Eestist lahkunud Vene perekonna karm reaalsus Pensa oblastis

Sattusin ühe karmi kommunaaliteemalise uudisvideo peale, mis näitab hästi elu Venemaa täielikus provintsis, Pensa oblastis. Jutt on ühe maja remondist ning sellest, et ametlikult pole seda maja olemas. Vaadake, kuidas seda maja on ehitatud ja remonditud ja kuulake venekeelseid kommentaare...Huvitavaks läheb uudise lõpus, kus selgub, et üks maja õnnetutest asukatest on Eestist ära kolinud venelaste perekond. Reporter küsib, kuidas te Eestis elasite. Vastus on – väga hästi, kõik oli korras. Kujutan ette, milline šokk oli neile elu Pensa oblastis. Aga ometi kolisid nad ära…. Üks mu tark sõber kommenteeris nii: ”see on näide Eesti venelaste tragöödiast. Kes ära sõitsid, on natuke kurvad (nagu uudisenupus), kes kohale jäid on ka natuke kurvad (stress seoses ajaloo ümberkirjutamisega jne).“ Hästi öeldud minu arust. Ja põhiline lühidalt.
Eile kirjutasin sellest, et Kreml lubas kommenteerida Medvedevi videoblogi. Ma ise olen nõnda laisk et ei viitsiks katsetada seal kommenteerimist (ja ausalt öeldes ei huvita ka), aga ma leidsin, et Moskovski Komsomolets on seda teinud. Nende järeldused: a) vastata avaldatud kommentaaridele ei saa, b) avaldatud kommentaaride hulk on osutunud üllatavalt väikeseks, seda selgitab ehk nende toimetamise asjaolu ja pealegi olla registreerumine tülikas, c) ei avaldata sugugi üksnes kiidukõnesid. Samas MK proovis kommentaaride hulka sokutada ülikriitilise kommentaari, aga neil ei õnnestunud isegi registreerida ega avaldatud ka kommentaari seetõttu. Lugu ise on siin.
Veel ka mõningaid majandusnumbreid. Tänased Vedomosti ja Kommersant kirjutavad juba kindlas kõneviisis, et Vene majandusministeerium on teinud valmis pessimistliku arengustsenaariumi, kui aasta keskmine naftabarreli hind jääb 32 dollarit. See tähendaks riigieelarve tulude kukkumist 10,9 triljonilt rublalt 6,2 triljoni rublani. Eelarve defka oleks siis 7,3 protsenti Vene GDP-st. Vedomosti kirjutab veel, et võimalik on, et ministeerium teeb veel igaksjuhuks ka „ülipessimistliku stsenaariumi“. See näitab, et Vene võimudele on täie reaalsusega kohale jõudnud tõdemus, et värk on üsna žopas, nagu siin öeldakse.

Medvedeviga saab nüüd tema videoblogis suhelda

President Medvedev (DAM) on oma videoblogi (http://blog.kremlin.ru/) kommenteeritavaks muutnud. Varem seda teha ei saanud. Aga seal on ranged reeglid. Moderaatorid kontrollivad kasutaja andmeid, mida nad panevad kirja registreerimisel ning kommentaarid läbivad nö eelülevaatuse enne kui avalikult väljariputatakse. Veel on reegliteks, et kommentaarid peavad olema venekeelsed, et vastu ei võeta kaebusi ega isikliku iseloomuga palveid. DAM on lubanud hakati kommentaare pidevalt lugema ning huvitavamatele ka vastama.
Veel netiuudiseid. Mäletate sellist suurepärast Venemaa ühiskonna meeli köitnud hääletust nagu Venemaa Uhkus, kus „valiti“ kõige silmapaistvamat venemaalast läbi aegade? Mille võitis veel Nevski ning Stalin sätiti lõpuks kolmandale kohale. Nüüd on ühed teravmeeled internetis teinud saidi, et valida Venemaa Häbi - http://www.badnameofrussia.ru/. Esikolmik on seal praegu Putin, Jeltsin ja Gorbatšov. Näis kaua see sait üleval suudab olla.
Jätkuks eilsele sissekandele dollari-rubla kursi kohta. Tänane Vedomosti kirjutas, et Vene majandusministeeriumi pessimistlik prognoos ennustab Vene nafta Urals barreli täavuse aasta keskmiseks hinnaks 30 taala ning rubla kukkumist dollari suhtes 45-55 rublani....Praegu naftahinna ja rublakursi juures teenib Vene riik aasta esimeses kvartalis nafta eksporditollidest 136 miljardit rubla. Veel eelmisel aastal teenis Vene riigikassa iga kuu sellise summa... Nii et nalja pole. Goldman Sachs on veidi optimistlikum, nad ennustasid aasta keskmiseks barreli hinnaks 45 dollarit. Aga ka selle hinnaga ei jää Vene eelarve tasakaalu.
Tänases Kommrsandis oli päris hea graafik, kuidas rubla on kukkunud alates detsembri algusest.

Poolteisttundi tundsin ennast nagu pime. Restoranis

Leidsin Moskvas omapärase ja romantilise restorani – „V temnote?“ Point on väga lihtne – sa sööd ja jood seal pilkases pimeduses. Nagu oleksid pime. Varem on sarnased restod avatud Pariisis ja Londonis, Moskvas on see siis kolmas samal põhimõttel resto. Kontsepts on igal pool sarnane. Täitsa soovitan proovida, kes ihkab midagi erilist. Restorani kodukas on siin, ja seal on ka kõik kontaktid ning palju infot resto kohta. Restoran asub täitsa kesklinna lähedal. Kes teab Punaarmee teatrit Suvorovi väljakul, siis vot selle taga Oktjabrskaja uulitsal. (ette rutates – kes põeb klautrofoobiat, sellel ei soovitaks minna.)

Söömine käib seal nii, et saabudes juhatatakse sind kõigepealt baari, kus sa saad endale toidu valida. (Fotol on restoran väljast.) Aga see on ka eriline. Nimelt on seal kirjas neli erinevat kompleksõhtusööki (üllatusmenüü, sinine ehk kalamenüü, punane ehk lihamenüü ja roheline ehk taimetoidumenüü), mille sisu sa ette ei tea. Ise pead pärast pimedas arvama, mida sa täpselt sööd. Kõik menüüd maksavad 1700 rutsi (ehk siis 665 krooni). Tundub kallis, aga see kogemus on seda väärt. Pealegi oli toit täitsa söödav. Menüü sisaldab pirakat eelrooga, praadi, magustoitu ja mineraalvett.
Kui oled ära valinud, siis juhatatakse sind pimedasse saali. Enne seda pead ära andma oma käekotid, telefonid ja muud segavad-helitegevad vidinad, aga eelkõige tikud-välgumihklid ja muu atribuutika, millega võib valgust teha. Valguse tekitamine on seal keelatud ja kui seda rikud, siis viiakse sind kohe välja. Nagu ma aru sain, siis jälgitakse saali videokaameraga, mis näeb pimedas.
Nonii, kui kõik on valmis, siis kutsub ülalkorruse ettekandja pimeda saali kelneri, kes on ise päriselt pime. Pime kelner tuli, tutvustas ennast Ženjana ning palus panna endale parema käe õlale ning nii talle järgi tulla.
Jõudsime ilusti, ainult paar korda kardinatesse takerdudes oma lauani. Täiesti pilkane pimedus! Mitte muttigi polnud näha, nagu oleks kuhugi hauakambrisse maetud. Ženja rääkis, et seintel on väljast tuleva valguse ja heli vastu neljakordne isolatsioon.
Laua taga on esimene ülesanne üles leida kahvel ja nuga ning valada endale pudelist vett. Ümberringi on kuulda, et inimesed, teised külastajad räägivad, aga esialgu ei saa aru, kui lähedal nad istuvad. Kauguse määramine tundub seal üldse kummaline. Peaks olema ju lihtne, aga mitte ei saa aru, kui kaugel miski on jne. Kõrvallauas kihistavad miskid tüdrukud ning on õige bravuurikad. Hiljem näeme neid väljas ning nad näevad totaalselt teistsugused välja, kui ma nende hääle ja jutu järgi arvasin.
Söömine on päris huvitav. Sa ju ei näe midagi, mis taldrikul on. Kui toit tuuakse, siis kõigepealt kombid kätega, et kui suur taldrik on. Siis katsud näpuga, et kuskohas on toit taldrikul ja mis asi see on. Eelroaga läks lihtsamalt, seal oli üks korvikese sees kalaroog ja salat. Ei olnud midagi lõigata vaja. Lükkasid aga vasaku käe näppudega toitu kahvile ja sõid.
Praega oli keerulisem. Mul oli kala ja seda oli vaja lõigata. Aga kui sa noa ka kätte võtad, siis sa ju ei saa enam aru, kus see kala on seal taldrikul, sest sa ei saa ju näpuga otsida! Igavene jant oli. Kõigeparem oli ikkagi niiviisi, et vasaku käega hoidsid kala kinni ja parema käega siis noaga lõikasid ja pärast surusid tüki kahvli otsa ning siis hammustasid viisakalt. Aga ikkagi ei saanud sa päris täpselt aru kui suurt tükki lõigata ja siis kukkus kala kahvli otsast ära ning pidi seda mööda taldrikut otsima. Ühesõnaga – tükk tegu oli söömisega. Kui seda oleks saanud kõrvalt öövaatlusprillidega vaadata, siis oleks näinud kahte põrsast laua taga. Salvrätik oli pärast üsna toidune ja küünealused mingi soustiga koos  Igatahes läks poolteisttundi päris kiiresti.
Pimedusest veel. Ausalt öeldes veidi kõhe oli küll alguses istuda, sest no kohe mitte midagi ei saanud aru, et kus sa oled. Jõudsin mõelda, et kui nüüd midagi juhtub, siis ma ei saa muttigi aru, kuhu ma minema pean. Aga see loll mõte läks kohe üle, kui süüa toodi. Aga ausalt öeldes mingit erilist tunnet nagu resto reklaamis kirjas või nagu mõned restoranikriitikud kirjutasid, mul küll ei tekkinud. Mul tuli poole pealt seal pimedas uni kallale. Mingit meelte ergastumist ma ei märganud (minu arust on see võimatu nii lühikese ajaga!) ning toit maitses ka samamoodi nagu alati ehk siis hästi. Seda küll, et ma mäletan, et kuidas viie minuti järel pimeduses tekkis mul kohutav ahastus nende inimeste pärast, kes ei näe.... See ei läinudki üle.
Nii et minge-minge. Ahjaa – suitsetamine on seal keelatud. Alkoholi pakutakse piiratult, et keegi švipsi ei jääks ja pimedas lollusi tegema ei hakkaks.
Ja ma ei saa kirjutamata jätta sellest, et milliseid hämmastavaid lolle on maailmas. Ekspress kirjutas eelmisel nädalal oma huumoriküljel, et Eesti valitsuse otsusega keelatakse alates selle aasta 1. veebruarist kõigil ajakirjanikel kingade ja muude välis- ning sisejalanõude kandmine valitsuse pressikonverentsidel ja riigikogu infotundidel. Põhjusel, et üks Iraagi ajakirjanik pildus oma botikutega Bushi. "Me ei osanud seni piisavalt hinnata ajakirjandusega seotud riske," tunnistab valitsuse meediaekspert Siim-Olav Needus.
Sellest naljast ei saanud kõigepealt aru Vene Delfi, kes selle tõese uudise pähe ära trükkis. Vene Delfist korjasid selle üles omakorda paljud Venemaa portaalid nagu näiteks täiesti tõsine polit.ru jne. Ning lõppes see kõik sellega, nagu ma aru sain, et Stenbock pidi selle info ametlikult ümber lükkama. 10 punkti Ekspressile, saime teada, kui palju lolle meie ümber on!

Ja rubla kurss muudkui langeb....

Rubla kurss muudkui langeb nagu sellelt eile tehtud fotolt ka näha. Dollari eest saab juba keskmiselt 31 rutsi. Suve algul oli dollar valuutavahetustes 23 rutsi tuuri. Ehk siis on dollar rubla suhtes tugevnenud juba 34 protsenti! (Ametlik keskpanga kurss oli eile 30,53 rubla dollari eest, 16. juulik oli ametlik vahetuskurss 23,13, mis jäigi rekordiliselt madalaks. selline rubla-dollari kurss nagu praegu, oliti viimati 2003. aasta juulis. Ning nii kiiresti langes kurss viimati 1998. aasta lõpus.)
Eurot müüakse 42 rubla ümber. Suve oli euro veel 34 rutsi keskmiselt. Ehk siis jämedalt võttes on euro rubla suhtes kallinenud 23 protsenti. Vene keskpank nimetab seda rubla aeglaseks devalveerimiseks. Ja tundub, et see trend jätkub.
Ma olen juba tähele pannud, et mõnedes restoranides on Moskvas söögid ja eriti joogid juba kallimaks läinud. Hinnad on ju rublades, aga enamus alkoholist tuuakse ju välismaalt. Kõik välismaised kaubad hakkavad Venemaal kallimaks muutuma.
Hinnatõusudest selline väike näide. Kui ma kaks aastat tagasi Moskvasse tulin, siis maksis metroopilet 14 rubla ja 20-korra kaart 250 rubla. Nüüd uuest aastast maksab ühe sõidu pilet juba 22 rubla ja 20-korra kaart 380 rubla.
Esialgsetel andmetel oli ametlik inflatsioon Venes eelmisel aastal 13,3 protsenti (2007. aastal oli 11,9 %). Selleks aastaks on ametlik ennustus kuni 16 protsenti.
Ja üks väike lugemissoovitus ka. Eesti endine kultuuriatašee Moskvas Andra Veidemann on oma mälestused ja mõtted Venemaa-tööst lühidalt kirja pannud riigikogu koduleheküljele.

Moskva loomaaias

Nädalavahetusel käisin Moskva loomaaias. Parim asi, mis ma sealnägin, oli see silt delfinaariumi piletikassas. Päris hea irooniaga kirjutatud! Kes ei saa aru, siis seal on kirjas, et FSB-lased, igatsorti miilitsad ja mendid, aga ka kõik rahva teenrid (ametnikud) peavad pileti ostma üldistel alustel ehk siis seisma järjekorras. 10 punkti!

Loomaaed ise erilist muljet ei jätnud. Mõnedel loomadel olid päris head tingimused, aga enamus loomi hoiti minu arust väga kitsastes oludes ja kohati isegi sadistlikes tingimustest. Nagu näiteks suuri kaslasi. Talvel hoitakse neid tubastes tingimustes väikestes puurides ja klaasi taga niimoodi, et inimesed saavad kümne sentimeetri kauguselt loomi uudistada nagu näiteks neid valgeid bengali tiigreid. Ma kujutan ette kuidas see loomadele mõjub, kui sind kõrva tagant passitakse. Kuigi osad loomad on ehk sellega harjunud. Ahvide majas oli üks emane orangutan segi pööranud – ta surus oma näo vastu klaasi, oksendas toitu välja ning lakkus seda tasapisi uuesti endale sisse. Inimesed, peamiselt lapsed seisid tema vastas teiselpool klaasi, keeled erutusest suust väljas ja vahtsid ahvile otse näkku. Kõva hirnumise saatel loomulikult.
Loomi on seal aga kõvasti, nii et kellele loomaaiad ikkagi väga meeldivad, siis võib läbi astuda küll. Seda enam, et Moskva loomaaed asub otse kesklinnas Barrikadnaja ja Krasnaja Presnja metroopeatuste juures. Pilet loomaaeda maksis 150 rubla, delfinaariumi eest tuli veel 100 rutsi lisaks maksta. Soojemate ilmadega on seal nädalavahetusel hullumaja.
Panen siia mõned videod loomaaiast.
Esimene on merilõvi. Silt puuri kõrval ütles, et see ligi tonni kaaluv merilõvi on dresseeritud (ilmselt siis esineb vahest delfinaariumis) ning talle meeldib rahva ees trikke teha. Mida rohkem talle plaksutada, seda enam pidi ta trikke tegema....

moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

See on lõik ahvide majast orangutanide puurist, kus suur isane sööb ennast unustavalt tomateid. Ahv oli nii paks, et suutis vaevu liikuda. Inimesed said teda vaadata umbes poole meetri kauguselt läbi klaasi.

Moscow from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Selline näeb välja Moskva loomaaia delfinaarium. Parasjagu teeb trikke valge beluha. Kuni kuue meetri pikkuseks kasvav beluha on vaal, kes elab põhiliselt Arktika meredes. Pidi olema suht hästi dresseeritav. Veel esinesid delfinaariumis kotik, suur merilõvi ja Musta mere delfiinid.

moskva from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Sirõk kohtus: ma tahtsin Našide komissari tiitliga lihtsalt kelkida

Mulle sattus näppu Linteri-Klenski-Reva-Sirõki kohtuotsus. Kuna see on 50 lehekülge pikk, siis ma ei hakka seda blogis avaldama. Panen siia ainult Mark Sirõki üsna huvitava selgituse tema sidemetest Našidega. Ilma kommentaarideta. Nii nagu see kohtuotsuses kirjas on.

„Süüdistatav Mark Sirõk seletas kohtuistungil, et tema mingit kokkupuudet Venemaa Föderatsiooni organisatsiooniga Naši ei oma ega kuulu nende liikmeskonda. Mõningatel nende poolt organiseeritud üritustelt on ta osalenud. Ta osales noorte foorumil 2007, 2006 aasta detsembris oli pidu ning ei mäleta, kas olid mingisugused matkad, mis olid organiseeritud peale neid üritusi. Tal oli mõttekaaslasi selles organisatsioonis. Tutvus nendega paar aastat tagasi kesklinnas. Praeguseks mäletab, et tutvus noormehega nimega Dmitriga. Ta on rääkinud, et on Eestis Naši liider, kuigi ta ei ole millegagi tõendanud oma juttu. Ta on sellest rääkinud eravestluses sõpradega ja tuttavatega, aga kellele ta on intervjuud andnud, ei mäleta. Ta mõtles Naši liidriks olemise all seda, et ta pooldab seda liikumist ning tema mõtted on samad mõningate liikmete omadega. Samuti on ta öelnud, et on Naši komissariks Eestis, kuigi tal mingeid tõendeid selle kohta ei ole. See oli enda tähtsuse tõstmine või kelkimine. Venemaal moodustas Naši liikumise Vassili Jakimenko aga Eestis n.ö ametlikku organisatsiooni ei olnud. Tema selle organisatsiooni struktuuriga tuttav ei ole. Selle organisatsiooni põhiliseks eesmärgiks on luua aktiivne tsiviilühiskond, mis põhineb demokraatial ja ajaloolisel minevikul. Organisatsioon ei ole näidanud mingit huvi Eesti suhtes. Tema teada Eestis selle organisatsiooni Naši liikmeid ei ole. Tema toetas demokraatlikku ja tolerantse ühiskonna ideid, mis ei luba fašismi. Peab fašismi all silmas seda, mida kõik teisedki. See on nagu ühe rahvuse inimõiguste piiramine ühe etnilisest rahvusest teiste vähemusrahvuste üle. /---/ Naši üritused, milles ka tema osa võttis toimusid Venemaal. Venemaale sõidud tasusid tema sõbrad, kes teda kutsusid. /---/ Nõukogude Liidu vormi tõi ta Venemaalt, mis talle kingiti Sergei ja Saša poolt. Vormid kingiti talle 2006 või 2007 veebruaris. See vorm maksab Venemaal vähem kui 1500,- krooni. Neid vorme oli tal vist ligi viis.“

Bondartšuki kallis ulmefilm jättis suhteliselt külmaks

Vahvat aastat kõigile, ja huvitavaid rännakuid!
Olen tagasi Moskvas. Siin on nüüd veidigi Vene talvele iseloomulik ilm – täna oli päeval miinus 12 kraadi. Aga homsest juba lubatakse taas sula. Huvitav, kas ma saan ükskord Moskvas seda õiget talve näha? Senises kaks talve on üsna lahjad poisid olnud külma poolest, vaid üks nädal kahe aasta peale, kui oli rohkem kui miinus 20. Oleks sellised talved 1941/42 olnud, oleks maailma saatus võib olla teistsugune... Aga maailma saatust määrab teatavasti üksainus gramm.
Käisin vaatamas venelaste viimaste aastate kõige kallimat filmi (kõigi aegade kalleim film, kui Nõuka-aegsed kõrvale jätta, sest nende õiget maksumust ei tea ilmselt keegi?) Fjodor Bondartšuki „Asustatud saart“. Filmi ametlik eelarve oli 36 miljonit dollarit. Tehti film vendade Strugatskite samanimelise raamatu järgi (ilmus 1999. aastal Varraku ulmeraamatute sarjas ka eesti keeles). Muideks – filmi produtsendid Rodnjanski ja Merkulov olid samad, kes tootsid ka Puustusmaa filmi 1814.
Lühidalt öeldes oli mulje filmis sitt! Mul hakkas üsna igav kinos. Raha oli vägevalt alla pandud, ja seda oli ka visuaalselt näha, aga sisu oli suht lohisev ja igav. Eriti filmi keskosa venib jubedalt. Ehk on filmi 2. osa parem.
Strugatskitel oli peaidee heast ühiskonnast (èhk kommunistlikust) tulnud Maalase võitlus kurja ühiskonna (fašistliku) vastu. Bondar tegi sellest sisuliselt armastusfilmi kalliste eriefektide, ulmeliste maastike ja ulmeliste kostüümidega. Kusjuures ta on laenanud üsna palju ideid tuntud ulmefilmidest – eriti Star Trekist, aga ka Matrixist, Ahvide Planeedist + ka Sõrmuste Isandast. Teadlikum filmivaataja leiab kindlasti veelgi vihjeid.

Häiris väga ka meespeaosa Mas Sim (noor näitleja Vassili Stepanov, kellel see oli esimene roll. Tema on ka fotol, tema kõrval naispeaosa Julia Snigir), kes oli niivõrd ideaalseks tehtud ja kes pidevalt naeratas, suu kõrvuni. Võib olla oli selline asi teadlik. Mu kaaslane ütles, et ta oli nagu Vene Brad Pitt.
Aga OK – filmi päästis minu jaoks üks stseen, kus vist Garmaši (tuntud Vene näitlejaid mängib seal üldse palju) mängitud tegelane seletab, kuidas korrumpeerunud võimuladvik televisiooni abil maniplueerib ühiskonda. Ja see kirjeldus vastas 1:1 sellele, mis toimub praegu Venemaal! Selle eest 10 punkti Bondarile ja produtsentidele, et nad selle sisse jätsid filmi.
Panen siia kaks treilerit filmist. Esimene on lühem, teine on pikem koos tegijate kommentaaridega.





Veidi veel kinondusest Venes praeguse kriisi valguses. Nagu üks teemaga väga hästi kursis tuttav rääkis, siis ühest küljest on kriis kinole kasulik, sest igasugune saast kaob orbiidilt ära ja hinnad lähevad alla. Vene Produtsentide Gild olla väidetavalt võtnud vastu kokkuleppe, et filmide toodangu eelarveid vähendatakse kuni 60 protsenti. Film, mis eile maksis 5 miljonit dollarit, maksab nüü 2-2,5 miljonit dollarit. Ka näitlejate honarare vähendatakse 60 protsenti. Aga kõigile stuudiotele olla saadetud siiski nimekiri, kus täpselt saja vene näitlejat, kellel eriti palka ei kärbita. Kõlab huvitavalt, isegi kui see on kõlakas. Negatiivne pool on teadagi see, et isegi Sergei Garmaš, kes mängib peaaegu igas Vene suuremas filmis, olevat kurtnud, et enne oli ülepäeva pakkumisi, aga nüüd telefon vaikib...