teisipäev, september 30, 2008

Veidi elust Valgevenes

Esmaspäeva hommikul oli mul vaja helistada Valgevene (VV) välisminni. Valin numbri, aga sealt vastab metalne hääl: „Kohe ühendatakse teid riikliku julgeolekukomitee korrapidajaga!“ Panin toru ära, valeühendus. Lõbus. See komitee on siin muide endisel KGB. Väga võimas. Osad ütlevad, et see on Vene FSB filiaal sisuliselt, et kannavad sinna ette ning et Lukašenka ei kontrolli KGB-d. Teised ütlevad, et päris nii ei ole, et Lukašenka pani hiljuti seda juhtima oma mehe, oma julgeoleku endise ülema.
Elan hotellis Planeta, kus 1994. aastal oli Clintoni Bill peatunud. Praegu on see suht tavaline hotell, Nõuka jäänuk. Sain toa soodsalt, 50 taala öö. Kõige peenem hotell on Minsk, seal maksab odavaim ühene tuba 103 eurot, kalleim, sviit, 700 eurot öö.
Hommikusöögid on siin vahvad. Kõik hommikud on olnud kolm valikut: kotlet riisiga (riis on täiesti maitsetu, isegi soola pole pandud) või kaks praetut muna või kaks pannkooki džemmiga. Vaheldumisi söön. Juurde on tükk vorsti ja juustu, pluss apelsinimahl ja tee või kohvi. Dušikabiin laseb alt läbi, alati pärast duši all käimist vannituba ujub kõik. Aga päeval koristatakse vähemalt kõik ära.
Hotelli business centris, kasutan seal internetti (2 krooni minut), nägin huvitavat pilti. Seal vormistatakse ka viisasid ning ühel inimesel nägin NSVL passi! Riiki pole enam 17 aastat. Pärast kysisin plika käest, kes seal dokumentidega jahmerdas, et kas tõesti Valgevenes kasutatakse seni NSVL passe? Ütles, et Valgevene kodanikel neid pole, aga on Venemaa kodanikel, kes pole seda lihtsalt ümber vahetanud Vene passi vastu. Et Venemaal pidada need kehtima, kui sinna sõita, aga seal tuleb ümber vahetada. See konkreetne kodanik polnud ilmselt 17 aastat Valgevenest kuhugi sõitnud. Imelugu, ma mõtlen seda passi.

Ükspäev sõitsin tahtmatult rongiga jänest. Jõudsin viimasel hetkel rongile. Elektritška oli puupüsti täis (siin fotol on osa rahvast juba maha lainud). Küsisin ühelt mehelt, et kas rongis saab piletit otsa. Ütles et ei saa. Ja lisas, et te peate nüüd trahvi maksma, kui kontroll tuleb. Küsisin palju trahv on. Vana vastas, et 7000 rubla ja jäi mind ilmse kahjurõõmuga vaatama, et vat paras sulle täissöönud välismaalane. Eesti rahas teeb see 35 krooni. Aga vanamehe kahjuks ei tulnudki kontrolli. Pärast tuli välja, et rongipilet sinna, kuhu ma sõitsin – umbes kolmveerand tundi sõitu – maksis meie rahas 17 krooni. Ranged trahvid küll.
Autojuhid on väga viisakad, jälle suur erinevus Moskvast. Liikluses pidid jällegi trahvid kanged olema ning DPSi on ka igal poole passimas näha.
Ma ei teadnudki, et Valgevenel on siiani USAs ka oma eksiilvalitsus. 1918 kuulutati välja VV rahvavabariik, aga sisuliselt see ei jõudnudki eksisteerida, bolševikud võtsid ruttu ära. Ja siis see valitsus oligi eksiili pannud. Kogu Nõuka aja oli USA näiteks ka nende passe tunnustanud. Eksiilvalitsuse president pidi praegu olema keegi Ivanka Survilo, kui ma õigesti meelde jätsin.

Mõni sõna ka pühapäevaõhtusest miitingust. Alguses oli minu arust huvilisi-ajakirjanikke rohkem, miitingulisi ise oli kuskil paarsada. Aga hiljem kui tulid opositsiooniliidrid Kozulin ja teised, siis ehk 500 inimeseni kasvas see vägi. Rahulik, miilits ei puutunud kuidagi. Isegi eemal polnud neid näha. Silma hakkas, et Oktoobri väljaku kõrval asuva suure Respublika palazzo katusel passis hulk inimesi, kes hoolega filmisid – ilmselt KGB-TV. Hiljem olid miitingulised ka mööda peaprospekti veidi marssinud ja miilits ei teinud ikkagi midagi, keelitas lihtsalt inimesi valjuhäälditest suunduma kõnniteele. Siis lõppeski kõik ära ja rahvas läks laiali. Jälle esmakordne juhus VV kohta viimastel aastatel, et lasti koguneda. Eks see oli ette teada, et miitingulisi ei tule palju. Ohutu värk oli võimude jaoks.
Toimetusest paluti uurida, et kas tavalised inimesed tänavalt suhtlevad välismaalasega vabalt. Suhtlevad küll, ei ole nii, et haaratakse palituäär sülle ja kablaki minema. Aga palju sa ikka nendega räägid. Kesse ikka viitsib mingi totaka välismaalasega jutustada, kasvõi Tallinnas.
Kinnisvarahindadest. Korteri keskmine ruutmeetri hind Minskis on veidi alla 2000 dollari, kallimates rajoonides 2500-2700 dollarit. Ehitatakse palju (vaata foto yleval). Arusaamatuks on ainult jäänud, et kust tuleb raha korterite ostmiseks, sest kõik hädaldavad, et pangaprotsendid on väga kõrged, kuni 20 prossa. Aga kusagilt inimesed ikka nihverdavad.
Üldse on ühiskonnas levinud, tavaliste inimeste hulgas minu mulje järgi selline seisukoht, et palju teenida on taunitav. Parem oleme kõik koos vaesed, kes rohkem teenib on kahtlane. Seda enam imestasin ühes valimisjaoskonnas. Siin oli valimistel nimelt nii, et kõik kandidaadid pidid ametlikult kirja panema oma aasta sissetuleku. Oli üks opositsiooni kandidaat, 33-aastane mees, tema keskmine kuupalk, ma arvutasin, oli 6500 krooni ümber. Aga teised kaks kandidaati nö Luka leerist. 61-aastane kindral, sõjaväeakadeemia juht – temal tuli keskmiseks kuu sissetulekuks 75 000 krooni! Aga veel absurdsem oli kolmas kandidaat, 29-aastane, kes omab laste fotoateljeede ketti, nagu ma jaoskonnajuhi jutust aru sain, selle sissetulek kuus oli 110 000 krooni!! See jaoskonna juht rääkis, et kõik, kes valima tulid ka ahhetasid. Vean kihla, et valiti see kindral.
Olgu, täna õhtuks jõuan Moskvasse. Näeme seal siis.

Kommentaare ei ole: