Moskvas läheb elu edasi nagu vanasti

Moskvas on jah, endiselt kõik vanaviisi. Kasparov ja Limonov taotlesid linnalt luba meeleavalduse korraldamiseks praeguse võimu vastu, luba ei saanud, üritasid sellest hoolimata täna kell 18 koguneda Majakovski kuju juurde ning nagu alati ajas OMON ürituse enne laiali, kui see üldse alata sai.
Õigemini ei lasknud OMON üldse protestida tahtjatel üldse koguneda. Liidrid võeti juba varakult kinni, aga Triumfalnajal viidi kõik, kes kahtlased tundusid ja miilitsa käskudele ei reageerinud, jõuga kongi. Nagu alati, ei ole Medvedevi ajal midagi muutunud. (Sula, kas tead...) Allpool üks stiilinäide, kusjuures äraveetavad on kaks noort tüdrukut.


Ehho Moskvõ teatel võeti kinni 30 inimest. Limonoviga tehti 1:0 juba enne kella 18. Kusjuures umbes 17.20 nägin ma Limonovit umbes paar kilomeetrit eemal TASSi hoone juures intervjuud andmas. Aga kolm OMONikat passis juba kurjakuulutavate nägudega eemal.


Majakovski metroojaama juurde tuli ka Ljudmilla Aleksejeva (ülemisel fotol, keskel), praegu ehk tuntuim Vene inimõiguslane, aga teda ei julenud OMON tema vanuse tõttu kinni pidada.
Veel m õned fotod üritusest.




Moskva linnavalitsus näitas oma ütlematut kavalust sellega, et korraldas opositsiooni miitingupaigas ürituse trikiratturitele (kõige alumine foto), et õigustada ametlikult, miks nad ei saanud seda platsi miitinguks lubada. „Teate, aga meil on seal noorteüritus!“. Noorte esinemine ei läinud paraku kellelegi korda...

Peterburi kirik on praegu eestlaste suurim ehitus Venemaal

Laupäeval oli tähtis päeva Peterburi eestlastele. Eestlaste Jaani kirikus, mis järgmine sügis peab oma 150 juubelit, peeti sarikapidu. Taastatud kiriku sarikapidu. Enne kui ma üritusest teile jutustan, näitan ma fotodel, kuidas kiriku taastamine on läinud.


Peterburi Jaani kirik 20. sajandi algul. (Aitäh Veronikale foto eest!)


Jaani kirik tänavu jaanuari lõpus enne taastamistööde algust. Veel on näha Nõukogude-ajal juurde ehitatud jupp (paremal otsas see nö püstak).


Selline nägi jaanuari lõpus kirik seest välja. Nõukogude ajal ehitati kiriku suurde saali vahelaed ning tehti sinna korrused.


29. augustil ehk siis üleeile nägi Jaani kirik välja juba selline, kui vaadata sisehoovi poolt. Ette, sinna praegu avatud kohta, tuleb altar. (Umbes seal oligi see Nõuka-aegne juurdeehitis.)


Veel paar kuud tagasi oli pilt samas kohas selline. (Aitäh Leale foto eest!)

Selline nägi tulevane kirikusaal välja 29. augustil. Veel üheksa kuud tagasi oli saali asemel kolm korrust ja vahelaod.


Selline peab kirik välja nägema pärast restaureerimise lõppu aasta pärast. Välisilme peaks tegelikult valmis saama juba talveks. Plakati all mängis peo avamisel kitarri Heiki Mätlik.


Eesti Kontserdi juht Aivar Mäe ja Peterburi eestlaste koguduse juht Külli Sulg võtavad alla sarikapeo pärga, mis kaalus üle 20 kilo. Mäe ja Sulg - kaks energiapommi.

Kui võrrelda sünnitamisega, siis on eestlaste kirikule Peterburis nüüd ultraheli tehtud ja laps tuleb loodetavasti terve, säras Aivar Mäe sarikapeol rahulolevalt. „Kiriku kontuurid on nüüd valmis,“ ütles Mäe. Eesti Kontsert Mäe isikus on 86 miljonit krooni maksva kiriku taastamise tellija.
Jaani kiriku kõrvalmajas, endises eestlaste koolimajas elav Jelena Pissareva (45) räägib, et lõpuks ometi tehakse aastakümneid hooletusse jäetud hoone korda. „Kas torn tuleb ka nagu gooti kirikul?“ küsib ta. Ütlen, et tuleb. „Tubli!,“ kiidab Jelena. „Teate, nad ehitavad siin isegi kõik nädalavahetused.“
„Ma olen kogu lapsepõlve siin rajoonis elanud, aga ei teadnudki, et see oli Eesti kirik,“ ütleb Jelena sõbranna Valeria.
Aga rajoon on Peterburi kohta super – Jaani kirik on peaaegu maailmakuulsa Maria teatri naaber. Maria teatri kontserdisaal asub otse üle tee.
„Koha mõttes on see ikka täielik pärl,“ nõustub Eesti tuntuimaid organiste Andres Uibo.
„Kui kirik lõplikult taastatud saab, siis ma usun, et me oleme andnud ka väikese panuse Peterburi linnapilti, aga veel olulisem on kiriku väärtus muidugi meie kultuurile,“ ütleb koos naisega sarikapeole saabunud välisminister Urmas Paet.
Jaani kiriku taastamist alustas Facio Ehitus tänavu kevadel. Aivar Mäel ja Facio ehitajatel on siht kindlalt paigas. Järgmise aasta novembris, kiriku 150. juubelil peab siin toimuma esimene jumalateenistus. Vähemalt sama uhke kui 19. sajandi lõpus, kui jõulude-aegsetele teenistusetele kogunes iga kord paar tuhat kohalikku eestlast.
Ja siis kõlavad Peterburi kesklinnas Dekabristide tänaval taas nagu kiriku pühitsemise päeval 150 aastat tagasi sõnad Piiblist: “Tulge, kõik on valmis!”
Peterburi Eesti koguduse juhi Külli Sulgi naeratus varjutab sarikapeol isegi alati rõõmsa Aivar Mäe sära.
„Siia tuleb altar,“ näitab Külli perenaise hoolitsusega kohta, kus esialgu lamab ainult betoon. „Altar tuleb selline, mida saab ümber pöörata, et tekiks kontserdisaal. Altar on ikkagi pühitsetud koht, seal ei saa pilli mängida.“
Tegelikult on see kompromiss, et Jaani kirikut hakatakse kasutama ka kontserdipaigana. Muidu poleks Aivar Mäe projektile taha tulnud, ning keegi teine polnud Eestis valmis kirikut taastama. „Kirik ei tohi ju kommertstegevusega tegeleda, aga kuidagi me peame hakkama maksma kommunaalkulusid, maamaksu jne,“ seletab Külli, miks kontsertite pidamine kirikus on tegelikult hea mõte.
Küllil on juba täpselt kõik läbi mõeldud. Ametlikult ei hakka kogudus kontsertite ajal isegi piletiraha küsima. „Tulevad annetused,“ ütleb ta. Samal põhimõttel hakkab kirikus tegutsema ka 40-kohaline võõrastemaja – ametlikult varjupaik – kus ööbijad teevad samuti annetusi, mitte ei maksa ööbimise eest.
Lisaks saavad kirikusse ruumid Peterburi Eesti selts, sinna tuleb raamatukogu ning muidugi orel.
Andrus Uibo sõnul tuleb orelit Jaani kirikusse ehitama tuntud Saksa meister. Oreli hinna suurusjärguks ütleb Uibo viis kuni kümme miljonit krooni. „Orel on kallis. Sellepärast, et kahte ühesugust orelit ei ole olemas, iga orel ehitatakse konkreetse kiriku jaoks,“ räägib Uibo.
Oreli ehitus algab siis, kui kirik on taastatud. Ideealis mängib Jaani kiriku orel oma kogu ilus esimest korda 2011. aasta lõpus. „Unistan juba sellest, kui saan siin mängida!“ õhkab Uibo.
Kogu Jaani kiriku taastamise peo võib rikkuda ainult asjaolu, kui riigikogu ei anna järgmiseks aastaks lõpetamiseks vajalikku 20 miljonit krooni. „See raha on eelarves juba olemas,“ raiub Mäe enesekindlalt, veidi isegi häält tõstes. Tal on eluaeg enesekindlust jätkunud teistelegi jagamiseks.
Kui riigikogu raha ei anna, siis sisuliselt tähendab see kogu senise taastamistöö lendamist vastu taevast. „Probleem on ehitamiseks vajalikes allkirjades, mida me kogusime kolme aasta jooksul lõpuks sadakond,“ kirjeldab Mäe Venemaa bürokraatiat. „See protsess tuleks sel juhul kõik uuesti läbi teha, sest allkirjad aeguvad. Ja see kõik maksab,“ selgitab Mäe, mida tooks kaasa ehituse külmutamine. „Mõttekas oleks kohe algusest lõpuni valmis teha, sest kui ehitus vahepeal seisma jääb, siis ta jääbki seisma.“
Et töid 2010. aasta algusest jätkata, peab rahastamise küsimus olema selge oktoobri lõpuks.
Aivar Mäe on Eesti Kontserdi juhina ehitanud suured kontserdisaalid Tartusse, Jõhvi ja Pärnusse. Ta ütleb, et Jaani kiriku taastamine on olnud kõige keerulisem. „Mul on juba tagumik haige Peterburi vahet sõitmisest,“ lausub Mäe. „Nende kontserdisaalidega kulus igaühega kolm aastat, aga Jaani kirikuga läheb juba kuues aasta!“

Zhigulite ja hiidlennukite ehitajate maal

Reisisin sel nädalal veidi Volga ääres. Käisin Samaara oblastis – Togliattis (fotol) lugu tegemas AvtoVAZist, kellele meie Norma siiani turvavöösid teeb – ja Uljanovskis, kus tehakse maailma suurimaid lennukeid Ruslane. Neist tehastest ning sellest kuidas Venemaa üks masinatööstuse keskuseid Uljanovski oblast kriisi üle elab, kirjutan ma pikemalt varsti lehes. Panen allpool kirja mõned muljed.

24. august, esmaspäev
Togliatti (nimetati 1960-ndatel Itaalia kompartei juhi järgi) on ilmselt Venemaa suurim monolinn. Kuni VAZi tehase eshitamise alguseni 1966. aastal elas seal 80 000 inimest. Nüüd elab 725 000 ja neist 520 000 elab spetsiaalselt autotehase jaoks tühjale kohale ehitatud nn Uues linnajaos, mis on üks pirakas Lasnamägi.
Nii ja nüüd kujutage ette, et VAZi süsteemis töötab 110-125 000 (olen lugenud erinevaid andmeid) inimest, võtke arvesse veel pereliikmeid ning saame vähemalt 300 000 inimest, kes sõltuvad ühest tehasest! Pool linna. Kõik senised Venemaa sotskatastroofid on kökimöki selle kõrval kui VAZi tehas uksed kinni paneb. Mingit uut tööd pole sellisele hulgale inimestele võimalik sealkandis leida. Muidugi sellist asja ei juhtu lähiaastatel eluilmaski. Nii et Norma ärgu kartku. Muide, kõik kellega rääkisin ja kes puutuvad või olid kokku puutunud tootmisega VAZis, kiitsid Normat, et väga korrekt partner.
Togliatti uus linnaosa (kohe sellise nimega – Avtozavodskaja rajoon) jättis üsna kõleda mulje. Oma aja laps, rajatud 1960- ja 1970-ndatel löökehituste käigus. Pirakad tornmajad, pikad puisteed nende vahel ja muud nagu midagi. Vedas elanikel vähemalt, et emake-Volga voolab linna külje alt läbi, vähemalt mingigi looduse ilu linna sees.
Taksojuhid rääkisid, et VAZi liinide seismine (juba kuu aega) annab liikluse mõttes kohe positiivselt linnas tunda – autosid on hulka vähem, eriti kella 16-17 ajal, kui tavaliselt tehase I vahetus lõpetas ning II vahetus alustas. Siis oli terve linn autodest pungil, sest ühel ajal sõitsid kümned tuhanded töölt koju ning teine samapalju kodunt tööle.
Uurisin, kuidas kriminaaliga linnas lood. 1990-ndatel valitses linna ju sisuliselt organiseeritud kuritegevus, kes kontrolli kogu autode müüki (koostöös Berezovski ja Badri Patarkatšišviliga). Enam pole see nii avalik, aga oma mõju olevat bandiidi säilitanud, nüüd nad käivad lihtsalt ülikondades ning tänavatel otseselt arveid ei õiendata. Kuigi näiteks eelmisel aastal tapeti üks kohaliku volikogu liige kodumaja ees kirvega ning Togliatti üle-eelmine linnapea teravaks ihutud kruvikeerajaga otse tänaval. Mõlemad olid palgamõrvad. Eelmine linnapea pandi aga korruptsioonisüüdistusega vangi.

25. august, teisipäev


650 000 elanikuga Uljanovsk asub mööda Volgat Kaasani ja Samaara vahepeal. Uljanovsk on viimane koht, kuhu mööda Volgat saab Kaspia merd mööda suuremad laevad tulla. Pole ime, sest just Uljanovski külje all on Volga jõe kõige laiem koht – 42 kilomeetrit! Kujutage ette, see on sisuliselt pool Soome lahe laiusest Tallinna ja Helsingi vahel. Põhjuseks on veidi ülesvoolu asuv Kuibõševi HEJ.
Uljanovsk on tõsine revolutsionääride kants. Kõigepealt liikusid sealkandis Stenka Razin ja Jemeljan Pugatšov (nemad on muidugi tingilikult revolutsionäärid...), 19. sajandil sündisid aga linnas (siis Simbirsk) 11 aastase vahega kaks meest, kes täiega muutsid Venemaa ajalugu – Vladimir Uljanov (Lenin) ning Aleksandr Kerenski. Kerenski tegi Veebruarirevolutsiooni ja kukutas tsaari ning Lenin kukutas veidi hiljem omakorda juba Kerenski ja lõi esimese sotsialistliku riigi maailmas.
Uljanovskis asub loomulikult maailma suurim Lenini muuseum, mis avati tema 100. juubeliks 1970. aastal. Juba avamispäeval olla seal käinud 17 000 tema kummardajat (siis võis nende kohta öelda küll nii, ma arvan), üldse olla muusumit tänaseks külastanud üle 20 miljoni inimese.

Küsisin Lenini muuseumi asedirektorilt Valeri Perfilovilt (fotol) - kes ei rääkinud Leninist sugugi ahviarmastusega, vaid minu arust väga põnevalt -, et mis ta täna arvab, kas Lenin mängis maailma ajaloos positiivset rolli või negatiivset.
Tsiteerin tema vastust: „Lenin lõi ühsikonna, mis oli kasulik enamusele ühsikonna liikmetest. Tema järglased olid temast lihtsalt peajagu mdalamad, poliitilised lilliputid. Ta ju hoiatas Stalini eest! Lenini viga oli selles, et ta elas liiga vähe. Nagu öeldakse – tõusti lennukiga õhku, aga ei osatud enam maanduda. Praegu on näiteks Venemaal ühiskond, mis on ainult väheste huvides. Me oleme teistsuguses äärmuses, kui Lenini ajal. See pole see riik, mida 1990-ndate algul lubati ja millest unistati. Loodan, et nüüd meie kaks noort liidrit (Putin ja Medvedev ofkoors) teevad midagi head. Kuigi muidugi see kriis....meile lubati, et meie riiki see eriti ei puuduta, aga nüüd tuleb välja, et meid on see puudutanud vaat et kõige rohkem maailmas.“

26. august, kolmapäev

Ma ei saa kohe eraldi rääkimata jätta uuest sillast üle Volga (fotol), mis avatakse Uljanovski külje all paari kuu pärast. Kah minu arust hea lugu teemal Venemaa ja maailm ning kuidas need erinevas tempos arenevad.
Sild on 13 kilomeetrit pikk, millest 5,5 km on otseselt Volga kohal. Kui silda 1970-ndatel, veel sügaval Nõukogude ajal, projekteerima hakati, siis pidi sellest tulema Euroopa pikim sild. Ehitusega alustati 1986, siis oli ka veel auahne plaan jõus, aga siis jäi mõistetavatel põhjustel kõik seisma ning nüüd on vähemalt Lissabonis ja Taani-Rootsi vahele ehitatud pikemad sillad, aga noh ilmselt saab sillast vähemalt Euroopa pikim sild üle jõe.
Sillast sai juba isegi üle sõita. Käsil olid suht sellised lõpetamistööd, aga ikka hakaks silma, et jube palju tehti käsitsitööd. Üks kolleeg Saksa ajakirjanik vangutas pead ja pomises omaette, et see ju puhas masinatöö. No mis teha, kui käsitsitöö endiselt nii odav on Venes.
Aga muidu oli võimas sild ja voimas elamus seda näha. Eriti arvestades, et vasaku kalda ja parema kalda kõrguste vahe sillal on 150 meetrit.
Teise võimsa tehnoloogilise elamuse sai tehases, mis tegi kunagi (viimase 2000-ndate algul) ning plaanib taas valmistama hakata maailma suurimaid seeriatootmises olnud lennukeid An-124 „Ruslan“ ja selle modifikatsioone. Kujutage ette – 420 tonni rauda (täislastis) tõuseb õhku. Kui „Ruslan“ parkida jalgpalliplatsile, siis selle kere ja tiivad katavad ära umbes kolmveerandi!


Nägin lennukitehase Aviastar tsehhis kolme Ruslani, millele tehti tehnohooldust (fotole mahtus neist yhe hiiglase "pea"). Inimesed selle hiiglase kerel nägid välja nagu sipelgad. Hoolduse jaoks ehitati iga lennuki ümber spetsiaalne karkass nagu majaehituseks. Tsehh ise (seal seisid veel kümmekond uut Tu-204 lennukit) oli umbes 300 m pikk, 80 meetrit lai ja 40 m kõrge. Väidetavalt leiab nii suuri lennukiehituse tsehhe maailmas veel vaid Toulouise`is (Airbus) ja Seattle´is (Boeing).
Viimane Ruslan pandi kokku 2002. aastal ja nyyd plaanib Venemaa nende tootmise taastada, aga see pole veel siiski 100 protsenti kindel. Samas tehases seisab vanast ajast veel poolikuna kaks hiidlennukit, aga neil pole tiibu, mida tehakse Ukrainas. Oigemini tehti vanasti Ukrianas.

27. august, neljapäev
Taas Togliattis, et lõpetada reportaaž AvtoVAZist. Ilmekalt näitas paljude venemaalaste suhtumist turvavöödesse üks taksojuht, kes mind õhtul Togliattist Samaara lennujaama viis. Turvavöö pani ta peale ainult siis, kui GAI-putka (liiklusmiilits nõuka-moodi, nüüd Venemaal DPS) vastu tuli. Nagu mööda sõitsime, lasi kohe sirinal vöö jälle lahti. Kuna miilitsaputkasid oli palju, siis ta pidevalt kord pani peale, siis jälle lasi vöö lahti. Ära tüütas see pidev sahmimine. Ma ei pidanud vastu ja küsisin, et kas tüütu pole niimoodi pidevalt kinni-lahti tõmmelda, las olla peal. Mille peale ta vastas, et tüütu on, kui see rihm peal. No ja, aga see võib ju su elu päästa, ütlesin. Tal oli hea ja iseloomulik vastus: „Vahet pole...“
See on minu arust hea näide sellest kuulsalt авос´ist, mida ma isegi ei oska hästi tõlkida. Mõte on – ehk kuidagi läheb õnneks. Minu arust käib neil suur osa elust selle põhimõtte järgi, eriti regioonides.
Muideks, tänapäeva Ladadel-VAZidel ei ole turvavöödel enam kirja „Norma“.
Ma ei tea, kas see oli avos, aga Samaaras pääsesin lõdvalt lennuki peale nii, et mul oli veepudel kotis. Hommikul võtsin hotellist kaasa ja unustasin ära, et see mul kotis. Turvakontrollis lasti kott läbi X-ray, aga keegi ei pannud tähele või siis oli ükskõik. Alles Moskvas avastasin, et mul oli veepudel kotis.

Astusin Togliatis kiirelt sisse ka nende isegi Venemaa kohta suht unikaalsesse tehnikamuuseumisse lageda taeva all. Nende tõmbenumber on päris ehtne allveelaev B-307 (fotol esiosa, kust turritab valja torpeedo-poiss), mis veeti mööda Volgat kohale. Muuseumisse lohistati teda lihtsalt mööda tänavaid, kus pärast tuli loomulikult asfalt ära vahetada. Vähemalt linnalegend nii väidab...
Mulle väga meeldisid patriootlikud plakatid üsna paljudes kohtades uues linnaosas. Loomulikult oli peaosas kõikjal suurepärane ja hoolitsev VAZi tehas. Näiteks: „Lada – see on kvaliteet!“ või „VAZ, vperjed vmeste s Rossii!“ Loodame, et see viimane ei lähe täide, sest AvtoVAZ on raamatupidamise järgi pankrotis mis pankrotis (kohustused ületavad varasid kolm korda).


Sellega ka praegu lopetan.

Siberi setudel nüüd suurem ja uhkem muuseum!

Krasnojarski krais, Partisani rajoonis Haidaki külas avati 22. augustil ehk siis nädal tagasi setu kultuurile pühendatud väike etnograafiamuuseum. (Keda Haidaki küla rohkem huvitab, siis vaadake minu sissekandeid 2007. aasta märtsi alguses.)
Kuna muuseumihoone renoveeriti Eesti riigi rahaga, siis käis avamisel Moskva saatkonnast kultuuriatašee Helene Tedre. Vahva Helene lahkel nõusolekul jagan blogis tema muljeid ja fotosid kohapealt. Edasi tuleb siis kõik Helene jutt kokkuvõtlikult.

Muusemimõtte algataja ja eestvedaja oli kohaliku kooli õpetaja Galina Jevsejeva (tema seisabki loo alguses Haidaki muuseumi ees). Eksponaatide seas on kohalikest taludest päris tööriistad, komplekt setu naise rahvariideid, tikitud rätte jms. (Nagu ka kõrvaloleval fotol näha.) Lisaks ripub ühel seinal fotonäitus, millel on kujutatud kõik Haidaki küla elanikud. (Eriti äge mõte!! J.P)
Hoone on armas ja kenasti renoveeritud. Muidugi on probleemiks see, et mingeid nö sissetulekuid muuseumil ei ole – Eesti riigi raha kulus hoone korrastamisele, aga probleemid on elekter ja küte ning nagu Galina ütles: ta parem ei räägigi pisikesest töötasust. Kohtumistel Krasnojarskis võtsime muuseumi teema küll üles, kuid praegune seis väga lootusrikas ei ole. Ka avamisel viibinud kohaliku omavalitsuse esindajad midagi lubada ei julgenud – küll aga muidugi kiitsid tubli tulemuse eest.

Avamisel laulsid kohalikud setu memmed. Tõepoolest - oleks nagu Lõuna-Eestis, mitte sealt 5000 kilomeetri kaugusel. Rahvastki oli omajagu. Ning muidugi oli ennekõike tore vaadata pisikesi külaelanikke, kelles mõned ka vanaemade leelotusi kaasa ümisesid. (Fotol on üks lastelastest, kes oma vanaemaga kaasa laulis.)
Mida aga tulevik toob, ei oska keegi öelda. Seda isegi mitte muuseumit, vaid pigem kogu külaelu silmas pidades. Näiteks kaob külast ära põhikool (alles jääb vaid algkool), kuid siiani (1. september on loetud päevade pärast!) ei ole suudetud organiseerida lastele koolibussi, mis neid uude kooli transpordiks. Vanemad ja ka lapsed on mures – esiteks on koolipere siiani olnud väga kokkuhoidev, näiteks armastavad kohalikud lapsed väga lugeda.
(Vahemärkusena – ka seekord viisime kaasa kaheksa suurt raamatupakki, mida oma koduraamatukogudest olid lahkelt annetanud kohalikud eestlased Vera Oinets ja Albert Antson. Ka saatkonna poolt viisime koolile venekeelse Eesti Entsüklopeedia ning vene keelde tõlgitud lasteraamatud „Pokud“ ja „Kalevipoeg“. Lapsed muidugi eesti keeles ei loe, kuid kuna viimane raamat oli külaraamatukokku lisandunud aastaid tagasi, siis ollakse „uue“ lugemisvara üle rõõmsad.)
Teine mure on ohtlikud teed, kus pidevalt õnnetusi juhtub. Mitmedki vanemad kardavad just seda kõige rohkem, et laps peab kaks korda päevas loksuma tundide kaupa ohtlikel teedel ja seda arvatavasti mitte just kõige uuema bussiga. Ajakadu veel peale selle, sest buss saab külla tagasi sõitma hakata ju alles siis, kui viimaselgi õpilasel on tunnid läbi – erinevates klassides aga tunniplaanid ei kattu.

Üldiselt oli kohalik seltskond (siiani 80% setud) koloriitne. Memmed lobisevad setu keeles ilma igasuguse probleemita ning on sama lustlikud ja elurõõmsad kui nende kauged sugulased Eestis. (Fotol ootab setu riietes naine muuseumi avamise algust.) Kurb on muidugi see, et peale kooli ja kultuurimaja külas muud töökohad puuduvad ning eks ka noored ihkavad ikka linna parema elu peale.
Kuid küla ümber laiuvaid põlde vaadates ning silmitsedes tõesti musta ja sõmerat mulda, sai täiesti selgeks, miks praeguste elanike esivanemad üle saja aasta tagasi siia „tõotatud maad“ otsima tulid.

Venemaal üks Eesti mälestusmärk jälle rohkem - kalmistu Tveri oblastis

Reedel käisin vaatamas, kuidas saatkonna ja muinsuskaitse seltsi abil avati Tveri oblastis Andreapoli linna lähedal mälestusmärk endisel eestlaste kalmistul. Paiga nimi on Išutino. Kunagi elas sealkandis palju Eestist väljarännanuid, nüüd on sealsed külad ammu tühjad.

Moskvast Andreapoli on üle 400 kilomeetrit. Startisime saatkonna bussiga Moskvast varahommikul, et kella 10 Andreapoli jõuda. Andreapol on samanimelise rajooni keskus Tveri oblastis. Hästi jämedalt öeldes asub Andreapol Rževi ja Velikije Luki vahel, mitte kaugel Moskva-Riia maanteelt keset järvi (rajoonis on 160 järve) ja metsi (70 prossa rajoonist katab mets). Andreapolis endas elab u 9000 inimest, rajoonis 16 000.

Kohalejõudes ootas meid UAZ-kute paraad (fotol) linnavalitsuse ees. Kõik see kohalik rahvas sõitis Išutinosse just nende masinatega, sest nagu meile öeldi, pidi tee sinna suht mülkaline olema. Meile öeldi, et oma saatkonna Mersu-väikebussidega me raudselt läbi ei saa. Meid pidid ümberistumiseks poolel teel ootama metsatööliste võimsad Kamazid.
Kõik läks kak polozhenno! Kuna Andreapoli jaoks oli see suur sündmus – ikkagi välisriigi suursaadik isiklikult saabus! – siis sõitis meie ees kruusateel vilkuritega miilitsaauto. Kruusatee ise oli hommikul värskelt saha siledamaks lükatud. Tegime kohalikele, kes selle tee ääres elasid, väikse teene seega. Tee peal sõitsime ka ühest vanglast mööda, lõbus kant.

Nagu lubatud, siis ootasidki meid kaks oranži võimsat Kamazi (üks neist oli täiesti tutikas, selle juht ütles, et uuena maksab selline Kamaz veidi alla kahe miljoni rubla ehk siis 700 000 krooni). Kasti asemel oli neil suht mugav salong pehmete toolidega. Meile soovitati end rihmadega kinni panna, sest raputamine pidi tulema normaalne. Tuli, aga õnneks oli mööda mülgasteed sõita ainult 2-3kilomeetrit. Paar videonäidet sellest, millist teed mööda tuli sõita.





TAUSTA IŠUTINO KALMISTU KOHTA (see taustatekst on kirjutatud Peep Pillaku poolt, loodetavasti ta ei pahanda, kui ma teie silmaringi laiendamiseks selle lühendatult avaldan. Igatahes suur aitäh Peepule, kes koos Peeter Luksepa ja Maarika Sarapuuga on palju teinud Andreapoli ja Toropetsi rajoonides elanud eestlaste mälestuse säilitamiseks!)
Tänapäeva kaartidelt küll Išutino-nimelist kohta (Eesti piirist umbes 500 km kaugusel) ei leia, sest siin olnud talud ja külad on tühjaks jäänud. Paljud neist olid aga eestlaste poolt asutatud. Alates 1860. aastatest kuni veel XX sajandi alguseni rändas maaotsingutel Liivimaalt Pihkva- ja Tverimaale tuhandeid ümberasujaid. Luterlikke matusepaike rajati mitmele poole Valdai kõrgendiku lõunapoolses osas. Tänaseks on need üldiselt kas täielikult hävinud või ülematmistega muutunud venepärasteks. Tänu oma üksildasele asukohale on Išutino väheseid erandeid ning seetõttu ainulaadne ajaloomälestis.
Išutino kalmistu rajati XX sajandi alguses Taskide perekonna eestvõttel nende poolt ostetud maa-alale. Kalmistu asetseb künkal, kust avaneb maaliline vaade Brosno järvele, teiselpool järve paistab Troitskaja õigeusu kiriku torn. Kalmistu on piiratud põllukividest laotud müüriga, mille idaküljes on väravaava – varem seisis siin puust värav. Müüri põhja- ja lõunakülje pikkus on 47 meetrit ning esi- ja tagakülg ligikaudu 43 meetrit. Ümber müüri väliskülje jookseb kraav. Osaliselt laiali vajunud müüri keskmine kõrgus on veel praegugi 60-70 sentimeetrit.
Vanimad säilinud kivist hauatähised pärinevad XX sajandi algusest ja neil on eestikeelsed tekstid: Siin hiingawad Jssanta rahul August [Task] Surnut 1904 astal 30 detsembril w[anus] 2a[astat] 4[kuud] / Ottu Task Surnut 1907 astal 4 Mail w[anus] 2a[astat] 7k[uud]; Jakob Saarva 1838-1927;.Linda Pallaw 1931; Sarlotte Keerman 1924; [?] Piller; ühel kivil on vaid alles tähed KJ ning kahel kõrvuti asetseval kivil on vaid aastaarvud 1905 ja 1913. Hilisematel kalmudel on ristid ja hauapiirded venepärased ning tekstid venekeelsed: Anna Piller 1938; Janter N D 1875-1931; Koger Rozalia Ivanovna 1908-1992.12-12. Mõnedel hauakividel olnud metallristid on murtud. Paljudel haudadel olid ilmselt puust ristid, kuid need ei ole säilinud, hauakääbaste rivid on aga selgelt näha. Mõnel haual on hiljuti lisatud uued metallist nimesildid. Pärast II maailmasõda on siia vaid väheseid maetud, sest ümberkaudsed külad olid tühjaks jäänud.
Suure töö kalmistu metsast ja võsast puhastamisel ning korrastamisel on teinud ära koos pereliikmete ja teiste vabatahtlikega Vladimir Makarov, kelle ema neiupõlvenimi oli Pauline Koger. (panen siia alla kaks fotot, kust on näha, milline nägi kalmistu 3 aastat tagasi, kui Vladimir seda sõna otseses mõttes hakkas metsast välja raiuma ning milline näeb kalmistu välja nüüd.)




2008. aasta suvel teostas Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) Išutino kalmistule ekspeditsiooni, mille käigus tehti mõõdistamistöid, kaevati välja maa sisse vajunud hauakive, puhastati neid mullast ja samblast, kirjutati ümber hauakividel olevaid tekste ja fotografeeriti. Käesoleva aasta alguses alustati Eesti Vabariigi Moskva saatkonna kaasabil kohalike võimudega läbirääkimisi, et ainulaadne eestlaste kalmistu tähistada ja kaitse alla võtta.
EDASI NÜÜD JÄLLE MINU TEKST
Išutino oli päris ilus koht. Romantiline kasesalu, järv kohe kõrval. Moblalevi siiakanti ei ulatu, peaaegu paradiis. Tegelikult küll kalmistu.

EMSi inimesed olid juba hommikul siia tulnud ja mälestustahvli ilusti paika pannud. Kõik oli tipp-topp. Tükki neli miilitsat olid ka kohale kamandatud (siin nad poseerivad koos saadiku Simmu Tiigiga), pluss saadeti kiirabiauto ka igaks juhuks metsa. Rahvast oli umbes sadakond. Paljud olid just siinsete eestlaste järeltulijad. Jutt kalmistuüritusest oli levinud nagu džunglitrumm, sest isegi Moskvast oli inimesi kohale sõitnud. Kohal oli näiteks Tveri eestlaste ühingu juht Elmar Alias (alumisel fotol seisab ta kõige vasakul, paremal seisab Aleksandr Eunap, kellest tuleb juttu veel allpool). Ta räägib väga hääd eesti keelt. Ütleb, et ühinguse kuulub neil Tveris 20 inimest.


Rääkisin Vladimir Makaroviga, kes oli kalmistu põhiline kordategija ja võsast väljakaevaja.
Kui 62-aastane Vladimir Makarov kolm aastat tagasi pensionile jäi, otsustas ta – eestlastest esiisade ammu metsistunud surnuaed tuleb korda teha. Siis sai surnuaiani põhimõtteliselt ainult jala, mingit teed sinna enam ei läinud.
„Siin oli samasugune mets nagu vot seal!“ näitab Vladimir kalmistul seistes sada meetrit eemal paistva metsatuka poole. „Terve esimese suve viisime siit haudade pealt ainult langenud puid minema.“

Makarov teadis kogu elu, et vanades eestlaste külades asub mahajäetud kalmistu. Kõige viimaseni mattis just tema siia 1992. aastal oma tädi, kelle viimane soov oli puhata oma vanemate kõrval. (Fotol seisabki Vladimir - vasakul - oma tädi haua juures. Paremal samuti Eesti juurtega Vladimir Varres.) Juba siis ei viinud kalmistule ammu ühtegi teed.
„Siia on maetud minu kaks vanavanaisa, vanaisa, palju sugulasi. Tahtsid või mitte, aga tuli see koht, kus nad puhkavad, korda teha,“ räägib Vladimir, miks ta pensionile jäädes kalmistu sõna otseses mõttes metsa alt välja kaevamise ette võttis. „Nende mälestust tuleb austada.“
Vladimir räägib väga tagasihodilikult sellest, kuidas ta esimesel suvel koos oma venna Mihhaili ja lastega käsitsi puid saagisid ning läbi paksu võsa kalmistule teed rajasid. Eriti kohmetuks muutub ta siis, kui kalmistu kordategemise puhuks kogu Tveri oblastist kokku sõitnud eestlaste järeltulijad talle ükshaaval ligi astuvad ja õlale löövad: „Molodets, et nii suure töö ära tegid!“ „Mitte mina üksi, teised aitasid ju ka,“ vastab Vladimir kõigile.
Enne kui üritus peale hakkab esineb ansambel Õunake. Just-just, ärge ehmatage! See on Eesti juurtega pere Eunapite pereansembel. Nende perekonnanimi oli kunagi Õunapuu, aga Venemaal on see moondunud Eunapiks. Nende sugulased Eestis on endiselt Õunapuud loomulikult. Eunapid ise elavad Tveris – isa Aleksandr, naine Inna, tütar Nataša ja poeg Mihhail. Mängivad ehtsaid Eesti lugusid. Hakatuseks mängivad muidugi Eesti hümni, millest on ka video.



Kõigepealt peab kõnet Andreapoli rajooni ülem, südamlik ukrainlane Nikolai Barannik (fotol seisab ta vasakul, kui meie saadik kõnet peab. Taga paistabki kalmistu). Ta on silmnähtavalt elevil mälestutahvlit avades. Ka tema jaoks on see liigutav sündmus. Ta on väga hästi kursis eestlaste ajalooga siinkandis.
„Kerv, Vares, Must, Oinas, Seinas,“ loeb ta peast eestlaste nimesid, kes on ümbruskonnast pärit. „Nende järeltulijad elavad siiamaani meil. Veel pärast sõda olid kolmandik õpilastest koolides eestlased.“
Pärast pidulikku osa ütleb rajooniülem, et tegelikult on tal üks väike vaga soov ka. Nimelt tahaks ta väga leida Andreapolile Eestist sõpruslinna või –valda. Soovitavalt sealtkandist, kust kunagi ümberasujad Andreapoli kanti rändasid. Põhiliselt Valga-, Võru- ja Tartumaalt.

Edasi räägib saadik Simmu Tiik. Tema põhisõnum on: „See on väga hea, et inimesed suhtlevad otse, mitte ainult televisiooni vahendusel,“ lausub saadik. „Inimestel on alati omavahel palju rääkida tavalistest asjadest.“ Rajooniülem Barannik noogutab kõrval aktiivselt selle peale pead. (Fotol rahvas, kes kogunes kalmistule. Parasjagu peab kõnet Peeter Luksep.)
Pikalt räägib ümbruskonna eestlaste ajalugu uurinud Eesti juurtega kodu-uurija Anton Solames, kes avaldas 2007. aastal raamatu “Vene riigi ajaloost ja eesti rahvast sellega seoses” (Iz istorii Rossiiskogo gosudarstva i meste v nem estonskogo naroda), milles autor kirjeldab ka kalmistule maetud perede lugusid. Raamatu teine täiendatud ja parandatud trükk ilmus tänavu EMSi abiga. Eestist tuli raha, aga trükiti kohapeal. (Tema raamatu järgi tuleb välja, et eestlasi elas ka Seligeri järve ääres. See on see kuulus koht, kus Našid oma igasuviseid suurlaagreid peavad ja Eestit sõimavad.)
Solames palub, et kohalik võim võtaks kalmistu kaitse alla, et siin midagi paha ei juhtuks. Ta ei pea silmas rüüstajaid, vaid et keegi ei hakkaks kalmistu lähedal näiteks liiva või tont teab mida kaevandama. Ühe lähedalasuva kalmistuga olla nii juhtunud.
Solames mäletab veel kalmistut, milline see oli enne sõda. „Siis oli siin veel ilus puust värav. Ma mäletan, kuidas ma väikse poisina selle väravaga sõitsin ja laulsin: Uksed valla, uksed kinni!“ räägib ta.
„Eestlased ei tohi unustada, et nende esivanemad on siia maetud. Kui see kalmistu kaob, siis peab meil kõigil häbi olema,“ paneb Solames lõpuks kõigile südamele.

44-aastasele Tamara Leonovale (fotol) läheb Solamehe jutt väga hinge. „See on nii ilus ja hea tegu, et me peame hoolitsema nüüd kalmistu eest,“ ütleb ta. Tamaral on Išutinosse maetud vanaema Salme Pallav. Näha on, et nende pere tee kalmistule, aga nende sugu on pärit kõrvalkülast Istominost, pole sõna otses mõttes kunagi rohtunud, sest 40 aastat tagasi surnud vanaema haud on ilusti aiaga piiratud. Ainus selline haud kalmistul. (Istominos elasid ka eestlased nagu Išutinoski, aga seal elati kauem. Istominost kadusid viimased elanikud 1970-ndatel, aga Išutinost juba enne sõda.)
Tamaral on kaasas vanad fotod ja eestikeelsed sünnitunnistused. „See on meie teise vanaema Salme Kreimanni sünnitunnistus veel 19. sajandi lõpust,“ näitab ta koltunud pabereid. „Ma väga tahaks leida tema sugulasi Eestist!“ Ehk keegi lugejatest teab midagi Kreimannidest-Pallavitest, ma võin info edasi anda.

Muinsuskaitsjatega tuli Eestist kaasa pastor Enn Salveste (ta teenib muidu Peterburis eesti kogudust), kes tegi kalmistul pühitsustalituse, et maetutel oleks rahu igavesti. Peeter Luksepal oli kaasas karbike Eesti mullaga. See sai ka kalmistule sümboolselt heidetud (fotol ongi see hetk). Meie pastor ongi selle videolõigu kangelane. Sealt saab veidi aimu ka kalmistust endast.



Ja selline näeb välja kalmistul avatud mälestustahvel:


VEEL TAUSTA (taas Peep Pillakult)
Eesti muinsuskaitsjates äratas huvi Pihkva- ja Tverimaale väljarännanud eestlaste vastu Peeter Luksep. Ta on ise küll sündinud ja elab Rootsis, kuid tema isa sündis 1920. aastal Toropetsi linnas, kus perekonnal oli kauplus. Luksepad naasesid Eestisse pärast Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingut. Alates 1990. aastate algusest on ta korduvalt külastanud perekonna kunagist asuala koos sugalaste ja sõpradega Eestist, Rootsist ja mujalt. Ta on aastaid kogunud andmeid arhiividest, perekogudest ja isikute mälestustest. Oluliseks kontaktisikuks Andreapolis on olnud tema sugulane Vladimir Kozlov, kelle ema Erna neiupõlvenimi oli Jänes. Kozlovide peres on kõik külalised alati sooja vastuvõtu leidnud.
NÜÜD JÄLLE MINU TEKST
Tagasi kalmistult sõitsin ma ühes autos rajooniülema Barannikuga. Ta siis rääkis, kuidas neil elukene veereb nagu hernes Moskva ja Peterburi vahel. Noored, kes suurlinna õppima lähevad, ei tule keegi tagasi. Positiivne on aga see, et kui veel 10 aastat tagasi suri siin inimesi viis korda rohkem kui sündis, siis nüüd sureb ainult kolm korda rohkem kui sünnib.
Viimasel ajal on hakanud naasma pereinimesed, kes kunagi aastaid tagasi lahkusid. Nüüd tullakse lastega tagasi, et nad saaksid rahus kasvada, et nad väiksest peale oma närve juba ära ei rikuks. Lisaks kolivad väikest viisi Andreapoli näiteks Moskva pensionäre. Müüvad citys korteri maha ja ostavad siia ning teenivad veel väga korralikult vahelt.
Andreapol on ses mõttes pull koht, et sinna keset metsi ehitasid sakslased 1990-ndate algul Saksamaalt lahkunud Vene ohvitseridele linnaku. Korralikud viiekordsed majad, aga no jummala kolkas. Pole seal erilist infrat ega midagi. Vaikselt on paljud muidugi sealt ära kolinud. Need, kellel on õnnestunud korter maha müüa. Kusjuures need sakslaste ehitatud korterid on üsnagi kallid. Baranniku jutu järgi maksavad linnakus 3-toalised korterid 60 000 dollarit! Ma ei kujuta päris hästi ette, et kes sinna sellise raha eest kortereid ostab, aga ilmselt siis need samad Moskva pensionärid.
Teine märkimisväärne asi Andreapolises on lennuväebaas, mis on oluline lüli Moskvat kolme rõngana ümbritsevas lennuväekaitses. Osad kohalikud väitsid, et see kavatsetakse varsti kinni panna, aga rajooniülem väitis, et see on vale jutt.
Lennuväli on koduks mitmekümnele hävitajale Mig-29-le. Nende Mig-29 on tegelikult väga kurb lugu (oleneb muidugi kellele...) Eelmise aasta lõpus kukkus neid mitu tükki alla ning ajutiselt lennud peatati üle Venemaa ning hakati uurima lennukite seisukorda. No ja sel nädalal Kommersant siis avaldas kontrolli tulemused – ligi 80 prossa neist on rooste lihtsalt ära söönud. 291 Mig-29 hävitajast, mis on relvastuses, võib õhku tõusta vaid 55-60 lennukit...
Andreapolis paistis lennukitega asi korras olevat, sest kalmistult tagasi jõudes nägime, kuidas üks lennuk linna kohal surmasõlmesid tegi. Täitsa vaimustav. Barannik seletas, et see on üksuse komandör, sest ta ei luba kellelgi muidu linna kohal lennata. Erandi pidi ta tegema vaid endale.
Panen lõppu paar videot, mis ma tagasiteel Išutinost Andreapoli tagasi tegin. Esimesel videol on üks tavaline küla ja teisel saab veidi aimu milline näeb välja see vangla, millest ma alguses kirjutasin.

Kuu aega Kesk-Aasias: 19 aastat allakäiku pärast NSV Liidu lagunemist

Reisisin terve juulikuu endistes liiduvabariikides idapool Kaspiat – kolm päeva Kashastanis, nädala Kõrgõzstanis, nädala Tadžikistanis ning peaaegu kaks nädalat Usbekistanis. Allpool leiate kiirelt kirja pandud muljed (kuigi tuli jälle päris pikalt, ärge pahandage...kuidagi iseenesest läks, kui kirjutama asusin). Nagu tavaliselt, siis kirjutasin paljud hindadest, öömajadest ja transpordist – ehk on kellelegi abiks sinnakanti reisimisel. Minge julgesti.

Kasahstan
3. juuli, reede. Almatõ
Kasahstanis olime kõige lühemat aega, kolm päeva. Almatõ oli meile lihtsalt saabumiskoht, kust edasi sõita Kõrgõzstani. Positiivne uudis on see, et Eestist saabujad ei pea ennast enam sellest kevadest Kasahstanis registreerima (kui õigesti mäletan, siis peavad regama need, kes tahavad pikemalt peatuda, aga tavalised turistid ei pea). Ainult migratsioonikaart tuleb täita, aga see on lihtne. Kaart tuleb alles hoida kuni riigist lahkumiseni. Täpselt nagu Venemaalgi, kes on käinud.
Almatõ lennujaamas ootab loomulikult hunnikute viisi taksojuhte, kes lubavad 2000-3000 tenge (140-210 krooni) eest linna viia. Ütlen, et lähme bussiga, mille peale üks taksojuht vangutab laitvalt pead: „Bussiga pole ju soliidne!“
Bussipeatus on lennujaama väravast u 300 meetrit otse edasi. Liini nr 79 buss viib umbes 45-50 min kesklinna. Bussipiletid maksavad kõik 50 tenget ehk 3,5 krooni. Linnatransport on igal pool Kesk-Aasias sama odav.

Hotellidest. Need on Almatõs suht kallid, kusjuures kvaliteet on suht kehva. Ja vähe on ka kesklinnas neid hotelle. Väike ülevaade hindadest nendest hotellidest, mida soovitab nt Lonely Planet (LP). Kazzholis ja Uyutis maksab kahene tuba 17 500 tenget (1150 krooni), aga tase on parimal juhul kahte tärni väärt. Zhetisu on ainult veidi odavam, aga on rõve nõukaaegse mööbli ja vooditega urgas, kusjuures ühene tuba maksis 13 500 tenget (900 krooni)! Selle eest võib Zhetisu ees (Abylay Khan 55) leida korterite pakkujaid.
Minu arust parima kvaliteedi ja hinna suhtega hotelli leiab otse linna südamest – Zeljonõi Bazaari kõrvalt, hotell Turkestan (fotol ei ole see hotell, see on suvaline linnavaade). Kuigi LP hoiatab, et seal võib olla veits ebaturvaline, siis minu arust oli täitsa OK, ei mingeid probleeme. Toad olid väga viisakad. Ühene tuba, kus dušš asub koridoris, maksis 3000 tenget (200 krooni). Dušiga ühene maksis 5000 tenget (330 krooni). Kahene maksis 6500 tenget (430 krooni), aga seal oli peale duši ka telekas, külmkapp, konditsioneer ja suur voodi. Soovitan seda hotelli.
Käisin Rahvuslikus Muuseumis, kus seisab Kuldse Mehe koopia (päris Kuldmees olla tehtud 4000 kuldtükist ja teda hoitakse kuskil kõva valve all). Päris huvitav. Tagantjärele võib öelda, et vist kõige huvitavam Kesk-Aasia riikide rahvusmuuseumidest, ja mis veel teisest erinev – seal oli välismaalastele sama hind mis kohalikele. Isegi Venemaal tehakse külastajatel vahet, aga kasahhidel pole sellist kompleksi. Pilet maksis 100 tenget (7 krooni).
Veidi hindadest. Samsa (liha ja muu täidisega pirukas) tänavaputkast 60 tenget (4 krooni), kohalik õlu tavalises kõrtsus 200 tenget (14 krooni), lagman ja plov 250-300 tenget (21 krooni). Arvele kirjutatakse igal pool kohe kümme protsenti otsa.
Harjumatu, aga tänavatel – vähemalt kesklinnas – polnud näha ühtegi miilitsat, välja arvatud GAI-šnikud.

4. juuli, laupäev. Almatõst Medeusse ja Tšimbulakki.
Vähese fantaasia tõttu ei suutnud me muud välja mõelda, et kui sõita Almatõst (u 1000 m kõrgusel merepinnast) vaatama kuulsat uisustaadionit Medeus (1700 m) ning seejärel tõusta suusakuurortisse Tšimbulakil (2300 m). Sinna saab liinibusside ja taksodega Kazahstani hotelli eest. Buss viib Medeuni (50 tenge eest). Taksoga maksab Medeuni üks koht 400 tenget (28 krooni) ja edasi Tšimbulakini veel 1000 tenget (70 krooni).
Medeus sattusime suur vihma kätte ning veetsime mitu tundi lähedal asuvas jurtakõrtsis (soovitan!). Seal oli päris hea beshbarmak (selline nuudli ja lambaliha roog, aga igal pool tehakse seda erinevalt K-Aasias) ja - üllatus-üllatus – vägagi joodav Kasahhi enda vein (see jäigi kogu reisi jooksul parimaks maitstud Kesk-Aasia veiniks) „Turgenskoe Zoloto“, mis maksis 1000 tenget pudel (70 krooni). Vägagi joodavad olid nii valge kui ka punane.

Medeu kuulsa staadioniga olid aga sellised lood, et see oli külastamiseks suletud, kuna seda ehitatakse ümber 2011.aasta Aasia mängudeks. Sisse ei lastud. Kiirelt mõtlesime välja loo sellest, et me oleme Ants Antsoni sugulased (loodan väga, et härra olümpiavõitja ei pahanda väga!) ning tahame väga näha seda kuulsat kohta, kus meie onu rekordeid tegi! Ning et meil on tingimata vaja viia talle fotosid tänapäeva Medeust. Selline jutt, südantliigutavas esituses, muidugi mõjus ning meid lasti sisse. Aga seal polnud midagi erilist näha – üks suur ehitusplats vaid. Pärast sai kuulsast Medeu trepist – 841 astet! – üles minnes ülevalt staadionist palju paremaid fotosid. (kõrvalolev foto on samuti sealt ülevalt tehtud, hingeldamise vahepealt.)
Taksoga Tšimbulaki, kus ainsas suuremas hotellis oli õnneks vabu tube küllaga. Poolluks kahene tuba suure voodiga maksis 10 000 tenget (700 krooni). Ikkagi kuurort ju! Tuba oli muidu väga broo! Hotell oli ka ainus koht, kus Tšimbulakis sai raha vahetada, kuigi veidi kehvema kursiga kui all Almatõs. Vahetati eurosid.

5. juuli, pühapäev. Tšimbulaki mäe otsa ja tagasi Almatõsse.
Suvel on Tšimbulaki põhiatraktsioon mäe otsa minek. On kaks varianti, kas jala või köistõstukiga. Matkamiseks on seal palju radasid. Me valisime köistee, mis viib 3200 meetri kõrgusele ehk 900 meetrit ülespoole.

Köistõstuk sõidab üles kolmes etapis. Iga etapi eest tuleb maksta 600 tenget ehk kokku 1800 tenget (130 krooni) inimese kohta. Üleval oli väga külm, kuigi Tšimbulakis oli veel reipalt üle 25 kraadi sooja. Õnneks sai köistee 2. platvormil laenutada sõjaväesineleid 500 tenge (35 krooni) eest ja need olid tõesti head asjad. (Fotol on vaade Tšimbulaki kompleksile, taga paistab ka jupike tõstukit.)
Kõige tipus ootas meid päris pikk järjekord, et alla saada. Huvilised sõitsid kõik hommikul üles ja keskpäevaks tahtis enamus neist korraga alla saada. Aga võta näpust – köistee tehniline olukord on üsna kesine, sestap lasti algul alla vaid üle kahe istme (istmed olid veel 1-kohalised) ning pärast üle kolme. Üleval pildistasime 10 minutit ja siis ootasime ligi tund aega, et alla saada. Õnnetud olid need, kes uljalt särgi ja plätude väel või stilettodega üles sõitsid...
Pärast sõitsime Almatõs ka veel köisraudteega, Kök-Töbe parki mäe otsas linna kohal teletorni juures. Pilet maksis 800 tenget (56 krooni), aga ausalt öeldes oli see kesine värk. Üleval oli ikka üsna mõttetute atraktsioonidega tilu-lilu park (ausalt – ei saanud aru, miks kohalikud selle koha üle nii uhked on) ning teletorni juurde üldse ei lastudki. Ainult linnast ülevaate saamiseks maksabki sinna sõita. Kusjuures odavam on sealt marsakaga alla tulla, kui seista pikas järjekorras köisraudteele.
Hinna näide jälle. Lõuna kahele läks Almatõs tavalises turuäärses söögikohas maksma 1600 tenget (110 krooni). Selle eest said kaks õlut, kohaliku keefiri airani, borši, pelmeeniportsu ja plovi + veel kohustuslik 10-prossane teenindusraha.
Taksosõit kesklinna piires maksis Alamtõs 200-300 tenget (14-21 krooni).

Kõrgõzstan
6. juuli, esmaspäev. Almatõst Biškeki
Kasahstanis oli riiklik püha – pealinna Astana päev -, mistõttu ei saanud postkontorist isegi kaarte saata, aga marke kuskil putkades ega poodides ei müüdud. Sellega – et marke on raske saada - peab igal pool Kesk-Aasias arvestama, välja arvatud ehk Usbeki muuseumilinnades. Biškeki sõitsime taksoga. Taksod lähevad Sayrani bussijaamast, kesklinnast umbes 4 km läänepoole. Üks koht taksos Biškeki maksis 2000 tenget (140 krooni). Ostsime ära kogu tagaistme ehk siis kolm kohta. Maršrutkas maksis üks koht 1000 tenget (70 krooni), aga seda oleks pidanud tont teab kui kaua ootama, kuni see täis saab. Lisaks teevad taksod kiiremat sõitu.
Maantee Biškeki oli hea (etterutates – peale Biškeki-Issõk Kulini viiva maantee, oli see ka viimane normaalne asfalttee lähema 2,5 nädala jooksul.) Kolme tunniga olime Kasahhi-Kõrgõzstani piiril. Selle ületus läks mõlemalt poolt ludinal. Piirilt oli Biškekini veel vaid 30 km.
Biškekis võtsime öömaja Radison Guesthouse´is. 50 dollarit maksis kahene tuba (sisaldab hommikusööki). Tiba kallis Biškeki jaoks, aga see-eest oli väga ok. Kallis sellepärast, et LP soovitab väga ning palju välismaalasi käib. Kui raha väga ei loe, siis ma soovitan ka. Pererahvas on ka väga abivalmis ja oskab soovitada kuhu ja kuidas minna. Näiteks pani perenaine põlle vöö vahele ja tuli meiega kohe kaasa registreerima, ei teinud sellest mingit probleemi.
Kõrgõzstanis peavad Eesti kodanikud erinevalt suurest enamusest ELi kodanikest ennast endiselt passilauas kirja panema ja templi saama. Vist isegi oli nii, et ainukesed õnnetud, kes seda EL-i inimestest peavad tegema, on Balti riikide kodanikud. Õnneks piisab ühest korrast regamisest terve riigi peale. Registreerimine iseenesest käis suht ruttu ja probleemideta, ühe inimese eest tuli maksta 200 kohalikku raha – somi ehk siis 50 krooni. Saime templid passi nagu nõuka ajal.
Asub Radison Guesthouse Abdumonovi ulits 259, mis jääb kahe põhitänava Tšui ja Jibek Jolu prospektide vahele, kesklinnast kilomeeter. Nende telefon on +996 312 93 50 25. Neil on ainult 7 tuba.

Biškek oli huvitavam linn kui Almatõ, mis minu arust on veidi üleshaibitud, et vaata et sama äge ja rikas linn kui Moskva. Naerukoht. Biškek oli lahe sellepärast, et linn oli tunduvalt kaootilisem kui Almatõ. Ja detilides naljakam (nagu see vurtsuvee müüja fotol) ning ka odavam. Kohalik õlu maksis Biškeki kesklinna kõrtsides 30-40 somi (kuni 10 krooni), sašlõkid, lagmanid ja mantõd 60-80 somi (15-20 krooni) ports. Juurde pannakse teeninduse eest 10-12 protsenti.
Ühes tänavakõrtsis saime huvitama õpetuse. Sattusime õhinasse, kui nägime menüüs valget veini. Tellisime. Ja palusime ofkoors, et toodagu kindlasti külmalt, mille peale iseenesest tore ja lahke ettekandjaneiu vastas teadja häälega: „Veini ei jooda kunagi külmalt!“ Vot nii. Pärast leidsime küll normaalse koha, kus pakuti veini ja ka muid toredaid lääne inimese alkohole – baar Metro, kohalike expatide kõrts. Täitsa ok, ka hinna poolest. 50 g Jim Beami maksis 120 somi (30 krooni), 150 g täitsa joodavat valget veini alla 100 s (alla 25 krooni).
Aga ettevaatust – Biškekis elab palju uiguure ja teisi moslemirahvuseid, kelle kõrtsides on küll maitsev söök, aga seal ei tohi suitsetada ega juua alkoholi. Küsige see enne järgi.
Biškekis meeldisid mulle suured väljakud kus rahvas õhtuti niisama tšillis ning suured monumentaalsed hooned (see on ühine joon kõigile Kesk-Aasia pealinnadele, armastavad nad seda).
Taksosõit kesklinnas maksis 100 somi (25 krooni).
Väike sensatsioon ka. Kas te teadsite midagi Urmas Sõõrumaa salajasest kullaärist Kõrgõszatnis ning et tal on juba üle 10 aasta sealne kodakondsus? Mina ka ei teadnud, aga sel suvel otsustas ta selle avalikustada ning kutsus linnatänavatel kirgiise üle hääletama juuli lõpus presidendivalimistel praeguse riigipea Bakijevi poolt! Tõestus on siin!



7. juuli, teisipäev. Issõk-Köli järve äärde.
Hommikul oli mul kindlasti vaja teha rahaülekanne Oši, riigi suurselt teise linna, et maksta Pamiiride ületamise eriloa eest. Peaegu libedalt läks, ainuke asi, et tuli teada rahasaaja isanime. Mis oli ausalt öeldes väga keeruline nimi. (Proovige esimese ropsuga öelda Abduvahapovna...) Eriti kui pangatädi kurjalt hoiatas, et kui nimeas kasvõi üks viga on, siis raha kohale ei lähe.... Ilmselt kirjutasin õigesti, sest raha saadi kätte!
Peaaegu libedalt läks sellepärast, et poole operatsiooni pealt löödi pangakontori uks pauhti lahti ja kaks automaatidega tursket venda kargasid sisse. Ütlesid, et nad tulid raha ära viima (panga tööpäev just algas!) ning tõmmaku me kõik kontorist välja. Mõned tõstsid alguses ehmatusest isegi käed üles. No ootasime siis veerand tundi väljas, kuni tähtsaid toiminguid tehti.
Biškeki peapostkontoris käisime veel kaarte saatmas. Üks tüüp tahtis ümbrikku, mis oli veidi räsitud ja katki ning ta palus tädidelt teipi. Selle peale läks ilge kisa ja sebimine lahti, et kus on postkontori teibirull, et kes võttis? Tuli välja, et neil oli terve kontori peale ainult üks rull...
Issõk-Köli järve ääres asub vägev kuurort nimega Tšolpan-Ata. Isegi Medvedev Kremlist käis see suvi seal. Sinna on Biškekist 4 tundi sõita. Me otsustasime, et lähme parem lähemalt – kõige esimesse asulasse Issõk-Köli ääres – Balõktšisse. Ja õigesti tegime. sinna oli sõita vain 2,5 tundi (170 km) ja rand oli seal väga mõnus ning rahvast vähe.
Takso leidsime Jibek Jolu bussijaamast. Seal on värk selline, et kõik taksojuhid on selle peal väljas, et viia soovijad Tšolpan-Atasse, kuhu on u 250 km. Terve takso sinna ja tagasi maksab 2400 somi (600 krooni). Lähemale ei olda odavamalt nõus viima, sest sõit on nagunii terve päeva ning Tšolpani sõita soovijaid jätkub. Nii et Balõktšisse peab põhimõtteliselt võtma takso sama hinnaga. Kaupleme usbek Ališeriga, saame hinna 2200 somi (550 krooni) peale. Tegime hea valiku, sest Ališer oli viisakas kutt, ei tüüdanud meid oma jutuga, aga kui küsisid, siis oskas iga asjaga aidata. Samuti oli tal konditsioneeriga hea ja kiire auto aga see on Kesk-Aasias oluline, sest muidu jäädki seal kehvadel (pehmel töeldes) teedel vaevlema. Normaalse auto eest võib seal teinekord rohkem maksta küll. Nii et alati võiks kauplemise käigus küsida autot näha.

Rand oli väga OK (fotol vaade sellest rannast järvele). Nutikad olid teinud väikse eraranna, mille eest kasseerisid 30 somi (alla 10 kr) nägu, aga oli puhas ja vähem inimesi. Müüsid veel päris njämmisid koduste kotlettidega burgereid. Meile meeldis igatahes. Ja kes satub Biškeki ja tahab käia korraks Issõk-Köli ääres, siis võib Balõktšisse julgelt tulla. Hooaeg kestab siin septembri lõpuni.
Issõk-Köl asub 1600m kõrgusel ning on väga puhta veega. Kuigi külma veega. Väljas seisis juba mitu kuud üle 30 kraadi (Biškekis oli siis ligi 40), aga järves oli vesi 17-18 kraadi.
Pärast päevitamist viis Ališer meid oma tuttava Ruslani juurde teed jooma. Ruslan töötab Issõk-Köli lähedal mägedes, 4 km kõrgusel kullakaevanduses turvamehena. Kolm nädalat tööl, kolm vaba. Ta rääkis, et kullakaevurite keskmine palk on 2500 dollarit kuus, aga tingimused väga kahjulikud. Keegi ei pidavat eriti üle 10 aasta vastu pidama. Tolm kahjustab kopse. Aga nemad pidid isegi head palka saama, sest kaevandus kuulub Kanada firmale. Et Kesk-Kõrgõzstanis pidid olema kohalikele firmadele kuuluvad kaevandused, kus tingimused veel kehvemad, aga palk ainult 200 dollari kanti.
Kui olime juba tagasi Biškekis, siis pidasid meid mendid kinni. Ise olin veidi loll. Võtsin pangaautomaadist (neid ikka on kesklinnas, Visa toimib) raha ja hakkasin seda tänaval üle lugema. Mendid ilmselt märkasid mind lolli välismaalast ning astusid ligi. Ütlesid, et neil on tulemas peagi presidendivalimised ning seepärast kontrollivad nad kõikide välismaalaste dokumente. No hea küll, vaadake. Aga oleks siis sellega piirdunud, kuradid. Nad väitsid, et peavad meie asjad ka läbi otsima! F..., oleks tahtnud nendega õiendama hakata, aga Kesk-Aasias on see mentidele rohkem punase rätiku näitamise eest. Tuleb lihtsalt rahulikult suhtuda. Nad viisid meid kuhugi suvalisse kohvikusse ja seal käskisid laua peale koti ja taskute sisu välja laduda. Uurisid üksipulgi kõik läbi, võib olla isegi näppasid kohalikku raha (seda oli palju), kahtlustan ma. Igatahes pääsesime lõpuks probleemideta. Mendid isegi vabandasid ette-taha. Õnneks jäi see ka ainukeses selliseks põhjalikumaks kokkupuuteks mentidega terve reisi jooksul. Mis on isegi hästi.
Söömakohtade hindadest. Kahekesi süües kulus kuskil 250-300 somi (kuni 75 krooni) – õlled ja söögid.

8. juuli, kolmapäev. Biškekist Narõni.
Valisime endale Kõrgõzstani peamiseks atraktsiooniks kahepäevase ratsamatka riigi keskosas Alatau mägedes Son-Köli järve äärde. Selleks oli meil vaja pääseda Narõni linnakesse.
Maksime jälle Ališerile 2200 somi (550 krooni) ja ta viis meid viuhti Issõk-Köli äärde Balõktšisse, kuna see jäi meile tee peale. Saime veel paar tundi päevitada, kuni Ališer otsis meile masinat, mis meid edasi viiks.
Tuli välja, et see oli suht keeruline (vähemalt Ališer väitis meile nii), sest sealt ei sõida tavaliselt keegi taksoga Narõni poole. Ta oli ühe tüübi – Talant nimeks – leidnud, aga see küsis 2400 (600 krooni) somi edasi-tagasi sõidu eest, sest ta väitis, et sealt ta ei leia kedagi tagasisõiduks. Ega vist poleks leidnud küll. Narõni oli 180 km. Ei olnud midagi teha, plekkisime Talantile tema 360 km kinni.
Lõuna tegime Kockoris. Edasi ületasime 3030 meetri kõrguse kuru, kus oli juba palju karjuseid oma jurtade ning lammaste-hobustega. Hakkas juba looma seda meeleolu, mida läksime otsima. Ja üsna külm juba ka.

Puhtalt sõiduaeg Narõni oli kolm tundi. Linn ise oli paras pommiauk, aga ümbritsetud ilusate mägedega. Ning seal oli trolliliin! Fotol müüb Mossega mutt otse tänaval kumõssi. Kumõss on valges kanistris auto kõrval.
Mäed on Kõrgõzstanis tõepoolest väga-väga ilusad. Kellele meeldib mägedes kolada, siis soovitan väga seda riiki. 90 protsenti riigist asub kõrgemal kui 1500 meetrit. Siit leiab igasuguse kõrgusega (kuni üle 7000 m) ja igasuguse raskusega mägesid, trekkimise võimalusi on tohutult.
Aga seal Narõnis oli see veel lahe, et miski Iraani miljardär oli just selle koha välja valinud selleks, et ehitada sinna Kesk-Aasia ülikool (sarnased ülikoole pidi veel tulema kolme linna Kesk-Aasias). Tühja koha peale, tuhatkonnale tudengile.... Oli ära ostnud juba lahmaka maad ning esimese asjana hakkas asfaltteed ehitama.
Meie ratsareisi organiseeris CBT (Community Based Tourism). See on šveitslaste loodud süsteem üle Kõrgõzstani, kus kohalike inimeste kaudu pakutakse turismiteenuseid. Neil on väga palju marsruute, kel huvi tšekaku www.cbtkyrgyzstan.kg.
Narõnis võttis meid vastu CBT kohalik juht Kubat. (tema kontaktid on +996 3522 50865, 50895 või naryn_tourism@rambler.ru) Kogu meie matk läks maksma kahepeale 422 dollarit. Polnud just odav, aga asi oli raha väärt. Kauplemisruumi nendega väga pole, sest CBT on fixhinnad, mis neil on öömajapakkujate ning ratsagiididega kokku lepitud. CBT saab neilt omakorda 5-15 prossa vahendustasu.
Omal käel saab ka ehk seda kohapeal organiseerida, kui on rohkem aega. Spikriks panen kirja CBT hinnad, kus on juba nende vahendustasud sees. Kõik hinnad on siis kahele.
B&B Kurtka külas koos õhtusöögiga 1100 somi (275 krooni), ööbimine jurtades koos hommikusöögiga 400 somi (100 krooni) päev, lõuna ja õhtusöögi eest pidi jurtades eraldi maksma – 300 somi (75 krooni) kahele päevas. Hobuste rent kaheks päevaks 2200 somi (550 krooni, ühe hobuse päevarent on siis 550 somi ehk 140 krooni) + pidime ka veel maksma 1100 somi (275 krooni) selle eest, et hobused viidi tagasi reisi alguspaika Kurtka külla. Meie ratsagiidi päev maksis samuti 1100 somi (275 krooni). Sellised hinnad kehtivad CBT-l igal pool Kõrgõzstanis.
Kõige kallim oli autotransport. Kubati džiibiga Narõnist 100 km kaugusele Kurtkasse maksime 2000 somi (500 krooni), aga hinna sees on ka tema tühisõit tagasi. Lisaks tellisime reisi lõppsihti endale Narõnist järgi auto, mis viiks meid üle mägede 280 km kaugusele Kazarmani (maksime ka auto tagasisõidu eest Narõni) – 6750 somi (1700 krooni). Autod sõidavad neile fix kilomeetrihinnaga. Kokku see kõik annabki 422 dollarit.
Kurtka külas ööbimine oli igati tore, vahva perenaine oli. Tema nimi oli kahjuks nii keeruline, et jäänud meelde (kirgiisi nimed olid tihti väga keeltmurdvad...) Majas magati põrandal, aga mitmel madratsil ning oli suht mõnus.

9.-10. juuli, neljapäev-reede. Son-Köli järv
Pärast hommikusööki kohe hobustele. Kell 9 tuli meie giid, kes palus ennast kutsuda Ilitšiks (pärast tuli välja, et õige nimi oli tal Ilitšbek), tõi meie hobused kohale. Ronisime selga. Kartus, et me ei saa hobustega hakkama, kadus viie minutiga. Väga rahulikud hobused olid, suht kerge oli neid juhtida. Ilmselt olid suksud harjunud turistidega.
Ilitš oli super abivalmis ja sõbralik tüüp. Rääkis veidi oma elust. Kasvatab hobuseid. Hea hobune maksab seal 1000 dollarit, lammas aga 5000 somi (1250 krooni). Korralik jurta läheb maksma u 1000 eurot.
Siin paari pilti meie matka algusest. Esimesel fotol oleme hobustega juba harjunud ja möödume vanast kalmistust. Teisel fotol ongi meie Ilitš oma hobusega väikest puhkepausi pidamas. Kolmandal fotol on sõbralik pere, kelle juures me lõunat sõime.






Ilitšiga rääkisime inglise ja vene segakeelt. Linnadest väljas oli üldiselt keelega suht tuuga, sest väga paljud rääkisid ainult emakeelt. Isegi vene keelega oli raske, vanemad inimesed enamasti teadsid, aga mitte kõik nooremad. Pärast NL lagunemist polnud maal koolides lihtsalt piisavalt vene keele õpetajaid. Vahest pidi ka käsi ja jalgu kasutama, poleks uskunud, et siin vene keelega nii kehvad lood on. (Ega Tadžikistanis ja Usbekistanis maarajoonides parem polnud. Millegipärast Kesk-Aasia puhul Venemaa ei muretse, et vene keel kaotab oma positsioone tugevalt... Tadžikistanis arutab parlament eelnõud, mille järgi saaks ametiasutustes ainukeseks kasutuskeeleks tadžiki keel, praegu saab kasutada ka vene keelt. ) Mõned nooremad üritasid meiega inglise keelt rääkida, aga kolmanda lause järel said enamasti aru, et tegelikult nad aru ei saa, mida sa neile vastad. Nad lihtsalt küsisid oma kolm küsimust, mida nad oskasid ja hakkasid otsast peale...
Esimese päevaga sõitsime kokku 35 km ja 7,5 tundi. Hommikul 4,5 tundi mööda suht lauget ala, siis poolel teel jurtast lõuna ning edasi tuli kolm tundi tõelist turnimist. Ees oli kuru, mille ületamine hobusega oli tõenäoliselt meie reisi üks tipphetki. Me polnud kumbki miskid erilised ratsutajad ning kui ühel hetkel Ilitš võttis suuna rajalt üles mäkke, siis võttis veidi õõnsaks küll, sest tõus oli esimesel silmapilgul püstloodis. Tegelikult muidugi mitte, aga oma 20-protsendiline küll. Ja mis kõige hullem, et kui tõus tundus seljataga olevat, siis tuli käänaku tagant kohe samasugune tõus otsa. Ja nii peaaegu poolteist tundi. Selle ajaga tõusime ligi 800 meetrit üles! 2300 meetri kõrguselt 3100 meetri kõrgusele. Vägev elamus! Tänu tarkadele hobustele muidugi. Kuigi mõnes kohas oli küll tunne, et hobud libisevad alla. Seda võimsam tunne oli üles jõudes. Fotolt ei saa muidugi eriti aru, kui järsk oli tõus, sest tee pidevalt vonkles.


Ülevat tunnet mäetipus jätkus ainult üürikeseks, sest mäed on ikka mäed – algas päris kõva vihm, mis läks hiljem üle raheks. Ning meil oli veel üle tunni aja sõita. Hea, et Ilitšil oli ka meie jaoks soojad joped ja vihmamantlid kaasas (kindlasti nõudke neid kaasa, kui lähete ratsamatkale mägedesse!). Kuigi läbiligunemisest see ei päästnud, sadu oli nõnda tugev. Lisaks läks veel külmaks ka, aga ratsmeid pidi paljakäsi hoidma.
Edasi tuli esimene öö jurtas, kohalike karjuste juures. Karjuste pere oli väga sõbralik, ainuke probleem oli see keelebarjäär. Saime riided kuidagi ära kuivatatud. Söögiks oli nende sõnul borš, aga tegelikult polnud seal peedilibletki. Puhas värskekapsa supp koos soonilise ja pekilise lambalihaga. Joogiks värske kumõss. Olge sellega ettevaatlik, kui pole varasematel päevadel harjunud. Võib võtta kõhu lahti, uskuge mind. Ning seal külmas pole öösel teps mitte mõnus jurtast välja joosta! Niigi oli isegi jurtas üsna külm, me magasime igatahes kõigi riietega kahe paksu teki all. Eks sellevõrra oli muidugi jälle romantilisem.
Ja järgmine hommik keset mägesid oli kogu eelmist päeva väärt! Sõnades on seda raske kirjeldada, seda peab jurtast välja astudes ise kogema.
Esimesel päeval olime Ilitši sõnul nii tublit sõitu teinud, et teisel päeval jäi meil Son-Köli mägijärveni vaid u 10 kilomeetrit lauskmaad. Poolteise tunniga olime järve ääres.
Ilus muidugi, meid oodanud jurtade pererahvas oli ka lahke nagu nad kõik seal. Kustumatu mulje jättis meile perenaine oma pideva ja kõvahäälse röhitsemisega köögilauas. Komme lihtsalt selline seal.
Sain Son-Köli ääres elus esimest korda hakkama keedetud peki söömisega. No supi sees on ka varem juhuslikult pekk alla lipsanud, aga siin anti mulle praekartulite kõrvale mehine tükk kohe. Ei tahtnud pererahvast solvata – sest kiitvalt kinnitati: „Söö, söö, pekk teeb tugevaks!“ – ja neelasin väikeste juppide kaupa alla. Nüüd olen tugev nagu karu.
Ega seal suurt midagi päev otsa teha polnud. Vaatasime kuidas hobused rohtu söövad, siis vaatasime kuidas lambad rohtu söövad, siis vaatasime eeslit, siis ronisime ühe künka otsa ja vaatasime sealt ülevalt, kuidas kõik rohtu söövad. Nii see päev veeres.
Üks asi tundus kummaline. Piima on neil üksjagu, hobuse ja kitse ja lehma oma. Peamiselt teevad nad neist igasugu jooke ja kohupiima-või moodi asju. Aga mida nad teps ei tee, see on juust! Ise kiidavad, et neil on seal sama ilus ja kõrge nagu Šveitsis. Aga juustu ei tee! Ise nad väitsid, et neil pole selleks masinaid, et juustu teha. No aga ega Šveitsis see ka nii ei käinud, et kõigepealt leiutati masinad ja siis hakati juustu tegema. Nii et ikkagi jäi lahtiseks, miks nad juustu ei tee. Kõik tingimused selleks olemas! Ilmselt pole lihtsalt sellist traditsiooni.
Mõned fotod meie ööbimiskohatades ja sealsetest inimestest. Kolm esimest fotot on meie esimest peatuspaigast peale suurt vihmasadu.






Need fotod on siis juba konkreetselt Son-Köli järve äärest. Esimesel fotol näeb vaadet jurtade juurest, kus me ööbisime. Teisel fotol on näha, milline nägi seest välja külaliste jurta, kuhu meid pandi magama. Viiendal fotol koorib meie perenaine (see kes röhitses pidevalt) kartuleid ja neljandal fotol paljastab oma kuldhambaid tema küllasõitnud õde Biškekist. Kuuendal fotol keedab üks peretütardest teed ning kõige alumisel fotol on kogu pere sõbralikult õhtust söömas.
















11. juuli, laupäeva. Son-Köli äärest Oši.
Vägev sõidupäev. U 400 kilomeetrit, aga aega läks ligi 12 tundi. Teed sama sitad kui Etioopias, ma ütlen! Pluss veel mäed. Teedega on üldse Kõrgõzstanis ja pärast ka Tadžikistanis väga-väga kehvad lood. Pärast NL lagunemist pole keegi nende eest hoolitsenud ja need on põhjatuks lagunenud. Seepärast arvestatakse siin ka nagu Aafrikas ja Siberis tee pikkust tundides mitte kilomeetrites.
Põhimõtteliselt sõitsime me läbi Kõrgõzstani keskpaiga päevaga. Alustuseks järve äärest Kazarmani, mis oli kunagine suur kullakaevavurite linn, aga nüüdseks paras pommiauk. 150 km kruusateed viie tunniga. Jubeda tee kompenseerisid paar vägevat kuru (3400 m ja 2800 m) ning hingematvad vaated mägedele. Siin oli kõikesugu mägesid ja kaljusid, mida aga oskad tahta – nii Alpisid kui Ameerika Kanjoneid kui Red Rocki Austraaliast. Minu arusaam sellest, et kui erinevaid mägesid võib kohata, avardus taas. Sõitsid ja imestasid. Ja sellest teatakse nii vähe maailmas!
Meil oli eesmärk ühe päevaga Fergana orgu Oši jõuda, sestap me Kazarmanis ei hakanud pikalt kauplema, kui leidsime autojuhi, kes oli meid nõus edasi järgmise linna Jalalabadi (mõelge, on ikka linnanimi – jala-labad...) viima. Küsis 2000 somi (500 krooni), lõime käed, peaasi, et kohe edasi saaks, sest veel hullem tee ootas kirjelduste järgi ees. Tee, mida mööda pimedas keegi ei sõida, sest võid lihtsalt kuristikust alla panna. Ausalt öeldes oli taksopakkumisi seal vähe, aga sõitasoovijaid oli veel vähem. Hind sellepärast jälle suht soolane, et maksime kinni ka tagasitee.

Seekord oli kõrgeim kuru teel kuskil 3200-3300 meetrit. Mägede ilust olime selleks etapiks juba nii ära väsinud. (Teed iseenesest kulgesid üsna kuristiku servapidi nagu näha. ja siis veel need ootamatult kurvi tagant välja ilmunud lehmad...) Katki läinud autosid oli teel üsna palju. Meiegi vahetasime kummalgi etapil korra kivide otsas puruks läinud esirehvi.
Nüüd autost, millega seal mägedes kõik sõitsid. Vaevalt, et keegi ära arvaks, et kohalik popim auto mägiteedel on.... Audi 100! Nagu juhid ütlesid, et on Audi 100 kõige paremini vastu pidanud. Suht odav hind (kusjuures palju tuuakse neid autosid Leedust, ilmselt lähevad nad siiakanti kolmandale kasutusringile), kõrge kliirensiga ning palju odavaid Hiinas tehtud varuosasid.
Nagu mägedest alla Fergana orgu saime, nii läks mauhti palavaks ka. Jalalabadis oli üle 35 kr kindlasti. Jalalabadist jäi Oši veel 110 kilomeetrit. Maksime taksojuhile terve auto eest 600 somi (150 krooni), mis oli üsna odav, arvestades eelmisi otsi.
Kuna seekord oli terve tee asfalt, siis vuhisesime uhkelt Oši linna juba pooleteise tunni pärast.
Ošis võtsime hotelli nimega Taj-Mahal üsna nende kuulsa turu juures. Hotellis on viis tuba ainult. Kahene tuba maksis 800 somi (200 krooni). Dušš oli olemas, nii et normaalne koht. Kotitäie riiete pesemise eest küsis perenaine 250 somi (60 krooni).
Õhtul kammisime restorane läbi. Kahe prae ja kahe õlle keskmine hind oli 200-250 somi (50-60 krooni). Leidsime isegi miskeid kohalikke veine. Need olid muidugi soojad nagu mu ema pirukad ahjust tulles. Aga andsime 10 punkti ühele nutikale ettekandja tüdrukule, kes meie pettunud nägusid nähes torkas veinipudeli lihtsalt enam-vähem külma purskkaevu restorani ees. Pärast mõnda ootamist oligi vein valmis. Veel 10 punkti teenis ettekandja sellega, et serveeris meile veini külma vett täis kolmeliitrises klaaspurgis, kuhu veinipudel ilusti sisse mahtus!

12. juuli, pühapäev. Ošis.
Ristiinimesena võtsime selles moslemiusulises Fergana orus endale reisimisest vaba päeva ja passisime niisama Oši peale. Käisime turul, mis oli väikene pettumus, sest paljudes raamatutes reklaamitakse Oši turgu kui tõelist idamaa suurt turgu. Tuhkagi. Suur see turg võib olla oli, aga erilist värvikust seal polnud. Vähemalt minu jaoks. Ja plovi müüdi turul sellist, et isegi Järve Selveris müüakse paremat – üks suur riisipudru ühe lihatükiga, kusjuures kuiv nagu nädal aega vana leib! Fotol on üks paljudest lihamüüjatest turul. Lehmakabjad vedelevad kohe samas leti ees. Neid isegi müüdi kusjuures.


Üldiselt logelesima niisama ja vedelesime erinevates söögikohtades. Neid oli seal palju, aga menüü igal pool sama igav. Igavuse peletamiseks maitsesin ka kohalikku, kirgiisi konjakit. Kokaga juues käis kah. Lihast sai kerge siiber ette, vähemalt mul. Seedimiseks oli hea vahelduseks rohelist teed juua. Restoranides olid kohe spetsiaalsed kokad, kelle ainus ülesanne oli teed veeritada suurtes kogustes. Üks sellistest teemeistritest valab siin fotol tünnist teed.


Pamiiride ületamiseks vajaliku Gorno-Bandakšhani autonoomse oblasti läbisõiduload saime kätte. Kuna need ma jätsin viimasele minutile, siis maksime üsna soolast hinda – 57 dollarit inimese kohta. Millegipärast saime lubadest koopiad. Orginaalid pidid meid ootama Horogis, mis iseenesest on juba sisuliselt teispool Pamiire. Meile kinnitati, et piiril sellest probleeme ei tule. Ma küll kahtlesin selles väga ning olin omaette kuri, aga tõepoolest – üle me saime ilma liigsete küsimusteta. (Pärast küll tuli välja, et meid kontrollinud piirivalvur tahtis meie autoga saada küüti oma kodukülasse, sestap lasi meid niisama üle... Nii et ausalt öeldes ma ei tea 100 protsenti kinnitada, kas selle koopiaga saab üle Tadžiki piiri Pamiirides.)
(kes ka GBAO lubadega hätta jääb, siis võib võtta ühendust Ošis asuva turfirmaga Munduz-Tourist, Munduz_Tourist@hotmail.com, +996 3222 22276. Teine variant on võtta otse ühendust Tadžikistanid Horogis asuva Pamirs Tourism Adventure´iga, kes teeb nendega koostööd. Neilt otse küsides peaks odavamalt saama. Nende kontaktid: pamirstourism@yahoo.com, +992 935 009 947, www.pamirs-tourism.org. Võite küsida Ismaili.)
Ahjaa – käisime Oši kohal kõrguva mäe otsas kohalikus muuseumis. Seal olid üleval ka loomatopised, mis üks oli iseäranis huvitav loom. Väliselt paistis metssiga, mis metssiga, aga ingliskeelse sildi peale oli seletuseks kirjutatud – „wild boa“.
Ošist leiab ka üsna mitmeid pangaautomaate, kui on vaja enne Pamiiridesse minekut sularahavarusid täiendada, sest enne Dušanbed ATM ei leia.

Tadžikistan
13. juuli, esmaspäev. Ošist Murgabi.
Ošist Pamiiridesse Tadžikimaale Murgabi sõit oli logilistiliselt kõige raskem ja pikem (ligi 450 km), sest nagu selgus maršrutkad enam Murgabi ei sõida Ošist. Põhjus – teed mägedes on liiga lagunenud. Pidime otsima jälle takso.
Helistasin Murgabi inimestele, kes pidid meid seal vastu võtma, nemad ütlesid, et saaksid UAZiku saata, aga see võtab edasi-tagasi otsa eest 400 dollarit. Uurisme Munduz Touristist, sealt küsiti 450 dollarit. Taj Mahali hotelli kaudu jõudsime Abdulazizini (mobla +996 555 633 643, tönkab inglise keelt), kes väitis, et orgunnib autosõite kuhu iganes. (Taksoteenust orgunnib Ošis veel Daniyar, tema mobla +996 772 37 23 11 ja meil daniyar1@mail.ru) Helistasin Abdulazizile. Väitis, et pole probleemi ja hinnaks ütleks 240 dollarit. Väga hea hind! Leppisime kokku, et auto tuleb kell 7 hommikul hotelli ette.
Keda hommikul loomulikult polnud, oli meie tellitud auto. Helistasin meie tegelasele, kes kukkus vabandama, et too auto olla mujale sõitnud, aga et kohe ta orgunnib meile teise auto. Viie minuti pärast ilmus Abdulaziz ise ka rattaga kohale, välimuselt oli ta nii 18-aastane kõigest. Lõpuks ta suutis välja ajada ühe türklase Mersu, aga selle juht nõudis juba 300 dollarit. Igal juhul oli odavam kui muud pakkumised, olime nõus. Diil oli selline, et kuni piirini viib meid tema ja seal ootab meid tema vend, kes viib edasi Murgabini. Ahjaa, Abdulaziz tahtis veel vahendamise eest 20 dollarit, mille eest ta muidugi enne ei hoiatanud. Kurat temaga!
Tee (220 km) Kõrgõzstani-Tadžikistani piirile oli üsna sitt, kohati ikka väga sitt. Mõnes kohas tolmas tee niimoodi nagu oleks kõrbes sõitnud. Praegu kirjutades hoian ka hinge kinni, kui meenutan seda tolmurallit. Teeäärsed külad muutusid järjest vaesemaks, mida lähemal piirile. Ja autosid tuli ka järjest vähem vastu, kuni üks hetk oli maanteel täielik tühjus.
Kõrgõzstani piiril, mis oli in the middle of nowhere (nagu ka pärast Tadžiki piiripunkt), ümberringi täielik tühjus, läks libedalt. Nimed pandi lihtsalt kuhugi žurnaali kirja, üleliigseid küsimusi ei esitatud. Veidi jäi küll piirivalvurile segaseks, et kuna meie Kõrgõzstani viisad olid tehtud Minskis, siis kuidas me saame olla Eesti kodanikud. Aga ta sai ise ka kohe aru, et see on midagi kõrgemat tema mõistusest ja lasi meid üle. Teispool okastraati ootas juba meid meie autojuhi vend.

Seal sündiski meie esimene kokkupuude sellise imepärase sõiduriistaga nagu Hiinas tehtud väike mikrobuss, mida kohalikud kutsusid Tangemiks (fotol seisame selle imeriistaga Ak-Baitali kurul rohkem kui 4600 meetri kõrgusel). Ees kaks kohta ning taga kuus kohta. Kui teil kunagi on valida, kas sõita Tangemiga pikemat otsa, siis ärge seda jumala eest tehke, kui on vähegi arvestatav alternatiiv. Meil ei olnud. See auto ei ole Hiina ime, vaid Hiina piin. Absoluutselt ilma amortideta, kitsas ja madal buss, mis on ilmselt spetsiaalselt kõigega harjunud ja leplike hiinlaste jaoks.
Esialgu sõitsime veel 30 km kuni jõudisme Tadžiki piiripunktini Pamiiride alguses. See oli meie reisi ajaliselt kõige pikem piiriületus ning ka kõige tüütavam. Passe pidime näitama ja oma reisi eesmärgist rääkima kolm korda. Kõige pealt piirivalve, siis toll ja lõpuks veel narkokontroll (ikkagi Afganistani naaberriik). Ja kõik olid nad väga uudishimulikud, mis oli osalt ka mõistetav, sest kükitas neid seal piiril terve kari, aga teha polnud terve päev suurt midagi, sest ei paistnud vastutulnud autode järgi, et seal just väga vilgas traffik oleks olnud.
Piirivalvurite putka oli veel enam-vähem viisakas, aga tollimehed ja narkokontrollijad võtsid meid vastu sisuliselt oma magamistoas ja vaatasid meie passe oma voodis! Neil olid seal mingid vagunid, kus nad siis elasid ja oma mune näppisid. Ja seal samas võtsid nad ka välismaalasest rändajaid vastu. Üks kandis nimesid žurnaali (kusjuures kõigil oli oma žurnaal, ei mingeid arvuteid kusagil. Arvuteid nägime piirivalvuritel üldse ainult Kasahstanis ning Taškendi lennujaamas.), teised vahtisid meid ja näppisid omi asju. Eriti tüütu oli üks tollimees, kes nähes, et me oleme Eestist, küsis kohe: „Kuidas siis on, kas venelased on vabastajad või okupandid?“ Igaks juhuks ajasime ebamäärast kägu.
Piiripunktist oli Murgabi veel 200 km ja tee oli veel jubedam kui Kõrgõzstani-poolel. Vahepeal kadus tee üldse ära, seda lihtsalt polnud. Ainult mitmed rajad jooksid paralleelselt mööda kivikõrbe nagu Somaalimaal, ausalt. Aga kõikidele kaartidele on joonistatud uhkelt Pamiiri highway. Osaliselt seda enam pole! Enamus teest jooksis kohe paarisaja meetri kaugusel okastraadistet Hiina piir.
Selles mõttes oli tee või õigemini siis sõit mööda tee jäänuseid äge, et nii vägevaid kurusid pole mina varem ületanud. Kõige kõrgem oligi seesama Ak-Baital, üle 4600 m ehk siis sõitsime autoga peaaegu üle Mont Blanci!

Mida kõrgemale jõudsime, seda ilmetumaks ja karmimaks läks loodus. Kõik oli pruun, hall ja kivine. Pamiiri mägedes pole kõrguse tõttu sellist värvi nagu Kõrgõzstani mägedes. Aga eks ilu on vaataja silmades ning mõnele just meeldib selle karmi looduse ilu. Elada küll Pamiirides ei tahaks. Ilmselt oleks ma siis pidanud eelmises elus midagi väga valesti tegema, mõtlesin, kui me peatusime lõunasöögiks Karakuli-nimelises külakeses (fotol). See pole öeldud kuidagi sealsete elanike halvustamiseks, vaid see oli minu aus esimene reaktsioon. Seal oli lihtsalt füüsiliselt nii kõle!!
Ja ega pärast Murgabis parem polnud. Ei tilkagi rohelust, vaid igal pool pruun ja hall värv + valged majad. Üsna sarnane juba Afganistani küladele teispool Hindukuši.
Murgabi ma olin enne kirjutanud sellisele organisatsioonile nagu META (Murgab Ecoturism Association), mis on CBT analoog Pamiirides. Mind aitas Aiymgul Kalandarkhonova (aiymgulk@yahoo.de, +992 935 982951). Tema kaudu saime Murgabis öömaja ning tema kaudu leidsime autojuhi, kes meid mööda Pamiire vedas.

Murgabis ööbisime sellise vahva vanema naisterahva nagu Õrõs (fotol) juures. Tema homestay nimi on Taalay. Õrõsile võib ka otse helistada ja öömaja kinni panna, tema kodunr on +992 3554 21288. Sealkandi kohta olid Õrõsi juures väga maitsevad toidud. Muidu on Pamiiri asukate toidulaud üsna spartalik, lähtudes oludest, aga Õrõs tegi supermaitsvat õhtusööki. Ja mis peamine – pärast tolmust teed, saime tema juures pesta. Duši küll polnud, aga tal oli väike sauna-moodi asi, kus sai ämbri ja kannuga ennast sooja veega pesta. Ja see oli hea.
Ööbimise (loomulikult kohalike kombel põrnadal), kahe söögikorra ja „sauna“ eest küsis ta meilt 26 dollarit.

Murgab (fotol on näha, milline see paari tuhande elanikuga kohake välja näeb. No onju Afganistani küladele sarnane.) oli muide kõige kõrgem koht, kus me selle reisi ajal ööbisime. Ligi 3600 m üle merepinna. Sellisel kõrgusel pikalt viibides peab olema tähelepanelik, et sul kõrgusehaigust ei teki. Siis ei aita tegelikult muud, kui võtta kasvõi päevaks aeg maha ning rahulikult magada ja lamada, sest haigus läheb ise üle. On ka muidugi ravimeid, mis aitavad seda kergemini üle elada. Ja muidugi tuleb ohtralt rohelist teed juua!
Talvel on Murgabis miinus 30-40 kraadi tavaliselt ja tuuline. Suvel jällegi eriti üle 20 soojakraadi ei tule. Vähemalt hästi kuiv, mis aitab külma paremini taluda.

14. juuli, teisipäev. Üle Pamiiride Murgabist Langari.
Aiymguli kaudu olime tellinud kahepäevase UAZiku retke mööda Wakhani orgu, mis eraldab Tadžikistani ja Afganistani. Soovitan! Kui hind rahuldab, aga ütlen juba ette, et kõik transport on Pamiirides kallis. Näiteks META arvestab km hinnaks kuskil 40 USA senti. Põhjus sellest, et enamasti tuleb teha üks ots tühjalt ning teiseks on bensiin seal üleval Pamiirides kallis. Kui Dušanbes maksis bensiin 93 üheksa krooni meie rahas, siis Murgabis juba 13 krooni, mis on karm hind arvestades nende elatustaset.
(Väikse kõrvalepõikena toon võrdluseks bensiinihinnad teistes meie läbi sõidetud riikides. Kasahhis maksis bensiin 96 90 tenget (veidi üle 6 krooni) liiter ja bensiin 98 102 tenget (7 krooni). Usbekis maksis bensiin 95 1150 sumi (9 krooni) liiter. Kõrgõzstanis maksis bensiin 95 23.30 (veidi alla 6 krooni), bensiin 92 aga 21.50 (veidi üle 5 krooni), kusjuures just seal minu teada erinevalt Kasahhist ja Usbekist ise naftat ei pumbata. Kui siis väikestes kogustes, aga ilmselt riik doteerib seal bensiini.)
Tagasi Murgabi. Ma soovisin reisi marsruudil Murgab-Langar-Ishkashim-Horog. Koos ööbimiste ja muuga oli META ametliku hinnakirja järgi üle 500 dollari. Seletasin, et see on ikkagi kallis meile. Lõpuks ütles Aiymgul, et ok, ta rääkis juhiga, et META ei võta vahedustasusid ja juht teeb ka alet – 400 dollarit. See oli juba teine asi, kuigi selle unikaalse reisi eest poleks kahepeale patt ka 500 dollarit välja käia.
Meil vedas tohutult autojuhiga. Tema nimi oli Tatik. Esiteks oli ta väga hea juht ja giid. Teiseks rääkis ta hästi vene keelt, kuna oli varem 15 aastat teeninud Tadžikis Vene armees. Kolmandaks tundis ta teel kõiki inimesi, oli väga lahke, sõbralik ja taktitundeline. Kes Pamiirides autojuhti vajab, võib talle julgelt ette helistada. Kui vaja, siis ta tuleb autoga kasvõi Dushanbesse vastu (see saab ilus autosõit olema, pealinnast Pamiiri välja!). Tatiku kontaktid: +992 935 237 146, +992 919 484 966, tatik_66@mail.ru .
Kuna Langari oli sõita ligi kaheksa tundi, siis jõudsime Tatikuga paljust rääkida. Üks näide arusaamaks kohalike elu - Murgabis pidid õpetajad-arstid kuus teenima u 100 dollarit ja see pidi veel normaalne palk olema.
Murgabist sõitis meiega kaasa Takeshi Jaapanist. Väga lahe sell, kes on Kesk-Aasia risti-põiki läbi rännanud, eriti meeldivad talle Pamiirid, kus ta oli juba vist neljandat korda. Õpib ta muideks Biškeki ülikoolis vene keelt. Takeshil oli selline plaan, et kuku pikali. Nimelt plaanis ta Langarist osta või rentida eesli ning rännata eesliga 150 km pikki Wakhani orgu Ishkashimi! Pärast tuli välja, et eesliga mööda Pamiire kolamine pidi seljakotirändurite seas olema viimane moeröögatus ning Takeshi oli ise selle idee saanud ühtedelt sakslastelt.
Takeshi kirjutas pärast mulle Biškekist: „Walking is not difficult but put my backpack to back of donkey was really hard. But everytime people of Wakhan helped me so I had no problem.
I met soooooo many nice people there.“
Kuna sõitsime ikkagi Suure Mängu aladel (sealkandis saavad kokku Tadžiki, Afganistani, Pakistani ja Hiina piirid), siis teel Langari kontrolliti meie dokumente kolmel postil.
Langaris oli meil traditsioonilises Pamiiri majas jälle homestay, mis söökidega läks meile maksma 24 dollarit.
Ahjaa – teekonnast ju ka. See on lihtsalt sõnadega kirjeldamatu, kui võimsad vaateid pakuvad algul Pamiiri, seejärel Panji jõe org ning lugematute mägijõgede orud. Kauguses sinas Hindukuš. Tundus, et käeulatuses oli Afganistan, mine ainult üle jõe. Iidsed karavanseraid jõe ääres jne.
Eriti jäi meelde jäi ühe mägijõe sügav-sügav kuristikuline org. Kohalikud nimetavad orgu „Hüvasti noorus!“ Mitte, et see org oleks kujult sarnane nõuka-aegsetele kuulsatele meest trussikutele, vaid sellepärast, et nõuka-ajal olid mööda seda teed veokiga koduküladesse tagasi sõitnud armeest vabanenud noored. Ilmselt pandi teel kõvasti pidu, sest veok noortega sõitis pimedas kuristikku...
Panen siia fotosid teekonnast ja Langarist. Esimesel fotol on vaade orgu (keskel paistab ka üks iidne kivist sild), teisel fotol on Langari tüdrukud, kolmandal taltsutab tadžiki vanamees eeslit ning neljandal üritab sama teha meie hea teekaaslane Takeshi.









15. juuli, kolmapäev. Pikki Wakhani orgu Langarist Horogi.
Puhtalt sõidu peale kulus kaheksa tundi. Tee ääres on lugematu hulk erinevaid kindlusi ja pühakohti, mida vaadata. Aga kuna need on kõik suht sarnased, siis eriti kindlusi vaadates on mõistlik üks ära vaadata ning mitte enam ülejäänute otsa ronida. Sest ronimine võtab seal täiega läbi – väga järsud ja pikad nõlvad ning lisaks ligi 40 kraadi palavust ka otse pähe.
Giidid pakuvad turistidele kõige ägedama kindlusena välja Abrashim Qala Langari lähedal, aga mina seda eriti ei soovita. Tõus sinna on tõeliselt ränk, 45 minutit vähemalt. Kuigi vaade on seal kogu orule muidugi suurepärane. Väike killuke avanevast vaatest avaneb videolt.


Hoopis kergema vaevaga pääseb samuti kõrgel künka otsas olevasse Yamchuni Forti, sest sinna pääseb autoga peaaegu jalamile. Mõlemad on sama vanad kindlused, 12. sajandist ning on vastu võtnud Marco Polot.
Yamchun Fort on juba sellepärast mõttekam, et sellest 1 km mööda mägiteed edasi asuvad Bibi Fatima kuumaveeallikad, mida ma soovitan kindlasti külastada. Ahvimõnu, ma ütlen, on seal vedeleda! Nad on just täpipealt parajalt kuumad (43 kraadi), et seal 15 minutit pikutada. Kuum vesi tuleb otse kalju seest ning on uuristanud kalju sisse ka paraja vanni. Vesi on seal umbes põlvest saati. Pilet sinna maksab 10 somoni (30 krooni) ning kordamööda toimuvad naiste ja meeste gruppide vahetused. Tihti pole seal allikatel kedagi ning saate üksinda mõnuleda. Mis veel eriti mõnus, et pärast kuuma vanni saab kohe seal kõrvalt mööda redelit laskuda kaljuprakku külma allikasse. Minge kindlasti, kui Pamiiridesse satute!
Enne Ishkashimi näeb tee ääres eriti võimsaid vaateid Panji jõest, kui ta laskub kaljude vahelt. (Sellest ka video.)


Ishkashimis juhtus meil reisi teine vähegi erutavam vahejuhtum mentidega (esimene oli Biškekis, kui meid läbi otsiti). Linnakesest läbi sõites vibutati Tatiku auto kohaliku mendimaja ees kinni. Tatik kutsuti sisse, ment võttis meie dokumendid ka kaasa, aga meie ise jäime auto juurde passima. Korraga jookseb üks ment majast välja ja seletab, et meie peame ka sisse tulema, kuna ülemus tahab veenduda, et passifotod on ikka meie omad. Lähme, auto jäi omapäid. Meid võtab vastu ühe suure kupuga vanem ment. Uurib meie passe ja hakkab siis jälle žurnaali andmeid kandma. Kusjuures kirjutab nii aeglaselt nagu oleks alles eile kirjutamise ära õppinud. Ma ei saa algul arugi, et tegelikult on ta täis nagu tarakan. Vaevu-vaevu rääkis ja kirjutas. Seda need tema nooremad alluvad irvitasid, kui mööda läksid! Saame siiski joodiku juurest probleemideta minema, kuigi aega läks päris kaua. Tatikut aga ikka pole. Ta tuleb alles tüki aja pärast ja vihane nagu kurat. Tuleb välja, et seal oli veel purjus mente, kes kottisid teda dokumentide pärast ja et miks ta välismaalasi veab ning lõpuks pressisid talt veel 5 somoni (15 krooni) välja, et neil jääb just nii palju konjakipudeli rahast puudu. Tatik andis, et minema pääseda. Pärast tigetses ja tegi julma sõitu. Küsis, et kas me olime ikka kogu aeg auto juures? Kui teada sai, et meid kutsuti ka sisse ja auto oli lukustamata (võtmed olid ju tema käes), muutus ta murelikuks – mendid võisid autosse kuhugi narkotsi peita ning järgmisele postile ette teatada. Siis oleme suures pasas, nentis ta. Narkotsi kuhugi visata, see pidi Tatiku sõnul olema imelihtne. (Mendid igal pool sarnased, Venemaal see ka väga levinud trikk.) Pidasime ühe kaljunuki taga kinni ning Tatik otsis kogu auto ning meie oma kotid läbi. Õnneks ei leidnud midagi. Tatik seda asja siiski nii ei jätnud. Helistas kuhugi oma kõrgele ülemusest sõbrale siseministeeriumis Dušanbes ning hõõrus käsi – ütles, et kui järgmine kord Ishkashimist läbi sõidab, siis paluvad mendid tema käest andeks. Ega endised armeeohvitserid salli mente kusagil.
Horog on GBAO suurim linn ning Dušanbe poolt tulles Pamiiri-matkade alguspunkt. See üle 20 000 elanikuga linn asub ise ka 2100 meetri kõrgusel ning ilusate mägede vahel orus.
Ööbisime sellised kohas nagu Parainen Inn. See oli kohe päris hotell, kuigi veidi ülehinnatud. Kahese toa eest maksime 50 dollarit, aga meil oli vaja üheks ööks paremat ööbimiskohta võtta. Vähemalt oli seal korralik dušš ja tualett. Hommikusöögil polnud ka viga, kuigi pärast seda reisi ei söö ma aasta otsa omletti. Igal pool pakuti ainult praetud mune hommikusöögiks. Õhtul vaatasime Horogis veidi ringi. Kõrtse vähe – soe viin, külm õlu, kibuvitsakompott, toidud suht viletsad ja nõukapärased. Tänavad väga pimedad. Horogis kandke kindlasti pimedas taskulampi kaasas, muidu on tänavat ületades oht astuda sügavasse solgikraavi.
Saime tuttavaks 30-aastase Bakhmaliga, kes töötas ühes kõrtsis – ei, pigem oli selle koha täpne nimetus einelaud – ettekandjana. Tema seletas meile ära selle fenomeni Kesk-Aasias, kus enamus naistel on hambad puha kullast suus. Mina arvasin kogu aeg, et nad ongi endal pärishambad välja löönud või lasknud välja tõmmata ja siis lasknud kullast asemele panna. Tuleb välja, et ei ole nii enamusel juhtudel! Lihtsalt oma hammastele on kullast plaadikesed lastud peale panna.

16. juuli, neljapäev Horog.
Hommikul kella 8 ajal sõitsime (maršrutka maksab igale poole 1 somoni ehk 3 krooni) lennujaama, et osta piletit lennuks Dušanbesse. Autoga sõidab Dušanbesse 20-24 tundi (maksab taksos 1 koht 200-250 somoni (600-750 krooni)) ning me otsustasime lennukiga minna, sest lend kestab vaid 45 minutit.
Paraku selgus, et jõudsime lennujaama liiga hilja. Üks inglaste kamp oli seal juba kella 6 hommikul ja nemad said viimased kohad endale. Tuli välja, et kuigi tavaliselt on suvel kaks lendu päevas, siis kohad pannakse kinni juba eelmisel päeval. Selleks tuleb lennujaama ülemuse või kassiiri kätte viia oma passid või passikoopiad (see on parem mõte), mille alusel toimub piletite bronnimine. Lennupäeval piletit saada pidi suht raske olema, õnneasi nagu neil inglastel vedas.
Passisime seal kolm tundi, kuni veendusime, et täna me ära ei lenda. Õnneks olin ma enne reisi teinud hunniku meie passide koopiaid ning jätsin need ülemale. Too lubas, et homme lendame kindlasti.

Horogis (vaade linnale mägede taustal, linna keskel seisab ühe tuttava mehe kuju) kolisime üheks ööks oluliselt odavamasse kohta. LP soovitatud Pamir Lodge´i gesthausi. Seda on aadressi järgi suht keeruline leida, küsige kohalikelt, nad juhatavad hea meelega. See oli üsna paksult välismaalasi täis, peamiselt seljakotiinimesi. Aga gesthausi saabudes jäi meil suu lahti küll – maja ees seisid kaks Soome numbritega autot! Üks oli džiip, mis on ainus mõistlik auto siinsetel teedel, aga teine on Nissan Sunny!!
Õhtul nägime neid somme. Nad rääkisid, et nende eesmärk on viia väike Sunny (üsnagi levinud auto Eestis varastel 90-ndatel) oma teenitud puhkusele Jaapanisse tehasesse, kus ta tehtud on. Plaan oli neil Soomest kuue kuuga läbi Venemaa, Kesk-Aasia, Hiina ja Mongoolia Jaapanisse sõita kuue kuuga. Niimoodi mõnuga lähevad. Kui meie neid kohtasime, olid nad juba kolmandat kuud teel.
Pamir Lodge´i maksis kahekesi ööbimine mattidel toas 12 dollarit päev. Tuba oli vist kõige spartalikum reisi jooksul – ainult matid ja voodiriided, muud ei midagi. Oma seljakotimehi magasid aga õues katuse all mattidel, nii oli ilmselt veel odavam. Kilekotitäie pesu pesemise eest küsiti 15 somonit (45 krooni).
Söönuks sai Horogi suht hädistes söögikohtades u 20 somoni (60 krooni) eest. Õlu maksis keskmiselt 5 somonit (15 krooni), 100 grammi viina aga 2 somonit (6 krooni).

17. juuli, reede. Horogist Dušanbesse.

Hommikul olime krapsti kell 7 lennujaamas. Olime kassa järjekorras esimesed. Kell 8 tehti kassa (vaadake fotol kassaluuki! see parema olev...olete kunagi väiksemat kassaluuki näinud?) lahti – kõigest 15 minutit kahe pileti vormistamist ja saimegi piletid kätte!
Nüüd ma räägin veidi sellest lendamisest, kuna LP on sellele ruumi pühendanud. Esiteks maksavad piletid suht palju – 80 dollarit. Me ei saanudki aru, kuidas kohalikud said endale nii massiliselt lendamist lubada, sest piletihind oli neile sama.
LP hirmutab, et Horog-Dušanbe lennuliin on üks õudsamaid lendamiskogemusi maailmas, kuna lennukid on väiksed ja vanad ning enamus lennust toimub kõrgete mägede vahel – ühel pool on Afganistani mäed ja teisel pool Tadžiki omad.

Tegelikkuses polnud midagi õudset selles lendamises. Estonian Airi need väikesed lennukid raputavad ja värisevad palju hullemini. Tajik Air´i Jak-40 (fotol) lendas nagu muiste. Õhku tõusime kell 10.30 nii sujuvalt, et ei saanud arugi. Lennu ajal oli vahest paar korda mõningast rappumist, aga ei mitte midagi Ameerika mägede sarnast, nagu LP hirmutas. Väga OK ja turvaliselt tundsime ennast. Vähemalt sellel lennul. Ilm oli ka muidugi ilus. Teine tera oleks olnud ilmselt poole väiksemate An-idega, mis samuti pidi vahest lendama.
Ja need 80 dollarit piletite eest tasuvad ennast ära – vaated mägedele täpselt tippude kõrguselt olid ikka võimsad. Selles mõttes LP ei eksi, et elamuse saab sellest lennust igatahes kogu eluks.
Videolt on näha lennukiaknast avanenud vaadet mäetippudele.


Dušanbes ootas meid maandudes igavene saun ees, üle 35 kraadi sooja. Algul oli isegi päris mõnus pärast nelja päeva mägedes. Esimene mulje – vähemalt kesklinn oli väga avar ja suht sümpaatne. Vähemalt oli korrastatud ja ei jätnud räpast muljet.
Öömaja võtsime hotellis Vardz. 120 somoni (360 krooni) maksis päev. Hea oli see, et toas oli dušš ning teiseks oli asukoht hea – ooperimaja kõrval, mille ümbruses avati õhtuti palju vabaõhukohvikuid, kus oli mõnud peoplewatchingut teha, õlut juua ja šašlõkki järada. Need on suht odavad kohad ka. Pärast tuli välja, et õhtuti üldse parimad kohad Dušanbes.
Hotelli kõvaks miinuseks oli tema vanadus. Remonti oli seal ilmselt tehtud viimati nõukaajal. Tapeet andis võimsalt tolmu ning öösiti ründasid lutikad. Kuidagi magasime siiski seal kaks ööd ära, kuigi esimese öö järel olime üsna ära vaevatud. Kahjuks on hotellivalik Dušanbes üsna väike.
Internetikohvikud olid üsna odavad (6 krooni tund) ja kiiremad kui Biškekis. Bussisõit oli veel odavam – 1,5 krooni maksis pilet. Taksosõit kesklinnas maksis 10 somoni (30 krooni). Üks taksojuht hakkas meile pakkuma oma kesklinna korterit üürile. Rääkis et tegi seal 5000 dollari eest „remont po vašemu“, mis siis pidi tähendama, et ehitas välismaalasele elamiseks kõlbuliku korteri. Üüri tahtis saada 200 dollarit kuus.

Dušanbe (foto on tehtud kesklinnast) oli siiski meie jaoks juba suur tsivilisatsioon, sest siin pakuti restoranides veini. Valget ja jääga! Ning mõnes kohas ka šampust. Olime sellest vaimustuses ja kammisime õhtuga kuus restorani ja kohvikut läbi. Next hommikul arvutasin, et jätsime selle õhtuga Tadžiki majanduse toetuseks 300 somoni (900 krooni), mis kohalikus mõistes väga pirakas raha.

18. juuli, laupäev. Dušanbes.
Võtsime day off´i. Kõmpsisime niisama linna peal ringi ning kõrbesime 40 kraadi käes.
ATMidest ei saanud Dušanbes dollareid, vaid ainult kohalikku raha. Tadžiki või Dušanbe vaadetega postkaartide leidmisega oli raskusi. Nad kas olid väga kallid või siis olid nõuka-stiilis mõtetud asjad. Lõpuks leidsime hotellist Tadjikistan tasuta postkaardid, mis olid enam-vähem.

Dušanbes on päris lahe Antiikmuuseum. Selle pärl on u 20 meetri pikkune lamav Buddha (fotol), mis pidi olema suurim Kesk-Aasiast leitud Buddha kuju.
Pirakaid kujusid ei pea Dušanbes ainult muuseumis vaatama. Neid võib „nautida“ linna pealgi. President Imomali Rahmon on neid lasknud kõik kohad täis toppida. Ja enamast kuldseid. Parke ja paleesid meeldib talle ka ehitada.
Üks sarnane joon on Almatõl, Biškekil, Dušanbel ja Taškendil küll – kõik linnad on täis riputatud plakateid iga riigi presidendi sügavamõtteliste tsitaatidega, mis kindlasti tõstavad kodanike tuju. Hoolimata äärmiselt madalatest keskmistest palkadest ning pidevatest elektrikatkestustest (v.a. Kasahhis.)
Mis veel? Rebaseonu kirjutas eelmisel aastal läbi Kesk-Aasia põristades, et mitte igal pool ei töötanud EMT roaming. Nüüd võin täie enesekindlusega raporteerida, et EMT roaming töötab kõikides riikides. Ainult Turkmeenia kohta ei oska öelda, kuna seal me ei käinud.

Usbekistan
19. juuli, pühapäev, Dušanbest Samarkandi.
Plaan oli sõita Dušanbest Penjikenti, sealt ületada Tadžiki-Usbeki piir jala ning siis õhtuks Samarkandi, mis seal lähedal.
Penjikenti poole minevaid taksosid tuleb Dušanbes püüda Tsementzavodi juures. Sinna lähevad kesklinnast bussid ja maršrutkad. Teadsime, et teed põhjapoole on väga kehvad, sestap orienteerusime džiibile.
Juhte oli palju. Küsiti ühe koha eest 120 somoni (360 krooni), kuna sõita oli 5-6 tundi. Et oleks mugavam ning kuna ühtegi teist sõitasoovijat ei olnud ka silmapiiril, siis võtsime terve auto 480 somoni eest (ligi 1500 krooni). Ilmselt oleks saanud kaubelda ka 450 somoni peale, aga hinnavahe poleks olnud vaeva väärt.
Kell oli kuus hommikul kui teele asusime. Ja see tee kujunes ootamatult rängaks, sest Penjikenti jõudisme alles 10 tunni pärast, kuigi sinna oli 220 km.
Algul oli tee OK, aga siis hakkas pihta hiinlaste tee-ehitus (vist ainus kogu riigi peale...) ning pidime autoga koperdama auklikes ümbersõitudes. Kõrgpunkt oli 6 km pikkuse tunneli läbimine, kus polnud praktiliselt mingit valgustust ega asfalti. Sügavad augud oli vett. Kohati olid augud nii sügavad, et džiip oli põrandani vees. Ma ei kujuta ette, kuidas seda tavaliste autodega läbisid või mida kogesid seal tsiklirändurid aga ometi me nägime neid vastu tulevat. Tunnelit me läbisime vähemalt veerand tundi.
Kui olime veidi üle kahe tunni sõitnud, selgus, et tee-ehitajad hiinlased on umbes 50 km lõigu kinni pannud, et neid ei segataks selles tähtsas töös. Ja veel kuidas kinni pannud – kella 8 hommikul kuni kella 8 õhtul!! Pehmelt öeldes võttis vanduma, sest see tähendanuks kindlalt ööbimist Penjikentis, kus LP andmetel polnud ühtegi normaalset öömaja.
Esialgu jäime ühte teeääresesse tšaihanasse peatuma ja aru pidama. Sõime hommikust ja lesisime nende lahedatel lesimisalustel. Mina jooksin pidevalt peldikuvahet, sest Dušanbes söödud maksašašlõkk oli mu kõhu nii lahti teinud, et isegi roheline tee ei püsinud sees. Mulle see isegi meeldis, et me ei olnud autos... Videolt saab aimu tšaihanas valitsenud meeleolust ja inimestest.


Kui olime ligi neli tundi niimoodi maha molutanud – ja perspektiivis paisis veel 8 tundi sedasama – sai meie meie muidu veidi häbelik, aga samatüdinenud juht jutule tšaihanasse sööma tulnud tadžikkidega, kes töötasid hiinlaste tee-ehitusel. Vanad ütlesid, et no problems – makske 70 somoni (210 krooni) ja me viime teid läbi. Leppisime siis juhiga kokku, et teeme papi pooleks – mina maksan 35 ja tema maksab 35.
Diil! Tööline tadžik istus džiibi rooli, meie juht pani endale tee-ehitaja kirjadega jaki selga, meie istusime oma kottidega nagu ennegi, ja nii me läbi sõitsimegi, hiinlastest töölised huviga passimas, et kuidas need valged küll meie töödega seotud on.
Teiselpool teetööde piiri seisis tšaihana, mis oli triiki täis inimesi ja autosid, mis kõik ootasid tee avamist.
Kell 4 pärastlõunal jõudsime siis Penjikenti. Seal eriti aega ei raisanud. Läksime korraks turule, et alles jäänud somonid usbeki somideks vahetada. Rahavahetajaid jõlkus seal turul mitmeid, kuigi turgu hakati juba sulgema. Kurss oli seal selline, et 1 somoni eest sai 400 somi.
Edasi sõitsime maršrutkaga piirile 5 somoni eest (15 krooni), umbes pool tundi oli sõita. Tore sõit oli, sest väikesesse Daewoo mikrokasse pressis ennast lisaks juhile veel kümme inimest. Üks tüüp sõitis kitsas pakiruumis nii, et keha ripus poolenisti väljas ning ühe käega hoidis pakika ust kinni.
Piiril oli nii, et tadžikkide poolel pidi täitma tollideklaratsiooni selle kohta, et kui palju sa raha ja väärtasju välja viid (kusjuures sisenemisel sellise deklaratsiooni täitmist ei nõutud). Muud polnud midagi erilist. Piirivalvurite boss oli joviaalne, tahtis kuulda, et meile meeldis tema riigis väga, siis saime naksti templid passi.
Usbeki piiril võttis meid kõigepealt vastu jutukas mees valges arstikitlis. Tema pidi meid küsitlema, et teada saada ega me juhuslikult seagrippi põe. Formaalne värk, rohkem tahtis ta meile rääkida sellest, kuidas ta Nõukogude Armees Lätis teenis. (Baltimaades teenimisest rääkisid meile reisi ajal paljud kohalikud.)
Edasi tuli piirivalve, kus läks kiirelt. Lõpetasime tollis, kus kästi meil suht põhjalikud deklaratsioonid täita selle kohta palju ja mis valuutas meil raha kaasas on. Raha huvitas neid kõige rohkem. Deklareerisime kogu raha minu paberil, et lihtsam oleks. Keegi seda üle lugema ei hakanud. Öeldi, et hoidku teine eksemplar alles, sest seda küsitakse riigist lahkudes. Nagu ma aru sain, siis oli oluline, et riigist lahkudes ei oleks sul rohkem raha, kui sisenedes.
Ette rutates – kõik reisijuhid ja Usbekis käinud tuttavad hoiatasid, et dollareid tuleb ainult pankades vahetada ning kõik rahavahetuse tšekid tuleb alles hoida, kuna riigist lahkudes palutakse need ette näidata. Me küll nii ei teinud – ja ei juhtunud midagi, keegi ei küsinud mingeid tšekke. Pankades ei olnud mõtet vahetada, sest seal oli suht halb kurss. Kõik pangad vahetasid kursiga 1 dollar võrdub 1500 somi. Samas kui hotellipidajate juures sai igal pool vahetada kursiga 1 dollar võrdub 1750-1850 somi. Tagasi piiripunkti. Toll ei tundnud meie vastu praktiliselt mingit huvi, aga see-eest kottis üsna hoolega kohalikke tadžikke, kes läksid Usbekki. Vanad inimesed juba, aga nende kotte puistati hoolega. Ilmselt teavad, et kohalikud piirikaubanduse pidajad veavad tihti keelatut. Kuigi Usbekis pidi narko eest oleme väga karmid karistused.
Piirilt võtsime Samarkandi sõitmiseks takso. Ainult üks masin seisis. See küsis 45 minutilise sõidu eest 30 000 somi (16,5 dollarit kui võtta mustu turu keskmise kursiga).
Samarkandis sõitsime Antica gesthausi (antica2006@rambler.ru), mis asub kohe Timuri matmispaiga Guri Amiri mausoleumi kõrval 19. sajandist pärit majas. Ainuke vaba apartament oli 3-kohaline, selle eest maksime 40 dollarit. Dušiga 2-ne oleks maksnud 35 dollarit ning jagatud dušiga 2-ne 30 dollarit. Päris armas kohake, õdusa aiakesega.
Hotellide hindadest. Kõrval asus üks läänelik hotell, üks kahest Malika hotellist. See oli hotell nagu peab. Ühene tuba maksis seal 60 dollarit ning kahene tuba 70 dollarit. Teistes normaalsetes hotellides peaks olema sarnane hinnatase.
Ma ei tea kuidas Malika, aga meie gesthaus oli turiste täis. Samarkandis ja edasi Buhhaaras-Hiivas oli üldse palju turiste, kuigi oli sealkandi kõige palavam aastaaeg. Samarakandis oli ligi 40, Buhharas-Hiivas oli veel palavam, 45 kraadi alla. Enamus turiste olid sakslased-prantslased.
Õhtusöögiks pakuti võimalust lähedal Samarkandi vanas kvartalis ühe perekonna juures, kes restaureerib stiilset 18. sajandi maja. Vot selles majas siis pakutigi õhtusööki. Kolmekäiguline ja puha, ning väga maitsev. Küsiti selle eest 8 dollarit inimese kohta. Hiljem see mulje kinnistus, et Samarkand on Usbeki kuulsatest turismilinnadest kõige kallim. Samarkand on muidugi ka kõige lähem Taškendile ning kõige kuulsam.

20.-21. juuli, esmaspäev-teisipäev, Samarkandis.
Ma olin Dušanbes mingit valet asja söönud, ilmselt maksašašlõkki, mida mu kõht ei seedinud. Niisiis läks üks päev mul Samarkandis mööda lihtsalt hotellis voodis vedeledes. Sellest pole ehk mõtet pikalt kirjutada.
Samarkandi kuulsate mošeede ja mausoleumide vaatamiseks kulub maksimum üks päev. Mulle, harimatule inimesele paistsid nad kõik suhteliselt ühesugused, kuigi muidugi vägevad ja ilusad olid need küll. Seda peab märkima.
Äri nende Timuri riigi pealinna vaatamisväärsustega läheb järjest ülesmäge. LP Kesk-Aasia kohta ilmus 2007. aastal. Selles saadik on kõikide vaatamisväärsuste hinnad Samarkandis täpselt kahekordistunud. (Vetsud on aga ikka turistide jaoks räpased mis kole.) Kusjuures Buhhaaras ja Hiivas on nad enam-vähem samaks jäänud.
Registani – kõige kuulsam vaatamisväärsus – maksis välismaalasele sissepääs 7000 somi (ligi 4 dollarit), aga kohalikule 600 somi (0,3 dollarit). Kusjuures selle raha eest ei pääse Registani mošeede kuulsate minarettide torni. Ülespääsemiseks küsivad korrumpeerunud mendid 10 000 somi (5,5 dollarit) näost. Põhimõtteliselt ei maksnud. Pealegi – Kesk-Aasia linnad paistavad ülevalt enamuses kõik ühesugused. Pärast, Shah-i-Zinda mausoleumide alleelt oli linna kõrgemalt näha – õigesti tegime et ei maksnud, Registani pääsemine oli kõige kallim. Mujal oli piletiraha väiksem. Näiteks Timuri ja tema suguvõsa mausoleumi (Guri Amir - all fotol) maksis pilet 4000 somi (2,2 dollarit). Pildistamise eest pole mõtet kusagil eraldi maksta, sest seda keegi eriti ei kontrolli.


Kokkuvõttes – kui võrrelda Buhhaara ja Hiivaga, siis Samarkand on neist minu arust kõige rohkem ülehaibitud. Neist kolmest linnast paneks mina raudselt esikohale Buhhaara. Loete edasi, siis kirjutan miks.
Taksosõit Samarkandi kesklinnas maksis 3000 somi (1,6 dollarit), maršrutka 300-400 somi (0,2 dollarit) inimese kohta.
Mis veel? Meie gesthausis olid pidevalt elektrikatkestused, mis tegelikult on 21. sajandi algul tüüpiline nii Kõrgõzstanile, Tadžikistanile kui ka Usbekistanile. Kõige hullem on elektriga seis Tadžikistanis, kus talvel antakse elektrit üldse vaid paar tundi päevas. Ja seda isegi Dušanbes, mida lisaks veel talvel eriti ei köeta kah. Pärast saime teada, et ka Taškendis talvel ei köeta majasid. Ja nii istuvadki enamus inimesi jaanuaris-veebruaris +5 kraadiga tööl ja kodus.

22. juuli, kolmapäev. Samarkandist Buhhaarasse.
Vahelduseks taksodele ja lennukile tegime selle etapi rongiga. Rongiliiklus on Usbekistanis suht kõige arenenum võrreldes Kõrgõzstani ja Tadžikistaniga. Rong väljus kell 12 Samarkandist ja sõitis Buhhaarasse 2 tundi ja 45 minutit. Pileti hind oli teises klassis 9000 somi (5 dollarit). Täitsa mugav rong oli. Istmed nagu lennukis. Kui soovid, võid osta sooja toitu ja teed.
Buhhaaras oli esimene emotsioon, et oleme väga kuiva leiliruumi sattunud. Selge - Kõzõlkumi kõrb pole kaugel. Kuum tuul seisis nagu sein, vaat et kõrvetas nägu.
Buhhaara raudteejaam asub Buhhaaras umbes 10 km kaugusel. Taksoga saime Buhhaara vanalinna 6000 somiga (3,3 dollarit)
Buhhaara kompaktses vanalinnas oli see positiivne, et seal on iga nurga peal erahotelle. Hotellitoa leidmine seinast seina hindadega on väga lihtne. Me peatusime Ziyo-Baxsh´i nimelises (ziyobaxsh@mail.ru). 40 dollarit (koos hommikusöögiga) maksis kahene tuba, väga korralik tuba, esimene reisil, kus oli isegi sat-TV.
Kõrval asus vanalinna ainuke 4-tärnikas Asia-Bukhara. Seal maksis ühene tuba 30 euri ja kahene 50 euri. Neil oli ka bassein (superasi 45-kraadises kuumuses, kui päeval hotellist eriti välja minna ei taha), kuhu said ujuma ka teiste hotellide elanikud 10 000 somi eest (5,5 dollarit).
Fotol suveniiritaldrikute müüja Buhhaaras.



23. juuli, neljapäev. Buhhaaras.

Kuna palavuse tõttu sai väljas liikuda kuni keskpäevani, siis tegime kohe hommikul enamusele Buhhaara vanalinnale tiiru peale – Kaloni minarett ja mošee (1400 somi pilet), kindlus Ark (pilet 4000 somi), kui olulisemad nimetada. Arki otsast on hea vanalinna pildistada. Paluge, et valvurid laseksid teid seda teha. Fotol ongi Buhhaara vanalinn ülevalt Arkilt pildistatud.
Internet oli seal kohvikus üks kõige kiiremaid reisi jooksul. Tund maksis alla poole dollari.

Pealelõunal ja õhtul kolasime niisama restoranist restorani ning kohvikust kohvikusse. Nautisime lihtsalt olesklemist. Üheks päevaks Buhhaara täitsa kõlbas selleks. Vahetasime ka raha, 300 dollarit. Siit näete fotolt, millist kuhja see kohalikku raha tähendas. Kuna võtsin raha kaardiga, siis pidin vahetama ametliku kursiga. Siin kuhjas on 450 000 somi! Oleks 400 dollarit veel vahetanud, oleks esimest korda elus sularahamiljonär
Seletan lühidalt ära, miks mulle Buhharas kõige rohkem meeldis. Buhhara vanalinn on väga kompaktne erinevalt Samarkandist, seal saab igal pool rahulikult jalutades ära käia. Hiiva vanalinn on muidugi veel kompaktsem, aga seal pole erinevalt Buhhaara vanalinnast elu. Ja arhitektuur on seal ilusam kui Samarkandis, pole nii läikiv. Ma ütleks Buhhaara kohta isegi, et see on romantiline koht. Eriti kui saabub õhtu ja istud mõnes lahedas vabaõhukohvikus. Buhhaarasse oleksin nõus tagasi minema küll.

24. juuli, reede. Buhharast Hiivasse.
Takso läksime. Maksime viietunnise otsa eest läbi Kõzõlkumi kõrbe 70 dollarit. Ütlen ausalt, et ma ei viitsinud eriti otsida ja kaubelda. Ehk oleks saanud ka 60 dollariga auto. Aga kindlasti oleks saanud mõnevõrra odavamalt, kui oleks kõigepealt sõitnud taksoga Urgentši ja sealt otsinud uue takso Hiivasse. Ütleme nii, et olime selleks liiga mugavad.
Veidi kohalikest taksodest. Need on enamasti Daewoo Nexiad või Matizid. Daewool on Usbekis oma tehas ning kõik kohad on nende autosid täis. Žiguleid ikka on, ja ka vanu Mossesid, aga selges vähemuses. Kui sõidate Daewooga taksot kuhugi kaugemale, siis võtke kindlasti Nexia, see on suurem ja mõnusam kui Matiz.
Tegelikult oli tee Hiivasse läbi kõrbe pooles ulatuses. Kusjuures ka kõrbes oli iga natukese aja tagant miilitsapostid, kus autod pidid seisma jääma, aga miilitsad ei küsinud kordagi meie passe. Jõudsime ilma mingite seiklusteta Hiivasse.

Hiiva vanalinn (fotol) on täitsa omapärane muuseum-linn. Juba nõuka-ajal täielikult restaureeritud vanalinn on müüridega täies ulatuses ümbritsetud. Ümber müüride jalutab 30-35 minutiga rahuliku kõnnakuga.
Müüride sees väga elavat elu pole. Seal on mõningaid hotelle, suveniirimüüjaid ja põhjavärava ümbruses ka kohalikke elanikke. Restorane ja kohvikud just väga palju pole ning nende menüüd on suht lühikesed. Parim valik (tegelikult küll ainus normaalne resto) on idaväravate juures asuv Art Restaurant. Hinnad on mõistlikud, menüü on pikem kui mujal ja teenindus normaalne. Lisaks on seal jahutatud õhk. Pärast sain teada, et see resto on sakslastest nõustajate šefluse all.
Elamiseks võtsime müüride vahel, ida- ja põhjavärava vahel asuva hotelli Islambek. Kahese toa eest maksime 25 dollarit päevas (hommikusöök oli sees). Täitsa OK oli.

25. juuli, laupäev. Hiivas.
Hiiva muuseumite päevapilet maksab 11 000 somi (6 dollarit) inimesele. Lisaks pakuvad nad peaaegu kohustuslikus korras osta fotode tegemise piletit, aga seda pole mõtet osta, kui teete neile selgeks, et kuidas nad saavad keelata tänaval (aga seal on ju igal pool muuseum) pildistamist.
Eraldi peab maksma kõrgemate minarettide otsa ronimise eest, 2000 somi (1,1 dollarit). Kõige kõrgema, 57-m Islom Hoja minareti otsa tasub täitsa ronida. Sealt on hea vaade üle kogu vanalinna. Astmeid on üles üle 100 ning need on 30-40 cm kõrged. Nii et alla tulles on tunne nagu teeks ühe jala peal kordamööda poolkükke.
Kõige huvitavam oli minu arust muusikariistade muuseumis, ülejäänud olid suures osas ühesugused ja mitte just kõige rikkalikuma ekspositsiooniga. Vanema aja ekspositsioone praktiliselt polnudki, paljud esemed olid eelmise sajandi algusest. Täitsa imelik.
Kogu Hiiva vanalinna ja muuseumid vaatab vabalt ära poole päevaga. Siis peab jälle varjuma päikese eest.

26. juuli, pühapäev. Hiivast Nukussi.
Jätkasime teed Nukusi, et minna vaatame endist Araali merd. Islambeki omaniku kaudu tellisin takso. Takso maksis 50 dollarit. Teekond kestis kolm tundi.
Nukusis endas pole suurt midagi teha. Sisuliselt on seal kaks asja, kus tasub käia. Välismaalgi kuulus Savitski kunstimuuseum ja kohalik koduloomuuseum. Savitski muuseum (pilet maksis 7000 somi ehk ligi 4 dollarit) on kuulus sellepoolest, et selle kunagine juht – kelle nimi oli, nagu te õigesti arvate, Savitski – kogus 20-ndate ja 30-ndate keelatud kunsti Nõukogude Liidus. Ja kogus kenakese kogu, mis on välismaalgi hinnatud. Kõik välismaa ajakirjanikud, kes käivad kirjutamas lugu endisest kalurilinnast Muinakist, teevad kindlasti loo ka sellest imelikust muuseumist kõrbes.
Koduloomuuseumisse (pilet 4000 somi ehk veidi üle 2 dollari) tasub aga kasvõi 10 minutiks sisse hüpata selleks, et näha maailma viimase Kaspia tiigri ehk turani topist. Amudarja deltas tapeti viimane turan muuseumi andmetel alles 1972. aastal (Interneti andmetel ei ela enam kusagil turane. Kõlab kuidagi kummaline, et veel nii hiljuti lasti maailmas välja surra nii suur imetaja).
Hilisõhtul soovitan minna meelt lahutama Savitski muuseumi kõrval asuvasse lõbustusparki vaaterattaga sõitma. Kuigi see kriuksub koledalt ja maksab kõigest 300 somi (0,15 dollarit), ei juhtu teiega tõenäoliselt midagi.
Elamiseks on parim hotell Jibek Joli, jällegi Savitski kõrval. Kahene pool-luks (ainus vaba tuba) maksis meile 35 dollarit. Tavaline ühene tuba maksis muidu 20 dollarit.
LP soovitab ainukese normaalse söögikohane Nukusis Mona Lisa restot. Ärge sinna mingil juhul minge! Teenindus on seal suvaline ja hinnad mõttetult kõrged. Mona Lisast veidi edasi minnes asub üle tee kohe kaks tunduvalt etemat restorani. Minge sinna! Ühes neis pakuti isegi külma punast Usbeki veini, mis kõlbas täitsa juua. Pudel maksis 6000 somi (3,3 dollarit).

27. juuli, esmaspäev. Nukusist Muinakki ja tagasi.
Nukus on parim koht ühepäevase reisi tegemiseks Muinakki, endisse Aarali mere sadamalinna.
Takso leiab sinnasõitmiseks erineva hinnaga. Laisad nagu meie võivad tellida takso hotellist. Autotäis maksab 75 dollarit. Me võtsime esiistmele kaasa ka ühe jaapanlase, seega meile läks sõit maksma 50 dollarit. (Muide, see jaapanlane ei rääkinud vene keelt ja inglise keel oli tal üsna sitt. Kuidas ta küll nii kaugele seikles?) Veel võib taksosid kaubelda turult, kus nad küsivad 80 – 100 000 somi (44-55 dollarit) Muinaki-otsa eest.
Muinakki sõidab 2,5-3 tundi. Seal on veel palavam kui Nukusis, ligi 50 alla. Nii et mida varem teele minna seda parem, ja vett tuleb kindlasti kaasa võtta, kuigi Muinakis on ka muidugi poode.

Muinak on siis endine suur kalurilinn Araali mere ääres. Nüüd, kus Araali meri – veel 40 aastat tagasi maailmas suuruselt teine järv - on lugematute kanalite ehitamise tõttu peaaegu ära kuivanud, asub veepiir rohkem kui 150 km kaugusel. Järve asemel on nüüd kõrb, mis ei täitu enam kunagi veega. Kaartidelt on näha, kuidas järv kiiresti on kahanenud.
Muinakis viivad taksojuhid teid kõigepealt kohalikku muuseumi, kus võib vaadata fotosid headest aegadest, kui oli veel kala ja tööd.

Edasi viiakse teid siis laevavrakke kõrbes vaatama. Selleks on ehitatud endisse mereranda korralik vaateplatvorm koos stendiga Araali mere tragöödia kohta. Vaateplatvormi all liiva sees seisvad nagu seenemikud reas üheksa roostetanud laevavrakki. Selline tunne on nagu oleks laevad seisnud sadamas kui vesi ära kadus. Tegelikult see nii ei ole. (Kuidas kõik välja paistab, näeb allolevalt videolt.)


Saame jutule platvormi valvuriga Sailouga (fotol toetab ta enda väitel oma endise laeva vrakile), kes oli endine kohalik kalur. 2000 somi (veidi üle 1 dollari) räägib ta meiega pikalt. Tema väitel on kõik vrakid suurte traktoritega kõrbest ühte kohta veetud, et turistidele oleks efektsem vaatepilt.


Sailou jutu järgi kadus meri Muinaki külje alt 1971. aastal. Kuni 1975. aastani käisid nad veel eemalduva mere ääres kala püüdmas, aga siis polnud enam mõtet. Kalatööstus veel töötas kuni 1980-ndate alguseni, sinna toodi lihtsalt üle Liidu külmutatusd kala (isegi Baltimaadest!) ja nood siis vorpisid konserve. Aga siis said isegi NL ametnikud aru, et see on majanduslikult täielik mõttetus ning Muinakile löödi käega.
Täna pole selles kõrbelinnas muttigi teha. Ma isegi imestasin, et seal veel inimesi elab. Kunagi elas Muinakis 50 000 inimest, muuseumist öeldi, et nüüd elab 20 000.
Igatahes oli see mul seni elu kõige pentsikumas kohas veedetud sünnipäev! Endise Araali mere põhjas! Korjasin endale veel rannakarpe sealt kingituseks kaasa.
Õhtul lendasime Nukusist Taškenti. Pilet maksis 45 eurot. Lendasime IL-114-100-ga. Umbes Fokkeri-suurune, mida pannakse kokku Usbekistanis. Usbekid on oma Nõuka-ajast säilinud lennukitööstusele väga uhked.

28. juuli-1. august, Taškendis.
Reisi lõpetasime viiepäevase olesklemisega Usbeki pealinnas Taškendis. Võtsime välibasseiniga hea hotelli (Poytaht – otse kesklinnas Amur Timuri monumendi kõrval) ning lihtsalt vedelesime ja päevitasime.

Linna peal kolasime muidugi ka. (Fotol üks paljudest Taškendi monumentaalsetest ehitistest.) Aga kõigepealt räägin ära selle, mis mulle jäi väga kripeldama pärast nelja Kesk-Aasia suurlinna külastamist. Vaid Almatõs leidsime ühe vähegi arvestatava raamatupoe. Biškekis ja Dušanbes polnud üldse raamatupoode, ma mõtlen selliseid, mida meie peaksime raamatupoodideks. Lõplikult ajas mind ahastuse äärele Taškent, kus elab üle kahe miljoni inimeses (endises Liidus suuruselt neljas linn ikkagi Moskva, Piiteri ja Kiievi järel), aga sisuliselt ei ole ka ühtegi normaalset raamatupoodi.
Mulle tundub, et üldine lugemisharjumus lahkub nendest riikidest sama kiiresti kui vene keele oskus (ja inglise keele oskus ei tule kuidagi asemele). Neil, eriti kirgiisidel, tadžikkidel ja usbekidel on minu arust oht muutude rahvasteks, millel pole lingua francat.
Sellele lisandub teine suur probleem – koolide ja kõrgkoolide halb tase. Väljaspool pealinnu on koolides suur puudus kaasaegsetest õppematerjalidest (ning ma kahtlustan et pealinnades ka) ja õpetajatest, nagu ma sain aru kohalikest ja Taškendis töötavatest välismaalastest. Kõrgkoolide tase pidi olema meie mõistes ikka väga niru.
Ma kardan, et nende riikide tulevikuperspektiiv, mille inimesed on kaotanud lugemisharjumuse (seejuures on interneti kättesadavaus väga madal – hinnad on kõrged, kuna tihti on selle teenuse osutamine väljapool pealinnu monopolisti käes) ning kelle üldine haridustase langeb kiiresti, on üsnagi hapu. Vaatamata sellele, et neil võib maavarasid olla nii mis tapab.
See kõlab võib olla imelikult, aga Taškendis me leidsime lõpuks ainsa koha, kus saime enam-vähem normaalset plovi kogu reisi kohta. Kõik on harjunud teadmisega, et plov on Kesk-Aasia rahvustoit, eriti Usbekis. Tuhkagi. Kus me küll plovi ei proovinud – pealinnade söögikohtades, teeäärsetes tšaihanades, Oši turul – enamasti oli see lihtsalt maitsetult keedetud riis porgandiga, kus oli minimaalselt liha. Ning rasvast polnud eriti haisugi. Ja Taškendiski leidsime ainsana päris maitsvat plovi ühest pätiõllekast, mis asus küll kesklinnas.
Ilmselt teevad usbekid seda õiget, rasvast tilkuvat lambaliha ja granaatõuna seemnetaga plovi ainult pidupäeva puhul. Õige plov nõuab ju tohutut pada, ja kesse padatäit hakkab sul iga päev tulele panema.

Palju on hirmutatud altkäemaksuhimuliste Taškendi mentidega (siin fotol vahib üks mentidest armastusväärselt Timuri pargis malet mängivaid mehi). Ma ei tea, kas neile on antud karm käsk turiste mitte puutuda või on selle taga midagi muud, aga me ei kohanud ühtegi sellist menti. Isegi Taškendi metroo, mis vanasti olla olnud põhiline turistide lõks, astusid mendid ligi, küsisid viisakalt passe näha, vaatasid põgusalt, andsid tagasi ning soovisid – jällegi viisakalt – head teed. Ei mingeid vihjeid.
Kolasime Taškendis Chorzu turul (on ikka tohutu küll, aga seetõttu ka väsitav. Lahedad on seal sooja värske toidu müüjate letid), muuseumites ja loomaaias. Viimasesse ei soovita nõrganärvilistel loomasõpradel minna. Kohalikud olid päris imelikud. Kuigi seal ikka oli silte, et loomi ei tohi sööta ega segada, siis enamus tegi just vastupidi. Isegi täiskasvanud meelega ärritasid loomi. Võib olla nad siis tõesti ei oska lugeda...
Paar omapärast seika veel. Kesklinnas asub TSUM – nõuka-aegne keskkaubamaja. Selle juures saab osta paari dollari eest nädalavanuseid lääne ajakirju nagu nt Economist ja paari päeva vanuseid normaalseid Vene päevalehti nagu Kommersant ja Vedomosti. Kust nad saavad neid? Need on tasuta ajakirjad ja ajalehed, mida pakutakse Uzbekistan Airwaysi lennukites... Nupumeestele ilmselt keegi toob neid lennukitelt pidevalt ja nad siis müüvad välismaalastele. Iseenesest tubli, ma olin selle 3 nädalaga päris suurde infonälga jäänud juba.
Teine lahe värk toimus Taškendi lennujaamas. Läksime kesköösel Riia lennukile. Jõuame lennujaama ja vaatame – pagana jama, lennujaama sissekäigu juures on selline rahvamass ja järjekord. Aga lennujaamas sees ei paista nagu kedagi. Trügisime ettepoole. Ja mis selgus – mugavasse lennujaama lasti varem sisse vaid välismaalasi! Kohalikud seisku välja ja sööga heinu! Hea suhtumine oma inimestesse. Usbekke lasti piletite alusel sisse umbes kaks tundi enne vastava lennu väljumist.
Piiri ja tolli ületus läks rahulikult. Keegi ei tundnud huvi, kui palju raha või ehteid meil tulles või lahkudes kaasas oli. Paljugi on turistide jaoks Usbekis paremuse poole läinud.