FSB aastaraamat ja Eesti, Medvedev, mitte Medvedjev

Väike näide parkimiskultuurist Moskvas, esitajad... miilitsad. Pargin kus tahes, kui tahan teise miilitsaga veidi lobiseda.
Lugesin FSB aastaülevaadet 2007 (umbes nagu kapo aastaraamat). Peatükis, mis rääkis koostööst partneritega teistest riikidest, leidsin sellise huvitava lõigu. „Inglise keeles avaldati uue trükina raamat „Eesti. Natsismi verine jälg: 1941-1945. aastad” (Эстония. Кровавый след нацисма: 1941-1945 годы), mis sisaldab dokumente eesti natsionalistide kuritegude kohta rahuliku elanikkonna vastu.” Tuleb välja, et FSB tegeleb ka kirjastamisega. Huvitav, millise riigi eriteenistusega koostöös see raamat siis avaldati? Saksalastega, inglastega? Ilmselt siiski avaldas FSB selle oma arhiivimaterjalide põhjal. Huvitav veel, et mis kirjastuse nime all see raamat avaldati...
Keelehuvilistele. Et pole vaidlust kas eesti keeles kirjutatakse Medvedev või Medvedjev, siis palun! – siin on üks mulle saabunud postitus sel teemal. „Eesti Keele Instituut soovitab: Vene perekonnanimes Медведев puudub pehmendusmärk ja seepärast on reeglipärane ümberkirjutus vene tähestikust Medvedev, mitte Medvedjev.” Vaadake ka Eesti Keele instituudi kodukalt.
Ja veel üks pildike. Tavaline ohutustehnika vene moodi – naised turnivad tellingutel mosaiiki laduda ning mehed hoiavad trepil asuvat tellingut.

Naised, karastage oma rinnanibusid! Moskvas laheb palavamaks...

Veidi terviseopetust tuttavatele tydrukutele..."Kas SINA hoolitsed oma rindade eest? Karasta nibusid, pestes neid iga paev kylma veega!" Tegemist on Stalini-aja plakatiga. Kahjuks pole kuskil nainud selle suurt versiooni myygil.
Moskvas hakkab palavaks minema. Tana oli juba paeval kesklinnas 21 kraadi. Kas toesti kordub eelmise aasta mai lopp, kui nadal aega oli yle 30 kraadi ning kassid sulasid tanaval yles...
Putinil ka nyyd valitsus koos, erilisi yllatusi polnud. Minu arust oli huvitavam see, et tana kohtusid Dmitri Medvedjev ja Vladimir Putin esimest korda telekaamerate ees rollis, kus Putin pidi oma endisele alluvale aru andma.
Venemaa teleuudistes naidatakse paar korda kuus peaministri kohtumist presidendiga, mis meenutab vaga opilase vastamist opetajale. Peaminister annab presidendile aru ning vastab kysimustele.
Seni oli Putin presidendina kaheksa aastat kysija rollis, eile kandis ta peaministrina ette uuele presidendile Medvedjevile. Putin ei vaadanud naidatud uudisloigu jooksul kordagi Medvedjevile silma, kortsutas pidevalt kulme ning tundis ennast silmnahtavalt ebamugavalt uues rollis.
Medvedjev oli Putinile vastupidine - heatujulise naoga, vaatas kogu aeg Putinile otsa ning naeratas, voi pigem isegi muigas, pidevalt.
Huvitav detail – Putin istus laua taga kohal, kus ta istus ka presidendina ja Medvedjev istus kohal, kus tavaliselt istusid presidendi kylalised. Oma kohta Putin vahemalt ara ei andnud. Harjumuse joud?


Tana algasid Moskvas vastuvotueksamid Tshehhovi-nimelise teatri oppestuudiosse mida juhatab Tabakov. Selline saba oli teatri stuudio ukse taga... Suurem kui lavakasse?


Sheff mees Moskva kesklinna tanaval. Patseerib keset tanavat, koht lisab soliidsust ja mojukust.


Liiklusmarkidega vaade Vene valisministeeriumile yle Kiievi vaksali silla.

Elust postkontoris, kirjanike kylas ning sundkarastamisest

Laupaeva hommikul oli mu kodu juures zaksis korraga kolmed pulmad ja koik pruutpaarid tulid kohale pikendatud keredega limudega. Tavaline limu pole Moskvas enam in.
Kain nyyd olude sunnil kodulahedases postkontoris (Bolshaja Gruzinskajal) internetis. Eile juhtus tore lugu seal. Postkontoris on kaks luuki, kust saab oma toiminguid teha. Interneti eest saab maksta ainult esimeses luugis. Veel on seal suur silt, et koik toimingud tehakse yldise jarjekorra alusel. Mis tahendab seda, et kuigi interneti eest tasumine votab 15 sekundit, siis pead sa ootama yldises jarjekorras kirja saatjate, telegrammi kirjutajate ja teistega. Onneks on neid teisi vaga harva.
Aga vot eile ohtul seisis luugi taga yks vanem yhe kaega mees, kelle kohta voib kahjuks oelda, et tal pole elus ilmselt koigi paremini lainud. See mees lasi paljundada hunniku ajalehevaljaloikeid. Normaalse paljundusmasina puhul oleks see niuhti lainud. Paraku oli postkontori paljundusmasin selline, mis iga paberi kopeerimise ajal vahemalt 2-3 paberit lihtsalt ara soi voi kuhugi vahele jattis. Huvitav oli vaadata jarjekorra reaktsioone. Koigepealt tekkis pahameel vanamehe vastu, et mis ta nass siit yldse otsib oma motetute paberitega jne. Siis ilmselt hakkas jarjekorral ikkagi vanast kahju ning pahameel suundus tadikese vastu, kes masinaga jandas. Opetusi sadas igast kyljest, mis ajas muti veel rohkem narvi.
Ma ainult itsitasin korvalt. Sest kellelegi – ei tadile ega jarjekorrale – ei tulnud pahe pakkuda, et las ta votab koigilt raha vastu ja lylitab arvutid sisse, see oleks votnud max minut, ning siis oleks voinud rahulikult edasi vanamehe ja tema paberitega massata ning ka jarjekord oleks maha rahunenud...
Eile kaisime tuttavaga Peredelkinos, see on kuus kilti Moskvast valjas mooda Kutuzovkat Mozhaiski maanteel. Peredelkino (eesti keeles – ymbertegemisekoht) on kuulus kirjanike suvituskoht Nouka-ajal, Stalini-ajal tegevus seal algas. Seal on praegugi hulgaliselt kirjanike muusuemeid – Pasternak, Tshukovski, Katajev jne.
Vaga ilusad vanaaegsed puumajad, umbes nagu Pipi Pikksuka raamatust. Suured aiad ymberringi. Nagu mingi hea vana aja muinasjutt otse Moskva all. Kahjuks kostab suure linna myra sinna – lennukid lendavad pidevalt yle (Vnukovo aeroport asub lahedal), rongide kolin.
Kaisime seal restoranis soomas. Resto nimi oli Paikeselapsed J Monus vaikne nurgake suures pargis, Moskva kohta haruldane koht. Paik ongi selle resto suurim volu, kook polnud miskit erilist. Votsime kahekesi molemad prae, yhe salati, teed, limonaadi, pokaali veini ning kohvid ja maksma laks 2900 rutsi (1250 krooni). Aga kes tahab Moskvas elades veidi romantikat vabas ohus, siis soovitan seda kohta rohkem kui Rjublovka rikkurite kohti.
Elu sunnib mind taas karastama. Maja trepikotta ilmus lakooniline teada, et „seoses talveks valmistumisega” lylitatakse meie majas 27. maist kuni 16. juunini valja soe vesi. Midagi ikka on muutunud vorreldes Nouka-ajaga, siis voidi terveks suveks soe vesi valja lylitada...Huvitav, kuidas Eestis suudetakse korrumajades „talveks valmistuda” nii, et sooja vett ei lylitata valja?

Ja sellise omaparase „hundijutuga” reklaami leidsin ma Tverskajal Dieseli poe aknalt...

Kaljurand vers. vene noored

Eesti suursaadik Marina Kaljurand osales neljapaeval Ehho Moskvos uues saatesarjas "Rahvas on vastu". Kaljuranna vastas olid kuus Moskva noort, kes said talle esitada kysimusi. Marina vastas paris naksakalt. Nagu alati! Transkripti juures asuvad Kommentaarid ja küsimused väärivad lausa erilist tähelepanu… Saate link on siin Sealt saab ka saate helifaili alla laadida.

Gruusia-Armeenia trip ehk isa otsingud (infot ka oomajade ja hindade kohta)

21. aprill, esmaspaev – Varahommikul jouame Tbilissi. Oobime neljakesi vaikeses hotellikeses Mimi, 300 meetrit Rustavelist, Ooperimaja laheduses. Kahene tuba makab 80 dollarit oo. Kondame vanalinnas, mis oma raamas, aga ageda puuarhitektuuriga majadega meeldib vaga. Kahju, et seal peaaegu yldse kohvikuid pole. Poltergeist varastab meil Ruu juures toidu ara!

22. aprill, teisipaev – Soidame marsaga Kazbegi, otse Kaukasuse magedesse. Soit laheb maksma 10 lari (70 krooni) inimese pealt ja kestab neli tundi. Eriti kihvtiks laheb tee peale Gudaurit. Ehtne magitee koos tunnelitega ning aprilli lopus veel paarimeetriste lumehangedega! Oomaja leiame yhe lahke kohaliku mehe abil kohapealt. Shorena-nimelise naise juures, kes peab guesthouse`i. Voib taitsa soovitada – suur tuba neljale + hommiku- ja ohtusoogiga laks maksma 25 lari (175 krooni) nagu, kui ma oigesti maletan. Dushsh olemas. Naise mobla on +995 99 26 58 13 ja kodune number +995 245 5 24 80. Tema ingliskeelt raakiva tytre Nazi mobla on +995 98 38 27 00.

23. aprill, kolmapaev – Yyrime 70 lari (490 krooni) eest neljakesi Niva ning laseme ennast pool paeva ringi soidutada. Koige pealt miski suurema joa juurde Kazbegist veidi eemal ning seejarel laseme ennast vedada Kazbegi jalamile Gergeti kiriku juurde. Paris yles kiriku juurde ei saa, paks lumi segab.

Viimased pool kilti laseme jala. Vagev koht, igasugu reisiraamatud kirjeldavad seda kohta nii: „it is the photographerґs perfect shot”. Midagi sarnast voib olla kyll. Kirik on 14. sajandist. Paar aastat tagasi ehitati sinna ka klooster. Ajan munkadega veidi juttu. Lahked nagu nad on, pakuvad nad mulle ka veini. Igavene kange vein on. Parast ostan alt Kazbegi kylast veidi lahjemat koduveini 2 lari (14 krooni) liiter.

24. aprill, neljapaev – Soidame tagasi Tbilissi. Saame yhe kohalikuga kaubale, kes meid oma Nivaga 60 lari (420 krooni) eest ara viib. Tee on jalle voimas. Juht naitab meile hiljutise laviini jalge, mis pyhkis otse yle yhe tunneli suu. Tunnel tuli parast valja kaevata. Tbilissis votame oomaja yhes hostelis Marjanishvili linnaosas Rustavelist yle joe. Ninoshvili tanavas. Saame seal endale yhe toa neljakesi. Kui oigesti maletan, siis maksime 20 lari (140 krooni) per nina. Soe vesi olemas. Kolbas olla kyll. Hostelipidaja nimi on Irine Japaridze ja tema mobla on +995 99 111 669 ja lauakas +995 32 95 47 16 ja e-mail: irina5062@gmail.com. Maja oli tal valismaalasi tais. Ohtul pummeldame Tbilissi kohal mae otsas etnograafiamuuseumis yhes restos koos mu kohalike tuttavate Vahha ja Shalvaga.

25. aprill, reede – Soidame rongiga Tbilissist Jerevani. Pilet maksis 25 lari (175 krooni). Valjus 15.35, kohal oli Jerevanis next hommik kell 8.30 kohaliku aja jargi (Armeenias on kell Gruusiaga vorreldes 1 tund ees). Peale meie on vagunis vaid yks 83-aastane armeenia vanamees, kes hakkab plikadele kohe kylge looma, ning vagunisaatja, kes soidab sama liini juba 30 aastat! Hoiatati, et rong on vaga rapane ning ei kannata soita. Tegelikult kannatab kyll, kuigi ega ta mingi puhtuse etalon polnud. Venemaa selliseid ronge eriti ei leia. Ytleme nii, et oli tore eksootika. Pigem tyytas see, et rong soitis vaga aeglaselt, keskmiselt 30 kiltsa tunnis ning tohutu ringiga. Sadakhlo piirijaamas saab syya-juua osta otse perroonilt. Armeeniasse joudes selgub, et viisa hind on aastaga kerkinud. Veel eelmisel aastal olla viisa maksnud 30 dollarit, nyyd aga maksab juba 50 dollarit. Saame tuttavaks yhe piirivalvuriga, kes parit Noyemberjanist, kus peaks elama ka meie sobranna isa, keda otsime. Hiljem Sambatist isa otsingul taitsa kasugi.

26. aprill, laupaev – Hommikul jouame Jerevani. Rong teeb oosel magedes selliseid trikke, et tundub, et kohe laheb ymber. Aga ainult tundub. Tehniliselt see rong kyll korras polnud. Jerevanis leiame oomaja taiesti kesklinnas Sayat Nova 5, jallegi kohe ooperimaja vastas. Seal peab yhes suures korteris hostelit Anahit Stepanyan. Saame jallegi yhe toa kamba peale ja maksame selle eest nina pealt 4000 drahmi (u. 130 krooni). Veega on nagu on, sest Jerevanis on endiselt pidevalt veekatkestused. Pluss on jallegi taielik kesklinn ja odavus. Anahiti mobla on +374 91 502071, lauakas +374 10 527589 ja e-mail: stepanahit@yahoo.com. Jerevan tundub vorreldes Tbilissiga rohelisem ja seal on kovasti rohkem vabaohukohvikuid. Vedeleme niisama. Ohtul satume yhte vabaohurestosse, kus keset tiiki on VIP-saal, laud maksab meie rahas 100 krooni. Laseme ennast tunda VIP-idena.

27. aprill, pyhapaev – Otsutame hakata Noyemberjani poole liikuma, et isa yles otsida. Helistan tuttava vennale Rubenile, kes haige, aga ta saadab meile appi oma sobra Granti, kelle autoga asume teele. Koigepealt soidame Sevani jarve aarde, mis on jerevanlaste koige popim suvituskoht. U. 100 kilti Jerevanist. Vesi on korgel magedes asuvas jarves jube kylm veel. Meile seal eriti ei meeldi. Soidame veel 40 km edasi Dilijani ning jaame sinna. Seal leiame oomaja vaga kitshhis guesthouseґis nimega Magnit. Aga toad korralikud ning on isegi vann. Kahesed toad maksavad 20 000 drahmi (ligi 700 krooni). Jaame sinna, kuna ei viitsi muid oobimispaiku otsida. Pealegi on neil tore siseou. Perehotell, isa nimi on Husik Badalyan, nende number on +374 2680 2944 ja e-mail: bb_rima@mail.ru. Kui vaga raha lugema ei pea, siis on nende juures suht normaalne olla. Nad pakuvad lahkelt maitsvat lounat, mille eest kysivad parast 15 000 drahmi (500 krooni), ning pesevad 5000 drahmi (165 krooni) eest ara meie musta pesu. Kolame linna peal, mis Nouka-ajal oli suht kuulus kuurort. Saan lopuks aru, kuidas nardod mangitakse.

28. aprill, esmaspaev – Jaame Dilijani. Kaime vaikest magijarve vaatamas. Yks meist laheb ujuma, kohalikud teevad suured silmad. Vahetama oomaja poole odavama vastu. Ohtul pummeldame kohalikega.

29. aprill, teisipaev – Soidame lopuks Noyemberjani, kuhu on 80 km. Dilijani tuttav Tigran viib meid oma autoga 7000 tugriku (250 krooni) eest ara. Marsakaga oleks lainud 4000 drahmi. Tigrani Zhiguli pole just hiilgavas korras. Korra oleks ta yhes teravas kurvis peaaegu teelt valja soitnud, sest tema auto lihtsalt ei suutnud kurvi valja keerata. Ilus tee oli yle magede, Aserbaidžaani piir jookseb kohe korvalt. Enne isa yles leidmist sunnib tuttav piirivalvur Sambat meid koos oma sobra Vahega piknikule shashlokki sooma. Vahe jaab jumala purju ning teeb parast linna tagasi soites oma autoga hulle trikke. Taielik idioot ja rullnokk. Jaame autos rahulikuks ning onneks jouame tervelt tagasi. Ohtul leiame lopuks sobranna isa yles. Vaga ilus kohtumine. Isa ja tytar saavad esimest korda elus kokku, tytar on juba 27-aastane. Tal on nyyd kaks uut venda ja yks ode. Nagu filmis. Koik on vaga onnelikud.

30. aprill-1. mai, kolmapaev-neljapaev – Oleme need paevad isa juures. Koige agedam elamus on vanaisa ja vanaema juures kaik kaugele magedesse, kus nad suvel loomi karjatavad. Sinna on 30 km, aga tee on nii sitt, et soidame Latvija mikrokaga ligi poolteist tundi. Meid on oma 15 inimest, vist koik noorema venna sobrad tulid kylast kaasa. Tavaline vark Armeenias. Vanad elavad magedes ysna algelistes tingimustes, aga vorratu loodus korvab koik. Ykski turist ei nae Armeenias kunagi seda, millist elu me seal vanaema ja vanaisa juures magedes nagime! Tagasisoidul pimedas, kui koik on parajalt jommis, onneks bussijuht koige vahem, hakkab meie buss yhel tousul tagasi vajuma. Teeb kolm jarsku jonksatust mooda teed alla, vajub veidi kreeni, mitte sittagi ei nae. Tydrukud karjuvad, nutt kurgus. Kohalikud kutid aga laulavad, neil on lobus. Tegelikult ei tohiks tee kuhugi kadunud olla. Lopuks suudab juht bussi ikka edasi soitma sundida. Jouame onnelikult isa juurde tagasi.

2. mai, reede – Lahkume isa juurest tagasi Jerevani. Koige pealt soidame mikrobussiga 70 km Iljani. See on jalle voimas soit. Maletate Latvija mikrokaid Nouka-ajal? Rekordhetkel soitis bussis 25 inimest! Kes seisis, kes istus porandal, kes puust pingil. Vahepeal yks noor naine pistis soidu ajal pea aknast valja ja oksendas. Iljanist Jerevani saame enam-vahem normaalsetes tingimustes. Kokku laheb 185 km soitu marsakatega maksma 2500 drahmi (80 krooni) inimese pealt. Oo oleme Jerevanis sobranna vastleitud oe juures. Hakkame koostame eesti-armeenia vestlussonastikku.

3. mai, laupaev – Puhkame niisama Jerevanis. Kuna neli paeva pole dushi alla saanud, siis votame nelja peale 100 000 drahmi (3300 krooni) eest hea hotelli, kus korvuti kaks suurt tuba. Neljatarnine Ani Plaza Hotel Sayat-Noval. Ujume ja kaime saunas.

4. mai, pyhapaev – Soidame Grantiga Magi-Karabahhi. Nyydsest on sinna riiki, mida ainsana tunnustab Armeenia, vaja votta ka „viisa”, mida saab Karabahhi esindusest Jerevanis – aadressil ulitsa Zariana 17a. Viisa maksab 11 000 drahmi (ligi 400 krooni), ja lisaks on vaja ka yhte fotot. Granti venna abiga saame viisad yhe tunniga. Parastlounal asume teele.
Jerevanist valjasoit kulgeb piki Tyrgi piiri. Ararati mage pilvede tottu ei nae (fotol on Suur Ararat ja Vaike Ararat tehtud tagasiteel). Poikame labi 13. sajandil ehitatud Khor Virapi kloostrist (vordluseks – mis tasemel kultuur siis Eestis oli...). Mida rohkem lounasse, seda ilusamaks tee laheb. Karabahhi magede ilu votab sonatuks. Lounaosa ja Karabahh tunduvad olevat looduse poolest koige ilusamad kohad Armeenias. „Piir” koosneb ainult Karbahhi miilitsast, kes kontrollib „viisat”, endal makaron suusnurgast tilpnemas. Tulime just ajal, kui miilitsad ohtust soid. Ooseks jaame Shushiisse. Tee Jerevanist kestis seitse tundi. Mikrokaga oleks soitnud veel paar tundi kauem. 4000 elanikuga Shushiis on paris korralik hotell, kohe nende peakiriku vastas maekyljel. Saame seal neljapeale suure numbri 30 000 drahmi (1000 krooni) eest. Soe dush. Rohkem valikut seal eriti polegi. Nende telefon on +374 477 31357 ja +374 97 251 599 www.shoushihotel.com. Ohtul lahme linna ainsasse tootavasse baari sooma, kohalikud teevad konjakit valja.

5. mai, esmaspaev – Paeva marksona on udu! Kuni mai keskpaigani on Karabahhis tihti udu. Paks udu, millest pole voimalik labi naha. Panen siia kaks fotot, mis on tehtud enam-vahem samast kohast, vaatega meie hotelli poolt Shushii kirikule – yks ilusa ilmaga, teine uduga, siis saate aimu, kui paks see udu oli.




Kaime Karabahi pealinnas Stepanekerdis. Linna ehitatakse ysna aktiivselt, polnudki koige hullem kui arvestada, et 14 aastat tagasi kais seal veel soda. Suhhumi naeb minu arust palju halvem valja. Stepanekerdis elab u 20 000 inimest, terves Karabahhis 100 000 ymber. Veel kaime Gandzasari kloostris. Oeldakse, et kes pole Gandzasaris kainud, see pole Karabahhi ilu nainud.
Seal on vagev kirik ning vagev vaade mae otsast. Seda viimast me kahjuks ei nae udu tottu. Fotol on kirik, labi udu.
Ohtul soidame yhte nurgatagusesse kylla ehtsat Karabahhi puuviljapuskarit ostma. Seda myyakse poes ka, aga tahame ehtsat kylapuskarit. Saame. Platspudelis, pool liitrit maksab 1500 drahmi (50 krooni). See on tut`i viljadest tehtud puskar. Ma ei tea kuidas see vili eestikeeles kolab. Selline paris suur puu, umbes nagu ounapuu naeb valja. Selline tyyp myys meile viina...


6. mai, teisipaev – veel hullem udu! Shushii vagevat kirikut pole naha kaugemale kui 30 meetrit! Kolme paeva parast tulevad kirikus suured pidustused, sest 9. mail 1992 vallutasid karabahid ja armeenlased selle linnakese aserites kaest ja nyyd tahistatakse seda paeva kui voidupyha Karabahhis. Soidame tagasi Jerevani. Oleme taas Anahiti hostelis. Tolgendame niisama linna peal. Vaatame peavaljakul purskkaevude kontserti. Leiame kesklinnas poe, mis on filmisobra unistus. Naiteks ostan DVD, kus on Tarkovski kuus filmi peal ning see maksab 1500 drahmi ehk 50 krooni!! Proovin hiljem kodus jargi – mangib kyll.

7. mai, kolmapaev – Lendan Riia kaudu Moskvasse. Too ootab. Lennuk laheb Jerevanist kell 4.30 hommikul. Grant viib mu lahkelt lennujaama. Jerevani Zvartnotsi lennujaam hammastab mind – see naeb ootamatult age valja. Ebameeldivalt yllatab aga see, et armeenlased on kehtestanud riigist lahkumise maksu nagu mones Aafrika riigis. Et valja paaseda, tuleb maksta panka 10 000 drahmi (330 krooni). Aga siis laheb peagi mu nagu taas naerule. Siis kui jouan passikontrolli. Daam, kes votab mu passi, vaatab sinna sisse, vaatab mulle siis otsa ja teatab sulaselgelt: Tere hommikust! Ning naeratab. Ning kysib, et kas ma oppisin Tartus. Noogutan, mille peale ta jalle naeratab...

P.S. Kui saan kodus internetiga asjad korda, siis panen veel pilte yles Karabahhist. Seni on interneti kohapealt kolmas paev taielik vaikus...

Lood Abhaasiast ja Punaselt Lagedalt

Panen siia viited neljale loole, mis ilmusid mul Paewalehes enne puhkusele minekut. Esimesed kaks lugu puudutavad Abhaasiat - esimene raagib sellest, kuidas Venemaa kasutab Abhaasia puhul Taiwani-mudelit ehk koik peale iseseisvuse, ning teine lugu veidi Abhaasia majandusest ja igapaevaelust.
Siis on veel yks lugu Sotshi 2014. aasta olympia eelt Punaselt Lagedalt, kus Eesti juurtega lapsed teevad olympiaks trenni. Ja viimane lugu on yks mu kommentaar sellest, et milline on Vene inimene arvamuskysitluste pohjal.

Tanasest armeeparaadist Moskvas: video ja fotosid ka

Muljed tanasest voidupyha paraadist Moskvast. Olin yks ilmselt kolmest eestlasest, kes said seda vaadata otse Punasel valjakul – mina ajakirjanike leeris ning suursaadik Kaljurand ja kaitseatashee Pau kutsutud kylaliste tribyynidel.
Paraad algas preisiliku tapsusega. Kaks minutit enne kella 10 saabus Medvedev ning nagu Spasski kellatorn hakkas pauke looma, algas ka paraad pihta sonadega: „Govorit i pokazivajet Moskva. Smotrite na Krasnii ploshad!” Muideks, ka loppes paraad vaga tapselt – kell 11 ja samuti Spasski paukudega.
Hakatuseks tuuakse platsile Vene lipp, Medvedev peab konet, mangitakse hymni ning kaitseminister Serdjukov soidab autoga mooda platsi ringi ning tervitab 8000 sodurit ja ohvitseri. Hurraad tulevad soduritel vaga hasti valja – voimsalt ja yhtlaselt. Tapselt yhepikkuste pausidega.
Siis hakkavad nad tribyynide eest mooda marssima. Nagu teadustaja vaitis, siis traditsiooniliselt tulid koige esimestena suvoorovlaste kooli trummiloojad. Koige noorem oli 14-aastane.
Koige agedama mulje jatsid teadagi dessantnikud ja merejalavaelased – sirged, pikad ja uljad. Kui naiteks monedel vaeliikidel olid esimestes ridades 190-sendised kutid ning viimases reas 160-sed kutid, siis dessandil ja mustadel barettidel olid koik kui valatult 180-190 sendised..
Koige koomilisemad kujud olid kindralid, kes oma vaeosade ees marssisid. Nad pakkusid koige erinevamaid stiile. Enamuse kehakuju jargi otsustades oli see fyysiline pingutus nende jaoks liiga raske. Rippuv koht ja tohutu tagumik ei teinud marssimist kergemaks. Irooniana oli koige totakam just merejalavaelaste ylem – paks ja lyhike mees, taielik vastand oma soduritele. Tema oli ikka taielik anekdoot.
Tehnikast ootasin isegi rohkemat. Tankid T-90 olid muidugi voimsad, aga siiski juba vanad masinad. Vene Hummerid olid pullid ning ka nende uued roomikutel dessantmasinad jatsid hea mulje. Koige agedamad olid siiski Topolid, liikuvad tuumaraketikandjad. Uskumatult suured masinad! Panen siia video nende tulekust.



Kes tunneb huvi, siis panen siia venekeeles nimekirja yle Punase valjaku veerenud ja lennanud tehnikast: девять танков Т-90, девять БМД-4 "Бахча", девять БТР-80, девять БМП-3, девять спецавтомобилей ГАЗ-2975 "Тигр", девять самоходных артиллерийских орудий 2С25СД "Спрут", восемь самоходных гаубиц 2С19 "Мста-С", четыре зенитных пушечно-ракетных комплекса 2К22 "Тунгуска", четыре зенитных ракетных комплекса 9К332 "Тор-М2", восемь зенитных ракетных комплексов 9К37М1 "Бук", шесть реактивных систем залпового огня 9К58 "Смерч", четыре зенитных ракетных комплекса C-300ПМУ2 "Фаворит", четыре оперативно-тактических ракетных комплекса 9К720 "Искандер-М", четыре стратегических мобильных комплекса РВСН РТ-2ПМ "Тополь" и 15 командирских УАЗ-469 + три транспортных вертолета Ми-8, транспортный самолет Ан-124 "Руслан", семь истребителей Су-27, включая пять в составе пилотажной группы "Русские витязи", сверхзвуковой стратегический ракетоносец Ту-160, два истребителя-перехватчика дальнего действия Миг-31, стратегический бомбардировщик Ту-95МС, шесть истребителей Миг-29, из которых четыре в составе пилотажной группы "Стрижи", два самолета-заправщика Ил-78, фронтовые бомбардировщики Су-34 и Су-24, три сверхзвуковых дальних бомбардировщика Ту-22М3, четыре штурмовика Су-25
Punasel valjakul „magaval” Leninil jai ajalooline paraad nagemata. Paraadi ajaks varjati valjaku keskel asuv Lenini mausoleum 9. mai teemalise suure pannooga ning selle ette pystitati tribyyn korgematele riigijuhtidele.
Voidupyha eel olid Venemaa telekanalid ning ajalehed traditsiooniliselt tais Suurele Isamaasojale pyhendatud materjali. Yks harukordsemaid asju ilmus ajalehes Novaja Gazeta, kus esikaanel avaldati aastatetagune foto kymnest vennast Lossenkost, kes koik sodisid Suures Isamaasojas ning kes koik tulid erinevalt vendadest Ryanitest tervetena koju tagasi! Soda pakkus ka selliseid roomsaid anomaaliaid.
Moned naljakamad fotod ka paraadist.

Nii tegid tood fotograafid, hea foto huvides tuleb kasvoi kohuli sodurite kirsade alla heita! Tuleb eeskuju votta.

Ja siin marsivad noored trummiloojad. Esimestes ridades ongi need 14-15 aastased poisid.


Tehnika areneb, aga vana ja hea on ikka kindel. Paraadi „juhtimispult“, kust nelja lauatelefoni abil kontrolliti valmisolekut ning anti kaske. "Pult" paistab ohvitseride varjus.

Minu esimene foto Venemaa presidentidest! Medvedev on just aukylaliste tribyynile saabunud ning tervitab tahtsamaid kylalisi.