Kuidas mehed Venemaa riigiduumas endal elu lõbusamaks tegid

Ehh, on ikka hoogu Venemaal. Mõtlesid edinorossid, vanad kännud, et teevad endale mõnusa olemise duumas. Mõeldud-tehtud. Lasid duumasse valida kolm kaunitari-olümpiavõitjat. Mis on riigikogul vastu panna? Või üldse Euroopa parlamentidel.
Esimene on sportvõimlemise kahekordne olümpiavõitja ja 7-kordne maailmameister Svetlana Horkina. Poseerimas mõned aasta tagasi Playboyle.
Teine on iluvõimlemise olümpiavõitja Alina Kabajeva. Poseerimas Venemaa ühele kuulsaimale meesteajakirjale Maxim. Temaga oli mõned aastad tagasi tore skandaal pärast seda, kui ta 2004 Ateenas mitmevõistluses olümpiavõitjaks tuli. Siis armus temasse Moskva miilitsa orgkuritegevuse vastase võitluse osakonna miski grusiinist komissar ja külvas plika kingitustega üle, muulgas kinkis, kui õigesti mäletan, kalli Porsche maasturi ja luksus Mersu. Asi lõppes võmmi jaoks kehvasti, sest hakati küsima, et kuule kutt, kus sa sellise raha oled võtnud.


Kolmas on Toronto OM-i kuld iluuisutamises Svetlana Zhurova. Tast leidsin netis üsna kombeka pildi, kuigi ma olen lehtedes näinud temast ka poolalasti fotosid.
Kordan igaks juhuks üle – kõik nad on alates detsembrist Venemaa parlamendi austatud liikmed, Kremli parteist Ühtne Venemaa. Ja valimistel korjasid hääli ilmselt nii mis kolises.
Täna kirjutati, et eelmise aasta lõpu seisuga on Venemaa keskmine palk 13 500 rutsi, see teeb 5800 krooni. Moskvas on see vähemalt kaks korda suurem.
Siis jäi mulle kuskilt küsitlusest silma, et küsimusele, kas „Venemaale sobib demokraatlik ühiskonna korraldus, nagu see on Läänes?” vastas 51 % venemaalastest, et ei sobi. Ja üldse – 59 % neist vastas, et nad ei loe ennast eurooplastest. Aasialased siis või?
Selline keskus nagu Sova (Öökull) lõi kokku eelmise aasta statistika selle kohta, kui palju on Venemaal tõusnud nö vihkamiskuritegevus (hate crime). Etnilistel, rassilistel motiividel tapeti möödunud aastal Venes üle 60 inimese, üle 600 sai vigastusi. See on keskmiselt 13-prossane tõus 2006. aastaga.
Aga hea asi ka - Levada.ru lehekülg jälle toimib.

Rubljovkal söömas, rikaste ajalehest ja turbo-solaariumist

Täna käisin tuttavaga Rubljovkal söömas. See on see Moskva-lähedane rikkurite rajoon. Õigemini on seal palju erinevaid asulaid – Barvihha, Žukovsk, Gorki, seesama Rubljovka jne.
Seal on muidugi hinnad Moskvaga võrreldes veel kraad kangemad. Käisime Novikovi (moskva tuntuim restoranipidaja, tal on üle paarikümne resto ja keti) Pritšalis, mis asub ilusas kohas, otse jõe kaldal. Suvel pidi seal iseäranis kaunis olema. Parklas olid ainult kallid autod, meie oma tuttava Škodaga nägime nagu äraeksinud partisanid välja.
Hindadest. Võtsime kahepeale mozarella ja tomati salati pestokastmega (840 rutsi ehk 360 krooni), tuttav võttis loomalihapajardi (920 rutsi ehk 395 krooni) ja mina vasikaliha (980 rutsi ehk 420 krooni). Vasikaliha oli tõeliselt hea, seda peab tunnistama. Ja mozarella salat ka. Aga kõik muu oli seal restos suht mittemidagiütlev. Rahaga laiamist ja rahalõhna oli inimeste juurest kaugele tunda ja sestap polnud just kõige mõnusam koht, kus Moskvas olen söönud. Aga jah köök oli tasemel.
Kõige selle juures oli naljakas, et minu Visa Gold krediitkaarti ei võtnud nad vastu, ütlesid et see ei tööta. No see on tavaline Moskvas, aga naljakas, et seal rahaparadiisis see ei toiminud.
Koos magustoidu, kolme kohvi ja väikese pudeli veega läks meil arve kokku 3840 rutsi (1650 krooni). Veini me üldse ei võtnudki. Tuttav oli autoga ja mina olen korralik. Aga vaatasin, et pokaal majaveini maksis kuskil 350 rutsi, pudel odavamat veini maksis 3000-4000 rutsi, aga oli ka 56 000 rublane vein menüüs.
Tore oli veel see, et restos pakuti menüü kõrvale võimalust ka tutvuda värskeimate eksklusiivseimate kinnisvarapakkumistega Moskvas. Näiteks oli pakkuda 1300-ruudune penthaus läbi kolme korruse otse kesklinnas või siis „lihtne ja moodne 450-ruudune korter” ja tippude-tipp – 2730-ruudune penthaus koos helikopteri maandumisplatsiga „pealinna kõige kõrgemas elamiskohas”. Kes tunneb pakkumiste vastu huvi või tahab meeltlahutada, siis vaadaku www.main-street.ru
Rubljovka-rahvale ilmub ka oma ajaleht „Na Rubljovke”. Mis teemadest siis kirjutatakse? Värske numbri esikal on lugu sellest, kuidas üht noort tüdrukut rööviti otse kalli toidupoe Azbuka Vkusa parkimisplatsil tema isiklikus autos, milleks oli tavaline VW Touareg džiip. Naglost (häbematus), kommenteeris leht. Et uut Maserati-sedaani tuleb müüki ainult 100 autot (ainult et ei saa aru, kas Venemaale või üldse). Iluoperatsioonide uued võtted. Pealkiri: „Tervis maksab miljon”. Jne.

Barvihhas asub ka kohe selline tore kaubanduskeskus nagu Luxury Village. Müüakse igasugu kallist träni – Ferrarisid, Maseratisid, Pradat jne. Aga keskus ise on ilus, täitsa stiiline näeb kohe välja. Siit foto pealt on seda võib olla tiba raske aru saada...
Rubljovka oli Nõuka ajal valitsussuvilate ja kinniste pansionaatide piirkond. Siin olid ka paljude kunstnike ja rezisööride suvilad. Ühesõnaga kogu aeg olnud eliitpiirkond, kuhu ehitamine läks eriliselt lahti perestroika lõpus.
Lõpetuseks pean ühe veakese jälle parandama. Paar päeva tagasi kirjutasin, et Ihol oli siin nukufilmide retrospektiiv. Loomulikult pole Iho nukufilme teinud. Tal avati siin hoopis fotonäitus, Ungari kultuurikeskuses. Ja kohe avatakse teine näitus, vist Kaasanis Tatarimaal.

Siiski-siiski. Ei saa näitamata jätta taaskord üht lahedat reklaami. „Turbo-solaarium! 8 rubla”. Ilmselt on see 3,5 kroonine hind minuti eest. Rippus see üleval Kiievi vaksalis. Kvaliteet on kehv sellepärast, et see reklaam rippus akna taga ning kole pilvine oli ka.



Aga sellelt fotolt on näha kui tublit tööd teevad meie maja tadžikid-kojamehed. Hangedes on lumi kõrgem kui autode katused, aga maja esine on lumest täiesti puhtaks kraabitud nagu oleks suvi väljas. Näidake mulle Tallinnas sellist kojamehetööd!

Lõbus juuksur meestele, filmist Mongol ja lumeuputusest

Alustan lõbusast. Butõrski valilt leidsin täna sellise toreda juuksuri – „Aribel. Lõbus juuksur meestele”! Mis mõtteid see tekitab? Juuksuri aknad olid igatahes korralikult kinni kaetud. Aga öö läbi juuksur siiski ei töötanud. Vaid ainult kella 9-22 ilma vaheajata. Praegu juurdlengi selle üle, et kas peaks külastama. Juuksed pikaks ka na kasvanud....
Vaatasin täna teist võõrkeelsefilmi Oscarile kandideerivat vene filmi (ametlikult kandideerib küll Kasahstani filmina) Mongol, mis räägib Tšingis-khaanist. Režisöör on Sergei Bodrov vanem. Väidetavalt pole peale Sergei Bondartšuki Sõda ja rahu 1960-ndate lõpus Vene režisöörid selliste massistseenidega filmi teinud nagu nüüd eelmisel aastal see.
Võrreldes ametlikult Vene filmina Oscarile kandideeriva Nikita Mihhalkovi 12 on Bodrovi film nõrgem. Jah, seal on uhked stseenid ja kostüümid, aga võrreldes Mihhalkovi filmiga pole sisu ja pointi ollagi. Teist korda küll ei viitsiks vaadata, erinevalt 12-st, kus on ikka sigahead näitlejatööd.
Aga üks hea tsitaat Mongolis oli. Filmi lõpus, kui Temüdzin, tulevane Tšingis-khan, on võitnud oma vana sõbra Džamukha armee ja võtnud vana sõbra vangi, siis Džamukha küsib Temüdzinilt, et kõik mongolid kardavad äikest, aga sina mitte, kuidas nii? „Mulpolnud kusagil ennast äikese eest varjata, sestap harjusingi (või õppisingi) seda mitte kartma,” vastas too. Kõlbab väikeseks elutarkuseks küll
Eile jagati siin Vene kino ametlikke aastapreemiaid – Kuldne Kull (Zolotoi Orjol) ja Mihhalkov võitis parima filmi ja režisööri preemia. Tõeline pretsedent tehti parima meespeaosa kategoorias, kus Mihhalkovi filmi kõik 12 kohtunikku said peapreemia! Sellist preemiajagamist polegi varem kuulnud.
See Vene ametlik kinopreemia on muidugi väga lähedalt seotud Vene kinoliiduga,mida Mihhalkov ise juhub. Aga see ei kahanda 12 väärtust.
Lihtsalt kummaline, et Balabanovi Gruz 200 mingit preemiat ei saanud. Õnneks võitis see filmi Vene kinokriitikute preemia kui eelmise aasta parim film. See annab minu arust lootust.
Mina annaks ka Vene 2007 parima filmi preemia Gruz 200. See on muidugi äärmiselt jõhker ja julm film, aga lööb ka otse silmade vahele. 12 on näitlejatööd paremad. Soovitan väga mõlemat vaadata. Kuulu järgi olla Gruz 200 olnud PÖFFil. Loodetavasti oli palju vaatajaid.

Moskva on endiselt lumme uppunud pärast eile ööpäeva kestnud sadu. Nagu fotolgi näha, tuleb trolle lausa lumest välja kaevata, kui tahta nendega liinile minna. Mulle jäi kuskilt kõrva, et eile koristati Moskvast 350 000 kuupmeetrit lund. Ei oskagi seda hulka kohe millegagi võrrelda...Lumekoristus olla läinud linnale maksma 60 milli rublades (eesti rahas teeb see kuskil 27 milli krooni – ühe päeva lumekoristuse hind!). Lund olla koristanud 11 000 masinat ja 5000 inimest. Vot mastaabid.

2000 krooni värskete Jaapani maasikate eest

Täna nägin tõelist hinnapommi, mis tegelikult ei peaks ju imestama panema, aga ikkagi.... Ma olen mitu korda kirjutanud, et mulle lähim pood on Moskva üks kallimaid kette Azbuka Vkusa. Täna nägin seal müügil värsked maasikad Jaapanist, mis maksid 1480 rutsi 300-grammine pakk. Eesti rahas teeb see kilohinnaks 2170 krooni! Einoh, maasikad olid väga ilusti pakendatud, ma ei salga seda. Ja kui ei tahtnud neid maitsvaid maasikaid osta, siis oli veel valida ka odavad Iisraeli maasikad, mille kilo maksis üle 300 krooni Eesti rahas.
Eile kirjutasin, et käisin vaatmas tükki, kus Elmo Nüganen esimese Eesti näitlejana läbi aegade teeb Moskvas teatrites peaosa. Bradbury 451 kraadi Fahrenheiti, Šapiro lavastuses. Pärast etendust oli mul kahju, et Eesti vaataja seda Tallinnas ei näe. Aga Elmo ütles, et ongi parem, sest Tallinnas tuldaks vaatama, et kuidas Eesti näitleja mängib vene keeles. Ning sõnumit ei pandaks niivõrd tähele. Võib olla.
Aga igatahes ma siis soovitan, et kes Moskvasse satub, vaadaku teatri Et Cetera (asub Turgenevi väljakul kesklinnas) kodukalt, millal on etendused ja proovigu pilet hankida. Lähim etendus on 10. veebruaril ja pärast mängib Elmo veel, nagu spetsiaalselt, Wabariigi aastapäeval, 24. veebruaril. Seal kodukal on ka palju pilte etendusest. See foto on ka etendusest. Siit on näha, kui äge pungitsa või siis tsiklimehe kostüüm Nüganenil on.
Veel selline huvitav detail. Afišil on isegi selle 24. veebruari tüki juures märgitud, et tegemist on esietendusega, kuigi see toimus selleks ajaks kaks kuud tagasi ja tükki on selleks ajaks juba mängitud seitse korda. Aga asi pidi selles olema, et kuna Moskva teatrid teevad aastas vähe uuslavastusi, keskmiselt kuskil kaks-kolm, siis pidi näidendil umbes terve esimene hooaeg olema üks suur esietendus.
Praegu just vaatasin telekast saadet Võssotskist, ta oleks täna saanud 70. aastaseks. Ja seal näidati ühte juppi, mille kohta oli kirjutet, et see oli salvestatud Võssotskiga 1972. aastal Tallinnas. Näha oli et see oli telemaja stuudio tehtud asi, kus ta luges tekste ja laulis kitarriga. Huvitav, kas see on ka ETV arhiivis alles ja miks ei oleks võinud seda saadet suure Võssotski juubeli puhul ETVs näidata? Ei usu, et vaatajad oleksid teleka kividega puruks visanud. Venemaal nimetatakse teda tõemeeli Puškini ja Jessenini järel järgmiseks suureks poeediks.
Täna hulkusin päeval veidi teiselpool Belorusskaja vaksalit. Tee peale jäi näiteks majakene, kus on Našide peakorter. Ega seal miskit suurt plakatit pole, et meie oleme siin. Hoovis on nende paar suurt lippu. Üks leht kirjutas hiljuti, et Nashide projekt lõpetatakse ära, et pole enam vaja eriti neid ning nende aktiivsus võib ka omamoodi ohtlikuks muutuda, sest sellele masinkoerale tuleb ju muudkui tööd anda. Nagu kratile.
Muideks, Levada Keskuse kodukal nägin üleeile küsitlust Nashidesse suhtumise kohta, aga alates eile õhtust ei avane millegipärast Levada Keskuse kodukas enam. Vähemalt minu arvuti ütleb aadressi peale www.levada.ru, et ligipääs sinna on keelatud.
Samas Nashide lähedal nägin sellist ehitus- ja disainikunsti imet nagu Golden Palace, kus on siis kasiinod, saab strippi vahtida ning restoran. Eks ole ilus ju! Eriti need palm-tänavalaternad.







Liiklus on Moskvas jälle täiesti persses. Päeva otsa on lund sadanud. Olgugi et tasapisi, aga see-eest pidevalt. Õhtuks olid jälles jubedad ummikud platsis. Lumekoristajad müttavad jälle öö läbi. Ja siis hakkab laupäeval jälle sadama.....

Putin rääkis Gandhist, mitte Kantist!

Palun väga vabandust, hääd sõbrad! Viisin teid eile eksiteele. Putini tsitaadiga demokraatiast. Tegelikult rääkis ta Gandhist, Mahatma Gandhist (fotol paremal, allpoolon siis Putin), kunagisest India riigijuhist. Mitte Kantist. Ja aitäh teile, sõbrad, kes te mu eksliku meele õigele rajale juhatasite!
Aga selle demokraatia ja Gandhiga oli asi selline. Uurisin. Nimelt kutsus Putin eelmise aasta 1. juunis oma Moskva-lähedasse Novo-Ogorevo residentsi pundi välisajakirjanike, suuremad lehed ja ajakirjad.

Seal teatas ta hakatuseks, et on täielik demokraat (vene keeles ütles ta nii - демократ "чистой воды") ning lisanud Gazeta andmetel irooniaga juurde, et ta on maailmas ainuke selline. Ja siis järgnes Putini monoloog.
„Vaadake, mis toimub Põhja-Ameerikas – üksainus õudus ainult: piinamised, kodutud, Guantanomo, ilma kohtu ja uurimiseta vahi all pidamine. Vaadake, mis toimub Euroopas: julm käitumine demonstrantidega, kummikuulide ja pisargaasi kasutamine too ühes, siis teises pealinnas, demonstrantide tapmine otse tänaval. Endise NSVL territooriumist ma parem üldse ei räägigi... Peale Mahatma Gandhi surma pole enam kellegagi rääkida,” lõpetas Putin.
Et tal kui maailma viimasel demokraadil pole enam kellegagi rääkida? Kahju küll. Ilmselt ta siis nüüd, kui ameti mais maha panem, tõmbub üksindusse.

Eesti lavasteja kogunemine Moskvas ja joomisest-joodikutest Venemaal

Alustuseks üks tsitaat Putinilt, mis oma absurdsuse ületab minu arust kõik muu. „Pärast Kanti surma pole enam kellegagi demokraatiast rääkida!” Üks mu Moskva-tuttav tuletas seda mulle ükspäev meelde.
Uuesti tuli mulle see tsitaat meelde ja jäi kummitama eile, kui käisin Et Cetera teatris vaatamas Šapiro tehtud lavastust 451 kraadi Fahrenheiti järgi. See on see tükk, kus Elmo Nüganen peaosa mängib. Väga võimas asi, vaatad ja kiunud vaimustusest ja kujutad ette, kuidas see tekst vene inimesele nagu nuiaga pähe lööb. Selle tüki sõnum sobib praegu Venemaale nagu rusikas silmaauku. Et kuidas ajupesu töötab ja toimib. Saalis on täiesti tunnetatav elekter publikus. Etenduses mainitakse ka Kant, sellepärast tuligi Putini tsitaat meelde.
Nüganeni mäng oli loomulikult hea. Tunned kuidas ta mõnuga mängib. Nagu Elo ise pärast ütles, et sellise tugeva sõnumiga lavastust on lausa rõõm mängida. Etenduses on vaid üks 2,5-tunnine vaatus ja Elmo on kogu aeg laval.
Kolmapäeva päeval oli ühel hetkel Moskvas selline olukord, kus korraga viibisid siin tervelt kuus Eesti filmi- ja teatrilavastajat: Nüganen, Puustusmaa, Volkonski, Volmer, Iho ja Jaak Allik.
Puustusmaa nagunii elab Venes, Nüganen mängis peaosa, Ihol oli tema nukufilmide retrospektiiv, Allik vaatas Nüganeni etendust ning Volkonski ja Volmer olid Moskvas tango-ooperiga Maria Buenos Airesest. Seda mängisid eestlased-soomlased-puertoriikolane teisipäeval Novaja Operas. Tore asi oli, ainult ei saanud väga aru, sest oli hispaania keeles.
Ära hellitatud Novaja publikust ei suutnud osa seda veidi teistmoodi ooperit vastu võtaa ning marssisid saalist minema, aga need kes alles jäid (ja enamus jäi ikka saali) tõusid lõpus püsti ning ovatsioonid olid korralikud.
Venemaalased olla uue viinajoomise rekordi püstitanud eelmisel aastal. Vene viinatootjate andmetel müüdi mullu vodkat 1,85-2 miljardit liitrit, mis teeb keskmiselt iga venemaalase (sülalapsed kuni raugad) kohta 17 liitrit puhast alkoholi võimas. Sisuliselt 2 putlit viina nädalas iga inimese peale.
Krt, Moskvas küll ei paista et nii hullumoodi juuakse. Aga eks regioonides pannakse selle võrra tripelt.
Taustaks. Kõige odavam legaalne poolik maksab 75 rutsi ehk 33 rutsi. Samaka saab maal kätte 15-20 rutsi eest ehk alla 10 krooni eest. Illegaalne viin ehk ilma maksumärkideta maksab kuskil 35 rutsi poolik ehk 15 krooni.

Täna nägin metroos tipptunnil, kuidas joodik magas vagunis ristselliti üle kogu pingi, kuhu mahuks istuma kuus inimest. Vagun oli puupüsti täis, aga keegi ei ajanud jotat üles ega minema pingilt. (Fotol on üks teine joodik metroos. Magas nii mõnusalt,et patt oli mitte pildistada. Üksiti ka järjekordne foto seeriast, kuidas ja kus moskvalased magavad. Ta on, muide, naine.)
Tuttav kommenteeris, et venelased ju haletsevad joodikut ja kui inimene purjus, siis antakse tallekõik andeks. Purjuspeaga tehtud sigadustesse suhtutakse andestusega ning arusaamisega.
Umbes nii, et kui sa oled jooma kukkunud ja ei lähe neli päeva tööle, siis pärast moepärast noomitakse, aga patsutatakse õlale pärast, et pole hullu, ikka juhutb. Ning hakatakse veel kaasatunda, et kuidas sul nüüd tervis on jne. Aga kui jääd haigeks või vaha srotšno isiklikes asjades kuhugi ärasõita, siis on kuri karjas.

Koerte ja inimeste õigustest Venemaal + veidi lumine anekdoot

Kodu lähedal jalakäijate tunnelis 1. Tversakaja-Jamskaja tänava alt kerjab juba pool aastat üks noorem mees oma suure karvase krantsiga. Koer on tal alati paksu teki all ning nende ees on karp koos kirjaga, et head inimesed andke palun raha koerale ravimite ja toidu ostmiseks.

Kutt ei istu kunagi koeraga tunnelis, kus on vähemalt katus (ehk siis tänav) peakohal, vaid alati trepi peal. Kui sajab, siis hoiab ilusti kutsu kohal vihmavarju. Ise kannatab vapralt. Kui olen sealt mööda läinud, siis tihti ta istub, koera pea süles ja silitab koera. Koeral on sellele vaatamata alati väga kurvad silmad. Sellised silmad, milliseid oskab ainult koer teha. Vahest kuts magab nii, et ainult nina paistab tekkida alt. Ma olen koera alati ainult lamamas näinud.
Koerte või kassidega kerjamine on Moskvas moodne. Ma saan sellest täitsa aru, küllap eriti noortel tüdrukutel läheb loomade peale süda tihedamini haledaks kui inimeste peale. Tversakaja alguses, Dolgoruki platsil seisis suvel pidevalt üks mees plakatiga, kus oli kirjas, et ta korjab toiduraha.... 30 koera tarbeks! Ta võinuks need ikka kõik alati kaasa tuua, oleks veidikenegi usutavam. Ja lõbusam. Kuigi ma kardan, et Lužkov käskinuks selle koerakarja momentaalselt maha lasta või vähemalt kus kurat viia, sest ta kerjas ju kohe Moskva linnavalitsuse peahoone vastas ning klähvimine oleks päris kõva olnud.
Kuigi ei ole kindel ka selles. Moskvas käis terve eelmine aasta suure meediakisa saatel kohtuprotsess ühe miilitsa (või turvatöötaja, enam ei mäleta) üle, kes lõi ühe metroopeatuse lähedal paljude inimeste silme all kodutu koera maha. Koera õiguste kaitseks peeti siin pikette ning arutati tõsimeeli selle üle, et kas peaks sellele koerale kui miilitsa omavoli ohvrile ausamba panema sinna metroojaama juurde.
Ei tea, kas see näitab, et Venemaa, või siis vähemalt Moskva, elab juba päris hästi, et sellisel teema nii palju kära oli? Tihti ei ole isegi inimestest, kes miilitsa omavoli käes kannatanud, nii palju juttu. Näiteks kutsusid kuskil oblastis miilitsad eelmise aasta sügisel ühe ärimehe, nelja lapse isa vestlusele. Midagi tema vastustes miilitsatele ei meeldinud ja ärimehele anti veidi tappa, lõppkokkuvõttes mindi „veidi tuliseks”, nagu Venemaal öeldakse, ja löödi vana kasti. Pärast seletasid miilitsad, et mees kukkus ise kogemata neljanda korruse aknast alla ja sai surma. Nädal aega oli kisa, kohalik miilitsaboss vabandas linnarahva ees ja oligi kõik.
Aga tagasi loomadega kerjajate juurde. Ma pole neile kunagi raha andnud. Enamasti on nad nooremad inimesed. Mulle tundub, et nad kasutavad loomi lihtsalt ära. Parem anda rublat kümme või rohkemgi siis juba kerjavatele vanatädidele, kuigi ma kardan, et osa neistki peavad seda kassat kellegagi jagama õhtul. Ma olen korduvalt kuulnud neid jutte, kuidas Moskva kesklinna tunnelid on ilusti mõjupiirkondadeks ära jagatud.
Mul on vaja head ideed. Sügisel kirjutasin siin, et ühe Etioopia küla tuttavate poiste vutimansa tahaks, et ma neile butsad saadaks. Mõned head sõbrad on nõus rahaga aitama. 12 paari butsasid maksaks kuskil 5000 krooni. Jama selles, et kui kullerfirmaga need Addis Ababasse, Etioopia pealinna saata, siis läheb see vähemalt 5-7000 krooni, aga kardan, et isegi rohkem (oleneb, kui suur pakk tuleb) maksma. Kokku tuleb korralik kopikas. Ega kellelgi pole miskit ideed, kuidas odavamalt saaks butsad Etioopiasse saata? Äkki keegi on sinna minemas ja on nõus kaasa võtma? Ülekilod lennukis on ikka odavam maksta. Addises võtaks üks mu tuttav butsad vastu.

Moskvas tuli siis ka lõpuks pühapäeval paksem lumi maha. Mis tähendab, et liiklusega on nüüd suuri probleeme. Nagu alati tuli lumi ju ootamatult. Aga selle üle pole mõtet ironiseerida, sest ootamatult tuleb lumi maha alati ka Tallinna linnavalitsuse jaoks. Ei ole me paremad midagi.
Õnneks on vähemalt soe Moskvas, paar külmakraadi ainult. Aga lund lubatakse veel juurdegi.
Seoses lumega ka üks anekdoot, mille üks tuttav kunagi saatis. (märkuseks juurde - Andrei Platonov oli tuntud vene kirjanik 1920-ndatel, keda aga kommunistlik režiim ei avaldanud. elas vaesuses ning pidi elatist teenima muuhulgas ka kojamehena.)

"Москва. Зима. Снег. Мальчик игpает в футбол. Вдpуг — звон pазбитого стекла. Выбегает двоpник, суpовый pусский двоpник с метлой и гонится за мальчиком. Мальчик бежит от него и думает: "Зачем, зачем это все? Зачем весь этот имидж уличного мальчишки, весь этот футбол, все эти дpузья? Зачем??? Я уже сделал все уpоки, почему я не сижу дома на диване и не читаю книжку моего любимого писателя Эpнеста Хемингуэя?"
Гавана. Эpнест Хемингуэй сидит в своем кабинете на загоpодной вилле, дописывает очеpедной pоман и думает: "Зачем, зачем это все? Как все это надоело, эта Куба, эти пляжи, бананы, сахаpный тpостник, эта жаpа, эти кубинцы!!! Почему я не в Паpиже, не сижу со своим лучшим дpугом Андpе Моpуа в обществе двух пpелестных куpтизанок, попивая утpенний апеpитив и беседуя о смысле жизни?"
Паpиж. Андpе Моpуа в своей спальной, поглаживая по бедpу пpелестную куpтизанку и попивая свой утpенний апеpитив, думает: "Зачем, зачем это все? Как надоел этот Паpиж, эти гpубые фpанцузы, эти тупые куpтизанки,эта Эйфелева башня, с котоpой тебе плюют на голову! Почему я не в Москве, где холод и снег, не сижу со своим лучшим дpугом Андpеем Платоновым за стаканом pусской водки и не беседую с ним о смысле жизни?"
Москва. Холод. Снег. Андpей Платонов. В ушанке. В валенках. С метлой.Гонится за мальчиком и думает: "Блядь, догоню — убью на хуй!!!"

Tom Stoppard küsis kümnetunnise etendusega – mis saab Venemaast?

Laupäeva veetsin ma teatris. Täpsemalt Moskva Akadeemilises Noorsooteatris (RAMT), mis asub kohe Suure Teatri kõrval. Läksin sinna kella 12 päeval ning tulin välja alles peale kella 10 õhtul. Lihtsalt etendus kestis nii kaua! Isiklik rekord. Ma pole kunagi nii pikka näidendit vaadanud. Viis vaheaega oli.
Tegemist oli Tšehhis sündinud kuulsa Tom Stoppardi ühe kõige kuulsama näidendiga „Utoopia rannik” (The Coast of Utopia). Õigemini see on triloogia, mis koosneb kolmest eraldi näidendist. Neid tükke võib ka eraldi mängida, aga kuna tegelased on samad, siis on tore vaadata seda kõike ühtejutti. Mida muidugi tehakse maailma teatrites suht harva, sest kümnetunnise etenduse tegemine pole ilmselt maailma kõige lihtsam asi.
A tükk ise räägib Vene mõtlejatest ja kirjanikest 19. sajandi keskel. Peategelased on sellised tuntud kujud nagu Herzen, Bakunin ja Belinski. Tegevus toimub 1833.aastast kuni 1868. aastani.
Päris hea oli, kohe ütleks, et paganama hea. Stoppard on ikka väga hea, vaimukas kirjutaja! Kahju, et enamusel teist pole võimalik seda vaadata. Tasuks. Stoppard on endale Venemaa igavesed küsimused hästi selgeks teinud. Kohe etenduse alguses karjatab Bakunin – Mis saab Venemaast? Ja vastust otsitigi siis kümme tundi. Ja vastust ei leitud.
Kõige värvikam tegelane oli Belinski (teda mängis ka muidugi väga hea näitleja - Jevgeni Redko) – parajalt udu ja närviline tüüp. Bakunin oli just selline jõuline, nagu ma seda anarhisti ette kujutasin. Kõige imelikum oli Herzen. Mina kujutasin teda ette uhke vene aristokraadina, peenete näojoontega jne, aga etenduses oli tast tehtud välimuselt selline tünnisarnane talumees.
Naisnäitlejad olid kurat ilusad, neid võis jäädagi vahtima.
See „Utoopa rannik” oli eelmisel aastal ilmselt kõige enam räägitud teatriprojekt Venemaal. Stoppard käis ise siin kohal, vaatas kuidas lavastatakse, olla jäänud rahule. Tüki lavastas muidu Aleksei Borodin, kes on seal RAMTis põhiline lavastaja.
Ma rohkem ei viitsi kirjutada, aga ilmselt ma kirjutan sellest tükist Päewalehte ka. Kes tunneb huvi, siis siit saab selle tüki kohta lugeda.
Mis veel siis?
Aaa, ühed Tallinnast tulnud tuttavad rääkisid hea loo. Sõitnud nad Moskva metroos, tulid peatuses maha, hakkavad eskalaatori poole minema ja mis nad näevad! Metroojaamas istub pingil üks noorem mees, müst silmini pähe tõmmatud, püksid rebadel ning rahulikult onaneerib! Käsi käis muudkui tsahh-tsahh. Ja ei häirinud teda kuidagi mööda kõndivad inimhulgad. Ja muideks ta ei häirinud ka kuidagi neidsamu inimhulkasid. Moskvalased on nii ükskõiksed, et sa võid kasvõi oma tilliga pähkleid purustada tänaval, keegi ei pööra sulle eriti tähelepanu. Mõtleks, onaneerib metroos! Tänaval on ju külm juba!
Needsamad tuttavad kommenteerisid hästi ka olukorda Moskva klubides – „meeletu suitsuhais võttis pildi eest!”
Moskva restodest paar asja veel. Ma olen kunagi juba kirjutanud business lunchidest,mida siinse restod pealelõunat pakuvad. Saad kuskil 150-400 rutsi eest supi, salati ja prae. Aga mõned restod ei paku selle raha eest juua ning siis pead nt tee või mingi muu joogi eraldi ostma. Ja siis tulebki välja, et see jook tuleb pea sama kallis kui ülejäänud lunch.

No näiteks ükspäev käisin Tverskajal Mehhiko kõrtsus La Cantina lõuna ajal söömas. Lunch maksis 250 rutsi, aga kann teed sinna juurde 150 rutsi (66 krooni). Üleeile jällegi võtsin lõunat kodu lähedal kohas nimega HELP (1. Tverskaja-Jamskajal, Belorusski vaskali väljaku lähedal, siin fotol on üks vaade väljakule). Seal maksis lunch 160 rutsi, võtsin juurde ühe mojito ja see maksis 180 rutsi ehk siis oli lõunast kallim. Aga see mojito oli vähemalt hea, väga värske piparmünt oli sees ja seda just väga tihti siin Moskvas ei saa. See oli seda imelikum, et koht ise oli üsna saast, aga tegid nii head Mojitot.
Moskva restode vaenlane number 1 on üksik külastaja. Üksik külastaja pannakse alati suht kõige ebamugavamasse kohta istuma, laud on reeglina sigaväike. Ma olen paar kord riielda saanud, kui ma olen üksi istunud näiteks neljainimese lauda, et kuhu te ronite, te olete ju üksi! Miks te hoiate nii suurt lauda kinni! Minge vot sinna, nurka!

Tverskaja peale ilmus megareklaam, mis on vähemalt 100 meetrit pikk. Isegi Putinit ei näidatud valimiste ajal nii suurelt reklaamilt. Samsung tegi Ühtsele Venemaale ära. Ei tulegi meelde, et oleksin Moskvas pikemale pinnale laotatud reklaami näinud.
Paar linki ka. Esimeses räägib üks Kommersandi ajakirjanik, kuidas ta Eestis puhkamas käis ning ei leidnud eet ühtegi fašisti. Teine on Pervõi Kanali uudislugu vaprast tüdruk-Našistist, keda Eesti ja Euroopa Liit kotivad ehk siis lugu „topeltstandartidest”.

Püstijalaõllekast, afrovenelasest ja korterihindadest Moskva kesklinnas

Täitsa Moskva kesklinnas, Novokuznetskaja metroojaama lähedal on vahva rjumotšnaja (vabas tõlkes „topkakoht”) nimega Vtaroje Dõhanie (Teine hingamine). Pull paik. Moskvas tuntud koht sellepärast, et seal on veel sellise vana hea püstijalabaari hõngu. (NB! See foto pole sealt urkast. Aga täpselt sellised lauakesed olid seal küll. Fotol joob üks kerjus teed ja nosib saia ühes tohutus maa-aluses tunnelis, mis läheb Sadovaja alt läbi. See on oma 100 meetrit pikk, talvel võiks seal vabalt jooksmas käia.)
Kargad sisse, ruum on kuskil 40 ruutu ja selles on siis väiksed kõrged ümmargused lauakesed, kitsad vahed ning mehed ja üksikud naised sumistavad tihedalt kokku litsutult õlut ja viina. Ümbrus kergelt räpane ja suitsust paks. Hinnad on Moskva kesklinna kohta hirmodavad. Ma käisin seal äsja kahe tütarlapsega – neile võtsin 50 grammi jõhvikanastoikat ja endale poolese õlle ning kokku läks see maksma veidi üle 30 krooni Eesti rahas! Õlu maksis 10 krooni.
Maandusime ühe laua taha Nikolai ja Igoriga. Paugupealt saime jutule ning tegime paar ringi kuttidega. Nikolail oli meile kohe kaks küsimust – miks eestlased ei salli venelasi ning kust kurat võtab tema sõnul maavaratu Eesti oma eelarvesse raha, mille arvelt elab? Muidu saime väga sõbralikult läbi.
Ma olen tähele pannud, et küsimus, miks eestlased ei salli venelasi, küsivad Venes just nooremad ja sellised lihtsamakoelised isikud. Silmnähtavalt propagandaohvrid. Kusjuures Nikolai ise tunnistas ka seda.
Üleeile kuulsin head väljendit mustnahalise kohta, kes elab pikemalt Venemaal – „afrovenelane”...
Täna märkasin,et metroopiletid on kallimaks läinud. Kui veel detsembris maksis üks pilet 14 rutsi, siis nüüd on tõstetud 19 rutsi peale (8,5 krooni). Sellest hoolimata on metroo odavaim transport, ja ka mugavaim. Ma olengi aasta jooksul ainult kaks korda trolli ning üks kord trammiga sõitnud, bussiga mitte kordagi.
Global Property Guide´i andmetel on Moskva kesklinnast kinnisvara kallim vaid Londoni kesklinnas (nn Prime Central Londonis, kus on Chelsea, Notting Hill jne) ja NYCis Manhattanil.
Selle uuringu andtele maksab Moskva kesklinnas korteri ruutmeeter 10 764-20 506 taala (115 000-220 000 krooni)!
Kes leiab, et see on odav ja maksab siia korterit osta, siis paar uuemat stiilinäidet Moskva kesklinna korterelamutest. Tehtud minu kodu lähedal Sadovaja-Karetnajal.




Veidi kurioosumit ka – Uljanovskis sai üks tädi 56-aastaselt esmakordselt emaks.
NB! Seda Pervõi Kanali pronksiööprotsessi linki ei saa kuidagi üles, ma ei tea, miks ta ei taha avada. Uudise aadress on muidu selline: www.1tv.ru/news/n115022

Tagasi Moskvas - Vene talve pole kusagil, töölistel närvid läbi

Nonii, ahoi! Vahepeal olin pikalt Tallinnas ja mujal, nüüd tagasi Moskvas. Ega siin vahepeal ju suurt midagi sündinud. Jaanuari algul olid Moskvas tänavad nii inimtühjad nagu oleks kesklinn elanud permanentses pommiähvarduses, kirjeldas üks tuttav neid Venemaa pikki puhkusepäevi.

Moskvas oleks nagu kevade algus. Plusskraadid, aastalõpu lumi on viimase killuni kokku korjatud. Tegelikult täna õhtul on nagu kergelt miinust, aga lund ei kusagil. Väga harjumatu Venemaa kohta. Eelmine talv oli juba Moskvas kohatult soe, ei tea kas tänavu tuleb uus rekord. Mul pole selle vastu midagi, riided ei saa poriseks. Fotol on näha kunstnikke lumeta Arbatil.
Täna korraldas Vene välisminn välisajakirjanikele vastuvõtt. Minister Lavrov ise oli kohal. Pidas lühikese kõne, kus kiitis Venemaad ning häid suhteid Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika (!), Araabia maadega ja kellega iganes, aga ei sõnagi suhtest Euroopa Liidu ja USAga. Tähelepanuväärne. Lisaks kiitis Putini Müncheni-kõnet ja andis mõista, et kes sellest järeldusi ei teinud, need süüdistagu iseennast. Ajakirjanike kohta ütles, et loodetvasti need, kes töötavad Venemaal, ei suhtu Venemaasse eelarvemusega ning mõistavad Venemaa soove. See käis siis ilmselt minu kohta ka :)
Mulle tundus vastuvõtul, et Lääne ajakirjanikke oli ikka rõhuvas vähemuses, enamus välimuse järgi kuskilt idast ja lõunast. Veel tundus mulle, et ma olin seal oma 34 aastaga üks nooremaid. Mõni üksik paistis noorem.
Suht igav oli, pläkutasin mõne tuttavaga suutäie mula, siis lootsin tuttavaks saada välisminni mõne pressisekretäriga, aga nende juures oli nii pikk saba, et ma ei viitsinud ning jalutasin koju.
Kõndsini mööda Tarass Sevtšenko kaldapealset kesklinnas ja mu nina all jooksis üle kõnnitee priske rott nagu oleks kuskilt erinuuma pealt tulnud. Minu esimene rott, keda Moskvas nägin.
Kuna on pehme talv, siis tee-ehitus käib Moskvas täie hooga. Aga tundub, et nad ehitaksid ka siis, kui oleks põlvini lumi. Sest üks mu tuttav teadis rääkida viitega tuttavale liiklusmiilitsa ohvitserile, et Moskva linn maksab tee-ehitusfirmadele talvel töötamise eest rohkem kui soojematel aegadel. Kas selles mingi mõte ka on, selle üle mõelge ise.
Metroos jäi silma üks karmi olekuga nooruk, ilmselt töölisnoor. Silma jäi sellega, et ta luges väga süvenenult raamatut pealkirjaga „Mida kujutab endast tänavalahing? Teooria”. Ja see raamat polnud mõeldud sõjaväelastele, nii palju kui ma üle tema õla kiigates aru sain. Kutil oli põsel tore arm ning käes õllepudel. Kas revolutsiooniline meeleolu tõstab pead või oli tegemist natsionaalbolševikuga, ei tea. Igal juhul oleks huvitav endale ka see raamat hankida.
Minu kodu lähedal Lesnaja uulitsal vedasi töömehed miskit kaablit asfalti alt. Tavaline pilt, aga mu tähelepanu äratas oma karjumisega üks töömees. Turske sell, karjus üle tänava „Ne mogu bolše!” (Ei suuda enam!) ning viskas käes olnud aparaadi vastu asfalti kildudeks nii mis kolinal. Ja karjus edasi üle tänava: „Suka jebuštšeja, joptvõi mat!” (ütleme nii, et ropp sõim vene keeles). Ju oli veits paha tuju.
Keda huvitab, kuidas Vene suurimad telekanalid Pronksiöö mässu kohtuprotsessi kajastasid, siis panen siia lingid Pervõi Kanali (video vaatamiseks tuleb uudise juures olevale väikesele fotole klõpsata) ja Rossija uudistest. Ega midagi üllatavat polnud – ühepoolsed ja negatiivsed nagu alati.
Pervõi Kanali uudises on üks huvitav sakslane – Klaus Dornemann, kes olla ise juhuslikult Tõsnimäel politsei kätte langenud. Räägib intervjuus, et sellist kohtuasja ei saa isegi Aafrikas olla jne.
Minu tuttavate andmetel elab see sakslane Tallinnas suure osa ajast ning on pärast aprillimässu olnud aktiivne Öise Vahtkonna toetaja ja osalenud nende pikettidel. Samuti on vana kirjutanud erinevaid artikkleid internetis ja andnud intervjuusid, mis nõretavad emotsioonidest. Ta olla istunud D-terminalis tõepoolest kinni rahutustes osalenuna, kuid täpsemat infot ma ei tea.