Anne comes to Moscow – Anne Veski 30 aastat laval

Täna avastasin, et 23. veebruaril annab Anne Veski Moskvas suure soolokontserti „30 aastat laval“. Lavajuubeli tähistamine tuleb Estraaditeatris kesklinnas. Piletihindu ei oska öelda, sest teatri kassa telefon oli kogu aeg, kui üritasin helistada. Arvestades estraadi jätkuvat populaarsust siin, siis pakun et keskmine piletihind on 2000 rubla tuuris (veidi üle 700 krooni).
Annet saadab muideks bänd Eestist Easy Living, vennad Vanemad, Ain Varts, Ain Tammesson ja veel ühed vennad – Testmannid. Viimati andis Veski Moskvas soolokontserdi eelmise aasta jaanuaris, ja siis ka Estraaditeatris.
Täna käis mul see aasta esimest korda koristaja (no ma ju alles hiljuti tulin ka ju tagasi). Tema nimi on Jevgenija ehk siis Ženja. Ma ei mäleta, kas ma olen temast varem kirjutanud. Ta on 60-ndates, endine insener, pensionil. Kuna pension haige ja tal on haige vanem õde, kellega nad koos elavad, siis teenibki lisa kodude koristamisega. Ta on selline hästi tagasihoidlik.
Reeglina käib Ženja minu juures üle kahe nädala – koristab toad ja triigib pesu. Kaks aastat tagasi, kui ma tulin, siis maksin talle 700 rubla korra eest (siis oli see umbes 300 krooni). Eelmise aasta algul hakkasin talle maksma 800 rubla. Kui sügisel inflaralli lahti läks, siis pakkusin, et ma hakkan maksa 1000 rubla korra eest. Ženja vastas selle peale, et ei ole vaja ikka nii palju! Ma olin jummala üllatunud, aga ei hakanud peale pressima inimesele raha. Seekord võttis Ženja ikka 1000 rubla (praeguse kursi järgi 360 krooni) ikkagi lõpuks vastu. Nõustus, et on jah elu kallimaks läinud.
Olen tähele pannud, et mõnedes restoranides on isegi tasuta ajalehed ära kadunud. Ja tuttavate üks lemmikteema kõrtsis käies on kurta selle üle, kui palju nende rublapalk dollari suhtes odavamaks on läinud. Nt on võrreldes sügisega palk sama, aga siis said selle eest üle 3000 dollari, nüüd napilt 2000 dollarit.
Tuttavate jutu järgi on jälle soositumaks muutunud kellegi juures kodus söömas ja joomas käia. Või siis minnakse odavamatesse kõrtsidesse. Ühel sellisel lõbusal õhtul sain tuttavatage kokku Novokuznetskajas kohas nimega Dno (Põhi). Koht oli oma nime väärt – putkade vahel lihtsalt laudadega üle löödud koht, kus olid tavalised pingid ja lihtsad lauad, istuti jopedes ja joodi viina, mis maksis „baaris“ 250 rubla ehk kroonides 90 raha poole liitri eest. Peldikut polnud, hädaks joosti putkade taha, kus päeval on turg. Ja täitsa kesklinnas. Aga põhiline – tuul ei puhu ja lumi ei saja pähe.
Kui rahast veel, siis täna tõi korteriomanik elektriarve eelmise aasta eest. Kokku maksin 1123 kilovati eest 1673 rubla ehk 602 krooni. See teeb kilovati hinnaks alla 50 sendi. Peaks olema väga odav, kuigi ma enam ei mäletagi palju Eestis elekter maksab.
Tuttav tšetšeen rääkis hea loo. Sõitis ta pärast pikka puhkust aasta algul Moskvasse tagasi. Tuli SV-vagunis. Ja täiesti üksi sõitis terve vaguni peale! Kui Moskvas väljuda tahtis kupeest, murdus tal see metallist uksekäepide ära nii et ta ei saanud enam välja. (Ma ei saa aru ja tema ka ei saa aru, kuidas see massiivne uksekäepide ära murduda sai! Põhimõtteliselt ei saa see katki minna ju, see on nii võimas tükk!) Mulle jäi küll arusaamatuks, miks vagunisaatja talle appi ei tulnud, aga igatahes lõppes see sellega, et ta välja ei saanud ning sõitis koos rongiga depoosse, kuskile Moskva teise otsa ja alles seal päästeti ta välja. Lõpeks pidi ta veel 2000 rubla eest takso võtma, et koju saada.
Kui juba Tšetšeeniale jutt läks, siis panen siia lingi ühele blogile, kus ilmusid suurepärased fotod väidetavalt Ramzan Kadõrovile kuuluvast autopargist. Ühel pildil ta seal poseerib küll - kabriolett Rolls Royce´is minu arust. Üsna muljetavaldav. Huvitav, et autod on kõik Moskva numbritega (need autod, milledel numbrid peal on).
Ja veel – gazeta.ru kirjutab, kuidas Leningradi oblastis tahetakse rajada hiigelsuur prügila otse kunagiste lahingupaikade, kümnete tuhandete hukkunute säilmete kohale. Nagu autor kirjutab: „Professionaalsed patrioodid ei pannud seda tähelegi. Neil pole aega. Nad peavad surmalahingut Riia ja Kiieviga.“ Artikkel ise siin.

Ükspäev seisis minu maja ees sellise imeliku kirjaga auto. Seda kirja ei saanud sinna alla panna keegi muu kui auto omanik ise. Ilmselt siis aus ülestunnistus. Kes vene keelt ei oska, siis „merzavets“ tähendab lurjust.
Veel paar pilti Moskva tänavatelt.

Väga hea, Estonian Air!

Tänase päeva hea uudis on see, et justkui vastuseks minu eelmise nädala virinale Päewalehes, et Tallinna ja Moskva vahel on kehv lennuühendus - selles mõttes, et harv – teatas meie uhkus Estonian Air (EA), et suurendab alates suvest Tallinna-Moskva liinil lendude arvu.
Edasi lasen parem rääkida professionaalselt koostatud pressiteatel.
„Estonian Air tihendab lennugraafikut Tallinna ja Moskva vahel ning hakkab suvel tegema viis lendu nädalas. Alates 4. juunist tihendab Estonian Air lennugraafikut liinil Tallinn-Moskva, lisades neljapäevased edasi-tagasi lennud väljumisega Tallinnast kell 13.25 ja alates 7. juulist teisipäevased edasi-tagasi lennud väljumisega Tallinnast kell 7.05. Praegu lendab Estonian Air Tallinnast Moskvasse kolm korda nädalas esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti.
Moskva oli eelmisel aastal üks suurima reisijate arvu kasvuga sihtkohti, kus reisijate arv kasvas 30% võrreldes sellele eelnenud aastaga. Seepärast soovime klientidele pakkuda senisest tihedamat ja paremat lennuühendust, et suurendada reisijate arvu veelgi,” põhjendas lendude lisamist Ilona Eskelinen, Estonian Airi PR direktor."

"Lisalende hakkab teenindama 88-kohaline CRJ900 NextGen lennuk (siin fotol SASi värvides). CRJ900 lennukid on tänapäevased, keskkonnasäästlikud ja väiksema kulutasemega, võimaldades oluliselt parandada ettevõtte paindlikkust järjest tihenevates konkurentsitingimustes,“ teatas EA.
Veidi tausta, nii palju kui ma leidsin ja ise tean.
Aastatel 2004-2007 lendas igal aastal Tallinn-Moskva liinil suurusjärgus 18 500 inimest aastas. Eelmisel aastal oli aga juba 10 kuuga lennanud sama palju inimesi kui varasematel aastatel kogu aastaga. Rekordit siiski ei tulnud, sest 2003. aastal lendas koguni 26 000 inimest.
Kahju, et pressiteatest ei tule välja, et kui kaua selline mõnu kestab. Kas ainult suvekuudel? Noh, seegi hea.
Selle uue lennuki kohta leidsin ka EA kodukalt inffi. Need on Bombardier´i firma lennukid, mille EA ostab otse tehasest. Kokku saab EA endale kevadel kolm uut lennukit.
Istekohti (88) on seal vähem kui praegu Moskva vahet lendavatas Boeingutest (sõltuvalt mudelist 120-140 kohta), aga see-eest on nad tiba kiiremad lennukid kui Boeingud.
EA võib kiita suht odavate hindade eest praegu. Vaatasin – järgmiseks nädalavahetuseks edasi-tagasi piletid (reedel Tallinna ja esmaspäeval tagasi Moskvasse) maksavad praegu 4200 krooni.
Võrdluseks – kui Tallinn-Moskva rongiga loksuda, siis tavalise neljakohase kupee eest maksad sa edasi tagasi tiba alla 3000 krooni, aga sõites kahekohalises SV-kupees, maksad edasi-tagasi eest – ärge nüüd ehmatage - 5940 krooni!! Veel üks põhjus, miks EA Tallinn-Moskva lennukid rahvast täis on.

Pildikesi Tšeljabinski oblasti küladest

Laupäevases Päevalehes ilmus mu lugu sellest, kuidas ma detsembris käisin Tšeljabinski oblastis mööda külasid kolamas, mis asuvad kurikuulsa Majaki tuumajaama läheduses. Pikemalt olin Muslimovo külas, mis asub Tetša-nimelise jõe kaldal, kuhu 1940-ndate lõpul ja 1950-ndate algul tuumajäätmeid kallati, Tatarskaja Karabolka külas, mis asub 30 kilomeetrit 1957. aastal plahvatanud tuumajaamast. Ma ei hakka lugu ümber jutustama, lugege ise siit. Ma panen parem hunniku pilte sellest käigust.

Enne Muslimovot põikasime sisse ühte külla, kus elasid inimesed, kes asustati ümber küladest, mis jäid vahtult Tetša jõe äärde. Fotol ajab 94-aastase Aleksandra Paznikovaga juttu meie teejuht, ökoloogilise liikumise Tetša juht Gasman Kabirov. Aleksandra elas päris üksi. Jumal ise teab, kuidas ta hakkama saab. Ja peab ütlema, et maja oli üsna kohutavas olukorras ning lõhnad majas polnud ka just meeldivad. Väga kahju sellisest vanadusest, mis paraku pole eriline erand Venemaal.

Üks harvadest hoiatussiltidest Tetša jõe ääres. Peaks meenutama, et jõgi pole kõige tervislikum.

Sama hoiatussildi lähedal leidsime kalamehed, kes südame rahuga kala püüdsid ning rääkisid, et müüvad oma saaki mõnikord Tšeljabinski turul.

Siin demonstreerib üks kalameestest värskelt püütud haugi.

Hoiatussilt Muslimovo küla lähedal. Seal näitaski Gasmani dosiomeeter kümme korda üle normi. Kauaks me sinna ei jäänud. Aga sealsamas olid isegi mõned elumajad.

Loo üks tegelasi 72-aastane tatarlane Miftah Mordanov oma maja ees.


Tshelyabinsk from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Siin on Miftah elavas esituses. Suhtlesime temaga pool tundi. Selle aja jooksul jõudis ta kaks korda kiirelt toas käia ning jäi lõpuks üsna kõvasti vinti. Ajakirjaniku tulek võttis ilmselt ähmi täis. Mul aga ei tulnud isegi kaine peaga enam sõnad meelde :)

Ja see on kutt, kes arvas, et radioaktiivsust pole mõtet karta. Ega ta koll ei ole. Ta aitas parasjagu Miftahile telekaantenni üles panna.


100 meetri kaugusel Tetša kaldast jalutas Karl Marxi (!) nimelisel tänaval Muslimovo tulevik Rustam ja Emir. Väga šeff kasukas on Rustamil seljas. Mul tuli kohe meelde, kuidas mul ka 70-ndatel umbes selline kasukas oli.

Muslimovo külatädid. Vasakul 58-aastane Faima Magasulova, kes rääkis, kuidas ta rasedana tuumareostusest küllastunud Tetša jões ujumas käis.

Suvalised kained külamehed Uus-Muslimovos poe ees.

Sellist kaupa müüdi Uus-Muslimovo külapoes. Müüja oli millegipärast üsna tige mu peale, et ma pilti tegin. Keeldus mulle pirukast müümast.

Värvikirev värav Uus-Muslimovos. Selliseid ikka kohtab aeg-ajalt Venemaa külades. Paremal on jälle meie teejuht Gasman. See Gasman on ka segane vend. Lisaks sellele, et ta sai nooruses terviserikke Muslimovos elades (tal ja naisel ei ole ka lapsi), rääkis ta, et 80-ndatel oli ta kuskil gaasitrassi ehitusel (vist oli seal, ma täpselt enam ei mäelatgi) mingi aparaadi seest välja pillanud kalli vidina, mis sisaldas kõvasti radioaktiivset strontsiumit. Ja nii õnnetult, et see radioaktiivne vidin oli sügavale lompi kukkunud. Ta oli kartnud, et kui ta sellest piiksatab, siis tuleb kõva pahandus ning pistis käe lompi ja hakkas kobades otsima.Kuna vidin oli väga väike, siis oli ta 40 mintsa seda strontsiumitükki seal lombis otsinud. Lõpuks leidis üles. aga järgmine päev oli tal kogu käel, millega ta lombis solberdas, nahk maha tulnud - õlast kuni küünteni. Sellist juttu ta vähemalt rääkis. Imemehed seal Venemaal ikka.

Uus elamurajoon, mille Rosatom ehitas Tetša jõe ääres elavatele inimestele tasuks kannatuste eest.

73-aastane Zifa Šaidullina Tatarskaja Karabolkast kohaliku poe ees. Tema vene keelt ei osanudki, rääkis ainult tatari keelt. Rääkis meile absurdseid lugusid plahvatusejärgsest ajast.

Zifa abikaasa kodus. Lapsi neil pole, ise arvavad, et sellesama tuumareostuse pärast. Mäletan, et mehe pension oli 3600 rubla (praegu see teeb kroonides 1200 ühikut) ja Zifal 2400 rubla (800 krooni).

71-aastane Garifula Habibullin Tatarskaja Karabolkast ja tema abikaasa Rašida. Nad kutsusid meid lahkelt tuppa ja söötsid pirukate ja teega. Ning rääkisid nagu Zifagi imelugusid, kuidas Nõukogude võimul oli neist täiesti savi pärast plahvatust.


Tsheljabynsk from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Garifula ja Rašida jutustavad, kuidas külaelanikud jõevett edasi jõid, sest hoolimata keelust keegi ju puhast vett neile ei toonud.

Nii, rohkem ma ei viitsi panna...

Mait Riismann kutsus veepalli vaatama

Kas teadiste, et eestlane on tulnud meie jaoks sellisel eksootilisel alal nagu veepall olümpiavõitjaks? Mait Riismann tegi selle triki 1980. aastal Moskva olümpial NSV Liidu koondises. Täna on Mait Venemaal veepallis kõva tegija, ta on Moskva Dünamo veepalliklubi president. Mait on inimesena väga sümpaatne ning Moskva ellu vägagi sisse elanud, ta elab siin juba 1970-ndate keskpaigast, kui tuli Moskvasse veepalli mängima ja MGU-sse ajakirjandust õppima. Tema kutsuski täna vaatama eurokarika mängu Dünamo ja Barcelona vahel. (ülemisel fotol ongi Hispaania klubi mängijad.)

Täitsa huvitav oli esimest korda elus elavas esituses veepalli vaadata. Üks suur teineteise uputamine käis, eriti värava ees. Nagu Lauri ütles, et kui veepallis peaksid mängijad ka viie veaga lahkuma nagu kossus, siis oleks poole mängu pealt bassein juba tühi. Tundub füüsiliselt väga raske mäng olevat, eriti jalgadele, sest jalad peavad vee all kogu aeg töötama. Mäng ise oli võrdne vaid esimesed kaks veerandit (mängitakse 4x8 minutit), siis läksid hispaanlased eest ja võitsid vist 11:7 kui ma õigesti mäletan. Mait ütles pärast, et tema hoolealustel oli see hooaja kõige kehvem mäng. Barcelona nime kirjutasid ujula töötajad väga armsalt omamoodi, nagu fotolt näha...
Kes pole veepalli kunagi näinud, neile panen mõned videod üles.
Esimesel videol on „lahtihüpet“ veepallis ehk kes saab palli. Ja vaadake kohe erilise tähelepanuga seda võitlust, mis toimub värava ees, kus mõlema meeskonna kaks kõige turskemat kutti omavahel madistavad. Teisel videol ma spetsiaalselt jälgisin just seda merelahingut värava ees. Päris segased tüübid. Proovi sa seal mängida, kui sind lihtsalt vee alla vajutatakse!


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Ja lõpetuseks veidi meheilu ka! Parasjagu oli vaheaeg veerandi vahel. NB! Kuulake mis laul ujulas kõlab! Maki taga istunud tüübil oli päris hea huumorimeel...


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Putin laseb rublat odavamaks naftafirmade kasuks?

Rubla on nüüd vapšee peaaegu vabalangusse läinud. Enam ei tundugi võimatuna ennustused, et kevadeks tuleb dollari eest maksta 40-50 rutsi. Ainuüksi selle nädalaga langes kurss rohkem kui rubla võrra ehk seitse protsenti. Rubla on praegu rekordiliselt odav.
Vene keskpanga reedene ametlik kurss oli 32,6 rutsi dollari eest ja 43,1 rutsi euro eest. (Senine dollarikursi rekord enne seda nädalat oli 31,9 jaanuarist 2003). Valuutavahetused müüvad dollarit juba 33,5-34 rutsi eest ja eurot juba üle 44 rutsi eest.
Rekordiliselt madal oli dollari kurss eelmise aasta 16. juunil, kui dollar maksis 23,1 rutsi. Nii et selle ajaga on kurss langenud 41 protsenti!
Palgad kaotavad Venemaal kiiresti väärtust, aga hinnad ei lange kuskile. No bensiin on veidi odavamaks läinud, aga importkaubad lähevad kõik kallimaks.
Eksportiad on Venemaal jälle võidumehed, mis viib veidi ketserlikule mõttele, et äkki seda „rubla sujuvat devalveerimist“ (nagu Kreml seda kutsub) ei tehta nafta- ja gaasifirmade, tegelikult kõigi maavarasid eksportivate firmade, lobbi tagajärjel ja nende heaoluks? Hinnad on nagunii madalal, aga siis annab võita sellega, et kaevandamise kulud on üha odavnevas rublas, aga tulud tugevnevas dollaris. Putinil ja teistel võimuritel pidavat ju väidetavalt olema üsna suured isiklikud huvid nafta- ja gaasitööstuses.... Selline väike spekulatsioon laupäeva õhtuks.
Ahjaa, rubla on muidugi kukkunud ka krooniga võrreldes. Kui suvel maksis üks hetk rubla 45 senti, siis reedese kursi järgi ainult 36 senti. Ehk et 1000 vene rubla saab praegu 90 krooni odavamalt kätte kui juulikuus.

Eesti suursaadikuga Kremli isanda juures volikirju üleandmas

Eesti suursaadik Simmu Tiik andis täna lõpuks Kremlis president DAM-ile üle oma volikirjad. Tiik ootas küll 5,5 kuud, aga DAM võtab saadikuid üldse vastu ainult 2-3 korda aastas, nii et suur ime see pikk ootamine polnud. Katsun lühidalt kirjeldada, kuidas asi käis, kuna ajakirjanikud lasti ligi.
Volikirjade tseremoonia pidi algama kell 13. Ajakirjanikud käsutati Spasski torni alla kella 11.45. Nimed pandi kirja ning siis viidi meid saadikuid ootama. Volikirjade üleandmine pidi toimuma vastuvõttude maja Aleksandri saalis. Moblad korjati ajakirjanikelt enne saali sisenemist ära, aga nagu pärast selgus siis ei juhtunud ka midagi kui ei andnud ära. Jälle targem.
Kell 12.30 tulid saadikud ühekaupa paraadtrepist üles. Saadikuid ootas Kremli kuulsa kaardiväepolgu auvahtkond, kelle vahelt kõik saadikud siis läbi jalutasid. Simmu Tiik näitas ehteestlaslikku iseloomu – nii aeglaselt ja mõõdetud sammudega ei liikunud tikkvalves seisnud kaardiväelaste vahelt läbi ükski teine saadik. Tiiki saatis üks naisterahvas. Ma arvasin algul, et abikaasa ja juba rõõmustasin, et saan tuttavaks. Pärast selgus, et naine oli oopis MIDi protokollist...
Lõpuks lasti meid üles Aleksandri saali. Ma olin seal esimest korda ja ausalt öeldes oli see jahmatav koht. Kõik-kõik – laed, seinad, lühtrid, vapid, maalide raamide, kõik oli kullaga üle võõbatud. Sellises koguses kulda oli päris muljetavaldav.
Siis lasti saadikud saali. Neid oli täpselt 14, enamuses Aafrikast ja Aasiast. Peale Eesti oli Euroopast veel Rootsi ja Briti saadikud. Ja muidugi õhtu tähed – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia esimesed saadikud Venemaal. Ilmselt jäävad nad pikaks ajaks üldse ainukesteks oma maa saadikuteks. (Abhaasia saadik oli juba Moskvas furoori tekitanud. MIDi inimesed rääkisid, et uusaastakingiks oli ta MIDi saatnud väikse furgoonitäie mandariine! MIDi inimesed olla õnnelikud olnud.) Abhaasia ja LO saadikutel olid volikirjad täpselt sarnaste kaante vahel. Huvitav, kas MIDist anti mõlemale?
Saadikud reastati saali ühte otsa ilusti ühte rivvi, nägudega teise saali otsa poole, kust täpselt kell 13 (millegipärast tuli Lennart Meri meelde...) marssis sisse DAM. Mitte üksi, koos Lavroviga ja oma välisnõuniku, tuntud Balti-vihkaja Prihhodkoga.

Muide, Tiik seisis väga auväärses seltskonnas – Mali ja Bangladeshi saadikute vahel (fotol). Bangladeshi saadikuga viskas Tiik veel nalja, mõlemad itsitasid. Pärast tuli välja, et tuttavad mehed, sest see tõmmu saadik esindab oma riiki ka Eestis.
Siis algas üleandmine. 14 korda 30 sekundit sõnatut mängu. Kõnd üle saali, käepigistus, volikiri käis käest kätte, siis viis sekundit koos poseerimist Kremli ametlikule fotograafile ning kõnd üle saali tagasi. Nagu pioneerimalevasse astumine.
Kõige vahvam oli see, kuidas DAM pidevalt naeratas laialt. Ta säras nagu oleks oma vanu sõpru kohanud. Simmule naeratas ka nagu parimale sõbrale. Prihhodko seal kõrval küll nii lõbus polnud. Prihhodko korjas volikirju kokku. „Siin on kohal meile sõbralike riikide saadikud,“ teatas DAM pärast volikirjade üleandmist oma lühikese kõne sissejuhatuseks.

Pärast volikirjade vastuvõtmist pühendas Medvedev paar-kolm lauset iga riigi kohta, kirjeldamaks Venemaa suhteid nendega. (fotol annab Simmu Tiik parasjagu oma volikirju üle. Foto kvaliteet on kehva, aga seisin suht eemal.)
Eesti kohta ütles Venemaa president, et loodab konstruktiivsetele suhetele. Eelkõige on tema sõnul oluline suurendada Eesti ja Venemaa majanduslikke kontake, eriti piiriäärsetel aladel. „Loomulikult tuleb arendada heanaaberlikkust ühises Euroopa kodus, kus tuleb jälgida kõiki euroopalikke standardeid,“ ei saanud Medvedev siiski mööda vihjest, et Venemaal on oma arvamus Eestis toimuva kohta.
Sisuliselt polnud Medvedevi sõnad midagi enamat kui protokolliline viisakus. Reeglina kirjutab sellisteks puhkudeks presidendile sõnad ette Vene välisministeerium ning juba väga varakult.
Lõpetuseks lõid saadikud DAMiga šampust kokku. Suurbritannia, Rootsi ja Eesti saadikud hoidsid silmnähtavalt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia saadikutest eemale. „Aleksandri saalis oli ilma nendetagi silmnähtavalt värvikirev. Minu tähelepanu pälvisid rohkem selle saali värvikirevad vapid,“ ütles Simmu mulle pärast.

Panen mõned videolõigud ka tänasest.
Kõigepealt ülevaade sellest kuldsest Aleksandri saalist Kremlis, kus volikirjade üleandmine toimus.


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Hakatuseks rivistusid suursaadikud üles, et väärikalt ühes rivis Kremli valitsejat oodata.


Moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Kremli valitseja sisenes niimoodi, ühel pool bojaar Lavrov ja teisel pool bojaar Prihhodko. Mõlemad ilma habemeta.


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Õhtu tähe Abhaasia suursaadiku näitel näitan, kuidas nägi välja volikirjade üleandmine algusest lõpuni. Pange tähele, kui sarnane on abhaasi saadiku vorm Vene diplomaatide vormile, kui kellelegi tuleb ette Vene saadiku Uspenski käik Kadriorgu. Ok, Venemaa vappi ei ole tal varrukal.


moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Mark Sirõki menupäevad Moskvas

Tänase päeva Eesti staar Moskvas oli Mark Sirõk (fotol), kes Našide kutsel Moskvat väisas. Teda võeti vastu nagu Kaelvipoega, ilma liialduseta. Kui ta hommikul Piiteris rongiga saabus, siis võttis teda vastu hunnik našiste eesotsas mõnende nende noorte duumasaadikutega. Edasi viskasid noored našistid Sirõkki ligi minut aega õhku nagu kinostaari või olümpiavõitjat. Seejärel käis Sirõk nagu mingi riigipea lilli panemas Suures Isamaasõjas hukkunute memoriaalis Poklonnaja Goral ning kohtumas sõjaveteranidega.
Panen siia TV-Tsentri video Sirõki vastuvõtust, midagi nii imelikku näen harva.... Ka Pervõi kanal tegi sellest uudise, tõsi küll tagasihoidlikuma. Seda näeb siit.
Ma ise käisin toimetuse soovil vaatamas Sirõki kohtumist Našidega nende peakorteris Valgevene vaksali lähedal (minu fotod on just sellelt ürituselt). Väike kirjeldus sellest.

Sadakond Kremli-meelse noorteliikumise Našid liiget tõusid püsti ning plaksutasid paarkümmend sekundit, kui peagi 19-aastaseks saav Sirõk astus saali, kus ta andis noortele pressikonverentsi. „Hullumeelne päev,“ alustas sümpaatse nooruki välimusega Sirõk oma esinemist.


Moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Iseenesest lõppes kohtumine noortega kiiresti, saalitäiel uuskomsomolastel jätkus küsimusi veerand tunniks. Küsimusi esitati soravalt, ilma kogelemata, mida näeb harva ajakirjanike pressikonverentsil. Ka Sirõk ise esines enesekindlalt ja soravalt. Aeg-ajalt noored plaksutasid tema vastuste peale.
Kohe alguses teatas Sirõk noortele, et „kahjuks pole kohus läbi, nagu paljud arvavad“, sest prokratuur kavatseb tema ja ta kolme kaaslase kohtuotsuse edasi kaevata. Aga kui ka teistes kohtuastmetes peaksid nad õigeks jääma, siis see oleks suur võit. „Ja siis peab valitsus tagasi astuma, sest nemad on Pronkssõduri ümber toimunud sündmuste tegelikud süüdlased,“ jätkas Sirõk.
Õigeksmõistmise kohta linnakohtus ütles Sirõk veel, et see oli šokk kõigile kohtualustele ja ka prokurörile.
„Need Pronkssõduri sündmused päästsid venekeelse ühiskonna kui kogukonna Eestis,“ ütles Sirõk kohtujutu lõpetuseks.
Sirõk väitis, et Pronkssõduri teisaldamisele järgnenud korratuste ajal hukkus rohkem inimesi kui ainult Dmitri Ganin. „Aga neist ei tohi kirjutada ega nende kohta infot anda,“ rääkis ta noortele, kes jälgisid teda varjamatu vaimustusega. “On palju selliseid juhtumeid, millest vaikitakse.“

Edasi rääkis Sirõk (fotol), et kohati on tema elu nagu seiklusfilmis. Nii väitis ta, et möödunud aasta 9. mai eel jälitati autot, milles ta sõitis, kolme autoga ning üritati jõuga nende auto teed sulgeda.
Kahekuulise vangistuse kohta Pronksiöö sündmuste järel rääkis Sirõk, et tema tuju tõstsid uudised Našide ja teiste Kremli noorteorganisatsioonide meeleavaldustest Eesti saatkonna ees Moskvas ning aktsioonidest Eesti-Vene piiril. „See andis palju jõudu,“ ütles Sirõk.
Sirõki sõnul kuulub tema viimasesse põlvkonda, kes võib Eestis seista veel „tegeliku ajaloo eest“. „Ma tunnen, et mul on jõudu ja võimalust muuta maailma,“ teatas ta, teenides sellega järjekordse aplausi Naši-noortelt.
Üks plika tundis huvi, kas Sirõkil oma tüdruk on. Sirõk vastas, et on, aga ta elab Kanadas. Ma pakun, et Naši plikade seas on Mark praegu üks nõutumaid peigmehi. Kõige popim poiss igal juhul. Mida veel ühele 19-aastasel kutile vaja.