Eesti mõisavalitsejad Venemaal – kahe Eesti farmeri lood ehk pollumajanduse voimalikkusest Venemaal

12. mai Päewalehe Ärilehe-lisas ilmus mul pikk lugu 39-aastasest Reimo Viismast (fotol piraka päevalillepeaga), kes juhib Venemaal nii suurt majandit, et kui ta tahab oma kõige kaugemale põllule minna, siis ta peaks justkui Tallinnast Viljandisse sõitma. Kuna Ärilehe lood lähevad online-versioonis üles teatud viivitusega, siis saab seda lugu koos lehes ilmumata täienduseta lahkesti siit lugeda.

Kõigepealt lugu, mis ilmus lehes:
150 kilomeetrit, ütleb Viisma kõige kaugema põllu kauguseks Buguruslanist, kus asub Taani kapitalile kuuluva, kuid Tallinnas peakorterit pidava Trigon Agri suurim põllumajandusettevõte Venemaal. Ajavahe on seal Tallinnaga kolm tundi. Lähim suurlinn, Samaara asub 180 kilomeetri kaugusel. (Kes tahab kaardilt otsida, siis Buguruslan asub Samaara ja Orenburgi oblasti piiril. Orenburgist kõvasti ülesspoole, Tatarstani ja Baškiiria suunas.-J.P.)
Seal, sisuliselt Lõuna-Uuralite jalamil kamandab Viisma 40 000 hektaril teravilja kasvatamist ning kokku 4500-pealise veisekarja kasvatamist. Põllumaad plaanib Viisma laiendada isegi kuni 50 000 hektarini.
Eesti mastaapidega harjunud põllumehe jaoks on see meeletult palju. Nõukogude ajal oli Eesti suurimate kolhooside pindala 15-20 000 hektarit, aga põllumaad oli sellest umbes pool. Viismal on suurim põld ainuüksi ligi 900 hektarit. ”Kombaini seal teises põllu servas enam ei näe, jääb juba kumeruse taha,” räägib Viisma.
”Ilmselt pole ükski eestlane kunagi nii suurt põllumajandusettevõtet juhtinud?” küsin.
”Ilmselt ei ole küll,” vastab Viisma naerdes. Ameerika kohta andmed muidugi puuduvad.
Trigon Agri on oma põllumajandusettevõtet Orenburgi oblasti mustmullavööndis loonud 2007. aastast. Algul juhtis seda 50 000 elanikuga Buguruslanis Tarmo Virkus, aga viimased poolteist aastat Reimo Viisma.
Põllumajanduse võimalikkuse kohta Venemaal ütleb Viisma: a) ”See on valus, et Venemaal täna veel korraliku viljahinda ei ole.” ja b) ”Piimatoodang ennast mingil juhul Venemaal ära ei tasu, sest see piima hind on täiesti olematu.”
”Miks siis Trigon Agri on Orenburgi oblastisse rohkem kui kahe aastaga investeerinud suursujärgus miljard rubla (33 miljonit dollarit) kui miski pole hea?” ei saa ma aru.
Viisma vastab, et lootus on selles, et see ei saa nii edasi jääda. ”Venemaa põllumajandus peab tõusma, kus ta pääseb! Ega Venemaa ei taha seda näha, et ta peab leiba ja piima hakkama sisse ostma,” seletab Viisma Eestis hästituntud investeerimispankuri Joakim Heleniuse loodud Trigon Agri loogikat.
Põllumajandusse investeerimine hakkab Venemaal popiks muutuma. Moskva majandusajakiri Ekspert avaldas hiljuti tabeli 32 suurimast investeerimisplaanist Venemaal möödunud sügisel. Neist viis olid otseselt seotud põllumajandusega – kaks linnuvabriku kompleksi (investeeringud vastavalt 100 ja 70 miljonit dollarit), kaks piimafarmi (33 ja 30 miljonit dollarit, vastavalt 3300 ja 1200 pead) ja üks seakasvatuskompleks (138 miljonit dollarit!) Nii et isegi Venemaa mõistes Heleniusel ja Co täitsa arvestatavad tegijad, sest peale Buguruslani on neil Venemaal veel kolm suurt majandit. (veel on Pensa oblastis, kus põhiline samuti teraviljakasvatus, Stavropoli krais Ipatovos, põhiline ka teraviljakasvatus, ja Pihkva oblastis Gdovi lähedal, põhiline piimakarjakasvatus-J.P.)
Venemaal on põllumajandusega tegelemine muidugi hoopis teine lugu kui Eestis. Mõned asjad tuleb seal endale kohe hästi selgeks teha, kui tahad olla edukas farmer.
Näiteks piimatootmine. Buguruslani lehm annab Viisma sõnul Eesti kollegist poole vähem piima. Piimaliitri eest maksavad Samaara ja Orenburgi tööstused vahemikus viis kuni 12 rubla (kaks kuni viis krooni) - talvel rohkem, suvel vähem. Kõva sõna oleks, kui saaks piimatootmise omadega nullis hoida, hindab Viisma.
Aga piimatootmisest loobuda ei saa, õigemini ei tohi, sest see on poliitiliselt oluline küsimus! See tehti Viismale kohaliku võimu poolt kohe selgeks. ”Kuberneri eesmärk on, et piimatoodang ei tohi mingilgi määral kukkuda ega ükski pea ei tohi väheneda,” ütleb Viisma. Järelikult tuleb lüpsta.
Kohaliku võimuga läbisaamine on Venemaal ükskõik mis alal A ja O. BuguruslanAgro nr 1, nii kõlab Trigon Agri Orenburgi-ettevõtte nimi, maad asuvad laiali kolmes rajoonis. Oblastis teist nii suurt põllumajandusettevõtet Viisma andmetel pole. Seetõttu on neil veidi kergem, kuna võimud suhtuvad nii suurde tegijasse pigem positiivselt.
Aga see ei tähenda, et kohaliku võimuga oleks lihtne. Põllumajandus käib Venemaal endiselt oblastivõimude plaanide järgi.
“Kohalik rajoonijuht teeb meile kõiksugu plaane. Umbes nii, et maisi tuleb külvata 4000 hektarit,” räägib Viisma. ”Ma teen talle selgeks, et maisi me ei külva üldse, sest see pole kasumlik toode, aga ta vastab, et te ei saa nii teha, sest oblastis on otsustatud, et te peate külvama! Ja räägib, et kümme aastat on juba nii külvatud. Me muidugi ei külva! Sellest nad üldse aru ei saa - kuidas nii, et oblastis ju otsustati teistmoodi. Meie jälgime ju turgu, et mida on mõtet külvata.”
Aga nagu mingit rahalist abi on vaja, siis on kohalik võim kohe kohal. Sotsiaalabiks raha küsimine edukatelt ettevõtetelt on Venemaal tavaline praktika. Palutakse toetada üritusi, ehitada koolile uus katus, osta küladesse busse linnasõitmiseks, osta lastele tuusikuid jne, loetleb Viisma kohaliku võimu soove.
”Nende soovid on kohati nii suured, et see paneb ikka imestama,” lausub Viisma. ”Ilmselt nad vaatavad, et imekombel tuli mingi investor ja nüüd tuleb temalt võtta nii palju kui võimalik ja nii kaua kuni veel saab.”
Viisma juhitav ettevõte teeb koostööd kaheksa endise kolhoosiga, kellelt renditakse maad ja hooneid. Maad rendib Trigon Agri tütarfirma kas pikaajaliste, tavaliselt 49 aastaks sõlmitud, lepingute alusel omavalitsustelt või lühiajaliste lepingute alusel endistelt kolhoosnikelt. ”Maad kontrollimegi rendilepingute kaudu,” ütleb Viisma. Loomad on kõik Viisma juhitava ettevõtte omad, aga laudad renditakse.
Põldude kohta ütleb Viisma, et must muld peaks kindlasti andma kaks korda suuremat saaki kui Eestis, ja seda väiksemate kuludega, aga esialgu jääb saagikus Eesti keskmisele veidi alla.
”Kui me tulime, siis osa põlde olid maha jäetud, teiste ettevalmistus oli väga nõrk. 15 aastat pole Buguruslani kandis ükski põld väetist näinud!” seletab Viisma nõrga saagikuse tausta. ”Selles aastaks on meie põllud esimest korda korralikult ette valmistatud. See peaks tulema näitav aasta, et mis on võimalik üldse nendelt põlduselt saada. Viies aasta peaks olema juba täismäng.”
Põhiline on nisu, päevalill, rukis ja mais. Eelmisel aastal müüs Viisma vilja 150 miljoni rubla (60 miljonit krooni) eest ja veel 30 000 tonni vilja seisis märtsis elevaatorites. Ootas paremat hinda. Venemaal kerkib kevadel alati vilja hind. Seejuures oli eelmisel aastal Venemaal põud (supersaak oli 2008. aastal). ”Meil osa põlde kuivasid täiesti maha. kolme kuu jooksul ei tulnud ühtegi tilka vett,” meenutab Viisma.
BuguruslanAgro keskmine palk on Viisma sõnul 7-8000 rubla (2800-3200 krooni), mis jääb Venemaa keskmisele üksjagu alla, aga tegemist on ka äärealaga. Traktorist-kombainer võib hooajal teenida 25 000 rubla (10 000 krooni) kuus, aga talvel istub miinimumpalgal. Parimad lüpsjad teenivad 9000 rubla (3600 krooni) kanti kuus.
Hea tööjõu probleem on valus, tunnistab Viisma. Tippspetsialistid, juristid ja raamatupidajad, on ta kõik toonud Samaarast ja Orenburgist. Maksab neile alates 50 000 rublast (20 000 krooni). 60-70 000 rubla (24-28 000 krooni) eest võid saada juba päris hea spetsialisti, ütleb Viisma.
Kohalikud noored on enamuses lihtsalt küladest lahkunud. Need, kes ei taha olla traktorist või loomakasvatajad. Siiski-siiski, Viisma tunnistab, et kui pakkuda häid tingimusi, siis on haritud noored hakanud tagasi tulema.
”Nüüd võtsime tööle paar noort kohalikku agronoomi, kes lõpetasid just kooli ja kes on sellise veidi moodsama mõtlemisega,” räägib ta. ”Vanemate agronoomide jaoks on kõik asjad uued, kõik asjad tehakse absoluutselt teistmoodi, kui nemad on harjunud. See väide on neil kogu aeg – aga me oleme elu aeg nii teinud, miks te arvate, et peab teistmoodi tegema!”
Viisma sõnul panustab ta palju endiste kolhoosnike ümberharimisse ja koolitamisesse. Parimad käivad Saksamaal messidel. Aga Venemaa areneb nii kiiresti, et paljude Lääne tootjate esindajad on nõus tulema kasvõi Venemaa kolkasse, et aga vaid oma tehnikat, väetisi jms näidata ja õpetada.
”Sealkandis on aeg seisma jäänud alates sellest, kui kolhoosid laiali lagunesid,” räägib Viisma. ”Vanasti nad olid harjunud, et kui oli vaja, siis nad tegid igal juhul 100 hektarit päevas külvi või taimekaitset, aga täna nad õnneks juba ikka vaatavad, et kui on 50 m/s tuul, siis nad ei lähe põllule!”
Viisma rõõmustab, et pooleteise aastaga ta juba näeb osa kohalike tööharjumuste muutumist paremuse poole. ”Ütleme et 60 traktoristist 15 on juba sellised, kelle masin on puhas, kellest on näha, et inimene hoiab oma tööriista,” kirjeldab Viisma. ”Järgmised 15 on sellised, kellele pead meelde tuletama, et tee puhtaks. Ülejäänud 30 on siis sellised, keda sa pead jälgima. Osadel on ikka selline arusaam, et palga ma saan selle eest, et ma hommikul üldse tööle tulin ja kui ma midagi teen, siis ma peaks juba preemiat saama.”
Vanematest meestest paljud aga üldse keelduvad töötamast uue tehnikaga. GPS-i ja arvutitega varustatud traktori eest löövad nad risti ette ning ei julge traktorile isegi ligi minna. ”Noor ja tahtja õpib väga ruttu, ilma mingi küsimuseta. Kui ta veel tunneb ka, et ta saab hooaja eest väga head raha, siis ta teeb hea meelega tööd,” räägib Viisma.
Tõsine probleem oli Viismal algusest saadik see, et kohalikud ei usaldanud teda eriti. Ikkagi välismaalane. Pealegi kahtlasest Eestist. Pronkssõduri-lugu teab seal iga viimanegi inimene, lausub Viisma.
”Neil on minusse selline suhtumine, et ah jälle üks üritaja. Et neid on siin kogu aeg käinud, küllap korjate varsti oma tehnika kokku ja lähete jälle ära, aga meie peame siin edasi elama ja hakkama saama,” räägib Viisma.
”Kas neil ei ole hea meel, et keegi tuli oma rahaga nende juurde ja hakkas arendama maha jäänud põllumajandust?” uurin.
”Tihti nad jah nii ei mõtle,” ütleb Viisma.
”No aga kas kohalikele ei ole siis oluline, et üle aastate saavad nad kindlal kuupäeval iga kuu kokkulepitud palka?” uurin edasi kohalike suhtumist.
”Vot see on neile väga oluline,” ütleb Viisma. ”Neil on tekkinud perspektiiv, nagu nad ise tunnistavad. Kindlasti on see elavdanud elu külades. Poemüüjad on meiega väga rahul!” Või veel!
Mis on nagu luterlasele aamen kirikus, see on Viismale pidev töötajate kontrollimine. Kohalikud on aastakümnetega harjunud kolhoosi tagant ”võtma”. Lisaks polnud osades külades keegi viis aastat palka saanud. Elama aga pidi.
”Lüpsja on harjunud võtma igal hommikul paar liitrit piima ja viima seda endale, emale, tädile – ühesõnaga kogu suguvõsale,” räägib Viisma. ”Nad ei saa sellest kuidagi aru, et nüüd sa saad õigel ajal kogu oma palga kätte, aga selle-eest ära sa enam piima võta. Sellest nad üldse aru ei saa. Enda arust nad mingit kurja ei tee.”
Teiseks on kõigil kohalikel kodus omad sead, lehmad, kanad-kuked. Nad on alati harjunud võtma nende jaoks sööta, vilja ja heina kolhoosi varudest. Kohalikud seda varastamiseks ei pea, Viisma jaoks aga on see vargus.
Viismal ei jäänudki muud üle, kui ta lõi oma turvaosakonna. Neli inimest kahel autol sõidavad mööda rajoone ringi ning teevad äkkvisiite lüpsile või silopanekule. ”Künni ja külvi ajal lihtsalt seisavad kõrval ja jälgivad,” räägib Viisma. ”Hoojal oleme isegi juurde palganud inimesi. Et nad näiteks vilja koristamise ajal jälgiksid, et kombaini viljapunker ikka tühjaks lastakse ja sinna midagi sisse ei jäetaks.”
Tegelikult on see muidugi puhas profülaktika varastamise vastu, sest igal pool nagunii ei jõua kõrval seista. Et mingilgi määral seda varastamist tagasi hoida, nagu ütleb Viisma ise. ”Aga on täitsa olemas selliseid inimesi, kes väga hea meelega teevad tööd ning ei varasta,” lisab ta positiivsemat nooti. ”Nad saavad aru, et selle eest nad saavad palka.”
Juhtimisstiil peab ka Venemaa kolkas olema hoopis teine. ”Pead andma kindla, kõva häälega käsu ja kindla tähtaja, millal peab tehtud olema,” õpetab Viisma. ”Aga isegi kui midagi kokku lepid, siis sa ikkagi ei saa olla kindel, et see nii ka tehakse. Kindlasti pead pärast minema kontrollima.”
Teine asi - kui sa ootad, et inimesed mõtlevad kaasa ja tulevad tiimina kaasa, siis seda Viisma sõnul eriti ei ole. Kolmas asi – planeerimine on täitsa tundmatu asi, kohalikud on harjunud elama üks päeva korraga. ”Eriti ei saada aru, et talvel peab juba arutama, mida me kevadel teeme,” räägib Viisma ”Nad vaatavad, et praegu veebruar, siis tuleb veel märts, aprill, alles siis mai – mida me täna seda veel arutame, kui külv alles mais! Selline on nende reaktsioon.”
Venemaal on lihtsalt teistsugused kombed, aga raskused kompenseerib Reimo Viisma kindel teadmine, et põllumajandus peab hakkama Venemaal sisse tooma. Paari aasta pärast tahab ta kindlasti lõigata mustalt mullalt korralikku kasumit.

VEIDI TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Viisma: ”Meil on mustamullavöönd, see on põhiline, mida me seal taga ajame. Me oleme täna seal ainukesed suured tegijad. Selles suhtes on meil võimalik valida, millist põldu võtame, kus on parem kvaliteet, põllu asukohta näiteks. Endisi kolhoose pole seal praktiliselt järgi jäänud, moodsaid holdinguid praktiliselt polegi. Oblastis oleme ühed suuremad tegijad. Kõrvaloblastis (Samaara oblastis) asub üks suur holding – Blackearth Farming, neil 60-80 000 ha, lähevad ka mööda mustmullavööndit. Ka väliskapital.
Venemaa riiklikust põllumajandusprogrammist erilist abi ei ole. Sellisesse kohta nagu Buguruslani see raha kunagi ei jõua. Sisuliselt läheb abiraha otse pangale. Meie saame otseselt dotatsiooni riigilt väetisele – 40 protsenti, mis on tegelikult väga suur summa, eelmine aasta saime nt 21 miljonit rubla - ning sellest aastast peaksime hakkama saama piimale. Enne ei saanud, sest seal kriteerium, et loomad peavad aasta otsa olema sinu omad. Meil alles eelmisest aastast loomad meie omad.
Kohalikust elust. Suur vahe on inimestes ja nende elul, kui võrrelda isegi Buguruslani linna ja endisi kolhoosikeskusi. Äärmiselt suur vahe kõiges – inimestes, suhtumises, elukvaliteedis. Linnas on ikkagi inimesi, kellel on oma arvamus ja vaade elule, aga külas on selles suhtes ikka väga raske seis. Seal on kõik elu jäänud nagu oli. Endiselt on külas lipp-lapi peal kõik need majad, aiad, laudad. Kuidas nad seal elavad, see on ikka päris arusaamatu. Hoovis ei ole mingit niitmist. Üks rada läheb ukseni, teine vetsuni ja hein on selle umber üle pea. Linnas on see asi ikka veidi teistmoodi.
Harjumatu oli näha, kuidas vihmaga kaovad lihtsalt teed ära. On tee, aga sajab kolm päeva vihma ja kõik – läbi enam ei saa. Kõik elu seisab külas, lapsed kooli ei saa, piim läheb mahutites hapuks. On tulnud ka seda ette, et piim on tulnud sellepärast maha kallata. Sa ei saa lihtsalt seda piima kätte!”

HEIKI VOLVERI LUGU, KES JUHIB TRIGON AGRI PIIMAFARMI TEISPOOL PEIPSIT GDOVIS:
Investeeringute äratasumiseks kulub vähemalt kümme aastat, ütleb Pihkva oblastis Trigon Agri piimafarmi juhtiv Heiki Volver (fotol oma vasikate juures).
Volver juhib Gdovi lähedale piimafarmi rajamist 2006. aastast. Tänaseks on farmis loomi kokku tuhande ümber, neist veidi üle pooled on lüpsilehmad. Plaan on lüpsilehmad arv viia vähemalt 1200, võib olla isegi 1600 loomani. Lisaks oleks siis samapalju noorloomi.
Esimest korda kasumisse, enne maksude mahaarvamist, plaanib Volver jõuda selle aasta lõpuks. Kui farm hakkab ükskord täisvõimsusel tööle, peaks tootluseks tulema 20 protsenti, loodab Volver.
Investeerinud on Trigon Agri sellesse Pihkva oblasti kõige moodsamasse ja suuremasse tegutsevasse piimafarmi teinud kõvasti: kompleksi ehitusele kulus ligi 400 miljonit rubla, veel 100 miljonit kulus tehnika, sisseseade ja loomade ostmiseks. Umbes 80 miljonit rubla kulub veel, kokku tuleb investeeringuid 550 miljoni rubla (18 miljonit dollarit) kanti.
Venemaalt palkas Volver vaid ehitajad. Kogu tehnika, loomad ja seemned 1300 hektarile sööda külvamiseks toob Volver Eestist. Nii on odavam ja kvaliteetsem.
Kui osta traktor Eestist, makstes seejuures veel 20 protsenti tollimaksu, siis tuleb ikka jämedalt võttes veerand miljonit krooni odavam kui ostes Venemaalt. Ükskõik mis tehnika on Venemaal suhteliselt kallis, igal alal.
Volver räägib, kuidas eelmisel suvel oli vaja ühe traktori käigukast ära vahetada. Traktori-firma esindus Peterburis ütles hinnaks 600 000 rubla ning tarnimise tähtajaks kaks nädalat. Eestist sai sama kasti viie päevaga ning koos kõikide tollimaksudega läks maksma üle kahe korra vähem.
Maa on Pihkva oblastis veel vähemalt õnneks üksjagu odavam kui Eestis, rõõmustab Volver. Kui Trigon Agri tütarfirma maade kokkuostmist 2006. aastal alustas, siis maksis üks hektar vormistatud ja katastris maad 600 euro ümber. Praegu maksab hektar sellist maad 350-400 eurot.
Vormistamata maa on odavam. Kui osta kohalikelt põllumaa ”osak”, mida neile 1990-ndate algul tasuta jagati, siis maksab hektar 220 euro ümber. Aga siis peab ise tegelema maa katastrisse vormistamisega ning see võtab vähemalt kuus kuud aega. Maade ostmisega Volveri sõnul suuri probleeme pole, sest söötis maad on ümberringi palju.
Kui oled aga juba põllumaaomanik, siis tuleb arvestada ühe Venemaa omapäraga. Nimelt on prokuratuuril kohustus kontrollida, kas maad kasutatakse sihipäraselt. ”Eelmine aasta korraldas kohalik prokuratuur meile suure kontrolli,” räägib Volver. ”Kõik põllud käisime läbi. Pretensioone polnud.” Sama hoolsalt käib prokuratuur kontrollimas ka lautasid, et kõik ehitus- ja muud kõikvõimalikud nõuded oleksid täidetud.
Välisinvestor on selles mõttes hoolsa kontrolli all. Volver ütleb, et neil on algusest peale olnud põhimõte ajada näpuga järge mööda Venemaa seadusi ja määrusi ning teha kõik nii nagu peab. Ei mingeid altkäemakse kellelegi, ütleb Volver oma põhimõtteks.
Töötajate kohta ütleb Volver, et nendega erilisi probleeme pole. ”Ega inimestel pole vahet,” räägib Volver, kes enne Gdovi tulekut juhtis aastaid Hummuli Agrot. ”Mul oli endises kohas joodikutega samamoodi probleeme kui siin!” Kolme aasta jooksul on Volver joomise pärast lahti lasknud vaid kolm-neli inimest.
Töötajaid on Dobrutši-2 nimelises piimafarmis 38. Peale Volveri enda on Eestist veel peainsener ja lauda perenaine ehk peazootehnik. Keskmine palk on Volver farmis suurem kui Buguruslanis - 14 000 rubla (5460 krooni).
Volver meenutab, kuidas kohalike jaoks oli alguses arusaamatu, kuidas saab nii suures farmis töötada nii vähe inimesi. ”Kui tulime, siis meile üritati igal pool selgeks teha, et meil on vaja vähemalt kolme veterinaari, hulk seemendajaid, mitut sootehnikut jne. Ma ei saanud aru, et kuidas ma neile tööd peaksin leidma?” räägib Volver. ”Kohalikud siiani tunnevad meile kaasa, et peate nii palju tööd tegema ja et isegi direktor peab ise kõik ära tegema.”
”Aga eks kõik muutub, sest ma vaatan, et ka kohalikud ettevõtjad on hakanud mõtlema, kuidas tööjõukulusid vähendada ning muutma töövõtteid,” lisab Volver.

VEEL ÜKS LUGU HEIKI VOLVERI TEGEMISTEST (see on nüüd veidi üldistavam lugu põllupidamisest Gdovi rajoonis, see lugu ilmus Päewalehes aprilli alguses).
Kaks vaadet põllumajandusele teiselpool Pihkvat – positiivne ja nukker
Venemaal tasub põllumajandusega tegeleda, ütleb välismaalane. Kohalikud teiselpool Peipsi järve arvavad, et see on ainult hulludele.
Kallastelt otse üle Peipsi järve asub Pihkva oblasti Gdovi (Eesti-päraselt Oudova) rajoon. Selles üsna mahajäetud Venemaa kolkas töötab kaks täiesti erinevat farmi – üks on taanlaste investeerimisfirmale Trigon Agri (peakorter Tallinnas) kuuluv ettevõte Dobrutši 2 ja teine on endise sovhoosi Kommunaar samanimeline järglane.
Dobrutši on uhiuus ning Eestist kümnendiku võrra suurema Pihkva oblasti kõige võimsam ja moodsam töötav farm. Selle juht, Tõrvast pärit Heiki Volver pakatab optimismist. Kommunaari farmid ja hooned on 1960-ndatel kuidas-juhtub-stiilis ehitatud ning lagunevad. Endise sovhoosijuhi Valeri Demjantšuki lemmiksõna on „vsjo brosili“ ehk kõik on maha jäetud.

Kommunaari kontor asub rajoonikeskusest Gdovist ligi 70 kilomeetrit eemal keset suuri metsi Pervomaiski asulas vana puumaja ühes toas, kus on neli kulunud lauda ja üks vana arvuti. Kogu arvepidamine käib pastaka ja suurte kaustikute abil. Demjantšuk (istub siin fotol oma direktorilaua taga) kamandab 15 inimest. Nad peavad 185-pealise karja, neist lüpsilehmi on 70. Lisaks veel veidi sigu. Maad on ligi 600 hektarit. Piima müüvad kombinaadile seitse rubla liiter (2,7 krooni). Rohkem ei maksta kehva kvaliteedi pärast. „Meile öeldi, et meie piimas on vesi. Meie ei saa aru, kust see tuleb? Meie küll vett sisse ei vala...“ laiutab Kommunari nõutu pearaamatupidaja käsi.
Volveri farmis on loomi kokku tuhande ümber, neist veidi üle pooled on lüpsilehmad. Plaan on lüpsilehmad arv viia vähemalt 1200, võib olla isegi 1600 loomani. Lisaks oleks siis samapalju noorloomi. Maad on neil kokku ostetud 1300 hektarit, tulevikus on vaja 500 hektarit veel juurde.
Piimaliitri eest maksab Peterburis asuv kombinaat, kes saadab iga päev oma autod sinna 200 kilomeetri kaugusele järgi, taanlaste farmile kaks korda rohkem kui saab Kommunaar – 15 rubla (5,9 krooni). Maksab rohkem, sest nad toodavad I sordi piima. Kui Volveri farm suudaks juba toota kõrgema sordi piima, siis oleks hind veel kümme protsenti kõrgem. Igal juhul maksab Peterburi kombinaat piima eest rohkem kui Eestis.
Heiki Volver ütleb, et see-eest on ka piima kvaliteedinõuded väga ranged. „Kohe oluliselt rangemad kui Eestis,“ ütleb Volver, kes enne Gdovi tulekut juhtis aastaid Hummuli Agrot ning on põllumajandusega Eestis hästi kursis. „Siinse piima I sort oleks Eestis kõrgem sort.“
Kommunari juht Demjantšuk räägib, et lootis väga 2000-ndate keskel algatatud põllumajanduse rahvuslikule programmile Venemaal. Kolm aastat tagasi võttis ta programmi raames kaks miljonit rubla (800 000 krooni) laenu ning ostis kaks traktorit, külmutusseadmed ja heinapressid. Nüüd on ta hädas laenu tagasimaksmisega.
„Ma väga rõõmustasin, kui krediiti anti, sest piima hind oli siis normaalne – kümme rubla -, ja võis elada,“ räägib Demjantšuk. „Aga siis kukkus piima hind kolm rubla ja säh sulle! Nüüd vingerdame kuidagi.“
Laen tuleb tagasi maksta viie aastaga, esimene aasta oli maksepuhkus. Iga kvartal maksab Kommunaar pangale 160 000 rubla (62 500 krooni).
Keskmine palk on Kommunaaris 6000 rubla (2340 krooni), aga selle raha eest on raske inimesi tööle motiveerida. „Kevadtööd on kohe algamas, aga traktoriste pole! Nad ütlevad, et ei taha töötada 6000 rubla eest,“ räägib Demjantšuk. „Ütlevad, et võtavad parem riigilt töötule oma äri alustamiseks ette nähtud toetuse 60 000 rubla (23 400 krooni) ja vaatavad, mis saab. No mis äriga sa siin kolkas tegelema hakkad??“
Kuigi Heiki Volver peab ligi kümme korda rohkem loomi kui Kommunaari-omad, töötab tal vaid kaks ja pool korda rohkem inimesi. Keskmine palk farmis on samuti kaks ja pool korda kõrgem, 14 000 rubla (5460 krooni). Traktoristid teenivad suvel ligi 20 000 rubla (7800 krooni) kuus.
Venemaa põllumajanduse rahvuslikku programmi suhtub Volver pigem positiivselt. Riiklik laenusüsteem võiks rohkem otse põllumajandust toetada, mitte niivõrd panku, räägib ta. Süsteem on selline, et riik maksab põllumehele enamuse pangalaenu protsendist kinni. Pangad tõstsid sel puhul laenuprotsenti ning teenivad korralikult vahelt. Pangalaen maksab 16-17 protsenti, millest riiklik programm maksab kinni 12 protsenti ning põllumehest laenuvõtja ülejäänud.
Lisaks riigi toetusega pangalaenudele saavad Dobrutši laudad nagu kõik Venemaa põllumajandusettevõtted erinevaid riiklikke dotatsioone, mis nende puhul on miljoneid rublasid. „Kevadlaenu toetus, kütust saab kevadel odavamalt, väetisetoetus, piimaliitri pealt makstakse sõltuvalt kvaliteedist toetust umbes üks rubla,“ loetleb Volver.
Demjantšuk pole ka dotatsioonisüsteemiga rahul, sest raha saavat kätte alles aasta hiljem. Ta on üks neist müstilistest kolkas elavates vene inimestest, kelle jutu järgi on kõik absoluutselt halvasti, aga ise naerab kogu aeg sellest rääkides.
„Kas teil tõesti pole siin midagi paremaks läinud?“ pinnin talt.
Demjantšuk lööb ainult käega ja naerab pihku. „Kuivati, teraviljaladu kõik on 1960-ndatest aastatest, laut samuti. Ükskord see laguneb lihtsalt täiesti ära,“ ütleb ta. „Ja ongi kõik! See on kõige suurem oht.“
Heiki Volver pakub kõrvalt Demjantšukile: „Tahad me müüme teile pullivasikaid, kasvatate nad lihaks!“ „Aga mul pole neid kuhugi panna!“ vastab Demjantšuk.
Nii ta on, kohalikel põllumeestel pole lihtsalt raha investeerimiseks, nendib Volver pärast.
Kui aga on raha investeerimiseks ning sa ei taha seda kiirelt tagasi, siis on Volveri sõnul praegu hea aeg Venemaa põllumajandusse raha panna. „Lihaveise kasvatamine on siinkandis kindlasti aktraktiivne. Liha lihtsalt pole,“ räägib Volver. „Kui siga veel kasvatatakse, siis veiseliha pole praktiliselt üldse. Palju liha tuuakse siia regiooni sisse Baltimaadest.“
Peale Trigon Agri suure piimafarmi valmimist 2008. aastal said sellest indu ka kohalikud ning nüüd valmivad Velikije Luki ümbrusesse neli suurt laudakompleksi. Üks Saksa firma kavatseb investeerida Pihkva oblastisse kartulikasvatusse.
Suhtumine investoritesse on oblasti ja rajooni juhtkonna poolt väga soosiv, ütleb Volver. „Võimud ise aitavad bürokraatiaga hakkama saada, peaasi, kui sa vähegi aitad maal elu arendada,“ märgib juba neljandat aastat Gdovi lähedal Dobrutšis farmi juhatav eestlane. „Võib olla seda Eestis ei usuta, aga kui meil on mingeid probleeme olnud, siis pole meile oblastist või rajoonist kunagi vastatud, et meil pole teie jaoks aega vms.“

GDOVI RAJOONI TŠINOVNIKU LUGU:
Nõukogude-ajal oli meil rajoonis kartulikasvatamise alal kolm sotsialistliku töö kangelast, tänaseks on põllumajandus kui tootmisharu siin praktiliselt lõppenud, ütleb Gdovi rajooni administratsiooni ülema asetäitja Nikolai Panov (istub oma toolaua taga).
Panov loetleb üksikuid tegutsevaid ühismajandeid: „Iskra, Kommunaar, Aleksandr Nevski nimeline ühismajand, kõik endised sovhoosid.“ Kokku maksimaalselt 15 farmi Tartumaast veidi suurema rajooni peale. Enamuse kohta kasutab Panov väljendit „lähevad edukalt põhja“.
„Põllumajandus hakkab arenema siis, kui hakatakse andma tõelisi sooduskrediite. Ning diislikütuse hind ei hakka tõusma just enne kevadtöid,“ räägib Panov. „Praegu on üks liiter diislit võrdne 1,5 liitri piima hinnaga. Nõukogude-ajal oli pariteet vastupidi!“
Nagu üle Venemaa kolgastes, on ka Gdovi rajooni suur probleem inimeste lahkumine. 1980-ndate alguses elas rajoonis 25 000 inimest, täna umbes 16 000. Suur osa on pensionärid. Panovi sõnul on rajoonis enam-vähem kolm suuremat asulat, kus võib tänaval kohata nooremaid inimesi.
„Ja see pärast perestroikat üles kasvanud noorem põlvkond on muidusööjad, kes ei taha enam tööd teha!“ põrutab Panov. Pigem otsivad kerget teenistust.
Siiani pidid paljud kohalikud Panovi sõnul maad kaevama mitte põllupidamiseks, vaid vanametalli otsimiseks. Vanametalli korjamine on endiselt Gdovis popp, väikses linnakeses on lausa kaks kokkuostupunkti.
Panov räägib, kuidas ta mõni aeg tagasi sõitis autoga külavahel ning võttis ühe noorema külamehe peale. Rääkis talle, et tema küla lähedale tahetakse varsti ehitada sealaut ja küsis, kas ta tahab sinna tööle minna.
„Ei taha, sest seal peab iga päev tööd tegema ning mul on ülemus, vastas ta mulle. Ma nii vihastasin!“ räägib Panov. „Meil on inimesed töö mõttes väga demokraatlikuks muutunud.“