Eesti kossunaiskond Moskvas, Aleksius II isast tehakse filmi

Kuigi ma ise pole praegu Moskvas, siis annan teada homme mängib Moskva-lähedal Noginskis üks Eesti kossutüdrukute naiskond. Kel huvi,mingu toetama. Tegemist on FIBA EuroCupi mänguga, kus Eesti sats BC STAR – TLÜ kohtub Noginski naiskonnaga. Mäng algab kell 17 ja see võimla asub aadressil uulita Sanatornaya 3 (Tel.: +7 (496) 511 64 04). Tüdrukud ise igatahes loodavad ja ootavad, et keegi eestlastest tuleks vaatama.
Izvestija kirjutas hiljuti (http://www.izvestia.ru/obshestvo/article3121863/), et Vene õigeusu kirik on andnud dobroo yhe huvitava mängufilmi tegemiseks,mis otsapidi puudutab ka Eestit. Patriarh Aleksius II kaudu.
Film „Pihkva misjon“ räägib vene õigeusu vaimulike tegevusest Suure Isamaasõja ajal Baltimaades ning üks tegelane on seal Aleksiuse isa, vaimulik Mihhail Ridiger, kes siis teenis sakslaste okupeeritud Eestis. Izvestija andmetel on Aleksius II ise rääkinud, et kuidas nad isaga sõja ajal päästsid sakslaste koonduslaagrist kahe vaimuliku perekonnad ning 15-aastase Vasja Jermakovi koos õega. Neile tehti valedokumendid.

Aleksiuse isa mängib filmis Vene kino staar Sergei Makovetski (fotol, filmi võtetel).Valmis peaks film saama järgmisel aastal.
Lõpetuseks üks tore mõte ühelt tutavalt Vene ajakirjanikult: „Sooritada kuritegu (mõeldud on korruptsiooni-minu märkus) on iga Vene ametniku privileeg, aga kui sa protesteerid või kirjutad sellest, siis sellesse suhtutakse nagu konstitutsioonilise korra õõnestamise katsesse.“

Punaarmee sõdurite ümbermatmine Sinimägedes Vene teleuudistes

Otsustasin vaadata, kuidas Vene kolm suuremat telekanalit kajastasid laupäeval Sinimägedes toimunud 39 Punaarmee sõduri säilmete ümbermatmist. Kajastasid üsna neutraalselt ja tasakaalukalt. Siin on NTV uudisklipp - http://news.ntv.ru/143108/, siin Pervõi Kanali oma - http://www.1tv.ru/newsvideo/131128 ja siin Rossija Vesti oma - http://www.vesti.ru/doc.html?id=218756
Sattusin kuulama Julia Latõnina eelmise nädala saadet Ehho Moskvõs. Ta oli just käinud Tšitaas ning jagas oma muljeid sellest, kuidas sealne elu sõltub peaaegu juba täiega kaubavahetusest Hiinaga ning kui palju seal juba hiinlasi elab. Muuhulgas ütles ta sellise huvitava mõtte: „Mis juhtub kui sellise suure hulga hiinlaste puhul, kes elavad Baikali-taguses krais, tekib mingi konflikt ning Hiina valitsus ütleb, et me kavatseme kaitsta oma Hiina kodanike huvisid, keda kiusatakse taga??“
Panen ka väikse pildikese Moskvast. Vaadake kui huvitavalt on Moskvas (ja minu arust ka Piiteris) on lahendatud vanade majade probleem, kus varem polnud lifte. Majade väliskülgedele ehitati lihtsalt nö liftišahtid juurde!

Aktuaalseid nalju Venemaa pankuritelt

See on üks kuulus maja ja aed Moskvas. Gribojedovi maja Meister ja Margaritast. Kuulus kirjanike maja ja restoran, milles Peemot ja Korovjev lõbutsesid, ning mille administraator, ühesilmaline Artšibald Artšibaldovitš taipas kohe, kes olid need kummalised külalised. Raamatus põles see Tverskoi bulvaril asuv maja maha, aga tegelikkuses seisab edasi ning seal on kirjandusinsituut. See kaunis maja kuulus kunagi Herzenile. Nii et õigem oleks öelda Herzeni maja, Gribojedovil polnud sellega mingt pistmist.
Tegelikult ma tahtsin öelda, et kuni novembri keskpaigani täiendan ma blogi väga ebaregulaarselt. Ma olen praegu ühe pikema tööga hõivatud ning seejärel olen veidi pikemalt Eestis.
Keda Moskvas huvitavad eestlaste tegemised, siis 28. oktoobril kell 19 juhatab Eri Klas Konservatooriumi suures saalis Moskva sümfooniaorkestrit. Pidi väga hea kava ja head solistid olema, aga alles pidid olema veel vaid kallid piletid - 5000-rublased. Oktoobri lõpus avatakse aga galeriis Na Soljanke näitus Eesti Nukufilm 50. Siit saab selle kohta lugeda - http://www.vremya.ru/2008/198/10/215475.html
Veidi ka aktuaalseid anekdoote Venest, pühendet finantskriisile. Hea tuttav saatis, aitäh talle!
Один банковский работник звонит другому.
- Привет, старик, как дела?
- Хорошо.
- Ой, извините, не туда попал...
* * *
Осенний день 2010 года, шесть утра. Встречаются два дворника. Один пристально смотрит на другого.
- У вас такое лицо знакомое!
- И я вас где-то видел... Вы в каком банке работали?
* * *
Встречаются два банкира.
- Меня этот кризис просто покоя лишил. Ты-то как спал?
- Как младенец.
- Да ну?!
- Всю ночь плакал и два раза обкакался...
* * *
- Какого банкира считать оптимистом?
- Который в воскресенье гладит пять рубашек.
* * *
Джон Смит, выпрыгнувший из окна 75-го этажа на Уолл-cтрит, после удара о землю подпрыгнул на 10 метров, чем немного отыграл свое утреннее падение...
* * *
Медицина США не смогла справиться с ожирением. Теперь с ним справляется американская экономика!
* * *
2018 год. Новости:
- Экономическая жизнь налаживается. На утренних торгах заметно выросла цена на кубометр соли.
* * *
Министр финансов Алексей Кудрин заявил, что простым гражданам нечего опасаться кризиса. Опасаться нужно было раньше, а сейчас уже поздно.
* * *
Кризис помог мне снова встать на ноги! Банк отобрал мою машину за невыплаты по кредиту.
* * *
Мужик приходит в банк на консультацию:
- Я хочу начать малый бизнес. Что мне делать?
- Купите большой бизнес и подождите.
* * *
Кредитный кризис усугубляется. Я вот одолжил брату десятку на пару недель, а теперь оказывается, что я четвертый по величине кредитор России!

Pelevin suveräänsest demokraatiast

Loen Viktor Pelevini uut raamatut “Pindostani poliitiliste pügemeede lahkumislaulud”. See kosneb viiest jutustusest.
Esimesest jutustusest, mis räägib eriskummaliste prosituutide elust, leidsin kaks tabavat (võib olla ka mitte, sõltub vaatenurgast) lauset Vene poliitilise elu kohta.
Ühe lõbustusasutuse seinal ripub plakat: “Suveräänne demokraatia – see on kodanlik elektoraalne demokraatia sellises arenguetapis, kus demokraatia võib olla ka demokraatia, aga vajadusel võib lihtsalt ka taha keerata (rahvale-minu märkus).”
Ja siis veel selline lõik yhest ajakirjast, mida loeb peategelane-prost: “Nimetada Vene publikut “elektoraadiks”on sama, mis nimetada vanglas alla lastud mehi pederastideks (“poiste armastajateks”, kreekla keeles – Pelevini enda märkus).”

Kolm värvikat episoodi Moskva ylikooli värske lektorandi elust

Jagan teiega Moskva ylikooli loenguid pidama tulnud Eve esimesi muljeid Moskvast. Evele juba meeldib Moskvas :) (Ja uuesti palve – kui keegi tahab siin blogis samuti jagada oma muljeid Moskvast, Venemaat siis võib lahkesti saata. Samuti võib saata igasugu infot, mis puudutab eestlasi ja eestlust Venemaal.)

Esimene episood (12.sept. 2008):
Ja olengi Moskvas. Kui oma kallist salong-vagunist, mis koosnes nõukaaegsete neljakohaliste kupeede asemel kahekohalistest soputatud patjade ja kergete tekkidega varustatud kupeedest ning eesti keelt B2 tasemel valdavatest üliviisakatest vagunisaatjatest (ehkki rongi virtuaalne tutvustus lubas sametdiivanit ja tammepuust lauda kupeede vahele paigutatud puhkenurgas) välja astusin, kallas vihma kui oavarrest. Need olid Moskva õnnepisarad, millega linn oma kauaoodatud külalise üle valas. Mina olin tänulik ja õnnelik oma päralejõudmise üle ja rind paisus suurt missiooni kandes nõnda, et vaevu ülikooli filoloogiateaduskonna õppekorpuse auditooriumisse ära mahtusin, sest selle keskmiseks suuruseks on 5 sammu sissepoole ja 3 sammu väljapoole. Otsisin kontakti arvuti tarvis, kuid seinas haigutas vaid õõnsus, millest ripnesid äranäritud juhtmed. Pruuni värvi tahvlisse oli kriit ammugi augud uuristanud ja sissetallatud rada põrandalaudadel meenutas sajanditagust ajalugu. Ah et siin ma siis tööle hakkangi! See maailm ja inimese arenguvõimalused karjuvad tehnika viimase sõna järele. Meil on see olemas. Seda kõike peab nägema, et mõista ja osata hinnata meile loodud hüvesid. Ometigi olen eriliselt põnevil, sest Tartu Ülikool on Moskvas kõva sõna ja seda tuleb veelgi kõvemaks ja kuuldavamaks muuta. Issand, kui vaid suudaks!

Teine episood (21. sept. 2008):
Kui ma 15. septembril ülikooli väga imposantse peahoone valve kontrollpunkti sisenesin, lösutas seal kitsukese laua peal 150-kilone nooremapoolne postimiilits, puupaku jämedused kintsud harali ja vormimüts kuklas, ükskõikne pilk sisenejate propuskile suunatud. Valvsaks muutus ta aga siis, kui minusugune ilma propuskita proua peahoonesse sisenemiseks luba küsis. Mitte et ta oleks end laualt püsti ajanud, vaid liikumatult edasi lösutades mõõtis kullipilgul mind ja mu sätendavaid pärlsaapaid ning küsis: vam tševo? Mina: v inostrannöi odtel. Tema: otkuda? Mina: iz Estonii. Tema: tam spokoino? Mina: spokoino. Tema: nu, estonotška, smotrite!. Idite. Ja seejärel vallandus soovimatu sibulahaisune röhatis, mis tahtis hinge matta. Jumal, milline kombetus! Rahu säilitades, suundusin peahoonesse. Fuajee neelas iga siseneja nagu kärbse, nõnda mõõtmatu oli avarus siseneja pea kohal ja ta ümber. Hetkeks kaotasin taju. Hajali mõtteis suutsin üles leida lifti. Sõitsin üheksandale korrusele. Nüüd sattusin sõna otseses mõttes punasele vaibale. Tundsin aupaklikkust ja erilist fluidumit, kuni selle üsast ilmus päikeseliselt sillerdava kuldhambaga grusiin, nimetas end laua korrapidajaks (lauda nägin alles lahkudes) ja suunas mind otsejoones vajalikku osakonda. Seal askeldasid kaunid ja hoolitsetud ametnikest naisterahvad. Jäin mulle näidatud ukse taha istuma. Poole tunni möödudes paotati uks ja suunati mind järgmise ukse taha. Umbes tunni aja pärast tundis juhuslikult mööduv ametnik minu vastu huvi, öeldes, et tuleb minna hoopis kolmanda ukse taha. See oli sootuks suletud, ehkki vastuvõtuaeg uksel viitas tööajale. Ootasin veel tunnikese, kuni saabus ei tea kust noorem naine ja palus mul siseneda. Võttis mind viisakalt vastu, tegi passist koopia, poetas mulle kviitungi 400 rublale ja palus 27. okt. tulla viisat pikendama. Oligi kõik, 3 minutit toimetamist oli minu päeva ametlik sisu. Kui lahkuma hakkasin, ilmus äkki mu kõrvale toosama kuldse esihambaga grusiin, kes saanud teada, et olen Eestist, kukkus mulle pajatama oma lugu aegadest, mil oli teeninud Tallinnas. Ühtki nime, kellest mulle rääkida tahtis, meenutada ei suutnud. Seejärel pani oma karvase käe minu õlale ja lausus: ah, kak ja Estoniju ljublju; prihodite, devuška, objazatel`no prihodite, možet i ostanetes`, samas piilus kahemõtteliselt ja kavalalt minu poole. Õnneks väljus liftist väga soliidsetest härrasmeestest koosnev välisdelegatsioon. Pugesin nende vahelt ruttu lifti, et tüütust vestluskaaslasest vabaneda. Õues ahmisin täiel rinnal värsket õhku ja imetlesin tõelist arhitektuuri imet. Moskva on suur ja võimas.

Kolmas episood (29. sept. 2008):
Moskva on silmatorkavalt elujõuline ja värvikirev, mida kinnitab ka järjekordne episood, mille teile nüüd pajatan.
Mõõtmatud kilomeetrid vahemaal kodu-ülikool, ülikool-kodu olid minu saabaste kontsaplekke sedavõrd kulutanud, et tuli ette võtta tee jalatsiparandusse. Mõeldud-tehtud.

Ühiselamu lahke administraator viis mind lausa kättpidi linnaosa parimasse salongi, mis asus üsna kodu lähedal ühe viiekorruselise maja trepikojas. Päevi näinud elumaja seinal rippus konarlikus käekirjas suurte punaste tähtedega maalitud silt: Remont obuvi, otlitšnoje katšestvo. Trepikotta sissekäik kulges mööda kitsast ja tugevasti lehkavat vaipa. Vaevu sain teha kaks sammu, kui pidin seinalt tuge otsima, sest näiliselt sirge vaiba all oli ilmatu sügav auk, millesse ma kõige vaibaga vajusin. Hetkeks oli tunne, et kohe maandun kuskil keldris, kuid õnneks jäin või sain pidama. Jalg sai kergelt traumeeritud. Ilmselt olid elanikud targemad ja kõndisid augu kõrvalt. Vedasin end teisele korrusele, avasin nn salongi ukse ja astusin ettevaatlikult suurde pooltühja ruumi. Tugev naha- ja liimilõhn andis märku, et olen õiges kohas. Pilk peatus laual, millel vedelesid üks lääpas ja ammugi moest läinud naistesaabas, üks kõvasti ärakantud meeste king ja tugevasti kulunud sandaal. Arvasin endamisi, et küllap need käimad klientide omad on, aga miks just laua peal, iseäranis olukorras, kus koti toetamiseks laual enam ruumi ei jätku. Lükkasin teisi omavoliliselt veidi kaugemale, mille peale süsimusta juuksekrunniga punapea käratas: Ženštšina, ne trogaite, eto obraztsõ (eesti k. näidised). Vahtisin talle juhmi näoga otsa ja küsisin: obraztsõ tševo? Selle peale vastas ta rõhutatult: naših modelei. Mu jumal, meil ei leia selliseid isegi enam prügimäelt mitte. Seejärel küsisin veidi ärritunult, et kui kiiresti saan saabaste kontsaplekid vahetatud, mis see maksab ja milliseid materjale nad kasutavad. Nüüd pakkus ta mulle võimalust need kohe kiirtööna ära vahetada. Ütlesin, et mul pole teisi jalatseid kaasas, mille peale ta ulatas mulle vana ajalehe. Sellele vöis jalgu toetada. Mis mul üle jäi! Olin rahul, et saapad kohe kätte saan. Istusin nahast tugitooli, mille istepadjal polnud nahast enam jälgegi. Vaid allesjäänud naharibad seljatoel meenutasid seda. 15 minuti pärast tõi kingsepp mulle saapad ja ennäe imet, kvaliteet missugune, naelad kontsaplekil oleksid võinud olemata olla, muidu polnud vigagi. Võtsin maast ajalehe ja tahtsin prügikasti visata. Nüüd käskis suur ja võimukas punapea selle mul lauale tagasi panna, öeldes, et kui tuleb järgmine klient, mis ta talle siis jalge alla annab. Ja kohe oli ka järgmine klient kohal. Mul oli savi. Püüdsin silme eest läbi lasta portreede galerii, kelle jalad seda ajalehte puudutanud võisid olla. Järgmisel korral ma kotti kohe kindlapeale lauale ei toeta.
Siis käisin ära ka juuksuris, mis asus elumaja juurde ehitatud väikses sinises putkas. Juuksepesu ja föönitamise eest tuli välja käia 370 rubla. Kõrvalmajas oleks sama teenuse saanud 1200 rubla eest. Salongi interjöör meenutas meie Elite kliinikut, millest väljudes sain otsaette muhu, sest ei saanud arugi, et ava, millest läbi tahtsin astuda, oli tegelikult klaas. Taipasin, et pean oma + 2,5 prillid pluss kolme või nelja vastu vahetama. Vaat nõnda palju siis kontrastidest ja teenindusest, mis on konfliktis ajaga.

Kuidas lihtne venelane tõlgib Vene riigijuhtide avaldusi finantskriisist

Ingliskeelses Moscow Times´is kirjutab igal reedel keelemees Michele A. Berdy. Tal on seal oma kolumn, kus ta õpetab läänlastele vene keele nüansse. Vahest on väga huvitav. Näiteks sel reedel õpetas ta oma venelastest tuttavate abil praegu finanstkriisi ajal seda, kuidas lihtne venelane tõlgendab enda jaoks riigijuhtide sõnumeid. Väga lõbus ning selles on pealegi palju tõtt, olen ma kindel.
Ma toon siin ära Berdy näited. Need on segamini inglise ja vene keeles, aga vist pole vaja neid eesti keelde tõlkida.
You hear: Россия сможет преодолеть мировой финансовый кризис, так как за последние годы в ней были созданы специальные подушки безопасности (Russia can overcome the world financial crisis, since in recent years special "safety cushions" were created in the country). You think: Aha! That reserve fund is going to be used. Thank heaven there's nothing to worry about. But your Significant Other grabs his coat and heads out the door with the words: Блин! Надо срочно вынимать деньги из банкомата (Crap! We've got to take money out of the ATM right away). You say: А подушки безопасности экономики? (But what about the economy's "safety cushions?") He says: Какая ты всё-таки наивная! (You really are so naive!)
Quote: Ликвидность дается, но она часто не доходит до потребителя (We are able to maintain liquidity, but it often doesn't get to the consumer). Code for: Мы влили уйму денег в банковскую систему, а куда они делись -- никто не знает (We poured a ton of money into the banking system, but where it went, nobody knows).
Quote: У нас нет сомнений, что мы спокойно пройдем эти непростые явления в мировой экономике (We have no doubt that we will calmly get through these complex events in the world economy). Code for: Сомневаемся. Даже очень (We have doubts. Big ones).
Quote: У нас создана специальная рабочая группа, которая в режиме реального времени отслеживает все эти процессы и вырабатывает необходимые решения (We've set up a special working group that tracks all these processes in real time and takes necessary measures). Code for: Если группу создали, значит, дела плохи (If a group was formed, it means things are real bad).
Quote: Эксперты уверены, что паниковать раньше времени не стоит. (Experts are certain that there is no reason to panic ahead of time.) Code for: Время для паники ещё впереди. (The time for panic is still ahead.)
Quote: Совет 'едерации одобрил закон о полном страховом возмещении по банковским вкладам (The Federation Council passed a law on full bank deposit insurance). Code for: Видишь! Я же тебе говорил! Надо срочно снять все деньги со счета! (See! I told you! We have to take all our money out of our account!)
Quote: Россияне штурмуют банкоматы (Russians are storming ATMs). At this point, you say: Если бы не штурмовали, не было бы и проблемы! (But if they weren't storming them, there wouldn't be any problem!)
Muideks, mis puudutab sularaha väljavõtmist. Moskva kesklinnas ma pole märganud, et rahaautomaatide taga oleks järjekordi, aga see-eest on mul huvitav tähelepanek valuutavahetusest. Nädala sees üks tuttav mainis, et oli kusagilt kuulnud, et Moskvas ei saavat enam kõikjal vabalt eurosid ega dollareid vahetada. Neljapäeval astusi huvi pärast Sberpanki, mis on Vene suurim pank, riiklik pealekauba. Küsisin seal valuutavahetuses, et ma tahan osta 10 000 eurot. Vastati, et seda peab ette tellima ning raha saab sel juhul alles teisipäeval! Ehk siis 5 päeva pärast. Küsisin, et kui palju ma saaksin kohe osta. Kassiir ütles, et ainult tuhat eurot. Väga huvitav... Kevadel ma ostsin korraga 3000 eurot ja polnud mingi probleem kohe saada. Venemaal on muidugi kõiksugu paanikat kerged tekkima.
Veidi fotosid ka.

Moskvas on „plakatiinimene“ olla tõsine töö. Reklaampostamenti on kallis osta, lihtsam on palgata mingi tüüp 500-1000 rubla eest päevas, et see sinu firma reklaamiga tänaval ringi käiks. Näiteks minu lähedal vahetas lennukipiletite kassa oma asukohta. Selleks et klientidele uut aadressi teatada, palgati mingi vana, pandi talle plakat selga ja nii ta juba kõnnib sellega kolmandat nädalat.

Nägin omapärast autoostukuulutust. Vaadake seda fotot veidi suurendatult, siis näete et esiklaasile ja juhiklaasile on kleebitud silt kirjaga, et ostan auto ja moblanumber.Huvitav, kas kellelgi möödujale hakkas see auto meeldima ning ta kleepis lihtsalt sildi autole, et helistage ja ma ostan selle ära. Kas siin on tõesti nii kombeks? Varem pole näinud.

Aga see vahvalt monumentaale hoone asub kohe minu ligidal – Burdenko-nimeline kliinik. See on kuulus neurokirurgiakeskus.
Eilsest jäid veel panemate lingid ka Pervõi Kanali (klikage selle väikse foto peale, siis läheb käima) ja Rossija kanali uudistele Urmas Oti surmast. Need olid sama südamlikud kui ka NTV oma, mille lingi jätsin eilsesse positusse. Tänane Kommersant kirjutas Oti lahkumisest näiteks kohe kolmandal küljele. Venemaa enamus lehti laupäeviti-pühapäeviti ei ilmu, sestap ilmuvad Vene lehtedes põhjalikumad hüvastijätud alles esmaspäeval.

Venemaa leinab Urmas Otti

Tõsiselt leinab ja väga suure aupaklikkusega. Ma kahtlustan, et Urmas Ott oli esimene eestlane, kelle surma puhul avaldas kaastunnet Venemaa president. Siin on Dmitri Medvedevi kaastunde avaldus. (Muide, kaastundeavalduse tegi Medvedev ka siis, kui hiljuti suri tuntud Läti näitlejanna Via Artmane.)
Urmas Oti surm oli täna üks peauudiseid ka kõikides Venemaa telekanalites.
NTV teatas Oti surmast õhtu esimese uudisena. Siin on link.
„Teletutvused on lõppenud. Meil on kurb uudis kõigile Nõukogude Liidu televaatajatele. Pärast rasket haigust suri Urmas Ott, kes lõi südamliku, otsekohase intervjuu žanri meie televisioonis,“ teatas NTV uudistediktor.
„Istub meeldiv noor inimene kamina ees ning meeldiva eesti aktsiendiga küsitleb külalisi inimesi kõigest,“ jätkas diktor. „Enne Oti epohhi olid Nõukogude teleekraanil kujutlematud küsimused lahutustest, viinast, ebaõnnestunud abieludest, rahalisest seisust, jumalast, kõigest mida arutatakse köögis ning ei kooskõlastata varakult. Just Otiga algas meie televisioonis avameelsete intervjuude epohh.“
Venemaa üks praegusemaid tuntumaid saatejuhte Vladimir Solovjov ütles, et Oti tugevus oli selles, et ta ei lugenud kunagi küsimusi paberilt maha.
„Me nägime esimest korda intervjueerijas inimest, kes suutis inimliku välja tuua ka oma intervjueeritavas,“ meenutas Aleksandr Politkovski, tuntud ajakirjaniku Anna Politkovskaja lesk, kes 1980-ndate lõpus töötas väga populaarse KTV saate „Pilk“ (Vzglajd) juures.
Lõik Oti surmast oli üle nelja minuti pikk. Reporter rääkis muuhulgas: „Tema eesti aktsent, mis muutus ka iroonia märklauaks, tekitas millegi lääneliku tunde televaatajates. Tema käitumine jättis samuti lääneliku mulje. Tema küsimused näitasid, et saab küll küsida inimelikke küsimusi ning ei pea teleekraanilt kiitma ainult deržaavat ja sotsialismi.“
Sama pikad ja südamlikud lõigud tegi ka Rossija-kanali uudisteprogramm Vesti (siin on link nende uudise tekstile) ja Esimese Kanali õhtused uudised. Oti mäletsasid Roman Štšedrin, Raimonds Pauls, Tatjana Tarassova ja Laima Vaikule.
Loodan väga, et Aktuaalne Kaamera ei jää õhtul tasemelt Vene kanalitele alla. See oleks piinlik.

Ise rääkisin Vladimir Maltšanoviga, kes sai Nõukogude Kesktelevisioonis staariks samal ajal Otiga 1980-ndate lõpus. Ta juhtis väga poppi saadet „Enne ja pärast keskööd“. Hiljem töötasid nad koos telekanalis REN-TV.
Panen tema meenutused siia otsese kõnena. Urmas Oti mälestuseks.
„See on väga, väga suur kurbus, sest ta oli väga südamlik inimene ja hea kolleeg.
Urmas sattus telesse väga õigel ajal. Me alles hakkasime uutmoodi elama, olid esimesed sõõmud vabadust. Siis ilmus tema avameelsete küsimustega.
Sel ajal oli väga väike ring inimesi, neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes lõid siis epohi Nõukogude teles, ja Urmas oli üks nendest. (Loeb üles: Vzglajd, Nevzorovi 600 sekunit, 5 ring, Enne ja pärast keskööd ning Oti Teletutvused). Tollane televisioon oli kahtlamata kõige huvitavam Euroopas, sest kusagil ei toimunud nii põnevaid sündmusi.
Ta oli suhteliselt kinnine inimene, ta ei armastanud avaneda, rääkida oma probleemidest, oma elust. Me rääkisime nt palju muusikast, ta teadis klassikalisest muusikast tõepoolest väga palju, aga mina olen heliloojate perest.
Kui ma juba Ren-TVs töötasin, siis ta alati kui oli Moskvas, astus minu kabinetist läbi ja me jõime natuke konjakit.
Käisin tal Tallinnas palju külas. 90-ndate lõpus käisin Otil koos tütrega külas. See oli väga liigutav, ta tuli mind isegi Balti jaama saatma, tõi mingit väga head vorsti mulle kaasa.
Talle oli tema „mina“ kõige tähtsam, ta väga arvestas oma „minaga“, ja see tegi ta veel huvitavamaks – kui iseseisev, ise mõtlev ajakirjanik. Teda ei huvitanud, mida rääkis talle võim – vahet polnud ka Nõukogude või Eesti oma.
Väga kahju, et Venemaal tuli selline inimene meelde alles nüüd, kui ta suri. Mulle helistasid täna viis Vene kanalit, et ma räägiksid Urmasest. Mul oli kohe ebameeldiv sellest, et enne seda aastaid ei huvitanud ta kedagi. See on väga kurb.
Ta oli üks esimesi, kes kandis teles kikilipsu. (Urmas kandis valget.) Esimene oli Svetoslav Belza.
Tema populaarsus oli kolossalne. Inimesed tundsid teda Moskvas tänaval ära, tahtsid teda lausa katsuda, rahvas oli siis ju lihtne. Teda ei lastud vabalt mööda tänavat kõndida. Talle see ei meeldinud ja ta ei liikunud eriti tänaval.“
Kaastunne kõigile Urmas Oti lähedastele ja sõpradele.

Strooganovi-restoranist ja metrookabistajast

Avastasin Moskvas Stretenka kandis ehtsa strooganovi-restorani. Nimi ongi Stroganov. Neljakorruselin restoran asub majas, mis 1604. aastat kuulus perekond Stroganovitele, Venemaa tuntud gurmaanidele. Tänu krahv Aleksandr Sergejevitš Stroganovile oleme ilmselt kõik vähemalt Nõuka-ajal söönud koolisööklas strooganovi, kuhu siis kuulusid alati ka hapukurgilõigud. Tegelikult ehtsasse stoorganovi kurki ei panda muidugi.
Väidetavalt oli 19. sajandil Stroganovite restoranis Moskvas pakutud koguni 45 eri sorti strooganove. Praeguses restoranis olid neid kümme, alates klassikalisest (maksis kuskil 600 rubla) kuni kõiksugu variatsioonideni, millest erilisim pidi olema metskitselihast (maksis 1350 rutsi, aga lisaks tuleb veel lisaks garniir, näiteks kartulipuder maksis 230 rutsi). Soovitan!
Legendi järgi sündis see kõige klassikalisem strooganov 1834. aastal, kui Aleksandr Sergjevitši kindralist sugulane pidi ära toitma hunniku soldateid, keda oli palju, aga raha jällegi vähe. Siis see sugulane käskid lihatükid lõigata hästi peenikesteks ribadeks ja et toit tõhusam oleks, käskis liha üle valada hapukoore-seene kastmega. Nii ilmuski maailma strooganov. Restorani loomaliha oli väidetavalt pärit muide Patagooniast, kus loomulikult veiseid osatakse kasvatada.
See Stroganovis-käis oli mõnusatsorti kogemus. Hoopis teistsuguse kogemuse sai hommikul vara, kui pidin sõitma emale vastu Jaroslavli vaksalisse. Kell oli kuus hommikul, sõitsin metrooga Komsomolskaja jaama, mis minu meelest on Moskvas üks vastikuimaid, kuna seal on alati palju rahvast. Minu ees väljus vagunis umbes 40-aastane mees, selline täitsa halli olemisega. Rongi peale tahtsid tulla kaks umbes 25-30-aastast naist. Nagu mees vagunist välja sai, ilmselt ta nägi naisi läbi ukse, nii kukkus ta naisi kabistama. Haaras neilt, ühe käega ühelt ja teise käega teisel, altpoolt, ühest kohast, konkreetselt kätega kinni ja hoidis umbes pool sekundit. See oli nii ootamatu, et naised ei osanud kohe reageeridagi, hetke pärast sadasid mehele aga käekotid pähe. Mees hüppas kohe eemale ja jooksis eemale. Situatsioon oli nii ootamatu, et keegi rongilt maha tulnutest ei jõudnud reageerida. Liigub ikka perverte metroos.
Mul oli õhtul ka veel asja sinna kolme vaksali väljakule, tegin siis mõned fotod. Tallinnast rongiga tulnutele on kohad tuttavad.

Restoranidest, sünnipäevadest, Medvedevi mõttetangist ning Putinist ja tiigrikutsikast

Kuna on olnud kõvasti tegemist ja pole jõudnud vahepeal kirjutada, siis teen seda täna pikemalt. (Üleval on lihtsalt üks tänavapildike Moskva kesklinnast.)
Eile võttis mu hea tuttav mind kaasa oma sõbranna sünnipäevale. Sõbranna, üle 40, on näitleja ja tema prantslasest mees ajab Moskvas äri. Elavad nad üsna hästi Moskva mõõdupuude järgi. Ma olin Moskvas vist esimest korda külas nii rikastel inimestel. Miljardärid nad küll polnud, aga miljonärid ehk küll. Viimaseid pidi Moskvas elama üle 100 000. Miljardäride arv aga tõusis 2007. aastal 71-le, aasta varem oli neid ülirikkaid kõigest 53.
Korter asus neil kesklinnas Uue Arbatil lähedal Nikitski bulvaril. (See pole muidugi nii kallis kant kui Ostoženka tänav Jumalaema kiriku juures, kus keskmine ruutmeetri hind on juba üle 40 000 dollari! Ostoženka tänavat loetakse ruutmeetri hinna poolest maailma kuue kallima tänava hulka.) Korter oli neil ümber tehtud vanast kommunalkast, läbi kahe korruse, sest pööningu olid nad ka välja ehitanud. Üle 200 ruutmeetri! Umbes 13-aastasel tütrel oli suure korteri sees veel omaette korter. Väga kihtvi kujundusega, neil oli raha vähemalt asja ette läinud. Üks suur täispuidust raamaturiiul oli tellitud näiteks Eestist disaineritelt.
Väga lõbus oli, kallist Mummi šampust voolas ojadena + kõike muud. Värskeid austreid (kust need küll toodi?) oli ämbritega, pottide viisi oli foie gras´d. Viieliikmeline jazzbänd oli kutsutud. Külalisi oli kuskil 40-50 inimest, teise seas Prantsuse suursaadik. Kunstiinimesi oli palju. Räägiti, et kriisi tõttu on palju filmiprojekte peatatud, üks skulptor kaebas, et üks väga rikas ärimees oli tal ühe suure tellimuse tühistanud jne. Muret kui palju.
See prantslasest ärimees oli tegelikult poolenisti vene verd. Tema ema oli Pariisi emigreerunud venelanna. Isa oli prantslane, aga ta on eluaeg osanud vene keelt. Pärast Liidu lagunemist tuli siia äri ajama. Sellised nö valgkaartlaste järeltulijaid on siin elavate prantslaste seas üksjagu. Huvitav, et nende vene emigrantide järeltulijad korraldavad oma lastele Prantsumaal siiamaani spetsiaalseid laagreid,kus siis õpitakse muuhulgas ka vene keelt. Vitjaz on nende laagrite nimi. (Vitjaz oli muide Krusenstreni laeva nimi, millega ta ümber maailma purjetas.)

Tahan veel jagada ka ägedat söögielamust, mille sain Tverskaja bulvaril Arkadi Novikovi (Moskva vist kõige tuntum restopidaja) ida köögi restos Nedalnõi Vostok. Tegemist on suhteliselt kalli restoraniga, kolm-neli tuhat krooni läheb lõdvalt nina peale, kui normaalselt õhtustada. Ma käisin lõuna ajal. Siis pakuti seal business-lunchi 1150 rubla eest (tavaline on moskva kesklinnas 200-250 rubla) + erilist menüüd Moskvas toimuva gastronoominädala puhul, mis maksis 2000 rutsi (880 krooni). Võtsin viimase. See oli super! Ma olin ennegi kuulnud, et sealon hea köök, aga nüüd võin omast kogemusest seda väga kiita ja soovitada.
Hakatuseks toodi aurutet sterletit (tsaaride üks lemmikkalu) koos loomakeele ning köögiviljadega. Sterlet viis keele alla. Seejärel pakuti borši kamtšatka krabiga. Üks parimaid borše, mis ma olen Moskvas saanud, vist oli isegi parem kui Puškinis. Siis tuli paprikas tehtud riis kamtšatka krabiga ning lõpuks oli hää torditükk. Kamtšatka krabist sai isu päris täis.

Lisaks hüvale köögile on Nedalnõi Vostok ka kujundet väga kihvtilt. Sušisid jms tehakse restorani keskel avatud köögis. Minu arust oli parim idee see, kuidas nad olid katnud ühe seina. Disainer võttis lihtsalt tühjad 3-liitrised purgid, täitis need eri värvi vedelikega ning ladus seinale riiulitele riita. Tulemus on minu arust päris efektne.



Kui söögile-joogile läks jutt, siis ma Moskva kesklinna poodides on müügil Eestis tehtud juust. Juust on juba tegelikult aasta algusest vähemalt müügis, ma olen unustanud kirjutada. Müüakse seda sommide Valio kaubamärgi all, aga pakendi tagaküljel on eestikeelne tekst. Ilmselt on juust tehtud Võru Juustus, mille Valio on ära ostnud.





Reedel käisin sellises think-tank´is nagu Kaasaegse Arengu Insituut. See on selline mitteametlik Medvedevi ajukeskus. Kohtusin selle juhi Igor Jürgensiga. Tegin intervjuud Vene majandusest. Kahjuks oli tal väga vähe aega, vähem kui ta algul lubas. Väga meeldiv inimene. Jürgensil on veresidemed Eestiga. Ta rääkis, et tema vanaisa oli eestlane, elas kuskil tollase Revali lähedal. Ning et ta lahkus Tallinnast 1910 või 1912 ja astus ametisse Nobeli finantsdirektorina naftaotsingute alal Bakuus.
Jürgens vastas paarile küsimusele ning siis hakkas täitsa ise rääkima Eesti-Vene teemal. Ja rääkis ta sellist asja. Jutt oli läinud sellele, et Lääs peab arvestama, et Venemaal on samuti omad riiklikud huvid, et neid ei tohi ignoreerida. Edasi tuleb hr Jürgensi monoloog.
„Vana Euroopa saab sellest kõigest suurepäraselt aru, et meil on omad riiklikud huvid. Teie targad inimesed saavad samamoodi sellest aru. Teie härra Ilves ratsutab minu arust selle osa valijaskonna seljas, kes ajaloolistel ja osaliselt ka tänapäevastel põhjustel kardab Venemaad. Seetõttu ta kordab koos Adamkusega – venelased on okupandid, neil on imperialistlikud eesmärgid jne. Kui vahepeal sellist retoorikat ei olnud, siis te teate, et meie suhted järsult paranesid. Vana Euroopa saab meist paremini aru. Nad sõltuvad meist rohkem, ja meie sõltume neist rohkem. Aga teie juures me näeme foobiaid. Meil on ilmselt suurusemaania, aga teil on ilmselt jälitamismaania. Neid kahte maaniat saab ravida. 1991. aastast on palju vett voolanud. Venelaste probleem on enam-v lahenenud – kes tahtsid sõitsid ära, kes tahtsid jääda, on ennast Eestis, Lätis, Leedus sisse seadnud, kohalikel valimistel saavad mittekodanikud osaleda, koolid ise saavad otsustada kas ja kuipalju nad vene keelt õpetavad, kui patriarh sõitis Eestisse, siis lahendati pühakodadega probleem ära. Tundus,et kõik hakkab laabuma, siis oli kellelgi vaja lugu Pronkssõduriga. Oleks seal natukenegi enne nõu peetud ning tahetud teha seda ilusti, nagu pärast faktiliselt ka tehti ümbermatmise ajal, aga kõik, mis seda saatis, see ei olnud ju ilus. Ja pärast see, mis siin Moskvas saatkonna ja saadiku ümber korraldati – see oli (Jürgens teeb oimukohas kõigile tuntud idioodimärgi). See oli hea näide, kuidas Venemaaga pole mõtet käituda. Esimeses etapis me võitsime propagandasõja, aga teises etapis, kui našistid alustasid saatkonna piiramist, me muidugi kaotasime.“

Aga muidu on Moskvas ja Venemaal praegu ilmselt kõige arutatavam teema mitte majanduskriis, vaid see, et Putinile kingiti päris tiirgikutsikas! Siit saab selle kohta vaadata ja siit saab selle kohta lugeda. Pidi olema ussuuri tiiger. Kujutan nüüd ette, kuidas suvel hakatakse näitama kaadrit, kuidas Putin kohtub oma suveresidentsis näiteks ministritega või välisriigi diplomaadiga ning tema tooli kõrval lamab suur tiiger ja putin ükskõikselt silitab teda...
President Medvedev käis samal ajal aga sõjaväeõppusi vaatamas. See polnud ka paha süžett teleuudistes, vaadake.
Huvitav on see, et kui olid kõige karmimad päevad Vene börsidel nädala keskel, siis Esimese kanali, Rossija ja NTV uudistest ei räägitud sellekohta sõnagi. Jaa, seda räägiti, et Läänes ja Idas börsid põrusid, aga et Moskva börsid kukkusid kõige rohkem – sellest ei sõnagi! Milleks rahvast negatiivsete uudistega, millest nad nagunii midagi aru ei saa, traumeerida, eksole!
Alates mai keskpaigast, kui Vene börsid hakkasid allamäge minema, on Vene turg kaotanud siin 800 miljardit dollarit. Naftahindade kukkumise tõttu teenib Vene riik iga päev 400 miljonit dollarit vähem kui veel kevadel.
Eesti spioonid on jätkuvalt kangelased Vene teles. Mingi Eesti leht oli intervjueerinud seda vana naljavenda Ville Sonni ja see jõudis ka Vesti24 uudistesse.
Nädala algul jagas Vene olümpiakomitee kõigile sportlastele, kes teenisid Pekingi olümpial medali, uued BMW-d. Kusjuures tehti ränka vahet meessportlaste ja naissportlaste vahel. Mehed said BMW X5, aga naistele kingiti millegipärast X3-d. Tehakse ikkagi vahet

Peterburi eestlaste ajaleht tähistas 100. juubelit

Ma tahan ühe ettepaneku teha - kõik, kellel on midagi teatada eestlaste tegemiste kohta Venemaal, võivad seda lahkesti mulle saata. Ja mina riputan selle kõik ilusti oma blogise üles. Samuti võib mulle saata oma tähelepanekuid Venemaa igapäevaelu kohta. Panen needki üles.
Esimene pääsuke on siin. Kirjutab hea Lea Jürgenstein, kes on Peterburi ülikooli eesti keele lektor, mõtetes ka Eesti Kiriku tegevtoimetaja.

Septembris möödus 100 aastat Peterburi eestlaste ajalehe „Peterburi Teataja” ilmumisest. Aastapäeva tähistati 3. oktoobri pärastlõunal Peterburis Eesti konsulaadi juures.
Eestlaste ajalehe sajanda aastapäeva tähistamine just konsulaadi juures polnud juhus ega asjaolude kokkulangemine. Enamik kokkutulnuid olid samas paigas ka üheksa aasta eest, mil tänane juubilar uuele elule aidati: tänu tollasele entusiastlikule konsulile Jüri Treile ja Peterburi eestlaskonna aktiivsetele liikmetele õnnestus 1999. aasta septembris eestlaste kogukonnale tagasi anda oma häälekandja. Üheksa aasta eest istutati konsulaadi aeda tammepuu, laulis meeskoor. Äsjasel aastapäeval kõneldi kokkutulnuile eesti ajakirjandusväljaannetest Peterburis ning praegu ilmuva ajalehe saamisloost.
Sada aastat tagasi alustanud leht ühendas tollal Venemaa pealinna elanud eestlaste organisatsioone ja andis sõna meie ärksamatele rahvuskaaslastele. Lehe väljaandmisega olid seotud Konstantin Päts, Julius Seljamaa, August Rei jt. Ajalehe kaasaandena anti välja ka seadusi käsitlevat lisa ning populaarteaduslikku lisalehte. Eestlaste elu Venemaa endises pealinnas ja selle lähedastes linnades ja asulates oli vilgas, tegutsesid seltsid, kogudused, koolid, äriettevõtted. Peterburi Teataja kõrval oli mitu muudki väljaannet, mis sajandi alguses kahe revolutsiooni vahel rahvuskaaslaste lugemisvara täiendasid ja siinset kogukonda ühendasid. Kümne ilmumisaasta jooksul oli leht sunnitud mitu korda nime muutma, kuni 1918. aastal sootuks suleti.
Tänane, oma kümnendat ilmumisaastat alustanud Peterburi Teataja on ainus Venemaa eestlaste trükis, mida teevad vabatahtliku tööna kunagine konsul Jüri Trei, Venemaa Eesti seltside Liidu vastutav sekretär Külli Sulg ja Peterburi Eesti Kultuuriseltsi juhatuse liige Veronika Mahtina. Lisaks hulk kaastöölisi Peterburi Eesti Seltsist ja Eestist.
Lehetegijaid peeti meenes kohvikruusidega, millel juubilari esimese numbri päis ja Lennart Meri tervutustekst, mis 1999. a taasilmunud lehes ilmutatud. Kruusid olid tehtud kohalikus keraamikatehases.
Leht ilmub neli korda aastas, trükiarv on 700-800 eksemplari. Lugejaid on aga peale Venemaa ja Eesti ka mujal maailmas, kus eestlasi elab. Lehe väljaandmist toetab rahaliselt Peterburi Eesti Selts, Jaani kogudus ja Jaani kiriku fond. Nüüdne leht kirjutab siinsete eestlaste tegemistest, Neevalinnas toimunud eestlaste kultuurisündmustest, aga tutvustab ka siin omal ajal elanud ja tegutsenud eestlasi.
Äsjane juubelinumber anti välja värvitrükis. Ajalehe aastapäeva tähistas ka Eesti Post, kes andis välja erikujundusega postkaardi, postmargi ja eritempli.

Moodsal mehel Medvedevil oma videoblogi, Putin õpetab videol džuudot

Moskva autoteisaldajad annavad eeskuju, kasvõi Tallinna ametivendadele, kuidas saab ühe tõstukiga ära vedada kaks autot.
Eile kirjutasin ja näitasin, et Sadovaja ja Malaja Bronnaja nurgal üks alkopood reklaamis, et nad teevad Eesti likööride degustatsioone. Täna helistasin sinna poodi, aga sealt öeldi kahjuks, et Eesti likööride degusteerimine lõppes ära. Kaks nädalat oli, aga nüüd said liköörid otsa. Poest öeldi, et neil oli Vana Tallinna liköörid – Creame ja 45-kraadine. Ilmselt siis Liviko saatis neile. Poes on mõlemad liköörid müügil – 45-kraadine maksab 455 rutsi (200 krooni) ja Creame 500 rutsi (220 krooni).
DAM ja VVP võistlevad avalikkuses. Esimene avast täna oma videoblogi Kremli kodukal, teine laenas oma nime oma lemmikala õppevideole „Õpime džuudot koos Putiniga“.
Panen siia ühe graafiku tänasest Kommersandist, mis näitab kuidas Vene suurfirmad on oma väärtust kaotanud. Kõige valusam on Norilski Niklil.

Koltšak astub Vene kinos Tšapajevi asemele

Moskvas ja Tallinnas esilinastub sel neljapäeval ühel ajal venelaste uus blockbuster „Admiral“. Admiral Aleksandr Koltšaki saatusest (laiemalt Venemaa saatusest 90 aastat tagasi) ja armastusest jutustav film on pühendatud Vene kino sajandale aastapäeval.
Varem oli Venemaal kangelane „punane“ Tšapajev, nüüd aga „valge“ Koltšak, nentis üks Moskva kriitik selle filmi puhul. Käisin seda nädalavahetusel pressilinastusel Moskvas vaatamas.

Filmi tehti ligi neli aastat ning maksma läks 16 miljonit dollari. Välja tuli päris heade lahingustseenidega, eriti äge on merelahing 1916. aastal Läänemerel, ning armastulooga heroiline lugu.
Armastusloo headus on muidugi iga vaataja enda silmades. „Admiralis“ on see lugu lihtne, ilus ja traagiline. Ütleks isegi, et üllas ja musketärlik. Mul isiklikult on selliste armastulugude vastu alati nõrkus olnud. Kes minu nõrkust jagavad, neile peaks film meeldima.

See on lugu sellest, kuidas Vene tsaari laevastiku üks kõige võimekamaid admirale Aleksandr Koltšak armub ühe oma alluva ohvitseri nooresse naisesse Anna Timirjovasse. Koltšak on siis 41-aastane, tal on abikaasa ja poeg. Naine, kellesse ta armub, on 22-aastane.
Seda armastuslugu võib võtta kui jutustust kunagistest ideaalidest. Peaaegu kuni traagilise lõpuni pöörduvad nad üksteise poole, kuigi on kõrvuni armunud, isanimepidi: „Anna Vassiljevna“ ja „Aleksandr Vassilijevitš“. See rõhutatud lugupidamine üksteise vastu annab filmi lõpule veel erilise mõõtme.
Tegemist on tõestisündinud looga, mis päriselus oli veel traagilisem kui filmis. Punaste vastu võideldes peaaegu kogu Siberi 1919. aastal enda võimu alla saanud Koltšaki tapsid punased töölised 1920. aastal Irkutskis pärast tšehhide reetmist. Tema armastatu Anna veetis pärast seda vanglates, laagrites ja asumistel 30 aastat ja suri 1975. aastal. Kuni elu lõpuni kirjutas ta oma armastatud mehele luuletusi.
„Kui ma olen veel elus,/saatuse kiuste/ siis ainult kui sinu armastus/ ja mälestus sinust,“ kirjutas ta veel 50 aastat pärast Koltšaki hukkamist ning viis aatat enne oma surma.

See ilus armatuslugu areneb Venemaa revolutsioonide ja kodusõja taustal. Film näitab päris võikalt, milliseid julmusi see segane aega Venemaal kaasa tõi. Mõned stseenid ei ole päris nõrganärvilistele.
Filmi teeb vähemalt Venemaal kindlasti kassamagnetiks ka vägev näitlejate koosseis. Peaosalisi mängivad Venemaa praeguse aja üheks parimaks teatrinäitlejaks peetav Konstantin Habenski (kõige ülemine foto) ja Jelizaveta Bojarskaja (Mihhail Bojarski tütar, järgmine foto), kes mängisid koos peaosi ka möödunud aastavahetusel Venemaa kõigi aegade rahaliselt edukaimaks filmiks tõusnud komöödias „Saatuse iroonia ehk hüva leili II“.
Ka produtsendid on neil kahel filmil samad, nagu ka see, et film valmis taas Venemaa suurima riikliku, paljuski propagandistliku telekanali Pervõi Kanal märgi all.

Veel mängivad filmis Eestis seriaali Brigaad kaudu hästi tuntud Sergei Bezrukov (kindral Kappeli rollis, kolmas foto), Fjodor Bondartšuk (mängib oma isa) ning seriaalis Meister ja Margarita Margaritat mänginud Anna Kovaltšuk (Koltšaki esimene abikaasa, kõrvalolev foto)




Veel filmindusest. Panen nüüd üles ka lingi NTV saatest "Вербовка по-эстонски", millest ma laupäeval kirjutasin. See film on üleval paljudel saitidel, aga ma valisin meelega selle saidi. Vaadake, päris omapärane sait...

Mõned aktuaalsed fotod ka Moskvast.

Sadovajalt, Malaja Bronnaja nurgalt leidsin alkoholipoe, mis reklaamib suurelt, et kolmapäevast reedeni toimub seal Eesti likööride degustatsioon! Kes tahab minna? Enne vastake küsimusele, mitut Eesti likööri te veel teate peale Vana Tallinna ja kas te joote seda hea meelega?

Venemaal, nagu kogu maailmas on kehvad ajad. Novaja Arbatil nurgalt leidsin juba selliseid valuutavahetajaid. Finantskriis kõigutab uppumatut Venemaad, tulevast maailma uut finantskeskust (seda on lubanud VVP ja DAM). RTS-indeks langes täna ligi 20 protsenti ja juba alla 900 punkti. Aga oli aegu ilusaid – kui DAM ametisse astus, oli indeks üle 2200 ja eksperdid ennustasid, et aasta lõpuks tõuseb see 3000. Nutune on seis tõepoolest muidugi kogu maailmas, see pole ainult Venemaa mure. Tobe oleks kahjurõõmu tunda, et Venemaa majandusel sitasti läheb.

Samas kõrval oli aga tõestus selle kohta, et raamatuhuvi on Venemaal endiselt suur. Vanade raamatute müüja ümber käib aktiivne kauplemine.

Minu kodu lähedal asub üks hea usbeki restoran. Neid usbeki restosid on Moskvas üldse palju, hää köök. Sissevaade kööki. Koka taga paistab ehtne ahi, kus lavašši küpsetatakse.

Venemaa paljastab taas Eesti luurajaid

Kaitsepolitsei on jälle Venemaal hambus. Reedel ilmusid korraga ajalehes Izvestija ja telejaamas NTV põhjalikud materjalid „Eesti luure aktiviseerumisest Venemaal“. Suhteliselt identsed materjalid, mis pole ime, sest sisuliselt on neil samad omanikud. Mõlemat kontrollib Rossija-pank, mida juhib VVP-le väidetavalt väga lähedane Juri Kovaltšuk. Kovaltšuki on nimetatud mõnikord Vene pressisi VVP finantshuvide üheks peamiseks esindajaks Timtšenko kõrval. NTV-d kontrollib Kovaltšuk Gazprom-Media kaudu ja Izvestijat kindlustusfirma Sogaz kaudu.

Kõigepealt ilmus hommikul see Izvestija artikkel. Õhtul näitas NTV saates „Чрезвычайное происшествие“ (erakorraline juhtum) 17-minutilist dokfilmi võtmes tehtud "Вербовка по-эстонски" (Värbamine Eesti-moodi). Izvestija-loost kirjutas tänane Päewaleht (link), ma räägin lühidalt sellest NTV saatest. (Ma pole netist veel seda saadet leidnud, kui keegi leiab, siis võib julgelt kommentaaride alla lingi saata, et kõik huvilised võiksid ka ise vaadata.)
Põhikangelane on seal juba kuulsaks saanud Lihula mees Allan Saar. Saates näidatakse mitu korda lindistusi temast, kus ta ilmselt kuskil FSB kontoris räägib otse kaamerasse. Saar väidab seal „puhtsüdamlikus ülestunnistuses“, et kapo tahtis talt andmeid mingite raketibaaside kohta Pihkva oblastist. Aga et ta keeldus. „Pärast seda muutus ta elu põrguks,“ ütleb saate jutustaja. Saar räägib, et ta võeti Eestis kinni ja hoiti kolm päeva kinni. Pärast seda olevate ta hakanud endaga kaasas kandma paberit, kus oli kirjas a la et minu surma puhul süüdistada kapot. Saar ütleb lindile konkreetselt kahe kapoka nimed, kes väidetavalt teda koostööle sundisid – Martin Post ja Tõnu Engels või Endels, halvasti oli kuulda.

Saade lõppeb sellega, kuidas Saar Venemaalt oma autoga minema sõidab ning hetk enne üle piiri sõitmist, pistetakse kaamera nina alla ning ta ütleb kaamerasse, et tal pole Venemaale ühtegi pretensiooni, „te tegite oma tööd“.
Siis näidatakse saates kedagi Dmitri Antonovit, kes jutustaja teksti järgi justkui töötas millalgi kapo heaks Leningradi oblastis. Näidatakse salvestust temaga, mille kohta öeldakse, et see on tema teadmata lindistatud. Antonov räägib seal näiteks, et kuidas kapo värbajad ise raha välja petavad riigilt. No et ei anna värvatutele kogu raha edasi. Veel räägib kodanik Antonov pikalt, kuidas USA eriteenistused kasutavad Eestit ära „nagu prostituuti“.
Seda rõhutatakse saates mitu korda, et Eesti eriteenistused on CIA ja MI-6 filiaalid ning, et Eesti ei võta Venemaa vastu tegutsedes vastu iseseisvaid otsuseid. Näidatakse jälle seda kuulsat Ojamäe ja Pablo Milleri juhtumit. Juurde näidatakse Pihli pilti ja toonitatakse, et ta on nüüd siseminister, kes andis käsu julmalt maha suruda „rahulik rahvameeleavaldus“ möödunud aprillis.
Siis on veel kellegi Valeri, endise raketiväelase juhtum, kes sõitis Eestisse sugulastele külla. Seitsmes meel hoiatas Valerit, et teda hakatakse värbama ja ta võttis diktofoni kaasa. Ja nii läkski, aga kaval Valeri lindistas kõik jutuajamised karmide kaitsepolitseinikega nende teadmata lindile (tõeline Bond!) ning Venemaale jõudes läks kohe nende lintidega „kuhu vaja“. Pärast tundis Valeri fotodel enda ülemeelitajatena ära tuntud kapokad Aleksander Tootsi ja Juri Figlovski. Saates näidati ka mõlema mehe fotosid, mis jutustaja sõnul olid tehtud ühe Eesti-vene piiripunkti avamisel. (Neid pole muidugi eriti keeruline ükskõik kuhu stoorisse mässida, sest mõlemad on suhteliselt avalikud kapo töötajad. Ma küll veidi kahtlen, arvestades nende kõrget positsiooni, et nad isiklikult hakkaksid mässama mingi endise raketiväelasega – Lääs teab nagunii vene raketivägede kohta rohkem kui küll, milleks neile vaja veel kedagi endist?)
Näidati veel vene piirivalveohvitseri Vjalkovi, kes 10 000 dollari eest müüs end eestlastele ning sai selle eest 10 aastat türmi.
Esines FSB sõjalise vastuluure osakonna juhataja esimene asetäitja Vladimir Nosov, kes rääkis, et eesti luure esindajad provotseerivad vene sõjaväelasi või „vajalikke inimesi“, kellel on sugulased Eestis, sellega et muidu juhtub suguslastel tõsiseid probleeme Eestis
Millegipärast oli veel sisse mässitud kirjanik Mihhail Veller, kellele anti eksperdi roll selles osas, et Eesti on Ameerika teener. Mulle tundus aga, et tema kaks lauset olid välja rebitud mingist muust kontekstist.
Ühesõnaga selline klassikaliselt hea propagandadaade nagu neid pidevalt Eesti ja Läti-Leedu kohta tuleb. Kaitsepolitsei ütleb kindlasti, et see kõik on täielik vale. Suures osas võib olla küll, aga kas täielik... Terakse tõtt ja fakte oli seal kindlasti.
Ma siia lõppu panen video, kus üks noor Vene ohvitser räpib oma kehvast elust. See läks talle üsna palju maksma – karistuseks viidi ta Peterburi alt teenima Kaug-itta. Vaadake sealt Rutube lehelt kommentaare ning otsige üles selle ohvitseri enda sissekanne 28. septembrist. Lugege läbi. Saate paljustki aru.
Tänanes Päewalehes ilmus mu lugu Valgevenest, peamiselt Minskist. Lisan videolõigu Minski kesklinnast, Nezavissimaja prospektist, mis on nende peatänav. Video on tehtud Oktoobri-platsil, mis on Minskis peamine opositsiooni kogunemiskoht

Miilitsatraktoritest, Batka korteežist ja paleest ning Stalini liinidest

Panen veidi huvitavamaid pilte Valgevenest, peamiselt Minskist.
Alustuseks veidi Lukašenka teemat. Sattusin sel teisipäeval nägema, kuidas Batka tööle sõidab. Kell oli 11, kui ta tööle tuiskas. Kõigepealt pandi liiklus seisma ja tänav tehti autodest tühjaks. Esimesel fotol on näha, kuidas kõigepealt politsei Chrysler ja ainult tühi tänav. Teisel fotol tuleb juba Batka Mersu ja ihukaitse. Kolmandal fotol on näha, kuidas ihukaitse džiip märkab tänava ääres, mis muidu oli inimestest tühi, mind fotokaga, vahetab järsulat Batka auto taga rida ning sööstab minu poole. Neljandal fotol on ihukaitse džiip jõudnud juba minu ja Batka Mersu vahele, fotolt on näha, kuidas üks tüüpidest midagi raporteerib walkytalkysse. aga edasi ei juhtunud midagi, keegi ei jooksnud minu juurde. Korteež kadus nurga taha, Batka jõudis ilusti tööle ja ma kõmpisin edasi.









Juhtus nii, et pärast Batka korteeži vaatamist jõudsin peagi tema palee ette, mis asub kohe Oktoobri väljaku lähedal, Marksi tänaval. Tõsiselt pirakas hoone, vaat et suurem kui Valgevene parlament. Aga eks kogu riigi juhtimine käibki sealt. Presidendi hoonet on keeldatud pildistada. Nagu üritasin avalikult pilti teha, jooksis mingi turske vennike ja karjus, et siin ei tohi pilti teha. Vaidlesin taga veidike, aga ei midagi. Läksime suht sõbralikult lahku. (Mul läks ilmselt hästi, sest tena, et kui Jaanus Marrandi üritas päev varem pildistada KGB peahoonet, siis tal tekkisid palju suuremad probleemid ja tal oli kõvasti õiendamist.) Kõndisin veidi eemale ja pildistasin sealt. Keegi taga ajama ei tulnud.



Minskis on endiselt alles Igavene Tuli. Ja selle juures, Vabaduse väljakul käivad koolinoored senini vormis auvahtkonnas. Siin ongi noored valimispäeval just lõpetanud auvahtkonna ning pildistavad mälestuseks.



Kino Pobeda (Võit) Minski kesklinnas. Selliseid moodsamaid kinosid mulle silma ei hakanudki.



Kuna sõja ajal purustati Minsk täielikult, siis ehitati Stalini ajal nullist ehk täiesti uus. Tänu sellele on linnas tohutult ruumi, laiad tänavad, palju õhku. Üks kesklinna promenaad, mida ääristavad palju skulptuure.



Valgevene on miilitsariik, arvan et ei tee sellega neile liiga. Neil on olemas isegi miilitsavärvides ja vilkuritega traktorid. Võimas relv küllap



Veel üks huvitav masin - liikuv rahavahetuspunkt. Sellise Fordi kaubikus asuva valuutavahetuse leidsin samuti Minski kesklinnas.



Tehnikapood kesklinnas. Enamus poode on ikkagi silmnähtavalt sellise Nõuka-aegse kujundusega, kuigi on ka moodsaid poode.



Minkist paarikümne kilomeetri kaugusele on president Lukašenko käsul rajatud II maailmasõja mälestuseks kompleks nimega "Stalini liinid", kus seisab ka suur Stalini büst värskete pärgadega. Teadjad ütlesid, et iga-aasta Minski vabastamise aastapäeval korraldab Batka seal väga uhked sõjamängud, mida tasub vaatama tulla.



Petriški alevik 40 kiltsa Minskist. Kirbuturg raudteejaamas. Kuna poode on suhteliselt vähe maal, siis käib enamus kauplemine niimoodi.



Veel üks pildike Petriškist. Keegi kunstiandega hea inimene on seal ülemaalinud hulga suuri põllukivisid. Taga paistab kohalik alevivalitsus.



Hiljuti kaotas Valgevene ära väljasõiduviisa, kunagise Nõukogude-aegse välispassi (Venemaal on seda siiani välismaale sõitmiseks vaja!) analoogi. See ei tähenda, et Valgevene võimud ei saa piirata inimeste välismaale sõitmist.
Valgevene opositsiooni üks juht Anatoli Lebedko näitab mulle oma passi, kuhu on aasta algusest löödud suur tempel kirjaga „Väljasõit keelatud“. Omakorda – see ei tähenda, et Lebedko välismaale ei saa sõita. Valgevene ja Venemaa vahel ei ole piirikontrolli, rongiga Minkist Moskvasse sõites ei kontrolli keegi passe. Kui Lebedkol on näiteks vaja Minskist 150 kilomeetri kaugusele Vilniusse sõita, siis ta sõidab kõigepealt rongiga 750 kilomeetri kaugusele Moskvasse, siis lendab lennukiga sisuliselt tagasi Vilniusse, esineb oma esinemised ära ning sõidab samamoodi koju Minskisse tagasi.

Minski lennujaam. Gate´i eelne saal. Mehed suitsetavad rahulikult otse suitsetamist keelava sildi all.



Eesti peakonsulaadi hoone Minski äärelinnas. Kolmekorruseline eramaja. Väga toredad inimesed töötavad seal. Maja ees seisab konsulaadi juht Linda Kolk.



Viimane foto pole Valgevenest, vaid üks lõbus foto, mis on viimastel päevadel internetis ringelnud...