Arvake ära, kus on pildistatud see stiilne ukse käepide Moskvas? Väikesed vihjed – tegemist on ühe riigiasutuse uksega ning pöörake tähelepanu ka lukule käepidemest allpool... Jätke vastused kommentaaridesse. Võitjale saadan ehk mingi auhinna Ma pole veel ainult otsustanud, kuidas ma võitja väljavalin, kui õigeid vastuseid on mitu....
Täna öösel kukkus Uraalites Permis alla Vene lennufirma Aeroflot-Nord Boeing 737-500, 88 inimest sai surma. Ma saabusin samal öösel samuti Aeroflot-Nordi Boeing 737-500ga, ainult et õnneks teisest Siberi linnast Omskist Moskvasse. Esialgsete andmete järgi arvatakse, et Permi õnnetus võib olla pilootide viga, kuigi ilm oli halb. Terrorismi välistatakse kindlalt.Venemaal pole sel ajal, kui ma siin olen töötanud (jaanuar 2007), nii suur lennuõnnetust juhtunud. Aeroflot-Nord on suure Aerofloti tütarfirma. Hukkunute kehad on nii katki, et neid korjatakse sõnaotses mõttes tükk haaval kokku ning hakatakse tuvastama DNA-abil. Rahu nende kõigi hingedele ja sügav kaastunne omastele... Minu reis Omskist lükkus ka kuus tundi edasi, kuni lõpuks lennuk ette anti. Üks kümme inimest loobusid lendamast. Ei tea, kas ebausust või siis sellest, et lend jäi nende jaoks lihtsalt hiljaks. Lisaks jõudsime Moskvasse öösel, kui Sheremetjevo-1 saab linna ainult taksoga. Minimaalselt läheb see maksma 1500 rutsi. Vaatan just Rossija-uudistest, et see seik on ka üles kaevatud ja uuriti miks jne, et kas sellel oli ka mingit seosest hiljem juhtunuga. Aga saabusin ma tegelikult Tomskist, aga sealt polnud lennukipileteid Moskvasse, sestap sõitsin rongiga Omskisse. Tomskis kestsid kolmapäevast reedeni Eesti kultuuripäevad. Kõige positiivsem oli see, et igal pool võeti eestlasi hästi ja sõbralikult vastu. Ei mingit negatiivset suhtumist, kuigi Eesti ja Venemaa poliitilised suhted on halvad. Kui siberlased ikka külla kutsuvad, siis võtavad nad vastu südamega. Muidu toredalt läinud ja hästi vastuvõetud kultuuripäevade peaaegu ainsaks negatiivseks asjaoluks oli täielik reklaami puudumine eestlaste esinemiste kohta. Näiteks neljapäeva õhtul esines Padar oma bändiga Tomski kesklinnas umbes sajakonnale inimesele, millest panen siia väikese videolõigu.
Ainsat reklaami nägin Tomskist 100 kilomeetrit eemal asuvas Asinos Kuljuse esinemise kohta. Asinos on sündinud Nõukogude-aegse Eesti üks kurikuulsamaid juhte Karl Vaino. Eesti delegatsiooni juhi Toivo Keva sõnul saatsid nad kõik reklaamid Kuljuse ning Tanel Padari bändi The Sun esinemiste kohta Tomskisse juba kaks kuud tagasi. Tomski oblasti kultuurivalitsusest öeldi, et nemad said mõned nende sõnul väikesed reklaamid kätte alles viis päeva enne eestlaste saabumist ning nad ei jõudnud mingit reklaamikampaaniat teha. Venemaal tuleb arvestada sellega, et kohaliku võimu tasandil käib igasugu ürituste korraldamine endiselt paljuski käsumajanduse korras, kus igaüks vastutab kitsa lõigu eest ning ilma ülevalt käsku saamata ei tehta midagi. Nüüd fotod reisist.
Kultuuripäevad algasid Eesti delegatsiooni juhtide Andra Veidemanni (tema idee olid need päevad Tomskis, lahkus kuu aega tagasi Eesti Venemaa kultuuriatašee kohalt, praegu ütles, et esindab Tallinna linnavalitsust) ja Anne-Ly Reimaa (kultuuriministeeriumi asekantsler) kohtumisega Tomski oblasti sakslasest kuberneri Viktor Kressiga (vasakul), tema kõrval istub kohalik nö kultuuriminister Andrei Kuzotškin, kes oli kultuuripäevade peakorraldaja. Suur Eesti sõber, kes näiteks koostas ise Eesti toitude menüü esimese õhtu vastuvõtuks.
Siis käisin ülikoolis, mis on Siberi vanim. Asutatud 120 aastat tagasi. Tomsk on üldse tõeline tudengilinn, sest ligi 500 000 elanikust on ligi 100 000 erinevate kõrgkoolide tudengid.
Ülikoolis käisin vaatamas Venemaa ühte superarvutit, mis suudab teha 9 triljonit operatsiooni sekundis. Kui see käima läks 2007. aasta veebruaris, siis oli see Venemaa võimsaim, kuid nüüd juba kuues. Operatiivmälu on 1,1 terabaiti. Arvuti on nii suur, nagu fotol paistab. 16 tonni kaalub. Seisab seal ülikooli arvutuskeskuse direktor Valeri Faropanov.
Pärast kõndisin Tomski peal. Ülemine foto näitab, milline nägi tüüpiline Tomsk välja 19. sajandil, kui ta oli tsaari-Venemaa üks keskusi Siberis. Alumine foto on Tomski tänapäeva arhitektuurist.
Selliseid lõbusaid „Oota, sa!“ taksosid võis näha Tomski peal.
Kolmapäeva päeval näitasid Tehnikaülikooli rahvatantsijad Kuljusest tomskilastele filharmoonia väikses saalis Eesti rahvariideid. Tomskilased tormasid pildistama.
Õhtul andis Tanel Padar ülikooli suures saalis väikse romantilise kontserti. Kuna bändi tehnikat ei saadud üles panna, siis mängis Padar koos kaaslasega niisama kitarrel, ja Tomi Rahula saatis klaveril.
Teisel päeval (neljapäeval) käisime Berjozovkas, 200 kilomeetrit Tomskist, kus elavad eestlased. Eesti keeles Kaseküla. Päris surnud eesti keel külas veel pole. Enamuse kohalike eestlaste arvamus langeb kokku selles, et 500-600 külaelanikest kuskil kümnendik räägib Kasekülas eesti keelt. Kõrval asuva Lilienghofi umbes 30 elanikust on pooled eestlased. Siin seisavad noored vana tare ees, kus oli esimene kool külas, ehitatud 1913. siis õpetati seal veel eesti keeles. Nüüd muidugi õpetatakse vene keeles, alates 1930-ndate lõpust. Siin ka väike videojupp kohalikest koolidest. ´
Kohalikud eestlased. 47-aastane Valter Kerb, kes tegelikult on muidugi Kõrb. Nõukogude ajal oli ametnikel käkitegu eestlaste, nende jaoks „keerulised“ nimed suupärasemaks kirjutada.
Valteri ema 69-aastane Helmi Kerb. Ta 47 tööl käinud ning elu pole teda säästnud. Ta poeg uppus 22-aastaselt ning 44-aastaselt mattis oma esimese mehe.
71-aastane Eharles Abner oma 11-aastase lapselapse Lucianaga. Abner elab samas kõrval Lilienghofi külas. Eharles räägib väga head eesti keelt, Luciana enam üldse mitte. Abner ütleb, et tema suguselts elab enamuses kõik juba Eestis. Ise käis viimati Eestis Nõukogude ajal ning ärakolimisele ei mõtle. „Meil on ju kõik siin maetud. Minu isa lasti maha 1938. aastal, vanaisa 1937. aastal, tädimees lasti ka siis maha,“ räägib ta. „Kõik mehed lasti suguvõsast siis maha.“ Eharles räägib seda rahulikul häälel. Kui ta hiljem räägib, et nägi Kasekülla sõites tee peal karu ning et hiljuti oli ta näinud korraga koguni nelja karu, siis ta hääl on märksa erutatum.
„Õpilastest tegelikult väga paljud saavad eesti keelest veel aru, aga räägivad keelt vähesed,“ ütles mulle ise väga head eesti keelt rääkiv ajalooõpetaja Alla Koot (38). Paarikümnest õpetajast räägib tema sõnul eesti keelt seitse-kaheksa inimest. Õpilasi on veidi üle saja. Tudengina Kaseküla eestlastest diplomitöö kirjutanud Alla räägib, et veel 2000-ndate alguses oli koolis eesti keele õppimise ring. Ta ei taha rääkida, miks ring enam ei tööta, aga ilmselt päris vabatahtlikult nad õpetamist katki ei jätnud.
Eduard Kurs koos sõbra Valter Kerbiga oma maja Adele maja ees. Ema ilmselt puhkas, sest ootasime tükk aega enne, kui sisse saime.
Siin me oleme juba sisse saanud ja Eduard arutab, kui palju eestlasi külas üldse elab. Sõrmede vahel on tal ajalehepaberist keeratud pabeross.
Ja siin on Eduardi ema, 84-aastane Adele. Istub enamasti vaikselt laua taga ja kuulab, mida poeg räägib. Lõpuks jookseb tagatuppa, et panna puhas rätt pildistamise puhuks pähe.
Mõned fotod lihtsalt sellest, kuidas berjozovkalased oma elu ilusamaks teevad. Ülemine aed on Helmi Kerbi aed, mille talle tegi tema venelasest väimees.
Ooperilaulja Teo Maiste pärast esinemist Berjozovka kooli ees. Temaga oli huvitav lugu. Maiste oli üheksa-aastane, kui ta koos emaga küüditati 1941. aasta suvel Eestist Siberisse ning saadeti elama Tomski oblasti kõige põhjapoolsemasse rajooni. Pärast sõda sattus Maiste juhuslikult õppima Tomski muusikakooli ning tänu laulmisele pääses ta 1950-ndate lõpus tagasi Eestisse. Oma nooruselinnas Tomskis käis ta viimati 1970. aastal koos Tartu ülikooli segakooriga. Nüüd siis jälle.
Berjozovkast sõitsime kohalikku rajoonikeskusesse sööma, sööklasse. Õues oli üsna külm, aga sööklas maksis 100 g viina kõigest 11 krooni eesti rahas. Pärast ootas tualetis üllatus ülalnähtava poti näol. Proovige istuda põrandast vaid 20 sentimeetrit kõrgemal asuvale peldikupotile...
Kuljus lõpetas päeva Tomski oblasti linnas Asinos kontseri andes. Asinos on sündinud Nõukogude-aegse Eesti üks kurikuulsamaid juhte Karl Vaino. Asinos oli ka ainus reklaam Kuljuse kontserdile.
Padar ja tema bänd lõpetasid päeva aga Tomskis kontserti andes (vaata videot üleval). Pärast ootasid pildistamised kohalike tüdrukutega, kes tulid kontserdile teadmata, kes esineb, aga pärast juba ütlesid: „Kakoi milõi paren!“ Kui armas poiss!
Reedel avati Tomski kesklinnas mälestuskivi, mis mälestab Stalini repressioonide ajal seal hukkunud tuhatkonda eestlast. „Tomskimail hukkunud eestlastele“ seisab lakooniline tekst koos murtud rukkilillega Tomski kesklinnas avatud mälestuskivil. Kõrvuti seal hukatud ja surnud poolakate ja kalmõkkide mälestuskiviga. Mälestuskivi avasid (vasakult) ooperilaulja Teo Maiste, ajaloolane Aadu Must ning 14-aastaselt Eestist küüditatud kirjanik Vadim Makshejev.
Pärast tegid Eestist tulnud ja kohalikud eestlased koos meie sõpradega kivi taustal pilti. Sellega olid põhimõtteliselt Eesti päevad läbi. Kultuuripäevade peakorraldaja Andrei Kuzotškin ütles, et järgmisel aastal plaanib Tomski oblast tulla Eestisse oma „kultuuridessandiga“. „Kui kutsutakse muidugi,“ ütles ta lõbusalt naerdes. „Muidugi kutsume!“ vastas Eesti kultuuriministeeriumi asekantsler Anne-Ly Reimaa. „Kõige parem oleks suvel laulupeo ajal, mis on meile nagu olümpiamängud.“
Lendan täna hilisõhtul Tomskisse, kesk-Siber, 3500 kilti Moskvast idapoole. Seal algavad homme Eesti kultuuripäevad. Tahan näha, kuidas praegu Eestit, kui ta tuleb kultuuriga, vene provintsis vastu võetakse. Päevad lõppevad reedel. Kroon on ilmselt Tanel Padari ja The Suni kaks kontserit. Lendan täna õhtul nendega Moskvast Tomskisse ühes lennukis. Veel esinevad tantsuansambel Kuljus, Heli Vahing, Teo Maiste, mustkunstnik Udras, ajaloolane Aadu Must loengutega, näidatakse Georg Otsast mängufilmi ning neljap käiakse Tomski oblastis olevas eestlaste külas Kasekülas (Berjozovka). Saab imet näha. Kuna mul endal pole viimasel ajal Moskvas päris naljakaid asju ette juhtunud, siis ma pakun lugeda hiljuti LHV foorumist läbi käinud muljeid elust Moskvast (kuigi jah, see esimene lugu pole üldse naljakas...). Loodan, et LHV foorumi tegijad ei pahanda. LUGU1 Minu silme all toimus liiklusõnnetus Moskvas. Rohelise tulega selleks ettenähtud kohas teed ületanud vanemale naisterahvale sõitis otsa Mersu jeep. Proua lendas kõrges kaares umbes paarkümmend meetrit ja jäi lamama. Mersu jätkas sõitu. Paar tundi hiljem oli raadios uudis, et energeetika ministri poeg sattus liiklusõnnetusse, kus asotsiaal ületas selle ja selle tänava ristmikul punase tulega teed ja otsasõit oli vältimatu. Rohkem sellest juttu ei olnud. LUGU2 Olin Moskvas oma autoga. Miilits pidas kinni ja mul oli üks paber, mis lubab oma autot Venemaal kasutada, paar päeva aegunud. Selle paberi saab muide piiril. Algas jutt, et auto tuleb viia parklasse jne. Küsisin, et kas muidu ei saa. Pakkusin 5000 rubla. Aga kuna mul sularaha ei olnud, siis pidime minema ATM'i juurde. Lähim oli üle tee metroo jaamas. Teed ületasime selliselt, et miilits sulges kõik 8 rida liiklust Sadovajal, kuni me teed ületasime, seisis kõrval kui automaadist raha võtsin ja seejärel ulatasin dokumendid veelkord koos rahaga miilitsale. Auto juurde naasesime samuti üle Sadovaja, kus liiklus veelkorraks hetkeks seiskus. LUGU3 Moskva punasel väljakul lähenes mulle ja mu naisele kaks inimest, üks oli miilits, teine oli miski vabatahtlik punase käepaelaga. See käepaelaga vend toetas miilitsat, sest ise ta püsti ei seisnud, oli teine nii täis. Küsisid elukoha registreerimist. Mul ei olnud dokumente kaasas ja kohe hakati suruma, et siis läheme jaoskonda aga kuna kell oli juba palju, siis oleks mind seal hommikuni kinni peetud. Asi lahenes taaskord 2500 rublaga, läksime veidi kõrvale ja siis ta mulle kurtis, et elu on rakse, palk on väike ja kui ma talle annan 2500 rubla, siis ta läheb ja ostab endale viinerit ja kohvi, sest ta ei ole midagi mitu päeva söönud. Ei osanud selle infoga midagi peale hakata, aga selleks korraks jälle pääsesin. LUGU4 Üks väike lugu veel Moskvas parkimisest. Seal nimelt seisab umbes 100 meetrise teeäärse parkimisala valvamiseks umbes kolm kollases vestis "inteligentse" välimusega härrasmeest. (Milline efektiivsus). Kord käisin loomaaias ja kuskile ei olnud värava juures parkida. Küsisin vendade käest nõu ja andsin 100 rubla, vastuseks küsiti, et kas sõita oskan? Ütlesin, et nagu oskaks. Kontrolörid kui metsamännid kogunesid hetkeks, ajasid lähedalseisvast trollipeatusest rahvast natukene laiali, nihutasid teisaldatavat WC'd pisut edasi ja nagu nõiaväel tekkis sinna üks parkimiskoht, täpselt minu auto jaoks. Pidin ennast ribadeks naerma, kui kogu aktsioon lõppenud oli. Kuidas kadõroviga intervjuud taotlen
Millest joonistavad aga vene lapsed praegu? Õigemini need on Ukrainas elavate laste pildid – näituselt „Lõbus tank“. Äge teema lastele kindlasti.
Viimasel ajal pole ma viitsinud ka fotosid eriti üles panna. (Võtab aega...) Täna siiski üks foto Vladikavkazist, Põhja-Osseetia pealinnast. See on foto kuulutusest (klikage fotole, siis läheb see suuremaks ja näete lugeda), mis kutsub vallalisi tutvumisõhtule. Nagu ikka Kaukaasias, siis on seal tüdrukuid rohkem kui poisse. Lugege selle teksti, seal on mõned päris huvitavad detailid nagu see, et pruudiotsija peab ära märkima summa, kui palju ta kuus on võimeline pereeluks kulutama...Iseenesest pole üldse paha mõte sellist asja küsida...
Venemaa kinodesse jõudis eelmisel nädalal huvitav film. Mitte oma kunstilise taseme vaid teema poolest, veel täpsemalt selle poolest, et puudutab Eestit ja veel täpsemalt Eesti presidendi tapmist.
Tegemist on märulifilmiga „D-Day”, Schwarzeneggeri „Commandose” omalaadse remake´iga. Peategelane major Ivan peab tapma Eesti presidendi. Nimelt on üks Eesti opositsionäär välja mõelnud kurikavala plaani: vene sõdur maksab kätte Pronkssõduri teisaldamise eest, kogu meedia puhub üles skandaali, Euroopa Liit alustab sõda Venemaaga, kirjutab sait film.ru. Kuid see pole võimalik, Venemaa ehitab gaasijuhet Eestist mööda, Euroopa jätab ta üksi. Nüüd peab Eesti end alandama, anuma, et Venemaa tema sprotte ostaks. Ivan muidugi ei lase end sprottide eest üles osta ning korraldab Vene õhudessantüksuste aastapäeva puhul tõelise ilutulestiku. Gazeta.ru andmetel räägib aga film sellest, et pahad eestlased ning jaapanlased (Kuriilid!) rikuvad polkovnik Ivani eluidülli - röövivad tema tütre ning hoiavad teda pantvangis. Ivanilt nõutakse, et ta tapaks Eesti presidendi. Kuid Ivan pole nõus. Ning ta asub teele, et lüüa mättasse eestlastest ja jaapanlastest kurikaelu. „Tegelikult on vene versioon Schwarzeneggeri „Commandosest” sama jabur nagu oleks, näiteks, tänapäeva Moskva kodutute ja bandiitide poolt esitatud Dostojevski „Idioot”. Kuid parim komöödia on ikka reaalsus ise,“ kirjutas Gazeta.ru kriitik. Siin on filmi kodukas. Ja siit peaks saama näha filmi treilerit, mille põhjal tundub isegi tehnilise poole pealt üsna ajuvaba filmiga tegu olevat. Aga puhtalt sellepärast, et näha, kuidas seal eestlasti kujutatakse, peaks vaatama minema. Aga kahjuks enne järgmist nädalat ei jõua. Filmi olla näidatud juba ka Tshinvali keskväljakul. Ossseedid võtsid filmi vastu vaimustusega, sest nägid süžees jooni enda saatusest. Peategelasele lubati Lõuna-Osseetia kõrgeimat autasu - Rahvaste sõpruse ordenit. Filmindusest veel, õigemini DVD-ndusest. Põhja-Osseetias Vladikavkazis sattusid DVD-poodi ja mis mu silmad näevad – klassika 100 rutsi eest. Fellini 10 filmi ühe plaadi peal. Ei suutnud uskuda, ostsin prooviks plaadi, õhtul hotellis proovisin – mängis ja näitas küll. Läksin tagasi ja ostsin veel 100 rubla (43 krooni) tükkist plaadid Kim Ki-Duki 10 filmiga, Almodavari 10 filmiga, Jarmuschi 10 filmiga, Kurosawa 5 filmiga, Pasolini 6 filmiga, Wong Kar Wai 10 filmiga, Trieri 8 filmiga + mõned Vene näitlejate asjad. Ja kõik mängivad! Kusjuures seda piraatvärki müüdi täitsa ametlikult, sain tšeki ja puha. Moskvas minu arust enam sellist odavat filmimüüki ei kohta, vähemalt kesklinnas. Venemaal ei kehti veel paljud reeglid. Näiteks Vladikavkazist maandudes juhtus jälle see, mis ikka Kaukaasia lendude puhul. Nagu enne maandumist teatud kõrgusest moblad võtma hakkasid, nii hakkasid tüübid kohe helistama. Kuigi lennuk polnud maandunud ning stjuardessid püüdsid manitseda. Aga mis loeb õigele kaukaaslasesele naiste kisa... Väike keelevigur ka lõpuks, kuuldud ühelt Eesti diplomaadilt. Kuidas tõlkida vene keelde „piilupart“? Utka-razvetšik....
Nagu ma vist juba kirjutasin, siis minu arust on Vladikavkaz Venemaa Kaukaasias kõige euroopalikum linn. Kesklinnas on päris hulga kohvikuid, bistroosid ja õllekaid läänelikus stiilis, aga kahjuks ei näe üldse rahvuslikkus stiilis kohti. Nagu tuttavad ütlesid, siis peab selleks linnast välja sõitma. Ja need läänelikud kohad on sellised üsna kitšilikud nagu neid Venemaal osatakse teha, sellised totralt ülepingutatud ja plastmassist. Aga vähemalt puhas ja meeldivam kui Nõukalik olme, mida on palju nt Dagestanis. Ka kõik noored käivad väga lääneliku malli järgi riides, Dolce & Gabbana, Versace on in nagu kogu Venemaal. Kõik see lääneliku ülevõtmine on seda vastuolulisem, et meeleolud siin on väga selgelt USA ja Euroopa vastased. Päris paljud vanemad inimesed ütlevad, et pärast Lõuna-Osseetia (LO) sõda pole nende jaoks USAd ja Euroopat olemas, sest nad olid Gruusia poolel. Lääne-vaenulikus on üsna tuntav, aga peaks rõhutama, et kui täpsemalt veidi uurida, siis selgub, et see on Lääne valitsuste vastane, mitte Lääne inimeste vastane. Nad annavad päris hästi aru, et mitte kõik inimesed Euroopas ja USAs ei mõtle nii nagu valitsused. Ja nooremate seas olen tegelt kohanud mitmeid, kes tunnistavad, et nende arust on need Lääne-vastased meeleolud meelega ja liialdatult üles puhutud. Mulle tundub, et selle Lääne-vastasuse pärast keeldus mulle intervjuud andmast ka Vitali Kalojev (vaata eelmist sissekannet). Ta vastas telefonis reipalt, aga muutus silmapilkselt üsna tõrksaks, kui ütlesin, et olen Eesti ajakirjanik. Seletasin, et tahaksin rääkida temaga osseetide ajaloost ja tulevikust. Ta vastas, et õppigu ma oma riigi ajalugu ning et ta ei soovi Eesti ajakirjanikuga rääkida. Noh ma saan muidugi aru, miks ta kui kõva rahvuslane nii ütles... „LO kodanike komitee genotsiidi vastu“ inimestega rääkides tõstsid nad esile seda, et pärast sõda oli Eesti Gruusiale appi saatnud 150 reservisti Eesti sõjaväevormis. Just nii nad väitsid, et olid ühest Gruusia venekeelsest lehest (väitsid, et see oli nimega Ponedelnik ja nr 35) lugenud. Ning sain selle eest epistlit kuulda. Üritasin veidi selgitada, mille peale nad ütlesid, et nad loodavad, et nii ei olnud ja leht (nagu lehed ikka, nende väitel) oli liialdanud. Veel veidi seiku, mis pähe tulevad.... Kesklinnas on palju foore, aga enamus ei tööta, autojuhid sõidavad oma sisemise suva järgi. Selle eest lastakse jalakäijaid viisakalt üle tee, mis on vähemalt Venemaal väga haruldane. Vladikavkazis on tramm! Ühevagunilised ja pilet maksab 5 rutsi (alla 2,5 krooni), takso maksab ükskõik kuhu 50 rutsi ja marsakas 7 rutsi. Jäätisetops maksab 6 rutsi. Shaurma voi tauuk (sama mis shaurma, aga kanalihast) maksab keskmiselt 40 rutsi. Ajaleheputkad on tõeliselt vaesed tõsise lugemise poolest nagu enamus Venemaa provintse. Moskva päevalehtedest on müügil ainult kollased Komsomolka ja Izvestija + suht kollane nädalalahet siiski AiF. Kvaliteetseid ajakirju pole üldse, ühes kioskis nägin ainult ühte vana Vlasti. See-eest igasugu sitaajakirju on lademes. Õlu maksab kohtvikutes-baarides 20-35 rutsi ja enamus kohtades on nende kohapeal vaaritatud pastöriseerimata õlu saada. Vägagi joodav. Ühe taksojuhiga rääkisime seksist. Tema sõnul läheb iga vähegi lugupidav osseedi tüdruk mehele neitsina, et vastupidine pidi siiani suur häbi olema. Sestap on ka kuttidel väga suur energia ülejääk (see on kogu Kaukaasias muidugi nii...). Kutid on ju ka enamus abielludes ilma mingisuguse kogemuseta. Kuigi proste pidi ka Vladikavkazis olema. Kui mees lahutab ennast naisest, siis on naisel sisuliselt lips läbi, sest eriti keegi teda enam ei taha. Kui siis ainult siis, kui on suur armastus. Aga naised peavad ikka maru korralikud olema ja meeste meelejärgi. Sama taksojuht ütles, et ta on lahutatud ja rääkis, et tema naine ei tulnud ühel öösel koju. Hommikul ütles, et olevat olnud sõbrantsi juures, mille peale see taksojuht väitis, et ta ütles naisele, et sa oled abielus, sinu koht pidid olema kodus ning nüüdsest sa enam pole mu naine ja lase jalga. Lahutas ära. Kusjuures meeste puhul pole varasem lahutus takistus uuesti abiellumisel... Pruudirööve pidi endiselt olema. Tuttav Indria väitis, et umbes pooled abiellumised juhtuvad nii. Aga lisas – need pole enam sellised pruudiröövi nagu varem, 95 prossal juhustel on pruut ise nõus ning teab, millal tullakse röövima. Lihtsalt traditsioonist tehakse, kuigi paljudel juhtudel polevat pruudi vanemad siiski nõus ja niisama kätt paluma tulles saaks kutt isalt „ei“. Aga kui röövitakse, siis pole pruudi perel enam midagi teha, kui pruut ise nõus on. Veidi sain jälle peetida, mis muidugi muudavad komandeeringud Venes veidi ebamugavateks, aga neid tuleb lihtsalt rahulikult üle elada. Nimelt ma oli esimese öö tuttava juures, siis otsustasin hotelli minna, et saada registratsioon. Tavaliselt hotellid teevad seda. Läksin kõige suuremasse Vladikavkazi-nimelisse hotelli, seal peatuvad praegu enamus ajakirjanikke, aga seal olid toad täis. Käisin siis veel kaks hotelli läbi, nemad ütlesid, et nad välismaalasi ei võta, sest ei viitsi registreerimisega jamada. Nii ütlesidki. Leidsin siiski kesklinnas väikse hotelli väga mõistliku hinnaga. Nad lubasid, et ajavad regamisse joonde. Andsin passi ja muud dokud neile. Tulen järgmise päeva õhtul hotelli, kuulen, et nad ei osanud pabereid vormistada, regada ei õnnestunud ning üleüldse nad kahetsevad, et mind hotelli võtsid. Veidi vaidlesime, ma üritasin madalt joont hoida, et adminnimutid mu peale end väga välja ei valaks. Nad kuinusid tükk aega, et enam ei võta kunagi ühtegi välismaalast elama, aga lõpuks lubasid, et lähevad next päev ehk siis eile uuesti migraametisse ja proovivad ära teha. Noh ja eile oli siis mul päev otsa küünenärimist, et kas nad ikka tegid ära või mitte. Kui nad poleks ära teinud, siis oleks mul täna Moskva lennukile minnes igavene probla. Oleks pidanud jälle lennujaama FSBsnikutega jagelema hakkama, et miks ma pole ennast reganud. Ükskord Naltšikis mul oli see mõnu, korrata ei tahaks. Õnneks-õnneks, hotellimutt ületas ennast veidi ja tegi regamise ära. Kui õhtul hotelli tulin, siis andis mulle sõnalausumata passi, ja põrnitses altkulmu. Veidi kahju hakkas tast ikkagi ja viisin talle hiljem väikse kommikarbi. Siis mutt sulas ja hakkas jälle muga rääkima ja saatust kurtma. Aga veidi ikka sakivad sellised asjad. Keegi kysis kommentaarides kohaliku turu kohta. Yks hommik kaisin. Turg nagu turg ikka, sarnane Tallinna keskturule 90-ndatel, peamiselt myygil toiduained, majapidamistarbed ja riided. Suht viisakas koht. Hea oli see, et kohe hommikul saab seal varsket ja sooja lavashi osta. 14 rutsi asi. Osseetide lavash on ysna paks, mitte selline ohuke nagu armeenlaste oma. Mulle meeldis see, et kohe hommikust oli seal myygil ysna palju varsket kala, ilmselt siis joekala. Pyytud kuskil Tereki ylemjooksult magede alt. Ysna purakad olid. Rahvas ostis kala ainult kuidagi visalt, rohkem vist lihaga harjunud. Mulle tundmatud kalad, aga suured. No olgu, lähen nüüd peagi Moskva lennukile.
Visalt laheb siin Vladikavkazis, sest ega mul siin just palju tuttavaid pole, kes mind abistada saaksid. Paari paevaga olen moned sidmed saanud, ning loodan et tanasest laheb libedamalt. Eile raakisin pikalt paari ajaloolase ja Louna-Ossetia endise presidendi Tshibiroviga, ta oli nenne Kokoityt (1996-2001). Ma tahaks just kirjutada sellest, et praeguse konflikti yks pohjusi on vaidlus selle yle, et kelle maa see Tshinvali ymbrus on, kes seal enne kohal oli. Grusiinid vaidavad, et osseedi on seal elanud 300-400 aastat ainult, osseedid aga, et alates 13. sajandist, kui nad pidid mongoli-tatarlaste eest praeguse louna-venemaa steppidest pogenema Kaukasusse ning et osa neist laks siiis yle magede praeguse LO alale. Oigemini oola lyhidalt nii olnud, et mongolid loid puruks, havitasid suurema osa rahvusest nimega alaanid, keda osseedid peavad oma esiisadeks. aga sellest Kaukasusse pogenenud alaanidest sai kohalike aborigeenidega segunedes uus rahvus osseedid. Kui nyyd lyhidalt edasi anda Vladikavkazi ajaloolaste juttu. ja et needsamad alaanid olid juba sajandeid enne 13. sajandit peatunud ja rannanud praeguse Gruusia aladel, rohkem Pohja-Gs. Vaidavad, et ka Stalin polenud Osseetia jagamises omal ajal vaga syydi, sest see oli geograafiliselt sunnitud otsus, sest PO-st LO-sse ei lainud lihtsalt yhtegi teed. Nii nad vahemalt vaatavad asjadele. Roki tunnel avati alles 80-ndatel. Tana loodan kokku saada Vitali Kalojeviga, kes on see kuulus mees, kes tappis Shveitsis lennudispetsheri, kelle syyl ta arvas hukkus lennuonnetuses tema pere. Eelmisel aastal lasti ta Shveitsi vangist vabaks ning siin voeti teda kui rahvuskangelast vastu. ja anti ehitusministri asetaitja koht. Tuttavad ytlevad, et yks 99 % osseetidest kiitis tema teguviisi heaks, kuigi moned ka mitte. Eile oli veidi jama hotelli leidmisega. Esimeses hotellis oeldis, et nemad ei registreeri valismaalasi, teine hotell - siinne parim, Vladikavkaz, kus peatuvad enamus ajakirjanikest - oli aga tais, kolmas oli samuti tais, neljas ei reganud valismaalasi, lopuks siis viiendas hotellis sain adminni nousse, et nad teevad mulle registreerimise. ja tuba maksis ainult eesti rahas 400 krooni oo, aga see eest dushiga vahemalt ja puhas ning asub kesklinnas. Suur osa hotellist on tais vene eriolukordade ministeeriumi mehi, kes ehitavad ja aitavad LO-s. Tuttavatega on siin hea linna peal kaia nagu ka mujal Kaukaasias - nad lihtsalt ei luba sind yhegi asja eest maksta, ei kohvikus, ei taksos. Ytlevad, et sina oled meie kylaline ja pane raha ara. Muidugi, ma olen seda igal pool Kaukaasias kohanud, aga ikka on raske harjuda, sest ma teand, et ega nad rahas ei suple. Keskmine palk PO-s on 7000 rutsi, noored ajakirjanikud saavad veel vahem. hea palk ajakirjanduses olevat 10 000 rutsi ehk ligi 4500 krooni, aga seda saab siin ainult teles. Tele on siin ajakirjanike jaoks A ja O. Koik tahavad teles tootada.
Olen Vladikavkazis, Pohja-Osseetia pealinnas. Tahan veidi osseetidest kirjutada. Lendasin mingi krimpsus Tu-154ga, lennuki tagaosa oli ysna tyhi. Istustin kaks rida enne peldikut, mis tahendas, et terve lennusoidu holjusin kusehaisus. Peldik ei pidanud suurt midagi oma sisemusest kinni. Yle vahekaigu istus, parast losutas, tore kutt, umbes 25-aastane. Nagu ohkutousime, vottis pouest pooleliitrise viskipudeli ja poole tunniga oli see tal tyhi, jai magama ning arkas alles siis, kui juba maanduma hakkasime. Hea viis lennusoitu kiiremaks teha. Lennujaamas, mis asub Beslanis, u 15 km Vladikavkazist, oli tuttav Kote vastas oma sobraga. Nii kaua kuni Kote juurde soitsime, joudis tema bioloogi haridusega sober mulle kogu oma versiooni Osseetia ajaloost raakida + asjased syndmused. 3 jareldust - Stalin, kelle isa olla osseet, on koiges syydi, kommunism on koiges syydi ning USA kui uus kurjuse kehastus on koiges syydi. Kote on Tshinvalist parit, ja elas ka sojategevuse seal yle. Ohtul Kotega veini juues ytles ta, et oseetidel ei ole ega tule grusiinidega mingit soprust. et ta ei saali mitte yhte grusiini enam parast juhtunut. kuigi yks tema parimaid sopru Tshinvalist oli grusiin, aga ta pole teda juba 3 aastat nainud, ta olla Tbilississe elama lainud, ega pole tahtnud talle ka helistada. Muide, Vladikavkazis pidi ka elama tuhatkond grusiini, aga suur osa neist olla ara soitnud. ma polegi aru saanud, kas enne konflikti juba voi nyyd. Vladikavkaz ise on minu arust yks sympaatsemaid linnu Kaukaasias. tunnen ennast siin nt erinevalt Naltshikust voi Mahhatshkalast, Groznoist raakimata, vaga rahulikult ja turvaliselt. sojavaelasi pole eriti naha ning tanaval ka keegi ei tylita. paris normaalsed kohvikud on siin. taksosoit suvalisse linnaotsa maksab 50-70 rutsi ehk maksimaalselt 30 krooni. eile ohtul porkasin juhuslikult ja pogusalt kokku yhe ameeriklase George-iga, kes tuli oma rahakotil siia vabatahtlikuna Louna-Osseetia pogenikke aitama. tootas pogenike campis ning andis neile rahalist abi. Aga ponevam oli see, et George vaitis, et tema vanema oli eestlanna, Siberi-eestlanna, kes enne II maailmasoda oli ameerikasse lainud. Ema veel olla eesti keelest aru aaanud. George ei moika tuhkagi, Eestis pole ta samuti kainud. Tshinvali ei saa, sest piirivalve ytles, et ei lase mind yksi ega tuttavatega koos yle. et ma pean minema ametliku valisajakirjanike ringkaiguga. sellest ma loobusin.
Täna öösel kukkus Uraalites Permis alla Vene lennufirma Aeroflot-Nord Boeing 737-500, 88 inimest sai surma. Ma saabusin samal öösel samuti Aeroflot-Nordi Boeing 737-500ga, ainult et õnneks teisest Siberi linnast Omskist Moskvasse. Esialgsete andmete järgi arvatakse, et Permi õnnetus võib olla pilootide viga, kuigi ilm oli halb. Terrorismi välistatakse kindlalt.Venemaal pole sel ajal, kui ma siin olen töötanud (jaanuar 2007), nii suur lennuõnnetust juhtunud. 
Kultuuripäevad algasid Eesti delegatsiooni juhtide Andra Veidemanni (tema idee olid need päevad Tomskis, lahkus kuu aega tagasi Eesti Venemaa kultuuriatašee kohalt, praegu ütles, et esindab Tallinna linnavalitsust) ja Anne-Ly Reimaa (kultuuriministeeriumi asekantsler) kohtumisega Tomski oblasti sakslasest kuberneri Viktor Kressiga (vasakul), tema kõrval istub kohalik nö kultuuriminister Andrei Kuzotškin, kes oli kultuuripäevade peakorraldaja. Suur Eesti sõber, kes näiteks koostas ise Eesti toitude menüü esimese õhtu vastuvõtuks. 
Siis käisin ülikoolis, mis on Siberi vanim. Asutatud 120 aastat tagasi. Tomsk on üldse tõeline tudengilinn, sest ligi 500 000 elanikust on ligi 100 000 erinevate kõrgkoolide tudengid.
Ülikoolis käisin vaatamas Venemaa ühte superarvutit, mis suudab teha 9 triljonit operatsiooni sekundis. Kui see käima läks 2007. aasta veebruaris, siis oli see Venemaa võimsaim, kuid nüüd juba kuues. Operatiivmälu on 1,1 terabaiti. Arvuti on nii suur, nagu fotol paistab. 16 tonni kaalub. Seisab seal ülikooli arvutuskeskuse direktor Valeri Faropanov. 
Pärast kõndisin Tomski peal. Ülemine foto näitab, milline nägi tüüpiline Tomsk välja 19. sajandil, kui ta oli tsaari-Venemaa üks keskusi Siberis. Alumine foto on Tomski tänapäeva arhitektuurist. 
Selliseid lõbusaid „Oota, sa!“ taksosid võis näha Tomski peal. 
Kolmapäeva päeval näitasid Tehnikaülikooli rahvatantsijad Kuljusest tomskilastele filharmoonia väikses saalis Eesti rahvariideid. Tomskilased tormasid pildistama.
Õhtul andis Tanel Padar ülikooli suures saalis väikse romantilise kontserti. Kuna bändi tehnikat ei saadud üles panna, siis mängis Padar koos kaaslasega niisama kitarrel, ja Tomi Rahula saatis klaveril. 
Teisel päeval (neljapäeval) käisime Berjozovkas, 200 kilomeetrit Tomskist, kus elavad eestlased. Eesti keeles Kaseküla. Päris surnud eesti keel külas veel pole. Enamuse kohalike eestlaste arvamus langeb kokku selles, et 500-600 külaelanikest kuskil kümnendik räägib Kasekülas eesti keelt. Kõrval asuva Lilienghofi umbes 30 elanikust on pooled eestlased. Siin seisavad noored vana tare ees, kus oli esimene kool külas, ehitatud 1913. siis õpetati seal veel eesti keeles. Nüüd muidugi õpetatakse vene keeles, alates 1930-ndate lõpust. Siin ka väike videojupp kohalikest koolidest.
Kohalikud eestlased. 47-aastane Valter Kerb, kes tegelikult on muidugi Kõrb. Nõukogude ajal oli ametnikel käkitegu eestlaste, nende jaoks „keerulised“ nimed suupärasemaks kirjutada. 
Valteri ema 69-aastane Helmi Kerb. Ta 47 tööl käinud ning elu pole teda säästnud. Ta poeg uppus 22-aastaselt ning 44-aastaselt mattis oma esimese mehe. 
71-aastane Eharles Abner oma 11-aastase lapselapse Lucianaga. Abner elab samas kõrval Lilienghofi külas. Eharles räägib väga head eesti keelt, Luciana enam üldse mitte. Abner ütleb, et tema suguselts elab enamuses kõik juba Eestis. Ise käis viimati Eestis Nõukogude ajal ning ärakolimisele ei mõtle. „Meil on ju kõik siin maetud. Minu isa lasti maha 1938. aastal, vanaisa 1937. aastal, tädimees lasti ka siis maha,“ räägib ta. „Kõik mehed lasti suguvõsast siis maha.“ Eharles räägib seda rahulikul häälel. Kui ta hiljem räägib, et nägi Kasekülla sõites tee peal karu ning et hiljuti oli ta näinud korraga koguni nelja karu, siis ta hääl on märksa erutatum.
„Õpilastest tegelikult väga paljud saavad eesti keelest veel aru, aga räägivad keelt vähesed,“ ütles mulle ise väga head eesti keelt rääkiv ajalooõpetaja Alla Koot (38). Paarikümnest õpetajast räägib tema sõnul eesti keelt seitse-kaheksa inimest. Õpilasi on veidi üle saja. Tudengina Kaseküla eestlastest diplomitöö kirjutanud Alla räägib, et veel 2000-ndate alguses oli koolis eesti keele õppimise ring. Ta ei taha rääkida, miks ring enam ei tööta, aga ilmselt päris vabatahtlikult nad õpetamist katki ei jätnud.
Eduard Kurs koos sõbra Valter Kerbiga oma maja Adele maja ees. Ema ilmselt puhkas, sest ootasime tükk aega enne, kui sisse saime. 
Siin me oleme juba sisse saanud ja Eduard arutab, kui palju eestlasi külas üldse elab. Sõrmede vahel on tal ajalehepaberist keeratud pabeross.
Ja siin on Eduardi ema, 84-aastane Adele. Istub enamasti vaikselt laua taga ja kuulab, mida poeg räägib. Lõpuks jookseb tagatuppa, et panna puhas rätt pildistamise puhuks pähe. 
Mõned fotod lihtsalt sellest, kuidas berjozovkalased oma elu ilusamaks teevad. Ülemine aed on Helmi Kerbi aed, mille talle tegi tema venelasest väimees. 
Ooperilaulja Teo Maiste pärast esinemist Berjozovka kooli ees. Temaga oli huvitav lugu. Maiste oli üheksa-aastane, kui ta koos emaga küüditati 1941. aasta suvel Eestist Siberisse ning saadeti elama Tomski oblasti kõige põhjapoolsemasse rajooni. Pärast sõda sattus Maiste juhuslikult õppima Tomski muusikakooli ning tänu laulmisele pääses ta 1950-ndate lõpus tagasi Eestisse. Oma nooruselinnas Tomskis käis ta viimati 1970. aastal koos Tartu ülikooli segakooriga. Nüüd siis jälle. 
Berjozovkast sõitsime kohalikku rajoonikeskusesse sööma, sööklasse. Õues oli üsna külm, aga sööklas maksis 100 g viina kõigest 11 krooni eesti rahas. Pärast ootas tualetis üllatus ülalnähtava poti näol. Proovige istuda põrandast vaid 20 sentimeetrit kõrgemal asuvale peldikupotile...
Kuljus lõpetas päeva Tomski oblasti linnas Asinos kontseri andes. Asinos on sündinud Nõukogude-aegse Eesti üks kurikuulsamaid juhte Karl Vaino. Asinos oli ka ainus reklaam Kuljuse kontserdile.
Padar ja tema bänd lõpetasid päeva aga Tomskis kontserti andes (vaata videot üleval). Pärast ootasid pildistamised kohalike tüdrukutega, kes tulid kontserdile teadmata, kes esineb, aga pärast juba ütlesid: „Kakoi milõi paren!“ Kui armas poiss!
Reedel avati Tomski kesklinnas mälestuskivi, mis mälestab Stalini repressioonide ajal seal hukkunud tuhatkonda eestlast. „Tomskimail hukkunud eestlastele“ seisab lakooniline tekst koos murtud rukkilillega Tomski kesklinnas avatud mälestuskivil. Kõrvuti seal hukatud ja surnud poolakate ja kalmõkkide mälestuskiviga. Mälestuskivi avasid (vasakult) ooperilaulja Teo Maiste, ajaloolane Aadu Must ning 14-aastaselt Eestist küüditatud kirjanik Vadim Makshejev.
Pärast tegid Eestist tulnud ja kohalikud eestlased koos meie sõpradega kivi taustal pilti. Sellega olid põhimõtteliselt Eesti päevad läbi. Kultuuripäevade peakorraldaja Andrei Kuzotškin ütles, et järgmisel aastal plaanib Tomski oblast tulla Eestisse oma „kultuuridessandiga“. „Kui kutsutakse muidugi,“ ütles ta lõbusalt naerdes. „Muidugi kutsume!“ vastas Eesti kultuuriministeeriumi asekantsler Anne-Ly Reimaa. „Kõige parem oleks suvel laulupeo ajal, mis on meile nagu olümpiamängud.“
Viimasel ajal pole ma viitsinud ka fotosid eriti üles panna. (Võtab aega...) Täna siiski üks foto Vladikavkazist, Põhja-Osseetia pealinnast. See on foto kuulutusest (klikage fotole, siis läheb see suuremaks ja näete lugeda), mis kutsub vallalisi tutvumisõhtule. Nagu ikka Kaukaasias, siis on seal tüdrukuid rohkem kui poisse. Lugege selle teksti, seal on mõned päris huvitavad detailid nagu see, et pruudiotsija peab ära märkima summa, kui palju ta kuus on võimeline pereeluks kulutama...Iseenesest pole üldse paha mõte sellist asja küsida...
Tegemist on märulifilmiga „D-Day”, Schwarzeneggeri „Commandose” omalaadse remake´iga. Peategelane major Ivan peab tapma Eesti presidendi. Nimelt on üks Eesti opositsionäär välja mõelnud kurikavala plaani: vene sõdur maksab kätte Pronkssõduri teisaldamise eest, kogu meedia puhub üles skandaali, Euroopa Liit alustab sõda Venemaaga, kirjutab sait film.ru. Kuid see pole võimalik, Venemaa ehitab gaasijuhet Eestist mööda, Euroopa jätab ta üksi. Nüüd peab Eesti end alandama, anuma, et Venemaa tema sprotte ostaks. Ivan muidugi ei lase end sprottide eest üles osta ning korraldab Vene õhudessantüksuste aastapäeva puhul tõelise ilutulestiku.