reede, detsember 14, 2007

Eestlastest seoses Puškini ja Bradburyga ning kuidas mulle 2000 dollarit pakuti

Väike vabandus mu headele blogi-lugejatele väikse pausi pärast. Vahepeal sai lihtsalt veidi kõrini kirjutamisest, sattus teist kuidagi palju olema...
Käisin vahepeal paar päeva Piiteris. Vaatamas Andres Puustusmaa Venes tehtud filmi Puškini noorusest lütseumis Tsarskoje Selos – 1814. Ilmselt olen üks vähestest, kes Eestis seda filmi on näinud. Ametlik esikas on sellel filmil üldse alles 25. detsembril Piiteris koos uhke peoga restoranis.
Väga vägev ja muljetavaldav on näitlejate koosseis filmis - Bogdan Stupka, Fjodor Bondartšuk, Igor Tšernevitš, Sergei Garmaš, kõik need on Vene filmimaailmas, ja ka Euroopas väga tuntud tegijad. Ei tea, kas üldse peale pärast Liidu lagunemist on üks Eesti režisöör nii tuntud näitlejatega filmi teinud. Väga kihvtid on ka noored kutid, kes mängivad Puškinit ja tema kaaslasi. Pärast filmi vaatamast käisin kõrtsus jutustamas Puškinit mänginud Stas Belozerovi ja noore Kühhelbeckeri osatäitja Ivan Martõnoviga. Järgmisel nädalal kirjutan sellest. Ja sellest, kuidas film oli!
Eesti tegijad on detsembri lõpus Venemaal hinnas. Esmaspäeval käisin vaatamas, kuidas Elmo Nüganen ja Adolf Shapiro proovi tegid. Nüganen mängib nimelt siin Moskvas esimese Eesti näitlejana teatris pearolli, isegi Liidu ajal ei juhtunud sellist asja.
Etenduseks on Bradbury 451 Fahrenheiti. Kes raamatut on lugenud, võib ise aimata, kui aktuaalne see praegu Venemaal on. Shapiro paneb ikka väga valusalt sellele, mis Venes praegu toimub, vastu hambaid. Ning teeb seda eestlase abiga!
Bradbury: „Kui te ei taha, et inimene ennast poliitikaga vaevaks, ärge näidake talle, et igal küsimusel on kaks külge.” /---/ „Inimesi ei saa vägisi kuulama sundida. Nad peavad kord ise selle üle järgi mõtlema hakkama, mis on juhtunud.”
Tegelikult on Bradburyl seal raamatus palju suurepäraseid mõtteid. Üks neist on mulle viimastel päevadel iseäranis hakanud meeldima. Et millestki üldse aru saada, selleks on vaja aega. Palju vaba aega, et lihtsalt mõtiskleda. Näiteks loetu üle, nähtu üle. Lihtsalt vaba aega.
Ka sellest tükist ma kirjutan järgmisel nädalal. Minu arust peaks ka Pealtnägija tulema sellest midagi tegema siia enne esikat, mis on 21. detsembril.
Tänane uudis on see, et omanikud otsustasid kahjumile viidates kinni panna nädalalehe Moskovski Novosti. Mul on sellest väga kahju, kuigi nad olid näiteks varjamatult Eesti ja Baltikumi vastalised. Selle eest ilmusid seal väga head peatoimetaja Tretjakovi kolumnid. Jah, Tretjakov on ise ka üsna Putini-meelne, aga minu arust on ta üks väheseid, kes üldse jagab ja teab, mis Kremlis toimub. Ja vahest on ta ka üsna kriitiline toimuva suhtes, nt teles toimuva asjus.
Tretjakov oli ka üks väheseid, kes Medevedevi kandidaadiks nimetamist ette ennustas. Nimelt kirjutas ta umbes kaks nädalat enne duumavalimis, et kui Putin saab kobeda tulemuse, siis tuleb suht nõrk ja läänele meeldiv kandidaat Medvedev, aga kui Putin saab valimistel sita tulemuse, siis pannakse presidendiks pistrik Ivanov. Tretjakov kirjutas õigesti. Nagu, muideks, ennustas taas täppi Venemaa tuntuim astroloog Globa.
Medevedevist ka kaks lauset. Minu arust meenutab see kõik veidi maffiafilme ja Puzo romaane. Klannipealik peab ajutiselt ärist eemalduma (ütleme, et ravile minema pikaks ajaks). Et mitte oma poegi (ehk siis Vene praegustes oludes erinevaid klanne) mitte tülli ajada, paneb ta „firmat” ajutiselt enda asemel juhtima oma juristi, kes pole ühegagi poegadest otseselt seotud, vaid alati kuuletunud otseselt suurt pealikku. Umbes nagu Ristiisas oli see Tom, kui ma õigesti mäletan. Või siis teine võrdlus – ärimeestest-poliitikud ju ikka aeg-ajalt annavad oma aktsiad nö hoiule oma juristi kätte.
Sisetunne ütleb, et Medvedevi kui kandidaadi välja käimisega pole show veel läbi. Mäletate, kui oli Putini see hiidpressikas tänavu jaanuaris, siis ta korrutas kaks korda, et tulevad tõelised valimised ja tulevad kandidaadid...
Lõpuks lõbusamat ka Moskva igapäeva elust.
Mul on siin üks naisterahvast riigiametnikust tuttav tekkiv. Ta tunneb sigapalju inimesi, kõiki ta teab, kelle kohta küsida. Ükspäev rääkis mulle just pikalt Surkovist. No vot ja ükspäev ta helistab mulle. „Kuule, kas sul on siin inglastest ajakirjanikke tuttavaid, mul oleks üks lugu neile pakkuda?” No andsin mõned numbrid. Paar päeva läks mööda, helistab tagasi. „Kuule, nad ei võtnud vedu. Aga mul oleks väga vaja, et keegi hea raha eest avaldaks kuskil Briti lehes artikli ühest Kasahhi oligarhist, kes tahab just saada Inglismaal elamisluba. Kui aitad, siis saad 2000 taala!”
Vot siuke pakkumine! Eesti ma pole oma 14 aastase karjääri jooksul kordagi midagi sellist kuulnud. Või pole mulle lihtsalt pakutud? Kardan, et Eestis lihtsalt ei liigu sellised rahad mustas PR-äris. Ja kas enam üldse Eestis eriti tegeldaksegi musta-PR-iga nii väga. Aga selle tuttava saatsin viisakalt pikalt.
Viimasel ajal on Venes trend patriootlike rokklaulude tekkimisele. Ma olen viimase poole aasta jooksul neid mitmeid kuulnud, näiteks bände, kes on lausa pühendunudki patriootliku roki kirjutamisele. Viimase aja „säravaim” selline produkt on Oleg Gazmanovi „Novaja Zarja”. Gazmanov on muidugi ka vanasti palju patriootlikke laule teinud, eriti ohvitseridest.

Kommentaare ei ole: