Pühapäeval sattusin huvitava vaatepildi osaliseks. Koht: Moskva äärelinn, Tušino kant, marsruuttakso. Marsakas oli rahvast paksult täis, oli noori, oli vanu, oli naisi ja oli mehi. Kõik rääkisid omavahel läbisegi millestki. Aga keegi ei rääkinud vene keeles! Minu arust oli valdavaks keeleks miski kaukaasia keel. Bussjuht oli ka kaukaaslane! Pole ime siis, et äärelinnades juhtuvad keskmiselt kord nädalas suured ja verised kaklused venelaste ja sissesõitnute vahel. Aga sõitsin ma tuttavale külla, kes elab uues Krasnogorski mikrorajoonis kohe MKADi taga, kus on Serebrjannõi Bori jahisadam ja plääž. Kohe tema maja taga asub talvel avatud „mäesuusatoru“, mäesuusakeskus katuse all. Pidi olema euroopas suurim. Mikrorajoon ise avaldas ka muljet. Tihedalt-tihedalt 16-korruselisi maju täis ehitatud plats. Elanikud on meeleheitel, sest kuhugi pole autosid parkida. Rajoon on ehitatud veel Nõuka normide järgi, mis nägi ette ühe parkimiskoha vist kolme (või 2,5?) korteri peale, kui õigesti mäletan. Ja kohe kerkib samasse ligi 30-kordne elamu. Aga see pidi mu tuttava sõnul veel väike mure olema. Tema jutu järgi olevat hiljuti selgunud, et majad on ehitatud ebasobivasse kohta ning et kogu rajoon olevat vajuma hakanud lähedal voolava Moskva jõe suunas. Üks lust ja lillepidu ühesõnaga. Kuulsin külas jälle head lugu altkäemaksmise kohta. Mendid olid kellegi tuttava kinni pidanud ning nagu muuseas küsinud, et kuhu kiirustad vana. See oli kogemata öelnud, et mehed ärge jamage, ma kiirustan lennuki peale, sõidan välismaale konverentsile. Sellepeale oli mentidel nägu kõrvuni naeru täis läinud...ja lõppes see sellega, et kottisid vana niikaua kuni see maksis mentidel 2500 taala selle eest, et nad ta minema laseksid! Vot nii Tuttava juures oli ka üks ajakirjanikest abielupaar, nii umbes 35-sed. Nad rääkisid, et kavatsevad venest ära kolida. Sõidavad juulis Itaaliasse keelt õppima ning kavatsevad maksku mis maksab sinna jääda. Et neil on Vene elust ja jamast kõrini. Nezavissimaja Gazetas avaldati hiljuti üks Levada keskuse uuring, mille järgi tahaks üle poole Vene keskklassist (konkreetselt uuriti tegelikult Vene linnades elavaid majanduslikult kindlustatud noori – need, kes Moskvas teenivad pereliikme kohta 1500 eurot kuus) kas alaliselt või ajutiselt sõita ära välismaale elama. Kolmveerand tunnistas, et nad ei suuda ennast kaitsta vajadusel võimude, eriti miilitsa omavoli eest jne. Eks lugege ise. Küsisin külas, seal oli kuus inimest peale minu, et kas te usute Medvedevi lubadust võidelda korruptsiooni vastu. Kõik hakkasid naerma. Üks ütles: „No sa Jaanus ikka küsida, sa oleksid nagu kuu pealt kukkunud või?“
Veidi reaktsioonidest Ilvese esinemisele Hantõ-Mansiiskis. tänastes vene lehtedes ei leia Ilves mingit halastust, tehakse nii maatasa et vähe pole. Venes tõlgendatakse Ilvese kõne soome-ugri rahvaste kongressil kui üleskutset Venemaa terviklikkuse lõhkumiseks. Ilvese kõnet tsiteerisid kõik suuremad Venemaa ajalehed ning näiteks Vene valitsuse häälekandja Rossiskaja Gazeta pealkirjastas oma loo: „Ilves rikkus peo“. Pahameele pälvisid need Ilvese Hantõ-Mansiiskis öeldud sõnad: „Vabadus ja demokraatia olid meie (Eesti-toim.) valik 150 aastat tagasi, kui omariiklusest ei unistanud isegi veel luuletajad. Paljudel soomeugri rahvastel on see valik veel tegemata.“ Rossiskaja Gazeta tsiteeris Ilvese kõne valguses Vene riigiduuma väliskomisjoni esimeest Konstantin Kossatšovi, kelle pärastine Eestit väidetavalt laimav kõne sundis Ilvese kongressisaalist lahkuma, kes arvas, et järgmist Eesti-Vene presidentide kohtumist tuleb nüüd taas oodata 14 aastat. Ma arvan, et venelaste reaktsioon on meelega üle pingutatud. Ma pean silmas seda, et need kaks lauset niimoodi kontekstist välja tiriti. Kõne kontekst ja mõte ei olnud küll kuidagi see, et mis te ootate, hakake oma riiki tegema. See vabaduse jutt on seal välja toodud kui iga rahvuse teoreetiliselt kõrgeim eesmärk, minu arust. Aga noh osavad venelased kasutasid selle kohe naksti ära, kui tekkis vajadus. Laupäeva õhtul, kui Ilves kõne pidas, ei rääkinud veel keegi teleuudistes Ilvese nendest sõnadest, aga pärast pühapäevast demonstratiivset saalist lahkumist tuli nagu naksti kohe tema kõne teemaks. Mustas PRis tehti lihtsalt Eestile jälle ära 1:0. Mind küll kohal polnud, sestap ma täpset olukorda ei tea, aga minu arust oleks pidanud Ilvese delegatsioon seal kohapeal kohe andma pühapäeval improviseeritud püstijala pressika. Oma sõnumit tuleb ikka ise jõuliselt levitada, mitte loota, et küll mõistlikud inimesed ise aru saavad. Väike riik peab PR-is osav olema. Aga olgu, hea on teisi õpetada ja tagantjärele tark olla. Tegelikult oleks väga hea, kui juhtunust õpitaks ning tehtakse kindlad PR-skeemid, kuidas teatud olukordades käituda Venemaaga ja Venemaal. Lõppu panen väikse video vägevast ehitusest minu kodu lähedal. Ehitatakse kaubanduskeskust, plats on üle 100 meetri pikk. Maa all on mitu korrust nagu ka siit videolt näha.
Ahjaa, laupäeval ilmusid Päewalehes mu kaks viimast lugu reisist hantide ja manside maale enne soome-ugri kongressi. Üks jutustas hantide suhetest naftafirmadega, aga teine sellest, kuidas ühes külas tehti ettevalmistusi nelja riigi presidentide võimalikuks küllatulekuks. Lõpuks presidendid sinna ei jõudnudki.
Mõtlesin, et pärast Venemaa kaotust vutiEM-i poolfinaalis Hispaaniale läheb Moskva kesklinnas mölluks. Aga ei midagi! Kell saab kohe kaks ja kesklinnas on täitsa rahulik, suhteliselt rahulik. Täitsa positiivselt üllatav.
Inimesi, peamiselt noori oli pärast mängu Puškini väljakul ja mujal kesklinnas muidugi palju. Aga nad polnud kaotusest frustreerunud, vaid hoopis enamuses väga rõõmsas tujus! Lehvitasid Vene trikoloore ja karjusid Rossija, Rossija. Pidev autode tuututamine, inimesed sõidavad poolenisti autost väljas lipud käes. Kuulsin, kuidas üks möödamineja küsis ühelt noorelt – Mis, kas me võitsime või? Mida see tähendab? 1) kas Moskva kesklinna inimesed on nii palju mõistlikumaks muutunud aastatega? Sest 2002 pärast vuti-MM-il alagrupis kaotust Jaapanile korraldati Moskva kesklinnas ikka korralik pogromm, peksti poodide vitriine sisse jne 2) kas venelased on nagunii juba väga rahul ka oma koondise jõudmisega poolfinaali, mida kätt südamel pannes ju vähesed uskusid? Ma ise usun seda viimast varianti. See oli venelastele suur edu niigi. Nende rahvulikku enesetunnet on niigi upitatud ning see üks kaotus ei suutnud seda uhkust eriti uputada. Isegi purjus inimesi oli Tverskajal suht vähe näha. Mina nägin ainult ühte tüüpi, keda miilits algul vaikselt togis ning asus seejärel rahulikult ja asjalikult tümitama. Päris kodu lähedal tuli üks kutt vastu kahe tüdrukuga, kutt lõpetas just õlle joomise ja viskas ükskõikselt pudeli kõrge kaarega üle õla tänavale puruks. Plikad kihistasid: No sa Alik oled ikka päris huligaan!, aga see oli selline koketeeriv noomimine. Kah tavaline siin, et huligaan on ikka täitsamees. Muidu Moskva miilits väga kartis seda mängu lõppu. Kesklinna toodi kokku 4000 menti. Miilits pakkus enne mängu, et kui Vene võidab, siis nad ootavad tänavatele pidutsema kuni 3 miljonit inimest. Igaks juhuks keelati Moskva poodides täna õhtul kange alkoholi müük ning õlut ja limpsi ei tohtinud klaastaaras müüa. Muidugi pole välistatud, et kuskil tehti märulit ka. Ma räägin ainult Puškini ja Triumfalnaja väljaku ümbrusest.
Ahoi, sõbrad! Käisin vahepeal me väikses ja paljukannatanud Eestis, ja nagu ikka polnud sel ajal põhjust kirjutada. Tulin täna hommikul lennukiga Tallinnast ning sain ebameeldiva üllatuse osaliseks. Olen mitu korda siin blogis kiitnud, et vahva – alates juuni algusest saab Sheremetjevo lennujaamast lõpuks rongiga otse linna. Aga ei pannud tähele, et kui ebasoodsatel aegadel see rong sõidab Tallinna-lennuki jaoks. Tallinna-lennuk maandub Moskvas kuskil 9.30 paiku, hästi on kui kella 10 oled piiripostidest möödas ja lennujaama exit´is. Aeroekspress lahkub linna 10.10 ja järgmine alles 12.55! See on neil päeva pikim paus ja just Tallinna-lennuki ajaks. Seega soovitus – kes tahab rongiga kiirelt, 30 mintsaga linna saada, see peab lennuki pealt nagu välk silkama ja lootma, et ei ole nii nagu täna, kus mitte Vene kodanike jaoks töötas ainult üks piirivalvur....Viimased sabas seisjad veetsid umbes tunni, ma arvan. Selle eest leidsin lennujaamast tänasest Rossiskaja Gazetast (seda jagatakse seal tasuta) huvitava loo. Vaadake kas tuleb tuttav ette? „Kuidas teha nii, et siiasõitjad austaksid meie keelt ja kultuuri? Kuidas aidata inimest valutult integreeruda meie ühiskonda?“ Jah, jutt ei käi eesti keele õppimisest ja venekeelsetest Eestis, vaid nii arutletakse sel puhul, et üha rohkem võõrtöölisi Venemaal ei mõista vene keelt. Ehk nüüd saavad ka meist nad paremini aru. Päris huvitav lugu muide, panen lingi siia. Lehe väitel on Moskvas 25 000 migranti, kes ei mõika sõnagi vene keelt. Et vene laste vanemad Moskvas kaebavad, et nende lasteaialapsed räägivad vene keelt armeenia aktsendiga, sest kasvataja on armeenlanna jne. Vahepeal, keda huvitab, ilmus eelmisel laupäeval mu esimene lugu artiklisarjast, mis räägib hantide elust. Enne soome-ugri kongressi. Esimene lugu puudutas keelt, teine lugu räägib nende suhetest naftafirmadega ning kolmas jutustab ühe Potjomkini küla ehitamisest. Lood peaksid ilmuma Päewalehes reedel ja laupäeval. Täna tuli muide uudis, et selle kongressi ajal kohtuvad Ilves ja Medvedev Hantõ-Mansiiskis. See kõlab mõnele ehk ootamatult, aga kui Ilvese ja Medvedevi kahepoolne tunniajane kohtumine laupäeval teoks saab, siis see on Eesti ja Venemaa (naaberriigid!) presidentide esimene ette kokku lepitud kohtumine 13 aasta ja 11 kuu järel. Viimati sõitis Lennart Meri 1994. aasta juulis Moskvasse ainsa sihiga kohtuda Venemaa presidendiga, kelleks tollal oli Boriss Jeltsin. Siis sündisid nn juunilepped ning Eestimaa sai Vene vägedest vabaks. Pärast seda kohtus meie järgmine president Arnold Rüütel Venemaa järgmise presidendi Vladimir Putiniga küll koguni kaks korda, aga mõlemal korral polnud see ette kokku lepitud kahepoolne kohtumine. 2003. aasta mais kohtus Rüütel Putiniga korraks Peterburis EL-Venemaa tippkohtumise raames ning 2005. aasta jaanuaris ühines Putin ootamatult Rüütli ja patriarh Aleksius II kohtumisega Kremlis. Kõigile neile aga, kes hakkavad enne Medvedevi-Ilvese kohtumist rääkima midagi „läbimurdest Eesti-Vene suhetes“ või „suhete paranemisest“ tuleb soovitada külma duši alla minna. Loodetavasti ei toimu järgmine Eesti ja Vene presidentide kokkulepitud kohtumine 2022. aasta mais....
Täna õhtul oli enne Vene-Kreeka mängu Esimeses kanalis kontsert „Venemaa, edasi!“. Ma täpselt ei saanudki aru, millele see oli pühendet, aga ilmselt ikka 12. juunil tähistet Venemaa päevale, aga sellest kujunes vägev toetusüritus Vene vutikoondisele. Kõige uskumatum oli kontserti lõpp, kus lavale tuli Vene riigiduuma esimees Boriss Grõzlov (helesinises pintsakus) ja laulis koos kahe rokkariga vutikoondise auks loodud fännilaulu. Tase! Osa sain ka videole, vaadake ise siit algusest. Aga sellist vägevat limu nägin täna hommikul kodu lähedal õnnepalee ees. Kes tahab, võib siit kodukalt sellise endale tellida Moskvas ringisõitmiseks. Hinnakirja järgi maksab tund 7800 rubla ehk 3350 krooni. Ainult et tellida tuleb minimaalselt viieks tunniks.
Pildike täna Uuelt Arbatilt, Dom Knigi kõrval, õigeusukiriku ees. Tänu tuttava soovitusele avastasin täna Moskva kesklinnas väga huvitava raamatupoe – Falanster. Asub Puškini väljaku lähedal, seal lingil on aadress olemas. Suhteliselt väike, aga raamatuid täis. Ja selliseid raamatuid, mida suurtest poodidest nagu Dom Knigi või BiblioGlobus või Moskva ei leia. Näiteks Limonovit, ilma et ta mingi mu lemmik oleks. Lihtsalt näide. Muide Limonka pärast külastasid hiljuti raamatupoodi prokuratuuri uurijad. Peamiselt on seal väikeste kirjastuste raamatud. Ja need väikesed kirjastused annavad uskumatult huvitavaid asju välja. Nt Kambodža kunstist, Põhja-Kaukaasa rahvakunst mitmes köites jne + haruldast ilukirjandust (väga huvitav tundus Tarkovski päevaraamat) jne. Ma ostsin nt raamatu vene-tšetšeenia sõjast kronoloogia ja kohalike mälestustega, Gruusia-L-Osseetia konfliktist ja Vene noorteorganisastioonidest koos nende juhtide lühiiseloomustustega. Ühesõnaga sügav soovitus seda külastada. Eile õhtul lõppes konkurss, kus valiti Venemaa „7 imet“. „Vene imede“ seas on peale oma arvukate värviliste sibulakuplitega kuulsaks saanud Vassili Blažennõi peakiriku (ehitati 16. sajandil tsaar Ivan Julma käsul) veel kohti, mis on eestlastele väga tuttavad – nagu Euroopa kõrgeim tipp Elbruse mägi (5642 meetrit) Kabardiino-Balkaarias, Vene tsaaride park Peterhof Peterburi lähedal, mida peetakse „Põhjamaade Versailles´iks“ või maailma sügavaim järv, Baikali järv Ida-Siberis. Veel valiti imede hulka Volgogradis asuv Mamai kurgaan ja selle kohal seisev, 102 meetri kõrgune Kodumaa Ema kuju Suure Isamaasõja ühe võtmelahingu Stalingradi lahingu auks (kogu kompleksi ehitati kaheksa aastat) ja Geisrite org Kamtšatkal, kus ligi 70-kraadist vett pritsib maapinnale ligi sajast geisrist korraga. Kõige vähemtuntum seitsmest imest asub aga meie sugulasrahva juures Komimaal – tohutud, 30-42 meetrit kõrged murenenud kaljud Man-Pupu-Njeri kõrgendikul. Meenutavad veidi Lihavõttesaare kivikolosse, kuid Komi omad on looduslikud. Siin on selle ürituse kodukas, sealt leiab minu arust huvitavaid reisiideid, kuhu Venemaal minna. Kokku on seal ligi 50 erinevat paika. Vaadake huviga. Eile sain kokku tuttavate tšetšeenidega. Pikalt ei kirjuta, aga sain taas kinnitust, et Kadõrov teeb Groznõis parajat Potjomkinit. Muidugi, kahtlemata on Tšetšeenias ja Groznõis elu paremaks läinud. Aga need uhked renoveeritud elumajad Groznõi kesklinnas, mida alati välisajakirjanikele näidatakse kui uue elu parimat näidet, on bluff. Ma kirjutasin juba veebruaris, kui ise seal käisin, et ma ei usu, et seal kedagi elab, sest akendel polnud kuskil kaardinaid näha. Nüüd mu tuttavad kinnitasid ka, et majad on tühjad. Nende väitel on seal ainult fassaad korda tehtud, aga sees polevat kanalisatsioonigi. Veel rääkisid nad, et Ramzantšik on föderaalide elu Tšetšeenias põrguks teinud nii, et need ei julge üldse enam oma baasidest väljas käia. Ramzani kontroll pidi üsna täielik olema. Ja veel kinnitasid nad, seda küll mitte nii kõva häälega, et selleks korraks on küll sõda venelastega läbi, aga ainult selleks korraks... Vaikne igal juhul Tšetšeenias pole. Just täna öösel tungis 60-liikmeline (!! Selle taustal, et Ramzan räägib bojevikkide peaaegu täielikust hävitamisest !!) grupp ühte väga eraldatud mägikülla Nožai-Jurti rajoonis, põletas seal viis maja maha ning tappis kolm külaelanikku. (kas juhus, aga samal päeval plahvatasid lõhkekehad Tšetšeenia mõlema naaberregiooni pealinnas – Mahhatškalas Dagestanis ja Nazranis Ingušeetias, oli ka ohvreid.) Panen lõppu paar linki, mille ma sain vastukajaks Kolesnikovi raamatule. Kõigepealt Kolesnikovi enda intervjuu 2005 detsembris. Pluss tuntud teleajakirjaniku Puškovi intervjuu pealkirjaga „Rahvas eksisteerib praegu läbi televisiooni“. Nõnda see Venes tõesti on.
Lugesin hiljuti läbi ajalehe Kommersant ajakirjaniku Andrei Kolesnikovi raamatu „Kuidas Putin Medvedevit valis”. Kolesnikov töötas alates Putini võimuletulekust Kremli pool´is kaheksa aastat, nüüd kolis koos temaga ümber Valge Maja pool´i. Tunneb VVP väga hästi. Kirjutas temast esimese raamatu juba 2000. aastal. Ot pervogo litsa – põhines intervjuudel VVPga, keda tollal tundsid vähesed. Kolesnikov on üks väga omapärase stiiliga ajakirjanikega. Eestist võib temaga võrrelda mu head õpetajat Enno Tammerit. Mõlemad on väga isikupärased ajakirjanikud. Rohkem sellised kirjaniku moodi ajakirjanikud. Kolesnikov ei oska või ei taha uudiseid kirjutada, tema kirjutab alati pikalt ja reportaažlikult.
Kolesnikovi (fotol) stiil on kirjutada irooniliselt, aga selliselt heatahtlikult irooniliselt. Ta ei pane kunagi kellelegi ära. Väga hea detailinägemisega, väga hea informeeritusega (tema vend oli kunagi Kremlis kõnedekirjutaja). Kusjuures, ta ei joo tilkagi alkoholi, mis suht haruludane Vene ajakirjanike seas. Aga lugege parem tema lugusid Kommersandist! See raamat põhinebki viimase nelja aasta jooksul kirjutatud reportaažidest Kremlist ning Putini visiitidest. Ehk vanadel materjalidel. Kuid raamatu alguses on üks väga põnev materjal, mida ta pole varem avaldanud. Nimelt oli ta koos VVPga 2005 suvel Barnaulis. Juhtus nii, et ta ei mahtunud teiste ajakirjanike lennukile ning Kremli-inimesed võtsid ta VVP isikliku lennuki peale. Lennukis õnnestus tal VVPga rääkida off the record. Tookord ta seda ei avaldanudki, aga nüüd avaldas. Ja minu arust väga huvitav vestlus, kuna näitab VVP-d veidi teistsugusena, kui ta pressikatel esines. Ma tõlkisin selle dialoogi ära, vabas vormis.
VVP – Mis nimelt teid ei rahulda (Venemaal)? Kolesnikov (K) – Mind ei rahulda see, et mingi aeg pärast Hodorkovski vahistamist, kadus mul tunne, et ma elan vabal maal. Mul pole küll seni veel tulnud hirmu tunnet... VVP – See tähendab, et absoluutse vabaduse tunne on kadunud, aga hirmutunne pole veel tulnud? K – Jaa, on kadunud see tunne vabadusest, mis oli teie eelkäija ajal. VVP – No aga hirmu tunnet pole veel tulnud? K – Veel mitte. VVP – Aga kas te pole mõelnud sellele, et ma võib olla tajtsingi sellist efekti saavutada: et üks seisund kaoks, aga teist seisundt ka ei tekiks? K – Ei mõelnud. Ei osanud oodata. /----/ K – No aga mis, te siis vabastate telekanalid? VVP – Aga keegi polegi neid hõivanud. Televisioon on praegu lihtsalt samasugune nagu ühiskondki K – Aga kas see meeldib teile? VVP – Mulle? Ei! K – No aga siis tuleb ju muuta! VVP – Koos hakkamegi muutma. Te arvate, et seda on lihtne teha – muuta? Muudame. Aga ei juhtu tagasipöördumist sellise televisiooni juurde, mis oli sel ajal, millest teie räägite. See aeg on möödas. Seda pole enam. Unustage see aeg ära.
Varsti sõidab hunnik eestlasi Hantõ-Mansiiskisse (HM) soome-ugri kongressile. Ma nüüd veidi tutvustan HMi linnapilti. Et milline näeb välja kesklinna arhitektuur. Kuigi HM on 425 aastat vana linn, pole seal minus arust tuhkagi ajaloolisest linnast säilinud, vähemalt ma ei näinud. Praegusest kesklinnast on näha raha võimu ja seda neil on, sest HM ringkond annab suure osa Venemaa naftatuludest. Raha ehitamiseks on, aga paraku on see üsna jubedasse kitshi läinud. Vaadake ise. Õnneks on linn puhas ja ruumi on.
See on kesklinna suurim kaubanduskeskus Gostinnõi Dvor, umbes midagi Tallinna VW Passaži moodi.
Kultuurikeskus, samuti keskväljakul.
Vene riigikassa kohalik esindus. sealsamas keskväljakul Dvori ja kultkeskuse vahel.
Jõesadama Irtõši ääres. Sealt sõitsin midagi Kišõki külla.
Läbi kesklinna viib jalakäijate tänav. Küllaltki lai ja kohalikele mõnus õllejoomisepaik õhtuti.
Vana ja uus. Kah küllaltki tüüpiline pilt HM-is. Kesklinnas on veel säilinud vanu puumaju, mida järjest küll lammutatakse ning nende asmele kerkivad korrusmajad.
Grafiti aial: "Minu linn on linn ilma tsensuurita." Ei tea, kas vastab tõele. Kuskil lähedal oli veel grafiti "White power" ja "Rap live".
Jaa...venelastel on vuti EM-il keeruline seis pärast avamängu kaotust Hispaaniale. Lootused olid suured pärast kõikvõimalikke võite spordirindel ja Eurovisioonil. Venelaste vastu räägib statistika. Vaatasin huvi pärast, kui palju meeskondi suutsid viimasel MMil 2006 ja eelmisel EM-il 2004 pärast avamängu kaotust alagrupist edasi pääseda. Mõlemal korral suutis sed vaid 2 meeskonda 24 meeskonnast! MMil olid need ukrainlased (kaotasid muide samuti hispaaniale, aga nende next vastased olid Saudi Araabia ja Tuneesia) ja EMil inglased.
Na-na-na.... Suvi hakkab lõpuks Moskvasse jõudma, paar päeva on juba üle 20 kraadi. Kesklinna tänavatel näeb sellist moedemmi, et esimest korda maalt linna tulnul võtab silma valutama. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada... Käisin täna kohtumas Venemaa ühe praeguse tuntuima polaaruurija Tšilingarovi, nt oli tema üks kolmest venelasest eelmisel suvel, kes sukeldusid batüskaafiga Põhjapoolusel Jäämere põhja ja panid sinna Vene trikoloori, sekretäriga, et talt veidi ühe mu ammuse raamatuidee jaoks abi paluda. Konstantin Zaitsev oli ta nimi. Väga sõbralik oli algusest peale. Tema umbes esimene küsimus oli, et ta teenis 70-ndatel sõjaväes koos ühe eestlasega, et ega ma juhuslikult teda ei tunne – Tiit Kändler? Taas oli mõnus, et Eesti on väike. Tiit on nimelt mu vana kolleeg ja tihe teadusasjade kirjutaja Päewalehes. Selle peale läks kodanik Zaitsev veelgi lahkemaks. Igatahes sain talt abi. Ja kes juhuslikult loeb seda sissekannet ja Tiitu tunneb, siis andku tervitused edasi! Moskva arhitektuurimuuseumis Vozdviženkal on üleval arhitektruuribienaali näitus Venemaa uute linnade projektidest. Päris põnev, käisin täna vaatamas. Venemaal ikka jätkub seda suurejoonelisust, ja fantaasiat ka. Näiteks tahetakse Kaasanis luua ühte linnaosa Volga jõele, jah jõe peale. Jekaterinburgis aga Akadeemialinn, kuhu on plaanitud korterid ehitada - ei ole nali – 350 000 inimesele! Kõige kihvitmad olid aga Peterburi uued plaanitavad linnaosad. Näitus on lahti 22. juunini, minge vaatama, eks Moskvasse satub.
Kusjuures täitsa tasub vaadata ka seda maja, kus arhitektuurimuuseum asub – see on 18. sajandi lõpu maja. Kuigi üsnagi räämas, näeb minu arust vaimustav välja. Näiteks kasvõi need ühe suure saali uksekaunistused. Ja selliseid detaile on seal palju, meelde jäid veel nikerdatud trepiastmed kasvõi. Korda tehes oleks täielik pärl Moskva kesklinnas. Tulge jah Moskvasse, sest homsest on veel üks peavalu lahendatud. Homsest sõidab Šeremetjevo lennujaamast kesklinna rong, Saveljevski jaama. Enam pole jamamist pööraste taksohindadega ega ummikutega Leningradkal. Rong sõidab lennujaamast linna 30 minutit ja pilet maksab 250 rutsi ehk 105 krooni üks ots. Selle rongiliini ehitas muide Eestiski hästi tuntud Maksim Liksutov koos Sergei Glinkaga, mõlemad on eriteenete eest kunagi Eesti kodakondsuse saanud. Nende firma Aeroekspress on kahepeale Vene Raudteega.
Avamine oli vägev – vaadake kellega Liksutov (kõige parempoolsem fotol) ühel pildil on, alates vasakult esireas asepeaminister ja hiljutine Putini üks võimalikest järeltulijatest Sergei Ivanov, Vene Raudtee boss Jakunin ja Moskva oblasti kuberner Gromov. Rongide sõiduplaani saab lugeda nende kodukalt. Ja selline näeb välja see uus rongiterminal Sheremetjevos ja rong ise. Rong sõidab 120 kilti tunnis ning üks rongikoosseis maksab suurusjärgus 10 miljonit taala. Esialgu ostetid neid viis tükki. Vene toodang.
Eelmisel suvel kiitsin Sotšit, et see ei jää alla Vahemeremaade keskmisele kuurordile. Meelelahutuse ja kliima poolest kindlasti mitte. Aga siiski hoiatuseks neile, kes huvi pärast kavatsevad tutvust uuendada selle Nõuka-aja superkuurordiga. Lugesin hiljuti Sotšhi linna keskkonnanõukogu ühe liikme intervjuud, kes väitis et Sotšhi randade mereveo reostus on neli korda normidest kõrgem. Suur Sotši alla käib 79 kuurortit, millest mitte ükski – null! – ei oma kanalisatsiooni. Umbes nii, et käisid peldikus, läksid randa ning läksid oma fekaalide sisse ujuma, väljendad ennast see Sotši keskkonnakaitsja. Nii, et head ujumist, Henrik :)
EMT muidugi seda Eesti eriti ei kuuluta, et nad on vaikselt sisenenud Moskva ehitusturule. Nädalavahetusel nägin nende tunkedes töömehi Sheratoni hotelli vastu kerkiva kontorihoone ehitusel. Ei saa ka nemad läbi usbekkideta. Laupäeval käisin teatris, Tšehhovi-nimelises MHATis Kirsiaeda vaatamas. Šapiro lavastuses. Kirsiaed on vist tema üks lemmikasju, sest ta on seda Venes ka varem lavastanud ja kui ma õigesti mäletan, siis käis seda ka Tallinnas tegemas mõned head aastad tagasi.
MHATi Kirsiaia kõige huvitavam pool on see, et peaosa, Ranevskajat mängib Renata Litvinova (fotol), Kira Muratova filmide staar, aga ta on mänginud ka Peter Greenaway filmis. See on üldse tema esimene teatriroll. Ja väga huvitav roll. Litvinova on üldse selline omapärane näitleja, kes meeldib või ei meeldi. Ükskõikseks tema mäng ja isik ei jäta. Ranevskajat mängib ta omapärases maneeris. Räägib aeglaselt, veidi selliselt hullulikult. Mis tegelikult annab selle Ranevskaja olemust päris hästi edasi, sest see Tšehhovi tegelane minu arust päris tavamaailmas just ei elanud. Pikad pausid isegi ühe lause sees, kusjuures ta kannab need pausid hästi välja. Kogu aeg on selline tunne, et kohe-kohe hakkab ta üle mängima, aga ta kõigub selle piiri peal üsna edukalt. Igal juhul mängib Litvinova hoopis teistmoodi kui tavaliselt teatris mängitakse. Igatahes selle etenduse ta minu jaoks päästab, sest muidu see lavastus just väga ei meeldinud. Parandan taas ka ühe vea ära....Kirjutasin eelmisel nädalal, et Vene Gazprombanki automaatidest saab Hansapanga kaartidega tasuta raha võtta. Sain valesti aru - Gazprombankist saab ilma prossata vaid Swedbank Russia kaartidega, mitte Hansa omadega. Muide üks tuttav postitas mulle sellise kommentaari – „Kasuta krediidipanka. Makstes kaardiga 1000 krooni eest kuus saad boonusklubi liikmeks. Boonusklubi liige saab aga ümber maailma igalt poolt MAstro automaatidest raha tasuta välja võtta. Mina nautisin Venemaal ja olen ka igal pool mujal nautinud.” Silma hakkas sotsioloog Boriss Dubini (Levada Keskus) huvitav nending Venemaa ühiskonna kohta – see on väga suure kohandumisvõimega ühiskond. Suured ühiskonnagrupid on kõik orinteeritud mitte ühiskonna muutmisele, vaid just ühiskonnaga kohandumisele. Nad olid uurinud Vene keskklassi (mis on tegelikult ju üsna väikesearvuline) käest ning selgus, et 60 prossa neist nö võtavad vastu praegust üsnagi suurt seadusetust, korruptsiooni Venemaal. Sest nad teavad, kuidas nendes tingimustes käituda. (Enamus välismaalasi Venemaal ei tea, kuidas ning sellepärast ei saa ka Venemaast aru). Nad eelistavad kokku leppida, mitte minna kohtusse. Nad eelistavad maksta arstile, et see teeks „normaalselt”. Kusjuures, rõhutab Dubin, makstakse selle eest, et „oleks normaalselt tehtud”, mitte kõrgema kvaliteedi eest. Jne.Sama küsitluse järgi vastas 57 venemaalastest, et riigis on piisavalt vabadust, 24 prossa arvas, et vabadust on liiga palju ning ainult 12 % arvas, et vabadust on vähe Venemaal. Lõppu väike naljakas video. See on tehtud Handi-mansimaal Kõšiki külakeses, kus kohalikud lapsed andsid kultuurimajas 1. juunil lastekaitsepäeval kontserdi. Selle parempoolse tüdruku, pikema tüdruku, ema on hant. Plika muidugi handi keelt enam ei räägi.
Tänases Päewalehes ilmus mu esimene lugu Handi-mansimaa reisist - Kogalõmist, Lukoili pealinnast, mille on osaliselt üles ehitanud Eesti ehitajad. Siit saab lugu lugeda. Kuna on hetk aega, siis panen veel paar fotot sealt üles.
Sellise kopteriga lendasime seal. Mi-2. Ühe piloodiga, reisijaid võtab kuus inimest vabalt peale. Võib ilma tankimata lennata oma neli tundi rääkis piloot.
Aga see on ilmselt ainus nii suur sinimustvalge Venemaal. Cueks on Eesti firma, mis Kogalõmis veel ehitab. Aga peagi kaob see firma seal ära ning selle asemele asub juba Venemaal registreeritud firma. Põhjused on mu loos kirjas. Nii et ilmselt kaob ka see plakat sealt.
Ja selline näeb välja Venemaailmselt üks põhjapoolsemaid mošeesid Kogalõmis. Ehitatud Lukoili rahaga kümme aastat tagasi.
Sellist panoraami Moskvale näeb, kui istuda baaris nimega Sky Lounge, mis asub Teaduste Akadeemia 22. korrusel. Sadovajast 3 kiltsa, Gagarini väljaku lähedal. See siin videol on ainult üks osa vaatest, baari terrass jookseb ümber terve katuse. Siit lõigult on alguses eemalt näha kerkiv Moskva city (alumisel fotol), siis on Lužniki staadion ning ülikooli peahoone koos Varblase mägedega.
Kõige odavam koht see just pole, aga vaadet võib minna nautima küll. Ei pea ju liialdama seal. Väike hinnanäide. Käisin seal neljapäeva õhtul tuttavaga. Tellisime 200 g viina, kannu teed (seda oli oma liiter!), praed ning läks 3200 rutsi (1400 krooni). Ega Moskvas eriti paremat ülevalt linnavaadet ei leia. Kõige ägedam on muidugi city`is kerkiva pilvelõhluja Meždunarodnaja katuselt, aga selleks peab nende kodukal ette registreerima ning siis nende kõnet ootama, et millal sa pääsed sinna.
Teaduste Akadeemia peahoone ise näeb kaunis kummaline välja. Ta paistab paljudest kohtades kesklinnas. Hakkab silma oma imeliku vasktorudest tehtud katusega. Selline näeb hoone alt välja. Aga see foto ei suuda haarata kõiki selle hoone kummalisusi.
Praktilist infot ka Moskvasse tulijatele. 11. juunist ehk siis juba järgmisest kolmapäevast hakkab lõpuks Sheremetjevo lennujaamast, kuhu maandub Tallinna lennuk, kesklinna käima otserong ilma peatusteta. Esialgu Savelovski vaksalisse, aga peagi ka Valgevene omasse. Sõit 35 minutit. See on väga hea uudis, sest praegu on seal linna saamine paras kepp. Takso maksab miinimum 1200 rutsi ja sõit kestab vähemalt tund, kui pole palju ummikuid. Aga reede pärastlõumal on tihti Tallinna lennuki peale sõit tõeline õudus. Teine inff on see, et tuleb välja, et Swedbankil on Moskvas partnerpank Gazprombank ning selle pangaautomaatidest saab Hansapanga kaardiga raha välja võtta ilma protsendita. Nii mulle üks Swedbanki Moskva filiaali töötaja väitis. Pole ise proovinud. Ja ega neid Gazprombanki automaate just igal sammul Moskvas pole ka. Kes proovib või on proovinud,olge hea, jätke blogisse teade, et kas võeti siis protsente maha või ei. Siit leiab muidu selle panga automaatide koordinaadid Moskvas.
Neljapäeval saatkonnas käies hakkas silma, et Eesti konsulaadi taga on jälle mehised viisajärjekorrad. Tegelikult tekivad need iga suvi, kui puhkused hakkavad. Ainult, et eelmisel aastal ühtede sündmuste pärast ei olnud. Nii et seegi positiivne... Küsisin pärast Moskva konsulaadist huvi pärast üle, et mis statistika näitab. Konsul pakkus selliseid arve. Nad võtsid 2005-2007 ehk kolme eelmise aasta keskmise ning vaatasid, kui palju see tänavusest erineb. Veidi alla kaheksa protsendi vähem viisasid on tänavu välja antud võrreldes eelmise kolme aasta keskmisega. Kuude kaupa teeb see nii: jaanuaris – kaheksa prossa vähem, veebruaris üks pross isegi rohkem, märtsis miinus 29 prossa (minu seletus – eelmisel kahel aastal minu meelest sattusid paasapühad Venes märtsi, aga sel ajal reeglina sõidetakse palju välismaale puhkama, aga sel aastal olid pühad aprillis), aprillis miinus kolm prossa ning mais pluss kaks prossa. Venelased ise väidavad, et reaalselt on Venemaa inimeste piiriületuste arv Eesti-suunas hoopis kasvanud. See on seletatav sellega, et Eesti konsulaadid Venemaal on hakanud rohkem väljastama mitmekordseid viisasid ning ka Schengeni viisaga saavad venelased nüüd ju Eestisse. Tänane Vedomosti kirjutab huvitavast küsitlusest, mis tehti Moskva suurärimeeste seas. Neilt küsiti, et mis on nende arvates Venemaa jaoks suurimad ohud arenemaks 2020. aastaks maailma üheks juhtivamaks majanduseks. Nende arvates pole ohtlikud mingid välised ohud – ei majanduslikud, ei poliitilised ega sõjalised. Vaid ainult Venemaa enda sisesed probleemid – puudulik infra, korruptsioon, rahvastiku vähenemine ning paljude vabaduste puudumine.
Vau, milliseid kontsi nägin täna linna peal, kui tuli Belorusskaja metroost. 20 senti vähemalt + platvorm tallad. Jäin järgi vaatama, mis teha. Naine oli ka efektne. Olen tähelepanu, et suurimad kontsafetišid Venemaal on naised Kaukaasia vabariikides. Seal on kõrge konts peaaegu kohustuslik igal pool, kuhu lähed. Muidugi kui sa pole just tõsiusklik. Kuigi tegelikult, hakkasin praegu mõtlema, et ega ei tea siiski, sest nende pikkade seelikute taha ei näe ju. Võib olla kannavad selle all samuti kõrgeid kontsi. Kontsadega seoses leidsin ühe talvise loo EPL Online´ist. Nimelt tõestanud ise kõrgeid kontsi kanda armastav Itaalia uroloog, et kõrged kontsad mõjuvad naise tervisele hästi. Uroloogi väitel hõlmas tema katse 66 alla 50 aasta vanust naist ning tõestas, et 15-kraadise nurga all olevad jalad (umbes viie sentimeetri kõrgune konts) tekitasid sama hea kehahoiaku kui oli madalaid jalanõusid kandvatel inimestel. Vaagnapõhja lihased on aga naise kehas hädavajalik osa. Aidates kaasa seksuaalsele tegevusele ja rahulduse saamisele, on nad vajalikud ka näiteks põie, soolestiku ja emaka normaalseks tööks. EPL Online nentis asjatundlikult, et tihti pärast rasedust, sünnitust ning ka lihtsalt vananedes muutuvad naistel vaagnapõhja lihased aga nõrgemaks. Nende tugevdamiseks on küll mitmeid harjutusi, kuid selle itaalia teadlase avastused võivad treenimisvajaduse kaotada. Naistel on tihti raskusi vaagna piirkonna harjutustega, kuid kõrgete kontsade kandmine võib olla lahendus...
Korruptsioonist. Lugesin head seletust, miks Vene ametnikud sellega nii ametis on. Nimelt on paljudes Vene seadustes kirjas, et kui juttu on ametiasutuse või ametniku kohustustest, siis on kasutatud sõna „võib”, mitte „kohtustub” või „peab tegema”. Aga see tähendab, et ametnik oma kohustuse „võib, aga ei pea täitma”. Väike näide ka. Millalgi kirjutasin oma Dagestani tuttavast, kes tõi Moskvasse oma isa haiglasse. Ja et pidi maksma 1500 rutsi altkäe, et isale haiglas rutem analüüsid ära tehakse. Nüüd on isale operatsioon ära tehtud ning tuttav maksis pärast oppi kirurgile 1200 eurot. Enne leppisid muidugi kokku. Nagu tuttav ütles, et kirurg „korralikult lõikaks”.
Elust veel Moskvas. Õigemini mitteelust. Tänane Izvestija maalis sünge pildi sellest,millised ummikud ootavad Moskvat ees. Ma olen muidugi kogu aeg arvanud, et Moskva lähema viie aasta jooksul ummikusurma sureb, aga et õudused nii ruttu võivad kätte jõuda... Ma ei viitsi eesti keelde ümber panna. Vaid seda, et kui 2006 kevadel moodustus Moskvas päevas keskmiselt 650 ummikut, siis tänavu sügiseks ennustatakse 1200-1500 ummikut iga päev. По данным, вошедшим в постановление московского правительства, среднее время поездки по городу с 1990 по 2006 год возросло до 65 минут и в 1,5 раза превышает норматив в 40-45 минут. За последние 10 лет на наземном общественном транспорте число выходов из графика движения на срок свыше 30 минут выросло в 10 раз - из-за пробок. Парк машин составляет 3,3 миллиона и за 1990-2007 годы вырос в 3 раза. Средняя скорость движения составляет: на метро - 41,7 км/ч, на автобусе - 17 км/ ч, на троллейбусе - 15 км/ч, на трамвае - 13,7 км/ ч. Средняя скорость движения на авто-мобиле по основным магистралям Москвы днем составляет 25 км/ч. По МКАД - 50-60 км/ч, по Третьему кольцу - 40-50 км/ч, по Садовому кольцу - 20-30 км/ч. По данным сайта auto.mail.ru, в период с весны 2006 года по весну 2007 года в городе каждый день образовывалось в среднем 650 дорожных заторов, летом 2007-го - по 670 пробок в день. Осенью 2007 года речь шла о 850 заторах в день. Осенью 2008-го эксперты ожидают 1200-1500 пробок ежедневно. Väike pildike Tverskajalt, kuidas teada anda, et su takso on sõiduks valmis. Kuigi, kes see ikka varsti taksoga enam sõita tahab. Metrooga saab kiiremini....Samas, kui kõik nüüd metrood hakkavad kasutama, siis ummistub see kiirelt ära... Eluks ikka sitt linn see Moskva.
Siin siis mu väike päevik reisist Lääne-Siberisse meie sugulasrahvaste hantide ja manside maale. Eesmärgiks oli vaadata, kas Eesti ehitajad veel tegutsevad Kagolõmis ning kuidas elab handi rahvas ja nende keel enne juuni lõpus Hantõ-Mansiiskis toimuvat soome-ugri kongressi. Põhjalikumalt saab nendest teemadest lugeda lähinädalate Eesti Päevalehest.
Panen juurde ka väikse kaardi, seal on näha nii Kogalõm, Surgut ja Hantõ-Manssiisk. Näha ei ole Kõšiki küla, kus ka käisin. see jääb Hantõ-Mansiiskist mööda Irtõši jõge allapoole üks 80 kilomeetrit. Suurelt kaardilt leiab Hantõ-Mansiiski ringkonna Jamali poolsaarest allpool.
27. mai, teisipäev Lendan Moskvast Kogalõmi. See on linn Lääne-Siberis Handi-mansimaal, mida ehitasid Eesti ehitajad alates 1980. aastast. Lendame Tu-134ga kolm ja pool tundi. Ilm on pilvitu ning seetõttu paistab maandudes loodus ilusti kätte. Jään lennukiaknast üksisilmi jõllitama – jumal küll, milline mädasoo! Maapind on nagu mesilasekärg, mis koosneb peamiselt laugastest, järvedest ja jõgedest ning kitsastest maaribadest nende vahel. Kui inimene oleks konn, siis kõige pikem hüpe, mida oleks vaja, et ühest laukast teise hüpata, oleks 200 meetrit. Laukad ja järved ulatuvad nii kaugele, kui silm seletab. Isegi napakas ei rajaks sellisesse kohta linna. Miks ja kuidas on siia ometi linna rajatud? Ja mitte väike, Kogalõmis elab ligi 60 000 inimest. Miks on selge – nafta. Aga kuidas – sellele peab veel vastust otsima. Sõidan Kogalõmi koos kahe kaaslasega – ühe Eesti ärimehega, kelle firma seal alltöövõttu teeb ning ühe ehitajaga, kes püstitas siia esimesi maju 1981. aastal. Ta on nö oma lapsepõlveradu üle vaatamas. Saame Andreiga tuttavakas, kes on Kogalõmis ainus Eestist pärit ehiataja, kes on siin ehitanud alates 1980. aastast. 28 aastat jutti. Tunneb juba isegi kohalikke hante hästi. Kõva vana. Kujutage ette, tal on seal Eesti numbrimärkidega auto! Ainuke linnas. Ütleb, et kolm-neli korda aastas käib oma Audiga Eestisse ja tagasi. Üks ots on 4500 kilomeetrit ja võtab aega kolm päeva.
Kogalõmis on hantide nö külalismaja, kus nad linna sattudes ööbida saavad, aga sealt pole neid mõtet otsida. Ütleme nii, et nad pole seal eriti jutuvõimelised. Andrei viib meid autoga umbes sada kilti eemal asulasse nimega Ruskinskii, seal saan kokku ühe handi naise ja tema nelja lapsega. Rimma jutt pole eriti lohutav. Kokkuvõte on selline, et kui naftapuurijad ükskord lahkuvad, siis on pole enam raha ega ka puhast loodust. Fotol see vanem poiss on Rimma üks poegadest, mutike on Rimma 80-aastane vanaema. Kaukaaslasi elab seal külas üllatavalt palju. Rohkem kui hante. Tagasiteel näeme kaukaasia naisi, kes müüvad tee ääres hantidelt ostetud topiseid. Kulli topis maksab Eesti rahas vähem kui 2000 krooni. Esimest korda elus kuulen lühendit BITŠ ehk siis vene keeles БИЧ – бывший интелигентьный человек. Ehk siis – endine intelligentne inimene. Ehk siis põhjakäinud joodik.
28. mai, kolmapäev Päeva veedame peamiselt kopterit oodates. Kogalõmi lennujaama ülem, suur ja sõbralik Vene karu Rõbakov eraldab meile tunniks ajaks väikse kopteri Mi-2 et vaadata Kogalõmi loodust ja hantide laagripaika otsida. Tund maksab ligi 25 000 rutsi. Jälle kordub eilne emotsioon. Vaadake ise!
Niivõrd pealtnäha, õigemini kõrgemalt nähes, elamiskõlbmatut paika olen ma näinud ainult üle Afganistani lennates. Seal olid kõrged mäed ja sügavad orud need, mis tekitasid hämmeldust, et kuidas seal küll on võimalik elada. Arvestatakse, et naftat jätkub sealkandis veel umbkaudu 50 aastaks. Siis tuleb ilmselt ka linna elule lõpp, sest absoluutselt kõik keerleb seal nafta ja selle tootmise ümber. Kummaline, kas see linn jäetakse tõesti lihtsalt siia mädasoosse uppuma... Pull on see, et selles naftapealinnas on õigeusu nunnaklooster. Loogiline oleks, et kui juba klooster, siis vähemalt munga oma. Kusjuures uhkest õigeusukirikust vaevalt pool kilomeetrit eemal seisab mošee. Kas Venemaa üks kõige põhjapoolsemaid mošeesid? Mošee olemasolu on lihtsalt seletatav – linna elab palju kaukaaslasi, kes on siia hea teenistuse jahil juba Nõuka ajal sõitnud. Muide, õigeusu kiriku ehitamisega oli selline tore lugu, et selle ehitasid Kogalõmmi Lukoili tellimusel türklased ehk siis muhameedlased ning õigeusu kirik ei tahtnud algul sellisest kirikust midagi kuulda. Lõpuks muidugi kuuletusid.
Ööbime Eesti ehitajate majas Leoga kahekesi ühes korteris. Tallinskaja ulitsal nagu fotolt näha! Pole vigagi, voodi on, soe vesi on, rohkemat polegi vaja. Eesti ehitajad elavad-elasid tavaliselt sellistes korterites 4-6 kaupa. Ühe kohaliku käest uurin, et kahetoaline korter maksab umbes 1,5 miljonit rutsi ehk 700 000 Eesti krooni. Palju sellise pärapõrgu kohta? Tegemist on ikkagi Lukoili pealinnaga, kus on väga korralikud palgad. Naftapuurijad võivad teenida kuus 150 000 rutsi ringis, sama palju ka keskastme juhid. See teeb üle 60 000 Eesti krooni. Muide, nimi Lukoil on ka siit kandist pärit. Nime kolm esimest tähte tähistavad siitkandi naftaleiukohti, mis olid sellel firmal esimesed. L tähendab Langepasi, U tähendab Uraid ja K Kogalõmi.
29. mai, neljapäev Kujunes selliseks väikselt peopäevaks. Kõigepealt hommikul andsid Eesti ehitajad üle järjekordse 9-korruselise maja koos 72 korteriga. Ehitasid selle valmis 9 kuuga. Kiirelt ja palju ehitavad, kuigi see on ilmne liialdus, et Eesti ehitajad on alates 80. aastast ehitanud üles poole Kogalõmi linnast, nagu mõned aastad tagasi kirjutas armas Eesti Ekspress. Ilusad korterid olid selles majas. Avarad. Köök, vannituba ja vets on sisustatud. Võta madrats kaasa ja koli kohe elama. Näiteks Piiteris ja Moskvas on tavaliselt hoopis teisiti. Siin ehitatakse uusi kortereid nii, et sa ostad tühja karbi ning pead ise sisuliselt korterisse seinad ehitama ning kogu viimistluse tegema. Nii saad küll teha korteri täpselt oma soovide järgi, aga ei saa kohe sisse kolida.
(Fotodel on algul näha see üle antud maja, ja siis on fotol tüüpkorteri köök.)
Kogalõmi majad näevad üldse suht viisakad välja, ikkagi väga noor linn. Veidi üle 20 aasta. Jah, päris hästi hoolitsetud linn, nagu ka kopteri pealt näha on.
Üleandmisele järgneb korralik laud sealsamas majas ühes korteris. Kell 11 hommikul on laual konjakid, viinad, šampad ning võileivad nagu kord ette näeb. Lõbus. Sealt edasi sõidame lennujaama direktori 50. juubelit tähistama. Juubeliõnnitluste vastuvõtt algas lennujaamas juba kell seitse hommikul... Kogalõm on hea näide sellest, kui halvasti on Venemaal arenenud ajakirjanduse levi ning seletab, miks on on Venes televisioon võimas ning selle abil saab manipuleerida. Kogalõmis avastasin vaid üksikuid kohti, kus ajakirjandus müüdi. Ning müüdi ainult naistekaid ning mingeid ametlikke kohalikke seinalehti. Pluss paar Moskva kollast lehte, aga neist oli ka kõige värskem nädalavanune. Veel oli müügil Sport-Ekspress, aga see oli 8. maist... Sellisesse kohta, ja „sellised kohad” on Venemaal enamuses, lihtsalt ei jõua Moskvast normaalsed lehed, ei toodagi üldse. Täna oli ligi 25 kraadi sooja. Esimene soe nädal. Muidu oli kopteriga lennates näha veel soos laugastel ja järvedel jääd minemas. Siin kestabki suvi ainult kaks kuud – juuni ja juuli. Septembris võib juba lumi maha tulla. Andrei jutu järgi on selle-eest siinsed sood kalameeste paradiis. 10-kilone haug polevat mingi ime. 5-kilosed aga jummala tavaline asi igal kalaretkel.
30. mai, reede Hommikul kell 3.30 hakkan Kogalõmist Surguti sõitma, et sealt Hantõ-Mansiiskisse lennata. Õues üsna valge juba. Maastik kogu aeg üsna sarnane – ikka see igavene mädasoo ümberringi, vahel harva on mõne metsasem kohta. Naftatõrvikuid on ainult rohkem. Bensiinijaamades on A95 ikka sama kallis kui Moskvas, ligi 25 rutsi ehki siinsamas seda toodetakse. Surgutis on väga moodne lennujaam. Lend ise kestab 50 mintsa. Esimest korda elus lendan An-24-ga. On selline kahe propelleriga elukas. Maandumisel korraks põrkas tagasi õhku, aga muidu OK. Keskpäeval saan Hantõ-Mansiiskis kokku handi- (Hantõ Jasang – Handi sõna) ja mansikeelset (Luima Seripos - hommikutäht) lehte tegeva toimetusega. Nad on üsna rõõmsad tegelased.Tahavad, et kõigepealt mina neile oopiski endast räägiks ning mida ma Venemaast arvan. Tühja kah, las kirjutavad must. Neil tiraaž nagunii ainult 1000 eksi, las handid loevad, et Eesti ajakirjanik nende vastu huvi tunneb. Pärast räägin peatoimetaja Raissa Rešetnikovaga pikemalt. Nagu karta, olukord kurvavõitu, et mitte öelda trööstitu. Handi ja mansi keeled surevad välja, noored ei räägi enam. Aga rohkemgi veel kui keele pärast muretses Raissa selle pärast, et põlisrahvastest noored leiavad üha vähem tööd, eriti need, kes on saanud näiteks kõrghariduse just handi keele alal. Jutu sees tuleb välja, et Hantõ-Mansiiskist mitte kaugel on üks küla, kus võib hante leida ning killukesi nende kultuurist. Kõšik on küla nimi, aga sinna saab ainult jõge mööda õhkpadjal kaatriga ning just tunnikese pärast läheb see välja. Tahad minna, küsib Raissa? Mõistus ütleb, et ära mine, vähem probleeme, aga avantürism võidutseb nagu alati. Lähen vahetan siiski siva igaks juhuks lennukipiletid ümber päev hilisemaks. Sest jõgi on jõgi, kurat teab, kuidas seal pärast tagasi saab. Ja õieti teen, selgub pärast...
Jõesadamasse jõuan viimasel hetkel. Istume paati (sellisesse nagu fotol näha, mahutab 20 reisijat). Jõuan kohale. Improviseeritud sadama lähedal satun kohe kenaseke jõmina peale. No ei lasta kuiva kõriga mööda. Lõpuks saan meestest lahti. Ööseks leian toa...kohalikus vanadekodus. Burjaatias ööbisin aasta tagasi haiglas, ausõna ei uskunud, et kunagi tuleb veel vanadekodus ööbida. Hiljem selgub, et pole see midagi vanadekodu, pigem kodutute varjupaik. See seletab ka kummalise magusa haisu, mis pidevalt kõikjal majas levis. Minu tuba on õnneks korralik. Einoh maja on ise ka väljast ja seest suht euroremont, ainult et kontingent pole väga kasitud. Nimeks Ogonjok ehk Tuluke.
31. mai, laupäev Veedan päeva koos Antonina Nikolajevnaga, kes Kõšiki kooli handi keele õpetaja. Varem õpetas koolis hantide kultuurilugu, aga see kaotati tunniplaanist ära. Nüüd on jäänud ainult handi keel. Kaks korda nädalas. Tunnistab, et sellega ei õpeta kedagi rääkima ning keegi ei õpi ka. Külas elavad noored handid enam eriti ei räägi oma keelt. Keel säilib ainult metsades elavata hantide juures. Igasugu folklooriüritusi ja muud taolist teeb ta vaid südametunnistuse rahustamiseks, nagu ta ise ütleb. Saab aru, et väga enam mõtet pole... Handi keele olukorrast pikemalt kirjutan ma lähiajal Päewalehes. Ilmselt millalgi enne soome-ugri kongressi algust Hantõ-Mansiiskis juuni lõpus. Vahepeal longin küla peal. Elanikke on 700 inimest, aga ega kedagi seal eriti ei huvita, et võõras külas. Üldse on külaelanikud haruldaselt vähejutukad ja –seltsivad. Tavaliselt nii Siberis ei ole. Siin on väike ülevaade külast. Tavaline Venemaa küla, ei midagi paremat ega halvemat. Vaat, et veel suhteliselt viisaka heakorraga.
Ongi nii, et ainuke ühendus suvel Hantõ-Mansiiski ehk suure maaga on mööd jõge. Talvel on ka veel zimnik ehk talvetrass üle soode. Neli poodi on külas. Kõige minevam kaup on konkurentsitult õlu. Ja kõige rohkem ostetakse omakord 3- ja 5-liitriseid plastpurke kange õllega – 9 kraadi. 5-liitrine maksab 180 rutsi ehk sama palju kui viin, aga niidab ilmselt hulleminigi. Ja jätkub kauemaks. Satun ka kohta, mida Antonina nimetab nende vabaõhumuuseumiks. Kahju hakkab kohe, sest see on umbes 20 korda 20 meetrit plats, kus on üks hantide traditsiooniline elumaja metsas, ait, põtrade aedik ning savist tehtud leivaküpsetamisahi. Palju just ei ole. Aga parem kui mitte midagi.
Fotol üks handi tädi ehitabki parasjagu savist ahju. Teine, umbes 60-aastane kõõlutab niisama pingil ja räägib, et nende põlvkond hante olid esimesed, kes õppisid ära vene keele, aga nende lapsed omakorda räägivad juba kõik vene keeles ning ei oska enam handi keelt. Väga kiirelt on kõik käinud... Õhtul saan Antonina juurde sauna. Kõik asjad on erinevad võrreldes Eestis saunaskäimisega. No see on sarnane, et riidest pead lahti võtma. Põhilised erinevused: a) vihaks on seedripuu oks ehk siis okaspuuviht b) lava asub kapi sees, sõna otseses mõttes – on väga väike ning uksed käivad lahti nagu kapil c) pesemisruumis on palavam kui laval. Pesen ennast nagu välk, samuti ka riietun, et saaks värske ja jaheda õhu kätte. Vanurid-kodutud teevad vastu ööd veel veidi vigurit, on ilmselt kuskilt õlut saanud. Valvur ei viitsi nendega tegelda. Saadan nad julmalt pikalt jutuga, et andku ma neile raha. Viimane asi, mida praegu tahaks, oleks hakata kuskil jumal teab kus päraperses kodutute vanuritega jooma. Lärmavad natuke, aga loodus teeb oma ning jäävad magama nagu lapsed.
1. juuni, pühapäev Hommikul helistan kohe Hantõsse jõesadama infosse, et teada saada, kas see va ujuvpõis läks teele. Öeldakse, et on katki, ei tea millal tuleb. Shit...Kõige halvem variant. Antonina just eile rääkis põhjalikult, justkui minu piinamiseks, kuidas alles neil läks see õhkpadjaga laevuke katki ning siis parandati seda nädal aega.
Otsustan, et ei muretse asja üle, mida mul pole võimalik muuta ning magan edasi. Vihma nagunii sajab, küla peale ei saa kolama minna, sest võib liiva sisse kinni jääda. Selline savimoodi liiv on siin. Kell 12 helistan uuesti jõesadamasse – ei midagi. Lõpuks lähen kohalikku kultuurimajja lastekaitsepäeva kontserdile. Seal saab kultuurimaja juhataja Lidia Aleksandrovna juures vähemalt võileiba süüa. Lapsed teevad samal ajal vapralt kultuuri – laulavad ja tantsivad nagu on telekast näinud suuri onusid-tädisid tegemas (fotol). Lidia Aleksndrovna muudkui pärib mult, et on ju vahva. On-on, noogutan. Peaasi, et lastele endile meeldib, lisan.
Aeg venib nagu tatt seal Siberi külas (väike pildike=. Ootamatult teatab tädi Lidia, et kaater on korda saadud ning see sõidab välja. Huhh! Vähemalt jõuan õhtuks Hantõ-Mansiisksise ning hommikul Moskva-lennukile. Vara hingan kergendatult. Kui paari tunni pärast külakese improviseeritud sadamasse lähen, siis on ilmselt pool küla tulnud sinna sooviga linna sõita. Ahastus tuleb peale, sest selge, et niisama ma sellest rahvasummast läbi ei murra. Näen, et kohalik miilitsavolinik on igaks juhuks ka randa tulnud, et mingit jama ei juhtuks. Otsustan, et palun teda mind aidata. Kui saadab pikalt, siis mu olukorras ju nagunii midagi ei muutu, arvestan. Kui veab, siis veab. Ment osutub üllatavalt normaalseks, aga võib olla lihtsalt avaldab talle maagilist mõju välismaa pass. Eesti ei tekita temas mingit emotsiooni, küll aga Euroopa Liit. Edasi läheb juba nagu filmis. Ta kohendab oma furaškat ning hüüab tähtsalt: „Laske välismaa kodanik läbi!” Osa jäävadki lolli näoga vahtima, miilits kasutab sedaära ja tirib mind läbi rahva. Kui lõpuks kaater tuleb, siis ma olen juba esireas. Saan kaatrile, aga üks pime vanatädi oleks laevalepääsemise madinas peaaegu jõkke lükatud. Hantõ-Mansiiskis märkan linna sõites bussi umbes 20-aastast kutti, kellele on mobla ekraanil Putini portree.
Jalutan veidi linna peal. Linn vanem kui Peterburi, asutatud 425 aastat vana. Ajaloolist siiski silma ei hakka. Vähemalt kesklinnast on näha, et hooned on suht uued. Jätab viisaka ja puhta mulje. Fotol on väike arhitektuurinäide kesklinnast, seal on palju sellist stiili – kurat teab kust pärit... Hoone ise on linna suurim kaubanduskeskus. Ööbin kesklinnas Jugra-nimelises hotellis. Kolm tärni, öö maksab 2666 rubla ehk 1120 krooni. Hommikul lendan Moskvasse.
Nii, olen taas tagasi Moskvas. Tegin nädalase reisi Handi-mansi okrugisse Lääne-Siberis. Marsruut oli Moskva-Kogalõm (Eesti ehitajad)-Surgut-Hantõ-Mansiisk (seal tuleb soome-ugri kongress)-Kõšiki küla- Hantõ-Mansiisk-Moskva. See on Venemaa üks suurimaid naftatootmispiirkondi. Lugusid oodake Päewalehest enne juuni lõpus toimuvat kongressi. Aga kirjutan täna õhtuks valmis ka väikse reisipäeviku sellest, mida nägin ja kuulsin. Seal va Kõšiki külas pidin elama näiteks vanadekodus, kus elasid eranditult endised kodutud vanamehed. Mingi imelik hais oli seal kogu aeg üleval...
Veidi reaktsioonidest Ilvese esinemisele Hantõ-Mansiiskis. tänastes vene lehtedes ei leia Ilves mingit halastust, tehakse nii maatasa et vähe pole. Venes tõlgendatakse Ilvese kõne soome-ugri rahvaste kongressil kui üleskutset Venemaa terviklikkuse lõhkumiseks. Ilvese kõnet tsiteerisid kõik suuremad Venemaa ajalehed ning näiteks Vene valitsuse häälekandja Rossiskaja Gazeta pealkirjastas oma loo: „Ilves rikkus peo“.
