Purjekaga Venemaale: Soome lahest läbi Laadoga ja Onega järvede ning Belomorkanali Valgele merele Solovetsi saartele

Eesti lipp purjetamas ümber maailma pole enam eriline uudis, kuigi väga ägedaks ettevõtmiseks jääb see muidugi alati. Mõnevõrra kummaline, et hoopis harvemini kui ümber maailma, satub Eesti laev purjetama naabrusesse päratusuurtele Laadoga ja Onega järvedele ning sealt veel edasi Valgele merele.

Haapsalu puulaevaseltsi Vikan ühemastiline jahta Runbjarn tegi tõenäoliselt esimese Eesti laevana selle retke tänavu suvel läbi. Enne II maailmasõda Ruhnu hülgeküttide ja kaubavedajate poolt ehitatud jahtade koopia Runbjarn, mis tõlkes tähendab Ruhnu Karu, polnud küll esimene Eesti lipu all Venemaa sisevetes sõitnud laev, aga me olime esimesed, kes võtsid Venemaa sisevetes iseseisvalt ette sedavõrd pika, kokku 3500-kilomeetrise laevareisi. Väike teerajamine seegi, sest nüüd võime me kõigile Eesti purjetamishuvilistele kinnitada: kui bürokraatlikud raskused loa saamiseks kõrvale jätta, siis pole Venemaal purjetamine midagi keerulist. Tingimusel, et laeva kapten või tema abiline räägib vene keelt.

Mürki ei julge võtta, aga meie andmetel viis esimesena Eesti lipu Venemaa sisevetesse Emajõe lodjaseltsi hansa lodi, mis osales 2009. aasta suvel Novgorodis rahvusvaheliste hansapäevade raames ajalooliste laevade paraadil. Nende marsruut oli Peterburgist Neeva jõe kaudu Laadoga järvele ning sealt edasi Volhovi jõge pidi Ilmeni järvele Novgorodi all. Kuna aga novgorodlastel tekkis segadus tartlastele loa ametliku saamisega Venemaa sisevetes sõitmiseks, siis pidi lodi Peterburist kuni Novgorodi sõitma puksiiri sabas kui „laevakujuliselt ladustatud ehitusmaterjal“. Venelaste trikke ei jõua ikka iial ära imestada! Puksiiritund maksis kusjuures 2000 dollarit ja minek kestis koguni neli ööpäeva. Tagasi Peterburini sõitis lodi siiski õnneks omal jõul ja täisväärtuslikult Eesti lippu kandes. Lisaks osales koos lodjaga Novgorodi hansapäevadel Narva noorte meremeeste klubi kaks alust Fjodor Ladeikini juhtimisel, mis sõitsid kogu tee ausalt Eesti lipu all.

Seega võib väita, et Runbjarn viis Eesti lipu purjede all esmakordselt Onega järvele ja Valge mere kanalisse (rohkem tuntud ehk Belomorkanali nime all) ning edasi ka Põhja-Jäämere osaks olevale Valgele merele, kus meie kokku viis nädalat kestnud ekspeditsiooni sihiks oli Solovetsi saarestik.

Õigupoolest pole see miski ime, et eestlased mõtlevad rohkem ümber palli sõitmisest kui mõnesaja meremiili kaugusele Euroopa suurimale järvele Laadogale purjetamisest. Venemaa sisevetesse pääsemine on lihtsalt nii keeruliseks tehtud! Uskuge või mitte, aga ametlikult avati välisriigi lipu all laevadele Venemaa siseveed alles 2011. aasta algusest! Nii kummaline kui see meile ka ei tundu, aga ametlikult esimest korda lubas Venemaa valitsus välismaise laeva oma riigi sisevetesse alles 2010. aasta juunis. Siis sai Saksa lipu all sõitnud Greenpeace´i laev „Beluga II“ erandkorras loa viia Volga-Balti kanalis läbi ökoloogilisi uuringuid.

Miks Venemaa siseveed niikaua suletud olid, selle kohta toovad venelased ise välja erinevaid põhjuseid: alates keelebarjäärist, sest sisevetel käib kogu sidepidamine vene keeles, kuni purjetamiseks vajaliku infrastruktuuri puudumiseni. Minu arust on need kõik sellised mugavad asenduspõhjused, sest ega olukord üleöö kuidagi muutunud pole. Venemaal võivad seletused teinekord olla väga lihtsad. Vabalt võidi mõelda nii, et on meil seda jamamist ja probleeme vaja, kui siis hakkavad välismaalased oma laevadega käima. Lihtsam on üldse mitte lubada.

Niisiis, nüüd tohib justkui sõita. Aga vean kihla, et enamus tahtjatest valivad endale teise sihtkoha, kui saavad teada, et vajalikule spetsloale peavad „dobroo“ andma kaheksa Venemaa ministeeriumit ja ametkonda! Kooskõlastus tuleb hankida: julgeolekuteenistusest FSB, välis-, sise-, kaitse-, põllumajandus- ning tervishoiu ja sotsiaalse arengu ministeeriumitest, tolliametist ning kalapüüginduse riiklikust komiteest. Kõik need kooskõlastused tuleb seejuures hankida kolme kuu jooksul. Kõige viimase ehk lubade loa allkirjastab Venemaa valitsusjuht ehk peaminister. Igaüks saab aru, et seda toredat kadalippu pole välismaalasel reaalne iseseisvalt läbi teha, kui sul pole just väga häid tutvusi Venemaa võimukoridorides.

Puulaevaselts valis teise tee. Me võtsime ühendust Venemaa turismitööstuse liidu Loode-Venemaa regiooni asedirektori Tatjana Gavrilovaga, kelle kohta me teadsime, et ta on väga huvitatud aitama Eesti purjetamishuvilistel pääseda Venemaa sisevetesse. Tema kaudu on võimalik leida Peterburist partnereid, kes aitavad seda kallihinnalist luba taotleda ning hiljem selle menetlemist „saata“, sest Eestis olles on sisuliselt võimatu jälgida loa menetlemise protsessi. Meil oli kaks võimalust: kas Venemaa sisevetes laevade teenindamisega tegelev Peterburi agendifirma Marinecomplex või eksklusiivseid mereekspeditsioone korraldav teine Peterburi firma RusArc.

Meie valisime RusArci, mis korraldas tänavu juba teist korda regatti Arktikasse Franz Josephi maale. Esiteks selle pärast, et nende marsruut Peterburist Arktikasse kattus kuni Solovetsi saarteni täpipealt meie plaanitud teekonnaga. Teiseks sobis marsruut meile ka ajaliselt. Nii läkski, et meie osaks jäi mapitäie paberite kokku ajamine ning RusArc tegeles kõige ülejäänuga. Kokku läks see teenus meile maksma 2000 eurot. Hinna sees oli peale loa saamise ka ühe otsa (Peterburi-Solovetsid) jagu lootsiteenused, lüüsi- ja sillaavamistasud, sadamamaksud, viisakutsed ja muu pudi-padi. Lisaks pidime iseseisva tagasisõidu tarbeks veel eraldi hankima „merekaardid“ Neeva ja Sviri jõgede, Laadoga ja Onega järvede ning Belomorkanali kohta ning spetsiaalsed VHF-sagedusega raadiosaatjad kõikvõimalike dispetšeritega ning teiste alustega sidepidamiseks, sest tavalised mereraadiojaamad on Venemaa sisevetel kasutud. Kaartide ja raadiojaamade hankimiseks on mitu võimalust: kas laenata need mõne tuttava Vene kapteni käest või osta-rentida. Meie laenasime.

Edasi algaski reaalne purjetamine Venemaal, mida ma päevikuvormis püüdsin kirja panna.

22. juuni

Runbjarn andis kodusadamast Haapsalust otsad juba mitu head päeva tagasi, viimast „hüpet“ Eestist Venemaa suunas alustame Vergi sadamast. Asume teele täpselt südaööl. Läbi vaikse õhtu saadavad meid teele Erich Kriegeri magusad laulud ning ilmselt Eesti ainus naisterahvast sadamakapten Pamela. Vaikne õhtu on siiski petlik, sest nagu jõuame avamerel, hakkab iga minutiga tuul tõusma. Lõpuks tõuseb kuni 12 meetrini sekundini, hooti kuni 14 meetrit. Loksutab päris mõnusasti, laine peksab kohati ilusti üle teki. Pluss veel tugev vihm. Nii et vööri magamiskambris jookseb vett ikka sirinal sisse. Ette rutates - see jääbki meil kogu viienädalase reisi jooksul kõige tugevama tuulega sõiduks.

23. juuni

Hommikul jõuame Venemaa vetesse. Kohe on venelaste piirivalvelaev naksti meil külje all ning nad küsivad viisakalt, et kuhu oleme teel. Kapten Käke (passi järgi Veljo Heinmets) seletab sama viisakalt, et Peterburi jne. Piirivalvurid jäävad vastusega rahule ning sõidavad kiirel käigul eemale. See on hea enne, et ei mingit kottimist. Terve päev on enam-vähem samasugune ilm kui öösel. Õhtuks jõuame Kroonlinna, õigemini Kotlini saare all. Peterburi väravad. Algul oli meil plaanis esimene peatus tehagi Kroonlinnas, aga meile tehti selgeks, et välismaa jahtide jaoks on saar endiselt suletud. Et seal on endiselt Vene mereväe Balti laevastiku baas jne. Bullshit! See laevastiku baas on üsna teisejärguline (enamus sellest laevastikust asub Kaliningradi oblastis) ja pealegi võib seal seisvaid üksikuid sõjalaeva rahulikult ja üksikasjalikult silmitseda ka ilma binoklita, kui sealt lähedalt mööda sõidame. Juba kaugele paistab, tänu pirakale kuldsele kuplile, alles äsja peale suurt restaureerimist avatud Kõigi Meresõitjate Kaitsepühaku Nikolai õigeusu kirik. Nõukogude ajal lagunema jäetud kiriku taastamise patroon oli tollal veel presidendiproua Svetlana Medvedeva isiklikult. Kroonlinnast on veel mitu head tundi Peterburini purjetada. Võtame ühendust piiripunktiga ning sealt kästakse meid sõita Peterburi meresadama piiri- ja tollipunkti. Sinna kuhu maabuvad ka suure kruiisilaevad. Kel huvi, siis on siin ka koordinaadid: 59° 55, 5’N 030° 14,2’E. Piirivalve valvetelefon (24h) on seal +7 812-322-60-47 ja tollipunkti valvetelefon (samuti 24h) +7 812 322 60 28. Piirikatele on hea ette helistada (või siis ühendust võtta kanalil 9), kui hakkate lähenema Peterburile, et nad teaksid oodata. Sõidame kästud kohta ning tiirutame tükk aega, otsides kuhu saaks otsi anda, sest kai on kolm-neli meetrit kõrge. Ikkagi kruiisilaevadele mõeldud ju. Kuna ühtegi suurt laeva ees ei seisa, siis ei jäägi lõpuks muud üle, kui tõmbame end kõrge kai äärde kinni ning Käke ja mina ronime nagu ahvid mööda kumme üles kai peale. Võtame kõik laevadokumendid ja 12 inimese passid kaenlasse ning marsime piiripunkti. (Esitada on vaja: laeva registreerimisdokumendid, crew list, notariaalne volitus (kui laev pole teie oma) ning meeskonna passid koos viisadega) Oleme valmis kõige halvemaks: et meid hakatakse kõiksugu paberite täitmisega kottima, tullakse laeva põhjalikult inspekteerima jne. Aga ei midagi sarnast: nii piirivalvurite naispealik kui meid ootama jäädud tollinaine on sõbralikud ning aitavad meid hea meelega pabereid täita. Pabereid pole ka õnneks eriti palju. Meie passid viiakse kuhugi putkasse ning kui tagasi tuuakse, siis on isegi migratsioonikaardid meie eest täidetud. Laeva ega ülejäänud meeskonda ei taha keegi vaatama tulla. Võib olla on põhjus kehvas ja vihmases ilmas? Igatahes oleme Käkega superüllatunud, et kõik nii probleemideta läks. Ja kulus ainult veidi alla tunni. Meie meretee Venemaale on vaba! Edasi sõidame Krestovski jahtklubisse, mis asub samanimelisel saarel. Krestovskis ootavad meid kaks Vene jahti, kolm Poola jahti ning jahid Saksamaalt, Soomest ja Norrast, et üheskoos sõita Valge mere suunas. Koos on lihtsam ja seltskondlikum ning ühtlasi saame kogemusi üksipäini tagasõiduks. Ülejäänud seltskond sõidab edasi Arhangelskisse ning kaks jahti koguni Põhja-Jäämerre Franz Josephi maale 80. laiuskraadile! Kell on kaks öösel, kui jahtklubisse jõuame. Kaldal on üksteise küljes kinni neli klubi-diskoteeki, kus käib kõva mürts. Õnneks on ka üks restoran samas lahti. Lähme sinna 320 rublast (8 eurot) õlut jooma.

24. juuni

Seisame terve päeva Krestovski jahtklubis. Peterburis ongi vaid kaks jahtklubi, mis tohivad välismaa jahte vastu võtta. Üks on Krestovski uus jahtklubi (koordinaadid 59° 54, 9’N 030° 14, 9’E ja nende sait http://www.yacht-clubkrestovsky.ru/, jahtklubi raadiosaatja kanal on 77) ja teine koht on kohe Krestovski klubi vastas, Petrovski saarel asuv Tsentralnaya jahtklubi. Peale nende kahe jahtklubi tohib tänase seisuga Peterburi piirkonnas välisriigi jaht silduda veel ainult neljas kohas: sealsamas Peterburi meresadamas piirikontrolliks, siis Viiburi sadamas kai nr 1 ääres ning Saimaa kanalis lüüsides 1 ja 5. Krestovskis maksab seisupäev 1200 rubla ehk 30 eurot. Selle eest on kõik nagu Euroopas: elekter ja vesi hinna sees, saab duši all käia jahtklubis. Tanklad (lausa kaks tükki) asuvad Tsentralnaya jahtklubis üle jõe. Kuna on ebameeldiv tuul, siis otsustame laevaga mitte riskida kitsal jõel ning käime toome 50 liitrit diislit tanklast taksoga. Tankimisel saab nalja ka. Meiega tuleb kaasa sakslaste jahi madrus, kes samuti tahab kütust, aga ei oska vene keelt. Ütleb, et on esimest korda üldse Venemaal. Tervitusnapsiks Venemaal on tal igatahes diisel – värisevate kätega nooruke tanklatöötaja paneb püstoli millegipärast liiga vara käima ning kanistri asemel lajatab vägeva joa diislit sakslasele otse kaela. Pärast haiseb sakslane taksos ikka päris korralikult. Kuna ka meie kanistrid tilkusid ilmselt veidi läbi, siis on taksos päris korralik diislihais, kui maha lähme. Igatahes naistaksojuht hädaldab kõvasti. Anname talle suuremeelselt selle lühikese otsa eest 500 rubla (12,5 eurot), et tal tuju veidi parem oleks. Kütusest ja alkoholist veel. Päeval saame Reigoga kokku ühe Peterburis töötava hea tuttavaga. Ta viib meid posh´i baari Malaja Neeva ääres. Joogimenüüst avastame kokteili nimega „Estonskii benzin“ ehk siis Eesti bensiin. Koks vääris oma nime, sest kokku segati viis erinevat alkoholi - viin, absint, viski (Johnnie Walker), rumm (Bacardi Superior) ja kaks liköör (De Kuyper Creme de Cassis ja Cointreau) – lahjenduseks lisati 7up limonaad ja sorts sidrunimahla. Proovisin, juua kannatas küll. Proovige kodus järgi! Aga tagasi põhitegevuse juurde. Venemaa sisevetes sõitmiseks on vaja eraldi raadiosaatjat. Tavaline meresidejaam ei kõlba, sest Venemaa sisevetes kasutavad kõikvõimalikud dispetšerid mingeid omi sagedusi. Lisaks on vaja ka spetsiaalseid merekaarte Neeva, Laadoga, Onega, Sviri ja Belomorkanali kohta. Ilma ei lasta. Üks võimalus on neid osta, aga see on kallis, sest raadiojaam maksab oma 500 dollarit. Teine võimalus on ajutiselt laenata. Meil veab. Käkel töötab tuttav Peterburis ühe Moskva rikkuri kaatri peal kaptenina. Ta seisab Tsentralnaya jahtklubis. Saame sellelt saarlaselt nii raadiojaama kui kõik vajalikud kaardid. Saarlasest kapten räägib, et tööd on harva, sest omanik käib kohal heal juhul 4-5 korda aastas ning siis sõidetakse ka tavaliselt Talvepaleeni ja tagasi. Aga kaater peab kogu aeg muidugi valmis olema ja läikima. Palk oli muidugi tal ka vääriline. Terve päeva passime Peterburis, sest mööda Neevat ülesvoolu ei saa enne minema hakata, kui öösel sillad üles tõstetakse. Runbjarni mast on 14,5 meetrit kõrge ja Neeva sildade alt me niisama läbi ei mahu. Sillad avatakse peale ühte öösel. Südaöösel tuleb loots Krestovskis peale. Neeval nimelt on tugev vool, faarvaater on kitsas ning liiklus selles kitsas faarvaatris tihe. Et kellelegi jalgu ei jääks, siis peabki loots kõigil laevadel peal olema – vahet pole, kas oled vene või välismaa jaht. Loots Neeval maksab 15 000 rubla ehk veidi alla 400 euro. Alar ütleb pärast: „Loots meenutas ühte kohalikku Haapsalu meest, kes oli tuntud oma rahulikkusega ning temalegi meeldis meie tuntud Vana Tallinn.“

Hakkab jälle tugevalt sadama. See rikub mõnevõrra selle ilu, mis meid ees ootab. Peale ilu ootavad meid ees tervelt kaheksa ülestõstetud silda (fotol läbib Eesti lipp ühte sildadest). Kogu Neeva kaldapealne Peterburi kesklinnas on tugevalt valgustatud, kaasa arvatud sillad. Talvepalee, Peeter-Pauli kindlus, Aurora, kümnete kaupa ajaloolisi hooneid – vägev vaade Neevalt! Meeleolu on kõigil kõrge. Iseenesest tekib küsimus – mille kuradi pärast pole Peterburi Venemaa pealinn? Peterburi on ikka kohutavalt suur – sõitsime tunde ja tunde, ikka elamud ja tehased, samuti hooned, mille tänast eesmärki keegi ei tea. Lisaks kõigele veel Peterburi kuulsad valged ööd. Päris pimedaks ei lähegi, paar tundi on hämarat aega ning ongi juba valge.

25. juuni

Pealelõunaks oleme jõudnud mööda Neevat üles. Kokku võttis Neeva „ületamine“ vastuvoolu aega 16 tundi. Oleks kiiremini saanud, aga pidime ühe nõrgema mootoriga venelaste jahi sleppi võtma. Meie käik oli põhjas, aga kui tavaliselt oli see kaheksa-üheksa sõlme, siis nüüd vaid üks sõlm. Jääme peatuma Schlisselburgi, kus Neeva saab alguse Laadogast. Siit algabki Laadoga, Euroopa suurim järv. Vaatamata romantilisele nimele (moonutus saksakeelsest Schlüsselburg) pole selles 12 000 elanikuga linnas esmapilgul lõhnagi romantikast, tegemist on tüüpilise Vene provintsilinnaga oma lagunenud tänavate ja vanade korrusmajadega. Rootsi-ajal kutsuti kohta Nöteburgiks, Nõukogude-ajal Petrokrepostiks. Tsaari-aegne nimetus Schlisselburg anti linnale tagasi 1992. aastal. Esimesed schlisselburglased (kõlab vägevalt, eksole!), keda kohtame, on kaks umbes 9-aastast poissi, kes kohe küsima, et kas me oleme purjetajad. Teine küsimus on aga veelgi konkreetsem: „Miks te siia tulite?“ Targad kutid. Kai (asub kohe Neeva alguses, Orešeki kindluse vastas) on suvaline, aga otsad saame kuidagi antud. Vähemalt ei pea kellelegi maksma ning otse meie laevale vaatab linna asutaja (sel sügisel möödus asutamisest 310 aastat) Peeter I kuju. Positiivne on see, et otse kai kõrval seisab tankla kaatritele ja jahtidele. Saame vähemalt kütust võtta enne Laadogale minekut.

Kohe kai kõrval asub kohvik Pritšal, mille peremehe armeenlase Aramiga saame headeks tuttavateks. Kogu õhtu veedame seal. (fotol olen koos kohviku ettekandjaga) Arami esimesed küsimused on sama nutikad kui väikemeestel. Tema esimene küsimus: kas te merel ka sõidate? Ja teine küsimus: kas te Kamtšatkal ka olete käinud oma laevaga? Pärast saame teada, et Aram elas 22 aastat Kamtšatkal. Peeter I, kes oli linnakesele alusepanija, kuju taga seisab väike mälestuskivi viimase sõja ajal uppunud Nõukogude laevadele (uputati, et takistada sakslasi Neevat pidi üles sõitmast?) ning sinna on raiutud ka Vilsandi-nimeline laev. Põhiline, ja ilmselt ka ainus, vaatamisväärsus Schlisselburgis on keset Neeva jõge asuv kindlus Orešek (ka Pähkinalinna ja Nöteborgi kindlus), mis rajati juba 14. sajandil (aastal 1323 olla kindluse rajanud kuulsa Aleksandr Nevski lapselaps vürst Igor Danilovitš). Üht-teist on seal vaadata küll. Müürid ja tornid, mis on ehitatud venelaste ja rootslaste poolt 16.-17. sajandil on peaaegu täielikult restaureeritud. Pilet koos giidiga maksab 150 rubla (4 eurot). Kohalikud on väga uhked selle üle, et II maailmasõja ajal pidasid end seal kindlustanud Nõukogude sõdurid sakslaste rünnakutele vastu 500 päeva, takistades nii sakslastel Leningradi täielikku ümberpiiramist. Saksa väed seisid kindlusest vaid 200 m kaugusel, teiselpool Neevat. Tänu sellele, et sakslased ei suutnud Orešekit vallutada, sai tegutseda venelaste kuulus "Elu tee", mis varustas üle Laadoga jää linna toidu ja laskemoonaga. Esimese kindluse ehitasid saarele juba novgorodlased 1323. aastal. 1600-ndate alguses vallutasid kindluse rootslased, peale 9-kuulist piiramist. Giid seletas meile seda nii: „ja siis tulid Rootsi okupandid“. Edasipidi kuuleme veel ka „Soome okupantidest“. 1702 vallutasid venelased kindluse tagasi, siis saigi koha nimeks Schlisselburg. Pärast asus kindluses kaks sajandit Tsaari-Venemaa kõige tuntum poliitvangide vangla - Peeter I esimene naine, tuntud dekabristid Puštšin ja Küchelbecker, revolutsionäärid Bakunin ja Lenini vanem vend Aleksandr.

26. juuni

Hommikul panime Schlisselburgist minema. Metsik vastuvool, et pääseda Laadogasse, aga Runbjarni vastu ei saa keegi ega miski. Olemegi Laadogal ja sihiks on Konevetsi saar, mis asub järve lääneosas, umbes poole järve peal. Tegemist on tuntud kloostrisaarega Laadogal, kuigi mitte nii tuntud muidugi kui Valaamid. Püüame esimest korda püüda kala spinningutega sõidu pealt, aga ei midagi. Arutame, et kas tõesti on Laadoga nii reostunud nagu räägitakse. Igatahes Laadoga vett juua ei soovitata. Sõidame Konevetsile terve päev, päevitama ning naudime purjetamist. Kohale jõuame hommikupoole ööd järgmisel päeval. 27. juuni Päev Konvetsi saarel. Sildumiseks on Konevetsil lihtne puukai. Ilmselt kuulub see kloostrile, sest ennelõunat ilmus rjassas munk-vanamees meilt tasu nõudma. Vist oli 500 rubla (12,5 eurot) kanti. Kuna olime venelaste regatiga, siis me ei maksnud. Vett, elektrit ega kütust siin muidugi pole. Kolame saarel ringi. Ega seal midagi muud teha pole, kui uurida, kuidas kloostrirahvas elab. Peale kloostrielanike asuvad saarel veel mõned suvilad, aga üldiselt valitseb saart klooster. Jääbki arusaamatuks kelle suvilad saarel asuvad – tavaliste inimeste omad ei tundu need olevat. Muidu tundub saar suht metsik. (Tagantjärele tarkus – neljast saarest, kus läbi käisime (Konevets, Valaamid, Kiži ja Solovetsid – oli siin kõige vähem turiste.)

Nõukogude ajal asus saarel sõjaväeosa, siis loomulikult klooster (fotol) ei töötanud. Praegu käivad kloostris ja selle ümbruses kõvad ehitustööd. Palju noori inimesi paistab munkadele abiks olevat tulnud. Üle Venemaa taastatakse ja ehitatakse kloostreid praegu kõvasti, raha selleks jätkub. Konevetsile saab ka reisilaevaga, mis käib suvel kord päevas lähimast linnast Priozerskist. Pealelõunal anname otsad ja võtame suuna Valaamidele. Õhtuks oleme kohal. Päris kena kohake see Valaamide saarestik (üle 50 saare), saame nautida saarekeste vahel sõitmist.

28. juuni

Hommikul ärkan Valaamidel sõimamise peale. Kail seisab miski turvamees ning käsib kõigil jahtidel kai äärest kaduda 10 minuti jooksul. Ma olen ainus, kes teda kuuleb… Venelaste Peeter I jahil magavad kaks kutti tekil, sõimamise peale võtavad oma asjad ja kobivad alla magama. Turvamees käratseb, et sildusime luba küsimata kütusekai ääres ning et kohe tuleb siia kütuselaev. Tema karjumisel pole tulemust, keegi ei liigutagi. Ka mingit kütuselaev ei tule. Seisame rahulikult kai ääres terve päeva. Valaamid on Loode-Venemaal Solovetside järel kõige kuulsam kloostrikompleks. Taastama hakati seda veel Nõukogude võimu ajal 1989. aastal. Nõuka-ajal kloostril vähemalt vedas selles mõttes, et siia ei tehtud sõjaväeosa või ladu või vanglat, vaid et see muudeti muuseumiks.

Klooster on muidugi aus, aga kõik muu on väga turistico. Turiste on murdu, väga palju on soomlasi. Kuni Talvesõjani kuulusid Valaamid ju soomlastele. Valaamide nimigi tuleb soome keelest Turistide hordide tõttu on ka hinnad kõrged. Rendime neljakesi takso Valaami saarele ringi peale tegemiseks ning see maksab 2000 rubla ehk 50 eurot. Aeglaselt kulgedes kulutasime kaks tundi ringsõidu peale. Taksojuht peab ühe haralise männi juures kinni ning teatab, et see puu ongi see, millel karupojad ronivad Šiškini kuulsal maalil „Hommik männimetsas“. On jah väga sarnane. Aga võrreldes hiljem mikrobussi rentimisega laevameeskonna sauna sõidutamiseks, oli takso veel odav. Maksame nimelt umbes kilomeetrise sõidu eest sauna 1000 rubla ehk 25 eurot, tagasi saame odavamalt – 800 rublaga ehk 20 euroga. Isegi suitsukala maksab saarel 200 rubla (5 eurot) tükk. Klooster ja mungad on Valaamidel A ja O, aga saartel elab ka üksjagu (meile räägitakse paarisajast) kohalikke. Kohalikud räägivad, et saarel asub ka „Putini suvila“. See on nende mõistes siis villa, kus Putin peatub, kui ta vahel saarel käib. Miks ta siin käib, see pole meie asi arutada, nagu teatab mulle üks kohalik. Õige, kes on tema ja kes oleme meie! Ne nashego uma eto delo, nagu venelased ise ütlevad. (Peale meid, augusti algul väisaski Putin Valaamide kloostrit. Sellest tekkis veel suur poleemika, sest üks kloostri munk haaranud Putini käe ja suudelnud seda avalikult.)

29. juuni

Hommikul asume Valaamidelt teele Sviri jõe suunas, ees on pikk sõit üle kogu Laadoga. Sviri jõgi ühendab Laadogat Onega järvega. Vepsalaste keeles on tegemist Süvari jõega. Üritame Laadogal jälle kala püüda, aga ei miskit. Päevitame ja magama ennast välja. Sünnib avameelne kiri Ansipile, mis pannakse suure pidulikkusega pudelisse ning heidetakse Laadoga voogudesse. Hea Ansip, anna palun teada, kui pudelipost sinuni jõuab! Svirile lähenedes näeme vastu õhtut fatamorgaanat, kuigi enamus on päev otsa maganud! Tõsijutt, miraaž. Paremas poordis paistab keset Laadogat suur, neljakandiline valge kast nagu lame jäämägi (all fotol). Kogu meeskond püüab binokli abil aru saada, et millega tegu, aga ei saa sotti. Siis otsustamegi, et tegemist on miraažiga. Aga midagi pidi seal kindlasti järves olema, mis valgusefekti tõttu nii suureks muutus.

Palju rännanud Riho räägib, et tema on miraaže korduvalt näinud Taimõril ja Leena deltas: kajakad muutusid paatideks, polaarrebane laevaks jne. Kuskil vastu hommikut jõuame Sviri suudme ligi ja jääme seal triivima, et teisi järele oodata.

30. juuni


Sõidame mööda Sviri ülesvoolu. Jõel on paksult kalamehi. Proovime ka sõidu pealt spinningutega, aga ikka ei saa miskit! Ometi on meie põhiline kalamees kirglik proff, kes võitnud Eestis isegi suure kalapüügivõistluse. Imetleme kohalike majade koloriiti. Kui Neeva-äärne oli täis villasid, siis siin on tavalisemad suvilad, aga ka nende arhitektuur ja värv kuuluvad sarja „Jumala loomaaed on rikas“. Kuid nagu targalt ütleb Ain: „Kui siin oleksid majad nagu Nõmmel, siis me poleks siia ju tulnudki!“

Teeme läbi meie retke esimese lüüsi. Sviril on neid kaks tükki. Kumbki 17 meetrit kõrged! Ikka võimas küll, kui sõidad lüüsi sisse ning Runbjarni mast isegi ei paista välja. Tõuseme päris kiiresti. Ei oska veel hästi lüüsis laevaga olla – kõikse mees (aga meid on laevas 15 meest!) on pardal ning üritame meie Karu lüüsi seinast eemal hoida, kui vesi sisse pahiseb. Kapten Käke (fotol on ta peale lüüsi läbimist) ainult itsitab. Peatuma jääme Verhnie Mandrogi nimelises kohakeses enam-vähem keset Sviri jõge. Uskuge või mitte, aga hiljem tuleb välja, et see ongi ainuke vähegi normaalne sildumiskoht kogu 220 kilomeetri pikkusel Sviri jõel! Kohalikud on sellest teadlikud ning koorivad kai ääres seismise eest 2000 rubla (50 eurot), kusjuures vee eest peab veel eraldi maksma 400 rubla (10 eurot). Nii et kokku läheb seismine maksma 60 eurot! Elekter on õnneks tasuta. Tanklat ei ole, aga on plaanis. Pidi avatama juba kevadel, aga pole siiani saanud selleks luba. Järgmiseks aastaks tõenäoliselt juba on. Viimane tankimiskoht on endiselt Schlisselburg. Mandrogis käivad osa purjekate meeskonnad endale kütust taksoga toomas. Lähim bensukas on 30 km kaugusel… Läheb üsna kalliks. Kui on soovi Mandrogis peatuda, siis oleks tark alati ette helistada ja kai koht kinni panna – õige telefoninumber on selleks +7812 347 9404. See Verhnie Mandrogi on üks kummaline koht. Enamusel kaartidelt seda ei leia, sest tegemist on kunstliku külaga, mis on spetsiaalselt turistidele ehitatud. Tegemist on katsega luua arhailist vene küla, aga kokku tuli miski hale mix Rocca al Mare taolisest vabaõhumuuseumist, Disneylandst ning hiina ja indiaanlaste kultuurist. Selle vägeva turistilõksu lasi üks Peterburi ärimees ehitadas umbes kümme aastat tagasi tühjale kohale. Et Peterburi-Moskva vahet sõitvatel kruiisilaevadel oleks kuskil vahepeal peatuda ja lasta turistidel maha minna ning raha kulutada. Metsikult kallis ka veel kõigele lisaks. Õlu maksab 200 rubla (5 eurot) ja odavaim pooleliitrine viin poes 400 rubla (10 eurot). Me tegime diili ühe välikohviku hakkajate baarmanidega: võtsime neilt õlut hulgi mitu-mitu kasti ning saime nii normaalse hinna. Suvel pidi „küla“ päevas vastu võtma kümme kruiisilaeva. Kusjuures need jõe kruiisikad on päris suured laevad – kuulsime pealt ühe kruiisika raadiokõnelust, kust tuli välja, et pardal on üle tuhande turisti. Väga palju välismaalasi. See „Sviri Disneyland“ reklaamib eriti oma viinamuuseumit, aga see on ka samasugune feik nagu kõik muugi. Maksad 1000 rubla (25 eurot) ja selle eest näidatakse sulle ühes tarekeses riiulite kaupa eri ajastute viinapudeleid ning lõpuks saad paar kärakat viina visata… Omanik on muidugi Putini sõber, nagu kohalikud töötajad meile seletavad. Selge see. Kui Putin ise ka teaks, kui palju tal Venemaal sõpru on… Pärast leiame siiski ühe stendi, kus on tõesti fotod sellest, kuidas Putin siin käis. Meid see ei sega, et ta pidevalt meiega samades kohtades käib.

1. juuli

Jätkame Sviri mööda ülessõitu. Läbime teise lüüsi, mis sama kõrge kui eelmine ehk siis 17 meetrit. Ainult et nüüd lastakse meid alla. Kõik läheb libedalt. Sõidame mööda põliseid vepslaste alasid. Erilist asustust Sviri ääres siiski pole, sest tegemist on üleujutatud aladega. Viimase lüüsi juures asus nimelt suurem HEJ. Vepslaste põhilised külad, kus praegugi veel elatakse, asuvad Svirist jupp maad lõuna pool. Siinkandis peab olema palju soomlaste kindlustusi II maailmasõja ajast, kui rinne jooksis Leningradi blokaadi ajal siitkandist läbi. Enamus kindlustusi on aga kah üleujutatud. Saaksime ehk laevaga neile isegi lähedale, aga kuna ei tea ju täpselt, kus neid otsida, siis ei hakka jamama. See-eest leiame meie õhtusest peatuspaigast Sviri algusest Voznessenjest tagasisõidul ühe soomlaste sõjaaegse dzoti. Ööseks jääme Voznessenjesse, mis asub seal, kus Svir läheb üle Onega järveks. Otsime sildumiskohta ning oleme rõõmsad, kui näeme asula servas väga korraliku betoonist kaid. Anname juba otsad, kui kuskilt ilmuvad joostes automaatidega ja väga tigedad turvamehed ning käsivad meil p… kerida ning ruttu! Seletavad midagi teemal, et see on erakai ja siia pole lubatud teistel silduda. Hakkame ringi vaatama ning näeme kai taga kõrget tara. Kui eemale sõidame, siis näeme, et tara taga lösutab suur suvila. Mingi kohaliku bossi elamu? Aga miks automaaturid? Ei usu hästi, et kohalik boss nii tähtis mees on… Kohalike käest hiljem uurides selgub, et nemad ka täpselt ei tea, keda seal valvatakse. Versioonid on kõigil erinevad – alates „Hollandi saatkonnast“ kuni „riigi nr 4 isik“. Meile meeldib kõige rohkem see nr 4 variant. Asume elavalt arutama, et kes võiks olla Venemaal mees nr 4. Versioone on palju. Proovime veel mitmes kohas silduda, aga kõikjalt aetakse meid ära. Lõpuks sõidame teisele poole jõge ning leiame sealt vana praamikai, kuhu ka ennast kinni seome. Kedagi ei huvita, et me seal seisame. Raha keegi küsima ei tule. Positiivne on see, et kohe kõrval asuvad kaks poodi. Poed müüvad mõlemad sama kaupa ja samade hindadega. Ainsad erinevused on selles, et üks pood on lillat värvi ja teine kollane ning et lilla pood peab lõunavaheaega ning on pühapäeval suletud, aga kollane töötab kogu aeg. Hea uudis on see, et saame siit kütust osta. Voznessenje laiub nimelt Sviri jõe mõlemal kaldal ning nende vahel liigub jõepraam. Diislit saamegi osta selle praami lahkelt kaptenilt. Mulle meeldib posti külge naelutatud praami sõiduaegade tabel, kus on kirjas, et eraviisiliste ülesõitude hind on „kokkuleppeline“, aga sulgudesse on kohe järgi pandud 10 000 rubla (250 eurot). Et oleks selge, mis hinna peale tuleb kokku leppida. Kohutavalt kahju on sellest, et Voznessenjes jääme ilma oma kokast, kes otsustab peale üht ebameeldivat vahejuhtumit tagasi Eestisse sõita. Tema toite meenutame kuni reisi lõpuni.

2. juuli

Sõidame välja Onega järvele. Esimest korda jõuab Eesti lipp Eesti laeval sellele Euroopa suuruselt teisele järvele! Vähemalt meie teada. Esialgu võtame suuna Besov Nos´i nimelisele neemele Onega idakaldal. See on kuulus koht petroglüüfide tõttu, mida on käinud oma kunagistel retkedel uurimas ka president Lennart Meri. Onegal saame korraks ka veidi kõvemat tuult. Veidral moel tekib tugev tuul sõrmenipsu kiirusel, kuid õnneks ka vaibub sama järsku peale tunnist puhumist. Tuul aga ei heiduta meid juba varem paika pandud plaanide kohaselt avamast Onegale jõudes rootslaste rahvusroogade hulka kuuluvat surströmmingu ehk mädandatud heeringa konservi. Edasist kirjeldab Reigo: „Neile, kes sellisest roast varem kuulnud pole võib öelda, et tegemist on ühe jälgima võimaliku lõhnaga toiduainega. Kuigi roog avati laeva tekil tugeva tuule saatel vett täis ämbris, ajas selle lõhn öökima isegi laevas viibiva rannarootslasest reederi (Alari-J.P.) Meie laeva vööris asub vaevu neljaruutmeetrine magamiskamber, kus ööbivad korraga 6 suurt ja viimase kahe nädala jooksul vaid korra end pesnud meest. Taolises olukorras olnud teavad aimata seal valitseva lõhnabuketi sisu. Surströmmingu avamise hetkel olid selle magamiskambri suletud uste taga vaid kaks meest, kellest Västrik hakkas teadmata heeringakarbi avamisest koheselt enda kaaslast süüdistama kehagaaside rohkes väljutamises. Ning isegi selle seigaga võib edasi anda vaid osa avatud roa lõhnast. Maitse tema lõhnast palju ei erinenud. Järgmisel päeval kasvas meeskonna hulgas drastiliselt kõhulahtisuse all kannatavate hulk. Tänaseks (ehk kaks päeva hiljem) on rohke tuulutamise tulemusega saanud laevaruumid üsna roiskumishaisu vabaks.“ Ülesõit Besov Nosile kestab terve päeva, mille sisustame peale mädanenud heeringa maitsmise peamiselt tekil päevitamisega ja muu mehise tegevusega. Silduda Besov Nosi juures ei saa, sest seal pole mingit asustust. Jääme väikesesse lahesoppi ankrusse. Onega järve vee kohta öeldakse, et see on oluliselt puhtam Laadoga omast ning mõnede väitel puhtam isegi Baikali veest. Ometi ei leidu meie seast kedagi, kes oleks nõus vett jooma otse Onegast.

3. juuli

Päeva esimese poole sisustab tutvumine kuulsate petroglüüfidega. Selleks tuleb kõige pealt kummipaadiga maale saada ning seejärel mööda kaljust randa üks 500 meetrit turnida ja hüpata. Ja seal need siis mahajäetud tuletorni jalamile kividele ongi kraabitud. Väidetavalt 5000 aastat vanad. Petroglüüfe jätkub mööda rannakaljusid pikalt.

Kõige kuulsam on tantsiva kurat-mehikese kujutis (fotol), mille järgi ongi neem oma nime saanud. Venekeelne бес tähendab eesti keeles deemonit. Deemon on päris kõrge, üle kahe meetrine kujutis. Kujutist on kellegi kuri käsi „rikastanud“ õigeusu ristiga. Selge, et 5000 aastat tagasi polnud mingit õigeusku olemas. Hiljem uurime asja ning tuleb välja, et väidetavalt on selle risti kraapinud kivisse vene õigeusu preestrid mitusada aastat tagasi. Neoliitikumi ajastust pärit kujutisi on neemel üksjagu, aga veelgi rohkem on kaasaja kunsti – „Boriss oli siin!“, „Petrozavodski Peda 16. lend“ jne. Sümpaatne on muidugi näha, et noored kunstilembesed kohalikud jätkavad iidsete aegade traditsiooni, kuid kahjuks on nende ilumeel tuhandete aastatega teinud ilmset taandarengut. Meie saagiks neemelt on aga mõned kase- ja pomerantspuravikud. Korjame ankru üles ning jätkame kolamist Onegal. Järgmise peatuse teeme väiksel saarel, mis kannab Bolšoi Goletsi ehk siis ühe siinse suure kalaliigi nime. Saar asub üsna lähedal järve kaldast, mistõttu jõudsid ka siia kiviaja inimesed kaldakaljudele oma kunstimeelt välja elama. Kaljujoonised sel saarel avastati teadlaste jaoks aga alles hiljaaegu, sest pikka aega ei tahtnud keegi sellele saarele vabatahtlikult sattuda. Edasist seletab saarele põhjaliku tiiru peale teinud Indrek: „Nimelt tegutses sellel saarel üks esimesi kommunistliku Venemaa sunnitöölaagreid, mis oli teetähiseks hilisemale Gulagi arhipelaagi moodustanud laagrivõrgustikule. Laager alustas tegevust väidetavalt juba varastel kahekümnendatel ja põhitegevuseks laagriasukatel oli käsitsi kivimurrust eri suurustes kiviblokkide väljamurdmine ja tahumine. Saare suurust arvestades raske uskuda, kuid laagri parimatel aegadel olla seal olnud paar tuhat sunnitöölist. Laagri elukondlikust osast saare põhjaosas pole suurt midagi alles, peale paarikümne baraki tüüpi ehitise vaevu veel äratuntava aseme. Teine lugu on praktiliselt kogu saart hõlmava kivimurruga. Paarikümne meetri sügavused kivimurrud ja senini korralikult riita laotud kiviblokkide hunnikud on igal juhul muljet avaldavad. Kogu see kraam olla murtud lahti, töödeldud ja transporditud käsitsi, abiks vaid algeline käsiraudtee ja palkidest sadamakraana. Millal laager suleti, ei osanud keegi meile öelda. Tõsiasja, et süütuid inimesi suri selles sunnitöölaagris raske töö kätte ilmselt üksjagu, meenutab sel inimtühjal saarel värskelt püsti aetud tagasihoidlik puurist.“ Õhtuks jõuame kõige suuremasse Onega-äärsesse linna Petrozavodskisse, sel reisil järjekorras juba kolmandasse Peeter I asutatud linna.

4. juuli

Peatume Peski-nimelises jahtklubis, mis asub kohe linna sissesõidul Onega poolt. Ütleme nii, et kõik hädavajaliku saime sealt kätte, aga päris jahtklubi mõõtu seal veel välja ei anna. Seista seal siiski kannatab. Kuigi Petrozavodskis on mitu jahtklubi, valivad meie venelased Peski, sest selle omanik Andrei lubab meil tasuta seista, kui me reklaamime tema sadamat ka teistele. Seda me siis nüüd ka teeme ning täidame Andreile antud lubaduse. Internetis leiab sadama aadressilt www.port-peski.ru. Andrei Klementjevi kontaktid on: mobiil +7911 4033 033 ja lauatelefon +78142 5959 00. Kaid on ok, ei saa nuriseda, elekter jookseb ka kohe kaile. Vett peame ise tünnidega tooma jahtklubi köögist. Saame ka tasuta sauna ja duši all käia. Aga sellega on jälle nii, et milleks midagi loogiliselt teha, kui saab ka keeruliselt teha. Saun asub nimelt nö jahtklubi kõige tagaotsas, duši sauna juures pole, duši alla saamiseks tuleb kõndida läbi terve maja ning kõige lõpuks ka läbi köögi, kus klubi personal samal ajal lõunat sööb, ja alles siis saad duši alla. Dušše on kaks ning soojaveeboileri maht on 50 liitrit. Laevnikke aga kuskil 50, kes kõik tahavad pesta. Arvutage nüüd ise… Mis meid muidugi kõige rohkem rõõmustab on see, et Peskist saab sadamas kütust. Selleks on Andreil üks igavene vana ja roostetanud kütuseveok, mille ta tagurdab järvele võimalikult lähedale. Siis tuleb omakorda laevaga katsuda võimalikult kalda äärde sõita, et voolik laevani ulataks. Pool meetrit jääb meil sügavust isegi üle. Positiivne on veel see, et sadamas on tugev värvavavalve ning kõrvalised inimesed sisse ei pääse. Öine linnaseiklus sisaldab Venemaa linnades kohustuslikku sushirestorani (sest kõik ülejäänud kohad olid peale südaööd kinni) ja mõnede jaoks ka ööklubi, kus naise-tüdruku tantsulevõtmiseks tuleb kõigepealt kohalike kunnide käest luba küsida. Paljudele meist jätab sügava mulje kohalike tüdrukute kompleksivabadus – isegi väga lopsakate vormidega kantakse ülilühikesi seelikuid ning nabapluusi, kust Baruto-masti volt kogu oma ilus välja ripub. Öösel taksoga sadamasse sõites tabab kõiki meie ekipaaže sama üllatus – Peski jahisadama nime peale kukuvad kõik taksojuhid üksmeelselt linna teise otsa sõitma, meile kahjuks vastupidises suunas. Tuleb välja, et Petrozavodskis on linnaosa Peski, mis asubki meie sadamaga võrreldes linna teises otsas. Varem asus ka meie jahisadam seal ning sellest ka nimi, aga tänavu kolis sadam minema ning oma suures kavaluses jätsid omanikud sadamale alles sama nime. Nii ongi nüüd kõik segaduses, et kus see asub. See oleks sama nagu Pirita jahisadama omanikud otsustaksid kogu oma äri ümber kolida Lohusallu, aga jätaksid sadamale ikka nimeks Pirita sadam. Korraldame ka puulaevaseltsi Vikan esimese ametliku külaskäigu sel reisil. Kohe Peski sadama kõrval tegutseb puulaevade tehas Varjag, mis on vähemasti Loode-Venemaal kõige suurem omataoline. Meid võtab vastu ja korraldab ekskursiooni direktor Pavel Martjukov. Parajasti on neil käsis suur ja vastutusrikas tellimus – nad ehitavad nimelt Venemaa laevastiku esimese liinilaeva, 58 kahuriga purjeka „Goto Praedestinatio“ koopiat (päris täpseks ei saa seda pidada, tunnistavad ehitajad ka ise). Sellest saab laev-muusuem Venemaa laevastiku hällis Voronežis, kus laev valmis 1700. aastal Peeter I jooniste järgi. See on tõsine riiklik tellimus, kogu see laev-muuseumi projekt pidi kokku maksma 100 miljonit rubla (2,5 miljonit eurot). Meile tundub see „Goto“ veidi feik, aga peaasi, et nad ise rõõmsad on. Tublid tegijad on nad igatahes, mida tõestab info ka nende koduleheküljel - http://varyag.onego.ru/. Pealelõunal teevad Varjagi ehitajad vastuvisiidi Runbjarni pardale ning uurivad laeva ehitamist väga üksikasjalikult – Juss ja Käke seletavad neile tunde! Ahjaa, trollipilet maksab Karjala pealinnas 12 rubla ehk 30 eurosenti ning trollid teevad vajadusel nõudepeatusi! Pealelõunal asume uuesti teele – sihiks on kuulus Kiži saar. Jõuame Kižile üksjagu enne teisi. Paneme ennast keskuses suvalise kai külge kinni, enne hommikut nagunii keegi midagi ütlema ei tule. Kuna kell on juba üheksa õhtul, siis saarele meid ei lasta – võõrastele on saarele minek just alates sellest kellaajast keelatud. Ega täna ei viitsikski. Õnneks peavad kohalikud suveniirimüüjad oma platsil väikest olengut. Liitume nendega. Üks neist, Daša, on Maardust pärit ja tema vanaema elavat siiani Mustamäel. Daša on üks neist noortest naistest, kelle nägemine ajaks flaami kuulsal maalikunstnikul Rubensil kindla peale une ära, isegi hauas. Saame teada, et kohalikke päriselanikke elab Kižil vaid mõni üksik, ja needki vanamemmed, aga ümbruskaudsetel saartel elab neid rohkem. Seal olevat rahulikum ja ei pea UNESCO kaitse all oleva Kiži saarte reeglitega arvestama. Ajutisi elanikke on aga Kižil üksjagu ning kõik nad on seotud turistide teenindamisega. Meilt uuritakse, et ega me saarele sõites laipu ei näinud. Teeme ????-näod. Naised siis seletavad, et mõned päevad tagasi olid uppunud neli noort meest, kes olid Kiži saarelt tormiga sõitnud oma kipaka paadiga Petrozavodskisse diskole. Kõigil jäid maha väiksed lapsed või siis rasedad pruudid. Selline tavaline Vene lugu.

5. juuli

Tänane päev on pühendet Kižiga tutvumisele. Kiži saar on tänu oma pogostile nii kuulus, et raske on midagi lühidalt kirjutada. Kes pole Kižist midagi kuulnud, siis kiigaku saar-muusuemi ametlikku kodulehekülge http://kizhi.karelia.ru/index_en.html.

Huvitav on ehk see, et peakiriku – Preobraženski kiriku - ehitamise juubeliks 2014. aastaks kavatsetakse see põhjalikult restaureerida ning seetõttu on peakirik praegu õhku tõstetud. Maast nii umbes meetri võrra. Ning üks kuulus haavapuust kuppel on maha võetud, kuna see ähvardas juba alla kukkuda. Kokku on peakirikul, selle kõrval asuval väiksemal kirikul ja kellatornil (kokku moodustavadki need pogosti) sümboolne arv 33 unikaalset kuplit. (praegu siis ühe võrra vähem.) Nende silueti tunneb vist igaüks - kes seda korra näinud - une pealt ära.

Vägeva mulje jätab meile kohe pogosti kõrval asuv autentne karjala maja (fotol) , mis toodi siia mõned aastad tagasi ühelt lähedal asuvalt saarelt. Kui tohutu see on! Maja katuse alla pidi mahtuma kõik – peale perele vajalike ruumide ka loomad ning ka paadid ja muu eluks vajalik instrumentaarium. Samas kõrval seisab väidetavalt Loode-Venemaa kõige vanem säilinud puukirik - 14. sajandist. See kirik on ka mujalt Kižile toodud. Väike soovitus neile, kes saarele satuvad ja tahavad veidi kokku hoida. Välismaalastele maksab saare külastamise pilet 650 rubla (16 eurot), aga kohalikele 150 rubla (4 eurot). Sestap küsige piletit nii selges vene keeles kui oskate. (Sama soovitus kehtib kõikjal Venemaa muuseumites!) Aga saab ka täitsa ilma piletiraha maksmata – selleks tuleb kindlal sammul ja pilgul minna mööda kohalikele mõeldud teerada kohe suveniirikioskidest vasakut kätt. Muidugi on alati võimalus, et seda teerada valvav miilits märkab teid ja saab aru, et te pole kohalik. Aga vangi ta teid selle eest ei pane, nii et võib julgelt proovida. Turiste käib Kižil ikka metsikult. Suvel vuristavad Nõukogude-aegsed Raketad ja Komeetad (kaua need veel sõidavad?) iga natukese aja tagant Petrozavodskist kohale ning purskavad sadakond inimest maha. Kai on Kižil korralik, aga elektrit, vett ega kütust ei maksa sealt loota.

6. juuli

Jäänud on Onega ületamise viimane etapp – saarestike vahelt välja ning meid ootab Belomorkanal! Onega põhjaosa saarestik on päris äge. (Onegal on üldse üle 1600 saare!) Kui oleks vaid sildumiskohtasid, siis võiks siin päris pikalt sõita. Aga see pole vaid Onega saarestiku viga, sildumiskohti on napilt üldse kõikjal, kust me läbi sõidame. Enne Belomorkanalile jõudmist saab veel palju nalja kohalike kalameestega. Viimased hakkavad meile käima kala pakkumas oma metallpaatidega. See pole üldse ohutu tegevus, sest tõusnud on ka tuul, mis omakorda on tekitanud sellise terava ja tiheda laine, mida meie meredel ei kohta. Üks seltskond purjus kalamehi on nõnda hoos, et meile lähenedes vuristavad oma pisikese mootorpaadiga kõmaki vastu meie parrast. Runbjarn peab selle obaduse õnneks kenasti vastu, aga pikutama läinud kapteni äratab igatahes üles. Süüdlased viskavad meile väikse kotitäie ahvenaid, särge ning isegi ühe haugi ning raha ei taha. Ainuke, mida nad tahavad, et me nendega viinapudelit kokku lööksime. See jääb aga laine tõttu ära, sest võimatu on neid nii lähedale lasta, et saaksime kokku lüüa. Lõpuks nad vihastuvad, karjuvad midagi eestlaste kohta ja sõidavad minema. Teise kalameeste seltskonnaga teeme vahetust – nemad kala, meie pudeli viina vastu. Nüüd on meil uhhaaks lõpuks kala olemas. Tuul ikka suht kõva, aga järve põhjaotsas kalamehi ikka jagub. Osad sõidavad oma kipakate metallpaatidega nõnda kummaliselt, et päris kained nad küll olla ei saa.

7.-8. juuli

Sõidame Belomorkanali ühe jutiga läbi. Kulub selleks 40 tundi. Üksi sõites oleks Runbjarniga kindlasti kiiremini saanud, aga pidime vedama veel sama venelaste purjekat, mida Neevalgi. Muidu nad poleks oma nõrga mootoriga suutnud lüüside vahel ülejäänutega sama tempot hoida. Kurikuulsa Belomorkanali läbimine on kahtlemata meie ekspeditsiooni tipphetk. Tegemist on ju Stalini ühe esimese katsetusega GULag-i vangilaagrites piinavates tingimustes hoitud „rahvavaenlaste“ sunnitöö ulatuslikul kasutamisel, mida varjati sellise toreda eufemismiga nagu „kommunistlik löökehitus“. Väga võikana kõlab täna, et siiani ei tea päriselt täpselt keegi, kui palju vange ikkagi hukkus 1931-1933. aastani kestnud kanali ehitusel. Ametlikult on kõikjal kirjas, et hukkus 50-200 000 vangi ehk siis 150 000 inimest siia-sinna! Kujutage vaid ette, seda on kõigest poole võrra rohkem kui Tartus elanikke! Siia-sinna inimesed, mis neist lugeda… (Vahemärkus: minu jaoks pehmelt öeldes kummaline, aga kui tänavu oktoobris avati Moskvas Gorki pargis Abramovitši elukaaslase Darja Žukova tuntud kunstikeskuse Garage uus paviljon, siis külalistele pakkusid teed noored, kes olid riietatud Belomorkanali ehitajate roobadesse…)
Veidi fotosid kanali äärest:

Stalini-aegse Nõukogude Liidu jaoks oli Belomorkanal kindlasti strateegilise tähtsusega objekt, aga tänaseks on kanal oma tähtsuse minetanud. Tegemist on üsna inimtühja kandiga, kus enamus elutegevusest on koondunud lüüside ümbrusse. Laevaliiklus, peamiselt kaubavedu, on kanalis üsna loid. Suuremaid kaubalaevu kohtame väga harva. Aga ka nende jaoks on vaja kogu lüüside süsteemi töös hoida! Lüüsisüsteem ise on muidugi unikaalne ning annab aimu, miks vange suri massiliselt. Esimese seitsme lüüsiga tõuseme üle 70 meetri ning seejärel 12 lüüsiga laskume ligi 105 meetrit Valge mere tasemele. Vangid kaevasid ja raiusid lüüsid ning kanalid üsna algeliste töövahenditega kohati otse kaljuse pinna sisse. Kaevatud-raiutud kanalit ennast on 230 kilomeetri pikkusest Belomorkanalist tegelikult vaid ligi 40 kilomeetrit. Ülejäänud on järved, mis on omavahel kanalitega siis ühendatud. Need 40 kilomeetrit kanalit on võrdlemisi kitsad, kohati on kanali laius ehk paarkümmend meetrit. Keskmine sügavus on viis meetrit. Sõidame läbi kohtadest, kus kanal asub kõrgemal kui ümbritsev kaldapealne mets. Nagu oleks sõitnud tohutus vannis, millest üle serva sõites oleks laevaga sõna otseses mõttes metsa kukkunud. Lüüsid on kõik ühesugused, viie meetri kõrgused. Enamasti on lüüsid kahekambrilised, nii et siis tõuseme või langeme kümme meetrit. Alguses, nn Povenetsi trepis tulevad lüüsid mõnesaaja meetrise kuni kilomeetrise vahega, sõidame ikka mitu tundi lüüsidega üles. Lüüsides seisavad igal pool relvastatud valvurid, kelleks tihti on naised. Aga ega naised lahkemad pole – laevalt mahaminek on lüüsides rangelt keelatud. Samuti on keelatud pildistamine, aga mitte igas lüüsis ei jälgita seda rangelt. Oma fotod saame kõik ära tehtud. Meil on pildistamine keelatud, aga meie Ruhnu Karu pildistatakse selle-eest küll massiliselt. Hakka või raha võtma. Selline tunne, et jutt meie laevast liigub müüda lüüse edasi, sest on arusaadav, et kohalikud inimesed on tulnud spetsiaalselt lüüsidesse meie läbisõitu vaatama. Mõnes lüüsis pakutakse ka kala müüa. Ostame 200 rubla (5 eurot) eest ühelt naiselt suure haugi. Kui naine kala toob, siis selgub, et see on külmutatud, aga müüja kinnitab, et alles paar päeva tagasi samast kanalist püütud. Pole enam aega kaubelda, kohe avatakse lüüsi väravad, võtame kala ära. Moblaleviga on siinkandis kehvad lood. Juba Onega põhjaosas kadus levi pidevalt ära, kanalis on aga pidevalt leviauk. Iseenesest loogiline – kui siin pole erilist asustust, siis milleks levigi. Igavleme, ka kala ei võta endiselt. 8. juuli õhtu Jõuame Belomorskisse, kus leiame lõpuks enam-vähem normaalse kai, kuhu saame end kinni panna. Valgest merest lahutab meid veel vaid üks lüüs. Õigemini ei seisa me päris Belomorskis, vaid selle „eeslinnas“ nimega Vodnõi. No on see alles pommiauk. Hirmutan kaaslasi, et kui elate oma praeguse elu halvasti, siis karistuseks sünnite järgmises elus siin. „Ne dai boh…“ on kiire vastus. No mitte miski, ei teed ega hooned, pole siin remonti näinud peale Nõukogude aja lõppu ning ka Nõukogude aja lõpp polnud siin ilmselt väga resultatiivne ses suhtes. Kohalikud väidavad, et läbi asula viiv tee oli kunagi asfalteeritud. Võib olla, täna on see igatahes porimülgas. Kai on ilmselt mitte kellegi oma, sest tasu keegi küsima ei tule. Kütuse järgi käime taksoga Belomorskis, mis asub umbes 6-7 kilomeetrit edasi. Kuna teed on nii lagunenud, siis sõidab seda maad oma 15 minutit. Avastame, et Runbjarnist lekib jälle diislit mingil põhjusel. Laeva ümber on korralik kütuselaik. Aga selle vastu on vahend - kütame vette pool pudelit Fairy´t ja laik kaob sekunditega! Ega seal Vodnõis muttigi teha pole. Kaupleme kohalikega ja saame vähemalt saunas käia. Saun asub asula servas kuskil võsas laguneva kunagise suurlauda kõrvalhoones, aga ajab asja ära. Omanik ütleb, et kui veab, siis võib vahest otse saunast karu lasta. Sauna kütja räägib aga, et pole veel kuulnud, et karu asulasse oleks tulnud.

9. juuli

Alustame viimast, inimsoole väikest, aga meile suurt hüpet: veel üks lüüs ning siis avaneb meie ees Valge meri ning ootab Solovetsi saarestik. Enne veel tuleb läbida Belomorski trööstitu kaldapealne, mis on täis igat masti lagunevaid hooneid. Selline mulje jääb, et korras hooneid siinmail ei leidugi. Valge meri võtab meid vastu väga rahulikult ja väga ilusa ilmaga. Nagu ei lähenekski põhjapolaarjoonele. Hakkame huviga otsima merelt sõbralike valgeid vaalalisi beluhhasid, keda peaks Solovetside ümbruses üksjagu elama. Mäletan neid Moskva loomaaiast, kus nad annavad vägevaid etendusi. Nad on väga hästi dresseeritavad, mõnede väitel paremini isegi kui delfiinid. Aga ei vea meil mereelukatega sel reisil, ei näe me neid ei sinna- ega tagasisõidul. Pärast kuuleme Solovetsidel, et nende suur eluala asub saarestikust mitte kaugel, aga meil pole kahjuks aega sinna tiirutama minna. Neli-viis tundi Belomorskist sõita, sellest osa aega purjede all, ja olemegi Solovetsidel. Täitsa viisakas kai, kuhu käivad ka reisilaevad Belomorskist ja Kem´ist. Peamiselt Kem´ist. Jõuame kohale õhtul, kuid teeme kiiresti esimese tiiru saarele. Kloostrisse enam ei pääse ja üldse on kõik kohad kinni. Õnneks on kloostri lähedal lahti rattalaenutus. Ja seal saan ma üllatuse osaliseks: astume sisse ja noored kutid pakuvad meile praepannitäie rannakarpe (mussels). Ütlevad, et just tegid, et proovigu me nii palju kui tahame. Olen hämmingus! Selline hää kraam ja nemad pakuvad meile seda niisama! Tuleb välja, et Solovetside kaldaäär on rannakarpe täis. Mine ämbriga ja korja. Kohalikud ei tule selle pealegi, et neid turistidele müüa. Soovitan neil sellele mõelda. Eks näis, kas tuleval aastal on siis äri lahti. Antagu mulle teada, kes järgmistel suvedel Solovetsidele satub. Kutid ütlevad, et teevad rannakarpe väga lihtsalt. Viskavad lihtsalt pannile, kuumusest lähevad karbid ise lahti ning soolane merevesi voolab karpide seest välja. See ongi kogu maitsestamine. Ja maitseb väga hästi. Kutid ütlevad, et mõned lisavad kuumutades pannile sortsu viina. Sööme ja kiunume mõnust. Ootamatu sissejuhatus kloostrisaarele. 1000 rubla (25 euro) eest on kutid kohe nõus palkama kohaliku, kes toob meile ämbri rannakarpe. Selge, et soolasin hinnaga kõvasti üle, ämbri saaks ilmselt ka 500 rublaga ning see oleks ka kõva hind. Õnneks ei leia rattarentijad kohe ühtegi innukat kohalikku.

10. juuli

Ekskursioonipäev. Tegemist on jällegi nii kuulsa kohaga, et mul pole mõtet ümber jutustada, mis saarel kõik näha saab. (Kes saarest ja kloostrist taha lähemalt teada, siis siin on nende ametlikud saidid – saare enda kohta http://www.solovky.ru/ ja kloostri kohta http://solovki-monastyr.ru/ ) Klooster on igatahes väga võimas dominant peasaarel – vägevad müürid ja veel vägevamad tornid nagu oleks tegemist iidse kindlusega. Eks ta oligi vanasti klooster-kindlus, isegi brittide eskaader ei suutnud 18. sajandil kloostrit vallutada. Lenin laskis loomulikult kuulsa kloostri asukad laiali (õigemini hauda) peksta ja 1923 asutati siia hoopis Nõukogude riigi üks esimesi poliitvangide laagreid. Kloostri tegevus taastati 1990. aastal ja sellest ajast on see olnud Venemaa Põhjala ilmselt kõige külastatum turismiobjekt. Kuna meie meeskonnas on Lembit, kes käis esimest korda Solovetsidel 30 aastat tagasi kaugel Nõukogude ajal, siis las tema meenutab ja võrdleb: „Pea 30 aastat tagasi koos isaga Solovetside kloostris käies oli raske tema juttu uskuda, et seal kunagi on mungad elanud ning nautinud rahu ja vaikust. Pigem tundus see koht rohkem vangilaagri moodi ja isa moskvalasest sõbra jutud GULagi vangilaagrist ja piinatatud vangidest tõid rohkem elavaid pilte silme ette. Seekordne mulje on täpselt vastupidine. Täna on kloostri kivimürakates müüride vahel pigem puhas, helge ja õitsev oaas. Kontrast ümbritsevate mudaste ja auklike tänavate ja lagunenud külamajadega on suur. Nagu enamik Venemaa kloostreid ja kirikuid, nii ka see on läbinud põhjaliku restaureerimise kuuri ja see jätkub, tellinguid oli näha veel mitmel pool. Venemaa valitsejad teavad, kuidas inimestele meelejärgi olla ilma lõputute teeaukude parandamise vaevata.“ Kohalike elu paistab tegelikult olevat üksjagu parem kui Belomorkanali ja Belomorski kandis. Eks turistide pealt saab ka kenasti teenida. Aga ka teed ja majad paistavad parema korras. Võimalike matkamarsruute on palju ning reisijuhi teenuse pakkujaid samuti. Metsik turism, et lähed kuhu tahad ja paned muudkui telgi üles, ei ole siin lubatud. Nagu Valaamidel on palju turiste Soomest. Saarel on mitu hotelli-laadset asutust ka ning paar restoranigi. Aga lõbustuskohtadest soovitan sööklat-baari Kajutkompanija kohe teisel pool kloostrit. Tänaseks õhtuks vallutab selle koha igatahes Runbjarni meeskond. Pärast kõrtsi sulgemist peame vägeva lahkumispeo Franz Josephile ja Arhangelskisse edasi sõitvate jahtide meeskondadega, sest meie asume homme tagasiteele.

11. juuli

Tänase päeva hommikupoolikust räägib Lembit: „Kauni giidi Sašaga varahommikul kella seitsmeks kokkulepitud kohtumisele, et minna jumalateenistust vaatama, läksin üksi, sest õhtune lahkumispidu regatil osalejatega oli alles paar tundi tagasi lõppenud ja minu veenmisvõimed meeskonnaliikmetele mõjumiseks liiga nõrgad. Jalutuskäik läbi vaikse ja varahommikuse saareküla oli tõeliselt ilus. Kahjuks oli ka Saša uni liiga magus ja nii juhtus, et ma seisin üksinda kloostri peaväravas ja vaatasin jumalateenistusel ruttavaid kohalikke küla- ja kloostrielanikke. Pisut kõhe tundus nendega üksi liituda. Minust mitu korda mööda käinud mungarüüs noor mees, peatus ja uuris, et kas saab mind aidata. Kuuldes, et olen kaugelt Eestist ja ootan giidi, kes vist ei tulegi, kutsus kaasa ja näitas lahkelt kirikut ning üle ukse isegi munkade äsjaremonditud ja valgeid eluruume. Kiitis Putinit, kelle toetuseta klooster kindlasti nii korras ja ilus poleks. Kahetses, et tal ei ole vaba päev ja ei saa tulla Eestist kohale tulnud ajaloolist laeva vaatama.“ Munga asemel tulevad meile enne ärasõitu külla aga kohalike meistrimeeste seltskond, kes mitmendat aastat ehitab koopiat 17-meetrisest puupurjekast, millega tsaar Peeter I omal ajal saarel käis. Toetab neid selles üks intelligentne Moskva ärimees. Nemad olid vaimustatud meie laevast ja meie nende kohtamisest. Hingesugulased ikkagi! Nad peavad ka väikest muuseumi, mis on pühendatud kohaliku laevasõidu ajaloole. Nende pealikuks on tore mees nimega Aleksandr Lapenko ja nende ürituse kodulehekülje aadress on http://solovki.info/. Pealelõunat asume siis tagasiteele. Tagasiteele asumine on alati veidi kurb. Me väga ei olegi, sest teame, et päris pikk sõit on veel ees. Beluhhasid ei näe ka tagasisõidul. Peame iseseisvalt läbima esimese lüüsi Belomorskis. Võtame enne lüüsi nende dispetšeriga kontakti, nagu meid on õpetatud. Kõik läheb libedalt, ka lüüsimine. Õhtuks jääme peatuma tuttava betoonkai äärde Vodnõis. Peale meie seisab seal veel üks purjekas, kelle paar meeskonnaliiget tulevad meiega tutvust tegema. Selgub, et see on üks kuulus purjekas – Apostel Andrei, mis on ümber maailma purjetanud vist küll oma neljal erineval moel. Kõige kuulsamad on neist ümber Antarktika ja ümber Arktika sõidud. Nende kapten on kuulus Nikolai Litau. (Tema isiklik sait, kus on juttu ka jahist ning reisidest - http://litau.ru/). Jaht on neil üleni rauast ning mulle jääb sellega seoses meelde kurioosne detail, et ehitatud on see mitte kuskil laevatehases, vaid Tveri vagunitehases! Litau enda jooniste järgi. Päris õhtul peame ära potiviskamisvõistluse. Reeglid on lihtsad. Võtate tavalisem suurem poti, seote sellele otsa külge ja eesmärk on see parda taha ära uputada. Reegleid on kaks: poti peab viskama-heitma-tõukama vähemalt 2 meetri kaugusele pardast ning see peab üleni vee alla kaduma. Igal võistlejal on kolm katset. Kes kõige rohkem kordi poti ära uputab, ongi võitja. Pole üldse lihtne, proovige! Ligi kümnest võistlejast vaid kaks saavad sellega hakkama kahel korral. Võitja selgitame lisavooruga. Auhinnaks on meeskonna tunnustus ja lepapärg.

12. juuli

Jääme paariks päevaks Vodnõisse seisma, et joonde ajada kõik bürokraatia seoses meie tagasisõiduga. Kõigepealt peame minema kohaliku sadamakapteni juurde. Tema kontor peaks olema kohe selle õnnetus seisus kai lähedal. Mulle öeldakse, et tuleb otsida sinist maja. Lähme kapteniga koos. Mudase tänava alguses on kaks sinist maja. Valime selle järgi, et kumb on siledama väljanägemisega. Valime õigesti. Kõigepealt suunatakse dispetšeri juurde. Väikest kasvu, 50-ndates nässaka „vuntsi“ kõige silmatorkavam detail ripub tema ebamäärase tumepruuni pintsaku revääril – leninliku pioneeriorganisatsiooni märk! Täpselt selline nagu need märgid Nõukogude ajal olid. Oktoobrilapsemärk tema pintsakurevääril oleks muidugi hulka lahedam olnud. Täidame munsterrollid ja muud vajalikud sadamapaberid. Saame teada, et Belomorski raudteesild avatakse kaheks tunniks iga päeva pealelõunal, aga taotlus sealt läbisõiduks tuleb teha vähemalt päev ette. Dispetšer ütleb, et ta tegi meie eest taotluse juba eile ära. Ja saab veidi pahaseks, kui me teatme, et me ei tahagi täna kuhugi sõita. Lepime taga siiski ära, ja ütleme, et sõidame homme. Kõige lõpuks kirjutab ta meile välja arve Belomorkanali läbimiseks – 396 rubla ehk 10 eurot!! See teeb lüüsi kohta vaid 50 eurosenti, mis rõõmustab meid loomulikult väga, sest me kartsime kümneid kordi suuremat summat. Lõpetuseks tõmban taskust Vana Tallinna pudeli ja räägin midagi Eesti meresõitjate kommetest, aga „pioneer“ ei lase mind lõpetada ning käsib pudeli viia direktorile. Õige, subordinatsiooni eelkõige! Selgub, et direktor istub kõrvaltoas. Hetke pärast saab pudeli tema. Vastutasuks kauplen välja, et saame kasutada direktori toas asuvat faksi sidepidamiseks Volga-Baltiga. See tähendab: Volga-Balti basseinis veeteede juhtimisega tegelevale riiklikule asutusele. Vene keeles on sellel pikk nimi: Федеральное государственное учереждение "Волго-Балтийское государственное бассейновое управление водных путей и судоходство". Nemad juhivad kõike, mis toimub Neeva jõel, Laadogal, Sviri jõel, Onega järve lõunaosas ning edasi kuni Moskvani välja Volga-Balti on meil nimelt vaja juba praegu, rohkem kui nädal varem, saata taotlus Sviri jõe lüüside ja sildade läbimiseks + Neeva jõe sildade läbimiseks + Neevale lootsi tellimiseks. Helistan nende peadispetšerile Aleksei Sidorovile (Volga-Balti dispetšerite numbrid - +7812 494 8507 ja +7812 494 8543, fax +7812 315 7839), kes osutub väga lahkeks ning õpetab, kuidas ja mida kirjutada. Lepime kokku, et saadan talle faksi ning tema faksib mulle vastu Belomorski sadamakapteni numbrile arved, mis tuleb Sviri ja Neeva läbimiseks ära maksta. Kõik toimib seni õlitatult. Pealelõunaks on mul taotlus – käsikirjalises kirillitsas varesejalgadega tekst – valmis, see ära saadetud ning peagi saan Peterburist vastu kaks arvet. Ka need arved üllatavad meid väga meeldivalt: lootsi eest tuleb tasuda veidi alla 400 euro ning sildade-lüüside eest 25 eurot kopikatega. Mõned teenused on siiski ikka meeldivalt odavad Venemaal. Õnneks ei ole välismaa laevnikele kehtestatud erinevaid hindu venemaalastest. Tänu taevale, et välismaalasi laevadega Vene vetes nii vähe veel loksub – pole siiski välistatud, et tulevikus kehtestatakse neile kõrgemad tariifid. Selline komme üldiselt Venemaal on, et välismaalastelt võetakse teenuste eest kõrgemat hinda. Me saame odavalt, sest meil on üsna kõva eelis – meie kapten räägib vene keelt. Venemaa sisevetel kehtib ainult vene keel. Kui vene keelt keegi laeval normaalselt ei räägi, siis tuleb palgata keegi kohalik laevamees, kes siis asju ajaks ja läbirääkimisi peaks. Kuulu järgi palkasid kaks Poola jahti tagasisõiduks Arhangelskist Peterburi suhtlemiseks Volga-Balti ja lüüside dispetšeritega endale ühe venelasest kapteni ja maksid talle 100 dollarit päeva eest. Me hoidsime ikka kõvasti kokku! Õhtul toimub suurem jumalagajätt, sest enamus laevameeskonnast sõidab Belomorskist rongiga Peterburi kaudu koju tagasi. Uus täiendus tuleb aga alles teiselpool kanalit Povenetsis. See tähendab, et kogu kanali koos 18 järelejäänud lüüsiga peame me läbi sõitma kolmekesi: kapten ja kaks algajat meremeest. Oleme aga kuraasi täis. Oleme kindlad, et kui saime juba kohaliku bürokraatiaga hakkama, siis lüüsid kolmele on nagu kirss tordil. Õhtuks kaupleme ühelt külamehelt jälle sauna välja.

13. juuli

Kuigi kuupäev on kurjaennustav, läheb meil asjaajamine nagu eilegi üsna libedalt. Kõige tähtsam on ära maksta Volga-Balti saadetud arved, sest pankade lähedusse ei satu me enne Petrozavodskit. Kaupleme ühe kohaliku meile taksot tegema ja sõidame Belomorski keskusesse, kuhu on Vodnõist u kuus-seitse kilomeetrit. Sõidame kaua, sest teed on nii lagunenud. Nagu oleks pommirünnak hiljuti linna tabanud! No siin küll pole ühtegi teed parandatud eelmise sajandi 80-ndate keskpaigast peale. Kohati on küll lagunenud asfalti üritatud paigati ehitusel kasutatavate betoonplokkidega, aga need on viltu vajunud ning sõita on üsna halb. Pealegi on nupumehed-teeremontijad jätnud plokkide kinnitusaasad püsti turritama, mis lisab meie sõidule slaalomielemente. Meie autojuht ainult naerab küsimuse peale, kui tihti ta autol amorte vahetab. Väidab, et iga kahe kuu tagant… Remonditöökodade pidamine ja varuosade müük peab siin küll olema kuldne äri! Üks kohalik räägib meile hiljem ausa näoga, et kohalike farmerite seas pidi olema populaarne osta Kandalakšas (Põhja-Karjalas) asuvast ja Vene armeereformi käigus likvideerimisele minevast sõjaväeosast BTR-soomukeid. Sõjaväelased pidid neid müüma 150 000 rubla ehk veidi alla 4000 euro eest. Ilma relvastuseta. Nendega olevat siis hea kimada mööda kohalikke teid ning saavat ka põllutöid teha. Kahjuks jäi sahka vedav BTR meil küll nägemata. Belomorskis on meie eesmärk leida Sberpank. Juht viib meid kesklinna. Kesklinna järgi otsustades on siin küll hiljuti alles sõda lõppenud, siinsed inimesed hakkavad küll ilmselt ainult naerma Putini jutu peale põlvist tõusnud Venemaast… Pangas on järjekord, aga mitte sugugi hullult pikk. Kapten saab kiirelt raha vahetatud, mina seisan järjekorras, et Volga-Balti arved maksta. Umbes 45 minuti pärast olengi kassas. Enne arutame veel kapteniga, et kassiiril viskab vist küll juhtme välja, kui meie passe näeb. Aga ta ei tahagi meie passe! Vaatab arvet, loeb raha üle, annab veidi tagasi, trükib arve uuesti välja koos tasumise templiga ja ongi kõik. Jälle läks libedalt! Mis ei lähe aga libedalt, on meie soov leida sadamalinnas Belomorskis värsket kala. No ei müüda kuskil, kuhu sõidame. Vägisi tuleb Vladivostok meelde, kus oli sama jama. Ainult külmutatud või suitsetatud kala. Rõõmustan, kui näen ühes poes silti tursapelmeenidega, et saab vähemalt neidki proovida! Vara rõõmustasin, olid just otsa saanud. Võtame veel kanistritega 50 liitrit diislit kaasa, mis maksab ligi 3 rubla liitrist rohkem kui Peterburis ja on must nagu tint. Pealelõunat saame sadamakaptenilt loa välja sõita, sest raudteesild on üles tõstetud. Aidaa, Valge meri! Õhtuks teeme oma viis lüüsi nagu muiste kolmekesi ära. Ööseks seome end ühe lüüsi lähedal seisva ujuvkraana külge kinni. Selle sisemusest tuleb miski tont meid vaatama, küsime viisakalt hommikuni seismise luba ja saame selle. Hommikul jätame talle tänutäheks kraana kõrvale pudeli Vana Tallinnat.

14. juuli

Loksume rahulikult Belomorkanali pidi edasi. Vahepealsed järved on päris huvitavad oma sopilisusega. Ühel järvel imestame teist korda (esimest korda siiasõidul) keset vett seisva kõrge kivitorni üle. Et mis otstarve sellel küll võis olla? Näeb välja nagu miski vaatlustorn või muistne kaitsetorn… Üldiselt hakkame kanalist vaikselt ära tüdinema, sest vaadata pole nagu eriti midagi. Kõik lüüsid ja neid ümbritsevad külad on ühesugused. Laevu tuleb ka väga harva vastu. Päevas tuli keskmiselt vastu 2-3 laeva, peamiselt kaubalaevad. Purjekat kohtasime vaid ühte, samuti ühte lõbusõidukaatrit.

Kuna kanal on laevadest suht tühi, siis tunneme ennast nagu kanali kuningatena – enamus lüüsides oleme ainus laev. Mõelda vaid – tuhandeid tonne vett lastakse sisse ja välja ainult meie pärast. Ja maksab see 50 eurosenti…. Maailma odavaim veeteenus. Ööbime miski laguneva kai ääres ühe lüüsi läheduses. Keegi ei tule midagi küsima, hommikul on vaid üks kohalik naine – väidab veel et on Narvas sündinud – kõpsti kohal ja pakub meile 150 rubla (4 eurot) eest müüa igavesti suurt ja värskelt suitsutatud koha. Võtame ära. Järgmistele sõitjatele soovituseks – ööbimiskohti ehk siis lagunevaid kaisid ja muidu sildumiskohti otsige lüüside läheduses, seal neid ikka leidub. Midagi maksma ei pea, ainult lüüsi korrapidajat tuleks raadio teel hoiatada, kui jääte ööbima, et nad teie laeva otsima ei hakkaks.

15. juuli

Belomorkanal on teist korda läbitud! Meie kapten Käke on lihtsalt super (fotol väljume eelviimasest lüüsist). Katkise gaasitrossi ja kahe kuivamaarotiga tuli Runbjarniga läbi kanali nagu muiste. Ei mingeid probleeme. Jääme seisma Povenetsi, mis kohe peale kanali lõppu. Tegelikult loetakse Povenetsi Belomorkanali alguseks, aga meie tulime ju teiselt poolt. Peame siin peatuma, et mõned uued inimesed peale võtta. Nemad tulevad rongiga Medvežegorskisse, kust on veidi üle 20 km Povenetsi. Huvitav seik - nagu me viimase lüüsi tegemise järel Onegale jõuame ning teeme veidi aja pärast tagasipöörde Povenetsi peale (otse ei saa minna – madal on), küsitakse kohe raadio teel, et kuhu te nüüd lähete? Ütleme, et jääme ööseks Povenetsi kai äärde ja siis rahunetakse kohe maha. Aga järelikult jälgitakse, kuhu me läheme. Povenetsis ongi ainult üks normaalne kai. Tuleb välja, et see on eraomaniku käes rendil. Ja kohe kui randume, ilmub ka sulane välja ja nõuab maksmist. Omapärane tariif – laeva meeter maksab 8 rubla (20 eurosenti) tunnist. Kuna nagunii mingit kviitungit tal pole anda ja peremeest ka pole kohal, siis me teeme ümmarguse summa – 1000 rubla + veel sauna eest mõnisada rubla juurde. Saun on küll aus, isegi liiga vägev. Leiliruumis on võimatu olla normaalselt, kuumust näitab kraadiklaas seinal üle 120 kraadi. Ägiseme, aga kuidagi võtame leili.

16.-17. juuli

Käime veelkord läbi Kiži saarelt. Ja hästi teeme, sest saame tuttavaks saare ametliku kellamehe Igor Huttuneniga. Tema ülesandeks on igal hommikul ja pärastlõunal turistidele Kiži kellatorni kellade mängu demonstreerida. Ühel hommikul lubab ta ka meid üles kellatorni. Huttunen on Karjalas tuntud kirikukellade mängija, kes on andnud välja mitu CD-plaati ja õpetab välja õigeusu kiriku kellamehi. Internetist leiab tema mängu, soovitan kuulata! Teine highlight on hilisõhtune sildumine Vene eriolukordade ministeeriumi kohaliku üksuse (tuletõrjujad, kelle ainus ülesanne on valvata unikaalset Preobraženski kirikut ja selle ansamblit) kai ääres sini-must-valge lipuga + käimine nende saunas. Kui tuletõrjujate kai ääres saime suure sõjaga tasuta seista, siis Kiži keskuses kästi meid silduda kohalike poeomanike ujuvhotelli külge, mille eest maksime nende vanemale 500 rubla (12,5 eurot). Selle eest saime lihtsalt seista, mingeid teenuseid muidugi polnud neil pakkuda.

18. juuli

Kahjuks tõuseb Onegal tuul (15 meetrit sekundis) ning igaks petteks ei hakka me järvele kippuma, sest oleme kuulnud juba üksjagu tormise Onega järve ohtlikkusest. Belomorskis seisnud Apostel Andrei mehed rääkisid, et kuigi nad on korduvalt läbinud kõik maailma ookeanid, ei ole nad seni sattunud hullemasse tormi kui kolm aastat tagasi Onegal ning näitasid sellest ka fotosid. Täitsa uskumatu, et järvel võivad sellised lained tekkida! Seetõttu sõidame küll Kižilt välja, aga enne avajärvele jõudmist jääme seisma Sennaja Selo nimelisel väikesaarel. Proviant saab otsa, aga üks kohalik lahke mees viib meid oma mootorpaadiga 200 rubla eest (5 eurot) saare teise otsa poodi. Eluilmaski poleks selle peale tulnud, et majas, mis ta meile näitab, asub pood! Ime kombel on seal isegi müügil umbes pooled asjad neist, mida meil vaja. Äge on see, et sellised karjala elumajad, mida nägime Kižis kui muuseumieksponaate, seisavad siin veel täitsa edukalt püsti, kuigi sees ei paista kedagi elavat. Aga täitsa ilusad näevad veel välja, nikerdustega ja puha. Varsti lagunevad muidugi ära, kui just mõni teadlik inimene mõnda maja ära ei osta ja korda ei tee. Kohapeal tekib jõudsalt majutusturg. Kohalike käest pole probleemi saada kontakte, kus saaks vajaduse korral maalilisel järvekaldal kenasti puhata. Runbjarni peatuskoha lähedal avastame järgmisest lahesopist vägevalt suure kaatri. Selge, et moskvalased.

19.-21. juuli

Kui tugev tuul Onegal üle läheb, jõuame kolme päevaga Laadogale. Kõigepealt sõidame Sennaja Selost Petrozavodskisse tankima. Jälle samasse Peski klubisse. Peremees peab oma sõna ja saame seal tasuta peatuda. Käime poes ja tangime Karu paagid täis ning paari tunni pärast sõidame edasi. Üritame pääseda Karjala vepsalaste „pealinna“ Seltoozerosse. Aga jääb ära, sest: 1) ei õnnestu leida korraliku kaid, 2) kalda ääres läheb väga kiiresti madalaks ning ei see isegi ranna ligi sõita. 19. juuli ööseks jõuame Sviri jõe algusesse Voznessenjesse. Meie külge panevad end kinni kolm piiterlaste veerandtonnist, kes sõidavad Onegale miskile regatile. Vennastume veidi, aga mõõdukalt. Hommikul avastame küla peal jalutades otse keset külatänavat sõjaaegse kuulipildujadzoti. Järgmine peatus on keset Sviri jälle Verhnii Mandrogis. Nagu juba öeldud, siis Sviril on peatuskohtadega kitsas ning erilisi valikuid pole. Pealegi peab arvestama sildade avamisaegadega. Mandrogi „turistidekülas“ pressime end õhtul kontvõõraks moskvalaste pulma eelpeole – ligi 50-aastane ärimees läheb teisele ringile ning naitub järgmisel päeval 23-aastase noorukese kaunitariga. Viime neile Vana Tallinnat. Vennastume pulmalistega. Mõned kirtsutavad eestlaste peale ning hakkavad rääkima venelaste tagakiusamisest Eestis. Pakume veel Vana Tallinnat, see silub meeleolu, aga mitte kõigil. Aga see jääb meie reisil ka ainsaks korraks, kus tuleb sellise suhtumisega tegemist teha. Mandrogist välja sõites öeldakse meile lähedal asuvalt raudteesillalt, et meie pärast ei hakata silda siiski üles tõstma, sest paberite järgi peaks meile 15-meetrisest kõrgusest piisama. Runbjarni masti kõrgus on 14,5 meetrit, aga meil on tipus ka mõned antennid. Saame kõva närvikõdi, sest algul paistab, et rammime mastiga silda, aga napilt-napilt pääseme ikka alt läbi. Aga seda vahet jäi küll ainult mõned sentimeetrid vist… Reisi kõige ohtlikum hetk ehk oligi see. Laadogat ei jõua me 21. juulil Mandrogist tulles ühe jutiga enam võtta ning ööseks valime peatuskohaks Novaja Ladoga jahtklubi – ainsa omataolise kogu Laadoga lõunarannikul enne Neevat. Nende kodukas on siin - http://ladoga-baza.ru/ Peale Krestovski Peterburis on Novaja Ladoga klubi raudselt kõige parem peatuskoht reisil. Kõik on olemas: vesi voolikust, elekter, väga korralik ujuv tankla, restoran. Ainuke imestust tekitav asjaolu on nende hinnapoliitika. Nimelt tuleb maksta kalendripäeva eest 1200 rubla (30 eurot). See tähendab, et näiteks kui annad laevaga nende juures otsad kell 11 õhtul ja sõidad edasi järgmisel hommikul kell 7, siis pead maksma kahe päeva eest! Nõnda peame ka meie maksma kahe päeva eest, sest saabume kell 10 õhtul. Pärast tuleb välja, et sadama omanik on suur Eesti sõber. Tunnistab ise, et on ostnud endale Hiiumale majakese, kus käib närve puhkamas.

22. juuli

Teeme kultuuripäeva: külastame Venemaa riikluse hälli Staraja Ladogat. Venemaa riikluse alguse kohta on mitu erinevat versiooni. Praegu Venemaal leviva ametliku versiooni järgi sai see alguse just Staraja Ladogast 862. aastal ehk siis tänavu tähistatakse selle 1150. juubelit. Esimest korda tähistati Staraja Ladoga kui Venemaa riigi algust 1862. aastal tsaar Aleksandr II ajal. Siis lasi tsaar seks puhuks Velikii Novgorodi ka vägeva samba püsti ajada. 9. sajandil kuulus Staraja Ladoga Velikii Novgorodi alla ning siia kutsuti Skandinaaviast valitsema varjaag Rjurik. Rjuriku ajal algas idaslaavlaste maade ühendamine ühe riigi alla ning Rjurikust sai alguse vürstidünastia, mis valitses tulevast Venemaad 16. sajandi lõpuni. Selge, et ametlik ajalugu on peenike asi ning allutatud tihti poliitikale. Aga antud juhul on asja iroonia selles, et paljude Vene ajaloolaste arvates eksisteeris Vene riik kui poliitiline moodustis juba varem. Aga nagu kirjutas sügisel ajakiri Ogonjok, siis Vene riikluse tekkimine on üks paras ajalooline detektiiv. Staraja Ladogas seisab praegu ka püsti üks taastatud kindlus, aga loomulikult pole see Rjuriku-aegne. Selle vanemad osad on 15-16. sajandist, aga enamus kindlusest on tublisti hilisem ja niivõrd-kuivõrd restaureeritud. Ausalt öeldes jätab kindlus suht kesise mulje. Venemaa riikluse ametlikku hälli võiks uhkemalt presenteerida. Õhtul anname otsad ja võtame suuna Schlisselburgi, kuhu jõuame öösel. Jääme ööseks sama kai äärde, kus seisime ka reisi alustades. Ring on sulgunud.

23. juuli

Passime niisama terve päeva Schlisselburgis. Jõudsime Neevasse liiga vara, meil on loots tellitud alles järgmiseks ööks. Veendume veelkord, et peale nime pole linnal suurt millegagi uhkustada. Kamtšatka-fänn Aram kostitab meid nagu kauaoodatud sugulasi oma kohvikus Pritšal.

24. juuli

Sõidame mööda Neevat Peterburi poole. Imetleme jõeäärseid villasid. Tabasalu Lollideküla on nende villadega võrreldes igav koht. Loots tuleb pardale kell üks öösel. Lepime Volga-Balti dispetšeriga kokku, et ootame teda enne linna Lesoparki-nimelises kohas ühe mahajäetud kai ääres. Kohalikud mehed püüavad seal kala ning keegi ei liiguta kulmugi, kui nende jaoks üks imelik purjekas sinna seisma jääb. Saame päris mitmega tuttavaks. Üldiselt on mehed kidakeelsed, aga üks soostub meile rääkima kohalikest villadest. Meie kailt paistab üks grupp villasid: üks suurem ja selle sabas rida väiksemaid. Kalamehe jutu järgi kuulub suurem villa ühele miilitsa(politsei)kindralile ja väiksemad tema alluvatele. Kunagi on meie peatuskoha kõrval seisnud suurejooneline gruusia restoran, aga nüüd on sellest ainult varemed alles jäänud. Uurin kalameestelt, et mis värk, et kas peale sõda või? Nad raputavad pead. Väidavad, et konkurendid: restoran läks üks hetk lihtsalt mitmest kohast korraga põlema ja mutt. Loots tuuakse puksiiriga meile kellapealt pardale. Saame taas vägeva elamuse Neevalt öist Peterburi vaadates. Öö on aga täna palju mustem ja pikem kui minnes, kuid sellevõrra paistab tuledesära jällegi ägedamalt.

25. juuli

Vastu hommikut anname otsad juba tuttavas Krestovski jahtklubis. Leppisime juba minnes kokku, et nad meile kohta hoiaksid. Saame seisma täpselt samale kohale kui tulles. Päeva veedame logeldes. Meeleolukaim hetk on Eesti peakonsulaadi inimeste külaskäik Runbjarnile. Väga toredad inimesed! Samal ajal kui Eesti diplomaadid laeva uudistavad, lõbustab üks kohalike seltskond end jahtklubi kõrval jõel skuutritega sõitmisega. Üks uljas noor isa võtab skuutriga kihutama kaasa oma silma järgi kahe-kolme aastase tütre. Vesti pole kummalgi seljas. Isa juhib ühe käega skuutrit ja teisega hoiab tütart süles… Jõuavad õnneks ilusti kaldale. Õhtul anname otsad ja hakkame koju sõitma. Enne veel aga venelaste piiri- ja tollikontroll. Taas läheb peaaegu sama libedalt kui tulles. Ainult ootame peame veidi kauem, passime koos kapteniga oma poolteisttundi kuskil piirikate klassiruumis. Arvame juba, et meid on unustatud, aga õnneks ei. Ainus erinevus eelmise korraga on see, et seekord tuleb ikkagi üks nooruke piirivalvur meiega kaasa ning vaatab laevas kõik näod üle. Klapib. Võime hakata kodu poole sõitma! Öö on ilus, imetleme jälle Kroonlinna pimeduses.

26. juuli

Teeme päeval peatuse esimesel Eesti Vabariigi saarel – Vaindlool. Ma käin lõpuks esimest korda selle reisi jooksul ujumas. Suur aitäh meie piirivalvuritele värske soolasiiaga kostitamise eest! Õhtul jõuame Verki. „Tõmmake Vene lipp ikka maha, te olete juba Eestis,“ hüütakse ühelt jahilt meile inglise keeles umbes minut enne kai äärde jõudmist. Jõuame napilt enne otsade andmist Vene trikoloori alla tõmmata… Toimub meeleolukas kodumaa pinnale astumine.