Videosid Vene võidupüha paraadi peaproovilt

Varem pole mahti olnud, aga parem hilja kui mitte kunagi – panen üles mõned videod 6. maist Moskvas Punaselt väljakult, kui käisin vaatamas Suure Isamaasõja 65. juubeli võiduparaadi peaproovi. Ilmselt enamus seda ikka telekast ei vaadanud, siis saab veidi aimu.

Minu meelest oli paraadi kõige uhkem ja keerulisem osa ikkagi sõjalennukite ülelend Punasest väljakust. See on nüüd päris pikk video (ligi kuus minutit). Soovitan tähelepanu pöörata, kuidas kuskil video keskel on näha, kuidas spetsiaalsed Il-78 kütuselennukid tangivad strateegilisi pommitajaid.
Lennukite ilmumise järjekord on selline: kõigepealt maailma suurimaid transpordilennukeid An-124 nelja hävitaja Su-27 saatel, siis Il-80 nelja hävitaja Mig-29 saatel, siis lendav radarijaam A-50 nelja hävitaja Su-27 saatel, siis kütusetankur Il-78, mis tangib kahte Su-24 nelja moodsa õppehävitaja Jak-130 saatel, siis kolm igiliikurist strateegilist pommitajat Tu-95MC (relvastuses juba üle 50 aasta!), siis tuttav tankur il-78 tangib sedsama Tu-95ja saadavad neli hävitajat Mig-29, siis kolm kõige moodsamat strateegilist pommitajat Tu-22M3, siis tankur Il-78 tangib veel ühte strateegilist pommitajat Tu-160 nelja hävitaja Mig-31 saatel, siis veel kuus strateegilist pommitajat Tu-22M3, siis 10 lennukist koosnev püramiid: kõige ees hävitaja-pommitaja Su-34, siis kaks Mig-29, kolm Su-24 ja neli Su-27, siis spetspiloteerimisgrupp viiel Su-27 ja neljal Mig-29. Lõpetavad Vene trikolooriga viis hävitajat Su-25



Sellel videol vuravad neli moodsat mobiilset raketikompleksi Iskander-M. Panin selle video sellepärast, et see on see relv, mida venelased tahavad panna suht Eesti piiri lähedale. Kevadel teatas nimelt Venemaa relvajõudude maavägede ülem kindralpolkovnik Aleksandr Postnikov, et Leningradi sõjaväeringkonna raketibrigaadid vahetavad tänavu olemasolevad raketisüsteemid lühimaarakettide Iskander vastu. Leningradi sõjaväeringkonnas asub vaid üks maavägede raketiüksus – 26. raketibrigaad, mis asub Luuga linna lähedal, teisel pool Peipsi järve. Eesti piirist asub raketiüksus 120 kilomeetri kaugusel. Kuna raketi tegevusulatus võib ulatuda 400-500 kilomeetrini, siis mahub peale Tallinna Iskanderi väidetavasse laskekaugusesse kogu mandri-Eesti. See tekitaks Eesti kui NATO riigi julgeoleku jaoks täiesti uue olukorra, sest praegu ei asu Leningradi oblastis ühtegi lühimaaraketide kompleksi, mis ulatuks lendama Eesti jaoks strateegiliste kohtadeni nagu Tallinn, Ämari, Paldiski ja Tapa. Mobiilne raketikompleks „Iskander“ on täppisrelv, mis on mõeldud maapealsete sihtmärkide hävitamiseks. See 3,8 tonni kaaluv rakett võib kanda nii kassett-, läbistavat- või kild- ja fugassmürksu ning teoorias ka tuumalõhkepead. Iskanderi-rakettide ametlik tegevusraadius on sõltuvalt versioonist kas kuni 280 või kuni 400-500 kilomeetrit. Lisaks Tallinnale mahuksid lähimatest pealinnadest raketi laskeulatusse ka Helsingi ja Riia.



Paraadi üks märksõnu oli Suure Isamaasõja tehnika. Siin näete kuulsaid sõjaaegseid vene tanke T-34, mis paraadiks otsiti spetsiaalselt üles Vene armee ladudest ja tehti korda.



Veel veidi sõjaaegset relvastust.



Aga see on paraadi algus, kui üle väljaku tuuakse lipud kohale, kaasa arvatud tollane punalipp.



Stiilinäiteid, kui erinevalt saab marssida.

Kes on need Eesti sõdurid, kes lamavad tundmatute sõdurite haudades Velikije Luki all?

Pihkva oblastis asuv Velikije Luki on koht, kus Punaarmee 8. Eesti laskurkorpus sai 1942. aasta detsembris oma tuleristsed. Need olid väga verised, linna vabastamisel Saksa vägedest hukkus seal vähemalt paar tuhat eestlast. Seetõttu on eestlane seal siiamaani kõige suurem sõber.
Velikije Luki lähedal asub Dubrava küla, sisuliselt on see umbes 100 000 elanikuga Luki eeslinn. Ja külas asub kool, Lõtševskaja keskkool. Keskkoolis tegutseb ajalooring, mida juhatav Vera Aleksejevna Samsonova. 15 aastat on tema ja õpilased kogunud mälestusi ja materjali peamiselt just Luki vabastamise lahingutest detsembrist 1942 kuni jaanuari lõpuni 1943. Väga ilus ettevotmine.

Käisin õpetaja Vera ja tema laste juures 9. mail. Neil on oma „sajandi projekt“ – kuidagi välja uurida, kes on see Eesti sõdur, kes lamab praegu tundmatu sõduri hauas Dubrava kõrvalkülas Kamenkas. (Fotol ongi see haud. Haua ees seisavad ajalooringi õpetajad ning vasakul õpetaja Vera.)
Selle haua stoori on selline. 1943. aasta märtsis, kaks kuud peale lahingute lõppu, sulas lume alt Kamenkas välja ühe Punaarmee sõduri laip. Kohalikud matsid ta maha, keegi muidugi ei teadnud, mis ta nimi on. Hauda hooldati enam-vähem kogu aeg. Kohalikud tõid sinna vahest lilli selleks, et mälestada oma lähedasi, kes jäid sõjaks kadunuks ja kelle hauakoht pole teada. Sellinne sümboolne haud on see kohalike jaoks kogu aeg olnud. Aasta tagasi tegid Vera ja tema lapsed haua korda, istutasid sinna lilled ja tegid ise väikse mälestusmärgi. (Ametlik pole see haud kunagi olnud.)

Vera Samsonova (fotol) selgitas välja, et Kamenka kõrgustiku pärast kaklesid sakslastega 25.-29. detsembrini 1942. aastal just Eesti korpuse üksused. Küla taga oli sakslastel väga tugevalt kindlustatud kõrgustik, millelt paistis kogu Luki nagu peo peal. Strateegiline koht.
Eesti allikate järgi sai Vera teada, et Kamenkas hukkusid ametlikult kuus Korpuse meest. Need on: Kehtna vallas elanud Elmar Elb (s 1911), Tallinnas Suur-Ameerika tänaval elanud Albert Iarllepp (s 1921, ilmselt on tema õige perekonnanimi Järlep(p) või Jerlep(p)), Põltsamaal elanud Endel Iurimaa (s 1922, ilmselt on tema õige perekonnanimi Jürimaa), Jaan Kodasmaa (s 1921), Kolga vallas elanud Endel Laurenol (s. 1915, ilmselt on tema õige perekonnanimi Laurend või Laurent) ja Kuti vallas elanud Eduard Lelgus (s 1916). (Kõik elukohad on ilmselt enne sõja aegsed.)
Õpetaja Vera ei tea nüüd, kust otsast väljaselgitamist jätkata. Ilmselt on ainus šanss sõduri isikut teada saada see, et kui leiduks kellegi neist sugulasi, siis võrrelda DNA-proove. Igatahes, kui keegi nende kuue korpuslase sugulased satuvad neid ridu lugema, siis minu käest saab Vera Samsonova kontaktandmed.
Üks ebakindel vihje hukkunu isiku kohta on olemas: keegi kohalikest olla mäletanud, et kui sõdurit maeti, siis oli tal portupee. Mis peaks justkui viitama, et tegemist võis olla ohvitseriga.

Samas Kamenkas on Vera ja tema õpilased korda teinud veel ühe tundmatu sõduri haua (fotol). Ilmselt lamab seal ka keegi eestlane. Ilmselt siis taas keegi neist kuuest ülalnimetatutest. Kui mina seal nendega olin, siis tuli üks kohalik vanem naine rääkima, et veel Nõukogude ajal käisid sellele hauale pidevalt Eestis sõjaveteranid lilli toomas. Aga kes ja kui palju üldse sinna hukkunuid on maetud, seda tädi ei teadnud.
Kui nende hukkunute väljaselgitamine on suht keeruline ülesanne, siis on õpetaja Veral ja lastel veel teinegi unistus – lõpuks ometi kohtuda mõne eluse Eesti korpuse veteraniga. Vera Samsonova on küll kirjavahetuses kahe veterani – Valentin Villemsoo ja Karl Rammusega, aga isiklikult nendega kohtunud ei ole. Minu teada peaks korpuse-mehi elus olema Eestis ligikaudu 120-130.
Velikije Lukis endas Lovati jõe kaldal seisab endiselt vägev monument hukkunud eestlastele. Selle autor on kuulus Öismäe projekteerija Mart Port, kes ise sõdis Eesti korpuses. See on üks väheseid monumente Venemaal, mis on enamuses eestikeelsete kirjadega.

Venemaa kooliõpilane peab maast madalast ära tundma enesetaputerroristi

Sealt Velikije Luki alt Lõtševskaja keskkoolist leisin ühe huvitava tabeli. Õpetaja Vera Samsonova kutsus mind kooli külla. Ühes klassis ripus selinal sellin suur tabel: „Lõhkeseadeldise tunnused inimese kehal“ (fotol).
Õpetaja Vera sõnul korrati selle tabeli järgi teadmisi pärast märtsi lõpu enesetaputerroristide rünnakuid Moskva metroos. Nagu tabeli all paremas nurgas oleva märkuse järgi järeldada võib, siis see on terve komplekt tabeleid „Kool terrori vastu“.
Õpetused lastele on päris huvitavad. Millised on „smertnikute“ käitumise eripärad, mida Venemaa kooliõpilased peavad teadma? 1) Kõrgendatud meeleolu, ärritunud olek. Higi voolamine, 2) loeavad palveid, 3) eemaldunud või vastupidi hästi keskendunud pilk.
Millised on tunnused, mis eristavad „smertnikut“ tavakodanikust? 1) ilmastikule mitte vastav riietus, 2) pikk kleit või seelik, tõenäoliselt must, 3) mehed on värskelt raseeritud ning puhaste kingadega, 4) kannavad väga ettevaatlikult oma kandamit, 5) varrukast või rusikast võib välja paista juhtme ots.
Vot nii, võitlus terrori vastu on nüüdsest Venemaal totaalne, mis ilmselt ka õige ning õpitud muudest riikidest. Samas selge, et see sünnitab ka seda, et tavaliste Vene koolide õpilasi õpetatakse juba varakult kahtlustavalt vaatama kõiki kaukaaslasi või üldse moslemeid.

Kuidas Velikije Luki taksol ratas koos teljega alt ära lendas

Ma olen kõigile tuttavatele kogu aeg rääkinud, et rohkem kui lennukisõitu kardan ma Venemaal maanteesid ja autodega liikumist. Nu vot, jälle hea näide, kuidas 9. mai pidustused Velikije Lukis oleksid mulle päädinud peaaegu kraavisõitmisega.
Mul oli vaja 9. mai õhtul Lukist Toropetsi (väike ilus linn Tveri oblastis, umbes 100 km kaugusel) saada. Bussid enam ei käinud, pidin takso võtma. Lasin endale hotellist tellida. Tuli üsna räsitud välimusega Volga.
Mõtlesin, et kuna dispetšer teadis, et sõit läheb Toropetsi, ju ta siis saatis sõiduvõimelise masina. Istusin sisse. Esimene tore hetk oli see, et taksojuht Gena ei teadnud üldse kui kaugel Toropets asub. Järgmine tore hetk oli siis – ta mõtles veidi järele – kui ta hakkas hädaldama, et oi-oi, ei tea, kas auto veab üldse välja jne. Peab tunnistama, et tegemist oli prohvetiga!
See Volga oli üldse kõva masin. Mingeid turvavöösid muidugi polnud. Ja üsna varsti hakkasid kummid kärssama, siis hakkas vesi keema. Pidime pidevalt peatuma. Kui algul kihutasime isegi 80-ga, siis langes kiirus 70 ja 60 peale. Aga ma ütlen, see meid päästis!
Toropetsi silt paistis juba, kui äkki hakkas Volga imelikke vonkse tegema, siis ühest teeäärest teise loopima. Järsku nägin, kuidas meie vasak tagaratas nagu mäest alla meist mööda vurab! Persse, ratas on alt ära tulnud! Vedas, et Volga polnud selleks hetkeks enam võimeline eriti kiirelt sõitma ja ühtegi masinat vastu ei tulnud. Hoog sai lihtsalt iseenesest osta ja Volga vajus tagumise velje peale vastasuuna kraavi pervele liiva sisse. Kohal.
Huvitav oli see, et tagumine ratas ei tulnud lihtsalt alt ära, vaid tuli ära koos teljega. Ma ei tea, kuidas seda vigurit kutsutakse, aga fotodelt (allpool) peaks olema asjatundjale hästi näha, mis juhtus. See tüüp Volga kõrval ongi kangelaslik taksojuht Gena.
Ma kauaks sinna ei jäänud. Maksin Genale kokkulepitud 1200 rutsi (ligi 500 krooni) ja tulin tulema. Järgmise päeva õhtuks oli ta igatahes oma risu sealt minema vedanud.

Eesti mõisavalitsejad Venemaal – kahe Eesti farmeri lood ehk pollumajanduse voimalikkusest Venemaal

12. mai Päewalehe Ärilehe-lisas ilmus mul pikk lugu 39-aastasest Reimo Viismast (fotol piraka päevalillepeaga), kes juhib Venemaal nii suurt majandit, et kui ta tahab oma kõige kaugemale põllule minna, siis ta peaks justkui Tallinnast Viljandisse sõitma. Kuna Ärilehe lood lähevad online-versioonis üles teatud viivitusega, siis saab seda lugu koos lehes ilmumata täienduseta lahkesti siit lugeda.

Kõigepealt lugu, mis ilmus lehes:
150 kilomeetrit, ütleb Viisma kõige kaugema põllu kauguseks Buguruslanist, kus asub Taani kapitalile kuuluva, kuid Tallinnas peakorterit pidava Trigon Agri suurim põllumajandusettevõte Venemaal. Ajavahe on seal Tallinnaga kolm tundi. Lähim suurlinn, Samaara asub 180 kilomeetri kaugusel. (Kes tahab kaardilt otsida, siis Buguruslan asub Samaara ja Orenburgi oblasti piiril. Orenburgist kõvasti ülesspoole, Tatarstani ja Baškiiria suunas.-J.P.)
Seal, sisuliselt Lõuna-Uuralite jalamil kamandab Viisma 40 000 hektaril teravilja kasvatamist ning kokku 4500-pealise veisekarja kasvatamist. Põllumaad plaanib Viisma laiendada isegi kuni 50 000 hektarini.
Eesti mastaapidega harjunud põllumehe jaoks on see meeletult palju. Nõukogude ajal oli Eesti suurimate kolhooside pindala 15-20 000 hektarit, aga põllumaad oli sellest umbes pool. Viismal on suurim põld ainuüksi ligi 900 hektarit. ”Kombaini seal teises põllu servas enam ei näe, jääb juba kumeruse taha,” räägib Viisma.
”Ilmselt pole ükski eestlane kunagi nii suurt põllumajandusettevõtet juhtinud?” küsin.
”Ilmselt ei ole küll,” vastab Viisma naerdes. Ameerika kohta andmed muidugi puuduvad.
Trigon Agri on oma põllumajandusettevõtet Orenburgi oblasti mustmullavööndis loonud 2007. aastast. Algul juhtis seda 50 000 elanikuga Buguruslanis Tarmo Virkus, aga viimased poolteist aastat Reimo Viisma.
Põllumajanduse võimalikkuse kohta Venemaal ütleb Viisma: a) ”See on valus, et Venemaal täna veel korraliku viljahinda ei ole.” ja b) ”Piimatoodang ennast mingil juhul Venemaal ära ei tasu, sest see piima hind on täiesti olematu.”
”Miks siis Trigon Agri on Orenburgi oblastisse rohkem kui kahe aastaga investeerinud suursujärgus miljard rubla (33 miljonit dollarit) kui miski pole hea?” ei saa ma aru.
Viisma vastab, et lootus on selles, et see ei saa nii edasi jääda. ”Venemaa põllumajandus peab tõusma, kus ta pääseb! Ega Venemaa ei taha seda näha, et ta peab leiba ja piima hakkama sisse ostma,” seletab Viisma Eestis hästituntud investeerimispankuri Joakim Heleniuse loodud Trigon Agri loogikat.
Põllumajandusse investeerimine hakkab Venemaal popiks muutuma. Moskva majandusajakiri Ekspert avaldas hiljuti tabeli 32 suurimast investeerimisplaanist Venemaal möödunud sügisel. Neist viis olid otseselt seotud põllumajandusega – kaks linnuvabriku kompleksi (investeeringud vastavalt 100 ja 70 miljonit dollarit), kaks piimafarmi (33 ja 30 miljonit dollarit, vastavalt 3300 ja 1200 pead) ja üks seakasvatuskompleks (138 miljonit dollarit!) Nii et isegi Venemaa mõistes Heleniusel ja Co täitsa arvestatavad tegijad, sest peale Buguruslani on neil Venemaal veel kolm suurt majandit. (veel on Pensa oblastis, kus põhiline samuti teraviljakasvatus, Stavropoli krais Ipatovos, põhiline ka teraviljakasvatus, ja Pihkva oblastis Gdovi lähedal, põhiline piimakarjakasvatus-J.P.)
Venemaal on põllumajandusega tegelemine muidugi hoopis teine lugu kui Eestis. Mõned asjad tuleb seal endale kohe hästi selgeks teha, kui tahad olla edukas farmer.
Näiteks piimatootmine. Buguruslani lehm annab Viisma sõnul Eesti kollegist poole vähem piima. Piimaliitri eest maksavad Samaara ja Orenburgi tööstused vahemikus viis kuni 12 rubla (kaks kuni viis krooni) - talvel rohkem, suvel vähem. Kõva sõna oleks, kui saaks piimatootmise omadega nullis hoida, hindab Viisma.
Aga piimatootmisest loobuda ei saa, õigemini ei tohi, sest see on poliitiliselt oluline küsimus! See tehti Viismale kohaliku võimu poolt kohe selgeks. ”Kuberneri eesmärk on, et piimatoodang ei tohi mingilgi määral kukkuda ega ükski pea ei tohi väheneda,” ütleb Viisma. Järelikult tuleb lüpsta.
Kohaliku võimuga läbisaamine on Venemaal ükskõik mis alal A ja O. BuguruslanAgro nr 1, nii kõlab Trigon Agri Orenburgi-ettevõtte nimi, maad asuvad laiali kolmes rajoonis. Oblastis teist nii suurt põllumajandusettevõtet Viisma andmetel pole. Seetõttu on neil veidi kergem, kuna võimud suhtuvad nii suurde tegijasse pigem positiivselt.
Aga see ei tähenda, et kohaliku võimuga oleks lihtne. Põllumajandus käib Venemaal endiselt oblastivõimude plaanide järgi.
“Kohalik rajoonijuht teeb meile kõiksugu plaane. Umbes nii, et maisi tuleb külvata 4000 hektarit,” räägib Viisma. ”Ma teen talle selgeks, et maisi me ei külva üldse, sest see pole kasumlik toode, aga ta vastab, et te ei saa nii teha, sest oblastis on otsustatud, et te peate külvama! Ja räägib, et kümme aastat on juba nii külvatud. Me muidugi ei külva! Sellest nad üldse aru ei saa - kuidas nii, et oblastis ju otsustati teistmoodi. Meie jälgime ju turgu, et mida on mõtet külvata.”
Aga nagu mingit rahalist abi on vaja, siis on kohalik võim kohe kohal. Sotsiaalabiks raha küsimine edukatelt ettevõtetelt on Venemaal tavaline praktika. Palutakse toetada üritusi, ehitada koolile uus katus, osta küladesse busse linnasõitmiseks, osta lastele tuusikuid jne, loetleb Viisma kohaliku võimu soove.
”Nende soovid on kohati nii suured, et see paneb ikka imestama,” lausub Viisma. ”Ilmselt nad vaatavad, et imekombel tuli mingi investor ja nüüd tuleb temalt võtta nii palju kui võimalik ja nii kaua kuni veel saab.”
Viisma juhitav ettevõte teeb koostööd kaheksa endise kolhoosiga, kellelt renditakse maad ja hooneid. Maad rendib Trigon Agri tütarfirma kas pikaajaliste, tavaliselt 49 aastaks sõlmitud, lepingute alusel omavalitsustelt või lühiajaliste lepingute alusel endistelt kolhoosnikelt. ”Maad kontrollimegi rendilepingute kaudu,” ütleb Viisma. Loomad on kõik Viisma juhitava ettevõtte omad, aga laudad renditakse.
Põldude kohta ütleb Viisma, et must muld peaks kindlasti andma kaks korda suuremat saaki kui Eestis, ja seda väiksemate kuludega, aga esialgu jääb saagikus Eesti keskmisele veidi alla.
”Kui me tulime, siis osa põlde olid maha jäetud, teiste ettevalmistus oli väga nõrk. 15 aastat pole Buguruslani kandis ükski põld väetist näinud!” seletab Viisma nõrga saagikuse tausta. ”Selles aastaks on meie põllud esimest korda korralikult ette valmistatud. See peaks tulema näitav aasta, et mis on võimalik üldse nendelt põlduselt saada. Viies aasta peaks olema juba täismäng.”
Põhiline on nisu, päevalill, rukis ja mais. Eelmisel aastal müüs Viisma vilja 150 miljoni rubla (60 miljonit krooni) eest ja veel 30 000 tonni vilja seisis märtsis elevaatorites. Ootas paremat hinda. Venemaal kerkib kevadel alati vilja hind. Seejuures oli eelmisel aastal Venemaal põud (supersaak oli 2008. aastal). ”Meil osa põlde kuivasid täiesti maha. kolme kuu jooksul ei tulnud ühtegi tilka vett,” meenutab Viisma.
BuguruslanAgro keskmine palk on Viisma sõnul 7-8000 rubla (2800-3200 krooni), mis jääb Venemaa keskmisele üksjagu alla, aga tegemist on ka äärealaga. Traktorist-kombainer võib hooajal teenida 25 000 rubla (10 000 krooni) kuus, aga talvel istub miinimumpalgal. Parimad lüpsjad teenivad 9000 rubla (3600 krooni) kanti kuus.
Hea tööjõu probleem on valus, tunnistab Viisma. Tippspetsialistid, juristid ja raamatupidajad, on ta kõik toonud Samaarast ja Orenburgist. Maksab neile alates 50 000 rublast (20 000 krooni). 60-70 000 rubla (24-28 000 krooni) eest võid saada juba päris hea spetsialisti, ütleb Viisma.
Kohalikud noored on enamuses lihtsalt küladest lahkunud. Need, kes ei taha olla traktorist või loomakasvatajad. Siiski-siiski, Viisma tunnistab, et kui pakkuda häid tingimusi, siis on haritud noored hakanud tagasi tulema.
”Nüüd võtsime tööle paar noort kohalikku agronoomi, kes lõpetasid just kooli ja kes on sellise veidi moodsama mõtlemisega,” räägib ta. ”Vanemate agronoomide jaoks on kõik asjad uued, kõik asjad tehakse absoluutselt teistmoodi, kui nemad on harjunud. See väide on neil kogu aeg – aga me oleme elu aeg nii teinud, miks te arvate, et peab teistmoodi tegema!”
Viisma sõnul panustab ta palju endiste kolhoosnike ümberharimisse ja koolitamisesse. Parimad käivad Saksamaal messidel. Aga Venemaa areneb nii kiiresti, et paljude Lääne tootjate esindajad on nõus tulema kasvõi Venemaa kolkasse, et aga vaid oma tehnikat, väetisi jms näidata ja õpetada.
”Sealkandis on aeg seisma jäänud alates sellest, kui kolhoosid laiali lagunesid,” räägib Viisma. ”Vanasti nad olid harjunud, et kui oli vaja, siis nad tegid igal juhul 100 hektarit päevas külvi või taimekaitset, aga täna nad õnneks juba ikka vaatavad, et kui on 50 m/s tuul, siis nad ei lähe põllule!”
Viisma rõõmustab, et pooleteise aastaga ta juba näeb osa kohalike tööharjumuste muutumist paremuse poole. ”Ütleme et 60 traktoristist 15 on juba sellised, kelle masin on puhas, kellest on näha, et inimene hoiab oma tööriista,” kirjeldab Viisma. ”Järgmised 15 on sellised, kellele pead meelde tuletama, et tee puhtaks. Ülejäänud 30 on siis sellised, keda sa pead jälgima. Osadel on ikka selline arusaam, et palga ma saan selle eest, et ma hommikul üldse tööle tulin ja kui ma midagi teen, siis ma peaks juba preemiat saama.”
Vanematest meestest paljud aga üldse keelduvad töötamast uue tehnikaga. GPS-i ja arvutitega varustatud traktori eest löövad nad risti ette ning ei julge traktorile isegi ligi minna. ”Noor ja tahtja õpib väga ruttu, ilma mingi küsimuseta. Kui ta veel tunneb ka, et ta saab hooaja eest väga head raha, siis ta teeb hea meelega tööd,” räägib Viisma.
Tõsine probleem oli Viismal algusest saadik see, et kohalikud ei usaldanud teda eriti. Ikkagi välismaalane. Pealegi kahtlasest Eestist. Pronkssõduri-lugu teab seal iga viimanegi inimene, lausub Viisma.
”Neil on minusse selline suhtumine, et ah jälle üks üritaja. Et neid on siin kogu aeg käinud, küllap korjate varsti oma tehnika kokku ja lähete jälle ära, aga meie peame siin edasi elama ja hakkama saama,” räägib Viisma.
”Kas neil ei ole hea meel, et keegi tuli oma rahaga nende juurde ja hakkas arendama maha jäänud põllumajandust?” uurin.
”Tihti nad jah nii ei mõtle,” ütleb Viisma.
”No aga kas kohalikele ei ole siis oluline, et üle aastate saavad nad kindlal kuupäeval iga kuu kokkulepitud palka?” uurin edasi kohalike suhtumist.
”Vot see on neile väga oluline,” ütleb Viisma. ”Neil on tekkinud perspektiiv, nagu nad ise tunnistavad. Kindlasti on see elavdanud elu külades. Poemüüjad on meiega väga rahul!” Või veel!
Mis on nagu luterlasele aamen kirikus, see on Viismale pidev töötajate kontrollimine. Kohalikud on aastakümnetega harjunud kolhoosi tagant ”võtma”. Lisaks polnud osades külades keegi viis aastat palka saanud. Elama aga pidi.
”Lüpsja on harjunud võtma igal hommikul paar liitrit piima ja viima seda endale, emale, tädile – ühesõnaga kogu suguvõsale,” räägib Viisma. ”Nad ei saa sellest kuidagi aru, et nüüd sa saad õigel ajal kogu oma palga kätte, aga selle-eest ära sa enam piima võta. Sellest nad üldse aru ei saa. Enda arust nad mingit kurja ei tee.”
Teiseks on kõigil kohalikel kodus omad sead, lehmad, kanad-kuked. Nad on alati harjunud võtma nende jaoks sööta, vilja ja heina kolhoosi varudest. Kohalikud seda varastamiseks ei pea, Viisma jaoks aga on see vargus.
Viismal ei jäänudki muud üle, kui ta lõi oma turvaosakonna. Neli inimest kahel autol sõidavad mööda rajoone ringi ning teevad äkkvisiite lüpsile või silopanekule. ”Künni ja külvi ajal lihtsalt seisavad kõrval ja jälgivad,” räägib Viisma. ”Hoojal oleme isegi juurde palganud inimesi. Et nad näiteks vilja koristamise ajal jälgiksid, et kombaini viljapunker ikka tühjaks lastakse ja sinna midagi sisse ei jäetaks.”
Tegelikult on see muidugi puhas profülaktika varastamise vastu, sest igal pool nagunii ei jõua kõrval seista. Et mingilgi määral seda varastamist tagasi hoida, nagu ütleb Viisma ise. ”Aga on täitsa olemas selliseid inimesi, kes väga hea meelega teevad tööd ning ei varasta,” lisab ta positiivsemat nooti. ”Nad saavad aru, et selle eest nad saavad palka.”
Juhtimisstiil peab ka Venemaa kolkas olema hoopis teine. ”Pead andma kindla, kõva häälega käsu ja kindla tähtaja, millal peab tehtud olema,” õpetab Viisma. ”Aga isegi kui midagi kokku lepid, siis sa ikkagi ei saa olla kindel, et see nii ka tehakse. Kindlasti pead pärast minema kontrollima.”
Teine asi - kui sa ootad, et inimesed mõtlevad kaasa ja tulevad tiimina kaasa, siis seda Viisma sõnul eriti ei ole. Kolmas asi – planeerimine on täitsa tundmatu asi, kohalikud on harjunud elama üks päeva korraga. ”Eriti ei saada aru, et talvel peab juba arutama, mida me kevadel teeme,” räägib Viisma ”Nad vaatavad, et praegu veebruar, siis tuleb veel märts, aprill, alles siis mai – mida me täna seda veel arutame, kui külv alles mais! Selline on nende reaktsioon.”
Venemaal on lihtsalt teistsugused kombed, aga raskused kompenseerib Reimo Viisma kindel teadmine, et põllumajandus peab hakkama Venemaal sisse tooma. Paari aasta pärast tahab ta kindlasti lõigata mustalt mullalt korralikku kasumit.

VEIDI TÄIENDUSEKS LEHELOOLE:
Viisma: ”Meil on mustamullavöönd, see on põhiline, mida me seal taga ajame. Me oleme täna seal ainukesed suured tegijad. Selles suhtes on meil võimalik valida, millist põldu võtame, kus on parem kvaliteet, põllu asukohta näiteks. Endisi kolhoose pole seal praktiliselt järgi jäänud, moodsaid holdinguid praktiliselt polegi. Oblastis oleme ühed suuremad tegijad. Kõrvaloblastis (Samaara oblastis) asub üks suur holding – Blackearth Farming, neil 60-80 000 ha, lähevad ka mööda mustmullavööndit. Ka väliskapital.
Venemaa riiklikust põllumajandusprogrammist erilist abi ei ole. Sellisesse kohta nagu Buguruslani see raha kunagi ei jõua. Sisuliselt läheb abiraha otse pangale. Meie saame otseselt dotatsiooni riigilt väetisele – 40 protsenti, mis on tegelikult väga suur summa, eelmine aasta saime nt 21 miljonit rubla - ning sellest aastast peaksime hakkama saama piimale. Enne ei saanud, sest seal kriteerium, et loomad peavad aasta otsa olema sinu omad. Meil alles eelmisest aastast loomad meie omad.
Kohalikust elust. Suur vahe on inimestes ja nende elul, kui võrrelda isegi Buguruslani linna ja endisi kolhoosikeskusi. Äärmiselt suur vahe kõiges – inimestes, suhtumises, elukvaliteedis. Linnas on ikkagi inimesi, kellel on oma arvamus ja vaade elule, aga külas on selles suhtes ikka väga raske seis. Seal on kõik elu jäänud nagu oli. Endiselt on külas lipp-lapi peal kõik need majad, aiad, laudad. Kuidas nad seal elavad, see on ikka päris arusaamatu. Hoovis ei ole mingit niitmist. Üks rada läheb ukseni, teine vetsuni ja hein on selle umber üle pea. Linnas on see asi ikka veidi teistmoodi.
Harjumatu oli näha, kuidas vihmaga kaovad lihtsalt teed ära. On tee, aga sajab kolm päeva vihma ja kõik – läbi enam ei saa. Kõik elu seisab külas, lapsed kooli ei saa, piim läheb mahutites hapuks. On tulnud ka seda ette, et piim on tulnud sellepärast maha kallata. Sa ei saa lihtsalt seda piima kätte!”

HEIKI VOLVERI LUGU, KES JUHIB TRIGON AGRI PIIMAFARMI TEISPOOL PEIPSIT GDOVIS:
Investeeringute äratasumiseks kulub vähemalt kümme aastat, ütleb Pihkva oblastis Trigon Agri piimafarmi juhtiv Heiki Volver (fotol oma vasikate juures).
Volver juhib Gdovi lähedale piimafarmi rajamist 2006. aastast. Tänaseks on farmis loomi kokku tuhande ümber, neist veidi üle pooled on lüpsilehmad. Plaan on lüpsilehmad arv viia vähemalt 1200, võib olla isegi 1600 loomani. Lisaks oleks siis samapalju noorloomi.
Esimest korda kasumisse, enne maksude mahaarvamist, plaanib Volver jõuda selle aasta lõpuks. Kui farm hakkab ükskord täisvõimsusel tööle, peaks tootluseks tulema 20 protsenti, loodab Volver.
Investeerinud on Trigon Agri sellesse Pihkva oblasti kõige moodsamasse ja suuremasse tegutsevasse piimafarmi teinud kõvasti: kompleksi ehitusele kulus ligi 400 miljonit rubla, veel 100 miljonit kulus tehnika, sisseseade ja loomade ostmiseks. Umbes 80 miljonit rubla kulub veel, kokku tuleb investeeringuid 550 miljoni rubla (18 miljonit dollarit) kanti.
Venemaalt palkas Volver vaid ehitajad. Kogu tehnika, loomad ja seemned 1300 hektarile sööda külvamiseks toob Volver Eestist. Nii on odavam ja kvaliteetsem.
Kui osta traktor Eestist, makstes seejuures veel 20 protsenti tollimaksu, siis tuleb ikka jämedalt võttes veerand miljonit krooni odavam kui ostes Venemaalt. Ükskõik mis tehnika on Venemaal suhteliselt kallis, igal alal.
Volver räägib, kuidas eelmisel suvel oli vaja ühe traktori käigukast ära vahetada. Traktori-firma esindus Peterburis ütles hinnaks 600 000 rubla ning tarnimise tähtajaks kaks nädalat. Eestist sai sama kasti viie päevaga ning koos kõikide tollimaksudega läks maksma üle kahe korra vähem.
Maa on Pihkva oblastis veel vähemalt õnneks üksjagu odavam kui Eestis, rõõmustab Volver. Kui Trigon Agri tütarfirma maade kokkuostmist 2006. aastal alustas, siis maksis üks hektar vormistatud ja katastris maad 600 euro ümber. Praegu maksab hektar sellist maad 350-400 eurot.
Vormistamata maa on odavam. Kui osta kohalikelt põllumaa ”osak”, mida neile 1990-ndate algul tasuta jagati, siis maksab hektar 220 euro ümber. Aga siis peab ise tegelema maa katastrisse vormistamisega ning see võtab vähemalt kuus kuud aega. Maade ostmisega Volveri sõnul suuri probleeme pole, sest söötis maad on ümberringi palju.
Kui oled aga juba põllumaaomanik, siis tuleb arvestada ühe Venemaa omapäraga. Nimelt on prokuratuuril kohustus kontrollida, kas maad kasutatakse sihipäraselt. ”Eelmine aasta korraldas kohalik prokuratuur meile suure kontrolli,” räägib Volver. ”Kõik põllud käisime läbi. Pretensioone polnud.” Sama hoolsalt käib prokuratuur kontrollimas ka lautasid, et kõik ehitus- ja muud kõikvõimalikud nõuded oleksid täidetud.
Välisinvestor on selles mõttes hoolsa kontrolli all. Volver ütleb, et neil on algusest peale olnud põhimõte ajada näpuga järge mööda Venemaa seadusi ja määrusi ning teha kõik nii nagu peab. Ei mingeid altkäemakse kellelegi, ütleb Volver oma põhimõtteks.
Töötajate kohta ütleb Volver, et nendega erilisi probleeme pole. ”Ega inimestel pole vahet,” räägib Volver, kes enne Gdovi tulekut juhtis aastaid Hummuli Agrot. ”Mul oli endises kohas joodikutega samamoodi probleeme kui siin!” Kolme aasta jooksul on Volver joomise pärast lahti lasknud vaid kolm-neli inimest.
Töötajaid on Dobrutši-2 nimelises piimafarmis 38. Peale Volveri enda on Eestist veel peainsener ja lauda perenaine ehk peazootehnik. Keskmine palk on Volver farmis suurem kui Buguruslanis - 14 000 rubla (5460 krooni).
Volver meenutab, kuidas kohalike jaoks oli alguses arusaamatu, kuidas saab nii suures farmis töötada nii vähe inimesi. ”Kui tulime, siis meile üritati igal pool selgeks teha, et meil on vaja vähemalt kolme veterinaari, hulk seemendajaid, mitut sootehnikut jne. Ma ei saanud aru, et kuidas ma neile tööd peaksin leidma?” räägib Volver. ”Kohalikud siiani tunnevad meile kaasa, et peate nii palju tööd tegema ja et isegi direktor peab ise kõik ära tegema.”
”Aga eks kõik muutub, sest ma vaatan, et ka kohalikud ettevõtjad on hakanud mõtlema, kuidas tööjõukulusid vähendada ning muutma töövõtteid,” lisab Volver.

VEEL ÜKS LUGU HEIKI VOLVERI TEGEMISTEST (see on nüüd veidi üldistavam lugu põllupidamisest Gdovi rajoonis, see lugu ilmus Päewalehes aprilli alguses).
Kaks vaadet põllumajandusele teiselpool Pihkvat – positiivne ja nukker
Venemaal tasub põllumajandusega tegeleda, ütleb välismaalane. Kohalikud teiselpool Peipsi järve arvavad, et see on ainult hulludele.
Kallastelt otse üle Peipsi järve asub Pihkva oblasti Gdovi (Eesti-päraselt Oudova) rajoon. Selles üsna mahajäetud Venemaa kolkas töötab kaks täiesti erinevat farmi – üks on taanlaste investeerimisfirmale Trigon Agri (peakorter Tallinnas) kuuluv ettevõte Dobrutši 2 ja teine on endise sovhoosi Kommunaar samanimeline järglane.
Dobrutši on uhiuus ning Eestist kümnendiku võrra suurema Pihkva oblasti kõige võimsam ja moodsam töötav farm. Selle juht, Tõrvast pärit Heiki Volver pakatab optimismist. Kommunaari farmid ja hooned on 1960-ndatel kuidas-juhtub-stiilis ehitatud ning lagunevad. Endise sovhoosijuhi Valeri Demjantšuki lemmiksõna on „vsjo brosili“ ehk kõik on maha jäetud.

Kommunaari kontor asub rajoonikeskusest Gdovist ligi 70 kilomeetrit eemal keset suuri metsi Pervomaiski asulas vana puumaja ühes toas, kus on neli kulunud lauda ja üks vana arvuti. Kogu arvepidamine käib pastaka ja suurte kaustikute abil. Demjantšuk (istub siin fotol oma direktorilaua taga) kamandab 15 inimest. Nad peavad 185-pealise karja, neist lüpsilehmi on 70. Lisaks veel veidi sigu. Maad on ligi 600 hektarit. Piima müüvad kombinaadile seitse rubla liiter (2,7 krooni). Rohkem ei maksta kehva kvaliteedi pärast. „Meile öeldi, et meie piimas on vesi. Meie ei saa aru, kust see tuleb? Meie küll vett sisse ei vala...“ laiutab Kommunari nõutu pearaamatupidaja käsi.
Volveri farmis on loomi kokku tuhande ümber, neist veidi üle pooled on lüpsilehmad. Plaan on lüpsilehmad arv viia vähemalt 1200, võib olla isegi 1600 loomani. Lisaks oleks siis samapalju noorloomi. Maad on neil kokku ostetud 1300 hektarit, tulevikus on vaja 500 hektarit veel juurde.
Piimaliitri eest maksab Peterburis asuv kombinaat, kes saadab iga päev oma autod sinna 200 kilomeetri kaugusele järgi, taanlaste farmile kaks korda rohkem kui saab Kommunaar – 15 rubla (5,9 krooni). Maksab rohkem, sest nad toodavad I sordi piima. Kui Volveri farm suudaks juba toota kõrgema sordi piima, siis oleks hind veel kümme protsenti kõrgem. Igal juhul maksab Peterburi kombinaat piima eest rohkem kui Eestis.
Heiki Volver ütleb, et see-eest on ka piima kvaliteedinõuded väga ranged. „Kohe oluliselt rangemad kui Eestis,“ ütleb Volver, kes enne Gdovi tulekut juhtis aastaid Hummuli Agrot ning on põllumajandusega Eestis hästi kursis. „Siinse piima I sort oleks Eestis kõrgem sort.“
Kommunari juht Demjantšuk räägib, et lootis väga 2000-ndate keskel algatatud põllumajanduse rahvuslikule programmile Venemaal. Kolm aastat tagasi võttis ta programmi raames kaks miljonit rubla (800 000 krooni) laenu ning ostis kaks traktorit, külmutusseadmed ja heinapressid. Nüüd on ta hädas laenu tagasimaksmisega.
„Ma väga rõõmustasin, kui krediiti anti, sest piima hind oli siis normaalne – kümme rubla -, ja võis elada,“ räägib Demjantšuk. „Aga siis kukkus piima hind kolm rubla ja säh sulle! Nüüd vingerdame kuidagi.“
Laen tuleb tagasi maksta viie aastaga, esimene aasta oli maksepuhkus. Iga kvartal maksab Kommunaar pangale 160 000 rubla (62 500 krooni).
Keskmine palk on Kommunaaris 6000 rubla (2340 krooni), aga selle raha eest on raske inimesi tööle motiveerida. „Kevadtööd on kohe algamas, aga traktoriste pole! Nad ütlevad, et ei taha töötada 6000 rubla eest,“ räägib Demjantšuk. „Ütlevad, et võtavad parem riigilt töötule oma äri alustamiseks ette nähtud toetuse 60 000 rubla (23 400 krooni) ja vaatavad, mis saab. No mis äriga sa siin kolkas tegelema hakkad??“
Kuigi Heiki Volver peab ligi kümme korda rohkem loomi kui Kommunaari-omad, töötab tal vaid kaks ja pool korda rohkem inimesi. Keskmine palk farmis on samuti kaks ja pool korda kõrgem, 14 000 rubla (5460 krooni). Traktoristid teenivad suvel ligi 20 000 rubla (7800 krooni) kuus.
Venemaa põllumajanduse rahvuslikku programmi suhtub Volver pigem positiivselt. Riiklik laenusüsteem võiks rohkem otse põllumajandust toetada, mitte niivõrd panku, räägib ta. Süsteem on selline, et riik maksab põllumehele enamuse pangalaenu protsendist kinni. Pangad tõstsid sel puhul laenuprotsenti ning teenivad korralikult vahelt. Pangalaen maksab 16-17 protsenti, millest riiklik programm maksab kinni 12 protsenti ning põllumehest laenuvõtja ülejäänud.
Lisaks riigi toetusega pangalaenudele saavad Dobrutši laudad nagu kõik Venemaa põllumajandusettevõtted erinevaid riiklikke dotatsioone, mis nende puhul on miljoneid rublasid. „Kevadlaenu toetus, kütust saab kevadel odavamalt, väetisetoetus, piimaliitri pealt makstakse sõltuvalt kvaliteedist toetust umbes üks rubla,“ loetleb Volver.
Demjantšuk pole ka dotatsioonisüsteemiga rahul, sest raha saavat kätte alles aasta hiljem. Ta on üks neist müstilistest kolkas elavates vene inimestest, kelle jutu järgi on kõik absoluutselt halvasti, aga ise naerab kogu aeg sellest rääkides.
„Kas teil tõesti pole siin midagi paremaks läinud?“ pinnin talt.
Demjantšuk lööb ainult käega ja naerab pihku. „Kuivati, teraviljaladu kõik on 1960-ndatest aastatest, laut samuti. Ükskord see laguneb lihtsalt täiesti ära,“ ütleb ta. „Ja ongi kõik! See on kõige suurem oht.“
Heiki Volver pakub kõrvalt Demjantšukile: „Tahad me müüme teile pullivasikaid, kasvatate nad lihaks!“ „Aga mul pole neid kuhugi panna!“ vastab Demjantšuk.
Nii ta on, kohalikel põllumeestel pole lihtsalt raha investeerimiseks, nendib Volver pärast.
Kui aga on raha investeerimiseks ning sa ei taha seda kiirelt tagasi, siis on Volveri sõnul praegu hea aeg Venemaa põllumajandusse raha panna. „Lihaveise kasvatamine on siinkandis kindlasti aktraktiivne. Liha lihtsalt pole,“ räägib Volver. „Kui siga veel kasvatatakse, siis veiseliha pole praktiliselt üldse. Palju liha tuuakse siia regiooni sisse Baltimaadest.“
Peale Trigon Agri suure piimafarmi valmimist 2008. aastal said sellest indu ka kohalikud ning nüüd valmivad Velikije Luki ümbrusesse neli suurt laudakompleksi. Üks Saksa firma kavatseb investeerida Pihkva oblastisse kartulikasvatusse.
Suhtumine investoritesse on oblasti ja rajooni juhtkonna poolt väga soosiv, ütleb Volver. „Võimud ise aitavad bürokraatiaga hakkama saada, peaasi, kui sa vähegi aitad maal elu arendada,“ märgib juba neljandat aastat Gdovi lähedal Dobrutšis farmi juhatav eestlane. „Võib olla seda Eestis ei usuta, aga kui meil on mingeid probleeme olnud, siis pole meile oblastist või rajoonist kunagi vastatud, et meil pole teie jaoks aega vms.“

GDOVI RAJOONI TŠINOVNIKU LUGU:
Nõukogude-ajal oli meil rajoonis kartulikasvatamise alal kolm sotsialistliku töö kangelast, tänaseks on põllumajandus kui tootmisharu siin praktiliselt lõppenud, ütleb Gdovi rajooni administratsiooni ülema asetäitja Nikolai Panov (istub oma toolaua taga).
Panov loetleb üksikuid tegutsevaid ühismajandeid: „Iskra, Kommunaar, Aleksandr Nevski nimeline ühismajand, kõik endised sovhoosid.“ Kokku maksimaalselt 15 farmi Tartumaast veidi suurema rajooni peale. Enamuse kohta kasutab Panov väljendit „lähevad edukalt põhja“.
„Põllumajandus hakkab arenema siis, kui hakatakse andma tõelisi sooduskrediite. Ning diislikütuse hind ei hakka tõusma just enne kevadtöid,“ räägib Panov. „Praegu on üks liiter diislit võrdne 1,5 liitri piima hinnaga. Nõukogude-ajal oli pariteet vastupidi!“
Nagu üle Venemaa kolgastes, on ka Gdovi rajooni suur probleem inimeste lahkumine. 1980-ndate alguses elas rajoonis 25 000 inimest, täna umbes 16 000. Suur osa on pensionärid. Panovi sõnul on rajoonis enam-vähem kolm suuremat asulat, kus võib tänaval kohata nooremaid inimesi.
„Ja see pärast perestroikat üles kasvanud noorem põlvkond on muidusööjad, kes ei taha enam tööd teha!“ põrutab Panov. Pigem otsivad kerget teenistust.
Siiani pidid paljud kohalikud Panovi sõnul maad kaevama mitte põllupidamiseks, vaid vanametalli otsimiseks. Vanametalli korjamine on endiselt Gdovis popp, väikses linnakeses on lausa kaks kokkuostupunkti.
Panov räägib, kuidas ta mõni aeg tagasi sõitis autoga külavahel ning võttis ühe noorema külamehe peale. Rääkis talle, et tema küla lähedale tahetakse varsti ehitada sealaut ja küsis, kas ta tahab sinna tööle minna.
„Ei taha, sest seal peab iga päev tööd tegema ning mul on ülemus, vastas ta mulle. Ma nii vihastasin!“ räägib Panov. „Meil on inimesed töö mõttes väga demokraatlikuks muutunud.“

Intervjuu Moskva alternatiivse teatri teatr.doc looja ja juhi Mihhail Ugaroviga

Eelmisel laupäeval ilmus Päewalehes minu intervjuu Mihhail Ugaroviga (fotol), kes juhib Moskvas sellist huvitavat teatrit nagu Teatr.doc. Teevad peamiselt dokumentaalset teatrit. Nende pisike lava asub otse kesklinnas Majakovka ja Tverskaja metroojaamadel vahel mitte kaugel Patriarhi tiikidest. Soovitan vägagi külastada.
Viis aastat tagasi Beslani panvangidraamast jutustanud dokumenaalnäidendiga Eestiski käinud 54-aastane Ugarov pälvis aprilli keskel Venemaa suurimal teatrifestivalil Kuldne Mask žürii eripreemia näidendi „Elu läks korda“ lavastamise eest.

Miks Moskvas, üldse Venemaal tehakse nii vähe sotsiaalset teatrit? Venemaal oleks ju teemasid küll ja küll.
Selles ongi asi, et teemasid oleks väga palju, aga teatrit ei võeta Venemaal kui sotsiaalset institutsiooni. Publik ei võta selliselt, ja mis kõige solvavam, ka teatriinimesed ise arvavad, et pole vaja selliseid teemasid teatris käsitleda, teater ei pea tegelema poliitikaga, sotsiaalsete probleemidega. Et need on kõik ajutised asjad, peab tegelema kunstiga. Parem lavastame Tšehhovit, Shakespeare´i – et seal on kõik need tänapäevased probleemid olemas. Tšehhov ja Shakespeare on muidugi tore, aga lisaks nendele eksisteerib veel reaalne elu meie ümber, mida absoluutselt ei kajastata. Kaasaegset inimest sa laval ei näe.

Moskva üks tuntumaid nooremaid lavastajaid Kirill Serebrjannikov ütles hiljuti ühes intervjuus ka umbes samasuguse mõtte: lavastada praegu Tšehhovit ja Turgenevit, see on konformism. Nonkonformism oleks lavastada kaasaja elust.
Jah, ma olen temaga nõus. Kuigi ma olen nõus ka sellega, et on vaja Tšehhovit ja Turgenevit, aga on palju lavastajaid, kes teevad seda minust lihtsalt paremini. Sellepärast ma tegelengi ainult kaasaegsete näidentidega, või siis dokumentaalsete tükkidega.

Millised teemad teid eelkõige huvitavad praeguses Venemaa elus?
Mind huvitab muidugi teema inimene ja riik. Minu jaoks on see praegu peamine teema. Viimase aasta jooksul on Venemaal kujunenud väga huvitav ühiskondlik situatsioon, sest on märgata üsna suurt vastuhakkamist režiimile. See läks lõpuks lahti, ja avalikult. Seda tuleb toetada. Teine oluline teema, aga ka väga ohtlik teema, mida peaaegu keegi ei julge puutuda on inimene ja religioon, õigeusk. Seal on väga palju probleeme tänasel päeval. Meie pole ka sel teemal veel midagi teinud, aga me mõtleme selle üle. Seda on vaja.

Miks õigeusu-teemal ei julge keegi midagi Venemaal teha? Kas näitlejad ja lavastajad ise kardavad seda teemat?
Jah, kardavad. Kuigi tegelikult mitte niivõrd ei karda, kui pigem see, et me ei tea, kuidas seda teha. Kaasaja Vene inimene on justkui usu ja mitteusu piiril. Me teame, et ametlik Vene õigeusu kirik väga ärritab inimesi.

Miks nii?
Sest see on väga bürokraatlik, üks suur kantselei. See on justkui veel üks valitsus, kus istuvad samuti tšinovnikud, kellel on põhimõtteliselt sülitada usu peale. Seal on kohtutav konformism. Neis pole tegelikkuses erilist kaastunnet õnnetutele, alandatutele. Mai lõpus tuleb meil esietendus Magnitskist. Seal me puudutame sellist teemat, et kes peaks avaldama halastust inimestele, kes istuvad vanglas. Õigeusu kirikul on praegu positsioon, et meie ei sekku. Mitte keegi ei sekku.

Väga huvitav, et teete dokumenaaltnäidenit jurist Sergei Magnitskist (USA investeerimisfirmat Venemaal esindanud jurist, kes eeluurimisvanglas istudes ei saanud vaatamata raskele haigusele arstiabi, mille tõttu ta eelmise aasta novembris vanglas suri. Tema surm põhjustas Lääne ja ka osas Venemaa ajakirjanduses tugevat vastukaja, sest arvatakse, et tal lasti meelega surra, kuna ta süüdistas Venemaa eriteenistustega seotud ametnikke 230 miljoni dollari väljapetmises riigilt-J.P.), mis on Venemaa üsna tundlik poliitiline teema. Millele te selles keskendute?
Ma olen kogunud väga palju materjali, väga palju suhtlesin tema sugulastega, tema emaga. Ema andis mulle tema kirjad, tema päeviku. Ametlikud isikud keeldusid Magnistki teemal suhtlemast. Kõik keeldusid – uurijad, prokurör, kohtunik. Nad keeldusid ilma sigasuguse põhjenduseta. Ma saan neist isegi aru, sest mida neil on öelda? Magnitskit ennast etenduses pole, vaid ainult need pahad. Igal ühel on monoloog, kus ta räägib, et tema pole milleski süüdi. Ma nimetame etenduses nende kõikide pahade reaalsed nimed. Nad võivad, kui tahavad, tulla etendusele ning ennast seal vaadata. Ja kui tahavad, siis võivad anda meid kohtusse. Ring sulguks sel puhul.

See pole teil ju esimene selline kõlav poliitiline tükk.
Jah, mul oli September.doc, mis rääkis Beslani pantvangidraamast (Teatr.doc mängis seda Tallinnas 2005. aasta sügisel-J.P.). See oli ka dokumentaalne näidend, mis põhines internetifoorumitel. Me võtsime tšetšeenide, inguššide, osseetide ja venelaste populaarsed internetifoorumid ning panime nende arvamused juhtunust vastakuti. See oli poliitiliselt väga ebakorrektne etendus, ütleks isegi, et hirmus.

Teil oli selle tükiga probleeme?
Oli. Moskvas süüdistati meid, et me võtsime tükiga venelaste-vastase positsiooni. Kuigi selles tükis pole üldse mingit meie positsiooni, seal on lihtsalt antud järjest sõna sellele, sellele, sellele ja sellele. Ja kui me viisime seda tükki festivalile Prantsusmaale Nancysse, siis seal oli vastupidi – meid süüdistati selles, et vot nüüd saabus Putini teater. Ja meie vastu tehti miitinguid. Seal on ju palju kõiksugu organisatsioone tšetšeenide kaitseks – kusjuures pikettidel ma ei näinud ühtegi tšetšeeni ennast, kõik olid inimesed nendest ühingutest. Kusjuures nad polnud etendust veel näinudki, aga juba piketeerisid. Põhimõttel, et kui juba Venemaalt tulid, järelikult tuleb protestida.

Miks te Magnitski teema võtsite?
Sest see õudne lugu puudutas paljusid. Moskva kesklinnas (Magnitski istus Butõrka eeluurimisvanglas, mis asub kesklinna vahetus läheduses-J.P.) tapetakse inimene. Moskva kesklinnas asub sisuliselt koonduslaager – kuidas on see võimalik? Kõik need arstid, kes vaatamata Hyppokratese vandele ei andnud talle mingit abi – kõik see avaldas väga tugevat mõju. Siiamaani inimesed räägivad sellest palju.

Mis te arvata, kas tänasel Venemaal hakatakse segama sellise näidendi välja tulemist, sest tegemist on võimude jaoks ju ebamugava teemaga? Või vähemalt Moskvas pole see probleem?
Aga kuidas nad saaksid segada?

Tuleb näiteks tuletõrjeinspektor, ta leiab kindlasti põhjuse teatri sulgemiseks.
Nojah, inspektsioon võib tõesti tulla. Maksuamet võib veel tulla. Kui jah, siis sellise meetodiga saaks küll.

See oleks kõige efektiivsem viis teie etendus nurjata.
Kõige efektiivsem! Aga me katsume kogu aeg nii oma asju ajada, et meil oleks kõik need asjad piinlikult korras. Teisest küljest on etendusele juba selline toetus, et nad lihtsalt kardavad seda teha. Kõigile oleks kohe selge ju, miks seda tehakse, kui tulevad inspektorid.

Venemaa president Dmitri Medvedev on palju rääkinud sellest, et vabadus on parem kui mittevabadus jne, aga Magnitski juhtumile polnud mingit erilist reaktsiooni ju. Jah, mõned vanglasüsteemi ametnikud lasti lahti, uurimine algatati, aga kedagi pole siiamaani inimese hukkumise eest vastutusele võetud ja ega ilmselt ei võeta ka. Miks siis nii, kui arvestada Medvedevi lubadusi?
Selles ongi asi. Me oleme eri instantsidest küsinud selle uurimise käigu kohta, aga me pole saanud mingit infot, mis seisus uurimine on. Isegi ametlik inimõigustekomisjon, kes tegeleb vanglatega, saab selle uurimise kohta väga vähe infot. Kõik inimesed, kes minu arvates on konkreetselt süüdi Magnitski hukkumises, töötavad rahulikult edasi, kõik nad on edasi uurijad, prokurörid, arstid. Nad võivad ka niimoodi edasi ükskõik kelle tappa...

Kuidas teie noored näitlejad suhtusid sellisesse teema valikusse?
See on päris huvitav lugu. Kui ma esimest korda korjasin grupi näitlejaid kokku ja ütlesin, et teeme näidendi Sergei Magnitskist, siis nad kõik küsisid, kes see on? Nad ei teadnud temast midagi. Nad elavad oma teatrite sees ning on täielikult oma tööga hõivatud. Nad ei tea suurt midagi, mis toimub väljaspool. Aga kui nad süüvisid sellesse loosse, siis osadele avaldas see väga tugevat mõju. Näitlejad kohtusid samuti sugulastega, lugesid dokumente, tema päevikut.

Kes teil etenduse peategelane on, kui Magnitskit ennast üldse näidendis polegi?
Kohtunik. Tema on meil peamine paha. Minu arust sooritas ta väga selge kuriteo. Magnitski palus kohtult abi, et talle antaks sooja, keedetud vett, mida ta oli vaja ravimitele peale juua. Magnitski ei suutnud vanglas nimelt 24 tundi saada keedetud vett ravimite võtmiseks. Kohtunik vastas talle, et kohus pole kohustatud kindlustama kinnipeetut keedetud sooja veega. Meie etenduses palub kohtunik ise teises ilmas keedetud vett, aga keegi ei anna talle. Lõppeb näidend sellise väga julma stseeniga, kus ta saab teekannu keeva veega. See näeb väga efektne välja. Vot, me tahaksime talle niimoodi tasuda selle eest, mis ta tegi. Näidendi idee ongi selles, et kõik need meie arvates süüdlased saavad karistuse teises ilmas. Kuna siinilmas pole see reaalne.
Me nüüd muide kavatsema näitlejatega minna vaatama seda kohtunikku mõnele suvalisele kohtuistungile. Et näha teda vähemalt. Seda ei saa ta meile keelata, sest istungid on avalikud. Kohtuda ta meiega ju ei taha.

Erinevus eelmisest poliitilisest dokumentaalnäidendist September.doc on siis selles, et seekord on teil väga tugev oma seisukoht etenduses välja toodud.
Jah, väga tugev meie positsioon.

Miks Magnitski näidendi nimi on „1 tund ja 18 minutit“?
Tal oli äge pankreatiit (kõhunäärme põletikuline haigus-J.P.). Ma olen aru saanud nii, et inimesel pole sel juhul väga valus, kui ta on sellises vastsündinud asendis, kägaras. Valvurid nägid teda niimoodi lamamas, kutsusid nn tugevdusgrupi – need on sellised tugevad mehed kumminuiadega - kes sidusid ta spetsiaalsete nööridega sirgelt sellili voodi külge. Sellises poosis pidas ta vastu üks tund ja 18 minutit, enne kui tema süda seisma jäi. Arste ei kutsutudki. See oli piinamine.

Talle tehti meelega nii, et tal oleks veelgi valusam?
Jah! Ettekäändel, et tal on psüühiline reaktsioon ja teda tuleb rahustada. Tegelikult oli tal väga valus... Etendus peaks ka kestma täpselt üks tund ja 18 minutit, et ka selles jälgida mingitki dokumentaalsust.

Kuidas te oma teatrit rahastate?
Ei kuidagi (naerab). Meil on ebaregulaarsed grandid (toetusstipendiumid). Venemaal on see grantide süsteem väga segane ja algeline, sa ei tea kunagi ette, kas sulle antakse või mitte. Sellele ei saa loota. Peab ütlema, et kuigi tegemist on erateatriga, siis Vene kultuuriministeerium ikkagi aitab. Nad saavad aru, et tegemist on väärtusliku teatriga ning pakuvad juba, et kas te ei taha saada riiklikuks teatriks. Meie loomulikult kohe keeldusime, sest see tähendab kohe kontrolli jne. See pole meie tee. Aga ministeerium ikkagi aeg-ajalt annab meile grante. Need ei ole suured, aga vähemalt jätkub rendi eest maksmiseks.

Kas nii ei või juhtuda, et kui te oma Magnitski tüki välja toote, siis kultuuriministeerium ütleb, et teie tükk on valitsusvastane ja me teile enam grante ei anna?
Võib küll. Nii juba oli ka. Kui me tegime September.doc-i, siis meil olid Moskva linnavalitsuse grandid ja nad hoiatasid meid, et ärge palun tehke sellist etendust, miks te ronite poliitikasse jne. Ma vastasin, et teeme, sest meile on seda vaja. Siis nad teatasid, et ärge meie rahadele enam lootke. No ja mis siis! Kaks aastat nad ei andnud kopikatki. Nüüd nad on ilmselt selle ära unustanud ja vaikselt on hakanud neilt midagi tilkuma. Aga ma ei nimetaks seda rahastamiseks, see on heategevus sisuliselt. Sellepärast me ei kardagi, et meilt Magnitski etenduse pärast raha ära võetakse, sest need on niigi naeruväärselt väiksed.

Kes teie näitlejad on?
Need on noored Moskva näitlejad, kellest osad töötavad suuremates teatrites. Aga näiteks selle „Elu läks korda!“ (mis sai Kuldse Maski eripreemia-J.P.) etenduse näitlejatest ei tööta ükski kuskil teatrites. Nad elavad selle arvelt, et nad väga palju mängivad filmides, seriaalides. Nad on väga head noored näitlejad, nad on sellised tõusvad staarid. Nad teenivad teles ja kinos väga hästi, aga kui sa ööd ja päevad võtteplatsil oled, siis saab teater nende jaoks väga tähtsaks. Nad kõik osalevad Teatr.doc-i etendustes tasuta. Ainult sellepärast, et see on nende jaoks tähtis ja huvitav. Honorar, mida meie suudaks neile pakuda, oleks neile naeruväärne.

Kui palju see tasu oleks?
No ma ei tea, ütleme, et tuhat rubla (400 krooni-J.P.) ühe etenduse eest. See on naeruväärne summa ükskõik millise seriaaliga võrreldes.

Palju neile seriaalides ja filmides keskmiselt makstakse?
Üks võttepäev on ütleme 500-1500 dollarit (5850-17 550 krooni). Inimesed teenivad teatris ehk kuu aja eest sellise summa. Mulle see põhimõteliselt meeldib, sest neil on siis juba teised probleemid, neil pole probleemiks, et kuidas ära elada. Siis tõuseb küsimus loomingust. Et ühte asja ma teen raha pärast ja teist, kasvõi tasuta, loomingu enda pärast. Samamoodi tegutsevad enamus alternatiivseid teatreid Moskvas.

Te ise ka teenite oma palga kusagilt mujalt?
Loomulikult. Ma teen samuti kinos ja televisioonis. Ma pole kunagi saanud Teatr.doc-ist mingit honorari.

Te ütlesite intervjuu alguses, et Venemaa ühiskonnas on märgata varasemat suuremat vastuhakkamist valitsevale režiimile ning et seda saab teha avalikult. Paljud läänes ja ka Eestis ei usu, et see on võimalik. Võite te seda tõesti kinnitada, et teie meelest saab juba Venemaal vabalt protestida?
Jah, muidugi aetakse meil endiselt pidevalt miitinguid laiali. Me teeme seda sama asja, ainult teatris ja üldiselt pole meil kunagi probleeme olnud. Isegi miilits pole kordagi käinud.

Kunstivabadust tunnete te täielikku?
Täielikku! Aga vaadake – me oleme väga väike teater. Võim saab ka aru, et noh, las nad teevad seal omi asju. Tsensuuri on vaja kus? Televisioonis, kus on tohutu auditoorium, kinos, kus võib ka olla suhteliselt suur auditoorium, - ja kõik! Teatrid on täielikult vabad. Ajalehed kirjutavad täielikult vabalt. Internetist ma Venemaal üldse ei räägi, seal toimub praegu kõik kõige olulisem. Internetikeskkonnas areneb väga tormiliselt Puntini kriitika ja kõige selle kriitika, mis riigis toimub. Selles mõttes need viimased terroriaktid Moskva metroos avasid paljude silmad ning viimanegi hirm on kadunud. Need inimesed (peab silmas võimusid-J.P.) kaitsevad ainult iseennast!

Teie teatri noored näitlejad arvavad ka niimoodi?
Ma arvan küll. Praegu on ettevalmistamisel meil veel üks dokumantaalasi - nendest plahvatustest Moskva metroos. Seda teeb üks ajakirjanik ja see põhineb nende inimeste intervjuudel, kes jäid ellu metroos.

Eelmisel sügisel tekitas Venemaal palju kahinat romaan „Nullilähedal“ (Okolonulja), mille autoriks peetakse pseudonüümi Naatan Dubovitski taha peitunud Kremli peamist ideoloogi Vladislav Surkovi. Seal raamatus ta ütleb, et kõige suurm nonkonformism praegusel Venemaal on olla aus... Mis te sellest arvate?
Kas tõesti nii kirjutas? (Naerab.) Seda on kohe raske kommenteerida... Ma suhtun sellistesse avaldustesse väga skeptiliselt, sest ei saa ühe käega teha seda, mida ta teeb, ja teise käega kirjutada niimoodi. See on lihtsalt järjekordne mingi poliitiline trikk, et pälvida mingi osa intelligentsi tähelepanu. Aga kõik saavad ju aru, et see on kõigest trikk.

Aga kuidas te suhtute, et moodne lavastaja Kirill Serebrjannikov tahab seda lavale panna? Kuidas te sedasorti asjade lavastamisesse üldse suhtute?
Ega Serebrjannikov ei pane seda lavale sellepärast, et ta tahab, vaid sellepärast, et sellise tüki välja toomine on glamuurne sündmus ja see toob publiku kohale. Ma tean hästi Kirilli – teda huvitab ainult see. Ta ei vaevle probleemide üle nagu ideoloogia ja moraal. Ta tahab lihtsalt teha sellest seltskondlikku sündmust.

Kas te näete sellisel suunal teatris nagu uuriv teater tulevikku?
Ei, suurt ei näe. See, millega mina tegelen, dokumentaalne teater, see on ajutine etapp, mis iseenesest peaks avaldama mõju nö suurele teatrile, mainstream-teatril.

Kas te juba näete teiesuguste alternatiivteaterite mõjutusi Moskva mainstream-teatrites?
Jah, on küll täitsa otseseid mõjutusi. Näiteks meil on välja töötatud erilised näitleja tehnikad ning neid tehnikaid on juba hakatud kasutama traditsioonilistes teatrites. Me teatasime, et teeme näidendit Magnitskist, seejärel teatas riiklik, suhteliselt suur teater, mille nimi on kaasaegse dramaturgia kool, et nemad toovad lavale tüki Mihhail Hodorkovskist (Venemaa rikkaim mees 2000-ndate alguses, kes on mõistetud seitsmeks aastaks vangi, paljude arvates poliitilistel põhjustel-J.P.). See on Hodrokovski ja kirjanik Ljudmilla Ulitskaja kirjavahetuse põhjal (nad pidasid seda eelmisel aastal, kui algas uus kohtuprotsess Hodorkovski üle, kus teda võib oodata uus,kuni 20-aastane vangistus-J.P.). No nad on sellised veidi opositsioonilised ka seal teatris. Absoluutselt meie mõjutusel tuleb see välja, ma tunnen neid väga hästi. See on väga hea, sest see pole enam väike keldriteater.

Aga kas Moskva teatrites mängitakse selliseid praegu Kremli silmis väga poppe teemasid nagu võitlus korruptsiooni vastu, moderniseerimine?
Moskvas ma küll ei tea, et teatrites keegi mängiks neid teemasid. Need on ju sellised jutumärkides teemad. Kui on kaasaegsed tükid teatrites, siis need keerutavad enamuses kõik psühholoogia ümber. Tema armastab temakest, temake ei armasta teda jne. See võib ka olla hea teater, aga probleemaatika on selline kitsas. Puudutab peamiselt isiklikku elu, ja vaataja on selliselt juba kasvatatud. Kui hakataks sotsiaalseid teravaid teemasid laval tõstatama, siis publik mõtleks – kuhu ma olen küll tulnud, mis toimub? Meil ju, tegelikult kogu maailmas on see nii, inimesed reageerivad väga närviliselt reaalsusele. Reaalsus on ju väga ohtlik! Seetõttu on kunsti ülesanne nende arvates viia reaalsusest võimalikult kaugemale.

Miks Vene inimesed ei armasta reaalsust?
See on psüühika selline. Nad tahavad põgeneda. Näiteks minevikku. Nooremad elavad ka tulevikus. Aga et elada praegu ja nüüd, see on väga raske paljudele. Olevikust on neile väga närvesööv rääkida. Seetõttu mind ajavad väga naerma need meie kampaaniad, et ühtäkki hakatakse massiliselt arutlema sõja tagajärgede üle. Sellepärast, et selles teemas tunnevad nad ennast väga mugavalt, saavad kõigest aru. No kellele see enam nii väga tähtis on? Aga ei! Inimesed võitlevad sel teemal, lähevad miitingutele ajaloo võltsimise vastu jne. Just sellepärast, et sellest saavad nad kõik aru, neil pole seal midagi segast.

Te tegelete palju ühiskonnaga. Kuidas te iseloomustaksite praegust aega Venemaal?
Väga raske küsimus... Umbes aasta tagasi ma oleks seda perioodi nimetanud „restauratsioon“. See oli Nõukogude võimu resturatsioon. Ainult nafta oli kallis, arvutid olid, aga muidu nagu Nõukogude võim. Ja mind hirmutas, et kõik väga rõõmsalt reageerisid sellele. Oli selline loosung, et Venemaa on põlvist tõusnud jne. Nüüd on see muutunud.

Mis suunas?
Paremas suunas muidugi. Äkitselt on see kõik paljudele muutunud ebahuvitavaks. Väga palju muutis intelligentsi meeleolusid sõda Gruusiaga. See oli juba üle piiri. Seetõttu ma arvan, et praegu pole sugugi halb periood. Aga ma ei tea, mis on selle põhjuseks tegelikult... Võib olla meid lihtsalt kasutatakse ära võitluses Putini-Medvedevi vahel. See võib vabalt olla.

MIS ON TEATR.DOC
Mihhail Ugarov lõi Teatr.doc-i 2002. aastal Uue Draama festivali jaoks. Moskva kesklinna keldris u 100-kohalist saali omaval teatril on kaks suunda – kaasaegne dramaturgia ja dokumentaalsed näidendid. „Tahtsime kaasaegset elu peegeldada,“ ütleb Ugarov teatri loomise kohta. „Euroopas on palju rohkem sotsiaalse seisuga teatrit, meil arvatakse siiamaani, et teater see peab olema puhkus.“
Teiseks nõuab sotsiaalne teater Ugarovi sõnul hoopis teistsugust näitleja tehnikat. „Kui näitleja töötab dokumentidega ning rolli asemel töötab konkreetse persooniga, võtab talt ise intervjuud, siis ta ka mängib hoopis teistmoodi,“ räägib ta. „Ma tahtsin neid kahte asju Venemaal veidi muuta.“
Teatri kodulehekülg on http://www.teatrdoc.ru/

UUEST NÄIDENDIST, MIS SAI PREEMIA
Kuldsel Maskil pälvis Mihhail Ugarovi lavastatud „Elu läks korda“ eripreemia „julguse ja täpse kunstilise diagnoosi eest keelelisele reaalsusele, milles elab praegu Venemaa“.
Näidendi autor, Minskis elav Pavel Prjažko on praegu Moskvas väga populaarne. Tema tükke mängivad korraga vähemalt neli teatrit. Tema „Elu läks korda“ on üles ehitatud sellele, kuidas inimesed ei oska omavahel suhelda.
See räägib keelelisest tupikust, kus tavalised äärelinna noored ei oska oma tundeid ja mõtteid eriti välja öelda. Ei suuda, sest nende sõnavara on piiratud. Kõigile tuntud vene roppude sõnadega väljendavad nad oma kõige olulisemaid tundeid. Näha, et inimeses toimub tõeline tragöödia, aga ta ei oska seda väljendada. „See on laiemalt paljude inimest probleem - ka intelligentsete, igaüks omal tasemel – et ei suudeta või ei osata oma tundeid ja mõtteid selgelt väljendada nii, et teine sellest õigesti aru saaks. Keelt justkui ei jätku,“ ütleb Ugarov.
Tegemist pole tavaliselt lavastatud tükiga. Näitlejad loevad laval raamatust oma teksti maha, üritades niimoodi sisse elada oma kangelaste maailma.

9. mai Velikije Lukis

Venemaa voidupyhast 9. maist on juba mitu head paeva moodas, aga kuna ma vahepeal interneti lahedusse ei sattunud, siis vaahendan veidi muljeid paraadist Velikije Lukis. Ma meelega ei jaanud 9. maiks Moskvasse, vaid tahtsin naha, kuidas yks korralik provintsilinna seda tahistab. Valisin Eestile suht lahedase linna Pihkva oblastis, kus pealegi Eesti laskurkorpus Punaarmees ridades vaga veriseid lahinguid pidas. Eesti Laskurkorpus voitles seal 9. detsembrist 1942 - 16. jaanuarini 1943, osaledes olulise jouna sakslaste ymberpiiramises ja havitamises. Korpuse enda andmetel kaotasid nad langenutena 2247, haavatutena 6220 ja teadmata kadunutena 2020 meest (Wikipedia andmetel).
Muljeid siis, suht konspektiivselt.
Moskva rongilt astusin maha kell 7 hommikul paraadini oli veel 3 tundi aega. Minuga koos valjus vagunist ordenitega tore tadi. 85-aastane Alevtina raakis veel rongis, et teenis soja ajal see sauaga tydruk, kes teeristidel konvoidele oiget teed naitas. Maletate kyll neid sojavaefotosid, rindefotograafid armastasid neid tydrukuid yles votta. Tavaliselt oli selja taga silt, mis naitas Berliini peale. Igatahes – nagu tadi Alevtina rongi pealt perronile maha sai, jooksid kaks nagamanni ligi ja soovisid talle hea prazdnikut. Tadi saras nagu paike. “Kas te Berliinis olite?” kysis yks kutt ohinal. Ei olnud, ei olnud, latseke! Linna peal oli see tavaline pilt, et lapsed astusid medalitega veteranidele ligi ja kinkisid lilli.
Kuna mul oli ysna korralik kott yhes, siis pidas Luki miilits mind 3 korda kinni, et uurida, mis mul kotis peidus. Terrorihirm. Esimene peataja, kukepykstes ment nii otse kysiski mult: “Mis teil kotis on? Kas voib veenduda, et teil pole seal midagi kahtlast, et te ei ole terrorist” Tniistasin kohe yles, et ei ole kyll midagi paha plaanis.
Luki oli suhteliselt tagasihoidlukult kaunistet 9. mai atribuutikaga, kui vorreldes naiteks Sharjaga. Luki oli ysna sympaatne ja roheline linn. Ilus jogi jookseb labi kesklinna, Lovat.
Enne kui paraad algas, raakisin vaikese grupi veteranidega veidi juttu. Midagi vaga tarka pahe ei tulnud, kysisin, kas nad enam ei karda, et soda tuleb (ilmselt selle mojutusel, et vanemad inimesed kordavad Venemaal siiani tihti, et tulgu mis tuleb, peaasi, et soda poleks). “Keegi ei julge enam Venemaale kallale tungida!” vastas kohe yks vanamees. Vastan, et seda kyll, aga soda voib ju muul pohjusel puhkeda, ei pruugi kindlasti Venemaale kallale karata, nagu me hiljutistest syndmustest maletame... “No igal juhul mitte meie syyl,” vastas sama veteran. “Niikaua kuni NATO eksisteerib, tuleb alati valvel olla,” oli teine veteran kindel.
Ei tahtnud tyhjast tyli tekitada, uurisin hoopis neilt kolmelt vanalt mehelt ja kahelt vanalt naiselt, et kas raske pole, kui molemad pintsaku aared on medaleid tais (kahel olid!). Sellepeale nad muigasid: “Raske, aga uhke!” tegelikult vist ei olnud ikka raske...
Paraadi ehteks oli umbes 500 Pihkva dessantdiviisi sodurit, kes olid 300 km kauguselt kohale karutatud. Rahvas vaatas neid ikka varjamatu uhkuse ja vaimustusega. Luki polnud kunagi sellist paraadi varem nainud. Ainult selles oldi pettused, et sojatehnikat ei naidatud. “A gde tehnika? Kus on kahurid? Kus on tankid?” kysiti rahva seas pidevalt. “Lubati ju, et tuuakse platvormidel kohale,” venitasid moned pettunult.
Rahvas vahtis paraadi tanava aarest, administratsiooni ette valjakule marssimist vaatama paasesid ainult koige vaarikamad linnakodanikud. Rahvas vaatas eemalt. Osad noudsid paris kurjalt, et miks neid ei lasta valjakule. “Kask on selline,” venitasid mendid vastuseks ja laiutasid kasi.
Dessantinke jarel marssisid koiki Luki koolide lapsed. Opetajad olid vaga arevil enne algust. Pidevalt kostis hyydeid a la: “No kusse Jakovlev ometi on? Jalle magas sisse! Sellisel paeval!” Kujutan ette, mis onnetu Jakovleviga tana koolis tehti (eile oli Venes samuti veel puhkepaev).


Koikse yllatavam mulle (voib olla enamuse lugejate jaoks mitte) oli muidugi see, kui nagin, et paraadil kanti Eesti sini-must-valget lippu, korvuti Lati, Ukraina, Valgevene ja Korgozstani rahvuslippudega. Lippe kandsid kohaliku noorteorganisatsiooni noored, kellest osa kandsid ka vastava riigi rahvaroivaid. Eesti trikolooriga marssinud kolm noort kandsid USA armee vana vormiriietust, kusjuures koigi kolme vormil ilutses vasakul olal vaike Eesti lipp koos kirjaga “Estonia”.
“Isa, mis lipp see on?” kysis rahva seast yks vaike poiss, mille peale tema isa teadis: “See on Eesti lipp, Eesti sodurid osalesid meie linna vabastamisel sakslastest.” Keegi vanem mees lisas korvalt: “Ja-jaa, eestlasi sai siin palju hukka.”
Eesti lippu ja Estonia-embleemi kandnud noored igatahes eestikeelsele hyydele: “Tere! Kas te olete Eestist?” ei reageerinud. Ilmselt nad ei kuulnudki mind selles tohutus rahvasummas (pool linna oli ilmselt raudselt kohal, aga Lukis elab ligi 100 000 inimest).
Velikije Luki ymbruses Eesti laskurkorpuse tegevuse uurimisega tegeleva kohaliku Lotshjovskaja kooli direktoril Boriss Zahharovil oli Eesti lipu osalemisele paraadil lihtne seletus: “Kas nad oleks siis pidanud kandma Noukogude Eesti lippu? See poleks ju ka olnud korrektne, sest Eesti on iseseisev ju. Oluline on, et eestlaste malestuseks lippu kanti.”
Tulbi- ja nelgimyyjatel oli hea paev. Varem polnud nainud, kuidas kindlustada seda, et tulp enne oiget aega lahti ei laheks. Myyjad tombasid tulbi oiele lihtsalt kummi peale. Lihtne.
Enne kui marssimine labi linna lahti laks kaisin yhes kohvikus morssi joomas. Telekast lasti ylekannet Moskva Punaselt valjakult. Kohvik oli rahvast tais, enamus luristas olut, Medvdevi kone ei huvitanud kyll kedagi. Vene hymn samuti mitte, keegi ei hakanud ennast pysti ajama. Ilmselt ei pandud lihtsalt tahelegi tahtsa tegevuse ajal.
Yhte tyypi Stalini plakatiga nagin ka, aga keegi talle tahelepanu ei pooranud.
Parast paraadi jargnes yldine guljaanie joe molemal kaldal. Vanaa hea haljas ja shaslokk. Julgemad koorisid ennast rahva seas joekaldal lahti ja tegid kupsu. Vaga kylm ei paistnud neil olevat. Guljaanie vottis muudkui tuure yles, ei viitsinud linnarahva lahenevat katarsist vaatama jaada ning soitsin Toropetsi. Sellest, kuidas mu tellitud Volga-taksol soidu ajal tagumine ratas ara tuli ja kuidas Luki lahedase kooli noored tahavad kindlaks teha tundmatu Eesti soduri nime, kirjutan monel jargmisel paeval. Molemad on toredad lood.

9. mail eel - meeleolusid Moskvast ja Kostroma oblasti provintsilinnast

Veidi meeleolusid 9. mai eel Moskvast, mis valmistub homset voidupyha ja Suure Isamaasoja lopu 65. juubelit tahistama vaga suurejooneliselt. Seda on Moskvas igal sammul margata. Aga koigepealt kirjutan hoopis, kuidas ma eile tegin Moskvast vaikse treti Kostroma (juustu maletate?) oblastisse linnakesse nimega Sharja. See on umbes 60 000 elanikuga linn 12-tunnise rongisoidu kaugusel Moskvast, umbes 350 km Nizhni Novgorodist ylespoole. Raudteekeskus, sealt jookseb labi Moskvat Siberiga yhendav raudtee. Soitsin sinna, et yles otsida vanaisa matmiskoht. Ikkagi 9. mai lahenes ja mu vanaisa langes sojas.
Sharja oli tyypiline allakainud Vene provintsilinn, kus jubedate aukudega tanavad algasid kohe, kui kesklinn loppes ning enamus elanikest elas tont teab millal ehitatud madalates puu- ja kivimajades. Nagu mind kalmistule viinud taksojuht raakis, siis linna ainuke suurim tooandja on suur metsatoostuskompleks. Metsa sealkandis jagub. Teine suurem “toostusharu” on taksondus. Peamiselt yksteist soidutades nad endal kuidagi leivaraha teenivad. Peamine teenistus pidi tulema sellest, et nad veavad rongilt tulnud inimesi ymberkaudsetesse vaikelinnadesse, sest yhsitransport pidi suht vilets olema. 10 rutsi kilomeetri eest votavad sel juhul.
Aga pollumajandus, kysisin taksojuhilt. Rongist paistis polde palju. Ah, neid pole siin juba ammu keegi viitsinud harida, vastas ta. Veel uurisin naiteks, et kas kohalikud Isamaasoja elusolevad veteranid said siis uued korterid nagu Putin lubas. Kust kohast, naeris taksojuht, siin pole juba jumal teab mis ajast uusi maju ehitatud, kust need korterid tulema peaks.
(Vaikse korvalepoikena - martsis kurtis Pihkva oblasti Gdovi rajooni asejuht Nikolai Panov intervjuus mulle samuti, et neil vajavad uut elamist 80 sojaveterani ja nende leske, aga praktiliselt keegi polnud midagi saanud. “Peaaegu kõik meie veteranid elavad peale sõda ehitatud viletsates majades, kus pole mingeid tingimusi,“ raakis Panov. „Ja kuhu nad pannagi parematesse korteritesse, kui uusi maju siin keegi ei ehita, neid pole.“)
Sharja kesklinna on vaike, aga see-eest seisis seal tervelt kolm Leninit, neist kaks kohe raudteejaamas. Kolmas Lenin seisis - kasi pikalt ees, mis kaugelt paistis nagu Hitleri tervitus – uue oigeusukiriku ees! Taitsa kohane absurd tanapaeva Venemaa vaikelinnade jaoks. Loomulikult jooksis kiriku ees ka Lenini tanav. Kohalike jaoks paistis tanavanimede ymbernimetamine suht motetu tegevus, sest nagu yks nooremat sorti kohalik mees mult retooriliselt ja ilmselt oigustatult kysis: “Kas sellest hakkab meil parem elada?” Neil on seal palju ekstentsiaalsemaid kysimusi kui Lenini tanava ymbernimetamine. Peale Sverdlovi, Kalinini jt taoliste tanavate leidsin veel Tshapajevi ja Pavlik Morozovi tanavad.
Kui kesklinnast veidi valja jalutasid oli peaaegu iga viienda puu voi posti otsa kleebitud kuulutused, mis pakkusid kiiret abi narkomaania vastu. Selge, mis probleem seal linnakeses oli.
Malestusmarkidest veel. Venemaal malestatakse vaga vahe Tshetsheenia sodades hukkunud sodureid. See on mind alati imestama, isegi nordima pannud, et miks seal hukkunud sodurid seda ei vaari. Riik ju nad saatis ja riigi nimel nad hukkusid. Minu arust ytleb selline suhtumine yhtteist riigi enda kohta. Vot Sharjas ma leidsin sellise malestusmargi, vaikse, aga ilusa. Tosi, see oli yhine Afganistanis ja Tshetsheenias hukkunud meestele.
Ei tea, kas 9. mai puhul voi mitte, aga liiklusmentidel oli ilmselt kaimas miski kampaania, sest koikide koolide juures passisid nad ylekaigurada juures grupikaupa. Yhe kooli ees oli neid lausa kolm meest yhel pool teed ja kaks teisel pool! Loomulikult koik autojuhid peatusid, isegi kui lahim inimene oli alles 10 meetri kaugusel. Aga muidu paistis 9. mai lahenemine suhteliselt tagasihoidlikult valja, mingit pompoosust kyll polnud. Ilmselt polnud ka raha. Moned temaatilised bannerid olid yle tanavate tommatud. Iga teise maja seinale oli kleepitud vaike plakat, mis tervitas 9. mai. Kesklinnas varvis yks tookas madaam konniteeaari valgeks. Kooliopliastele korraldati labi linna voidupyha estafeet ehk teatejooks. Enamus kyll joosta ei viitsinud, rabelesid need, kes voita tahtsid.
Vaikese ootamatu tervituse kodumaalt sain, kui ootasin raudteeylesoidu taga. Mooda soitis pikk bensutsisternide rodu ja paaril neist olid suured kirjad “Spacecom AS, Hansa Leasing” koos kadunud Hansapanga rohelise-oranzhi logoga. Need tsisternid olid yldse nagu ekskurss ajalukku, sest osa neist kandsid kirju “Jukos”.
Veidi vanaisast ka. Ta oli tankikomandorist, sai 1941. aasta augustis Smolenski lahedal vaga raskelt haavata ning suri hiljem Gorki (nyydne Nizhni Novgorod) haiglas. Maeti ta aga just Sharjasse. Ta oli siis 28-aastane. Ema oli siis kuuene, aga tadi vaid kolmekuune, tema oma isa tanu sojale kunagi ei nainudki.
Vanaisa matmiskoht oli vaga kaua teadmata. Vanaema ei saanudki seda teada. Ainukesed andmed olid pikka aega, et ta viidi Gorki haiglasse ning et veel tund peale haiglasse toomist oli ta veel elus, kuigi enamus teha kehast oli ara polenud. Siis aga tegid sakslased haiglale pommirynnaku ning tekkinud segaduses vanaisa jalg kadus. Oli justkui teadmata kadunud.
Vanaemal sai temalt viimase kirja juba peale seda, kui vanaisa oli surmavalt haavata saanud. Kiri oli kirjutatud vahetult enne seda traagilist paeva. Vanaisa kirjutas, et tema yksus osaleb juba monda aega vaga agedates lahingutes, aga kohe-kohe peaks tema yksus saadetama tagalasse ymberformeerimisele (mis pidi siis tahendama, et yksus oli niivord verest tyhjaks jooksnud) ning seetottu lootis ta oma naist naha. Aga lisas kirja, et kui nad enam ei kohtu (lahingusse minek oli), siis ta palub ainult yhte – andku naine tytardele hea haridus... Sellest palvest pidas vanaema kinni.
Selgus, kuhu vanaisa on maetud, saabus enne soja lopu 60. juubelit 2005. aastal, kui arhiivide korrastamise tulemusena selgus yldse vaga paljude sojas hukkunute matmispaik. Arhiivid olid lihtsalt nii kaest ara, et kuigi andmed olid olemas, siis paljud lihtsalt ei teadnud aastakymneid oma sugulaste saatusest midagi.
Malestusmark Sharja kalmistul sojas hukkunute vennaskalmul oli lihtne, aga hoolitsetud. Naha, et selleks juubeliks oli seda restaureeritud. Malestusmargil oli oma 50 hukkunu nimed, vanaisa teiste seas. Vanaisaga oli tosi kyll vaike napukas meistrimeestel juhtunud. Tema hukkumise ajaks oli margitud 1931. aasta... Teised olid ikka 1941. Onneks tulid just sel ajal sinna toomehed, kes korrastasid seda malestusmarki, koos oma naisylemusega. Naitasin neile seda napukat, ylemus vabandas ette ja taha ning lubas jargmiseks paevaks uued kirjad teha. Kohe sealsamas vottis ta kellelgi vaga kurja kone. Loodetavasti ta taitis oma lubaduse. Ma tegelikult ei kahtlegi selles.
Aga Moskvast siis ka!
Tverskajal ripuvad jarjest yle tanava suured bannerid, mis annavad au veteranidele. Nende vahele on sattunud vaid moned yksikud tavalised reklaamiplagud. Kuhu ka ei vaata, ikka jaab silmade ette vahemalt yks 9. mai teemaline plakat. Igas suuruses – A4-st kuni pirakat maja katva tekini.
Paljud moskvalased kannavad ise voi on sidunud oma autodele Georgi lindikesed, mida ainuyksi Moskvas on tasuta levitatud kuus miljonit tykki.
Koik see pole mingi ime, sest yhe hiljutise kysitluse jargi hukkus 64 protsendil tanapaeva Venemaa peredel Suures Isamaasojas vahemalt yks lahedane pereliige. See arv annab hea votme, moistmaks voidupyha olulisust Venemaa elanikele.
Ylevat meeleolu tunneb Moskva metroos, mis tanavu tahistab lisaks veel oma 75. juubelit. Alates teisipevast kuni 10. maini kostab koikides jaamades kolaritest venelastele armsaid ja tuttavaid laule suurest sojast nagu naiteks ”Voidupaev” (Den' Pobedy), ”Aljosha”, ”Vota sinel, lahme koju” (Beri shinel', poshli domoi) jt.
Koiki metroosoitjaid tervitab aeg-ajalt piduliku tooniga tervitus: ”9. mai – see on rahvusliku triumfi paev, mis naitab Venemaa joudu ning seda, et meid pole voimalik vallutada. Malestus sojast ei tohi aastatega tuhmuda. Igavene au voitjatele!”.
Tana peaks aga Moskva metroos lastama kolaritest kuulsat, paljudele on see tuntud lugematutest sojafilmidest, Noukogude informbyroo ajaloolist teadeannet nii nagu seda kuulsid Moskva elanikud 8. mail 1945: ”Saksamaa taielikust ja tingimusteta kapituleerumisest”.
Moskva tanavatel on naha autosid, millele omanikud on lasknud varvida tekstid ”Suur tanu vanaisale voidu eest”, mis vene keeles laheb hasti riimi, voi siis ”Berliini peale!”. Ysna omaparane on selliseid tekste naha Volkswagenite ja Audide ehk siis Saksa autode kapottidel voi ustel.
Neljapaeval kaisin vaatamas sojavaeparaadi peaproovi Punasel valjakul. Paraad oli muidugi vagev, aga vahe masendav oli selle logistiline korraldus. Eelkoige ma pean silmas seda, kuidas oli korraldatud ajakirjanike akrediteerimine peaproovile.
Meid kasti kohal olla kaks tundi varem Punasest veidi eemal Varvarka alguses. FSO (Venemaa riiklik turvateenistus, mis kaitseb riigijuhte) meestel oli hunnik paberil nimekirju, mille alusel nad igat sorti sulelisi sisse lasksid. Tuli valja, et akrediteerimist korraldasid kolm erinevat asutust ning loomulikult nende nimekirjad ei klappinud! See on taiesti mystiline, kuidas arvutiajastul selline asi voimalik oli. FSO mehed seisid paberil nimekirjadega ning sa pidid yhe juurest teise juurde jooksma ning otsima, kus nimekirjas sa oled. Paljud olid yldse valja jaanud. Minu nime ei suutnud ka alguses keegi leida, aga siis juhuslikult ma ise nagin oma nime listis ja sain ikka sisse. Minu nimi oli erinevalt koigist teisest millegiparast ladina tahtedega kirjutatud, aga otsite minu nime kirillitsa jargi. Taitsa arusaamatu, miks nad minu ladinasse olid pannud, sest akrediteerimise tegin nagu koik vene keeles. Yks hispaanlasest tuttav ajakirjanik hadaldas pikalt, et ta ei saa sisse, lopuks leidis ta samuti ise juhuslikult, et listis oli tema perekonnanimeks pandud hoopis tema eesnimi.
Punasele minnes kondisime labi ala, kus seisid valisriikide sodurite bussid. Nad just parasjagu ootasid kolonidesse paigutamist. Armeenlaste yksuse bussi ees seisid taiesti varjamatult tyhjad ollepudelid ning bussiuksest oli selgelt tunne korraliku pohmaka lohna. Bussi ees suitsetavad sodurid olid ka ilmselgete jaaknahtudega. Eks nad votsid Moskvasse paraadile tulekut sona otses mottes kui peole tulekut. Mis see vaike marss siis ara ei ole!
Tegemist on ilmselt toepoolest yht koigi aegade vagevaima sojavaeparaadiga maailmas, mis laheb maksma 1,2 miljardit rubla (ligi 500 miljonit krooni). Yle Punase valjaku marsib, soidab ja lendab voiduparaadil 11,5 tuhat sojavaelast – rohkem kui elanikke Paide linnas -, kellest veidi yle tuhande soduri esindavad siis Hitleri-vastase koalitsiooni suurimaid liitlasi USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Poola armeesid, samuti ka SRY riikide armeesid. Yle kogu Venemaa pidi 60 linnas paraadidel marssima kokku 90 000 sodurit (ehk peaaegu Tartu linna jagu sodureid!).
Sodurite jarel veeres yle Punaase valjaku korraliku armee jagu sojatehnikat, kokku 160 erinevat masinat. Yle lendab 127 erinevat lennukit ja helikopterit.
Paraadi avasid yheksa Suure Isamaasoja aegset Punaarmee peamist tanki T-34, mis paraadiks otsiti spetsiaalselt yles Vene armee ladudest ja tehti korda. Ligi tund ja veerand kestnud paraadi lopetasid 300 meetri korguselt kahe-kolme meetriste vahedega yle Punase valjaku lennanud havitajad, mis lasid Kremli kohale varvilist, Venemaa trikoloori varvidega tossu.
Peaproov oli tapne koopia homme toimuvast. Ainult president Medvedevi kone koha peal oli umbes 10-minutiline paus. Medvedevit muidugi polnud ju, aga tema kone aeg oodati ilusti ara, sest ajaliselt jalgiti parisparaadi kulgu. Aga naiteks kaitseminister Serdjukov oli peaproovil ilusti kohal ja soitis oma elektriautoga sodurite eest mooda. Muide, tema ja paraadi juhtiva kindrali autojuhid oli alampolkovniku auastmes. Ilmselt koige korgema rangiga autojuhid Vene armees.
Minu selja taga seisnud naised arutasid, et miks Serdjukov poordus sodureid tervitama sonaga “seltismees”. “Mis ta peab siis poorduma, et “harrased sojavaelased” voi?” arvas yks naistest. Iseenesest pole ju sonas “seltsimees” midagi halba ja sojavaes on see minu arust omal kohal, sest lahingus peab su korval toepoolest olema seltsimees, mitte harra. Pealegi – ingliskeelsel “comrade” pole ju hada midagi.
Lenini mausoleumi paraadi kylalised ei nae. See oli igast kyljest kaetud Suure Isamaasoja teemaliste tohutute plakatitega. Justkui Lenini balsameeritud keha Punasel valjakul polekski!
Stalini plakateid, mille yle pikalt vaieldi, ka tanavatelt avalikult ei nae. Stalini plakatid peideti Moskva linnavalitsuse ja Kremli kompromissi tulemusena siseruumidesse ehk monede muuseumite seintele, kus Stalin on osa Suures Isamaasojas voidu toonud vaejuhtide portreedest. Algselt pidid Stalini portreed ju korvuti teiste tollaste marssalitega rippuma Moskva tanavatel.
Muide - 44 miljonit rubla (18 miljonit krooni) kulutab Moskva linn homme pilvede laialiajamiseks, et pidu toimuks hea ilmaga. Sellega tegelevad hommikul kella 6-st kuni keskooni kymme lennukit An-12 ja Il-18. Selle ajaga pihustavad nad linna kohale 25 tonni sysinikhapet (kui ma nyyd ikka oigesti tolkisin “uglekislota”. Kui ei – siis vabandused ette ja parandage mind, haad sobrad!) ja 1200 liitrit vedelat lammastikku. Kuhu see koik maha sajab?
Arvudest veel. Korda tagab Moskvas tana-homme 20 000 miilitsat ja muud militaarmeest (rohkem kui Rakveres elanikke!). Homme ohtul kell 22 toimub Moskva kaldapealsel 15 minutuline tulevark, kus ohku lastakse 4500 yhikut feierverki.
Et jama oleks vahem, siis otsustasid Moskva voimud homme piirata kovasti alkoholi myyki linnas. Nimelt ei tohi poed terve paev myyja yldse kanget alkoholi ning lahjat alkoholi ei tohi myya pudelites.
Venemaa kaitseministeerium teatas nadala algul, et sojas hukkus kokku 26,6 miljonit Noukogude kodanikku, kellest siis 8,6 miljonit olid sojavaelased. Ministeeriumi teatel esitatakse just need arvud kinnitamiseks riigi juhtkonnale ning seejarel avaldatakse need kui ametlikud andmed.
Sojakaotuste arv on pidevalt kasvanud. Kohe parast soja loppu 1946. aastal teatas Stalin, et kaotused olid kokku seitse miljonit inimest, nii tsiviilelanikke kui sojavaelasi.
Stalini jarel Noukogude riiki juhtinud Nikita Hrushtshovi ajal avalikustati uued andmed – hukkunute koguarvu uus number oli 20 miljonit inimest.
1980-ndate lopus, perestroika ajal tousid inimkaotuste arv 27 miljoni inimeseni, neist 8,6 miljonit sojavaelast. Molemad numbrid peaaegu kattuvad nyyd avaldatud kaitseministeeriumi arvutustega. Paljud Venemaa ajaloolased aga kahtlevad ka neis numbrites.
Koige suuremaid arve kaotuste kohta pakub tuntud Moskva ajaloolane Boriss Sokolov, kes avaldas hiljuti, et kolme erineva arvutusmeetodi jargi sai ta ainuyksi hukkunud Noukogude sojavaelaste arvuks 26,3-26,9 miljonit meest-naist. Tosi ta vaitis, et tema arvutuste tapsus on pluss-miinus viis miljonit inimest. Koos tsiviilelanikkonnaga arvutas Sokolov kaotuseks 43,3 miljonit inimest. Noukogude Liidu elanikkond enne soda, 1940. aastal oli 194 miljonit inimest.
Ka Saksamaa kaotuste kohta pole usaldusvaarselt tapseid andmeid. Eri allikad pakuvad hukkunud sojavaelaste arvuks II maailmasojas 3,1-5,3 miljonit.Sokolovi vaitel tuleb suur vahe hukkunute arvus Punaarmee kahjuks sellest, et kui Saksa armees tuli hukkunu kohta keskmiselt kolm kuni neli haavatut, siis Punaarmees oli see suhe peaaegu 1:1-le. Sokolov seletab seda sellega, et paljud Punaarmee haavatud ei saanud lahinguvaljal kiiresti abi ning neid ei suudetud oigeaegselt tagalasse evakueerida. Saksa armees olid Sokolovi sonul sanitarideks mehed,kellel oli joudu haavatute araviimiseks lahingust, aga Punaarmees olid enamuses sanitarid noored naised, kes lihtsalt fyysiliselt ei jaksanud haavatuid lahingust ara tirida.
Viimaste aastatega on Venemaal loodud tohutu andmebaas koikide sojas hukkunud sojavaelaste kohta, kelle matmispaigad on teada. Internetiaadressile www.obd-memorial.ru koondatud andmebaas on loodud “Kniga pamjati” (Maluraamat) pohjal, mis on teatud mottes endise NSV Liidu aladel represseeritute nimekirjade analoog. See internetikylg on ilmselt ka koige taiuslikum andmebaas Punaarmees hukkunud eestlaste kohta.