Reede, november 23, 2007

Lumetormi kiuste Tšuktšimaalt tagasi


Olengi ilusti Moskvas tagasi. Hästi läks, kui ilm poleks korraks ilusaks läinud, sitsinuks ma ilmselt Anadõris (vot sellised värvilisi maju on linn täis! Eksole lõbus elada) veel mitu head päeva. Aga nüüd venis tagasisõit pikemaks vaid üheksa tundi. Ilma ootamine oligi paari viimase päeva põnevaim tegevus. Sain omal nahal tunda, kui palju sõltub Põhjas elu ilmast.
Algas kõik sellest, et neljapäeva hommikul aknast välja vaadates ulus sealt vastu burgaa, lumetorm. Mitte väga hull, aga siiski selline, et väljas oli vastik viibida. Lund sadas, umbes 15 kraadi oli külma ja tuul puhus üle 20 meetri sekundis. Algklassides jäeti näiteks tunnid ära Anadõris.
Ühesõnaga oli selge, et Moskva lennuk sellise ilmaga maanduda ei saa. Oligi nii, Moskva lennuk maandati Krasnojarskis, mis asub küll juba Ida-Siberis, aga isegi mitte veel poolel teel Tšuktšimaale. Paremat ilma ootama.
Kogu lootus oli selles, et reedel ilm paraneb ja lennuk saab Anadõri lennata. See oli ainus võimalus, sest millegipärast Anadõri lennujaam nädalavahetustel ei tööta ning siis me oleks pidanud esmaspäevani ootama. Pühapäevaks aga ennustati veel suuremat tormi.
Aga jumal ei olnud seekord lätlane ning reede hommikul oli ideaalne lennuilm. Pilvekriipsugi polnud taevas. See-eest oli Krasnojarskis, mis asub paljude tuhandete kaugusel, sant ilm, aga lennuk sai ikkagi välja lennata pärastlõunal, õhtul jõudis Anadõri ning me pääsesime minema. Tegime vahemaandumise uuesti Krasnojarskis, sest lendasime seekord TU-154ga ja see ei suuda otse Moskvasse välja lennata, ning kokku 12 tunniga oli nagu nipsti Moskvas.
Veidi sai nalja ka. Johnile (Roman Abramovitši – RA – PR) oli tagasilennuks ostetud businessclassi pilet, sest tavalised piletid olid otsas. Algul pidime ju lendama Boeing 767ga, sellel on korralik businessclass, aga TU 154 seda ju pole (nõukaajal, kui lennuk ehitati, olid ju kõik võrdsed). Sellest tekkiski probleem, kuhu panna John istuma oma kalli piletiga. Lõpuks lahendati asi nii, et Johnile anti üksi kasutada terve kolmene pingirida. Aga sellest polnud suurt kasu, sest tema taga istuvad purjus tšuktšid vaatasid, et mis ta laiutab, lükkasid istmete seljatoed alla (vene lennukitel käivad need alla) ning sirutasid sinna jalad välja nagu halvas (kus ei ole pruune tüdrukuid) ameerika filmis.
Teine lõbus hetk oli vahepeatus Krasnojarskis. Suured, turdid mehed hakkasid nagu plikad vinguma, et nemad tahavad suitsetama minna. „Saage aru, ma olen suitsetav inimene! Te rikute minu inimõigusi! Kus on demokraatia?” – selline näiteks oli üks südantlõhestavamaid esinemisi. Eriti hea on määratlus – suitsetav inimene.
Teine oli veel haritum – „Ma pean inimõiguste volinikule! Venemaal on jah selline asi olemas. Siis teie firma alles saab! Te ei austa elementaarseid inimõigusi.”
Demokraatia kool missugune seal lennukis! Ütle veel, et Venemaal inimesed ei tea oma õigusi.
Stjuardessid saatsid nad pikalt, eks nad on harjunud. Kui lennuki komandör maha ei lubanud reisijaid, siis järelikult jutul lõpp. Iseenesest muidugi huvitav, et lennuki tankimise ajaks jäetakse reisijad pardale. Ei tea, kuidas see ohutuseeskirjadega kokku käib. Aga noh – mis need veel on, võiks Venemaal küsida.
Aga lühidalt siis, mis ma tegin ja nägin eile ja täna Anadõris. Rohkem me tundrasse ei sõitnud, sest kopteri lennutund maksab üüratu raha. Selle ühe reisi tegi meile kohalik administratsiooni ehk siis Romka välja.

Neljapäev
Hommikul hüppasin kõrvalasuvast poest läbi. Ostsin 0,3-se mahla ja sama suure keefiri, maksma läks 70 krooni meie rahas. On ikka hinnad siin. 100 rubla ehk 50 krooni pole siin üldse mingi raha.
Hakatuseks tassiti meid gaasil töötavasse uude soojuse- ja elektritootmise kombijaama. Jällegi – RA lasi selle ehitada. Tutikas. Kõik töötajad on palgatud Valgevenest, töötavad lepingu alusel. Keskmine palk 1500 taala.
Siis käisime lasteaias. Uhke värk, sellisesse paneks rõõmuga oma lapsed. Kui oleksid. Lapsi kasvatatakse seal Montesseuri süsteemi järgi – kui ma nüüd selle nime õigesti kirjutasin ja see kellelegi midagi ütleb. 140 lapse jaoks on hunnik kasvatajaid, liikumisõpetajad, muusikaõpetajad, psühholoog.
Kohalik keskkool nägi veidi kesisem välja, aga ikkagi ma arvan, et parem kui keskmine Eesti kool.
Enamus kindlasti ei usu, aga see uskumatu millise papi on RA siin sotsiaalsfääri pannud. Selliseid lasteaedu, kooli ja haiglat ei leia Moskvaski naljalt, võib olla ainult eraasutustena. Kõik muud Venemaa regioonid võivad ainult unistada neist tingimustest mis Anadõris on.
Koolis jäi silma, et neil on küll interneti püsiühendus seal, aga see on kole aeglane. 128 kB/s vaid. Aga ka nt meie kallis hotellis (interneti kasutamine maksis 8 rutsi minut) ja linna ainsas internetikohvikus oli internet sigaaeglane. Tundub, et see on üldise infra probleem. Aga see-eest oli seal progressivne arvutiõps. Ta tahab üle minna Linuxi programmile üldse.
Õhtu lõpetasime kolledžis. Siin tehti nii, et linna viis kõrgemat õppeasutust ja kutsekooli ühendati kõik ühe katuse alla. Mulje jällegi suurepärane. Seal saime teada, et Anadõr on veel selle poolest tore linn ja Tšukotka suurepärane piirkond, et seal pole tekkinud ühtegi Našide rakukest.
Üldine mulje oli, et Anadõris on loodud noortele väga head võimalused. Ja see tuli ka nende jutust välja. Enamus, kes tahavad Venemaale ülikooli minna, ütlesid, et kavatasevad tagasi tulla.

Kolledžis käisime veel töökojas, kus tehakse igasugu kihvte kujusid vaalaluust ja morsakihvadest jt kohalike loomade kontidest. Mul õnnestus sealt mõned vaalaluutükid kaasa kaubelda. Nt siin fotol see suur ongi tükk vaalaluust. Aga see pisike on... arvake ära! Mammutiluu tükk! Nikerdajate väga jutuka bossi sõnade järgi olla see luutükk 25 000 aastat vana. Võib olla, kes teab. Nii et, kes tahab ära osta, andke teada :).
Õhtul lõõgastusime natuke. Oma silmaga veendusin, et see on tõsi, et tšuktšidel puudub organismis alkoholi lagundav ferment. Meie sõber 24-aastane Ivan oli pärast kahe kange õlle ära joomist silmnähtavalt vindine. Saatsime ta parem koju. Selle fermendi puudumine (ja sama lugu on paljude põhjarahvastega) tähendab lühidalt seda, et tšuktšid jäävad ruttu purju ning, mis veel hullem, muutuvad kiiremini alkohoolikuteks, joovad end ruttu põhja.

Reede
Enamus aur läks sellele ofkoors, et jälgida, et lennuilm ära ei kaoks, aga igavuse peletamiseks veeti meid kohalikku piima-, leiva- ja lihakombinaati ning Punasesse Risti.
See kombinaat pidi olema Venemaal unikaalne, sest kusagil mujal pole lubatud piima, leiba ja liha ühe katuse all toota. Tšuktšimaale tehti erand. Moodne tehas. Ma ütlen, et Anadõris on pidevalt tunne nagu see linn oleks rajatud alles 2005. aastal.
Kuna Tšuktšimaal eriti lehm ei kasva, siis tehakse piima ja piimatooteid tehases piimapulbrist. Maitse nagu piimal ikka, mina küll vahet ei tee. Lihatooted tehakse peamiselt põhjapõdralihast. Liha tuuakse sealsamast Kantšalanist, kus me paar päeva varem käisime.
Põdralihast toote kilo maksab keskmiselt 500 rutsi. Aga noh, kujutage ise ette – kopteriga Kantšalanist liha toomine on nii kallis, et ainuüksi ühe kilo liha transpordihind on 100 rutsi.
Punases Ristis kuulsime, et peamine sotsiaalne probleem on joomine. Mis polnud meile üllatud. A huvitav on see, et viimastel aastatel on hakatud külades looma nn kainuseringe ja seal pidi päris palju osalisi olema. AA-klubid need ei ole, külades poleks sellel vist eriti mõtet...
Nad tegelevad ka ökoturismi edendamisega. Muide, kes tunneb huvi turistina Tšuktšimaale sõitmisest, siis nt 1 nädal elamist turistina jällegi sealsamas Kantšalanis (Anadõrile kõige lähem küla tundras) koos kopterisõidu, koerarakendite ja jarangas elamisega) maksab keskmiselt 3000 taala. Siia tuleb juurde arvestada veel Moskva-Anadõr lennukipiletid, mis maksavad edasi-tagasi ühele ligi 1500 taala. Aga ütlen kohe ette ära, et rahast palju suurem probleem on propuski saamine siiasõiduks.
Eks ma kõigest sellest kirjutan pikemalt oma lugudes.
Muide, selle kohaliku Punase Risti nö eestkostja ja nõukogu esimees on RA onutütar Ida. RA mu mäletamistmööda kasvaski vist oma onu Leibi peres üles.
Siiski, üks tore vahepala veel. Kui lendasime kopteriga Anadõrist lennujaama, siis tuli meie juurde üks kopterimeeskonna liige ja palus meil oma nimed üles kirjutada, et tal on vaja reisijate nimekirja. Ja rebis selle peale hoogsalt suvalisest vihikust ühe ruudulise paberi välja, rebis selle veel omakorda pooleks, kirjutas lehe ülemisse otsa – „List passažirov” ja ametlik dokument oligi valmis!

P.S. Minu uhked Tšukotka tundra põdrasarved lasti lennukisse ning need jäid pagasis isegi terveks! Sellised näevad need sarved välja – kahjuks on nad kile sisse pakitud ning ma ei viitsi neid ka lahti harutada, sest kuidagi ma pean need ju ka veel Tallinnasse viima.
P.P.S. Ärge pahandage, et vähe fotosid. Ma nädalvahetusel panen miski väikse pildireportaaži ka üles tundrast ja Anadõrist. Kannatage.

1 kommentaar:

KT ütles ...

vat see tshukotka-osa on selles mõttes ajakirjandus selle sõna papa-jansenlikus mõttes ... et teada anda, mis laias maailmas sünnib;)

see, mis ja kuidas Moskvas sünnib, saab kuidagimoodi ikka teada, kui kõvasti tahmist on. aga tshukotka moodsama-värvilisema külje kohta ei ole vähemalt mina varem midagi kuulnud ... ehkki see võib küll kõneleda midagi minu informeerituse tasemest :)