poolt eksisteerib demonstratiivselt kõrge Putini ja Medvedevi tegevuse heakskiitmine, teiselt poolt aga kantakse oma rahulolematus, sotsiaalne agressiivsus üle ametnike, ametiasutuste peale, kelle tegevusega ollakse väga rahulolematud.
Maneeži olulisus on selles, et senised natsionalistlikud ja ksenofoobsed loosungid, mis ei kogunud miitingutele ja marssidele kunagi nii palju inimesi, ühendati poliitiliste loosungitega ning kokkvõttes tuli üsna võimas poliitiline liikumine. Selle taga võib olla mingi organisatsioon ja uued liidrid, mis ei allu enam kuidagi Kremlile.

Kes on neile autoriteedid?
Praegu ei ole näha neid, pole aru saada, kelle järel nad lähevad. Putini autoriteet on aga järsult vähenenud selle publiku silmis.

Mida Kreml ette võib võtta?
Esimene asi – riik üritab nad kontrolli alla võtta. Teiseks – otsesed keelud, näiteks kogunemiste keelamine. Aga need ei anna erilist tulemust, sest noorte vastu on selliste meetoditega väga raske saada. Ainult miilitsameetoditega selle vastu ei saa. Kindel on, et see pole mööduv nähtus. Võivad isegi parteid tekkida selle pinnal, aga Kreml ilmselt ei lase neil väga areneda või siis võtab ise mõned loosungid üle ja luuakse midagi Rodina 2 (natsionalistlike loosungitega Vene riigiduumasse 2003. aastal pääsenud partei, mis loodi Kremli poolt-J.P.) moodi surrogaat.

Kellele sellised arengud on kasulikud?
Selgelt on näha, et osa bürokraatiast pole rahul praeguste asjade seisuga riigis ning sellega luhu suunas asjad arenevad. Nad tahaksid oluliselt tugevamat riigi võimu, oluliselt natsionalistlikumat poliitikat. Selge, et nad on moderiniserimise vastu, aga neile ei meeldi ka Putini režiimi ajal tekkinud meeletu korruptsioon. See on bürokraatia selline alumine ja keskmine tase.

Mida küsitlused näitavad, millised meeleolud veel Venemaal praegu valitsevad peale silmatorkava agressiivsuse kasvu?
Kindlusetus tuleviku ees. Kindlustatud sotsiaalsete kihtide seas paistab välja hirm ja pingulolek, sest nad saavad aru, et Putini ajal loodud režiim see ei too enam arengut, pole perspektiivi, suurte probleemide lahendamisega ei tegelda, püsib kartus repressioonide ees. See sissetulekute vool, ks tuli ütleme aastatel 2002-2007, see on seiskunud. Kohtud on sõltuvad, aga kohus on väga tähtis omandi garantiina. Kui te aga ei saa olla kindel oma omandi säilimises, siis te ei hakka investeerima majandusse jne. Majandus elab paljuski spekulatiivse kapitali arvelt ja toorainesektori arvelt. Eriti väike ja keskmine äri praktiliselt ei arene, sest nemad tunnevad administratiivset pressingut kõige rohkem.
„Putini põlvkonna“ noorte seas on näha väga tugevat kadedust – nad tahaksid elada nagu noored Euroopas, nad on seda näinud-teavad, aga ei saa, neid ei lasta teenida, sest sissetulekud jaotuvad väga ebaõiglaselt. Paljudel on alaväärtuskompleks, mis on segunenud etniliste eelarvamustega. Kaukaaslased on justkui sümboolselt sellise „päästiku“ rollis nende jaoks.

Teadlane Aleksandr Auzan võttis 2000-ndate teisel poolel kasutusele väljendi Putini nö ühiskondlikust lepingust rahvaga – võim kindlustab teile elatustaseme pideva tõusu, aga teie olge poliitiliste nõudmiste koha pealt vait! Kas see kehtib veel?
Ütleme nii, et see on pandud kahtluse alla. Kusjuures mitte vaeste poolt, vaid just nende poolt, kes on üle keskmise kindlustatud või isegi rikkad, kes tunnetavad praegu režiimi ebastabiilsust. Ausalt öeldes mulle ei meeldi see lepingu jutt, sest kes kellega üldse kokku leppis?
Seejuures 85 protsenti meie küsitlustele vastanutest arvab, et neil pole mingit võimalust mõjutada asjade käiku Venemaal. See tekitab apaatiat, ükskõiksuse tunnet. Mingit vastupanu meeleolu rahva seas küll ei ole. Kaks kolmandikku venemaalasi elab väikelinnades ja külades, kus inimeste konsolideerumuse tase on väga madal. Seal on endiselt väga tugeva paternalistlik suhtumine. Seal vastupidi inimesed peavad riigi poole pidevalt pöörduma abi järele, kui neil tekivad ükskõik mis probleemid. Paradoskaalne, aga protestimeeleolud sunnivad seal hoopis veelgi rohkem riigile lootma.