Midagi räägivad inimesed rongis?

Nonii, nüüd olen edukalt Venemaal tagasi. Ja mis seal salata, suur tänu Vene saatkonnale Tallinnas, kes kleepisid mulle viisa passi kahe päevaga. Oleks võinud ka kuni kümme päeva venitada. Ei häbene, et suur aitäh neile!
Moskvasse jõudsin taas teisipäeva hommikul, täna olen juba Piiteris. Tahan tuttavaks saada siinsete eestlastega, täna on siin peakonsulaadis vabariigi sünnipäeval vastuvõtt. Kesköösi sõidan Moskvasse tagasi ja homme õhtul omakorda lendan juba Krasnojarskisse.
Seekord oli väga muljetavaldav rongiga sõit Moskvasse. Kogu raha eest sain kupeevaguni mõnud kätte.
Minu kupees sõitsid ema ja tütar sugulastele külla kuhugi Brjanskisse. Kogu õhtu läbi käis vägev keelepeks, kes kellega käib, mida keegi kelle kohta ütles jne. Vahepeal klaaris tütar kellegi tuttava suhteid, ema õpetas kõrvalpolkalt, et mida tuleb öelda jne.
Siis hakkas kellelgi nendel tuttaval Iral pea valutama – ja teda hakatakse Tallinn-Moskva rongist telefoni teel õpetama, kuidas sest üle saada. “Sul kapsast on kodus? Pane kapsaleht ümber pea ja kohe on läinud. Ei, mitte hapukapsas! Toores kapsas ikka, loll oled või??”
Samal ajal rääkisid kõrvalkupees kaka vanameest üksikasjalikult ja kõva häälega maasikakasvatamise nippidest ja tulbisibulatest. “Jama on see kõik....vot, mina kasvatasin sellised tulbid, et taevast ka ei näinud...ei-ei, sa kuula, mis sulle räägitakse...eh, nii ei kasva sul kunagi midagi.” Jne-jne.
Teises kõrvalkupees sõidab eriti osav mees. Helistab mingile naisele – tead, ma jõuan tagasi nelja päeva pärast, muidugi siis lähme välja, armastan sind! Lõpetab kõne ära ja helistab teisel naisele – tead, ma jõuan hommikul Moskvasse, kas sul aega on, läheks õhtul välja, käiks restos jne. “Ljusja, ma ei hakka siis hotelli võtma, eks??” Nagu kinos!!
Nii hullu reisi pole viimase kahe kuu jooksul olnud. Eelmine kord oli SV-vagunis – lootsin, et seal saan puhata normaljokilt – puruhaige vanamees, kes köhis-läkatas-higitas-peeretas öö läbi ja küsis kogu aeg öösel “Ega ma ei sega?”. Läbi une siis vastasin, et pole hullu. Mis variante veel oli? Et mine maha, kurivaim, või?
Ei, midagi pole öelda, rongiga on lõbus. Aga hakkad aru saama neist, kes alati ostavad terve kupee ära, et rahulikult saaks sõita ja magada.
Aga Moskva metroo on vähemalt sama lõbus. Eile nägin seal palja persega meest ja 2-meetrist koljatit, kellel oli käed amputeeritud ja kaelas suur plakat – aidake osta käe proteesid. See polnud enam lõbus – hea näide, kui invaliidivaenulik on Vene riik. Sellest ma tahan veel kirjutada, mul on paar tuttavat tekkinud, kellelt kuuled ikka uskumatuid lugusid. Põhimõtteliselt tundub küll, et Venemaal invaliidiks jäämisega on su elu ilma naljata totaalselt läbi. Mõistlikum on rongi alla hüpata. Ei mingit tolerantsi invaliidide suhtes, pangu nad ennast põlema. Palun, siin on ka valitsuse poolt ämber bensiini!

14 tunniga ja 1100 kilomeetrit autoga Moskvast Tallinna

Olen juba paar päeva Tallinnas olnud. Aga tahaks kirjutada vägevast elamusest, mida pakkus teekond Moskvast Tallinna. Ma nimelt tulin tuttava autoga ja panime teisipäeval 14 tunniga nagu niuhti, suoran, üle 1100 kilomeetrit Tallinnasse.
Startisime Moskva kesklinnast teisipäeva hommikul kell kuus. Väljas oli miinus 16,5 kraadi. Kui 20 mintsa pärast MKAD-ini (Moskva linna ümbritsev ringtee) jõudsime oli väljas juba miinus 20. Moskva linn lihtsalt kütab nii hirmsasti. Asi selles, et enamus Moskva majasid on tohutute küttekadudega, suures osas kütavad lihtsalt ilma ja seetõttu on Moskvas külmal ajal alati soojem kui näiteks oblastis.
MKAD-ilt panime Volokalamski suunas, silt näitas sinna 120 kiltsa ja Riiga oli vist mälu järgi 970 kiltsa. Algus oli mõnus – kolmerealine tee ja muudkui küta otse. Liiklus oli ka hõre. Vastu tuli oluliselt rohkem autosid – need olid need, kes üritasid enne hommikusi ummikuid Moskvas tööle lipsata.
Pool seitse olid Moskva tuled selja taga. Tahtsime Lukoilis tankida, aga seal oli väljas tore silt: „Tehniline paus”. Ime ise bensiini kui tahad. Panime edasi.
Siinkohal ütles autojuht prohvetlikud sõnad: „Nagu Moskva oblast lõppeb, nii on tuutu ka!” Tema oli vana kala autoga Moskva-Tallinna vahet sõitmises. Varsti saate teada, mida ta „tuutu” all mõtles.
Leidsime varsti ka tankla, mis suvatses ikka töödata. Võtsime paagi täis. Remargi korras – bensiin 95 maksis seal tanklas 19.40 rutsides (8,8 krooni) ja diisel 17.20 (7,8 krooni). Enam-vähem on igal pool sellised hinnad. Tankla oli muide Jukose värvides. Autojuhi sõnul pidi Jukose tanklad kõige paremad olema, viisakad, parima teenindusega, kuid veidi kallimad.
Kraadiklaas samal ajal muudkui langes, kell 7.30, tiba enne Volokolamskit näitas juba miinus 26,5 kraadi.
Kell kaheksa jõudsime siis Tveri oblastisse. Suht normaalne asfalt lõppes nii nagu oleks asfalditehas päeva pealt pankroti läinud. Hakatuseks tuli kohe räme hüpekas ning algas slaalom aukude vahel. Juht lohutas, et see pole veel midagi, vaata mis pärast Rževi pihta hakkab.
Enne Rževi jõudmist teeb imesid kraadiklaas – väljas on juba miinus 30,5 kraadi ja kell on 8.15. Ei taha mõeldagi, mis juhtub siis kui auto näiteks tee peal katki läheb. Kringel – ninaprill on siis meie saatus! Optimismi lisab seegi, et ümberringi on ainult metsikult suured laaned – karud, hundid ja muud koduloomad. See miinus 30,5 jääbki rekordiks.
Peale Rževi polnud maanteest enam ühte teepoolt ollagi, mingi sea songermaa, minu arust seal küll eriti asfalti näha polnud, ainult muld. Sõnadega on raske kirjeldada, aga sellist asfaltteed ei näinud ma isegi hiljuti Etioopias. Ja ometi on tegu Moskva-Pihkva maanteega! Suure maanteega M9! Vaadake videot, siis saate aru, miks me nii kaua tulime.
Kogu aeg loomulikult nii hull polnud nagu siin videos, aga auk oli augu otsa. Asfaldist oli ainult õhuke kiht alles jäänud, augud olid 10 sentimeetri sügavused, hullud vaalud asfaltis kus oli tunne nagu Sigulda bobirajal, et sa ei juhi oma liikumist. Sildadest võis läbi vaadata, jõgi paistis, armatuuriotsad paistsid sildadest välja nagu vankumatud tinasõdurid. Juht kurtis, et käed juba kohutavalt valutavad sellest pidevast rappumisest. Ikka nõksat-nõksat läbi aukude.
Kokku kestis see kohutav lõik Tveri oblastis 200 kiltsa. Hullemates kohtades kimasime esimese käiguga. Pimedas polegi võimalik seal sõita, siis sõidad kindla peale autol rattad alt ära kuskil augus. Ja ma ei kujuta, mis kevadel veel juhtub, kui kõik sulama hakkab. Vaesed, vaesed sealkandi elanikud ja rekkajuhid, keda voorib seal palju. Eks nemad põhilised lõhkujad ka ole.
Ilmselt pole juhus, et iga natukese aja tagant on tee äärde puude külge löödud ise valmistatud tahvlid lähima puksiiriabi numbriga.... Teenistus peaks neil hea olema.
Kui iga päev peaks sellist teed sõitma, siis see oleks küll surm, ütleb autojuht. Auto surm päris kindlasti.
Kui saadki veidi hoo sisse, sõidad natuke ja mürtsti otse auku. Autojuht õpetas, et mingil juhul ei tasu enne auku järsult pidurdada, sest siis lendab auto topeltinertsiga auku ning lõhub masinat rohkem. Las viskab hooga auto ise august üle, õpetab ta.
Sõidame mööda Melidovost, mis kuulus sellepoolest, et tee ääres müüvad kohalikud karu- ja hundinahkasid. Täna neid pole, liiga külm ilmselt. Aga kalamüüjad mutid on kohal.
Pihkva oblastisse jõudes muutub ka maantee nagu nöiaväel – taas korralik asfalt. Eriti hea tee algab umbes 30 kiltsa enne Velikije Lukit.
Pihkva oblastis on juba kõik teeviidad kahekeelsed – vene ja inglise keeles.
Vahepeal on ilm tublisti soojemaks läinud. Kell 11.15 näitab kraadiklaas külma 14,5 kraadi.
Velikije Lukis ootas meid tee ääres pirakas Putini plakat. Lihtsalt siuke plakat äkitselt. Ei tea, kas pihkvaoblastilased armastavad teda kuidagi eriliselt. Kohe 100 meetrit edasi on teisel pool teed Ühtse Venemaa suur plakat ja kiri „Presidendi partei”.
Näeme tublisid teetöölisi, kes koerapakasega lappisid asfalti. Näeme ülekäiguradade märke keset inimtühja ala. Suur põld ümberringi, ei ühtegi maja ja äkitselt on maanteel ülekäigurada. Venelastel on hea naljasoon.
Kell 1 teeme Pustoškas kogu road tripi ainukese pikema peatuse. Pool tundi kohvipausi. Pustoška asub enam-vähem Moskva-Tallinn marsruudi keskel. Sealt edasi läheb tee Riiga ning paremale keerab Pihkva poole.
Enam midagi põrutavat eriti polegi. Kummaline on ehk see, et Pihkva poole sõites näed suuri põlde ümberringi, aga täiesti söötis, kõrrelised mühavad nagu mets. Inimesi ka eriti liikvel ei näe. Nagu oleks neutronpomm Pihkvakandi küladele kukkunud. Väga mahajäetud on kõik, lagunenud.
Päris Pihkva peale me ei lähe, Ostrovis keerame ära, lõikame veidi, sõidame otse Pihkva-Luhamaa teele. Ostrovis saab muide juba Vikerraadiot kuulata, sealt on kuskil 50 kiltsa piirini veel.
Kell 15.45 Moskva aja järgi oleme Luhamaal. Pärast ligi 10-tunnist sõitu.

Vene MID saadab mind mõneks ajaks maalt välja - uue viisa järele

Näed kus üllatus täna juhtus. Kui ma kuu aega tagasi Moskvasse tulin ja käisin MIDis oma akredatsiooni kätte saamas, siis nad väitsid, et mul on veidi valet tüüpi viisa, et nad peavad mulle uue tegema. Et erilist vahet pole, saan seni tööd teha, aga et tehku ma uus avaldus uue viisa saamiseks.
Tegin ära ja kujutasin ette et sellega läheb taas kuid aega. Aga täna juba vanad helistavad, et viisa valmis ja tõmmaku ma Tallinnasse sellele järgi. Eks peab siis minema. Millalgi siis tulen koju käima. Siis on muidugi viktoriiniküsimus – kaua saatkond seda viisat mulle passi kleebib. Peaks küll paras ime olema, kui selle nädalaga kätte saan. Aga imet oleks hädasti vaja, sest esmaspäeval on saatkonnas iseseisvuspäeva vastuvõtt ja ma saaks seal paljude vajalike inimestega tuttavaks. No küll kiusavad. Mina teen plaane, aga MID juhib minu elu.
Seda, kuidas ma Eestisse tulen, jätan esialgu tibakese saladuseks...Püsige kanalil!
Täna sehkendasingi MIDiga (pidin sinna uued fotod viima), käisin Hansapangas üürimaksmiseks rahapakki toomas – muide Hansapank on siin veel täitsa Hansapank, pole nad midagi silti veel Swedbankiks muutunud nagu lubasid -, interneti eest pappi maksmas (25 taala kuus) ning maaklerifirmas kviitungit toomas raamatupidamise jaoks. Siuksed tüütud käimised, aga Moskva-suguses linnas võtab tohutult aega, kuigi peaaegu kõik vajalikud kohad oli nö Koltso sees. Peaaegu pool päeva läks ära.
Siis käisin veel Moskva metroo muuseumis, tahan siinsest metroost reportaaži teha. Kui metroo ka samasugune välja näeks nagu see muuseum, siis küll sellega sõita ei julgeks. Kogu see kontor nägi välja selline nagu Tallinngaasi kabinetid 1980-ndate keskel, kui ma seal nagana suviti isa juures töötasin. Aga selle eest rõõmustavad metroos silma sellised toredad plakatid, millega Moskva metropoliten ennast reklaamib.
Veidi soovitusi ka – kui keegi satub Moskvas siia minu kanti ja on melomaan ja muidu trendiinimene, siis soovitan läbi astuda Respublica-nimelisest poest, mis asub Tverskaja-Jamskajal veidi Majakovski jaamast Belorusskaja vaksali suunas paremat kätt teed.
Seal on päris äge valik plaate, ja üldse on seal „lahe atmosfäär ja veelgi toredam on stratosfäär” nagu laulis kunagi Anne Veski (ei olnudju Marju Länik ometi??). 24 tundi lahti nagu enamus kohti Moskvas ja baaris on tasuta wifi. Räägitakse, et poe avamisel oli kohal isegi Ksjuuša ehk Ksenija Sobtšak ise – järelikult on kuum koht. Peale plaatide saab osta ka DVDisid ja raamatuid, kõike mis parasjagu popp on.
Rahast ka. Paljude inimeste küsitlemisel olen aru saanud, et keskmine palk Moskvas on suurusjärgus 800-1000 taala ehk kõrgem kui Eestis, aga ilmselt võrreldav Tallinnaga. Kuigi Moskvas on väga raske seda keskmist palka võtta, sest inimesed töötavad mitme koha peal. Aga kui nüüd võrrelda Venemaaga, siis on vahe masendav. Rubladesse võttes keskmine palk moskvas 20 000-26 000 rutsi ja kogu Venemaal väidetavalt 4000-5000 rutsi (1800-2300 krooni). Pinss on seejuures 3000 rutsi (1350 krooni) ümber.
Üks asi teeb mulle muret ka... Panin pesu pesema masinasse, üks kolm tundi tagasi ning pesumasin ikka töötab, kuramus! Ei taha kuidagi ära lõpetada. Ribad järgi riietest pärast...

Vägev elamus Moskva banjast

Nädalavahetuse kõige kõvem elamus oli ehtsas Moskva banjas ehk siis saunas käik ja suusatamine Planernajas. Aga see foto on tehtud minu kodu lähedal õhtul, kus tüdrukud pakuvad võimalust hobusega näiteks ühest klubist teise sõita...Moskva on lõbus linn :)
Moskva banjadest ma loodan kirjutada veel ühe korraliku reportaaži, kui olen mõnesid kohti veel külastanud. Lühidalt kirjeldades nägi asi välja nii.
Ostad 500-rutsise pileti, annad üleriided ilusti garderoobi ja sisened suurde saali, kus on sellised väiksed 4-kohased boksid. Mehed istuvad seal, kellel rätikud ümber, kes niisama kogu oma ilus ja joovad kes õlut, kes viina, kes kuuma teed. Ausalt öelda veidi üllatav algus.
Võtad kestad maha ja sisened pesuruumi, tohutu suur. Ja lähed lavajärjekorda. Seal ootab sissepääasu umbes paarkümmend matsi, kõik kaks korda jämedamad kui mina. Järjekord on sellepärast, et leiliruumi tuulutatakse.
Lõpuks tehakse uks lahti ja siis kõik ründavad lava. Lava on väga suur. Enamus viskavad ennast sinna siruli maha, julgemad ronivad lava äärtes asuvatele veidi kõrgematele pinkidele. Kes lavale ei mahu, jäävad trepile või päris põrandale konutama.
Siis siseneb ataman, pealik, kes hakkab leili viskama. Kohe selline punase triibuga peaaegu päris atamani müts peas. Annab meestele märku ja siis see algab! Hakkab uhama leili. Algul ei tunne nagu midagi, lamad siruli laval. Veidi aja pärast tõstad pea ja tõmbad kiirelt pea alla. Sest see on põrgupalavus.
See, mis edasi järgneb on see, et, mehed, ma ütlen – te pole päris sauna ja päris kuumust saanud. Ataman kargab lavale ja hakkab suure palakaga kuuma õhku ringi ajama. Selline tunne, et kohe-kohe sulavad kõik küüned ja karv tuleb maha. Suudad ainult ägada ja mõelda, kaua veel, kaua veel. Tahaks ära joosta. See ei ole normaalne! Kõik ägavad ainult ümberringi. Kusjuures ataman ise – üleni karvane nagu rott, ihu üldse ei paista – seisab keset seda kuumust pütsi ja vehib palakaga! Ükski teine mees ei jaksa peadki tõsta.
See põrgukatel kestab umbes viis mintsi, saad aru, mis tunne on, kui sa hakkad sulama. Kui värk läbi saab, siis istud täiesti oimetult ja libised lavalt alla. Siis järgneb teine äge laks – täiesti jääkülm bassein, kuhu jaksad vaid korraks sisse hüpata ja kohe välja. Ja ikka tunned, kuidas väiksed naelad torgivad naha all.
Siinne kirjeldus on tegelikkuse hale vari. Peab vist kõik oma tulevased külalised sauna viima. Seda ma ütlen, et te keegi pole varem sellist sauna saanud.
Aga suusatamisega oli nii, et laupäeva hommikul tulid Henrik ja Julia järgi ja sõitsime Moskvast välja Himkisse Planernaja suusabaasi. Seal sain endale 200 rutsi eest suusad ja kogu kama rentida.
Rajad olide sellised, et no sõita sai. Ega mingit erilist kvaliteeti polnud. Üsna pudrused ja lainelised, aga noh see-eest suht lamedad. Ei olnud nii, et vere maitse kogu aeg suus. Sai täitsa mõnuga tõmmata. Päris mõnus oli.
Päris palju sõitjaid olid. Palju oli selliseid, kes lihtsalt jalutasid suusad jalas. Tats ja tats. Üksjagu olid selliseid, kes suusatasid seljakott seljas, kus siis söögid-joogid kaasas. Tundus, et tulidki terveks päevaks suusatama.
Laupäeva õhtul sain veel Ehlvesti Jaaniga kokku, ta mängib siin suurel turniiril. Sai taga tiba napsu võetud. Koos meiega oli veel male valitsev maailmameister Halifman. Seega siis nüüd tehtud! Jaan kinkis mulle oma uue raamatu koos autogrammiga.
Täna käisin saatkonnas valimas, siis saunas ja õhtul sain oma vana BNSi bossi Allaniga kokku. Ta käib tihti Moskvas. Selline tunne, et pane või uuesti Moskvas BNS püsti, sest lisaks töötab Jüri Moskvas ja Georg elab siin, ajab omi äriasju. Nii, et Ruu ja Anvar ja teised vanad head sõbrad, asjad kokku ja siia!
Tagasi tulles reedese telesaate kohta, siis Infopartisan oli selle saate netist üles leidnud ja oma blogisse üles pannud. Sealt saab seda vaadata. Ma ise küll millegipärast pilti ei näinud, ainult kuulsin ennast. Ja vabandan kohati kehva vene keele pärast, eks ma olin tiba närvis ka :)
Suudlen teid sõbrad Eestis! Ehk näeme uuel nädalal, kuigi nädalavahetusel selgus, et kõik piletid neljapäevaks Tallinnasse sõitmiseks on välja müüdud nii rongile kui lennukile. Aga eks ma kuidagi ikka saan, sest mõnda inimest tahan ma väga-väga näha...

Kuidas ma Moskva TV otsesaates Eesti lintšimisel osalesin

Täna oli nii, et kriban mina ennelõunat lindilt maha intervjuud Hodorkovski advokaadi Juri Schmidtiga (ilmub homses Päewalehes), kui helistab keegi näitsik ja räägib, et tema on telejaamast TV-tsenter ja et neil on selline otsesaade täna nagu „Vremetško” ja et nemad tahaksid seal vaielda – üllatus, üllaus! – Pronkssõduri teemal ja et nemad ei leia kuidagi ühtegi eestlast Moskvas, kes neile saatesse tahaks tulla ja et kas mina olen nõus?
Paar telejaama on mind varem ka kutsunud, aga siis ma pole saanud minna või olin tiba haige. Mõtlesin, et pagan kah, lähen vaatan asja ära, et ega nad mind ära ikka ei tapa ning et asja ju hullemaks ma ikka ajada ei saa. Et võtan huumoriga. Ok, tulen, ütlesin.
Kell kolmveerand neli pärastlõunat oligi mul auto kenasti järel välisminni pressikeskuse juures, sõitsime stuudiosse. Lindistus pidi hakkama kell 4.30. Kuigi see polnud kaugel, läks ikkagi ligi pool tundi, sest Moskva kesklinn on alati umbes. Veerand tundi varem jõudsin kohale, tõmmati puudriga ras-ras üle näo, viidi stuudiosse ja öeldi, et sina seisa nüüd siin nurga taga, kui režisöör märku annab, siis tuled trummipõrina saatel lavale. Kes veel saates on, mitte midagi ei teadnud...
Päris kohe saate algul ei pidanudki staar Eestist sisse marssima. Kõigepealt võtsid saatejuhid (neid oli tervelt kolm nagu pärast selgus – see rohkem selline meelelahutuslik saade siiski) kõne Tallinnasse Sildami Tomile, keda veidi peediti, aga mitte pikalt. Tom vastas osavalt. Siis näidati lindistatud kõnesid, kus kõigepealt oli helistatud Franekile Eesti saatkonda – ta on seal korraga nii poliitika kui pressisekretär -, kes ütles, et tema kuidagi ei saa tulla (ametlik poliitika neil selline), siis helistati Riho Nõmmikule – ammu Moskvas elavale Eesti teadlasele – tema ka keeldus, ei kuulnudki mis põhjusel. Ja siis – vaata imet – näidatakse minuga linistatud kõnet! Ja oleks siis keegi hoiatanud, et lindistatakse!! (Franek ütles ka pärast, et temale ka ei öeldud, et lindistatakse.)
Vihastasin, ütlesin minu kõrval seisnud toimetajale, et see on sigadus, et te nii teete ja et mul ka kama, ma ei lähe praegu saatesse. See kohkus jumala ära, hakkas vabandama. Eks ma andsin alla, kahju hakkas tast. Aga see on hea õppetund, et nad nii asju ajavad. Siin risti ette ei lööda. Täielikud pärdikud.
Marsin siis sisse. (Fotol on näha see stuudio, mina istusin seal publiku ees beežis tugitoolis, parempoolses) Mind pannakse ühe kohaliku ajakirjaniku kõrvale istuma, kes pärast tuli välja, et oli hea mees, ütles pidevalt, et millest me räägime? – mitte midagi ju ei toimu tõenäoliselt, et teie, vene poliitikud ainult niisama karjute karjumise pärast ja kütate kõiki üles.
Veel oli saates padupunane erukindral, see kurikuulus lätlane Alksnis, kes praegu duumasaadik, ja üks tädi föderatsiooninõukogust. Need kaks olid päris hullud, nendega polnud üldse millegi üle vaielda. Nad korrutasid kogu, et kuradi fašistid, et meie vanaisadega nii ei tehta ja Eestis üldse piinatakse vene inimesi igatpidi. Minu küsimusele, kas neist keegi on üldse viimastel aastatel Eestis käinud, nad loomulikult ei vastanud.
Ega seal mulgi muud üle ei jäänud kui veidi retoorikale rõhuda ja ma avasin kohe vasturinde neile küsimusega, et miks teie, venelased, sel juhul Stavropolis Isamaasõja-veteranide uhke monumendi maha võtsite sügisel ja keegi ei köhinud ka. Sellele nad ka ei tahtnud vastata millegipärast...
No üldiselt seda rada see asi siis läks, ega saatejuhte ka eriti ei kottinud, et teada saada, mis asja taust on. Niipalju siiski suutsin selgeks teha, et jutt ei käi lammutamisest („snos”), vaid parimal juhul mujale viimisest („peresnos”). Aga et seletada neile, et Tallinnas mingeid lahinguid polnud, et 9. mai sündmused Pronkssõduri juures on iga-aastane provokatsioon jne – see oli täiesti mõttetu.
Saatejuhid oli muide erilised pealiskaudsed tegelased - ühe reklaamipausi ajal hakkasid nad kõva häälega arutama, et mis on Eesti, mida sealt üldse head on tulnud? Piim ja liha vaid! No OK – Jaak Joala, Tõnis Mägi, Georg Ots ja Anne Veski („Kas ta on veel elus?” küsis üks saatejuht irooniliselt). Sellises suurvenelase stiilis käis jutt. Ebameeldivad kujud olid.
Vahepeal lasid ka publikul omi mõtteid öelda. Kui üks keskealine naine ütles, et Eesti on vaba riik ja neil on ise õigus otsustada, mida nad teevad, siis anti kiirelt sõna järgmistele, kes juhuslikult olid Naši-liikumise noored, vanades Punaarmee mundrites, ja neilt tuli loomulikult tüüpiline jutt nagu lindilt. Ja neid ei katkestatud.
Üldiselt oli kogu saade selline nagu ma kartsin – paras Eesti lintšimine käis. Hea oli, et see ajakirjanik oli mõistlik. Ah jaa, väga hea oli Tomaš Glanc, Tšehhi saatkonna nõunik, kes ütles muuhulgas, et kommunistlik ražiim oli, samuti nagu ka natslik, kuritegelik. See loomulikult ei meeldinud teistele. Tomaš oli väga hea, vangutas ainult pead pärast saadet.
Aga eks nendega on raske sel teemal suhelda, kui neid absoluutselt ei huvita Eesti ajalugu või isegi teine arvamus ning samas on nad propaganda peale niivõrd mihklid, et kade hakkab kohe.
Vaadake kasvõi seda videot siin Ria-Novosti kodukal. Pronkssõduri teemalist lõiku ehib kollaaž nõukogudeaegsetest protsessioonidest, omaaegne pateetiline kõne tänulikust maailmast ning samal ajal vasakul pool ekraani videolõigud Pronkssõduri juures lilli laialiloopivatest eestlastest ning Lihula samba avamisest.
Aga see pole veel kõik – kui tähelepanelikult videot vaadata, siis on näha, et kroonikakaadrite kohal on kiri "1956. aasta". Tegelikult kannavad sõjaväelased seal tunduvalt hilisemat vormi ja sõidavad soomukid, mida 56. aastal veel kindlasti Nõukogude armeel polnud. Ning kõige krooniks – minu arust asetavad video esimeses pooles Pronkssõduri jalamile pärga Arnold Rüütel ja Karl Vaino....1956. aasta siis jah?

Nagu kaks tilka vett

Internetis levib selline tore nali, mille allikaks Keskerakond. Teostus taga aga on väidetavalt sotsiaaldemokraadid.

Intervjuu Našide liikumise juhiga (kogu tekst)

Eile ilmus Päewalehes minu lugu Venemaa noorteliikumisest Naši. Loo juures ilmus lühendatult intervjuu liikumise juhi Vassili Jakimenkoga (tema on ka pildil). Kes tunneb huvi, sellele panen siia üles intervjuu kogu teksti. Mulle anti härraga kohtumiseks aega täpselt 10 mintsa ning tema pressisekretär istus kogu aeg kellaga kõrval. Mul läks 11 minutit.
Niisiis intervjuu.

Millisena teie näete venemaad 10 aasta pärast?
10 aasta pärast on Venemaa teistega võrdne mängija maailma areenil. Me oleme viisikus, maailma tõeliste liidrite viisikus, ka majanduse poole pealt. Ma olen kindel, et 10 aasta pärast ei tehta enam ühtegi olulist otsust maailmas ilma Venemaaga kooskõlastamata.
Me oleme suveräänne demokraatia siis, ja meil on õnnestunud säilitada nii inimõigused, kui ka svoboda natsii, svoboda stranõ

Et midagi sarnast ei juhtu nagu Sorokini Den Opritšnika?
Ma ei loe igasugu jama (väga kiirelt ja enesekindlalt ütles seda)

Mida tähendab, et kasvatate Našidest uut venemaa eliiti?
Selleks, et Venemaa saaks selliseks nagu me just rääkisime, on meil vaja läbi viia maa moderniseerimine. Et moderniseerida maa, selleks on vaja kaadri revolutsiooni. Et üles ehitada uus majandus. Et teha kaadri revolutsiooni,on vaja uut põlvkonda, kes omaks peale professionalismi veel kahte tähtsat omadust: olema liider ja olema patrioot. Seega meie siin oma liikumises valmistame ette liidrit, patriooti ja spetsialisti.

Kuidas te seda kaadri revolutsiooni ette kujutate?
Tänu meie liikumisele ilmub 5 aasta pärast põlvkond, kes on rohkem professionaalsemad kui need, kes praegu moodustavad Venemaa eliidi. Rohkem patriootlikumad – nad ei hakka elama välismaal, ega saatma sinna oma naisi ja lapsi ega hoidma seal oma raha. Ja neist saavad tõelised liidrid, kes ei hakka pimesi kopeerima läänt, et mida ja kuidas on tehtud seal. Nad hakkavad ise looma edu mudeleid. Ja nagu need inimesed ilmuvad, annavad endast teada, nii ilmuvad ka vastavad mehhanismid, kuidas praegune eliit välja vahetatakse. Näiteks duumavalimiste kaudu, aga kindlasti kasutatakse ka teisi tehnoloogiaid.

Ma olen arvanud, et venelased on alati olnud oma maa patrioodid.
Jah muidugi, aga meie seas on palju, kes on tehtnud olla maailmakodanikud. Neile ei tohi seda keelata. Tihti on nad olnud üsnagi andekad inimesed nagu näiteks Hodarkovski või Abramovitš. Aga nad ei näe ennast Venemaal, nad ei seo oma tulevikku Venemaaga.

Mõnes mõttes on see paratamatu, kogu elu globaliseerub jne.
Jah, aga kogu see globaliseerumine käib ju USA reeglite järgi.

Teie tahate omad, Venemaa reeglid kehtesatada?
Meie tahame, et Venemaa saaks üheks globaliseerumise keskuseks. Meie arvame, et kui selliseid globaliseerumise keskuseid oleks mitu, kui ülemaailmseid valuutasid oleks mitu, siis see oleks kasuks kogu maailmale.

Ja teie ette valmistatavad 5000 Naši komissari, nemad on siis selle Venemaa uue eliidi nö rusikas?
No ei, mitte rusikas. Naši – see on unikaalne hariduslik projekt. Me üritame välja töötada tehnoloogiat „uue inimese” ette valmistamiseks, kes oleks võimeline moderniseerima riigi. Ta peab olema sisemiselt vaba, soovima, et tema rahvus oleks sisemiselt vaba. Ja kes teab, kuidas seda teha. Selliseid inimesi praegu venemaal praktiliselt pole. Ta on kas andekas nagu Abramovitš, aga siis seob ta tingimata millegipärast oma tuleviku välismaaga.

Aga kust te teate, milline on ideaalne „uus inimene”?
Kuidas kust? Kust näiteks Hruštšov teadis, et oleks hea anda igale perele omaette korter. Milliseid omadusi tuleks veel lisada inimesele, kui ta on juba võimeline näitama teistele, seletama teistele kuidas tuleb elada? Ja teised tahavad temaga sarnaneda. Mis toimub maailmas? Kõik tahavad sarnaneda USAle. Kõik, mis teeb USA, on maailma parim. Meie peame tegeme maailmas kõige paremat!

Aga kas te ei karda, et te siin valmistate ette noori inimesi liidrirolliks, nad õpivad, aga siis otsustavad, et nad ei tahagi poliitikat teha, vaid panevad püsti oma äri.
Aga kust te võtate, et me valmistame ette poliitikuid? Meil siin instituudis on kolm eriala – PR, riikliku ja kohaliku võimu administreerimine ja organisatsiooni management. Me ei valmista ette poliitikuid.

Millised on teie enda eesmärgid, kuhu te tahate välja jõuda?
Mul ei ole mingeid isiklikke ambitsioone. Mina teenin oma riiki. Ma üritan olla, saada sellisele ametikohale, kus ma saan võimalikult efektiivselt täita neid eesmärke, mis on riigile vajalikud. Mul ükskõik, kuidas selle ameti nimetus on.

Kuidas teie liikumine üldse sündis? Kust tuli see esimene idee, algtõuge liikumise sünniks?
Teate, ei olnud sellist nö esimest ideed. Olid kümned sarnased mõtted ja sajad inimesed, kes said aru, et sellise liikumise loomine on möödapääsmatu. Võib olla sündmused Ukrainas tõukasid inimesi aru saama, et sarnane asi võib juhtuda ka meil. See võib olla kiirendas liikumise sündi, mis oleks ka muidu nagunii tekkinud. Inimesed nägid, kuidas käib silmapilkne kontrolli kaotamine riikliku suveräänsuse üle.

Teie kontori koridoris on väga ilusad suured plakatid teie komissaridest. Aga miks on plakaitele suurelt peale kirjutatud näiteks „Transnefteprodukt” või „Riigiduuma”?
Võin seletada. Iga inimene, kes meie liikumisse tuleb, peab aru saama, kus ta tahab edaspidi töötada. Mis teeb siis meie liikumine? See noor inimene ei tea, kuidas sinna tööle pääseda, tema võimed pole ke veel piisavad. Liikumise ülesanne on teha kõik võimalik, et inimene saaks end realiseerida sel erialal ja selles firmas, mille ta on endale valinud. Seetõttu noored, kelle teadmised ja oskused on juba piisavad töötamaks Riigiduumas või Transnefteproduktis, saavad võimaluse meie programmi kaudu pääseda sinna stažeerima, et tõestada, et neid võetaks tööle. See ongi kaadri revolutsioon.

Teil on siis kokkulepped firmade ja riigiasutustega?
Mingeid leppeid pole, me teeme lihtsalt koostööd nende firmade, asutuste kaadritöötajatega ja siiamaani pole me veel neid alt vedanud. Nemad mõtlevad ka ju, et miks mitte võtta tööle meie ette valmistatud spetsialisti, kes lisaks veel mõtleb patriootiliselt.

Ja sellise skeemi järgi on juba paljud Naši noored tööle saanud?
Esialgu veel mitte eriti.

Kuidas džentelmen Jaan päästis Mareti Meelise küüsist

Kuna kolleeg Kail ei ole veel oma blogi, siis ma panen siia väikse katkendi tänasest riigikogu istungi stenogrammist. Ma arvan, et Kai ei pahanda. Sest see on nii tore, millise kirega Toompeal tööd tehakse ja milline sügav intelligents neis sõnavõttudes väljendub...no comments

Aseesimees M. Maripuu
... Palun, kolleeg Meelis Atonen, milles ... Protseduuriline küsimus? Palun mikrofon Meelis Atonenile.

M. Atonen
Aitäh, proua esimees! Ausalt tunnistan, et ei ole mingi probleem selle konkreetse hääletusega ja ei ole ka minu probleem. Aga minu kolleegid on mures, et kahjuks te ei anna kaks minutit kella, et ei jõuta hääletuse ajaks kohale.

Aseesimees M. Maripuu
Aitäh! Aga hea kolleeg Meelis Atonen, ma meenutan, et kella antakse üks minut, mitte 2 minutit. Ja ma küsisin, kas me võime varem alustada ja keegi ei protestinud. Aga ma võtan märkuse arvesse ja pean kinni ühe-minutilisest reeglist. Palun, Meelis Atonen.

M. Atonen
Aitäh! Ega muud ei ole midagi, aga teate, need, kes tee peal jooksevad 44. sekundil, neil on väga raske vastata küsimusele, kas me võime alustada, et ei või, sest nad ei kuule seda küsimust tee peal joostes. Aitäh!

Aseesimees M. Maripuu
Meil on olemas kõikidel fraktsioonidel esimehed ja aseesimehed ja ma arvan, et nad hoolitsevad, et kõik nende fraktsioonide liikmed, kes tahavad hääletuses osaleda, kohale jõuavad. Ja ma meenutan, et Riigikogu liikmetel saalis viibimine on vabatahtlik ja ma eeldan, et töö ajal viibitakse saalis.

Järgmisena Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 1073 kolmas lugemine. Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, siis võime minna lõpphääletuse juurde. Kolleeg Meelis Atonen, protseduuriline küsimus.

M. Atonen
Aitäh! Tühja mul küsimus on, mul on meeldetuletus, et see minutaega ei pea kella kindlasti andma. Minutaeg on ooteaeg, te võite 10 sekundit kella anda, siis 40 sekundit rahulikult oodata ja siis veel 10 sekundit. Aitäh!

Aseesimees M. Maripuu
Aitäh, hea kolleeg Meelis Atonen! Praegu olen veel mina Riigikogu aseesimees. Kui sina selle positsiooni endale saad, siis sina võid lasta kella nii, kuidas sina tahad. (Aplaus) Kolleeg Jaanus Männik!

J. Männik
Aitäh! Ma soovitaksin ka, et kolleeg Atonenil mitte sekkuda juhatuse tegevuse siseasjadesse. Aitäh!

Aseesimees M. Maripuu
Ma tänan, et Riigikogu on ka džentelmene. Palun, Sven Sester!

S. Sester
Aitäh! Ma tahaksin teilt küsida ühe küsimuse, aga enne tahaks teada, kas te olete astrofüüsik? Kas te olete astrofüüsik, siis teaks nagu küsida järgmist küsimust.

Aseesimees M. Maripuu
Sven Sester, see oli nii huvitav, et jätame selle selleks hetkeks, kui me kohvikusse saame ehk läheksime nüüd edasi selle päevakorrapunktiga, mille me võiks ükskord vastu võtta. Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 1073, palun võtta seisukoht ja hääletada! /hääletamine/ Poolt hääletas 54, vastu ja erapooletuid ei ole, eelnõu on seadusena vastu võetud.

Poliitikud keeravad oma keelekasutusega ise Eestile käkki

Homme pole just kõige mõnusam olla eestlane Moskvas. Ma mõtlen siis, kui riigikogu võtab vastu seaduse, mis käsib valitsusel Pronsksõduri minema viia 30 päeva jooksul.
Võib mürki võtta, et Venemaa reaktsioon tuleb kuri. Senised avaldused ja üleskutsed on selle kõrval lapsemäng. Täna Venemaa asevälisminister Titov teatas, et pronkssõduri demonteerimine tekitab kahe riigi suhetele pöördumatuid tagajärgi ja õõnestab Eesti rahvusvahelisi positsioone.
Eks saab siis näha, kui paljud jätavad tulemata 26. veebruaril saatkonna iseseisvuspäeva vastuvõtule. See on kindlasti üks märk. Kindel see, et kõik ei taha enam tulla.
Selliseid piiizikesi märke, et Eestit ei maksa väga afišeerida, on teisigi. Näiteks tahtsin teha eelmine nädal lugu Eesti passiga suurärimeestest, kes alustasid pirakat projekti, aga nende esindaja ütles ausalt, et „saad isegi aru, et praegu pole hea aeg rääkida”. Või siis näiteks kui jaanuaris koolivaheaja järel see suur punt Eesti õpilasi siin käis, siis pidi lõpetuseks toimuma Eesti saatkonnas ka vastuvõtt neile, kes aitasid korraldada. Päev varem teatasid venelased, et vastuvõtt tuleks ära jätta, sest nad ei saa tulla. Jäetigi.
Selliseid asju hakkab nüüd rohkem juhtuma. Veebruari lõpus tulebki uus suur punt õpilasi Eestist. Siis on huvitav vaadata, kas jäetakse jälle midagi ära.
Ja Eesti poliitikutele tahaks veel soovitada kontrollida oma keelekasutust. Siin Moskvas saavad kõik asjast nii aru, et Pronkssõdur lammutatakse maha. Kõik räägivad „snos” ja „snos”, mis tähendabki vene keeles lammutamist. Ma räägin kõigile, et mitte „snos”, vaid „perenos” ehk siis mujale viimine. Ja siis hakkasin ise ka vaatama, et osa Eesti poliitikud kasutavad ka sõna „maha võtmine”, „minema viimine”. Ofkoors, kui venelased nüüd tõlgivad neid sõnu, siis nad saavadki nii aru, et „snos”.
Räägitagu ikka ja alati „mujale viimisest” või „ümber paigutamisest”. Kui ütled venelastele, et „perenos” tuleb, siis paljud ütlevad, et noh siis pole ju nii hull asi. Et meie oleme kogu aeg aru saanud, et lammutatakse maha. Vat nii, keelemehed-poliitikud.
Fotokillu pakun täna Moskva tänavatelt. Igal suuremal tänaval seisavad sellised plastmassist tualetid. Samasugused nagu Eestis suurüritustel. Maksad 10 rutsi ja teed, mida vaja. Nö pileteid müüb mutike, kelle „kontor” on ühes sellises tualetiboksis.

16 000 krooni viina eest või õlu otse tänaval

Moskvas oli täna hommikul ligi 15 kraadi külma, aga see ei seganud moskvalasi tegelemast lemmiktegevusega – tänaval õlle joomisega. Nagu need devuškad fotol.
Said kokku, otsustasid pläkutada, võtsid putkast õlled ja parkisid ennast kohe lähedale maa-aluse ülekäigu servale. Seal on mõnus olla, nagu püstijalabaaris. Kell on 11 ennelõunat. Ja pange tähele – pole nad mingit jotad, vaid täitsa kenad keskklassi moskvalased. Nii see eluke siin veereb.
Täna sain sissekirjutuse kätte! Lõpuks-lõpuks. Kõigest nädal madistamist. Nüüd on viimane bürokraatia kadalipp vaja läbida MIDis (Vene välisminn), et nad mulle õige viisa annaksid. Aga see ei takista mul siin praktiliselt midagi teha, see rohkem nende jama ja häda kui minu. Nüüd saan reisida ja sõita kuhu vaja. Punt välisajakirjanike plaanib siin märtsi lõpus Dagestani sõita, katsun ennast kaasa sokutada kui pole väga kallis.
Kusjuures siin on välja mõeldud välismaalastele uued reeglid ka pikemaajaliseks reisimiseks. Enam ei saagi komandeeringuid üle 10 päeva teha, läheb lihtsalt bürokraatia mõttes keeruliseks. Nüüd on nii, et kui sa omad näiteks Moskvas prapiskat, aga sõidad kuskile ja oled seal üle 10 päeva, siis pead hakkama ennast ka seal kohapeal registreerima. Õnneks hotellides elades tehakse see sinu eest ära.
Täna sattusin päeval kohe minu maja kõrval asuvasse toidupoodi, mis kuulub Azbuka vkusa (Maitse aabits) ketti. Seal ma eriti ei käi, sest vot seal on hinnad! See on üks kahest Moskva kallimast ketist. Mõned näited, mis meele jäid: 500 grammi ossetriina-nimelise kala punast marja 22 000 rutsi (10 000 krooni), veinid ulatusid lõdvalt 5000-5500 kroonini pudelist (kuni 2500 krooni), mingi väga eriline viin, mis oli pakitud kuldsesse tsaari õuna, Imperatorski, pool liitrit 35 000 rutsi!! (16 000 krooni), Kalašnikovi viin, mis ongi automaadikujulises pudelis, liitrine, 9000 rutsi (4100 krooni). Ise ostsin nipet-näpet, aga leib ja keefir olid kaks korda kallimad kui tavalistes poodides.
Aga eks see on kõva maja ka, kus see pood asus. Varem elas seal poe peal Jeltsin ise. Muide, tuli välja, et minu majas elas veel mõned aastad tagasi tema tütar Tatjana, kes oli omal ajal väga mõjukas. Siiani elab mo majas näiteks putšiaegne kaitseminister, see va seanäoga Jazov. Mäletate teda küll telekast, Kõrvalmajas on Moskva linnapeal Lužkovil korter, aga tal pidi neid Moskvas kümneid olema.Vaevalt, et ta seal üldse elanud on. Veel elavad minu majas kirjanik Uspenski (Gena ja Tseburaška lood), Smoktunovski lesk.
Just jäi kõrva, et väga verine nädalavahetus oli Moskvas. Kaks kolmikmõrva, üks palgamõrv ja üks tapmine „rahvuslikul alusel” nagu siin öeldakse – pussitati surnuks üks usbekist kojamees, teine tapetud usbekist kojamees kahe koo jooksul.
Muidu on turvaline, ma pole 2,5 nädala jooksul ühtki kuritegu näinud.
vahtis punnis silmadega, midagi ei paistnud aru saavat, mis toimub.
Kõrvalmajas on Moskva linnapeal Lužkovil korter, aga tal pidi neid Moskvas kümneid olema. Vaevalt, et ta seal üldse elanud on. Veel elavad minu majas kirjanik Uspenski (Gena ja Tseburaška lood), Smoktunovski lesk.
Just jäi kõrva, et väga verine nädalavahetus oli Moskvas. Kaks kolmikmõrva, üks palgamõrv ja üks tapmine „rahvuslikul alusel” nagu siin öeldakse – pussitati surnuks üks usbekist kojamees, teine tapetud usbekist kojamees kahe kuu jooksul.
Muidu on turvaline, ma pole 2,5 nädala jooksul ühtki kuritegu näinud.

Putin Baltimaadest intervjuus Al-Jazeerale

Veidi üllatavalt pääses Baltimaade-teema sisse Vene presidendi Vladimir Putini täna avaldatud intervjuusse Araabia suurima telekanali Al-Jazeeraga. Putin sõitis just ringsõidule Pärsia lahe ümbruse riikidesse ja see intervjuu oli sellega seotud.
Putini vastus Baltimaade kohta näitab minu arust, et Venemaa on veidi tuure tagasi tõmbamas Eesti suhtes. Ta Eestit eraldi üldse ei maininudki.
Al-Jazeera Moskva šeff küsis Putinilt: "Kuidas te kavatsete edaspidi üles ehitada oma suhteid teie energiaressursside välismaiste tarbijatega?"
Algul Putin rääkis üldist juttu, aga siis ootamatult pöördus Baltimaade juurde. Kusjuures ta midagi erilist ei öelnudki. Mainis, et Baltimaadega pole Venemaal mitte just parimad poliitilised suhted. (ei midagi uut.) Siis rääkis, et kolm-neli aastat tagasi sõlmis Venemaa Baltimaadega lepingud, et hinnad tõusevad turuhindade tasemele. Ning et poliitilisel tasemel see mingit mõju ei avaldanud.
Putin kinnitas, et Venemaa pole kuidagi kasutanud oma energeetilisi võimalusi kurjasti Baltimaade suhtes.
Kokkuvõttes - midagi olulist Putin seekord ei öelnud.
Siin on Putini Baltimaid puudutanud osa täistekst vene keeles: "У нас не самые лучшие отношения в политическом плане со странами Прибалтики. Тем не менее три-четыре года назад мы договорились с ними о том, что мы переходим к рыночному ценообразованию, подписали соответствующие документы по мягкому переходу. С этого времени мы продолжали дотировать их экономики за счет дешевых энергоносителей, но постепенно повышая цену. А на политических взаимоотношениях с этими странами это никак не сказалось. Эти отношения как были не очень хорошими, так до сих пор, к сожалению, в большинстве своем и остаются. Мы никак не использовали наши энергетические возможности в отношениях с этими странами.
Еще в прошлом году Латвия в начале года, приобретая российские энергоносители, скажем природный газ, платила только 60 процентов от рыночной цены, и только в этом году мы с ними мягко перешли к рыночному ценообразованию. Все то же самое мы делаем и с другими нашими партнерами."
Kogu intervjuu teksti leiab siit! Ja siit leiab Putini laupäevase kõne Münchenis välispoliitika teemal, mis palju kära tekitas nädalavahetusel. Selge, et Venemaa välispoliitiline aktiivsus on järsult kasvamas.
Selle foto tegin Putinist 1. veebruaril, kui ta andis Kremlis oma maratonpressikonverentsi.

Moskva valmistub maslenitsaks - terve nädal pidu!

Pühapäeval ärkasin – ei, ilma igasuguse peavaluta - ja vedasin ennast näitusele. Uues Maneeži hallis (vana põles mõned aastad tagasi ju maha) Punase väljaku lähedal on üleval fotonäitus Arktikast. Polaaruurimine minu vana lemmikteema.
Näitusele minnes vaatasin kella – minu juurest on rahulikult mööda Tverskajat minnes täpselt pool tundi Punasele väljakule. Huvitav oli see, et kõik eile öösel maha sadanud suur lumi oli ühe päevaga tänavatelt kadunud. Vähemalt suurematelt tänavatelt, kõik oli öö jooksul minema veetud.
Maneežis ootas mind juba Ivar Murdmaa. Eesti teadlane, kes töötab Moskvas okeanoloogia instituudis. Kutsusin ta ise kaasa, sest ta on vana polaaralade tundja. Käis juba 1957. aastal Antarktikas ning hiljem on korduvalt käinud ka Arktikas. Temaga oli väga huvitav näitust vaadata, sest ta teadis isiklikult selliseid heeroseid nagu näiteks Papaninit, kes juhtis esimest Nõukogude Liidu ekspeditsiooni põhjapoolusele. Rääkis, et tänu Papanini allkirjale sai ta omal ajal üldse Moskvasse elama jääda ja tööle siia pärast ülikooli lõpetamist.
Ivarilt kuulsin ka huvitavat lugu Tšeljuskinist. See oli see kuulus laev, mis justnagu tegi ekspeditsiooni Põhja-Jäämerel, otsis sealt läbipääsu, jäi jäävangi ja uppus. Sellest päästmisest tehti vägev propagandakampaania 30-ndatel, terve nõukogude rahvas jälgis seda ning kõik teadsid vapraid tšeljuskinlasi.
Ivar teadis rääkida, et tegelikkuses polnud tegu mingi erilise teadusekspeditsiooniga, vaid sulaselge avantüüriga. Kästi võta tavaline laev, millel polnud mingit jääklassi ning tõestada, et sellega saab sõita mööda Kirdeväila Vladivostokki välja. Laeva pardal polnud mitte teadlased, vaid sadu vange, keda taheti Siberisse viia.Kui laev lõpuks loogiliselt jäävangi jäi, siis aeti kõik need vangid laevalt jääle ja öeldi – minge nüüd kuhu tahate ehk siis saadeti lihtsalt surma. Laeva meeskonnale tuli järgi päästelennuk ja viis nad kõik elusatena Moskvasse – vot see oligi see päästeoperatsioon, mida Nõukogude rahvas hinge kinni pidades jälgis.
76-aastane, aga ikka veel aktiivne Ivar ise uurib Barentsi merd ning on tuntud selle poolest, et vaidleb vastu sellele, et suured kliimamuutused maakeral on põhjustatud inimtegevusest. Tema väitel on selle põhjuseks maakera ise ehk ookeanid + päike. Lugege Horisondist.
Ilm oli täna Moskvas fantast. Päike säras nii nagu oleks kevad olnud. Väga mõnus oli jalutada ja lihtsalt linna vaadata.
Moskva valmistub praegu maslenitsa-nimeliseks pühaks. Püha algab homme ja kestab terve nädala. Umbes midagi sarnast meie vastlapäevaga, selline hästi rõõmus ja pralletamise püha. Karmoškad mängivad, laul kõlab ja kõik söövad pannkooke.
Tegemist on vanaslaavi ajast pärit pühaga, mis eelnes suurele paastule. See tähendas, et söödi nii palju kui keegi jaksas ning pidutseti nii palju kui keegi jaksas. Uskumus ütleb, et see, kes veedab maslenitsa-nädala igavalt ja halvasti, et tal tuleb terve järgmine aasta õnnetu.
Eks varsti kirjutan, mis kärts ja mürts maslenitsaga kaasneb. Igatahes suured reklaamid ja nukud olid pühade puhul juba täna päeval püsti.

Laidoneri haual, õllekokteil "Surmaosakond" ja nunnakloostris söömas

Täna sain maigu suhu, mida toob kaasa lumesadu Moskva tänavatele ja suurlinna ümbruse maanteedele. Sadas öö läbi ning tükati ka veel päeval. Kui linnas puhastas lund üle 9000 (!) lumekoristusmasina, siis juba Moskva oblastis olid maanteed päris hullud. Päris maakohtadest rääkimata.
Käisin saatkonna inimestega vahelduse mõttes Vladimiris, üks 180 kiltsa Moskvast väljas, tähistamas kindral Laidoneri 123. sünniaastapäeva. Laidoner on maetud Vladimirisse. Venelased on haua kenasti korda teinud nagu ka fotolt näha. Selle kivimüüri on nad ise ladunud, mälestusplaat on toodud Eestist. Laidoneri kõrval on veel mälestusplaat samas hukkunud Jaapani sõduritele ning ühele Poola kindralile, kelle surmapäev on muide Laidoneriga sama – 13. märts 1953.
Laidoneri maiseid jäänuseid pole senini leitud. Teada on, et tema surnukeha visati samas kõrval asunud vanglast piltlikult öeldes lihtsalt üle aia surnuaiale suurde auku koos teistega. Kuskil seal need tema luud lamavad, aga kus, ei tea keegi. Vähemalt sai kindralit täna viisakalt meeles peetud ning võetud mälestusnaps tema ja kõigi Venemaa vangilaagrites hukkunud Eesti sõjameeste mälestuseks.
Aga pidin ju teedest rääkima. Selle 180 kiltsa läbimine võttis aega 3,5 tundi. Suurt Moskva-Nižni Novgorodi maanteed puhastas ainult mõni üksik masin. Avariisid nägime sinnasõidul ja tagasisõidul hulgi. Asja tegi hulluks see, et lume all oli maanteel jää.
Aga see-eest oli maaliline! Kui Vladimirist tagasi hakkasime sõitma, siis sõitsime läbi Mahra nunnakloostrist ja vot siis, suurtelt maanteedelt eemal, siis olid tõeliselt sellised peisaažid nagu tüüpiliselt maalilt „Vene talv”.
Vladimirist veel üks selline tore kild – käisime lõunatamas ühes trahteris, kus menüüs oli eraldi alajaotus „Õllekokteilid”. Ja mida meile pakuti? Näiteks kokteil „Schumacher” –Sibirskaja Korona õlu viinaga. Täielik klassika ju! Aga miks selle nimi oli Schumacher, jäigi saladuseks. Või siis kokteil „Must velvet” – Guinessi õlu šampusega koos jääga. Ultimo oli muidugi kokteil „Surmaosakond” – Kilkenny õlu, viin ja konjak.... Siit menüüst saab igaüks koos sõpradega järgi proovida, kui kõva mees ta on.
Igatahes ajasid teeolud ja veel mõned asjaolud meie ajakava täiesti sassi. Kui idee järgi pidime jõudma Mahra kloostrisse kella 3 paiku, et imetleda kloostrit päevavalges, siis tegelikkuses jõudsime alles pool seitse õhtul. Siis oli pime mis pime ning erilist ülevaadet kloostrist ei saanudki.
Esimene klooster oli seisnud seal juba üle 650 aasta tagasi. Klooster tegutses kuni Nõukogude korrani ja veidi isegi selle algul, kinni pandi 1922. Taastati 1993 (seniajani tegutses seal turisimibaas) ja nüüd on seal selle ajaga üles ehitatud täitsa uhke kloostrikompleks koos kirikuga. Nii värske veel, et ega erilist kloostrihõngu seal küll polnud.
Näiteks söögisaal, kuhu meid lahkesti sööma kutsuti, meenutas nagu mingit turismitalu. Andra ütles, et mõnes mõttes meenutas see kõik Kirovi näidiskalurikolhoosi. Aga vastuvõtt oli ehtvenelaslikult super. Korralik õhtusöök: maapiim, kala mitut moodi, kartulipuder, salatid + magustoiduks pliinid magusa kohupiimaga. Alumisel fotol räägibki meid vastu võtnud hästi lahke nunn Sergij meile kloostri ajalugu ja meie muudkui sööme samal ajal. Veidi saime pärast ka õhtust jumalateenistust vaadata ja siis minema.
Elama pidi seal kuskil 70 nunna. Kloostri ülem ehk iguumenja oli oma nö väljaõppe saanud Eestis Kuremäel Pühtitsa kloostris. Pühitsalt pärit iguumenjaid pidi üle Venemaa olema päris palju – vähemalt 10-12.
Mahra asus Moskvast umbes 150 kiltsa, selle lähedal asus üks väiksemat sorti linn – Aleksandrovo. Sõitsime sealt läbi. Vot seal olid küll vägevad teed – sõitsime nagu mööda kartulipõldu. Nii sitad olid teed. Ja seda üsna Moskva külje all. Bussijuht Aksel ütles, et see polnud veel midagi. „Õiged teed” pidid hakkama näiteks siis, kui sõita autoga Tallinnasse või Riiga ja kui siis Moskva oblast lõppeb ja algab Tveri oblast, vot siis algab maantee ohohoo! Moskvasse õhtul jõudes nägin missuguse taktikaga suurtel bulvaritel ja prospektidel lund koristatakse. Kaheksa lumekoristusmasinat sõidavad lihtsalt ahelikku ühes suunas ja mitte keegi ei pääse mööda. Tuimalt. Vihasta selle aheliku taga või siniseks, aga mööda ei pääse. Ja muudkui rahulikult törtsutavad.
Täna räägiti palju sellest, et skinnid olid Moskvas reede õhtul tappa andnud ühele Newsweeki venekeelse väljaande ajakirjanikule, kes näeb selline mittevenelik välja. Aidar Buribajev on tema nimi. Siin üsna minu elamise lähedal, metroos Tverskaja ja Teatralnaja jaama vahel olid talle ligi astunud 4 nudipead, kellest üks oli öelnud, et kas sa siis ei tea, et „Venemaa on venelastele” ja kui Aidar oli vastanud, et ega ei ole külli, siis oli kohe vastu vahtimist saanud. Ja siis sai veel ja veel. Politsei on küll lubanud neid skinne otsida, aga ei mina usu, et leitakse.
Miilits on ise siin Moskvas väga natsionalistlike vaadetega, vaevalt, et nad väga pingutavad. Kui just ülevalt ei kästa.
Ja Külle tervita kõiki lapsi Paliveres! ma tean küll, et sa loed :)

Külas Marat Gelmanil ja veidi alkohindadest

Eile oli päris bizi päev. Alustasin ennelõunat migraametis ja lõpetasin sõpradega Il Patios pizza ja õllega.
Sissekirjutuse saamine on siin igavene kepp ja vile. Õnneks oli ametnik migraametis, kes minuga eile tegeles, Jelena Dmitrjevna, väga kena. Saatis mu küll kiiresti minema koos järjekordse ankeediga, aga ei kortsutanud kulmu ega rääkinud minuga kurjalt. See on siin väike ime. Eks jätkame siis kadalipuga. Nüüd oleks mul vaja Vene MIDist (välisministeeirumi lühend) kätte saada minu nö kuraatorit Sergei Vladimirovitšit, aga teist päeva ei võta ta toru. Pole ime – ükskord ajasin teda nädal aega taga enne, kui kätte sain.
Närtsinud vaimu läksin turgutama Marat Gelmani galeriisse. Tema eragalerii on üks Moskva kuulsamaid. Ehk sattusite lugema eelmisel sügisel, kui oli see Gruusia-vastane kampaania Venemaal, siis seni teadmata nudipead tungisid tema galeriise, peksid kõik puruks ja tampisid veidi ka Marati. Marat ise on küll juut, aga ta korraldas seal ühe grusiinist kunstniku näitust.
Praegu on galeriis üleval ka üks üsna provokatiivne näitus rühmituselt nimega Sinised ninad. Teemaks fašism ja rahvuslus. Panen paar fotot näituselt üles siia loo juurde! Selle ülemise, tädiga foto allkirjaks on: „Venemaa tšekistide saapa all” ja see onudega foto on seeriast pealkirjaga „Гребалный fašism”. Ma ei teagi, mis see гребалный tähendab....kui keegi teab, siis kirjutagu.
Galeriis käisin tegelikult sellepärast, et pidin õhtul tegema intervjuud Gelmaniga. Pärast suuri seiklusi sain tehtud ka. Nimelt oli väikesi möödarääkimisi tema kodu aadressi osas ja seetõttu passisime lihtsalt 45 mintsa käreda pakasega tänava peal. Marat nimelt ei võtnud kõik see aeg moblat vastu. Korter oli tal muidugi vägev, Ostoženkal. Algul ta tundus veidi pahur, aga intervjuu ajal ta täitsa elavnes ja rääkis päris huvitavalt. Aga eks ma sellest kõigest varsti kirjutan Päewalehes.
Päeva mahtus veel Carnegie-keskuse analüütikutel külas käimine, peamiselt rääkisin Andrei Rjaboviga. Ta tegi mulle omal moel nö puunast ja punaselt selgeks, mis toimub venemaa sisepoliitikas.
No ja siis õhtul saime tuttavatega kokku siinsamas Majakovka jaama nurgal Il Patio pizzakas. Söök-jook nagu ikka, aga lahe asi oli vetsus. Ma pole varem näinud, et meeste kusepotti (noh need, kuhu saab püsti seistes lasta) oleks topitud jääd. Seal olid need potid ääreni jääd täis. Nii tore oli soristada ja vaadata, kuidas jää sulab. Võib olla see ongi väikse tualetimeelelahutusena mõeldud?
Alkoholihindadest kõrtsus. Väga OK hind kodumaise õlle eest on 70-100 rutsi, välismaa õlled on kõik kallimad, üle 150 rutsi juba. Siin on üldse välismaa alkohol vähemalt kaks korda kallim kui kohalik rüübe. Ka poes. Naljakas poliitika. Eriti veinid on seetõttu harjumatult kallid. Peaegu kaks korda kallimad kui Eestis. Siin juba kõrtsus pudelit veini ei osta, kui siis klaasi kaupa.
Muideks – see ei puuduta ainult alkoholi, et välismaa kraam on kallim. Paljud asjad on nii. Üks kurioosne näide minu meelest on ajakiri National Geographic. Venekeelne versioon maksab 84 rutsi, aga ingliskeelne 540 rutsi!
Väike palve ka – kas keegi oskaks mulle õpetada, kuidas saaks blogisse üles panna helifaile? Siis ma saaks nt siia riputada orginaalversioone põnevamatest intervjuudest. Kasvõi nt Rjabovi väga põneva jutu sisepoliitikast, mille ma linti, või mis linti, digitaalselt üles võtsin.
Ja tänases Päewalehes ilmus mu lugu kangetest naistest – Venemaa sõduridemade komiteest. Lugege palun!

Moskvalane elab ummikutes ja meenutab siili udus

Veidi teenuste hindadest Moskvas ja lähiümbruses. Kohati on need üsna arusaamatud.
Nädalavahetusel kiikan võib olla korraks Nižni Novgorodi, nii umbes 400 kilti Moskvast eemale. Kavatsen seal ka öö mööda saata, järelikult oleks nagu hotelli vaja. Ja mis te arvate palju maksab Moskva lähedases provintsis hotellituba?
4000 rutsi koos hommikusöögiga, see teeb 1800 krooni. Ilma hommikusöögita 3600 rutsi. Tegelt ei peaks onju sellises kolme-nelja tärni hotellis ööbima. Ega ei peagi, see on kahetärnise hotelli toa hind! Lubatakse, et toas on wifi, aga ma ei usu. Jaanuari algul peatusin Moskvas kaks korda kallimas hotellis otse vana-Arbati kõrval. Seal lubati ka uhkelt tulge-tulge, meil on wifi, meil on nifi-nafi jne. Tegelikult – figu! Oli küll jah wifi, aga see töötas ainult lobbys ja ligipääs ööpäevaks maksis 800 krooni...Tund internetti hotelli business-center´is maksis 500 krooni. Loogika on lihtne – jaksad hotelli eest mehe moodi maksta, jaksad ka interneti eest mehe moodi maksta.
Täna sain kokkuleppele koristajaga. 60-aastane, inseneriharidusega Ženja hakkab minu juures käima kaks korda kuus. Korteri põhjaliku koristamise eest, mis tema väitel pidi võtma aega viis kuni kuus tundi (teeb vahepeal pikutuspausi?), küsis 600 rutsi ning pesu triikimise eest veel 200 rutsi. Kokku 800 rutsi korra eest ehk 360 krooni, mis pole Eesti mõistes jällegi kallis, eksole.
Sattusin täna ka toidupoodi, ikka sinna suurde Perekrjostoki keskusesse. Veidi ka toiduhindadest: kuus muna 29 rutsi (13 krooni), kilo riisi 26 rutsi (12 krooni), tomatikilo 71 rutsi (32 krooni), banaanikilo 33 rutsi (15 krooni), 300 g suitsuvorsti 149 rutsi (68 krooni, see teeb kilo hinnaks 227 krooni), kalkunifilee kilo 239 rutsi (109 rutsi) jne, ei viitsi rohkem tšekki ümber kirjutada. Kraami võtsin palju, ei jaksanud ära vedadagi. Nüüd on tükk aega jälle hooletu.
Pärastlõunal oli asja migratsiooniameti kohaliku osakonda. Valel ajal läksin, tänaseks oli neil tööpäev juba läbi. Homme jälle. Aga silma jäi kummaline töökorraldus neil. Homme algab neil vastuvõtt kell 12 ja kell 2 on juba neil lõuna tund aega ning siis panevad kella 8 õhtul jutti. Eks lõuna ole püha asi.
Sattusin kuulama huvitavat saadet ummikutest Moskvas. Vot need on siin õudsad asjad, siin küll autoga liigelda ei tahaks. Vähemalt kesklinnas. Ennist tulin koju, siis oli veel pool kümme õhtul (!) suur Tverskaja-Jamskaja tänav täiesti umbes. Ja see jääb veel kesklinna ümbritsevast Sadovaja Galtsost veidi eemale.
Ükspäev näitas telekast, kuidas Moskva suurel ringteel oli enne Domodedova lennujaama 11 kiltsane ummik. Autod seisid ühe kohapeal tunde. Kujuta ette, kui sa olid samal ajal teel lennukile. Ei saa tagasi, ega edasi. Sure või ära. Olekski võinud surra, sest ega kiirabi ka poleks läbi pääsenud. Ise olen näinud,kuidas sireenidega kiirabi seisab keset ummikut, tuututab, aga minna pole kuhugi. Ainult taevasse koos patsiendiga.
Selles saates väideti, et iga päev lisandub Moskvas tänavatel 300 uut autot. See teeb kuus 9000 uut autot tänavatele. Kuigi suuremad bulvarid on siin kohati ühes suunas 9 rea laiused, on see autode hulka arvestades köömes, sest need prospektid on ju ehitatud eelmise sajandi 50- ja 60-ndatel aastatel. Saates väideti veel, et kui arenenud lääne linnades moodustab teedevõrgustik umbes 30 protsenti linna pindalast, siis Moskvas on see kümne protsendi ümber, kui ma õigesti meelde jätsin. Autoga moskvalane elab ummikutes. Pirita elanikud pole õigeid ummikuid näinudki veel.
Sellist multikat nagu „Siil udus” mäletate, mu sõbrad? „Siilike, siilike, kus sa oled?” Moskvas on praegu tõeline hitt raamautpoodides multika põhjal (tegelikult oli küllap alguses ikka jutuke) välja antud kõvakaaneline ja suureformaadiline raamat. Suured pildid, mulikast tuttavad, sees ja puha. Väga camp asi. Läheb nagu mühinal. Nii, et kes tahab endale tükikest unustamatut nõukogude lapsepõlve koju, andke teada.
Nii, aga mis foto see loo alguses on? See on tore plakat noorteliikumise Naši komissarist, mis ripub Našide kontoris. Miks on komissar Nikola plakatile peale kirjutatud „Transnefteprodukt”, sellest saate peagi Päewalehest lugeda.
Musi püksi täna õhtul kõigile!

Venemaa ise lammutab monumente rahumeeli, keegi ei protesti eriti

Täna käisin Venemaa sõduriemade komitees. Täitsa kurb pilt, kuidas nad tööd teevad. Ometi on nad üle maailma üks tuntumaid valitsusväliseid organisatsioone Venemaal. Nende suhtumine on ühene – vanemad, ärge andke oma poegi Vene armeesse. Selle iseloomustamiseks ka üks pildike tekstist nende kontori seina peal.
Nii palju kui ma aru saan, siis praegune võim teeb kõik selleks, et neid marginaliseerida, luues omi riiklike sarnaseid struktuure, aga eks sõduriemadel on jällegi rahva usaldus. Käisin õhtul ka nende koosolekul, saal oli ikka tuugalt täis ja iga ema-isa tahtis just oma poja kohta küsida. Nagu ikka, läks peagi laadaks. Komitee juht Valentina Dmitrjevna on väga jõuline daam ja kui ta häält tõstis, nii jäid kõik vakka. Sest vanemad teavad, et tema suudab midagi ära teha. Vähemalt selline mulje jäi. Pikemalt saab muljetest lugeda lähipäevade Päewalehest.
Koosolekult läksin jala koju. Moskvas on hakanud lund sadama. Lubavad peagi ka üle 20 kraadi külma. Hakkab-hakkab see vene talv kohale jõudma.
Tänavat ületades oleks mind äärepealt üks Hummer alla ajanud. Täiesti tuimalt sõitis mulle peale, kuigi ma olin juba tänava keskel. Hüppasin eest ära. Juht ei pidanud paljuks (seegi ime, et pööras üldse tähelepanu!) akent veidi alla lasta ja sisistada „Nu što, ni viideš?” (Noh, ei näe või?). Sitta sinuga, ahv!
See-eest sain täna lõpuks interneti koju! Kõigest 10 päevaga. Sõnapidajad mehed.Lubasid, et maksimaalselt 10 päeva läheb.
Veel mõned tähelepankud – enne kella 10 hommikul pole mõtet kuhugi helistada, nagunii keegi toru ei võta. Enamus lubavad tagasi helistada, aga ei tee seda peaaegu kunagi. Täna juhtus väike ime – Našide pressiesindaja helistas tagasi ning teatas mulle kolmanda aja, millal ma peaksin saama nende juhti intervjueerida. Näis-näis. Kolmas tähelepanek – kui tahad kellegagi intervjuud või repsi teha kuskil, siis on üks vastus – saatke faks oma sooviga ning me vaatame. Aga mul ei ole faksi! „Nu tagda ni žnaju...” Kas meili ei saa saata? „Nu võ što!” Nii saadangi fakse Tallinna-kontori kaudu. Saadan meie sekretäridele meili tekstiga ja nemad panevad teele. Kallistan teid Mariliis, Sirli ja Liis!
Üks pull asi jäi silma ajalehest Trud (ega see mingi väga akseptaabel leht just ei ole, rohkem vist tegija regioonides). Seal oli juba 2. veebruari numbris juttu sellest, et Stavropolis lammutati ja viidi ära ilma mingi kisa ja kärata tohutu lahmakas, 30 meetri kõrgune Suures Isamaasõjas langenutele püstitet monument. Keegi ei teinud piuksugi...Ametlikult öeldi nüüd, et seal 30 aastat seisnud kuju oli läbinisti mädanenud. Tegelikult väidavad ajakirjanikud, et monument jäi ette suurele automagistraalile.
Kusjuures Trud alustabki oma artiklit sõnadega: „Senikaua kuni poliitikud ja press arvustavad Eesti plaani viia ära langenud nõukogude sõduritele mõeldud monument Tallina kesklinnast, samal ajal Venemaa regioonide kohalikud võimud ilma liigse kärata hävitavad (just nii kirjutati!) monumente Suure Isamaasõja kangelastele.”
Kusjuures loost tuleb välja, et sarnane juhus oli ka 2004. aastal Moskva oblastis, kus kangelaste monument jäi ette IKEA kaubamaja ehitusele...
Nii et Eesti propagandistid, nüüd on teie kord tuld anda!
Märkimisväärne sisepoliitiline uudis täna oli see, et parempoolsetel väänatakse Venes ikka hoolega käsi. Venemaal tulevad peagi kohalikud valimised ja vot Paremjõudude Liidul ei õnnestunud oma nimekirju registreerida tervelt viies regioonis 14-st. Ja Hodorkovskist ei räägi eriti enam keegi....Kuigi talle loeti äsja ette uus süüdistus, mille järgi ähvadrab teda lisaks 25 aastat türmi. Niisiis 10+25 on moes.
Aga lõpetada tuleb ju lõbusalt. Anneli Tallinnast saatis sellise loo täna, ilmselt kuskilt maakonnalehest leidis.
Kuressaares elav Karl Kütt lasi juba 15 aastat tagasi valmis raiuda oma surmaajaks 2004. aasta märkiva hauakivi, kuid püsib siiski senini elu ja tervise juures. Kui Kuressaare külje all asuval Kudjape surnuaial ringi kõndida, võib sattuda hauakivile, millel kirjas: “Karl Kütt, Nikolai p. 1929–2004”. “Lubasin küll 2004. aastal surra, kuid elan veel. Ju mind seal kõrgemal pool siis ei taheta veel vastu võtta,” lausub Karl Kütt (77). Ise Karl 1992. aastal valminud hauakivi juurde väga tihti ei satu, sest kuigi vikatimehe käest õnnestus tal 2004. aastal pääseda, võttis see aasta temalt nägemise. “Arstid ütlevad, et nägemisest on säilinud ainult viis protsenti,” ütleb Karl Kütt. “Kui lumi on maas ja päike paistab, ei näe ma midagi. Kui on sombusem päev, siis ma midagi ikka näen. Näiteks teie nägu ma praegu ei näe, kuid kuju on silme ees.
Nägemist teile!

Kes tahaks Naši noored Eestisse külla kutsuda?

Alustan väikese lõbusa killuga Moskva tänavapildist. Selline toreda nimega baarike jäi täna silma Belorusskaja vaksali juures. Baari nimi tähendab tõlkes „Purjus kirss”...
A Valgevene vaksali juurest tulin ma mööda sellepärast, et seal asub Eestiski hästi tuntud organisatsiooni Naši peakorter. Pidin kohtuma selle bändi juhi Jakimenkoga, aga teist korda ei saanud kokkulepitud intervjuust asja. Kardab-kardab ta Eesti ajakirjanikku  Jumal temaga, ega ta ainus pole, kellega Moskvas rääkida.
Mõned asjad, mis Našide juures silma jäid. Kummaline, et nende maja oli nagu mingi punker. Väljas polnud mingit tähistust, isegi uksel mitte. Ruumid nagu 30 aastat remontimata koolis. (Ametlikult asuski seal miski koolitusasutus, Naši tundus seal nagu põrandaalune organisatsioon olevat.) Ja mina ootasin nende bossi ruumikeses, mis oli umbes 20-25 ruutu suur ja seal töötas 10 noort. Kõik jutu järgi komissarid. No ma ei tea, pappi peaks neil ju olema. A võib olla panevad nad erinevalt Eesti erakondade noortebändidest raha mitte läpakatesse ja tränisse, vaid üritustesse, mida nad korraldavad muljetavaldavalt?
Seintel rippusid neil ägedad, elusuurused plakitid noorukestest naiskomissaridest. Mõnel plakatil oli suurelt peale kirjutatud mõne suurfirma nimi. Ei tea kas sponsorid? Mis viga end ilusa plikakomissari pildiga reklaamida.
Nendega sai täitsa rahulikult jutule. Normaalsed noored inimesed. Ja kuulasid huviga. Enamasti küsisid ofkoors Pronkssõduri kohta. Huvitav oli see, et nemad rääkisid muudkui, et miks „snos” ja „snos”? Ma siis rääkisin, et ei ole „snos”, vaid „perenos”. (Snos tähendab vene keeli maha võtmist ja perenos mujale viimist.) Nad ütlesid, et nad seda ei teadnudki, et ei taheta lammutada, vaid teise kohta viia. Vot siis. Seda ma arvasin ka, et Venemaa saadakse tiba valesti aru.
Ja poisid-tüdrukud said, tundus nii, aru ka sellest, et Nõuka ajal oli põhiline sõdurite mälestamise koht Maarjamäel, et kui monument sinna ümber viia, siis peaks ju küll ilus olema. Seal on ruumi leinata jne. Üks tüdruk seletas kohe, et neil Kurskis tehti ka nii.
Kutsusin neid Eestisse külla – tulge vaadake, siis näete ise, et kõik pole nii kole nagu lehtedes kirjutatakse. Sest küsimusi sadas ka selle kohta, et ega venelasel ju Eestis hea elada ei ole jne. No tulge vaadake ja rääkige eesti ja ka vene noortega. Nad ütlesid, et hea meelega tuleksid.
Noh, kas oleks keegi huvitet nende vastuvõtmisest? Ma võin vahendada  ausalt.
Naši peakorterisse minnes puutusin veel ühe Moskvale iseloomuliku probleemiga kokku – siin on võimatu teed küsida kuhugi kõrvalisemasse kohta. Keegi ei tea. Jampolskoje Pole tänavat näidati ka mulle kõigis suundades, jooksin nagu koer erinevate heinakuhjade vahel ringi. (Kui küsiti, et mis seal olema pean ja ütlesin, et Naši-nimelise organisatsiooni peakorter, siis kehitasid kõik õlgu – pole kuulnudki sellist üritust.) Lõpuks usaldasin ühte taksojuhti ja hästi tegin, ta juhatas õigesti.
Üks põhjus on kindlasti selles, et Moskvas, eriti kesklinnas, liigub nii palju mittekohalikke elik võõraid, et nad ei tunne linnai. See-eest oli mul eriti hea tunne, kui sain täna ise oma kodu lähedal juhatada ühele teeküsijale õige otsa kätte. No eks ta küsis minu kodutänavat ka...
Ja täna juhtus väike ime ka – läksin täna füüsiliselt internetifirma kontorisse kohale ja näägutasin niikaua nende kallal, kuni mulle anti konkreetse masteri number ja öeldi kella aeg, millal ta tuleb – homme kella 10 ja 11 vahel. Nii et homme kirjutan ehk teile juba Moskva-kodu ja saan hakata ka väikseid videosid moskvast üles panema.
Veel – üks iseloomulik väike näide, kuidas Venemaal riigielu juhitakse. Õhtustes uudistes näidati kõikjal klippi, kuidas Vene peaprokurör Tšaika Vladivostokis käis. Seal, Primorski krais pidi väidetavalt lokkama kõige hullem korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus Venemaal (no eks nad ole kaugel ka emakesest-Moskvast). Näidati, kuidas miski milkuonu luges ette, et nende andmetel tegutseb sealkandis üle 60 organiseeritud kuritegevuse grupi. Selle peale põrutas Tšaika telekaamerate ees: „Mind ei huvita need numbrid. Pange nad kõik kinni, kui te teate isegi nende arvu!”
Leffa-leffa! Kui mu ema näete, siis rääkige talle ka mida ma kirjutan. Eesti Telefon ei suuda talle maale kuidagi normaalse hinnaga internetti panna...

Putinile ei saagi väärilist järeltulijat tulla

Moskva ajakirjanduse põhiteema on ikka Putini hiigelpressikonverents eelmisel neljapäeval. Ja seal räägitud teemad.
Terve nädalavahetuse arutasid sel teemal kõikvõimalikud jutu- ja analüüsisaated televisioonis. Ka tänased suuremad lehed kirjutavad samast teemast pikki analüüse. Levinuim teema on ikka Putin ja tema prejomnik ehk siis järglane. Kuigi Putin miskit uut ju ei öelnud.
Kõigist pressikonverentsil öeldud mõtetest on raudselt see Putini lause kõige enam tsiteeritud: „Mingit prejomnikut ei tule. Tulevad kandidaadid.”
Ise hakkasin mõtlema, et ehk tahtis Putin mõista anda, et temasugusele kangele ja vahvale mehele lihtsalt ei saa tulla väärilist järeltulijat. Et kes iganes uueks Vene presidendiks hakkab, ta ei ole väärt kandma nimetust „Putini järeltulija”. Sestap siis on nad Putini meelest lihtsalt „kandidaadid”.
Ja Putin ise jääb endiselt edasi „inimeseks”, nagu ta ise tabavalt märkis küsimuse peale, et mis ta peale presidendiametit tegema hakkab.

Kas kord külmunud šampust tasub enam juua?

Kirjutasin mõned päevad tagasi, kuidas mu soolaleivapeol külmus kaks pudelit šampust jäässe. Vahepeal on need külmkapis ilusti ära sulanud ja nüüd mulksub seal joovastav jook ilusti sees.
Aga samal ajal südant rõõmustanud šampuse sulamisega tuli sõber Janilt Aasiast selline kiri: „Üks sõbralik soovitus sulle, Jaanus - ära sa seda külmunud shampust pärast ülessulatamist mingil juhul ära joo. Ma ükskord ühe sõpruskonnaga tegin selle vea, et pärast jäätunud shampuse sulamist kasutasime seda punshi ühe koostisosana ja tarvitasime siis todasama punshi. Järgnenud enesetunnet ei soovita, eriti veel olukorras, kus sa oled suusamäel :)”
Mis te arvate, sõbrad? On teil olnud sama hirmsaid kogemusi nagu Janil? Kas ma pean nüüd need šampused tõesti ära viskama? Urr...

Kadri Liik Joffe hauast ja Putini pressikatest

Sain Kadri Liigilt oma eelmiste sissekannete kohta sellise kommentaari:
„Sinu küsimusele vastates - Joffe haud oli minu idee tõesti. Idee, kusjuures, oli juba väga vana, aga teostumiseni jõudis alles 2001. aastal, mil 2. veebruar langes lumisele nädalavahetusele ja ma pakkusin salgakesele tegevust otsivatele eestlastele välja, et läheks ja tekitaks ühs isamaalise sündmuse.
Hämmastav muidugi, et see traditsiooniks sai ja elama jäi. Algsetest käijatest pole Moskvas enam kedagi - aga mitmetega neist käisime me reedel Siselinna kalmistul Poska haual. Ja pärast jõime veini. Kõigiti vahva oli.
Pressikonverentsidega on aga tegelikult nii, et see, kus Astrid Putinit õrritas, oli hoopiski Vene-ELi tippkohtumise järgne pressikas. Selle stsenaarium oli Kremlil korralikult ette valmis kirjutatud, küsimuse küsijad kokku lepitud, ent ELi toonase eesistujamaa Luxemburgi peaminister Jean-Claude Juncker rikkus kõik ära, kui andis sõna tagareas kätt uptavale patsidega blondiinile - kahetsedes seda ilmselt niipea, kui küsimust kuulis. Ja vastust kuuldes kahetses tõenäoliselt veelgi enam. Igatahes peitis ta ahastava liigutusega näo kätesse.
Ent ka Putini suurel Kremli pressikonverentsil on Eesti tegelikult sõna saanud - seda minu isikus 2002. aasta jaanipäeval. To ajal toimusid pressikonverentsid veel suvel ning Putini telesillad talvel. Hiljem ilmselt otsustati, et las parem rahvas koguneb soojal ajal ja ajakirjanikud külmetagu. Ma ei tea, äkki pidada seda demokraatia edenemiseks...?!
Nii ehk nii, tollase küsimuse-vastuse transkriptid on netis täiesti saadaval:
http://www.kremlin.ru/appears/2002/06/24/1158_type63380_29002.shtm
http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=62551&number=536&rubriik=4

Nii tore on selliseid kommentaare saada! Aitäh sulle, Kadri, ja tule külla!

Moskvasse tulles õppige ära sõna "nalaaditsa"!

Nii, kallid keeltekooli vaatajad! Täna õpime vene keeles uue sõna - "nalaaditsa". Küll laabub! Mõte on sellel sõnal sama mis hispaania keeles "manana". Homme, küll homme saab!
Ajad ametnikku taga Vene välisministeeriumist, aga kätte ei saa kuidagi, ei maksa vihastuda. Nalaaditsa! Saad järgmine nädal. Mis sest, et sul oli kokku lepitud, et saad sel teisipäeval teada, mis ajaks su viisa asjad korda saavad.
Tahad endale korterisse interneti panna. Näiteks sõlmid 26. jaanuaril lepingu ja sulle öeldakse, et hiljemalt 3-4 tööpäeva jooksul tuleb spets kohale ja teeb tšiki-priki ära ning aele üle maailma infovoogudes palju tahad. 4 päeva jooksul ei helista loomulikult keegi. 5. päeval lubatakse firmast, et täna raudselt tuleb mees. Istud terve reede kodus ja ootad, aga selle asemel tuleb hoopis homne päev. Laupäeval saad veel infoliinist teada, et jah, te olete meil järjekorras, et imelik, et keegi pole tulnud. A te helistage sellel numbril, nad peavad ütleme, millal tulevad. Antud number loomulikult nädalavahetusel ei vasta. Ole mureta, nalaaditsa!
Korteriomanik lubab läbi astuda kõige pealt juba eelmisel laupäeval, siis sel teisipäeval, siis reedel, siis täna - aga kas tuli? vastajate vahel parem viktoriini ei tee. Sama lugu on koristajaga, tema on lubanud seni ainult kaks korda tulla, aga pole ühti seda teinud. Küll nalaaditsa!
Ja küll nalaaditsab ka maakleriga, kes on lubas mulle arve tuua juba nädal tagasi, Žirinovski pressiesindajaga, kes hangib koopiat ühest dokumendist juba nädala algusest jne.
Moskva jaoks olen ma ju mitte keegi :) Ja moskvalased ise on küllap harjunud, et asjad nii käivad

Kas Vene riigi rajaja vürst Rjurik oli soome-ugrilane?

862. aastal Novgorodi saabunud vürst Rjurik, kes pani ajalookroonikate järgi aluse Vene riigile, võis pärineda soome-ugri hõimudest – sellise põneva spekulatsiooni pakkus välja jaanuari alguses ilmunud ajakirja Newsweek venekeelne väljaanne.
Newsweek pühendas oma numbri suuresti geneetikale ning tegi paljude huvitavate inimestega sellise katse, et lasi neil anda DNA proovi ning siis uuriti, et kuhu need geeniandmed viivad. Teiste seas võeti DNA proov ka vürst Dmitri Šahovskolit, kes on Rjuriku otsene järglane ja ise genealoog.
Proov andis Rjuriku järglase geenide halogrupiks N (sorri, kui ma nüüd midagi puusse panen, aga kirjutan ajakirjast otse maha). Newsweek kirjutab, et mitmeid tuhandeid aastaid tagasi tekkis selline halogrupp Aasias ning liikus läbi Siberi ja Uuralide Läänemere kallastele tänapäeva Skandinaaviasse. Tänavapäeval kannavad seda halogruppi soome-ugri rahvad ning väike grupp rootslasi-norralasi. Venemaal kuuluvad samasse halogruppi mõned rahvad teispool Uurale – näiteks neenetsid ja jakuudid.
Newsweek tsiteerib ühte Moskva geenilaborotooriumi uurijat Oleg Balanovskit: „Šahovskoi geenianalüüsi tulemusi võib tõlgendada mitmeti. Mina ei loeks teda skandinaavlaseks, vaid pigem soome-ugrilaseks. Siis omandaks legend varjaagide kutsumisest hoopis erilise koloriidi.”
Balanovski viitab sellele, et juba kaks sajandit vaidlevad vene ajaloolased selle üle, kes oli ikkaga Rjurik ja kust ta välja ilmus. Kroonika ehk letopisi „Povesti vremjonõhh let” (a la „Ennemuistsete aegade lood”) järgi saabus vürst Rjurik Novgorodi 862. aastal. Eri ajaloolaste arvates võis Rjurik olla nii skandinaavlane, soomlane või pärit praeguste Baltimaade aladelt. Ja veel üks saladus on selles, et kas Rjurik tuli ise ja võttis Novgorodi jõuga või kutsuti teda valitsema (nii kirjutavad mõned hilisemad vene kroonikad).
Aga noh need versioonid ei sega näiteks Vene koolide 8. klassi ajalooõpikutes tuimalt kirjutamast, et polnud kahtlust, et „varjaagide vürst” Rjurik oli slaavi päritolu.

Kelle idee oli tähistada Joffe haual Tartu rahu?

Reedel jagelesin põhiliselt kahe asjaga – üritasin Žirinovski kontorilt ühte dokumenti kätte saada, mis puudutab Tõnismäele maetud sõdureid, ning uurisin, kuhu jääb ammu lubatud internetipaigaldaja. Mõlemad lõppesid nii nagu varemgi – kas polnud vajalikku inimest kohal või ei võtnud üldse keegi toru...
Eriti interneti puudumine hakkab juba tõsiselt närvidele käima. Ainus edasiminek nädala jooksul oli see, et telefonifirma helistas, et nende poolest võin sisse panna, et nemad tegid oma ühendused ära.
Pealelõunat kutsusid saatkonna omad väiksele Tartu rahu sõlmimise mälestusüritusele. See näeb neil välja nii, et käiakse Novodevitše kalmistul Adolf Joffe haual ja öeldakse mõned ilusad toostid Tartu rahu teemal. Joffe oli see mees, ke Nõukogude Vene poolt koos meie mehe Poskaga lepingule 1920. aastal alla kirjutasid.
Teadjad rääkisid, et selline Tartu rahu mälestamine Joffe haual olla Kadri Liigi idee, kui ta 90-ndatel Moskvas töötas. Nii et kui sa Kadri juhuslikult mu blogi loed, siis anna teada, kas see on nii.
Kalmistul paistis väga põnev olevat, peaks siia soojemal ajal tagasi tulema.
Õhtul trehvasin juhuslikult Antoni, kes tuleb välja on Eesti passiga kutt, kes Moskvas ühes teatris mängib. Sai eesti keelega täitsa hästi hakkama. Kutsusin külla. Eriti polnud meil aega rääkida, sest ta pidi mingite prantslastega kokku saama.
Avo Leok sõitis ka täna haiglast koju. Kirjutan tast peagi loo, kuidas ta ennast siin ravib ja kuidas trenni teeb. Panen siia juurde ühe foto, kus Avo koos füsioterapeudiga trenni teevad. Käte abil suudab Avo ennast püsti hoida, kuigi jalgades ei tunne ta endiselt mitte midagi. Ükski närv pole veel taastunud. Aga lootma peab!

Novoselije minu korteris

Neljapäeva õhtul korraldasin väikse soolaleivapeo oma korteris. Saatkonnast tulid kuus inimest + Andrus, kes siin Bonnieri vägesid juhib, ning Margus ja Henri, kes Tallinnas teevad PR-firmat KPMS ning olid Moskvas käimas.
Saatkonna inimesed tõid isegi ehtse soolaleiva. Päts ja soolatops sisse torgatud. Šampust tõid, aga see jäigi joomata. Meil oli rohkem selline opritšnikute stiilis pidu – külma viina, kalja, soolakurkide ja hapukapsaga. Šampuse avastasin järgmine päev rõdult, täiega ära külmunud. Nüüd saaks šampusejääd limpsida.
Pidu oli suht kärarikas. Ja lõppes äkki, kui meie trepikoja valvur kella 23 paiku helistas, et nüüd on öörahu ning saatku ma oma külalised minema. Me ei võtnud seda eriti tõsiselt. Andrus kogenud moskvalasena arvas, et see on mingi nali ja pidutseme edasi.
Aga polnudki nali. Varsti helistas mutt uuesti ja ütles, et kui külalised kohe ära ei lähe 5 minuti jooksul, siis ta kutsub miilitsa. Jooksin alla muti juurde uurima, et mis tal häda on. Mutt oli selline ehtne vene tädi – suur, ülevi värvitud, juuksed mitmevärvilised, kampsunis ja üsna kurja olemisega. Vastuvaidlemist ei sallinud, suutsin talt siiski 10 mintsa külaliste lahkumiseks välja kaubelda. Seejärel lubas ta ilma hoiatamata miilitsa kutsuda.
Läksime siis laiali, mis teha. Huvitav kord on meie trepikojas igal juhul. Paar päeva tagasi kui Raul ja Vallo Ekspressist külas olid, siis istusime küll lõdvalt kella kaheni ja kedagi see ei huvitanud.

Möll Kremlis ehk ajakirjanikud Putinil külas

Käisin siis neljapäeval Kremlis suurt showd vaatamas - Putini igatalvist pressikonverentsi. 1132 ajakirjanikku. Kirjutasin sellest Päewalehte ka reportaaži.
Kirjutan lühidalt sellest, mis lehte ei mahtunud.
Pressikas pidi algama kell 12. Kremli pressiteenistus palus kirjutaval pressil hakata kogunema kella 9.30ks, pildistav ja näitav press pidi hakkama kogunema juba 8.30 Spasski väravate juurde. Esimene dokumentide kontroll oligi seal. Aga see käis kahku.
Pull hakkas pihta siis, kui jõudsin hoone juurde, kus pressikas pidi toimuma. Selle taga vonkles korralik saba. Võtsin siis kell 9.25 sabas koha sisse. Sisse sain alles 11.10! Niikaua pidin koos teiste ajakirjanikega seisma väljas sabas. Õues oli miinus 12.
Eelmine päev olid Soome ajakirjanikud naljaga pooleks soovitanud, et pane pikad aluspüksid alla. Seda ma küll ei teinud, aga villased sokid pistsin ikka igaks juhuks varba otsa. Ja rõõmustasin pärast, et nii tegin. Sest ikka rämedalt külm hakkas. Veel külmem hakkas kui ma vaatasin mõnesid välisajakirjanikega, kes olid lasknud end autoga kohale tuua ning arvasid ilmselt, et saavad tsiviliseritult vupsti! sisse. Aga kus sa sellega. Nii nad passisid koos teistega – palja peaga, õhukestes jopedes ja pükstes.
Kak za kalbossoi, kommenteeris üks vene ajakirjanik. Siin fotol on näha seda ajakirjanike saba tsaari juurde.
Kui jõudsin juba päris uste lähedale, mille taga ootas külmast päästev turvakontroll, siis läks juba ikka päris rüseluseks. Keegi naisajakirjanik lükati lausa põlvili.
Lõpuks ma sain siiski sisse kõva madinaga. Turvakontrolli juhtis nooruke leitnant, kes nägi välja nagu Putini poeg. No täpselt tema nägu.
Turvakontroll läks suhteliselt kiirelt. Väike viivitus tekkis, siis sain ühe ohvitseriga ka paar sõna rääkida. Tema alustas – nendinguga, et ah sina oled siis Tallinnast ja lisas kohe juurde, et ta paar korda on olnud Tallinnas, aga enam meile ei tule. Küsisin miks? Ta vastas, et viimane kord visati teda meil telliskividega ja inimesed olid üldse ebasõbralikud. Küsisin, et millal ta Tallinnas käis. Vastas, et esimest korda 86. aastal ja teine kord 91. aasta augustis, putši ajal. Selge pilt, mis asja ta siis seal ajas ning miks teda telliskividega visati. Jõudsin lisada talle, et nüüd vaevalt keegi teda Tallinnas kividega viskama hakkab.
Garderoobis läks ludinal. Enne pressika saali pääsemist pidid kõik moblad ära andma. Moblade hoiustamiseks olid kohe eraldi kapid, kuhu sai numbri vastu telefoni hoiule anda. Siis tuli läbida veel üks, kokku kolmas turvakontroll ning saidki saali.
Seda, mis pressikal toimus, kirjeldasin ma oma loos juba. Lisan, et mul polnud küsimuse esitamiseks lootustki. Järgmine kord tean, et tuleb veelgi varem tulla ja teha suur plakat kirjaga Estonia, siis ehk pälvin pressika juhtija tähelepanu. Nagu sellel teisel fotol istuvad reporterid plakatid käes. Küsida said ju ainult 66 ajakirjanikku ehk iga 16...
Juhin tähelepanu, et see polnud sama pressikas, kus Astrid Kannelil õnnestus löögile pääseda 2005. aastal. Siis oli tegemist Putini pressikaga, mis oli pühendatud II maailmasõja lõpu 60. aastapäevale, mitte see ei olnud suur igatalvine üritus. Nii et seni on eestlastel skoor avamata.
Pärast pressikat muidugi tormasid kõik korraga saalist välja ning moblasid saama. See oli ka üsna kõva lahing. Sain kelleltki kotiga pähe selja tagant, mõned kukkusid. Isegi moblasid jaganud leitnandid suruti kohati vastu seina. Nazad, nazad karjusid nad kogu aeg ajakirjanikele. A või see eriti aitas.
Oligi kõik – algas pressikas mulle kella 9 paiku Kremlisse saabumisega ning väljusin ma Kremlist kell 4 pärastlõunal. Kokku siis 7 tundi pressikal käimist. Nagu niuhti.
Ahaa – üks võlg ka. Palusin küsimusi saata, et mida teie küsiksite Putinilt. Seda võimalust ei tekkinud. Aga kuna lubatud auhind vajab väljaandmist, siis selle saab Kaarel Kaas kui kõige aktiivsem. Ja auhinnaks on sulle Kaarel ööbimisvõimalus minu korteris, kui Moskvasse satud. Nii et anna teada!
(Muide, kui ma oleks sõna saanud, siis ma oleks küsinud rassismi ja fašismi järjest suureneva leviku kohta Venemaal. Et kas Putinil on ideid, kuidas selle vastu Venemaa ise võiks oma kodus võidelda ja mis on selle põhjuseks? Kusjuures vene riikliku telekanali Rossija reporter küsis umbes taolist (tiba üllatav, et riiklik telekanal sisult nii terava küsimuse esitas). Putin midagi mõttekat ei vastanud – umbes taolist, et ksenofoobia leviku põhjus on Venemaa piiride avatus ning et olukord tööjõuturul pole seetõttu lahendatud alati „Venemaa põlisrahvuse kasuks” ning see võib tekitada pingeid.)