"Praegu on Inguššias inimest lihtsam tappa, kui kärbes kinni püüda."

Olen kenasti tagasi Inguššiast. Tegemist on kõige väiksem (kümme korda väiksem kui Eesti, elanikke alla poole miljoni) Venemaa provintsiga Põhja-Kaukaasias. Nõuka ajal Inguššiat eraldi ei olnudki, oli Tšetšeenia-Ingušši ANSV pealinnaga Groznõis. Kogu papp läks Groznõisse ning seetõttu oli Inguššia suht maha jäänud piirkonnd, peamiselt tegeles põllumajandusega, tööstust polnud. Selle tagajärjel on Inguššia praegugi Venemaa kõige vähemarenenud piirkond. Tööstust pole seal ollagi, tööpuudus on väga kõrge. Venemaa ametliku statistika järgi on seal üks kõige väiksemaid keskmisi sissetulekuid Venemaal – septembris oli 8200 rutsi (3600 krooni). Võrdluseks – kogu Venemaa keskmine oli 16 200 rutsi (7100 krooni)
Lühidalt öeldes on Inguššias kolm suurt probleemi.
Esimene – konflik Põhja-Osseetiaga Prigorodnõi rajooni üle. Maailma ja Vene avalikkus rääkisid palju üle 300 000 tšetšeeni põgenikust Tšetšeenia sõdade ajal, peamiselt elasid nad just Inguššias, ning 30 000 Lõuna-Osseetia põgenikust augustikuise Venemaa-Gruusia sõja ajal, aga peaaegu üldse pole tähelepanu pälvinud Inguššias elavad samuti Vene kodanikest põgenikud. Nemad jättis koduta 1992. aasta Inguššia ja Põhja-Osseetia vahel puhkenud verine konflikt. Selle 550 hukkunuga lõppenud konflikti tagajärjed on senini lahendamata. Konflikti põhjus on Stalini küüditamises.
23. veebruari 1944. aastal peetakse Tšetšeenias ja Inguššias „mustaks kolmapäevaks“. Sel päeval küüditati peaaegu kogu tšetšeenide ja inguššide rahvad. Üle 600 000 mehe, naise, lapse ja vanuri saadeti Kasahstani, kust nad lubati tagasi alles 1957. aastal. Kuni küüditamiseni elasid Prigorodnõi rajoonis ehk Tereki paremkaldal islamisusulised inguššid. Nende küüditamise järel asusid nende majadesse elama seni teisel pool Terekit elanud kristlastest osseedid, kellele Nõukogude võim andis need maad. Inguššide tagasisaabumisel tekkis loomulikult sellest suur tüli, aga Nõukogude võimu raudne rusikas suutis nendevahelised konfliktid ära hoida. Nõukogude Liidu lagunemise ajaks oli ametlikust keelust hoolimata oma vanadesse kodudesse Prigorodnõis tagasi kolinud 50-60 000 ingušši, neist paljud elasid seal ilma sissekirjutuseta.
1992. aasta oktoobris puhkes aga verine konflikt, mille alguse kohta on mõlemal osapoolel erinev arvamus. Konflikti saadeti rahustama Vene armee üksused soomukite toetusel, kes asusid osseetide poolele. Tagajärjed olid lühikese, vähem kui kuu kestnud konflikti jaoks kohutavad. Venemaa peaprokuratuuri andmetel hukkus kokku 546 inimest, neist 407 ingušši ja 105 osseeti. Hukkunutest 12 olid lapsed. Teadmata kadunuks jäid veel ligi 200 inimest, enamuses inguššid. Tõenäoliselt on nemadki kõik hukkunud. Kõik inguššid aeti Prigorodnõist välja. Tegemist on seni kõige verisem konfliktiga kahe kaukaasia rahva vahel Venemaa pinnal pärast Nõukogude Liidu lagunemist.

Umbes 15-20 000 ingušši (fotol põgenikud Barsuki asulas, naiste taga paistavad plastikust majad) pole siiani saanud tagasi kolida oma kodudesse Prigorodnõi rajoonis. Ja see on suur probleem. Ükskõik kellega seal ei rääkinud, kõik hoiatasid, et see on praegu potentsiaalilt järgmine lahvatada võiv (uuesti lahvatada võiv) konfliktikolle Kaukaasias. Inguššid on väga vihased Kremli peale, et see aitas lõunaosseetidest põgenikke, aga mitte nende põgenikke, kes virelevad juba 16 aastat. „Lõuna-O sai Vene riik küll anda 10 miljardit rublat, aga vaadake kuidas meie põgenikud elavad, nemad ei huvita kedagi,“ ägestusid inguššid.
Teine probleem – Ingušši ühiskonnas on väga suur meelepaha selle üle, et viimase kuue aasta jooksul on Vene eriteenistused terrorismivastase võitluse sildi all röövinud, teadmata suunas viinud, ning hiljem ilmselt tapnud üle 150 inimese. Keegi ei tea nende saatusest midagi. Selle vastureaktsiooniks on pidevad rünnakud FSB töötajatele ja miilitsatele. Tänaseks on Inguššia selles mõttes kõige verisem regioon Venemaal. Miilitsaid, sõdureid ja FSB-lasi on seal sel aastal tapetud kuskil 60 ümber! „Föderaalid“ on vastanud rünnakutele massilise vägivallaga kohalike elanike vastu. Nn spetsoperatsioonid väidetavalt Tšetšeeniast Inguššiasse ümberasunud islamiterroristide vastu olid seal kuni tänavu sügiseni igapäevased asjad.
Ingušši uus president Jevkurov on lubanud hakata uurima, miks ja juhu kadusid inimesed, aga vaevalt et ta suudab FSB-lt tõe välja peksta. Seda keegi eriti ei usu. Aga vähemalt ta räägib sellest probleemist avalikult. Eelmine president, FSB kindral Zjazikov väitis, et probleemi pole, Inguššias on kõik rahulik. Tema ajal ei tohtinud isegi kohalikus teles sõnagi rääkida kallaletungidest miilitsale ja FSB-le, rääkimata protestimiitingutest inimeste röövimiste vastu. Pärast ühe tuntud opositsiooniliidri Jevlojevi tapmist 31. augustil läks olukord päris hulluks ning Kreml koristas Zjazikovi ära. Ometi pole uue presidendi nimetamine lõpetanud vägivalda. Novembris tapeti Inguššias viis jõuametkondade töötajat ning üks kõrge ametnik, lisaks haavati 14 miilitsa ja FSB töötajat.
Just sellel päeval, kui ma saabusin, lasid tundmatud ühe mošee juures varahommikul maha 70-aastase mehe, kes tuli mošeesse, et rahvast palvetame kutsuda valjuhääldi kaudu.
Selle põhjustest, Jelvojevi tapmisest, veretasust, inimeste kadumisest ja põgenikest ilmuvad mul lähipäevadel Päewalehes lood ning ma ei hakka praegu sellest kõigelt pikemalt. Kui lood ilmuvad, siis ma panen need pikemalt (lehte ei mahu ju kõik) blogisse ülesse.
Nagu ütles mu tuttav – alates Nõuka lagunemisest 1991. aastal pole siin rahulikku elu olnudki. Algul oli verine konflikt L-Osseetiaga, siis see mullitses mõnda aega, siis tuli sõda naabrite-tšetšeenide juures, mis tähendab Inguššias tohutult põgenikke, siis said Tšetšeenias sõjad läbi, aga Inguššias läks pärast seda omakorda pidevaks partisanivõitluseks. Nagu täita Venemaa Afganistan kohe.
Ma räägin parem veidi Inguššia igapäevaelust.
Nagu mu üks sealne tuttav ütles, et praegu on Inguššias lihtsam inimest tappa kui kärbes kinni püüda. Kuigi pealtnäha tundub ohtlik paik, siis tegelikult piisab paari reegli kinnipidamisest. Esiteks pead sa ise käituma mõistlikult ning teiseks pead sa kuulama oma kohalike tuttavate-abistajate sõna. Kuna nemad vastutavad sinu eest (ja Kaukaasias tähendab see väga olulist lubadust, sisuliselt on tegu auküsimusega!), siis pead sa tegema nii nagu nemad paluvad. See on oluline turvagarantii. Minu vastuvõtjad palusid mul näiteks hotellist omapäi mitte lahkuda, hoida toa aknal alati kardinad ees, võõrastega mitte suhelda ning tänaval avalikult mitte pildistada, et mitte tähelepanu pälvida.

Hea oli, et oma Moskva sõbra kaudu olid mul tuttavad ees. Ma ei pidanud oma julgeoleku eest vähemalt maksma. Tihti seal käivad välisajakirjanikud maksavad. Ma tean tuttavat Rootsi TV ajakirjanikku, kes nädal enne mind käisid seal ja maksid oma kohalikule giidile 100 euri päevas ja autojuhile veel eraldi 100 dollarit päevas. Aga noh, neil on raha rohkem, mina niimoodi raha loopida ei saa.
Elasin Nazranis hotellis Assa, mis on sisuliselt ainuke hotell Inguššias. Toa (voodi, dušš ja väike telekas, mis ei töötanud) eest maksin 950 rutsi (420 krooni) öö. Hotelli vestibüülis istusid pidevalt kohal kolm laigulises meest automaatidega, öösel oli neid vist isegi rohkem.
Teedel on pidevalt miilitsa ja FSB blokkpostid. Tihti on blokkpostis BTR ja eemal julgestab kuulipildujapaar. Nazranis olid pidevalt päeval nn spetsoperatsioonid, kus kümmekond maskides, kiivrites ja automaatidega sõdurit kontrollisid autosid. Kõik tumendatud klaasidega autod peeti järjest kinni. Eemal julgestasid kontrollijaid teised automaaturid. Iseasi palju sellisest kontrollist kasu on. „Pokazuhha,“ ütles mu tuttav.
Nagu pimedaks läks, siis kadusid need automaaturid kohe ära ja enamik blokkposte võeti ka maha. Miilits ja FSB pidid lihtsalt kartma pimedat, kus rünnak võib tulla suvalisest kohast. Umbes nagu koalitsioonisõdurid Iraagis, kus nad öösel praktiliselt üldse ei kontrollinud olukorda. (tegelikult rohkem kui venelased inguššias, sest amidel olid vähemalt öövaatlusseadmed.). „Öösel valitsevad bandiidid,“ ütles tuttav.
Tõepoolest – pimeduse saabudes sureb elu tänavatel suhteliselt välja. Üks õhtu ma palusin oma tuttavat, et teeme tiiru Nazrani peal. „Kas sa saatust usud?“ küsis ta. Ütlesin, et usun! „Lähme siis,“ vastas ta. „Lõpuks juhtub ikka see, mis meile on määratud,“ suhtus ta kuidagi väga fataalselt kõigesse. Liiklus oli tõepoolest väga hõre. Miilitsast polnud haisugi. Kell oli 20.30.
Eriti absurdne oli olukorda Inguššia-Põhja-Osseetia piiril Tšermenis. Sellesama Prigorodnõi probleemi pärast. Betoonist tõkked, kuulipildijapesad, soomukid, punkrid, totaalne dokumentide kontroll. Selline tunne, nagu oleksid saatunud kahe sõjajalal riigi piirile! Tegelikult on see Venemaa sisemine piir.... selline tunne nagu ei elaks inguššid ja osseedid ühes riigis.
Oma tuttavaga saime õnneks lihtsamalt üle piiri ilma erilise kontrollita. Tuttav näitas oma prokuröri töötõendit, ütles, et me oleme tööülesannete täitmisel ja mind ei kontrollitud. Tuttav ütles mulle vaid, et ole rahulik, siis nad sind ei kontrolli. „Sa näed õnneks täitsa meie moodi välja!“ eks ma meelega jätsin väikse habeme näkku endale enne Inguššiasse sõitmist.

Ahjaa – kolmas probleem. See on tohutu korruptsioon ja riigi tagant varastamine. „Zjazikov oli varas, kohutav varas!“ vandus mu tuttav südametäiega. „Inguššia on kerjuslik riik, kõik on paljaks varastatud.“
Sõidame Karabulakist läbi. Tee ääres on ägedad müügiletid, kus müüakse värsket liha. Lehmapead on müügil koos naha ja karvadega, värskelt raiutud. Aga autost välja minna ja pildistada ei tohi, sest see tekitaks asjatud tähelepanu. Aga seda pole sulle ega mulle Inguššeetias vaja, seletas mu tuttav. Mida vähem teatakse sinust siin, seda parem sulle, õpetas ta.
Mulle oli täitsa üllatuseks, milline kuiv seadus seal valitses. Muidugi, Põhja-Kaukaasia vabariikides juuakse üldse vähe. Islam ikkagi, aga siiski sai Groznõis ilma suurema vaevata poest õlut osta. Aga Nazranis kõik poed ei müünudki õlut, viina ei näinud üldse. Pärast tuttavad rääkisid, et kohalikud praktiliselt keegi alkoholi ei tarbi. Noored ainult ja nendest ka mitte enamus. Avalikult ei tarbita üldse kusagil alkoholi.
Inguššia administratiivses pealinnas Magasis jättis mulle sügava mulje FSB linnak. Linnaku poole sõites valgutab tänavat jube tugev prožektor nii et sa saad sõita ainult väga aeglaselt, sest see pimestas ikka täiega. Linnak ise nägi välja nagu vangla – kõrge ja mitekordne okastraataeg, kogu perimeetser on eredalt valgustet ja relvastatud kaitse all. Ja kogu selle ilu taga on siis nende kontoora, vanglad ja ka elumajad. „Kardavad, sest nad teavad, et nende käed on verised. Okupandid sellised,“ kirus mu tuttav.

Kui neljapäeva lahkumiseks läks, siis näitas tuttav mulle täiega kohalikku koloriiti. Lennuk läks 12.50. Tuttav lubas kuskil kell 11 mulle hotelli järgi tulla. Kell 11.15 helitan talle, toru võtab keegi võõras mees ja ütleb, et helistagu ma poole tunni pärast! Et mu tuttaval on tähtis kohtumine. Mis kuradi poole tunni pärast!! Lõpuks kell 11.35 tuleb hotelli mulle järgi mu tuttava sugulane, et ta viib mu ise ära. Olgu, ütlen, lähme siis siva. Istume siis autosse, sõidame, korraga keerab ta ühe maja ette. Küsin, mis nüüd? „Ega me siis ometi teed joomata lahku ei lähe! Nii küll ei tohi!“ Kurat! Peale tee tuuakse mulle ette ka normaalne praad. Vitsutan ja neelan kõik sisse. Kell on 12.05, kui autosse uuesti istume. „Nüüd oleme maanteede kuningad!“ ütleb juht. Fakk, nüüd läheb kihutamiseks. Nii ongi – nahaalsed möödakihutamised, ringteel kimame aja võitmiseks vastassuunas (vastutulijatele tuututatakse, et tõmmaku kõrvale), kõike seda saadab kõrvulukustav vainahhide rahvamuusika automakkist. Aga tunne muutub ülevaks. Lennujaama jõuame 12.30, täpselt possadka lõppemise ajaks, olen viimane, kellele registreerimine tehakse. Jätame ülevoolavalt hüvasti. Järgmine kord lubatakse mind viia nende suguvõsa külla mägedesse imetlema inguššide kuulsaid kindlustorne (selliseid nagu siin ülemisel fotol on).
Ahjaa – Nazranis on Tšernomõrdini tänav (ilmselt ainus maailmas!) ja Magasis Hruštšovi tänav. See viimane võib tekitada muiet või arusaamatust, aga ainult sellele jälle, kes tausta ei ta (kohaliku eripärasid tundmata ei saa Kaukaasiast kottigi aru) – inguššid ja tšetšeenid austavad Nikita Sergejevitši väga, sest just tema ajal lubati nad Kasahstanist tagasi koju.

Homses Päewalehes ilmub mu pikk intervjuu kahe Ingušši õiguskaitsjaga inimröövide teemal. Panen siia intervjuu täisteksti.

SISSEJUHATUS: Terrorismivastase võitluse käigus jäi Venemaal Inguššias kuue aasta jooksul teadmata kadunuks sadakond inimest, kes on ilmselt kõik tapetud. Kohalikud inimõiguste organisatsioonid süüdistavad selles „föderaale“ ehk Venemaa julgeolekuteenistust FSB-d. Venemaal ei räägitud aastaid sellest avalikult, kuid tänavu on pinged selles Tšetšeeniaga piirnevas väikeses vabariigis (elanikke umbes 480 000) avalikult välja pursanud. Elanike meelepaha on väga suur. Eesti Päevalehele selgitasid inimeste röövimiste tagamaid Venemaa tuntuima inimõiguste organisatsiooni Memoriaal kohaliku osakonna juht Timur Akajev ning inimeste otsimisele pühendunud kohaliku organisatsiooni Mašr juht Magomed Mutsolgov. Eriti palju kadus Inguššias inimesi 2005.-2007. aastani. Viimastel kuudel on inimeste kadumine lõppenud, aga varem röövitute saatusest pole endiselt midagi teada.
INTERVJUU:
Kui palju inimesi on Inguššias viimastel aastatel röövitud ja jäänud teadmata kadunuks?
Akajev (fotol): Ametlikke andmeid pole. Meie räägime vähemalt 80 senini teadmata kadunud inimesest. Röövituid on olnud tegelikult rohkem, aga osa neist on hiljem leitud tapetuna – nende arv on vähemalt mitukümmend -, ja osa tuli välja, et on uurimise all ja istusid eeluurimisvanglates.
Mutsolgov: Meie teame 164 inimese kohta, et nad teadmata kadunud. Memoriaal räägib nendest juhtumitest, mida nad isiklikult kontrollivad. Meie kogume andmeid veidi laiemalt. (Mutsolgovi enda noorem vend kadus teadmata suunas 2003. aastal-J.P.)

Inguššia uus president Jevkurov lubas luua komisjoni tegelemaks kadunud inimeste probleemiga. Kui suur on lootus välja uurida kadunud inimeste saatus?
Akajev: President andis mõista, et tal ei ole ülemäärast optimismi. Kui komisjonil aasta või paari jooksul õnnestuks välja selgitada kasvõi kolme-nelja inimese saatus, siis see on hea tulemus. Seni ju absoluutselt mitte keegi ei tegelenud selle kohtutava probleemiga.

Mida on selleks vaja?
Mutsolgov (fotol): Kreml peab teda toetama ning Kreml peab muutma oma taktikat. Jõumeetoditega ei saa Kaukaasias lahendada ühtegi probleemi. Inimeste röövimine tuleb lõpetada. Need, kes on süüdi röövitud inimeste tapmises, tuleb süüdi mõista ning nad peavad saama reaalsed vanglakaristused. Kui võim seda ei suuda, siis ei tule mingeid muutusi. Ma küll loodan presidenile, aga mul pole illusioone, et ta seda suudab. Kui ta saab toetus Medvedevilt, siis ta võib muuta olukorda. Tema esimesed sammud on head, aga olukord pole sellest veel midagi muutunud.
Akajev: Meie presidendi tahtest on vähe. Vaja on, et jõuametkonnad aitaksid info andmisega ning annaksid välja isikud, kes võivad olla seotud meie inimeste kadumisega. Teada on, et kõigis neid spetsoperatsioonides, mille ajal jäid inimese kaduma, osalesid just „föderaalid“.
Ma toon ainult ühe näita. 2002. aasta oktoobris rööviti Inguššias vana, juba 77-aastane mees. Ta oli mesinik, ta parasjagu tegeles mesilastega, kui ta kaasa viidi ning senini pole tema saatuse kohta mingeid andmeid. Meil on kaudsed tõendid, et tema röövijad olid Venemaa jõustruktuuridest, kuid nad ei anna sugulastele ega meile mitte mingisuguseid andmeid. Olgu, kui presidendi komisjonil ei õnnetus teada saada tema minema viijate nimesid, siis las nad vähemalt ütlevad sugulastele, mis oli tema edasine saatus.

Ja kuhu ta on maetud?
Akajev: Jah, meile, vainahhidele, üldse kaukaaslastele, on see väga tähtis teada, kuhu inimene on maetud. Ta tuleb uuesti ümber matta ning viia läbi teatud tseremooniad. Niikaua kuni inimene pole maha maetud vastavalt traditsioonidele, ei saa lahendada isegi mõningaid elementaarseid olmeprobleeme. Näiteks kui rööviti noor mees ja tal jäi maha naine, siis seda naist ei loeta leseks, kuni pole ametlikult teda maetud. Ta ei saa otsustada oma edasist saatust, kas ta on endiselt veel abikaasa või on juba lesk, kas ta peab edasi jääma mehe perekonda või ta võib sealt lahkuda ja korraldada ise oma elu edasi. Naine võib ju veel noor olla. Selliseid probleeme tekib väga palju.

Miks suhtub Moskva nii ükskõikselt vägivalda, mis Inguššias on viimastel aastatel toimunud?
Mutsolgov: Sellepärast, et „sõjaparteil“ (Vene eriteenistused, peamiselt FSB-J.P.) on niivõrd tugev lobbi. Kas see pole siis selge?

Milles on nende huvi?
Mutsolgov: See on raha, see on suured palgad. Need on autasud ja uued pagunid. Muidugi, ega siis riigi juhtkond käsi inimesi röövida. Aga siin istuvad jõuametnikud teavad, et neile on lubatud võidelda ükskõik milliste meetoditega terrorismi vastu. Või nagu ütles Europarlamendis esinenud duumasaadik Svetlana Gorjatševa: „Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad“. Aga meie ei kavatse olla laastud. Meie uhkus ei luba, et inimesi Kaukaasias peetakse laastudeks.

Need kadunud inimesed on ju kõik Venemaa kodanikud, miks Venemaal kedagi ei huvita nende saatus? Lõuna-Osseetias elavatele Vene kodanikele läks ju Venemaa appi.
Akajev: Enamust neist teadmata kadunud inimesi kahtlustati kuulumises ebaseaduslikesse relvarühmitustesse ja sellepärast võime ei huvita nende saatus. Vastuolus kõigi Vene seaduste ja rahvusvaheliste konventsioonidega loeti nad ilma uurimise ja kohtuta juba kurjategijateks. See on praeguse Venemaa võimu loogika. See pole probleem ainult Inguššias, see on probleemiks kogu Venemaal. Äsja just näidati juhtumit, kus miilits pidas Volgogradis kinni kaks noort meest, nad viidi Kalmõkkia piirile, anti seal üle Kalmõkkia jõuametkondadele ning nad lasti maha ilma mingi uurimise ja kohtuta. Need on Venemaa föderaalsed jõustruktuurid, nad tegutsevad nii üle kogu Venemaa. Inguššias on neile antud carte blanche, kuna siin justkui toimub võitlus rahvusvahelise terrorismiga, ja seetõttu on neile antud täiendavad volitused. See tähendab, et terrorismivastase võitluse seaduse järgi pääsevad nad karistuseta. Neid „föderaale“ pole võimalik leida ega karistada. Riik ei saa täna nende käest midagi küsida ega neid karistada, sest neid on vaja edasiseks võitluseks terrorismiga. Võib olla kui see terrorismi probleem lahendatakse Venemaal, siis nad pöörduvad tagasi seaduste täitmisele. Praegu riik loeb, et võitluses relvastatud põrandaalustega pole seaduste järgmine efektiivne ja kasulik.
Mutsolgov: See pole küsimus meile, see on küsimus Putinile ja Medvedevile. Muidugi mind kurvastab, kui mu riik aitab teist riiki, aga unustab ära oma inimesed, ei lahe nende probleeme.

Ja seetõttu ka Vene avalikkus ei tunne absoluutselt huvi sellise seadusetuse vastu?
Akajev: Vene avalikkus...see on selline asi, et ma ei usu, et Inguššia elanikku huvitab, mis toimub Magadani oblastis. Ja samamoodi ei huvita Magadani oblasti elanikku see, mis toimub Inguššias. Neil on seal omad probleemid. Ma arvan, et niivõrd suure riigi jaoks nagu Venemaa, on see normaalne. Lisaks probleemidele Kaukaasias on Vene riigil tohutult muid probleeme. Ma ei heida Vene ühiskonnale ette, et neid huvita Inguššias valitsev seadusetus. Võimalik, et kui Venemaa televisioon räägiks rohkem sündmustest Kaukaasias, siis võib olla Venemaa avalikkuks hakkaks rohkem huvi tundma.

Kas need teadmata kadunud inimesed võivad olla veel elus?
Akajev: Šansid on väikesed. Kui inimene on ikka 2002. aastast kadunud, siis mul on raske ette kujutada, et ta võib elus olla. Nad võeti reeglina kinni info saamiseks, info saadi kätte ning siis tuli neist lahti saada, sest neid ei olnud enam vaja. Näiteks see sama 77-aastane vanamees, kes 2002. aastal kinni võeti, ma ei usu, et ta kuskil vangistuses kaua vastu võis pidada, kui teda just kuskil hotellis ei hoitud.

Kas röövitud inimeste eest on nõutud lunaraha, nagu näiteks Tšetšeenias viimase sõja ajal oli populaarne?
Akajev: Meil selliseid andmeid pole. Oli selline juhus, kus 2006. aastal rööviti üks inimene ja tema õde ostis raha eest info, et kuhu ta on maetud. Raha eest sai ta teada, et tema vend oli maetud Põhja-Osseetiasse Mozdoki (seal asub suur Vene sõjaväebaas) lähedale metsa.

Palju on teie praktikas olnud juhuseid, kus röövitud inimene on hiljem õnnestunud elusalt kätte saada?
Mutsolgov: Ainuke juhus, kus röövitud saadi „föderaalide“ käest elusana tagasi, olid kaks venda Auševid pärast seda, kui nende kadumise pärast korraldati suur protestimiiting. Hiljuti saadi tagasi kolme-aastane tüdruk. Tema rööviti selleks, et nõuda lunaraha. Need olid kriminaalid, sinna ei olnud segatud „föderaalid“.
Akajev: On olnud selliseid juhuseid. Näiteks rööviti eelmise presidendi Zjazikovi kaks sugulast. Röövijad olid relvastatud põrandaaluse liikumise võitlejad. Mis on huvitav, et kui nemad röövivad, siis nad alati teatavad, et meie tegime seda ning sellel-ja-sellel eesmärgil. Mõlemad need sugulased anti tagasi, aga me ei tea mis asjaoludel. Mis puudutab tavalisi ingušše, kes arvatavalt on röövitud „föderaalide“ poolt, siis on olnud juhtumeid, kus sugulased on nädal aega tagajärjetult otsinud teda ning siis tuleb välja, et ta on kuskil naabervabariigis (tavaliselt Põhja-Osseetias) vanglas ja uurimise all. Nagu näitab praktika, et kui kuu aja jooksul kadunud inimest üles ei leita, on nullilähedane lootus leida teda elavana. Meie praktikas pole ühtegi juhust, kui inimene oleks elavana leitud mitme kuu pärast.

Miks te arvate, et inimesi röövivad peamiselt „föderaalid“, mitte relvastatud põrandaalused liikumise liikmed ehk bojeviki?
Akajev: Me ei väidagi, et absoluutselt kõigil juhtumitel oli nii. Me oletame. Meie oletused põhinevad tunnistajate ütlustel, et röövijad tulid näiteks BTR-idel (Vene jõustruktuuride enimkasutatav soomuk-J.P.). Sellest piisab, et aru saada, kes need olid. Olid veel konkreetsemad juhused. 2004. aastal rööviti taksojuht nimega Menov. Miilitsad peatasid need röövijad kontrollpunktis Inguššia ja Tšetšeenia piiril. Menov suutis auto pagasnikust, kuhu ta oli topitud, hüüda midagi. Miilitsad viisid tema ja ta röövijad jaoskonda. Dokumentide kontrollimisel tuli välja, et kõik röövijad olid FSB Inguššia osakonna töötajad. Ingušši miilitsad tahtsid selle Medovi jätta oma jaoskonda ja ise välja selgitada, milles teda kahtlustatakse, aga neile helistati FSB Inguššia osakonnast ja kästi kõik minema lasta, nii röövijad kui ka inimene, kelle nad röövisid. Miilitsad allusid loomulikult ja siiamaani pole selle Menovi saatusest midagi teada. Tema naine käis läbi kõik Venemaa kohtuinstantsid ja pöördus seejärel Euroopa inimõiguste kohtusse, mille järel ta oli sunnitud Venemaalt lahkuma, sest teda ähvardati.

Kas bojevikid ei röövi inimesi?
Mutsolgov: Suurem osa inimeste röövimistest on sooritatud „föderaalide“ poolt. Me teame kolme juhtumit, kus bojevikud röövisid inimesi, neist kahe juhul andsid bojevikud röövitud inimesed tagasi.

Tavaline röövimise skeem näebki siis selline välja, et „föderaalid“ tulevad koju, võtavad inimese kaasa ning pärast seda ei kuule temast enam keegi?
Akajev: Kuidas kunagi. Inimene võidakse röövida ka tänavalt. Teda jälitatakse, ilmselt on siis tema kohta mingi informatsioon, ning võetakse jõuga kaasa. Inimesi on röövitud ka nii, et peatatakse, kui ta sõidab autoga. Töölt on minema viidud. Minema viijad ei tutvusta ennast kunagi, nad on alati maskides, laigulises vormis ning automaatidega relvastatud. Neid on alati palju. Inimesed viiakse alati kohe vabariigist välja, neid ei jäeta siia.

Ühesõnaga, et kui „föderaalid“ viivad inimesi kaasa, siis nad põhjendavad seda sellega, et nad on relvastatud põrandaaluse liikumise liikmed?
Mutsolgov: Jah, aga meie riigis kehtib põhiseadus. Keegi ei ole seda ära muutnud. Kui mind süüdistatakse kuriteos, siis mul peab olema võimalus end kaitsta. Minu jaoks on kõik röövitud inimesed ohvrid, sest keegi pole nende süüd tõestanud. Kui neid röövivad „föderaalid“, siis nad on rahva vaenlased, sest neile makstakse palka selle eest, et nad kindlustaksid riigi julgeolekut, aga mida nemad teevad? Nad õõnestavad võimu autoriteeti. Nende tegevus on iseenesest väga lihtne. Näiteks kui nad tahavad mind kinni võtta, aga ei leia mind, siis nad võtavad kinni mu venna, piinavad teda, et ta ütleks, kus ma olen. Pärast piinamisi ei saa ju teda enam niisama ära lasta minna. Siis nad tapavadki ta ära ja matavad kuhugi maha.

Mille alusel „föderaalid“ viivad inimesi ära teadmata suunas? Kas neil on mingit nimekirjad inimestest, kes justkui on bojevikud?
Mutsolgov: Väga võimalik, et ongi mingid nimekirjad, mille alusel...aga situatsioone on erinevad. Nendest 164 inimesest 20 rööviti Põhja-Osseetias Prigorodnõi rajoonist (1992. aastal oli inguššidel ja osseetidel selle rajooni pärast verine konflikt-J.P.). Seal rööviti puhtalt rahvuse alusel, kõik nad olid inguššid. See oli ainuke põhjus nende röövimiseks. Aga need, keda siin röövitakse, nende puhul pole ühte kindlat põhjust. Keegi neist võttis tõepoolest osa mingitest sõjategevustest, keegi oli amnesteeritud, kellelgi polnud üldse mingit pistmist relvastatud võitlusega, keegi oli bojeviku vend või sugulane. Kuid need ei saa olla põhjused, miks riik röövib inimesi.

Kui palju on neid nn bojevikke Inguššias?
Akajev: Keegi ei tea, kui palju neid on. Samuti on väga raske öelda, mida kujutab endast tänapäeval see relvastatud põrandaalune liikumine Inguššias. Kui Tšetšeenias võib jälgida relvastatud vastupanuliikumise kujunemise etappe alates sellest kui Dudajevi ajal algas sõda ning pärast läksid inimesed mägedesse jne. Kuidas see sündis Inguššias, seda on väga raske arvata. Võimalik, et see koosneb kohalikest elanikest. Ainuke fakt selle tõestuseks on 2004. aasta juulis toimunud öine kallaletung Nazrani jõustruktuuridele (ründajad tapsid üle saja jõustruktuuride töötaja-J.P.), kus erinevatel andmetel osales 200-400 meest. Meie arvame, et tõepärasem on rääkida 200-250 „bojevikust“. Sellest arvust lähtudes võib eeldada selle põrandaaluse liikumise ulatust.
Mutsolgov: Nende arvu ei tea keegi. Kogu probleem on selles, et see on suletud ring. Nemad tulistavad miilitsaid ja „föderaale“, nemad omakorda võtavad kinni nende sugulasi ning viivad neid teadmata suunas, mille tulemusena lähevad uued noored põranda alla. Ja ongi kõik. Kui lasti maha kuueaastane laps, siis kas ta teie meelest tulistas „föderaalidele“ vastu või? Pole olemas hullemat häbi riigi jaoks, kui ohvitserid räägivad, et kuueaastane laps tulistas neid ja sellepärast nad lasid ta maha. (Juhtum tänavu suvel, kus FSB otsis läbi ühe ingušši maja ning läbiotsimise järel leiti pere noorim, kuueaastane laps kuuliauguga peas-J.P.)

Kus need bojevikud ennast peidavad? Inguššia on ju nii väike vabariik.
Akajev: Bojevik olla ei tähenda seda, et nad peaksid pidevalt kuskil metsas istuma. Nad võivad elada siin meie keskel ning aeg-ajalt täita mingeid ülesandeid. Selle põrandaaluse liikumise meetodid meenutavad partisaniliikumist. Kiire rünnak mõnele kolonnile või kindlale inimesele ning koheselt lahkutakse sealt ning hajutakse. Need on väiksed grupid, kaks-kolm või viis-kuus inimest. Neil on selles mõttes klassikaline põrandaaluse liikumise struktuur, et on selle liikumise juht ja tal on asetäitjad, kellele alluvad väiksed grupid. Ühe grupi liige ei tea midagi teise grupi olemasolust – palju neid on ega kes sinna kuuluvad, mitte midagi. Ka juhi asetäitjad ei tunne teisi asetäitjaid. Selles mõttes on neid raske jälitada, et kui jõustruktuurid võtavad kellegi kinni ja ta on liikumise liige, siis ta lihtsalt ei tea midagi liikumise teiste liikmete kohta.

Kas teie ise usute, et Inguššias tegutseb organiseeritud relvastatud põrandaalune liikumine?
Mutsolgov: Muidugi on, kui siin tulistatakse ning tapetakse miilitsaid ja „föderaale“. Aga eriteenistused ise lõid need bojevikud, röövides ja tappes kohalikke ning sellega, et kedagi pole karistatud isegi siis, kui neid on tabatud, röövitud inimene pagasnikus. Sellepärast noored lähevadki relvastatud liikumisse. Kas te teate, et tänase päevani pole Inguššias lubatud miitinguid läbi viia? Aga miitingud on rahvale ka üks võimalus ennast välja elada, öelda välja oma arvamus.
Akajev: Keegi ju tulistab sõjaväekolonne, nagu see juhtus hiljuti, kus rünnak kestis tund aega. Pärast räägiti, et tapeti 50 sõjaväelast, aga see on ilmselt väga ülepaisutatud arv.

Palju siis tegelikult tapeti?
Akajev: Ametlikel andmetel tapeti kolm sõjaväelast. Isegi kui see on alahinnatud arv, siis me arvame, et neid ei tapetud üle kümne.

Kes need põrandaalused võitlejad on? Kas nad on mingid islamistlikud ekstremistid?
Akajev: Need võivad olla inimesed, kellel on idee luua näiteks Kaukaasias emiraat. Aga suurem osa liikmeid läheb sinna ebaõigluse pärast, mida teevad „föderaalid“. Kui keegi kadus ära või tapeti ära, siis neil ju jäävad maha vennad, sugulased, kes ei saa sellega leppida.

Tekib kinnine ring, nagu Mutsolgov viitas.
Akajev: Jah, nad tahavad oma venna eest kätte maksta. Või siis noored inimesed, kes peeti kinni, piinati ning pärast selgus, et teda kahtlustati aluseta. Mitte igaüks ei lepi sellise alandusega. Kui ta läheb kohtusse, siis kohus ütleb, et meie sind aidata ei saa. Sa ei saa tõestada, et sind piinati, sul pole tunnistajaid. Seaduse järgi ta ei saa kuidagi õigust leida, a priori. Selles riigis pole midagi, mis kaitseks tavalisi inimesi. Kui ma kirjutan kaebuse peaprokuratuuri kohaliku prokuratuuri peale, et nad ei kaitse minu õigusi, siis nad saadavad selle kaebuse lahendamiseks sinnasamasse prokuratuuri. Kuidas ma saan õigust leida selliste seaduste järgi? Seetõttu valivadki osa inimesi oma õiguste kaitseks relva ja põrandaaluse liikumise. Võib väita, et riik ise oma tegevusetusega sünnitab seda põrandaalust relvastatud võitlust. Kui Inguššias kehtiksid seadused ja inimesi ei saaks aluseta kinni pidada, siis ma usun, et põrandaaluse liikumise pinnas kaob suures osas ära. Keegi ei taha ju terve oma elu joosta, automaat käes, mööda metsa ringi. Seal saavad ju ka paljud aru, et võidelda selliste meetoditega riigi vastu on väheefektiivne ja tegelikult mõtetu. Lihtsalt inimestel pole praegu teist võimalust. Ta teab, et kui ta täna metsa ei lähe, siis homme tullakse tema järgi. Ja kus on garantii, et ta jääb ellu?

Millist rolli mängib siin veritasu?
Akajev: Muidugi mängib. Kui inimesel tapeti näiteks vend ära ja ta elab siin ühiskonnas, siis see ühiskond otseselt ei nõua talt kättemaksu, aga oma geenidega tunneb, et ta peab selle vere eest tasuma. Näiteks on paljusid, kellel on poeg kadunud. Mida nad peavad tegema, nad ei tea poja saatust, nad ei saa teda maha matta, nad ei saa lasta võtta süüdlast vastutusele, mitte midagi ei saa. Ja inimesed ümberringi pidevalt tuletavad seda meelde talle, et kus su poeg on, kas sa tead juba jne. Ja ta tunneb ennast selles ühiskonnas halva isana, halva mehena, et ta ei suutnud kaitsta oma poega, oma peret. Loomulikult tekib tal protest.

Mida saab üldse president?
Akajev: President on muidugi riigi osa. Ta saab aru, et spetsoperatsioone on vaja läbi viia ja et need jätkuvad, ta ei hakka nende läbiviimisele vastu. Ta saab aru, et mitte kõik, kes rööviti, polnud ideaalsed inimesed. Me räägime, et meetodid on lubamatud, mitte, et kõik nad on süütud. Sellest tuleb ka aru saada. Aga ta tahab saavutada seda, et inimesed ei kaoks, et neid ei tapetaks ilma uurimise ja kohtuotsuseta.

Kellele on selline olukord Inguššias kasulik?
Mutsolgov: Mina näen nelja põhjust. Esiteks, „sõjapartei“ oli alati ning jääb alati. Sellega tehakse väga suurt raha. Teiseks, need, kes siit läbi käivad, saavad medaleid, ordeneid ja kõrgemaid auastmeid. Inimesed saavad siin kõrgemat palka. Ma pean silmas föderaalseid jõustruktuure. Kolmandaks - sotsiaalsed probleemid. Kui inimesed peavad muretsema oma julgeoleku pärast, siis neil pole aega mõelda sotsiaalsetele probleemidele. Neljandaks algas kõik siis, kui oli vaja siit tšetšeenia põgenikud välja süüa. Siin oli vaja luua hullemad tingimused kui Tšetšeenias. See oligi 2002. aasta. Siis olid peaaegu kõik röövitud inimesed just tšetšeenid.

Kas teid ähvardatakse-takistatakse?
Akajev: Ei sellist asja pole. Meie töötajaid on kinni peetud mitiingutel, takistatud meid miitingutel osalemist. Aga sellist ähvardust polnud, et me ei lase teil töötada. Me võisime kohtuda vajadusel presidendi administratsiooni juhiga või ütleme vabariigi prokuröriga. Me oleme ülevenemaaline organisatsioon, võib olla sellepärast meid ei puututud. Aga näiteks Mašr, nende vastu oli küll katseid nende tegevust takistada. Neid on üritatud süüdistada selles, et nad töötavad välismaiste eriteenistuste heaks ja saavad neilt raha.

Augustikuine Vene-Gruusia sõda. Kuidas see mõjutab olukorda Põhja-Kaukaasias?
Akajev: Seni mingeid nähtavaid mõjusid Põhja-Kaukaasias pole peale selle, et osa põgenikke Lõuna-Osseetiast, juba esimese Gruusia-Lõuna-Osseetia konflikti ajast 1991-92. aastal, on siiani paigutatud Põhja-Osseetias Prigorodnõi rajoonis majadesse, millest sunniti jõuga lahkuma seal elanud inguššid relvastatud konflikti ajal 1992. aastal. Üks konflikt mõjutab selles mõttes küll teist konflikti, kusjuures seda Osseetia-Inguššia konflikti ei taha keegi seni lahendada. Kui see jättagi lahendamata, siis see võib lahvatada jälle konfliktina osseetide ja inguššide vahel. Kui te võitlete lõunaosseetide õiguste eest, siis ei tohi unustada ka inguššide õigusi. Niikaua kuni unustatakse inguššide õigused ja rikutakse neid õigusi Põhja-Osseetias, säilib konfliktioht Põhja-Kaukaasias. Kuni keegi tahab seda konflikti enda huvides ära kasutada. Venemaa lahendas Gruusias oma geopoliitilisi probleeme, aga siinsed lokaalsed probleemid teda ei huvita.
Mutsolgov: Meil ütlevad paljud inimesed lihtsalt seda, et see polnud meie sõda. Meil on ühine piir Gruusiaga, meil pole nendega kunagi probleeme olnud, mingis sõjategevuses nendega meie osaleda ei tahtnud. Aga seda arvustada pole minu poolt ka õige.

Kui palju on veel neid ingušši põgenikke, kes on põgenikud?
Erinevaid arve nimetatakse. Venemaa migratsiooniteenistus räägib ametlikult 7000 põgenikust. Inguššia migratsiooniteenistus räägib 15-18 000 põgenikku. Venemaa migratsiooniteenistus loeb et tänaseks on juba tagasipöördunud 21 000 ingušši. Ametlikel andmetel elas seal enne konflikti 32 000 ingušši. (osad inimesed, 4000, on siis justkui keeldunud tagasipöördumast.) Ingušši pool aga väidab, et kuni konfliktini elas seal vähemalt 60 000 ingušši ning neist on tagasi pöördunud vaid 12 000. Vahe seal elanute arvus tuleb sellest, et paljudel polnud ametlikku propiskat. Uue presidendi üks ülesandeid on ka reaalselt välja selgitada, kui palju põgenikke on veel tagasi pöördumata ja mida reaalselt saab selle jaoks ära teha. Mitte lihtsalt tagasi pöörduda, vaid kuidas nad saaksid integreeruda sinna ühiskonda. Põgenikud elavad kohutavates tingimustes. Ja nad ei saa tagasi pöörduda, sest osseedid lihtsalt ütlevad, et nad ei taha koos inguššidega elada. See on absurd, et ma ei saa oma koju tagasi minna, sest mu naaber ei taha, et ma seal elaksin. Nii kirjutas üks alampolkovnik migratsiooniteenistusest ühele põgenikule vastuseks. Ja see kestab juba 16 aastat. Mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon, mitte ükski Vene org ei taha sellele probleemile tähelepanu pöörata.
Mustolgov: 16 aastat inimesed elavad juba ebainimlikes tingimustes, vagunites. Meil on ju pered paljulapselised, ja elada sellistes tingimustes väikesest kahetoalistes vagunites. Mille eest neid on karistatud? Kuidas saavad riigametnikud põhjendada nende mitte tagasipöördumist sellega, et nende endised naabrid ei taha nendega enam kõrvuti elada. Me ei nõua võimudelt, et nad karistaksid enam neid, kes inguššid seal välja ajasid, aga las nad lasevad inimestel tagasi pöörduda oma kodudesse! See on riigi kohus oma maa kodanike suhtes, see on nende põhiseaduslik õigus. Kui te ise ei täida seadusi, siis mida te tahate minult? See rajoon peab kuuluma inguššidele. Praegu ei kuulu, siis saja aasta pärast kuulub! Kuni see probleem pole lahendatud, jääb see konfliktipiirkonnaks. Inguššia jaoks on see praegu kõige tähtsam küsimus. Seal on meie esiisade hauad, seal on küla Inguš, mille järgi sai meie maa nime. Aga seda saab otsustada vaid Kreml.

Miks Kreml ei lahenda seda probleemi?
Mutsolgov: Sest osseetidel on väga tugev lobby Kremlis. Putin on ise teatanud, et PO on Venemaa forpost Põhja-Kaukaasias. Ma ei tea kuidas riigijuht saab valida häid ja halbu rahvusi. See ei ole õige poliitika. Üldse pole Venemaal mingit rahvussuhete poliitikat, kuigi riik on väga paljurahvuseline ja mitmeusuline. Rjazani oblasti elanik ei saa elada nagu mina, jakuut ei saa, mina jälle ei saa elada nagu jakuut. Meil on erinevad traditsioonid ja eluviisid.