Probleem - mida teha Vasjaga?

Täna käisin päeval Itar-TASSi majas ühel poliittehnoloogide konverentsil. Põnevamad esinejad (Bunin, Mintussov, Pavlovski) olid eile, aga siis ma ei teadnud sinna minna. Täna oli ehk kõige huvitavam sellise ajalehe ja portaali nagu Stringer peatoimetaja Jelena Tokareva esinemine. Annan lühidalt mõned tema mõtted edasi:
- osade noorte seas on Moskvas peaaegu elukutseks muutunud see, et osaletakse raha eest poliitilistest aktsioonides. Ta nimetas neid „vabadeks radikaalideks”. Tasu neile ulatub kuni 500-600 rutsini päeva eest. Neid palkavad erinevate liikumiste komissarid, kellel on vaja miskit aktsiooni läbi viia. Otsimine käib interneti vahendusel. (Fotol on noored aprilli lõpus Moskvas Eesti saatkonda piiramas.)
- Peamiselt on nendeks „vabadeks radikaalideks” kõrgkoolide tudengid, keda Moskvas on kümneid tuhandeid. Eriti need, kes tööl ei käi, on poliittehnoloogidele kerge saab. Kõrgkoolid on Moskvas väga politiseeritud.
- Aktsioonide eelarved pannakse paika „ülevalt” (Tokareva ei täpsustanud, kes need on). Need peavad olema värvikad ja tähelepanuäratavad, et TV tuleks kohale.
- Viimane näide uuest noorteliikumise brändi tekkest on „Georgievlaste liikumine” (Tsaari-Venemaa kaitseingel Püha Georgi ehk Püha Jüri), kes korraldas äsja Moskva kesklinnas kaukaaslaste-vastseid üritusi, kuni massikakluseni. Neid sponsoreerib üks õigeusklik pankur, ühe ürituse eelarve on 5000-7000 dollarit. Üritused pole suured, aga palju tähelepanuäratavad. Piisab 50-70 noorest selleks.
- Samamoodi, noori palgates, korraldavad oma demosid Moskvas ka näiteks homode liikumised.
- Noorteliikumiste suunajatel on tekkimas probleem, mida tinglikult võiks sõnastada nii: „Mida teha Vasjaga?”. Asi selles, et paljud Kremlile ustavate noorteliikumiste juhid, nagu näiteks Naši boss Vassili Jakimenko (tema ongi see Vasja), keskastme brigadirid ja komissarid hakkavad juba üle 30 aasta saama, neile tuleb miski soliidsem töökoht leida. Muidu võivad hakata isakese vastu mässama või muid lollusi tegema. Ja nüüd levib jutt, et just sellistele töökohtade loomiseks asutatakse Venemaal peagi noortega tegelev ministeerium.
- Jakimenkost veel. Tokareva pillas ka sellise mõtte, et tema teada oli osa Vene ärimeeskonnast Našistide (just nii Tokareva ise ütles) peale pahased, et nende pärast pidid nad tegema näo, et hirmsasti vihkavad Eestit ning nüüd tuleb ärisuhted katkestada. Teisisõnu – Našide aktsioonid tekitasid ärimeestele surve, et äritegemine Eestiga lõpetada.
Huvitavav esineja oli ka Mihhail Bartševski, kes on advokaat ja Kremli esindaja Ülemkohtus, kui ma ei eksi. Tema juhib uut parempoolset liikumist nimega „Kodanlik jõud”. Väidetavalt on see liikumine loodud Kremli poliittehnoloogide poolt. Ta ise täna kirglikult eitas seda. Mõned tema mõtted:
- Putini populaarsuse foonil on tulevane president paratamatult nõrk. Nii nagu Putin paistab ülikõva nõrga Jeltsini foonil.
- Järgmine riigiduuma tuleb kõvasti vasakpoolsem kui praegu, mis veelgi nõrgendab järgmise Vene presidendi võimu.
- Demokraatiaga Vene telekanalitest on kõik korras.... kui vaadata ilmateateid, sest need kõigil erinevad.
- Venemaal on praegu sellised valikud: poliitiline stabiilsus või sõnavabadus, demokraatia ning sotsiaalne hool ühiskonna eest või kiire majanduslik areng
- Öeldakse, et „raha ei haise”, tundub et praegu võib Venemaal öelda veel, et „valijaid ei haise”.
Kes tunneb lähemat huvi Venemaa sisepoliitika suundumuste kohta, siis soovitan lugeda tänasest Nezavissimaja Gazetast artiklit uue seaduse kohta, mis käib ekstremismi kohta. Kui kõik tõele vastab, siis kõlab päris pessimistlikult see lugu.

Moskva filmifestivalil

Tänase õhtu veetsin Moskva filmifestivali filme vaadates. Sain endale ka kaelakaardi, kus mu eesnimi oli toredasti kirjutatud – „Yanus”. Nii polegi veel mu eesnime siin keegi väänanud, millegipärast leiutavad nad enamasti oopis mu perekonnanimega midagi põnevat välja.
Jõudsin vaadata kolme filmi, kõik kinotearis nimega „Oktjabrskaja”, mis asub Novõi Arbatil kohe kuulsa kasiino-ööklubi Metelitsa vastas. Oktjabrskaja ongi festivali põhipleiss. Ükski neist kolmes filmist polnud festivali põhiprogrammi filmid. Põhiprogrammi tänaõhtused filmid ei tundunud üldse huvitavad.
Kaks filmi, mis vaatasin olid päris vanad, tehtud 1990-ndate algul. „Külm” rääkis sellest, kuidas peale II maailmasõda NKVD küüditas tervete külade kaupa Kaukaasia mägedes karatšai rahvust ümber. Sellist saatust jagasid enamus mägirahvaid. Päris jõhker film sellest, kuidas küüditamise ajal rahvas suri nagu kärbsed loomavagunites. Huvitav, et filmis ükski tegelane ei öelnud neid küüditanud sõduritele ega venelastele midagi halba.
Teine film oli „Hapnikunälg” ning rääkis dedovštšinast Nõukogude armees 1990. aastal. Kõige vastikumad tegelased olid seal ohvitserid. A film lõppes nagu ikka sellised filmid – kõige rohkem kannatanud noorsõdur lasi oma põhipiinaja lõpuks maha.
Ja lõpetuseks tuli japside ja mongolite ühisfilm Tšingis-khaanist („The Blue Wolf: To the Ends of the Earth and Sea”). Just äsja valmis saanud. Võimsate loodus- ja lahingukaadritega, aga see oligi filmi ainuke väärtus minu arust. Üsna klišeelik film Tšingis-khaanist ehk õige nimega Temüdzinist. Ainult tema lahingutest, aga kuidas ta valitses, sellest polnud üldse juttugi. Ja millegipärast ma kahtlen, et kui teda krooniti khaaniks, et siis 1206. aastal mängis kroonimisel paarkümmend kohalikku viiulimängijat üsna tänapäevase kõlaga pidulikku lugu.
Eriti jabur oli Tšingis-khaani sõnum filmi lõpus, et miks ta maailma vallutama läks. Üks tema sõdalane küsis, et vallutused tähendavad ju paljude inimeste surma ja verevalamist. Tšingiz vaatas mõtlikult stepi suunas ja ütles: „Selleks, et tulevikus vähem verd valataks, on paratamatu enne seda verd valada.” Kas ei tule see õigustus kuidagi tuttav ette?
Õudsalt häirib igal seansil, et vaatajad ei lülita telefone välja. Veel hullem – kui kõne tuleb, siis võetakse ka see vastu ja räägitakse otse kinosaalis. Kõik ei tasanda isegi häält. Fakk, neil ei saa olla ju kogu aeg nii kiire. Üks õpetas näiteks telefoniteel oma sõpra, kuidas autot müüa!
Hea kild juhtus enne Tšingis-khaani filmi. Siis jagati ekslikult algul vaatajatele välja kõrvaklapid tõlke kuulamiseks, aga selgus, et filmil on venekeelsed subtiitrid. Siis oli vaja need klapid tagasi korjata. Saadeti üks plika sellest vaatajatele teatama. Ja ta teatas sellest nii: „Palume klapid tagasi tuua, sest film on, noh, on... normaalses keeles!” Ehk siis et venekeelse tõlkega. Rahvas möirgas naerda.
Mingit erilist glamuurset muljet festival ei jätnud. Aga kas peakski olema? Peaasi, et on palju ja häid filme vaadata. Ja tundub, et on küll.
Üks värske küsitlus ka tänase sissekande lõppu. Levada-keskus uuris, mis on rahva arvates praegu Venemaa majandusarengu suurim takistus. Rahva arvates endiselt korruptsioon, nii arvas 43 prossa. Aga veel aasta tagasi arvas, et korruptsioon on põhisüü 50 prossa vastanutest.
Korruptsiooni järel tulid põhjustena tšinovnikute vastuseis, bürokraatia ning see, et kohalik võim ei täida lihtsalt seadusi.

Bruce Willis üldiselt meeldib moskvalastele

Eestis asjad aetud, olen tagasi Moskvas. Nagu näete, siis on elu Moskvas endiselt kirglik. Aga see ei ole mina seal fotol!!
Tulin lennukiga, mis tähendas, et pidin tõusma juba kell 4.15 hommikul. Lennuk läks kell 7. Aga see-eest sai Tallinna lennujaamas palju nalja.
Teadustajatel läks nimelt keel sõlme. Enne Moskva lennukit väljus lennuk Amsterdami ning teadustaja pidi teatama, et boarding on lõppenud. Teadustajad olid kutid ning ühel läks esimesel korral keel lootusetult sõlme, läks omadega täiesti rappa ning lõpuks kukkus ise oma vigurite peale kõva häälega naerma mikrofoni. Proovis kohe uuesti sama asja teatada, aga hakkas ise pärast paari sõna uuesti naerma. Siis proovis üks teine kutt korrektselt boardingu lõppenuks kuulutada, aga kukkus samuti naerma. Ja nii proovisid vanad vaheldumisi veel kolm-neli korda, aga järjest pöörasemaks ja lõbusamaks läks. Lõpuks nad ei saanudki sellega hakkama.
Aga loodetavasti ei saanud kutid karistada, sest kõigil lennukiootajatel oli väga lõbus ja unest sai lahti. Päris hea show oli poistel.
Moskvas sattusin õhtul esimest korda kinno. Tahtsin minna vaatama „Kaup 200” (Gruz 200), mis on selle aasta Venemaa kõige oodatum film. Sellest on lehtedes räägitud juba pool aastat ette et kui vägem see film on jne. Režisöör on sama, kes tegi Brat 1 ja Brat 2. Aga aeg kadus kuhugi ära ja ei jõudnudki seda filmi vaatama. Läksin siis hoopis Puškini platsi kinno pulli pärast Die Hard 4 vaatama. et näha, kuidas on kino Moskva moodi.
Kurat, no miks küll inimesed raiskavad oma fantaasiat ja aega selliste filmide tegemiseks. Siuksed filmid lähevad järjest absurdsemaks. Seekord näiteks pidas Willis selliseid duelle: sõiduautoga kopteri vastu ning rekkaga hävitaja F-16 vastu. Loomulikult kopter ja lennuk kaotasid need ebavõrdsed duellid.
Pilet maksis kinno 170 rutsi (80 krooni) ehk sama palju kui kesklinna kõrtsis korralik lääne õlu. Oli võimalus osta ka VIP-pilet, mis maksis 200 rutsi. Kinosaal ise oli päratu suur, aga CC Plaza ja Sõprus on siiski mugavamad.
Publik elas mõnuga filmile kaasa, polnud enam sellise asjaga harjunud. Eriti häälekalt reageeriti siis, kui kellelegi jalaga eriti kõvasti vastu pead löödi või Willis mõne paha naise kohta sapise repliigi ütles. Mõlemal juhul publik lausa möirgas naerda. Üldiselt, mida robustselt efetksem koht oli, seda kõvem oli naer. Lõpus plaksutati. Kõik see meenutas lapsepõlve ja Pääsküla kino nimega Koit. Seal käis tihti palju Nõuka armee sõduripoisse (lähedal Laagris oli ju sõjaväeosa) ja nood ka alati samamoodi häälekalt reageerisid seinal näidatavale.
See nädal tuleb vist palju filmivaatamisi. Reedel on näiteks samas Puškini kinos Puustusmaa esimese mängufilmi esikas. Lisaks käib Moskva filmifestival, seal tahaks ka paar filmi vaadata, kuigi see hakkab vist juba lõppema.
Panen siia viited ka oma kolmele loole, mis ma Abhaasias kirjutasin ja mis vahepeal Päewalehes ilmusid. Esimene rääkis sellest, mida rahvas iseseisvusest arvab, teine oli selline üldisem lugu Abhaasia olukorrast ja kolmas rääkis konkreetsemalt Abhaasia-Gruusia piirialast Gali rajoonist.

Armastav Moskva naine teeb oma mehele strippi

Head sõbrad, mul on vaja nüüd umbes 10 päevaks Eestisse sõita. seniks jääb siis väike vahe mu lugudega Venemaalt. Aga jälgige Päewalehte, seal hakkab teisipäevast riburadapidi ilmuma mu lugusid Abhaasiast ja Sotshist.
Nende kahe Moskvas oldud päeva jooksul on mul lemmiktähelepanek see, et Moskvas on naiste seas, isegi abielunaiste seas, moodi läinud selline harrastus nagu streap dance. Naised ei käi enam niisama aeroobikas või jumpamas, vaid käivad raha eest õppimas striptiisi tegemas. Kusjuures mitte selleks, et stripparina tööle hakata, vaid et oma meestele meeldida ja neile rohem meele järgi olla ning kütkestada, kui nii võib olla. Tänavatel on postidele ilmunud järjest rohkem selliseid kuulutusi. Maksab suurusjärgus 5000 rutsi (u 2300 krooni) kolm korda nädalas.
aga maasikakilo maksab minu maja juures tänaval 150 rutsi kilo (70 krooni), hea on hommikul ostmas käia.
Näeme, siis Eestis. igal pool

Maailma lahkemaid eestlased elavad ilmselt Abhaasias

Jõudsin eile hilisõhtul ilusti-kenasti Moskvasse tagasi. Kogu seekordse tiiru teravaim elamus oligi ehk eile Sotshis, kui läksin endale tagasisõiduks lennukipiletit ostma.
Selgus, et enamus reisidele olid piletid väljamüüdud, aga õnneks kella kaheksaks õhtuks Moskva linnavalitsuse lennufirma lennule paar tükki siiski oli. Sulanuts oli mul otsas, pakkusin krediitkaarti. See ei läinud läbi. Kõmpsisin siis pangaautomaadi juurde, toksisin pinni sisse, aga automaat valevorst teatas, et mul on limiit kaardil läbi.
Kuradi lugu, seista ilma rahata kuskil Sotshis! Õnneks olid eelmisel nädalal seal mõned head tuttavad tekkinud, helistasin need läbi ja üks oli nõus mulle 7000 rutsi laenama. Et pärast annan Moskvas tema tuttava kätte raha ära. Aga raha oli vaja veel ära tuua.
Müüjamutt arvas, et kui ma tunni aja pärast tagasi tulen, siis võivad need paar vaba piletit ka läinud olla. Mis sa hing teed! Aga tegin seda, mida tegelikult ei tohiks Venemaal teha ning kellelegi ei soovita – mutt paistis sõbralik ja ma jätsin talle oma passi panti, et hoidku mulle üks pilet. Tegelt oleks võinud ka raha mutile pakkuda, aga see ei tuld meelde. Aga läks hästi – sain raha, pileti ja ka passi tagasi.
Lennukis nägin lõpuks siis ka seda kuulsat showd, mida pakuvad üleolevad ja purjus uusvenelased moskvast. Istusin kohe business-klassi taga ja piinlesin kaks tundi. Kaks tüüpi, kel muide polnud ühtegi kotti ka kaasas, ka pagasis mitte, - ilmselt tulid lihtsalt Sotshi üheks õhtuks pummeldama -, lihtsalt lällasid, näpistasid naisi ühest kohast ning lasid üksteisevõidu oma mobladest vene viimast diskot. Vastik vaatepilt oli. Paljud reisijad protestisid, aga stjuuardid vastasid, et nad ei saa midagi teha, et nad sõidavad businessklassis ning neile on kõik lubatud. Niikaua kuni nad oma kohal püsivad enam-vähem, võivad teha mida tahavad.
Business-klass tähendas muide selles Tu-154 lihtsalt tasuta napsi ja paremat sööki. Ja et nende eest ei istunud kedagi ning jalad sai vastasistmetele sirutada (Tu-154 käivad istmed nagu liigendnoad ette kokku).
Aga vahepeal, kui vakka oli, siis ma olin Abhaasias Eesti külades Sulevis ja Salmes. No on seal alles lahked, armsad ja niljatilkadest eestlased! Eestis vist kuskilt tervet külatäis selliseid korraga ei leia. Ma pean neist väärt loo kirjutama.
Vanad memmed, 70-80 aastased, aga nii elurõõmsad ja viskasid nalja nii, et mul oli kõht krambis vahepeal. Eriti Lilli-tädi Sulevist. Nagu ta ise ütles, et ilma naljata ei püsiks seal üldse elus.
Või papa-Jaan. Selliste uhkete vuntsidega võimas 78-aastane vana. Mees nagu vanaaegselt piltpostkaardilt. Tema ongi siin fotol. Ja kui lahke oli veel Helmi-tädi. Sellisel puhul vist öeldakse, et sa mu heldeke!
Suur tänu neile kõigile minu vastuvõtmise ja kostitamise eest!MUl oli kohe sinna saabudes selline tunne nagu oleks maale vanaema juurde jõudnud, tagasi lapsepõlve.

Abhaasia-Gruusia piiril

Kaisin tana Abhaasia-Gruusia piiril Gali rajoonis, kus elavad peamiselt grusiinid. Taksoga kaisin, nii umbes sada kilti oli ja maksin 1600 rutsi (750 krooni). Maantee oli sinna kyll selline, et paras tankiga voi soomukiga soita. Ma arvan, et isegi dzhiibiga poleks olnud monus mooda asfaldiauke kynda.
Kyla kyla otsa tee aares, sead jooksid koos porsastega igal pool vabalt ringi nagu koerad. Sigu on siin palju nagu lambaid Dagestanis. Palju lagunenud ja maha jaetud maju nagu Suhhumiski.
Enne Gali linna sissesoitu oli Vene rahuvalvajate kontrollpunkt. Rahuvalvajaid meenutas kyll vaid tykk sinist kleeplinti ymber kiivri. Neil seal nii rahulik, et pole motet enda valjapaistmisega vaeva naha. Meid nad ei kottinud.
Gali rajoon oli ikka paris vaene koht. Ma ei saanudki seal ausalt oeldes sotti, kuidas grusiinidel seal elu on. Lahmida ka ei taha, eks me ise oleme nainud mida Moskva ajakirjanikud Eestis on teinud. Tulnud-intervjueerinud paari inimest ja siis teinud ilgelt jareldusi kohe.
Need, kes minuga raakides olid nous oma nimesid ytlema, vaitsid, et elu normaalne, abhaasid neid ei kiusa, elavad rahulikult. Et mingeid muresid pole. Eks see tiba kahtlaselt kolas, sest silmaga naha et elu on seal sitt. Aga kes teab - voib olla oli varem veel hullem. Kohalikud grusiinid on ju pidanud vahemalt kaks korda siin oma kodud maha jatma ja Gruusiasse pogenema. Aga alati on tagasi tuldud, sest ega Gruusias neid eriti oodata ja kodud on siin.
Siis olid seal paar meest, kes ise tulid minuga raakima. nad palusid, et ma nende nimesid ei nimetaks ning vaitsid, et abhaasid kiusavad taiega grusiine. Et need kohalikud, kes raagivad, et elu ilus, et nad lihtsalt kardavad.
Nii et mine vota kinni! Tundub, et Galis elavad grusiinid on lihtsalt kahe tule vahele jaanud ning molemad pooled suhtuvad nendesse umbusuga. Ma olen kuulnud, et Gruusia sisepoliitikas nimetatakse neid grusiine, kes lahevad tagasi oma kodudesse Abhaasiasse Galisse, lausa reeturiteks.
Fakt on aga see, et moned kuud tagasi kadus nagu tina tuhka yks Gali administratsiooni juhte David Sigua, kes kutsus avalikult kohalikke grusiine toetama Abhaasia voime. Mingid maskis mehed tungisid yhel veebruarihommikul tema majja, viisid kaasa ning enam pole keegi mehest midagi kuulnud. Ilmselt ta Gruusiasse viidi ja on tanaseks tapetud, arvavad kohalikud.
Tahtsin, et taksojuht viiks mind kuhugi grusiinide kylla. Abhaaslasest taksojuht Rustam keeldus jarsult, ytles, et tema sinna ei soida. Et kardab.
Kaisime siis Abhaasia ja Gruusia piiril Inguri joel. Seal valvavad ka Vene rahuvalvajad. Inimesi ikka oli seal. Gruusia laseb oma rahvuskaaslasi ikka yle. Aga valismaalasi yle ei lasta. Naiteks mind.
Mind peetakse yldse Gruusias piiririkkujaks, sest Gruusia peab ju Abhaasia piiri enda omaks. Formaalselt rikun ma Gruusia piiri, Abhaasias olles. Samas - Eestil on ju Gruusiaga viisavabad suhted. Pole ju minu mure, et Psou joel ei seisa Gruusia piirivalvureid.
Abhaasia valisminn oli siiski nii kena ja tuli mulle vastu sellega, et andis mulle Abhaasia viisa niisama vahelehena, et ma selle passi vahele pistaks. Mitte ei loonud tymaki passi. Nad teavad, et siis voib tulevikus Gruusias probleeme tulla, kui grusiinid avastavad abhaasia viisa passist.
Karmo kysis, et kas Suhhumist väljaspool on ka rahvas sama meelt, et Abhaasia peab olema iseseisev. Jah, on kyll, nii palju kui ma olen inimestega raakinud. Grusiinid Galis ehk pole, aga muidu on rahvas haruldaselt yksmeelne. Kohalik soltumatu meedia on ka sama meelt. Vahemalt jallegi need ajakirjanikud, kellega mina olen kohtunud. Peale riiklike lehtede on siin kolm soltumatut lehte. Need on suuremad kui riiklikud lehed ja seega mojukamad.
Kolleegide vaitel pidi neil normaalne elu olema, voim neid ei eriti kiusa. Venemaaga ei anna vorreldagi. 15 aasta jooksul polevat siin kedagi teisitimotlemise eest jalitatud ega vangi pandud voi yhtegi lehte suletud. Nii nad vaidavad.
Peamine probleem pidi ajakirjanikel siin olema oopis see, et koik tunnevad koiki. Elanikke on Abhaasias ju umbes 200 000. Ebamugav pidi lihtsalt kirjutada olema, et mu naaber on varas jne.

Abhaasias, Suhhumis

Eile joudsin otsaga Abhaasiasse Suhhumisse. Piiriyletamisega Psou joel erilisi probleeme polnud. Vene-Abhaasia piir asub miskit 5 kilomeetrit Adlerist. Piiriyletusele eelneb umbes kilomeetri ulatuses loputu turg.
Nagu ma kartsin, siis Vene piirivalveurid vaatasid minu Eesti passi nagu imelooma. Ma ei arva, et ma esimene Eesti passiga piiriyletaja Psou punktis olin, aga igal juhul kutsuti kohe vahetuse ylemus kohale ning uuriti mu passi edas- ja tagurpidi. Aga nad olid lahked ning yltesid mulle kohe, et argu ma pabistagu, nende parast paasen ma ma yle piiri. Et nad vaatavad, et mul 100 prossa paberid korraks oled, et muidu ma ei paase tagasi Abhaasiasse ning pean sinna elama jaama.
Asi selles, et Abhaasiasse paasemiseks on eeltingimuseks mitmekordne Vene viisa, et saaks tagasi. Abhaasiast edasi Gruusiasse ei saa (selleks on vaja miskeid eri kokkuleppeid, sest tegelt ma tean, et suurte Laane agentuuride ajakirjanikud on saanud) ning Vene viisat Abhaasiast ei saa. Abhaasidel on Vene passid ning nemad kaivad niisama yle piiri.
Mulle oeldi et Abhaasia piiril dokumente ei kontrollita. Ilmselt on neil riik paremini toimima hakanud, sest mul kontrolliti kyll. Aga mul oli nende valisministeeriumi kyllakutse ning sain ilusti ka sealt yle.
Psou on tavaline piirikyla. Sealt sain 100 rutsiga mikrokaga Suhhumisse. Juht ytles, et soit kestab tund aega ning tee on vaga hea. Vahemaa oli 115 kilti. Kahtlesin kohe tema jutus. Nii oligi - soitsime 2 tundi ning tee oli ainult alguses hea.
Suhhumisse sissesoit oli suht masendav, arvestades, et sojast on ikkagi 14 aastat moodas. Palju mahajaetud suuri uhkeid maju, kus elasid grusiinid ja venelased. Paljudel majadel on naha ka pommikildude jalgi.
Kahe paeva jooksul olen selgeks saanud, et Abhaasia ei kavatse mingi hinna eest tagasi Gruusia ryppe naasta. Sellega ei ole siin keegi nous, ka tavaelanikud kinnitavad seda nagu yhest suust. Meil pole grusiinidega ajalooliselt midagi yhist olnud, kinnitavad koik. Me ei ole sugulasrahvad ega ole meie keeled kuidagi sarnased. Et see koik oli Stalini vigur, et Abhaasia Gruusiaga kokku pandi.
Et kui Gruusia tahab Abhaasia maid, siis saab nad need ainult verise sojaga - umbes selline on sojakate abhaaside kokkuvote.
Muide - abhaaslased on eestlaste peale veidi solvunud, et me neid ei toeta. Et nemad tahavad ka iseseisvust nagu meie saime, aga Eesti ei taha abhaase tundagi. Muudkui toetab Gruusiat, aga abhaase ei taha isegi kuulata. Ainult Linnart Malli teavad nad siin hea sonaga. Mall ju tegi kunagi Esindamata Rahvaste Organisatsiooni, kuhu ka abhaasid kuuluvad. Malli tunnevad yldse Venemaal koigi vaikerahvaste liidrid. Edu Sulle, Linnart, Sa oled suuri asju teinud!
Elan ma siin Suhhumis yhes korteris, paeva eest maksan 15 taala. Hinna sees on ka sook ja soe dushsh. Aga ma olen kylmaga juba nii harjunud, et ei tahagi sooja. Pealegi on siin nii palav, et kylm dush on ainus mis jahutab. Tana oosel ei saanud kuidagi magama jaada, sest isegi kell 1 oosel oli 29 kraadi sooja toas! Tegin aknad lahti, aga siis kostis jube tanavamyra sisse (elan kohe kesklinnas) ning tuba tuli momentaalselt saaski tais. Porgulised piinasid mind hommikuni.
Mis mind aga taiesti allapoole kandu loi, oli Abhaasia vein. Mina lootsin, et tulen siin monulen ohtul rannas (parast tood, ofkoors!) kuskil kortsus ja lyrbin vaikselt monusalt veini. Tutkit! Nad pakuvad siin koikjal oma koduveini, aga enamuses on nad sinna koik piiritust lisanud. Ning nii rove korvalmaitse on, et ei kannata eriti juua. Pealegi hakkab ruttu pahe. Aga alla pooleliitrise kannu nad yldse ei toogi. Esimest korda elus olen sunnitud veini pidevalt jargi jatma. Viin oleks oopis narr sellise palavusega juua.
Hinnad on siin talutavad. Tana soin naiteks lounat Suhhumi rannapromenaadi yhes uhkemas valireostis nimega Nartaa, Votsin suure hunniku shaslokki, adzhikat, piraka hatshapuri, rohelise salati ning pool liitrit veini ning koik kokku laks 120 krooni meie rahas. Sellest vein maksis vaid 11 krooni... Aga olgu vein voi 100 krooni, aga olgu parem!
Eile-tana olin Suhhumis (muide, abhaasiaparaselt on linna nimi "Suhhum", mitte "Suhhumi" nagu Eestis on harjutud kirjutama, see gruusiaparaselt), homme hommikul soidan lounasse Gali rajooni, kus elavad peamiselt grusiinid. Seal aeg ajalt teevad grusiinid rynnakuid ning roovivad inimesi. Tahtsin minna Kodori orgu, aga mulle tehti selgeks, et see on mottetu, sest ainukest teed Abhaasia poolelt valvavad Vene sinikiivrid ning nad ei lase mind eriti kaugele.
Olgu, internet on siin taas aeglane, mis ma ennast kiusan. Olge terved ning kallistage sopru ja tehke Eesti sugu!

Armastuse nimel saetakse kasvoi baaripukk katki, peaasi et pruut rahul on!

Kas teadsite kus kasvavad maailma pohjapoolsemad teeistandused? Oige vastus on Kubanimaal, Krasnodari krais. Vahemalt nii nad siin vaidavad.
Tana kaisin Sotshi keskusest mitte kaugel magedes yhes kylas armeenlastest teekasvatajate juures. Superlahke vastuvott oli, peremees Andrei (tegelt puhastverd armeenlane enda vaitel) oli vaga lahke ja raakis mitu tundi. selle aja jooksul joime kovasti teed, vana andis mulle maitsta koiki paremaid sorte mis tal on. Vingeid asju kasvatab. Parim tee, koige valitum roheline, maksab tal 1 kilo 1000 eurot. Tema istub ainult kodus ja kasvatab, ostjad jooksevad ise tormi tema teele.
Poleks uskunud, et teed juues on lobus ja aeg lendab nii nagu istuks veinilauas. Sellest koigest saan ma paris hea loo, nii et oodake, kuni see Paewalehes varsti ilmub. Mul see jama, et ma siit reisilt ei saa eriti palju midagi saata, sest igaks juhuks ei hakanud lapakat kaasa tirima. Pikk kommandeering ning kurat teab mis sellega tee peal juhtuda voib. Pikk reis veel Abhaasias ees. Parast seda kui yks turske allohvitser Afganstanis minu kotti lapakaga pildus ja selle ara lohkus, olen veits hellaks muutunud selle aparaadiga.
Mulle siin Sotshis meeldib jarjest rohkem. Oleks siia lihtne paaseda Eestist, siis ma soovitaks kyll siia soita. Kui raha on, siis saab siin vagagi huvitavalt ja kvaliteetselt puhata juba praegu. Hoolimata sellest, kas Sotshi saab 2014 taliolympia, on venelastel riiklik programm, et teha tast maailmatasemel kuurort. See voib neil isegi taista onnestuda, sest algmaterjal on korralik.
Eile ohtul istusime veidi kortsus koos Sotshi 2014 projekti kohapeale juhi Jefimiga. Tal olid veel Moskvast tuttavad kylas, sellised elupoletajad tyybid.
Nendega juhtus selline tore lugu, et istusime-istusime restos, mingi hetk tahtis yhe moskvalase plika istuda baari ette pukile. Niheles seal ja teatas oma peikale, et pukk ise on maru monus, aga vaat need kaetoed segaksid justkui teda... Asjalik peika viipas baarmeni ligi ja kysis palju pukk maksab. 100 taala, vastas baarimikko. Selge! selle peale kysis armastav peika Jefimilt, et kus saab ohtul Sotshist toomeest tellida. Otsiti number valja, helistati, toomees tuli kohale...koos kasisaega ning saagis kaetoed maha! Plika oli rahul, kutt oli rahul, sest toestas oma armastust. Baaritootajad vaatasid kivinaoga asja pealt. Ilmselt on nad moskoviitide sellise kaitumisega siin harjunud. Pappi on, siis pole probleemi, tee mis tahad.
Palju peika toomehele valjakutse eest maksis, seda ma kahjuks ei tea.

Sotshi on hoopis teistsugune Venemaa kui ma seni tundnud olen

Olen nyyd juba Sotshis kenasti. Esimesed muljed on vaga head (sorry, aga internetikohviku klaviatuuril pole tappidega tahti..) Aga ma jutustan siis jarjekorras.
Sotshi lendasin Moskvast Vnukovost. Praegu koige kehvem lennujaam Moskvas. Huvitav hinnapoliitika on sealsetes baarides. Kohvi maksab 160 rutsi (75 krooni) tass, vorstivoileib 70 rutsi (33 krooni), aga pooleliitrine olu Stella Artois vaid 90 rutsi (42 krooni), mis on Moskva kohta vaga odav. Linnas ei maksa kuskil Stella alla 120 rutsi. Sellist nalja pole ma veel kuskil nainud, et lennujaama baarides on olu odavam kui linnabaarides.
Lendasin taas Tu 154ga - ei joua ara kiruda selle lennuki kitsust, jalgu pole kuhugi panna. Ma ei kujuta ette, kuidas 190-sentimeetrist pikemad inimesed suudavad sellisega lennata. Onneks olime 2 tunniga kohal, seekord ei piinelnud kaua. Rahvas vottis taas maandumist vastu kova aplausiga lenduritele.
Lennujaam asub Adleris, umbes 30 kiltsa Sotshist. Maandusime Musta mere poolt, tegime tiiru yle Abhaasia. Lennujaam on ysna mere aares, tundus et lennuk maandub otse merre. (Domodedovo lennuvaljal Moskvas on alati selline tunne, et maandud metsa - seal on mets-mets ja siis akki kohe lennurada.)
Juba ohust vaadates tundus kant vaga sympaatne. Lennujaam oli ka koige kodusem nendest valjaspool Moskvat asuvates linnadest, kus seni kainud olen (Krasnojarsk, Irkutsk, Ulan-ude, Mahhatshkala).
Kuna enne siiasoitu votsin yhendust Sotshi taliolympia kandideerimist korraldava komiteega, et tahaksin saada ekskursiooni mooda objekte, siis nad olid nii head mehed, et saatsid mulle juba lennujaama auto vastu! Soitsin nagu tahtis kylaline muiste, tutika Toyota Camryga.
Seetottu ei saanudki teada, kui palju maksab taksoga linnasoit. Hiljem hotellis uurisin, et pidi maksma 400-500 rutsi, marsakaga on marksa odavam - 30 rutsi.
Kogu see elamine kaib siin pikki mererannikut. Nii nagu Adlerist hakkavad kuurortid-hotellid-rannad, nii ulatuvad need jutti 150 kilti kuni Tuapseni valja. Sotshi linn on ka nagu vorst, pikki rannikut valja venitatud.
Adlerist jooksis Sotshi poole korralik kaherealine maantee molemas suunas. Nii head teed ma polegi varem valjaspool Moskvat nainud. See on juba varem ehitatud, mitte nyyd OM-kampaania ajal.
Autojuht Zhenja tootab kampaaniakomitees teist aastat. Tema jutu jargi on enamus kohalikke vaga OMi poolt. Vastu olevat ainult need, kes kardaba, et nende illegaalselt ehitatud majad lammutakse ilma mingi kompekata maha, kui need jaavad tulevastele objektidele ette.
Koige rohkem kardetakse Zhenja sonul, et Sotshile ei anta OMi poliitilistel pohjustel. Aga otsustatakse juba kuu aja parast.
Ma ei joudnud Moskvas ise hotellide bronnide, sestap palusin Zhenjat et viigu mind mone mugava, aga suht odava hotelli juurde. Zhenja lahendas mu probleemi hiilgava. Ma usun, et sain 700 krooni eest hiilgava hotelli. Asub mae otsas, all paistab meri. Rannani alla 10 mintsa lonkida. Uus hotell, vaike ja kodune. Soovitan, kes plaanib siia puhkama tulla. Siin on nende kodukas www.nairi-sochi.ru
Sotshi meenutab sellist keskmiselt korraliku Vahemere-aarset kuurortit. Ma arvan, et Venemaa linna kohta on see vaga hea hinnang. Palju parke, heas korras tanavad ja majad, ymbrus hoolitsetud. See on mingi uus Venemaa, millist ma varem pole nainudki. Aga eks neid erinevaid Venemaasid on palju.
Pikki randa jookseb korralik rannatanav, mis on tais erinevaid veelobustusi (skuutrid, lohed, kaatrid jne) pakkuvaid firmasid, restosid, poode, lobustusasutusi ja veeparke. Rand ise on kivine, aga see-eest laheb kohe sygavaks, sisuliselt saab rannast juba peakat merre hypata. Vesi on 21 kraadi, ohk on 26 kraadi tana. Aga suht niiske.
Rannatanaval myysid ennast neegripoisid. Sellised lehtedest vargid pepu ymber, kummis ylakeha paljas ja pakkusid sellist teenust, et koos nendega sai valge mees ennast troonil pildistada. Soovijale anti kroon pahe ja kaks neegripoissi lehvitasid talle suurte lehvikutega tuult. 1 foto maksis 100 rutsi. Kyll neegritel on seni hea elada, kuni leidub lolle valgeid. Taitsa pull oleks valgena Aafrikas samasugust teenust tegemas olla.
Tahtsin ka neist pilti teha, aga lihtsalt niisama, sellest kuidas nad seal kooluvad, ilma et ma ise troonile roniksin. Vanad ei lubanud, pakkusin 100 rutsi, aga vanad ikka keeldusid niisama poseerimiast. ainult siis lubasid teha, kui ma troonile ronin ja kolmas neeger ise pildistab. nii ei olnud jalle mina nous. Ilmselt on mingid probleemsed mehed, sest yks pillas mulle: muidu paned veel meie pildi lehte. Oigesti kartis! aga loomulikult tegin ma siis neist hiljem salaja pilti.
Mis veel.... Just nagin siin tanaval seisma elu esimest Lamborghinit, selline ilus kollane. Isegi Moskvas pole trehvanud.
Iga laternaposti kyljes on reklaamid, mis pakuvad massaazhi, ning juures on lubadused , et kuni taieliku rahuloluni voi ekstaasini. Ja veel pakutakse massaazhi koos meestega!
Olgu, aitab kyll. Kyll homme kirjutan jalle. Interneti kasutamine maksab siin kohvikutes muide tunnis 19 krooni. Minu korval mangivad kaks magede poega suure hasardi ja kisaga mingit Doomi-taolist peksa-ja-tulista mangu. Ma ei suuda siin enam istuda...

Tallinnasse tuleks ehitada korralik vene banja!

Sõbrad, andke andeks, et vahepeal veike paus oli – palju oli teha ja õhtud läksid ka na pikale, mis seal salata. Aga mõned muljed siis. (Oma fotosid kahjuks ei paku, sest fotokaga oli väikseid probleeme...)
Ma ei saa ikka imetlemata jätta Moskva saunasid. See nädal käisime sõpradega üks õhtu kõige kuulsamas ja ilmselt ka luksuslikumas Moskva saunas – Sandunõs. Kes lugenud Erast Fandorini lugusid, sellele peaks koht tuttav olema. Ka vene filmidest on see saun üksjagu läbi jooksnud – kõige kuulsam ilmselt „Hüva leili”.
Eks ta ole üksjagu kallis, aga raudselt raha väärt koht. Kõrgema kategooria saali maksab kõige odavam pilet 1000 rutsi. Aga võid ka näiteks eraldi kabiini tellida, neljane maksab näiteks näost 2500 rutsi, kui nüüd õigesti mäletan.

Kõrgema kategooria saal näeb välja rohkem klubi moodi. Seal korraldatakse palju ärikohtumisi, käiakse niisama sõpradega kohtumas. Nahast diivanid, rikkalikult kaunistatud seinad ja laed. Nagu loss. Tellida saab peaaegu absoluutselt kõike, mida sul saunas vaja võib minna. Suitsetamiseks on eraldi hall. Juua, suupisteid ja väga häid restoranitoite serveeritakse otse sulle väikestele lauakestele istumiskohtade ees.
Leiliruum on sama suur kui mõne mehe maja. Ainuüksi saunaahi on 3 meetrit kõrge ja 2 meetrit lai. Leil on vägev. Midagi pole teha, ma olen seda korra juba öelnud, aga ei saa kordamata jätta – need, kes Eestis arvavad, et nad on tõelises saunas käinud ja tõelist leili saanud, need eksivad väga rängalt.
Uhke, antiikses stiilis bassein oli kahjuks remondis. Aga selle-eest sai pärast leili ronida suurtesse külma veega täidetud tünnikestesse. See oli ka uskumatult mõnus.
Moskvas on mulle seni meeldinud väga kaks asja – metroo ja saunad. Metrood vast ei ole mõtet Tallinnasse ehitada, aga stiilse vene banja võiks küll ehitada. Just sellise väga korraliku, kvaliteetse resto ja ilusalongide ja muu säärasega – mis oleks rohkem ajaviitmise ja seltskonnaga olemise koht kui pesemisasutus.
Ma soovitan küll kõigile siiralt, kes Moskvasse satuvad. Jätke kasvõi mõnes muuseumis või kirikus käimata ja minge parem mõnda heasse Moskva kesklinna sauna. Saate elamuse, mida te ei lootnud!
See nädal sattusin esimest korda Moskvas ajalehetoimetusse. Käisin külas Nezavissimaja Gazeta toimetuses. Selline tore suht liberaalne leht, mille omanik (endine duumasaadik ja oligarh Deripaska abi) on ühtlasi ka lehe peatoimetaja. No kui meil oleks Hans H. ise ka peatoimetaja Ekspressis. Aga see NG omanik-peatoimetaja on päris hea mees nagu Hanski, ajakirjanikud ka enamus kiitsid teda.
NG on puhas poliitikaleht, näiteks ei ole neil üldse sporditoimetust. Kremli suhtes selline opositsiooniline. Toimetuse tööruumid meenutasid mulle 90-ndate alguse ajakirjandusmaja Tallinnas. Nagu oleks ajamasinaga tagasi sõitnud. Hästi mitmekesi tubades, üsna üksteise kukil. Lauad väiksed, pole isegi kuhugi omi asju panna.
Aga täiega üllatas ja pani imestama mind hoopis teine asi. NG peab iga õhtu trükikojas olema juba kell pool kaheksa õhtul! Ehk see tähendab seda, et leht tehakse üsna vara valmis. Aga nagu nad rääkisid, siis isegi kõige hilisemad lehed – nagu näiteks Kommersant - lähevad Moskvas trükki kell 10 õhtul.
Hästi abivalmid olid, sain palju vajalikke kontakse NG ajakirjanike käest. Ja veendusin, et tööd teevad nad südamega. Ja üsna kriitilised olid nad Kremli suhtes. Ja võtavad enesestmõistetevalt seda, et välismaa kohta käivad tele- või agentuuriuudised võivad valetada. Kasvõi Eesti kohta viimaste sündmuste ajal. Nende välistoimetuse juhataja Julia rääkis, et nad pidevalt kontrollivad teistest allikatest järgi Eesti kohta tulevad uudiseid.
Müts maha selle eest nende ees. Ma arvan, et meie Eestis peaksime väga tänulikud olema sellistele proffidele ajakirjanikele siin ning katsuma ka ise Venemaa ja Kremli kohta vähem legende levitada. (ma pean silmas kasvõi Paeti avaldust Našide meeleavalduste kõrgajal, kus ta väitis täiesti ametlikult, et noortele protestijatele makstakse osalemise eest 300 rutsi päevas. Küsisin välisminnist – neil ei olnud selle kohta ühtegi tõendit. Neid pole ka siin Moskvas. Loomulikult me võime arvate, et nii see asi käib, aga kui ikka tõendeid või vähemalt kellelegi viidata pole, siis pole mõtet plärtsuda. Jah, sel hetkel käis infosõda ja Venemaa valetas Eesti kohta nii mis raksus, aga me ei peaks samaga vastama.)
Siis käisin veel Politkovskaja raamatu esitlusel, selle panid tapetud ajakirjaniku parimatest artiklitest kokku tema lapsed ja õde. Ma ei hakka oma lugu siin kordama, aga üks detail siiski.

Ajalehe Novaja Gazeta, seal töötas Politkovskaja, üks omanikke on ka Mihhail Gorbatšov. Ma nägin teda esimest korda ihusilmaga. Väga reipa ja kõbusa mulje jättis oma 76 aasta kohta.
Aga mis oli lõbus – ta oli ka seesama vana hea Gorba, milline ta oli ka vanasti. Üks ajakirjanik küsis talt pressikal sõnavabduse kohta Venemaal ja vana vastas talle tõelise juthlusega umbes 15 mintsa. Jutt jooksis nagu vanasti, kusjuures enamus juttu oli üsna seosetud, vahepeal jõudis isegi Jegor Ligatšovini ja putšini välja jne. Ajakirjanikud ainult muigasid ümberringi. Küsimusele aga ta ei vastanudki kusjuures, vana rebane.
Panen siia ühe lingi värskele arvamusuuringule, mille järgi on venemaalased oma eluga praegu enam-vähem rahul. 72 prossa kinnitasid, et neid nende praegune elu rahuldab ja 28 prossa vastasid, et nad ei suuda enam oma olukorda taluda ning on valmis protesteerima. Küsitluse tegi vägagi neutraalne Levada-keskus.
Aga, kes tahab ennast masohhistlikult veidi ärritada Venemaa-teemadel ja Suur Ohtliku Karu teemadel, see lugegu Moskovskie Novosti peatoimetaja Vassili Tretjakovi blogi. Teda peetakse Kremlile üsna lähedalseisvaks inimeseks, kes jagab paljuski samu väärtusi.
Ma ise järgnevatel päevadel ilmselt täidan blogi taas korrapäratult, kuna sõidan pühapäeva hommikul kommandeeringusse. Kõige pealt Sotši vaatama, kuidas seal olümpiahullustus inimeste silmades põleb, ning sealt edasi Abhaasiasse. Ning kui jõuan siis kirjutan veel ka Krasnodarist.
Aga - Ingale ja Eerikule palju õnne! Ja teistele sõpradele kõigile ka. Aga Inga ja Eerik, ärge pahandage, et sünnipäevadele ei jõudnud.