Reede, detsember 12, 2008

Jutuajamisi Inguššiast – tapetud Magomed Jevlojevi isaga ning vanaga, kes lepitab veretasu osapooli

Paistab, et läheb veel aega, kuni lehes ilmuvad mu ülejäänud lood Inguššiast. Aga et materjalid päris vanaks ei läheks, siis panen siia lihtsalt mõnede mu kohtumiste sisu. Üsna üksüheselt, nagu jutt käis. Võib olla jääb veidi segaseks, aga kes huvi tunneb ja teemat valdab, peaks aru saama.

Jutuajamine 31. augustil tapetud Ingušši tuntuima, saidi Ingshetiya.ru omaniku Magomed Jevlojevi (fotol) isa Jahjaga. Jevlojevi tapmisega algaski suur protestilaine siin, mis lõppes presidendi ja siseministri välja vahetamisega.
Kõigepealt mõrvast.
Jahja Jevlojev: „Muidugi need muutused (Zjaz ja Medov ära) olid avalikkuse surve tagajärg. Halb on see, et nad võeti Moskvasse tööle, justkui edutati hoopis, kust nad nüüd avaldavad uurijatele survet. Korraldasid siin täieliku bardaki ja nüüd veel ülendati. Nad tegid siin ju mis tahtsid. Kuidas saab kinnipidamisel oimukohta tulistada juhuslikult? Ma saan aru et jalga või kätte, aga oimukohta...
Vabariik on ju väike, kiiresti saime teada, kuidas kõik tegelikult toimus. Motiiv oli ju ammu teada – Magomed paljastas nende bespredeli, korruptsiooni, inimeste kadumist.“
Kas järgnenud rünnakud president Zjazikovile ja siseminister Medovile olid veritasu tagajärg?
Jevlojev: „Ega siis ainult meie ei tahtnud neile kätte maksta. Paljudel on krovnik nende peale. Neil on sadu vaenlasi. Meile tuldi isegi ütlema, et ärge puutuge Medovit – me võtame ta ise ette! Mina taotlen seaduslikkust. Nad on nii verise jälje maha jätnud, et nende lapsi, lapsilapsi hakatakse veel tapma. Nende suguvõsal muutub elu Inguššias võimatuks.“
Eraldi veritasust.
Jahja Jevlojev: „Veretasu traditsioon pole sisuliselt muutunud juba sajandeid. Lihtsalt inimesed on nüüd tsiviliseeritumad ja üritavad seaduste alusel lahendada. Näiteks see inimene kes tappis minu poja, kui ma teaks et seda mõrva uuritakse korralikult, kui tunnistatakse, et mu poja nimekaim (Ibragim Jevlojev, siseminister Medovi vennapoeg, tema ihukaitse ülem. Magomed Jevlojeviga ei ole sugulane, lihtsalt nimekaim-J.P.) lasi ta poliitilistel motiividel maha, kui tunnistataks, et Medov organiseeris seda, kui tunnistataks, et Zjazikov helistas, et mu poeg sõidab – kui mõrvarile ja neile, kes organiseerisid ja kes osalised selles tapmises antakse 15 või 20 aastat, siis mul poleks enam alust nende Medovite, Zjazikovite vastu, tegelikult otseselt tulistaja vastu, sest temal lasub veresüü (krovnik). Aga kui nad ei lase seaduse järgi uurida, seaduse järgi kohut mõista, siis mis jääb üle?
Varem polnud üldse seadusi, sellepärast oli veritasu, aga nüüd kui kohtuvõim ja täidesaatev võim ei täida oma ülesandeid, siis inimestel ei jää selleks et leida õiglust enam muud üle kui veritasu.
Nõukogude võimu ajal oli ka. Nt kui meid 23.2.1944 küüditati, siis kui me 1960. aastal siia tagasi tulime, siis veritasu nende tapmiste eest (nt kakluses), mis enne küüditatamist pandi toime, nende eest maksti hiljem kätte. Kas ta ise või tema poeg tuli tagasi ja maksis kätte.
80-ndatel ka? Muidugi oli, aga mitte väga laialt levinud
Kui tapeti minu poeg, siis pean mina või minu lähedased või tema lähedased sõbrad tema eest kätte maksma. Kui ma suren ära, siis mõni minu poegadest, kui nemad surevad, siis keegi nende poegadest. Kui tapja sureb ise ära, siis langeb veritasu tema pojale. Seda asja ei unustata! (veretasu ei pea avalikult toime panema, peaasi et oleks kätte makstud)
Seda juhtub harva, et siis omakorda hakatakse kätte maksa, sest tema sugulased ja kõik teavad, et mille eest ta tapeti. Sellest hoitakse kinni, et enam edasi ei lähe. Siis teipide juhid, stariki, sekkuvad, lepivad kokku, et teie oma tappis meie oma, talle maksti kätte ja sellega olgu kõik.“
Aga see Ibragim Jevlojev ju teadis, et teda tabab veritasu?
Jahja Jevlojev: „Teadis, aga ta loodab, et teda ei saada kätte. Arvab et raha on ja lihane onu (Medov) päästab ta. samal ajal oli ta ka medovi ihukaitse juht, ihukaitse koosnes ainult sugulastest.
Uus president tuli ise mu juurde koju ja avaldas kaastunnet. Lubas objektiivset uurimist. Aga esialgu on tal selleks jõudu vähe, talle avaldatakse tugevat survet. Kohtud ei võta selles küsimuses juba enam altkäemaksu, aga ta ei kontrolli prokuratuuri ja uurimiskomiteed, kelllele on juba makstud. Kohus on juba tunnistanud Magomed Jevlojevi kinnipidamise ebaseaduslikuks. Prokuratuur protestis selle. Rääkisime proksi inimestega, kes tunnistasid, et protestimiseks pole alust, aga et Zjazikov helistas vabariigi prokurörile Turõginile, kes andis käsu, et tehke kõik võimalik et kohtu otsus muudetaks. Saate aru?“ (Zjazikov oli selleks ajaks juba presidendi kohustest vabastatud-J.P.)

Kuna veritasule juba jutt läks, siis panen siia otsa oma jutuajamise Inguššia vanemate nõukogu juhi Susarkan Latõroviga (fotol), kes ühtlasi juhib muftiaadi (islamiriikides midagi umbes sellist nagu meil luteri kiriku pea kantselei) veretasu lepitamise komisjoni.
Susarkan on 80-aastane, juhib seda komisjoni muftiaadi juures 1991. aastast, tal on kohe selline päris roheliste kaantega töötõend selle kohta. 1992-2003 lepitas 75 peret. Nii oli kirjas kohaliku mufti kirjas president Zjazikovile, et Susarkanile võiks hea töö eest uus Ziguli anda. Susarkan ise näitas mulle seda kirja. Isegi Tšetšeeniast on käidud teda palumas lepitama. Näitas mulle sealt saadetud tänukirju. Nüüd on lepitamisi juba üle 80.
Susarkani jutt (kõik see järgnev kehtib rahuaja veretasu kohta-J.P.):
„Kui tapmine, siis tavaliselt tapja sugulased pöörduvad minu poole, mina sõidan kohale, kohtun küla imaami ja vanemate meestega, arutame tapmise asjaolusid ja alles siis ma lähen koos mõnede vanematega tapetu pere juurde. Kõigepealt ma uurin kohapeal asjaolusid – kuidas juhtus, kes süüdi, kes lõi jne. Vahel räägime tapetu sugulastele, et teie oma, kes tapeti, on ise süüdi, kui ta poleks huligaanitsenud, ise kaklust alustanud, siis ta poleks surma saanud. Aga kuna ta sai siiski surma, siis loomulikult on see suur kaotus, aga me palume tapja perekonna nimel teilt lepitust.
Vabariigis tuntud ja austusväärse inimese lepitamine teeb asja lihtsamaks.
Tuleb lihtsalt käia inimestega rääkimas, mitu korda kui vaja. kui vaja siis veel rohkem. Räägin, et üks tappis rumalusest teie poja. Nüüd teie tapate tema, siis on selles peres omakorda mure, viha jääb. Teine noor inimene saab surma, juba kahte noort inimest enam pole. Rahvus on meil aga väike, kellele seda vaja on? Palume igat pidi, mõnikord nutame, aga palume. Kõike on ette tulnud, olen ka põlvili palunud, et loobuge veretasust.
Mul oli juhus, kus ma lepitasin pered 42 aasta pärast. Kõik lepitada üritanud vanemad, imaamid surid juba ära. See juhtus alaealiste vahel, kus üks nooruk kogemata tappis teise. Tapja pöördus lõpuks minu poole, et lepita meid lõpuks. Tapetu isa elas veel. Nad surusid kätt. Nii näeb komme ette.“
Kas lepitamise puhul tuleb tasuda rahalist kompensatsiooni?
Susarkan: „Jah. 100-150 000 rubla, küsitakse ka 200 000 rubla. Aga on ka selliseid peresid, kes ei taha mingit raha. Reeglina me oleme kehtestanud, et 100-150 000 rubla on piisav, et läbi viia matused ja kõik vajalikud tseremooniad tapetule. Ka siis kui tapetu on ise süüdi, siis peab ikkagi talle raha maksma.
Käin lepitamas ka õnnetuste, liiklusavariide järel. Arutatakse läbi, mis oli kiirus, kas oli purjus. Avariide puhul tihti antakse kohe andeks ja ei taheta raha. Aga kui oli purjus, siis muidugi peab raha maksma.
Veretasu kuulutamine – keegi suguvõsa vanematest inimestest viib selle teate tapja perele. Et kuigi tapja istub kasvõi vanglas, siis teadku ta, et kui ta vabaneb, siis ootab teda veretasu. Kasvõi 10, 20 aastat oodatakse. Kui sureb vangis ära, siis on arved klaarid. Teist inimest tappa ei tohi, sugulast. Poega tappa ei tohi ei islami seaduste järgi. Islam hoiatab, et kui sa tapad süüdlase, siis tulista sinna kuhu tema tulistas. Kui tappis noaga, siis sa pead lööma samasse kohta. (siin on minu arust vastuolu islami ja kaukaaslaste põliste seaduste vahel-J.P.)“
Kui palju veretasu praegu ellu viiakse?
Susarkan: „On selliseid juhtumeid. Meil on palju lahendamata tapmisi.“
Kuidas islam veretasusse suhtub?
Susarkan: „Tapmine on kõige suurem patt, see on Allahi tahte vastane. Mošeede imaamid räägivad inimestele pidevalt, et ärge tapke, ärge varastage.“

Kommentaare ei ole: