Kolmapäev, jaanuar 13, 2010

2300 km autoga läbi lumesaju Tallinnast Luksemburgi

Sõitsin äsja autoga 2300 kilomeetrit Tallinnast Luksemburgi. Eelmise reede õhtul kell kuus sõitsin välja ning alles esmaspäeva õhtul kell viis jõudsin kohale. Kokku kulus tavaliselt kahepäevasele teekonnale kolm ja pool päeva sõitu. Autoks oli väike, aga vapper punn nimega Honda Jazz.
Kokkuvõttes - Poola ja Saksamaa maanteed pakkusid praeguses lumeuputuses kuhjaga teravaid elamusi, mis tihedas lumesajus muutsid kohati võitluseks ellujäämise nimel.
Eestis, Lätis ja Leedus oli Via Baltical lausa lust sõita, võrreldes Poola ning kohati ka Saksamaa teedega. Kuni Leedu-Poola piirini oli Via Baltica täiesti lumest puhas, ainult kohati jäine. Poolas oleks nagu teise päikesesüsteemi sattunud!
Poola on muidugi juba aastakümneid olnud autoga Euroopasse sõitjate kirstunaelaks. Lumeuputus lõi selle naela lõpuni kirstukaane sisse. Enamuse ligi 900 kilomeetrist läbi Poola tuleb läbida mööda kitsaid ja kurvilisi teid. Kohati oli sõita üsna hirmus. Võib olla oli põhjus nädalavahetuses, aga teed olid totaalselt lumest puhastamata.
Lisaks lumesajule algas tuisk, mis kandis mõnedel lõikudel maanteele korralikud lumehunnikud. Ja kui siis sellistest kerge lumega vaaludest kolm-neli vastutulevat rasket rekkat üksteise järel läbi kihutasid, tekitasid nad enda järele läbipaistmatu lumekardina, kust ma ei näinud isegi oma Jazzi ninagi. See oli üks hea treening enese usaldamise õppimiseks!
Hea, kui jõudsid enne rekkaid kiiruse alla lasta, sest kolm-neli sekundit ei olnud nende tekitatud lumepilves mütsigi näha, sul jäi üle vaid rool otse hoida ning loota, et maantee kuhugi ei keera. Nagu muinasjutufilmis sõidaksid läbi seina! Või nagu paneks tagaistuja juhile käed korraks silmade ette.
Enamuse Poolast läbisin lumesajus 40-60 kilomeetrit tunnis sõites pikas autoderivis. Keegi ei tahtnud surra. Kordasin endale pidevalt nagu mantrat – kiiret pole kuhugi, peaasi, et tervena kohale jõuad. Ka Eesti vanasõna – tark ei torma - aitas. Hilisõhtul Poznanis hotellis rääkis Euronews, et lumesajust ja külmadest tingituna on erinevates õnnetustes Poolas hukkunud juba ligi 120 inimest. Nagu käiks miski sõda. Lumesõjas saab surma küll.
Enne 250-kilomeetrisele, ainsale Poolast Euroopasse viivale kiirteelõigule jõudmist jäin Plocki all suurde ummikusse. Tee oli teadmata põhjusel suletud. Ootsin tunnikese, siis keerasin poolakate eeskujul ringi ning sõitsin ringiga läbi Varssavi kiirteele. Vaesed rekkajuhid ei saanud kitsal teel aga kuidagi ümber keerata ning pidid teadmata ajaks seisma jääma. Ummik oli selle ajaga juba mitme kilomeetri pikkuseks kasvanud.
Lund tuli muudkui juurde, aga ühtegi sahka polnud Via Baltical ega mujal näha. Ilmselt läks poolakate kogu lumetõrje potentsiaal kiirteede sõidetavana hoidmisele. Euroopa poole viiva kiirtee üks rada oli peaaegu lumevaba, seal julgesin kohati isegi 90-ga lasta. Aga see ei päästnud, ühe päevaga ma läbi Poola ikkagi ei jõudnud.
Lootus, et Saksamaal on kiirteedel olukord parem, suri pühapäeval kiiresti. Saksa kuulus tõhusus jäi seekord lumeuputuse vastu kaotajaks. Kui ikka lumesadu algas, jäi isegi tiheda liiklusega Berliini-Müncheni kolmerealine kiirtee sisuliselt seisma. Alumine rida liikus kiirusega 50-60 kilomeetrit tunnis, keskmine rida 80-ga ning üksikud schumacherid kasutasid kolmandat rada kiiremaks liikumiseks. Tavaline kiirus sellisel kiirteel on 120-130 kilomeetrit tunnis.
Mida lumisemaks Saksmaa kiirteed läksid, seda rohkem autosid teepiirdesse põrutas. Õnneks olid kiirused väiksed ning õnnetused ei tundunud traagilised. Aga iga korda peale hoiatava näite ehk siis avarii nägemist aeglustus autoderivi kiirus, et siis umbes viie minuti pärast uuesti tõusta. Inimese mälu on ikka üllatavalt lühike.
Ööseks jäin üle 1200 aastase ajalooga Erfurti linna, sest tiheneva lumesaju tõttu polnud kiirteel just kõige mõnusam sõita. Aga võrreldes Erfurti linnatänavatega oli kiirtee üks lumevaba koht!
Pange nüüd tähele need, kes kaebavad lumeuputuse üle Tallinnas. Teil on väga vedanud! 30-sentimeetrises lumes sumbanud erfurtlased ütlesid, et neil nädalavahetustel lund ei koristatagi. Tulgu või korraga aastanorm. Koristajad on ka inimesed ja tahavad puhata. Hea, et see vähemalt kiirteede puhastajate kohta ei kehtinud.
Ööl vasu esmaspäeva jäi lumesadu Kesk-Saksamaal järgi. Ja siis nägin Saksa tõhususe vasturünnakut. Juba hommikuks polnud kiirteedel peaaegu mingit jälgegi eelmiste päevade lumeuputusest. Edasine oli juba puhas sõidurõõm.
Teekonna peale kulus 151 liitrit benssu, ehk siis keskmiselt tuli 6,6 liitrit 100 km peale. Bensiini (95) hind oli kõikjal enam-vähem sama, veidi üle euro.
Ööbisime kolm korda. Reedel Leedus enne Panevezyst sellises kohas nagu Istros Aviaparkas hotell. See oli miski väikse lennuvälja hotell. Täitsa ööbitav, 120 litti (540 krooni) tuba. Laupäeva öö olime Poznanis Novoteli hotellis, tuba maksis 300 zlotti (1140 krooni). Poznanis oleks kindlasti odavama leidnud, aga olime lumesõidust totaalselt väsinud. NB! Selle Euroopasse viiva kiirtee ääres pole praktiliselt üldse motelle (vaid üks jäi silma, aga see oli Varssavi-suunal). Kiirteel maksime kokku 33 zlotti (125 krooni) tolli ka, õnneks sai seal krediitkaardiga maksta.
Pühapäeva öösel loobusime lumetormis Erfurti all ning võtsime seal hotelli. Ibise-hotellis (sama Accori-kett, mis Novotelgi) maksis tuba 60 eurot (940 krooni) + kuus eurot keldriparkla kasutamise eest. Erfurti vanalinn jättis õhtupimeduses kihvti mulje. Soovitan sinna sisse põigata, kui keegi sinnakanti, endise SDV lõunaossa satub.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

huh, talvel on ikka 100x hullem seda teekonda läbida kui suvel :) mõni julgeb isegi ühe jutiga Est-Lux ära sõita!

aga kui saladus pole, siis mis asjus Luksemburgis viibid?:)

Pille

Jaanus Piirsalu ütles ...

Isiklikes :)