Tegin paar nädalat tagasi intervjuu Eesti suursaadikuga Moskvas Simmu Tiigiga. Intervjuu ilmus 2. veebruaril ehk siis Tartu rahu 91. aastapäeval. Panen siia üles intervjuu täisteksti. (Fotol on suursaadik Simmu Tiik Eesti Moskva saatkonna ühe väärtuslikema maali taustal. Tegemist on Peterburi kunstiakadeemia professori Konstantin Gorbatovi (Stavropol 1876- 1945 Berliin) postimpressionismist ja juugendstiilist mõjutatud sadamavaatega.)
Tartu rahuleping sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel 1920. aastal, aga see ei tähendanud veel diplomaatiliste suhete sõlmimist. Need sõlmiti peaaegu täpselt 90 aastat tagasi, 1921. aasta veebruaris, kui Moskvas alustas tööd Eesti saatkond, üks esimesi välissaatkondi üldse Nõukogude Venemaal. Samas majas töötab saatkond ka praegu. Kas ja kuidas seda ümmargust tähtpäeva tähistatakse?
Tasasel ja tagasihoidlikul viisil, nagu eestlastel on kombeks. Ühte väikest ning kaunist silma ja südant rõõmustavat üllitist kavandame ka, aga seda ei tahaks ette ära sõnuda.
Kuidas te kirjeldaksite lühidalt Eesti-Vene suhteid neli aastat pärast 2007. aasta sündmusi, kui need suhted jõudsid madalseisu?
Rahulikum ja tsiviliseeritum, kui ma mäletan.
Kui mäletate? Kas see tähendab võrdluses 2008. aasta suvega, kui te tulite saadikuks Venemaale?
Ei, minu mälestused algavad 1960-ndatest aastatest (naerab). Aga kui rääkida Eesti-Vene riikide suhete seisust, siis muidugi võrreldes alates 1990-ndate algusega, kui diplomaatilised suhted taastati, on need suhted praegu kõige rahulikumad ja tsiviliseeritumad.
Mis oli eelmise aasta kõige positiivsem moment Eesti-Vene suhetes?
Kõige positiivsem moment oli laias laastus see, et ei juhtunud midagi halba, midagi ebameeldivat, millel oleks olnud laiemaid tagajärgi. Mis puudutab president Ilvese 9. mail Moskvas käimist (Hitleri-vastase Suure Isamaasõja lõppemise 65. aastapäev – J. P.), siis sellest mõeldi enne nii ja naa, aga nagu ma lootsin ja arvasin, siis ei olnud see mitte ainult õige samm, vaid see läks ka parimal võimalikul viisil korda, sest Venemaa näitas üht oma kõige tugevamat külge, milleks on külalislahkus. Kui on pidupäev, siis nad oskavad olla külalislahked.
Teine meeldejääv asi oli see, et kui Venemaal oli eelmine aasta võib olla kõige raskem moment – ma pean silmas lõõmanud maastikutulekahjusid –, siis Eesti suutis käituda tsiviliseeritult ja inimliku naabrina, andes jõukohast abi. Võib-olla esmakordselt Venemaa ajaloos leidis Venemaa endas jõudu ja tahtmist nii Eesti kui ka teiste välisriikide abi väärikalt ja heameelselt vastuvõtta, seda õigesti kasutada ja väga inimlikul kombel ka tänada. Ma arvan, et see ongi see, mida meil kahe riigi suhetes on vaja – olla igas olukorras inimlikud naabrid. Võttes arvesse ajaloo taaka, pole see lihtne, aga seda enam tahaks seda näha.
Eelmisel aastal käisid Eestis terve rida kõrgeid Venemaa esindajaid – riigikontrolli juht, ekspeaminister Stepašin, Venemaa Raudteede juht Jakunin, Venemaa ettevõtjate ja töösturite liidu juht Šohhin, Pihkva kuberner Turtšak, president Medvedevi tollane nõunik Reiman, riigiduuma delegatsioon. Ammu pole Venemaalt sellist taset Eestis nähtud. Kas see näitab, et Venemaa on muutnud taktikat Eesti suhtes?
See näitab, et Venemaa kõrgete riigitegelaste jaoks pole Eesti reisisihina enam tabu. See on veel üks normaalsuse väljendus. Iseasi, kui palju neist mitteametlikest või väheametlikest külaskäikudest konkreetset tulu tõuseb kahepoolsetes riikidevahelistes suhetes. Seda ei tasu võib olla kiirustades üle hinnata, sest ühe, isegi kõige ametlikuma visiidi käigus pole võimalik saavutada isegi pooli asju nendest, mida oleks vaja pikemas perspektiivis saavutada Aga märgina läbikäimise normaliseerumisest on need igal juhul tervitatavad. Ka Venemaal käis eelmisel aastal täiesti arvestatav hulk Eesti riigiametnikke.
Mis te arvate, kui kaua pikeneb veel see kurb „saavutus”, et juba 20 aastat ehk siis Eesti taasiseseisvumisest saadik pole Venemaa poolelt toimunud ühtki visiiti Eestisse presidendi, peaministri ega isegi välisministri tasemel? Lähema viie aasta jooksul õnnestub suhteid selliselt seada, et mõni Vene riigijuht tuleb visiidile või pigem mitte?
Vaatamata oma ametile olen ma tugevalt selle vastu, et liigselt afišeerida kõrgtaseme kontakte. Nendest on küll palju rõõmu ajakirjandusele, eriti fotograafidele ja telemeestele, kuid ma pean palju olulisemaks seda, mis reaalselt meie patuse maa peal toimub, mis inimeste igapäevast elu mõjutab. Ja siin on tulemused üsnagi positiivsed. Näiteks kasvas eelmise aastal juba esimesel poolaastal Venemaa turistide arv Eestisse poole võrra ja kahepoolne kaubavahetus ligi kolmandiku võrra. Mainides neid arve mõnele lääne kolleegile, ahhetavad nad ainult ja nimetavad neid unenäoliselt headeks tulemusteks. Need arvud näitavad meie suhete praktilist edasiminekut. Tähtsam on tulemus kui kõrgetasemelised visiidid.
Kõrgetasemeline visiit aitaks neid arve ehk veelgi parandada, eriti kaubavahetust. Venemaal loetakse eelkõige ju märke, näiteks seda, et Kreml kutsus Läti presidendi Zatlersi külla!
Ma ei taha midagi lõplikku öelda, aga kui ma vaatan kas või näiteks Läti presidendi aastalõpuvisiidi tulemusi, siis üheks asjaks, millega Riias väga rahul oldi, oli selle visiidi ajal saadud lubadus vähendada Lätile müüdava gaasi hinda tingimusel, et nende tarbimine on samal tasemel 2007. aastaga. Aasta alguses selgus, et ilma mingi tipptasemel visiidita tehti sama otsus ka Eesti kohta. Kumma riigi tulemust nüüd kõrgemalt hinnata? See jäägu teiste otsustada.
Võtame vastupidi – kui aktuaalne on peale riigikogu valimisi märtsis Eesti välisministri või peaministri visiit Venemaale?
Jällegi, ma ei tahaks neid võtta eesmärgiks omaette. Ühelt poolt oleks see märk sellest, et suhted liiguvad sinnapoole, mis on kahele naaberriigile kohane, aga teiselt poolt, mis puudutab käegakatsutavaid tulemusi, siis jõuame tagasi samasse kohta – visiidil on mõtet ainult siis, kui sellega on võimalik saavutada midagi, mida pole võimalik saavutada ilma visiidita. Ja see nõuab üsna hoolikat kaalumist.
Kui juba Läti presidendi Zatlersi Moskva-visiidile jutt läks, siis kas möönate, et Lätil on praegu paremad suhted Venemaaga kui Eestil?
Ei mööna.
Paljudel on küll selline mulje!
Vaatame seda näiteks sügisel. Ei ole niivõrd tähtis see, mis Moskvas alla kirjutati Vene ja Läti poole vahel, vaid see, mis reaalselt toimuma hakkab.
Mida peate praegu kõige olulisemateks küsimusteks Eesti-Vene kahepoolsetes suhetes?
Kõige olulisem on see, et inimesed igalt elualalt saaksid omavahel ilma liigsete tõketeta suhelda, et lennukid lendaksid, rongid sõidaksid, autod veereksid. Et oleksid normaalsed suhted tolli ja piirivalve vahel. Kõik see, mis parandab inimeste igapäevase elu kvaliteeti.
Mis puutub lepingutesse, siis kõige lähemal sadamasse jõudmisele on uus kahepoolne sotsiaalkindlustuse ehk pensionikindlustuse leping, mis peaks asendama vana, 1993. aastat pärit, ajale jalgu jäänud lepingu, sest pensionikindlustuse süsteemid on vahepeal oluliselt muutunud mõlemas riigis. See et sadamale kõige lähemal, ei tähenda veel muidugi, et on tehtud.
Keda ja kui paljusid see leping puudutab?
Neid on neljakohane arv inimesi mõlemal pool piiri. Puudutab peamiselt neid, kes on töötanud ja oma pensioni osaliselt või täielikult välja teeninud ühes riigis, aga hiljem on ta siirdunud või siirdumas elama teise riiki.
Teadaolevalt on Eesti-Venemaa vahel töös umbes 20 kahepoolset dokumenti, millest osa ootavad lihtsalt jõustamist Venemaalt. Kuidagi ei suuda jõustuda näiteks kahekordse maksustamise vältimise kokkulepe. Miks see venib?
Tundub, et see seisab selle taga, et Vene pool pole täna veel veendumusel, et on õige aeg selle jõustamiseks. Eesti poolelt on minu mäletamist mööda kõik selleks vajalikud protseduurid ammu tehtud.
Te ütlesite, et eesmärk on et lennukid lendaksid, rongid sõidaksid, autod veereksid. Mida saaks teha, et need rohkem lendaksid, sõidaksid ja vuraksid?
Möödunud aasta lõpus hakkas käima Peterburi ja Helsingi vahel kiirrong Allegro Soome Raudtee ja Venemaa Raudteede ühistöös. See rong mitte ainult ei sõida kiiresti, vaid kõik piiri- ja tolliprotseduurid toimuvad rongi liikumise ajal. See on ju puhas rõõm, sest inimestel saab sellest parem. Seal ei ole enam vaja nii nagu kahjuks meil Tallinna-Moskva rongiga, et rong seisab Narva ja Ivangorodi piirijaamades mitu tundi. (Sõiduplaani järgi peatub rong Narvas piirikontrolliks 45 minutit ja Ivangorodis tund – J. P.)
Mu jutu mõte on selles, et seda kogemust tasuks lähemalt uurida. Ja kui me ei saa Vene poolega kohe kaubale, et rakendada mõlemapoolselt taolist praktikat Tallinna-Moskva rongis, siis mis võiks takistada meil juurutamast seda praktikat näiteks enda poolel?
Te peate silmas ühepoolselt?
Jah. Hea tahte, inimsõbralikkuse ja euroopalikkuse märgina, et rong ei peaks seisma Narva jaamas, vaid et see kontroll toimuks Narva ja Jõhvi või Narva ja Rakvere vahel. Minu arust väärivad ka meie oma kodanikud hea tahte märke. Ma kujutan ette, et see nõuab kindlasti teatud mobiilse aparatuuri muretsemist tolli- ja piirivalveametnikele, aga kui suutis Venemaa selle muretseda, siis küllap suudame ka meie.
Välisminister Paet ütles sügisel intervjuus Interfaxile, et ta ei nimetaks puuduvat Eesti-Vene piirilepingut kõige ärritavamaks teguriks kahe riigi suhetes, kuigi loomulikult oleks hea, kui lepe oleks jõus. Mis on teie meelest siis see kõige ärritavam tegur?
Mõlemapoolselt meie liigne ärrituvus. Mõlemal pool piiri ärritutakse liiga sageli asjade peale, mille üle väga erutuda ei tasuks. Lihtsalt igaks juhuks ärritutakse. Viimasena tuleb meelde Venemaa presidendi Medvedevi ukaasiga välja antud nimekiri Venemaa piiriäärsetest aladest, kus välismaalased ei saa maad omandada. Kui asja natukenegi uurida, siis tuleb välja, et tegemist pole mitte millegagi uuega, vaid lihtsalt 2001. aasta jõustunud Vene maakoodeksi normi täpsustamisega, mis nimetab konkreetselt need piiriäärsed alad, kus piirang kehtib. See ülesanne anda välja selline ukaas oligi seadusega juba 2001. aastal pandud Venemaa presidendile, mida ta nüüd ka tegi, kuigi see võttis kaua aega. Tänase seisuga ei näita ükski analüüs, et välismaalaste õiguste olukord Venemaal oleks seeläbi kuidagi halvenenud. Pigem võib see olukord isegi paraneda, sest kui enne ei müüdud välismaalasele maad kogu piiriäärses oblastis, siis nüüd on selgelt välja toodud need rajoonid oblastist, mida see piirang puudutab.
Muidu aga... ka ärrituvusega on läinud lood siiski paremaks. Märtsis seisavad Eestis ees riigikogu valimised ja nii palju kui Moskvast paistab, siis on Vene poolelt suhtumises Eestisse märgatavalt vähem närvilikkust ja rapsivat lähenemist kui eelmiste Eesti parlamendivalimiste eel. Ja ka Vene ajakirjandus on Eestisse suhtunud viimase aasta jooksul suhteliselt avatuma pilgu ja rahumeelse lähenemisega. Kohati mulle tundub, et viimastel kuudel on Eesti poolel Venemaa suunas närvilikkust olnud rohkemgi kui Venemaalt Eesti suunas. Mis on ka mõistetav, sest Venemaal on oluliselt rohkem naabreid kui Eestil ja ei saa kogu aeg nõuda, et kogu nende tähelepanu keskenduks vaid meile.
Piirilepingust veel. Samas intervjuus Interfaxile ütles Paet, et Eesti pool on valmis arutama uusi mõtteid ja ideesid selle kohta, kuidas võiks jõustada piirilepingu, ja see võiks toimuda tuleval aastal (s.o 2011. aastal – J. P). Selge, et Paet pidas silmas, et pärast valimisi. Millises suunas need uued mõtted ja ideed võiksid minna?
Viisakas inimene on alati valmis oma naabriga suhtlema viisakalt ja avatult. Kuigi Eesti poolelt on asi selge, me oleme piirilepingu alla kirjutanud ja selle ratifitseerinud, on igati loomulik, et kui Vene poolel on uusi mõtteid, siis me võime neid mitte ainult kuulata, vaid ka isekeskis arutada ning pärast ka koos Vene kolleegidega. Kõik võib ajas muutuda. Kindlasti on kas või rahvusvaheline praktika piirilepingute asjus vahepeal muutunud. Asi pole kindlasti ju piirijoones, et kus see kulgema peab, aga mis puutub asja vormistuslikku külge, siis ei saa välistada, et midagi võib teha paremini. Kas see on kasulik, kas see on meie huvides, ei oska ma vastata täna ega homme. Samuti ei tahaks ma öelda, et me ei tohiks sel teemal oma naaberriigiga kunagi rääkida.
Kas teile tundub samamoodi, et Venemaa jaoks on piirilepingu mõlemapoolne ratifitseerimine hulga olulisema tähtsusega kui meile? Et Venemaa jaoks oleks see justkui kahepoolsete suhete nurgakiviks.
Jah, sest nagu ma aru saan, on see neil tegemata tööde virnas lauanurgal nähtaval kohal. See ei ole Eesti suhtes unikaalne, sest Venemaa on sihiks võtnud oma maismaa- ja merepiiri, mis on maailmas kõige pikem, lõpliku vormistamisega võimalikult kiiresti võimalikult kaugele jõuda. Võtame kas või näite eelmisest aastast, kui saadi Norraga kaubale merealade piiritlemises Barentsi meres. See oli teema, mis oli laual ja selle ümber piike murtud juba 40 aastat – aga lahendus leiti. Või võtame veidi vanemad lood piirilepetest Hiinaga, mis olid ülimalt keerulised ja rasked. Sellega saadi ka hakkama.
Jagate te oma kolleegi, Venemaa Eesti suursaadiku Juri Merzljakovi eelmise sügise optimismi, kui ta lootis piirilepingu probleemi lahendamist tänavu pärast riigikogu valimisi?
Selles osas, et lahendus saabub kunagi peale valimisi, ma jagan tema optimismi. Et see just pärast tänavusi valimisi juhtub, selles ei saa kumbki riik eraldi kindel olla. Nagu elu on näidanud, on piirileping teema, kus kiirustav optimism pole kunagi kasu toonud.
USA president Obama kohtus möödunud kevadel Prahas, pärast USA-Venemaa tuumarelvade piiramise lepingu allakirjutamist Medvedeviga, 11 Ida-Euroopa riigi presidendiga, ka Eesti presidendi Ilvesega. Obama üks põhilisi sõnumeid oli neile, et tuleb loobuda stereotüüpidest suhtumises Venemaasse, nagu üritab seda teha Obama ise. Et venelaste kartmine on vananenud, mineviku igand. Kas teie Eesti suursaadikuna Venemaal, olete sellise lähenemisega nõus?
Mina arvan, et täiesti sõltumatult sellest, mida ütleb Obama, on Eesti riigile ikka ja alati kasulik suhtuda Venemaasse ja kõikidesse teistesse riikidesse maailmas pragmaatiliselt ning langemata stereotüüpide ohvriks. Mis puutub kartmisesse, siis ma poleks seda ametikohta vastu võtnud, kui ma Venemaad või venelasi kardaks. Eriti naaberriigina ei tohiks me kunagi minna seda lihtsamat teed pidi, et vaatame Venemaad suure musta kastina ning katsume temaga hakkama saada nii, et kleebime sinna peale ühe sildi. Täpselt sama kahjulik on Venemaad kujutada ka idüllina. Püüame lihtsalt oma naabrit vaadata avatud silmadega ja näha, et siin on kõike. Vahetegemine, mis on mis ja kes on kes – see on see, mis edasi viib.
Kas ja kuidas mõjutavad meie suhteid Venemaaga see asjaolu, et Leningradi sõjaväeringkonna raketibrigaadid vahetasid eelmisel aastal olemasolevad Totška-nimelised raketisüsteemid lühimaarakettide Iskander vastu, mis ulatuvad vabalt lendama mis tahes kohta Eestis? Sõjalisest seisukohast muutus olukord kardinaalselt, sest Totškad suutsid lennata vaid veidi üle Eesti piiri ja suurematele Eesti linnadele mingit ohtu ei kujutanud.
Kahtlemata see, kui meie lähedusse ükskõik mis ilmakaares paigutatakse relvad, mille laskeulatusse jääb Eesti, mõjutab meie suhteid selle riigiga, kelle käes asub päästik. Samas loodan ma, et see mõjutab meie suhteid minimaalselt, sest kõige paremad relvad on need, mis vaikivad, ja vaikivatest relvadest on kõige paremad need, mille kohta me saame maksimaalse tõenäosusega arvata, et nad vaikima ka jäävad. Selles suunas tuleb lihtsalt tööd teha.
Tänavuse aasta ilmselt kõige ilusam hetk Venemaal eestlastele on ilmselt Jaani kiriku taasavamine Peterburis. Miks see on meile oluline?
See on Eestile väga oluline kuupäev, sest kunagi, enne Esimest maailmasõda, oli Peterburi eestlaste jaoks üks suurimaid linnu seal elanud eestlaste arvu poolest ja väga tähtis keskus eesti kultuuri jaoks. Jaani kirik on meile tähtis kas või seal õpetajana töötanud Jakob Hurda poolest, sest vaevalt me oleksime see rahvas, kes me oleme, ilma Hurda kogutud pärandita. Ma arvan, et iga endast lugupidav rahvas peab oma juuri mäletama. Teiselt poolt ma arvan, et samavõrra kui räämas Jaani kiriku varemed Peterburis olid meile häbiplekiks, samavõrra väärikaks märgiks meile on oma endises ilus taastatud kirik.
Minus isiklikult on see ka pisut fundamentaalsem märk meie kultuurialaste suhete kahepoolsusest, tegelikult laiemalt ka administratiiv-poliitilistest suhetest. Praegu räägitakse Venemaal moderniseerimisest palju, aga paljud eestimaalased on Venemaa moderniseerimises osalenud juba 18. sajandist saati. Tuletame meelde, kui palju oli Eestimaalt pärit mehi mitte ainult Venemaa maadeuurijate seas, vaid ka Vene riigiaparaadi kõikides harudes. Mulle ei meeldi, kui me seisame varbad sissepoole ja räägime ainult sellest, kuidas Venemaa on meid sajandite jooksul mõjutanud ja mida meile kõik teinud. Ma arvan, et sama kehtib ka vastupidi, et ka meie oleme Venemaad sajandite jooksul üsna oluliselt mõjutanud ja ilma selleta poleks Venemaal paljusid asju, mis meile nende juures meeldib.
Eelmisel sügisel jooksis läbi uudis, et Venemaa pakkuvat Eestile ühise ajalookomisjoni ideed. Lätlased võtsid selle ettepaneku aasta lõpus vastu. Mida Venemaa ikkagi täpselt pakkus ja kui ametlik see pakkumine oli?
Ei ole ametlikult küsitud ja ei ole ametlikult vastatud. Ma saan kinnitada ainult seda, et Eesti ja Venemaa ajaloos on teatud ühisosa, nagu naabrite vahel ikka juhtub, ja saan kinnitada seda, et see osa väärib uurimist ja selles on kohta rahvusvahelisele koostööle. Aga kuidas seda organiseerida, seda peavad kokku leppima ajaloolased ise.
Kas Tallinna linnapea Savisaare rahaküsimisskandaal ja Venemaa Raudteede juhi Jakunini väidetav osa selles on kohtumistel Vene diplomaatidega teemaks kerkinud?
Ei ole. Minuga pole Moskvas keegi sellest juttu teinud.
Kuidas on Venemaa muutunud selle kahe ja poole aasta jooksul, mis te olete saadik olnud? Mis on teie jaoks kõige olulisemad muutused?
Minu kahe ja poole Moskva-aasta jooksul on kapitalismi rattad Venemaal vaikselt edasi jahvatanud ja igapäevaelu mugavusi üha juurde loonud, kuigi kaugeltki mitte kõigil pole raha nende nautimiseks. Teiselt poolt on globaalne masu Venemaad pisut rohkem räsinud kui Eestit. Meil oli õnneks töös eurole üleminek. Selline üldhaarav mõttestatud tegevuse programm on kriisi ajal nii toeks kui ka vitamiiniks. Venemaal midagi nii mastaapset ja kardinaalset käsil polnud ega ole. Eks osalt ka seetõttu – lisaks tulekahjudele, Kaukaasia kandist pärit muredele ja nõukogudeaegse infrastruktuuri kuue kärisemisele – on siinses ühiskonnas eelnevast rohkem tunda väsimust ja tüdimust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar