Nonii, kaisin ara Louna-Osseetias Tshinvalis, need on need kes peale abhaaslaste tahavad Georgiast lahku lyya. Praegu seal aktiivset konflikti pole, rahulik, kuigi relvastet mehi koik kohad tais.
Ainuke teravam elamus oli siis, kui yletasin eikellegimaad Georgia ja Louna-Osseetia vahel. Seal on nii, et yhel pool seisavad Georgia sisevaed, siis on 400 meetrit neutraalset pinda ja teises otsas on siis osseedid. No vot ja veidi enne osseetide posti seisab yks valge Ziguli, kaks laigulistes meest sees. Yks kutsub mind napuga enda juurde. Kes oled jne. Annan passi. Vahivad seda, ilmselgelt ei saa aru, mida sinna ladina tahtedega on kirjutet.
No ma siis naljaparast kysisin, et piinlikku momenti lahendada, et kas te olete varem sellist passi nainud? Sellepeale vaatas yks neist kahest umbusklikkust mulle alt yles, torkas automaadi labi autoakna vastu rindu ja kysis, et a sa seda oled nainud? Nentisin, et olen kyll, ja et ma olen vaga rahulik, et ma vaid pean Tshinvalisse saama. Probleeme rohkem polnud ja seal voeti mind ka sobralikult vastu.
Et lyhidalt seda olukorda kirjeldada, siis ma kasutan sama vordlust, mis ma lehe jaoks kirjutasin (lugu peaks homme ilmuma). Nimelt on Lõuna-Osseetia ilmselt maailma üks absurdsema olukorraga piirkondi, kus omavahel vaenutsevad rahvad on äärmuseni keeruliseks teinud üksteise liikumise.
Kujutage, ette et Harjumaa ainus lõunasuunas sõidetav maantee oleks Tartu maantee ning see tee oleks kahe vaenutseva jõu poolt jagatud nõnda, et Jüri asula on ühe poole käes ning sealt edasipääs Vaida poole oleks suletud. Jürist kuni Sinikülani oleksid omakorda kõik külad teise vaenupoole käes ning sellest edasi kõik külad taas nende käes, kes hoiavad Jüri asulat. Liiklus Tartu maanteel poleks võimalik, iga üksiku külani tuleks mööda metsateid ümber sõita. Lisaks kujutame ette, et see kõik toimub lühikesel, kümnekilomeetrisel lõigul.
Enne iga asulat ja küla sellel Tartu maantee lõigul oleks sõjaväeline kontrollpunkt, mis ei lase sind lihtsalt läbi. Selleks et pääseda Jüri asulast Kosele tuleks igapäevaselt sõita rohkem kui tunniajane ring mööda äärmiselt kehva teed. Samamoodi peaksid kõik, kes tahavad Vaidast Tallinnasse sõita, tegema samasuguse ringi. Ja nii päevast päeva.
Aga just nii nad elavad juba kolmandat aastat. Enne Saakashvili tulekut oli molema rahva kylasid labiv tee lahti.
Moned muljed siis elust.
Kuni viimase ajani jätkuvad perioodilised tulevahetused kahe poole vahel, milles alles septembris hukkus Tshinvalis üks naine. Enamus juhtudel on väga raske selgust saada, kes tulevahetusi algatab. Tshinvalis viibivad OSCE vaatlejad peavad tihti tulistamiste algatajateks Lõuna-Osseetia relvaüksusi ja/või Venemaa rahuvalvajaid. Tshinvali-võimud ja inimesed omakorda süüdistavad OSCE-d erapoolikuses, et nad on silmnähtavalt Georgia poolel.
Tõde on raske teada saada.
Kannatavad silmnähtvalt nii Lõuna-Osseetia osseetidega asustatud alad, kui ka grusiinide külad.
Tshinvali meenutab varsti juba 20 aastat kestnud konflikti tõttu nagu konserveeritud Nõukogude-aegset linna. Mitte midagi pole muutunud, midagi uut pole saadud ehitada, kõik on lagunenud halvemuse suunas.
Tshinvali linn on ilmselt ainus endises Nõukogude Liidus, kus on siiani säilinud Stalini tänav. Selle säilimise põhjus pole siiski konflikt, vaid nime muutmisele on vastu linnas elavad sõjaveteranid. Vanemate inimestega aga ei taha nooremad linnaelanikud heade kaukaaslastena konflikti minna. Stalini kuju viidi keskväljakult siiski ära.
Lõuna-Osseetia valitsuse ja majanduse püsimise A ja O on Venemaa. Sarnaselt teise Gruusiast eralduda sooviva piirkonnaga Abhaasiaga on paljud lõunaosseetlased saanud Venemaa kodakondsuse. Eriti on see kasuks pensionäridele, kes saavad Venemaa pensionit, mis keskmiselt on üle saja dollari. Samal ajal Gruusias on keskmine pension 30 dollari kanti.
Võrreldes ümbekaudsete Gruusia piirkonadega on Tshinvalis ka keskmine palk kõrgem.
Kogu toit, tarbekaup ning muu eluks vajalik tuleb Tshinvalisse Venemaalt. Nagu ka elekter. Venemaa ehitab neile ka oma gaasitrassi üle kolme kilomeetri kõrguste mägede. Praegu ostab Tshinvali Vene gaasi Gruusia kaudu. Oma gaasitrass tähendaks sama gaasi odavamalt.
Tshinvali kahest kommertspangast saab eraisik täna laenu 24-protsendiga aastas, mis on kaks korda väiksem protsent kui veel aasta tagasi. Laenu saada on lihtne selles mõttes, et laenu antakse vaid pandi tagatisele, kas auto, maja või väärtesemed.
Kõigest hoolimata ei õnnestunudki teada saada, kui suur on näiteks Lõuna-Osseetia vabariigi eelarve. Nende peaminister Oleg Morozov ütles intervjuu ajal otse: „See on saladus. Saage aru, me oleme ikkagi Gruusiaga konfliktis ning ei saa seda nende pärast avaldada.”
Valitsuse 14 ministrit saavad keskmiselt palka 8-9000 rubla (3600-4100 Eesti krooni).
Georgia kontrolli all olevad külad näevad välja pisut rõõmsailmsemad, sest Tbilissi toel on sinna kerkinud palju palliväljakuid ning ühiskondlikke hooneid nagu klubid, kinod, mida kohalikud poleksid tõenäoliselt kunagi näinud, kui Tbilissi ei tahaks Tshinvali elanikele näidata, et nende tiiva all on parem elada.
kolmapäev, oktoober 31, 2007
pühapäev, oktoober 28, 2007
Gruusias
Olen nyyd kolm paeva Gruusias olnud. Vaga monus maa, vorreldes soitudega mooda Venemaad, tunnen ennast siin ikka vaga koduselt. Soovitan.
Riiast kaib 4 korda nadalas lennuk Tbilississe, viisat pole vaja, tulge kasvoi nadalavahetuseks Tbilississe, tore linn. Palju restorane, hea sook ja palju veini. Vein palju huvitavam kui Euroopas. Hotellidega pole probleemi. ise elan vaikeses ja vaikses hotellis otse kesktanava korval. Ipari on nimi ja asub Rustaveli 23. 65 taala paev, seega ysna odav. Elu on siin yldse suht odav.
Ise lendasin Moskvast labi Bakuu, vedelesin terve oo vastu reedet Bakuu lennuvaljal. Reedel tegin intervjuusid (esmaspaeval peaks esimene lugu Paewalehes ilmuma) ja poikasin labi ka Eesti saatkonnast siin. Vaga kihvt maja ja sobralikud inimesed.
Eile tegin tiiru Kahheetias, mis on Gruusia suurim veinipiirkond. Sattusin isegi yhte veinitehasesse, mis kuulub eestlastele. Nende kogu vein lahebki Eestisse. Siis kaisin veel yhe kohaliku juures vaatamas, kuidas tehakse no talupojaveini. Peab ytlema, et selle maitse on ysna huvitav, kui viisakalt oelda. Otse oeldes see mulle vaga ei maitsnud, ysna sellise johkra maitsega.
Edasi sattusin tsatsa (kohalik viinamarjapuskar nagu grappa) tehasesse. seal parasjagu tahistati esimese laari valmimist. Vagev laud, pidu taevani. Soin ja join seal minagi...
Praegu tagasi Tbilissis. Homme soidan kaheks paevaks Louna-Osseetiasse. Molemale poole lahen - nii Gruusia voimul all olevasse ossa kui ka no iseseisvasse Louna-Osseetiasse. Loodan, et ehk on praegu rahulik seal.
Riiast kaib 4 korda nadalas lennuk Tbilississe, viisat pole vaja, tulge kasvoi nadalavahetuseks Tbilississe, tore linn. Palju restorane, hea sook ja palju veini. Vein palju huvitavam kui Euroopas. Hotellidega pole probleemi. ise elan vaikeses ja vaikses hotellis otse kesktanava korval. Ipari on nimi ja asub Rustaveli 23. 65 taala paev, seega ysna odav. Elu on siin yldse suht odav.
Ise lendasin Moskvast labi Bakuu, vedelesin terve oo vastu reedet Bakuu lennuvaljal. Reedel tegin intervjuusid (esmaspaeval peaks esimene lugu Paewalehes ilmuma) ja poikasin labi ka Eesti saatkonnast siin. Vaga kihvt maja ja sobralikud inimesed.
Eile tegin tiiru Kahheetias, mis on Gruusia suurim veinipiirkond. Sattusin isegi yhte veinitehasesse, mis kuulub eestlastele. Nende kogu vein lahebki Eestisse. Siis kaisin veel yhe kohaliku juures vaatamas, kuidas tehakse no talupojaveini. Peab ytlema, et selle maitse on ysna huvitav, kui viisakalt oelda. Otse oeldes see mulle vaga ei maitsnud, ysna sellise johkra maitsega.
Edasi sattusin tsatsa (kohalik viinamarjapuskar nagu grappa) tehasesse. seal parasjagu tahistati esimese laari valmimist. Vagev laud, pidu taevani. Soin ja join seal minagi...
Praegu tagasi Tbilissis. Homme soidan kaheks paevaks Louna-Osseetiasse. Molemale poole lahen - nii Gruusia voimul all olevasse ossa kui ka no iseseisvasse Louna-Osseetiasse. Loodan, et ehk on praegu rahulik seal.
kolmapäev, oktoober 24, 2007
Sõidan peagi nädalaks Georgiasse
Täna oli üks väheseid peaaegu ainult kodusistumise päevi. Kuna sõidan neljapäeval vastu reedet komandeeringusse Georgiasse, siis sebisin kohtumisi kokku ning lugesin Georgia kohta. Kui kellelgi on huvitavaid ideid või häid tuttavaid-sõpru seal, kes saaksid mind kuidagi aidata, andke teada. Ma olen seal vähemalt nädala.
Helistamisega sinna on Moskvast raskusi. Lauatelefonilt helistades ei kuulnud suurt midagi. Moblaga helistades oli heli korralik, aga kuradima kallis.
Korra siiski lippasin õue. Oli vaja veidi kinga parandada. Ja vaata kui huvitav! Minule kõige lähem kingaparandaja on usbek Roma, sain temaga kuidagi talvel tänaval suitsu tehes jutule. Lahke mees. Täna läksin, oli uus mees tema putkas. Küsin,kus Roma on? Roma sõitis koju, aga mina olen tema poeg, laksutas ta mulle oma valgeid hambaid. Sain siis temaga tuttavaks.
Siis avastasin täna veel, et olen saanud uudisteallikaks Ekspressile ja Õhtulehele. Keegi sellest muidugi aru ei saanud, sest nagu Eestis kombeks, siis ega õige mees ju ei viita, kust ta midagi teada sai! A uudis tehti minu killust, et keegi väga Eestis tuntud näoga Mark Arthur annab Moskvas suure kontserdi (vaadake eilset sissekannet). Ekspressi-omad olid koguni nii kõvad, et saatsid oma fotograafi Moskvasse operatiivselt. Ja vaata imet – ta pildistas Arturi plakatit täpselt samast kohast kus minagi, Kudrinski platsi kõrval.
Aga kõvu mehi jätkub Veneski. Õige pea jõuab müügile vägev DVD „Õpime judot koos Vladimir Putiniga”. Piiteris tehti hiljuti selle DVD võtteid. Väidetavalt esineb VVP seal isiklikult ning õpetab oma lemmikheiteid. Kas tänavu parim uusaastakink Moskvas?
Kes on hästi kodus Vene filmiklassikas, see leiab veidi nalja sellest, milliseid klippe stiilis „Tule valima!” pakkus Kremlile välja ajakiri Vlast.
Helistamisega sinna on Moskvast raskusi. Lauatelefonilt helistades ei kuulnud suurt midagi. Moblaga helistades oli heli korralik, aga kuradima kallis.
Korra siiski lippasin õue. Oli vaja veidi kinga parandada. Ja vaata kui huvitav! Minule kõige lähem kingaparandaja on usbek Roma, sain temaga kuidagi talvel tänaval suitsu tehes jutule. Lahke mees. Täna läksin, oli uus mees tema putkas. Küsin,kus Roma on? Roma sõitis koju, aga mina olen tema poeg, laksutas ta mulle oma valgeid hambaid. Sain siis temaga tuttavaks.
Siis avastasin täna veel, et olen saanud uudisteallikaks Ekspressile ja Õhtulehele. Keegi sellest muidugi aru ei saanud, sest nagu Eestis kombeks, siis ega õige mees ju ei viita, kust ta midagi teada sai! A uudis tehti minu killust, et keegi väga Eestis tuntud näoga Mark Arthur annab Moskvas suure kontserdi (vaadake eilset sissekannet). Ekspressi-omad olid koguni nii kõvad, et saatsid oma fotograafi Moskvasse operatiivselt. Ja vaata imet – ta pildistas Arturi plakatit täpselt samast kohast kus minagi, Kudrinski platsi kõrval.
Aga kõvu mehi jätkub Veneski. Õige pea jõuab müügile vägev DVD „Õpime judot koos Vladimir Putiniga”. Piiteris tehti hiljuti selle DVD võtteid. Väidetavalt esineb VVP seal isiklikult ning õpetab oma lemmikheiteid. Kas tänavu parim uusaastakink Moskvas?
Kes on hästi kodus Vene filmiklassikas, see leiab veidi nalja sellest, milliseid klippe stiilis „Tule valima!” pakkus Kremlile välja ajakiri Vlast.
teisipäev, oktoober 23, 2007
Kolekujumees, tema kiri Putinile ning Eesti-Artur
Täna sattusin mööda jalutama Gružinskaja (Gruusia) väljakust ja mis ma näen – suured kujud seisavad kahel pool tänavat. Lähen vaatama – kõik on õige, seal asuski Zurab Tsereteli masterskaja. Kes temast pole kuulnud, siis kõige lihtsam on öelda, et ta on Venemaa Tauno Kangro. Armastab ka väga monumentaalset skulptuuri. Moskva kesklinnas seisab keset jõge tema tehtud ligi 30 meetrine Peeter I kuju, millel on laev peas.
Aga need toredad kujud seisavad seal tänaval tema ateljee ees. Neid pole ilmselt keegi tahtnud või siis on tellija need tagasi saatnud või siis pole lihtsalt jõutud veel üles panna. Klounid esiplaanil, teisel pool teed paistavad Nikolai II ja Püha Jürka.
Kunstnikud seda Tseretelit üldiselt siin ei salli, väidavad et tal on halb maitse ja et ta on kohutav karjerist. Tseretelil on sellest ilmselt ükskõik, sest see-eest saab ta hästi läbi võimude ja rikkuritega ning heaolu seisukohast on see tähtsam. Tsereteli on nimelt üksiti ka Venemaa Kunstnike liidu president ja moodsa kunsti muuseumi boss.
Miks ma üldse tegelikult Tseretelist rääkima hakkasin, on üks kiri. Üldiselt ma ei viitsi siin blogis Vene sisepoliitikast jahuda. Mis sest ikka, aga nüüd jäi mulle silma asi,mida ma arvasin, et see kuulus kommarite aega.
Mäletate, oktoobri algul Ühtse Venemaa kongressil jooksis pulti üks 5. järgu ketraja ning hakkas kõiki jumalakeeli halama, et mõtleme midagi välja kuidas VVP saaks ikka presidendiks hakata. Juba see tuletas üht-teist meelde. Aga vot nüüd on Venemaa erinevate kunstiorganisastioonide juhid (kaasa arvatud siis see Zurab ja Nikita Mihhalkov kui kinoliidu boss) saatnud avaliku kirja Putinile, mis algab sõnadega: „Многоуважаемый Владимир Владимирович!” Ehk siis eestikeeli, et „Palju austatud VV!”
No ei ole ma sellist lipitsevat pöördumist isegi Venemaal ammu kuulnud. Kirja mõte, et on kallis VVP, 65 000 Venemaa kunstnikku paluvad teid, jääge edasi presidendiks! Kindel see, et 65 000. Lugege, kogu see kiri tekitab helget nostalgiat!
Muidugi, las madistavad. Vaatame parem Moskvas veidi ringi.
Öelge, kas see nägu tuleb teile tuttav ette? Marc Arthur. Ühed mu Eestist tulnud tuttavad väitsid, et see on Eestimaa mees. Kunagi laulnud see Tallinnas sündinud kutt sellises bändis nagu Noisy Nation koos Pihlapi Lauriga. Ja siis kadunud ära. Kui see on tema, siis on ta nüüd Moskvas välja ilmunud.
Ja reklaami järgi otsustades läheb tal väga hästi. Suured plakatid. Väga hea koht kontserdiks – Novaja Opera. Ja laulab koos sümfooniaorkestriga – seda ei jõua igaüks Moskvas kinni maksta! Nii, Kroonika ja Just, tuld nüüd, kes jõuab esimesena Moskvas Arturi juurde. Kontsert on juba 9. novembril, viisa peate ka jõudma hankida.
A siin pildil on üks tore vahejuhtum Malaja Bronnajal. Seal on üks kallis kohvik nimega Aist (Toonekurg), seal pargivad tavaliselt ikka Cayenne-masti mustad autod. Aga loodus tühja kohta ei salli ning kui täna päeval selline asi Aisti ees oli, siis spurtis sinna parkima meeskond Žigulil. Aga vähemalt sama väleda spurdi tegi ka jultumusest tulivihase näoga Aisti turvamees. Ma ei hakka turvamehe sõnu Žiguli-meestele tsiteerima, kujutate neid isegi ette. Kui nad ära sõitsid, siis vaatasid nad kohkunud näoga ringi, et kuhu pagan nad siis ometi sattusid.
Skulptuuriga alustasime, sellega ka lõpetame. Mõttetu mees Stalini ühe pilvelõhkuja terrassil. Kudriniski väljakul asuval pilvelõhkujal, mis muide on elumaja. Minu teada on kaks neist seistmest Moskva tornist elumajad, teine elumaja asub seal Kitaigorodi lähedal.
Aga need toredad kujud seisavad seal tänaval tema ateljee ees. Neid pole ilmselt keegi tahtnud või siis on tellija need tagasi saatnud või siis pole lihtsalt jõutud veel üles panna. Klounid esiplaanil, teisel pool teed paistavad Nikolai II ja Püha Jürka.
Kunstnikud seda Tseretelit üldiselt siin ei salli, väidavad et tal on halb maitse ja et ta on kohutav karjerist. Tseretelil on sellest ilmselt ükskõik, sest see-eest saab ta hästi läbi võimude ja rikkuritega ning heaolu seisukohast on see tähtsam. Tsereteli on nimelt üksiti ka Venemaa Kunstnike liidu president ja moodsa kunsti muuseumi boss.
Miks ma üldse tegelikult Tseretelist rääkima hakkasin, on üks kiri. Üldiselt ma ei viitsi siin blogis Vene sisepoliitikast jahuda. Mis sest ikka, aga nüüd jäi mulle silma asi,mida ma arvasin, et see kuulus kommarite aega.
Mäletate, oktoobri algul Ühtse Venemaa kongressil jooksis pulti üks 5. järgu ketraja ning hakkas kõiki jumalakeeli halama, et mõtleme midagi välja kuidas VVP saaks ikka presidendiks hakata. Juba see tuletas üht-teist meelde. Aga vot nüüd on Venemaa erinevate kunstiorganisastioonide juhid (kaasa arvatud siis see Zurab ja Nikita Mihhalkov kui kinoliidu boss) saatnud avaliku kirja Putinile, mis algab sõnadega: „Многоуважаемый Владимир Владимирович!” Ehk siis eestikeeli, et „Palju austatud VV!”
No ei ole ma sellist lipitsevat pöördumist isegi Venemaal ammu kuulnud. Kirja mõte, et on kallis VVP, 65 000 Venemaa kunstnikku paluvad teid, jääge edasi presidendiks! Kindel see, et 65 000. Lugege, kogu see kiri tekitab helget nostalgiat!
Muidugi, las madistavad. Vaatame parem Moskvas veidi ringi.
Öelge, kas see nägu tuleb teile tuttav ette? Marc Arthur. Ühed mu Eestist tulnud tuttavad väitsid, et see on Eestimaa mees. Kunagi laulnud see Tallinnas sündinud kutt sellises bändis nagu Noisy Nation koos Pihlapi Lauriga. Ja siis kadunud ära. Kui see on tema, siis on ta nüüd Moskvas välja ilmunud. Ja reklaami järgi otsustades läheb tal väga hästi. Suured plakatid. Väga hea koht kontserdiks – Novaja Opera. Ja laulab koos sümfooniaorkestriga – seda ei jõua igaüks Moskvas kinni maksta! Nii, Kroonika ja Just, tuld nüüd, kes jõuab esimesena Moskvas Arturi juurde. Kontsert on juba 9. novembril, viisa peate ka jõudma hankida.
A siin pildil on üks tore vahejuhtum Malaja Bronnajal. Seal on üks kallis kohvik nimega Aist (Toonekurg), seal pargivad tavaliselt ikka Cayenne-masti mustad autod. Aga loodus tühja kohta ei salli ning kui täna päeval selline asi Aisti ees oli, siis spurtis sinna parkima meeskond Žigulil. Aga vähemalt sama väleda spurdi tegi ka jultumusest tulivihase näoga Aisti turvamees. Ma ei hakka turvamehe sõnu Žiguli-meestele tsiteerima, kujutate neid isegi ette. Kui nad ära sõitsid, siis vaatasid nad kohkunud näoga ringi, et kuhu pagan nad siis ometi sattusid.Skulptuuriga alustasime, sellega ka lõpetame. Mõttetu mees Stalini ühe pilvelõhkuja terrassil. Kudriniski väljakul asuval pilvelõhkujal, mis muide on elumaja. Minu teada on kaks neist seistmest Moskva tornist elumajad, teine elumaja asub seal Kitaigorodi lähedal.
esmaspäev, oktoober 22, 2007
Stretenka mungakloostris ning Petrovitši juures
Laupäeval veetsin toreda pärastlõuna Moskva kesklinnas Stretenka mungakloostris. See on sama klooster, kus ma lihavõtete ajal käisin, kui keegi mäletab mu toonast jutukest.
Stretenka klooster on tähtis koht, sest ajakirjanduse andmetel käib just selle kloostri juht isa Tihhon Kremlis talitusi läbi viimas. Tüütu oleks ju julgeoleku mõtte sealstel asukatel käia linnas kloostris, lihtsam on isa kindlusse kutsuda. veidi üle 40-aastane batjuška Tihhon on Vene õigeusukiriku tõusev staar. Panen siia ühe lingi tema intervjuuga, mis ta andis aasta tagasi.
Hariduselt pidi ta olema hoopis filmirežisöör ning sel nädalavahetusel oli ta ka just Kreekas filmimas, õigusuvennad teevad nimelt filmi sealstest pühadest kohtadest.
Mind ja mu tuttavat võtsid vastu isa Nikolai ja isa Joann. Põhiliselt jutustas meiega ja näitas kloostrit isa Nikolai, kes on ise endine miilits. Tema on ka fotol kloostri hoonete taustal. Väga südamlik mees.
Kloostris elas vist umbes 50 munka, millegipärast on see number meelest läinud, ning ligi sada seminaristi. Kompleks on üles ehitatud alles viimase viie aastaga. Päris ilus ja rahulik näeb välja, arvestades, et tegu on absoluutselt Moskva kesklinnaga – Bolšaja Lubljanka tänavaga.
Kloostri ümbruskond on aga väga sünge. Ümber kloostri on FSB kvartalid. Vot see kõrge-kõrge sivisein, mis sellel fotol Isa Nikolai seina tagant paistab, see ongi juba FSB kontoora. Neil on seal palju maju.
Mulle väga meeldis nende juures, hea rahulik, isad olid väga normaalse jutuga. Ja muidugi söök! Söövad nad hästi. Kui palju muid mõnusid elus pole, siis miks mitte natuke maiustada hea toiduga. Eriti maitsesid seened, võrratult tehtud. Ega mungad ise muidugi süüa ei tee, neil on seal palgalisi abilisi terve pinu.
Aga käisin seal sellepärast, et mul oleks vaja veidi nende abi. Kui saan, siis kirjutan, ei taha ära sõnada :)
Sellises klubis nagu U Petrovitša käisime tuttavatega üks õhtu. Lahe klubi, kes käinud see teab. Kes ei tea, vaadaku siit. See on sellises Nõuka-stiilis koht, millel on täiesti oma stilistika loodud. Alates koomiksi kangelasest Petrovitšist kuni klubi sümboolikani, mida saab kaasa osta. Sarnase stiiliga koht avatakse peagi Piiterisning väidetavalt on juba avatud Riias ja Kiievis.
Polnud paha pidu... No, kui ausalt öelda, siis me olime seal muidugi hommikuni. Kui ma nüüd selle klubi kaardi saan, siis loodetavasti mõne sõbraga ikka veel satume sinna. Kuigi nagu ma klubi ühe omaniku jutust aru sain, siis tuleb nt laupäevaõhtuks laud kinni panna vähemalt kolm nädalat varem.
Vaadake, seda toredat valgusfoori! See seisab kohe minu maja kõrval. Nagu näha, siis näitab see foor korraga kahele erinevale suunale rohelist tuld. Kuskil nädal tagasi sõitis foorile miski auto otsa ja foor läks veidi sassid omadega. Üsna loogiline käitumine oleks olnud see lolliks läinud foor välja lülitada või siis kohe ära paranada. Nüüd on möödas juba nädal ning ei ole juhtunud ei nii ega naa! Loogika siin jah alati ei maksa. Nüüd on iga päev seal mitu avariid, aga noh see on tühitähi, kui palju olulisemaid asju on teha.
Foto tagaplaanil ongi siis see Moskva kõige kallim toidupoodide kett Azbuka vkusa, millest olen vahest kirjutanud ning mis õnnetuseks on mulle kõige lähem pood. A saab vähemalt kvaliteetset toitu. Väidetavalt olla selles majas elanud ka kunagi Borka Jeltsin, ilmselt siis millalgi 80-ndate lõpus.
Aga see foto on näide sellest, kuidas tuleb ennast kaitsta varaste eest. Trellid esimese korruse akende ees on siin tavaline, aga et keegi niimoodi terve korteriesise on ära trellitanud korrusmajas, seda pole ma varem kohanud.
Stretenka klooster on tähtis koht, sest ajakirjanduse andmetel käib just selle kloostri juht isa Tihhon Kremlis talitusi läbi viimas. Tüütu oleks ju julgeoleku mõtte sealstel asukatel käia linnas kloostris, lihtsam on isa kindlusse kutsuda. veidi üle 40-aastane batjuška Tihhon on Vene õigeusukiriku tõusev staar. Panen siia ühe lingi tema intervjuuga, mis ta andis aasta tagasi.
Hariduselt pidi ta olema hoopis filmirežisöör ning sel nädalavahetusel oli ta ka just Kreekas filmimas, õigusuvennad teevad nimelt filmi sealstest pühadest kohtadest.
Mind ja mu tuttavat võtsid vastu isa Nikolai ja isa Joann. Põhiliselt jutustas meiega ja näitas kloostrit isa Nikolai, kes on ise endine miilits. Tema on ka fotol kloostri hoonete taustal. Väga südamlik mees.
Kloostris elas vist umbes 50 munka, millegipärast on see number meelest läinud, ning ligi sada seminaristi. Kompleks on üles ehitatud alles viimase viie aastaga. Päris ilus ja rahulik näeb välja, arvestades, et tegu on absoluutselt Moskva kesklinnaga – Bolšaja Lubljanka tänavaga. Kloostri ümbruskond on aga väga sünge. Ümber kloostri on FSB kvartalid. Vot see kõrge-kõrge sivisein, mis sellel fotol Isa Nikolai seina tagant paistab, see ongi juba FSB kontoora. Neil on seal palju maju.
Mulle väga meeldis nende juures, hea rahulik, isad olid väga normaalse jutuga. Ja muidugi söök! Söövad nad hästi. Kui palju muid mõnusid elus pole, siis miks mitte natuke maiustada hea toiduga. Eriti maitsesid seened, võrratult tehtud. Ega mungad ise muidugi süüa ei tee, neil on seal palgalisi abilisi terve pinu.
Aga käisin seal sellepärast, et mul oleks vaja veidi nende abi. Kui saan, siis kirjutan, ei taha ära sõnada :)
Sellises klubis nagu U Petrovitša käisime tuttavatega üks õhtu. Lahe klubi, kes käinud see teab. Kes ei tea, vaadaku siit. See on sellises Nõuka-stiilis koht, millel on täiesti oma stilistika loodud. Alates koomiksi kangelasest Petrovitšist kuni klubi sümboolikani, mida saab kaasa osta. Sarnase stiiliga koht avatakse peagi Piiterisning väidetavalt on juba avatud Riias ja Kiievis.
Polnud paha pidu... No, kui ausalt öelda, siis me olime seal muidugi hommikuni. Kui ma nüüd selle klubi kaardi saan, siis loodetavasti mõne sõbraga ikka veel satume sinna. Kuigi nagu ma klubi ühe omaniku jutust aru sain, siis tuleb nt laupäevaõhtuks laud kinni panna vähemalt kolm nädalat varem.
Vaadake, seda toredat valgusfoori! See seisab kohe minu maja kõrval. Nagu näha, siis näitab see foor korraga kahele erinevale suunale rohelist tuld. Kuskil nädal tagasi sõitis foorile miski auto otsa ja foor läks veidi sassid omadega. Üsna loogiline käitumine oleks olnud see lolliks läinud foor välja lülitada või siis kohe ära paranada. Nüüd on möödas juba nädal ning ei ole juhtunud ei nii ega naa! Loogika siin jah alati ei maksa. Nüüd on iga päev seal mitu avariid, aga noh see on tühitähi, kui palju olulisemaid asju on teha.Foto tagaplaanil ongi siis see Moskva kõige kallim toidupoodide kett Azbuka vkusa, millest olen vahest kirjutanud ning mis õnnetuseks on mulle kõige lähem pood. A saab vähemalt kvaliteetset toitu. Väidetavalt olla selles majas elanud ka kunagi Borka Jeltsin, ilmselt siis millalgi 80-ndate lõpus.
Aga see foto on näide sellest, kuidas tuleb ennast kaitsta varaste eest. Trellid esimese korruse akende ees on siin tavaline, aga et keegi niimoodi terve korteriesise on ära trellitanud korrusmajas, seda pole ma varem kohanud.
Lalibela vutipoisid teatasid päris kärmelt oma jalanumbrid
Nii-nii, nädalavahetusel tuli vastus Lalibela vutipoistelt Etioopiast. Nad on väga nõus, et ärgu saatku ma neile raha, vaid putsasid. Panid ilusti kirja, et kuus kutti kannavad putsasid nr 41 ja kaheksa nr 42. Ja siis oli neil nii armas soov, et kui tahan neile särke saate, siis võimaluse korral saatku me neile Liverpooli-sümboolikaga särgid.Siin fotol mängivadki needsamad kutid vutti. Selle palliga, mis sai neile talvel ostetud. Meie istume Villuga üleval kalju otsas ja vaatame. Foto on Villu tehtud. Ma sain aru, et see oligi neil seal põhiline pallitagumise koht.
Aga tagasi saabaste juurde. Nüüd peab asja võtma step by step ja maad kuulama Tallinnas, et kust neid oleks võimalik odavalt osta. Siis vaatab edasi, kuidas need Addis Abebasse Kassale saata. Mõned ideed juba on.
Kas oskab keegi mind juhatada, kuidas ja kelle abiga saaks Tallinnast poehinnast odavamaid vutisaapaid?
Siin on ka poiste kiri Lalibelast. (Silmnähtavalt aitab neid keegi tergam kirjutada, sest mo mäletamist mööda nad nii hästi nagu ei rääkinud inglist. Aga võib olla on vahepeal juurde õppinud kõvasti...)
„Hello Sir, Thank you very much for your lovely letter we are very happy really you are very kind person for us. It is good idea and we agreed about what you said. About the size 6 shoes 41 [71/2} and 8 shoes 42{8}. And about shirts because we grow up and it can help for future let be long. And the color is if possible make it Liverpool club color or type.
Mister Jaanus, the main point is about the shoes due to we play in rough [not smooth} field and it hurt by this to serve us for long time please make to be pure leather. About how to send it is because of we don’t have PO. BOX number and one of our friend father live´in Addis Ababa so if you send by him he will give us with out any problem.
Lidetu Shambel.
PO Box number 25709
Code 1000
Addis Ababa
Ethiopia.
Quite sure we will be popular and unique very soon. We promise to let you know our match result and change.
Again thank you very much. All of us too happy. We are waiting your answer eagerly.
Respect fully ST. Gorge foot club Lalibela”
Nii, kui nüüd keegi tahab aimu veel Lalibela oludest, siis siin on foto kohalike tüübilisest elamust. Kui ma õietsi mäletan Kassa jutu järgi, siis selle ehitamine läks maksma suurusjärgus 20 000 eesti krooni. Ja ehitus kestis vist umbes nädala...
reede, oktoober 19, 2007
Moskva metroos tohib paljalt sõita, aga kingad peavad jalas olema. Veidi Inglise-Vene vutist ka
Moskva metroo-eeskirjades märkas üks sõber huvitavat punkti – metroos on keelatud viibida jalanõudeta. See tekitas huvi, mis on öeldud riietuse kohta. Aga ei leidnud midagi! Kusagil pole kirjas, et metrooga tohib sõita ainult riietes. Millest me tegime järelduse, et Moksva metroos võib sõita ilma mütsi, särgi ja püksteta ehk siis põhimõtteliselt alasti, aga kingad peavad jalas olema. See on isegi mõistlik tegelikult, sest ega metroos põrand just väga puhas pole. Nii et tegelikult on metroo juhtkond mõelnud lihtsalt inimeste hügieenile. Mis on nendest ju väga armas.
Täna juhtus jälle kaks korda, kus auto jäi enne vöötrada seisma ja autojuht lasi mind üle tee! Nii et iga edeneb ikka elu Moskvas.
Mõned nädalad tagasi kirjutasin ühest Kostroma linna restost, kus oli miinimumarve nõue. 350 rutsi. Üks öö sattusime Moskvas, kohe minu lähedal on klubi Who is who, karaokekohta. Saime sisse, sest ruumi oli. Kohe jooksis ettekandja, kes nägi, et me oleme seal esimest korda, ligi ja küsis, et ka me ikka teame et neil on minimaalne arve 1200 rutsi näo pealt. Ei teadnud, aga mis siis ikka, ütlesime.
Nagu ennegi, siis need, kes seal laulsid, tegid seda nagu kulda. Mul on kuri kahtlus, et vähemalt üks seal pidevalt oma diivanil lösutades karaoketanud mees on endine laulja. Pärast küsisin ühe armsa ettekandja käest, et kes nende külastajad on? Ta ütles, et kõik lauljad on nende stammkunded ning tõepoolest on enamus neist varem laulmisega tegelenud.
Päris lõbus oli. Aga selle arvega oli nii, et kuna olime kolmekesi, siis pidime igal juhul ära kulutama 3600 rutsi. Kuna seal olid hinnad suht odavad imelikul kombel, siis me ei suutnud kogu raha eest ikkagi alkoholi ära juua. Eriti ei viitsinud ka. No ja siis ettekandja tõi puudujäänud summa katteks meile bloki suitsu! Kurat, just nüüd kus ma üritan järjekordselt maha hakata jätma!
A ja seal klubis oli veel üks tore silt ukse kõrval. Et klubil on õigus vähese lauluoskusega kliendil keelata esineda
Eile pidasime Eesti klubiga väikest õlleõhtut. Moskvas tegutseb Eesti Selts, mis on selline akadeemilisem asutus ning koondab peamiselt neid eestlasi,kes elavad siin juba Nõuka-ajast. Eesti klubi on selline mitteformaalsem üritus, põhimõtteliselt meililist, mis koondab nooremat rahvast, kes Eestist siia tööle-õppima-niisama elama on sattunud.
Eilsesse sattus veel VVP (Vladimir Vladimirovitš Putin) esinemine rahvale, kus ta 3 tundi tele otse-eetrsi vastas küsimustele. Nii tore ja heldima panev oli vaadata, kui püüdlikult tehti nägu, et otselülituste ajal täiesti „juhuslikud” inimesed said küsimusi esitada. Nii silmnähtavalt soravalt ja pioneeride kombel esitasid nad küsimusi. A võib olla ma eksin ka, mulle vähemalt näis see asi nii. Kõige toredam oli üks eit, kes käratas ajakirjanikule, et sinuga ma ei taha rääkida, et ainult presidendiga ning siis uuris mitu korda VVP-lt ikka üle, et kas on ikka tema. Siin on link ka sellele tädile, kes telefoniteel presidendini jõudis. Päris puändika lõpuga lugu.
Õigus jah, ma lubasin ju rääkida ka Vene-Inglise vutimatšist,mida kolmapäeva õhtul vaatamas käisin. Venelased võitsid täitsa teenitult 2:1.
Muljetavaldavalt hästi oli orgunnitud 80 000 inimese staadionile viimine ja sealt nende minema toimetamine. Lužniki-lähedastes metroojaamades olid kõik sissepääsud tehtud väljapääsudeks.Peale nendes jaamades metroole ei saanud, ainult välja. Ja metroost väljuv rahvas suunati kõik mitmekordse miilitsaketi kaudu staadionile. Piletikontroll käis täiesti ludinal, samamoodi ka asjade oma.
Mulle meeldisid kõige rohkem need ratsapolitseinikud. Tallinnasse oleks ka midagi sellist vaja, sest rahvamassile mõjuvad nad väga distsiplineerivalt oma võimsate hobustega. Ega ei taha, et ta sulle otsa ronib, pigem kuulad käsklust.
Inglise fännid, neid oli umbes 4000 tükki, lasti vene fännidest eraldi staadionile.ka ära läksid nad eraldi.
Üldiselt, ega seal eriti nalja ei saanud staadionil. Tohutu katel, tohutu kisa, tohutu rõõm. Panen siia paar lühikest videoklippi üles. Üks on tehtud enne mängu Vene hümni ettemängimise ajal ning teine pärast lõpuvilet, kui läks tõeline rõõmuorgia lahti.
Siin nüüd kaks fotot ka. Esimesel fotol on näha Vene lipp, mis mängu alguses hümni ajal lahti rulliti. Diktor väitis, et see on kõigi aegade suurim Vene trikoloor, mis kunagi on tehtud. Hea sõnum on seal peal!
Alumisel fotol on fännide rõõm ajakirjanike loožis pärast lõpuvilet.
Pärast mängu olid kesklinna tänavad ülirõõmsaid fänne täis nagu peabki, kõrtsid oli rahvast täis nagu oleks nädalavahetus olnud. Tore oli rõõmustavat rahvast vaadata. Pidevalt skandeeriti kõrtsis: „Rossija, Rossija!” Aga eks samasugune rõõmupidu oli ka Tallinnas aastaid tagasi, kui meie venelasi sama tulemusega võitsime.
Kui juba vuti peale jutt läks, siis nendest Lalibela kuttidest. Rahustuseks teile – ega ma polegi plaaninud neile raha saata, milleks inimestele ilmaasjata kiusatusi tekitada. Ma mõtlesingi küsida, et las poisid saadavad oma jalanumbrid ja saadaks neile butsad ja võib olla midagi veel varustust. Nii ühe meeskonna jagu. Loodetavasti Kassa aitab asjad Addis Abebest edasi toimetada. Väga tore, et paljud teist on nõus aitama Lalibela kutte. Ma annan siis teada, kui mul on nende numbrid of jala teada.
Täna juhtus jälle kaks korda, kus auto jäi enne vöötrada seisma ja autojuht lasi mind üle tee! Nii et iga edeneb ikka elu Moskvas.
Mõned nädalad tagasi kirjutasin ühest Kostroma linna restost, kus oli miinimumarve nõue. 350 rutsi. Üks öö sattusime Moskvas, kohe minu lähedal on klubi Who is who, karaokekohta. Saime sisse, sest ruumi oli. Kohe jooksis ettekandja, kes nägi, et me oleme seal esimest korda, ligi ja küsis, et ka me ikka teame et neil on minimaalne arve 1200 rutsi näo pealt. Ei teadnud, aga mis siis ikka, ütlesime.
Nagu ennegi, siis need, kes seal laulsid, tegid seda nagu kulda. Mul on kuri kahtlus, et vähemalt üks seal pidevalt oma diivanil lösutades karaoketanud mees on endine laulja. Pärast küsisin ühe armsa ettekandja käest, et kes nende külastajad on? Ta ütles, et kõik lauljad on nende stammkunded ning tõepoolest on enamus neist varem laulmisega tegelenud.
Päris lõbus oli. Aga selle arvega oli nii, et kuna olime kolmekesi, siis pidime igal juhul ära kulutama 3600 rutsi. Kuna seal olid hinnad suht odavad imelikul kombel, siis me ei suutnud kogu raha eest ikkagi alkoholi ära juua. Eriti ei viitsinud ka. No ja siis ettekandja tõi puudujäänud summa katteks meile bloki suitsu! Kurat, just nüüd kus ma üritan järjekordselt maha hakata jätma!
A ja seal klubis oli veel üks tore silt ukse kõrval. Et klubil on õigus vähese lauluoskusega kliendil keelata esineda
Eile pidasime Eesti klubiga väikest õlleõhtut. Moskvas tegutseb Eesti Selts, mis on selline akadeemilisem asutus ning koondab peamiselt neid eestlasi,kes elavad siin juba Nõuka-ajast. Eesti klubi on selline mitteformaalsem üritus, põhimõtteliselt meililist, mis koondab nooremat rahvast, kes Eestist siia tööle-õppima-niisama elama on sattunud.
Eilsesse sattus veel VVP (Vladimir Vladimirovitš Putin) esinemine rahvale, kus ta 3 tundi tele otse-eetrsi vastas küsimustele. Nii tore ja heldima panev oli vaadata, kui püüdlikult tehti nägu, et otselülituste ajal täiesti „juhuslikud” inimesed said küsimusi esitada. Nii silmnähtavalt soravalt ja pioneeride kombel esitasid nad küsimusi. A võib olla ma eksin ka, mulle vähemalt näis see asi nii. Kõige toredam oli üks eit, kes käratas ajakirjanikule, et sinuga ma ei taha rääkida, et ainult presidendiga ning siis uuris mitu korda VVP-lt ikka üle, et kas on ikka tema. Siin on link ka sellele tädile, kes telefoniteel presidendini jõudis. Päris puändika lõpuga lugu.
Õigus jah, ma lubasin ju rääkida ka Vene-Inglise vutimatšist,mida kolmapäeva õhtul vaatamas käisin. Venelased võitsid täitsa teenitult 2:1.
Muljetavaldavalt hästi oli orgunnitud 80 000 inimese staadionile viimine ja sealt nende minema toimetamine. Lužniki-lähedastes metroojaamades olid kõik sissepääsud tehtud väljapääsudeks.Peale nendes jaamades metroole ei saanud, ainult välja. Ja metroost väljuv rahvas suunati kõik mitmekordse miilitsaketi kaudu staadionile. Piletikontroll käis täiesti ludinal, samamoodi ka asjade oma.
Mulle meeldisid kõige rohkem need ratsapolitseinikud. Tallinnasse oleks ka midagi sellist vaja, sest rahvamassile mõjuvad nad väga distsiplineerivalt oma võimsate hobustega. Ega ei taha, et ta sulle otsa ronib, pigem kuulad käsklust.Inglise fännid, neid oli umbes 4000 tükki, lasti vene fännidest eraldi staadionile.ka ära läksid nad eraldi.
Üldiselt, ega seal eriti nalja ei saanud staadionil. Tohutu katel, tohutu kisa, tohutu rõõm. Panen siia paar lühikest videoklippi üles. Üks on tehtud enne mängu Vene hümni ettemängimise ajal ning teine pärast lõpuvilet, kui läks tõeline rõõmuorgia lahti.
Siin nüüd kaks fotot ka. Esimesel fotol on näha Vene lipp, mis mängu alguses hümni ajal lahti rulliti. Diktor väitis, et see on kõigi aegade suurim Vene trikoloor, mis kunagi on tehtud. Hea sõnum on seal peal!
Alumisel fotol on fännide rõõm ajakirjanike loožis pärast lõpuvilet.
Pärast mängu olid kesklinna tänavad ülirõõmsaid fänne täis nagu peabki, kõrtsid oli rahvast täis nagu oleks nädalavahetus olnud. Tore oli rõõmustavat rahvast vaadata. Pidevalt skandeeriti kõrtsis: „Rossija, Rossija!” Aga eks samasugune rõõmupidu oli ka Tallinnas aastaid tagasi, kui meie venelasi sama tulemusega võitsime.
Kui juba vuti peale jutt läks, siis nendest Lalibela kuttidest. Rahustuseks teile – ega ma polegi plaaninud neile raha saata, milleks inimestele ilmaasjata kiusatusi tekitada. Ma mõtlesingi küsida, et las poisid saadavad oma jalanumbrid ja saadaks neile butsad ja võib olla midagi veel varustust. Nii ühe meeskonna jagu. Loodetavasti Kassa aitab asjad Addis Abebest edasi toimetada. Väga tore, et paljud teist on nõus aitama Lalibela kutte. Ma annan siis teada, kui mul on nende numbrid of jala teada.
teisipäev, oktoober 16, 2007
Sain vastuse Lailibela vutipoistelt
Nonii, sain ka vastuse Etioopiast Lalibela vutipoistelt. Kuttidel on meeskonnas 14 poiss,kes kõik tahavad butsasid ja sokke butsade sisse. Kokku arvestasid vanad 406 eurot. Mul pole aimugi, palju butsad muidu maksvad.
Teine asi on veel. Ja palju huvitavam. Lalibelasse ei lähe korraliku teedki, pangandusest rääkimata.Kuidas ma selle raha neile toimetan :)
Kolmas asi ka. See teeb ligi 6500 krooni. Ok, Ilmselt Kassa kaudu ma saan neile raha saata, aga unnik raha on see ikkagi. Kas keegi tahab hakata jalgpalliklubi kaasosanikuks? :) Hääd Mihkel ja Tiina, lööte kampa? A sina, Villu?
Siin on Abebe kiri orignaalis:
hello Sir,
first of all we will like to say thank you very
much for your posetive answer by the name of God. we
are very happy that you gave solution for our problem
in our foot ball team.
Mr Jaanus, what we need is 14 foot ball shoes and
foot ball socks because we are 14 boyes in our team.
so as we ask in the shopes one leather shoes is coast
275 Birr means 27 Euro and one foot ball socks is
coast 20 Birr means 2 Euro so totaly it is 29 Euro for
one boy so the shoes and the cocks are very important
for one team espacially here in Lalibela. so Totaly
we need 29x14= 406 Euro. means 4060 Ethiopian Birr.
So mester Jaanus we are very eager to hear from you
soon and we will write you again after we recived your
answer.
Respect fully ST.Gorge foot clubLalibela
Panen siia ka ühe foto Lailibelast. Tavaline külatänav, kohalikud kuivatavad chillipipart.
Kuidas Moskva kesklinna kõrtsus vein ja õlu otsa said ning kuhu kadus kool?
Eile õhtul läksime ühte tuttava tüdruku peaaegu sünnipäeva tähistama. Läksime Kitaigorodis sellisesse toredasse kohta nagu Kitaiski Ljotšik (Hiina Lendur). Istume maha, sõrmitseme menüüd. Tuleb ettekandja, mõnus trullakas tüdruk.
„Võtksime pudelit punast Chianti veini!”
„Teate, kahjuks ei ole.”
„Olgu, võtame siis seda Cabernet´d.”
„Teate, seda ka ei ole. Ausalt öeldes on meil ainult Merlot.”
„No OK, tooge siis pudel Merlot!”
„Teate, pudelit ei saa. Meil on ainult pool pudelit. Saame paar viimast pokaali tuua.”
„Mida??”
„Meil on kahjuks vein otsas jah.”
„Mismoodi otsas?”
„Teate, pärast nädalavahetust enam ei ole praegu.”
„Uhh, olgu, võtame siis õlut. Tooge seda!” ja näitame näpuga, ma ei mäletagi enam mida.
„Teate, seda ei ole. Üldse, meil õlut ka ei ole. Otsas!”
„Mida????”
„No ei ole. On ainult viina, konjakit ja džinni.”
Vaatem trullat mõistmatute pilkudega.
„Õlut on jälle homme ja veini on ülehomme.”
Misasja!! Kitaigorodi ühes tuntumas kõrtsus pole lihtsalt esmaspäeva õhtul enam napsu alles! Nädalavahetusel on kõrts tilgatumaks joodud!
No oleks ise kõrtsiomanik, siis laseks ettekandjatel kasvõi poodi lipata joonelt. Sellist pilti pole veel Moskvas kohanud.
Ok, läks nagu läks. Valisime siis ülanimetet kolmest.
Täna oli teine vähe imelik lugu. Tahan kirjutada lugu Moskva koolidest (kui kellelgi on soove, mida ma võiksin koolides õpilastelt ja õpetajatelt küsida –andke tulla). Valisin välja ühe eliitkooli ning üritasin valida mõnda tuhandest tavalisest koolist. Silm jäi pidama Tallinna tänaval (on selline tänav siin äärlinnas MKADi ääres, Strogino linnaosas) asuval koolil nr 135. Ei tea miks, aga jäi. Sest Tallinna uulitsal on veel mitu kooli.
Siis asvastin, et netis pole nende koolil antud telefoninumbrit. Teistel koolidel oli, aga neil mitte. Leidsin veel ühe netikülje, kus nende kool üleval. Seal ka polnud numbrit.Helistasin siis nende naaberkooli. Küsin, et andke oma naaberkooli number.
„Millise?”
„No nr 135 oma!”
„A siin pole sellist.”
„Kuidas ei ole, netis on isegi aadress Tallinna uulits 12a.”
„Huvitav, meie küll ei tea!”’
No kurat. Helistan siis linnaosavalitsusse. Saan miski sekretäri toru otsa.
„Tere, kas saaksite anda kooli nr 135 telefoninumbri?”
„Jah, oodake üks hetk.... Teate, aga ma ei leia sellist kooli.On see ikka meie rajoonis?”
„Jah, peab olema küll, Moskva koolide leheküljel on selline kool ja aadress on Tallinna uulits 12a.”
„Oodake, ma vaatan veel ühest kohast. Kui on selline kool, siis kindlasti saan teid aidata.”
„See on teist väga kena!”
„Teate, ei ole sellist kooli, ma ei leia kusagil, et meil sellist kooli oleks!”
Lobisesiem veel veidi, et kuidas nii ikka saab. Sekretär ütleb, et pole elus sellise numbriga koolis kuulnud. Vuristab mulle ette terve rea koole, mis sealkandis asuvda, aga sellist ta ei tea.
Olgu.
Sihuke fantoomkool siis. FSB keskkool? Ma ei valeta, netis on aadress üleval.
Neljapäeval teeb herra Putin taas iga-aastase show teles, vastab rahva küsimustele. Siit saate igaüks talle küsimusi saata. Välismaalt võetakse ka vastu. Esmaspäeval see sait avati ja juba õhtuks oli saidi ja telefonide kaudu laekunud pool miljonit küsimust!
Ise lähen homme õhtu Lužnikisse vaatama Vene-Inglise vutimatši. 80 000 kohta on kõik välja müüdud. Suviste sündmuste taustal on see oi kui põhimõtteline mäng. Venelastelon vaja kindlasti võitu, et EM-finaalturniirile saada. Eks ma siis homme õhtul kirjutan, kas oli lõbusam kui poksimatš.
„Võtksime pudelit punast Chianti veini!”
„Teate, kahjuks ei ole.”
„Olgu, võtame siis seda Cabernet´d.”
„Teate, seda ka ei ole. Ausalt öeldes on meil ainult Merlot.”
„No OK, tooge siis pudel Merlot!”
„Teate, pudelit ei saa. Meil on ainult pool pudelit. Saame paar viimast pokaali tuua.”
„Mida??”
„Meil on kahjuks vein otsas jah.”
„Mismoodi otsas?”
„Teate, pärast nädalavahetust enam ei ole praegu.”
„Uhh, olgu, võtame siis õlut. Tooge seda!” ja näitame näpuga, ma ei mäletagi enam mida.
„Teate, seda ei ole. Üldse, meil õlut ka ei ole. Otsas!”
„Mida????”
„No ei ole. On ainult viina, konjakit ja džinni.”
Vaatem trullat mõistmatute pilkudega.
„Õlut on jälle homme ja veini on ülehomme.”
Misasja!! Kitaigorodi ühes tuntumas kõrtsus pole lihtsalt esmaspäeva õhtul enam napsu alles! Nädalavahetusel on kõrts tilgatumaks joodud!
No oleks ise kõrtsiomanik, siis laseks ettekandjatel kasvõi poodi lipata joonelt. Sellist pilti pole veel Moskvas kohanud.
Ok, läks nagu läks. Valisime siis ülanimetet kolmest.
Täna oli teine vähe imelik lugu. Tahan kirjutada lugu Moskva koolidest (kui kellelgi on soove, mida ma võiksin koolides õpilastelt ja õpetajatelt küsida –andke tulla). Valisin välja ühe eliitkooli ning üritasin valida mõnda tuhandest tavalisest koolist. Silm jäi pidama Tallinna tänaval (on selline tänav siin äärlinnas MKADi ääres, Strogino linnaosas) asuval koolil nr 135. Ei tea miks, aga jäi. Sest Tallinna uulitsal on veel mitu kooli.
Siis asvastin, et netis pole nende koolil antud telefoninumbrit. Teistel koolidel oli, aga neil mitte. Leidsin veel ühe netikülje, kus nende kool üleval. Seal ka polnud numbrit.Helistasin siis nende naaberkooli. Küsin, et andke oma naaberkooli number.
„Millise?”
„No nr 135 oma!”
„A siin pole sellist.”
„Kuidas ei ole, netis on isegi aadress Tallinna uulits 12a.”
„Huvitav, meie küll ei tea!”’
No kurat. Helistan siis linnaosavalitsusse. Saan miski sekretäri toru otsa.
„Tere, kas saaksite anda kooli nr 135 telefoninumbri?”
„Jah, oodake üks hetk.... Teate, aga ma ei leia sellist kooli.On see ikka meie rajoonis?”
„Jah, peab olema küll, Moskva koolide leheküljel on selline kool ja aadress on Tallinna uulits 12a.”
„Oodake, ma vaatan veel ühest kohast. Kui on selline kool, siis kindlasti saan teid aidata.”
„See on teist väga kena!”
„Teate, ei ole sellist kooli, ma ei leia kusagil, et meil sellist kooli oleks!”
Lobisesiem veel veidi, et kuidas nii ikka saab. Sekretär ütleb, et pole elus sellise numbriga koolis kuulnud. Vuristab mulle ette terve rea koole, mis sealkandis asuvda, aga sellist ta ei tea.
Olgu.
Sihuke fantoomkool siis. FSB keskkool? Ma ei valeta, netis on aadress üleval.
Neljapäeval teeb herra Putin taas iga-aastase show teles, vastab rahva küsimustele. Siit saate igaüks talle küsimusi saata. Välismaalt võetakse ka vastu. Esmaspäeval see sait avati ja juba õhtuks oli saidi ja telefonide kaudu laekunud pool miljonit küsimust!
Ise lähen homme õhtu Lužnikisse vaatama Vene-Inglise vutimatši. 80 000 kohta on kõik välja müüdud. Suviste sündmuste taustal on see oi kui põhimõtteline mäng. Venelastelon vaja kindlasti võitu, et EM-finaalturniirile saada. Eks ma siis homme õhtul kirjutan, kas oli lõbusam kui poksimatš.
pühapäev, oktoober 14, 2007
Moskvas sajab lund
Moskvas on täna päris kõva lumesadu. Maha sadades sulab küll kohe ära, aga autodel on päris korralik lumevaap peal. Foto tegin kodu rõdult. Ei mäletagi, millal ma viimati nii varast lumesadu nägin. Eile hilisõhtul käisin siis seda profipoksi raskekaalu tiitlimatši vaatamas. Kirjutasin sellest loo ka Päevalehe spordile. Ma ei viitsi eraldi siia midagi kirjutada. Panen toorelt sama kirjelduse siia, tiba lühemalt lihtsalt.
„Печень удаляй!” röögatab noor, tüüpilise FSB-soenguga mees minu kõrval, nagu saan maha istutud. „Löö tal maks lahti!”, umbes nii kõlab see vabas tõlkes eesti keelde. Veel ei ole see tiitlimatš, vaid kergemad mehed madistavad oma tiitli pärast. Aga kisa ja karjumine on juba selline, mida näiteks Eestis ei kuule isegi korvpalli finaalmängu otsustava mängu ajal.
„Punases ringis Suuuultan Iiiiiiiiibragimov!” venitab teadustaja Venemaa poksija nime nii nagu oleks tuletõrjealarm tööle pandud. Proovige kodus, vaadake, mis naabrid arvavad.
Poksijad saabuvad täpselt nagu filmis. Kollasesse valgussõõri ilmuvad pimedast läbi tehistossu lihaselised kehad.
Ringi tulevad poksijad totaalselt erineva muusika saatel. Holyfield keblutab ringi lõbusa hipimuusika saatel, Ibragimovit saadab räme hevi. Õhkkond on nagu rokk-kontserdil, rahvas vilistab ja röögib „Sultan, Sultan!”, „Rossija, Rossija!”.
Kohe poksiringi kõrvale võtavad neljas reas kohad sisse tõsised mehed nagu mõnest halvast maffiafilmist. Kuigi saalis on suht hämar, eelistavad osa neist kanda, ilmselt stiili mõttes, musti prille.
Matš, mida teleka kaudu kantakse otse üle 120 riiki, algab. Minu kõrvalt karjub keegi: „Hammusta tal kõrv ära!”, keegi lisab juurde: „Teine kõrv!”. Räme naer ümberringi. Vihje Ibragimovile sellest, et kunagi hammustas teine poksilegend Mike Tyson Holyfieldi matši ajal kõrvast ning pures seda korralikult.
Te ei kujuta ette, kui kiiresti nad löövad. Suured mehed, aga rusikad vihisevad nagu kärbsepiitsad. Kui nad üksteist nuhtlema sööstavad, siis on kuulda, kuidas ringi põrand mürtsub. Nagu kaks rasket härga tormavad üksteise kallale.
Minu kõrval istub suur turske mees. Iga raundi ajal, kokku on neid 12, hüppab ta mitu korda püsti, käed rusikas ning poksib läbi õhu, näidates Ibragimovile ette, kuidas peaks lööma. „Mine nüüd edasi, Sultan! Löö! Hästi!”. Ühe käega sööb terve matši aja pähkleid nagu suur orav, teise käega näitab lööke ette.
Kui läheneb raundi lõpp, võtavad poksijate sekundandid sisse stardiasendi. Nagu vormel 1 masin tuleks rehvivahetuseks boksi. Esimese sekundandi käes on tool, mille ta gongi kõlades pistab välgukiirusel köite vahelt ringi. Justkui poksija kukuks momentaalselt kokku.
Edasine meenutab auto kiirhooldust, poksija ümber askeldavad kolm-neli meest, kellel on igal ühel oma roll. Kes pistab veepudeli talle suhu, kes masseerib löökide all kannatavat nägu, kes lapib rullis kulmu ja nina. Lisaks üritab treener karjudes – muidu ei kuule – selgeks teha, mida edasi teha.
Viimase raundi ajal võtab mu hasartne naaber mobla ja helistab sõbrale ning hakkab talle telefoni teel otsereportaaži tegema. Millise kirglikkusega! Viimased poolteistminutit matšist on püsti hullumaja. Publik, kes saab aru, et Ibragimov võidab, tahab, et ta Holyfield nokauti lööks. „Kefiiri talle!” karjub keegi tribüünilt meeletu jõuga. Mis pagana kefiiri?? Eisaaaru.
Justkui rahvast kuulda võttes, teeb Ibragimov päris matši lõpus imelöögi. Laseb mõlemad käed alla, kallutab õlad veidi taha, tekib nagu vibuasend ning lajatab siis parema käega kogu keha jõuga Holyfieldile. Too saab käed ette, aga löök on nii tugev, et sellest hoolimata on näha kuidas ameeriklane vangub kõvasti, aga sitke vana jääb püsti. Ma arvan, et Ibragimov oleks selle löögiga laternaposti ka pooleks löönud, aga näe, neegrit see löök ei võtnud.
Lõpuks kaitseb Ibragimov WBO-versiooni tiitlit kõigi kolme kohtuniku häältega. Võidab kindlalt, aga mitte ülekaalukalt. Ibragimovi auks lastakse Depeche Mode´i „Personal Jesus´st”.
Interfaxist lugesin, et Eesti Moskva konsulaadi andmetel on pärast aprillisündmusi Venemaal Eesti viisade väljaandmine vähenenud 10-12 prossa. Polegi eriti hull ju asi siis, ma kartsin, et kukub rohkem. Eks esimesel kuu oli kõva kukkumine, aga nüüdseks on jälle tagasi kerinud.
Väike lugemissoovitus ka. Ilves on kirjutanud venemaa kohta huvitava loo Diplomaatias. Vähemalt on selles selge point. Kuigi kardan, et suursaadiku Marina Kaljuranna töö teeb see jällegi keerulisemaks Moskvas.
Leidsin Ilvese loost enda jaoks uue sõna eesti keeles – rõlge. Tähendab see – perverssne.
Ja siis on mu hea sõbrad-Peipsivanausulistepildistajad oma kodukale pannud uued fotod üles. Soovitan. Kes käis suvel nende näitust Kasepääl vaatamas, see teab, et väärt kraam.
laupäev, oktoober 13, 2007
Profipoks, klubid, purjus taksojuhid ning tublid pioneerid
Täna lähen lõbusat üritust kaema – Moskvas toimub profipoksi raskekaalu tiitlimadin. Madistavad keegi Ibragimov Venemaalt ja ameeriklane Holyfield,keda isegi mina olen kuulnud. Andis kunagi Tysonile pasunasse, aga nüüd on juba 44-aastane.
Ega ma miskipoksifänn ole, tahan näha seda melu matši ümber. Sestap hankisin akrediteeringu. Aga melu tuleb kõva, kinni on pandud tutikas jääareen Hodõnski väljal, mis ehitati kevadise hokiMMi tarbeks. Kui eile käisin oma akrediteeringut toomas, siis oli juba vahva vaadata neid neegrite ja itaallaste lõustasid, kes seal asju ajasid. Nagu oleks kuhugi keset maffiafilmi sattunud. Õhtul on kindlasti veel lõbusam.
Nägin eile ka neid poksijaid. Igavesed kilud tundusid raskekaalu poksijate kohta, ei midagi erilist välimuse poolest. Nt see Ibragimov on kuskil 185-190 senti pikk ja 96 kilo, Holyfield aga hoopis kõhna – 88 kilo. Aga eks see ole petlik, nad on oma rusikatega võimelised laternaposti ka pilbasteks peksma. See seal punases dressis fotol ongi Ibragimov, kahjuks head pilti tast ei saanud.
Eks ma siis homme kirjutan, kuidas oli.
Eile sattusin üle tüki ajal normaalsesse klubisse vähemalt. Asub Kitaigorodis Soljankal.Klubi nimi ongi Na Soljanke. Selline facekontrolliga kohta, saba ukse taga, aga saime ilusti sisse. Meeldis see, et seal oli ka selliseid vaiksemaid ruume ning ei olnud meeletut trügimist nagu tavaliselt siin klubides.
Koju sõitsin hea taksojuhiga, vana oli nii täis, et peaaegu magas rooli peal. Hea turvaline oli mööda öist Sadovajat kimada. Aga ei midagi – kui maha tulin, siis vana võttis uued tüübid peale Majakovkalt, tegi tagasipöörde ning kimas edasi. Veidi sain juhiga jutule ka, ütles, et sõidab iga öö niikaua kuni 1000 rutsi koos, siis läheb koju.
Klubidest üks asi veel. Moskva üks kallimaid ja tuntumaid klubisid on Djagilev. Räägitakse sissepääsust alates tuhandest taalast. Ei tea, pole käinud. Ükspäev üks sõbrants teadis rääkida, et ainuüksi laua kinni panek õhtuks maksab seal 120 000 rubla (55 000 krooni), vot see on tase! Tehke järgi Tallinnas. Sama peen klubi, aga uus pidi olema Rai.
Arvudest veel – Moskvas on 2010. aastaks neli miljonit autot ja 2015. aastaks juba viis miljonit. Seda ma ütlen, et siis ei saa siin enam üldse liigelda. Lihast impordib suur ja võimas Venemaa 40 prossa ning piimatoodetest veerand. Lehtedest jäid silma need arvud.
Parandan ka ühte eksiarvamust. Enamasti arvatakse, et kõige enamlevinud perekonnanimed on Venemaal kas Ivanov, Petrov, Smirnov või Sidrorov. Nüüd tegid vene ajakirjanikud veidi statistikat ning selgitasid välja, et kõige rohkem elab Venemaal hoopis Kuznetsove. Aga selle eest on Smirnovidel, keda elab üle maailma 2,7 miljonit, oma ülemaailmne ühendus,mis plaanib peagi korraldada Nižni Novgorodis oma kongressi!
Panen paar viidet ka siia. Üks on Ühtse Venemaa noorteorgi Noor Kaardivägi poliitsõnastik. Meelsusest annab selge pildi. Selle on koostanud selline tütarlaps nagu Nadežda Orlova. Kes viitsib, jätku see nimi meelde. Temast saab järgmise duuma liige, partei on ta pannud üsna kõrgele kohale nimekirjas. Seda nimetatakse uue põlvkonna usaldamiseks. 27-aastane, selline kompu tüdruk, meenutab jõledalt tublit pioneeri. Siin on link, kust leiab selle Orlova kõnega esinemas. Tuleb mööda avanevat saiti mööda alla minna, kus on mõned videod üleval, ülevalt teisel videol esinebki see tubli pioneer.
Teine viide on pigem reklaam. Pikalt vaikinud Wajda on teinud mängufilmi Katõni veresaunast. Poolas peaks see juba jooksma, peagi peaks ka Moskvasse tulema. Väärt, aga ilmselt väga karm film. Siin on selle filmi treiler.
Ega ma miskipoksifänn ole, tahan näha seda melu matši ümber. Sestap hankisin akrediteeringu. Aga melu tuleb kõva, kinni on pandud tutikas jääareen Hodõnski väljal, mis ehitati kevadise hokiMMi tarbeks. Kui eile käisin oma akrediteeringut toomas, siis oli juba vahva vaadata neid neegrite ja itaallaste lõustasid, kes seal asju ajasid. Nagu oleks kuhugi keset maffiafilmi sattunud. Õhtul on kindlasti veel lõbusam.
Nägin eile ka neid poksijaid. Igavesed kilud tundusid raskekaalu poksijate kohta, ei midagi erilist välimuse poolest. Nt see Ibragimov on kuskil 185-190 senti pikk ja 96 kilo, Holyfield aga hoopis kõhna – 88 kilo. Aga eks see ole petlik, nad on oma rusikatega võimelised laternaposti ka pilbasteks peksma. See seal punases dressis fotol ongi Ibragimov, kahjuks head pilti tast ei saanud. Eks ma siis homme kirjutan, kuidas oli.
Eile sattusin üle tüki ajal normaalsesse klubisse vähemalt. Asub Kitaigorodis Soljankal.Klubi nimi ongi Na Soljanke. Selline facekontrolliga kohta, saba ukse taga, aga saime ilusti sisse. Meeldis see, et seal oli ka selliseid vaiksemaid ruume ning ei olnud meeletut trügimist nagu tavaliselt siin klubides.
Koju sõitsin hea taksojuhiga, vana oli nii täis, et peaaegu magas rooli peal. Hea turvaline oli mööda öist Sadovajat kimada. Aga ei midagi – kui maha tulin, siis vana võttis uued tüübid peale Majakovkalt, tegi tagasipöörde ning kimas edasi. Veidi sain juhiga jutule ka, ütles, et sõidab iga öö niikaua kuni 1000 rutsi koos, siis läheb koju.
Klubidest üks asi veel. Moskva üks kallimaid ja tuntumaid klubisid on Djagilev. Räägitakse sissepääsust alates tuhandest taalast. Ei tea, pole käinud. Ükspäev üks sõbrants teadis rääkida, et ainuüksi laua kinni panek õhtuks maksab seal 120 000 rubla (55 000 krooni), vot see on tase! Tehke järgi Tallinnas. Sama peen klubi, aga uus pidi olema Rai.
Arvudest veel – Moskvas on 2010. aastaks neli miljonit autot ja 2015. aastaks juba viis miljonit. Seda ma ütlen, et siis ei saa siin enam üldse liigelda. Lihast impordib suur ja võimas Venemaa 40 prossa ning piimatoodetest veerand. Lehtedest jäid silma need arvud.
Parandan ka ühte eksiarvamust. Enamasti arvatakse, et kõige enamlevinud perekonnanimed on Venemaal kas Ivanov, Petrov, Smirnov või Sidrorov. Nüüd tegid vene ajakirjanikud veidi statistikat ning selgitasid välja, et kõige rohkem elab Venemaal hoopis Kuznetsove. Aga selle eest on Smirnovidel, keda elab üle maailma 2,7 miljonit, oma ülemaailmne ühendus,mis plaanib peagi korraldada Nižni Novgorodis oma kongressi!
Panen paar viidet ka siia. Üks on Ühtse Venemaa noorteorgi Noor Kaardivägi poliitsõnastik. Meelsusest annab selge pildi. Selle on koostanud selline tütarlaps nagu Nadežda Orlova. Kes viitsib, jätku see nimi meelde. Temast saab järgmise duuma liige, partei on ta pannud üsna kõrgele kohale nimekirjas. Seda nimetatakse uue põlvkonna usaldamiseks. 27-aastane, selline kompu tüdruk, meenutab jõledalt tublit pioneeri. Siin on link, kust leiab selle Orlova kõnega esinemas. Tuleb mööda avanevat saiti mööda alla minna, kus on mõned videod üleval, ülevalt teisel videol esinebki see tubli pioneer.
Teine viide on pigem reklaam. Pikalt vaikinud Wajda on teinud mängufilmi Katõni veresaunast. Poolas peaks see juba jooksma, peagi peaks ka Moskvasse tulema. Väärt, aga ilmselt väga karm film. Siin on selle filmi treiler.
neljapäev, oktoober 11, 2007
Vladivostoki räpp Putini Plaanist
Uus dilemma - kas osta isiklik jalgpalliklubi Etioopias?
Linnadžunglist, õigemini autojuhtide ja jalakäijate suhetest. Paar korda olen varem ka nentinud, et need on siin Moskvas vähe karmid. Pehmelt öeldes. Olen mõned viimase aja juhtumid Moskva tänavatel kokku kogunud. Pean tunnistama, et niimoodi korraga neid üle lugedes tekib tunne, nagu vaataks miskit filmi.
Nii juhtus 23. septembril selline lugu Moskva tänavatel, et üks kuri Mersu-omanik tulistas kahte töölist, kes tegid teeremonti, karistuseks selle eest, et ta sõitis puruks oma auto rehvid. Tema arvates nende süül. Üks töölistest suri haiglas.
Siis eelmisel nädalal reageeris üks 05-ga sõitnud fraier selle peale, et teine auto oleks talle peaaegu otsa sõitnud, nii – võttis püstoli välja ning tulistas paarkümmend lasku (!) õhku. See, kelle peale ta vihastas, oli Itaalia saatkonna autojuht.
Aga see esmaspäeva juhtus juba päris tore lugu. Ja juhtus see täitsa kesklinnas Kitaigorodis. Sebrale lähenes auto, samal ajal ületasid sebral teed kolm jalakäijat. Neil jätkus nahaalsust auto eest mitte ära hüpata ning autojuht pidi pidurdama! Loomulikult käitus autojuht nii nagu peab, keris akna alla ning röökis korralikult lollide jalakäijate peale. Neil aga jätkus veelgi nahaalsust ning nad sõimasid vastu.
Edasine oli juba loogiline – Mitsu Galantiga sõitnud juht läks kiirelt üle sõnadelt tegudele, võttis välja püstoli ning kukkus kolmiku pihta kõmmutama. Seejärel istus rahunenult tagasi autosse ning sõitis edasi. Jalakäijatest sai üks haavata rindu, teine kätte ning kolmas jalga. Vedas neil – kiirabi jõudis sedapuhku kiirelt ning nad jäid ellu. Aga vot autojuhil ei vedanud, miilits võttis ta peagi kinni. Oli üks noor ja kuum aseri poiss.
Sellised lood on siinpool sood.
Imelik, sest mul just on viimastel päevadel olnud paar juhust, kus autojuhid on täitsa omal algatusel kinni pidanud ning lasknud üle tee minna.
Annan veel ühe filmisoovituse – „Teiste elud”, sakslase Florian Henkel Donnersmarcki film sellest, kuidas Saksa DV salateenistus Stasi inimesi jälgis ning armastusest. Minu arust sai see film kas tänavu või eelmine aasta võõrkeelse filmi Oscari.
Väga muljetavaldavalt näitab film, kui totaalselt ja saksa põhjalikkusega Stasi inimesi jälgis. Millised võtteid kasutas jne. Kui sügavalt ta inimeste eludes sees oli. Ilmselt KGB samamoodi. Sestap juba huvitav vaadata.
Ja muidugi armastuse-liin. Lõpp on selles mõttes veidi sarnane Izgnanijega, millest eile kirjutasin. See pole nali, kui palju on meie elus armastusest kinni... Kui palju suudad sina armastuse nimel andestada?
Eestis on kindlasti selle filmi DVD saada.
A siis on mul veel selline vähe uskumatu lugu rääkida, et... et....kuidas seda nüüd öeldagi, et te head sõbrad kadedaks ei saaks :)....ühesõnaga, mul on võimalus saada isikliku jalgpalliklubi omanikuks....Etioopias.
Kõlab naljakalt eksole?? Sellel on selline eellugu. Eelmisel talvel käisime Villu Zirnaskiga Etioopias rändamas ning sattusime sellisesse toredasse kohta nagu Lalibela (seal on vaimustavad käsitsi raiutud kaljukirikud). Muude mehetegude seas ostsin ma kohalikele kuttidele 300 birri (ma enam ei mäletagi palju see kroonides on, aga umbes kaks korda vähem vist) eest päris jalgpalli. Kutid olid ülirõõmsad, sest enne nad mängisid mingi kaltsupalliga. Niikaua kui me seal olime – vist 3 päeva – käis vutiplatsil päev läbi ilge tolmutamine.
No vot ja nüüd need samad kutid, üks meie ühine tuttav Lalibelast – Kassa – andis ilmselt neile minu meiliaadressi, kirjutavad juba rohkem kuu aega mulle pidevalt, et nad on suvi läbi nii kõvasti trenni teinud, et nad tahavad nüüd minna maakonna meistrivõistlustele. Aga igavene jama – neil pole vutiputsasid ning pole ka raha nende ostmiseks.
Edasi ma tsiteerin ühe vutipoisi Abebe Alemu viimast kirja: „Sir, we progressed very much but because of the problem of we informed by our previous message can not do more. For sure this is your club. You want to see pour club be popular one day. Also for your good name. So we request you to help us and to solve our problem and we proceed. We attaché to you our club players photo. MR, Jaanus we wait your positive answer quickly.
ST.gorge foot clubLalibela”
Kirjutasin Kassale Etioopiasse, et mis värk on, et kas need on needsamad kuitd, keda ma aitasin. Kassa vastas, et on küll! Et nad väga lodoavad, et ma neid aitan.
Aitäh-aitäh, nüüd olen küll hea portsu otsa sattunud... On alles lugu, sellist ei näe iga päev uneski. Mis ma siis nüüd teen?
Kutid saatsid mulle veel oma foto ka. Muideks, nende selja taga paistabki ühe kaljukiriku katus.
Nii juhtus 23. septembril selline lugu Moskva tänavatel, et üks kuri Mersu-omanik tulistas kahte töölist, kes tegid teeremonti, karistuseks selle eest, et ta sõitis puruks oma auto rehvid. Tema arvates nende süül. Üks töölistest suri haiglas.
Siis eelmisel nädalal reageeris üks 05-ga sõitnud fraier selle peale, et teine auto oleks talle peaaegu otsa sõitnud, nii – võttis püstoli välja ning tulistas paarkümmend lasku (!) õhku. See, kelle peale ta vihastas, oli Itaalia saatkonna autojuht.
Aga see esmaspäeva juhtus juba päris tore lugu. Ja juhtus see täitsa kesklinnas Kitaigorodis. Sebrale lähenes auto, samal ajal ületasid sebral teed kolm jalakäijat. Neil jätkus nahaalsust auto eest mitte ära hüpata ning autojuht pidi pidurdama! Loomulikult käitus autojuht nii nagu peab, keris akna alla ning röökis korralikult lollide jalakäijate peale. Neil aga jätkus veelgi nahaalsust ning nad sõimasid vastu.
Edasine oli juba loogiline – Mitsu Galantiga sõitnud juht läks kiirelt üle sõnadelt tegudele, võttis välja püstoli ning kukkus kolmiku pihta kõmmutama. Seejärel istus rahunenult tagasi autosse ning sõitis edasi. Jalakäijatest sai üks haavata rindu, teine kätte ning kolmas jalga. Vedas neil – kiirabi jõudis sedapuhku kiirelt ning nad jäid ellu. Aga vot autojuhil ei vedanud, miilits võttis ta peagi kinni. Oli üks noor ja kuum aseri poiss.
Sellised lood on siinpool sood.
Imelik, sest mul just on viimastel päevadel olnud paar juhust, kus autojuhid on täitsa omal algatusel kinni pidanud ning lasknud üle tee minna.
Annan veel ühe filmisoovituse – „Teiste elud”, sakslase Florian Henkel Donnersmarcki film sellest, kuidas Saksa DV salateenistus Stasi inimesi jälgis ning armastusest. Minu arust sai see film kas tänavu või eelmine aasta võõrkeelse filmi Oscari.
Väga muljetavaldavalt näitab film, kui totaalselt ja saksa põhjalikkusega Stasi inimesi jälgis. Millised võtteid kasutas jne. Kui sügavalt ta inimeste eludes sees oli. Ilmselt KGB samamoodi. Sestap juba huvitav vaadata.
Ja muidugi armastuse-liin. Lõpp on selles mõttes veidi sarnane Izgnanijega, millest eile kirjutasin. See pole nali, kui palju on meie elus armastusest kinni... Kui palju suudad sina armastuse nimel andestada?
Eestis on kindlasti selle filmi DVD saada.
A siis on mul veel selline vähe uskumatu lugu rääkida, et... et....kuidas seda nüüd öeldagi, et te head sõbrad kadedaks ei saaks :)....ühesõnaga, mul on võimalus saada isikliku jalgpalliklubi omanikuks....Etioopias.
Kõlab naljakalt eksole?? Sellel on selline eellugu. Eelmisel talvel käisime Villu Zirnaskiga Etioopias rändamas ning sattusime sellisesse toredasse kohta nagu Lalibela (seal on vaimustavad käsitsi raiutud kaljukirikud). Muude mehetegude seas ostsin ma kohalikele kuttidele 300 birri (ma enam ei mäletagi palju see kroonides on, aga umbes kaks korda vähem vist) eest päris jalgpalli. Kutid olid ülirõõmsad, sest enne nad mängisid mingi kaltsupalliga. Niikaua kui me seal olime – vist 3 päeva – käis vutiplatsil päev läbi ilge tolmutamine.
No vot ja nüüd need samad kutid, üks meie ühine tuttav Lalibelast – Kassa – andis ilmselt neile minu meiliaadressi, kirjutavad juba rohkem kuu aega mulle pidevalt, et nad on suvi läbi nii kõvasti trenni teinud, et nad tahavad nüüd minna maakonna meistrivõistlustele. Aga igavene jama – neil pole vutiputsasid ning pole ka raha nende ostmiseks.
Edasi ma tsiteerin ühe vutipoisi Abebe Alemu viimast kirja: „Sir, we progressed very much but because of the problem of we informed by our previous message can not do more. For sure this is your club. You want to see pour club be popular one day. Also for your good name. So we request you to help us and to solve our problem and we proceed. We attaché to you our club players photo. MR, Jaanus we wait your positive answer quickly.
ST.gorge foot clubLalibela”
Kirjutasin Kassale Etioopiasse, et mis värk on, et kas need on needsamad kuitd, keda ma aitasin. Kassa vastas, et on küll! Et nad väga lodoavad, et ma neid aitan.
Aitäh-aitäh, nüüd olen küll hea portsu otsa sattunud... On alles lugu, sellist ei näe iga päev uneski. Mis ma siis nüüd teen?
Kutid saatsid mulle veel oma foto ka. Muideks, nende selja taga paistabki ühe kaljukiriku katus.
kolmapäev, oktoober 10, 2007
Miljoni dollari küsimuse film, Chaneli näitus ja Karl Vaino lapselaps
Sain eile päris hea elamuse Andrei Zvjagintsevi filmist Pagendus (Izgnanie). Tänavusel Cannes´i festivalil võitis see film parima meespeaosa preemia, Konstantin Lavronenko oli see mees.
Selline väga bergmannilik film. Vanast ja huvitavast teemast, et mis teha, kui mees ja naine muutuvad abielus üksikuteks. Filmis lõppeb see väga traagiliselt. Traagilisusele vaatamata oli mul filmi vaadata kole lõbus, sest kuni filmi lõpukolmandikuni, oli kõik nii absurdselt jabur, et seda ei saanud tõsiselt võtta. Film perekonnatragöödiast oli tehtud nagu miski film ebaõnnestunud pangaröövist.
Filmi vaadates, ei saanudki aru, et kumb rohkem süüdi oli selles, et läks nii traagiliselt. Aga see polnudki oluline. Zvjagintsev on kogu selle inimest tragöödia väga võimsalt välja mänginud ja peab tunnistama, et lahendab selle üsnagi ootamatult. Mulle jäi isegi mulje, et mees leidis pärast kõike juhtunut isegi miski sisemise rahu, sest ta sai aru lõpuks, mis oli juhtunud. Aga juhtuvad päris karmid asjad.
Ma ei saa ju ära rääkida, mis seal filmis juhtub! Sest loodetavasti on teil võimalus seda ise näha. Väga loodan, et see film Eestisse jõuab, kasvõi videolevisse, sest minu sõpradele film kindlasti meeldiks.
Minu arust oli filmi naispeaosa, keda mängis norralanna Maria Bonnevie, palju tugevam kui preemia saanud meesroll.
Ma nuputan siiamaani, kas on võimalik, et mees ja naine armastavad teineteist 40 aastat järjest või on see võimalik maksimum 10 aastat ja ülejäänuga on juba nii nagu parasjagu läheb ja kuidas kellelgi närv vastu peab. Miljoni dollari küsimus. Üldse on mul tekkinud palju miljonidollariküsimusi viimasel ajal :)
Ja veel üks huvitav asi filmist. Zvjaginstev on filmi nii teinud, et absoluutselt ei saa aru, millal filmi tegevus toimus (kas 60-ndatel, 80-ndatel või 90-ndatel) ning ei saa ka aru, kus filmi tegevus toimub (kas Venes, Lääne-Euroopas, Lõuna-Euroopas). Sellega ta ilmselt tahtis veelgi rõhutada teema universaalsust, et nii on juhtunud aastasadu ja igal pool.
Täna käisin Chaneli moe näitusel Puškini-nimelises muuseumis. Ka päris tore. Eriti näha Gabrielle Chaneli kuulsat „lühikest musta kleiti”. Ma arvan, et kui see oleks ükskõik kelle minu heade sõbrannade seljas, siis ma esimesed viis minutit oleks lihtsat tumm, et kui hästi see neile sobib. Aga kleit on ju tehtud 1927. aastal!
Chanel oli üldse huvitav naine. Fotode põhjal jäi mulle mulje, et mida vanemaks ta sai, seda ilusamaks ta muutus. Alla 30-aastasena oli ta isegi selline täidlasevõitu ja mehelik, aga üle 40-aastasena iluduskuninganna. Isegi 60-aastasena võttis ta meestel suu lahti ilmselt. Ta suri muide 87-aastaselt.
Näitusel olid lõhnavad seinad. Erinevate Chaneli lõhnaõlide lõhnadega. Eestlastel on Moskvas jälle lööki. Täna tuli uudis, et Karl Vaino lapselaps Anton Vaino määrati Venemaa uue peaministri Viktor Zubkovi kantselei juhi asetäitjaks. Varem töötas Anton Vaino Venemaa presidendi Vladimir Putini protokolliülema asetäitjana, kelleks ta sai tänavu kevadel. Iseasi muidugi, kas ta peab ennast üldse eestlaseks. Meeldetuletuseks, et Karl Vaino oli 1980-ndatel Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee I sekretär.
Anton on teinud päris kiire karjääri, sest ta on alles 35-aastane, mis Venemaa võimuladvikus pole miski vanus. Ta on lõpetanud MGIMO, mis vähegi teadjatele ütleb paljugi. Tema eriala on Jaapan, oskab jaapani keelt, 1996-2001 ta töötas Vene saatkonnas Tokios. Pärast MIDis ja 2003. aastast Kremlis.
Lõpetuseks veidi poliitnalja.Vaadake, mis tehti Pihkvas Jedinaja Rossija kuulsa plakatiga „Putini plaan, Venemaa võit”, mida on kõik Venemaa provintsid täis riputatud (Moskvas pole siiani neid plakateid näinud).
esmaspäev, oktoober 08, 2007
Kuidas minust saunastaar sai
Varsti seisab teie alandlik teener ühes rivis John Travoltaga! Käisin täna pulli pärast siis Sandunõ-saunas ja lasin neil endast pilti teha „autahvli” jaoks. Nalja saab, kelle kõrvale nad mind seinale panevad. Lubasid ülehomseks üles panna. Tuleb nüüd paar tuhat rutsi varuda, et Sandunõsse minna.
Kirjutasin juba, et Sandunõ bossidele hakaks millegipärast väga meeldima minu lugu Tallinn-Moskva rongi pardaajakirjas Moskva saunadest. Ofkoors see osa, kus ma Sandunõd kiitsin. Sellepeale otsustasid nad võtta paar tsitaati artiklist ja need koos mu kena näolapiga klaasi alla ja seina peale panna.
Neil on seal kõrgema järgu osakonnas terve sein täis kuulsustega, kes on midagi head sauna kohta öelnud. Ma olen seal nüüd esimene mittekuulus inimene ja kardetavasti esimene eestlane. Kuigi pole kindel, kas nad minu nime alla kirjutavad „Eesti ajakirjanik”. Võib olla panevad lihtsalt „väliskorrespondent”.
Muide, pildistamise protseduur nägi väga lihtne välja. Ma mõtlesin, et peab ennast paljaks koorima ja saunalinaga poseerima. Ajasin veel hommikul ilusti habeme ja rinnakarvad maha. Tuhka. Tuli mingi kutt, väike digikas näpus, vedas mind sauna sissepääsu juurde, pani pingikesele istuma ja tegi klõpsud ära. Ise kommenteeris, et koledad pildid tulid, ainult välguga tulid sutt paremad. Väga tore ja julgustav.
Pärast kinkisid veel mulle Sandunõ-kirjadega saunamütsi. Peaks selle nüüd vist ametliku kingina tööandja juures arvele võtma, muidu mu kallis õpetaja Pullerits veel pahandab. Või siis kannan ainult tööülesannetel.
Rohkem polegi tänasest kirjutada, sest muus osas tegin ränka tööd hommikust õhtuni.
Näppu jäid mõned toredad väljendid, kuidas KA on võimalik tõlkida inglise keelest vene keelde.
Hungry like the wolf - Венгры любят волков
Spirit is strong, but the flesh is weak - Водка ничего, а мясо протухло
That’s my greenhouse - Это мой зеленый домик
I am not like you - Вы мне не нравитесь
I’m just kidding - Я всего лишь рожу ребёнка
Flying saucer - Летающая сосиска
I’m not Fred - Я не боюсь!
You’re welcome back - Вы долгожданная задняя часть
I miss my town badly - Я девушка и живу в плохом городе
Gay Liberal Movement - Движение Веселых Либералов
Peaaegu oleks unustanud, tänaval jäi ette veel tegelane seeriast „magav moskvalane”. See on vist küll juba kümnes foto vähemalt. Seda puhku tuli tukk peale enne, kui töö jõudis üldse alata.
Kirjutasin juba, et Sandunõ bossidele hakaks millegipärast väga meeldima minu lugu Tallinn-Moskva rongi pardaajakirjas Moskva saunadest. Ofkoors see osa, kus ma Sandunõd kiitsin. Sellepeale otsustasid nad võtta paar tsitaati artiklist ja need koos mu kena näolapiga klaasi alla ja seina peale panna.
Neil on seal kõrgema järgu osakonnas terve sein täis kuulsustega, kes on midagi head sauna kohta öelnud. Ma olen seal nüüd esimene mittekuulus inimene ja kardetavasti esimene eestlane. Kuigi pole kindel, kas nad minu nime alla kirjutavad „Eesti ajakirjanik”. Võib olla panevad lihtsalt „väliskorrespondent”.
Muide, pildistamise protseduur nägi väga lihtne välja. Ma mõtlesin, et peab ennast paljaks koorima ja saunalinaga poseerima. Ajasin veel hommikul ilusti habeme ja rinnakarvad maha. Tuhka. Tuli mingi kutt, väike digikas näpus, vedas mind sauna sissepääsu juurde, pani pingikesele istuma ja tegi klõpsud ära. Ise kommenteeris, et koledad pildid tulid, ainult välguga tulid sutt paremad. Väga tore ja julgustav.
Pärast kinkisid veel mulle Sandunõ-kirjadega saunamütsi. Peaks selle nüüd vist ametliku kingina tööandja juures arvele võtma, muidu mu kallis õpetaja Pullerits veel pahandab. Või siis kannan ainult tööülesannetel. Rohkem polegi tänasest kirjutada, sest muus osas tegin ränka tööd hommikust õhtuni.
Näppu jäid mõned toredad väljendid, kuidas KA on võimalik tõlkida inglise keelest vene keelde.
Hungry like the wolf - Венгры любят волков
Spirit is strong, but the flesh is weak - Водка ничего, а мясо протухло
That’s my greenhouse - Это мой зеленый домик
I am not like you - Вы мне не нравитесь
I’m just kidding - Я всего лишь рожу ребёнка
Flying saucer - Летающая сосиска
I’m not Fred - Я не боюсь!
You’re welcome back - Вы долгожданная задняя часть
I miss my town badly - Я девушка и живу в плохом городе
Gay Liberal Movement - Движение Веселых Либералов
Peaaegu oleks unustanud, tänaval jäi ette veel tegelane seeriast „magav moskvalane”. See on vist küll juba kümnes foto vähemalt. Seda puhku tuli tukk peale enne, kui töö jõudis üldse alata.
pühapäev, oktoober 07, 2007
7. oktoober - aasta Politkovskaja mõrvast ja 55 aastat Putini sünnist
Täna möödus siis aasta Anna Politkovskaja mõrvast ja 55 aastat Vladimir Putini sünnist. Venemaal pole kahtlustki, kumb oli täna tähtsam üritus. Moskvas kogusid Našid 10 000 inimest Putini sünnipäevamiitingule hotell Ukrainka lähedale Moskva jõe kaldapealsele.
Samal ajal toimus Puškini väljakul miiting Politkovskaja mälestuseks. Jalutasin sealt mööda, maksimum 500-600 inimest. Miilitsat oli teist sama palju. Inimestel olid lilled käes, osadel ka Politkovskaja fotod, mida koha peal jagati. Võib olla peletas osa rahvast sellest miitingust eemale see, et Kasjanov tegi sellest oma partei ürituse. Kasparov ja Limonov tegid paar tundi hiljem 1905. aasta platsil oma Politkovskaja mälestusürituse. Aga ei usu, et seal rohkem rahvast oli.
Pärast jalutasin ka Politkovskaja maja juurest mööda Lesnajal, oma maja trepikojas ta maha lastigi. Seal oli maja seinal mälestustahvel avatud ja veidi lilli, aga välisjaamade teleajakirjanikke oli sama palju kui Politkovskajat leinavaid inimesi (alumine foto).
Maja nurga taga passis igaks juhuks suur veoks OMONikatega + bussike družinnikutega, kes magasid istmetel hambad laiale nii magusalt, et neid poleks kutse tasuta viinale ka üles ajanud. Ammugi siis mässajad. Päev läbi sadas ka muidugi Moskvas üsna kõvasti, võib olla see hoidis inimesi kodus. Ainult mitte našikaid. Tuttav, kes nende ürituselt mööda sõitis, rääkis, kuidas nende busside, millega neid ümbruskonna oblastitest kohale kärutati, rivi oli sadakond meetrit mööda kaldapealset. Ei nad organiseerimast väsi.
Huvitav oli see, kuidas Vene kolm suuremat riiklikku telekanalit teemadesse suhtusid. Pervõi Kanal ei teinud kummastki üritusest juttu. Rossija tegi pika klipi Politkovskaja mõrva aastapäevast, aga Našide aktsioonist ei sõnagi. NTV tegi 20-sekundilise klipi Našide aktsioonist, aga ei kõssanud Politkovskaja mõrvast. Eriti üllatav on muidugi Rossija valik – ilmselt anti siis seekord selline käsk.
Üks teade tuttavatele ka. Mu Eesti moblanumbrile pole mõtet lähiajal helistada. Ma nimelt kaotasin neljapäeval oma mobla ära. Sõime ühe tuttavaga Carnegie keskusest lõunat Dõmovi soliidses õllekas Malaja Dmitrovka alguses. Kui lahkusime,siis unustasin mobla pingi peale, kus istusin. Viie mintsa pärast tuli meelde, läksin tagasi, aga mobla oli juba lännu. Helistasin kelneri moblalt oma numbrile, juba oli välja lülitet. Õnneks oli mul kodus veel üks mobla, läksin tegin uue kaardi sama Moskva numbriga – see võttis mintsa viis ja ei maksnud midagi.
Aga siis juhtus see jama, et ma võtsin oma Eesti kaardi selle teise mobla seest ära, panin pintsaku tasku ning kui vastu ommikut ühelt ürituselt tagasi jõudsin, siis oli kaart kadunud. See ju selline paganama väike vidin ju.
Nii et, kellel vaja, helistage mulle ainult Moskva moblale praegu, see mul +7903 284 2035. Eestisse tulen, siis taastan ka selle EMTi numbri.
Lõbusat ka. Selle õpetliku loo rääkis üks mu tuttav. Nimelt pidid nad minema ühe seltskonnaga Pihkva oblastisse. Viisakas üritus ja puha. Eesti reisibüroo korraldas viisaformaalsused, andis mikrobussi koos bussijuhiga. Nagu valgetel inimestel kombeks.
Viimase öö kavatses seltskond veeta Petseris. Broneeriti hotell, ulitsa Mira 7A, hotell Atlas. Jõudis seltskond siis Petserisse, sõidavad aadressil ulitasa Mira 7A – seal pole mingit hotelli! On aga hotell nimega Planeta majas nr 10. Helistati siis Eesti reisikorraldajale, too omakorda hotelli. Vastuskõne oli umbes sellise sisuga: "On hotell ulitsa Mira 10, nad seal Petšoras ootavad, seisavad värava juures." Aga - paraku on Petseri nimi vene keeli Petšorõ! Petšora linn asub hoopis Komis, mõnetuhande km kaugusel! Õnneks oli ka tolles Planetas vabu kohti... Nii et tähelepanu Venemaal reisimisega. Suur maa jne.
laupäev, oktoober 06, 2007
Kährikumehest, Sandunõst, Zemfirast ja põhimõttekindlast nälgijast
Ükspäev käisin jutustamas Vene ajakirjanike liidu bossi Igor Jakovenkoga. Äge tegelane – aga mitte jutu mõttes, sest ega selles midagi üllatavat polnud, kuidas riik nende liitu kiusab ning krimasju on nende vastu algatanud – sest vana peab oma kontori aknalaual KÄHRIKUID! Jah-jah, neidsamu suht suuri tegelasi (fotol), kellest mütse ja isegi kasukaid tehakse. Olete te kohanud kedagi, kes peaks puuris kährikuid?? Siin ka imed ei lõppe.Ajakirjanike liidu kontor on kohe täiesti kesklinnas Zubovski bulvaril, enam eriti kesklinnam ei saa ollagi ja siis sa lähed kontorisse ja seal istuvad aknalaual kährikud! Ja mitte ainult – ka varaan ja veel miski kassist suurem näriline, mille nime ma eesti keeli ei tea. Õnneks olid nad kõik puuris. Kohtumine möödus pideva nagistamise saatel.
Aga kõige toredam lugu juhtus mul see nädal oopis Sandunõ saunadega. Pruuli ja co tegid Tallinn-Moskva rongi oma pardaajakirja nagu lennukis. Tellisid mult sinna loo. Kirjutasin, et selle asemel, et minna erinevatesse muuseumitesse Moskvas, mingu inimesed parem ehtsasse Moskva sauna (tähendab, et muuseumitesse minge ka, aga mõne võiks ohverdada sauna proovimise nimel). Ja muuhulgas kirjutasin ka Moskva kuulsaimast ja ilmselt kõige ägedamast saunast Sandunõ (ülemine foto on Sandunõ sissepääsust ning alumine riietusruumist, meeste poolel). Viisin paar ajakirjanumbrit ka sauna PR-inimestele. Nad palusid tuua, kui käisin neilt fotosid küsimas.
Viisin ja paari päeva pärast helistab nende PR-pomo Valentina, et sauna juhtkonnale olid mõned minu laused Sandunõ kohta väga meeldinud ja et nad tahaksid need laused panna raami sisse ja seintele rippuma. Et kas ma oleksin nii kena ja tuleksin nende juurde ennast pildistama, et ka minu foto saaks juurde pandud. Mis asja, mõtlesin! Seal ripuvad ju seintel tsitaadid ja fotod sellistelt meestelt nagu John Travolta, igasugu Vene filmi- ja spordisaatrid jne – et kas nad teevad nalja. Nii küsisingi ja nad vastasid, et nad paneksid minu sinna üles, kui Moskvas töötava välisajakirjaniku. Taga paremaks.... Ma nüüd siin nuputangi, et kas minna või mitte. Esmaspäeval lubasin neile helistada.Sel nädalal tuli Eestiski hunnikute viisi fänne (tervisi siinkohal Franekile!) evival Zemfiral välja uus plaat. Lihtsa pealkirjaga „Spasibo!” ehk Aitäh. Täna päeval andis Zemfira kohe minu kodu lähedal ühes poes allkirju. Mõtlesin, et lähen võtan ka. Siis pärast tore kinkida. Aga kussa sellega! Ladistas ahvimoodi vihma ja poe ümber oli selline mass, et ei saanud isegi poe ligigi. Fännid, kes sisse ei saanud, pildistasid siis parema puudumisel endid Zemfira auto taustal. Ma ei viitsinud vihmal endal pähe lasta, ostsin paar õlut ja tulin koju. Hea soe ja kuiv vähemalt.
Saatkonna ees Kislovskil käib jälle tore etendus. Seal nälgib kuuendat päeva üks Našide komissare – Konstantin Goloskokov on ta nimi -, kellele Eesti ei andnud viisat. Noormees kirjutas ausalt, et tema sõidu eesmärk Eestisse on protestida Tõnismäel. Ja selle peale võttis fašistlik Eesti kätte ning ei andnud viisat talle. Vot selle vastu ta nüüd protestib. Našide kodukalt saab selle kohta üksikasjalikult lugeda.Elab telgis, mille on otse tänavale üles pannud. Eile olla tal ema ka seltsiks käinud. Saatkonnainimeste sõnul tuleb ta vahel telgist välja, käib kohe samas asuvas tuletõrjes vetsus ning vänderdab siis tagasi, näidates kui raske ja paha tal olla on. Vahel käib mõni telekaamera ka tal külas, siis pidavat tal kohe eriti sant olema. Kaalu olla ta kaotanud seni 4 kilo. Aga eks lugege ise Našide kodukalt. Nädalakese nälgida oleks isegi tervislik. Hoian talle pöialt tema põhimõttekindluse pärast!
Muide, Našid jäävad oma liidrist ikkagi ilma. Nende palavalt armastatud juht Vaska Jakimenko läheb nüüd taas riiklikule tööle. Omal ajal ta juba alustas oma karjääri Kremlis Surkovi juures, nüüd sokutas väidetavalt just Surkov Vasja juhtima valitsuskomiteed, mis tegeleb noorsooasjadega. Selle kohta võib lähemalt lugeda näiteks siit. Vene valitsuses kureerib uue korra järgi noorsoo asju Dmitri Medevedev, Surkovi vana kambajõmm omakorda.
Kui juba veidi poliitikale jutt läks, siis Levada keskus on üles pannud ühe uuringu, mille nad tegid värskelt peale seda, kui Putin teatas oma elu uutest väljakutsetetest. Huvitav, aga selle järgi ei tule justkui välja, et rahvas jookseks nüüd tormi, et hääletada Putini ja Ühtse Venemaa poolt. Näis, mis duumavalimistel saab, sest enamus politolooge on kindlad, et Putini abiga võib see karjeristide moodustis (partei selle kohta on ikkagi võimatu öelda, kuigi nad ennast nii nimetavad) korjata kaks kolmandikku kohtadest.
Aga las olla, ise teavad mis oma riigis teevad ja keda valivad.
Mind jäi hoopis kummitama üks tsitaat ajaloolaselt Ilmjärvelt, keda Eestis ilmaasjata niipalju taotakse. Kuskil Postimehes ütles ta see nädal järgmist: „Siinkohal tulekski küsida, kuidas kõik saabki olla teisiti (et Eesti ja Venemaa ning eestlased ja venelased saavad ajalooasjadest nii erinevalt aru-minu märkus!), kui alates taasiseseisvumisest ei ole ükski Eesti ajaloolane käsitlenud «kuumi küsimusi» Venemaal ilmuvates juhtivates ajalooajakirjades. Pole toimunud ühtegi Vene ja Eesti ajaloolaste ühist konverentsi mõne «kuuma küsimuse» arutamiseks.”
Jutt jumala õige, targad inimesed, tehke ometi rohkem häält!
kolmapäev, oktoober 03, 2007
Mul on uus kuraator - Sergei Pavlovitš
Mul on jälle uus kuraator välisminni pressikeskuses. Juba kolmas alates sellest, kui ma jaanuari lõpus tulin. Seekord Sergei Pavlovitš Savtšenko. Eile käisin taga teed joomas. Suht jutukas ja sõbralik vana oli, hiljuti saabus just lähetusest Salonikist, kus töötas Vene konsulaadis.
Uuris, millest ma kirjutan. Rääkisin lühidalt. Sellepeale vastas ta, et katsugu ma ikka tõde kirjutada ja seda mida ma ise oma silmaga näen, siis pidas lühikese pausi ning lisas, et neil muidugi ükskõik, mida ma kirjutan, sest „meil on ju ikkagi ajakirjandusvabadus”.
Siis uuris veel, et kas mul on tekkinud probleeme, et ma Eestist. Ütlesin nagu on – et ei ole. Sellepeale muutus ta kohe kuidagi rõõmsamaks ja arvas, et ega inimeste vahel saagi miskit tüli olla. Aga erimeelsuste lahendamiseks läheb tõenäoliselt terve põlvkond, arvas ta.
Siis ta uuris, mida teevad teised MIDis akrediteeritud eesti ajakirjanikud. Kõigepealt küsis Sildami kohta. Aga teine, kelle vastu ta huvi tundis, oli tiba üllatus. Ma arvasin, et ta küsib Taro kohta, aga tema küsis hoopis Iljaševitši kohta. Ma ei teadnudki et see vana ka siia akrediteeritud on, kuigi asukohaga Tallinnas muidugi, ja veel sellise ajalehe nagu Russki Telegraf poolt.Minu arust sellist lehte enam ammu ei ilmugi Eestis.
Blufib see Iljasevitš. Umbes nii nagu mu kuraator rääkis Kesk-Aasia „ajakirjanike” kohta. Nimelt olla levinud sealkandis see, et ostetakse ajakirjaniku saatmine Moskvasse, kuna sellega saab probleemideta elamisloa ja sissekirjutuse Moskvas. No vot ja kui siis Kesk-Aasia ajakirjanik tuleb oma akrediteeringut pikendama, siis MIDi pressikeskuses palutakse neil esitada ka koopiad oma ajakirjanduslikest töödest Moskvas. Pärast mida paljud Kesk-Aasia ajakirjanikud enam millegipärast oma tõendit pikendama ei ilmu. „Aga ära muretse, sinult me sellist asja ei küsi,” lohutas Savtšenko. Nagu see oleks mulle ilge probleem.
Õhtul tahtsin minna vaatama Mihhalkovi uut filmi „12”, mis sain hiljuti Veneetsia festivalil minu arust miski auhinna. Vaatasin kinokavast, et kell 20 jookseb see Puškinskajas, mis üsna mu kodu lähedal. Lähen sinna, aga seal hoopis miski uue filmi esikas. Aga aru ei saa, mis filmi. Võtan sappa, ja kuidagi iseenesest kandis see summ mind kinosse sisse, kuigi uksel küsiti kutset. Vaatasin piletimutist lihtsalt üle ja olingi lupsti sees.
Selgus, et filmi oli „Koroljov”, kuulsast raketiehitajast. Tal täitus tänavu sada aastat ja reedel on 50 aastat sputniku õhku laskmisest. Selline tore idealistlik film, millised mulle meeldivad. Laadis, et alati tuleb lõpuni võidelda ja mitte alla anda. Kuigi see film oli ehk selline liiga, liiga positiivsest inimesest. Päris karm saatus oli Koroljovil, sest ka tema võeti 30-ndate lõpus kinni ja saadeti Kolõmale. Väga napilt pääses eluga.
Sellised filmid Vene publikule on väga kasulikud. Stalini režiimi näidati seal ikka kogu oma rõveduses. Mida tegi NKVD inimestega ülekuulamistel ning millistes tingimustes inimesed laagris mädanesid.
Panen siia ühe foto ka. Sellest, kuidas tudengid on sabas metrookassades, et lunastada endale sooduskuukaart.
Ja siin on link ühele toredale dokfilmile, mille tegi Rossija-kanali spetskorr Mamontov. Vene ajakirjanikud peavad teda ustavaks Kremli ketikoeraks. Seekordne dokfilm paljastab,kuidas USA rahastab revolutsiooni ettevalmistamist Venemaal. Tasub vaadata, sest miski iva võib sellest filmist isegi leida. Tasub vaadata, kasvõi info tasakaalustamise huvides, kuigi osa väiteid on seal ikka absurdsus kuubis.
Uuris, millest ma kirjutan. Rääkisin lühidalt. Sellepeale vastas ta, et katsugu ma ikka tõde kirjutada ja seda mida ma ise oma silmaga näen, siis pidas lühikese pausi ning lisas, et neil muidugi ükskõik, mida ma kirjutan, sest „meil on ju ikkagi ajakirjandusvabadus”.
Siis uuris veel, et kas mul on tekkinud probleeme, et ma Eestist. Ütlesin nagu on – et ei ole. Sellepeale muutus ta kohe kuidagi rõõmsamaks ja arvas, et ega inimeste vahel saagi miskit tüli olla. Aga erimeelsuste lahendamiseks läheb tõenäoliselt terve põlvkond, arvas ta.
Siis ta uuris, mida teevad teised MIDis akrediteeritud eesti ajakirjanikud. Kõigepealt küsis Sildami kohta. Aga teine, kelle vastu ta huvi tundis, oli tiba üllatus. Ma arvasin, et ta küsib Taro kohta, aga tema küsis hoopis Iljaševitši kohta. Ma ei teadnudki et see vana ka siia akrediteeritud on, kuigi asukohaga Tallinnas muidugi, ja veel sellise ajalehe nagu Russki Telegraf poolt.Minu arust sellist lehte enam ammu ei ilmugi Eestis.
Blufib see Iljasevitš. Umbes nii nagu mu kuraator rääkis Kesk-Aasia „ajakirjanike” kohta. Nimelt olla levinud sealkandis see, et ostetakse ajakirjaniku saatmine Moskvasse, kuna sellega saab probleemideta elamisloa ja sissekirjutuse Moskvas. No vot ja kui siis Kesk-Aasia ajakirjanik tuleb oma akrediteeringut pikendama, siis MIDi pressikeskuses palutakse neil esitada ka koopiad oma ajakirjanduslikest töödest Moskvas. Pärast mida paljud Kesk-Aasia ajakirjanikud enam millegipärast oma tõendit pikendama ei ilmu. „Aga ära muretse, sinult me sellist asja ei küsi,” lohutas Savtšenko. Nagu see oleks mulle ilge probleem.
Õhtul tahtsin minna vaatama Mihhalkovi uut filmi „12”, mis sain hiljuti Veneetsia festivalil minu arust miski auhinna. Vaatasin kinokavast, et kell 20 jookseb see Puškinskajas, mis üsna mu kodu lähedal. Lähen sinna, aga seal hoopis miski uue filmi esikas. Aga aru ei saa, mis filmi. Võtan sappa, ja kuidagi iseenesest kandis see summ mind kinosse sisse, kuigi uksel küsiti kutset. Vaatasin piletimutist lihtsalt üle ja olingi lupsti sees.
Selgus, et filmi oli „Koroljov”, kuulsast raketiehitajast. Tal täitus tänavu sada aastat ja reedel on 50 aastat sputniku õhku laskmisest. Selline tore idealistlik film, millised mulle meeldivad. Laadis, et alati tuleb lõpuni võidelda ja mitte alla anda. Kuigi see film oli ehk selline liiga, liiga positiivsest inimesest. Päris karm saatus oli Koroljovil, sest ka tema võeti 30-ndate lõpus kinni ja saadeti Kolõmale. Väga napilt pääses eluga.
Sellised filmid Vene publikule on väga kasulikud. Stalini režiimi näidati seal ikka kogu oma rõveduses. Mida tegi NKVD inimestega ülekuulamistel ning millistes tingimustes inimesed laagris mädanesid.
Panen siia ühe foto ka. Sellest, kuidas tudengid on sabas metrookassades, et lunastada endale sooduskuukaart. Ja siin on link ühele toredale dokfilmile, mille tegi Rossija-kanali spetskorr Mamontov. Vene ajakirjanikud peavad teda ustavaks Kremli ketikoeraks. Seekordne dokfilm paljastab,kuidas USA rahastab revolutsiooni ettevalmistamist Venemaal. Tasub vaadata, sest miski iva võib sellest filmist isegi leida. Tasub vaadata, kasvõi info tasakaalustamise huvides, kuigi osa väiteid on seal ikka absurdsus kuubis.
esmaspäev, oktoober 01, 2007
Jakunin, Raudne Feliks ja Figaro
Käisin täna Vene Raudteede šefi Jakunini pressikal. Esiteks huvitas mind, mis ta ütleb - tundub, et igavesti kestva - „remondi” kohta Eesti suunal (sellest lugege homsest Päewalehest), teiseks tahtsin näha esimest korda ihusilmaga meest, kellest järjest rohkem räägitakse kui tõsisest kandidaadist Putini kohale. Ikkagi Putini sõber ja endine FSBešnik.
Muljet avaldas, kuidas ta tund aega kestnud pressika jooksul väga enesekindlalt esines. Kordagi ei puterdanud, ei korranud ennast, ei parandanud ennast. Üsna läänelik stiil – pressika algul tänas ajakirjanikke suure huvi eest (reportereid oli päris palju, ainuüksi telekaameraid oli kümmekond), kinnitas, et alati loeb suure tähelepanuga ajakirjanduse kriitikat ning reageerib sellele. Tuhka, aga sellist viisakust ei kohta Vene tipptšinovnikute suust tihti.
Pull oli see, et enne Vladimir Ivanovitši ilmumist käis üks tema pressisekretäridest ajakirjanike seas ringi ja küsis, et kas kavatsetakse küsimusi esitada ja kui, siis millist küsimust. Märkis kõik ilusti üles.
Kusjuures ma sain ka, ainsa välisajakirjanikuna. Kuigi tundus, et ega teised eriti ei pingutanud ka selle nimel.
Päratus koridoris, kus asub Jakunini kabinet, märkasin, et suht selle lähedal oli seinal uhkelt Džersinski portree koos tema lühikese elulooga. Pole see Džersinski midagi Venemaal maha maetud.
Õhtul käisin Majakovski teatris vaatamas Figarod. Paras jandi tükk oli sellest tehtud, aga kannatas vaadata küll. Üsna lõbus ja eesmärk oligi ju töömõtted ära unustada.
Tõeliselt ebamugavad toolid olid seal, õigemini reavahed. Isegi Tu-134 (ja see on omaette standard) on laiemad vahed. Etenduse alguses käis tagapool (ma istusin tuttavatega 2. reas) selline lamin ja kohtade jagamine, et näitlejate juttu polnud eriti kuuldagi. Nojah, etendus algas ju juba kümme minutit pärast väljakuulutet algust. Tihti algab etendus aga 15-20 mintsase hilinemisega, ilmselt polnud osa vaatajaid sellega arvestanud.
Sümpaatne oli see, kuidas etenduse lõppedes näitlejatele lilli viidi. Polnud miskit eestilikku tagasihoidlikku lilleulatamist lilleneiule, vaid joosti ikka õkva lavale ja viidi isiklikult lemmikule. Mõni läks sellise kuhjaga nagu oleks lillepoe tühjaks varastanud ja andis igale näitlejale.
Muljet avaldas, kuidas ta tund aega kestnud pressika jooksul väga enesekindlalt esines. Kordagi ei puterdanud, ei korranud ennast, ei parandanud ennast. Üsna läänelik stiil – pressika algul tänas ajakirjanikke suure huvi eest (reportereid oli päris palju, ainuüksi telekaameraid oli kümmekond), kinnitas, et alati loeb suure tähelepanuga ajakirjanduse kriitikat ning reageerib sellele. Tuhka, aga sellist viisakust ei kohta Vene tipptšinovnikute suust tihti.Pull oli see, et enne Vladimir Ivanovitši ilmumist käis üks tema pressisekretäridest ajakirjanike seas ringi ja küsis, et kas kavatsetakse küsimusi esitada ja kui, siis millist küsimust. Märkis kõik ilusti üles.
Kusjuures ma sain ka, ainsa välisajakirjanikuna. Kuigi tundus, et ega teised eriti ei pingutanud ka selle nimel.
Päratus koridoris, kus asub Jakunini kabinet, märkasin, et suht selle lähedal oli seinal uhkelt Džersinski portree koos tema lühikese elulooga. Pole see Džersinski midagi Venemaal maha maetud.Õhtul käisin Majakovski teatris vaatamas Figarod. Paras jandi tükk oli sellest tehtud, aga kannatas vaadata küll. Üsna lõbus ja eesmärk oligi ju töömõtted ära unustada.
Tõeliselt ebamugavad toolid olid seal, õigemini reavahed. Isegi Tu-134 (ja see on omaette standard) on laiemad vahed. Etenduse alguses käis tagapool (ma istusin tuttavatega 2. reas) selline lamin ja kohtade jagamine, et näitlejate juttu polnud eriti kuuldagi. Nojah, etendus algas ju juba kümme minutit pärast väljakuulutet algust. Tihti algab etendus aga 15-20 mintsase hilinemisega, ilmselt polnud osa vaatajaid sellega arvestanud.
Sümpaatne oli see, kuidas etenduse lõppedes näitlejatele lilli viidi. Polnud miskit eestilikku tagasihoidlikku lilleulatamist lilleneiule, vaid joosti ikka õkva lavale ja viidi isiklikult lemmikule. Mõni läks sellise kuhjaga nagu oleks lillepoe tühjaks varastanud ja andis igale näitlejale.
Tellimine:
Postitused (Atom)