Venemaa 2011 - 10 olulisemat sündmust ja arengut

Pakun taas minu arvates kümmet kõige olulisemat sisepoliitilist sündmust ja arengut tänavu Venemaal (Venemaa välispoliitikat puudutava jätan teadlikult kõrvale). Tegemist on loomulikult minu subjektiivse valikuga. Küllap iga Venemaa-arengute vastu huvi tundja suudab seda kritiseerida ning pakkuda välja oma nimekirja olulisimatest sündmustest-trendidest. Laske käia ning jätke loo alla oma kommentaar.
(Meeldetuletuseks - koostasin Venemaa Top 10 sündmuste edetabeli ka eelmisel aastal. Siin on selle link ). Igaüks saab hinnata, mis läks täppi ja kus läksin alt.)

Miilits kaob ajalukku
48 aastat järjest tähistati Nõukogude Liidus ja Venemaal 10. novembril miilitsapäeva. Kui kõik läheb president Medvedevi plaanide järgi, siis tähistati miilitsapäeva kaks kuud tagasi viimast korda, sest 1. märtsist saab Venemaal miilitsast politsei. See on ajalooline hetk, sest ilmselt paljudele seostub kunagine Nõukogude riik siiani Nõukogude miilitsaga.
Suurt sisulist muutust ümbernimetamine Venemaal kahjuks kaasa tuua ei saa, sest kaader jääb samaks. Ümbernimetamise üks põhjus on selles, et miilitsa maine on Venemaal põhjas mis põhjas. Miilitsate omavoli on muutunud niisama lahutamatuks igapäevaelu osaks Venemaal nagu ka korruptsioon. Moskvas näitas üks eelmise kevade küsitlus, et täielikult ei usaldanud miilitsat mitte üks vastaja... Tihti kardavad inimesed miilitsaid rohkem kui kurjategijaid.

Kas Medvedev või Putin või hoopis keegi kolmas?
Venemaa järgmised presidendivalimised toimuvad 2012. aasta märtsis. Esimest korda valivad naabrid presidenti kuueks aastaks, mitte neljaks aastaks nagu seni. Just järgmine president avab näiteks 2014. aastal Sotši taliolümpiamängud.
Kuna Venemaal tõelise konkurentsiga valimisi ei peeta, siis saame hiljemalt juba tänavu aasta lõpuks teada järgmise presidendi nime. Nagu praegune president Medvedev ja eelmine president, peaminister Putin on ise korduvalt öelnud, siis nad istuvad maha, arutavad ning otsustavad, kelle kord on valitseda Kremlit 2018. aastani. Sest on selge, et võimueliidi kandidaat võidab igal juhul suure ülekaaluga, olgu selleks või Putini autojuht, nagu üks Moskva politoloog kunagi tabavalt märkis.
Levinud arvamuse järgi on kaks varianti: kas saab Medvedev õiguse teiseks ametiajaks või tahab Putin tagasi vanale kohale. Venemaa on aga niivõrd ettearvamatu maa ning riigijuhtide otsuste tegemise protsess nii varjatud-salajane, et ei tasu ka väga imestada, kui Venemaa saab uue, neljanda presidendi. Kuigi see on muidugi vähetõenäoline. Venemaa üks tuntumaid välispoliitikaeksperte Fjodor Lukjanov näiteks ütles mulle hiljuti: „Kõik räägivad, et Putin tuleb tagasi, aga mulle tundub, et luuakse mingi täiesti uus võimuskonstruktsioon, milles Putin hakkab aga kindlasti olulist rolli mängima.“

Kodanikuliikumiste mõjujõud suureneb
Üks Venemaa eelmise aasta märkimisväärsemaid trende oli kodanikuliikumiste mõju suurenemine. Selle üle võib vaielda, kas need olid tõelised võidud või lasti neil lihtsalt näida kodanikuliikumiste võitudena, et auru ühiskonnas välja lasta, aga „nominaalselt“ olid need võidud: Peterburis Gazpromi pilvelõhkuja ehituse üleviimine, läbi Himki metsa kiirtee rajamise ajutine peatamine, Lukoili asepresidendi autoavarii uurimise taastamine, narkomaanide vastu võidelnud Uurali noormehe vangist vabastamine jne. See trend kindlasti jätkub, aga mingeid süsteemipurustavaid või poliitilisi võite kodanikuliikumised muidugi ei saavuta. Aga suur asi seegi, et sellised liikumised aitavad Venemaal inimestel murda vabatahtlikku vangistavat lepet: riik mind ei puutu ja mina ei puutu riiki ega ei sega end vahele. Sellise positsiooni muutumine järjest rohkemate inimeste seas on juba suur võit Venemaa jaoks.

Rahvustevahelised konfliktid jätkuvad
Kaukaaslaste vastased (tegelikult ka Kesk-Aasia võõrtööliste vastane) 11. detsembri rahutused Moskva kesklinnas tekitasid Venemaal probleemi, mis on ilmselt üks tõsisemaid viimase kümne aasta jooksul. Kiiret ja head retsepti selle lahendamiseks pole, mis tähendab, et tõenäosus selliste rahutuste uuesti tekkimiseks on väga suur. Neid ära hoida on riigil väga raske, sest noortel äärmuslastel pole mingeid selgeid struktuure, mida oleks võimalik mõjutada. Tegemist on üsna stiihiliste väljaastumistega, millele on vaja vaid ajendit. Aktsioonide kordumist toetab ka Venemaal järjest leviv trend, et kuna riigile ja miilitsale loota ei saa, siis kipuvad inimesed ise vägivalla abil oma probleeme lahendama.
Kaukaaslased ja Kesk-Aasia võõrtöölised istuvad seni Moskvas ja teistes suurlinnades vaikselt, nad ei vastanud peamiselt vene rahvusest noorukite vihaaktsioonidele. Mis juhtub aga, kui nad alustavad alandatud uhkuse sunnil kättemaksuaktsioone? Mida rohkeb lastakse juhtuda vihaaktsioone „võõraste“ vastu, seda tõenäolisemad on „võõraste“ vasturünnakud „omade“ vastu.
Teemaga seostub olukord Põhja-Kaukaasia vabariikides, kus suure tõenäosusega midagi paremuse suunas ei liigu – jätkuvad islamivõitlejate ning Vene jõuametkondade vastastikused rünnakud. Küllap kuuleme ka tänavu mõnest suuremast terrorirünnakust väljaspool Kaukaasiat.

Patriarh Kirill suurendab isiklikku ning õigeusu mõju
Patriarh Kirill on kolme viimase aastaga saavutanud kaks väga suurt võitu. Kõigepealt saavutas ta Vene õigeusukiriku taasühinemise Vene õigeusukirikuga välismaal. Sellel leppel on küll Eestist pärit eelmise patriarhi Aleksiuse allkiri, aga tegelik läbirääkija ja leppe saavutaja oli tollane Smolenski metropoliit Kirill. Veelgi suurema võidu saavutas aga peale Aleksiuse surma õigeusu kiriku patriarhiks saanud Kirill eelmisel aastal, kui riigiduuma võttis vastu seaduse anda õigeusu kirikule tagasi kõik riiklikus või munitsipaalvalduses olevad hooned. Ainuüksi Moskvas tähendab see üle paari tuhande hoone tagastamist kirikule. Vene õigeusu kirikust sai riigi järel Venemaa suurim kinnisvaraomanik. Patriarh Kirill on kogu oma usulise pühaduse kõrval väga osav ärimees ja läbirääkija. Olen täiesti kindel, et 64-aastane Kirill kasvatab Vene õigeusu kiriku mõju oluliselt võimsamaks kui seda suutis Aleksius. Võimudel pole selle vastu midagi, sest kiriku toetus kulub väga ära järjest suurenevates rahvustevahelistes pingetes Venemaal. Ükskõik siis, kas vene rahvusluse tugevdamiseks või siis ksenofoobia vähendamiseks.

Penisonisüsteemi veskikivi tõstab rängalt sotsiaalmaksu
Eelmisel aastal kulus Venemaal pensionite maksmiseks kümme protsenti riigieelarvest, rohkem isegi kui Euroopa Liidus keskmiselt. See on riigis aidanud silmnähtvalt vähendada vaesust, aga on muutumas tõsiseks veskikiviks Venemaa majandusele. Selline pensionisüsteem pole varsti riigi majandusele jõukohane, hoiatavad eksperdid.
Et riiklikku pensionifondi kuidagigi rahastada hüppas 1. jaanuarist sotsiaalmaks 26 protsendilt 34 protsendile. Sellise maksutõusu mõju ettevõtetele, eriti keskmistele- ja väikestele (kes pidid seni sotsiaalmaksu maksma vaid koguni 14 protsenti), on ettearvamatu. Midagi head eriti keegi ei looda, isegi president Medvedev on avaldanud kahtlust, kas see on mõistlik. Peaminister Putin jäi aga endale kindlaks, mis pole üllatav – pensionärid on tema peamised toetajad. Põhimõtteliselt aga ei olnudki Venemaal häid lahendusi, sest pensionid on kasvanud liiga kiiresti ning riiklik pensionifond 1,3 triljoni rublaga miinuses (võrdluseks – Sotši taliolümpia kulud on üks triljon rubla). Kusjuures – sotsmaksu karm tõus seda auku täielikult ei katagi.

Eluküsimus Venemaa jaoks – mida teeb naftahind
Venemaa riigieelarve tuludest ligi pool tuleb nafta müügist, ilma naftadollariteta oleks riigieelarve defitsiit vähemalt kümme protsenti SKP-st, kirjutas hiljuti oma uurimuses autoriteetse investeerimispanga Merrill Lynch analüütikud. See tähendab, et Vene riigil pole endiselt ega tule ka lähitulevikus alternatiivi naftamüügist (ja ka gaasimüügist) saadavale rahale.
Kulutused sotsiaalvaldkonnale kasvavad iga aastaga, mis tähendab, et eelarve tasakaalus hoidmiseks peab tänavu keskmine naftahind olema ligi sada dollarit barreli eest ning järgmistel aastatel vähemalt 110 dollarit. Venemaa järgmise aasta eelarve on tehtud naftahinna arvestusega 75 dollarit barreli eest aasta keskmisena, mis tähendab riigieelarvele vähemalt 3,5-4 protsendilist defitsiiti.
Venemaa üks tuntumaid pankureid Pjotr Aven võrdles hiljuti Venemaa järgmise aasta eelarvet Nõukogude Liidu eelarvega 1970-ndate teises pooles, kui see elas samuti naftadollarite najal ning oli kõvasti kreenis sotsiaal- ja militaarkulutuste poole. Sama seis on tänavuse Vene eelarvega – 28 protsenti rahast kulub sotsiaalile ning 14 protsenti sõjalistele kulutustele. 2013. aastaks kasvavad need kulutused juba vastavalt 29 ja 17 protsendile riigieelarvest ehk tervelt 46 protsenti riigi kuludest!

Hinnatõusud panevad rahva proovile
Venemaal pole viis-kuus aastat olnud tõsist sotsiaalsete nõudmistega meeleavalduste lainet. Viimased olid 2005. aastal seoses pensionäride paljude soodustuste kaotamisega, aastatagused miitingud Kaliningradis ja Vladivostokis olid lokaalse tähendusega.
Tänavu jätkub Venemaal juba mitmendat aastat kommunaalkulude märgatav tõus. Seni on rahvas olnud kannatlik, kuid see tugevusvaru võib olla sulanud üsna õhukeseks. Teisest küljest on selge, et võimupartei Ühtne Venemaa teeb kõik selleks, et parlamendivalimiste aastal (duumavalimised toimuvad detsembris) oleks proteste minimaalselt. Teisest küljest näitasid eelmise talve miitinug Kaliningradis, et nende abil on võimalik saavutada võimude järeleandmisi.
Gaas ja elekter, samuti kommunaalteenused kallinevad ligi 15 protsenti aasta jooksul, vähemalt kolmandiku kallinevad bensiin ja sigaretid, veidi vähem kange alkohol.

Kas sissekirjutuse kaotamine on võimalik?
Sissekirjutamise ja -registreerimise ning sisepassidest loobumine Venemaal, kui see tõesti juhtub, oleks tõeliseks poliitiliseks ja sotsiaal-majanduslikuks revolutsiooniks. Väliselt mitte nii efektne kui miilits muundumine politseiks, aga sisuliselt palju olulisem reform. Tõenäoliselt seda siiski tänavu veel ei juhtu, eriti pärast seda kui peaminister Putin kutsus peale detsembrirahutusi üles registreerimise nõudeid koguni karmistama. Aga paratamatult liigub kõik Vene elanike jaoks positiivses suunas. Ilmselt alates tänavu kevadest saavad Venemaa kodanikud ajutist registreerimist (kuni kolmeks aastaks) teha posti või Interneti teel. Meile Eestis on see raskesti mõistetav, aga venemaalastele tähendaks ainuüksi see juba oluliselt kergemat liikumist Venemaa piires ning vähendaks ka korruptsiooni, sest praegu teevad ametnikud sissekirjutuste andmise või mitteandmisega suurt äri.
Sissekirjutus kui institutsiooni kaotamine lähiaastatel oleks suure märgilise tähendusega, sest see loodi Stalini režiimi ajal 1932. aastal eesmärgiga takistada nälgivatel maaelanikel linnadesse kolimist. Sisepass on samuti paras Nõukogude-aegne relikt, mida enamus tsiviliseeritud riigid ei kasuta enam ammu.
Meile oleks olulisem, kui Venemaa loobuks registreerimise nõudest välismaalastele, mis on Euroopa Liidu üks peatingimusi Venemaal viisavabaduse andmisel. Pole välistatud, et Venemaa lihtsustab EL kodanikel liikumist Venemaal. Aga EL peab siis midagi vastu andma või lubama.

Nord Streami esimene toru peaks valmis saama
Eelmise aasta kevadel alustatud Vene-Saksa gaasijuhtme Nord Stream Läänemere-aluse, 1224 kilomeetrit pika osa ehitus peaks lõppema selle aasta lõpuks. Torujuhtme operaatori kinnitusel ollakse graafikus, vähemalt kinnitavad nad nii oma koduleheküljel. Tegemist on Venemaa auahneima geopoliitilise projektiga Putini ajastul. Veel pole teatatud, millal lastakse torusse gaas, aga täisvõimsusel peaks seda liikuma 27 miljardi kuupmeetri jagu, mis peaks suutma varustama vähemalt 13 miljonit majapidamist Euroopas. Teine, paralleelne ja sama mahuga gaasitoru peaks valmis saama järgmise aasta lõpuks. Iseasi, milline on selleks ajaks gaasi hind Euroopas ning kas toru hakkab Gazpromile tootma kasumit või hoopis kahjumit.

Loomulikult on veel palju huvitavaid arenguid Venemaal, mida tasub jälgida, näiteks: mil määral jätkuvad suured tehnoloogilised õnnetused, kuna infrastrukruur endiselt vananeb; mis suunas areneb Venemaal välja kuulutatud moderniseerimise staarprojekt Skolkovo innolinna rajamine – kas see näitab reaalset arengut või kujuneb sellest lihtsalt osav kinnisvaraprojekt; kas WTO võtab lõpuks Venemaa oma liikmeks; kas opositsioonipoliitikute arestid miitingutel osalemise eest jätkuvad ja karmistuvad jne?