„Ma ju ütlesin, kutsikas, et me täna ei tööta!!“

Täna hommikul tekitasid Moskva ametnikud mulle jälle hea tuju. Läksin koos korteriomanikuga kodulähedasse migratsioonisluužbasse end sisseregistreerima. Oleks võinud ka postkontoris teha, aga mul oli väike probleem, sestap läksime kohale. Asi selles, et ma tulin Moskva Valgevenest, Minskist. Venel ja Valgevenel on aga ühine migratsioonikaart (üks kohustuslik talong, mis sulle piiriületamisel antakse ning mille pead riigist lahkudes tagasi andma).
Valgevenes kästi mul sinna kaardile kirjutada riigist lahkumistähtajaks Valgevene viisa kehtivuse aja lõpp (15. okt) ning Valgevene viisa andmed. Vene-Valgevene piiril seda keegi mult ära ei võtnud ning uut migrakaarti keegi ei andnud. Nüüd ma justkui pean Venest lahkuma 15. oktoobril, mis minu plaanidega ei sobi. Vot seda probleemi läksingi migratsiooniametisse lahendama. Lisaks on mul passis küll tempel, et ma olen Valgevenest lahkunud, aga pole mingit templit Venemaale sisenemise kohta! Nüüd ma siis nuputan, kas Venemaalt lahkudes piirivalvur hakkab mult uurima, kuidas ma riiki sain või mitte. Ilmselt tuleb Minsk-Moskva lennukipiletit kaasas tassida.
Ühesõnaga jõudsime siis korteriomanikuga migratsiooniametisse, läksime tuttavasse kabinetti ning ma küsisin, et kas ma saaksin registreerimise blanketti. Tuba oli ametnikke täis, lösutasid toolidel. Kõik sellised noored, tursked mehed, nagu alati seal. Vastuseks öeldi, et ei saa, sest neil pole täna vastuvõttu. Küsisin, et kuidas ei ole, kolmapäeviti on alati olnud. „A vot tak!“ (aga vot nii!) vastati. Astusin siis kabinetist välja, aga minu taga seisis üks noor paks kutt, täidetud registreerimisblankett käes, kes hüüdis õrnal häälel, et äkki ikka võtate blanketi vastu.
Reaktsioon oli isegi mulle üllatav. Üks ametnikest röögatas täiesti vahkvihase häälega: „Ma ju ütlesin, kutsikas, et me täna ei tööta!!“ ning lõi jalaga ukse müraki kinni mu selja taga, hea et jõudsin just enne koridori astuda. Uksel oligi silt – „kolmapäeviti vastuvõttu pole“.
Mittetark on see, kes Venes selliseid asju südamesse võtab. Mõelge parem oma pruudi, lõppenud puhkuse või mõne toreda sõbra peale, et tuju heaks läheks ning naeratus näkku tuleks, minge koju ning tulge järgmine päev jälle. Tegime korteriomanikuga nägusid ja ütlesime, et näeme siis homme jälle siin.

Veidi elust Valgevenes

Esmaspäeva hommikul oli mul vaja helistada Valgevene (VV) välisminni. Valin numbri, aga sealt vastab metalne hääl: „Kohe ühendatakse teid riikliku julgeolekukomitee korrapidajaga!“ Panin toru ära, valeühendus. Lõbus. See komitee on siin muide endisel KGB. Väga võimas. Osad ütlevad, et see on Vene FSB filiaal sisuliselt, et kannavad sinna ette ning et Lukašenka ei kontrolli KGB-d. Teised ütlevad, et päris nii ei ole, et Lukašenka pani hiljuti seda juhtima oma mehe, oma julgeoleku endise ülema.
Elan hotellis Planeta, kus 1994. aastal oli Clintoni Bill peatunud. Praegu on see suht tavaline hotell, Nõuka jäänuk. Sain toa soodsalt, 50 taala öö. Kõige peenem hotell on Minsk, seal maksab odavaim ühene tuba 103 eurot, kalleim, sviit, 700 eurot öö.
Hommikusöögid on siin vahvad. Kõik hommikud on olnud kolm valikut: kotlet riisiga (riis on täiesti maitsetu, isegi soola pole pandud) või kaks praetut muna või kaks pannkooki džemmiga. Vaheldumisi söön. Juurde on tükk vorsti ja juustu, pluss apelsinimahl ja tee või kohvi. Dušikabiin laseb alt läbi, alati pärast duši all käimist vannituba ujub kõik. Aga päeval koristatakse vähemalt kõik ära.
Hotelli business centris, kasutan seal internetti (2 krooni minut), nägin huvitavat pilti. Seal vormistatakse ka viisasid ning ühel inimesel nägin NSVL passi! Riiki pole enam 17 aastat. Pärast kysisin plika käest, kes seal dokumentidega jahmerdas, et kas tõesti Valgevenes kasutatakse seni NSVL passe? Ütles, et Valgevene kodanikel neid pole, aga on Venemaa kodanikel, kes pole seda lihtsalt ümber vahetanud Vene passi vastu. Et Venemaal pidada need kehtima, kui sinna sõita, aga seal tuleb ümber vahetada. See konkreetne kodanik polnud ilmselt 17 aastat Valgevenest kuhugi sõitnud. Imelugu, ma mõtlen seda passi.

Ükspäev sõitsin tahtmatult rongiga jänest. Jõudsin viimasel hetkel rongile. Elektritška oli puupüsti täis (siin fotol on osa rahvast juba maha lainud). Küsisin ühelt mehelt, et kas rongis saab piletit otsa. Ütles et ei saa. Ja lisas, et te peate nüüd trahvi maksma, kui kontroll tuleb. Küsisin palju trahv on. Vana vastas, et 7000 rubla ja jäi mind ilmse kahjurõõmuga vaatama, et vat paras sulle täissöönud välismaalane. Eesti rahas teeb see 35 krooni. Aga vanamehe kahjuks ei tulnudki kontrolli. Pärast tuli välja, et rongipilet sinna, kuhu ma sõitsin – umbes kolmveerand tundi sõitu – maksis meie rahas 17 krooni. Ranged trahvid küll.
Autojuhid on väga viisakad, jälle suur erinevus Moskvast. Liikluses pidid jällegi trahvid kanged olema ning DPSi on ka igal poole passimas näha.
Ma ei teadnudki, et Valgevenel on siiani USAs ka oma eksiilvalitsus. 1918 kuulutati välja VV rahvavabariik, aga sisuliselt see ei jõudnudki eksisteerida, bolševikud võtsid ruttu ära. Ja siis see valitsus oligi eksiili pannud. Kogu Nõuka aja oli USA näiteks ka nende passe tunnustanud. Eksiilvalitsuse president pidi praegu olema keegi Ivanka Survilo, kui ma õigesti meelde jätsin.

Mõni sõna ka pühapäevaõhtusest miitingust. Alguses oli minu arust huvilisi-ajakirjanikke rohkem, miitingulisi ise oli kuskil paarsada. Aga hiljem kui tulid opositsiooniliidrid Kozulin ja teised, siis ehk 500 inimeseni kasvas see vägi. Rahulik, miilits ei puutunud kuidagi. Isegi eemal polnud neid näha. Silma hakkas, et Oktoobri väljaku kõrval asuva suure Respublika palazzo katusel passis hulk inimesi, kes hoolega filmisid – ilmselt KGB-TV. Hiljem olid miitingulised ka mööda peaprospekti veidi marssinud ja miilits ei teinud ikkagi midagi, keelitas lihtsalt inimesi valjuhäälditest suunduma kõnniteele. Siis lõppeski kõik ära ja rahvas läks laiali. Jälle esmakordne juhus VV kohta viimastel aastatel, et lasti koguneda. Eks see oli ette teada, et miitingulisi ei tule palju. Ohutu värk oli võimude jaoks.
Toimetusest paluti uurida, et kas tavalised inimesed tänavalt suhtlevad välismaalasega vabalt. Suhtlevad küll, ei ole nii, et haaratakse palituäär sülle ja kablaki minema. Aga palju sa ikka nendega räägid. Kesse ikka viitsib mingi totaka välismaalasega jutustada, kasvõi Tallinnas.
Kinnisvarahindadest. Korteri keskmine ruutmeetri hind Minskis on veidi alla 2000 dollari, kallimates rajoonides 2500-2700 dollarit. Ehitatakse palju (vaata foto yleval). Arusaamatuks on ainult jäänud, et kust tuleb raha korterite ostmiseks, sest kõik hädaldavad, et pangaprotsendid on väga kõrged, kuni 20 prossa. Aga kusagilt inimesed ikka nihverdavad.
Üldse on ühiskonnas levinud, tavaliste inimeste hulgas minu mulje järgi selline seisukoht, et palju teenida on taunitav. Parem oleme kõik koos vaesed, kes rohkem teenib on kahtlane. Seda enam imestasin ühes valimisjaoskonnas. Siin oli valimistel nimelt nii, et kõik kandidaadid pidid ametlikult kirja panema oma aasta sissetuleku. Oli üks opositsiooni kandidaat, 33-aastane mees, tema keskmine kuupalk, ma arvutasin, oli 6500 krooni ümber. Aga teised kaks kandidaati nö Luka leerist. 61-aastane kindral, sõjaväeakadeemia juht – temal tuli keskmiseks kuu sissetulekuks 75 000 krooni! Aga veel absurdsem oli kolmas kandidaat, 29-aastane, kes omab laste fotoateljeede ketti, nagu ma jaoskonnajuhi jutust aru sain, selle sissetulek kuus oli 110 000 krooni!! See jaoskonna juht rääkis, et kõik, kes valima tulid ka ahhetasid. Vean kihla, et valiti see kindral.
Olgu, täna õhtuks jõuan Moskvasse. Näeme seal siis.

Muljeid Minskist ja valimistest

täna olid Valgevenes parlamendivalimised, aga sellest on ausalt öeldes vähe rääkida. Mis viga korraldada „demokraatlike valimisi“ Lääne jaoks, kui opositsioon on kümne aastaga nii maa ligi naelutatud, et nad pole enam eriti võimelised valimisteks organiseeruma. Täielikuks karnevalitegemiseks laseb Lukašenka võib olla mõnel opositsioonitegelasel ehk ka parlamenti saada. (Minskis ringleb aktiivselt väide, et Läänele meeldimiseks laseb Lukašenka parlamenti pääseda neljal kuni viiel opositsioonipoliitikul.)
Siin kehtib minu arust täiega Stalini ütlus: „Tähtis pole mitte see, kuidas hääletatakse, vaid see, kuidas loetakse“. Kusjuures asi pole ka vaga „õigesti lugemises“, rahvas on nii ükskõikne ja ka opositsioonist nii tüdinenud, et neil on suht ükskõik, kes on parlamendis. Parlament on siin nagunii ilma igasuguse võimuta.
Valimised ise toimusid ehtslaavilikult. Jaoskondades olid avatud puhvetid ja müügiletid ja korraldate kontserte. Minski ühes äärlinna valimisjaoskonnas, mis asus koolis, oli hoone aknale pandud kõlarid, kust tulnud muusika a la „Baby, don´t hurt me“ kajas üle mikrorajooni.

Valimisrekaalami eriti silma ei hakka peale plakatite, mis kutsuvad valima. Vaid suurte majade trepikodade juurde teadetetahvlitele on kleebitud moned onnetud lendlehed.
Muidu on Minsk puhas ja sümpaatne linn, laiade tänavatega. Rohkesti on ruumi ja rohelust, selles mõttes väga hästi planeeritud suurlinn. (ikkagi 1,8 miljonit elanikku.) Autoritaarse võimu musternäidis selles mõttes, et valitseb kord ja puhtus ning kuritegevus on väike.
Mõned meeleolupildikesed.
Lennukiga Viinist saabudes oli imelik vaadata autodest peaaegu tühje maanteesid. Minskis samuti pole mingeid ummikuid. Seda, et rahval pole autosid (õigemini seni polnud) laialt käes, näitab ka see, et viimase aasta jooksul on uute autode müük kasvanud ligi 80 prossa.
Minski lennujaam oli suht tühi lennukitest (nendest, mis lendaksid). Aga see-eest hakkas kohe silma pirakas transpordilennuk Angoola tähistega. Eks seegi näitav Valgevene kohta maailmas.
Veidi hindadest. Kohalikul rublal on päris palju nulle. Ühe euro eest saab 3100 rutsi. Nii et selleks et saada ühe kuuga rublamiljonäriks, tuleb teenida 320 eurot. Keskmine palk on Valgevenes 450 dollarit.
Metroopilet maksab eesti rahas 3 krooni, sama palju ka bussipilet. Õlu maksab kõrtsis 15-30 krooni. Keskmise hinnaklassiga kohas saab kena kõhutäie koos jookidega 150-200 krooni eest. Üldiselt on Minski kesklinnas minu arust suht vähe restosid ja kohvikuid. Mis pole ehk isegi üllatav, sest eraettevõtjaid kotitatakse siin endiselt kõvasti. Kui sa pole just siseringi inimene või tähtis sugulane. Maksusüsteem on siin minu arust meelega siin nii segane ja vastuoluline, et kellelgi pole võimalik ausalt asju ajada. See tähendab, et kõik sullerdavad ja on sellega võimul pidevalt peos. Kui kedagi on vaja kottida või sanatažeerida, siis piisab maksupolitsei kohale saatmisest. Minu arust on see hea näide Lukašenko võimu tegelikust palest. Ausalt – väliselt paistab siin kõik väga kena, aga kui kuuled inimeste jutte, kuidas ühiskond on sisemiselt reguleeritud, siis saad aru, et saatan peitub siin detailides.
Ütlesin, et söögikohti on vähe, aga keda siin tõeliselt palju on, need on kojamehed. Neid on siin hommikuti tänavatel lausa hordidena. Tänavad on puhtad, aga prügikaste on vähe. Neid polegi vaja, sest iga hommikul pühitakse linn puhtaks nagu neitsi hingepeegel, seletasid kohalikud.
Silma on hakanud veel see, et naised ja tüdrukud on siin suhteliselt halvasti hoolitsetud. Mul on see eriti metroos silma hakanud. Eriti nende kätest ja soengutest hakkab see silma. Ja naised näevad ka väsinud välja.

Laupäeval sõitsin elektrirongiga veidi Minskis välja, üks 40 kilti. Külla nimega Petriški. Seal oli hea näide see, et kuigi seal elab 2000 inimest, siis erakätes toidupoode oli seal vaid mõned. Erakaubandus pole Valgevenes endiselt soositud, neil on piirangud inimeste tööle võtmisel, nagu ütlesin, siis maksusüsteem on nii vastuoluline, et vajadusel võib iga erafirma iga kell kinni panna ning hindu ning kasumit (maksimaalselt 30 protsenti) kontrollib riik nö „hinnakomitee“ kaudu. (Siin on ju siiamaani olemas isegi viisaastakuplaanid!)
Piimaliiter maksis Petriški poes Eesti rahas seitse krooni, leib kaheksa krooni, pooleliitrine õllepudel kaheksa kuni kümme krooni, mahlaliiter 13 krooni, toiduõliliiter 30 krooni, pooleliitrine viin 33 krooni, keeduvorsti kilo 55 krooni ja sealihakilo 65 krooni.
No nüüd pean oma selle veidi seosetu kirjutamise lõpetama, sest peagi peaks Minski kesklinnas hakkama opositsiooni miiting. Huvi pärast kaen, kui palju sinna ka rahvast koguneb.
p.s. eestlastesse ja eestisse suhtutakse siin hästi. Eesti ärimehed ei pea selles mõttes kartma siia tulla. Kartma peab muud, pidevalt muutuvaid presidendi meeleolusid.

Sõidan Minskisse

Nädal tagasi kirjutasin, et vene keel on ingliskeelsete sõnade poolest üsna ära risustatud. Neid võetakse üsna valimatult otse üle. Järjekordne näide sellest on siin fotol. Tegemist on kuulutusega, mis reklaamib koopiamasinate tahmapadrunite vahetust. Kuigi vene keeles on oma sõna olema, siis ikka on kogu linn täis kleebitud seda sõnavärdi.

Ilmad hakkavad külmaks minema, Moskva kerjustel algavad rasked ajad. Need kaks õnnetut kodutud küürutasid oma palitute ja tekkide all otse kesklinnas Turgenevi väljakul. Rikkus ja vaesus nagu Moskvas ikka käsikäes. Ilmselt üritasid vanakesed magada, sest ma läksin neist mööda kahetunnise vahega ning nad polnud oma asendit muutnud. Vaevalt, et nad seal jopede varjus küürutades raamatut lugesid. Tavaline moskvalane ei pane neid tähelegi.
Ma siin mitu päeva ei kirjutanud, sest olin Moskvast ära. täna sõidan Minskisse, kus nädalalõpus on parlamendivalimised. Valgevenes on A ja O muidugi president. Parlament on suht tühi koht ja käsutäitja, isegi valitsust ei kinnita nad ametisse. Valgevenes on põnev hoopis see, et Lukašenko tahab vaikselt Euroopale meeldida – augustis lasi lahti kõik poliitvangid, valmistatakse ette ettevõtete erastamist ning valimised lubati korraldada „näidisdemokraatlikud“. Lähen Valgevenesse esimest korda, luban, et üritan võimalikult eelarvamusvabalt kirjutada.
Fotohuvilistele üks huvitav Venemaa fotolink, kus võib leida täitsa ägedaid fotoreportaaže professionaalidelt Venemaa igapäevaelu kohta - http://www.photopolygon.com/ Kiigake järgi.

Haide kodust Moskvas kesklinnas, arbuusihindadest и эврибади дэнс нау

Tutvustan veidi ühte ägedat maja Tšistõie Prudõl, mis asub kesklinnas Turgenevi väljaku ja Pokrovka tänava vahel (just seal Pokrovka-poolses otsas). Aadress on Tšistõprudnõi bulvar 14. Äge kunstiteos, kas pole?

Ehitatud 1910-ndate alguses. Neid võib vist bareljeefideks nimedeks, mis seal seinal on. Mina pole ausalt öeldes Moskvas rohkem selliste vägevate kaunistustega maja kohanud. Kuulus see ühele kloostrile, mis üüris seal kortereid välja. Oligi mõeldud kloostrile tulu tooma, selleks klooster selle ehitaski.
Praegu asub äge asutus selle maja esimesel korrusel. Kujutage ette, et tavalise elumaja all asub pood, mis müüb akvaariumeid ja kalu. Mis seal imelikku? Võib olla tõesti mitte, aga kui öelda, et suurim akvaarium on 25 meetrit pikk, seal on 30 000 liitrit vett ning ujub seal kümme haid, tõsi küll väikesed, aga päris haid. Uhke pilt. Minu arust nad kord-paar nädalas isegi korraldavad huvilistele raha eest näitamisi,kuidas haisid ja mureene seal toidetakse. Kõikvõimalikke akvaariumeid müüakse seal sadu.

Kuna on sügise algus, mis tähendab Moskvas arbuusihooaega, siis veidi arbuusihindadest. Minu juures päris kesklinnas maksavad need tänaval 30 rutsi (13 krooni) kilo, paar metroopeatust edasi juba 20 rutsi (8,5 krooni) kilo. Äärelinnas on ilmselt veelgi veidi odavam. Päritolu – Astrahan.



Täna nägin ägedat näidet sellest õudsast moest, kus ingliskeelseid lauseid kirjutatakse vene keeles. Ilmselt tundub nii neile äge noori peole kutsuda. Taustaks – Venes kasvab järjest läänevastasus, aga ilmselt mitte Moskva noorte hulgas.

"Just nii Vladimir Vladimirovitš, lülitame selle n.... börsi välja!"

Venemaa börsid kukuvad nagu kivid. Vene blogides levis täna sel puhul selline plakat.

Aga et Venemaal sellest hoolimata raha jagub, näitavad sellised masinad Moskva kesklinnas. Ülemise maasturi suurusest annavad aimu inimesed, kes eest läbi kõnnivad. Ulatuvad vaevu kapotini.

Foto on tehtud Puškini kino kõrval ühe kasiino ees. Kui Tallinnas reklaamivad Karu kasiinod ennast BMW-dega, siis see kasiion on peibutuseks välja pannud Maybachi, mille hind on suurusjärgus pool miljonit eurot.

ja veel üks autopilt - kas keegi on näinud Tallinnas mahajäetud politseiautot? Mina ükspäev Moskva kesklinnas nägin - kummid tühjad, kere silmnähtavalt roosest. näha, et sellega pole juba tükk aega pätte taga aetud.

Traditsiooniline foto järjekordsest Moskva magajast. Kell oli üks päeval ja pikutamispaik Trubnaja väljak, Petrovski puiestee. Jahedas ilmas on ilmselt hea uni.

Mitte ainult inimesed ei maga Moskvas avalikult tänaval. See koer põõnas mehe kombel Kievskaja metroojaamas. Ilmselt sai öösel kedagi mehemoodi tagaaetud. Moskvas ei saagi vahest aru, kust lõppeb koeraelu ja kust algab inimesteelu.

FSB mis FSB

Eilse piltmõistatuse võitis Valmar – sellised näevad tõepoolest välja FSB peahoone välisuste käepidemed! Stilistika missugune, jäänud veel vanast KGB-ajast. Mida sa Valmar siis auhinnaks tahad, kas saata sulle mõni raamat KGB-FSB ajaloost :)
Ilmselt on paljud näinud FSB peahoonet Lubjanka väljaku poolsest otsas. Selline näeb hoone välja aga vastasküljelt. Eile turnisid seal ehitusmehed, võõpasid seinu värske pruuniga üle. Kui fotosid tähelepanelikult vaadata, siis näeb neid köitega seal kõlkumas.



Ja see on väidetavalt FSB-meeste lemmikkõrts Bolshaja Lubjanka tänaval – Štšit i metš ehk siis kilp ja mõõk. Originaalne jälle, kas pole. Stilistika on jällegi selline nõukapärane.



Väike video ka, sellest, et kuidas kiirabid kannatavad Moskva ummikutes. Kollaste lehtede andmetel sureb iga aasta Moskva ummikutes kiirabiautodes kümneid inimesi, sest ummikud on nii totaalsed, et pole lihtsalt kuhugi sõita. See õnnetu 01 seisis ka 15 sekundit paigal, siis sööstab küll korraks minema, aga umbes sada meetrit eemal jääb jällegi lõksu.