Kõvasti on tööd olnud, sest sõidan täna õhtul Tallinnasse. Sestap pole jõudnud eriti kirjutada.
Viimase paari päeva vägevaim elamus oli Taganka teatris etendus Meister ja Margarita. Käisin seda eile õhtul vaatamas. Kestis kolm tundi ja kümme minutit.
Uskuge või mitte, aga Taganka on seda mänginud juba 30 aastat sellisena nagu Juri Petrovitš Ljubimov selle 1977. aastal lavale pani. Margaritasid on vahetunud palju, aga Jošuat ehk siis Ha-Notsrit mängiv näitleja on kõik see aeg üks ja see sama olnud – Aleksandr Trofimov. Ma ei tea, milline ta 30 aastat tagasi välja nägi, aga praegu on ta küll täielik Jeesus. Küll hallide pikkade juustega, aga sama kondine nagu oleme harjunud Jeesust piltide peal nägema.
Öeldakse, et kurat on detailides. Selles etenduses tõepoolest. Sisu on ju kõigile teada, aga milliseid detaile on osanud Ljubimov välja tuua! Seda peab ise nägema küllap, raske on edasi anda.
Väike näide, mis puudutab ka Eestit nii kummaline kui see ka pole. Varieteeteari administrataator Varenuhha helistab direktor Lihhodejevile ja satub „välismaa kunstniku” Wolandi saatja Korovjevi peale. Varenuhha tahab oma võõrkeele oskusega eputada – ikkagi välismaalsed ju! – ja hakkab läbisegi erinevates keeltes rääkima. Tahab teada, kuhu kadunud Lihhodejev sõitis ja muuhulgas küsib selges eesti keeles – „Kuhu?”
Meister ja Margarita pole aga sugugi kõige pikaealisem tükk Tagankal. Siiamaani on repertuaaris Brechti Hea inimene Sezuanist, mille Ljubimov tõi lavale 1964. aastal!
Muide, 90-aastane Ljubimov teeb siiamaani proove.
Näeme siis Tallinnas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar