Ma lähen teen jälle väikse reisi. Seekord ühendan pika nädalalõpu tööga. Marsruut tuleb selline Stavropol-Naltšik-Beslan-Moskva. Lendan ära täna õhtul ja tagasi olen teisipäeva lõunaks.
Eesmärgid on sellised, et Stavropoli krais otsida üles küla nimega Podgornaja. See on tegelikult vana eestlaste küla nimega Allmäe. See on üldse kõige vanem eestlaste küla Venemaal. Sinna saabusid ümberasujad Eestist juba 1860-ndatel aastatel. 20 aastat varem, kui eestlased jõudsid Musta mere äärde.
Allmäel pidi veel eestlasi elama küll, aga mitte enam palju. Osad on kolinud elama Stavropoli, kus ma saangi kokku Rudolfiga, kes viib mind homme Allmäele.
Vot sellest külast ma siis kirjutada tahangi järgmise loo oma sarja, mis räägib eesti ja setu küladest venemaal.
Allmäelt sõidan siis bussiga kuidagi edasi Naltšikusse (Kabardiino-Balkaaria pealinn), see pole kaugel. Sinna kutsus mind külla üks mu tuttav, kes töötab sealkandis Punases Ristis. Puhkan seal tema juures mägedes veidi. Ja saan ühtlasi kokku ka sealse Eesti Seltsi inimestega.
Naltšikis pidi elama paarkümmend eestlast! Sealsete eestlaste juht Maret Romani on väga aktiivne naine. Alles see teisipäeva ta helistas mulle ja teatas, et kohalikus kultuurikeskuses toimunud rahvustoitude konkursil said eestlased oma toitudega teise koha! Huvitav, mida nad küll tegid. Tulen tagasi, siis ütlen.
Nojaa kui ma sealkandis juba olen sel ajal, siis lähen vaatan, mis toimub 3. septembril Beslanis. Beslanis toimus 3 aastat tagasi see kole tragöödia, kus lapsed pantvangi võeti ning hilisemas rünnakus koolile sai surma üle 200 lapse. Eks Beslanis saab olema õõvastav, sest sealne surnuaed pidi täis olema suuri hukkunud laste skulptuure. Sellest kõigest kirjutan järgmisel nädalal Päewalehes.
Kes pole veel lugenud, siis see nädal ilmus mul Päewalehes minu arust huvitav intervjuu Levada keskuse sotsiloogi Leonid Sedoviga.
neljapäev, august 30, 2007
teisipäev, august 28, 2007
Kergejõustik erutab Moskvas väheseid
Moskva ei erine Tallinnast selle poolest, et ka siin teisaldatakse kesklinnas autosid, mis pargivad vales kohas. Väike erinevus järgneb selles, mis edasi juhtub.
Mul on endal Tallinnas paar korda auto minema viidud. Kui tahad kätte saada, siis tuleb maksta nö teenustasu lahke äraviimise eest ning väikest kalõmmi ehk siis altkäemaksu, et sulle ei vormistataks liikluseeskirjade rikkumist. Viimati maksis see 500 krooni.
Mis juhtub Moskvas, rääkis mulle üks tuttav ärimees. Tema ametiauto viidi ära Uuelt Arbatilt. Kuna firma autojuht parkis selle valesti, siis saadeti ta karistuseks asju ajama. Tallinnas on nii, et lähed parklasse, kuhu auto viidi, maksad oma rahad ära, võtad auto ja sõidad minema. Moskvas on nii, et kõige pealt pead minema miilitsasse loa järele. Tuttava autojuht seisis seal neli tundi, et luba saada auto kättesaamiseks parklast. Oleks ka kiiremini saanud, sest seal pidi tiirlema „asjalikke mehi”, kes olenevalt automargist ja muudest asjaoludest, pakuvad 500-1000 rutsi eest nö kiirloa saamise teenust. Kuna autojuht oleks pidanud maksma omast taskust, siis ta seisis kannatlikult järjekorras.
Moskvas maksad trahviks ainult väikese tasu parklakoha eest, kui su auto teisaldati, sest auto äraviimise tõttu ei saa nad tasu võtta ega trahvi teha, sest see pidi olema vastuolus födreaalseadustega. Eks eestiski oli mäletatavasti aegu tagasi pidevalt jama nende seadustega, mille alusel teisaldati ja trahviti. Ei ole midagi uut selles vallas ka Moskvas. Siin kõrval fotol teisaldatakse autot Moskva ühel peatänaval Tverskaja uulitsal.
Kanteri kullavõitu vaatasin ühel sümpaatsel väliterrassil – Triumfalnajal õllerestoran Bavaria omal, kus olen päris mitme tuttavaga käinud. Seal on suur ekraan, kus pidevalt näitatakse vutiülekandeid. Kanteri võistluse alguseks olin vupsti kohal ja palusin teleka mängima panna. Algul ei saadud aru, et mis pagana kergejõustik? Mis MM? Lõpuks ikka panid käima. Ega peale minu ei tundnud absull keegi võistluse vastu huvi, kuigi oli lõunane aeg ja terrass, see on päris suur terrass, oli inimesi täis. Kergejõustik ei koti siin ikka kedagi. Kui ma emotsionaalselt rusikat vehkisin võidu puhul, siis vaadati mind õnneks heatahtliku pilguga. Nad ei saanud vist aru, et eestlane võitis ja mina juubeldan selle puhul Moskva kesklinnas!
Seal Bavarias tuli jälle teravalt välja, kui absurdsed siin mõned hinnad on. Võtsin terrassil istumise ja telekavaatamise õigustamiseks endale business lunchi. 295 rutsi eest sai salati, julieni, supitilga ja suure vorstiportsu õllega. Pärast võtsin teed – ning selle kannutäis maksis 135 rutsi! Bavaria pole muidugi kõige odavam kohta ka, aga võrreldes business lunchiga oli tee ikka üsna kallis. Välismaise õlle toop maksab tavaliselt samapalju kui seal tee.
Õhtul käisime kossu mängimas jälle MGU välisväljakutel. Läksime kolmekesi kohale ning kohe tulid kutid ligi, et tahate mängida jah? Tegimegi tiimid. Tähendab, mis kutid nii väga. Kõige vanem meiega mängija oli 72-aastane! Aga mina hakaksin varsti hingeldama, tema mitte! Petteid tegi päris hästi, samuti katteid. Väga nutikalt mängis vana. Fotol demonstreerib oma kuulsat hüppeviset meie kossukamba ideeline liider Kuuno, mustas särgiks. Vot sellisel ilusal taustal me mängimegi – taga on Moskva ülikooli kuulus peahoone.
Mul on endal Tallinnas paar korda auto minema viidud. Kui tahad kätte saada, siis tuleb maksta nö teenustasu lahke äraviimise eest ning väikest kalõmmi ehk siis altkäemaksu, et sulle ei vormistataks liikluseeskirjade rikkumist. Viimati maksis see 500 krooni.
Mis juhtub Moskvas, rääkis mulle üks tuttav ärimees. Tema ametiauto viidi ära Uuelt Arbatilt. Kuna firma autojuht parkis selle valesti, siis saadeti ta karistuseks asju ajama. Tallinnas on nii, et lähed parklasse, kuhu auto viidi, maksad oma rahad ära, võtad auto ja sõidad minema. Moskvas on nii, et kõige pealt pead minema miilitsasse loa järele. Tuttava autojuht seisis seal neli tundi, et luba saada auto kättesaamiseks parklast. Oleks ka kiiremini saanud, sest seal pidi tiirlema „asjalikke mehi”, kes olenevalt automargist ja muudest asjaoludest, pakuvad 500-1000 rutsi eest nö kiirloa saamise teenust. Kuna autojuht oleks pidanud maksma omast taskust, siis ta seisis kannatlikult järjekorras.
Moskvas maksad trahviks ainult väikese tasu parklakoha eest, kui su auto teisaldati, sest auto äraviimise tõttu ei saa nad tasu võtta ega trahvi teha, sest see pidi olema vastuolus födreaalseadustega. Eks eestiski oli mäletatavasti aegu tagasi pidevalt jama nende seadustega, mille alusel teisaldati ja trahviti. Ei ole midagi uut selles vallas ka Moskvas. Siin kõrval fotol teisaldatakse autot Moskva ühel peatänaval Tverskaja uulitsal. Kanteri kullavõitu vaatasin ühel sümpaatsel väliterrassil – Triumfalnajal õllerestoran Bavaria omal, kus olen päris mitme tuttavaga käinud. Seal on suur ekraan, kus pidevalt näitatakse vutiülekandeid. Kanteri võistluse alguseks olin vupsti kohal ja palusin teleka mängima panna. Algul ei saadud aru, et mis pagana kergejõustik? Mis MM? Lõpuks ikka panid käima. Ega peale minu ei tundnud absull keegi võistluse vastu huvi, kuigi oli lõunane aeg ja terrass, see on päris suur terrass, oli inimesi täis. Kergejõustik ei koti siin ikka kedagi. Kui ma emotsionaalselt rusikat vehkisin võidu puhul, siis vaadati mind õnneks heatahtliku pilguga. Nad ei saanud vist aru, et eestlane võitis ja mina juubeldan selle puhul Moskva kesklinnas!
Seal Bavarias tuli jälle teravalt välja, kui absurdsed siin mõned hinnad on. Võtsin terrassil istumise ja telekavaatamise õigustamiseks endale business lunchi. 295 rutsi eest sai salati, julieni, supitilga ja suure vorstiportsu õllega. Pärast võtsin teed – ning selle kannutäis maksis 135 rutsi! Bavaria pole muidugi kõige odavam kohta ka, aga võrreldes business lunchiga oli tee ikka üsna kallis. Välismaise õlle toop maksab tavaliselt samapalju kui seal tee.
Õhtul käisime kossu mängimas jälle MGU välisväljakutel. Läksime kolmekesi kohale ning kohe tulid kutid ligi, et tahate mängida jah? Tegimegi tiimid. Tähendab, mis kutid nii väga. Kõige vanem meiega mängija oli 72-aastane! Aga mina hakaksin varsti hingeldama, tema mitte! Petteid tegi päris hästi, samuti katteid. Väga nutikalt mängis vana. Fotol demonstreerib oma kuulsat hüppeviset meie kossukamba ideeline liider Kuuno, mustas särgiks. Vot sellisel ilusal taustal me mängimegi – taga on Moskva ülikooli kuulus peahoone.
esmaspäev, august 27, 2007
Video Dagestani pulmast
Panen üles ka väikse videolõigu Dagestani pulmast. Tegin selle oma fotokaga, sestap on kvaliteet nagu ta on. Siit saab aimu, millist muusikat lasti ning mis tantsustiili viljeleti.
Politkovskajast, rongisõidust ja Rolls-Royce´idest
Hakatuseks meeleolupildike Moskvast – niimoodi vile ja jalaviibutuste saatel remondivad kodanikud Kesk-aasiast Arbati metroojaama. Vanadel paistis päris lõbus olevat. Aga ma kahtlustan, et ainult niikaua, kuni päiksekiired nendeni ulatuma hakkasid. Üldiselt andis täna lõpuks Moskvas palavus järele. See ligi kolm nädalat kestnud kõrbeilm on vist möödas õnneks. Täna oli juba vaid napilt üle 20 kraadi, aga päike paistis vähemalt.
Siinne tänase päeva suurim uudis on riigi peaprokurör Tšaika avaldus selle kohta, et ajakirjanik Politkovskaja mõrv on sisuliselt lahendet. Tema väitel on vahistatud mõrva organisaatorid, täideviijad ja abilised. Viimaste hulgas on ka üks FSB ohvitser. Mõrva tellija kohta ütles Tšaika, et see isik elab välismaal ning „ta soovib tagasi tuua ajad, kus kõike otsustasid raha ja oligarhid”.
Novaja Gazeta, kus Politkovskaja töötas, peatoimetaja Muratov ütles, et uurijad on head tööt teinud, kuid Tšaika juttu oligarhidest jne nimetas ta poliitiliseks ning et see ei ole mõrva motiiv.
Et Kremlil on siin suured poliitilised huvid mängus – nt et tõestada, et mõrv oli välismaalt tellitud Putini võimu kompromiteerimiseks – tõestab minu arvates see, et Tšaika pressikat näitasid peauudisena kõik suuremad telekanalid. Kui Politkovskaja eelmisel sügisel maha lasti, siis ei olnud see sugugi peauudis... Muide, Politkovskajal oleks sel nädalal sünnipäev olnud, 30. augustil oleks ta saanud 49-aastaseks.
Hea loo Venemaa-elust rääkis üks tuttav. Tal nimelt oli vaja Piiterisse sõita rongiga. Läks rongijaama, aga kiirrongile olid kõik piletid välja müüdud. Rong pidi 10 mintsa pärast ära sõitma ja tal oli vaja väga minna. Nägi masinisti ning küsis, et kas see ei saa kuidagi aidata?
Venemaal on inimesed lahked – ikka saan, vastas masinist! Võttis tuttavalt 1000 rutsi (muidu maksab kiirrongi pilet suurusjärgus 2000 rutsi) ning viis ta rongijuhi kabiini istuma! Muidugi mitte sinna suunda, kus rongi juhiti, vaid kabiini, mis sõitis rongi sabas. Ja tuttav sõitiski terve tee seal. Ja mitte üksi – varsti tõi masinist ka teise „reisija” – üleni kuldhammastes kaukaaslase. See oli aga maksnud juba 2000 rutsi.
Et Moskva on ikka tõeline maailmalinn, näitab seegi, et siin on Rolls-Royce´i esinduskauplus. Ilmselt on see kõige lähem RR-i salong Tallinnale. Üks tuttav nägi kunagi pealt, kuidas RR-i osteti. Auto pakiti ilusti nagu kink ilusti sisse, tõsteti treilerile ning viidi kliendile koju. Vot nii osatakse teenidada. Pärast seda polnud mõnda aega salongis ühtegi autot, kuni järgmine RR tehasest kohale kärutati. Isegi Moskvas ei osteta RR iga päev.
pühapäev, august 26, 2007
Dagestani mägikülas, sõber Musa sünnikohas
Pärast pulma Tpigis sõitsime samal õhtul Musaga edasi tema sünnikohta Tširagi külasse. See on Dagestanis kõrguselt teine küla ning kogu Kaukaasias asub ainult kaks küla veel kõrgemal. Küla asub nimelt 2200-2300 meetri kõrgusel.
Tpigist oli sinna paarkümmend kilti, aga kuna tee oli üsna halb ja mäkke, siis sõitsime seda teed ligi tund aega. Selline näeb see küla välja - ümberringi ainult mäed ja alpi aasad. Kõrgemad tipud on küla ümber üle 3000 meetri. Mitte kaugel on üks tipp ka 3800 meetrit.
Küla näeb päris äge välja, sest on juba tuhat aastat vana. Enamus nö vanast linnaosast, kus ühe maja katus oli teise maja hoov, on kahjuks tänaseks maha jäetud. Üldse voolab küla inimestest tühjaks, liiga raske on seal elada. Kui 15 aastat tagasi elas seal 350 peret, siis nüüd on alles jäänud alla saja pere.
Sattusin juhuslikult peale, kui naabrite juures veristati lammast. Hetk hiljem lõikab lamba peast kinni hoidev mees lambal kõri läbi. Vasakpoolne mees on Musa õemees Zakir, kelle juures me kaks päeva elasime.
Siin on Musa oma tädiga, kes eluaeg Tširagis elanud. Tädi on 66-aastane. Musa kolis koos vanematega külast ära lapsepõlves. Praegu elavad nad kõik Mahhatškalas.
Selline näeb välja Tširagi surnuaed. See on uuem osa, selliselt maetakse tänapäeval seal. Huvitav, et surnuaed oli künka otsas, et annab sinna ikka surnuga ronida.
Musa õde Magijat näitab, kuidas kohalikud leiba teevad. Samamoodi nagu sajandeid tagasi. Vasakus nurgas on näha, milline kohalik leib välja näeb. Magijat tegi suurepärast tšudud - see on selline pirukamoodi asi, kus täidiseks võib olla juust, liha, kartul või sibul. ehk mida iganes. Väga maitsev kohalik pirukas.
Hea näide, miks on nii kõrgel auulis raske elada. Vaadake, kuidas kohalikud peavad heina tegema! Mööda mäekülge allapoole tulema. Kogu aeg kummargil vikatiga niitma. Pole just väga lõbus ilmselt. Aga seal ei näe kohalikel midagi muud üle. Sest talv on külm ja pikk - kuus kuud vähemalt. ning kogu selle aja tuleb lehmad üleval pidada. Lambad käivad talvel ise mägedes süüa otsimas.
Zakiri ja Magijati pere maja ja hoov. Tüüpiline kohalik maja, uuemat sorti. Teisel korrusel on eluruumid ning all on laut ja ait.
Tpigist oli sinna paarkümmend kilti, aga kuna tee oli üsna halb ja mäkke, siis sõitsime seda teed ligi tund aega. Selline näeb see küla välja - ümberringi ainult mäed ja alpi aasad. Kõrgemad tipud on küla ümber üle 3000 meetri. Mitte kaugel on üks tipp ka 3800 meetrit.
Küla näeb päris äge välja, sest on juba tuhat aastat vana. Enamus nö vanast linnaosast, kus ühe maja katus oli teise maja hoov, on kahjuks tänaseks maha jäetud. Üldse voolab küla inimestest tühjaks, liiga raske on seal elada. Kui 15 aastat tagasi elas seal 350 peret, siis nüüd on alles jäänud alla saja pere.
Sattusin juhuslikult peale, kui naabrite juures veristati lammast. Hetk hiljem lõikab lamba peast kinni hoidev mees lambal kõri läbi. Vasakpoolne mees on Musa õemees Zakir, kelle juures me kaks päeva elasime.
Siin on Musa oma tädiga, kes eluaeg Tširagis elanud. Tädi on 66-aastane. Musa kolis koos vanematega külast ära lapsepõlves. Praegu elavad nad kõik Mahhatškalas.
Selline näeb välja Tširagi surnuaed. See on uuem osa, selliselt maetakse tänapäeval seal. Huvitav, et surnuaed oli künka otsas, et annab sinna ikka surnuga ronida.
Musa õde Magijat näitab, kuidas kohalikud leiba teevad. Samamoodi nagu sajandeid tagasi. Vasakus nurgas on näha, milline kohalik leib välja näeb. Magijat tegi suurepärast tšudud - see on selline pirukamoodi asi, kus täidiseks võib olla juust, liha, kartul või sibul. ehk mida iganes. Väga maitsev kohalik pirukas.
Hea näide, miks on nii kõrgel auulis raske elada. Vaadake, kuidas kohalikud peavad heina tegema! Mööda mäekülge allapoole tulema. Kogu aeg kummargil vikatiga niitma. Pole just väga lõbus ilmselt. Aga seal ei näe kohalikel midagi muud üle. Sest talv on külm ja pikk - kuus kuud vähemalt. ning kogu selle aja tuleb lehmad üleval pidada. Lambad käivad talvel ise mägedes süüa otsimas.
Zakiri ja Magijati pere maja ja hoov. Tüüpiline kohalik maja, uuemat sorti. Teisel korrusel on eluruumid ning all on laut ja ait.
laupäev, august 25, 2007
Veidi juttu ja pilte Dagestani mägilaste pulmast siis
Paar sõna ja mõned pildid siis lõpuks ka Dagestani pulmast. Pikemalt kirjutan lähiajal Päewalehe Laupäevalisas. Abiellus mu sõbra Musa koolivend. Pulm toimus mägikülas nimega Tpig, kuskil 1200 meetri kõrgusel. Panen siia juurde kaardi. See kujutab rahvusi Dagestanis. Otsige üles linn Derbent, mis asub Dagestani lõunaosas Kaspia mere ääres. Sealt vaadake läänepoole ja veidi alla, kus on kirjutet number 16 ja Agul. Agulid on see rahvus, kes Tpigis ja selle ümbruses elab.
Pulm oli selline, et väga palju ei joodudki (peamiselt viina, sest sealkandis eriti veini ei kasvatata), peamiselt tantsiti. Minu arust tantsiti sisuliselt kuus tundi jutti. Eelmine päev oli pidu pruudi kodus. Seal olevat väga usklik pere ning seal alkoholi ega muusikat ei pakutud.
Peigmehe isa on õpetaja ja eriline usklik pole, sestap tema ütles, et tuleb normaalne pidu – koos viina ja laulu-muusikaga.
Pidu hakkas umbes kell kaks päeval ning kestis kuskil kaheksani õhtul, kui pimedaks läks. Pruut toodi kohale kuskil viie paiku. Istus koos sõbrantsidega eraldi lauas. Peigmeest pulmarahvas ei näinudki. Ta pidi väga usklik olema ning ei tahtnud laulmise ja viinaviskamise juures olla. Sain aru, et peika kohalolek pole ka kohustuslik. Lõpuks viidi lihtsalt pruut tema juurde, rahvas tantsis tema ümber kuni ukseni.
Nüüd siis mõned fotod.
Selline nägi välja plats, kus pulme peeti. Kohe kodumaja õues. Sinise kile all on lauad söögi-joogiga. selle taga tohtisid istuda ainult mehed. Ka toitu kandsid ette ainult mehed. Naised võisid toas süüa. Samas, laudade ees ka tantsiti. Üleval (paremal, seal kus katusekile ära lõppeb) tehti šaslõkki.
Niimoodi siis tantsiti. Noored ja vanad läbisegi. Asi nägi väja nii, et kõigepealt lähevad mehed tantsima. Esialgu tantsivad koos. Kui mõni naine tahab ka tantsida, siis ta astub lihtsalt juurde. Edasine on naise käes. Mees peab temaga tantsima, kuni naine tahab. Tantsu lõpetab naine, siis kui tahab. Paneb peopeasad kokku nagu palveks ning läheb ära.
Ja siin siis tantsib Härra ise :) ei pääsenud-ei pääsenud ma kuhugi. Õnneks polnud see kiire lesginka, mida seal tantsiti. Nemad tantsisid rahulikult, mis tegi minu elu suht kergeks. Polnud midagi keerulist tegelikult. Vehid kätega ning üritad jalgadega rütmi tabada. Kokku vist oma viis tantsu tuli teha.
Selline nägi välja pulmabänd. Tädi laulis, paks mees mängis trummi jne. Laulud olid sellised rahvuslikud, aga sündiga pandi sellele hirmus tümps taha. See tundus mulle suht imelik. Tegelikult ei erinenud see millegipoolest meie süldibändidest pulmades.
Pruut (valges) koos saatjaskonnaga. Saatjaskonna moodustavad eranditult kogenud naised, ehk siis abielunaised. Lauale nende ette peavad peigmehe sugulased tooma kõike, mida nad nõuavad.
Sellised toredad tädikesed. Täiesti nii ma neid mägilastest-vanaemasid ka ette kujutasin. Nagu kuskilt pildiraamatust oleksid nad välja astunud.
Ja selline näeb välja see külake Tpig, kus pulm toimus. Neid aguleid on alles jäänud vaid suurusjärgus 30 000 inimest. üks väiksemaid rahvusi Dagestanis.
Ma siia lõppu panen lingi tänases Päewalehe Laupäevalisas ilmunud loole, kuidas ma Volga äärest galaktika malepealinna Vasjukid.
reede, august 24, 2007
Moskva lennundusnäitusel nähtamatut lennukit otsimas - ja ei näinudki!
Moskvas käib praegu suure meediakära ja mürtsuga lennundusnäitus – Moskva Aviasalon. Pidi olema kõigi aegade suurim. Putin ise käis seda avamas teisipäeval. Ei saanud siis minagi minemata jätta, et Päewalehele sellest veidi kirjutada.
Nädalavahetusel oodatakse sinna kummalgi päeval pool miljonit inimest, sestap käisin täna, et suurt tungelmist vältida.
Värvikam osa on kahtlemata demonstratsioonlennud. Võimas oli vaadata, kuidas Vene MIG-hävitajad kuuekesi üksteisest silma järgi mõnemeetriste vahedega õhus trikke tegid. Või kuidas Su-d suutsid õhus tagurpidi liikuda või külgsuunas. Ainuke piinav asi oli kohutav kuumus ja päikesepaiste, sest seda pidi teadagi vaatama lageda taeva all. Ega kaua ei kannatanud seda teha.
Muidu näitus ülearu muljetavaldav ei olnud. Üldine arvamus on, et näitus on rohkem ülespušitud kui asi väärt. Le Bourge näituse tasemeni pidi veel 10 000 ljööd minna olema. Hea küll, vähemalt mitte vee all.
Kõvasti reklaamiti enne näitust, et näidatakse venelaste viienda põlvkonna hävitajat, mis pidi radaritele nähtamatu olema. See oli nii nähtamatu, et mina seda ei näinudki.Pärast selgus, et vahetult enne näitust otsustati seda mitte välja panna. Isegi maketti ei näidatud.
Muidu olid huvitavamad asjad nende tootmisse antud uus hävitaja Su-35, Su-47 makett, mis on selles mõttes kihvt lennuk, et selle tiivad on tagurpidi (noh, et tiivad pole suunatud saba poole, vaid ettepoole), kopterid Alligator ja Must Hai.
A küll loete esmaspäeval Päewalehest lähemalt. Muide, leidsin seal ka ühe eesti firma oma stendiga – Estel, endine Kalinini-tehas, mis teeb lennukitele voolumuundureid, kui ma õigesti aru sain.
Meeleolu tabamiseks panen siia mõned fotod.
See on Vene Concorde - Tu-144. Prantslaste pealt omal ajal maha viksitud. Enam ammu ei lenda minu teada. Nagu näha, siis on sellel lennukilgi veel peal Nõuka-aegne Aerofloti märgistus.
A see on päris huvitav riistapuu - ekranoplaan Ivolga. Seda kasutab Vene piirivalve veekogudel. Võtab peale 12 reisijat, kihutab 220 kiltsa tunnis hästi madalalt vee kohal. Maksimaalselt kolme meetri kõrgusel. Päris põnev asi ju.
Näitusel olid esimest korda kohal ka ameeriklased - B-52, F-16 ja Herculasega. Väga popp oli ennast pildistada koos USA pilootidega. Hetkel teevad seda Vene eriolukordade tiimi lendurid koos Herculese-pilootidega.
Veidi nalja ka. Selliseid mänguasju müüdi platsil - "Figiter Plane", mis peaks siis tegelikult olema hävitaja. Keelehaid nagu nad siin on.
Uuemat garaažimoodi. Kui ikka oled ehitanud nii suure lennuki, et garaži ei mahu, siis pead ukse sisse augu tegema. Kuigi nii saab jällegi saba märjaks.
Ja uuemat militaarmoodi. Ma pole varem Venemaal sellist kleitvormi miilitsal näinudki. Tavaliselt on neil ikka seelik olnud. Kleidiga tundub miilitsatädi kohe palju kodusem ja vähem ohtlikkum. Äkki peaks Eesti politsei naistele ka kleiti soovitama?
Tagasi päikese juurde. Moskvas on praegu segaseksminevalt palav. Juba kolmas nädal on peamiselt üle 30 kraadi. Täna öösel oli mul korteris 29 kraadi, proovi siis magada niimoodi...
Kes tahab Vene-eluga, õigemini selle naljakama poolega paremini kursis olla, sellele soovitan sellist blogi nagu http://www.englishrussia.com/ See on Moskva disainerite tehtud, nad koguvad üle Vene saitidelt naljakamaid asju ning panevad üles. Palju on ka Nõuka-aegset absurdikraami.
Veidi absurdne lugu juhtus minuga eile. Läksin ühte vene köögiga restosse sööma. Prospekt Miral. Varem polnud käinud ja enam ei lähe ka. Tahtsin nimelt pannkooke tellida. Aga ei saanud – ettekandja ütles, et neil on jahu otsas ja täna pannkooke ei saa...
Nädalavahetusel panen siis üles veidi pilte ja juttu Dagestanist käigust.
Nädalavahetusel oodatakse sinna kummalgi päeval pool miljonit inimest, sestap käisin täna, et suurt tungelmist vältida.
Värvikam osa on kahtlemata demonstratsioonlennud. Võimas oli vaadata, kuidas Vene MIG-hävitajad kuuekesi üksteisest silma järgi mõnemeetriste vahedega õhus trikke tegid. Või kuidas Su-d suutsid õhus tagurpidi liikuda või külgsuunas. Ainuke piinav asi oli kohutav kuumus ja päikesepaiste, sest seda pidi teadagi vaatama lageda taeva all. Ega kaua ei kannatanud seda teha.
Muidu näitus ülearu muljetavaldav ei olnud. Üldine arvamus on, et näitus on rohkem ülespušitud kui asi väärt. Le Bourge näituse tasemeni pidi veel 10 000 ljööd minna olema. Hea küll, vähemalt mitte vee all.
Kõvasti reklaamiti enne näitust, et näidatakse venelaste viienda põlvkonna hävitajat, mis pidi radaritele nähtamatu olema. See oli nii nähtamatu, et mina seda ei näinudki.Pärast selgus, et vahetult enne näitust otsustati seda mitte välja panna. Isegi maketti ei näidatud.
Muidu olid huvitavamad asjad nende tootmisse antud uus hävitaja Su-35, Su-47 makett, mis on selles mõttes kihvt lennuk, et selle tiivad on tagurpidi (noh, et tiivad pole suunatud saba poole, vaid ettepoole), kopterid Alligator ja Must Hai.
A küll loete esmaspäeval Päewalehest lähemalt. Muide, leidsin seal ka ühe eesti firma oma stendiga – Estel, endine Kalinini-tehas, mis teeb lennukitele voolumuundureid, kui ma õigesti aru sain.
Meeleolu tabamiseks panen siia mõned fotod.
See on Vene Concorde - Tu-144. Prantslaste pealt omal ajal maha viksitud. Enam ammu ei lenda minu teada. Nagu näha, siis on sellel lennukilgi veel peal Nõuka-aegne Aerofloti märgistus.
A see on päris huvitav riistapuu - ekranoplaan Ivolga. Seda kasutab Vene piirivalve veekogudel. Võtab peale 12 reisijat, kihutab 220 kiltsa tunnis hästi madalalt vee kohal. Maksimaalselt kolme meetri kõrgusel. Päris põnev asi ju.
Näitusel olid esimest korda kohal ka ameeriklased - B-52, F-16 ja Herculasega. Väga popp oli ennast pildistada koos USA pilootidega. Hetkel teevad seda Vene eriolukordade tiimi lendurid koos Herculese-pilootidega.
Veidi nalja ka. Selliseid mänguasju müüdi platsil - "Figiter Plane", mis peaks siis tegelikult olema hävitaja. Keelehaid nagu nad siin on.
Uuemat garaažimoodi. Kui ikka oled ehitanud nii suure lennuki, et garaži ei mahu, siis pead ukse sisse augu tegema. Kuigi nii saab jällegi saba märjaks.
Ja uuemat militaarmoodi. Ma pole varem Venemaal sellist kleitvormi miilitsal näinudki. Tavaliselt on neil ikka seelik olnud. Kleidiga tundub miilitsatädi kohe palju kodusem ja vähem ohtlikkum. Äkki peaks Eesti politsei naistele ka kleiti soovitama?
Tagasi päikese juurde. Moskvas on praegu segaseksminevalt palav. Juba kolmas nädal on peamiselt üle 30 kraadi. Täna öösel oli mul korteris 29 kraadi, proovi siis magada niimoodi...
Kes tahab Vene-eluga, õigemini selle naljakama poolega paremini kursis olla, sellele soovitan sellist blogi nagu http://www.englishrussia.com/ See on Moskva disainerite tehtud, nad koguvad üle Vene saitidelt naljakamaid asju ning panevad üles. Palju on ka Nõuka-aegset absurdikraami.
Veidi absurdne lugu juhtus minuga eile. Läksin ühte vene köögiga restosse sööma. Prospekt Miral. Varem polnud käinud ja enam ei lähe ka. Tahtsin nimelt pannkooke tellida. Aga ei saanud – ettekandja ütles, et neil on jahu otsas ja täna pannkooke ei saa...
Nädalavahetusel panen siis üles veidi pilte ja juttu Dagestanist käigust.
neljapäev, august 23, 2007
Üksik protestija saatkonna ees ja jätkub konkurss "Moskva stiilseim tänavalmagaja"
Eesti saatkonna ees oli kolmapäeval taas protestijat nähtud. Seekord oli see õite tagasihoidlik olnud. Seisis üks noor inimene Vene lipu ning plakatiga: „, meie lipul haakristi pole aga teil?” Aeg-ajalt noor inimene vahetus. Pealtnägijate sõnul seisid eemal nö komissarid ning jälgisid mängu. Fotol olev neiu olnud õite napis kleidis.Tegemist oli Kremlimeelse noortebändiga Rossija Molodaja. Tegemist oli Vene lipu päevale pühendet aktsiooniga.
Ja jätkan ka konkurssi "Kes on Moskva stiilseim tänavalmagaja". See peaks nüüd vist küll kaheksas või üheksas foto seeriast olema. Tehtud täna Prospekt Mira metroopeatuse juures. See on vist esimest korda, kui fotole on jäänud bomšid ehk kodutud. Ma küll ei saanud hästi aru, kuidas neil seal telefoniputkas magada õnnestus, sest päike laksas neile lagipähe. Aga eks nad on elunäinud tegelased.
Imeline lennureis Mahhatškalast Moskvasse
Nonii, olen Dagestanist kenasti tagasi. Mägilaste pulm nähtud, samuti käisin tuhat aastat vanas külas, mis asub 2300 meetri kõrgusel ning pidi olema kõrguselt kolmas küla kogu Kaukaasias. Kirjutan sellest peagi Päewalehe Laupäevalisas.
Täna ma kirjutan veidi pikemalt, mida kujutavad endast Dagestani Õhuliinid (DÕ) ning kuidas käib Mahhatškalasse ja sealt tagasi lendamine. See on päris värvikas. Ma käisin Mahhatškalas juba teist korda ja seni pole Venes kusagile lendamine, pehmelt öeldes, nii lõbus olnud.
Märtsis lendasin Moskvast sinna Tu-134, mis väike lennuk ning rapub koledasti. Seekord oli DÕ kuskilt muretsenud juba suurema Tu-154M-i, kuhu mahub kirjade järgi 166 inimest.
DÕ pole seni veel kordagi tutvustanud päästevarustust, mis meie jaoks nii tavaline. Öeldakse, et vastav buklet on istmetaskus ning lugegu igaüks ise. See on juba tavaline, et erinevalt Lääne firmadest ei lülita Vene lennufirmad õhkutõustes ega maandudes kunagi salongitulesid välja. Õigemini see on pigem Vene lennukite eripära, et neil ei ole vaja tõustes-maandudes elektrit kokku hoida. Pärast, lennu ajal, põlesid sinna lennates ainult mõned üksikud salongituled, nii et lugeda oli võimatu. Passi niisama seal kitsas Tu-154, magada ka keeruline, sest põlvi pole kuhugi panna, kuigi ma olen ainult 179 ja pool senti pikki.
Ahjaa, ühtegi oksekotti ka polnud istmetaskus. Õnneks ei läinud vist kellelgi vaja ka ei sinna ega tagasi minnes. Ju siis keegi ei oskendagi kunagi DÕ-s.
Põhiline lõbu toimus eile Mahhatškalast tagasi Moskvasse lennates. Tõusin hommikul vara ja hakkasin kell 7 bussiga mägedest Mahhatškalasse loksuma. Kella 11 jõudsime 90 kilomeetri kaugusele Derbenti, sealt istusime marsaka peale ümber, et kiiremini jõuaks ja kell pool kaks olime sõbraga Mahhatškalas.
Kell 16.40 läks lennuk. Kaks pidu täis päeva olid mind parasjagu väsitanud, sestap olin õnnelikus tujus, kui poolteist tundi enne lennukit aeroporti jõudsin. Mõtlesin, et taram-taram-taram! teen check-in-i ära ja varsti lendangi kodu poole.
Allahil olid teised plaanid. Check-in Mahhatškala-moodi nägi välja nii, et oli üks lai lett, mille kohal polnud mingit kirja, et mis reisile registreeritakse. Küsisin inimestelt, et kas Moskvasse? Moskvasse, Moskvasse! Astusin sappa. Õigemini see polnud mingi saba, vaid leti ees oli sülem, mütsak inimesi, kes siis kaootiliselt leti poole liikusid, inimesi astus suvaliselt vahele ning sisuliselt oli varsti leti ees üks lai rivi, kust siis keskmised end leti ette surusid. Leti taga täitis pabereid vaid üks vanem naine, silmnähtavalt närviline. Tema ümber, mõlemal pool leti kõõlusid mingi ametnikud, kes ajasid selles mütsakus tuttavatega juttu, tervitasid sõpru jne...aga loomulikult ei aidanud kuidagi registreerijat. Ümber ringi karjutakse. Polnud mingi ime, et kellelegi anti teise inimese pass tagasi või 4 pardakaardi asemel hoopis kolm pardakaarti jne.
Tunni ajaga suutsin üleni higisena registreerijani suruda. Andsin pileti ja passi ja need lendasid momentaalselt mulle tagasi – „Praegu registreeritakse reisi 884! Aga teie oma on 373!” „Aga mul läheb ju lennuk juba 40 minuti pärast!” „Ei lähe, teie lennu registreerimine algab kell 21!”
Ui-ui-ui, ma olin nii pettunud, et oleks sellel registreerijal-naisel vuntsid võinud ära tõmmata. Säilitasin soliidsuse ja selgitasin välja, et pealelõunat läheb Moskvasse kaks reisi. Kurat, ja ei ühtegi silti selle kohta!
Tuli välja, et Dagestani valitsus oli lihtsalt nõudnud meie lennuki oma vajadusteks, et mingitel valitsustegelastel oli vaja kuhugi lennata. Nö. spetsreis. Ja reisijad oodaku, kuhu neil kiiret!
Pagan küll, üle nelja tunni vaja veel oodata. Mahhatškala lennujaam pole just maailma mugavaim. Rauast pingid, kus on käetoed vahel, et pikale visata ei saa.Põrandale ka mitte – räpane. Palav, umbne, kärbseid pilvede viisi. Sittagi teha pole. Lisaks olin ma eelmise õhtu toidust saanud ilmselt toidumürgituse, kõht valutas koledalt. Ma millegipärast elan alati toidumürgitusi raskelt üle. Olin üks suur higistamise masin ja peldikuvahet jooksja – oksendama.
Kuidagi nihelesin selle neli tundi ära. Kell hakaks üheksa saama. Oo, lõpuks ometi! Aga Allahil olid ikka omad plaanid.
Kõigepealt jälle sama vigur registreerimisega. Võitlemist mütsakus tund aega. Taas üks inimene registreerimas. Siis kestis tund aega pardale minek. Neil kontrollis dokumente taas üks miilits ning neil oli üks röntgeniaparaat. Et 166 reisijat sealt läbi lasta koos pagasiga, võttis taas üle tunni aja. Sealt läbi saanud, tuli mingis aedikus õues seistes passida veel ligi tund aega. Kokku pidid reisijad jutti seisma seega 3 tundi – tund check-in-is, tund pardalemineku sabas, tund aega niisama õues.
Rahvas oli juba jumala segane, ma mõtlesin, et nad lähevad lennujaama töötajatele kallale ja annavad peksa. Sest lennukit ei antud ka tunni aja möödudes ette!
Siis saabus absurdi tipphetk. Ma ise küll arvan, et keegi töötaja tegi nalja. Nimelt lossiti samal ajal inimestega ka ühte tšarterit Istanbuli, Türkki. Ja siis tuldi meile ütlema, et Moskva lennuki väljumise aeg pole veel teada, et lennukil miskeid probleeme, aga kui keegi tahab Istanbuli lennata, siis võib sinna pileti ümber vahetada, sest vabu kohti on....
Rahvas naeris selle peale. Aga kui poole tunni pärast tuldi ütlema, et Moskva lennuk on nüüd valmis, aga Vnukovo asemel maandub see Domodedovos ehk Moskva teises otsas, siis rahvas enam ei naernud... Vaid päris tigedaks läksid. Mõelge ise, kella oli juba 12 öösel, kohale jõuame seega kuskil pool kolm öösel, algse kella 19 asemel. Inimestel on tuttavad vastu tellitud Vnukovosse või siis veel parem – nende järgmine lennuk läheb edasi Vnukovost, aga nüüd satud keset ööd Domodedovosse, kust ainuke võimalus sel kellaajal Vnukovosse saada on takso. Ja maksab see 1500 rutsi vähemalt. Šeremetjevosse maksab Domost nt 2700 rutsi taksosõit.
Lõpuks saimegi lennukile, bussi ei viitsitud enam meile ette anda, nii siis jalutasimegi suure summaga lihtsalt üle lennuvälja lennukile. Lennuki ümber käis selline kisa ja kära jälle, umbes paarkümmend asjapulka õiendas lennuki ümber. Koerad jooksid ja haukusid. Ainult kisavad eeslid olid puudu, muidu oleks nagu turule sattunud.
Lend läks õnneks ilusti, kuigi nii kitsas ja palav oli, et magada eriti ei saanud. Kella kolmeks öösel olimegi nagu naksti Moskvas, õigemini Domodedeovos. Esimene rong linna läks alles kell viis. Mis siis ikka – otsisin tühja aknaaluse ja kerisin sinna magama. Lõpuks rongile ja kella 7 oli kodus. Olin higine ja räpane nagu käkk.
Seega võttis mu kojusõit Dagestani mägedest aega 24 tundi. Polnudki kõige hullem.
A üks huvitav asi veel. Et üldse Mahhatškala lennujaama pääseda, kontrolliti mul kaks korda passi – kõigepealt miilits vaatas kõik autod üle ning seejärel kontrolliti kõiki jaama sisenejaid. Loomulikult ei saanud lihtne Dagestani miilits aru, et miks ma pole ennast kohapeal registreerinud, kui ma olen välismaalane. Nagu seinale seletasin esimesele, et mul on sissekirjutus Moskvas ja MID on meile öelnud, et sellega me võime kuni 10 päeva ilma registreerimiseta kohapeal ringi rännata Venes. Lõpuks tuli päästev mõte – ütlesin, et mulle Dagestanis väga meeldis ja siin on nii vahva jne, et sellest kõigest ma kindlasti kirjutan. Siis tal süda heldis ning lasi mu minema. Teisele miilitsale rääkisin kohe seda juttu, temaga läks kiiremini.
Kokku kontrolliti kõigil reisijatel Mahhatškala lennujaamas passe kuus korda!! Kõigepealt autodes, siis jaama sisenedes, siis check-in-is, siis enne röntgenit, siis peale röntegnit (miks siis küll??, sest see oli kinnine ruum, kust ei saanud kuhugi minna) ja lõpuks lennuki trapil. Ja Domosse jõudes nägin esimest korda, et dokumente ja pagasit kontrolliti ka lennukilt maha tulles. Nii suur on siin Venes enne valimisi hirm terrori ees. Kontrolligu pealegi, peaasi, et lennukid alla ei kukuks. Emal ka süda nii väga siis ei muretse.
Täna ma kirjutan veidi pikemalt, mida kujutavad endast Dagestani Õhuliinid (DÕ) ning kuidas käib Mahhatškalasse ja sealt tagasi lendamine. See on päris värvikas. Ma käisin Mahhatškalas juba teist korda ja seni pole Venes kusagile lendamine, pehmelt öeldes, nii lõbus olnud.
Märtsis lendasin Moskvast sinna Tu-134, mis väike lennuk ning rapub koledasti. Seekord oli DÕ kuskilt muretsenud juba suurema Tu-154M-i, kuhu mahub kirjade järgi 166 inimest.
DÕ pole seni veel kordagi tutvustanud päästevarustust, mis meie jaoks nii tavaline. Öeldakse, et vastav buklet on istmetaskus ning lugegu igaüks ise. See on juba tavaline, et erinevalt Lääne firmadest ei lülita Vene lennufirmad õhkutõustes ega maandudes kunagi salongitulesid välja. Õigemini see on pigem Vene lennukite eripära, et neil ei ole vaja tõustes-maandudes elektrit kokku hoida. Pärast, lennu ajal, põlesid sinna lennates ainult mõned üksikud salongituled, nii et lugeda oli võimatu. Passi niisama seal kitsas Tu-154, magada ka keeruline, sest põlvi pole kuhugi panna, kuigi ma olen ainult 179 ja pool senti pikki.
Ahjaa, ühtegi oksekotti ka polnud istmetaskus. Õnneks ei läinud vist kellelgi vaja ka ei sinna ega tagasi minnes. Ju siis keegi ei oskendagi kunagi DÕ-s.
Põhiline lõbu toimus eile Mahhatškalast tagasi Moskvasse lennates. Tõusin hommikul vara ja hakkasin kell 7 bussiga mägedest Mahhatškalasse loksuma. Kella 11 jõudsime 90 kilomeetri kaugusele Derbenti, sealt istusime marsaka peale ümber, et kiiremini jõuaks ja kell pool kaks olime sõbraga Mahhatškalas.
Kell 16.40 läks lennuk. Kaks pidu täis päeva olid mind parasjagu väsitanud, sestap olin õnnelikus tujus, kui poolteist tundi enne lennukit aeroporti jõudsin. Mõtlesin, et taram-taram-taram! teen check-in-i ära ja varsti lendangi kodu poole.
Allahil olid teised plaanid. Check-in Mahhatškala-moodi nägi välja nii, et oli üks lai lett, mille kohal polnud mingit kirja, et mis reisile registreeritakse. Küsisin inimestelt, et kas Moskvasse? Moskvasse, Moskvasse! Astusin sappa. Õigemini see polnud mingi saba, vaid leti ees oli sülem, mütsak inimesi, kes siis kaootiliselt leti poole liikusid, inimesi astus suvaliselt vahele ning sisuliselt oli varsti leti ees üks lai rivi, kust siis keskmised end leti ette surusid. Leti taga täitis pabereid vaid üks vanem naine, silmnähtavalt närviline. Tema ümber, mõlemal pool leti kõõlusid mingi ametnikud, kes ajasid selles mütsakus tuttavatega juttu, tervitasid sõpru jne...aga loomulikult ei aidanud kuidagi registreerijat. Ümber ringi karjutakse. Polnud mingi ime, et kellelegi anti teise inimese pass tagasi või 4 pardakaardi asemel hoopis kolm pardakaarti jne.
Tunni ajaga suutsin üleni higisena registreerijani suruda. Andsin pileti ja passi ja need lendasid momentaalselt mulle tagasi – „Praegu registreeritakse reisi 884! Aga teie oma on 373!” „Aga mul läheb ju lennuk juba 40 minuti pärast!” „Ei lähe, teie lennu registreerimine algab kell 21!”
Ui-ui-ui, ma olin nii pettunud, et oleks sellel registreerijal-naisel vuntsid võinud ära tõmmata. Säilitasin soliidsuse ja selgitasin välja, et pealelõunat läheb Moskvasse kaks reisi. Kurat, ja ei ühtegi silti selle kohta!
Tuli välja, et Dagestani valitsus oli lihtsalt nõudnud meie lennuki oma vajadusteks, et mingitel valitsustegelastel oli vaja kuhugi lennata. Nö. spetsreis. Ja reisijad oodaku, kuhu neil kiiret!
Pagan küll, üle nelja tunni vaja veel oodata. Mahhatškala lennujaam pole just maailma mugavaim. Rauast pingid, kus on käetoed vahel, et pikale visata ei saa.Põrandale ka mitte – räpane. Palav, umbne, kärbseid pilvede viisi. Sittagi teha pole. Lisaks olin ma eelmise õhtu toidust saanud ilmselt toidumürgituse, kõht valutas koledalt. Ma millegipärast elan alati toidumürgitusi raskelt üle. Olin üks suur higistamise masin ja peldikuvahet jooksja – oksendama.
Kuidagi nihelesin selle neli tundi ära. Kell hakaks üheksa saama. Oo, lõpuks ometi! Aga Allahil olid ikka omad plaanid.
Kõigepealt jälle sama vigur registreerimisega. Võitlemist mütsakus tund aega. Taas üks inimene registreerimas. Siis kestis tund aega pardale minek. Neil kontrollis dokumente taas üks miilits ning neil oli üks röntgeniaparaat. Et 166 reisijat sealt läbi lasta koos pagasiga, võttis taas üle tunni aja. Sealt läbi saanud, tuli mingis aedikus õues seistes passida veel ligi tund aega. Kokku pidid reisijad jutti seisma seega 3 tundi – tund check-in-is, tund pardalemineku sabas, tund aega niisama õues.
Rahvas oli juba jumala segane, ma mõtlesin, et nad lähevad lennujaama töötajatele kallale ja annavad peksa. Sest lennukit ei antud ka tunni aja möödudes ette!
Siis saabus absurdi tipphetk. Ma ise küll arvan, et keegi töötaja tegi nalja. Nimelt lossiti samal ajal inimestega ka ühte tšarterit Istanbuli, Türkki. Ja siis tuldi meile ütlema, et Moskva lennuki väljumise aeg pole veel teada, et lennukil miskeid probleeme, aga kui keegi tahab Istanbuli lennata, siis võib sinna pileti ümber vahetada, sest vabu kohti on....
Rahvas naeris selle peale. Aga kui poole tunni pärast tuldi ütlema, et Moskva lennuk on nüüd valmis, aga Vnukovo asemel maandub see Domodedovos ehk Moskva teises otsas, siis rahvas enam ei naernud... Vaid päris tigedaks läksid. Mõelge ise, kella oli juba 12 öösel, kohale jõuame seega kuskil pool kolm öösel, algse kella 19 asemel. Inimestel on tuttavad vastu tellitud Vnukovosse või siis veel parem – nende järgmine lennuk läheb edasi Vnukovost, aga nüüd satud keset ööd Domodedovosse, kust ainuke võimalus sel kellaajal Vnukovosse saada on takso. Ja maksab see 1500 rutsi vähemalt. Šeremetjevosse maksab Domost nt 2700 rutsi taksosõit.
Lõpuks saimegi lennukile, bussi ei viitsitud enam meile ette anda, nii siis jalutasimegi suure summaga lihtsalt üle lennuvälja lennukile. Lennuki ümber käis selline kisa ja kära jälle, umbes paarkümmend asjapulka õiendas lennuki ümber. Koerad jooksid ja haukusid. Ainult kisavad eeslid olid puudu, muidu oleks nagu turule sattunud.
Lend läks õnneks ilusti, kuigi nii kitsas ja palav oli, et magada eriti ei saanud. Kella kolmeks öösel olimegi nagu naksti Moskvas, õigemini Domodedeovos. Esimene rong linna läks alles kell viis. Mis siis ikka – otsisin tühja aknaaluse ja kerisin sinna magama. Lõpuks rongile ja kella 7 oli kodus. Olin higine ja räpane nagu käkk.
Seega võttis mu kojusõit Dagestani mägedest aega 24 tundi. Polnudki kõige hullem.
A üks huvitav asi veel. Et üldse Mahhatškala lennujaama pääseda, kontrolliti mul kaks korda passi – kõigepealt miilits vaatas kõik autod üle ning seejärel kontrolliti kõiki jaama sisenejaid. Loomulikult ei saanud lihtne Dagestani miilits aru, et miks ma pole ennast kohapeal registreerinud, kui ma olen välismaalane. Nagu seinale seletasin esimesele, et mul on sissekirjutus Moskvas ja MID on meile öelnud, et sellega me võime kuni 10 päeva ilma registreerimiseta kohapeal ringi rännata Venes. Lõpuks tuli päästev mõte – ütlesin, et mulle Dagestanis väga meeldis ja siin on nii vahva jne, et sellest kõigest ma kindlasti kirjutan. Siis tal süda heldis ning lasi mu minema. Teisele miilitsale rääkisin kohe seda juttu, temaga läks kiiremini.
Kokku kontrolliti kõigil reisijatel Mahhatškala lennujaamas passe kuus korda!! Kõigepealt autodes, siis jaama sisenedes, siis check-in-is, siis enne röntgenit, siis peale röntegnit (miks siis küll??, sest see oli kinnine ruum, kust ei saanud kuhugi minna) ja lõpuks lennuki trapil. Ja Domosse jõudes nägin esimest korda, et dokumente ja pagasit kontrolliti ka lennukilt maha tulles. Nii suur on siin Venes enne valimisi hirm terrori ees. Kontrolligu pealegi, peaasi, et lennukid alla ei kukuks. Emal ka süda nii väga siis ei muretse.
laupäev, august 18, 2007
Sõidan Dagestani pulma
Ma lähen teen nüüd ühe vähe hullu tripi. Sõidan ühe sõbra tuttava pulma. Iseenesest pole see muidugi midagi erilist. Ainult et pulm toimub Dagestanis, kaugel mägedes. Nende pealinnast Mahhatškalast viis tundi autoga sõita. Ma olen nii igatsenud näha ehtsat Kaukaasia pulma, et isegi üsna kallis lennukipilet ei suutnud mind takistada. Ma arvan, et seal saab metsikult lõbus ja seiklusrikas olema. Kolmapäeva õhtul olen tagasi.
See on täiesti hull, kui kallid on siin piletid. Näiteks 12 tundi rongisõitu Tšebokssarõsse eelmine nädal maksis kupees 1300 krooni. see on kallim kui Tallinnast Moskvasse. Lennukipilet edasi-tagasi Moskva-Mahhatškala maksab ligi 6400 krooni! Aga lend kestab ainult veidi ülekahe tunni. Mina ei saa aru, kuidas vaesem rahvas Venemaal üldse reisida saab. ma mõtlen kuhugi kaugemale. Nt kui su sugulased elavad kõik kuskil Siberis Abakanis, aga ise elad Kesk-Venemaal. isegi rongiga läheb see edasi-tagasi maksma 10 000 rutsi vähemalt.
Piletite ostmine pole siin ka üldse libe tegevus. Mul on oma reisibüroo, mille teenuseid kasutan. Ja alati läheb seal vähemalt pool tundi kõigi asjade vormistamiseks, täna läks isegi kolmveerand tundi. Ja seda ühe edasi-tagasi pileti ostmiseks.
Teine tore asi juhtub siis, kui sa tahad krediitkaardiga maksta piletite eest. Selle eest tuleb juurde maksta kaks prossa piletite hinnast. A ikka tuleb odavam, sest krediitkaardiga raha väljavõtmine on veel kallim.
Kommentaariks veel sellele loole Kozmodemjanski linna noortest. Linna nimel pole mingit seost kangelasnoore Zoja Kosmodemjanskajaga. Vastasel juhul oleks ju ka linna nimi s-ga, mitte z-ga. Selle koha vanaaegne nimi on Kozma, sellest siis ka ilmselt Kozmodemjansk.
Kellelegi ei meeldinud, et ma nimetasin linna Vene kolkalinnaks, kuigi see asub Marimaal. MUl oli see loos ilusti märgitud, et see asub Marimaal. Lihtsalt käsi ei tõusnud seda nimetamast Mari kolkalinnaks, sest ma ei näinud seal ühtegi mari ega kuulnud nende keelt, see oli puhas vene linn, kuigi Mägi-Mari rajooni pealinn. Selle linna trööstitu elu jäägu Venemaa südametunnistusele, mitte maride südametunnistusel. Siiski oli osadel, suurematel tänavatel isegi marikeelsed nimetused. Loomulikult allpoole venekeelset nimetust.
See on täiesti hull, kui kallid on siin piletid. Näiteks 12 tundi rongisõitu Tšebokssarõsse eelmine nädal maksis kupees 1300 krooni. see on kallim kui Tallinnast Moskvasse. Lennukipilet edasi-tagasi Moskva-Mahhatškala maksab ligi 6400 krooni! Aga lend kestab ainult veidi ülekahe tunni. Mina ei saa aru, kuidas vaesem rahvas Venemaal üldse reisida saab. ma mõtlen kuhugi kaugemale. Nt kui su sugulased elavad kõik kuskil Siberis Abakanis, aga ise elad Kesk-Venemaal. isegi rongiga läheb see edasi-tagasi maksma 10 000 rutsi vähemalt.
Piletite ostmine pole siin ka üldse libe tegevus. Mul on oma reisibüroo, mille teenuseid kasutan. Ja alati läheb seal vähemalt pool tundi kõigi asjade vormistamiseks, täna läks isegi kolmveerand tundi. Ja seda ühe edasi-tagasi pileti ostmiseks.
Teine tore asi juhtub siis, kui sa tahad krediitkaardiga maksta piletite eest. Selle eest tuleb juurde maksta kaks prossa piletite hinnast. A ikka tuleb odavam, sest krediitkaardiga raha väljavõtmine on veel kallim.
Kommentaariks veel sellele loole Kozmodemjanski linna noortest. Linna nimel pole mingit seost kangelasnoore Zoja Kosmodemjanskajaga. Vastasel juhul oleks ju ka linna nimi s-ga, mitte z-ga. Selle koha vanaaegne nimi on Kozma, sellest siis ka ilmselt Kozmodemjansk.
Kellelegi ei meeldinud, et ma nimetasin linna Vene kolkalinnaks, kuigi see asub Marimaal. MUl oli see loos ilusti märgitud, et see asub Marimaal. Lihtsalt käsi ei tõusnud seda nimetamast Mari kolkalinnaks, sest ma ei näinud seal ühtegi mari ega kuulnud nende keelt, see oli puhas vene linn, kuigi Mägi-Mari rajooni pealinn. Selle linna trööstitu elu jäägu Venemaa südametunnistusele, mitte maride südametunnistusel. Siiski oli osadel, suurematel tänavatel isegi marikeelsed nimetused. Loomulikult allpoole venekeelset nimetust.
reede, august 17, 2007
Pildikesi Kozmodemjanskist
Päewalehes ilmus siis täna minu lugu Kozmodemjanski noorte elust. See on see provintsilinn Volga ääres, kus ma eelmisel nädalavahetusel Vasjukit otsimas käisin. Kummalisel kombel pälvis see üsna suure tähelepanu ja loetavuse.
Küllap mängis oma osa veidi teistsugune pealkiri, mis oli selline üsna piiripealne ühe korraliku ajalehe jaoks :) Panen siia ka selle loo üles, eks otsustage ise!
Järgmise nädala Päewalehe laupäevalisas ilmub sellele ka järg, aga see lugu räägib puhtalt sellest, et kuidas ma seal Vasjukit otsisin ja kuidas seal Ostap Benderi kuulsust ära kasutatakse.
Paar pildikest ka sellest linnakesest.
Kuna Venemaal on praegu igal pool väga palav, siis kohalik noorsugu eelistas ringi käia hõlmad eest uhkelt lahti. Taga on näha tare-tarekesed, millest koosnes linna nö vanem pool.
Sihvkamüüjad on Venemaa väikelinnade pärisosa. Mutikesed ei tahtnud pildistamisest algul üldse kuulda. Hakkasid edvistama, et nad ei näe üldse head välja, et pildistagu ma parem noori, aga pärast leebusid ning kui ma pilte tegema hakkasin, siis läksid elevile nagu noored tüdrukud ja pooserisid igat pidi. Pärast olime suured sõbrad.
Selline näeb aga välja nö uuselamurajoon, kuigi uuemad majad on seal ehitatud nii 25 aastat tagasi. Majade vahel jooksid risti-rästi soojatorud. Imestasin, et kas need tõesti ära ei külmu talvel, aga kohalikud väitsid, et on nii kõvasti isoleeritud. Juu siis. Aga need torud tegid muidugi nende elamise seal veidi sürreaalseks, hästi tehnogeenseks nagu mõned popis teatrilavastuses.
Veel üks elumajade stiilinäide. Maailma esimese kosmonaudi Gagarini portreega.
Ja need on minu uued tuttavad Kozmodemjanskis. Peame minu loo kangelanna Nataša juures pidu, milla mina alkoholi ja toidu näol kinni maksin. Nataša on see nääpsuke tüdruk esiplaanil paremal. Vasakul on tema parim sõbrants Oksana. Seal taga teksasärgis istub Nataša pooleldi elukaaslane Jan, kes on minu loo teine kangelane. Ülejäänud kaks meest on armeenlased, vasakpoolse nime enam ei mäletagi,parempoolne on Stepan. Mis asju nad täpselt ajasid, jäigi segaseks nagu ikka nende puhul. Tüdrukud nende kõrval on Nataša sõbrantsid, nad on omavahel õed, kuigi ehk väga sarnased välja ei näe.
Küllap mängis oma osa veidi teistsugune pealkiri, mis oli selline üsna piiripealne ühe korraliku ajalehe jaoks :) Panen siia ka selle loo üles, eks otsustage ise!
Järgmise nädala Päewalehe laupäevalisas ilmub sellele ka järg, aga see lugu räägib puhtalt sellest, et kuidas ma seal Vasjukit otsisin ja kuidas seal Ostap Benderi kuulsust ära kasutatakse.
Paar pildikest ka sellest linnakesest.
Kuna Venemaal on praegu igal pool väga palav, siis kohalik noorsugu eelistas ringi käia hõlmad eest uhkelt lahti. Taga on näha tare-tarekesed, millest koosnes linna nö vanem pool.
Sihvkamüüjad on Venemaa väikelinnade pärisosa. Mutikesed ei tahtnud pildistamisest algul üldse kuulda. Hakkasid edvistama, et nad ei näe üldse head välja, et pildistagu ma parem noori, aga pärast leebusid ning kui ma pilte tegema hakkasin, siis läksid elevile nagu noored tüdrukud ja pooserisid igat pidi. Pärast olime suured sõbrad.
Selline näeb aga välja nö uuselamurajoon, kuigi uuemad majad on seal ehitatud nii 25 aastat tagasi. Majade vahel jooksid risti-rästi soojatorud. Imestasin, et kas need tõesti ära ei külmu talvel, aga kohalikud väitsid, et on nii kõvasti isoleeritud. Juu siis. Aga need torud tegid muidugi nende elamise seal veidi sürreaalseks, hästi tehnogeenseks nagu mõned popis teatrilavastuses.
Veel üks elumajade stiilinäide. Maailma esimese kosmonaudi Gagarini portreega.
Ja need on minu uued tuttavad Kozmodemjanskis. Peame minu loo kangelanna Nataša juures pidu, milla mina alkoholi ja toidu näol kinni maksin. Nataša on see nääpsuke tüdruk esiplaanil paremal. Vasakul on tema parim sõbrants Oksana. Seal taga teksasärgis istub Nataša pooleldi elukaaslane Jan, kes on minu loo teine kangelane. Ülejäänud kaks meest on armeenlased, vasakpoolse nime enam ei mäletagi,parempoolne on Stepan. Mis asju nad täpselt ajasid, jäigi segaseks nagu ikka nende puhul. Tüdrukud nende kõrval on Nataša sõbrantsid, nad on omavahel õed, kuigi ehk väga sarnased välja ei näe.
kolmapäev, august 15, 2007
Spioonisõjajälg Eestis
Briti-Vene spioonisõja üks sündmuspaiku on ka Tallinn. Vremja näitas täna venelaste värbaja Pablo Milleri portereed, kes aastaid töötas ka Tallinnas Briti saatkonnas. Ehk tunneb keegi temas ära oma kunagise tuttava vanalinna lokaalidest :)
Vene telekanalid näitasid täna veel ühte toredat videot. Palja torsoga Vladimir Vladimirovitši. Mužik mis mužik! Pole paha tema ea kohta.
Vene telekanalid näitasid täna veel ühte toredat videot. Palja torsoga Vladimir Vladimirovitši. Mužik mis mužik! Pole paha tema ea kohta.
Kuidas Moskvas raha teenida - 100 rutsi kolme anekdoodi eest
Õhtul käisime hea tuttava Sašaga - kes töötab sisevägede ajalehes - ja tema pruta Ksjušaga ühes sushikohas (neid on siin iga nurga peal ja kusjuures iga kell paremad kui Tallinna omad, mina ei tea, millest nad Tallinnas sushit teevad). Istume, tinistame, astub ligi noor ilmakodanik, kuskil 8-9 aastane ja pakub: „Saja rutsi eest räägin teile kolm naljakat anekdooti!”
Saatsime ta pikalt, aga bisnes on kutil ju hea iseenesest! Keskmisel moskvalasel, kui tal veidigi raha on ja ta juba veidi on võtnud, ei saa ju sajast rutsist kahju olla. Nii oligi, juba meie väikses restos leidis ta kaks paarikest, kellele oma anekdoodid maha müüa.
Ma arvan, et kutt teenib õhtuga päris hästi. Varem ma pole sellist teenust siin näinud.
Sain täna jälle Moskva siselu suhtes veidi targemaks. Ma ei teadnudki, et Tverskaja bulvar – see keskelt jooksev park – on õhtuti tuntud kui lesbide kogunemiskoht. Meeshomod kogunevad aegadest ammustest Kremli taha Slavjanskaja platsil, kus selline õigeusklikum ja natsionalistlikum meessugu neid aeg ajalt siis peksmas käib.
Vaatasin, et Tallinnas on ära valitud lõpuks Vabadussamba võidutöö. Ilus asi. Aga. Ärge imestage, kui Kreml seda taas proparünnakuks ära kasutab. Ütleb, et see on ju Rüütlirist ja et kuradi eestlased jälle promovad natsivärki. Ja me võime kasvõi hääle ära karjuda, et meie Vabaduserist oli enne, kui natsid üldse pea õllekeldritest välja pistsid. Taustsüsteem on Venemaa juba nii kõva, et isegi inimesed, kes on suht liberaalsed, hakkavad juba Eestis kahtlema. Ütlete, et ei usu, aga kipub sinnakanti minema. Kahjuks.
Olgu-olgu, Moskva on tegelikult täis kenasid inimesi. Näiteks üks on endale täiesti kesklinna, Bolšaja Nikitskaja tänavale nii armsad tuvimajakesed ehitanud.
Ka tavaline pilt, et elumajas sõidetakse autoga niiii treppi, kui veel saab. Suurema kotiga ei mahu enam isegi uksest sisse. Aga kedagi ei häiri.Foto tehtud Ostoženka kõrvaltänaval, kus on Moskva ühed kallimad korterid.
Mäletate,kunagi kirjutasin, et Moskvas on hea asi, et igal tänavanurgal müüakse suvel mägede viisi puu- ja juurvilju. Vot, nii see välja näeb. Pesema peab muidugi hoolega, aga seda õpetas mulle juba ema! Arbuusikilo maksais eile minu maja kõrval 12 rutsi kilo, ehk siis 5,5 krooni.
Saatsime ta pikalt, aga bisnes on kutil ju hea iseenesest! Keskmisel moskvalasel, kui tal veidigi raha on ja ta juba veidi on võtnud, ei saa ju sajast rutsist kahju olla. Nii oligi, juba meie väikses restos leidis ta kaks paarikest, kellele oma anekdoodid maha müüa.
Ma arvan, et kutt teenib õhtuga päris hästi. Varem ma pole sellist teenust siin näinud.
Sain täna jälle Moskva siselu suhtes veidi targemaks. Ma ei teadnudki, et Tverskaja bulvar – see keskelt jooksev park – on õhtuti tuntud kui lesbide kogunemiskoht. Meeshomod kogunevad aegadest ammustest Kremli taha Slavjanskaja platsil, kus selline õigeusklikum ja natsionalistlikum meessugu neid aeg ajalt siis peksmas käib.
Vaatasin, et Tallinnas on ära valitud lõpuks Vabadussamba võidutöö. Ilus asi. Aga. Ärge imestage, kui Kreml seda taas proparünnakuks ära kasutab. Ütleb, et see on ju Rüütlirist ja et kuradi eestlased jälle promovad natsivärki. Ja me võime kasvõi hääle ära karjuda, et meie Vabaduserist oli enne, kui natsid üldse pea õllekeldritest välja pistsid. Taustsüsteem on Venemaa juba nii kõva, et isegi inimesed, kes on suht liberaalsed, hakkavad juba Eestis kahtlema. Ütlete, et ei usu, aga kipub sinnakanti minema. Kahjuks. Olgu-olgu, Moskva on tegelikult täis kenasid inimesi. Näiteks üks on endale täiesti kesklinna, Bolšaja Nikitskaja tänavale nii armsad tuvimajakesed ehitanud.
Ka tavaline pilt, et elumajas sõidetakse autoga niiii treppi, kui veel saab. Suurema kotiga ei mahu enam isegi uksest sisse. Aga kedagi ei häiri.Foto tehtud Ostoženka kõrvaltänaval, kus on Moskva ühed kallimad korterid.
Mäletate,kunagi kirjutasin, et Moskvas on hea asi, et igal tänavanurgal müüakse suvel mägede viisi puu- ja juurvilju. Vot, nii see välja näeb. Pesema peab muidugi hoolega, aga seda õpetas mulle juba ema! Arbuusikilo maksais eile minu maja kõrval 12 rutsi kilo, ehk siis 5,5 krooni.
teisipäev, august 14, 2007
Veel viis stiilinäidet avalikust magamisest Moskva kesklinnas
Viimastel päevadel pole Moskvas minuga midagi väga huvitavat toimunud, aga ega ei ole ka väga väljas käinud. Komandeeringust tulles on alati asjad veidi laokil, et läheb mitu päeva rassimist, et jälle joonele saada. Selles suhtes on Moskva karm linn, et siin käivad asjad ikka nii kiiresti, et paari päevaga on suhtlusest ja uudistest võimalik täiesti maha jääda. See ajab mind vahest veidi hulluks.
Aga - Moskvas aitab väga see retsept. Ära mine millegi peale närvi, sellest ei muutu nagunii midagi. Ütlete, et see on universaane mõte. Mõnes mõttes jah, aga suurlinnas toimib see minu meelest veel rohkem. Sest, ütleme, et Tallinnas on närvi minekuga võimalik isegi midagi saavutada - helistad kuhugi, sõimad, kirjutad kurja kaebuse - ja asi võib toimima hakata. Siin selline asi ei maksa. Ja vot sellest asjadest mahajäämise suhtes ei maksa ka tõmmelda, sest kõiki uudiseid ei suuda nagunii siin jälgida. Ongi parem, et osa lugemata jääb. ja kõigiga suhelda.
Ma teen täna veidi meelelahutust. Paar korda varem olen ka pannud siia üles pannud fotosid sellest, et kui kummalistes kohtades ja poosides väsinud moskvalased tänaval magavad. Otsisin oma fotoarhiivist veel pilte juurde.
Niisiis. Selle toreda papi peale pole mõtet pahandada. Eile, ja nagu tänagi, oli siin varjus üle 32 kraadi kesklinnas. selge see, et see tekitab rammestust. Papi leidsin pikutamast Tversakaja uulitsa ühest põiktänavast. Nagu näha, siis ei sega ta kedagi.
Kopajuhil oli küllap sama probleem, mis ülemisel papilgi. No mida sa töötad sellise palavusega!? Siilgi magab kusagil põõsa vilus. Inimene on ka ju loomult loom.
Lillemüüja peale pole samuti vaja pahandada. Foto on tehtud eelmise pühapäeva hommikul kell 7 Belorusskaja väljakul. Tulin just koju Tšeboksarõ rongi pealt. Väljak oli praktiliselt inimtühi. Mis mõtet oleks müüjal niisama passida olnud?
See on minu meelest kõige šefim mees! Päikese käes oli kindlasti ligi 40 kraadi täna keskpäeval ja see vana magab rahumeeli selles lõõsas nii, et higi ka ei tilgu. Äge on ka see, millise privaatse tugitooli on ta endale Uue Arbati algusesse tirinud. Ning pange tähele ka plaktit tema selja taga - vana oleks nagu elav reklaam Baltikale.
See on nüüd üks kõige tavalisemaid magamise viise Moskvas. Väsinud joodik või peoline kuskil bussi- või trollipeatuses. Ikka nii, et terve pink on tema päralt. Sellist pilti võib Moskva kesklinna suurtel tänavatel kuskil kohata iga päev kellaajast sõltumata, ja ka aastaajast sõltumata. Ka talvel pikutavad nad nendel ebamugavatel pingikestel. Aga sellepärast ongi joodikud mulle nii sümpaatsed, et nad on nii armsalt vähenõudlikud. Eeskujuks meile kõigile sellega!
Aga - Moskvas aitab väga see retsept. Ära mine millegi peale närvi, sellest ei muutu nagunii midagi. Ütlete, et see on universaane mõte. Mõnes mõttes jah, aga suurlinnas toimib see minu meelest veel rohkem. Sest, ütleme, et Tallinnas on närvi minekuga võimalik isegi midagi saavutada - helistad kuhugi, sõimad, kirjutad kurja kaebuse - ja asi võib toimima hakata. Siin selline asi ei maksa. Ja vot sellest asjadest mahajäämise suhtes ei maksa ka tõmmelda, sest kõiki uudiseid ei suuda nagunii siin jälgida. Ongi parem, et osa lugemata jääb. ja kõigiga suhelda.
Ma teen täna veidi meelelahutust. Paar korda varem olen ka pannud siia üles pannud fotosid sellest, et kui kummalistes kohtades ja poosides väsinud moskvalased tänaval magavad. Otsisin oma fotoarhiivist veel pilte juurde.
Niisiis. Selle toreda papi peale pole mõtet pahandada. Eile, ja nagu tänagi, oli siin varjus üle 32 kraadi kesklinnas. selge see, et see tekitab rammestust. Papi leidsin pikutamast Tversakaja uulitsa ühest põiktänavast. Nagu näha, siis ei sega ta kedagi.
Kopajuhil oli küllap sama probleem, mis ülemisel papilgi. No mida sa töötad sellise palavusega!? Siilgi magab kusagil põõsa vilus. Inimene on ka ju loomult loom.
Lillemüüja peale pole samuti vaja pahandada. Foto on tehtud eelmise pühapäeva hommikul kell 7 Belorusskaja väljakul. Tulin just koju Tšeboksarõ rongi pealt. Väljak oli praktiliselt inimtühi. Mis mõtet oleks müüjal niisama passida olnud?
See on minu meelest kõige šefim mees! Päikese käes oli kindlasti ligi 40 kraadi täna keskpäeval ja see vana magab rahumeeli selles lõõsas nii, et higi ka ei tilgu. Äge on ka see, millise privaatse tugitooli on ta endale Uue Arbati algusesse tirinud. Ning pange tähele ka plaktit tema selja taga - vana oleks nagu elav reklaam Baltikale.
See on nüüd üks kõige tavalisemaid magamise viise Moskvas. Väsinud joodik või peoline kuskil bussi- või trollipeatuses. Ikka nii, et terve pink on tema päralt. Sellist pilti võib Moskva kesklinna suurtel tänavatel kuskil kohata iga päev kellaajast sõltumata, ja ka aastaajast sõltumata. Ka talvel pikutavad nad nendel ebamugavatel pingikestel. Aga sellepärast ongi joodikud mulle nii sümpaatsed, et nad on nii armsalt vähenõudlikud. Eeskujuks meile kõigile sellega!
Putin olümpialiikumise presidendiks?
Esimesena kirjutas minu meelest politoloog Aleksandr Rar 12. juulil Nezavissimaja Gazetas kuulujutust, et Putin sihib uue ametina võib olla Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) presidendi kohta. Siis tundus see mulle veidi üle võlli kuulujutuna.
Aga – viimasel ajal on see jutt Moskvas üha tugevnenud, et väidetavalt Putin sihtivat seda kohta. See on siin kõige moodsam poliitiline klatš nö. Ärge siis imestage, kui sel teemal peagi meedias laiemalt spekuleerima hakatakse.
Loogika on selles, et kui Venemaa leidis Aafrika ja Aasia riikide seas piisavalt palju toetust Sotši saamiseks 2014. aasta taliolümpialinnaks, siis asi see Putinil pole korjata piisavalt hääli presidendiks saamiseks. Sel juhul tekiks tal võimalus Sotši mänge avada ka ilma, et ta peaks olema Venemaa president. Lääneriigid tõusevad sellepeale muidugi tagajalgadele!
Aga – esialgu on see lihtsalt üks kuulujutt ja üks osa mängust „kes Kremli aias” pärast 2008. aasta valimisi.
Seoses valimistega ongi nüüd huvitav, kas ka eileõhtusele terroriaktile Piiteri-Moskva kiirrongi (olen isegi sellega sõitnud) vastu õmmeldakse juurde valimistepitser. Kui Putin võimule tuli, siis käisid sellega kaasas kohtutavad terroriaktid – järjest lasti õhku elumajasid. Kas Putini võimult lahkumine käib samamoodi?
Lõbusamat ka.
Eelmise sissekande juurde kirjutas Kaja toreda kirjelduse, kuidas ta Venemaa kolkas pulmas käis ja et mis seal kõik juhtus. Täitsa usutav, ja kellele ei tundu usutav, see vaadaku videot, kuidas vene pulmas pruudi ja peigmehe perekonnad tülli lähevad ja mis edasi juhtub. Tundub, et ei ole lavastatud. See tundub tegelikult päris hea võte olevat selleks, kuidas pulma dünaamilisemaks muuta, sest tihti kipub pulmas ju igavaks minema!
Nagu näha, siis löövad seal mõned mehed ka naisi. Minu arust pole see Venes muidugi miski ime. Ega siin naisi just väga kätel ei kanta. (Paljud mehed kindlasti ka kannavad!) Eile nägin selist pilti Moskva kesklinnas – Tverskaja bulvaril on ühe lehmkalli restorani Palazzo Ducata ees kõnnitee kaetud väikeste munakividega ja seda mööda kõndis neljane seltskond: kolm kutti ja noor naine. Naisel olid jalas kõrged kontsad ja tal oli silmnähtavalt ebamugav seal kõndida, kutid naersid tema üle, ta ise ka muigas. Järsku lükkas üks kuttidest plikale päris kõvasti selga, nii et see oleks peaaegu sinna kividele pikali käinud – ja seda saatis kõikide kuttide kõva naer.
Aga – viimasel ajal on see jutt Moskvas üha tugevnenud, et väidetavalt Putin sihtivat seda kohta. See on siin kõige moodsam poliitiline klatš nö. Ärge siis imestage, kui sel teemal peagi meedias laiemalt spekuleerima hakatakse.
Loogika on selles, et kui Venemaa leidis Aafrika ja Aasia riikide seas piisavalt palju toetust Sotši saamiseks 2014. aasta taliolümpialinnaks, siis asi see Putinil pole korjata piisavalt hääli presidendiks saamiseks. Sel juhul tekiks tal võimalus Sotši mänge avada ka ilma, et ta peaks olema Venemaa president. Lääneriigid tõusevad sellepeale muidugi tagajalgadele!
Aga – esialgu on see lihtsalt üks kuulujutt ja üks osa mängust „kes Kremli aias” pärast 2008. aasta valimisi.
Seoses valimistega ongi nüüd huvitav, kas ka eileõhtusele terroriaktile Piiteri-Moskva kiirrongi (olen isegi sellega sõitnud) vastu õmmeldakse juurde valimistepitser. Kui Putin võimule tuli, siis käisid sellega kaasas kohtutavad terroriaktid – järjest lasti õhku elumajasid. Kas Putini võimult lahkumine käib samamoodi?
Lõbusamat ka.
Eelmise sissekande juurde kirjutas Kaja toreda kirjelduse, kuidas ta Venemaa kolkas pulmas käis ja et mis seal kõik juhtus. Täitsa usutav, ja kellele ei tundu usutav, see vaadaku videot, kuidas vene pulmas pruudi ja peigmehe perekonnad tülli lähevad ja mis edasi juhtub. Tundub, et ei ole lavastatud. See tundub tegelikult päris hea võte olevat selleks, kuidas pulma dünaamilisemaks muuta, sest tihti kipub pulmas ju igavaks minema!
Nagu näha, siis löövad seal mõned mehed ka naisi. Minu arust pole see Venes muidugi miski ime. Ega siin naisi just väga kätel ei kanta. (Paljud mehed kindlasti ka kannavad!) Eile nägin selist pilti Moskva kesklinnas – Tverskaja bulvaril on ühe lehmkalli restorani Palazzo Ducata ees kõnnitee kaetud väikeste munakividega ja seda mööda kõndis neljane seltskond: kolm kutti ja noor naine. Naisel olid jalas kõrged kontsad ja tal oli silmnähtavalt ebamugav seal kõndida, kutid naersid tema üle, ta ise ka muigas. Järsku lükkas üks kuttidest plikale päris kõvasti selga, nii et see oleks peaaegu sinna kividele pikali käinud – ja seda saatis kõikide kuttide kõva naer.
pühapäev, august 12, 2007
Tagasi Vasjukist, kus Kreml on unustanud vene inimese
Vene kolkas ka nüüd käidud. Ja mul hakkas väga kahju neist inimestest, kes seal Kosmodemjanskis elavad. Tööd teevad keskmise palgaga 5000 rutsi kuus (2300 krooni), mis on Venemaa keskmisest peaaegu 2,5 korda väiksem.
Sain seal tuttavaks ühe tüdruku Natašaga, kes on kõrgharidusega jurist ja tema näiteks teenis kuus 2300 rutsi (veidi üle 1000 krooni) puhtalt kätte... Sellest läks veel 1000 rutsi korteri eest maksmisele. Nagu plika tunnistas, siis tuleb teinekord ka peaaegu nälgida.
Noored ja vanad, kellega ma seal rääkisin, väitsid küll enamuses, et nemad küll aru ei saa kuskilt otsas, et Venemaal oleks elu paremaks läinud. Lihtsalt see majanduskasv Venemaal kolkasse ei jõua. Nö lahustub ära tee peale, see paganama korruptsioon imeb ikka täiega rahvast siin.
Meelelahutust peale alko ja seksi seal eriti pole. Kurb, väga kurb oli see kõik. Aga ikka on vaja kõiksugu leiutatud vaenlastega madistada, oma inimene kotib Kremlit kõige vähem. Aga sellest kõigest ma peagi kirjutan lehes.
Leidsin üles ka Ostap Benderi muuseumi. Oli selline kahe suure toaga muuseum. Otse Lenini kuju kõrval ja Volga kaldal. Seal linnas oli muide koguni kaks Leninit. Natukene nad isegi teevad Benderiga raha, igal suvel tehakse sellist üritust nagu Benderiaana, siis pidi ikka turiste kokku sõitma. Miks nad, arvavad, et just Kosmodemjansk on Vasjuki prototüüp, sellest lugege ka peagi Päewalehest.
Moskvast Tšebokssarõsse sõites juhtusin ühes kupees olema kõva kommunistiga – ajalehe Pravda peatoimetajaga Valentin Šurtšanoviga. Kaebas, kuidas kommusid kotitakse enne valimisi. Kreml loobib neile ikka kõvasti kaikaid kodarasse, sest erinevalt Kasjanovist-Kasparovist, on kommud duumavalimiste tegijad vennad.
Telesse neid ei lasta, suurtes lehtedes saavad lutti, sotsioloogilistes küsitlustes vähendatakse meelega nende toetusprotsenti, kaebas Pravda-mees.
Küsisin, et mis kommunistid teevad, kui juhtub ime ja võidate valimised, et mis esimesed sammud on? Punkt 1 – panevad mind Tšuvaššia juhiks, alustas Šurtšanov sellest (nõuka-aja lõpus ta juba juhtis siis kohalike parteikomiteed). Punkt 2 – löövad laiakse Vene stabiliseerimisfondi, kus on tänaseks mitu triljonit rubla. See tuleb kommude meeleks kõik investeeringuteks panna tööstusse. Punkt 3 – korruptsiooniga on lõpp. Seda viimast ei uskunud ta vist ise ka.
Kuna täna jõudsin tagasi Moskvasse, siis ma tiba väsinud. Pilte kolkalinnast panen üles mõni järgmine päev.
Tuttav saatis toreda lingi New York Times´i kodukalt – 12-mintsane dokkar Našidest. Ega midagi uut pole, aga seal palju noored ise räägivad. Eriti ilmekas on jutt, mida üks tüdruk seal filmi lõpus räägib sellest, miks talle meeldib käia Lenini kuju juures jalutamas. Mõtle, kui nad siin massiliselt niimoodi arutlema hakkavad.
neljapäev, august 09, 2007
Vasjukisse, Benderi ja Kissa jälgedes
Sõidan Vasjukisse! Ja-jah, just sinna legendaarsesse kohta, kuhu meeleolukas Ostap Bender plaanis ülegalaktikalise malekongressi. Siis, kui ta briljante jahtides koos Kissaga juhuslikult saabus sinna „kõrgel Volga kaldal asuvasse unisesse linnakesse”.
Tegelikult ei ole sellist linna küll olemas Volga ääres. Aga ma uurisin välja, et on olemas nö prototüüplinn, mis Ilfi ja Petrovi kirjelduste järgi peaks sobima. Linna nimi on Kosmodemjansk ja ta asub Volga kaldal Marimaa ning Nižni Novgorodi oblasti piiril.
Väike linn, paras kolgas tegelt. Sinna ei saa ei lennuki, rongi ega isegi laevaga nagu saabus Bender. Pean kõigepealt sõitma öö läbi, 12 tundi rongiga (tunni aja pärast asun rongile) Tšeboksarõsse (Kaasani suunas) ning sealt veel bussiga loksuma paar tundi. Olen Kosmodemjanskis ka ühe öö, loodetavasti mõni hotelli seal ikka on.
Internetist pole selle linnakese kohta võimalik eriti inffi leida. Peale selle, et iga aasta korraldatakse seal juuli lõpus Benderile pühendet huumoripäevi.
Peale Benderi ja Vasjuki jälgede otsimise loodan sealt naasta looga sellest, kuidas elab tavaline Vene kolkalinn ja mis elust mõtleb. Näiteks, et kui palju nad usuvad Vene telekanalite uudiseid.
Tegelikult on Vasjuki-nimeline koht maamunal täitsa olemas. Interneti andmetel asub Valgevenes sellenimeline küla.
Tegelikult ei ole sellist linna küll olemas Volga ääres. Aga ma uurisin välja, et on olemas nö prototüüplinn, mis Ilfi ja Petrovi kirjelduste järgi peaks sobima. Linna nimi on Kosmodemjansk ja ta asub Volga kaldal Marimaa ning Nižni Novgorodi oblasti piiril.
Väike linn, paras kolgas tegelt. Sinna ei saa ei lennuki, rongi ega isegi laevaga nagu saabus Bender. Pean kõigepealt sõitma öö läbi, 12 tundi rongiga (tunni aja pärast asun rongile) Tšeboksarõsse (Kaasani suunas) ning sealt veel bussiga loksuma paar tundi. Olen Kosmodemjanskis ka ühe öö, loodetavasti mõni hotelli seal ikka on.
Internetist pole selle linnakese kohta võimalik eriti inffi leida. Peale selle, et iga aasta korraldatakse seal juuli lõpus Benderile pühendet huumoripäevi.
Peale Benderi ja Vasjuki jälgede otsimise loodan sealt naasta looga sellest, kuidas elab tavaline Vene kolkalinn ja mis elust mõtleb. Näiteks, et kui palju nad usuvad Vene telekanalite uudiseid.
Tegelikult on Vasjuki-nimeline koht maamunal täitsa olemas. Interneti andmetel asub Valgevenes sellenimeline küla.
kolmapäev, august 08, 2007
Juuksurist pääsesin isegi odavalt tulema - kõigest 340 krooni tuli loovutada
Täna käisin Moskvas esimest korda juuksuris! Pakkuge, palju ma maksin? Eesti rahas 340 krooni ehk 750 kohalikku raha. Ja selle eest sai täitsa tavalise lõikuse kõigest. Muidugi saab ka odavamalt, ma käisin keskmisest paremas salongis, isegi väikest viisi trendikohas.
Moskvas on selline juukslate kett nagu Persona Imidžlaboratoorium. Seal on kolm hinnataset. Kõige odavam on meister. See ongi 750 krooni. Selle eest, et pestakse (kusjuures kaks korda!)-lõigatakse-kammitakse ja tehakse soeng. Edasi tuleb topmeister, tema võtab sama asja eest juba 1350 rutsi ehk 615 krooni. Kõige kallim on stilisti-tase, tema hind on 1800 rutsi ehk 820 krooni seansi eest.
Minu meister, nagu ma juba ütlesin, midagi erilist ei teinud. See-eest olid tal väga naljakad töövõtted. Näiteks, kui ta tahtis mul eest tukka lõigata, siis ta mitte ei astunud minu ette, vaid seisis edasi selja taga ning tõmbas mu pea lihtsalt nii kuklasse, kui veel sai.
Juuksuri nimi oli Rusanna, kuskilt umbes Dagestani kandist ta pärit oli. Tal oli veel üks tore omapära. Nimelt üsna suured rinnad ning üsna avar dekoltee. Nojaa siis, kui ta mult kuskil pealaelt lõikas, siis ta surus mu pea alla – peaaegu otse rindade vahele. Mul polnud kuhugi pilku pöörata ka, nii ma siis lugesin kokku, et tal pärlendas neli higipiiska rindade vahel. Moskvas oli täna ikkagi peaaegu 30 kraadi kuuma ....
Ma loodan, et mu hea juuksur Tallinnas – Katrin – ei pahanda, et ma käisin võõra juuksuri juures. Tervisi Sulle, Katrin! Paha asi on see, et ma nüüd ei kujutagi ette, kuidas ma võin Sulle edaspidi vähem maksta kui sellele algajale siin Moskvas.
Muidugi, on ka alternatiive Moskvas, on ka odavamaid kohti. Ma tean, et saatkonna politseinikud leidsid kesklinnas koha, kus sai 70 rutsi eest ehk 32 krooni eest pea nudiks lasta. Aga nagu siit fotolt näha, siis ka see pole veel viimane sõna – saab ka 50 rutsi eest! ja otse Arbatil. Mul on ilge kihk see juuksur ära proovida, aga Katrin vist siis mind enam jutule ei võta... Ta on ikkagi ju Eesti meister olnud ja puha.
Täna nägin ühes väikeses poekeses Arbatil mehi justkui otse anekdoodist. Nad olid kahekesi ning ostsid 0,25-se viina (siin müüakse ka selliseid, ühe võtuka pudel), väikse, 100-grammise topsi mahla ja ühe väikse šokolaadi. Rohkem pole ju vaja peale võtta, ega nad mingid õrnahingelised pole.
Edasi läksid nad kuulsa „napsumüüri” juurde – koht, kus keset linna päevasel ajal panevad inimesed keset linna naturaalselt tina. Moskvas veidi pikemalt olnutele on see tuttav koht Eesti saatkonna lähedal Uue Arbati alguses jalakäijate tunneli juures. Seal näeb ikka selliseid kodanikke, et ohohoo!
Üks asi ajab närvi Moskvas – kuigi ma tean, et kõige paremini saab Moskvas hakkama siis, kui sa ei lähe millegi peale närvi. Olgu, ütleme, et paneb muigama siis. Nimelt see, et igale poole, kuhu lähed, küsitakse luba ja kirjutatakse välja propusk.
Igas suvalises kohas, ka kõige mõttetumas kontoris istub miski valvur ja nõuab luba ning kelle juurde lähed. Siis saad loa ning pead lahkudes selle allkirjastatult – et sa oled selle isiku juures käinud – tagasi tooma! Muidugi – vaata kui palju inimesi jällegi saab tööd selle arvelt. Kontrollimise maania on ikka vägev siin riigis. Kuigi – see võib vabalt olla ka varaste vastu mõeldud. Sulidest siin ka muidugi puudust ei ole.
Selline püks on sel suvel Moskva naiste seas väga moodne. Mul on paar korda iiveldama ajanud, kui selliste pükste vahelt piilub, ei pigem ikka ripub tselluliit ning võbeleb nagu sült või tarretis...
Tuleb välja, et ratastooliga siiski pääseb iseseisvalt metroosse. Ma küll siiamaani ei uskunud seda, aga üleeile nägin, kuidas üks noor kutt ratastooliga eskalaatoril alla sõitis. Selg ees ta kuidagi kõõlus seal astmete peal. Ise vist ei tahaks siiski järele proovida. Ei paistnud väga kindel sõit tal olevat. Invaliidi elu on siin ikka väga ropp.
Tuttavad saatsid mulle 27. juunil Tallinnast postiga sünnipäevakaardi. Täna sain juba kätte. Seega liigub tavaline post Tallinnast Moskva 12 päevaga.
Lõpetuseks vene vanasõna, mida kuulsin – kus on viina, seal on mu kodumaa, kus on protveini, seal on ka Moskva, kus on hea, seal meid pole, kus on halb, seal ongi Venemaa.
Ja lõpupilt – kolme erinevat tegevust ühel pingil Gogoli bulvaril.
Moskvas on selline juukslate kett nagu Persona Imidžlaboratoorium. Seal on kolm hinnataset. Kõige odavam on meister. See ongi 750 krooni. Selle eest, et pestakse (kusjuures kaks korda!)-lõigatakse-kammitakse ja tehakse soeng. Edasi tuleb topmeister, tema võtab sama asja eest juba 1350 rutsi ehk 615 krooni. Kõige kallim on stilisti-tase, tema hind on 1800 rutsi ehk 820 krooni seansi eest.
Minu meister, nagu ma juba ütlesin, midagi erilist ei teinud. See-eest olid tal väga naljakad töövõtted. Näiteks, kui ta tahtis mul eest tukka lõigata, siis ta mitte ei astunud minu ette, vaid seisis edasi selja taga ning tõmbas mu pea lihtsalt nii kuklasse, kui veel sai.
Juuksuri nimi oli Rusanna, kuskilt umbes Dagestani kandist ta pärit oli. Tal oli veel üks tore omapära. Nimelt üsna suured rinnad ning üsna avar dekoltee. Nojaa siis, kui ta mult kuskil pealaelt lõikas, siis ta surus mu pea alla – peaaegu otse rindade vahele. Mul polnud kuhugi pilku pöörata ka, nii ma siis lugesin kokku, et tal pärlendas neli higipiiska rindade vahel. Moskvas oli täna ikkagi peaaegu 30 kraadi kuuma ....
Ma loodan, et mu hea juuksur Tallinnas – Katrin – ei pahanda, et ma käisin võõra juuksuri juures. Tervisi Sulle, Katrin! Paha asi on see, et ma nüüd ei kujutagi ette, kuidas ma võin Sulle edaspidi vähem maksta kui sellele algajale siin Moskvas.Muidugi, on ka alternatiive Moskvas, on ka odavamaid kohti. Ma tean, et saatkonna politseinikud leidsid kesklinnas koha, kus sai 70 rutsi eest ehk 32 krooni eest pea nudiks lasta. Aga nagu siit fotolt näha, siis ka see pole veel viimane sõna – saab ka 50 rutsi eest! ja otse Arbatil. Mul on ilge kihk see juuksur ära proovida, aga Katrin vist siis mind enam jutule ei võta... Ta on ikkagi ju Eesti meister olnud ja puha.
Täna nägin ühes väikeses poekeses Arbatil mehi justkui otse anekdoodist. Nad olid kahekesi ning ostsid 0,25-se viina (siin müüakse ka selliseid, ühe võtuka pudel), väikse, 100-grammise topsi mahla ja ühe väikse šokolaadi. Rohkem pole ju vaja peale võtta, ega nad mingid õrnahingelised pole.
Edasi läksid nad kuulsa „napsumüüri” juurde – koht, kus keset linna päevasel ajal panevad inimesed keset linna naturaalselt tina. Moskvas veidi pikemalt olnutele on see tuttav koht Eesti saatkonna lähedal Uue Arbati alguses jalakäijate tunneli juures. Seal näeb ikka selliseid kodanikke, et ohohoo!Üks asi ajab närvi Moskvas – kuigi ma tean, et kõige paremini saab Moskvas hakkama siis, kui sa ei lähe millegi peale närvi. Olgu, ütleme, et paneb muigama siis. Nimelt see, et igale poole, kuhu lähed, küsitakse luba ja kirjutatakse välja propusk.
Igas suvalises kohas, ka kõige mõttetumas kontoris istub miski valvur ja nõuab luba ning kelle juurde lähed. Siis saad loa ning pead lahkudes selle allkirjastatult – et sa oled selle isiku juures käinud – tagasi tooma! Muidugi – vaata kui palju inimesi jällegi saab tööd selle arvelt. Kontrollimise maania on ikka vägev siin riigis. Kuigi – see võib vabalt olla ka varaste vastu mõeldud. Sulidest siin ka muidugi puudust ei ole.
Selline püks on sel suvel Moskva naiste seas väga moodne. Mul on paar korda iiveldama ajanud, kui selliste pükste vahelt piilub, ei pigem ikka ripub tselluliit ning võbeleb nagu sült või tarretis...
Tuleb välja, et ratastooliga siiski pääseb iseseisvalt metroosse. Ma küll siiamaani ei uskunud seda, aga üleeile nägin, kuidas üks noor kutt ratastooliga eskalaatoril alla sõitis. Selg ees ta kuidagi kõõlus seal astmete peal. Ise vist ei tahaks siiski järele proovida. Ei paistnud väga kindel sõit tal olevat. Invaliidi elu on siin ikka väga ropp.Tuttavad saatsid mulle 27. juunil Tallinnast postiga sünnipäevakaardi. Täna sain juba kätte. Seega liigub tavaline post Tallinnast Moskva 12 päevaga.
Lõpetuseks vene vanasõna, mida kuulsin – kus on viina, seal on mu kodumaa, kus on protveini, seal on ka Moskva, kus on hea, seal meid pole, kus on halb, seal ongi Venemaa.
Ja lõpupilt – kolme erinevat tegevust ühel pingil Gogoli bulvaril.
Tädi Ernast Vene meedias
14 aastat vaikust ja nüüd see tuli. Tuli (mitte sõnast "tulemine"). Sellisena näevad asja Vene televaatjad Venemaa riiklikest telekanalitest.
esimene video on NTVst
teine on Rossija-telekanali uudistest Vesti
Viimases on ilusti märgitud, et kusagil ei ole näha svatsikat.
Võrdluseks siia uudis sellest, kuidas Piiteris mõisteti 12 aastaks vangi kutt, kes tappis ühe antifašistliku liikumise tegelase.
esimene video on NTVst
teine on Rossija-telekanali uudistest Vesti
Viimases on ilusti märgitud, et kusagil ei ole näha svatsikat.
Võrdluseks siia uudis sellest, kuidas Piiteris mõisteti 12 aastaks vangi kutt, kes tappis ühe antifašistliku liikumise tegelase.
esmaspäev, august 06, 2007
Venes hukkub iga päev teedel 66 inimest ning mingi pressivabadus ei koti siin kedagi. Siiski 1 protsenti!
Täna tegin väikse poetiiru, kodust särgivalikut oli vaja uuendada. Praegu on hea aeg, sest allahindlusi on terve linn täis ning seetõttu julgeb kesklinna riidepoodidesse sisse astuda. Muidu on nii, et suvaline päevasärk maksab ka kesklinna poodides 2000 rutsi. Ega see muidugi ei tapa, aga NB! Korralik kraam on veel kallim.
Praegu saab allahindluste tõttu korraliku kraami isegi 1000-1500 rutsiga. Aga vahel veab, nagu täna mul – Tverskaja peale on sellise kaubamärgi nagu Sasch pood, seal on päris hea hinna ja kvaliteedi suhe. Sealt saingi täna üsna ägeda puuvillase särgi kõigest 500 rutsiga! Pärast käisin vaatasin veidi Ohhotnõi Rjadi poodides ka, aga seal on vist kõik parem kraam juba laiali veetud. Loobusin kiiresti, pole minu jaoks see poodides tuulamine. Midagi hambusse ja tulema. Ägedaid riidepoode on siin muidugi nagu juudalt palju, moepede läheks vist hulluks.
Niipalju siis hindadest täna. Muide, siin just avalikustati ministrite varanduslikud deklaratsioonid. Nende järgi tuli välja, et ministrite keskmine sissetulek (ametlik) Venes on 6600 dollarit (75 240 krooni). See on rohkem kui Eestis ministri palk, kui ma ei eksi, siis peaminister teenib meil (või peaks kirjutama, et teil?) umbes samapalju. Venes vastab selline palk Kommersanti väitel aga tasemele, mida teenib suurfirma keskastme edukas mänedžer, rõhuga sõnal edukas.
Kui veel arvudest, siis täna avalikustati liiklusavariide statistika Venes. Eestil pole siin midagi eputada, Venemaal juhtus poole aastaga ligi 100 000 avariid, milles hukkus ligi 12 000 inimest ehk siis 66 inimest päevas saab maanteedel hukka.... Ning kümme korda rohkem inimesi saab vigastada.
See nädal just karmistuvad karistused rikkumise eest, aga esialgu ainult väheste asjade eest. Näiteks pole nüüdsest enam lubatud moblaga lobiseda autoroolis, trahv 300 rutsi. Vastassuunavööndisse sõitmine üle pideva joone tähendab nüüd lubade ära võtmist 4-6 kuud, enne oli trahv kuni 500 rutsi. Aga see on just üks põhilisi avariide põhjusi siin, et sõidetakse tuimalt mööda üle pideva joone ja siis ongi põmaki!
Aga siin ju keegi eriti liiklusmärki vaadata ei armasta. Näiteks kohe minu kodu lähedal on üks neetud ristmik. Hoolimata sellest, et seal on ilusti ühel tänaval peatee-märk ja teisel kõrvaltee-märk, on seal iga jummala päev ühesugune avarii, jälle on keegi kõrvalteelt küljepealt peateel sõitjale sisse sõitnud. Igav on juba vaadata neid lolle seal.
Ükskord oli nii, et läksin õhtul sööma ja nuka peal seisab üks auto noori täis. Küsivad, et kus on Belorusski vaksal. Ütlen, et näe, sõidate siit alla, keerate seal suurelt tänavalt paremale ja 400 meetri pärast olete kohal. Kutt istus autosse. Mõtlesin veel, et peaks neile ütlema, et lasku seal ristmikul auto läbi, aga kuna kutt ei öelnud isegi aitäh mulle, siis mõtlesin, et misse minu asi on. Kui oskab sõita, siis oskab. Ei osanud. Või vähemalt märke ei vaadanud. Missa sellisega ikka peale hakkad.
Levada Keskus pani taas huvitava uuringu üles. Selle vastused peaksid minu arust paljud küsimused maha võtma... Küsiti – Millised Vene ühsikonna järgmistest probleemidest häirivad teid kõige rohkem ning te peate neid kõige teravamaks? Ette anti ligi 30 probleemi ning valida sai maksimaalselt kuus.
Ülekaalukalt olid kaks kõige suuremat probleemi hindade tõus (64 %) ja vaesus, vaesumine (52%). Ja mis te arvate, milline konkreetne probleem oli kõige viimasel kohal 1 protsendiga? Õige, Lesta! Kodanikuõiguste ja demokraatlike vabaduste (sõna- ja pressivabaduse) piiramine. Aga noh, need asjad olid viimasel kohal olnud kõik need seitse aastat, mil uuringut tehtud on....
Paar asja tuleb ka veel ära õiendada. Esiteks, kandidaadikraadi Venemaal peaks meil olema võrdne siiski magistriga, mitte doktoriga. Ning teiseks, see mulle tundmatu auto eilse sissekande juures peaks olema Toyota pisisportauto MR-2. „Ilmselt on seda nii Venemaal kui ehk mujalgi müümiseks pisut rebranditud. Ei ole väga haruldane auto,” kirjutas mulle üks tuttav. „Eestiski on mitmeid ja vahepeal sai ühte Tallinna Budgetist isegi rentida.”
No, oodake, ükspäev kui mul aega on, siis ma otsin oma fotode seast välja ühe tõeliselt pentsiku džiibi. Vaatame, kas selle tunnete ka ära!
Väike lõbusam vahepala ka. Internetisaitidel tekitas täna elevust sellise esikaanega – Putin olümpiamiška kõrvadega - ajakiri, mis täna Piiteris välja tuli. Tegemist on ajakirjaga „Sobaka” (Koer) ja see on selline meelelahutusajakiri. Putini pildi all oli suur kiri kaanel - „Sport – rahvuslik idee. Olümpia 2014. Miška lõunas. Sotši on Venemaa kõige moodsam linn.”
Pagan, mis ma täna avastasin – kell kümme on Moskvas juba pime! Sõbrad, nelja ja poole kuu pärast on juba jõulud....
Praegu saab allahindluste tõttu korraliku kraami isegi 1000-1500 rutsiga. Aga vahel veab, nagu täna mul – Tverskaja peale on sellise kaubamärgi nagu Sasch pood, seal on päris hea hinna ja kvaliteedi suhe. Sealt saingi täna üsna ägeda puuvillase särgi kõigest 500 rutsiga! Pärast käisin vaatasin veidi Ohhotnõi Rjadi poodides ka, aga seal on vist kõik parem kraam juba laiali veetud. Loobusin kiiresti, pole minu jaoks see poodides tuulamine. Midagi hambusse ja tulema. Ägedaid riidepoode on siin muidugi nagu juudalt palju, moepede läheks vist hulluks.
Niipalju siis hindadest täna. Muide, siin just avalikustati ministrite varanduslikud deklaratsioonid. Nende järgi tuli välja, et ministrite keskmine sissetulek (ametlik) Venes on 6600 dollarit (75 240 krooni). See on rohkem kui Eestis ministri palk, kui ma ei eksi, siis peaminister teenib meil (või peaks kirjutama, et teil?) umbes samapalju. Venes vastab selline palk Kommersanti väitel aga tasemele, mida teenib suurfirma keskastme edukas mänedžer, rõhuga sõnal edukas.
Kui veel arvudest, siis täna avalikustati liiklusavariide statistika Venes. Eestil pole siin midagi eputada, Venemaal juhtus poole aastaga ligi 100 000 avariid, milles hukkus ligi 12 000 inimest ehk siis 66 inimest päevas saab maanteedel hukka.... Ning kümme korda rohkem inimesi saab vigastada.
See nädal just karmistuvad karistused rikkumise eest, aga esialgu ainult väheste asjade eest. Näiteks pole nüüdsest enam lubatud moblaga lobiseda autoroolis, trahv 300 rutsi. Vastassuunavööndisse sõitmine üle pideva joone tähendab nüüd lubade ära võtmist 4-6 kuud, enne oli trahv kuni 500 rutsi. Aga see on just üks põhilisi avariide põhjusi siin, et sõidetakse tuimalt mööda üle pideva joone ja siis ongi põmaki!
Aga siin ju keegi eriti liiklusmärki vaadata ei armasta. Näiteks kohe minu kodu lähedal on üks neetud ristmik. Hoolimata sellest, et seal on ilusti ühel tänaval peatee-märk ja teisel kõrvaltee-märk, on seal iga jummala päev ühesugune avarii, jälle on keegi kõrvalteelt küljepealt peateel sõitjale sisse sõitnud. Igav on juba vaadata neid lolle seal.Ükskord oli nii, et läksin õhtul sööma ja nuka peal seisab üks auto noori täis. Küsivad, et kus on Belorusski vaksal. Ütlen, et näe, sõidate siit alla, keerate seal suurelt tänavalt paremale ja 400 meetri pärast olete kohal. Kutt istus autosse. Mõtlesin veel, et peaks neile ütlema, et lasku seal ristmikul auto läbi, aga kuna kutt ei öelnud isegi aitäh mulle, siis mõtlesin, et misse minu asi on. Kui oskab sõita, siis oskab. Ei osanud. Või vähemalt märke ei vaadanud. Missa sellisega ikka peale hakkad.
Levada Keskus pani taas huvitava uuringu üles. Selle vastused peaksid minu arust paljud küsimused maha võtma... Küsiti – Millised Vene ühsikonna järgmistest probleemidest häirivad teid kõige rohkem ning te peate neid kõige teravamaks? Ette anti ligi 30 probleemi ning valida sai maksimaalselt kuus.
Ülekaalukalt olid kaks kõige suuremat probleemi hindade tõus (64 %) ja vaesus, vaesumine (52%). Ja mis te arvate, milline konkreetne probleem oli kõige viimasel kohal 1 protsendiga? Õige, Lesta! Kodanikuõiguste ja demokraatlike vabaduste (sõna- ja pressivabaduse) piiramine. Aga noh, need asjad olid viimasel kohal olnud kõik need seitse aastat, mil uuringut tehtud on....
Paar asja tuleb ka veel ära õiendada. Esiteks, kandidaadikraadi Venemaal peaks meil olema võrdne siiski magistriga, mitte doktoriga. Ning teiseks, see mulle tundmatu auto eilse sissekande juures peaks olema Toyota pisisportauto MR-2. „Ilmselt on seda nii Venemaal kui ehk mujalgi müümiseks pisut rebranditud. Ei ole väga haruldane auto,” kirjutas mulle üks tuttav. „Eestiski on mitmeid ja vahepeal sai ühte Tallinna Budgetist isegi rentida.”
No, oodake, ükspäev kui mul aega on, siis ma otsin oma fotode seast välja ühe tõeliselt pentsiku džiibi. Vaatame, kas selle tunnete ka ära!
Väike lõbusam vahepala ka. Internetisaitidel tekitas täna elevust sellise esikaanega – Putin olümpiamiška kõrvadega - ajakiri, mis täna Piiteris välja tuli. Tegemist on ajakirjaga „Sobaka” (Koer) ja see on selline meelelahutusajakiri. Putini pildi all oli suur kiri kaanel - „Sport – rahvuslik idee. Olümpia 2014. Miška lõunas. Sotši on Venemaa kõige moodsam linn.”Pagan, mis ma täna avastasin – kell kümme on Moskvas juba pime! Sõbrad, nelja ja poole kuu pärast on juba jõulud....
Tellimine:
Postitused (Atom)