pühapäev, november 30, 2008

Raissa Smetanina juures

29. NOVEMBER, LAUPÄEV
Kohtusin Sõktõvkaris suusalegendi Raissa Smetaninaga. Viis olümpiat ja neli kulda, viimane teatesõidus 1992. aastal, kui ta oli 40-aastane. Mäletan, kuidas tema kohta öeldi itsitades, et ta on poolmees. Ma arvan, et süüdi oli suusamüts, sest täna näeb 56-aastane Raissa Smetanina välja väga särav ja daamilik, isegi oma treeneridressis. Intervjuud andes oli ta väga sõbralik ja naeratas kogu aeg. Lõpus soovis tervisi kõigile Eesti inimestele ja eriti edu suusatajatele.
Mis ta siis rääkis?
„Tervis on mul väga hea, ma ei kurda millegi üle.“
„Mul peret pole. Sport ei ole selles süüdi, vaid nii lihtsalt läks. Võib olla ma ise ei püüelnud siis nii väga. Pärast enam nagu isegi ei tahtnud.“

70-ja 80-ndate rohke dopingupruukise juttude kohta ütles Smetanina (siin fotol on ta 1974. aasta MM-il Falunis, kui ta oli 22-aastane), et ei oska suurt midagi arvata. „Ma ei oska midagi konkreetset öelda. Ma pole ausalt öeldes kunagi selle teema vastu eriti huvi tundnud. Küllap tarvitati, aga enda kohta tean, et olin 200 protsenti puhas,“ lausus ta. Ja lisab hetk hiljem: „Kuulge, ka siis ju viidi kolm medalivõitjat alati pluss kaks loosiga valitud sportlast dopinguproovi. Tänapäeval on kontroll tugevam, sest nüüd on seda kuritarvitama hakatud.“
Pärast karjääri lõpetamist kinkis riik Smetaninale maja. Maja ei saanud Smetanina siiski päriselt endale nagu Eesti olümpiavõitjad tollal. Maja (vaata foto veidi allpool) kuulub ametlikult linnale ning Smetanina saab seda eluajal lihtsalt kasutada.

Smetanina nime kannab Sõktõvkarist kümme kilomeetrit eemal asuv suusastaadion, kus kohalikud võimud loodavad järgmisel kümnendil pidada maailma karika etappe, ja seal asuv hotell. Omanimelisel staadionil treenib Raissa Petrovna praegu noori suusatajaid. Aasta tagasi ehitas linn Smetanina maja juurde temanimelise muuseumi, kus ripuvad kõik tema medalid, palju varustust, milles ta omal ajal treenis ja võistles ning ajalehe väljalõiked. Ka eesti keeles - kunagisest Spordilehest. Omamoodi suusamuuseum. Muuseum pidi väga popp olema. Palju tuuakse siia noori sportlasi, et nad innustust saaksid.
Muuseumis olid kihvtid rolleris. Nõuka esimesed, mida tehti Dnepropetrovskis. Raissa Petrovna rääkis, et nendega sõideti metsaradadel ja kruusateedel, sest vanasti ju asfalteeritud rolleriradasid polnud. Ja trennis tehtid nendega vahel 70-kiltsaseid otsi.


Pärast, kui tulid juba esimesed asfaltrajad Käärikul, siis tulid edasiarendatud rollerid nagu need. Vaadake sidemeid! Neid rollereid kanti tavaliste suusasaabastega, mis käisid nende kuulsate kukeklambritega. Äge.


1990-ndatel polnud olümpiavõitjatele Venemaal mingit toetust, aga alates 2000-ndate algusest hakkas Vene riik maksma kõigile olümpiavõitjatele ning maailmameistritele 15 000 rubla (6750 krooni) kuus toetust. Väljaspool Moskvat saab selle rahaga isegi hakkama.
Endiste konkurentidega, peale Galina Kulakova, ei suhtle kellegagi. Sest juba tollal ei suhelnud, ei osanud lihtsalt keeli, ei saanud suhelda.
Pikemalt saab lugeda peagi Päewalehest.

Mis veel?
Käisin täna esimest korda elus jääpalli vaatamas. Mängitakse vutiväljakul jääl, vahe hokiga on see, et litri asemel on pall ning kepp on veidi teistsugune. Väga kiire mäng. Venemaal on see väga popp Siberi ja Põhja linnades. Pilet maksis 60 rutsi. Kohalik meeskond Stroitel mängis Arhangelski satsiga. Esimese 20 minutiga oli seis 3:0 kohalike kasuks, siis läksin minema, ei viitsinud seal tribüünil lume sees enam vaadata. Panen paar videot mängust ja pealtvaatajatest.
Esimesel videol rõõmustavad fännid kodumeeskonna värava üle, teisel videol saab veidi mängust aimu.
http://www.youtube.com/watch?v=JKbUt06-MII
http://www.youtube.com/watch?v=2ZwuD1e8K0k
Jääpallistatka ees oli improviseeritud turg. Peamliselt kaubeldi lihaga. Panen paar fotot, siis näete sealt ise kui palju kraam maksis.



Väga palju müüdi turul jõhvikaid, murakaid ja pohli. 10-kilone pangeke jõhvikaid maksis 700 rutsi (315 krooni).


Otsisin ja lõpuks leidsin ka interneti linnas. Soovitati minna peapostkontorisse, aga seal öeldi mulle, et „internet on katki“. Mis mõttes, seda ei osanud noor teenindajaplika öelda. Lõpuks leidsin ühe arvutimängude toa, kus paar arvutit olid ka internetti köidetud. Vähemalt oli kohaselt odav - tund maksis 35 rutsi (15 krooni).
Taksosõit on Sõktõvkaris ka odav. Linna keskuses maksavad kõik sõidud 70 rutsi, vähe kaugemale 80 rutsi (35 krooni).

Panen siia video, milline vaade avanes minu hotelli rõdult Sõktõvkarile: http://www.youtube.com/watch?v=TvD1o5igkQ8. Hotell ise nägi välja selline nagu kõrval fotol.








30. NOVEMBER, PÜHAPÄEV
Hommikul lendasin ära. Lõpuks sain teada ka toa hinna – 3400 rubla öö ehk 1530 krooni ehk ligi 100 euri. Üsna kallis.
Veel suutsid nad mind üllatada hotellis. Õhtul kui ma taksot adminni käest tellisin, siis ta nentis, et hommikusööki ma ei jõuagi süüa. Ma nentisin vastu, et ainult sellep ma ehk ei hakka nende toredasse hotelli jääma. „Aga me anname teile siis kuivtoidupaki,“ pakkus ta ja andiski. Pakis olid apelsin, õun, jogurt, pooleliitrin tomati mahl, šokolaad ja küpsis.
Lõpetuseks veel paar sõna komi keele olukorrast. Mulle tundus, et komi keelel läheb vist vaat et kõige paremini Venemaal soome-ugri keeltest. Inimesed reaalselt räägivad seda ning mis oluline, maal pidid ka palju lapsi keelt rääkima. Ning isegi linnas oskavad lapsed seda. Näiteks hiljuti oli Komimaa Udori rajooni nõukogu otsustanud, et munitsipaalametnikud peavad oskama komi keelt. ilmus elektrooniline komi keele õpik, mis on mõeldud keelt mitteoskavatele inimestele elementaartaseme omandamiseks. Komi rahvaraadio suurendas suvel saatemahtu kuni kümne tunnini päevas. Ka kohalik tele kannab iga päev üle mitmetunnist komikeelset programmi ja uudiseid komi keeles.

Soome-ugri keskus (fotol) Sõktõvkaris on raudselt kõige suurem ja esinduslikum Venemaal. Komi president ei keeldu keskusele raha andmast. Ruumis, kus me konverentsi pidasime, oli vägev telekas, mille diagonaal oli vähemalt meeter.
(väikse vahemõttena soome-ugri rahvaste ja keele olukorra kohta... mind on jäänud kriipima see, et enamusel neist lapsed ei oska enam oma emakeelt. Aga kelle süü see on? Lihtne on öelda, et Nõukogude riik oli süüdi või nüüd siis Vene riik on süüdi. Loomulikult pole neid hellitatud, aga kuidas saab keelata vanemaid oma lastega emakeeles rääkimast? Ma tunnen Moskvas ühte 27-aastast meest, eestlast, kellel on kõik eestlastest sugulased Eestis ning Moskvas pole tal ühtegi tuttavat eestlast (peale minu), kellega eesti keelt rääkida. Ja mis te arvate – ta õpetab kodus oma kahele väikesele lapsele iga päev eesti keelt, sest ta arvab, et nad peavad seda oskama. Ja lapsed räägivadki eesti keelt, kuigi enamuse ajast istuvad nad kodus oma emaga, kes räägib vene keeles. Kes peale ema või isa peaks esmajärjekorras oma lastele keelt õpetama? Loota, et kool peab või riik peab, on üsna nõukaliku kasvatuse tulemus, ma arva. Ma võtan hea meelega vastu hoobid, kes ütlevad, et mul pole õigus ja vaidlen. Ja lisan veelgi ketserlikuma küsimuse – kas tänapäeva globaliseerumise tingimustes jääksid nende soome-ugri väikerahvaste keeled tingimata ellu või oleks keeltel parem saatus kui nad ei elaks Venemaal?)

Sõktõvkarist lendasin Moskvasse Aeroflot-Nordi lennukiga. Sama firma lennuk kukkus septembris Permis alla. Siis Aeroflot ähvardas, et võtavad neilt oma firma nime kasutamise õiguse ära, aga ei midagi. Võib olla pole lihtsalt ka jõudnud, aga võib olla jõudsid „vastastikku kasulikule“ kokkuleppele.
Moskvasse jõudes tegin uue rekordi Šeremetjevost koju Valgevene vaksali juurde sõitmisega. Takso sõitis Šeremetjevo-1 koju 28 minutiga. Aga muidugi – tegemist oli pühapäeva hommikuga.
Taksohind oli samuti tõusnus. Kui sügisel oli 1300 rutsi sellel firmal, siis nüüd oli 1500 rutsi see ots. Takosjuht kurtis, et kriisi tingimustes on kliente tuntavalt vähem. Loomulikult.

Nikolai küsis paar päeva tagasi, et mida Eesti jõulude ajal Moskvas teha? Moskvas on sel ajal tavalised tööpäevad. Mis ma ikka oskan soovitada – käi ehtsas vene saunas nt Sandunõ, mine vene teaduste akadeemia katusel asuvasse restorani, mine vaata kui lagunenud on omal ajal kuulus VDNH, hulgu kuni hommikuni moskva baarides, nädala sees pole need nii üle rahvastatud...

Panen veel siia lõppu fotosid Sõktõvkarist, ilma allkirjadeta. Need on kõik fotod, mis tehtud kesklinnas.








3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

100 eur öö ei ole tõesti väga odav. tulin just nädala lõpus tagasi Sofiast, kus kesklinnas **** hotellis oli 80 eur öö. muidu olid hinnad sellised talutavad. õlu selle sama hotelli lobbys oli nt 2.90 levi, mis on siis veidi alla 24 krooni. muidu oli ka selline 1/3 eesti hindadest ja pilt umbes 15 a tagasi Tallinnast. See siis oli lihtsalt võrdluseks toodud, kuna sa tood ka alti hinnad välja, mis yks või teine asi maksab, mis on muide väga hea võrdlusmomendina:-)

Anonüümne ütles ...

no see "veelgi ketserlikum küsimus" pani mind, selles blogis, esmakordselt kulmu kergitama!
aga, - pikk jutt, kui selgitama hakata...

soovin edu!
s.pets

Anonüümne ütles ...

Samasugune olukord, kui soome ugri rahvastel Venemaal on ka võrokestel ja setodel Eestis. Enamik vanemaid, kes oskavad võru või setu keelt ei kõnele seda lastega. Põhjuseks leian ma identiteedi nõrkuse. Soome ugri identiteedid Venemaal ja võru-setu identiteedid Eestis ei ole modernsed ehkki sellega tegeldakse.Sealt ka põhjus, miks soome ugri keelte kasutajate arv Venemaal ja võru-setu keele kasutajate osakaal rahvastikust langeb trastiliselt