Kremli eksametnik: Putini Venemaa liigub Salazari-aegse Portugali suunas

Eelmisel nädalal ilmus Diplomaatias minu intervjuu Aleksandr Morozoviga, kes 2000. aastate alguses töötas Kremli administratsioonis ning tegeles sisepoliitika planeerimisega. Ta töötab ta politoloogina ühes Saksamaa ülikoolis ning internetiportaali Russki Žurnal peatoimetaja. Kunagi oli see tuntud ressurss, aga tänaseks sisuliselt välja surnud. Morozovi põhiline sõnum oli selles, et Lääs on viie aasta pärast väga üllatunud, kui näeb, milline näeb välja Venemaa „uus ühiskond“.

Te kirjutasite sügisel Russki Žurnalis (russ.ru), et Venemaal on käimas projekt „uue ühiskonna“ loomiseks, mis kujutab endast „väga ohtlikku sotsiaalset organismi“. Miks?

Siin on kolm tähtsat faktorit, mis mõjutavad „uue ühiskonna“ tulevikku. Esiteks on olukord sarnane 1930. aastatele Nõukogude Liidus, sest on üles kasvanud täiesti uus põlvkond, keda võib nimetada „komsomollasteks“ (комсомольцы). Nad ei olnud eriti tähelepandavad seni, kuni ei muutunud poliitiline kurss. Nad toetavad Krimmi annekteerimist, nad toetavad jõupoliitikat, nad on „uuspatrioodid“ (Morozov rõhutab, et seda terminit tuleb kasutada jutumärkides – JP) – praegu on nende aeg, see on nende elu šanss. Praegu on selge, et liberaalidel, või parem on isegi öelda reformide toetajatel, pole mingit šanssi. Aga „komsomollased“ tõusevad esile ja peavad saama selle eest oma boonused. Nad on maksimaalselt 35-aastased, kogu nende teadlik elu algas siis, kui Vladimir Putin oli juba tulnud Venemaal võimule (ehk siis 15 aastat tagasi – JP).

Teine faktor seisneb selles, et ei maksa loota, et Putin pöörab kuidagi tagasi. Mingi osa intelligentsist arvab Venemaal millegipärast, et vaat, praegu näidatakse meile „halba filmi“, aga see lõppeb ja siis hakatakse näitama „head filmi“. Tegelikult on selge, et see käik, mille Putin tegi (Krimmi annekteerimine, sõjategevus Ida-Ukrainas ning terav konflikt Läänega –JP), ei näe ette mingit tagasipööramist. Sakslased ja Angela Merkel on sellest juba aru saanud, et see on kauaks, et see on aastateks. Isegi kui oletame, et Putin ise tahaks öelda, et olgu, võtsime Krimmi ära, aga pöördume nüüd tagasi normaalse elu juurde, hakkame tegelema reformide ja ühiskonnaga, arendama teadust ja kultuuri – siis seda ei saa tulla, pööre on toimunud ning ta peab nüüd kogu oma ülejäänud võimuloleku aja esinema kui reaktsionäär. „Komsomollased“ hakkavad teda aga selles toetama.

Kolmas faktor on see, et Venemaa muutub nagu Chávezi-aegseks (Hugo Chávez, Venezuela endine president – toim) Venezuelaks . Pool miljonit haritud venezuelalast emigreerus. Chávez suri ära, aga midagi ei muutunud, režiim on endiselt säilinud. Te pole rahul, palun – uksed on avatud! See faktor hakkab väga kõvasti mõjutama, sest väga ilmekalt on näha, et intelligents – või kui rääkida laiemalt, siis üldse haritud klassid – ei taha Venemaal võidelda, ei saa pidada võimuga võitlust. Nad eelistavad sellises olukorras lahkumise strateegiat. Need pole ikkagi 1930. aastad, see pole Nõukogude Liit, kus oli isolatsioon ja polnud võimalik ära sõita välismaale.

Need kolm faktorit langevad praegu kokku ja on minu arust aluseks teatud „uue ühiskonna“ tekkimisele Venemaal.

Minu idee on selles, et Venemaa liikus pärast Nõukogude Liidu lagunemist justkui 25 aastat sellise standardse Euroopa poliitilise mõtte ja ühiskonna arengusuunal. Arvati, et kui Venemaal on turumajandus, siis demokraatia ikkagi lõpuks võidab, kuigi tasahilju arenedes, areneb sõnavabadus jne. Selline lootus oli ilmselt kõigil lääneriikidel. Et jah, praegune režiim pole Venemaal mitte kõige parem, aga küll ta ajapikku transformeerub, kui eliidil tekivad tihedamad sidemed Läänega, kus on nende raha ja õpivad nende lapsed. Tegelikult aga me näeme õige postnõukoguliku ühiskonna tekkimist Venemaal alles nüüd. Lääs on viie aasta pärast väga üllatunud, kui näeb, mis on sellest ühiskonnast praeguste arengute järel saanud.

Kui üritada ajaloost paralleeli leida, siis millise ühiskonnaga see „uus Venemaa“ hakkab sarnanema?

See hakkab sarnanema pigem Salazari (António de Oliveira Salazar, Portugali kunagine diktaator – toim) režiimiga Portugalis kui Mussoliniga. Korporatiivne ühiskond, kus väga tähtis on lojaalsus. Võib öelda, ka teatud Vene versioon Aljaksandr Lukašenka Valgevenest. Ainult palju agressiivsem ja energilisem ühiskond, kui on Valgevenes ja oli Portugalis. Erinevus sõjaeelsest Itaaliast on selles, et Putin ei formeeri parteid ega loo klassikalises mõttes riiklikku ideoloogiat. Muidugi on Ühtne Venemaa, aga see ei mobiliseeri kedagi, nad ei ole sarnased ei natsistlikule parteile Saksamaal ega fašistlikule parteile Itaalias. Ei saa välistada mõistagi, et need uued „komsomollased“ tahavad sellist tugevat parteid või liikumist, mis juhinduks patriotismist ja viiks ellu Venemaa erilise kursi mõtet.

Kuivõrd see ilma selge ideoloogiata Venemaa uus ühiskond muutub ohtlikuks ülejäänud maailmale?

Ta ei muutu ohuks maailmale. Esmajärjekorras muutub ta ohtlikuks iseendale, ta sööb iseennast ära, sest ta degradeerub.

Aga kui see ühiskond oleks tugeva ideoloogiaga, oleks ta siis edukam?

Jah. Kuigi Putin väga püüab, ja tema inimesed väga püüavad, siis tegelikult on aru saada, ja paljud saavad sellest ka Läänes aru, et kõik need tema sõnad Venemaa erilisest rollist, Venemaa erilisest tsivilisatsioonist – see kõik on mõeldud sisemiseks tarbimiseks. Putini antiamerikanism pole piisav ideoloogia – erinevalt kommunismist –, et see oleks veel kusagil maailmas mõjukas peale Venemaa. Kommunism, või ka islam, on siiski sellised ideoloogiad, mis teatud hetkel kujutavad endast ohtu.

Miks te arvate, et Putini antiamerikanism ei või olla edukas ka väljaspool Venemaad?

See võib isegi olla, ja teatud edu on Putin Euroopas tegelikult saavutanud. Sest mida teeb Putin praegu Euroopas? Ta teeb teatud mõttes valimiskampaaniat, justkui oleks otsustanud kandideerida Euroopa presidendiks. Ta pöördub üle Euroopa riigijuhtide peade Euroopa valijate ehk siis Euroopa inimeste poole, et need toetaksid tema poliitikat. Osaliselt on see tal isegi õnnestunud, sest on näha, et teatud elanikkonnakihid Euroopas usuvad teda.

Kuidas Putin on seda saavutanud? Kas võib öelda, et Kremli välismaale suunatud propaganda Russia Today kaudu on olnud teatud määral edukas?

Jah, propaganda kaudu. Putini häält ja arvamust on kuulda mitte ainult televisiooni, vaid ka sotsiaalvõrgustike kaudu. Ma arvan siiski, et antiamerikanismist üksi ei piisa, sest kui asi läheb tõsiseks, siis Euroopa establishment hakkab kõigest hoolimata tuginema ühise julgeoleku tagamise kontseptsioonile, mille oluline osa on USA. Kuigi Euroopas on täiesti olemas Ameerika-vastasuse traditsioon, siis kõik saavad tegelikult aru, et ilma USAta ei ole Euroopa julgeoleku kindlustamine päriselt võimalik. Sellepärast ma arvangi, et Putinil pole tegelikult eriti häid perspektiive Euroopat kapitaalselt mõjutada.

Euroopa mõjutamiseks on Putinil peale Russia Today olemas veel võimas vahend – tuumarelv – ja Venemaal räägitakse sellisest võimalusest järjest rohkem ja järjest avalikumalt. Kas te usute, et Putin võib selleni minna? (Tuumarelva kasutamisest on rääkinud Kremli propagandistid Dmitri Kisseljov ja Mihhail Leontjev, aga ka Vladimir Žirinovski – JP.)

(Morozov mõtleb pikalt.) Ma arvan, et jah. Miks? Sest täna võib Venemaalt oodata ükskõik mida. Kuni Krimmini poleks keegi öelnud, et Kremli-poolne tuumašantaaž on võimalik. See [Krimmi hõivamine] oli niivõrd radikaalne samm.

Mis olukord see tänases kontekstis võiks olla, kus Venemaa hakkaks Läänt tuumarelvaga šantažeerima?

Ma võin sellist olukorda ette kujutada küll, muidugi hüpoteetiliselt. Näiteks Läti asub küllaltki keerulises olukorras. Ühest küljest on Läti Euroopa Liidu ja NATO liige, kuulub Euroopa ühtsesse julgeolekusüsteemi. Teisest küljest, Putini ja kogu teda toetava ühiskonna seisukohast, võib öelda, et Läti kui riik on ebaõnnestunud. Nende seisukohast võttes on Läti veel hullemas olukorras kui Ukraina ühiskond. Seal on palju venelasi, kellest paljud on mittekodanikud. Nende majandus on nõrk ja ikkagi paljuski sõltuv Venemaast.Oletame, et Venemaa asub seal ette võtma teatud tegevusi, mis viivad valitsuse vahetuseni. Lääs peaks selle peale kindlasti reageerima, aga juba praegu on näha, et reageerimise võimalused on piiratud. Lääne sõjalised tegevused ei ole võimalikud. Sellises olukorras on väga kerge ette kujutada, et algab vastastikune šantaaž. Mitte sõda, vaid sõjaline šantaaž. Lääs peab ju midagi ikkagi tegema, näiteks liigutama oma sõjatehnikat. Ja vastuseks sellele ma kujutan endale väga selgelt ette, et Putini retoorikasse ilmub tuumarelv.

Kas Ida-Ukraina sündmustega seoses on selline retoorika ka võimalik?

Ei. Ma ei näe Ukrainas sündmuste eskaleerumise perspektiive, vähemalt sellisele tasemele [mis võiks kaasa tuua tuumašantaaži].

Kui te rääkisite Venemaal „uue ühiskonna“ tekkimise faktoritest, siis märkisite Venemaalt emigreerumist. Kas see tähendab ka, et osa Venemaa eliidist lihtsalt sunnitakse ära sõitma?

See olukord, isolatsioon, kestab kaua ning kõik peavad valima positsiooni. Sellist positsiooni pole, et sa oled süsteemi sees – kas siis võimu juures, suures äris või ükskõik millises rollis selles establishment’is – ning ei ole lojaalne. Kõik peavad väljendama suuremat lojaalsust. Seisukohti saab olema vaid üks. Sa ei saa enam valida erinevate seisukohtade vahel. See tähendab, et sellised inimesed nagu Vladimir Jakunin (Venemaa Raudteede juht) või Nikolai Patrušev (endine FSB peadirektor, praegu Vene Julgeolekunõukogu juht) hakkavad mängima üha suuremat rolli, sest nemad on kõige ustavamad ja järjekindlamad esindajad. Kõik ülejäänud peavad hakkama joonduma nende järgi. Kui varem oli Kremlis alati kaks mõjukeskust – „sõjapistrikud“ ja „rahutuvid“, siis enam mingeid „rahutuvisid“ ei ole. Muidugi, valitsuse majandusblokki jäävad alati inimesed, kes saavad aru, kuidas maailma majandus toimib, kuid nende hääl hakkab kostma järjest nõrgemini.

Kui jääb alles vaid üks mõjukeskus, siis mida see praktikas Venemaa juhtimises kaasa toob?

Juba on näha, kuidas operatiivse võimu kese on liikunud presidendi administratsioonist julgeolekunõukogusse ja selle aparaati. Või siis vähemalt on nad oma mõjult võrdsustunud. Varem oli alati presidendi administratsioon ikkagi selge võimukese. Julgeolekunõukogu aparaat kasvab praegu järjest. Selle juurde on tekkinud oma analüüsiosakonnad, mida varem ei olnud ja mis valmistavad juhtkonnale ettekandeid ette.

Te ütlesite, et Euroopas saavad paljud, ka Saksamaa, juba selgelt aru, et Putin ei tee mingit restart’i või ümberpööret oma poliitikas. Aga kes ei saa Euroopas sellest veel aru?

Näha on, et Euroopas on suhtumises Venemaasse kolm gruppi riike: riigid, mis asuvad Venemaa ja Saksamaa vahel, siis Saksamaa ise ning kolmandaks ülejäänud riigid, mis asuvad Saksamaa selja taga. Esimese grupi riikidest umbes pooled loodavad säilitada mingil viisil Putiniga koostööd, nagu näiteks eelkõige Slovakkia, aga ka Ungari ja Tšehhi. Saksamaale on langenud vastutus olukorra lahendamise eest. Kolmanda grupi riikidele, kes asuvad Saksamaa selja taga, on kõik juba ükskõik. Prantsusmaal pole ju mingit selget positsiooni, ka Suurbritannial mitte. Võib-olla on neile isegi selge, et Putin enam tagasi ei pööra, aga neil on sellest täiesti ükskõik, sest nad arvestavad – ja mitte ilma aluseta –, et Putin kukub ise sellesse auku, mis ta kaevab.

Tuleme veel tagasi selle „komsomoletsite“-põlvkonna, nagu te neid nimetate, juurde. Arvestades kõiki neid kunagisi Kremli loodud noorteliikumisi, nagu Iduštšie Vmeste ja Naši, kas võib öelda, et Kreml ja kunagine ideoloog Vladislav Surkov ehitasid juba aastaid tagasi teadlikult üles väga võimutruud põlvkonda?

Mitte kohe algusest peale, sest 2003. aastani ei tundnud Putin ja tema lähikond ennast veel kindlalt. Teda loeti siis veel ikkagi „pere“ (nii nimetati Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini lähikonda – JP) kontrolli all olevaks. Putini inimesed muidugi juba lammutasid NTV (tollane suurim sõltumatu telekanal), aga see oli alles võitlus võimu pärast, neil ei olnud veel seda võimu. Neil ei olnud veel kindlust, sest palju otsustasid Jeltsini pankurid, majanduse juhtimine oli veel vanades kätes.

Mis aastad olid siis kõige otsustavamad tänase n-ö platvormi loomiseks?

Reaalselt algas kõik, nagu me nüüd näeme, 2003.-2004. aastast. Tuleb silmas pidada ka, et kuni Aleksandr Vološini (Venemaa presidendi administratsiooni ülem 1999.–2003. a – JP) vahetamiseni Surkovi vastu oli olukord Kremlis hoopis teine. Kui Vološin pärast Mihhail Hodorkovski kinnivõtmist lahkus ja tuli Surkov, siis algaski kogu see eksperiment. Ma loen väga huvitavaks perioodi 2004.–2005. aastani. Sel ajal algasid mitmed väga olulised protsessid: alustati Seligeri-laagrite korraldamisega, Juri Kovaltšuk ja Ališer Ušmanov hakkasid meediat kokku ostma, Gleb Pavlovski lõi kirjastuse Evropa, hakati looma kogu välispoliitilise propaganda süsteemi.

Me näeme, et sel ajal toimus palju eksperimentaalset, paljusid tulevasi ideoloogiavõtteid prooviti ja harjutati Seligeri laagrites. Ühiskond suhtus sellesse nii, et seal mingi väike grupp noori tegeleb sellega, las olla. Siis muidugi ei osanud keegi ette näha, et kümme aastat hiljem on ka kõik täiskasvanud osalised selles filosoofias, kus Venemaa on suur riik, mis kaotas külma sõja, ning nüüd tuleb võtta revanš. Opositsioonipoliitikuid hakati reeturiteks hüüdma ka algul ju Seligeris ja nüüd nimetatakse neid nii avalikult.

Kas te usute, et Kreml ja Putin on 2000. aastatest kavandanud selliseid revanšistlikke plaane, nagu me nägime eelmisel aastal?

Sellist plaani siis muidugi ei olnud. Putinil olid tollal lihtsad ideed. Üks oluline mõte oli, et Venemaa suurfirmad on ebapiisavalt kapitaliseeritud, need tuli kapitaliseerida. Sellele oli raske vastu vaielda, sest Vene suuremad firmad olid tollal tõesti vähe hinnatud või siis suuremas osas nad polnud veel üldse börsile läinudki. Enamus neist tegi oma IPOd, enamasti Londoni börsil, peale 2005. aastat. Ühesõnaga, eesmärgiks oli, et Venemaa peab tugevalt saama maailmaturu osaks.

Putini teine oluline mõte oli suveräänsus. Ta rääkis, et meil on piirid, aga nende infrastruktuur on 5000 km ulatuses – näiteks kogu tohutu Kasahstani ulatuses – halvas seisukorras. Ta pidas silmas klassikalist suveräänsust, et suuta kaitsta oma piire.

Ma mäletan hästi, et näiteks „Vene maailma“ (Russki Mir) mõte, mis nüüd on nii aktuaalne, oli siis täiesti marginaalne. See oli tollal selline süütu idee umbes nii, et miks me ei võiks majandusliku laienemise kõrvalt maailmas propageerida ka vene kultuuri. Ma mäletan hästi neid arutelusid. Keegi ei kavatsenud tollal midagi hõivata ega okupeerida. Räägiti sellest, et küll on kahju, et Nõukogude-aegne kultuurikeskuste süsteem välismaal on lagunenud ning et see tuleks taastada, hakata seal õpetama vene keelt ja kontserte andma jne. See kõik oli algul üsna süütu, aga probleem oli selles, et koos Putiniga tulid võimule ju tšekistid ning need kultuurikeskused välismaal hakkasid üsna ruttu täituma FSB endiste ja tegevtöötajatega.

Näiteks Dmitri Rogozinit (Venemaa praegu kaitsetööstuse eest vastutav asepeaminister) ja tema Rodina-parteid loeti kümme aastat tagasi Kremlis marginaalseks ja probleemseks parteiks. Putin ei teadnud, mida nendega peale hakata, sest Rogozin oma natsionalismiga segas Kremlit ning õõnestas Läänes Venemaa reputatsiooni. Aga Kremlil oli sel ajal ju vaja kiiresti kapitaliseerida oma majandust.

Kindlasti on mingeid sündmusi, mis tollal ei tundunud olulised, aga tänases päevas omandavad hoopis teise tähenduse. Tuleb teil midagi meelde?

Näiteks on raske maha vaikida fakti, et Luganski oblastis Ukrainas ja veel kaheksas regioonis, mis pidanuks moodustama kujutletava Novorossija, käisid 2008. aastal Kremli poliitilised mänedžerid selleks, et vestelda kohalike elanikega poliitilisest perspektiivist. Õigem oleks öelda, et välja selgitada meeleolusid selle kohta, mis juhtuks, kui need piirkonnad väljuksid Kiievi kontrolli alt. Nüüd tuletavad inimesed Luganskis, Donetskis, Nikolajevskis seda meelde ja teevad järeldusi, et ahaa, juba siis planeeris Kreml midagi, aga tollal mõeldi seal teistmoodi: no tulid mingid eksperdid, uurisid inimeste meeleolu ja mis siis. Mina muidugi tean, et Kreml siis ei planeerinud midagi.

Aga mida nad siis planeerisid, milleks nad uurisid inimeste meeleolusid Ida-Ukrainas?

Lihtsalt erinevad struktuurid Venemaal kirjutasid pidevalt ettekandeid, analüüse erinevate stsenaariumide puhuks. Ühed kirjutavad, et me peame käituma niimoodi ja teised kirjutavad, et naamoodi. Sõjaväelastel on ju stsenaariumid kõigiks variantideks. Nad käisid ka seal, rääkisid inimestega ning kirjutasid analüüsi, aga see ei tähendanud, et nende esitatud ettepanekud tuleb realiseerida. Sellest ei järeldu, et juba siis otsustas Putin ühendada Krimmi.

Millal ta siis teie meelest otsustas?

See oli impulsiivne otsus, kuigi enamik USA ja NATO analüütikuid ei taha sellega kindlasti nõustuda. Sest siis tuleb möönda, et impulsiivse otsuse järel on Venemaa võimeline nii kiiresti looma infrastruktuuri otsuse täideviimiseks.

Ja see oleks väga häiriv teadmine, kui see on nii?

Putin loob Lääne jaoks ebamäärasust ja ebakindlust. Ega ilmaasjata paljud viita, et sellega on Putin sarnane Adolf Hitlerile. Putin pole muidugi mingi natsist, aga ta loob pingeolukordi just sellise ebamäärasuse tekitamise kaudu, kus keegi ei või kindel olla, et nüüd sellega Putin lepib ja peatub. Ta teeb seda teadlikult.

Venemaa majandus on juba praegu tugevas kriisis, mis võib veelgi süveneda. Kui see kriis kujuneb pikaajaliseks ja sügavaks, siis kuidas see mõjutab Putini võimu?

Patriotismitrummi hakatakse järjest tugevamini taguma, selles pole kahtlust. „Uuskomsomollased“ lähevad selle eest võitlusse. Ametlik propaganda hakkab pidevalt ja kaua muudkui rõhutama, et Lääs hävitab meelega Venemaa majandust ning kogu ühiskond peab sellele üksmeelselt vastu astuma ja olema valmis ohvriteks. Sest Lääs tahab ära võtta meie naftat, meie gaasi, meie maavarasid. Tegelikult seda juba räägitakse, aga mitte veel nii massiivselt ja nii avalikult.

Muidugi, Komsomolskaja Pravda (Venemaa tuntuim, väga riigitruu tabloid – JP) keskmine lugeja suures osas juba nii mõtlebki, aga tema veendumust hakatakse veelgi süvendama. Mäletate 1975. aastat, kui Nõukogude Liidu jaoks olid peaaegu kõik maailmas vaenlased. Eelmise aasta sündmused näitasid, et selleks pole üldse vaja internetti välja lülitada või luua uus raudne eesriie nagu vanasti, sest rahvas juba nagunii usub kõike, mida Kreml soovib.

Minu Jekaterinburgi-lugude seeria

Kirjutasin märtsi algul mõned lood Venemaa suuruselt neljandast linnast, Uuralite pealinnast Jekaterinburgist (fotol vaade linnale). Kuna need lood on Postimehes paywall´i taga, siis riputan need blogisse tasuta lugemiseks. (Mõnedel lugudel on olnud ka arenguid, need ma olen eraldi toonud välja loo lõpus.)

Boris Nemtsovi tapmise kaudne põhjus peitub Venemaa ühiskonna „külmas kodusõjas“, mida püüan kirjeldada Jekaterinburgi näitel - Vene patrioodile võrdub liberaal sõja ja homodega

Venemaal käib juba aasta otsa väikest viisi kodusõda. Selle „külma kodusõja“ peamine tanner on praegu internet ja sotsiaalvõrgustikud, kus kogutud aur lastakse välja hiljuti Moskvas korraldatud Antimaidani-tüüpi miitingutel. Vaenlane selgitatakse välja väga lihtsalt – „Ütle, kelle oma on Krimm, ja ma ütlen, kes oled sina!“

„Külmas kodusõjas“ ei valita enam ammu relvi ehk sõimusõnu oponentide suhtes. Tase laskub järjest sügavamale allapoole vööd.

 

Väike näide. Palun Venemaa suuruselt neljandas linnas Jekaterinburgis kohalikul tuntud poliitikul, kuue lapse isal Jevgeni Artjuhil (50, fotol) iseloomustada oma vastaseid zapadnik´e ehk läänemeelseid. Artjuh ise on kohaliku patriootliku liikumise üks võtmekujusid, Putini juhitava rahvarinde üks liidreid ning üks vaid 28-st suure Sverdlovski oblasti (pindalalt suurem kui Baltimaad kokku) duuma liikmest.

„Need on liberaalid või liberastid, nagu meie neid nimetame,“ ütleb Artjuh, viidates, et temasuguste patriootide jaoks võrdub liberaalne maailmavaade millegipärast vanema mehe homoseksuaalse suhtega alaealise poisiga. Tegelikult on patriootide eesmärgiks selle sõnaga tõmmata võrdusmärk liberaalse maailmavaate ja homoseksuaalsuse vahele. Viimaseid vihkab keskmine vene inimene kindlasti veel rohkem kui liberaale.

Artjuh ütleb veel isegi väga pehmelt.

Jekaterinburgis üks tuntumaid liberaalsete vaadete kaitsja Fjodor Krašeninnikov saab Putini- ja Ukraina sõja vastaste seisukohtade pärast oma Facebooki-lehele ähvardusi ja sõimu nagu pangega.

Ta suhtub patriootide sõimu ja ähvardustesse väga rahulikult, isegi kogu Venemaa liberaalide  ühe liidr Boris Nemtsovi tapmise taustal.

„Varem ei olnud avalikult siin keegi Euroopa-vastastel seisukohtadel, aga nüüd on see vähemalt sõnades moes. See on lihtsalt katse, et sind Moskvas märgataks,“ räägib Krašeninnikov (fotol). „Kui Artjuhile ja teistele homme öeldakse, et tuleb olla Euroopa-meelne, siis nad teevad seda kohe.“

Ka politoloog Sergei Moškin saab oma liberaalsete vaadete pärast Facebookis pidevalt ähvardusi. Tema nii rahulikult sellesse ei suhtu kui Krašeninnikov. „See on väga ebameeldiv tegelikult, kui sind ähvardatakse: varsti jõuame me ka sinuni!““ tunnistab ta.

„Siin riigis elamine on muutunud väga lämmatavaks. Ja mis kõige raskem, et pole aru saada, mille nimel seda kõike tehakse ja millega see kõik lõppeb,“ ütleb Moškin. „Venemaa jaoks on praegune aeg kaotatud võimaluste ajastu.“

Seejuures on 1,4 miljoni elanikuga Jekaterinburg on alati olnud vähemalt valimistulemuste järgi teistest Venemaa suurlinnadest protestialtim ja võimude vastasem. Suhteliselt demokraatlik vaim on linnas lehvinud juba Nõukogude aja lõpust, kui siin valitses kohaliku kompartei juhina Boris Jeltsin.

„Kõik vaatavad ju üle Venemaa sama telekat,“ põhjendab Jekaterinburgi üks tuntumaid ajakirjanikke Aksana Panova, miks on tema kodulinn langenud samasugusesse patriotismieufooriasse.

Panova, kelle vastu mõned aastad tagasi tema võimukriitilisuse tõttu algatati lühikese ajaga neli kriminaalasja, räägib, et kärepatrioote on linnas tegelikult üsna vähe ning nende eesmärk on ainult üks – teha poliitilist karjääri.

„Nende väga aktiivne tegevus on aga ohtlik sellepoolest, et nad pumpavad tavalistesse inimestesse agressiivsust, sunnivad neid osalema milleski, milles nad südames ei tahaks osaleda,“ ütleb Panova.

Üks selliseid kärepatrioote on 32-aastane Ilja Belous. Endine Porschede müüja ja kinnisvaraarendaja lõi möödunud suvel väheoriginaalse nimega liikumise „Patrioodid“.  

Krašeninnikovi-suguste meeste internetis solvamine on vaid üks ja väike osa tema igapäevatööst. Postimehele räägib Belous, et tema liikumisel on kaks põhilist eesmärki: avada inimeste silmad USA imperialismi ajaloole ning paljastada kohalikke liberaale, kes tema väitel kontrollivad kõiki kohalikke suurimaid meediaressursse.

Belous näeb liberaalide vandenõu laial rindel. Tema meelest on kohalik võim liiga liberaalne, kohalik ärieliit on liiga huvitatud majandussidemetest läänega ning kohalik ülikool liiga vabameelne, sest annavad avalikult sõna praegusel pingelisel ajal  Lääne diplomaatidele. Kõik nad tuleks paljastada ning sundida tema meelest oma ametitest lahkuma.

„Patriotism, see on isiklike huvide allutamine kõiges riigi huvidele ning praegu on selline aeg!“ räägib ta. „Liberalistidele on aga peamine, kui palju on mul raha ja kui palju on mul parmesani külmkapis. Tinglikult öeldes on praegu osa ühiskonnast parmesani poolel ja osa Donbassi poolel.“

Belous usub veendunult, et Venemaal pole mingit majanduskriisi, vaid seda levitavad meelega needsamad liberaalid. Ta räägib, kuidas tulevikus maksab nafta tuhat dollarit barreli eest, kuidas Venemaa hakkab enamuse maailmaga kauplema rublade eest ning dollari väärtus kukub selle tõttu nagu kivi, mille tõttu pole USA-l ega Läänel kokkuvõttes mingit šanssi võita majandussõda Venemaa vastu.

„Me oleme eriline rahvus, sest mida rohkem meid pressida, seda tugevamad me oleme!“ ütleb ta kokkuvõtteks.

Jevgeni Artjuh nii radikaalselt ei esine. Patrioodina on tema eesmärk võidelda korruptsiooni vastu. Ametnikud peavad ka kokku hoidma koos rahvaga, põhjendab ta.

 Laiemalt vaadates aga tähendab patriotism tema jaoks Venemaa suveräänsust ja korda. „Me ei saa panna ühele kaalule inimeste isikliku heaolu, head kaubad ning Venemaa suveräänsuse ja autoriteedi,“ väidab ta. „Me peame tooma isikliku heaolu ohvriks ja kui vaja, siis muutma oma elustandardit.“

Isikliku ohvri suuruse kohta toob peagi seitsmenda lapse isaks saav Artjuh näiteks, et vajadusel on ta nõus istuma koos abikaasaga ümber kasvõi Vene autodele. „Praegu mina sõidan Jaapani autoga ja naine Saksa autoga,“ lisab ta. „Peaasi, et riigis oleks kord ning poleks konflikte ja rahutusi. Selle nimel ma olen nõus.“

Artjuh usub, et Ladale ümberistumiseni asi siiski ei lähe ning Venemaa ja USA lepivad siiski kokku, kuidas lahendada praegust – nagu ta seda nimetab - „maailma korraldamise kriisi“. Venemaa väljub siis majanduskriisist ja kõik on jälle nagu enne. „See kõik normaliseerub, sest ameeriklased on samasugused lihtsad inimesed nagu meie, samasuguste väärtustega,“ veenab ta mind.

„Aga miks ikkagi peab kartma liberaalselt mõtlevaid inimesi, miks nad on vaenlased?“ tahan saada Artjuhilt kui kohalike patriootide arvamusliidrilt selgelt vastust.

„Sest me kõik kardame suurt sõda!“ vastab Artjuh.

„Kui see juhtu seal (Ukrainas-J.P.), siis järelikult võib see juhtuda põhimõtteliselt ka siin. Me kardame, et välist mõju, oranži revolutsiooni tehnoloogiat võidakse proovida ka siin,“ seletab ta juurde.

Küsin imestades, kas tõesti kardab revolutsiooni riik, kus ligi 90 protsenti rahvast toetab ja armastab – vähemalt ametlikult - oma juhti. Palav armastus ja revolutsioon  - ei ole ju eriti loogiline! Ja mis puutuvad siia liberaalid?

„Venemaal on selleks (revolutsiooniks) pinnas olemas. Ja need on just liberaalid!“ kinnitab Artjuh.

Aga sõda tõepoolest Venemaal inimesed kardavad. Üks hiljutine ülevenemaaline avaliku arvamuse uuring näitas, et reaalse sõjalise ohu eksisteerimist Venemaale usuvad kaks kolmandikku venemaalasi.

SAIDBAR – Protestideni on veel pikk tee

Majanduskriisi põhjustatud hindade ja teenuste tõus ei too Jekaterinburgis veel kedagi tänavale, olid veendunud nii patriootlikud kui liberaalsed eksperdid.

Poliitilised põhjused on samuti välistatud. Ainsad tõsised põhjused inimeste tänavale tulemiseks oleksid ulatuslikud koondamised ning palkade-pensionite mitte maksmine.

„Inimesed peavad kõigepealt reaalselt tundma, et neil on elu tõsiselt halvaks läinud,“ ütleb kohalik staar-ajakirjanik Aksana Panova, kohaliku kõige loetuma sõltumatu uudisteportaali znak.com ainuomanik ja juht. (Siin üleval fotol on ta koos oma asetäitja Dmitri Kolezeviga, samuti suurepärase ajakirjanikuga) „Veel seda inimesed tõsiselt ei tunne, kuigi hinnad on juba tõusnud. Hinnatõus pole otsustav, kuni makstakse palka ja pensioneid.“

Sisuliselt sama ütleb ka Jevgeni Artjuh, kes kõige muu hulgas kaitseb keskmiste- ja väikeettevõtjate huve. „Praegu pole protestideks sotsiaalset baasi. Protestid võivad juhtuda ainult siis, kui inimesi hakatakse massiliselt koondama,“ lausub ta.

Ametlik statistika väidab, et põhitoiduained on Venemaal aastaga kallinenud 20-40 protsenti. Inimesed tunnevad, et kallinemine on olnud suurem. Jekaterinburgi kesklinnas ühe suure toidupoe juures küsitletud inimeste keskmine arvamus oli, et toidupoes kulub neil kaks korda rohkem raha kui aasta tagasi. „Otsustage ise: kui aasta tagasi kulus mul tavaliseks poeskäiguks 1000 rubla (aasta tagasi 20 eurot), siis nüüd juba 2000 rubla (praegu 28 eurot),“ vastab üks tubli pereema välimusega 40-ndates aastates naine, mu kiirele turu-uuringule.

Panova ütleb, et nende uudisteportaal ei märka veel eriti reklaamiraha vähenemist. Tõsise kriisi puhkedes on reklaamiraha järsk vähendamine enamiku ettevõtete üks esimesi otsuseid. „Näiteks eelmise kriisi puhkemisel 2008. aasta sügisel kukkus reklaamiraha sisuliselt ühe kuuga nulli.  Praegu veel midagi sellist pole, aga me ootame seda ja oleme selleks valmis,“ nendib Panova.

Kirjeldan Uurali duumasaadiku näitel, kuidas Venemaal on jälle moodi läinud pealekaebused - Kuidas käib Uuralites jaht liberaalidele

Pealekaebus, pealtkuulamine, laimamine ja mõnitamine internetis, jälitamine, mitmetunnine vestlus eriteenistuse ametnikega – selliseks eluks peab olema Venemaal valmis inimene, kes satub patriootide süüdistuste alla.

„Ma ei saa teile kirjutada konkreetset aadressi, sest mu posti ja telefoni loetakse ning kuulatakse pealt FSB ja teiste jõuametkondade poolt,“ sellise vastuse sai politoloogilt Konstantin Kisseljovilt, kui ma eelmisel nädalal Venemaa suuruselt neljandasse linna Jekaterinburgi sõitsin. Tahtsin Kisseljoviga kohtuda, sest ta on Jekaterinburgis üks tuntumaid politolooge, kelle kommentaare küsisid varem tihti ka Moskva suured ajalehed.

Lisaks on Kisseljov 1,4 miljoni elanikuga Jekaterinburgi linna duuma saadik (kõige liberaalsemast võimude poolt valimistele lubatud erakonnast, miljardär Mihhail Prohhorovi loodud „Graždanskaja Platformast“) ning suure riikliku instituudi asejuhataja.

Tänaseks on ta Venemaa julgeolekuteenistusele FSB tehtud pealekaebuse tõttu Venemaa teaduste akadeemia Uurali osakonna filosoofia- ja õigusinstituudi asejuhataja kohalt juba üle viidud teaduriks. 

Kisseljovil veaks, kui tema võitlus lõppeks vaid sellega, sest teda ähvardab karm kriminaalasi. Süüdistus paremal juhul keelatud tegevuses, aga hullemal juhul koguni kodumaa reetmises.

Iseenesest on lugu absurdne, kuid näitab hästi, kuidas ennast Venemaa tõelisteks patriootideks pidavad inimesed võivad tänasel päeval kergesti ära rikkuda karjääri või koguni elu inimesel, keda president Vladimir Putin nimetab Venemaale kahjulikuks „viiendaks kolonniks“.

„Kui nad suudavad mu murda ja süüdi mõista, siis on selge, et nad võtavad ette järgmised, kellel on oma arvamus. Ainuüksi juba sellepärast kavatsen ma edasi võidelda,“ ütles Kisseljov, kui me lõpuks kohtusime. Boris Nemtsovi tapmiseni jäi veel kaks päeva.

Kisseljovi (fotol) probleemid algasid sellest, kui Jekaterinburgis tekkinud kärepatriootliku liikumise üks juhte Sergei Koljasnikov (tema mõttekaaslasest ja sõbrast Ilja Belousist kirjutas Postimees 4. märtsil „Vene patrioodile võrdub liberaal sõja ja homodega“) kirjutas FSB-le avalduse. Selles süüdistas ta Kisseljovi telesilla organiseerimises Ukraina rahvuslase Dmitri Jarošiga, kelle vastu on Venemaal algatatud kriminaalasi ning kelle juhitud „Parem sektor“ on Venemaal kuulutatud keelatud organisatsiooniks.  Koljasnikovi meelest aitas Kisseljov sellega kaasa Venemaal keelatud ekstremistliku ja terroristliku organisatsiooni tegevusele.

Kisseljov peab sellist avaldust FSB-le teadlikuks valekaebuseks.

„Mingit telesilda pole ma Jarošiga kunagi organiseerinud, see on väljamõeldis. Ma olen temaga üldse vaid üks kord telefoni teel suhelnud,“ rääkis Kisseljov.

Kisseljovi sõnul helistas ta ise Jarošile oma töö tõttu kui politoloog, kes tahtis otseallikast teada saada arvamust Maidani tekkimise põhjuste kohta ning kuidas sündmused Maidanil võivad edasi areneda. Sel ajal polnud Kisseljovi sõnul Maidanil veel hukkunuid ja Jaroši juhitud liikumine Parem Sektor oli Venemaal veel üsna vähetuntud. Veriste sündmusteni Maidanil jäi veel vähemalt kuu ning Jaroši vastu Venemaal kriminaalasja algatamiseni ning tema tagaotsitavaks kuulutamiseni vähemalt kaks kuud.

„Ma rääkisin temaga kas 2013. aasta detsembris või siis eelmise aasta jaanuaris,“ rääkis Kisseljov.

Pealekaebuse tõttu kutsus FSB Kisseljovi vaatamata tema saadikustaatusele välja. Kisseljovi sõnul veetis ta FSB-s kokku kolm tundi, teda küsitlesid korraga kolm FSB uurijat ning kogu vestlus võeti linti.

„Ma rääkisin ka neile, mida ma praegustest asjadest Venemaal arvan: Putin on kurjus ja teda tuleb Haagi kohtu alla andma,“ ütles Kisseljov.

Nüüd ootab Kisseljov, kes muu hulgas on ka kohaliku ajakirjanike liidu liige, mis saab edasi.

FSB saatis pealekaebuse ning Kisseljoviga jutuajamise tulemused Venemaa uurimiskomitee Moskva oblasti valitsusse, kes peab tegema otsuse kas algatada Kisseljovi vastu kriminaalasi või mitte.

Elu on Venemaal näidanud, et kui kriminaalasi juba algatatakse, siis jõuab see ka kohtusse ning Kisseljov mõistetakse igal juhul süüdi. Valik on kohtus ainult selles, kas ta saab tingimisi karistuse või läheb vangi.

„Mitte kunagi varem pole peale Nõukogude Liidu lagunemist FSB avaldanud nii otsest ja avalikku survet nende vastu, kes mõtlevad teisiti,“ ütles Kisseljov.

Kisseljovi juhtum pole erandlik. Jekaterinburgis kuulsin ma palju näiteid pealekaebustest.

Sealne tähtsaim kõrgkool on Uurali föderaalne ülikool. Üks sealne tudeng kaebas avalikult ajakirjandusprofessor Dmitri Strovski peale, et too oli loengus rääkinud Krimmi okupeerimisest Venemaa poolt. Patrioodid avaldavad nüüd tugevat survet, et ülikooli rektor vallandaks professori, sest Kremli meelest mingit okupeerimist aasta tagasi polnud, vaid tegemist oli rahva tahte täitmisega.

Ülikooli rektor Viktor Kokšarov ise on ka patriootide süüdistuste tule all. Talle pannakse süüks seda, et ta lubas kolm kuud tagasi ülikoolis kõnega esineda Saksamaa välisministril Frank Walter Steinmeieril, kes esitas Uurali tudengitele Lääne seisukohti konfliktis Krimmi ja Ida-Ukraina ümber. 

„Normaalse inimese seisukohast on see normaalne, et me kuuleme teise poole seisukohti, aga ei! Internetis läks lahti kampaania, miks lubatakse noori „Lääne poliitikutel zombistada“ jne.,“ meenutas Jekaterinburgi tuntud ajakirjanik Aksana Panova. „Sellist jama on järjest rohkem.“

„See oli avalik Venemaa-vastane esinemine,“ väitis Kisseljovi pihta pealekaebuse kirjutanud Koljasnikovi mõttekaasalane Ilja Belous Postimehele. „Me oleme saavutanud nüüd, et võimud tõsiselt kaaluvad sellise rektori volituste pikendamist.“ Kokšarovi volitused rektorina lõppevad aprillis.

Eelmise aasta detsembris pidi Jekaterinburgi ühes suurimas erakõrgkoolis, humanitaarülikoolis, esinema Eestis hästi tuntud liberaalsete vaadetega muusikakriitik Artemi Troitski. Ülikooli rektorit ähvardati kooli sulgemisega, mille tõttu pidi Troitski leidma uue esinemiskoha.

Patriootilistel liikumistel on tugevad abimehed, sest kuidas muidu oleks nad saanud interneti üles laadida USA peakonsuli kohtumise Jekaterinburgi avaliku elu tegelastega. Teiste seas oli kohtumisel ka Kisseljov. Kohtumine oli üles võetud salajase kaameraga.

Kõik osalejaid said külge reeturi ja „viienda kolonni“ sildid. Patriootide eesmärk läks täide: Jekaterinburgis asuvad paljude Euroopa riikide konsulaadid, mille üritustel käis varem alati palju inimesi, aga nüüd hoitakse neist üritustest ja kohtumistest konsulaatides eemale. Sest võidakse kutsuda pärast FSB-sse ja internetis läheb lahti laimukampaania.

Koljasnikov süüdistas muide kaebuses FSB-sse Kisseljovi peale Jarošiga telesilla organiseerimises veel ka selles, et ta suhtleb liiga palju Jekaterionburgis asuva USA peakonsulaadiga ning osales võimude poolt mittesanktsioneeritud miitingule Aleksei Navalnõi toetuseks. Riigi käest palka saava inimese jaoks on selline käitumine lubamatu, toonitas Koljasnikov.

„Kisseljovi-suguste tegevus on väga ohtlik, sest see on otsene kaasaaitamine riigipöördele,“ ütles Belous, kelle üks eesmärke on tema sõnul riigi teenistuses olevate liberaalide paljastamine. „Me oleme temasuguste vastu pidevalt pöördunud vastavatesse organitesse (s.o FSB ja uurimiskomitee-J.P.), aga need on liiga hambutud.“

Kõige selle tulemus on, et esimest korda ma kogesin Venemaal, et inimesed reaalselt kardavad minu kui välismaa ajakirjanikuga kohtuda. Mitu inimest keeldusid minuga kohtumast, põhjendusega: „saage minust aru, mul võib pärast sellest ebameeldivusi tekkida“.

Ma sain neist aru. Venemaa kriminaalkoodeksi kodumaareetmise-paragrahvi täiendati mõni aasta tagasi selliselt, et selleks loetakse nüüd ka „konsultatiivset /---/ ja muud abi /---/ välismaisele organisatsioonile või nende esindajatele tegevuses, mis on suunatud Vene Föderatsiooni julgeoleku vastu“. Sisuliselt võib iga Venemaa kodaniku suhtlemist välismaalasega lugeda kuriteoks. Tuleb vaid tõestada, et välismaalase tegevus on ohuks Venemaa julgeolekule. See on aga, nagu Venemaal armastatakse öelda, tehnika küsimus.

Kisseljov tõi veel ühe näite, kuidas Kremli konflikt Läänega on muutnud kohalike teadlaste elu.

„Me ei saa enam vabalt pidada teaduskontakte, sest iga siia saabuva välismaa teadlase taga kõnnib FSB „saba“. Ja ka välismaa teadlased ise ei taha enam meile sõita. Ja ega meid ei kutsuta ka enam,“ rääkis ta. „See kõik on väga ohtlik sellepärast, et maailmaga suhtlemise ruum Venemaa ümber muutub üha kokkusurutumaks. Venemaa on kaotanud püüdluse arenenud tuleviku poole, elatakse ainult minevikus. Kogu riik oleks nagu üks 1980-ndate diskoteek.“

ARENG – Kiseljov pidi eelmisel nädalal käima järjekordsel vestlusel „organites“, seekord kohalikus kriminaalpolitseis. Peale seda, kui tema peale oli tulnud järjekordne kaebus suhtlemise pärast Jarošiga. Seekord Uuralitest tükk maad eemal asuva Mordova ühe küla elanikult! Loe siit selle absurdi kohta!

Endiste eriüksuslaste fondi juht rääkis mulle avameelselt, kuidas käib Uuralitest Vene vabatahtlike saatmine Donbassi - „Batja“ saadab Novorossija eest võitlema ainult sõjakogemusega mehi

 „Mulle helistatakse päev läbi, ka teistest Venemaa regioonidest, isegi Kasahstanist oleme kaks inimest viinud,“ räägib Vladimir Jefimov. Ta organiseerib Venemaa suuruselt neljandas linnas Jekaterinburgis vabatahtlike saatmist Ida-Ukrainasse võitlema sealsete separatistide poolel.

Jefimov nõustub minuga meeleldi kohtuma. „Meilt tahavad paljud minna fašistide vastu võitlema,“ teatab ta. „Fašistideks“ peavad Vene vabatahtlikud Vene meedia mõjul Ukraina poole sõdureid.

Kui palju täpselt tahavad minna, ei nõustu Jefimov seejuures ütlema. Üle tunni aja kestva kohtumise jooksul mainib ta jutu sees fraase nagu „tavalise viime rühmas paarkümmend meest“, „on olnud ka suuremaid rühme“, „me tavaliselt kogume suurema rühma kokku ja siis saadame“.

Meie kohtumise jooksul helistab talle kolm meest, kes Jefimovi sõnul uurisid, mida tuleb teha, et minna vabatahtlikuna Donbassi sõdima. „Isegi öösel helistatakse, aga need ma praagin kohe välja, sest sellisel ajal helistamine juba näitab, et tegemist on ebastabiilse inimesega,“ räägib Jefimov.

Vabatahtlikke rühmi on Jefimov saatnud Donbassi alates eelmise suve lõpust. Kuus saadab teele üks-kaks gruppi. See teeb poole aastaga vähemalt paarsada meest, aga tõenäoliselt isegi rohkem.

 Pikakasvuline, tugeva kehaehitusega ja paksu halli habemega Vladimir Jefimov (fotol) on 60-ndates eluaastates mees. Tema kutsung Donbassi sõjapiirkonnas „Batja“ vastab mehe autoriteetsele välimusele.

Jefimov juhib Sverdlovski oblastis organisatsiooni nimega „Endise NSV Liidu ja Venemaa eriotstarbeliste vägede ja spetsnazi veteranide ja invaliidide fond“, millel on mehe väitel üle 1500 liikme. Jefimovi tagasihoidliku Hyundai-džiibi esiklaasi all on näha dokumenti, mis lubab sissepääsu ühte Jekaterinburgis asuvasse väeossa. Oma mineviku kohta toonitab Jefimov, et 1993. aastal juhtis ta ühte erirühma, mis osales Jekaterinburgist pärit Venemaa esimese presidendi Boris Jeltsini käsul Venemaa parlamendihoone ründamises. 

Peale Jefimovi fondi tegelevad Jekaterinburgis Uurali vabatahtlike saatmisega Donbassi separatistidele appi veel mitu organisatsiooni, näiteks Afganistani sõja veteranide oma ja kohalike tšetšeenide organisatsioon. Lisaks sõidavad Jefimovi andmetel Uuralitest Donbassi sõdima inimesi ka metsikult, organiseerimatult. Nendeks on peamiselt noored, kohtulikult karistatud või muidu kriminaalse taustaga mehed, räägib Jefimov. Tema fond ega Afganistani veteranide organisatsioon selliseid mehi oma gruppidesse ei võta.

Arvestades Jefimovi sõnu, siis on tõenäoline, et viimase poole aastaga on ainuüksi Uuralitest läinud Donbassi separatistide poolele sõdima vähemalt pool tuhat meest. Ja see on ainult ühest Venemaa regioonist!

„Kõige tähtsam on sõja kogemus,“ ütleb Jefimov, mille järgi tema valib vabatahtlikke oma gruppidesse. „Ilma selleta me ei võta, sest me tahame olla kindlad, et meie inimene teab, kuidas lahingu ajal peab käituma.“ Enamus meestel on kogemus Afganistani ja Tšetšeenia sõdadest, üksikutel ka Tadžikistani kodusõjast. Peamiselt on need mehed vanuses 40-60 aastat.

Kõik soovijad peavad täitma põhjaliku ankeedi. Soovijate tausta laseb Jefimov kontrollida tuttavatel siseministeeriumi andmebaasidest. Selle kaudu praagitaksegi välja kõik kriminaalse mineviku või olevikuga mehed.

Jefimovi kaudu sellised mehed ei lähe, aga see ei takista kriminaalse taustaga meestel Donbassi sattumast. Ühest intervjuu ajal peetud pikast telefonikõnest selgub, et keegi Jefimovile tuttav mees oli äsja sõitnud Donetskisse koos „iseformeerunud“ 10-15 mehelise grupiga, millest enamus olid kriminaalse taustaga.

Kõik Jefimovi kontori kaudu Donbassi sõdima minejad saavad temalt fondi blanketil tõendi ja saatelehe (путёвка), mis kinnitab, et tegemist on vabatahtlikuga, kes läheb „andma praktilist abi Novorossija võitlevale rahvale ja täitma oma patriootilist kohustust“. Saatelehed on kehtivusega 31. detsember 2015.

Tõendit on meestele Jefimovi sõnul vaja eelkõige kahel põhjusel. Esiteks, et teel olles ei tülitaks neid Venemaa politsei ning teiseks mõtlevad nad tuleviku peale. Kui peaks juhtuma, et Venemaal tunnistataks Donbassis sõdinud vabatahtlikud kunagi ametlikult sõjaveteranideks, siis on neil selle kohta mingigi tõestus olemas.

Jefimov kasutab ainult sõna „vabatahtlikud“. Ta väidab, et pole veel kuulnud, et keegi tema meestest sõdimise eest palka saab. Tema jutu järgi viibib keskmine vabatahtlik Donbassis kuu aega ning tuleb siis tagasi koju, sest majanduslikult pole enamusel võimalik kauem ära olla.

Teistmoodi rääkida Jefimov ei saakski, sest kui keegi avalikult kinnitas vabatahtlike rahasaamist, siis tähendaks see ülestunnistust palgasõdurite kohta. Venemaa seaduste järgi on see ametlikult karistatav. „Me ei ole palgasõdurid!“ rõhutab Jefimov mitu korda.

Jefimovi jutust tuleb välja, et Uuralist läinud meestest sõdivad mõned juba pool aastat. „Need on professionaalsed sõdurid, nad ei oskagi muud,“ seletab ta.

„Kuidas nad siis ära elavad, nemad ei saa ka palka?“ küsin.

„See on nende asi, mina selle vastu huvi ei tunne!“ vastab Jefimov.

„Mina olen hoiatanud ainult neid, kes tahavad astuda ametlikult DNRi armeesse, et ärge seda tehke, sest tagasi Venemaale tulles võib neid süüdistada palgasõdurina teenimises võõras armees. Mina seda ei poolda,“ lisab ta mõne aja pärast.

Samas on Vene meedia täis Vene vabatahtlike lugusid, kes kirjeldavad kui palju ja mille eest neile Donbassis makstakse. Viimati kirjutas Moskva ajakiri New Times 26-aastasest väljaõppinud snaiprist Olegist, kes väitis, et Donetski poolel sõdimises eest makstakse talle nädalas 80 000 rubla (1220 eurot). Oleg teenis enne lepingulise sõdurina Vene armees Põhja-Kaukaasias.

Teine asi, millest Jefimov ei taha väga rääkida, on see, et millist rolli mängivad tema sõjakogemustega vabatahtlikud rindel. Ta väidab, et enamus neist tegutsevad seal kohalike väljaõppega, instruktoritena. „Sõdivad ju peamiselt kohalikud, aga nad on ju kaevurid, neid peab kõige pealt õpetama sõdima,“ räägib Jefimov, aga lisab samas: „Vahel tuleb meil muidugi ka lahingutegevusest osa võtta.“ Pikemalt ta sellest rääkimast keeldub ning väidab, et tema vabatahtlike seas pole nende kuude jooksul ühtegi surmasaanut.

Jefimovi vabatahtlike tegevuse kohta Donbassis pole mul loomulikult ühtegi fakti, aga hiljuti kirjeldas Moskva ajalehes Kommersant töötav hea renomeega sõjakorrespondent Ilja Barabanov „Venemaalt saabunud sõjakogemusega vabatahtlike“ rolli.

„Viimaste kuude sõjategevuse loogika on üsna lihtne: isehakanud vabariikide püstitatud sõjalisi eesmärke sõidavad täitma need, kes tõepoolest oskavad sõdida. Nad täidavad püstitatud ülesande ning lahkuvad kohe, aga nende poolt hõivatud asulates, komandatuurides ja kontrollpostides võtavad ajakirjanikke vastu juba kohalikud maakaitseväelased, kes lahkelt räägivad oma kaevuriminevikust.“

Ühtegi kriminaalasja Donbassis separatistide poolel palgasõdurina teenimise kohta Venemaal algatatud pole. Kreml vaatab selgelt läbi sõrmede oma kodanike sõdimisele separatistide poolel, samal ajal näiteks Kremli liitlane Kasahstan mõistis hiljuti koguni viieks aastaks vangi oma kodaniku, kes sõdis Luganski „rahvaväes“. Teadaolevalt on Venemaal algatatud palgasõduriks minemise eest kriminaalasi ühe venelase suhtes, kes sõdib Ukraina poolel vabatahtlike pataljonis Azov.

Jefimov süüdistab kohalikke võime selles, et nad ei aita kuidagi tema „üllast ettevõtmist aidata Donbassi inimesi“. Ta räägib sellest, kuidas palus kohalikult Venemaa presidendi eriesindajalt abi vabatahtlikele kohapeal väljaõppekeskuse loomiseks. Ei midagi. Siis räägib ta vihaselt, kuidas palus Venemaa Raudteedelt, et nood lubaksid vabatahtlikel tasuta või vähemalt sooduspiletiga rongiga Jekaterinburgist Ukraina piiri äärde Rostovisse sõita. Jälle ei mingit vastust. „Kõik peame ainult oma raha eest tegema,“ kaebab ta. „No vähemalt võimud ei sega meid kuidagi.“

Praegu on Jefimovi sõnul Uuralite vabatahtlike saatmises väike vaheaeg. „Ma just helistasin meie komandörile seal ja ta ütles, et praegu pole vaja tulla, et nad saavad praegu ise hakkama,“ räägib Jefimov. „Komandör ütles isegi, et kui me praegu sinna sõidaks, siis vaherahu ajal võib see provokatsioone põhjustada. Aga et paari nädala pärast on jälle see teema aktuaalne.“

„See teema“ tähendab Uuralitest vabatahtlike minekut Donbassi, sest neid läheb jälle appi vaja. Kas see tähendab, et separatistide komandörid ei usu pikemat vaherahu? Jefimoviga rääkisin ma veebruari viimasel nädalal. Paar nädalat saab täis just sel nädalal. (Ehk siis eelmisel nädalal-minu märkus.)

Aga kes on see komandör, kellega Jefimov suhtleb? Ta ei taha seda öelda, aga telefonikõnedest ilmselt inimestega, kes aitavad tal organiseerida vabatahtlike saatmist Donbassi, võib järeldada, et selleks on Aleksei Mozgovoi. Mozgovoi on Luganski separatistide sõjajõudude üks liidreid, Prizraki-nimelise pataljoni juhte. Prizrak osales aktiivselt Debaltsevo piiramises ja selle vallutamises mõned nädalad tagasi.

ARENGUD – 13. Märtsi Novaja Gazeta kirjutas, kuidas kaks päeva varem Jefimovi enda juhtimisel saadeti Jekaterinburgis suure pidulikkusega teele 50 meest Jefimovi juhtimisel, kes sõitsid appi justnimelt Mozgovi üksusel Prizrak: „В среду вечером 50 добровольцев отправили с железнодорожного вокзала Екатеринбурга в Донбасс. Провожали пышно: с цветами, песнями, благословением священника — напоследок «бойцы» исполнили казачий танец войны (фото и видео опубликованы свердловскими СМИ). Роту возглавил председатель Свердловского фонда ветеранов спецназа Владимир Ефимов.“ Pikemalt võib lugeda siit!

Venemaa linnapea, kes ei tööta Putini pilgu all
Jevgeni Roizman on ainus Venemaa miljonilinnade juhtidest, kelle kabinetis ei ripu Venemaa presidendi Vladimir Putini portree. Algul riputas ta oma, Jekaterinburgi linnapea töölaua kohale hoopis kuulsa Nõukogude dissidendist luuletaja Jossif Brodski portree, aga siis asendas ta selle linna vapiga.

„Mind ju ei nimetatud ametisse Kremlist, vaid valiti rahva poolt,“ seletab 52-aastane Roizman Postimehele Putini portree puudumist, nagu see poleks midagi ebatavalist. Tegelikult see on ebatavaline, et sest Venemaal ripub Putini portree sisuliselt iga vähegi tähtsama ametniku seinal.

Venemaa suuruselt neljanda linna juht Roizman ei kuulu muidugi Venemaa poliitika esimesse ega ka isegi mitte teise ešeloni, kuid tuntumate omavalitsuspoliitikute hulka küll ning nende seas on ta  erandlik kuju. Tänasel Venemaal on igasuguse omavalitsusjuhi jaoks suur julgustükk osaleda liberaalse opositsiooni miitingutel. Isepäine Roizman aga osales aasta tagasi piketil Venemaa sõjalise sekkumise vastu Ukrainas ja mitteametliku tsensuuri vastu Vene ajakirjanduses. Samuti on ta linnapeana osalenud miitingutel, kus nõuti 2012. aasta Bolotnaja väljaku võimudevastaste sündmuste tagajärjel süüdimõistetute vabastamist. Seejuures on Jekaterinburg reaalselt üks paremini juhitud ja arenenud suurlinnu Venemaal.

Roizmanile ei meeldi talle, kui teda nimetatakse opositsionääriks. „Ma olen vaba inimene, ma olen mittesüsteemne, aga mitte opositsionäär,“ ütleb ta. Roizman tunneb ennast nii vaba mehena, et lasi 1,4 miljoni elanikuga Jekaterinburgi linnavalitsuse hoonest ära koristada kõik turvamehed. Ma näen esimest korda Venemaal, et nii tähtsasse ametiasutusse saab sisse ilma mingi propuski ehk loata!

Hoolimata sisult Kremli-vastastel miitingutel osalemisest, valib Roizman tegelikult väga sõnu, kui me räägime Krimmi ja Ukraina sündmuste tagajärjel tekkinud sügavast lõhest ühiskonnas ning kuidas tekkinud kärepatrioodid õiendavad arveid liberaalsemate vaadetega inimestega.

„Ma ei näe selles midagi hullu,“ vastab ta mu küsimusele kuidas suhtub kaebuste laviini Jekaterinburgis asuva suure Uurali föderaalse ülikooli juhtkonna vastu, et need lubasid ülikooli loenguga esinema Saksamaa välisministri, kes selgitas Euroopa Liidu seisukohti Ida-Ukraina konfliktis.

„Ma ei näe ka selles praegu midagi hullu“, ütleb ta, kui küsin tema parteikaaslase, politoloog Konstantin Kisseljovi juhtumi kohta, kus tema vastu võidakse algatada kriminaalasi paljalt sellepärast, et ta suhtles Venemaal tagasotsitavaks kuulutatud Ukraina rahvuslase Dmitri Jarošiga. (Mõlema juhtumi kohta kirjutas Postimees 6. märtsil artiklis „Kuidas käib Jekaterinburgis jaht liberaalidele“.)

„Probleemid algavad siis, kui raamatuid põletatakse. Siis see on tõsine,“ lausub Roizman. „Mulle võib olla ei meeldi mingid asjad, mis toimuvad, aga midagi kriitilist veel pole.“

„Mulle ei meeldi, et inimesed alluvad nii lihtsalt propagandale, seda ma ei oodanud,“ lisab ta veidi järele mõeldes. „Me lahkusime sellest riigist (Nõukogude Liidust) justkui 25 aastat tagasi ja ma ei uskunud, et see võib nii kergelt tagasi pöörduda ning tekitada ühiskonnas sellise konfrontatsiooni seoses viimaste sündmustega.“

„Viimaste sündmuste“ ehk Ida-Ukraina ja Krimmi teemadel ei taha Roizman väga rääkida. Ta seletab, et põhimõtteliselt ei taha kommenteerida neid Vene ühiskonda selgelt veelaheks eraldavaid sündmusi, sest tema valijate seas on erinevate vaadetega inimesi.

Teatud mõttes võib Roizmani seisukoha välja lugeda lausest, mille ta ütleb siis, kui räägime Venemaa majanduskriisi mõjust linnaelanikele. „Meil oskavad kõik kannatada. Peamine on aru saada mille eest? Meie välispoliitika teatud liini eest,“ räägib ta.

Küsimusele, kas tema, vaba mees, üldiselt toetab president Putini poliitikat, vastab Roizman kavalalt: „Mul on iga asja kohta oma arvamus, aga mitte alati ei ütle ma seda välja.“

Küsin talt üle, et kas tema vastusest võib välja lugeda, et on asju milles ta on Putiniga samal arvamusel ja on asju, millega ta ei ole nõus. „See on minu kodumaa. Mingid asjad võivad mulle siin meeldida või mitte, aga ma olen alati oma kodumaaga ning on asju, millest ma kunagi üle ei astu,“ vastab Jekaterinburgi linnapea.

„Ma ei osale selles, mis mulle ei meeldi,“ täpsustab ta. „Ma ei saa võib olla oma arvamust alati välja öelda, aga ma lihtsalt ei osale, kui see on vastuolus minu arusaamadega.“ Antimaidani-tüüpi miitingutel osalemise kohta vastab ta kindla „ei“.

Kremlit igatahes see reaalselt suure rahva toetusega vabameelne linnapea veel ilmselt ei sega. Sest muud moodi on raske seletada, miks ei seisa Roizman kohtu ees mõrvaloos, milles süüdistatakse tema endist parteikaaslast, kes omakorda väidab, et mõrvale sundis teda justnimelt Roizman. Seejuures räägivad sama juttu veel kolm tunnistajat. Ükskõik kes vähegi opositsiooniline poliitik oleks Venemaal selliste tunnistuse peale ammu vahi all istunud.

19-aastaselt varguse ja kelmuse eest vangi mõistetud Roizman saavutas Jekaterinburgis ja üldse Uuralites suure populaarsuse 1990-ndate lõpus kui ta hakkas koos mõttekaaslastega võitlema narkomüüjate vastu ning tegi seda oluliselt efektiivsemalt kui kohalik miilits. Kohalik siseministeerium on pidevalt seostanud teda kohaliku organiseeritud kuritegevusega, kuid vettpidavad tõendid selle kohta puuduvad, mistõttu oma tohutu populaarsuse laineharjal valiti ta 2003. aastal üheks ametiajaks isegi Venemaa riigiduuma liikmeks.  2013. aastal võitis Jekaterinburgi linnapea valimistel kindlalt Kremli võimuerakonna Ühtne Venemaa kandidaati.

SAIDBAR  - Mõistab Eesti ajalugu

Jekaterinburgi linnapea Jevgeni Roizman suhtub silmnähtavalt hästi Eestisse, kus ta on enda sõnul korduvalt reisinud.

Ta kiidab Eesti külalislahkust ning et Vene turistiga räägivad kõik vene keeles. „Venelastesse suhtutakse teil hästi,“ lausub ta.

Suure ajaloohuvilisena tuntud Roizman räägib, et Eestis käies püüdis ta aru saada Eesti keerulisest lähiajaloost. „Ma mõistan eestlaste pretensioonide olemust Nõukogude võimu vastu,“ ütleb ta.

Eestis meeldib talle eriti üks asi – tasuta ühistransport Tallinnas. Ütlen, et paljud tallinlased ei pea seda õigeks, mille peale ta arvab, et põhimõtteliselt on see samm õiges suunas.

Putini lemmikud: peaasi, et meilt rohkem tanke tellitaks

(see minu lugu ilmus 27. veebruaril Postimehes)

Maailma suurima tankitehase peahoonet valvab Nižni Tagilis viimase suure sõja aegne T-34. Üldse seisab selliseid tankimonumente linnas koguni kolm. See on sõjakas linn, kus elavad sõjakad töölised, kes on avalikult teatanud, et on valmis Venemaa presidendi Vladimir Putini kaitseks kasvõi ise tankile hüppama.

Tankitehas peitub suhteliselt leebe nime taha - Uralvagonzavod ehk Uurali vagunitehas. Nõukogude võim oli harjunud kõike maskeerima. Nii tehti ka siin tehases tankide kõrval ka rongivaguneid, kuigi riik tahtis tehaselt eelkõige rohkem tanke. 24 aastat peale Nõukogude liidu lagunemist on sama seis - vagunite tootmine ei huvita kedagi, andke aga rohkem tanke! Riik vajab rohkem tanke!

Ootan tankitehase esisel platsil tööpäeva lõppu. Töölised on väga ustavad. Keegi ei soovi minuga rääkida nagu ma ütlen, et olen ajakirjanik Eestist. Vaevalt, et nad viivad Eestit kokku NATO-ga, aga seda saavad nad kindlasti aru, et kuskilt Euroopast. Järelikult kahtlane. Ma saan neist suurepäraselt aru ja ei käi väga peale.

Ma olen isegi üllatunud, kui kaks vanemat meest jäävad lõpuks seisma ja muga rääkima. Mulle halastatakse ilmselt sellepärast, et meeste tuju on hea ning nad tahavad oma rõõmu silmnähtavalt teistega jagada.

Nad on väga enesekindlad.

"Kuulsin, et osa tehase töölistest saadeti teil puhkusele?"

"Võib-olla, aga varsti läheb kõik hästi, riik hakkab rohkem tanke tellima!"

"Rohkem tanke läheb ainult sõjas vaja. Kas te ootate sõda?"

"Mis te nüüd, sõda ei taha keegi! Mis jama te ajate!"

"No aga milleks siis muudkui rohkem uusi tanke?"

"Kuidas milleks? Et ameeriklasi tagasi hoida. Kas te ei näe, mis nad Ukrainas korraldavad?"

Sellega lõppeb jutt meil ära, sest meestele selline jutuajamine siiski rõõmu ei paku ning nad lähevad edasi.

Uralvagonzavodis töötab 30 000 inimest. See on sama palju kui Viljandi ja Haapsalu linnades elab kokku inimesi. Nižni Tagil ise on Tallinna-suurune linn.

Tehas toodab Venemaa armee peamiseid tanke T-90. Tänavusel juubeliparaadil 9. mail Punasel väljakul peaks just Uralvagonzavod rahvale tutvustama oma uut uhkust, täiesti uut tüüpi tanki. Selle kõrval on iluviga, et isegi kaitseminister Shoigu on selle paganama kalliks kuulutanud. Vene meedia andmetel maksab üks uus Armata-tüüpi tank vähemalt 400 miljonit rubla (ligi kuus miljonit eurot).

Jämedalt võttes pooled töölised panevad tanke kokku ja pooled rongivaguneid. Vagunipoole töölisi ongi nüüd tabanud õnnetus, nad on saadetud sundpuhkusele.

Naftahinna kukkumise ja Lääne sanktsioonide tagajärjel saabunud majanduskriisis selgus ootamatult, et nende toodetud vaguneid pole kellelegi vaja. Ega neid ennegi polnud kellelgi vaja, aga Venemaa Raudteed sunniti neid ostma nö sotsiaalabi korras. Enam raha sotsiaalabiks pole ja pool Uurali suurtehasest seisab.

Venemaal seisavad praegu kõik vagunitehased. Seisab Venemaa suurim taoline tehas Tveris, seisab suur tehas Novotšerkasskis.

Nižni Tagili tehas on aga väga eriline tehas Venemaal. Kõik teavad, et see on Putini üks lemmiktehaseid.

Kui 2011. aasta detsembris puhkesid Moskvas suured protestimeeleavaldused valimiste võltsimise vastu ja nõuti avalikult Putini lahkumist võimult, siis olid just Uralvagonzavodi töölised need, kes kuulutasid üle maa: meie kallis Vladimir Vladimirovitš, kui vaja, siis meie, Nižni Tagili töölised, tuleme teie kaitseks Moskvasse ja lööme ise korra majja! Mornid Uurali töölised kuulutasid Moskva hipsteritest protestijad töörahva alandajateks ning algatasid liikumise tööinimese kaitseks. Putin tegi tänutäheks tankitehase tööliste eestkõnelejast oma eriesindaja kõigis Uurali regioonides.

Pärast seda hakati Venemaal Nižni Tagilist rääkima kui "Putingradist". Nižni Tagilist sai Putini toetajate mitteametlik pealinn.

Seetõttu oleks väga märgiline, kui tanki- ja vagunitehase töölised nüüd äktiselt protestima hakkaksid.

"Kreml ei taha ega lase mingil juhul seda juhtuda, et tänavale läheksid protestima inimesed, kes kõigile üle maa seostuvad Putini sajaprotsendilise toetamisega," räägib Postimehele Nižni Tagili kõige teravam ajakirjanik Jegor Bõtškov (27). "Siis on ju kõigile selge, et lood on väga halvad, kui isegi protestivad need, kes lubasid ise kõik protestid laiali ajada."

Kohalike ekspertide andmetel on keskmine sissetulek Uralvagonzavodis suurusjärgus 30-35 000 rubla (420-500 eurot). Tankiehitajad kui eliit teenivad rohkem, vaguniehitajad vähem. Veebruari alguses saadeti umbes 10 000 vaguniehitajat kaheks nädalaks sundpuhkusele, mille jooksul maksti neile kaks-kolmandikku põhipalgast. Sel nädalal tulid nad üheks päevaks tööle ning seejärel saadeti nad jälle sundpuhkusele, sedapuhku kuuks ajaks. Linnas on kõik kindlad, et kuu aja pärast pikendatakse seda sundpuhkust veelgi, sest ega majanduses lood paremaks lähe.

Pealtnäha pole olukord ju paha: pikutad kodus ja saad kaks kolmandikku palka. Nipp on aga selles, et seda kahte kolmandikku makstakse põhipalgast, mis moodustab paljudel töölistel lõplikust kuupalgast ainult poole, ülejäänud palk tuleb erinevatest lisatasudest ja preemiatest plaanide täitmise eest.

Seega saavad sundpuhkusel olijad palka suurusjärgus 10 000 rubla (140 eurot) kuus, paljud isegi veel vähem. Enamus Uralvagonzavodi töötajad olid aga kindlad, et riigitellimused ja riigabi on igavene ning paljud võtsid korterilaenu ja liisinguid autole ja kodutehnikale. Kuu-paar elavad nad üle, aga siis läheb neil juba rahaliselt päris kitsaks, ütleb Bõtškov.

Sellest hoolimata ei lähe töölised mingi juhul tänavale protestima, kinnitasid mulle üksmeelselt kõik kohalikud ajakirjanikud.

"Nad on valmis pool aastat, kasvõi kauem ilma palgata kodus istuma, aga tänavale nad ei lähe, sest pole lihtsalt sellist traditsiooni," põhjendab Mark Gratšikov linna ühest loetumast portaalist "Meždu Strok" (Ridade vahel).

Nižni Tgaili üks tuntumaid poliittehnolooge Dmitri Hrustaljov seletab Uralvagonzavodi töötajate ääretut truudust Kremlile ja isiklikult Putinile sellega, et juba loomuomaselt nad kardavad muuta oma väljakujunenud elu. Tankitehas asub eraldi linnaosas, mis kannab kurjakuulutavalt Džerzinski nime (KGB eelkäija, verise NKVD looja). Paljude tänase tööliste isas ja vanaisad juba töötasid samas tehases. See on põlvkondade värk.

"See on tohutu hulk töölisi, kellel pole mitte kuhugi minna, kui tehasega peaks midagi juhtuma. Neil pole elus mingit alternatiivi peale selle tehase. Sellepärast nad loodavadki ainult riigile," rääkgib Hrustaljov.

Jekaterinburgi politoloogi Sergei Moškini sõnul tuleb aru saada, et töökoha kaotus tähendab Uralvagonzavodi töölistele praktiliselt vaesusesse sattumist. "Töökoha kaotamise ees on neil surmahirm. Selle nimel on nad valmis täitma kõiki võimude korraldusi," ütleb Moškin. "Mingeid õigusi nad avalikult tänavale nõudma ei lähe nad kunagi, sest nad arvavad, et sellega ei saavuta mitte midagi."

Hrustaljovi sõnul on täielikult riigi armust sõltuvate töölistega lihtne vajadusel manipuleerida. "Mis protestid?" küsib ta. "Milleks neil minna tehase juhtkonna või riigi vastu, kui neile näidatakse vaenlast ja nende viha suundub otsekohe mujale. Nad on seal juba praegu peaaegu sada protsenti veendunud, et kõigis nende probleemides on süüdi ameeriklased ja neid toetav viies kolonn."

Viiendaks kolonniks on president Putin otsesõnu nimetanud kõiki neid Venemaal, kes toetavad läänelikke väärtusi ning kahjustavad niiviisi Venemaa julgeolekut.

Isegi kui "Putingradi" töölistel läheb lõpuks kops üle maksa ning tühi külmkapp võidab televiisori, siis Hrustaljovi sõnul pole üldse kindel, et nad lähevad tänavale ilmtingimata protesteerima võimude vastu. "Tõenäolisem on, et lähevad küll tänavatele, aga hoopis "puhastama" viiendat kolonni," ütleb Hrustaljov. "Võib ka teha üleskutse: mehed, et teete ju tanke, istuge siis tankidele ja minge Kiievi peale, kus pesitsevad teie tegelikud vaenlased!"

Üle 20 aasta Nižni Tagili linnaasjadest kirjutanud kommentaator Vladimir Inževatov (57) suhtub välismaa ajakirjanikku silmnähtava ettevaatlikkusega, aga peab sellest hoolimata mulle pika loengu sellest, mida Putin on teinud head konkreetselt Uralvagonzavodile ja eraldi linnale.

"Kelle poolt nad peale kõike seda peaksid siis olema?" küsib ta. "Eelmise kriisi ajal said nad Putini käsul riigilt suured tellimused, mille abil elasid and rasked ajad üle. Loomulikult loodavad nad nüüd ka põhjusega, et Putini käseb näiteks Venemaa Raudteesid tellida vaguneid."

"Vaevalt, et nad omavahel eriti arutavad, kes on selles kõiges süüdi, et neil praegu tööd pole," mõtiskleb Inževatov. "Nende suhtumine on alati olnud selline, et kui peremees kohale sõidab, küll ta siis kõik meie probleemid ära klaarib."

Küsimusele protestide võimalikkusse, kui tankitehase mehed kaua ilma tööta istuvad, vastab Inževatov nii: "Vene mees on ettearvamatu. Ta võib pool aastat oma köögis protestida, siis valada endal klaasi täis ning minna tänavale nõudma - ja pärast kahetseb seda!"

Uralvagonzavod on üks nendest ettevõtetest, mis on kantud nimeliselt Lääneriikide sanktsioonide nimekirja. Tehasel puudub ligipääas odavatele Lääne laenudele. Tehas ei saa enam Läänest osta moodsat tehnoloogiat, mis on samuti tehasele hädavajalik, sest Vene analooge Bõtškovi sõnul lihtsalt pole. Üks Kanada firma juba keeldus tehasele tarnimast keerulisi tööpinke. "Kuigi keegi seda ei tunnista, siis tegelikult mõjuvad sanktsioonid tehasele väga raskelt," lausub Bõtškov.

Postimees palus kohtumist Uralvagonzavodi esindajatega, aga tehase pressiteenistus saatis eitava vastuse. Põhjuseks toodi, et kuna tegemist on osaliselt sõjatehasega, siis on tegemist "režiimse objektiga", kuhu mind kui välisajakirjanikku ei lasta.