Uurali päevik, esimene päev - Euroopa piloodid Venemaa patriootlikus taevas

(Käisin eelmisel nädalal Jekaterinburgis ja Nižni Tagilis. Originaalis ilmus mu päevik Postimehe leheküljel, aga siin ilmuvad need veidi täiendatult.)

Sõitsin Uuralite pealinna Jekaterinburgi uurima, kuidas on seal meeleolud muutunud. Tinglikult pärast aasta möödumist Venemaa eufooria algusest: lõppesid üliedukad Sotši talimängud ja kohe-kohe algas Krõmnaš-nimeline üritus. Kui palju on pealesuruv majandussurutis seda eufooriat kõigutanud. Ning kuidas on lood patriotismiga, sest ühest küljest on sealne Nižni Tagil putinlaste tõeline tugipunkt ning teises küljest on Uuralite pealinn Jekaterinburg alati olnud Venemaa üks selliseid demokraatiameelsemaid paiku. Järeldused teen nädala lõpuks.

Esimese, põgusa päeva lõpuks kolm tähelepanekut.

Esimest korda sattusin Venemaal lendama Aerofloti lennukiga, mille komandör oli välismaalane. Teatavasti on Venemaa lennunduses see probleem, et kõigepealt kadusid liinilt ära omamaised lennukimargid ja nüüd on tugev puudus kaadrist ehk siis kvalifitseeritud pilootidest. Eelmisel aastal lubaski Vene valitsus suurematel lennukompaniidel palgata kokku 200 välismaa pilooti.

Minule sattus Moskvast Jekaterinburgi lennates itaallasest lennukikomandör. See pälvis kohe tähelepanu, sest harjumatu oli Venemaal kuulata piloodi suust selget inglise keelt. Ja mitte ühte sõna vene keeles! Mõnes mu naabris tekitas see vist veidi tuska, sest kuulsin kuidas keegi küsis: „a što, na russkom ne budet?“ Mille peale tema veidi jommis kaaslane vastas tavapärase venekeelse väljendiga ja jäi magama.

Nii et ingliskeelsed piloodid on Venemaal nüüd reaalsus. ses mõttes justkui läänemaailmale jälle lähemal.

Muide nende pilootidega on see huvitav küsimus, et mis vääringus neile makstakse ka? Mäletan et kui Vedomosti septembri algul kirjutas, et välismaa, peamisel Euroopa riikide piloodid olid Venemaal töötamisest väga huvitatud (Aeroflot sai mälu järgi 750 avaldust!), siis oli selle huvi põhjuseks just korralik palk. Palk oli suurusjärgus 450 000 rubla, mis siis oli üle 9000 euro. aga tänase kursi järgi on sama hulk rublasid väärt juba kõigest 6500 eurot, mis ilmselt enam nii väga ihaldusväärne palk pole. ilmselt on neil siiski palk kuidagi euro kursiga seotud. ei tea mis nende vene kolleegid sest arvavad.

Teine tähelepanek on seotud sellega, et Jekaterinburgi jõudes sattusin linnas kohe juhuslikult kohaliku Antimaidani organiseeritud Isamaapäeva tähistamisele. Tegemist on Nõuka-aegse "meestepäeva" ehk Nõukogude armee aastapäeva tänapäevase variandiga. Päeva põhisisu on ikkagi armee üle uhke olemine ning kõigile meestele soovitakse Venemaal õnne.

Miiting oli üsna väikesearvuline, võib olla maksimum sada inimest vehkis seal lippudega (nagu ülemiselt fotolt näha, alumisel fotol puhkab Novorossija lippude all miitingut vaatama tulnud perekond.). 1,4 miljoni elanikuga linna jaoks on see üsna nadi. Aga see-eest ma sain üritusel tuttavaks kohaliku Antimaidani juhi Ilja Beloussiga, tüüpilist kaukaaslase habet kandva venelasega. Tema jutt jutuks, aga ta on hea näide sellest, kuidas sellised antimaidani-tüüpi üritused ja üldse selle massiline patriotismilaine on saanud hiilgavaks hüppelauaks paljudele täiesti tundmatutele tegelastele, kellest paljude ühine tunnus on see, et tegemist pole just kõige teravamate pliiatsitega ning igasuguses normaalses ühiskonnamudelis oleksid and jäänudki sellisteks väikesebijateks või paremal juhul nurgatagusteks konsultantideks. Sellestsamast Beloussist ei teadnud enne eelmise aasta suve Jekaterinburgis mitte keegi mitte midagi.

Kolmas tähelepanek on täiesti maine - hinnad. Kõige rohkem hämmastasid mind kohalikud taksohinnad. mul oli vaja elupaigast sõita u 7 km kaugusele, tellisin takso ja sõit läks maksma 180 rubla. tagasisõit läks maksma veelgi vähem, 170 rubla. see teeb 2,5 eurot. Paljudes Euroopa linnades ei saa selle raha eest taksosse isegi istuda, mingit sõidust rääkimata.

Küsisin tuttava käest, et millega sellist odavat taksondust seletada. Tema jutu järgi on ka kohalikud kõvasti odavnenud taksohindadest positiivselt üllatunud. Ning ainuke seletus pidavat olema see, et on tekkinud palju töötuid mehi, kes taksot sõites raha teenivad ja nii hinnad alla viisid. See omakorda ei lähe jälle kokku mitme kohaliku võimumehe väitega, et oi, töökohtadega on meil kõik korras, pole mingit töötuse suurenemist jne.

Kuna elamispaiga juures ühtegi normaalset söögikohta pole, pidin õhtul poodi minema. Kohaliku supermarketisse. Valik oli ok, ma küll ei märganud, et millestki puudust oleks olnud. Mis puudutab hindasid, siis otsustage ise. Minu tänaõhtune toidukorv maksis järgmist hinda:

3 glasuurkohukest, ühe hind 15 rubla ehk 20 eurosenti;

0,9 liitrine tomatimahl - 73 rubla ehk 1 euro;

400 g pakk piimaviinereid - 170 rubla ehk 2,5 eurot;

2 joogijogurtit, ühe (0,415 l) hind 37 rubla ehk 50 senti;

280 g Valgevene päritolu hollandi juustu, kilo hind 350 rubla ehk 5 eurot;

350 g Heinzi ketšup - 68 rubla ehk 1 euro;

350 g Borodino leivapäts - 40 rubla ehk 60 senti;

sigaretid Kent - 87 rubla ehk 1,2 eurot

Ühistransport on muidugi hulga kallim kui Tallinnas. Metroopilet maksis 23 rubla ehk 32 eurosenti.

Kui ühe lausega kokku võtta esmamulje Jekaterinburgist, siis see on üks euroopalikumaid Venemaa linnu, kuigi asub geograafilises mõttes juba Aasias.  

Uurali päevik, teine päev - Lenin endiselt tugevam õigeusu kirikust

Aastavahetuse pikaks peoks lasevad Jekaterinburgi linnavõimud traditsiooniliselt linna keskväljakule, mis kannab 1905. aasta nime, ehitada lastele lumelinnaku. Alati on see olnud pühendatud mingile muinasjuttudega pühendatud teemale, näiteks Puškini muinasjuttude kangelastele jms. Sel talvel aga otsustasid linnavõimud teha lastele erilise kingituse - lumelinnak pühendati Suures Isamaasõjas pühendatud võidu 70. aastapäevale. See saabub sel kevadel. Lumest ja jääst tehti lastele tankid ja katjuušad (praegu Ukrainas surma külvavate Gradide eelkäijad). Lumelinnaku ümber pandi plakatid suure sõja kangelaslinnade nimedega, Kiievi linna nime seal polnud…

Mu meelest näitab see hästi, millises meeleolus Venemaa tänavusele kevadele vastu läheb.

Õhtul käisin Jekatrinburgis tegutsevas Venemaa kõige tuntumas erateatris, Nikolai Koljada teatris. Koljada (ülemisel fotol) on terves Euroopas tuntud mees, ta on oodatud lavastaja kõikjal Euroopas. Ilmselt üks oodatumaid lavastajaid Venemaalt. Nähtud Boris Godunovi tegevus oli pandud kaasaegsesse aega, täis groteski ja tragöödiat. Boris Godunovi osatäitja (superhea Oleg Jagodin) nägi välja kahtlaselt sarnane Putinile…  (siin alumisel fotol pole sarnasus ehk nii ilmnähtav, aga veidi siiski. päriselt on see sarnasus palju ilmsem.) Miks nii ja mida kuulus Koljada arvab üldse Venemaa elust ja maailma asjadest, seda saate loodetavasti varsti lugeda pikemalt Postimehest. Igatahes lubas ta mulle anda homme-ülehomme pikema intervjuu.

Nii odavat teatripuhvetit, kui Koljada juures, pole ma ilmselt kusagil näinud. Piletid muide maksid 200-500 rubla ehk siis Venemaa ühe pärjatuma (ma mõtlen Kuldsel Maskil) lavastaja tööd saab näha kõigest 3-7 euro eest. Kultuur on odav.

Koljada teater asub Lenini prospektil. Arutasime tuttavaga täna, et kui palju aega peab Venemaal veel mööduma, et need kõiksugu Lenini, Kirovi jt  (on ju alles ka palju Džersinski tänavaid) Nõuka-aegsete kommunistide nimelised tänavad lõpuks ümber nimetatakse. Tuttav on haritud inimene ja nimetab ennast ühiskonnavaatlejaks. Ta arvas, et nüüd läheb juba kaua. Õige hetk oli selleks 1990-ndatel, aga nüüdne võim ei hakka seda kindlasti tegema. Tegelikult on ju olukord jabur, sest peale Lenini seisab Jekaterinburgis (mis on, ma kordan üle, Venemaa kohta väga euroopaliku ilmega muidu) otse kesklinnas veel Sverdlovi (linn kandiski Nõukogude-ajal Sverdlovski nime ning linna ümbritsev oblast on siiani Sverdlovski-nimeline) ja Kirovi kujud + Uralmaši linnaosas Ordžonikidze suur kuju. Monument komsomolastele. Seisavad täitsa uhkelt ja keegi neid ei puutu. Seda sümboolsem minu meelest, et näiteks Jeltsini kuju on siin korduvalt tindiga üle valatud ja nüüd ta seisabki üldse aia taga (küll ajutiselt, kuna ehitatakse suurejoonelist Jeltsini keskust).

Lenin on siin isegi kõvem kuju (fotol on näha, et ta seisab Euroopa taustal + igaks juhuks on kujule lisatud ka surematud õpetussõnad - ma arvan, et Putin kirjutab ka sellele alla), igas mõttes, kui Vene õigeusu kirik. Enne kommuniste asus nimelt Jekaterinburgis õigeusu peakirik selles kohas, kus nüüd Lenin. Reeglina on õigeusu kirik Venemaal kõikjal läbi surunud selle, et linnade endised peakirikud on taastatud või siis uuesti üles ehitatud seal, kus nad varem seisid. Isegi Moskvas. Aga mitte siin. Tegelikult pole asi muidugi ilmselt Leninis, vaid selles, et linlased eriti ei taha täpselt linna keskele, linna tuiksoonele suurt kirikut laiutama. Siin elavad praktilised inimesed.

Jekaterinburg on üks neist Venemaa linnadest, mis peab kolme aasta pärast võõrustama vuti MMi. Algul olid kõik väga õnnelikud selle valiku üle. sest kõik lootsid, et tänu sellele saab riigi raha eest uuendada kogu linna infra. Nüüd on selle asemele. vähemalt mulle tundub nii, paljudel tekkinud ükskõiksus ja pettumus, sest majandusliku kitsikuse ajajärgul on riik öelnud, et annab raha vaid otseselt spordirajatiste ehitamiseks (ehk siis peamiselt staadioni jaoks, mille isegi ametlikku projekti pole muide siiani tegelikult kinnitatud kuigi aega on jäänud vaid veidi üle kolme aasta). Raha linna kordategemiseks suurpeoks otsigu aga linn ja oblast ise. Nojaa nüüd paljud arvavadki, et kas kolme alagrupimängu (ilmselt peab linn alagrupimänge kellegagi jagama) pärast kulutada metsikut hulka raha niigi kitsal ajal.

Uurali päevik, kolmas päev - Kuidas maffiamehed ärandasid tehasest tanki

Käisin Nižni Tagilis, mida Venemaal õelamad inimesed kutsuvad Putingradiks. Ma tegelikult sellepärast sinna läksingi, et uurida, kuivõrd see tõele vastab. Jekaterinburgis asub Nižni Tagil 130 kilomeetri kaugusel ning see on Sverdlovski oblasti suurim tööstuskeskus ning üks suurimaid kogu Venemaal.

Seal elab 400 000 elanikku ning neist vähemalt iga kuues inimene töötab mõnes linna suurtest tehastest! Väga suuri tehaseid on linnas kaks - riiklik Uralvagonzavod (UVZ), mis toodab tanke ja vaguneid, ning osaliselt Roman Abramovitšile kuulun Nižni Tagili metallurgiatehas (NTMK), mis näiteks tootis enamuse Sotši olümpia ehitiste jaoks vajalikud metallkonstruktsioonid. Esimeses töötab suurusjärgus 30 000 töölist (Viljandi ja Haapsalu elanike arv kokku!) ja teises 20 000 töölist. Lisaks on veel mõned tehased tööliste arvuga 5000 kanti ja mõned "pisemad" tehased.

Aga miks siis kohe Putingrad?

Venemaal mälestusväärsel 2011. aasta detsembris, kui toimus järjekordne teraapiline Putini telesild rahvaga, siis teatas UVZ tollane tsehhijuhataja Igor Holmanskih üle maa kõlaval häälel, et kui Moskvas ei lõppe "riiki kõigutavad" miitingud ja töörahva mõnitamine, siis  - "meie siin meestega arutasime ja seda asja ning leidsime, et kui politsei ei tule selle asjaga toime, siis me ise tuleme meestega Moskvasse ja lööme korra majja!". sõnadele andsid kaalu ümber seisvad tursked ja tõsised mehed. Kogu riik sai aru, et need mehed nalja ei mõista. Järgnes tõeline show ja liikumise "tööinimese kaitseks" asutamine.

Putin oskas sellist ustavust vääriliste hinnata ning kui ta 2012 kevadel valiti uuesti presidendiks, siis kohe samal kuul tegi ta endisest lihtsast töölisest Holmanskihist  presidendi eriesindaja Uurali föderaalses ringkonnas, sisuliselt Kremli asehalduri kõigis Uurali piirkonna regioonides. Tõsi, tänaseks on kõigile selge, et ta on puhtalt dekoratiivne isik selles ametis.

Putin tahtis sellise määramisega lihtsalt näidata Venemaa poliitilisele eliidile, kes Medvedevi ajal hakkas juba jälle endast hästi arvama, et  pärisperemees on tagasi ning kui ta tahab, siis määrab kasvõi koristaja ministriks. Loomulikult jäi Holmanskih ainsaks selliseks määramiseks, sest keegi peab ju asja ka jagama. isegi Putin ei saa igale poole Holmanskihhe määrata.

Ühesõnaga, ma tahtsin pääseda sinna UVZ-sse, mis muide on maailma suurim tankitehas. Tehas töötab laias laastus nii, et pooled töölised toodavad tanke ja pooled vaguneid. Sellel osal, mis toodab tanke, läheb väga hästi, sest riik tellib meeltus koguses uut relvastust, kaasa arvatud tanke. Justkui hakkaks suur sõda lähenema… Aga veduriehitajatel-meestel läheb halvasti, sest erinevalt tankidest vaguneid keegi ei taha. Vaguniga sõtta ju ei sõida, soomusrongid pole enam moes. See osa tehasest saadeti nüüd järjekordselt sundpuhkusele.

Tahtsin uurida, mis tehas ja selle töölised nüüd arvavad sellisest seisust, et nad palavalt toetavad Putinit, aga tänu tema poliitikale läheb majandus kiirelt allamäge. Et kus on nende jaoks põhjus ja kus on tagajärg.

Võtsin ilusti nädal enne NT-sse sõitmist UVZ-iga ühendust. Mind kuulati viisakalt ära, aga vastati, et kuna me oleme "režiimne objekt" (s.t. eriline tehas), siis kahjuks mind sinna ei lubata. sellega ma olin muidugi arvestanud ja pakkusin välja kohe alternatiivi, aga kas oleks võimalik kellegi tehase või ametiühingu esindajaga saada kokku väljaspool tehast ja kasvõi natukenegi rääkida. Vastus oli sama kindel ei.

Ma polnud laisk, võtsin sõbra autojuhiks ning sõitsime tehase väravasse (tank ja kirik seisavad seal kõrvuti, nagu ka on näha fotol), et ehk õnnestub töölistega rääkida. Peab tunnistama, et and olid ustavad töölised. Nagu ma tutvustasin, et olen ajakirjanik Eestist, oli vastus mu soovile veidi rääkida sama kindel ei kui tehase pressiteenistuse poolt. Ma ei jätnud jonni ja lõpuks ikka sain paari mehega jutule, kuigi see jutt ei olnud pikk. Ja jutu mõte oli veelgi lühem - kõiges on süüdi ameeriklased. Ja seda saatsid veel kaastundlikud pilgud, et no küll on rumal inimene, et nii lihtsast asjast aru ei saa.

Pärast tuli muidugi välja, et asi polnud üldse mu välismaises päritolus, sest ka kohalike ajakirjanikega ei taha UVZ juhtkond ega töölised peaaegu üldse suhelda.

Tank on linnas muidugi A ja O. Tanki monumente nägin ma linnas kolmes kohas.

Ja siis mul tuli meelde kunagi kuuldud lugu (kontrollisin kohapeal järgi - vastas tõele!), kuidas 1990-ndate keskel läksid linnas tülli kaukaaslastest kauplejad ning neid maksustada üritanud maffiamehed. Keset linna läks tõsiseks lahinguks, kus mõlemal poolel mitukümmend meest andsid üksteise pihta automaatidest tuld. Lahing oli nii kõva, et kogu kohalik miilits puges peitu, elanikest rääkimata. Viimases hädas tuli kantpeadel hea mõte! Võtsid Lada Samara, sõitsid tankitehasesse, tegid sealse valvemeeskonna relvituks ning kimasid tehase polügonile, kus parasjagu katsetati uut T-90 mudelit. Samaraga pandi tankil tee kinni (julged poisid, eksole!), üllatusest keeletu tankijuht kamandati automaadi ähvardusel sõjamasinast välja, istuti ise sisse (ilmselt oskavad kõik NT poisid tanki juhtida!) ja aidaa linnavalitsuse poole, kus lahing endiselt kestis. Õnneks polnud tankis mürske, aga kaukaaslased seda ei teadnud vist, sest igatahes oli tanki ilmumine neile piisav argument allaandmiseks.

Vaat sellised mehed elavad Uuralites. Ja teie arvate, et mingid ameeriklased suudavad neile vastu saada.

Nižni Tagilis on tegelikult üks positiivne areng ka. Veel kümme aastat tagasi oli linn nagu raudpolt Venemaa kõige saastatumate linnade esiviisikus. (Maailmas järelikult esikümnes.) See on tuntud lugu, kuidas Tagili lapsed sõitsid ekskursioonile Uurali mägedesse ja olid väga imestunud, et kas lumi on tõesti valge. Sest Tagilis oli lumi alati punaka tooniga tänu NTMK tossavatele "rebasesabadele". Nižni Tagil oli ilmselt ainus koht maailmas, kus sai tõepoolest öelda: te hingate seda, mida näete!

Enam seda öelda ei saa, ka rebasesabadest on jäänud hale vari. Lumi on jälle valge. Lapsed ei esita enam rumalaid küsimusi. Nižni Tagil pole enam edetabelitest. Elu on läinud paremaks.

Uurali päevik, neljas päev - Uuralite oma Pisa tornist ning antiprogressist Venemaal

Teel Nižni Tagilist tagasi Jekaterinburgi jäi tee peale Nevjanski-nimeline linnake. Tegemist on tähelepanuväärse kohaga, sest seal asub Venemaa kõige kuulsam oma "Pisa torn".

Enne kui tornist hakkan rääkima, veidi ka Nevjanskist, sest tegemist on ajalooliselt huvitava linnakesega. asustati Nevjansk ju ligi paarkümmend aastat varem kui Jekaterinburg ja Nižni Tagil. otsustades linna sissesõidul asuvate väravate järgi siis 1701. Nevjansk oli Uurali kõige kuulsamate kaevanduseomanike Demidovite peakorter ning algselt pidi just sellest linnast saama Uurali mäetööstuse keskus ja ka pealinn. Demidovitel oli ju Uuralites enda valduses üle 25 tehase. aga ajalugu läks teistmoodi ning tänaseks on kunagine loodetud hiilgus asendanud Venemaa jaoks tüüpilise masendunud ja räpase väikelinna staatusega, kust kõik üritavad jalga lasta saja kilomeetri kaugusele Jekaterinburgi või 40 kilomeetri kaugusele Nižni Tagili.

Kui poleks Nevjanski torni, siis vaevalt, et ükski turist linnakesse sisse sõidaks. Torn on aga päris äge ja kannatab vabalt välja võrdluse oma kuulsa etaloniga.

Tornid on praktiliselt ühe kõrgused (57 meetrit, aga Nevjanskis väidetakse, et nende oma on 30 senti pikem), aga kalle on Pisa tornil suurem. Kui Pisa kalle üleval tornis on võrreldes alumise osaga 3,5 kraadi ning 5,5 meetrit, siis Nevjanski torni kalle on kaks kraadi ja kaks meetrit. Pisa torn on aga tervelt neli sajandit vanem.

Ma ei usu, et Nõukogude ajal eriti keegi Eestist sai võimalust Nevjanski torni ligidalt vaadata või käega katsuda, sest veel 20 aastat tagasi asus torn kohaliku metallitehase territooriumil, kuhu ligipääs oli piiratud. Mõnda aega tegutsenud tornis ka isegi vangla. Romantiline!

Tänaseks on tehasest jäänud enam-vähem mälestus, tornist aga tehtud üle-riigilse tähtusega turismiobjekt ning torni kõrvale ehitatud suurejooneline õigeusu kirik. Muideks ka kirik on üsna huvitava arhitektuuriga, sest sammastega õigeusu kirik pole just tavaline Venemaal. (Siin fotol on näha ka kirik, esiplaanil kuju Akinfi Demidovi mälestuseks, loomulikult leiame seal ka Peetri.)

Päris täpselt polegi teada, milleks Akinfi Demidovil oli vaja laste ehitada 18. sajandi esimeses pooles (ehitusaeg arvatakse jäävat 1721-1745 aastate vahele) selline torn. Võib olla tahtis ta torni abil oma valdustel paremini silma peal hoida? Lihtsalt silma paista ja jätta mälestus? Igal juhul asusid seal tema kontor ja muud huvitavad ruumid. Räägitakse näiteks, et torn oli hea rahulik koht valeraha vermimiseks.

Selle kohta, miks torn viltu seisab, on mitu erinevat teooriat.

Üks legend räägib, et selle arhitekt oli itaallane ja ta tahtis meelega matkida Pisa torni. Teine jutt räägib, et palju välismaal käinud Demidov ise tellis sellise viltuse torni, mis justkui kummardaks Tuula poole, kust tööstur oli pärit. Kõige ägedam legend aga väidab, et torni keldris oli suur valeraha vermimise töökoda ning kui tuli teade Peterburi revidendi saabumisest tehasesse, siis lasi Demidov keldri ära uputada koos seal olnud töölistega, aga uputamise tõttu vajunud torn viltu.

Kõige tõenäolisemaks peetakse siiski seda, et torn vajus viltu juba ehitamise käigus, sest torn ehitati jõekese ebakindlale kaldale. Sellele viitab ka see, et justkui on torni püütud ehitamise käigus veidi "parandada", ladudes kahe meetri paksust müüri mitte sirgelt, vaid kergelt nurga all. 25-kilone tuulelipp torni katusel seisab igatahes maapinna suhtes otse, mitte pole viltu nagu torn.

Muuseumis väideti, et katusele ehitasid "kohalikud osavnäpud" - nii mulle öeldigi - kohe algselt ka piksevarda ja maanduse. Teati mulle kohe kindlalt väita, et see juhtus 25 aastat enne seda, kui Benjamin Franklin üldse piksevarda leiutas. Veekordne tõestus, et tegelikult leitutati enamus olulisi asju maailmas ikkagi Venemaal.

Kui nüüd hakata aga vaikselt tegema järeldusi siinsete inimeste arvamuste ja vaadete kohta elule, siis tegemist on ühiskonna päris vägeva polariseerumisega. Üks tuttav rääkis, et tema ei räägi oma ämmaga poliitilistel teemadel, sest erusaamised on erinevad. Teine tuttav väitis, et väldib samal põhjusel poliitilisi jutuajamisi oma vanematega. Sõbrad omavahel väldivad kindlaid teemasid.

Meile eemalt on see isegi raske aru saada kui skisofreeniline selline olukord ühiskonnas võib olla. Inimesed elavad sõbralikult omavahel koos, suhtlevad, aga on endale kehtestanud tabuteemad, millest omavahel ei räägi. Võib olla sellepärast elavadki kõik ennast internetis välja, sest seal käiv andmine ja sõimamine on päris võigas.

Inimeste suhtumine ajaloosündmustele meenutab mulle nagu Dan Browni raamatukangelaste elu. Kõikjal on vandenõuteooriad. Suur osa Venemaa elanikest elabki mingites vandenõuteooriates. Vaadake ajalehekioske ja raamatupoode - millist pseudoajalugu see on täis. Selle kõige eest tuleb tänada jällegi televisiooni. Kümme aastat tagasi oli see veel marginaalsete telekanalite teema, kes lihtsalt meelelahutuseks näitasid filme maavälistest tulnukatest. Siis hakati neid filme näitama juba dokumentaalfilmide pähe, teemad hakkasid tasapisi tõsisemaks minema kuni sellised filmid jõudsid juba suurtesse kanalitesse. Jaba ongi selles, et selliseid libateaduslikke asju näidatakse dokumentaalfilmide pähe, müüakse ajaloo-ja politoloogiaraamatute letis. Selge see, et varsti ei tee keegi enam vahet, mis on pärisajalugu ja mis on spetsiaalselt välja mõeldud ajalugu. See on jõudnud tegelikult juba kõige kõrgemale tasemele. Näiteks kui Putin avalikult räägib, kuidas Albright on rääkinud, et suur Siber kuulub ebaõiglaselt Venemaale. Tegelikult pani need sõnad Albrigtile suhu üks Siberi tööline aastaid tagasi Putini telesilla ajal rahvaga. Aga täpselt sama skeemiga toimub ka pärisajaloo asendamine libaajalooga.

Minu lemmik on telekanal Sojuz, kus keegi "professor Ossipov" (aga kui professor, siis ta järelikult teab, mida ta räägib!) õpetas muuhulgas seda, et õlut ei tohiks juua, sest kas te teadsite, kuidas pannakse õlu tegelikult käärima? aga nii, kullakesed, et väikesed lapsed kusevad ja kakavad sinna sisse ning nii tekibki käärimine. Jne-jne!

Venemaalasi lihtsalt meelega… heh, nüüd ma jäin tegusõnaga hätta… ühesõnaga tehakse meelega nii, et nad manduksid. Antiprogress on see, mis toimub praegu Venemaal.

Aga et lõpetada lõbusamalt, siis siin, palun, on Jekaterinburgi linna mitteametlik hümn, mida esitab Aleksandr Novikov, kes 1990-ndatel oli kohalike maffiameeste lemmiklaulja. See viimane asjaolu ei tohiks kedagi eksitada, sest eks Frank Sinatragi meeldis Ameerika mafioosodele. Laulab ju hästi.

Uurali päevik, viies päev - Elukutselistest patriootidest ja eestlastest Uuralites

Eile kohtusin Jekaterinburgis uue aja esindajaga Venemaal - professionaalse patrioodiga, kusjuures sellise hard core variandis. Sellised eksemplarid on alati huvitavad, ükskõik kus maailma otsas, kusjuures nende fanatism on üsna ühesugune. Selle oluline osa on kõiksugu vandenõuteooriate uskumine ja nende tiražeerimine. Nii et tänane teema on mõnevõrra justkui jätkuks eilsele päevikujutule.

Tema nimi on Ilja Belous (fotol paremal), ta on 32-aastane ning ta juhib Jekaterinburgis kodanikuinitsiatiivi (ise ta nii nimetas oma liikumist) Patrioodid. Tema juhtis ka seda isamaapäeva miitingut, millest ma kirjutasin oma esimese päeva sissekandes. Hariduselt on ta ajaloo ja inglise keele õpetaja. Enne patrioodiks hakkamist müüs ta autosalongis Porsche´sid ning tegeles kinnisvaraarendusega.

Belousi loodud liikumise hüüdlauseks on "Saabunud on aeg öelda oma sõna kodumaa toetuseks!".

Ma panen siia kirja ainult mõned tema mõtted. Ma arvan, et need kirjeldavad hästi tema patriotismi ja selle tõsiseltvõetavust.

"Venemaal pole tegelikult erilist kriisi. Need on liberaalid, kes levitavad jutte kriisist."

"See on kõigile selge, et praegune madal nafta hind ei kesta kaua. /---/ See on üldteada, et naftat jätkub maailmas 2050. aastani ning see tähendab, et varsti ei hakka nafta maksma mitte 100 dollarit, vaid 1000 dollarit barreli eest."

"Venemaal on tohutud rahalised varud. Praegu Venemaa sõlmib kokkuleppeid teiste riikidega, mis võimaldab meil nendega otse kaubelda rublades. Siis kukub dollar hoopis kokku!"

"Praegune majandusolukord pole süsteemne kriis, vaid majandussõda USA-ga, mille nad täiesti kindlasti kaotavad. USA ju sisuliselt ei tooda midagi peale dollarite trükkimise." (NB! ise väitis, et mingit kriisi pole!)

"Patriotism see on isiklike huvide allutamine riigi huvidele. Liberalistidele on peamine, kui palju on neil raha, kui palju on neil parmesani külmkapis. Praegu on selgelt näha, kes on ühiskonnas parmesani poolt ja kes on Donbassi poolt."

Ta on muide ka Ühtse Venemaa vastu, kes tema väitel ei kaitse tegelikult riigi huve, vaid USA poolt äraostetud finantstegelaste huvisid.

Huvilised võivad vaadata Belousi loodud saiti - www.isrtm.ru. seal ta paljastab enda sõnul USA imperialismi ajalugu (skrollige veidi allapoole -

АМЕРИКАНСКИЙ ИМПЕРИАЛИЗМ. ИСТОРИЯ ГЕОПОЛИТИЧЕСКОГО РЕЙДЕРСТВА). Päris põhjalik töö muide. Ta väitis, et on kõik selle ise kokku pannud.

Veidi Esticat ka. Paar huvitavat kokkupuudet mul sel teemal oli.

Kuskil paar kuud tagasi oli külas ühel tuttaval ning et aega parajaks teha, kuni lapsed mängisid, võtsin ma tuttava raamaturiiulist Tiit Lääne Eesti suusaspordi ajaloo. Hea kolleeg Tiit oli kirjutanud päris paksu raamatu, avasin selle juhuslikust kohast. Sattusin peatüki peale, mis rääkis Eesti suusaässadest peale sõda. Lugesin seda umbes viis minutit. Meelde jäi Elmar Lill, kes peale sõda elas Uuralites ning tegi mõned korralikud tulemused Liidu meistrivõistlustel. Kui ma nüüd õigesti mäletan, aga see pole ka nii tähtis. Tähtis on see, et Lille nimi jäi mulle meelde, sest tema hilisema elusaatuse kohta polnud Tiidul andmeid.

Üle-eile lähen siis mina kohtuma Jekaterinburgi linnapea Jevgeni Roizmaniga (fotol). Jõuame umbes kümme minutit rääkida, kui ta äkki ütleb mulle, et kuulge, ma tundsin meie linnas ühte eestlast, kui ma olin koolipoiss. Et oli üks kõva suusatšempion ja hiljem lugupeetud suusatreener. "Väga korralik autoriteetne ja töökas inimene nagu kõik eestlased," lisas Roizman. "Tema nimi oli Lill, Elmar Lill. Ma veel käisin ühes klassis tema tütre Emmaga." Roizman on veidi üle 50, nii et see pidi olema 70-ndate lõpus.

On ikka juhus, sest kui ma poleks seda Tiidu raamatut juhuslikult riiulilt võtnud ja poleks raamatut avanud juhuslikult just õigest kohast, siis ma poleks selle nime peale kulmugi liigutanud. Kas vähe elas Nõukogude ajal mööda Venemaad eestlasi. Aga nüüd, kui veab, saab Tiit Jekaterinburgi linnapea abil ehk ühe laigu, mis sest et väikese, aga ikkagi!, eesti spordiajaloos jälle ära täita.

Roizman teadis üldse palju huvitavat rääkida seoses eestlaste ja Uurali kandiga.

Järgmine huvitav väide oli tal see, et umbes 15 aastat tagasi tegid nad sõpradega ekspeditsiooni piki Põhja-Dvinaad. 3000 kilomeetrit Jekaterinburgist põhja poole, olid juba Arhangelski oblastis otsaga, kui sattusid ühte külla. Külas elanud üks vanataat, kes rääkis neile küla lähedal asunud Stalini vangilaagrist. Neid oli ju kogu Põhja-Venemaa täis. Vanataadi väitel moodustasid enamuse laagri vangidest eestlased, kelle ülesanne oli ehitada sild üle jõe. See osutus aga raskeks ülesandeks, sest iga kord kui sild oli peaaegu valmis saamas, uhtnud jõgi selle jälle vanamehe sõnul minema. Roizman mäletas, et taat rääkinud, et kuna eestlastel oli tööharjumus veres, siis ei osanud nad eriti viilida ning lihtsalt töötasid ennast surnuks, kuna töötingimused olid rasked, aga toit vilets. Seetõttu surnud eestlasi rohkem kui teisi vange.

Roizman väitis, et selle koha nimi oli Tulgas. Selline koht on täitsa olemas Arhangelski oblastis.

Veel teadis suure ajaloohuviga linnapea, et umbes 30 kilomeetri kaugusel Jekaterinburgist asus Verhoturka-nimelise linnakese lähedal kunagi eestlaste küla, kus tema isegi mäletab veel Nõuka-ajast mingeid eestikeelseid kirjasid. Roizman ei mäletanud enam küla nime, aga teadis väita, et viimased eestlaste järeltulijad olid külast lahkunud alles 2000-ndate alguses.

Kui keegi soovib laagri ja küla kohta rohkem välja uurida, siis Roizman lubas lahkelt abistada info otsimisel. Võib vabalt mulle kirjutada (jaanus.piirsalu@gmail.com) ning ma annan tema kontaktid. Kui keegi teab ise midagi rohkem vangilaagrist Tulgases või sellest eesti külast Verhoturka lähedal, siis palun samuti mulle lahkesti kirjutada!

Rohkem nagu Eestiga mingeid kokkupuuteid ei leidnud. ahjaa - linnas on Estonskaja tänav, kõrvuti koha Latviskaja tänavaga. Nõuka-aja jäänuk. Asuvad muide mõlemad täielikus linnaservas.

Ühes Jekaterinburgi kaubanduskeskustest pidi veel alles olema ka Baltmani esinduspood. Novosibirskis panid nad juba oma poe kinni, aga Uuralite pealinnas tegutseb esialgu edasi.

(TÄIENDUSEKS. Ma juba sain ka esimese vastukaja oma pöördumisele. Vladimir kirjutas mulle: Eestlasi on seal (s.o. Uuralites) päris palju, kuid esimese hooga on raske öelda, kus nende järeltulijad täna elavad. Põhjus selles, et Pihkva ja eriti Leningradi oblastis elas

palju eestlasi (eesti külad, kus isegi vene keelt ei kuulnud; praegu enamik nendest küladest on maa pealt kadunud; protsess selles suunas jätkub isegi tänapäeval), kes juba 1935 ja 1936. aastal eel-Siberisse küüditati. Nižni-Tagilist veel põhja poole asub Severouralski linn. Seal elas mitukümmend eesti perekonda. Üle poolte neist jäigi sinna, kuna peale II maailmasõda lubati väljasaadetutel lahkuda, kuid inimesed ei suutnud kiiresti oma majapidamist likvideerida, et Severouralskist lahkuda ning ühel hetkel tuli uus korraldus, et sellest regioonist lahkuda ei tohi. Ning nad jäidki sinna. Võib julgelt väita, et esmaasukad on kõik surnud, kuid nende lapsed on elus, muidugi ka lapselapsed. Palju nad eesti keelt oskavad, ei tea, ilmselt üsna vähe. Luba regioonist lahkuda kestis umbes 6-8 kuud.)

Uurali päevik, kuues päev - Konstruktivism, Tsoi ja maffiameeste hauad

Täna on mu viimane sissekanne päevikusse. Õigemini pidi see olema juba eile, et aga pärast Boris Nemtsovi tapmist on väga raske jätkata kirjutamist igapäevastest asjadest. Sellepärast ärge pahandage, aga viimane sissekanne tuleb lühike.

Nagu mujalgi Venemaa linnades, siis toimub ka Jekaterinburgis täna protestimiitingu asemel leinamarss Nemtsovi mälestuseks.

Kui kuulsin Nemtsovi tapmisest, siis tulid mulle kohe meelde Jekaterinburgi poliittehnoloogi Sergei Moškini, kes on selline väga liberaalne mees, sõnad: „Siin riigis elamine on muutunud lämmatavaks, perspektiivituks. Ja mis mulle on kõige raskem – pole teada, millega see kõik lõppeb. Kui saaks aru, mille nimel see kõik toimub?“ Ta ei pidanud muidugi silmas Nemtsovi tapmist, vaid üldse Venemaal tekkinud õhustikku, mis kahtlemata viis ka Boris tapmiseni.

Moškin rääkis mulle loo ühest tavalisest Uurali perest, kelle poeg teenis dessantnikuna armees. „Õppustel Rostovi oblastis“ kaotas ta plahvatuses mõlemad jalad. Tegelikult teadsid kõik, et see juhtus Donbassis. Kui poeg koju toodi ja teda võeti vastu kui kangelast, siis ajakirjanikud küsisid ta isalt, kas tal on mingeid pretensioone võimudele. Isa vastas, et ei ole, et sõdur peabki võitlema kodumaa nimel. Aga kas on siis pretensioone Putinile, kelle poliitika tõttu pidi poeg sõdima? „Mis Putin,“ oli isa vastanud. „Tema ajal me ju hakkasimegi elama!“

Kohalik ajakirjanduspõld on siin üldse palju küntum ja teravam kui keskmises Venemaa regioonis. Ma usun, et ajakirjandusvabaduse mõttes, nii palju kui seda Venemaal on üldse säilinud, näevad Uuralid ja eriti Jekaterinburg väga soliidsed välja.

Mulle seletati, et sellel on mitu põhjust. Esiteks on Jekterinburg üldse suhteliselt demokraatlik linn Venemaal (ja seda näitavad ka kõik valimised, sest linnas on alati Putini ja Jedro toetus keskmisest üksjagu väiksem) ja seal on palju liberaalselt ja mõtlevat publikut, teiseks on linnas koguni kaks ajakirjandusekateedrit ehk et on palju professionaale ning kolmandaks – ja see on ilmselt kõige tähtsam asjaolu! – on Jekaterinburgis ja üldse Uuralites väga terav kohapealne poliitiline võitlus. On palju erinevaid leere ja võimukeskusi, kes konkureerivad reaalselt omavahel: Putini poliitiline eriesindaja Uurali föderaalses ringkonna, kuberner, kohalikud võimud (nt Jekaterinburgi ja Nižni Tagili linnapead on kuberneriga tõsisel vaenujalal), ärieliit. Kremlil pole õnnestunud Uuralites luua toimivat võimuvertikaali. Kaugel Euroopas kõlab see uskumatult, aga kui palju siis Venemaa regioonide elust seal teatakse? Loomulikult on see siinne poliitiline konkurents selline veidi ersats-värk, aga muu Venemaa taustal on see ikkagi väga märkimisväärne.

Üks detail kohaliku ajakirjanduseteemal. Nimelt pidid Kremli eeskujul ka siin ikkagi kohaliku kuberneri juures iga nädal toimima „planjorkad“, kus peavad osalema kõigi riiklike ja ka võimust sõltuvate meediate juhid. Aga Jekaterinburgis on palju uudisteportaale, kes seal ei käi. Näiteks znak.com või e1.ru - nemad teevad päris head ajakirjandust.

Paar soovitust lõpetuseks ka neile, keda teed kogemata või teadlikult Jekaterinburgi viivad.

Kuskil mujal Venemaal ei leia tee nii palju konstruktivistlikku arhitektuuri, kui siin Uuralite pealinnas. See on võimas. Soovitan väga! (ülemisel fotol on stiilinäide - Dünamo staadion.) Kuskil mujal ma pole ka näinud nii palju Viktor Tsoile pühendatud graffiteid (foto siin all), kui Jekaterinburgi kesklinnas.

Teine soovitus on veidi kummalisem, eriti muidugi arvestades äsjast kurba sündmust Moskva. Jekaterinburg oli 1990-ndatel Venemaa üks ägedamaid maffiasõja tallermaid. Selle aja üks kummalisi kajasid on uhked hauamonumendid pättidele linna surnuaedades. Ma ei suutnud uudishimule vastu panna ning käisin neid vaatamas Širokoretšenskja kalmistul (kohalik Novodevitše), kuhu on maetud nn kesklinna-grupeeringu juhtivad jõud. Üks näide on siin fotol maffiajuhist, kes lasti maha koos oma kolme turvamehega. Nad on kõik koos maetud, tekkinud on justkui väike memoriaal ning NB! nende auks põleb „igavene tuli“. Siin fotol on see küll lume all, aga igal kevadel pannakse see uuesti põlema.

Ei saa lisamata jätta ka fotod ööpäevaringselt töötavast putkast, mis müüs kalasööta! Kui ikka tuleb keset ööd tahtmine kalale minna, siis vähemalt Jekaterinburgis see sööda taha ei jää!

MINU UKRAINA-LUGUDE SEERIA

Kirjutasin veebruaris rida reportaaže ja intervjuusid Ukrainast, sõjast Donbassis. Kuna need lood on Postimehes paywall´i taga, siis riputan need blogisse tasuta lugemiseks.

Rindel õpitud: kõige tähtsam on ise ellu jääda!

(lugu on kirjutatud peale seda, kui veetsin kolm päeva otse rindejoonel Donetski lennujaama lähedal koos Ukraina vabatahtlikega vaatluspostis Kamikaze. Sellest loost on ka ingliskeelne versioon - http://news.postimees.ee/3080163/personal-battlefront-wisdom-main-thing-s-staying-alive)

Vaikus kestis jälle liiga kaua. Keegi ei tahtnud meist eriti välja minna suitsetama ega isegi kusele. Parem oli ära kannatada.

Esimene miin langes nagu alati ootamatult. Miini langemise vile on lühike. Kiire reaktsiooniga inimene jõuab teha paar sammu või siis pikali visata. Seekord oli vile harjumatult kõva. Rohkem ei jõudnudki möelda, kui meie korralikest ümarpalkidest tare värises plahvatusest.

Hüppasime neljakesi tare kõige kaugemasse tuppa madalale voodile pikali. Kõigile oli selge, et miine hakkab nüüd robinal langema. Ainuke küsimus oli, kas tulevad nagu vihmapilv meile otse peale või läheb mööda.

Kümme sekundit hiljem oli asi selge - plahvatused tulid järjest lähemale. Kolmanda miini kukkumise järel ragises tare nii nagu oleks keegi sellel vitsad ümber pannud ja tahaks üles tõsta.

Kõrval asuvas kivimajas varjunud mehed kirjeldasid hiljem seda hetke nii: nagu mitu meest oleks lasknud automaadiga valangutega vastu maja seina. Tegelikult olid need miinikillud, teravad ja sakiliste servadega nagu haihambad. Suuremad killud lõikavad jala või käe otsast ning lendavad veel edasigi.

Järgmised kaks-kolm miini langesid juba veidi kaugemale. Liikumatult lamanud mehed hakkasid kergendusega vaikselt liigutama.

Toast välja tulles nägime, et "Taat" (Ded) istub otsustava, aga rahuliku näoga pimedas tares küdeva kamina ees. Ta oli tegelikult juba peale esimest plahvatust tagatoast välja tulnud.

Tema ilme väljendus selgelt: tema on oma kodumaal ja niisama naljalt ei hakka tema vaenlase eest juba peitu minema. "Puu" (Derevo") tegi suitsu ning kandis rahulikul häälel "Taevale" (Nebo) ette, et me olime just saanud kaela miinipildujate rünnaku. Vaevalt mõni hetk hiljem ragises raadiosaatjast Taeva hääl, kes andis edasi koordinaadid, kust miinid Ukraina separatistide poolelt tulid.

Paar minutit hiljem kuulsime, kuidas eemal metsatukast läksid Ukraina armee Grad-raketid teele sinna, kust miinid olid tulnud. Taat ja Puu olid silmnähtavalt rahul. "Nii ongi neile vaja," ütles Taat vaikselt, rohkem iseendale kui meile.

Taat on 66-aastane pensionil endine raudteelane Taga-Karpaatidest ja Puu umbes 50-aastane elektrik kuskilt Kesk-Ukraina oblastist. Nad on Ukraina vabatahtlikud, tänu kellele püsib praegu suures osas rinne Donetski lähedal. Ukrainlaste sõjas ametlikult Donetski ja Luganski separatistide, aga tegelikult Vene armee ja selle relvade vastu.

Taat ja Puu on nende kutsungid. Taadi pärisnimi on Vassil, Puu enda pärisnime ei öelnudki. Aga pärisnimed ei huvitanudki kontrollpostis Kamikaze kedagi.

Kamikaze on Ukraina vabatahtlike valvatav kontrollpost kahe kilomeetri kaugusel ukrainlaste omamoodi Stalingradiks kujunenud Donetski lennujaamast ning kilomeetri kaugusel kuulsast Peski külast, mis praegu on Donetski linna all kõige kaugem punkt, mida Ukraina riik kontrollib. Kamikaze asub Tallinnale 500 kilomeetrit lähemal kui Brüssel.

See, mis seal toimub on suur ja tõsine sõda. Seal saavad iga päeva surma kümned inimesed, kaasa arvatud tsiviilisikud. Selles julmas positsioonisõjas osalevad  hetkel peamiselt mõlema poole suurtükiväelased.

Peskis asuvaid Ukraina vägede positsioone pommitavad vastased praktiliselt päev läbi. Kamikaze-post pääseb tavaliselt kergemini. Minu seal oldud kolme päeva jooksul oli täitsa mitmetunniseid vaikseid hetki. Ka olid ööd suhteliselt vaiksed, soomuvesti võis magamise ajaks isegi seljast ära võtta. Mina esimesel ööl ei võtnud.

Enamuse miinipildujate tule raskusest võtab Kamikazelt ära kõrval asuv Donetski piirkonna kõige strateegilisem tugipunkt Sild (Respublika Most), mis on korduvalt käest kätte käinud. Praegu kontrollivad seda Ukraina üksused. Kamikaze ongi põhimõtteliselt Silla vaatluspost.

Ma oskan võrrelda: see on mitu kraadi kangem sõda, kui see, milles osalesid Eesti kaitseväelased Iraagis ja Afganistanis. Ma ei mäleta, et ma oleks Iraagis või Afganistanis tundnud erilist hirmu. Valetaksin, kui ütleksin, et Kamikazes ma ei tundnud hirmu.

Aga seda hirmu oli lihtne alla suruda, kui sa nägid Taadi meelekindlust ja Puu isegi teatud moodi fataalselt lähenemist asjale. Riik tuleb ära kaitsta ja kui tuleb surra, siis tuleb. Asi on ometi ju seda väärt.

Taat jättis Karpaatides koju oma haige vana naise ja peagi poegima hakkama lehma ning tuli kuuks ajaks oma riiki kaitsma. Ta ütles, et küll naine terveks saab ja naabrid aitavad lehma ära poegida, aga riik tuleb koha ära kaitsta. "Me ei lase neid siit kaugemale!" kinnitas ta mulle. Kui palju kordi ma seda kuulsin nelja rindel oldud päeva jooksul vabatahtlike ja sõjaväelaste käest.

Üks võit on juba nagunii Ukraina vabatahtlikel käes. "Suvel meil polnud ju armeed, see oli täielikult demoraliseerunud ja komandörid olid Vene-meelsed," rääkis Taat. "Nüüd on meil lõpuks armee, mis suudab koos meiega riiki kaitsta. Me pidasime selleni vastu!"

Ühel päeval seisime Taadiga "staabi" ees, kui Grad-raketid langesid meist üle jõe, umbes poole kilomeetri kaugusele põllule. Ei mingit vilinat. Nad olid lihtsalt kohal ja keerasid põllu põhjalikult pahupidi. Grad lendab helikiirusest väledamalt, sellepärast neid ei kuule.

"Oleks nad siia kukkunud, siis me poleks jõudnud liigutadagi," ütles Taat rahulikult. Isegi pikali visata poleks jõudnud, lisab ta.

Grad on üks julmemaid relvi selles sõjas. Kui korraga lasta välja kaheksa-lasune kompleks, millest igaüks sisaldab viite raketti ehk kokku 40 raketti, siis võib see surmava killupilvega katta ligi ruutkilomeetri-suuruse ala.

Meie õnneks, sel hetkel seal Kamikazes, on Gradid suhteliselt ebatäpne relv. Mariupolis mängis see asjaolu aga hiljuti 31 inimese kahjuks. Separatistid tahtsid lasta Ukraina vägesid, aga tabasid elurajooni.

Teine lugu on Gradi edasiarendatud variandi, Uragan-kompleksidega. Nad lasevad täpselt ning erinevalt Gradist hävitavad kogu tabatud ala lisaks killupilvega ka tulemerega. Uragani eest ei päästa isegi see, kui sa juhuslikult oled keldris varjul. Ära põled nagunii.

Kamikaze posti juht Aleksandr Jermakov (42), kutsungiga Kindral, on pärit samast Donetski oblastist. Aga ta ikka kaitseb Ukrainat, sest "ma tahan elada vabas riigis".

Kui ma Kamikazesse saabusin vabatahtlikest reportaaži kirjutama, siis teates ta mulle esimese asjana: Donetskisse saabus just Venemaalt järjekordne humanitaarabikolonn. "Järelikult tuleb täna öösel meie juures diskoteeka!". Nii pidi alati olema peale konvoi saabumist.

Diskoteegi all pidas ta silmas kõvat pommitamist miinide, Gradide ja sekka ka mürskudega. Sellepärast ma magasingi soomusvestiga. Öö läks siiski suhteliselt rahulikult. Sõjas tuleb vahel ette ka positiivseid üllatusi. Ei pommitata nii palju, juba hea uudis!

Isegi tavaelus labaselt kõlavad ütlused omandavad sõjas uued tähenduse.

"Hea on seal, kus meid ei ole," ütles vabatahtlik Oleh mõtlikult peale seda, kui elasime üle kõige kõvema miinirünnaku. Tavaelus banaalne mõte, aga sel hetkel mõtles nii mitte ainult Oleh.

Või mida tähendas Kamikazes öelduna kodus nii tavaline lause: "Rahulikku ööd!" Me lootsime seda seal täiesti siiralt.

Vabatahtlikele kohapeal kiiret sõjalist algõpet andev Kindral oli nende tahtest vaimustuses: "Vabatahtlikena läksid praegu sõtta kõik Ukraina parimad inimesed." Seda mõtet kuulen ma samuti rindel iga päev korduvalt.

See patriotism ja kaitsetahe on niivõrd siiras isegi kõige paandunumad karva kasvanud sõjahundi - ja selliseid on Silda kaitsvate meeste seas palju - suust, et mingil hetkel tekib minus üsna rahulik tunne: neid inimesi, seda Ukrainat pole võimalik võita. Ainuke variant, kui neid reedetakse. Kas siis omade või maailma poolt.

Sellel võimsal kaitsetahtel oli ka teatud ülevoolavaid vorme.

Sillal kohtasin kahte aasta tagasi Kiievis Maidanil kuulsaks saanud Parema Sektori nimelise natsionalistliku liikumise kutti. Üks oli 22- ja teine 20-aastane. Nende üksus oli separatistid välja löönud Donetski lennujaama servas asuvast tuletõrjedepoost, mida nad nüüd edukalt kaitsesid. Enne veel võitlesid nad lennujaama terminalides. Nad olid nende hulgast, keda Ukrainas tuntakse cyborg'ide all.

Nende kuttide jutt kubises surmast. Surma saamine, muidugi kodumaa eest!, oli nende jutu järgi sama loomulik kui tavakodaniku jaoks õhtul hammaste pesemine. Kaaslaste hukkumine kõlas isegi fun' ilt nende suus. Oma hukkunud kaaslastest rääkisid nad  sellisel moel, nagu nad ärkaksid homme ellu. Mul jäi mulje, et nad pidasid seda sõda kindlas usus, et neil on mitu elu.

Mida need kutid teevad kuu aega pärast sõda?

Sama tugevalt kui Kindral hindas sõtta läinud vabatahtlikke ning sõjaväge aitavate abiorganisatsioonide liikmeid, vihkas ta ükskõikseid Ukraina inimesi ning suurt osa riigi juhtkonnast ja kindralitest. Veel üks väga valdav suhtumine rindel, sest riik on sõjaväe varustamisel ja üldse rindelähedase elu korraldamisel nõrk. See on veel pehmelt öeldud. See paisatb isegi Kamikazes ja Sillal igalt poolt välja. Enamuse toidukraami, riided ja muu vajaliku toovad kodanikualgatause korras üle maa tekkinud tuhanded abiorganisastioonid. Hea, et riik vähemalt laskemoona ja relvastuse annab!

"Kui see sõda lõppeb, siis kõik meie, kes me praegu oleme rindel, me hakkame küsima Kiievilt väga ja väga tõsiseid küsimusi," ütles Kindral. "Miks ei aidata armeed ja inimesi, kuhu on kadunud selleks mõeldud raha, kuidas seda raha üldse jagatakse?"

Kindrali jutt sellest, kuidas muutusi tahtnud Ukraina inimesed tulid kõigepealt Maidanile ja siis läksid samad inimesed peaaegu üksmeelselt rindele ning pärast sõda tulevad vajadusel Maidanile tagasi, tekitas tahtmatult mõtte, kas praegune Kiievi võim salamisi väga tahabki sõja kiiret lõppu.

Ühes asjas on aga Kindral enamusest Ukraina vabatahtlikest erineval arvamusel. Sõja lõppu, vähemalt niipea, tema ei usu.

Enamus vabatahtlikke uskus, et séparatiste on võimalik võita. Kui vaid Moskva lõpetaks nende relvastamise.

"Seda ei tule. Selleks peaks Putin ära surema!" ütles Kindral ja kohendas seljal Muha-nimelist tankitõrjerelva, mille kasutamist ta hakkas just uutele saabunud vabatahtlikele õpetama. Muha on vabatahtlike peamine relv separatistide tankide vastu, mis on ilmselgelt Vene päritolu. "Me ei suuda neid välja ajada. Parim mida me suudaksime on see, et nad enam edasi ei läheks."

Aga nad vägisi ronivad!

Teise päeva õhtuks saatis Sild Kamikazesse teate, et luureinfo kohaselt on separatistid saatnud edukalt üle rindejoone mitmeid diversioonigruppe. Kõik postid peavad öösel olema ääretud tähelepanelikud, hoiatati meid.

Kamikaze vabatahtlikke põhitöö aga algabki just öösel, kui and peavad vahetustega valvama Silla ühte tiiba, et "külalised" millegagi ei üllataks. Sel öösel käskis Sild vabatahtlikke, et nad peavad kaitsma eelkõige iseennast diversantide eest, tiiba valvavad nad ise.

Osa äsja saabunud vabatahtlikke ei võtnud seda hoiatust silmnähtavalt tõsiselt. Aga mitte Taat ja Puu!

Taat kontrollis kõigi majade lukud üle ning käskis uksed ööseks hoolega sulgeda. Lahtise uksega majas, kus kõik aknad on miinikildude kartuses kinni müüritud või tugevate laudadega kinni löödud, on magavad vabatahtlikud diversandile lihtne saak: Uks lahti, granaat sisse ja aamen!

Taat vaatas nagu vette!

Kesköö paiku äratas kõiki sel ajal valves olnud Puu pinges hääl eetris: "Meil on külalised!". Kujutage nüüd ise ette üleeile tsiivilelust  saabunud vabatahtlikke pimedas taga ajamas erikoolituse saanud diversante.

Ja ikkagi tahe triumfeeris!

Tarmukas kuldsete kätega Puu, kes kõigi tunnuste järgi oleks tavaelus heidik või retsidivist, suutis vastaste diversandipaari ümberkaudsetest mahajäetud majadest karmi elukooli kogemuse abil välja peilida. Vapralt astus ta nendega isegi ebavõrdsesse heitlusse. Lühikese kahepoolse tulevahetuse mahajäetud majade vahel lõpetas Sillalt avatud kuulipildujatuli. Kuigi kõlanud karjete tõttu võis arvata, et vähemalt üks diversant sai haavata, ei leitud hommikul kedagi.

Hommikul aga algas jälle nagu ikka kõik päevad siin - pommitamisega, ja see viis meid kiiresti tagasi tavalisse päevarütmi, kus eesmärgiks oli lihtsalt ellu jääda, kuni saabub järgmine vahetus.

Kelder on püha koht!

Vabatahtlike olmes Kamikaze-postil on kõige olulisem koht kindlasti keldritel.

Kuigi enamus mahajäetud suvilamajad, kus vabatahtlikud Kamikaze-postil elavad, on korralikud kivimajad, siis kõige kindlamalt kaitseb miinipildujate rünnaku puhul alati kelder. Kuna miin plahvatab esimesel kokkupuutel mingi kõvema esemega, siis reeglina ta majast läbi ei lenda ning purustab kas katuse või seina. Keldris istuvad inimesed jäävad ellu isegi maja otsetabamusel miiniga. Kelder päästab ka juhul, kui ligiduses plahvatavad Grad-raketid, aga juhul kui sa oled osanud enne keldrisse joosta.

Keldriluugid hoitakse ööpevaringselt lahti, samuti ka ligipääsud keldritele. Igas keldris on kindlasti ka ikoon.

Elamine toimub sisuliselt välitingimustest, kuna enamus majasid posti ümbruses on pideva pommitamise tõttu purustatud. Ka terved majad ei pea sooja, sest kõik aknad on ohutuse mõttes eest ära võetud ja avad kinni müüritud või prussidega kinni taotud. Isegi ahje küttes ei tõuse enamuses majades üle kümne kraadi, mistõttu magavad enamuses vabatahtlikest väliriietes.

Söögi tegemise eest hoolitseb igaüks ise. Toidumoona saadavad abiorganisastioonid ja seda on piisavalt.

Pesemisvõimalused on samasugused nagu matkal ehk nagu keegi ise organiseerib.

Päeval tegeleb Kindral peamiselt oma vabatahtlike väljaõpetamisega: kuidas käsitleda relva, algteadmised taktikast ning muud sõduritarkused. Kindlat päevakorda pole, kogu tegevus sõltub sellest, kuidas vaenlane pomme, rakette ja miine pillub.

Sõdimine Ukraina moodi: metsiku tahte ja laenatud relvadega

20-aastased Rostislav ja Roman on klassivennad Lääne-Ukrainast Lvivist. Nad võtsid mõlemad ülikoolist akadeemilise puhkuse, et minna vabatahtlikena rindele. Lootuses, et sügiseks on sõda läbi ja siis saab edasi õppida.

Järgmisel nädalal lähevad nad rindele, praegu saavad nad kiirkorras rindest 30 kilomeetri kaugusel tagalas väljaõpet. Nad on rahulikud ja enesekindlad kutid, kuigi kumbki pole varem relvadega kokku puutunud. Sellest hoolimata tulid nad sõtta, et Ukrainal oleks tulevikku, nagu ütles Roman. Sest poliitikute peale pole tema sõnul mõtet eriti loota.

Nad ei olnud kõige nooremad, rindel kohtasin ka 18- ja 19-aastaseid vabatahtlikke. „See on loogiline, sest noored peavadki kaitsma oma tulevikku,“ ütles Rostislav, kes tuli rindele nii, et oma vanematele ei öelnudki.

Selleks, et sõtta tulla, ostis Rostislav endale 3500 grivna (150 eurot) eest soomusvesti. Sama palju on Ukrainas keskmine palk. Samamoodi ostis ta endale Kalašnikovi-automaadi puust maketi, et väljaõppel oleks vähegi sõjamehe tunne. Romanil polnud aga mingit varustust, isegi mitte puust püssi.

Ukraina vabatahtliku pataljoni Zakarpatski Sitš koosseisus lähevad juuratudengid Roman ja Rostislav järgmisel nädalal appi kontrollpostile Edelweiss Peski külas. Peski küla asub otse rindejoonel ning vägagi kuumas kohas – Donetski lennujaama kõrval. Peskis asuv ukrainlaste post on pikalt separatistidele pinnuks silmas olnud ning seda pommitatakse pidevalt kõikvõimalikest relvadest ning hoitakse snaipri- ja kuulipildujatule all. Külas pole terveks jäänud enam ühtegi maja.

„Peskisse lähevad nad algul ilma relvadeta. Seal nad peavad endale relva kas laenama või siis ise hankima,“ tutvustas sõjapidamist Ukraina-moodi juba kogenud Zakarpatski Sitši võitleja, 22-aastane Juri, samuti Lvivist.

Probleem ei ole selles, et Ukraina armeel ei jätku kõigile sõdida soovijatele varustust. Varustust on armeel küll. (Pigem ei jõua kogu vajalik relvastus millegipärast rindele.)

Probleem on selles, et Ida-Ukraina rindel sõdivad vabatahtlikud koosnevad üsna kirjust seltskonnast, kellest osa sõdivad riigi seisukohalt illegaalselt. Nad on „metsikud vabatahtlikud“.

Kõrvalt vaadates võib selline olukord täiesti õigustatult tunduda pehmelt öeldes kummalisena ning karmilt öeldes korralagedusena. Eriti kui arvestada, et põhimõtteliselt soovib Ukraina saada NATO liikmeks.

Päriselus on aga tähtis, et vähemalt seni selline Ukrainale tüüpiline segadus töötab – vaenlast tõrjutakse edukalt tagasi ja kõigi meeste tahe on kivikõva.

Ilmekas näide on rinne Donetski lennujaama lähedal, sealsamas, kuhu lähevad sõtta Roman ja Rostislav.

Seal seisavad kõrvuti Ukraina armee jalaväepataljon ja suurtükiväebrigaad, siseministeeriumile alluvad, ametlikud vabatahtlike pataljonid Dnipr1 ja Sitš (koosneb suures osas Svoboda-partei liikmetest) ning riigi struktuuridega mitte kuidagi seotud, „metsikud“ vabatahtlike pataljonid Parema Sektori Korpus, Zakarpatski Sitš ja OUN (Ukraina natsionalistide organisatsioon).

Ukraina siseministeeriumile alluvad kokku 38 vabatahtlike pataljoni. Lisaks alluvad mõned vabatahtlike pataljonid, tuntuim neist on Aidar, kaitseministeeriumile. Lisaks saavad vabatahtlikud astuda teenistusse ka Ukraina armee ametlikesse üksustesse.

Ametlike pataljonidega on kõik selge, sest nad alluvad sõjatsoonis ühtsele juhtimisele, mida teostab terrorismivastase operatsiooni (Ukraina kasutab lühendit ATO) staap. Aga näiteks Parema Sektori Korpust või OUNi pataljoni pole ATO silmis üldse olemaski.

Riigi mõistes on need illegaalsed relvaüksused. Neid ei ole ametlikult Ukraina kindralstaabi ega ATO kaartidel, kuigi kõik teavad, et nad seal sõdivad ning meedia kirjutab neist pidevalt. Näiteks kuulsa Donetski lennujaama kaitsmisel mängisid suurt rolli Parema Sektori Korpuse cyborg´id.

Ma viibisin kolm päeva Donetski lennujaama lähedal Peski ja Pervomaiskoje külade vahel asuvas vaatluspostis Kamikaze, kus patrullivad „metsikud vabatahtlikud“ pataljonist Zakarpatski Sitš.

Seal oli mehi, kes tulid rindele riiki kaitsma kaheks-kolmeks päevaks või nädalaks-paariks, osa ka kuuks ajaks. Kaitsevad natuke aega ning lähevad siis tagasi koju ja tööle, mõne ajast pärast tulevad nad uuesti. Käivad siis, kui saavad.

„Metsike vabatahtelike“ seas on mehi, ja ka naisi, kõigist ühiskonnakihtidest, äsja kooli lõpetanutest kuni pensionärideni välja. On isad ja pojad koos. Ühiseks tunnuseks on see, et nad kõik kaitsesid õigust paremale tulevikule juba Maidanil. Nad on tõeline rahva omakaitse!

Tõsine mure kodumaa pärast on nii mõnegi mehe üsna radikaalseks muutnud. „Mõni ütleb, et ta ei saa rindele minna, sest tal on kodus kaks last. Kurat, siin on mehi, kellel on kodus viis last. Ta ongi siin ju nende pärast!“ põrutab „metsik vabatahtlik“ Viktor.

Peale Viktori-suguste endi ei tea keegi, et nad siin oma riigi eest sõdivad. Neil pole lahinguväljal mingit ametlikku staatust. Kui nad surma saavad, siis hukkusid nad teadmata asjaoludel, sest ametlikult nad ju ei sõdi.

Erinevus ametlikest vabatahtlikest pataljonidest on veel selles, et nemad ei saa selle eest palka, vaid enamus neist maksavad, nagu Rostislav, veel ise pealegi, et saaks kodumaad kaitsta. Mõni oli isegi laenu võtnud selleks, et rindele tulla. Näiteks Sitš-pataljoni sõdurid rääkisid, et nende palk rindel on suurusjärgus 5000 grivnat (215 eurot), mis on poolteist Ukraina keskmist palka.

Kui osa võitlejaid on kindralstaabi jaoks „nähtamatud“, siis loogiliselt tekib küsimus, kuidas seal kohapeal üldse vastupanu juhtimist organiseeritakse. Vastus on selles, et kohapeal on „metsikud vabatahtlikud“ vägagi nähtavad ja sisuliselt kaitsevad ametlikke väeosi tiibadelt. Omavaheline raadioside toimib, omavaheline koostöö samuti.

Seda, mida ei suuda kindralid laua taga, toimib väga edukalt praktilises elus rindel, kus kõik on ühise asja eest väljas.

Ma olin korduvalt tunnistajaks, kuidas kindralite silmis „olematud“ vabatahtlikud palusid separatistide ägeda miinipilduja- või raketirünnaku ajal kaitset Ukraina armee suurtükiväelt, kes siis kiire vasturünnaku organiseerisid.

Relvadega oligi aga neis pataljonides nii nagu Juri ütles: igaüks vaatab ise, kust saab.

Osa relvi on kindlasti hangitud mustalt turult. Kalašnikovi saab Ukrainas praegu mustalt turult kätte 1000 dollari eest.

„Suurem osa relvi on aga kindlasti ametlikud ning need on arvel Ukraina armees ja sisevägedes,“ rääkis mulle ühe vabatahtlike pataljoni ohvitser. „Osa neist saadakse heade suhete alusel ja ausõna peale laenule, kuni sõja lõpuni. Seal on ju näiteks kuulipildurile ette kuulipilduja ja automaat, aga automaati tal tegelikult ju vaja pole. Neil on palju relvi, mida nad tegelikult ei kasuta. Selliseid relvi nad saavad nad meile „laenata“.“

Lisaks hangivad vabatahtlikud armeeüksustelt relvi, vahetades alkoholi ja toidukraami relvade vastu. Armeeüksustes on reeglina kehvem toiduga varustatus kui vabatahtlikel.

Veel tulevad arvesse trofeerelvad ning vabatahtlike endi käes olevad ametlikult lubatud, enamasti poolautomaatsed relvad.

Kohati läheb relvade hankimine absurdini. Parema Sektori Korpusel pidi olema oma täiesti lahingukõlbulik väiksemat sorti suurtükk, mille valmistasid jooniste põhjal nende liikumise toetajad! Loomulikult pole selline suurtükk kuskil arvel.

Laskemoona saadakse samuti armeeüksustelt. Sellega on kõige vähem probleeme, sest laskemoona jagub Ukraina armeel jalaga segada.

Enamuses vabatahtlike üksustes valitseb „kuiv seadus“ nagu ka armeeüksustes. Ma ei näinud ega kuulnud, et distsipliin oleks olnud kuskil probleemiks, kaasa arvatud „metsikutes üksustes“. Teatud erand oli lubatud ehk värskelt rindele tulnud meestele peale esimest kõvemat miinipildujate- või raketirünnakut. Siis küsis küll Kamikaze-posti ülem uustulnukatelt, et kas keegi tahab stressi maandamiseks 50 grammi viina. Aga rohkem mitte üks tilk.

Kõige kummalisem selle asja juures on veel see, et kohati asendavad need illegaalsed pataljonid kohapeal riigivõimu!

Ainuke meditsiiniteenistus, mis Donetski-Peski joonel haavatuid Ukraina sõdureid evakueeris, oli oma olemuselt illegaalne, sest sellega tegeles Parem Sektor. Ukraina armeel polnud seal mingit meditsiiniteenistust, aga Parem Sektor oli oma toetajate rahaga ostnud välismaalt ja varustanud kõige vajalikuga kaheksa kiirabiautot. Nende autode kartmatut juhid ja sanitarid viisid rindelt lähedastesse haiglatesse kõigi üksuste võitlejaid. Nende jaoks polnud vahet, kas sa oled riigi sõdur või riigi ja lähedaste teadmata saabunud „metsik võitleja“.

Rindejoone vahetus ümbruses asuvates külades pole Ukraina riigivõimu juba ammu. Ainukesed, kes seal mingitki abi, peamiselt toiduabi, kohalikele elanikele annavad on just vabatahtlikud pataljonid.

Elu Ida-Ukraina rindekülas: rahata, elektrita, riigivõimuta

Ma juhuslikult unustasin jope taskusse Snickersi-šokolaadi, mille ma ostsin poolelt teel Kiievist rindele. Andsin selle Sofiale. Sofia hoidis šokolaadi kinnastes kätega ning vaatas seda umbusklikult. Ja hakkas siis õnnelikult naerma. Niimoodi laia suuga, nagu seda oskavad kahe ja poole aastased lapsed.

„Ta täna esimest korda naerab,“ ütles Sofia vanaema mu õla tagant. Õues hakkas juba pimedaks minema. Vanaema häälest oli tunda, et tal oli klomp kurgus. Pöörasin pead ja nägin, et pisarad peegeldusid vanaemal silmanurkades, aga ta proovis vapralt naeratada.

Magusat ostsin ma tegelikult selleks, et teadsin, et mind ootavad ees pommitamised ja igavad keldris istumised. Mõtlesin, et siis oleks hea kuttidel tuju tõstmiseks šokolaad välja võtta nagu jänes kaabust.

Reaalsus oli aga see, et kui pommid sinu lähedale taevast alla sajavad, siis on šokolaad viimane asi, mis sul meelde tuleb!

Aga oligi parem, et šokolaadi sai Sofia.

Sofia elab siiani koos vanematega Pervomaiskoje asulas. Vaid paari kilomeetri kaugusel asub rinne, kus Ukraina väed ja vabatahtlikud võitlevad Donbassi separatistide ja neid toetava Vene armeega. Donetskini on Pervomaiskojest napilt 15 kilomeetrit.

Asulasse lendavad pidevalt separatistide miinid ja raketid, purustatud maju näeb külas küllaga. Pommid on tegelikult  mõeldud Ukraina vägede pihta, mis seisavad Donetski lennujaama-Peski küla-Donetski ringtee joonel. Õnneks on külaelanike seas hukkunuid üksikuid.

Ainuke aus kirjeldus sealsete inimeste olukorra kohta on lühike – see on katastroof, mida võimendab igasuguse Ukraina riigivõimu puudumine. Tulemuseks on see, et kuigi Ukraina armee ja vabatahtlikud kontrollivad Pervomaiskoje asulat ja selle ümbruskonda juba suvest saadik, siis sisuliselt viibivad nad neile vaenuliku elanikkonnaga alal.

Kohalikud, peamiselt naised, läksid kiiresti vihaseks, mõni lausa marru, kui küsisin neilt, kuidas Ukraina võimud üritavad nende olukorda leevendada. Ma oleks nagu herilasepesa jalaga löönud.

Viimane rahaülekanne jõudis asulasse eelmise aasta juulis. Viimased kuus kuud pole enam keegi saanud ei palgaraha, pensionit ega mingeid toetusi. Rahaülekandeid riik siia oma kodanikele ei tee, suletud on postkontor ja pangakontor. Kohaliku administratsiooni juhtkond on ammu jalga lasknud, mingit riigivõimu esindajat kohapeal pole.

Külaelanik: „Juba viis kuud pommitatakse ja lõppu pole näha. Meil on kõik läbi, raha ja närvid. Meid on viidud juba sellise piirini, et me pole enam inimesed. Riigivõimu jaoks oleme me mitte keegi!“

Sofia 26-aastane ema Jana, kes enne sõda töötas Donetskis müüjana, rääkis, et neid konkreetselt aitavad Ukraina vabatahtlikud, kes toovad neile ja teistele väikelastega peredele aeg-ajalt toidukraami ning ravimeid. „Meil jätkub raha veel vaid leiva jaoks,“ ütles Jana. „Elame vaid tänu oma aiale, mille saime kuidagi ära koristada pommitamiste vahepeal.“

Kohalikus koolis on pommitamiste tulemusena kõik aknad välja lennanud. Viimati käisid lapsed koolis oktoobris. Lasteaeda on miinid langenud kaks korda, viimati kukkus miin katusest läbi. Loomulikult keegi sinna enam oma lapsi ei saada.

Külaelanik: „Mul on tunne, et see ei lõppegi enam kunagi ära. Vaadake kui kaua see Tšetšeenias kestis, nüüd hakkame meie samamoodi elama.“ Rääkis ära ja hakkas nutma.

Teine külaelanik: „Me kogu aeg ainult palvetame: hommikul tõuseme ja palvetame, lõuna ajal palvetame, õhtul enne magama minekut palvetame…“ Rääkis ära ja hakkas nutma.

Kolmas külaelanik: „Räägitakse, et me elasime halvasti enne. Nüüd tuleb välja, et elasime siiski hästi…“

Mingit arstiabi pole seal juba kuid. Kui küsisin, mis nad teevad, kui Sofia peaks haigeks jääma, hakkas tema ema Jana nutma. Vanaema ütles, et nad saavad ainult palvetada.

„Laps kardab juba neid pommiplahvatusi. Eelmisel ööl, kui jälle miinid kukkusid siia lähedale, siis ta kukkus hirmust voodist välja,“ rääkis Jana, kui oli end kogunud.

Kümme päeva tagasi jäi asula elektrita, sest separatistide pomm tabas täpselt ühte alajaama. Kui ma viis päeva hiljem piirkonnast lahkusin, siis polnud elektriühendust endiselt taastatud. Külas lihtsalt polnud kedagi, kes oleks võimeline seda korda tegema, aga elektrifirma „suurelt maalt“ keeldus nii ohtlikku kohta brigaadi välja saatmast… Külas kütavad kõik maju gaasiga, aga gaasiboilerite töötamiseks on vaja elektrit. Neil tõsiselt vedas, et tänavune talv on praegu Ukrainas suhteliselt pehme.

Ainult pood töötab Pervomaiskojes veel mingi ime läbi. Aga ka ainult tänu sellele, et leidub vapper autojuht, kes üle päeva eluga riskides käib kauba järel. Eluga riskides sellepärast, et asulat ühendab „suure maaga“ umbes 3-4 kilomeetrine maanteelõik täiesti lagedal maastikul. Separatistide snaiprid ja kuulipildurid hoiavad sellele teel liikuvaid masinaid pidevalt tule all.

(Kui ma koos Ukraina vabatahtlikega saabusin sinna rindelõiku reportaaži kirjutama, siis jõudes sellele ohtlikule teelõigule, lõppes seni autos valitsenud lõõp nagu noaga lõigatud ja nende juht ütles: „Nonii, kutid, nüüd laskume metroosse! Olge valmis!“, mille peale kõik mu neli kaaslast hakkasid sellise hooga ristimärke ette lööma nagu tabaks meid kohe suur ja vääramatu häda.)

Varasemast 2000 elanikust vegeteerivad asulas veel suurusjärgus veerand.

Mitte et need 500 inimest poleks tahtnud sõja jalust ajutiselt ära sõita. Lihtsalt neil pole selleks raha ega ka pole kelle juurde sõita. Riik pole seni aga kordagi huvi tundnud, kuidas neil pommikülvis elades läheb.

Osa sõitsid pommide eest lähedal asuvatesse linnakestesse, aga hakkavad juba tasapisi tagasi pöörduma. Mitte sellepärast, et elu kodukülas on ohutumaks muutunud, vaid neil on raha otsa saanud. Korteriüürid rinde tagalas on põgenike jaoks lakke karanud, aga tööd pole neil võimalik leida. Siis elavadki niikaua üürikorteris, kuni vanaema matuseraha jätkub. Õnneks pidi Ukrainas suremine üsna kallis olema.

Ümberkaudsetes linnades elamine pole samuti ohutu. Raketikomplekside Grad lennuulatuses, mis on 30-40 kilomeetrit, elavad linnad on kõik potentsiaalsed separatistide rünnakuobjektid.

Separatistid kasutavad elanike hirmutamiseks ka psühholoogilisi rünnakuid. Nädal tagasi tulistasid nad Donetskist 25 kilomeetri kaugusel asuvat Kurahovo linna Gradi-komplekti tühjade raketikestadega. Hirmutamiseks, et Ukraina sõjavägi ei suuda teid niikuinii kaitsta, kui me tahame rünnata.

Juba järgmisel päeval langesid linnakesele juba tõelised raketid. Rünnakus hukkus kuus kohalikku elanikku, teise seas 11-aastane tüdruk, ja ligi 20 inimest sai haavata.

Täpi paneb kõigele peale veel see, et sellised rindetagused Ukraina kontrollitavad asulad nagu Pervomaiskoje elavad totaalses Vene ja separatistide televisiooni mõjuväljas. Mitte mingid Ukraina infokanalid, kaasa arvatud televisioon sinna ei ulatu. See-eest, palun väga, vaata kahte Venemaa ametlikku telekanalit ning lisaks kahte „Novorossija“ telekanalit, mis kõik kannavad väga selget Ukrainat vihkavat ja mõnitavat sõnumit.

Külaelanik: „Kust meie teame, kellel on õigus. Kellestki pole meil kasu ega kergem, ei ühtedest ega teistest. Ühesugused palgasõdurid kõik!“

Teine külaelanik nimetas Ukraina vägesid läbivalt „karistussalkadeks“, täpselt nagu räägivad Vene uudised.

Keegi ei nimetanud Ukraina sõdureid või vägesid sõnaga „meie sõdurid“ või „meie väed“.

Minuga kaasas olev Ukraina vabatahtlik sõdur Viktor ei pidanud enam vastu ning hakkas vastu vaidlema ning rääkima, kuidas aasta tagasi Kiievis Maidanil tollase võimu käsul tegutsenud miilitsa eriüksused inimesi peksid ja tapsid. „Vot-vot, ja nüüd te teete siin meiega seda sama!“ hüüdis sellepeale üks külaelanikest.

Enam ma ei imestanud Ukraina sõjaväelaste jutu peale, et kohalike seas on palju reetureid. Muuhulgas töötavat kohalikud separatiste tulejuhtidena, reetes vaenlasele  Ukraina vägede ja vabatahtlikke positsioonide asupaiku ning andes vaenlasele teada, kui palju nende miini- ja raketirünnakud sihtmärkidest mööda lähevad.

Külaelanike ja Ukraina sõjaväelaste antipaatia oli Pervomaiskojes vastastikune.

Donetski võimsat telemasti ei saa Ukraina armee ka kuidagi ära hävitada, sest see asub keset elamurajooni. Mulle kinnitasid Ukraina sõjaväelased, et neil on keelatud tulistada raskerelvadest elamukvartaleid.

Külaelanikud on siin loos peale ühe erandi anonüümsed, kuigi paljud ütlesid tegelikult oma nime. Nad palusid oma nimesid ja fotosid mitte avaldada, sest „inimesed siin lihtsalt kaovad ära…“.

„Miks? Või kes on selle taga?“

„Me ei tea. Nad lihtsalt kaovad.“

„Millal-millal see kõik küll lõpeb? Miks keegi ei tee midagi??“ sõna otseses mõttes hädaldas Sofia ema, kui hakkas last tuppa viima. Ta hoidis ennast seni väga hästi vaos, aga nüüd paiskusid tunded välja.

Viktor püüdis seletada, et kõigepealt „ajasime selle rämpsu minema Kiievist, nüüd ajame minema kõikjalt meie maalt, ka siit“.

„Kas te arvate, et meil on võimalik panna normaalseid inimesi võimule?“ tuli selle jutu peale momentaalne vastuküsimus külaelanike seast.

See on väga paljude ukrainlaste jaoks üks olulisemaid küsimusi. Peale selle, et millal sõda lõppeb.

Miljonid ukrainlased varustavad riigi asemel rindesõdureid

Mida teevad osa Ukraina koolilapsi praegu sõja ajal tööõpetuse tunnis? Aitavad Ukraina sõdureid sellega, et õmblevad neile maskeerimiskatteid.

Vabatahtlik Ruslan Andreiko (28) seisis Kiievi äärelinnas suure hulga varustuse kõrval, mida nad kahe kaubabussiga rindele viivad, ning näitas mulle suurt valget riidekuhja. „See on maskeerimiskate sõduritele. Ühe Kiievi kooli õpilased ise tegid tunnis,“ lausus ta.

Maskeerimiskatet on lihtne teha. Selleks on vaja ainult palju tugevat nööri ja mitut suurt valget lina. Valget sellepärast, et praegu on rindel vaja maskeeruda lume taustal. Lina lõigatakse kääridega peenikesteks ribadeks ning õmmeldakse nööride külge. Kokku peab tulema selline teki moodi kate, mida saab vajadusel üle auto või blindaaži heita. Kui on suur-suur kate, mida on aidanud õmmelda mitu klassi, siis saab põhimõtteliselt ka tanki selle alla peita.

Ruslan ja tema sõbrad on osa fenomenaalsest nähtusest tänases Ukraina ühiskonnas. Sajad tuhanded, isegi miljonid ukrainlased osalevad iseorganiseeritult oma armee ja vabatahtlike pataljonide varustamisel ja toetamisel rindel. Ainuüksi Kiievis on sadu vabatahtlikke ühendusi, mis viivad rindele kõikvõimalikku varustust.

„See on unikaalne nähtus, sest sisuliselt on vabatahtlikud abistajad võtnud endale riigi funktsiooni rinde ülevalpidamisel,“ ütles Aleksandr Bolkin, kes ise juba suvest saadik paar korda kuus oma bussiga inimeste kogutud varustust rindele veab. „Suvel, kui olukord armee varustamisega oli tõsiselt kriitiline, tuli minu hinnangul 80 protsenti varustusabist armeele vabatahtlikelt. Siis paljud Ukraina ametnikud töötasid lausa vastu armee vajadustele, aga nüüd on nad aru saanud, et rahvast pole võimalik võita.“

Bolkinil on firma, mis ehitab puumaju, aga tema taust on sõjaväeline, ta on Ukraina armee endine alampolkovnik. Ta oskab hinnata Ukraina armee olukorda, sest tal on vanast ajast jäänud palju sidemeid armees.

Tegemist on tõeliselt rohujuure-tasemel liikumisega armee abistamiseks. Ukrainas kutsutakse neid „volontöörideks“, et eristada neid vabatahtlikest, kes sõdivad rindel.

Osa inimesi annab raha. Kas otse varustust rindele koguvatele organisatsioonidele või siis sõjaväe toetuseks korjanduskarbiga ringi kõndivatele noorukitele, keda on terve Kiiev täis. Teine osa inimesi toovad riideid, süüa, tehnikat või mida iganes vaja. Näiteks termopesu on rindel väga oodatud.

„Ma tean pensionäre, kes annavad sõdurite toetuseks ära oma viimaseid sääste,“ rääkis Ruslan Andreiko. „Ükskõikseid on väga vähe!“

Elementaarset relvastust ja laskemoona näib Ukraina armeel jätkuvat, aga muu varustuse korraldamine rindele on paras kaos. Vabatahtlikud pataljonid sõltuvad relvastust mitte puudutava varustuse osas puhtalt abistajatest, aga isegi ametlikud väeosad ootavad „volontööre“ nagu issanda õnnistust.

Ma veendusin ise, kui oodatud olid abiorganisatsioonide varustus Ukraina väeosades Donetski rinde lähedal. Ühe suurtükiväebrigaadi sõdurid rääkisid, et enne „volontööride“ saabumist elasid nad nädal aega sisuliselt ainult kartulist. Abistajate toodud kaupa laadisid nad igatahes täis peaaegu poole suure sõjaväe-KRAZi kastist. Suurtükiväelased olid abistajate lahkudes silmnähtavalt paremas tujus, sest peale toidukraami tõid „volontöörid“ neile oma raha eest ostetud tahvelarvuti, mida sõjaväelastel oli vaja paremaks tulejuhtimiseks!

„Kui poleks „volontööre“, siis me oleks rindel ammu näljas,“ ütles vabatahtliku pataljoni Sitš sõdur Juri, kelle sõnul ta isegi ei oota, et riik neid suudaks varustada. „Ma oleks vastupidi väga üllatunud, kui meie riik suudaks seda!“

Peale toitu ja riiete annavad abiorganisatsioonid tegelikult olulise panuse ka sõdurite tehnilisse varustamisesse.

Ruslan Andreiko sõnul hangib nende „volontööride“ grupp, mis koosneb peamiselt rahvusliku partei Svoboda liikmetest,  peamiselt pataljonile Sitš ka raadiosidevahendeid (üks walky-talky maksab Kiievis 10-12 000 grivnat ehk 350-420 eurot), viienda-kuuenda klassi soomusveste (15 000 grivnat ehk 525 eurot) ja soojuskaameraid (80-100 000 grivnat ehk 2800-3500 eurot). 

„Kahjuks pole endiselt kõigis üksustes soojuskaameraid, kuigi ilma nendeta pole tänapäeval sõjas üldse midagi teha,“ ütles Andreiko.

Koos Ruslaniga rinnet varustav Petro rääkis, kuidas ühes vabatahtlik pataljonis juhtus tulekahju, mille tagajärjel hävis kolm automaati. „Ise ostsime poistele uued automaadid, ehkki sõjaväe ladudes seisab tuhandeid relvi,“ lausus ta.

Teada on ka lugu sellest, kuidas annetuste kaudu osteti Ukraina lennuväele navigatsiooniseadmeid.

Ukraina koolilaste panus rindele ei piirdu ainult maskeerimiskatetega. Liialdus oleks väita, et kõik Ukraina koolilapsed nüüd muud ei teegi, kui vuhivad armeele õppimise arvelt ja tasuta maskeerimiskatteid õmmelda.  Mida aga Ukraina kooliõpilased, ja ka lasteaialapsed!, massiliselt teevad, see on oma sõduritele patriootlike piltide ja kaartide joonistamine.

Joonistused räägivad peamiselt Ukraina peatsest võidust, kodumaa kaitsmise uhkusest ja soovist, et sõdurid elusatena koju jõuaksid. Selliseid joonistusi saadavad koolid vabatahtlike abiorganisatsioonide kaudu tonnide kaupa rindele. 

Rindel nägin igas Ukraina üksuses, igas väiksemaski vaatluspostis, isegi välipositsioonidel kõikjal neid laste joonistusi. Sõdurid suhtusid neisse suure austusega. Nägin isegi joonistusi, mida olid saatnud välismaal elavad Ukraina lapsed.

Viktor Zavgorodnõi (47) kuulub „volontööride“ gruppi, mis kutsub end „köögisadakonnaks“. Nemad teevad sõduritele kuivatatud borši. „Ühed inimesed toovad meile juurvilja kohale, teised inimesed lõikavad ja kuivatad need, kolmandad pakivad ja ladustavad ning neljandad viivad kohale,“ kirjeldas ta tööjaotust.

„Sõduritele rindele on kõige olulisem teadmine, et neist hoolitakse ja toetatakse,“ rääkis Viktor. „Neil on ka siis kergem, sest nad teavad, keda nad kaitsevad.“

Viktor ütles ka kuldse põhjenduse, miks tema rindemeeste abistamisega tegeleb. Seda mõtet saab ilmselt laiendada miljonitele Ukraina „volontööridele“.

„Ma käin rindele sõduritele abi viimas, sest ma ei taha et need purustused, varemed ja häda, mida ma näen seal, kus käivad lahingud, ei tuleks mujale Ukrainasse,“ oli tema sõnum.

Tuleb kasutada võimalust sõdida vana vaenlasega

„Varsti tuleb uus mobilisatsioon, siis ma lähen ise ka rindele. Ma juba ootan seda!“ ütles Ruslan Andreiko (28). „Kui mobilisatsiooniga ei võeta, siis ma lähen ise vabatahtlikuna rindele. Seda sõda jätkub siin veel kauaks.“

Ruslan on tõsine Ukraina rahvuslane. Maidani-sündmustel ajal aasta tagasi oli ta protesteerijate vallutatud Kiievi raada (rahvaesindajate) hoone komandant. Suure rahvuslaste partei Svoboda staažika liikmena valiti ta peale revolutsiooni Kiievi raadasse, kus ta juhib keskkonnakomisjoni.

„Ukraina natsionalistid on alati unistanud sõjast meie vana vaenlase vastu,“ põhjendas ta soovi rindele minna. „See oleks patt jätta selline võimalus kasutamata.“

Ruslan seletas mulle kirglikult, kuidas praegu hukkuvad sõjas separatistide ja Vene armee vastu Ukraina parimad pojad. Need on samad inimesed, kes tegid üdini korrumpeerunud Viktor Janukovitši võimu vastu revolutsiooni Maidanil.

„Ma teen kõik endast oleneva, et võimalikult paljud meie poisid tuleksid elusalt tagasi ja et ühiskond suhtuks neisse väärikalt, et neist saaks jälle mingite oligarhide orjad,“ rääkis ta mulle nagu vannet öeldes.

Ukraina president Petro Porošenko peaks Ruslani meelest välja kuulutama riigis sõja seisukorra, sest siis oleks tema sõnul kogu riigi juhtimine ja majandus allutatud vaid kõige olulisemale eesmärgile – sõja võitmisele.

„See sunniks ka Läänt võtma veel selgema seisukoha Ukrainas toimuva kohta,“ ütles ta. „Prageu jääb kahjuks paljudele veel mulje, et Ukrainas on tegemist kodusõjaga.“

Ukraina kangelane: me vajame hädasti abi, relvaabi!

Ida-Ukraina separatistidega sõdiva Ukraina armee probleem on halvad kindralid ja puudulik relvastus, ütles intervjuus Postimehele vabatahtliku pataljoni Mirotvorets (Rahutagaja) endine ülem, tänane Ukraina parlamendisaadik Andrei Teteruk (41). Peaminister Jatsenjuki parteisse kuuluv Teteruk on tänase Ukraina üks kangelasi, kes juhtis üle tuhande Ukraina sõduri hukkumisega lõppenud Illovaiski katlas ühe raskeima lõigu kaitsmist.

Kui võitlusvõimeline on teie hinnangul praegu Ukraina armee?

Raske küsimus, sest see koosneb praegu regulaararmeest, mobiliseeritutest ja vabatahtlikest üksustest. Lühidalt öeldes nad täidavad praegu oma ülesannet, milleks on vaenlase tagasihoidmine. Aga peab tunnistama, et teatud üksustes on probleeme juhtimisega. Meil ei jätku komandöre, kes oskaksid hästi juhtida üksusi. Kahjuks me peame õppima kõige raskemal hetkel, sõja käigus. Ja meil on muidugi suur puudus kaitserelvastusest. Me vajame abi selle relvastuse osas. Näiteks ameeriklastelt saadud raadiolokatsiooni seadmed on tunduvalt parandanud meie suurtükiväe tulejuhtimise kvaliteeti. Kõik abi, mis puudutab kaitserelvastust, aitaks meil lõpetada sõda kiiremini ja väiksemate ohvrite hinnaga.

Mis relvastusest on üksustel kõige rohkem puudust?

Tankitõrjerelvadest, tule korrigeerimise süsteemidest, droonidest (piloodita lennumasinad), öönägemisseadmest, mis võimaldaksid õigeaegselt avastada terroristide varjatud positioone ja diversioonigruppe, snaiprirelvadest ja ka elementaarsetest meditsiiinivahenditest, peamiselt on vaja sidumis- ja verejooksu peatamise vahendeid.

Kas majanduslikult raskes olukorras Ukrainal endal on üldse raha selle kõige ostmiseks?

Riigieelarve vastuvõtmisel me kinnitasime kogu summa, mida kaitseministeerium vajas.  Kui meil oleks võimalus neid vahendeid osta, siis meie ametkonnad on selleks valmis. Peamine oleks, et  oleks valmisolek müüa meile hädavajalikku relvastust. Me ei kaitse praegu ju ainult Ukrainat, vaid hoiame kogu Euroopa eesliini.

Nii et tegelik probleem on Ukraina jaoks selles, et keegi ei soovi teile  relvastust müüa?

Muidugi! On teatud rahvusvahelised kokkulepped, mida USA väga rangelt kontrollib. Venemaa on praegu sisuliselt relvaembargo all ning Ukraina pandi samuti, et Venemaa väga ei õiendaks. Ukraina on põrgulikult raskes olukorras, aga riigid-garandid sisuliselt hoiavad kõrvale vahetust abist, vaid väljendavad oma muret kaudselt, Venemaa-vastaste sanktsioonide kaudu. Teisest küljest toniseerib selline käitumine kõiki ukrainlasi lootma ainult oma jõule. Me muidugi võidame, lihtsalt selle hinnaks on suuremad ohvrid. Me kaotame praegu meie kõige paremaid inimesi, neid, kes on kõige paremas tööeas

Aga relvade ostmine kolmandatest riikidest?

See on variant ja selle kallal me töötame praegu.

Ma saan aru, et teie olete kindlalt veendunud selles, et varem või hiljem suudab Ukraina praegu hõivatud idaosa vabastada. Mida on selleks vaja?

Tuleb kasvatada oma sõjalist potentsiaali. Selleks, et hävitada 50 000 inimese suurune terroristide grupeering, kelle hulgas on hinnguliselt umbes 10 000 Vene sõjaväelast, on meil vaja seal omada minimaalselt 200 000 mehelist grupeeringut, veel parem 300 000 mehelist. Eduka pealetungi läbiviimiseks peab meie jõudude ülekaal olema vähemalt 4-6 kordne.

Kui suur on praegu Ukraina armee ida-Ukrainas?

Veidi suurem kui vaenlase oma

Kui reaalselt hinnata, siis kuidas on üldse võimalik territoorium tagasi võita, kui Venemaa jääb aitama "vabatahtlike" sõjaväelaste ja relvastusega?

Me näeme, et nii aeglaselt kui muu maailm ka meid aitab sanktsioonidega, Venemaal siiski majanduskriis muudkui areneb. Praegune äraootav olukord on rohkem laastavam Venemaa kui Ukraina jaoks. Neile on vaja blitzkrieg'i. Meie oma positioonide kangelasliku kaitsmisega siiski järjest nõrgendame Venemaa võimalusi. Ma loodan, et sellest saab Venemaa jaoks Phyrrose võit selles mõttes, et viies oma väed Ukrainasse, kaotavad nad lõpuks globaalselt. Ma kordan veelkord täie kindlusega, et meil jätkub praegu jõudu terroristide ükskõik milliste rünnakute tagasitõrjumiseks.

Millal saabub sel juhul kätte aeg, kui Ukraina armee läheb rünnakute tagasitõrjumiselt üle vasturünnakule?

Me kindlasti jõuame selleni, aga see pole lähikuude küsimus. Kindlasti tuleb enne parandada armee juhtimist kõige kõrgemal tasemel. Ma loodan, et meie kindralite lustreerimine võimaldab meil jõuda kindralstaabi tugevdamiseni ning sõjaliste operatsioonide parema planeerimiseni, et oleks muuhulgas vähem ohvreid.

Kuivõrd nn vabatahtlike pataljoni alluvad Ukraina armee üldisele juhtimisele?

Kindlasti alluvad. Enamus neist alluvad siseministeeriumile ja Rahvuskaardile ning pataljon Aidar kaitseministeeriumile. Lisaks on muidugi veel Parema sektori vabatahtlike korpus, mis ei allu esialgu kellelegi, aga nad tegutsevad Ukraina relvajõudude grupeeringu raames ning alluvad rindel terrorismivastase operatsiooni staabile. Praegu ei saa selles sõjas enam tegutseda partisanide kombel, sest see viiks ainult üksuse hävitamisele. Seda peab ütlema, et vabatahtlikes pataljonides on motivatsioon kõrgem kui mujal. Võimalik, et seetõttu nad viivad läbi iseseisvaid operatsioone vaenlase hävitamiseks, aga see on nende komandöride täielik õigus, sest nad teavad ise paremini olukorda kohapeal omas lõigus. Tuleb aru saada, et vaenlase agressiooni alguses olime just meie (s.o. vabatahtlikud üksused-J.P.) need, kes hoidsid nende rünnakut tagasi, kui armee üksused ei olnud selleks võimelised.

Kui suure osa üldse moodustavad vabatahtlikud üksused Ukraina relvastatud jõust?

Täpselt ma ei oska öelda, aga tänase seisuga kuskil suurusjärgus 10 protsenti.

Kuivõrd sõltub Ukraina armee praegu vabatahtlike abist?

Võib öelda, et tänu neile üldse püsibki Ukraina armee varustamine. Kahjuks. Selles mõttes, et meil on suuri probleeme Ukraina kaitseministeeriumi poolse varustamisega. Osad võtsid vabatahtlikult kätte relvad, osad aitavad vabatahtlikena nende varustamise eest ning kolmandad aitavad rahaliselt või kasvõi toiduainetega. See kõik kokku on väga suur hulk inimesi.

Kui kaua jätkub veel Ukrainal ressursse - raha, inimesl, tahet jne - et seda sõda pidada?

Üks-kaks aastat. Kui kauem, siis tabavad Ukrainat pöördumatud probleemid. See tähendab inimeste elujärje juba olulist halvenemist võrreldes praegusega.

Kaks aastat, see on väga pikk aeg!

Kaks aastat, see on ainult üks hetk! Ei jõua kõrvalegi vaadata, kui see on juba möödas. Einstein juba ütles, et kõik on suhteline. aeg seda enam. Inimese jaoks jah võib olla kaks aastat igavik, aga riigi jaoks se on nagu kaks päeva. Kahju on muidugi kaotatud ajast, aga mis teha.

Mis Krimmist saab? Kas Krimm tuleb ka selle kahe aasta jooksul tagasi võtta?

Krimm kaasa arvatud. Venemaa jaoks saab Krimmist saab Venemaa jaoks selline koorem, mida nad ei suuda kanda. Krimm on Venemaa jaoks sisuliselt saar. Vaevalt, et nad suudavad seetüttu seda kaua üleval pidada. Ma olen kindel, et inimesed on seal peagi nii rahulolematud, et nii nagu ühe referendumi - libareferendumi! - abil nad liitusid Venemaaga, nii nad uue referendumi kaudu tulevad tagasi. Krimm läks veretult ära ja tuleb sama veretult tagasi ka!

Oletame, et hiljemalt kahe aasta pärast on kogu Donbass taas Ukraina all. Kuidas te kavatsete võita sealsete inimeste südamed pärast seda, kui nii palju verd on valatud?

Hakkame ümber kasvatama! nad on Ukraina jaoks sama vajalikud ja olulised inimesed nagu kõik teised Ukraina elanikud. Need, kelle suhtes kohus otsustab, et nad tegelesid terroristliku tegevusega, saavad karistada. Ma olen enam kui kindel, et kohalikud inimesed ise taastavad Donbassi. Muidugi aitab neid kogu Ukraina rahvas, sest me ei hakka ootama, kuni nad ise 200 aastat taastavad seal tehaseid. Muidugi on see kohutav tragöödia, et rahulikud inimesed seal hukkuvad. Aga kui nad näevad tulevikus, et neil on tööd ja parem elu, siis neil pole mingit soovi enam kutsuda Venemaad appi.  Nende seas tuleb muidugi teha ka selgitustööd ja võidelda Venemaa propagandaga, mis mürgitab nende mõistust.

Äsjase rindeohvitserina, mis te ütlete - kui edukas või nõrk on Ukraina infosõjas?

Kahjuks ei saagi hinnata, kas edukas või mitte, sest Ukraina riik minu arust selles üldse ei osalegi. Venemaa infosõjale vastamine on jällegi jäänud riigi asemel täielikult vabatahtlike õlule. Kõik internetiressursid vastamaks Venemaa propaganda rünnakutele ja valedele on loodud vabatahtlike poolt. Riigipoolne kontrapropaganda poliitika on selles osas väga mahajäänud.

Miks selline oluline valdkond on Ukraina riigi poolt nii unaruses? kas pole soovi, oskusi või ressursse?

Ilmselt pole arusaamist selle probleemi olulisusest. Meil on uus ministeerium, infopoliitika ministeerium, mis tegutseb juba mitu kuud, aga midagi mõistlikku pole nad siiani suutnud ette võtta.

Kas Ukraina suured sõjatööstusettevõtted ikka veel toodavad Venemaale relvastust?

Kõik tarned on peatatud! Isegi juhul kui see on meile majanduslikult äärmiselt kahjulik. See on probleem, sest me peame nüüd leidma nende toodangule uued tellijad, et säilitada nende tehaste teaduspotentsiaal.

Kiievi politoloog: sõja peatab ainult relvastuse võrdsus

Ainult tugev vastulöök Ida-Ukrainas sunnib Venemaad minema tegelikele läbirääkimistele, ütles intervjuus Postimehele Kiievi üks tuntumaid poliitikateadlasi Vladimir Fesenko. Ta ei usu, et asjaseid Minski kokkuleppeid hakatakse täies ulatuses täitma.

Kuidas hindate Minski kokkuleppeid?

Antud hetkel oli see ilmselt ainuke võimalik kompromiss. Minskis kokku lepitud tekst on Ukraina jaoks küllaltki vastuvõetav, kuna see vastab eelmise aasta Minski kokkulepe sisule. Ukraina ei läinud järeleandmistele Putinile föderaliseerimise, Donbassi autonoomia ega blokivälise staatuse osas.

Kui suureks te hindate võimalust, et nende kokkulepete tulemusena saabub lõplik relvarahu?

Väga suure tõenäosusega võib ennustada, et neid kokkuleppeid ei täideta täies ulatuses. Parimal juhul õnnestub jõuda samasuguse suhtelise ja osalise relvarahuni, mis oli eelmisel aastal. Pole välistatud, et Minsk-2 lepetele järgneb sügisel veel Minsk-3.

Ma veendusin äsja rindel, et vähemalt Ukraina vabatahtlike seas on väga tugevad meeleolud, et nad ei taha mingit vaherahu, et kogu Donbass tuleb vabastada vaenlase käest. Kui tugev on Ukraina ühiskonnas selline surve, et see sõda tuleb pidada võiduka lõpuni?

Jah, rindel on sellised meeleolud väga populaarsed. Üsna laialt on need levinud ka kogu ühiskonnas. Selge, et pealetungile minna on psühholoogiliselt kergem, kui depressiivselt istuda kaitses.  Ja ega keegi ei taha ära anda veel ühte osa Ukraina territooriumist. Aga kui ikkagi objektiivselt hinnata olukorda, siis on selge, et Ukraina armeel pole piisavalt ressursse ja elavjõudu laiaulatuslikuks ja efektiivseks pealetungiks. Üritati pealetungi Mariupoli kandis, aga edasi suudeti tungida vaid 20 kilomeetrit ning satuti vaenlase tõsisele vastupanule.

Eelmise aasta augusti sündmused näitasid, et vastuseks Ukraina armee pealtungile alustab Venemaa oma vasturünnakut, tuues sisse veelgi rohkem vägesid ja tehnikat. Venemaa sõjamasin on ikkagi oluliselt tugevam Ukraina omast. Pealegi ei aita veel keegi Ukrainat relvastusega. Lisaks on Ukraina majandus väga sügavas kriisis. Sellistes tingimustes võivad pealetungi nõuda vaid kõige naiivsemad idealistid. Tegelikkuses on meeleolud sõjaväes ja ühiskonnas väga vastuolulised. Ühiskonnas on väga palju patrioote-jutumehi ning kõvasti vähem neid, kes tahaksid isiklikult sõtta minna või saata sinna oma pereliikmeid. Seda näitasid ka hiljutised tõsised probleemid mobilisatsiooniga. Ma tahaks tsiteerida ühte pataljoniülemat, kes eelmisel sügisel ütles Minski kokkulepete kohta nii: „Südames ma olen nende vastu, ma ei saa teha kokkuleppeid vaenlasega, kuid mõistusega ma saan aru isegi sellise vaherahu hädavajalikkuses.“ Meie riik tunneb järjest tugevamini väsimust sõjast. Kuid kiiret ja lihtsat väljapääsu sellest pole. Ei läbirääkimiste teel, veel vähem sõjalisel teel.

Lähtudes kartusest, et Minskis kokku lepitud vaherahu ei kesta taas kaua, siis millist relvaabi vajab Ukraina läänelt? Eeldades, et rahaline abi ja poliitiline toetus Venemaale sanktsiooni pikendamise ja karmistamisega ei lõppe.

Eelkõige vajab Ukraina kaitserelvastust: tankitõrjerakette, vastusüsteeme suurtükiväele ja mitmelasulistele raketiheitjate (eelkõige on silmas peetud Grad-süsteeme-J.P.), kaasaegseid õhutõrjesüsteeme, kaasaegseid sidesüsteeme. Järjest aktuaalsem on ka vajadus õhuväe järele. Sõja esimestel kuudel me kaotasime üsna palju lennukeid ja helikoptereid, mida nagunii ei olnud Ukrainal eriti palju.

Aeg-ajalt on Lääne poliitikud ja ka eksperdid avaldanud kahtlust, et isegi kui Lääs annab Ukrainale kaasaegset relvastust, siis ei tea, kas te suudate ikka seda efektiivselt kasutada. Et parem oleks ehk hoopis anda endist Nõukogude-aegset relvastust, mida on veel paljude Ida-Euroopa riikide ladudes. Mida sellisest arvamusest arvate?

Isegi Nõukogude armee vastu võidelnud Afganistani mujahideenid õppisid kiiresti ära Stinger-rakettide (kaasaskantavad ja õlaltlastavad maa-õhk raketid) kasutamise. Ukrainlaste baasharidus pole halvemal tasemel kui enamusel eurooplastest. Kasutama õppimisega ei tule mingit probleemi. Meile sobib praegu ka Nõukogude-aegne relvastus kui ka kaasaegne kaitserelvastus.

Mis hoiab Läänt tagasi relvaabi andmast? Millega Lääs riskiks seda tehes?

Neid hoiab tagasi kartus olla tõmmatud sõjalisse konflikti Venemaaga ja praeguse konflikti laienemine. Tegelikkuses peatab selle sõja aga ainult relvastuse pariteet konfliktitsoonis.

Kui suur risk oleks Läänele relvainstruktorite saatmine Ukrainasse?

Esiteks pole vaja palju instruktoreid. See on tugevasti liialdatud probleem. Lääne instruktoreid on vaja ainult selleks, et õpetada välja meie instruktoreid. See on klassikaline õpetamine sellisel puhul.

Kui tõenäoline on, et kui Lääs annab Ukrainale relvaabi, siis Venemaa vastab sellega, et saadab veelgi rohkem oma relvi ja sõjaväelasi Donbassi? Või korraldab hirmsa rünnaku mõnele praegusest rindest kaugele jäävale Ukraina linnale?

Selline stsenaarium võib käiku minna isegi ilma Lääne relvaabita! Saage aru, et agressor läheb muudkui niikaua edasi, kuni ta ei kohta tugevat vastupanu. Ainult tugev vastulöök sunnib agressorit taanduma ja isegi minema läbirääkimistele.

Rindel sõdivad Ukraina sõjaväelased on väga rahuolematud Ukraina armee kindralstaabi ja ka kogu terrorismivastase operatsiooni juhtimisega. Ka laiem avalikkus pole kindralitega rahul. Miks Porošenko kõrgemat väejuhatust välja ei vaheta ja ei eduta noori, sõjas tõestanud komandöre?

Probleem on olemas ja seda üritatakse jõudumööda lahendada. Juba vahetati välja kaitseminister. (Fesenko peab silmas Stepan Poltoraki panemist ministriks möödunud sügisel.) Käib ka kindralstaabi juhtkonna uuendamine. Seni tuleb aga kasutada neid kindraleid, kes jäid meile päranduseks minevikust. Nii on käinud igas sõjas, et halvad kindralid vahetatakse välja efektiivsemate vastu sõja enda käigus. Lääs saab aidata meil moderniseerida armeed sellega, et osaleb selle ümberrelvastamises ja kaasaegsete sõjameetodite õpetamises.

Millest veel Ukraina armeel on puudu? Mis on veel peamised probleemid peale relvastuse ja halbade kindralite?

Eelmiste režiimide ajal armeed lagundati, oluline osa relvastusest varastati lihtsalt ära ja müüdi välismaale. Faktiliselt me peame armeed uuesti looma ja relvastama, me peame õppima sõdima koha praktikas.