Lugu sellest, mida ma nägin ja kuulsin neenetsite maal – Salehardis, Urengois, Tarko-Sales ja Harampuris (foto on just sealt pärit). (Tänases Eesti Päevalehes ilmunud loo põhjalikum versioon koos Jaak Prozese kommentaaridega!)
Harampur on üks paarikümnest Venemaa Põhjala põlisrahva neenetsite külast Jamali-Neenetsi ringkonnas. Neil oli hiljuti külas pidupäev – Venemaa suurim naftakompanii Rosneft ehitas kohalikele põdrakasvatajatele viis uut elumaja.
Riiklik Rosneft ja kohalik võim võtavad elumajade ehitamist kui toetust põlisrahvale, kuid tegelikult ei ole need majad mingi tasuta lõuna. Rosneft puurib naftat neenetsi suguvõsade traditsioonilistel karjatamis- ja küttimisaladel ning kompenseerib seda elumajade, lumesaanide ja toetusrahaga.
„Ilma hea majata on siin elada võimatu. Seetõttu olen ma kahe käega selle poolt, et me saame oma maa eest vastu maju,“ räägib Harampuri kooli algklasside õpetaja, neenets Aleksandra Liosko. „Põdrakasvatajad tulevad tudrast ja neil on koht, kus külas elada. Kuni nad on tundras, elavad majas vanemad sugulased, kes ei saa enam tundras nii hästi hakkama.“ Harampuri 730 elanikust elab külas alaliselt vaid 300 inimest.
Puust majad on lihtsamast lihtsamad, et mitte öelda odavad. Kaks tuba, köök, paar suuremat panipaika ja kõik. WC on õues, aga see tundrast tulnud neenetsit ei loksuta.
Neenetsite rahvusliku organisatsioone „Jamal – potomkam“ (Jamal – järeltulevatele põlvedele) üks juhte ja kohaliku parlamendi rahvusküsimuste komitee juht Aleksandr Evai annab mõista, et hea seegi, et rikkad gaasi- ja naftafirmad põliselanikke vähemalt niipaljugi toetavad.
Kohalikud omavalitsused sõlmivad Evai sõnul juba aastaid nende territooriumitel rikastuvate gaasi- ja naftafirmadega kokkuleppeid põlisrahvale elumajade ja sotsiaalobjektide – koolid, haiglad, lasteaiad jne – ehitamiseks. Lisaks ostavad firmad peredele, kes on sunnitud oma traditsioonistelt elualadele mujale kolima, aasta-kahe tagant uue lumesaani (olenevalt mudelist 120-150 000 rubla ehk 45-55 000 krooni-J.P.), annavad kord aastas bensiini (kolm tonni) ja maksavad ka sularaha, räägib Evai.
„Ma pole valmis ütlema, kas need hüvitised on õiglased või mitte – täna on meil selline praktika igatahes välja kujunenud,“ ütleb Evai. „Inimesed pole muidugi alati mitte päris rahul, seda tuleb ette,“ lisab ta.
Arvestage - Jamali-Neenetsi regioonis toodetakse 85 protsenti Venemaa ja 20 protsenti kogu maailma gaasist. See on tohutu raha, siit teenib Venemaa riigieelarve umbes viiendiku oma tuludest.
Jamali-Neenetsi ringkonnas asuva Venemaa „gaasipealinna“ Novõi Urengoi linnapea Ivan Kostogriz väidab, et gaasi- ja naftafirmad ei saa kasutusele võtta ühtegi puurauku ega leiukohta ilma kohalike põliselanike nõusolekuta. „On fakte, kus kohalikud pole olnud nõus ja on esitanud tingimusi, näiteks gaasijuhe kaugemalt ümber viia. Alles peale tingimuste täitmist on põlielanikud andnud nõusoleku tööde alustamiseks,“ kinnitab Kostogriz.
Ühtegi sellist näidet ei õnnestu mul ametnike ega kohalike elanike käest kahe päeva jooksul siiski teada saada.
Urengoi linnapea peab normaalseks, et Gazprom ja Rosneft ehitab riigi asemel põlisrahva külades koole ja haiglaid. „Läänes ehitatakse ka ju palju muuseume ja kodutute varjupaiku metseenide raha eest, miks Gazprom ei või oma raha eest ehitada,“ lausub linnapea.
Purovski rajooni, kus asub ka Harampuri küla, juht, 33-aastane jurist Jevgeni Skrjabin nimetab gaasi- ja naftafirmade lepinguid kohalike võimudega sotsiaalobjektide ehitamiseks heaks näiteks „kodanikuühiskonna tekkimisest“. Konkreetseid summasid, kui palju kulutavad suurfirmad tema rajoonis põlisrahva heaolu peale, keeldus Skrjabin nimetamast. „Ütleme, et see on ärisaladus või nii,“ lausub ta.
Aleksandr Evai sõnul on pidevalt kasvanud toetusprogrammid põliselanikele: neenetsitele, hantidele, komidele ja sölkupitele, keda on kokku veidi üle 35 000 inimese. Pooled neist elavad rändavat eluviisi koos põhjapõdrakarjadega. Tema sõnul on see otseselt seotud gaasi- ja naftafirmade makstavate tulude suurenemisega Jamali ringkonna eelarvesse.
Põlisrahvaid toetatakse nende traditsiooniliste elualade rahastamise, põhjapõdrakasvatus ja kalapüük, kaudu. „Oleme jõudnud selleni, et keskmine palk põlisrahvaste tegevusaladel on juba 17-18 000 rubla,“ ütleb Evai. „Kui võrrelda gaasimeestega, siis muidugi on see naeruväärne, aga kui võrrelda teiste regioonide põlisrahvastega, siis nad ütlevad, et me oleme omadega või sees!“
Tuleb aga arvestada, et enamuse teiste Venemaa põlisrahvaste alad ei ole ka nii helded loodusvarade poolest. Veel võrdluseks – septembris oli keskmine palk Jamali-Neenetsi ringkonnas 51 000 rubla, gaasi- ja naftatööstuses isegi 81 000 rubla. Terve Venemaa keskmine palk oli 21 000 rubla.
Põdrakasvatajad saavad iga põdra eest aastatoetust 540 rubla. Lisaks maksab ringkond Evai sõnul põlisrahvastele nö eluviisi toetust: rändeluviisi pidajatele põdrakasvatajatele 2000 rubla kuus ning paikselt asulates elavatele ja kalapüügiga tegelejatele 600 rubla. Evai ei taha hinnata, kas need on tema arvates suured või väiksed summad.
Jamali-Neenetsi autonoomse ringkonna asekuberner Vladimir Vladimirov väidab, et põllumajanduse (kohalikus kontekstis põhjapõdrakasvatus ja kalapüük) ja traditsioonilise elulaadi kõikvõimalikuks toetamiseks kulub kümme protsenti ringkonna eelarvest ehk uskumatult suur summa- üle kümne miljardi rubla (3,6 miljardit kroon).
Vladimirovi sõnul doteerib kohaliku võim põhjapõdraliha kokkuostuhinda kolmandiku võrra. „Me kehtestame kokkuostuhinnad, mis lubavad põdrakasvatajatel kasumiga töötada,“ räägib asekuberner. „Me avame tehaseid põdraliha ja kala töötlemiseks. Me tahame et inimesed, kes tegelesid nende aladega kogu elu, tegeleksid sellega edasi ning näeksid selles perspektiivi.“
Siinset põhjapõdraliha eksporditakse Soome, Rootsi ja Saksamaale. Jamalis elab põhjapõtru rohkem kui inimesi, üle 700 000 looma. See on suurim põhjapõdrakari Venemaal.
Purovski rajooni rahvuskultuuri keskuse direktor Larissa Djatškova räägib, et traditsioonilise elulaadi üha suurem toetamine on viimastel aastatel viinud selleni, et varasemast rohkem neenetsi noori pöörduvad peale kooli lõpetamist tagasi tundrasse.
„Praegu on tendents, et noored tahavad oma juurte juurde tagasi,“ ütleb Djatškova, kes on ema poolt neenets ja isa poolt komi. „Noored saavad aru, et ilma põhjapõtradeta poleks ka enam neenetsi rahvast.“
Neenetsi keele säilimisele pole praegu mingit ohtu, üle 80 protsendi neenetsitest räägib oma emakeelt, kinnitab neenetsite organisatsiooni üks juhte Aleksandr Evai. Tema sõnul aitab keelt probleemideta säilitada asjaolu, et suur osa neenetsitest elavad põdrakasvatajatena tundras, kus nad suhtlevad omas keeles.
Neenetsist noor, 28-aastane kohaliku omavalitsuse ametnik Renat Pjak märgib, et tundras on võimatu neenetsil vene keeles hakkama saada, sest vene keeles lihtsalt pole selliseid vajalikke sõnu nagu neenetsi keeles. „Meie keel on väga „esemeline“, täisväärtuslikult saame me üksteisest aru vaid siis, kui me räägime oma keeles,“ ütleb Pjak.
Neenetsi asulates on lastel kohustlik õppida koolis nädalas kaks tundi neenetsi keelt ja üks tund neenetsi kirjandus.
Kas sellest piisab, uurin Harampuri kooli direktorilt Ljudmilla Suhharilt „See on piisav, sest nad ju omavahel ja kodus räägivad nagunii oma keeles,“ kinnitab kindlal häälel Suhhar, kes ise on valgevenelane. Suhhari sõnul on see isegi hea, sest neenetsi keelt hakati koolides tänases mahus õpetama alles 2000-ndate algusest.
Tähtis roll keele säilitamisel on Renat Pjaki sõnul ka see, et erinevalt Nõukogude ajast soodustatakse internaatkoolides neenetsi keele rääkimist. See on väga oluline, sest tundras elavate perede lapsed elavad alates seitsmeaastaselt kuni kooli lõpetamiseni üheksa aasta pärast (suur osa lõpetab vaid põhikooli-J.P) enamuse ajast internaadis.
Kui varem oli internaatides süsteem, et ühes korpuses elasid poisid ja teises tüdrukud ning nad olid veel eraldatud vanuse järgi, siis nüüd elatakse peresüsteemi järgi. „Ühe suguvõsa lastel on omaette nö korter justkui kohalik tšumm (püstkoja moodi põdranahkadest tundraelamu -J.P.), kus kõik koos elavad ja hoolitsevad üksteise eest,“ räägib Renat Pjak. „Räägivad lapsed omavahel loomulikult neenetsi keeles.“
Sellest aastast kehtib Jamali-Neenetsi ringkonnas ka seadus, et omavalitsuse aktid võidakse avaldada teise keelena ka põlisrahva keeles. „Esialgu „võivad“, mitte ei „pea“,“ ütleb Pjak. „Praegu on käimas pilootprojektid, et tõlgitakse neid akte, mis otseselt puudutavad põlisrahvaste elu.“
LISALUGU
Neenetsite arv muudkui tõuseb
Neenetsid on üks vähestest Venemaa-Põhjala põlisrahvastest, kelle rahvaarv on pidevalt tõusnud.
Võrreldes 1989. aasta rahvaloendusega elas 2002. aasta loenduse ajal neenetseid Jamali-Neenetsi ringkonnas viiendiku võrra rohkem. Neenetsite rahvusliku organisatsioone üks juhte Aleksandr Evai on kindel, et äsja lõppenud rahvaloendus näitab veeldi suuremat neenetsite arvu.
Neenetsite arv on 30 000 inimese ümber, neist 15 000 elab rändava eluviisiga tundras koos põhjapõtradega, teab Evai. „Tundrainimeste menatliteet on alati olnud selline, et mida rohkem lapsi tuleb, seda parem. Tavaliselt on vähemalt 3-5 last peres,“ toob Evai välja rahvaarvu suurenemise esimese põhjuse.
„Teisest küljest on ka riigi ja ringkonna poolt kasvanud toetus meie traditsioonilistele elualadele,“ jätkab Evai. „Samuti on suremus vähenenud põlisrahvaste seas.“
Keskmine eluiga on Põhjala põlisrahvastel olnud traditsiooniliselt üks kõige madalamaid Venemaal.
Tallinnas asuva Fenno-Ugria sihtasutuse nõuniku Jaak Prozes sõnul on mitteametlikel andmetel neenetsite sündivus praegustest soome-ugri ja samojeedi rahvastest kõige kõrgem. Ta kinnitab, et tõesti on neenetsite arv kindlalt tõusmas, kuid samas on rahvaloenduste andmetel veidi vähenenud keele kõnelejate hulk.
Neenetsite arvu tõusu on ilmselt toetanud ka see, et end neenetsiks nimetada on kasulik, sest see võimaldab saada põlisrahvastele ette nähtud soodustusi.
Kogu ringkonna elanikkonnast moodustavad neenetsid siiski vähem kui kümme protsenti, mistõttu on nad selgelt vähe esindatud esinduskogudes. Kuigi neenets juhib ringkonna parlamenti, on 22 saadikust vaid kolm neenetsit. Purovski rajooni duuma 15 liikmest on põlisrahvusest kaks. Mingeid eriõigusi põlisrahva esindajatel duumades pole.
TÄIENDUSEKS VEEL VEIDI HANTIDEST
Teine suurim põlisrahvus Jamali-Neenetsi ringkonnas on handid. Puutusin nendega veidi põgusamalt kokku, aga paar arvamust ka nende olukorra kohta. (Hantide põhiline eluala on teatavasti Hantõ-Mansiiski ringkond.)
Leonti Taragupta – Salehardis elav 65-aastane handi poeet ja filosoof. Töötab handikeelse raadioprogrammi juhina kohalikus suurimas tele- ja raadiojaamas VGTRK Jamal:
„Hantide arv on ka tõusnud veidi (nagu neenetsitelgi). Lapsi on rohkem (Leonti endagi noorim poeg on nelja-aastane), aga see ei loe (et hantide arv tõuseb)... Probleem, et handi keele oskajate arv jällegi väheneb kõvasti. Minu lapsed saavad aru handi keelest, aga rääkida ei oska. Suured protsessid on toimumas. Meie keel on väga „esemeline“, teistsugune kui enamus tänapäevaseid keeli. Praegu on nii, et handi keel muutub üha enam vene keele moodi – lauseehitus, stiil. Me räägime handi sõnadega vene keeles. Lastele õpetatakse koolis handi sõnu vene keele grammatikaga! Kaotame oma unikaalset maailmapilti ja oma mõttemaailma.
Aga – meie rahva ja keele kadumise oht pole veel siiski käes. Veel kaua ei kao handi keel ja rahvas kuhugi. Hantide arv hakkab veel rohkem tõusma...
Teles ja raadios on handikeelseid saateid – kaks toimetust raadios-teles, ajalehtedes ilmub ka. Handikeelne ajakirjandus on meil väga halb. Lihtsalt on olemas. Väheharitud.“
Kokku u 50 inimest töötab handi kultuuri jaoks ringkonnas – ajakirjanikud, kultuuritöötajad. Leonti nimetab neid handi keele kaitsjateks. Handid elavad kahes rajoonis Jamali ringkonnas, u 6000 hanti peaks seal elama.
Salehardi lähedal Gornoknajevki külas asub midagi hantide Rocca al Mare muuseumi moodi. Selle perenaine, hant Svetlana räägib: „Jamalis elavate hantide (umbes 6000 hanti) keelega on üsna sitt seis. Noored enam ei räägi. Väljasurev keel siin, nendib ta. Neenetsitega pidi teine lugu olema. Nende seas pidi oma keel kõva au sees olema, kõik räägivad omavahel neenetsi keeles. Isegi põdrakasvatajate lapsed, kes viiakse internaatidesse õppima, ei lahe seal yle vene keelele, vaid räägivad omavahel omas keeles. Väga kõva sõna Venemaa Põhja põlisrahvaste seas. Neenetsitel pidi ka hantidest rohkem lapsi olema (6-7 tavaline).“
JAAK PROZESE (FINNO-UGRIA SIHTASUTUSE NÕUNIK) KOMMENTAAR KOGU SELLELE JUTULE
Põhimõtteliselt on sinu kirjuatatu õige, aga need osutatavad toetused on ju ikkagi naeruväärsed, sest üle 80 % gaasist tuleb just neenetsite alalt. Ja eriti naeruväärsed on need võrreldes näiteks nende sadade miljonite kroonidega (puhastulu) mida meie EV transiidiärimehed tasku panevad. Tõsi see on nafta, kuid mis sel vahet. Ehk nii palju, et seal , kus elab neenets on gaas, seal kus hant nafta.
Tegelikult oleks mõistlik, et gaasi või nafta tulust tuleks põlisrahvastele teatav % anda , mille kasutamise otsustavad nad ise.
Kolmandaks oleks tähtis, et kui küsimused puudutavad maavarasid ja traditsioonilisi elatusallikaid oleks põlisrtahvaste organisatsioonil s.t. esinduskogul veto õigus. Midagi üleliigset ma ei öelnud, umbes samalaadsed õigused on Kanada inuiitidel.
Ka haridussüsteemis pole midagi rõõmustavat, paar tundi nädalas neenetsi keelt ja ülejäänud vene keeles. Halb tulemus on siiski näha, Jamalo Neenetsai AR-i piirkonnas on neenetsi keel rääkivate inimeste arv vähenenud 1989 - 2002 umbes 10 % . Neenetsite juht või, kes iganes ütleb, et lapsed räägivad omavahel neenetsi keeles, et kõik OK. See jutt ei ole mõistlik ja mõnevõrra demagoogiline. Meenutades sellega omaaegset Mordva haridusministrit, kes soovitas mordvalastest lapsevanematel mordva keelt köögis rääkida. Või meenutab haritud ugrimugridest lapsevanemaid, et oi kõik on hästi, meile pole mingit keeleõpet vaja, tänaval ja kodus me ju lastega räägime seda keelt.
Tulemusi on võimalik olnud juba mitmekümne aasta jooksul jälgida ja see pole rõõmustav. Emakeeles lugemine on nüüdseks peaaegu lõppenud. Suurimate soome-ugri rahvaste (arvukus 620 00 - 840 000) kõige suuremate emakeelsete lehtede tiraažid on 5000 eks.
Neenetsite puhul muidugi tuleb aru saada, et nende kultuur on teistsugune ja lugemist selles kultuuris pole välja kujunenud. On pärimuskultuur. Aga siiski sõnavara seisukohalt on vene keeles kõikide õppeainete õpetamine lausa kuritegelik. Tegemist on ju põlisrahvastega, kellele pole teist kodumaad ega riiki antud.
Üldiselt on nii, et neenetsite ja hantide arv on võrreldes 1989.a. järgnenud rahvaloendusega 2002.a. suurenenud, hantidel 28 700 st. + 28 % ja neenetsitel 41 300 + 21 %.. Seega tegemist on väheste soome-ugri rahvastega, kelle arv näitab kasvutendentsi. Mitteametlikel andmetel jatkub, eriti neenetsite arvukuse tõus, nende sündivus on praegustest soome-ugri ja samojeedi rahvastest kõrgeim. Peaaegu sama võib öelda hantide kohta.
Keelesituatsioon mõnevõrra teine. Toon statistika rahvuskeelt emakeelks pidavate neenetstie ja hantide kohta. See näitaja , eriti Jamali AR-i neenetsite puhul 1989.a. väga kõrge, 94,2 % (üldine 77,7 %) pea kõrgeim n.ö Venemaa sooome-ugri ja samojeedi (uurali) rahvastest, hantide puhul oli see 60, 8 % üldine, Hantõ-Mansiiski AR-is (55,1%), aga näiteks taas Jamali AR-is (82,8%). Seega Jamali AR ja Salehard on erilised põlisrrahvaste säilimise paigad, lumi ja jää, säilitavad puhtuse, keele ja meele ning hoiavad venelased eemal.
2002.a. enam küsimust, mis keelt emakeeleks peetakse ei esitatud. Küsimus oli lihtsalt valdamise kohta. Üldiselt tuleb tõdeda, et on toimunu teatav langus, võibolla mitte nii suur kui näiteks karjalaste ja mordvalaste puhul, kui siiski u 10 % on vähenenud keelt valdavate hantide ja neenetsite arv, sealjuures hantide olukord on halvenenud rohkem.
Samas on aga märgata ka kunstlikult handiks või neenetsiks haakamist, sest põlisrahvastele on ette nähtud soodustusi. Sega ammu juba venestunud suguvõsad püüavad erinevalt Moskva linnapeast Sobjaninist (pea 100 % pooleldi hant või mansi) usinalt meelde tuletada oma hantidest ja neenetsitest esivanemaid ning neid seadusesilma ees fikseerida.
Seega võib öelda, et traditsioonilised eluviisid ja karm kliima , tulevad sugu- ja pereelu elamisele aina kasuks :). Heades tingimustes elavad eestlased või sakslased võivad loomulikust poitiivsest iibest unistada, ehkki ka meil on positiivseid märke, kuid see on eelkõige sellest, et sünnitama hakkab laulurevolutsiooni ajal sündinute põlvkond.
Põlisrahavste probleemiks aga on nafta, Venemaa ja mõne siinsegi kaukamehe rikkuse allikas, on hantidele ja neenetstele tõsine needus ja nuhtlus. Sellest tulenev maahõive ja kolonisatsioon, põlisrahvaste traditsioonilise elulaadi muutus, tekitavad haigusi, alkoholismi, depressiooni, viivad keele ja meele. Keskmine eluigagi on põlisrahvastel pea kõige madalam Venemaal.
Veel on suureks probleemiks hariduse ja harituse küsimused, mis nii või naa seonduvad internaadi või siis laagris antava haridusega ning kuivõrd see haridus põlisrahvastele sobib. Ja veel põlisrahavste osakaal Handi-Mansi (1,9 %) ja Jamali Neenetsi AR-is (8,2 %) on väga väike, veel väiksem kohalikes duumades. Seega võib ja seda tehaksegi, põlisrahvastest ja nende õigustest puhtdemokraatlikult häälteenamusega üle sõita. Ja kaevalda pole eriti kuhugi.
Mida meil teh? ilmselt on parim neist asjust maailma teadvustada. On ju tegemist meie endi silme all kiirelet hävinevate rahvuskultuuridega. Teine asi on see, et loodetavasti saab nafta ja gaas ükskord otsa. Mida teeb siis kolonist - läheb ära, sest ta ei oska tundras elada. Seda on näha Komimaal, kus komide osakaal võrrelduna 1989 ja 2002 aasta rahvaloendusi tõusis. Põhjus - süsi on otsakorral, samuti gaas. Veel on mets ja tundra, aga seal tulevad komid juba paremini toime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar