Esmaspäev, märts 30, 2009

Kolõma surmateel - Jakutsk-Tomtor-Magadan, üheksa päeva ja ligi 3000 km

Kolõma trassi ehitamine kaugel-kaugel Siberis on üks koledamaid peatükke Stalini-aegsete vangilaagrite ajaloos. Tuntud Vene ajaloolase Roi Medvedevi andmetel käis sealsetest Dalstroi laagritest läbi 2,5 miljoni vangi, kellest paljud hukkusid nälja, külma ja kurnatuse kätte. Tahtsin selle koha järgi vaadata ning tingimata talvel läbi sõita, et veidigi aimu saada tingimustest. Kahjuks sain seda teha alles märtsi keskel, kui seal suuremad külmad juba möödas.
Reisi alustasin Jakuutia pealinnast Jakutskist, kõigepealt sõitsin sealt külmapoolusele Tomtori, mis jääb praegusest Kolõma trassist veidi kõrvale, ning seejärel võtsin suuna Magadani peale Ohhota mere kaldal. Jakuutia on muidugi tohutu vabariik. Viiendik Venemaast, kolm ajavööndit. India-suurune, aga Eestist rahvaarvult väiksema (elab seal umbes miljon inimest only).
Siin on päevik minu reisist. Nagu ikka, siis on see ühe jutiga kirjutatud nii, et ilukirja ärge siit otsige, samuti andke andeks kõik kirjavead! Et veidi huvitavam oleks, siis ma panen kaardid ka juurde. Ärge kaartidel olevaid kritseldusi tähele pange... Ja veel ärge pahandage selle üle, et ma unustasin Moskvasse fotoka objektiivi puhastamiseks vajalikud vahendid, mistõttu objektiivile ilmusid mõned häirivad väiksed plekid :)

17. märts, teisipäev

Lennuk Moskvast jõuab Jakutskisse kell viis hommikul. Välja lendasin Moskvast eelmine õhtul kell viis. Ajavahe on pluss kuus tundi. Tuttav on Jakutskis mulle kinni pannud ühe koduhotelli, saan seal ööbida 700 rutsi (240 krooni) päev. Selle raha eest saan omaette toa (fotol). Pidaja üürib oma korteris välja mitut tuba, Venemaal väga levinud.




Magan ennast välja ja siis lähen linnapeale. Külma on 25 kraadi. Päris mõnus üle tüki aja karget külma tunda. Kohalike jaoks pole see mingi külm, nagu näha ka fotolt – ehitamist see ei seganud!


Ma pikalt ei hakka Jakutskist kirjutama, see polnud mu reisi peasiht. Veerand miljonit elanikku. Tavaline linn. Uuemad kivimajad on ehitatud vaiadele, kuna seal on igikelts. Vanemad puumajad, mis ehitati enam-vähem otse igikeltsale, on kõik vajunud juba akendeni maa sisse. Päris kentsakas on seda vaadata, kui aknad asuvad maapinnaga samal kõrgusel.
Astusin huvi pärast poodidesse sisse. Liiter piima maksis meie rahas 17 krooni, poolekilone Rama-margariini pakk 29 krooni, kilo keeduvorsti 60 krooni, 700-g valge leib 11 krooni.
Tänaval pälvib tähelepanu meie mõistes kohaliku tööhõiveameti stend. Otsiti spetsialiste: raamatupidajale pakuti 15 000 rutsi palka (u 5000 krooni), B-kat lubadega autojuhile 8000 rutsi (2700 krooni), lasteaiakasvatajale samuti 8000, nagu ka arst-dietoloogile, riietehoiutädi otsiti 3500 rutsi eest (1200 krooni), miilitsale, medõele ja kokale pakuti kõigile võrdselt 10 000 rutsi (3300 krooni).
Õhtul astun tuttava tuttava Anatoli Afassjevitši (aitäh Aimar!) poole sisse, et arutada, kuidas jõuda külmapoolusele Tomtori, sinna on 1400 km. Ta lepib kokku ühe taksojuhiga, et saan 2300 rutsiga (750 krooniga) Handõgasse, kust jääb veel ligi 900 km. Sealt pean ise edasi vaatama. Lepin juba sellega, kui saabub täielik vedamine! Anatoli helistab igaks juhuks oma tuttavale, ajalehe Jakutia peatoimetajale. Jakuutia ajakirjanike liit sai 50. aastaseks ning sel puhul teevad nad automatka samuti külmapoolusele. Tuleb välja, et neil on üks koht üle! Hurraa, saan ilma probleemideta Tomtori. Läheb küll üks päev kauem kui plaanisin, sest kohalikud ajakirjanikud plaanivad igas teele jäävas rajoonis peatuda ning kohalike juhtidega kohtuda. Tegelikult on see viimane suht kohustuslik, kui sa tahad, et sind teel aidatakse. Siinkandis on tark teha kohalikule võimule viisakusvisiite, siis pole sul teel probleeme. Kohalikud mängureeglid eelkõige.
Seltskond on väga hea, saan paljudest nendega headeks sõpradeks ning annaks jumal, et kohtuksin nendega veel. Teel satuvad kohalikud ajakirjanikud välismaalast nähes pöördesse ning annan seetõttu igal pool intervjuusid. Nii et lõpuks olen Jakuutias sel nädalal ilmselt kõige kuulsam välismaalane, kui asja huumoriga võtta :)
Esialgu läheb libedalt, mõtlen enne magamajäämist. Anatoli Afanassjevitš andis mulle oma tuttavale Tomtori administratsiooni juhile kirja kaasa. Juhuks kui peaks probleeme tekkima. Tunnen ennast Jakuutia-reisi esimese päeva õhtuls nagu d´Artagnan, kes isa kirjaga Pariisi ratsutab.
Veel üks detail. Anatoli juures saan tuttavaks ühe tema sugulasega. Elviigra elab Verhojanskis ning oli siin ülikoolis eksameid andmas. Verhojanskisse on umbes 1000 km, sinna saab lennukiga, mis lenadb 1,5 tundi. Teate kui palju sinna pilet maksab üks ots?? 10 000 rutsi (3300 krooni)! Isegi Moskvast Jakutskisse maksis 16 000 rutsi. Kohalike liikumine on uskumatult kallis.
Mõned fotod Jakutskist.








Selle viimase foto tegin raamatupoes, kus need olid ainsad kaardid, mida müüdi. Väga kummaline valik, aga vähemalt mingigi märgi Eestist Jakutskis ma leidsin!

18. märts, kolmapäev
Hommikul kell 6 olen Jakutski keskväljakul (ofkoors Lenini-nimelisel) platsis. Saan tuttavaks kohalike ajakirjanikega. Nende vägesid juhib kohaliku ajakirjanike liidu asepomo, kohaliku trükikodade boss Oleg. Olegil on lahe isanimi – Novomirovitš. Polegi sellist nime veel kohanud. Oleg imestab mind nähes, et ma polegi kahemeetrine kolakas nagu ”kõik eestlased”. Hiljem reisil imestab veel kohalikke, et ma polegi mingi suur kolakas. Päris hea arvamus on eestlastest siin kaugel!
Asi on ametlik, enne ärasõitu peetakse kõnesid jne. Finaaliks lastakse kell 6.15 hommikul keskväljakult õhku rakett. Meid on umbes paarkümmend inimest (nende hulgas kohaliku laste- ja noortelehe 55-aastane reporter Vanja, lehe peatoimetaja pidi olema 82-aastane, lasteleht missugune!!), reisiks tehtud lippude ja plakatitega. Umbes kaks minutit peale raketi laskmist kubiseb väljak mentidest, kes saabusid vähemalt viie autoga. Mis toimub, kes te te olete, mis lipud need on, mille vastu piketeerite, kes lubas jne-jne. Seletamist on palju, aga Oleg Novomirovitš saab hakkama. Kardavad, mõtlen.
Meie seltskond liigub kahe Uaziku-väikebussiga, ühe Uaz-Patrol džiibiga ja ühe 3-tonnise Toyota Land Cruiseriga.
Sõidame linnast välja mööda Džerzinski tänavat. Selline tänav kandis, mis niipalju kannatas GULAGi laagrite käes....Aga sellele on ka seletus, aga sellest allpool.
Kõigepealt sõidetakse poodi toitu ja juua ostma. Autosse tõstetakse kolm kasti viina, lisaks veel õlut. Muideks – 15 % kangema alkoholi müük on Jakutskis keelatud kella 22 õhtul kella 8 hommikul. Ja tänavatel pidi õlle joomine keelatud olema ning miilits pidi seda rangelt jälgima. Midagi uut jälle Venemaal. Näen poes lipsuga parmu. Ka midagi uut.

Sõidame üle Leena, jää on 125 senti paks. Jäätee üle selle maailma ühe suurima jõe on avatud kuus kuud aastas. Esimene viinapeatus tehakse otse Leena jääl (fotol), et toita kohalikke jumalaid, et nad meile õnneliku reisi kindlustaksid. Pärast seda kaotab meie ees sõitev Uazik-buss jääl esimest korda juhitavuse, tiirleb nagu vurr ning põrutab valli. Tagurdab sealt aga ise välja ning paneme edasi.
Plaanide järgi peaks peagi Jakustki külje alla Leena paremale kaldale 2012. aastaks jõudma raudtee. Jakutskini jõudmiseks on seejärel vaja ehitada sild üle jõe. Silla pikkuseks on kolm kilomeetrit.
Õpin kohe ära, et vahemaad tähendavad siin hoopis midagi muud kui Eestis. Küsin, et kaua meil järgmise peatuseni sõita on, kas see on kaugel? ”Ei ole, ainult 2,5 tundi sõita!”.

Teeme pidevalt peatusi asulates, mõnedes pakutakse soola-leiba (fotol). Endiselt töötavad sealkandis tarbijate kooperatiivid. Kohalike peamine sissetulk tuleb karjakasvatusest ja piimamüügist. See ei saa eriti suur olla, arvestades, et enamuse aastast valitseb siin talv. Süsteem on siin huvitavalt üles ehitatud – piima müüakse riigile peamiselt suvel, aga raha saavad inimesed selle eest alles sügisel. Niikaua saavad inimesed kohaliku omavalitsuse kulul süüa ja majapidamiskaupu osta võlgu.
Üldiselt on siin Nõuka-aega veel ohtralt säilinud. Näiteks ühes omavalitsuses (Tšurapsõ) oli kohaliku lehe peatoimetaja selle omavalitsuse endine juht, kes ajakirjandusega polnud varem kokku puutunud. See ei takistanud teda saamast aga Jakuutia ajakirjanike liidu 50. juubeli puhul aukirja tiitlit Jakuutia teeneline ajakirjandustöötaja :)
Samas Tšurapsõs oli keskmine palk 8800 rutsi (3000 krooni). Majanduskriisi tunda pole, sest majandustki eriti pole. 95 prossa omavalitsuse eelarvest doteerib keskus. Vangist vabanenutele on olemas töökommuun. Kõik kohalikud joodikud on omavalitsuse täpselt arvel.
Mõned fotod Tšurapsõst.




Ööseks jääme asulasse nimega Tšerkjeh. Ööbime kodudes, mina 25-aastase Miša juures, kes on kohaliku omavalitsuse põllumajanduspetsialist. Miša on jakuut, tal on noor naine ja kaks last. Teenib 14 000 rutsi (ligi 5000 krooni), naine Maria haiglas 4000 rutsi (1300 krooni) kuus. On kommunistliku partei liige juba neljandat aastat, aga omavalitsuses pidid enamuses olemaka ikka Ühtse Venemaa omad. Astus komparteisse, sest usub võrdsusesse ja solidaarsusesse. Räägib, et 1990-ndate suhteliselt suure suveräänsuse ajal oli Jakuutias parem kui nüüd. (Miša pole ainus sellise suhtumisega jakuut.) On pahane, kui venelased nimetavad jakuute natsionalistideks ja ekstremistideks.

Maja on tal uus (riiklik programm, Miša ainuke, kes külas sai majaehituseks raha, aga ta oli ka varem küla noortejuht. Fotol ongi ta oma perega maja ees.), aga WC ja vett majas ei ole. Vett tuuakse siiani suurte jääkamakatega kohalikust jõest ja sulatatakse. Suveks varutakse suured jääkamakad maa-alla keldritesse. Moblalevi ei ole. Jakuutias suured piirkonnad, kus pole mingit sidet siiani.


Siin on mõned fotod sellest, kuidas nad joogivett teevad. Ülemisel fotol seisavad juba valmislõigatud jääkamakad jõejääl. Alumisel fotol on näha kelder, kus suvel hoitakse jääd, kamakaid on juba hakatud varuma, nagu näha.




Miša räägib, et peaaegu kõik jakuudi mehed on kala- ja jahimehed. Või veel, loodus siin loomade ja kalade poolest väga rikas. Jahil tohib ametlikult kasutada ka poolautomaatrelvi. ”Käi kasvõi automaadiga, kesse keelab,” naerab Miša.
Tšerkjehis tegid kohalikud meie kontserdi. Kõige vägevam oli muidugi jakuudi lauliku Pjort Rešetnikovi esinemine, kes esitas jakuudi eepost Alanhoo´d. Ta pidi olema üks kahest elavast laulikust, kes oskavad seda ise luua ja esitada (nagu ma aru sain, siis fikseeritud teksti pole eeposel olemas, on üldine süzee ning iga laulik siis ise interpreteerib seda). UNESCO on kuulutanud vanamehe maailma aardeks ning maksab talle stipendiumi. 79-aastane Pjotr pidi suutma eepost laulda 9-10 tundi järjest.
Väike klipp tema eepose jutustamisest, üksiti saate veidi aimu jakuudi keelest.


Jakutia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Panen siia ka kohalike laste esitatud jakuudi folkloori.


Jakutian girls and folk from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Aga enne kontserti pidas meile veel väikse kõne kohaliku administratsiooni juht, samuti kommunist. Tema sõnum oli meile selline: „Meie inimestel on hakanud lõpuks tekkima parema elu lootus. Karjad suurenevad. Mida rohkem me külvame, mida rohkem me karja suurendama, seda kergemini me kriisi ületame. Nii arvan mina ja nii arvab siin rahvas!“ Piimaliiter maksab seal riigile müües muide 20 rutsi (6,5 krooni).
Ja siin on nüüd meie esimese osa teekonnast kaart. Jakutskist jälgige seda punast teed Handõga peale. Sealt sõidame me homme läbi.



19. märts, neljapäev

Huhh, täna oli mu elu külmim päev (fotol on kohalike laut ning jakuudi karvane hobune selle ees.). Hommikul oli miinus 35 kraadi. Ja sellise ilmaga tehti meile kohalikus vabaõhumuuseumis ekskursiooni. Enamus põgenes peale esimest poolt tundi majja sooja. Mina pidasin viisakusest veidi kauem vastu. Nina ja põsed olid põhilised, mis hakkasid otsast kukkuma. Jakuudid irvitasid, et soe on ju. Mis sa külmapoolusel Tomtoris veel siis teed, istud ainult soojas autos, itsitasid nad. Lund on kohutavalt. Nagu rajalt kõrvale astud, nii oled hargivaheni lumes.

Päeval jõuame Handõgasse, kus meile tehakse uhke, aga igav vastuvõtt. (fotol on väike väljak kohaliku administratsiooni ees, nagu näha, pole palju muutunud, eks see on osa ajaloost.) Suhteliselt põnev on käik kohalikku muuseumi, kus on päris põnev materjal endistest sunnitöökaagritest ning II MS aegsest õhusillast Alaskalt Moskvasse üle Jakuutia.
Täna on suht igav sõitmise päev, mäed hakkavad homme. Autojuht Boriss üllatab ühel hetkel mind küsimusega: ”Tahad, panen Anne Veskit?” Niisiis kuulasimegi Jakuutias kurat teab kus Anne Veskit. Kõigile meeldis, nagu nägudest oli näha.
Räägin autos Vanja ja Koljaga jakuudi keelest. Nad on mõlemad jakuudid, neil on kõigil vene nimed. Jakuudid nagu kaukaaslased hoiavad väga oma keelt ja kultuuri. Peredes räägitakse kindlalt omavahel jakuudi keelt, vanemad nõuavad seda. Jakuutidel on tuntav siseminise sund osata oma keelt. (Selles suhtes on väga erinev ikka soome-ugri rahvaste suhtumine, kus kodudes ei räägita oma keelt. Kui vanemad ei nõua ja ei õpeta, siis loomulikult lapsed ei räägi... aga süüdistada selles riiki, et see ei loo võimalusi keeleõppimiseks. Ok, selles võib olla osa tõde, aga kui rahvas ise kodus ei räägi, ei taha oma lapsi õpetada, milleks siis riiki süüdistada?).
Koolis pidi olema jakuudi keele tunde 4 korda nädalas + 1 tund jakuudi kirjandust. Vene keelt pidi olema samapalju. Vrd – inglise keelt on koolides keskmiselt 2 korda nädalas.

Ööbime Tjoplõi Kljutšis. Seal on jälle koduvõõrastemaja tüüpi korter (sellises majas see asus...). Magada kannatab, ja see on põhiline. Dušš on ka, aga sealt tuleb ainult tulist vett, sest nagu perenaine seletas, hiljuti oli olnud maavärin siin ja see lõhkus veetrassi. Mis siis ikka, täidame kõik anumad pooleldi keeva veega ning ootame, kuni vesi jahtub, et pesta saaks. Ööbime 3-toalises korteris 10-kesi: 9 meest ja üks tüdruk. Õhtul toimub esimene tõsine vennastumine.

20. märts, reede
Täna siis peaksin lõpuks jõudma külmapoolusele Tomtori. Mõni sõna sellest, sest tegelikult on väike segadus sellega, et kus täpselt külmapoolus asub ja kui vägevat külm seal ikkagi on mõõdetud.
Jakuutia idaosas asuv Oimjakoni ulus (nii kutsutakse seal rajoone) on maailma kõige külmem inimeste poolt asustatud paik. Maailma absoluutne külmapoolus on muidugi Vostoki-jaam Antarktikas (1983. aastal mõõdeti seal külma 89 kraadi), aga seal ei ela alaliselt inimesi. Oimjakonis elab.
Kohaliku omavalituse, Borogonski naslegi (meie mõistes vald) andmetel tõestas teadlane Sergei Obrutšev 1926. aastal just Tomtori asulas, et siinkandis asub külmakuninga elupaik. Obrutšev tõi valja ka rekordnumbrid – 71,2 kraadi alla nulli, mis on praegu kõige rohkem käibelolev temperatuur külmapooluse kirjeldamiseks. Tegelikult Obrutsev seda ei mõõtnud, vaid määras arvestuslikult oma ebatäpsete aparaatidega.

Ametlikult ja teadlaste poolt fikseeritult mõõdeti kõige madalam temperatuur 1933. aasta veebruaris, miinus 67 kraadi. See mõõdeti 40 kilomeetrit Tomtori asulast Oimjakoni külas. Teistel andmetel on Oimjakonis möödetud paar kraadi külmemat ilma. Nii Tomtor kui ka Oimjakon peavad ennast külmapooluseks. Mõlemad asulad on püstitanud ka vastava monumendi (fotol on Tomtori oma). Maailmas nimetatakse üldiselt külmapoolusena Oimjakoni, aga vahet tegelikult pole, sisuliselt on tegemist sama kandiga.
Külmapoolus ei asu üldse teispool polaarjoont nagu võiks arvata, vaid Kesk-Soomega samal laiuskraadil. Miks seal siis nii erakordselt külm on?
Põhjuseks on reljeefne eripära. Oimjakoni ja Tomtori asulad asuvad üle kahekilomeetriste mägede vahel suures orus, nö katlas. Talvel on seal ookeanidest kaugel asuvas katlas püsivalt kõrgrõhkkond, mis saabub talve hakul Mongoolia kohalt. Soojemad tsüklonid lihtsalt ei jõua sinna mägede vahele katlasse. Tänu sellele, et külmapoolus asub katlas, ei ole seal aga tuult. Kujutage ette seda õudust, kui miinus 50 kraadiga puhuks veel tuul 20 meetrit sekundis! Lumi tuleb sealkandis maha juba oktoobri algul ning sulab tavaliselt alles mais. Aastane keskmine õhutemperatuur on miinus 16 kraadi.
Aga enne veel tuleb terve päev turnida Uazikutega üle Verhojanski mägede. See on tõsine ettevõtmine. Kohalike sõnul isegi ohtlik, sest tõusud ja langused on järsud, aga teed libedad. Kuristikud pidid täis olema alla sõitnud autosid. Mälestuskivisid on tee peal jah igatahes palju... Lisaks veel laviinijäljed pidevalt, mis on teine suur oht.
Panen siia mõned fotod tänasest teest... Kohutavalt ilus iseenesest! Kolmandal fotol on näha jälg ja rist kohas, kus hiljuti purjus juhi tõttu lendas auto kuristikku koos nelja noore inimesega. Juht oli kusjuures ellu jäänud...









See tee on juba ehitatud 1930-50-ndatel stalinlike sunnitööliste poolt. Sõidad ja silmad lähevad iseenesest niiskeks, kui kujutad ette, kuidas nad siin mägedes külmas ja näljas teid rajasid. Kes suri, lükati lihtsalt alla kuristikku. Meelde tulevad Varlam Šalamovi mälestused. Solženitšõn on tema kõrval nohu. Ma ei tea, kas Šalamovit on eesti keelde tõlgitud, aga kui pole, siis peaks. Šalamov on palju ehedamalt kirjeldanud neid koledusi.
Lõuna ajal teeme peatuse ühes mahajäetud kämpingus. Pärast seda oleks äärepealt õnnetus juhtunud. Ütlesin juba, et teed on väga libedad. Ühel sirgel hakkab meie autojuht Boriss automakki kruttima, kaotab korraks valvsuse ja edasi käib kõik väga kiirelt.... Ma istun vasakul küljel akna ääres ja korraga tunnen, kuidas me vajume, näen kuidas masin vajub puude poole. Õnneks on tee ääres üsna järks nukk koos puudega, auto vajub vastu puid ning jääb seetõttu püsti. Natuke aega sõidame niimoodi mööda puid ja kraavi, kuni Boriss saab Uaziku kontrolli alla ning meie vapper bussike suudab ennast ise tagasi teele vedada. Boriss vannub ropult, aga poeetiliselt. Teised istuvad autos vaikselt. Oleg kallab topsid täis. Noh, kraaviskäimise kogemus ka nüüd olemas. Saan aru, mida tähendavad kohalikud teed. Kahjuks ei jää see kogemus ainsaks....
Sõidame edasi, mööda Armastuse alleed – ühel pool oli meeste laager ja teisel pool naiste laager. Nägid üksteist, aga kokku kunagi ei saanud.
Tomtori saabusime alles kell kaks öösel vastu laupäeva. Aga meid oodati, kõik majutati peredesse, sest nagu ma aru sain, siis põles selles 3000 elanikuga asulas võõrastemaja eelmisel aastal ära. Pakun, et ega peale minu selles külmapooluse külas eriti rohkem Eestimaalasi käinud pole. Vähemalt peale NL lagunemist. Kindalt tean, et mõned aastad tagasi jooksis sealt läbi Sergei Lõžin Sillamäelt, kes tegi oma ümbermaailmajooksu. Täitsa huvitav oleks saada vastukaja siia blogisse inimestelt, kes on ise seal käinud.
(Kui kedagi peaks huvitama, siis Jakuutias tegutseb turfirma nimega Aian-Tur, mis korraldab ekstreemreise külmapoolusele ning mujale Oimjakoni ulusis Loodus on seal vägev. Nende kontaktid on ajan2007@yandex.ru ja telefon +741154 24 304 või +741154 25 726. Kui raha on, siis soovitan seda kanti külastada.)
Niisiis viidi meid kodudesse laiali ning pandi magama. Enne veel antakse korralikult süüa, põhjapõdraliha ja pirukaid. Minu perenaine oli Tatjana Semjonovna Baiševa. väga sõbralik nagu nad kõik seal. Ekstreemsetes oludes elades ei saadi inimesed vist teistsugused olla, sest üksinda sa ei saa lihtsalt seal hakkama. Peavad lootma üksteisele ja see on nad teinud juba vist geneetiliselt abivalmiteks inimesteks.
Jama on selles, et külmapoolusel, kus tavaliselt ka märtsis on veel pidevalt miinus 30-40 kraadi, oli alla kümne kraadi külma vaid.... selge, et minu idee kirjutada enda kogemusest ebatavalises külmas langeb ära... Mis teha – inimene teeb plaane, aga jumal mängib inimesega. Pärast tuleb välja, et juba kümme aastat pole nii sooja ilma sel ajal Tomtoris olnud.
Ja siin kaart järjekordse osaga meie kaardist. Tulime vasakult mööda punast maanteed. Tomtori millegipärast pole kaardil, kaardil asub Tomtor seal, kus Kuidusuni lähedal on märgitud bensiinijaam. Allpool, teedeta maastikul asub järv Labõnkõr, millest tuleb juttu homme.



21. märts, laupäev
Hommik algas meeleolukalt. Kui ärkasin, siis tuli Tatjana poja arvutist Sabrina „Boys, boys, boys“. Poleks uskunud, et kusagil veel seda kuulatakse. Hommikuks pakuti jälle põdraliha.

Ajame Tatjanaga juttu (fotol ongi maja, kus ma ööbisin). Ta räägib, et siinne külm, miinus 60 kraadi pole midagi hullu, sest tuult ei ole. Vaat Jakutskis on miinus 50 palju hullem, sest seal on tuul, ütleb ta. Ja räägib, et ka krõbeda pakasega ei istu keegi kodus – töö tuleb ikka ära teha, vahet pole kui kange külm on õues.
See talv olla Tomtoris jaanuaris mõõdetud 65 kraadi külma. ”Ega me siis toas ei istunud, sest tööd on vaja ikka teha, raha peab ju teenima,” räägib Tatjana. ”Vat suvel, kui on ligi 30 kraadi palav, siis istume toas ja välja eriti ei taha.” Tomtoris on aasta madalaima ja kõrgeima temperatuuri vahe üle 100 kraadi!
Veel ütleb Tatjana, et „tänu Stalinile on meil vähemalt tee“. Ta pole ainus, kes sealkandis nii väljendub. Näiteks abivallavanem ütleb, et Kolõma trass on neile „elutee“, kuna see toob neile kõiki kaupu. Neist tuleb aru saada – kui poleks seal teed Jakutskisse, poleks seal erilist elu. Mis paljudele oli tragöödia, surm, oli teistele elu.

Tee Tomtori (fotol üks asula poodidest) lamab sõna otses mõttes inimeste kontidel. Stalini-ajal oli Oimjakoni ulusis yle 30 sunnitööliste laagri, kus peale kriminaalkurjategijate istusid ka poliitvangid. Just vange sunnitigi seda teed sisuliselt paljakäsi rajama.
Täna ootab ees suur seiklus – sõit Labõnkõri järve äärde. Mul algul polnud plaani sinna sõita. Õigemini ma varem ei teadnudki sellest järvest midagi. Kohalikud ajakirjanikud tegid, aga selgeks, et sinna peab minema. See ümbruskonna suurim järv (15 kilti pikk ning üle 50 m sügav) on kuulus sellepoolest, et legendi järgi elab seal koletis, kohalik Nessie. Oleg arvas, et teist korda elus ma nii ekstreemsele reisile ei satu ning sestap pean kaasa tulema.
Järveni oli Tomtorist 105 km, umbes nagu Tallinnast Haapsallu. Ekstreemsus seisnes selles, et sinna ei viinud teed ning me pidime oma Uazikutega ja Land Cruiseriga sinna sõitma lihtsalt läbi soo, tundra ja metsa. Lisage juurde paks, põlvini ulatuv lumi. Täiesti segane idee! Igaks juhuks tulid kohalikud Tomtori mehed meiega kaasa oma Kamaziga, et teed teha ning vajadusel meid välja tirida. Ja jumal tänatud, et tulid.
Minu arust oli see algusest peale segane idee – põrutada lihtsalt mööda paksu lumega metsa ja veel niii kaugele!! Ütlen oma Uaziku seltskonnale, et Eestis küll naljalt nii segaseid ei leia ja kui leiabki, siis pole nii pikka maad, kus muudkui otse mööda metsa sõites mõnele teele välja ei jõuaks. Nad ainult naeravad uskumatu näoga.
Üldiselt nägi see välja nagu Paris-Dakar ralli ainult liiva asemel läbi lume. Vene ekstriim. Ette öeldes – need 105 km läbisime me 11 tunniga. Kamaz pidi meid umbes kümmekond korda kasvavas purgas lumest välja tõmbama. Teist samapalju käisime ise oma bussikest välja lükkamas. Nüüd tänan jumalat, et väljas pole miinus 30, siis oleks kööga olnud, sest näiteks jalad said kiiresti lumes kakerdades läbimärjaks.
Kõige karmimad olid lagedad alad, kus olid suured hanged. Ühte umbes kilomeetrilaiust lagedat ala läbisime kaks tundi!! Kõik neli masinat jäid iga natukese aja tagant kinni ning Kamaz muudkui tiris meid. See nägi välja nagu Soome laht viimase suure jää ajal, kui laht oli täis kinni jäänud laevu (Uazikud) ning Suur Tõll (Kamaz) saalib nende vahel ning päästab neid lahti nagu pardipoegi.
Panen siia fotosid meie segasest reisist. Nagu esimesel fotol näha, siis oli lund tõesti vägevalt, vaadake kui sügavale üks meist sisse vajus! Meid aidanud Kamaz jäi ise korraks jää peal hätta, vajus lihtsalt ühe poole ratastega läbi jää ning teised ei vedanud välja.











Lisan ka paar videot meie lumes ukerdamistest ja Kamazi päästeoperatsioonidest. Pilt on võimsam kui kõik mu sõnad.


Jakutia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.


Jakutia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Kõigele vaatamata tõusis mu austus UAZ busside vastu väga kõrgele. Uskumatud masinad, kust nad kõik suudavad läbi tungida. Soovitaks Eestis osta, kellele meeldib maastikul turnida, aga EU ei luba neid minu teada müüa. Jakuutias on neid tohutult, sest siin on vähe teid. Räägitakse, et UAZide põhiturud pididgi olema Kasahstan, Mongoolia ja Jakuutia. Kõigis kolmes kohas on vähe teid. Veel räägib popp lugu sellest, et kui jaapanlased olid kord UAZikut näinud, siis olid nad tükk aega ümber auto käinud, käsi kokku löönud imestusest ja öelnud: „Mida kõik venelased välja ei mõtle, et mitte teid remontida“...
UAZiku pluss on selles, et ta on nagu Kalašnikovi automaat. Selles mõttes, et ta on väga lollikindla ehitusega, tehtud nii, et kuluvaid osasid peaaegu polegi. Töötab igas olukorras.
Nüüd saan aru, mida Siberis öeldakse sellega, et „meil ei ole teid, vaid on suunad“ (ne dorogi, a napravlenije).
Teine asi, mille õpin ära, on see, et siinkandis ei küsita vahemaasid mitte kilomeetrites, vaid tundides. Isegi mitte tundides, vaid nii, et kas kohale jõutakse täna või homme või ülehomme. Kus lõppevad maanteed, lõppeb ka kilomeetrite arvestamine. Vot nii. Siberi avarust tunnetad ikka Siberis.
Järve äärde jõuame veidi enne südaööd. Seal on üks suur palkidest maja saunaga, kus saame ööbida. Õnneks on seal võimas ahi. Pudelid korgitakse kohe lahti, sest selleks ju tegelikult siia tuldigi... Kusjuures huvitav, et meiega kaasas olnud noored jakuudid ei joonud peaaegu üldse. Pärast nad rääkisid, et nö intelligentsema noorsoo seas pole jakuutide hulgas väga soositud alkoholi äge pruukimine. Täitsa üllatav ja positiivne. Muidugi on igasuguseid.

22. märts, pühapäev
Nagu mehed on pea ära parandatud hakkame kohe ennelõunat tagasi sõitma, et enne ööd ikka tagasi Tomtori jõuda. Kurat küll, mõtlen, see on see vene inimeste eripära – sõita 11 tundi läbi metsade ja soode kurat teab kuhu selleks, et öö läbi viina visata (selles majakeses, mis fotol) ning vaielda üksteisega kirjanduse üle, magada paar tundi ning siis kannatada veel 11 tundi, et tagasi koju saada! Midagi ei saa kergelt tulla, isegi pidu. Aga see on mulle juba mõistetav.
Tagasisõit on tüütu, eilne elevus on kadunud. Muudkui jooksed autost välja ja sisse, lükata on vaja! Saatusel on ikka palju alatusi varuks – nagu bussikeses palavusest jope seljast võtad, nii jäi kohe meie Uazike kinni! Lõpuks ei julenud keegi meestest jopet ära võttagi, aga siis buss muidugi enam kinni ei jäänud.
Tänasest teekonnast väike klipp, mis tehtud otse autost. Saate aimu, kuidas me 11 tundi jutti rappusime!


Jakutian safari from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Korraks peatume veel ühel järvel, et kala püüda. Sõnades on nagu alati kõik kõvad meistrid, aga paarikümne mehe peale püüame ainult ühe kala!! Loomulikult oli süüdi halb ilm ja halb õnn. Vot niimoodi nagu alloleval fotol meelitavad kala tõelised meistrid, ainult et kalad ei saanud mängu ilust kahjuks aru.


Räägime bussis Dovlatovist. Enamusele tuleb üllatusena, et ta elas pikalt Eestis. Üle 30 aasta ajakirjanikuna töötanud Oleg räägib, kuidas kaine peaga tagasihoidlik Dovlatov tahtis ükskord ühe naisega tutvuda, aga ei julenud kuidagi läheneda. Sõbrad tegid siis peo, nad said seal tuttavaks, aga nagu alati jõi Dovlatov ennast sigalakkutäis. Hommikul ärgab ta siiski selle igatsetud naise juures, aga ei mäleta muhvigi. Uurib siis ettevaatlikult naise käest, et kas nende vahel öösel midagi toimus ka. Naine vastab: „Kallis Sergei, rääkimata sellest, et teil ei seisnud, teil isegi ei lamanud, vaid lihtsalt vedeles!“ Vene keeles kõlab see muidugi palju värvikamalt.

Üks Uazik läheb siiski lõpuks katki, mootor ei tee isegi krõpp-krõpp ning Kamaz võtab ta sleppi (muideks – järgmisel päeval parandavad kohalikud käepäraste vahenditega Uaziku ära nii mis koliseb). Vahepeal peame muidugi mõnusat pikniku, kui autod on järjekordselt kinni jäänud ja ootame Kamazi.
Enne päikeseloojangut on huvitav hetk. Umbes veerand tundi on taevas ja lumi ühte värvi. Mitte muttigi ei saa aru, kust tee jookseb. Kõik on ümberringi ühevärviline. Autojuht Boriss kirub koledasti, aga samas poeetiliselt.
Reis saab väga terava lõpu. Soos on üks mitmekilomeetrine lõik, kus vesi ei külmu eriti millegipärast isegi kange pakasega. Õrn jää on seal, aga see vajub läbi. Ühesõnaga sõidame juba pimedas läbi selle vesise pudru (tuleb välja, et Uazik on veel amfiibauto ka!) ning hoiame hinge kinni, et ometi kinni ei jääks! Umbes 50 meetrit enne vee lõppu jäämegi!! Kellelgi muidugi kummikuid pole, nii et kõige halvem variant, mis sai olla. Aga autojuht teeb imet ning Uazik näitab ennast jälle parimast küljest ning edasi-tagasi sõeludes ronime lõpuks sellest jääpudrust välja. Kõik hingavad kergendatult.
Fotol on näha, kuidas ka meie ees sõitnud Uaz-Patrol jäi samasse kohta kinni, aga rabeles samuti omal jõul välja.




23. märts, esmaspäev

Täna jõudsime lõpuks siis veidi ka Tomtori peal ringi käia.
Tuleb välja, et koolis on külmapühad alles siis kui õues on alla miinus 52 kraadi. Mul jääb hing kinni ainuüksi sellisele külmale mõeldes, aga Tomtori lastele ei tähenda selline külm midagi. ”Nooremad lapsed mängivad muidugi õues kui kool jääb ära, kes neid suudab toas kinni hoida,” naerab Tomtori kooli teeneline õpetaja Maria Bojarova. Lapsed tõmbavad salli üle nina ja põskede, mitu paari sooje põdranahast pükse jalga ning taovad õues hokit või mängivad laikadega.

Tomtori kooli õpetajatetoas rippuva tabeli järgi oli märtsi lõpu seisuga see aasta koolis kokku 16 külmapüha päeva. Kusjuures jaanuaris oli terve üks nädal, kus külma tõttu lapsed üldse koolis ei käinud. (Panen siia aga teise huvitava plakati õpetajatetoast - siin on kirjas reeglid kohalikele kooliõpilastele. Päris huvitav.)
Esimene kuni viies klassi ei pea Tomtoris kooli tulema, kui külma on miinus 52. Kui külma on kaks kraadi rohkem, võivad koju jääda ka kuni üheksanda klassi õpilased. 10. ja 11. klassis jäävad tunnid ära, kui külm langeb 56 kraadini. Ajab külmavärinad peale? Neile Tomtori koolipoistele igatahes mitte!


Igapäevasel elul pole Tomtoris vigagi, kuigi ühekorruselised elumajad paistavad kõik olevat ehitatud vähemalt 20-30 aastat tagasi. Vähemalt soojaga neil talvel muret pole, sest kõigis majades on keskküte. Selle eest hoolitses juba Nõukogude võim. Katlamaja köetakse söega, mille talvevaru laseb suvel Kamazidega kohale vedada riik.

Keskmine palk on Tomtoris 10 000 rubla (3400 krooni) kanti. Poes on kaubad sellesama tohutu kauguse tõttu kallimad kui Jakutskis (leib maksab 45 rubla versus 30 rubla pealinnas). Üheski poes ei müüda liha ega piimatooteid. Kogu liha, piima ning juurviljad toodavad-kasvatavad nad ise. Oluline toit on neile ka hobuseliha. Karvaseid jakuudi hobuseid kohtas ka Tomtori tänavatel. Jakuudi hobused elavad talv läbi väljas ning otsivad endale metsas ja tundras ise süüa.
Ümbritsevates metsades elavad eveenidest põhjapõdrakasvatajad (jakuudid on ise hobusekasvatajad, põtradega nad ei tegele). Ökoloogiliselt väga puhas põhjapõdraliha või rasvane noore hobuse liha on kohalikel pidevalt laual. Liha ja rasvata ei peaks nad külmas lihtsalt vastu. Peenikesi inimesi seal ei kohta, aga see-eest pole Tomtori elanik sisuliselt kunagi söönud rämpstoitu.
Suurim probleem kohalikele on liikuma pääsemine. Tomtor asub Jakuutia pealinnast Jakutskist 1400 kilomeetri kaugusel ning teed pole just kõige paremad. Vähemalt kaks pikka päeva sõitu tuleb ära. Ulusi keskusesse Ust-Nerasse on 600 kilomeetrit, kuid aega võtab see sõit kogu paeva. Et paremini aru saada – külmapoolusena kuulsaks saanud rajoon on pindalalt kaks Eestit! Jakuutias on uskumatut mastaapi.

Tuleb välja, et Tomtor on Jakuutia jõuluvana elupaik. Tema nimi on Tšõshaan (Чысхаан), mis tõlkes tähendab talvehärga. Tšõshaan tähendab külma põhjatuult. Meile etendatakse temaga kohtumine tema elupaigas – koopas. Koopasse minek on päris sünge, sest lumi ripub seal käikudes õige vägevalt nagu ka videolt on näha. (fotol istub Tšõshaan oma jääst troonil koopas.)


Jakutia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Koopas saame kõik Tšõshaaniga pildistada ning jääst laudadelt pakutakse meile stroganiinat kalast (külmutatud toore kala lõigud – supermaitsev) ja põdramaksast (samuti toore liha lõigud).Viimast nimetatakse kohalikuks šokolaadiks. No...päris hea oli, ütleme nii, et omapärase maitsega. Peale jõime Jakuutia šampust – kumõssi. Hää!
Enne Tomtorist lahkumist oli kohustuslik ennast pildistada külmapooluse monumendi juures.


Lõunaks selgub karm tõsiasi, et ma olin kohalikest valesti aru saanud. Nad sõidavad Ust-Nerasse alles ülehomme hommikul. See tähendaks mulle kahepäevast passimist Tomtoris, mis iseenesest oleks ju isegi huvitav, aga Magadani jõuaks ma siis alles reede õhtuks ning kuna nädalavahetusel Moskvasse lennukid ei käi, siis jõuaksin koju alles nädala pärast... Minu plaanidesse see ei mahu hästi. Tomtorist on ulusi keskusesse Ust-Nerasse umbes 600 kilomeetrit, kuid see tähendab vähemalt 10-12 tundi sõitu.
Otsustan, et lähen tagasi Jakutskisse sõitvate ajakirjanikega kaasa ning tee peal vaatab, mis saab. Nagu Lennart Meri on ilusti selle sõnastanud – juhus on ränduri parim kaaslane. Nii ta on.
Mõte on sõita Tomtorist 160 kilti tagasi Kjubemesse, kust uus Jakutski-Magadani trass keerab Ust-Nera peale. Sõidame Tomtorist alles peale ühte välja, tee peal tehaks mitu viina- ja söögipeatust nii et Kjubemesse jõuame alles peale kella 18, hakkab juba pimedaks kiskuma. Kjubeme on lihtsalt ristmik, kus on väike räpane (nagu kuskil sel trassil oleks teistsuguseid!) bensukas ja paar maja.
Kutid pakuvad, et ma võin sinna bensukasse jääda ning oodata seal masinaid, mis sõidavad mööda Ust-Nera peale. Uurin bensuka röövli välimusega tankijalt, et kui saatus pole täna minu poolt ja keegi mind õhtul peale ei korja, et kas ma saan kuskil pikutada öösel. Karvane mees vastab, et ta juba andis öömaja kolmele Magadani mehele, kes siin oma autot parandavad. Et kui ma ka jään, siis pean nagu nemadki põrandal magama, aga et on kitsas, siis peame sisuliselt kaisus magama kõik. Ise itsitab.
See bensukas põrandal ööbimise variant ei meeldi mulle kohe üldse, seda enam et on alternatiive. Temperatuur hakkab ka langema, on juba kuskil miinus 20 ligi. Peame Olegiga nõu ja otsustame, et sõidan koos teistega Handõga poole tagasi ning kui tuleb autosid vastu, siis peame kinni ja uurime, kas saab peale. Kui ei saa, siis sõidan nendega Handõgasse. Enne teeleminekut pakitakse jälle liha välja ning topsid käivad ringi. Ei siin viin lõppe.
Umbes poolteist tundi oleme sõitnud, kui kolmanda vastutulenud autoga veab – Ust-Nerasse sõitva Kamazi juht on nõus mind peale võtma. Kell hakkab kaheksa õhtul saama, õues kottpime. Jätame kiiruga hüvasti. Tagantjärele on väga kahju, et nii kiiresti pidi see kõik käima. Olin nende Jakutski ajakirjanike seltskonnaga juba harjunud.
Ronin Kamazi kabiini kolmandaks. Kamazil on taga suur rauast salong inimesi täis. Tuleb välja, et nad sõidavad juba teist päeva Nerjungrist (Jakuutia lõunaosas) Ust-Nerasse (kokku ligi 1800 km, aga nad sõitsid peatumata). Kamaz viib töölisi kullakaevandustesse. Peale minu on kabiinis Kamazi kaks sõnaaherat juhti – Saša ja usbek Anvar, kes üksteist vahetasid. Anvar ütleb, et istugu ma kabiinis, sest seal salongis on enamus töölisi ennast totaalselt täis joonud ja tülitsevad juba omavahel. Ma ei vaidle Anvari targale otsusele vastu.

Jõuame umbes veerand tundi sõita, kui meile jääb jalgu üks katki läinud ning esimese käiguga liikuv järelhaagisega Kamaz. Kui hakkame sellest mööda sõitma, viskab lumise tee all varitsev jää meie 13-tonnise Kamazi teelt välja nagu lasteauto. Veab, et mäed on juba läbi ning tee kõrval on kõrged lumevallid. Rammime otse valli, kuid sellest hoolimata tundub mulle, et kohe-kohe lähme küllili. Raske Kamaz vajub siiski ilusti ratastele. Kõik käib üsna kiiresti, hirmu ei jõuagi tunda.
Raisk, siia lumevalli me nüüd ööseks jääme. Mõtlen endamisi, et kas see on parem kui olnuks jääda Kjubeme bensukaputkasse. Seal olnuks vähemalt soe, sest väljas on miinus 20 raudselt täis. Aga alahindasin jälle Vene masinad ja nende juhte. Ukerdab see Kamaz mis ta ukerdab, aga lõpuks saab ta teepeenrast uuesti üles! Sõit jätkub ning kullakaevurid, kes olid vahepeal kastist väljaroninud ja kellest osad olid tõesti täis nagu seaviled, joovad.
Ja ohtlik on siin talvistel teedel, nendib Anvar. Pärast päevavalges veendun järgmistel päevadel, et Kolõma trass on mälestusmärke täis. Väga palju on neid, arvestades väga väikest liiklust.
Vahepeal nõuavad kastijoodikud peatust. Väga rõveda sõimu saatel. Rõvetsemine viskab Sašal üle ja ta saadab nad omakorda sinna, kus kuused ei kasva. Vastus on selline, et aina imesta, kui rõvedalt, aga samas loominguliselt võib vene keeles öelda. Rikas rahvas.
Vahepeal saabub öö, kuskil kell kaks öösel peatume ning juhid keeedavad otse kabiinis endale kohvi. Pakuvad mulle ka, kumbki kallab oma tassist mulle osa.
12 000 elanikuga kullakaevurite linna Ust-Nerasse jõuame Kamaziga kell 4 öösel! Anvar on roolis ja paneb mind asula keskel maha, näitab, et vaata – hotell on selles suunas, soovib edu ning sõidab minema. Tunne on päris absurdne – kell on öisemast öisem, kodust olen 7000 km kaugusel, ühtegi inimest siin ei tunne (aga sellest pole ka viga, sest nagunii ühtegi inimest tänaval ei ole), kuhu minna, tean vaid umbkaudselt ning külm ka veel. Otsin umbes pool tundi näidatud suunas hotelli (õigemini võõrastemaja või öömaja, see oleks Siberis õigem kirjeldus), lõpuks leian, kuigi mingit silti sellel majal pole. Lihtsalt ühest aknast paistis silt, mis meenutas mulle sõna „Registratsija“.
Unine adminn ei saa kuidagi aru, et kust ma ilmusin. Seletan talle, et ma tegelt sõidan siit edasi, aga tahaks neli-viis tundi magada. Vastuseks kuulen et ruumi pole, aga seda nad ütlevad alati. Ütlen talle, et olgu inimene ja pangu mind kuhugi magama. Lõpuks saan 400 rutsi (140 krooni) koiku väikesesse tuppa, kus kaks meest juba magavad. Vahet pole – vähemalt on soe ja saab voodis magada. Vahel on vaja õige vähe. Kusjuures see adminn ei saagi vist unise peaga lõpuni aru, et ma olen välismaalane. Küsib mult muudkui, et mis kullakaevurite artelli ma tööle tulin. Ma ei viitsi talle vastata, ma tahan magada.

24. märts, teisipäev
Ärkan kell 9, mu ülejäänud toakaaslased on juba läinud. Kiire pilk asjadele, kõik on alles. Positiivse üllatusena avastan duši ja tuleb nii sooja kui külma vett. Päev algab hästi!
Hakatuseks paar fotot Ust-Nerast, et kuhu ma sattunud olen.




Ja üks äge märk, millest ma saan aru nii, et see keelab justnimelt isaste koertega poodi sisenemise...


Mul on vaja Ust-Nerast minema saada, mida kiiremini, seda parem. Mu järgmine siht on Susumani linnake, juba Magadani oblastis. 400 kilomeetrit mööda üsna kehva teed. Kõmbin kohaliku ajalehe toimetusse, mõtlen neilt abi küsida. Tänu teleintervjuudele ja kohalike lehtede lugudele seal juba teatakse mind. Ajakirjanikud on lahked, kohe hakkavad nad kuhugi helistama ja otsima, kas keegi sõidab täna Magadani poole. Selgub, et ei. Parim variant oleks saada alles homme hommikul 3000 rutsiga (1000 krooniga) Susumani. Nad seletavad, et see on väga hea variant. Käivad mulle peale, et jäägu ma aga üheks ööks veel siia. Pilgutavad silma, et teeme pidu!
Puiklen siiski kõrvale, ütlen et ma siiski lähen proovin hääletada maantee ääres, äkki keegi võtab peale. Kohalikud hakkavad naerma, et nagunii sa ei leia autot. Jään siiski oma juurde, et ma paar tundi lähen proovin. Õues on taas külmaks läinud, ligi 30 kraadi. Aga mul on soe pesu all, paks jope ning ma ütlen neile, et ei karda külma.
Algul tundub üsna lootusetu seista, autosid üldse ei ole. Mõned üksikud sõidavad kaugemale kui paarikümne kilomeetri kaugusel asuv asula. Seisan paar tundi, jalad juba külmetavad, kui mul veab. Ust-Nerast keerab välja jummala korralik Toyota väikebuss, kaks inimest ainult sees – palun jumalat ja hääletan. Toyota peatubki. Juht kerib akna alla ning vaatab mind pika pilguga, kui küsin talt, kas Susumani saab. Lisan, et väga tahaks, sest jube külm hakkab juba. Juht ütleb mokaotsast, et mis muga siis ikka teha, et hüpaku peale. Pärast tuleb välja, et see oli marsruuttakso, mis viis reisijaid Susumanist Ust-Nerasse. Tagasi sõitis tühjalt.
Mõtlen sellele, et kohalikud ise häälega ei reisi (ega nad rumalad ole!) ning sellepärast ilmselt suhtusid nii skeptiliselt mu võimalustesse. Üldse on silma hakanud, et kohalikel on üsna vähe teadmisi, kui palju, mis hinnaga üldse kuskilt kuhugi saab. Nad lihtsalt väga ei sõida mööda Jakuutiat ringi, sest ühest rajoonist teise on nagu Pariisist Genfi.
Autojuht peatab autot pidevalt kinni ning käib õues nägu loputamas. Lõpuks ühe metsapeatuse ajal räägib ta, et oli eelmisel päeval kell 10 hommikul sõitnud Magadanist välja, kell 20 oli Susumanis (600 km), täna varahommikul kell 4 sõitis juba Susumanist välja Ust-Nerasse (400 km), jõudis Ust-Nerasse ja hakkas kohe tagasi sõitma Susumani (400 km). Ütles, et kella 18 jõuame Susumani ning next hommik kell 9 sõidab ta juba jälle Susumanist Magadani (600 km). Nii et kolme päeva jooksul on vana 34 tundi ehk keskmisel 11 tundi päevas roolis! Karm, aga elu tahab elamist, nagu ta ise ütles. Muud varianti ka pole. Tööohutus pole Siberi kolkas asi, millega vehkida tasub. Jõuame unise juhiga siiski ilma mingite probleemideta

Ust-Nerast algabki ametlikult Kolõma trass, 1030 kilomeetrit Magadani. Magadanis alustasid vangid selle tee ehitust 1932. aastal ning Ust-Nerasse jõudis tee 1952. aastal. Kokku ehitasid õnnetud vangid 1168 km (siia hulka mahuvad ka kõrvalteed peateelt) teid. Hukkus neid ehitamise ajal tuhandeid. Sõidame kontidel. Juht laseb makilt kõrvale blatnoilaule Kolõmast... (Vahelduseks üks vana aja foto sellest, milline trass vanasti välja nägi...)
Kuni Susumanini on tee üsna kehva, eriti talvel. Rada jätkub ühe auto tarvis, kui keegi vastu tuleb, siis võtavad mõlemad autod väga ettevaaltikult tee serva, et mitte valli libiseda. Enamuse tee olid ühel pool kaljud, teisel pool jõe kõrged kaldad. Aeg-ajalt pidi ikka ette tulema, et keegi libiseb alla jõkke. Eriti talvel. Meelde tuleb kuulus lause, et Venemaal on kaks häda: lollid ja teed... Mulle tundub, et maanteevõrgu lagunemine (üldse kogu infra laiemalt) on üks suuremaid lakse, mis hakkab Venemaa majandus arendamist takistama (korruptsiooni kõrval). Mõnes kohas on maantee napilt autost laiem, aga õnneks võib sõita paarkümmend kilti maha nii, et kedagi ei tule vastu.
Teel on palju jõgesid. Omapärane on see, et väiksemate jõekeste sillad pannakse talveks kinni põhjendusega, et mis neist ikka kulutada ning tehakse trassid otse üle jõe. Aastas saab nii 6-7 kuus sõita.
Vahel sõidame mööda väikestest asulatest. Enamasti on need endised kullakaevurite asulad, või siis mõne muu kaevanduse juurde kuulunud tööliskülad. Enamasti on need juba mahajäetud, aga osades elavad veel inimesed. See näeb kõik nii armetu, trööstitu ja kurb välja, et tõesti tekib küsimus – miks on Jumala viha nende vastu nii suur olnud, et nad peavad sellises poolelus seal virelema. See on ju selge, et riigile ei lähe nende elud kõige vähematki korda siin. Eriti kurkupitsitavalt masendav oli üks söekavurite linnak. Tühjade akendega suured viiekorruselised majad, nende vahel väiksed majad, kust mõnede korstendest tuli suitsu. Inimesed elavad seal päriselt nii nagu näitas seda Tarkovski Stalkeris! Samasugune pilt oli Bolševiku-nimelises kullakaevurite asulas. Asulasse minevad elektriliinid olid maha lõigatud, aga näha oli, et seal veel elas inimesi! Neile on ette määratud juba, et nad peavad sealt kaduma.
Huvitav, et maanteel on aeg-ajalt sildid, et abi saamiseks maanteel helistada nendel ja nendel numbritel. Nali on selles, et mobiililevi polnud praktiliselt kuskil, asulaid oli harva ja satelliittelefone kohalikud nagu ka ei näi kasutavat... Millega siis ikkagi abi kutsuda?
Susumanis elab umbes 12 000 inimest, öeldi. Seal oli koguni kaks võõrastemaja. Algul öeldi mõlemast, et ühtegi vaba kohta pole. Pärast tuli välja, et oli küll, aga nad lihtsalt ei taha kohe anda. Kolkas on selles mõttes üksjagu Nõuka kombeid säilinud. Sain endale lõpuks päris luksi toa 960 rutsi eest (320 krooni), kuigi adminn vaatas mulle sellise näoga otsa, et ega ma nagunii ei taha nii „kallist“ tuba võtta. Tavaliselt elatakse siin 500 rutsi eest mitmekesi ühes toas. Toas oli väga palav. Köetakse siin ju mehiselt, aga aknad on nagu ikka Venemaal võõrastemajades, naeltega kinni löödud. Dušikabiin oli moodne, aga vett nirises napilt see-eest...
Eelmisest poolikust ööst ja sõitmisest olin üsna väsinud, linnapeale ei hakanud minema. Pimedas on nendes kaevanduslinnades üksi ohtlik liikuda. Siin palju võõrtöölisi, eriti kaukaaslasi (ja nad käituvad siin hoopis teistmoodi kui kodus Kaukaasias), ei ole suurt probleemi peaksa saada ja rahata jääda. Mõtetut jama pole vaja endale reisidel tekitada – see on üks mu põhimõtteid rännakutel.
Mõned fotod ka Susumanist.






Tööst kullakaevandustes veidi. Hooajaline, 4 kuud kestab. Maist kuni suve lõpuni. Siis ärkavad ka asulad rohkem elule. Palju väikeseid ettevõtteid, ühte suurt pole. Palgad kõiguvad väga palju, sõltuvalt ettevõttest. Keskmiselt pidid 4 kuuga teenima praegu 9-10 000 taala. Oleneb ka kulla hinnast.
Siit kaardilt on näha teekond Ust-Nerast Susumani, kui jälgida jällegi punast joont.


25. märts, kolmapäev
Nii, viimane reisipäev. Ma loodan vähemalt. Magadanini on jäänud 620 km. Olin juba eelmisel õhtul ühe marsafirmaga kokku leppinud, et võtavad mind peale. Suht odav – 1700 rutsi ainult (600 krooni). Marsakas peaks sõitma 10 tundi ja nad väljuvad Susumanist hommikul kella 9-10 paiku. Magadani käib ka LAZ-buss, aga see sõidab vähemalt 15 tundi, aga kui katki läheb, siis ka veel kauem. Ei hakka sellega jamama, seda enam, et buss väljub õhtul kell 5 ning sõidab enamuse aja öösel, kui midagi ei näe. Bussipilet pidi maksma 900 rubla ümber.
Susumanis hakkab hommikul silma, et siin on palju Volgasid. Teen sellest järelduse, et kunagi pidi see rikas kant olema, kui inimesed jaksasid endale Volgasid osta. Enam ju keegi selliseid bensuõgijaid ei osta.
Susumanist välja sõites on ühe suure lagunenud tööstushoone seinal suur plakat Nõuka-ajast: „Meie eesmärk on maailm ilma sõdadeta!“ Iroonia on selles, et ümberringi on palju varemeid ja akendeta maju, nagu olekski just siit sõda ümber käinud. Üksjagu Venemaast näeb selline välja, ilma sõjata....
See klipp on tehtud Atka asulast, mis tegelikult nägi suhteliselt kobe isegi välja. Filmisin marsruuttakso aknasta.


Kolyma road from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Paar fotot ka Jagodnaja-nimelisest asulast. See paistis veel üsna elujõuline olevat, tegime seal pirukasöömise peatuse. Just selles rohelises "kohvikus".




Kolõma trass ise nägi välja selline. Lõbus on muidugi see tekst, mis taustaks kostab. Teised reisijad vaatasid parasjagu nimelt videolt Aljosha Popovitšist tehtud multikat.


Kolyma road from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Ja fotod ka maanteest ning kaunist loodusest. Tehtud auto aknast.






Teel on lõbus jälgida kohanimesid. Näiteks asulad Spornõi (vaidlusalune), Bolševik, Amonalnõi (ammoonium) või jõed nimedega Talon (talong), Poslednõi (viimane), Razvedtšika (luuraja), Zagadka (mõistatus). On ka Jack Londoni nimeline järv!
Sõidame üle Kolõma jõe. Sillal on ühesuunaline liiklus. Silla otstes on säilinud valvuriputkad, kust siis kunagi reguleeriti liiklust. Fotol siin ongi see sild.
Sõidame üle Deduška Lõsini perevali ehk kuru 1000 meetri kõrguselt. See on kuru, mis eraldab Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani basseini.
Kuskil 500 km enne Magadani muutub maantee laiaks, sõida või kolme autoga kõrvuti. Kuid tee on ikkagi ohtlik, sest libe. Viskab masina kui lutsu teelt välja. Ja kimavad nad enamuses ikka sajaga. Hullud-hullud. Järsud ja pimedad kurvid. Kuna autosid sõidab vähe, siis sõidavad juhid ka nendes kurvides tuimalt mööda. Aeg-ajalt tuleb ette laubakaid. Mõned aastad tagasi sai üks seltskond niimoodi surma. Tulid autoga Moskvast, unistuseks oli jõuda Magadani välja. Unistusini jäi 90 km... Kolõma trassi ääres on mälestuskivid hukkunud sohvritele sellised, et nende külge on kruvitud ka rooliratas.
Vahepeal teeme kohvipause. Ime küll, aga neis lagunenud asulates on vahest tee äärde keegi nutikam kohvikud rajanud. Sellised algelised, aga päris maitsvaid koduseid toite saab seal. Kusjuures hinnad on sellised nagu sööks Moskva kesklinnas business lunchi.
Muusikast, mida autodest lastakse. Keegi ei kuula siin estraadi või rokki. Ainult barde ning sellist muusikat, mida nimetatakse vene sanšooniks. Kes on kuulnud, see teab. Päris omapärane on algul kuulata, aga pikapeale väsitab selline muusika üsna ära.
Õhtuks olen ilusti Magadanis. Kohe õnnestub osta järgmiseks päevaks lennukipilet Moskvasse. 16 500 rutsi (5500 krooni). Kaheksa tundi lendu. Hotelligi saan kohe kesklinnas – „Magadan“ ja maksab 2500 rutsi, poolluks, nagu nad ise nimetavad. Tegelikult täiesti tavaline tuba, seal on lihtsalt LCD-telekas ja seina peal.
Õhtul ootab mind reisi üks suuremaid üllatusi – restoran, kus pakutakse Eesti toite ja seinal ripuvad Eesti lipud!!! Kuuslin sellest juba Ust-Neras, usbekist autojuhi Anvari käest. Õllekas Starõi Tallinn on midagi nii üllatavat, et säran ise nagu lotovõitja. Koha omanik Andrei on ise veel säravamate silmadega. Aga olgu, see on nii magus asi, et jätan loo ilmselt Venemaa ainsast Eesti restoranist EPLi eksklusiiviks... Lisan ainult seda, et Andrei kavatseb veel avada ka Eesti kohviku, kus saaks samasuguseid värskeid eesti küpsetisi nagu Tallinna vanalinnas. Ja et ta teeb seda kõike mälestuseks oma lapsepõlvest Eestis... uskumatu-uskumatu, mida võid kõik maailmast leida.

26. märts, neljapäev
Kondan veidi ennelõunat Magadani peal ringi. Eelkõige avaldavad muljet tohutud lumehanged, mis on inimese kõrgused. Nagu taksojuht ütleb, siis need sulavad mai lõpuni. Mõned näited.






Ja veel mõned lihtsalt Magadani vaated. Pöörake tähelepanu reklaamile alumisel fotol, kojameeste selja taga, mis väga vaimukalt kutsub üles kasutama kaunist vene keelt!




Enne Magadanist lahkumist käisin pildistamas veel kuulsa Ernst Neizvestnõi Kurbuse Monumenti siinkandis hukkunud poliitvangide mälestuseks. Magadani laagrites hukkus ka sadu eestlasi. Monument asub Magadani linna kõige kõrgemal künkal.


Lõpuks - kojulend Moskvasse. Esimest korda elus lendan Tu 214. tegelikult on see Tu-204 (Vene analoog Boeing 757-le), mida hakati tootma 1990-ndate keskel. Praegu lendab neid Vene lennufirmades kümme masinat kõigest. Algul oli tõepoolest selline tunne, nagu oleks Boingusse astunud. Väga suur pluss on seal erinevalt vanadest Tu-dest, et 214-s on väge ruumikad istmevahed. Õnneks oli lennuk ka pooltühi, sai magada üle kolme pingi. Süüa pakuti kaks korda.
Ma pole kunagi tõusnud õhku nii kõrgete lumehangede vahelt nagu nüüd Magadanis. Hanged olid oma meetrised. Vaade õhust Kolõmale oli ühteaegu kaunis ja hirmutav. Alla vaadates said aru, et miks NKVD ei vaevunud põgenenud vange Kolõma laagrites tagaajama – polnud kuhugi põgeneda, põgenik oli surmale määratud. Kuigi mõned õnnestunud juhud on siiski teada. Legendi järgi olla retside seas olnud selline väljend „põgenemine koos lehmaga“, mis tähendas siis seda, et kaasa võeti mõni paksem vang, kes siis pärast maha löödi ja ära söödi.
Panen siia lõppu paar klippi Magadanist. Kõigepealt näitan, millised hanged olid Magadani linnas. Üksiti annab Magadani taksojuht ka lühiülevaate sellest, milline on elu Magadanis...


Magadan from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Ja selline näeb siis Kolõma välja ülevalt, lennukiaknast


Mountains in Magadan from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

21 kommentaari:

indrek ütles ...

Vau! Kaua tehtud kaunikene :) Nagu väike raamat juba. Igatahes väga põnev lugemine.

Blair ütles ...

tore üle pika aja jälle midagi head lugeda!

christer ütles ...

Hea oli siit peale pikka vaheaega nii põhjalik ja huvitav lugu leida. Edu ja jõudu!

Anonüümne ütles ...

tore et tagasi oled.
Kui viimati Päevalehes jaanuaris sinu võimalikku Jakuutia külastuse kohta uurisin,siis olid veel kahtleval seisukohal, aga super et seal ära käisd!Mul on ka lähemas tulevikus plaan sama reis ette võtta põhjuseks see ,et vanaisa ja isa küüditati sinna kanti Nera,Pobeda.Vanaisa kirjtas ka sealsest elu-olust kaks raamatut esimeses kirjeldab oma vangipõlve,teises asumisel olemist.
Aga pikk jutt s... jutt

Ennww ütles ...

Ma olen sõnatu!
Vägev reis ja veel vägevam jutt.

Loodetavasti jõuavad Su Venemaa-reisilood kunagi ka raamatukaante vahele.

Anonüümne ütles ...

Enwwile

Muide, Jaanuse lood kaante vahel, raamat nimega ''Kirjad Venemaalt''
on raamatupoodides müügil juba mitu kuud

tarmo@4x4.ee ütles ...

Huvitav lugemine, aga kripeldama jäi järgmine lause:
"Ütlen oma Uaziku seltskonnale, et Eestis küll naljalt nii segaseid ei
leia ja kui leiabki, siis pole nii pikka maad, kus muudkui otse mööda metsa sõites mõnele teele välja ei jõuaks. Nad ainult naeravad uskumatu näoga."

Ilmselt pole Te Eesti 4x4 entusiastide tegemistega eriti kursis, aga lisaks sellele, et eestlased on muidu offroadi lembesed, on Aleksander Suur oma seltskonnaga vähemalt 2 korda käinud Siberis Volvo ja Mercedes veokatega rändamas (mitte teedel, vaid tuhandeid kilomeetreid just
maastikul ja soos ja seda suvel, kui on pehme). Viimase sõidu (Sibex) kohta võib lugeda siit: http://salehard.4x4.ee/

Anonüümne ütles ...

you made my day :)
tahaks kohe musi anda! nii hea meel sellest sissekandest.

Anonüümne ütles ...

Mis selle põhjuseks siis on, et võõrastemajas ei taheta kohe tube anda? Lihtsalt ei viitsita?

Üks internatsionaalne seltskond üritab sel suvel motikatel Siberi avarusi mõõta, sealt võib ka huvitavat lugemist tulla:

http://www.sibirskyextreme.com/

Rebaseonu

Anonüümne ütles ...

V2ga vinge lugu! T2iesti uskumatu... Uurin ka, et Gruusias sa k2isid, kas l2hed Moldovasse ka? Neil on seal valimised m6ne p2eva p2rast...
Marje

Jaanus Piirsalu ütles ...

Marjele: Valimiste ajal Moldovasse ei lähe. Võib olla pärast valimisi, ootab tulemused ära, et mis seal saama hakkab.
Rebaseonule: Kurat teab miks nad kohe ei anna. Ma arvan, et nad igaks juhuks hoiavad neid tube, et kui mõnele tähtsale kohalikule on vaja külalise jaoks. Need võõrastemajad sealkandis kuuluvad ju kõik kohalikele administratsioonidele.
Tarmole: Ma ei tahtnud kuidagi solvata Eesti offroadi mehi. Tean, et nad on olemas ja teevad vingeid asju. Tahtsin öelda rohkem seda, et Eestis naljalt ei leidus sellist kohta kus lihtsalt jutti minna 100 km läbi metsa. Edu offroadi meestele Venemaa avastamisel! Vinged seiklused

iti ütles ...

Lugesin ja tundsin nagu ise oleks Sinu nahas seal Jakuutia soodes , rabades ja metsades. Mu lemmikuid blogisid. Mu vanaisa saadeti Magadani vangilaagrisse kus ta suri.Õudne.Loen ja vaatan siin Magadani.Õudne. Ja ometi inimesed ju elavad seal ja ei nuta.

Väga tubli, et kohalikega suhtled ja et nii julge ja vapper oled.

Uazikud on küll tublid bussikesed:)

Anonüümne ütles ...

Jaanus,
Chisinaus soovitan suhelda OSCE missiooniga, seal on paar eestlast t88l, ja kindlasti ka s6ltumatu ajakirjanduse keskusega ijc.md. Selle asejuht Corina suhtleks kindlasti hea meelega, e-mail: ccepoiATijcDOTmd.
Edu!
Marje

Anonüümne ütles ...

Waw, Jaanus!
Superlahe lugu.

Ma kunagi vaatasin Ian McGregory filmi "Long Way Around", kuidas nad motikatega üle Kasakhstani, Mongoolia ja Venemaa sõitsid.
Aga sinu lood on ikka kudagi tõelisemad.
Ja nii armas lugu on Andreist, kellel on eesti kohvik:))))
Äitah sulle.

Maria

liisa ütles ...

Äge lint on seal pooluse monumendi pildil kaelas. Said ikka kulla, mitte hõbeda?

Anonüümne ütles ...

Võimas lugu! Kananahk tuleb peale.

gaal ütles ...

Väga vinged lood Venemaa elust-olust. Kahju, et sellest tava meediasse nii vähe jõuab. Tegelikult on tegu ainukese blogiga interneti avarustes, mida järjepidevalt loen ;) Jõudu ja jaksu edaspidiseks.

gaal ütles ...

Hea soovitus oleks kasutada ka Google Map'i et teekond kaardil saaks näidatud.
http://maps.google.com/

Ja siis paremalt Link all saab urli kopida:

Test Google Map
Google Map

Silja ütles ...

Suurepärane lugemine, nii hästi kirjutatud! Aitäh, Jaanus.

Anonüümne ütles ...

Tubli, Jaanus!

Lisan siia midagi teemaga haakuvat:
http://www.memo.ru/history/nkvd/gulag/maps/ussri.htm

s.Pets

Anonüümne ütles ...

vab банк
vab банк
[url=http://globalist.org.ua/?p=19244]vab банк[/url]
http://globalist.org.ua/?p=19244 - vab банк