Moskvas elavad kõige tigedamad inimesed?

Täna õhtul käisin vaatamas, kuidas elavad Soome ajakirjanikud Moskvas. Käisin külas Helsingin Sanomate korrespondendil Susannal. Ta tegi õhtusöögi ja kutsus küll veel kolm kolleegi Yleisradiost, kes elavad samas majas. Kokku on Soome ajakirjanikke siin viis.
Susannal oli väga äge ja avar korter. Samas majas Korovjei val 7 elavadki peamiselt välismaalased. Majasse sissepääset valvab turvateenistus. Tõkkepuu ja puha.
Susanna isegi ei teadnud, kui palju tema korter maksab. Leht oli kõik tema eest ära orgunninud. Aga kindlasti maksab korter oluliselt rohkem kui minu oma, kus üür on 1800 dollarit kuus.
Susannal on kõrvalmajas eraldi office. Tema käsutuses on venelannast abi Ira, kes lepib kokku kohtumisi, ajab välja lubasid – ühesõnaga teeb kogu bürokraatia ja muu tüütu töö Susanna eest ära. Lisaks on tal autojuht ja omad kindlad freelanceritest fotograafid, kes talle tööd teevad.
Päris mõnus on nii tööd teha. Aga ega ma ei nurise. Erinevad võimalused lihtsalt.
Päeval käisin Avo Leokil külas, kes on praegu Moskvas ravil. Avo on maailmaklassi tsiklimees, kes paar aastat tagasi võistlustel endal selgroo murdis ja jäi vööst saadik halvatuks. Tema tahtejõud on ikka hämmastav ja tema võitlus selle nimel, et kunagi taas omal jalal kõndima hakata, imetlustvääriv. Kirjutan temast Spordilehes peagi.
Teisipäeva õhtul käisid mul korteris esimesed külalised – Raul ja Vallo Ekspressist. Tulid siia kirjutama lugu Kremli noorteorganisatsioonidest, kes piketivad Eesti saatkonna ees. Nigu meelega ei olnud just teisipäeval kedagi pikettimas.
Soomlaste Sanomat-kontsernile kuuluv Vedomosti kirjutas ükspäev 60 maailma suurlinnas välismaalaste seas läbi viidud uuringust. Selle järgi platseerus Moskva nö külgetõmbe poolest 48. kohale.
Moskvas oli välismaalaste meelest küsitletud linnadest kõige vastikuma kliimaga ja siin elavad kõige tigedamad inimesed. Näis-näis, minu arust küll inimesed eriti tigedamad ei ole kui Tallinnas. Ja lisaks pole Moskvas vaba ajaga midagi peale hakata. See tundub küll liialdus olevat. Kui raha on, siis peaks küll Moskvas kõike saama, mida oskad ainult ette kujutada.
Elu-olulist ka. Hindadest näiteks. Täna hüppasin poest läbi. Ostsin ühe Lõuna-Aafrika veini, Nederburg, pinotage – maksis 355 rutsi (161 krooni), liitri piima 20 rutsi (9 krooni) – piim on siin muide ainult 3,2 prossane, ühe Borodino leiva 9 rutsi (4 krooni). Veinid on siin tegelt jube kallid, kõik välismaine alkohol on kallis. Üldiselt kaks korda kallim kui Eestis, kohalik viin on nii suurtes piirides 50 krooni pool liitrit.
Väike naljanumber ka – minu maja liftis on suur kiri, et lifti tõstejõud on 8,4 inimest...

Kohtun homme Putiniga

Nüüd saan nalja oma silmaga näha. Eile sain teada, et pääsesin homsele Vene presidendi Putini pressikonverentsile Kremlis. Pressikal osaleb...1300 ajakirjanikku! See on rohkem nagu rokk-kontsert. Pressikas algab kell 12, ajakirjanikele avatakse sissepääs juba kella 9.30-st!
Kõik neist 1300 pole muidugi nö kirjutavad-rääkivad reporterid, osa neist on fotograafid ja operaatorid. Aga ikkagi, sellise osavõtjate hulgaga pressikat pole mina varem näinud.
Tegemist on Putini iga-aastase suure pressikonverentsiga sise- ja välisajakirjanikele, kus ta vastab oma mitu tundi küsimustele. Näis, kas õnnestub ka mul midagi küsida. Astrid Kannelil ETVst see igatahes õnnestus paar aastat tagasi.
Hea mõte – siinkohal korraldan kuni homme hommikuni ideevõistluse, "Mida küsiksid sina Putinilt?". Saatke oma küsimusi, kui tuleb hea küsimus, siis ehk isegi küsin ära ja saadan auhinna! Ausalt

Eestlane pole üldse Moskvas paha olla

Kõige levinum küsimus, mida mu Eesti sõbrad ja tuttavad on mulle viimastel päevadel esitanud, on see, et kas venelased suhtuvad minusse kurjalt? Üks sõber küsis koguni, et kas moskvalased mind lintšida pole tahtnud? Taustaks on muidugi need kired Venemaal Pronkssõduri ümber.
Vastus on – kaugelt sellest! Ükski venelane pole minuga siin oldud esimese viie päeva jooksul isegi sellel teemal juttu teinud. Välja arvatud nood noored poisid, kes Eesti saatkonna ees pikettisid, aga nendega ma läksin ka ise juttu tegema. Teistega on nii, et ükskõik kellega räägid, kõik ütlevad Eesti kohta häid sõnu. Üks kahest – kas räägivad nad sellest, et küll neile meeldis Nõukogude ajal Eestis käia või et nad tahaksid hirmsasti Eestisse käima tulla.
Minu arust on moskvalastel tohutu huvi Eestisse turistina tulla. Seda näitab kasvõi Eestisse viisade väljaandmise statistika, mis jämedalt võttes kasvab iga aasta 30 protsenti. Eelmine aasta andsid Eesti konsulaadid välja üle 100 000 viisa Vene kodanikele. Ometi jääb see veel kõvasti alla Soomele. Aga pole ka ime – ainuüksi Peterburis töötab Soome konsulaadis 100 inimest.
Aga veel tagasi tulles Pronkssõduri teema juurde. See on ikka müstiline, millised legendid selle kohta liiguvad. Sel teemal ma kirjutan homses Päewalehes ka ühe kommentaari. Nende müütide kujukaks näiteks on Moskva linnapea Juri Lužkovi tänane avaldus sel teemal – et fašismi rehabiliteerimine Eestis ähvardab maailma tsivilisatsiooni! Enam absurdsemaks asi minna ei saa! Mingu vaadaku, mis Peterburis toimub – alles üle-eelmisel nädalal veristasid noored nudipead seal ühel miitingul hoolega ühte antifašistliku noorteliikumise aktivisti, kes viidi paarikümne (!) nohaavaga haiglasse.
Internetile ligipääsuga on mul ikka veel kehva lood – korteris mul endiselt netti pole. Pean paar korda päevas kuhugi kohvikutesse põikama, kus wifi on. Parim koht, mida julgelt soovitan, on N-Joy kohvik otse Kremli külje all Roždestvenka tänaval. Tasuta ja kiire. Aga näiteks capuccino maksab seal 95 rutsi ehk siis 45 krooni. Ilma ka istuda ei saa.
Kui veab, siis arvestan, et kolmapäevaks peaks korterisse interneti lõpuks saama.
Mis veel silma on jäänud? Ahjaa – huvitav oli vaadata pühapäeva hommikul kohe mu kodu lähedalt jooksvat Tverskaja-Jamskaja uulitsat, mille üks tänavaäär oli umbes poole kilomeetri pikkuselt täis miilitsa ja OMONi suuri veokeid. No mis nüüd lahti? Ei midagi erilist, vene rahvuslased pidasid suurt miitingut Triumfalnaja väljakul.
Plakatid, mida nad kandisid, olid väga kõnekad. Ainult üks näide: „Juudi küsimus on täna Venemaa uhkuse ja au küsimus. Elu ja surma küsimus Venemaa rahva jaoks!” (Vaata ka fotot, mille leidsin lehest Moscow Times). Seda loosungit pole vist mõtet üldse kommenteeridagi...
Ahaa – üks võlg on veel. Lubasin laupäeval blogis, et lähen pühapäeval vaatama kuidas Ksenija Balta CSKA hallis uue Eesti rekordi kaugushüppes teeb ja panen rekordhüppest video ülesse.
Kahjuks jäi veidi puudu...6.46 oli Ksenija parim katse. Anu Kaljuranna 21 aastat tagasi Leningradis hüpatud rekordist jäi 15 senti puudu.
Aga Balta oli tubli. Ta sai väga hea kogemuse. Esiteks olid tema vastasteks neli väga kõva Vene hüppajat eesotsas olümpiavõitja Tatjana Lebedevaga, kes võitjana hüppas kopikatega üle 6.80. Teiseks sai ta väärt kogemuse suure ja lärmaka publiku ees võistlemisega. Kahju, et teised Eesti kergejõustiklased nii vähe sellistel võistlustel üritavad osaleda.
Ksenija treener Andrei Nazarov ütles mulle, et suveks on neil kindel eesmärk – seitsmevõitluses uus Eesti rekord. Avastardi teeb Ksenija mai lõpus Götzises.
Mina hoian talle väga pöialt. Temas on tippsportlase närvi. Isegi Moskvas oli näha, et kuigi hüpped ei läinud, polnud vajalikku teravust enne äratõuget, siis oma parima katse suutis ta teha just finaalis, neljandal katsel.

Pronksmees Tammsaare eest?

Pronkssõduri teema on kõiki küll ära väsitanud, aga mulle hakkas Moskva lehes „Novoja Gazeta” (seesama, kus töötas Anna Politkovskaja) silma duumasaadik Aleksandr Lebedevi artikkel sel teemal. Seal olid mõned tähelepanuväärsed remargid, mis näitavad suhtumist Eesti ajaloosse. Refereerin neid.
Vene duumas kaasmaalaste komitee aseesimees, endine FSB ohvitser ja üldse mitte rumal mees Lebedev (tema on siin pildil) on seesama, kes saatis suure meediakäraga president Ilvesele kirja, et ostab Pronksmehe monumendi ära. Adressaat oli küll nii vale kui veel vähegi võimalik, aga see selleks. Oma artikli kirjutas ta vastuseks Novoja Gazeta ajakirjaniku Aleksandr Podrjabineki arvamusloole, mille sõnum oli, et Pronksmehe monumendi saatus on Eesti riigi siseasi ning selle kohta levitatakse Venemaal teadlikult valet. Kusjuures on huvitav, et Lebedev on koos Mihhail Gorbatšoviga 50 protsendiga selle sama Novoja Gazeta lehe aktsiate omanikuks (ülejäänud pool peaks veel lehe ajakirjanikele kuuluma). Pole seni näinud, et näiteks Luik oma lehe toimetuse ajakirjanikega oma lehe veergudel vaidleks.
Niisiis Lebedevi artiklist.
Hakatuseks kirjutab ta nii: „mulle tundub, et kui meie võimud otsustaksid Sotši lähedal Krasnaja Poljanal lammutada või kuhugi pärapõrgusse üle viia Eesti klassiku Anton Hansen Tammasaare majamuuseumi (põhjendades seda näiteks vajadusega ehitada sinna rajatisi Sotši taliolümpia jaoks), siis ei jääks Eesti avalikkus ükskõikseks.”
Edasi arutab Lebedev selle üle, et Nõukogude repressioonide all ei kannatanud kõvasti ainult eestlased, vaid ka venelased ning sellega seoses märgib Tartu rahu kohta, et see „oli ju Nõukogude valitsuse kingitus ning Lenin ja Trotski omavad samasugust õigust iseseisva Eesti riigi rajajate tiitlile nagu Päts ja Laidoner.”.
Lebedev ei saa aru, kuidas saab üldse rääkida Eesti „anastajatest” ja „vallutajatest” kui „see maa on kõigest kaks lühikest, ajaloo mõttes lausa olematut, aega olnud iseseisev – 1920-1939 ning 1991. aastast tänapäevani. Kogu ülejäänud aja on Eesti territoorium – erinevalt näiteks Leedust – kuulunud teiste riikide koosseisudesse ning olnud erinevate rahvast võimu all – taanlaste, sakslaset, rootslaste, venelaste.”
„Eesti kujutab endast üht suurt okupatsioonide muuseumit lahtise taeva all,” jätkab Lebedev.
Seetõttu ei erine Lebedevi meelest Pronkssõduri monument poliitilises mõttes millegi poolest Norra kuninga Olav II auks nimetatud Oleviste kirikust, Peeter I lossist Kadriorus, krahv Orlovi poolt ehitatud lossist Maarjamäel. „Miks mitte lammutada ka need „anastamise sümbolid”? jõuab Lebedev enda meelest loogilise küsimuseni.
Iseenesest tore ju kui suure naaberriigi poliitikud tunnevad huvi meie ajaloo ja kultuuriväärtuste suhtes. Ega keegi ei keela meil ka Venemaa ajaloo või arhitektuuri kohta sõna võtta.

Reede õhtu – üks huvitav reisiidee ja esmatutvus klubidega

Eile õhtul tegin esimese õrna tutvuse Moskva ööeluga. Kõigepealt tegime Jürkaga väikse soojenduse Dom Žuris ehk ajakirjanike liidu baaris. Seal oli õhk suitsust nii paks, et silmad hakkasid valutama. Mõnevõrra meenutas see koht omaaegset ajakirjandusmaja baari Tallinnas. Eks ajakirjanike joomakohad ole vist igal pool ühesugused.
Sain seal tuttavaks Vanja, Nikita, Ljohha, Paša ja Andreiga. Andrei töötab kuulsas Baumanni-nimelises tehnikaülikoolis. Aga oluline on see, et tal on 10-meetrine jaht Moskva lähedal veehoidlas ja ta pakkus välja huvitava idee sõita suvel jahiga Moskvast Tallinnasse! See on täitsa võimalik, sest mööda jõgesid ja kanaleid saab kõige pealt Onega järve, edasi Laadogale ja sealt on Soome laht juba mööda jõgesid lähedal. Oleks uhke küll.
Andrei on kõva purjetaja, väitis, et tema isa on ammustel aegadel korra võitnud Balti regatil Pirital. Star-klassis. Olla võistelnud koos kuulsa Mankiniga, kes on mitmekordne olümpiavõitja.
Edasi käisime saatkonnast läbi, kus Franek korraldas väiksemat sorti vastuvõttu teiste saatkondade nö noorematele diplomaatidele. Passisime seal mõnda aega.
Ammu pärast keskööd panime edasi Nižni Mnevnikisse mingisse Bike-baari. Täitsa tore koht oli, ainult et tümps oli seal nii karm, et ma lausa füüsiliselt tundsin, kuidas mu püksisääred tümpsu taktis liikusid. Sissepääs maksid 300 rutsi. Rahvast oli murdu, isegi siis kui ma kuskil peale nelja öösel sealt minema läksin. Enam ei jaksanud.
Võtsin takso – õigemini peatasin esimese mööduva masina (öösel on peaaegu kõik autod Moskvas taksod), maksin kojusõidu eest 300 rutsi. Ehk oleks odavamalt ka saanud, aga ma ei viitsinud kaubleda. Juht oli aser (kui Bike-baari sõitsime, siis oli taksojuht usbekk). Rääkisin talle, et plaanin millalgi Mägi-Karabahhi minna ja küsisin, kuidas seal olukord on. Vaatas mind kõige pealt pika pilguga ja andis lühiülevaate ning arvas, et ma olen loll, et tahan sinna minna.
Magasin poole päevani. Siis jalutasin niisama linna peal ja käisin poes. Kesklinnas on kõik toidupoed üsna kallid ja ega neid kusjuures eriti polegi. Minu juurest umbes 10-mintsase jalutuskäigu kaugusel on õnneks suur-suur toidupood 24 tundi lahti, „Perekrjostok” on nimi. Ostsin mitu suurt kotitäit tavaari, kokku läks 1305 rutsi (umbes 600 krooni – seega enam-vähem Eesti hinnad).
Homme plaanin minna CSKA halli vaatama, kuidas Ksenija Balta hüppab uue Eesti rekordi kauguses. Kui kõik hästi läheb, siis proovin uuest rekordihüppest ka video teha.

Kas sa lähed Marina juurde?

Täna tegelesin peamiselt endale korterisse interneti saamisega. Lõpuks tegin lepingu firmaga Stream. Kodukontori jaoks on kiirus piisav - download 1024 kb/sek ja upload 256 kb/sek. Parim mis võtta oli. Maksab 25 taala kuus. Lisaks pidin ostma modemi, juhtmeteta modem maksis 65 taala.
Parimal juhul saan interneti kodus käima 3-4 tööpäeva pärast. Piduriks on kohalik telefonivõrk, nagu väitsid streami-omad. No pole hullu, peatoimetaja Lea ütles, et talle panid Starmani omad koduses Tallinnas interneti sisse tervelt 14 päeva pärast peale soovi avaldamist.
Õhtul linna peal käies, kaesin ka seda kuulsat piketti Eesti saatkonna ees, mida kohalikud noored on lubanud pidada „võiduka lõpuni”. Poole viie ajal õhtul oli neid seal vaid kuus tükki. Molodaja Gvardia omad. Ütlesid, et nemad on vahtkond, suurem punt piketeerib päeval.
Sain kuttidega kenasti jutule. Täitsa normaalset juttu sai nendega rääkida, kuni küsimuseni „Kas sa oled fašišmi poolt või vastu?”. See võttis ausalt öelda tummaks. Ja tekitas igasugu mõtteid. Aga ma kirjutan sellest lähipäevil Päewalehte ühe kommentaari. Ja lähen joon nende poistega vahepeal õlut mingi õhtu. Vaatame, mida nad mõtlevad.
Eile õhtul sattusin esimest korda tipptunnil metroosse. Huvitav kogemus. Läksin maa alla nii kesklinnas kui veel võimalik, Ohotnõi Rjadi peatuses. Enne ekskalaatorit (mis muide sõidavad metroos vähemalt kaks korda kiiremini kui Tallinnas Stockmanni kaubamajas) oli 50-meetrine totaalne inimmassi ummik. Umbes 50 meetrit liikusin selles umbes kuue meetri laiuses summas kümne sentimeetri pikkuste sammudega. Nagu tibu. Aga osa moskvalastest luges samal ajal rahulikult raamatut või lehte. Ehtsad suurlinlased ikka!
Sõitsin siis oma maakleriga kohtuma, et talle vahendustasu ära maksta. Ma ei leidnud kohe õiget tänavat üles ja küsisin ühe vanema mehe käest. See lubas näidata, ütles, et ta läheb samas suunas. Natuke aega läksime vaikides, siis ta küsis „Kas sa lähed Marina Rostovtseva juurde?” ja õhkas mulle umbes kaks kilo viinahaisu ninna. Ja-ja, kindlasti lähen ma kellegi Marina juurde! Aga vanamees ei teinud mu itsitamise peale teist nägugi. „Ma lähen siis ise,” ütles ta veidi hiljem. Küll Marina rõõmustas!
Väike juhuslik tähelepanek ka ajakirjandusest. Märkasin et tänases SLÕhtulehes kirjutas meie arnastatud keskerakondlik siseminister Laanet pika loo sellest, kuidas tuleb otsustavalt hakata võitlema selle eest, et liikluses hukkuks vähem inimesi. Kindla peale on see täitsa juhus, aga eilne Moscow Times kirjutas, et samasuguse üleskutse tegi ka Vene asepeaminister Dmitri Medvedjev, kes kuulub Keskerakonna kuulsusrikkasse sõprusparteisse Ühtne Venemaa. Vandenõuteoreetikud, marss seoseid otsima!
Statistikat ka siis juurde – kui Eestis hukkub aastas teedel suurusjärgus 150-200 inimest aastas, siis Venemaal 36 000 inimest aastas.

Moskva tervitas mind lumesajuga

Nagu tänane Eesti Päevaleht kirjutas, siis ma olen nüüd lehe korrespondent Moskvas. Hillar Mets ei pidanud paljuks sel puhul isegi naljapildi joonistada. Hillar joonistab ikka hästi, aga Hillar, mul pole enam prille! (Väike vihje pildist aru saamiseks – ma elan ühes majas kirjanik Uspenskiga, kes on Tšeburaška ja Gena lugude autor.)
Katsun oma Moskva igapäevaelu hakata blogis kirjeldama. Ja pilte ja videosid näitama.
Kohale jõudsin täna hommikul. Rongis proovisin esimest korda järgi tavapärasest kallima kahekohalise kupee (muidu on kupees kohti neljale inimesele). Kaks korda kallima hinna eest on kupees veidi rohkem ruumi (pole ülemisi narisid), väike telekas (kust saab korraga valida kolme filmi vahel) ja saab toitu tellida kupeesse.
Telekast tulid, nagu karta oligi, pemiselt boevikud. Ühte vaatasime kupeenaabriga. Huvitav detail – filmis kurja terroristi mänginud mehel, kes kavatses Moskvas vutistaadioni mängu ajal õhku lasta, oli Eesti pass...Valepassina kasutas seda.
Moskva võttis mind vastu päris kena talveilmaga. Lund sadas, aga külm väga polnud. Kesklinnas on tänavad lumest suht puhtad, minu arust on isegi kergem liikuda kui Tallinna kesklinnas lumesaju ajal. (Tervisi Tallinna linnavalitsusele!)
Aga hoolimata saabunud talvest pole moskvalased loobunud kombest tänaval otse pudelist või purgist õlut juua. Olgugi et täna oli väljas miinus viis kraadi. Ja isegi naised teevad seda. Vaatan, et tuleb naine, väga korralikult riides ja Zolotaja Botška õllepudel käes ja teeb keset tänavat aeg-ajalt lonks-lonks.
Külastasin ka Hansapanga kohalikku filiaali. Avasin seal eelmine nädal arve. Kuna neil ilmselt suht vähe kliente, siis polnud mingit järjekorda. Meeldiv teenindus. Aga enne kui raha kätte sain pidin kolm korda passi näitama ja kolmest turvamehest mööduma. Iseloomulik Moskvale.
Üks esimesi muresid on mul korterisse interneti saamine. Nagu arvata oligi, siis see ei käi nii lihtsalt. Korteriomanik ütles, et kui ma tahan püsiühendusega internetti, siis tuleb mul paigaldusfirmale maksta kõige pealt 3000 rutsi (1 kroon võrdub 2,2 rutsi) ja siis nad kümne päeva (!) jooksul panevad mulle interneti sisse! Ehh...Aga ta lubas uurida, et saaks ikka kiiremini...loodame-loodame. Kuumaks pidi interneti eest olema 15-20 dollarit.

Hüäänimees Etioopiast

Sellist pilti võib näha Ida-Etioopias Harari linnakeses, kus juba aastakümneid on traditsiooniks toita hüääne. Otse käest. Turistidele see meeldib.

Mungad-kaljuronijad

Iraagis ei lähe midagi paremaks

Vahetult enne aastavahetust hukatud Iraagi eksdiktaator Saddam Hussein oli kahtlemata türann. Kas tema hukkamisel on positiivne või negatiivne mõju Iraagile?

Mõned arvud.

Bagdadis tegutseb 2003. aastast selline keskus nagu Iraq Center for Research and Strategic Studies (ICRSS). Mina ei või pead anda kui usaldusväärne see keskus on (ise nimetavad nad ennast sõltumatuks think tankiks, mida juhib sunni, kes põgenes välismaale Saddami režiimi ajal) , aga igatahes on The Guardian pidanud usaldusväärseks avaldada nende tehtud uuringu andmed.

Keskus küsitles 2000 iraaklast, peamiselt bagdadlast, novembri keskel (house-to-house meetodil). 89 protsenti vastajatest väitis, et enne USA juhitud okupatsiooni algust 2003. aastal oli elu turvalisem. Et nüüd on elu Iraagis turvalisem, arvas vaid viis protsenti.

Muidugi ei tea me, kuidas küsitlus läbi viidi, aga midagi see ikka näitab. Selle põhjaliku küsitluse leiab siit.

Lisame siia, et ÜRO põgenikekomissari andmetel on alates märtsist 2003 Iraagist lahkunud ehk siis tänaseks põgenikud 1,6 miljonit inimest, mis teeb 7 protsenti Iraagi rahvastikust. Iga kuu põgeneb Iraagist 100 000 inimest...Ainuüksi Süürias elab juba üle miljoni Iraagi põgeniku.

BBC teatas täna, et Iraagi siseministeeriumi andmetel tapeti eelmisel aastal riigis 12 000 tsiviilisikut ehk keskmiselt 1000 inimest kuus. Detsembris tapeti 1930 iraaklast. Aga see on ametlik statistika, tõenäoliselt on tapetuid veelgi rohkem – üle 20 000 inimese vähemalt. ÜRO teatas nt mitteametlikult, et oktoobris hukkus Iraagis vägivallas 3700 tsiviilelaniku.

Koalitsioonivägede kaotused olid aasta lõpuks 3200 meest, nende seas kaks Eesti sõdurit. (Koalitsioonivägede kaotusi kuude kaupa saab vaadata siit.

Lõpetuseks üks terane tähelepanek 1. jaanuari The Guardianist, kus raamatu “Bush in Babylon: the recolonisation of Iraq” autor, Briti ajaloolane Tariq Ali tõi välja selle, et Saddam Hussein küll hukati oma kuritegude eest, aga kuritegu, milles ta süüdi mõisteti – et ta andis 1982. aastal andnud käsu piinata ja tappa Dujaili külas 148 šiiiti – toimus ajal, mil ta oli ametlikult USA ja brittide liitlane.