Eilses Päewalehes ilmus mu esimene lugutükk Dagestani elust. Kes viitsib võib võtta vaevaks lugeda. Lugu ise siin. Laupäevases Päewalehes peaks ilmuma lugu Tšetšeeni põgenike elust Dagestanis ning järgmise nädala algul lugu, sellest kuidas ma käisin Venemaa vanimas mošees Derbenti linnas imaami jutlust kuulamas. See lõbus foto on ka tehtud Derbentis. Need kutid küll mošeesse vist ei lähe. Homme matkan Tallinnast rongiga edasi Piiterisse. Pruuli ja co teevad rongiliini avasõidu. Paar päeva viibin seal, katsun üles leida Piiteri skinheadid, et vaadata mis tegelased nad ka on. Piiteris pidi Venemaal kõige rohkem skinne olema. Nad roogivad seal päris hoolega tõmmusid välismaalasi. Ka tapavad. Miilits teatas just eelmine nädala, et nende andmetel pani just üks sinnide organisatsioon veebruaris pommi ühte Macdonaldsi putkasse. Kui kellegi häid ideid, kuidas skinne Piiteris üles leida, siis võib mulle juhatusi jätta. Või teadjate inimeste kontakte.
Kõvasti on tööd olnud, sest sõidan täna õhtul Tallinnasse. Sestap pole jõudnud eriti kirjutada. Viimase paari päeva vägevaim elamus oli Taganka teatris etendus Meister ja Margarita. Käisin seda eile õhtul vaatamas. Kestis kolm tundi ja kümme minutit. Uskuge või mitte, aga Taganka on seda mänginud juba 30 aastat sellisena nagu Juri Petrovitš Ljubimov selle 1977. aastal lavale pani. Margaritasid on vahetunud palju, aga Jošuat ehk siis Ha-Notsrit mängiv näitleja on kõik see aeg üks ja see sama olnud – Aleksandr Trofimov. Ma ei tea, milline ta 30 aastat tagasi välja nägi, aga praegu on ta küll täielik Jeesus. Küll hallide pikkade juustega, aga sama kondine nagu oleme harjunud Jeesust piltide peal nägema. Öeldakse, et kurat on detailides. Selles etenduses tõepoolest. Sisu on ju kõigile teada, aga milliseid detaile on osanud Ljubimov välja tuua! Seda peab ise nägema küllap, raske on edasi anda. Väike näide, mis puudutab ka Eestit nii kummaline kui see ka pole. Varieteeteari administrataator Varenuhha helistab direktor Lihhodejevile ja satub „välismaa kunstniku” Wolandi saatja Korovjevi peale. Varenuhha tahab oma võõrkeele oskusega eputada – ikkagi välismaalsed ju! – ja hakkab läbisegi erinevates keeltes rääkima. Tahab teada, kuhu kadunud Lihhodejev sõitis ja muuhulgas küsib selges eesti keeles – „Kuhu?” Meister ja Margarita pole aga sugugi kõige pikaealisem tükk Tagankal. Siiamaani on repertuaaris Brechti Hea inimene Sezuanist, mille Ljubimov tõi lavale 1964. aastal! Muide, 90-aastane Ljubimov teeb siiamaani proove. Näeme siis Tallinnas!
Moskvas oli imeilus kevadilm täna, aga pärastlõunal tegid tuju pahuraks kõigepealt lätlased ja siis juba kohalikud. Homme kirjutavad Läti ja Vene peaministrid siin alla piirilepingule, kuna ma pole varem seal Vene valitsuse majas Valges Majas käinud, siis mõtlesin juhust kasutada, aga kussa sellega! Kõige pealt teatas Läti saatkonna uimane pressisekretär Nils, et ta ei pannudki mind kohtumisele Läti saatkonna poolt akrediteeritud ajakirjanike nimekirja, kuigi ma eelmine nädal teda palusin. Siis ta polnud vastu. Helistasin siis siva Valge Maja akrediteerimiskeskusesse, öeldi, et saatku siva faks taotlusega. Saatsin. Õhtul helistasin, kena naishääl Natalja ütles, et sorry – meil otsustati, et sündmust kajastama pääsevad ainult vene ja läti ajakirjanikud. Kurat nendega, ega seal midagi põnevat polekski olnud, aga põhjus oli tore, miks nad otsustasid, et Moskva ainuke Eesti ajakirjanik sisse ei pääse. Ruumi on seal vähe, sellepärast, ütles Natalja. Selge see, et see ruum oleks lõhki läinud, kui mina - vana, paks ja ilus - kogu oma massiga oleks end sinna sisse pressinud. Nüüd jääb vähemalt Valge Maja püsti. Tänastes vene lehtedes oli kaks päris huvitavat lugu. Panen siia viited. See lugu räägib detailidest, kuidas vene eriteenistused möödunud aasta juulis Bassajevi ära killisid. Et kuidas kaks naist puistasid tšetšeeni sõdalastele unerohtu joogi sisse, mis järel nad une pealt lihtsalt ära mineeriti, üles pildistati tõestusmaterjalina ja siis lihtsalt magamise pealt õhku lasti. Vot nii tegutsevad eriüksused. Teine on täiendus mu eilsele loole Našidest, see on reportaaž nende ürituselt. Eriti armas on reportaaži lõpp, kuidas Kommersandi ajakirjanik proovis ka Našide usaldusisikuks saada, aga vaeseke ei teadnud isegi seda, et Kasjanovit üritab lääs pukki aidata selleks, et Venemaa oma naftahinnad 2-3 korda alla laseks. Elementaarne ju, Watson! Üks tähelepanek ka telemaastikult. Sellega ma olen juba harjunud, et reklaami on vene telekanalites rohkem kui Eestis (teile on seal Tallinnas vist raske seda uskuda, aga nii see on), aga põrutav oli näha NTV uudiste ilmateadet. Enne ilmateadet oli lühike sutsakas Prostamol Uno reklaami, siis tuli kaadrisse ilmauudisteneiu ning hakkas rääkima, et kui hea on seesama onu Uno ning pärast seda läks sujuvalt üle juba homsele ilmaprognoosile :) Tänane pilt on aga Kesk-Aasia gasterbaiteritest Moskvas. Foto on tehtud Moskvast väljasõidul Jaroslavli maantee alguses. Iga päev, kõige rohkem on neid nädalavahetusel, ootavad nad seal tee ääres omale tööd – kes tahab peatub ja viib mõne usbeki endale maale nt müüri laduma või peenart kaevama. Kui viitsib, siis maksab raha ka. Sealt saab neid palgata milleks iganes. Moodne orjus.
See nädal kogesin ise ja lugesin kolmest minu arust üsna ilmekast näitest, kuidas Venemaal suhtutakse ajakirjanikesse. Iseenesest pole nendes näidetes võib olla midagi erilist, sest tõepoolest, pagan teab mida see kuradi tint võib kirjutada – parem karta kui kahetseda. Aga mingit suhtumist see näitab, arvestades, et kõik need näited on ühest nädalast. Alustame kõige värskemast. Minu lemmikud, Kremlimeelne noorteliikumine Naši korraldas täna Moskva kesklinnas oma järjekordse suurürituse (kirjutan sellest allpool veidi pikemalt) Putini toetuseks. Need vennad ei tee midagi niisama, muuhulgas võeti täna oma aktiivse kontrolli alla ka sündmust kajastama tulnud ajakirjanikud. Nagu rääkis raadiojaam Ehho Moskvõ, siis nagu Našid märkasid mõnda ajakirjanikku tööd tegemas, tuli tema juurde keegi Našide nö vanematest liikmetest, kes asus järelvaataja rolli. Ta ütles, et aitab ajakirjanikul informatsiooni koguda, aga tegelikkuses oli tema ülesanne jälgida, et ajakirjanik ei küsiks „liigseid ja ebamugavaid küsimusi”. Siinkohal tuleb mulle meelde, kuidas hea tuttav Anton rääkis, kuidas ta tahtis jaanuaris minna Našide miitingule, mis oli pühendet Pronkssõduri toetuseks, ning teda ei tahetud lasta sinna. Päriti, et miks ta tahab tulla, kes ta on, mis tal kavas on jne, ühesõnaga Naši turvamehed olid väga umbusklikud. Kuigi Anton tegi siira näo (ta on näitleja ametilt!) Lõpuks öeldi, et see on miiting ainult Naši liikmetele ning ühesõnaga – kõnni minema. Teine näide on eilsest opositsiooni miitingust Nižni Novgorodis, kus Kasparovi juhitud liikumine „Teine Venemaa” tahtis protestimarssi teha. Seda neil ei lubatud, aga inimesed tulid ikka välja. OMON ajas nad loomulikult kiirelt laiali. Peeti hunnik inimesi kinni, teiste seas ka ajakirjanikke. Järgneva jutu rääkis üks Hollandi ajakirjanik BBC Vene toimetusele. „Mind võtsid kinni kaks OMONi kutti ja lükkasid autobussi. Mulle tundus, et nad käskisid mul jalad laiali ajada ning midagi teha peaga. Kuid paistis, et nende arvates ei teinud ma seda küllalt kiiresti, sest üks neist OMONlastest lõi mind käega tagant vastu pead, pärast veel üks kord. Ütlesin, et olen ajakirjanik, aga neid ei kottinud see üldse. Meil kästi panna käed kukla taha ning mitte kasutada mobiiltelefone. Need, kes ignoreerisid seda käsklust, said löögi näkku. Kokku oli meid bussis kuskil 40 inimest, neist kolm ajakirjanikku – kaks hollandlast ning fotograaf New York Times´ist.” Vana hea OMON. Moskvas vedeleb vahest ka neid oma bussidega tänavanurkadel. Olen neid jälginud. Peab tunnistama, et ega nad sõnadest ei pruugi aru saada küll, nendega pole mõtet vaielda. Käsu täidavad nad efektiivselt, ole sa või Rooma paavst. Kui neile on ikka öeldud, et jõudu võib kasutada, siis nad murravad kavõi lastel luud. Kahju, et Nižni Novgorodi ei jõudnud, pole Moskvast üldse kaugel. Dagestan segas vahele, aga 14. aprill tuleb samasugune protestimiiting Moskvas ja next päev Piiteris, neid tahaks ikka kajastada. Kolmas näide on isiklikust varasalvest ja pärit Dagestanist. Käisin seal välismaa ajakirjanike assotsiatsiooni grupiga. Loomulikult oli koostatud meie saabumise puhuks ametlik programm, mis oli täis kohtumisi tšinovnikutega. Rohelise kurgina tegin selle programmi esimesel päeval kaasa, siis saime Helsingin Sanomate ajakirjanikuga aru kui mõttetu see on ning järgmistel päevadel üürisime takso ja sõitsime omapäi ringi. Meiega oli kaasas ka üks järelvaataja Vene MIDist, kodanik Gretško. Ta kogu aeg propageeris meid, et keegi ei irduks grupist, et ei käiks omapäi, sest siis „te võite kuulda tšort žnajet što jne”, et just need kohtumised on kõige paremad infoallikad. Samuti manitses ta meid mitte esitama rumalaid küsimusi, et need panevad vastajad omakorda rumalasse olukorda ning nii näitame ka ennast lollidena jne. Et mõlge ise, milleks küsida vahhaabiitide kohta, kui kõik teavad, et neid polegi enam praktiliselt järgi jäänud? Ühes lõunalauas seletas kodanik Gretško meile laia suuga, et tema ei saa üldse aru mida tähendab mõiste „vaba ajakirjandus” ja et sellist asja ei saa põhimõtteliselt olla, sest alati sõltub keegi ju kellestki. Seletusest et vaba ajakirjndus mõistena tähendab midagi muud, ta aru ei saanud. Aga jumal temaga, ega keegi temaga eriti vaielda ei viitsinud. Eriti pärast seda, kui ta samas lõunalauas hakkas taga nutma Nõukogude Liitu. Aga noh seda tegid ka paljud dagestanlased.
Aga veel tänasest Naši üritusest. Selle nimi oli „Presidendi sidemees”. Täna oli juhuslikult see päev, mil möödus seitse aastat Putini valimisest presidendiks. Algul kogunes umbes 15 000 našilast Sahharovi prospektile miitingule (kusjuures nädala sees lubati kuni 100 000 noort) ning seejärel läksid osa neist mööda linna laiali lendlehti jagama. Osa lendlehti olid pigem ankeedid, kus sai Venemaa kuulsaimate valitsejate (nagu Aleksandr Nevski, Stalin, Peeter Suur jne + loomulikult Putin) seas valida parima. Teised lendlehed kutsusid üles saatma SMS-tervitust Putinile. Väga palju Našisid tiirles Triumfalnaja väljaku ümber. Ma sattusin sinna suht hilja, kui nad hakkasid juba lõpetama. Aga veidi sain ikka jälgida, kuidas neil läks. Reeglina püüdsid nad noori, kellest osa jäi neid kuulama, osa kõndis pikemalt kuulamata minema. Ei midagi erilist. Minu arust olid palju värvikamad vanamuttide suhtumised. Üks teatas sirgelt, et teda siuke värk ei huvita ja Putin võib temapärast ennast kasvõi oksa tõmmata, tema sülitab sellele. Teine vanamutt läks vapšee emotsionaalseks, hakkas kõva häälega seletama, et toogu parem Stalin tagasi, vot kus siis hakkaks leib taas maksma kaks kopikat jne. Kõik need 15 000 Naši aktivisti olid ühesugustes puna-valgetes vormides (kena kopik jälle huugama pandud). SMSi saatmine presidendile käis nii, et seda sai saata spetsiaalsele numbrile. Ja nagu ma paar korda nägin paari noore peal, kelle Našid oma võrku püüdsid, siis erilist privaatsust selle SMSi saatmisel nüüd küllele nendele noortele ei antud. Sisuliselt Našid kiikasid seal samas kõrval kael õieli, et mis ta kirjutab. Vaevalt, et noor midagi „valesti” julges kirjutada. See oli tegelt kaval kampaania Našide poolt. Sest tänaval välja valitud noor, kes nõustus Putinile SMSi saatma, sai ka spetsiaalse kirjakese, et ta on nüüd „Presidendi sidemees” ning pidi vastutasuks jätma Našidele ka oma moblanumbri. Našid omakorda andsid talle sim-kaardi, millele ta hakkab saama Našide-liikumiselt informatsiooni. Kõige aktiivsemad „presidendi sidemehed” haaratakse aga globaalsesse projekti „Suveräänne demokraatia”. „Faktiliselt see sim-kraat saab klubikaardiks Našide globaalsesse haridusprojekti,” rääkis Našide kummaline juht Jakimenko. „Selle sim-kaardi kaudu hakkavad noored inimesed saama kõige värskemat infot, neid hakatakse kutsuma üritustele ning treeningutele, ning kui on vaja siis ka kaitsma kodumaad.” Našid on jälle midagi kavalat välja mõelnud. Midagi pole öelda, osavad on nad. On-on.
Dagestanist kirjutan pikemalt siis, kui on rohkem mahti, seal oli palju värvikat. Aga täna käisin tuttavatega sellises huvitavas kohas nagu Sergie Posadi kloostris, Moskvast kuskil tunnise autosõidu kaugusel. See on Venemaa kõige tähtsam klooster, kus hoitakse vene õigeusu kõige suuremat reliikivat - Püha Sergei säilmeid. Pühak elas 14. sajandil ja teda peetakse Vene vürstiriikide nö vaimseks ühendajaks mongoli-tatari ikkest jagu saamisel. Dmitri Donskoi käis enne Kulikovo lahingut tema juures õnnistust saamas. Kloostris asuvad vene kuulsaima ikoonimaalija Andrei Rubljovi kõik tööd, välja arvatud see kõige kuulsam Kolmainu ikoon, mis siis on Tretjakovi galeriisse viidud. Seal kloostris valitakse vene õigeusu kiriku peasid ehk siis patriarhe. See klooster on vene õigeusule umbes nagu Vatikan katoliku kirikule. Viimati valiti siin siis Eestist pärit Aleksius II 1990. aastal kogu Venemaa patriarhiks. Seal asub ka tema üks reisidentsidest, nominaalselt on ta ka selle kloostri ülemus. Kloostri kellatornis asub kogu õigeuskliku maailma kõige pirakam kell – see kaalub 72 tonni! Seda mängitakse ainult suurte pühade puhul. Näiteks ülejärgmine nädalavahetus saab seda lihavõtete puhul kuulda. Fotol siin mängib kellamees suuruselt neljandat kella tornis. Kõige püham koht selles kõige pühamas kloostris on omakorda Kolmainu kirik, kus hoitakse Püha Sergei säilmeid. Et neid suudelda ja säilmete ees palveteda ning anda preestrile edasi sedelikesed, kelle eest palvetada, selle nimel on inimesed nõus tunde seisma järjekorras. Suurte pühade ajal olevat järjekord pikk isegi tundi viis. Ja inimesed seisavad kasvõi vihmas või lumesajus või suure külmaga. Usk on kõva värk. Isegi Stalin sai sellest lõpuks aru, kui pöördus 1943. aastal viimases hädas vene õigeusu kiriku juhtide poole ja palus neil tegutsemist jätkata ning toetada võitlust fašismi vastu. Olles ise enne enamuse kirikupeadest vangi pannud või hukata lasknud. Seal kloostris saad aru, kui suur võim Venemaa üle on õigeusu kirikul. Seda peavad paratamatult tunnistama ka praegused Kremli valitsejad. Me Eestis tegelikult ise ka ei kujuta ette, kui võimas mees on Venemaal Aleksius II. Kloostri juures asub ka vaimulik seminar ja akadeemia, kus mõlemas on õppeaeg neli aastat. Seal oli meile giidiks üks 29-aastane mees, kes õppis seminaris 3. kursusel. Ta ütles, et oli ülikooli lõpetanud kunagi tõlgina ja aastaid töötanud erinevates ametites, saanud päris hästi hakkama, aga 3 aastat tagasi otsustas kõik sinnapaika jätta ja kirikusse tulla. Akadeemias on õppinud ka üksjagu Eestist pärit noori, ka eestlasi. Aga praegu mitte, see ei tähenda küll, et kloostris eestlasi ei ela.
Tervisi kõigile! Olen Dagestanist ilusti tagasi. Ilus ja külalislahke maa, kus tundub elu rahulikumaks minevat. Kuigi väikese märgi tulisest verest ja bojevikkude kohalolekust annab ka see foto, kus Dagestani pealinna Mahhatškala restorani „Zolotoi Orjol” šveitser poseerib mulle sildi taustal, mis ütleb, et dressides ja relvaga sisenemine on keelatud. Aga see oli ka linna üks parimaid restorane, mujal ma sellist silti ei näinud. Kes suudab välja lugeda väikest kirja selle teate all, siis see saab teada, et resto on avatud sellise huvitava kellaajani nagu 24.30... Ma täna na väsinud pikema sissekande jaoks, jõudsin just lennukiga tagasi Moskvasse. Ja ega seal ka just pikalt magada ei saanud. Aga paar tähelepanekut siiski. Käisime Helsingin Sanomate kolleegiga Tšetšeenia piiri ääres Hasavjurtis vaatamas tšetšeeni põgenikke. Nende tingimused on ikka päris masendavad. Aga veelgi masendavad on nende stoorid, kuidas nende külasid hävitati. Ikka mitmel korral lõppes naiste jutt nutma puhkemisega.... Ei olnud hea olla sel hetkel. Kimasime ringi taksojuht Zagiriga, kes 1990.aastal teenis Viljandi dessandpolgus. Ta ikka kiitis Eestit. Eestit ikka teati, vähemalt paar korda küsiti mult, et mis te sellest Pronkssõdurist puutute. Sellised uudised jõuavad ka sinna. Üks vanamees Derbenti linna mošees ütles vihaselt, kui kuulis, et ma Eestist: „Estontsõ, eto isportšennõie ljuudi!” (Eestlased on rikutud inimesed!) ja läks vihaselt minema. Pärast üks teine vanamees kommenteeris, et ära pane tähele, ta on vana kommunist. Nende külalislahkus oli tuntud tasemel. Ikka kohe konjak välja ja kõik kõige parem, mis kodus on, kohe lauale. Leidsin endale sealt ka paar päris head tuttavat, nii et loodan kunagi tagasi minna ja pikemalt mõnes mägikülas seal elada. Nelja päeva jooksul seal ühtestki vahejuhtumist ei kuulnud, kuigi Mahhatškala oli küll puupüsti automaatidega relvastatud miilitsaid ja igatsorti erivägesid täis. Samas näiteks Hasavjurtis ei näinud me peaaegu üldse miilitsaid. Kolmest ööst, mis seal viibisime, kostis kahel ööl hotellituba automaadivalangut öises Mahhatškalas. Kui hommikul küsisime, et mis see oli, siis kohalikud irvitasid, et niisama feierverk. Et võib olla pidas keegi pulmi. Mõni teine päev siis pikemalt. Pagan, just avastasin, et unustasin oma hambaharja ja hambapasta Mahhatškalasse hotelli. Millega ma hommikul hambaid pesen küll??
Nii-nii, ma lahkun nüüd kuni reede õhtuni Moskvast. Sõidan Dagestani, mis asub otse Tšetšeenia kõrval. Loodan seal targemaks saada, miks just see kant on nüüd kõige rahutum Venemaal. Tšetšeenias on Ramzan Ahmedovitš kõik oma raudse rusika alla painutanud, ükski kuul ei vingu tema loata. Aga see-eest tuleb naabrite dagestanlaste juurest iga päeva uudiseid tulevahetustest kuni suurte elumajade purustamiseni välja. Iseasi, kui palju ma seal tõtt kuulen, sest tegemist on MIDi juures tegutseva välisajakirjanike assotsiatsiooni korraldet reisiga. Aga kaasa tuleb näiteks France Presse, Susanna Hesaritest jt. Nipp on selles, et omapäi on raske sinna pääseda, sest selleks on vaja eraldi akrediteeringut, aga seda igaühele ei anta. Kui vähegi võimalust on, siis kirjutan täna õhtul juba Mahhatškalast.
Nädalavahetuse eredaim elamus oli karaoke Moskva moodi. Käisime ühe tuttavaga laupäeva öösel minu kodu lähedal „Who is who” nimelises klubis. Tuttav teadis rääkida, et see on selline rahulik jazzi koht, saab jutustada. Kaugel sellest – polnud seal jazzi ega ka eriti rahulik. Tuli välja, et jazzi mängitakse seal ainult neljapäeviti. No vahet polnud, jäime ikka sinna, tegime mõned õlled ja džinnid. Laud nagu restos, laval rokkis bänd. Ingliskeelsed rokiklassika lood rahvast eriti käima ei tõmmanud, vene lugude peale tormasid kõik tantsima. Mingi hetk kuskil kahe paiku lõpetas bänd ära, ütlesid head ööd ja tõmbasid minema. Aga ega rahvas veel sellepärast minema ei läinud. Kohale tariti karaoke masin ning suurel ekraanil hakkasid sõnad jooksma. Eestis ma olen paar korda sattunud karaoket nägema kõrtsus. Siis on ikka nii olnud, et laulmas käivad kolm-neli inimest, kes on nö põhikunded seal ja suurt rohkem rahvast ei laulagi. A siin käis mikker lihtsalt lauast lauda ja igaüks järjest lauas laulis! Kutt kirjutas lihtsalt enne laulusoovi üles ja muudkui järjest lauldi. Tuleb välja, et oopis venelased on laulurahvas, sest enamus neist laulis ka väga hästi, eriti naised. Eranditult lauldi ainult venekeelseid šlaagreid. Ei mingit inglise keelt! Mina õnneks laulmisest pääsesin, lihtsalt näitasin kätega ei-ei ja ega peale ei surutud. Istusime seal tunnikest kolm, võtsime jooke ning kerged söögid, arve tuli 2900 rutsi ehk 1300 krooni. Selline keskklassi koht. Riietusest ka paar sõna. Mõned daamikesed avaldasid muljet. Eriti üks punases kleidis. Eest vaadates polnud tädi kleit midagi erilist, aga kui ta ümber pööras – sa mu meie, nagu vanatädid armastavad hüüatada! Selja taga polnudki mingit kleiti sisuliselt. Üle selja jooksid paar pealakest, mis kleiti üleval hoidsid ning selline umbes paarikümne sendi laiune riideriba jooksis ka üle tagumiku. Põhimõtteliselt kattis ainult augu kinni. Ja kõik. Tuli oma mehega õhtul välja lõbutsema. Mees oli kogu õhtu millegipärast morni näoga. Ma polegi vist seni blogis näidanud, millises majas ma elan. Vot nüüd siis näete! Teil ka päike paistab sama rõõmsalt kui Moskvas?
YES!!! Kõigest kuus ja pool kuud võttis, et seljatada siin Moskvas kõik bürokraatlikud jamad passi, viisa ja sissekirjutusega. Eile kell 12.30 oli see pidulik hetk, kui Pokrovka 42 siseasjade valitsusest ulatati mulle mu pass ning selle vahel mitmekordne sissesõiduviisa. Õige viisa, sest jama sai alguse sellest, et algul andis Vene MID mulle vale viisa. Varem ma ei tahtnud sellest kirjutada. Taotluse tööloa ja viisa saamiseks Moskvas andsin sisse eelmise aasta septembri algul. Kolm kuud Vene MID nuputas ja nuputas ning lõpuks detsembri algul teatasid, et ma saan viisa. Tore, jaanuaril algul olin juba Moskvas. Ja siis teatas Sergei Vladimirovitš, minu nö kuraator MIDis, et nad panid mulle passi kogemata vale viisa ning tegid vale akrediteeringu, nagu ma töötaks põhikohaga Tallinnas ja käiksin siin vaid aeg-ajalt lugusid tegemas. Sergei Vladimirovitš vabandas, et neil töötas üks praktikant ja too ajas asjad sassi. Tuhka! Ühesõnaga, pidin tegema uuesti taotluse enda akrediteerimiseks Moskvasse, niikaua võisin MIDi loal töötada selle vale-akrediteeringuga Moskvas. Kuskil veebruaris sain sissekirjutuse, sellega läks üsna lihtsalt õnneks. See oli ka peaaegu ainus asi, millega probleemideta läks. Veebruari lõpus teatas Sergei Vladimirovitš, et mu uus viisa on valmis ja sõitku ma sellele Tallinnasse Vene saatkonda järele. Väga siva tegid seekord. Sõitsin siis Tallinna, helistasin sealsele viisaosakonna juhatajale, kes on hääle järgi väga meeldiv daam, ette ja palusin, et kas oleks võimalik mulle võimalikult ruttu viisa passi kleepida. Oli küll, sain viisa kätte kahetööpäevaga tavapärase kümne päeva asemel. Sain ühekordse sissesõiduviisa, mille pidin Moskvas vahetama mitmekordse vastu. Oeh, küll on ikka keeruline! Tagasi Moskvas juhtus nii, et ma ei saanud kuidagi Sergei Vladimirovitši kätte, siis sõitisn ise Krasnojarskisse ja vahepeal olin ka haige, ning ikka ei saanud teda kätte. Vaatasin, et kurat küll, see ühekordne viisa hakkab juba lõppema – kehtis 22. märtsini. See teisipäeval sain lõpuks oma „kuraatori” kätte – tõi mulle uue akrediteeringu, seekord asukohaga Moskvas, ning andis järjekordse paberi, millega pidingi siis minema sinna Pokrovka 42, et sealt siis saada see faking mitmekordne viisa. Egas midagi, kõmpisin Pokrovkale kohe samal teisipäeval. Seal oli juba päris tsirkus. Nagu ikka sellistes kohtades, oli seal lugematu arv luuke. Otsisin tükk aega, milline võiks õige olla. Leidsin. Seisin järjekorra ära, annan oma paberid luugist sisse ja sealt küsitakse – aga teil on ju ankeet täitmata ja fotosid ka pole! Sain ankeedi, täitsin selle ruttu ära, leidsin ka fotod, seisin uuesti järjekorra ära, jõuan luugini – „meil hakkas juba lõuna!” „Aga kell on ju 12.30, lõuna hakkab kell 12.45,” üritan protestida. „Ei tea midagi, meie enam dokumente vastu ei võta” ja klõpsti tõmmati luuk kinni. Egas midagi, tulin pooleteise tunni pärast uuesti, seisin järjekorras ära, jõuan luugini, ulatan dokumendid, ankeedi, fotod ja passid. „Aga kas teil lõiv 400 rubla on ära makstud?” „Aga te ei öelnud ju enne selle kohta midagi,” ahastan. „Ei tea midagi, siin on teile kviitung, minge makske selle alusel Hoiupanka ära.” Venemaal on nii, et ei tohi lasta sellistel asjadel masendada, muidu siin kaua vastu ei pea. Selliseid asju tuleb võtta paratamatusena. Seega – naerul näoga kõmpisin panka, seisin sealgi järjekorra ära ja maksin ära. Tulin tagasi, seisin järjekorda, jõudsin luugini, annan kõik oma asjad tädile ja..... seekord oli kõik. „Tulge reedel järele!” Läksingi siis eile ja – kujutage ette! – ei mingeid probleeme. Sain passi ja sain viisa nii mis kolises! Aamen! Nüüd on neli kuud hooleta. Siis peab hakkama uuendama sissekirjutust. Ning siis uuesti järgmiseks aastaks viisat taotlema jne.... Loomulikult oli eile siis vaja tähistada viisamurede lahendamist. Tegime seda Antoni ja Franekiga. Anton on lahe Eesti passiga kutt, kes töötab Moskvas teatris Okolo näitlejana. Ja tunneb väga suurt huvi poliitika vastu, temaga on väga huvitav sellest rääkida. Mina ju eriti kodus veel Vene poliitikas pole, aga tema tundub olevat ja vägagi. Anton rääkis, kuidas ta üritas jaanuaris minna Našide miitingule Punasel väljakul Pronkssõduri teemal (mäletate küll, isegi telekas näidati, kus nad seal oma vanades Punaarmee vormides seisid), aga teda ei tahetud lasta. Tuli välja, et miiting oli sellise kinnise iseloomuga et „kuradi Eesti fašismi peale” solvunud lihtsaid moskvalasi ei lastudki ligi sinna. Väga omapärane arusaam on našidel vabadest miitingutest või kartsid nad et siis tulevad „mitteõigete ideoloogiliste arusaamadega inimesed” kohale. Ah ükskõik, kartku misiganes. Ühesõnaga algul istusime Bolšaja Nikitskajal Kvartira 44-s. Tore koht, umbes selline see välja näebki nagu seal joonistusel! Kuulub samadele omanikele, kellele ka kohvik Jean-Jaques, millest ma olen varem kirjutanud. Mõlemad on sellised hubased prantsaslikud kohad. Ma arvan küll, et teile, mu head sõbrad, need mõlemad kohad meeldiksid. Seal on isegi suitsuvaba saal. Edasi kolistasime samas lähedal asuvasse kohvikusse Majak. Seal oli keskööpaiku tunda umbes sellist hõngu nagu filmide järgi võis olla kuskil Varssavi peenetes lokaalides suure sõja eelõhtul. Mängis tütarlaste orkester – klaver, viiulid. Tüdrukud ise olid ka selliselt 30-ndate stiilis riides, väiksed koketsed mütsikesed peas. Ja rahvas sumises ja pidutses suures saalis, enamuses jõid veini. Keegi üritas tantsida, kellelgi kukkus tool ümber. Väga armas fiiling oli seal. Kurjust ei paistnud kelleltki mitte kuskilt. Kõõlusime seal ja ajasime plikadega törts juttu peaaegu kuni kinnipanekuni, rahvast oli igal juhul väga vähe alles jäänud. Enamus lasid kella 2 ajal jalga. Kui meie lahkusime, siis võis miskit kella 4 paiku olla. Jalutasin läbi kerge vihmasaju koju. Ahjaa, mis on fotol? Foto tõestab kevade saabumist Moskvasse. Bomžid ehk siis kodutud askeldavad juba aktiivselt tänavanurkadel ning ajavad oma suuri asju. Ehk siis jagelevad omavahel.
Kes lugesid märtsi algul mu sissekandeid Siberi setude külast Krasnojarski kraist, siis – palun! – täna ilmuse neist pikk reportaaž Päewalehes. Mul oli seal lõbus, loodetavasti teil lugedes ka. Ja et veidi teemasse paremini süüvida, siis panin siia juurde ka väikse videoklipi, milline näeb välja Haidaki küla. Sorry, et kvaliteet pole väga hea, pealegi on see tehtud autost ning kohati segavad ka mõrad auto esiklaasis. Aga pole hullu! Mul tekkis selline mõte, et katsuks neid seal Siberi sügavuses aidata. Sellise üleskutse panin ka loo juurde ja täna olen saanud juba kümmekond meili inimestelt, kes tunnevad huvi ning küsivad Haidaki elanike kontakte jne. Ei ole, ei ole hoolivus ja eesti meel kadunud! „Kohe läheb hinge selline teema mis meie suguvendade väljarändamisega seotud. Igal juhul on nad väärt et nendega suhelda vaimujõu hoidmiseks.Korraga ei näe veel materiaalse toetuse reaalset realiseerimist aga peab plaani pidama,” kirjutas Enn Räpinast. „Kohalikud setod on väga huvitatud nende kontaktidest, et saaks suhteid arendada, asju saata vms,” kirjutas Igor, kes toimetab Setomaa ajalehte. „Aitäh huvitava loo eest! Kirjutan Võru instituudist. Meie võiksime Haidaki külla saata võrukeelseid õppematerjale ja kassette, mis sobivad ka seto keele õppimiseks. Palun saatke meile Galina Jevsejeva aadress!” - Mariko, Võru instituudi võru keele spetsialist „Hea meelega toetaksin Siberi setusid rahaliselt veidi. Kuidas seda teha?” küsis Kristjan. Vastuseks ka teistele – ma helistan Galina Jevsejevale Haidakki ja küsin tema käest nõu, kuidas ta ise soovib ja kuidas neil endil oleks parem asju ajada. Ma usun küll, et saame kuidagi organiseeritud setukeelsete raamatute sinna saatmise ning rahasummakese kogumise represseeritute mälestusmärgi tegemiseks. Muide, vahepeal kirjutas mulle Tiit, kes pakkus lahkelt lugemiseks Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi päeviku sellest, kuidas nemad paar aastat tagasi Krasnojarskis ja muuhulgas ka Haidakis käisid. Nad kohtusid nende samade minu loo kangelastega – Galina ja Sašaga.
Viitsivad ikka meisterdada nad siin Venemaal „dokfilme” Baltimaade ajaloo teemal. Täna õhtul tuli jälle üks, seekord ühelt suuremalt telekanalilt Rossija. Õnneks mitte kõige vaadatavamal ajal, kell 23.15 õhtul ja kestis tund aega. Filmi nimi oli „Selgeks õppimata ajalugu” (Невыученные уроки). Midagi üllatavat ei olnud. Lühidalt oli kaks paatost – a) Baltimaade hõivamine oli 1940. aastal Venemaa strateegiline huvi ning iga suurriik tema asemel oleks sama teinud ning pealegi Eesti, Läti ja Leedu juhid ning rahvas ei olnud sellele ka väga vastu b) Eesti ja Läti SS-leegionid koosnesid mõrtsukatest, kes piinasid surmalaagrites surnuks tuhandeid inimesi. Huvitav oli see, et peaasjalikult oli filmi keskmes Läti. Filmi jutustati läbi läti tüdruku, kes justkui õpib Läti kooli ajalooõpikust oma riigi ajalugu. Kõik küsitletud filmis olid eranditult Lätist ning ka kõige rohkem räägiti Lätist. On see juhus, et Lätit näidati kõige halvemas valguses Balti riikidest? 27. märtsil peaksid Läti ja Venemaa Moskvas alla kirjutama piirilepingu.... Kui veidigi positiivset sellest filmist otsida, siis seal öeldi, et 1939. aastal, kui loodi Vene baasid Balti riikides, siis Eesti oli algul ainus, kes tundus vastu olevat ja hakkas valmistuma sõjaks Venemaaga. Aga ainult algul. Edasi tuli juba jutustaja tekst stiilis: „Päts andis käsu abistada igati sissemarssivad vene vägesid, nüüd nimetatakse seda millegipärast okupatsiooniks. Vaat kuidas see tegelikult välja nägi!” ja näidati pikalt kaadreid Punaarmee tervitamisest Tallinnas. „Ühegi Balti riigi armee ei avaldanud mingit vastupanu, järelikult nad ei arvanud et keegi neid okupeeris,” rääkis jutustaja edasi. Kusjuures seda on ka mujalt tunda, et jõuliselt tahetakse praegu taas Vene lihtsale inimesele selgeks teha, et mingit okupeerimist 1940. aastal ei olnud, kõik oli vabatahtlik, „nad ise tahtsid seda”. Film õigustas ka küüditamist 1940. aastal. „Kas see oli siis midagi erilist sõja künnisel? Ka Prantsusmaal olid massilised arestid enne sõja algust. Enne võimalikku sõda on loogiline vabaneda võimalikust viiendast kolonnist.” Ning käidi välja selline fakt oma sõnade kinnituseks, et sakslased olla väidetavalt tunnistanud hiljem, et küüditamisel vahistati Lätis 5000 saksa luurega koostööd teinud isikut. Ja veel seletati juurde, et küüditamislaines vahistati ju peamiselt Balti riikide natsionaliste. Et ära viidi palju ka tavalisi inimesi, kes polnud ei kõrged politseinikud ega kõrged sõjaväelased ega riigiametnikud, selles polnud süüdi Nõukogude Liit, vaid kohalikud partorgid, kes klaarisid isiklikke arveid ja koostasid nimekirju. Eestlaste, lätlaste teenimisest SS-vägedes räägiti, nagu ma juba mainisin, ainult selles mõttes, et need olid samad mehed, kes tapsid süütuid inimesi Klooga ja Salaspilsi surmalaagrites. Mõned kindlasti olidki, selle vastu ei saa vaielda, aga filmist jääb mulje, et rahvuslikes leegionites teenisid tuhanded ning kõik olid nad surmalaagrite mõrtsukad. Kusjuures kogu jutu taustaks näidati võikaid fotosid tapetud inimeste kuhjadest ja poolpõlenud laipadest. Olid need fotod kõik üldse Klooga ja Salaspilsi laagritest? Jäägu see ja ka kõik muu filmi autori ja stsenaristi Vadim Gasanovi südametunnistusele. Muide, film oli tehtud Rossija tellimusel. Mõnes mõttes oli selle filmi taga seega riiklik tellimus. Ja ikkagi jääb mind painama see, et Venemaa, kes nii varmalt ja süüdistavalt räägib ja näitab seda, et Eestis ja Lätis olid omad rahvuslikud SS-väeosad, ei taha tunnistada seda, et kõige rohkem rahvuslikke SS-väosasid loodi II maailmasõja ajal peale Saksamaa okupeeritud Nõukogude Liidu aladel.... See on Venemaal praegu täielik tabuteema. Nagu ka kindral Vlassovi teema – miks siis ikkagi läks Moskva kaitsmise kangelane sakslaste poole üle? Aga pole vist viisakas oma sõpru moskvalasi nende valusate küsimustega kiusata...
Mäletan, et mõni aasta tagasi käis isand Kivine Sofias, tuli tagasi ja näitas kõigile toimetuses fotot politseivärvides Porsche sportautost. Et selline kuulus Sofia politseile. Kõigil oli ihihii-ihahaa. Aga mida ma nägin täna Moskvas? Kahte miilitsavärvides džiipi Porsche Cayenne!! „Eluga riskides” tegin neist pilti ka. Vaadake, kui ei usu. Ootasin tuttavat Petrovka tänaval, kui tähelepanu pälvis veidi eemal tänaval alanud sebimine. Paistsid kaks džiipi, mille tagaosal olid suured kirja „Miilits”. Mõtlesin, et kae pulli, on alles ägedad masinad ikka miilitsal ja läksin lähemale. Siis selguski, et mitte lihtsalt ägedad džiibid, vaid Cayenned, mis isegi tavavarustusega maksavad miljon krooni. Mis siis politseivarustusest rääkidagi – tundes vene tavasid, siis oli raudselt nendel džiipidel kõik maksimaalne. Ei kannata, ei kannata kohalik miilits rahapuuduse käes. Eks sellise autoga ole ikka vähe šefim tunne sõita pätti kinni pidama. Selle peale tuli kohe meelde meie hea siseminister Kalle Laanet, kes kunagi, kui talt Tallinna prefektina aastaid tagasi küsiti aru, et miks tal kallis Audi Allroad on ametiautoks, vastas midagi umbes säärast – ega siis politseil ei tohi sitemad autod olla kui kurjakatel, sest muidu olevat alandav tunne tööd teha. Moskva miilitsast saaks nüüd kogemusi hankida, et kas on pidulikum ja puhtam tunne tööd teha. Kusjuures ei istunud masinas midagi mingid ülemused, vaid politseitunkedes automaatidega kutid. Vaid autojuhid olid tsiviilvormis, teised kõik lühikeste automaatidega sellid. Aga selge see, et nad mingid tavalised võmmid ei olnud. Mis nad seal tegid, ma ei saanudki aru – seletasid tükk aega midagi paari automanikuga ning sõitsid siis ära. Petrovka tänaval asub muide Moskva miilitsa peakorter. Nende aadress Petrovka 38 on kindlasti üks kuulsamaid aadresse Venemaal. Ilmselt osaliselt ka tänu samanimelisele Nõuka-aegsele filmile. Petrovka tänav on üldse huvitav tänav. See on pikk sirge tänav sisuliselt Lubljankalt kuni Sadovaja ringteeni. Kuskil 500 meetrit enne tänava lõppu muutub ootamatult tänava nimi! Lihtsalt – eelmine maja on veel Petrovka aadressiga, järgmine maja juba Karetnõi rjad, kusjuures ei mingit kurvi või nurgakohta. See viimane maja Petrovkal ongi juhuslikult see Venemaa kõige kuulsam miilitsamaja. Ise käisin täna GULAG-i muuseumis ja sain kokku Eri Klasiga, aga neist mõlemast saab lugeda lähiaja Päewalehtedest. Klasiga sai nalja ka, õigemini sai nalja Novaja Opera (Klas on seal peadirigent) arvutimehega. Istume Klasiga tema kabinetis, ajame juttu, kui Eri äkitselt avastas, et assa kurat, kus mu läpakas on viidud! Kutsus arvutimehe, et too arvuti tagasi. See oligi paari mintsa pärast arvutiga tagasi. Paneb ilusti üles, juhtme seina ja puha. Ütleb, et nüüd on kõik korras ja hakkab ära minema, kui Klas ütleb talle, et too hiir, too hiir ka, et mul enne oli. Kutt toob hiire. Siis märkab Klas, et internet ei toimi. Küsib, mis viga. „Ah, te tahate interneti ka jah?”. Täitsa loll, tõi Klasile arvuti mängimiseks või omaarust? Luksusautodest veel. Ükspäev märkasin Vene riigiduuma ees, kus tegelt alati seisab uhkeid masinaid, et juba on keegi duumasaadik endale ka Bugatti jaksanud osta. See on küll nüüd juba paari-kolme milli kroonine laks. Duumasaadikud rikkus häbenema ei aja. Lihtne venemaalane oleks kindlasti kommenteerinud - vapšee bolše sovesti net! (Südametunnistust enam üldse pole.) Alles esines teleuudises Žirinovski partei aseesimees Mitrohhin – pole üldse loll mees nagu ka tema ülemus – kes rääkis mida ta arvab uutest liiklustrahvidest. Jutt jutuks, aga vana rääkis seda kõike lösutades mingis limusiinis. Hästi oli näha, kuidas väike lauake oli tal kõrval, mingi pudel paistis. Ja selle kõige kõrvale seletas midagi ausa liiklusmiilitsa vajalikkusest Venemaal. On ta ise sellist näinud ja usub selle võimalikkusesse Moskvas? Muide, mul on viimasel ajal pidevalt jama krediitkaardiga. Algul sai sellega ludinal igal pool maksta, aga nüüd on järjest probleeme, et ei taha läbi minna. Nüüd vastupidi on ainult üksikud kohad, kus seda masinad loevad. Ma kasutan Hansapanga Visa Goldi. Visa-deebetkaart läheb palju tihedamalt läbi. Peaks pangast küsima, kas probla võib olla kaardis või mis värk on. Panen siia jutu juurde ka ühe viite minu kommentaarile, mis ilmus tegelikult juba nädala algul Päewalehes. Puudutas see Pronksmeest ning juhtisid tähelepanu sellele, et Venemaal endal on suhteliselt vähe, et mitte öelda sisuliselt olematud andmed selle kohta, kus Punaarmee sõdurid Tallinnas maetud on. Sealt saab kuulata ka Žirinovski esinemist duumas sel teemal.
Tervis on jumala abiga ilusti tagasi ning täna tegin juba hoolega tiire Moskva peal. Muuhulgas kohtasin neid toredaid unelevaid koeri otse Moskva kesklinnas Park Kulturõ metroopeatuse juures. Metroojaamade uste juures on soe ning peale kodutute inimeste kogunevad sinna ka kodutud koerad. Sain täna kokku Maksiga, keda polnud kümme aastat näinud. Maks on mu kunagine kolleeg BNSi-päevilt, ta oli siis meie korrespondent Moskvas. Hiljuti juhtis ta Moskvas Reutersi majandusuudiste bürood. Aga veebruari lõpust on ta päris uhke ameti peale – uudisteagentuuri RIA Novosti informatssiooni peatoimetuse direktor ja ühtlasi agentuuri peatoimetaja asetäitja. Sisuliselt nr 2 või nr 3 mees Ria-Novostis, mis on ülikõva sõna Lasnamäelt pärit kuti kohta! Maksi alluvad teevad iga päeva umbes 1000 uudist, Moskvas töötab neilt uudiste peal igapäevaselt 50-60 reporterit ja toimetajat. Agentuur kuulub Vene valitsusele. Ofkoors läks jutt ka sellepeale, et mis tema kogenud uudistehaina arvab ajakirjandusvabadusest Venemaal. Ta mõtles tükk aega ja ütles, et Kremli huvitab tegelikult ainult tele ja sealgi vaid kolm kanalit: Rossija, Pervõi ja NTV. Teised telekanalid võivad ka põhimõtteliselt teha mida tahavad. Ajelehed ei kottivat Kremli eriti üldse. Kirjutage mida tahavad, kui astuvad kellelegi kanna peale, siis ise teavad, aga Kreml neid ilmselt karistama ei hakkaks. Ma olen Maksiga nõus, et Moskvas on küllalt mõjukaid lehti, kes kirjutavad mida tahavad ja ei pea üldse Kremliga arvestama, et kas nad kuidagi pahandavad või mitte. Nt Vedomosti, Novaja Gazeta. Aga häda selles, et paljude neist tiraaž on väike (kuigi NGazeta tiraaž peaks olema isegi 300 000 kanti) ja kui ongi suurem, siis nö lihtrrahava masse need kõiksugu poliitilise korruptsiooni paljastamised eriti ei huvita. Oma lühikeses karjääris valitsuse RIAs, ei olevat Maks veel mingit survet tundnud. Aga küll saab veel tundma, kindel see. Ega Maks ise ka mingi sinisilmne kutt ole. Siis käisin täna veel sõduriemade komiteel külas. Viisin neile mälestuseks Päewalehe numbri, kus ma nendest loo kirjutasin. Rääkisin nendega pikalt jälle, väga vaprad prouad on. Nt rääkisid nad, et Vene riik ei taha üldse enam tegelda Tšetšeenias kaduma jäänud sõdurite otsimisega ega ka seal hukkunud ja maetud sõdurite haudade otsimisega. Riik ütleb, et pole meie mure! Emad läksid ikka väga emotsionaalseks sel teemal Vene riiki sõimates. Hüüdsid, et see on neile täiesti arusaamatu, et väikese Eestiga leiab riik aega jagelda 60 aastat vana ausamba pärast, aga ise keeldub otsimast oma hiljuti hukkunud poiste haudu ning neid üldse tunnustamast. Kremlil pole mingit moraalset õigust Eestit milleski süüdistada, kinnitasid nad. Minu parim sõbranna seal Maria, kes kuulus Putini juures tegutsevasse komisjoni, mis tegeles teadmata kadunud sõdurite otsimisega ja mille töö 2004. aastal päevapealt ära lõpetati, rääkis et nende andmetel on senini vähemalt 500 vene sõduripoissi, kelle saatuse kohta Tšetšeenia sõdades pole midagi teada – kadusid nagu tina tuhka. Veel Afganistani sõjast on teadmata kadunud sõduripoisse 274. Riik on igasuguse huvi nende vastu kaotanud. Õhtul läksin mööda Puškini muuseumist. Vaatasin, et põnev võstavka on – duellide ajalugu Venemaal. Astusin sisse. Oligi põnev. Sai näha püstolit, millest lasti maha Lermontov, sai lugeda Puškini viimast kirja. Duellindus ongi siin aktuaalne teema sel talvel olnud just Puškini tõttu, möödus ju tema surmast duellil Dantesiga tänavu jaanuaris 170 aastat. Ma ei teadnudki, et Venemaalt minema aetud Dantes ise elas Prantsuamaal õnnelikult vanaks-vanaks, ta suri alles 1895. aastal 83-aastasena. Ja et 18. ja 19. sajandil pidasid duelle ka naised! Kõige verisemaid duelle peetigi Venemaal. Läänes – Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal – kasutati duellides põhiliselt mõõku ja neid täristati kuni esimese vereni. Venemaal, aga armastati duelle pidada püstolitega.Aga vanasti oli püstolite kaliiber tohutu (sellelt teiselt fotolt on näha, milliseid auke need püstolid järgi jätsid, salaja muuseumis pildistasin) ja kui pihta said, siis oli kohutav vigastus kindel ja tihti ei mallanud surm siis enam kaua oodata. Lasti ju ka ainult 10 sammu pealt, no pole eriline kunst pihta saada. Ja kui duelleeritigi mõõkadega, siis mitte esimese vereni, vaid kuni üks vastastest enam ei tõusnud – kas surnud või raskelt vigastet. Karm ja kirglik maa ikka! Aga väga huvitav maa. Moskva tänavatel jalutamine muutub iga päevaga järjest ilusamaks. Kevad tungib peale täiega – algab kõige ilusam aeg Moskvas. Nii et tulge-tulge, sõbrad! Armastan teid!
Täna kirjutan taas oma lemmikutest – Kremli-meelsest noorteliikumisest Naši. Mulle meeldib jälgida nende tegevust, sest nad on pagana osavad propagandistid. Nüüd on nad justkui ette võtnud Vene armee päästmise. Õigemini nende maine päästmise noorte hulgas. 23. veebruaril panid nad internetti, YouTube´i üles väga korraliku propagandavideo „Meie armee”. Vaadake seda. Taustaks niipalju, et Našid organiseerivad juba alates eelmisest aastast sellised grupikesi, kus ajateenistusse minevad Naši liikmed saavad seda teha koos omaealiste sõpruskonnaga ning teha seda enda kodulähedases väeosas. Enne seda veel treenitakse pool aastat koos, et olla füüsiliselt valmis armeesse minema. Kõik selleks, et näidata, et Vene armees on tore teenida ja et mingit dedovštšinat pole olemas. Noored avaldavad internetis oma päevikud sõjaväeteenistusest, mis paistab seal kui üks huvitav seiklus. Tegelikkus on karmilt teistsugune – igal aastal hukkub Vene armees 2000 noorukit. Niimoodi sõpruskonna kaupa armeesse minemise võimalus on vaid tühisemast tühisemal hulgal noorukitel. Tagasi video juurde. Seda on tänaseks vaadanud juba ligi 22 000 inimest. Video algab jutustusega sellest, et USA tahab kangesti Venemaad vallutada, et saada endale rikkalikud loodusressursid. Ning et ainus, kes suudab Venemaad selle eest kaitsta, on armee, milles paraku enamus noori ei taha teenida. Valik tsitaate: „Täna on kõige võimsam riik maailmas USA. /---/ Ja nad on meile juba üsna lähedal. Nad on Baltikumis, Ukrainas ja Gruusias – seal paiknevad nende sõjaväebaasid ja raketid. Arva ära, kelle pihta need on suunatud? /---/ Väikseimagi võimaluse korral teevad nad kõik, et meid vallutada. /---/ Kuni meil on armee, ei tule meil Ameerikaga sõda.” „Ilma armeeta pole Venemaa tulevikku. Igaüks teab, et teenida on vaja. /---/ Kindlasti leidub sul palju väga põhjusi, miks sellest kõrvale hiilida, aga arvesta et see teeb sind su kodumaa poolkodanikuks. /---/ Tead, see kõik tundub väga reetmise moodi.” Iseenesest on see jutt ju kõik väga ilus ja õige – oma riigi armees tuleb teenida! Aga minu lihtne arvamus on, see video polegi ehk nii väga mõeldud Vene armee ülistamiseks, vaid noorte Našidesse meelitamiseks – sest kujuta ette, kui sa liitud meiega, siis me suudame sind isegi armees kaitsta, sa pääsed dedovštšina käest! See võib täitsa mõjuda. Kusjuures on väga naljakas, mida video dedovštšina põhjuste kohta arvab. Seal räägib üks armees teeniv väga hingestatud našilane, et kujutage ette, osad ei taha sõjaväes kell 6 hommikul ärgata ja ei taha „partjankasid” kanda... Oleks vaid see põhjuseks.
Hakatuseks piltmõistatus – kes ostavad fotol olevast poest riideid? Foto tegin reedel, ja valesti tegin, et üldse haigena kohtumistele läksin. Nüüd olen täitsa siruli. Moskvas möllab miski viirus, tuttavatest on paljud haiged olnud juba. Näiteks saatkonnas põdesid paljud. Viskab päris kõrge palaviku üles ning rõve köha. Ma ei saanudki teada kui suur palavik mul oli, sest kraadiklaasi ju pole. Eile küll lippasin apteeki, aga unustasin osta. Apteegis oli üsna keeruline, sest neil on siin oopis teistsugused ravimid kui Eestis. Pidin apteekritädi usaldama. Ravimid tundusid Moskvas enam-vähem samas hinnas olevat. Kuna paratsetamooli mul oli palaviku vastu, siis otsisin kurgurohtu. Sain mingi siirupi ja kaks pipraplaastrit, kokku läks 270 rutsi ehk 123 krooni. Pull on see, et apteeker käskis seda siirupit juua vähemalt 4-5 päeva, aga kui seda kolm korda päevas juua, siis saab pudel 2,5 päevaga otsa. Üritasingi siis terve nädalavahetuse rohkem magada, täna õhtuks on juba veidi parem. Kuna lugeda kogu aeg ei jaksanud, siis vahtsin ka telekat. Vene naljasaadetes käib närvidele see, et piisab lavalt öelda kasvõi „tere!” kaukaasia-aktsendiga, kui kogu saal hirnub naerda. Nende komöödiasarjades on kohe spetsiaalsed tegelased – totakad kaukaaslased, kelle arvelt palju nalja tehakse. Tegelikult mitte ainult kaukaaslased, vaid nüüd ka Kesk-Aasia rahvad - usbekid, tadžikid. Tõele au andes on neid siin väga palju. Kui saaks nii, et ühel päeval kaukaaslasi ja Kesk-Aasia rahvaid Moskvas enam tööl ei oleks, siis jääksid siin kõik ehitused seisma, turgudel enam ei kaubeldaks, taksodega öösel sõita ei saa, keegi ei koristaks tänavaid jne.
Naistepäeva tähistamine käiski Moskvas suure mürtsuga, nagu ma kartsin. Päev oli Moskva tänavatel küll suht rahulik. Kuna koos naistepäevaga saabus ka esimene tõeline kevadilm, sooja oli viis kraadi, siis rahvas lihtsalt jalutas mööda linna ja istus kohvikutest-restoranides. Kirjutasin sellest ka väikse reportaaži Päewalehte. Möll läks lahti õhtul. Kuskil alates kella seitsmest-kaheksast oli kõrtsides raske vaba kohta leida, aga kõrtsu on siin maa ja ilm. Paremates restodes olid kohad muidugi juba varakult reserveeritud. Eks pandi lihtsalt tina, tavapärasest enam joodi ehk šampust vana hea halja asemel, mis seda ikka kirjeldada. Pull oli ehk see, et miski aeg keskköö paiku oli märgata, et naisi oli vähemaks jäänud, enamus oli vist koju saadetud või läinud, ning mehed jäid kõrtsudesse „asju omavahel arutama”. Miski hetk ka vahetus täiesti seltskond kõrtsudes, ilmselt inimesed lihtsalt liikusid mujale. Meiegi vist käisime läbi kolm-neli kõrtsu, sattusime isegi kuhugi poolpõrandaalusse mingi teatri baari. Kus uksehoidja küll arvas algul, et „ega me joonud pole?”, aga kui me hakkasime häälekalt protestima, et mis jutt see on, siis lasi sisse. Kust ta küll nii rumala küsimuse peale tuli? Igatahes oli minu saldo see, et koju jõudisn kuskil peale nelja öösel, ära oli joodud viis šampust ning raha oli läinud kuskil 4000 rutsi. Oli tore istumine. Ei tea, kas põhjus oli kevades või näiteks pidevast tuuletõmbuses metroos, aga mul õnnestus jälle haigeks jääda. Palavik ja kurk krõbiseb päris hullult. Muidu mulle metroo väga meeldib Moskvas, aga ma ei suuda kuidagi kannatada seda tuuletõmbust seal. Õues külm, lähed alla, seal hakkab palav, võtad riideid vähemaks, kuigi ei tohiks, sest mõnes peatuses tõmbab tuul nii et pead viltu käima. Kuidagi ei harju sellega ära, millega moskvalased lapsepõlvest harjunud on. Üks eestlasest tuttav rääkis ka, et tema oli Moskvasse elama tulles esimesed paar kuud pidevalt tõbine kui veel metrooga sõitis. Ma ise üritan nüüd ka rohkem jala käia, kui näiteks on näha, et jõuan nii ka poole tunniga kohale. Reedel pidin tõbisena veel paarile kohtumisele minema, mis olid varakult kohtu lepitud. Kõige huvitavam oli käik „Memoriaali”, mis tegeleb Vene ajaloo uurimisega ja tegeleb ka poliitiliste asjadega, praegune Putrini võim üritab neid viimasel ajal järjest rohkem kiusata. Sain seal ühe väga põneva materjali Eesti ajaloo kohta. Pean seda veel veidi edasi tutkima, sestab ei hakka veel kirema. Veel sain seal tuttavaks Memoriaali juhi Arseni Roginskiga, kellega jäi kokkulepe et viin talle venekeelsest materjali Eesti lähiajaloo kohta. Ta oli väga huvitet. Väga südamlikud inimesed olid seal Memoriaalis. Päeval käisin söömas Moscow Times´is töötava kultuuriajakirjaniku Saša Ossipovitšiga. Ta on huvitav kuju. Sündinud Arhangelskis, aga kui ta oli 1-aastane, siis sõitsid vanemad elama Kaliforniasse. 27-aastane Saša ongi kogu elu elanud seal, alles paar aastat tagasi otsustas tagasi Venemaale tulla, et elule veidi värvi lisada. Praegu töötabki siis ajakirjanikuna. Räägib et saab suurusjärgus 2000 dollarit palka ning enam kaua Moskvas ei tööta, sest ilmselt läheb tagasi USAsse, et veidi ka edaspidiseks eluks raha teenida. Muide, tema vene keel oli muidugi parem kui mul, aga siiski veidi puine, oli aru saada, et inglise keelt räägib Saša palju paremini. Kokku saime Sašaga sellises kohvikus nagu Jean-Jaques Nikitski bulvaril. Kohvik kuulub ühele ketile, kes on teinud terve rea tõeliselt armsaid kohti Moskvas. Moskvas on väga vähe selliseid kohvikud nagu Jean-Jaques. Ma mõtlen selle poolest, et hubane ja et hinnad pole tapvad. Samale ketile kuuluvatest kohtadest olen veel käinud Korter 44-s, mis asub Bolšaja Nikitskajal. Ka koht, mida julgen soovitada. Seal saab väga hästi süüa. Lõpetuseks väike katke elust päris Venemaal. See on võetud sellest samast Moscow Times´ist ning räägib kuidas veel hiljaaegu juhiti Vladivostoki linna.... „Hüüdnimega Winnie Puhh, oli Nikolajev (hiljuti vahistatud Vladivostiki linnapea-J.P.) üks tähtsamaid persoone Kaug-Idas Primorje regioonis. Puhh ja üks teine persoon hüüdnimega „Karpkala” jagasid väidetavalt tulusid, mis tulid räketist Vladivostoki sadamas. Nad olid selle „äri” pärinud regiooni peabandiidilt, keda tunti hüüdnimega „Kohver”. „Kohver” oli veel hiljaaegu kogu Primorski pättide pealik, kui läks tülli oblasti kuberneri Jevgeni Nazdratenkoga. Olles väga hea sukelduja, suri „Kohver” peagi pärast tüli õnnetusel merel, kui ta oli sukeldumas. Vladivostoki dokkide musta ärisse oli segatud veel mees hüüdnimega „Pudikeel”, kelle tegelik nimi on Sergei Darkin. Algul see Darkin oli „Karpkala” sõber, aga siis nad sattusid tülli ning Darkin tulistas tal automaadist jala läbi. Hiljem „Karpkala” mõrvati ning Darkin abiellus tema lesega ning läks üle Winnie Puhhi poolele. Sellele järgnevalt valiti Darkin Primorje kuberneriks.” Selline lühike kirjeldus siis, kuidas asjad seniajani veel käivad. Ahjaa – fotost ka. Moskvalased pargivad oma autosid kuidas juhtub. Parkimine on siin tõeliselt anarhiline tegevus. Fotol on näha üks näide, kuidas pargitakse. Tänavanurgast asub masin ikka vähemalt meetri kaugusel. Pole paha, ütleks Alaver.
Moskva elab juba paar päeva naistepäeva tähe all. Tänavad on täis lillekimpude, tortide ja kinkidega mehi, kes läbi pori oma naisi õnnitlema tõttavad. Fotoreporterid said igatahes kuhjaga positiivseid pilte. Juba täna polnud lõunast saadik mõtet kuhugi helistada, enamus asutusi tähistas juba rõõmsalt homset pidupäeva ning avati pudeleid „meie kõige kaunimate terviseks”. Homme juuakse terve päev ning reedel pole jällegi mõtet eriti ametnikke taga ajada. Kui on riigipühaga nädal, siis pool sellest on täiesti kasutu. Kummaline riik, kuidas tööpäevi raisatakse. Jaanuari algul on nagunii neil 9 ametlikku vaba päeva. Veebruaris oli riiklik püha 23. veebruar – isamaakaitsjate päev, nüüd naistepäev, aprillis tulevad paasapühade ajal vabad päevad. Mais on 1. ja 9. riiklikud pühad ning ega järgnevad päevad erilised tööpäevad nüüd küll ei ole. Iseenesest on see täiesti naeruväärne, millise ülipüüdlikkusega ja ülepakkumisega naistepäeva Venemaal tähistatakse. Muidu on riik nii macho mis macho, meestekeskne ja naiste peale mõeldakse viimases järjekorras ning siis korraga tulevad naised meelde. Lillekauplejatele on naistepäeva eelne muidugi Moskvas tõeline orgia. Lilled on kallinenud kaks korda, käivet tehakse meeletult. Raudteejaamade ümber sebivad mustad, kes tavaliselt pakuvad midagi poolillegaalset, on ka selleks nädalaks oma sortimenti muutnud – „hei, mužõk, tsetov ne naado? Roozõ, tjulpanõ. Otšen krasivõje!” Sellest hullust lilleärist, mis siin see nädal toimub, ning miks naitsepäev on Venes nii popp, kirjutan loodetavasti reedeses Päewalehes. Käisin täna Tretjakovi moodsa kunsti galeriis Moskva jõe kaldad vaatamas Hiina sotsrealismi näitust, mis siin kunstibienaali raames avasti. Päris pull värk, vanad pole saanud ju seda oma kunsti kuskil isegi Hiinas eriti avaldada. Niisama põranda all nokitsevad, aga päris teravmeelseid asju oli. Kuna samal ajal seal üleval ka Vene sotskunsti paremad meistrid, siis soovitan soojalt näitust külastada, kes Moskvasse satub. Pilet maksab 250 rutsi ehk umbes 110 krooni. Muuseumi ees passisid dressides ärikad ja mida nad nüüsid? Kunstiraamatuid. Tont teab, kust nad selle peale tulid, sest vaevalt, et nad ise neisse raamatutesse sisse on kiiganud, aga küllap on tulus, sest muidu nad seal ju talvel ei kõõluks. Täna vihastasin jälle Moskva autojuhtide peale. Seisad foori taga ja ootad rohelist tuld, see süttibki, aga üle sebra minna ei saa! Sest kuradi juhid peatavad oma autod otse ristmikul sisuliselt, sõidavad tuimalt sebrade peale ja jalakäia vaadaku ise, kust läbi saab ennast suruda. Faking jalakäijavaenulik linn. Jalakäimine on praegu üldse ilge vaev, kuna välja ilmunud kevad on kaasa toonud pori. Pori on kõik tänavad täis. Praktikas tähendab see seda, et kui sa isegi kuhugi 10 minutit jala lähed, siis on su püksisääred tagant nagu porikäkid. Vaheta või püksid ära, kui kuhugi viisakamasse kohta tahad minna. Eile öösel juhtus kah huvitav lugu. Seni on kõrvalkorter olnud jummala vaike nagu ei elakski seal kedagi. Seinad on siin ka üsna korraliku paksusega. Aga kus eile läks keset ööd siuke oigamine ja kiljumine kõrvalkorteris lahti, otse teisel pool minu magamistuba. Teadagi mida nad tegid, aga see muudkui kestis ja kestis. Ma olin lõpuks täiesti ärkvel ja endal ka isu taevani...Hommikul magasin muidugi sisse. Täna öösel oli jälle õnnesk vaikne. Kuna täna on raudselt pidu, siis kes teab jälle.
Moskvas on täiega kevad käes! Mis tähendab seda, et 5 minutit tänaval kõndimise järel on püksisääred nagu sitakäial. Hämmastav milline pori siin tänavatel on, eriti metroojaamade sissepääsu juures. Sealt käivad läbi muidugi sajad tuhanded päevas ja toovad oma sopa metroouste juurde kokku. Lisaks õhkub sealt sooja, mis sulatab kõik pori plögamassiks. Järjekordne ebameeldiv aeg. Talve järel. Pool aastat on siin ilus ja ülejäänud aeg on lihtsalt ebameeldiv. Sattusin täna lugema ühte huvitavat ülevaadet nö räpasest PR-ist Venemaal. Seal oli üks huvitav näide, mis meenutas mulle kõvasti Kohukese reklaami ja Keskerakonna ühildavust. Venemaal tulevad nimelt paljudes omavalitsustes peagi valimised. Ja Tomskis – on selline linn Lääne-Siberi, kus elab muide palju eestlasi - juhtus selline skandaal. Nimelt ilmusid seal kesklinna ühel heal päeval kolm suurt reklaamibannerit kirjaga “СПид Сегодня ОПАСЕН”. СПС tähendab vene keeles lühendit poliitilisest liikumisest Parempoolsete Liit, kes tahab Mihhail Kasjanovit presidendiks teha. Reklaami sõnum oli ühene, et Parempoolsete liit on ohtlik. Kuigi välja mängiti seda Aidsi ohtlikkuse sildi all. Praegune Kreml üritab Parempoolsete liitu igatpidi kottida. Nagu eestis väitsid Kohukese-mehed, nii väitsid ka seal reklaami tellijad, et nemad mingit poliitilist sõnumit küll silmas ei pidanud... Teine väga tore lugu Eesti meestele eeskujuks tuleb Moskvast, kus eliidi elamurajoonis Rubljovkal avastasid keskonnakaitsjad, et umbes 400 milli dollari eest on maad nö vasakule läinud. Küsisid siis kohalikust omavalitsusest nende maatehingute kohta dokumente, aga sealt saadeti ametlik vastus, et rotid on vajalikud paberid arhiivist nahka pistnud ja enam ei saa midagi teha.... Mis mõtet on mingeid advokaate palgata, kui rotid teevad rahata sama töö ära. On mida jälle õppida!
Panen siia üles veel paar videot, mis ma Krasnojarski krais setu külas nimega Haidak tegin. Esimesel videol on peategelane 70-aastane Liidia Andrejeva. (vabandust, et algul on video valet pidi. Kel võimalus, see keeraku läpakas külje peale :) ja vaadaku siis.) Loodetavasti on kosta ka kuidas Liidia setu keelt räägib Lukini Saša ja kohaliku setu muuseumi pidaja ning õpetaja Galinaga. nad on algul kaadri taga. Vot sellist setu keelt, nagu nad seal räägivad, räägiti 100 aastat tagasi, kui nende vanavanemad Siberisse kolisid. Keel on jäänud täpselt selliseks nagu ta siis oli. Uued sõnad on neil tulnud kõik vene keelest. Näiteks külmkappi setu keel 100 aastat tagasi ei tundnud, sestap ütlevad nad vene keeles "holodilnik". Liidia rääkis, et omaealistega ajab ta külas kõik asjad tänaseni ära setu keeles. Galina ja Saša põlvkond oskab ka setu keelt veel, aga nende lapsed enam mitte. Hea oleks, kui saaks neile miskit õppematerjali kohalikku kooli saata, aga setu keeles vist kirjakeelt polegi. Peab uurima. Teine tükk videot ongi kohalikust koolist, kus praegu õpib umbes paarkümmend last. Saate aimu, milline näeb välja Siberi külakool. Ärge siis väga imestage. Aga varsti pannakse Haidaki kool kahjuks kinni ja siis sureb küla välja. Tähendab kohe ei sure, eks niiakaua läheb aega, kuni vanemad inimesed elavad. Noored lähevad kõik linna, sest külas tööd pole. Sama värk mis Eestiski. Igal pool samad probleemid. Aga, nagu lubasin, siis Liidiast, koolist ja kogu Haidaki külast kirjutan peagi pikemalt Päewalehest. Kui kellelgi on endal juhuslikult andmeid setude kohta Siberis, siis võib mulle vabalt saata. Kui kasutan, siis viitan, ausõna!
Olin kolm päeva Krasnojarskis, Moskvast lennukiga viis tundi ja rongiga kolm ööpäeva sõita. Tiba läksid asjad nihu – lootsin seal eelkõige näha Vene ühele esirikkurile Deripaskale kuuluvat maailma üht suurimat alumiinimutehast, aga kohale jõudes teatati meile – olin seal koos pundi välisajakirjanikega – et jääb ära, tehas lõi viimasel hetkel põnnama, et kirjutame midagi sellist, mida nad ei sooviks. Enamus meist oli just sellepärast nii kaugele sõitnud.Teine jama juhtus mul sellega, et tahtsin kangesti näha umbes 150-170 kiltsa Krasnojarskist põhjapool asuvat setu küla Haidakki, sain isegi sinna kohale, aga tagasi enam ei saanud kuidagi! Igasugu jamasid juhtus, hädavaevu jõudsin täna õhtul Moskva lennukile, peaaegu oleks Krasnojarskisse maha jäänud. Fotol ongi üks mu uutest sõpradest Anatoli Haidaki küla lähedalt, kes aitas mind lennukile taigast.
Neljapäeva õhtu Lennuk lendas Moskvast Domodedovost välja veidi enne südaööd. Olin igaks juhuks ligi kolm tundi varem kohal. Uus Domodedeova lennujaam on väga šikk koht, isegi Euroopas näeb nii korraliku lennujaama harva. Peamiselt lendavad siit sisemaised liinid, aga järjest enam ka välisliine. Mingi leht juba kirjutas, et reisijate arvult ületab Domo juba Šeremetjevo-2. Domo eelis on see, et sinna saab Moskva kesklinnast mõnusalr rongiga. Turvast läbiminek käis üsna kähku. X-ray masinaid oli palju ning asja tegi libedamaks ka see, et kõigile anti kaks suurt kasti, kuhu ühte kästi panna üleriided (jope, pintsak, püksirihm) ja teise saapad. Igaüks ladus oma akstid masinasse ja jalutas turvast kiiresti läbi. Päris hästi oli neil see korraldatud. Lend jäi tunnikese hiljaks, välja lendasime alles kuskil kell 1 öösel. Kusjuures edasi lükati lend üsna tavapäratul põhjusel – üks reisija jäi lennukisse tulemata ja tema pagasit otsiti, et see välja tõsta. Huvitav kuhu ta kadus, sest check-ini pidi ta ju olema ära teinud. Ma pole varem sellist juhust näinud. Äkki oli terrorist? Harjumatu oli veel see, et moblaga räägiti täitsa rahulikult isegi siis kui lennuk õhku tõusis ja ka siis kui juba Krasnojarskisse maandusime – et tšau, me nüüd kohe maandume, kas sa tulid juba vastu?
Reede Krasnojarskis maandusime kell 9.20 hommikul kohaliku aja järgi, seal on +4 võrreldes Moskva ajaga. Ega eriti magada ei saanud lennukis, kole kitsas oli ja mulle ei jätkunu patja. Sisuliselt jäigi öö vahele, sest lennujaamast viidi meid otse kohtumistele. Lennujaamas ootas meid pärast maandumist trapi juures kaks kolekülma bussi, väljas oli miinus 15. Buss sõitis otse lennujaama väravasse, viska kott selga ja astu aga rahuga minema. Venemaale tüüpiliselt ootas kohe värava taga terve parv taksojuhte. Päev otsa siis vingerdasime kohtumistel, kõik haigutasid. Kõige põnevam oli värviliste metallide tehases, kus käisime kullatsehhis ja nägime, kuidas kullaliivast tuleb välja kuldkett, aga sellest saab peagi lehest pikemalt lugeda. Krasnojarsk ise jättis täitsa reipa mulje, aga see miljonilinn on ka Venemaa ühe rikkaima krai pealinn. Seal on tohutud nafta- ja gaasivarud, mida esialgu veel suurt ei kaevandata, lisaks leidub seal kõiki värvilisi metalle ning tohutult hüdroenergiat. Ühesõnaga – üks Venemaa tooraineladusid. Linnapildis on ka näha kõiki suuremaid maailma kaubamärke, hotellid ja restod on päris korralikud. Meie elasime Krasnojarski hotellis, selline täitsa kobe kahe ja poole tärnikas oli, öö maksis 2000 rutsi. Aga elada seal siiski ei tahaks, sest linnas on metsikult tehaseid ja seetõttu piirab linna hiidkorstnate rivi, mille toss „soodsa tuulega” kõik mõnusasti linna poole puhub. Aga seal tuleb ikka kõiksugu sodi, sest toodetakse neis tehastes peaaegu kogu Mendelejevi tabelit.
Läbi linna voolab maailma üks pikimaid jõgeseid Jenissei, mille omapära on see, et isegi kõige karmima talvega ei külmu ta linna vahel ära. Põhjus on linnast veidi eemal asuv hüdroelektrijaam. Seetõttu on kogu aeg jõe kohal talvel paks aurupilv. Linn lamasklebki Jenissei mõlemal rannikul. Krasnojarsk on 40 kilti pikk ning vaid maksimum 10 kilti lai. Õhtul olin mitmest magamat ööst nii surmväsinud, et kukkusin kell 10 lihtsalt tuttu, ei jaksanud kuhugi restosse enam minna. Aga eks ma olin ka enne seda neljast ööst kaks veetnud rongides ja ühe lennukis.
Laupäev Kuni kella kaheni olid meil paar mitte eriti huvitavat kohtumist. Nende lõppedes olin endale autoga järele tellinud kohaliku eestlase, õigemini setu Lukini Saša. Plaan oli selline – sõita Krasnojarskist kolme tunni kaugusel asuvasse külasse nimega Haidak, kus elavad 100 aastat tagasi välja rännanud setude järeltulijad. Kõik räägivad muudkui sealkandis asuvast eestlaste külast Ülem-Suetuk, aga Haidakist kirjutatakse harva. Võib olla sellepärast, et nemad ei räägi eesti keelt. Vaid setu keelt! Kujutage ette – ehtne setu küla keset Siberit! Eelmine aasta valisid isegi esimest korda setu kuningat. Ühesõnaga plaan oli selline, et sõidame õhtul sinna, räägime kohalikega ning pühapäeva hommikul paneme kohe varakult tagasi, sest kell 12 pidime me minema Krasnojarski hürdoelektrijaama (HEJ) vaatama. Aga tuhka nii läks! Inimene teeb plaane, aga Jumal mängib temaga. Külast endast ma kirjutan peagi Päewalehes, ma räägin parem mis juhtus pühapäeval. Ahjaa, laupäeval käisime veel kohaliku õpetaja Galja pere saunas. See oli jällegi üks väga krõbe asi. No kuidas nad küll selliseid hulle saunu kütavad. Leili polnud üldse võimalik visata, niigi tilkusid nagu külmast võetud viin. Ja riidesse panid nad leiliruumi kõrval kohe, kus olid vaid veidi jahedam kui leiliruumis. Kuni riidesse saad, tilgud veelgi rohkem kui laval. Aga muidu oli kihvt.
Pühapäev Pidime hiljemalt 8.30 hommikul välja sõitma, et HEJsse jõuda. Paraku oli õues miinus 35 kraadi ja Saša väikebuss ei läinud enam käima. Mehed üritasid akut laadida kiirelt, aga sellest polnud mingit tolku. Varsti oli selge, et HEJsse ei jõua, millest oli pagana kahju. See pidi olema meie reisi teine highlight alumiinimutehase kõrval, nüüd jäid mõlemad ära. Kui väikebuss ka kell 12 käima ei läinud, siis oli selge, et nüüd on küss juba selles, et kas ma üldse Moskva lennukile jõuan. Lennujaamas pidin olema hiljemalt viieks. Pärast seda, kui auto mootorit olid pidevalt kuuma veega üle valatud, akut laetud ning isegi toodud võimu andmiseks juurde lisaku ning kõige lõpuks – karbussi veel leeklambiga soojendatud (sellest on see pizike videonups ka loo juures), läks masin turtsudes käima kell kolmveerand kaks. Ajas küll sumpsist ilgelt musta tossu välja ja mootor krabises mis hirmus, aga läks käima. Viskasime kotid peale ja minema. Aga või siis saime! Küla asus peaagu taigas, külm oli küll järgi andnud, oli juba alla miinus kümne kraadi, kui teele asusime. Saime kuskil 6-7 kiltsa sõita, kui mootor välja suri ja enam tööle ei läinudki. Täielik zakon podlasti nagu venelased ütlevad – alatuse seadus või ehk siis meil enam tuntud kui Murphy seadus. Ma pidin kolme tunni pärast lennujaamas olema, aga tegelikkuses istusime nüüd kuskil keset taigat, autot enam polnud ja lähema külani oli 4 kilomeetrit. Korraks tuli ahastus peale. Otsustasin viimases hädas vaadata veel oma pooltühja moblat, kuigi sealkandis üldiselt levi polnud. Haidakis viibides ei näidanud mu mobla kordagi ühtegi pulka levi. Aga seal äkitselt viskas ühe pulga üles!! Täielik imede ime, Saša ei suutnud ka seda kuidagi uskuda. Helistasime Galjale, et kas tema mees äkki ikkagi saaks mind linna visata, muidu on ilge jama lahti, kes teab millal uued lennukipiletid saan jne. Jäi nõusse, võttis oma pizikese Mazda ja tuli järgi. Jätsime Saša bussi tee äärde ja panime ajama. Nagu olime 50 meetrit edasi sõitnud, kadus moblalevi jälle ära ning ilmus uuesti alles poole tunni pärast. Oleks me mujal suvalises kohas seisma jäänud katkise autoga, siis poleks saanud isegi kuidagi kedagi järele kutsuda. Miski hea Ingel ikka kaitseb mind! Nüüd jõudsime ilusti lennukile. Aitäh Tolikule, Galjale ja Sašale! Siberi inimene on ikka imetlusväärselt abivalmis ja lahke, sibirjakid on hoopis teistsugused kui moskvalased. Mis te arvate, et Tolik või Saša mult kopkatki raha võtsid? Et nagu bensiini eest ja natuke auto remondiks. Tuhkagi. Siit vana moraal – aita ise inimesi alati kui saad, sest sa ei või iial teada, millal ise abi vajad. Ja aita ka võõraid, sest võid ise võhivõõraste abi vajada. Pidage seda silmas, sõbrad! Eks ma mõni päev loodetavasti kirjutan veel siia, mis Krasnojarski krais huvitavat oli. Või panen vähemalt mõned fotod ja videojupid üles.
