Tšetšeeniast, PR-tšikkidest, karjuvatest autoalarmidest, Vene uuest raketist ja Toomas Annusest

Ükspäev rääkisin pikemalt ühe tuttavaga Tšetšeenias. Ta töötab Vene siseministeeriumis ning on käinud mõned korrad Tšetšeenias kommandeeringus. Ja töö tõttu suhtleb nagunii pidevalt Tšetšeenias sõdivate siseväelastega.
Tema väitel pole sel olukord midagi nii maha rahunenud nagu ajakirjandusest paistab. Inimröövid ning tapmised jätkuvad, kuid need ei jõua enam nii palju avalikkuse ette, kuna sisuliselt kõik ametkonnad on nii tugevasti Kadõrovi käpa all. Kindlasti on röövimisi ja tapmisi vähem, aga mingit rahuoaasi pole sinna tekkinud.
Mul endal on viimaste kuude uudiseid lugedes tekkinud tunne, et kaval Kadõrov on sisuliselt saavutamas seda, mida peaaegu soovis ka Dudajev. Sisuliselt toimetavad tšetšeenid oma maal juba täiesti omatahtsi, kadõrovlased teevad nii nagu nemad tahavad. Juba räägivad vabariigi juhid kõval häälel sellest, et taastatava naftatööstuse kõik tulud peavad jääma neile. Lisaks plekib Moskva nagunii praegu uskumatult raha sinna, eelkõige ehituseks. Groznõis käinud väidavad, et ehitamine on linnas meeletu ning ning raha pritsib sealt igast nurgast välja. Ma söön mütsi ära, kui seda föderaaleelave raha kõvasti vasakule ei lähe.
Paraku on mul kui välisriigi ajakirjanikule seda raske oma silmaga kaema minna. Sinna sõiduks on vaja MIDist spetsakrediteeringut, mille saamine võtab aega. Peale selle ei lasta sinna nö individuaalreise teha, vaid käia saab ainult MIDi orgunnitavate rühmareisidena. A mis tõde sa sealt siis ikka kuuled. (Siin fotol on MIDi peahoone Smolenski väljakul, üks seitsmest Stalini-aegsest kõrghoonest.)

Nii peangi praegu leppima kommandeeringuga Sotši ja Abhaasiasse. Sõidan pühapäeval.
Mul vahetus ka kuraatot MIDis. Eelmine, noor kutt, läks Philip Morrisesse PR-meheks. Huvitav on see, et seni kuulusid Balti ajakirjanikud ühe kuraatori alla koos Põhjamaade ajakirjanikega, aga nüüd oleme ühes grupis endise SRÜ ajakirjanikega.
Uus kuraator Azamat on päris mõnus vana. 45-aastane, pärit Kabardiini-Balkaariast. Käisin taga täna kohtumas, jättis väga abivalmi ja siira mulje. See võib muidugi petlik olla. Rääkisime ligi tund aega tema koduvabariigist ja Elbrusest ja elust-olust.
Mitu korda olen juba kokku puutunud erafirmade PR-inimeste huvitava arusaamaga, kuidas nende töö ajakirjanikega peaks välja nägema. Paar viimast päeva olen suhelnud ühe noore Moskva äridaami pressiesindajaga. Kõigepealt tahtis ta põhjalikku kirjeldust, mis leht Päewaleht üldse on. OK, sellest ma saan veel aru. Aga täna tahtis, et ta, et ma saadaksin talle kirjelduse, kuidas lugu välja näeks, mis formaadis, mis pealkiri tuleb jne. Kurat, ma pole inimesega veel üldse rääkinudki!
Ja see pole esimene kord, kus PR-tšikid tahavad üksikasjalikku ülevaadet, mida ma nende hoolealusest kavatsen kirjutada. Eks siin ole paljudel veel hämar ettekujutus tööst, mida nad teevad.
Aga mis tõeliselt pissed off on, need on karjuvad autoalarmid. Ma ei tea, kas need on siin Moskvas nii tundlikuks reguleeritud, et iga võnke peale kukuvad röökima või tõesti muugitakse tänava peal igat teist autot, aga pidevalt nad röögivad mul maja all. Päeval ei pane isegi tähele, siis pole nii palju autosid ka, aga nagu õhtu saabub, siis hakkab signakontsert pihta!
Ise olen muidugi näinud ka, kuidas kitsal tänaval kihutanud auto järel hakkas üle ühe autodel signa karjuma.
Muide – kihutamisest. Alles mu tuttav rääkis, kuidas tal üks sõber jäi Sadovajal (16-realine ringtee ümber Moskva kesklinna) öösel miilitsale vahele 205-kilomeetrise kiirusega! Kesklinnas! Tallinnas pole muidugi sellist kohtagi, kus kesklinnas nii segaselt kimada. Kusjuures selle tüübiga, midagi hullu ei juhtunudki. Maksis mendile 1500 rutsi ja sõitis edasi. See on tiba rohkem kui 700 krooni. Eestis saad sellise trahvi isegi siis kui kümme kilti kiirust ületad. Ah tont sellega, siin teised reeglid.
Tahan tähelepanu juhtida kahele huvitavale loole – üks on uudis ja teine kommentaar. Kõigepealt uudis sellest, et Venemaa katsetas täna uut keskmaaraketti Iskander-M, mille peale kommenteeriti et see on nüüd vastus sellele, kui USA paneb Poolasse oma baasi, et nüüd ulatub Vene moodne rakett vabalt selleni, sest selle tegevusraadius on 500 km. Aga see tähendab ka seda ju, et kui see rakett panna püsti baasidesse Lenska oblastisse (ja sellised baasid on sealolemas), siis ulatub rakett lendama mistahes punkti ka Eestis.
Kommentaar puudutab seda, kuidas Baltimaade rikkamate ärimeeste hulgas on puha venekeelsed inimesed ning et miks Venemaa nende mõju ometi ei kasuta oma huvide kaitsmisel. (seal on veel tore pilge sellle kohtal, et venekeelsete ärimeeste ees on Eesti rikkam mees eestlane Toomas Annus – aga puhtalt sel põhjusel, et ta ei oska oma varandust nii hästi peita...)

Moskvas pole 130 aastat sellist kuumalainet olnud

Praegu on Moskvas kõige mõttekam vaguralt kodus istuda. Väidetavalt pole Moskvas 130 aastat mai lõpus sellist kuumalainet olnud nagu nüüd.
Täna mõõdeti maikuu uueks ametlikuks soojarekordiks 33,2 kraadi. Eelmine rekord löödi tervelt ühe kraadiga. Raadiost räägiti et päikese käes oli üle 40 kraadi. Päeval sattusin korraks Belorusskaja vaksali äärde, kus saavad umbes viis-kuus suurt tänavat kokku. Tohutult heitgaase, ümberringi kõrged kivimajad ja asfalt. Selline tunne nagu oleks praeahju sattunud. Põgenesin sealt.
Grillkanade müüja Lesnaja uulitsa otsas vaatas täiesti apaatse pilguga ringi, kallas endale vahetevahel vett pähe. Keegi ei tulnud ostma, mida ta sellest ahjust seal üldse käias? Oleks võinud elektrit või gaasi kokku hoida ja lihtsalt päikese käes kanu praadinud.
Ega ma täna väga väljas käinudki, hunnik kohti oli vaja läbi helistada ja järgmise nädala kommandeering tahtis planeerimist. Seetõttu teangi et näiteks Musta meres ääres Suhhumis oli täna vaid 25 kraadi sooja, aga Sotšis on see-eest merevesi juba 21 kraadi.
Praegu tuli meelde üks väike tähelepanek poest. Kui ma suurema koguse kraami ostan, siis käin tavaliselt Perekrojstoki-nimelises supermarketis. Eile avastasin, et väga kummaliselt kaovad sealt kaubad müügilt.
Esimene kord juhtus see šveitsi juustuga. Ostsin kogu aeg ühe kindla tootja oma, väga maitsev juust oli. Justnimelt oli, sest ühel päeval seda juustu enam müügil polnud. Küsisin poetöötajalt, et kus juust on. „Otsa sai,” vastas ta.O lgu, kui otsas, siis otsas. Ostan järgmine kord. Aga nädala pärast ka seda juustu polnud, ja ka ülejärgmisel nädalal. Ühesõnaga – see juust polegi enam müügile ilmunud. Mõtlesin, et mingi anomaalia.
Aga nüüd avastasin, et sama asi on juhtunud ühe mu lemmik vorstisordiga. Ühel päeval seda müügil polnud. Müüja vastas jälle, et otsa sai. Kui ma järgmisel nädalal avastasin, et vorsti ikka müügil pole, siis oli asi vist selge. Siin saavadki mõned kaubad lihtsalt päeva pealt jäädavalt otsa. Lihtsalt ei tule enam müügile ja kõik. Ilmselt võetakse mingi uus sort poodi sisse või kurat neid teab.
Muide – šveitsi juustu sellest ajast, kui see sort otsa sai, ei müüda enam üldse. Kellegi teise tootja šveitsi juustu ka ei müüda. See-eest on nüüd müügile ilmunud emmenthali juust, mida enne ei müüdud!
Üks huvitav asi veel. Venemaal oli seni nii, et riigieelarve võeti vastu üheks aastaks. Sellest aastast on nii, et võetakse vastu kolmeaastase perspektiiviga. Järelikult veelgi tähtsam dokument ju. Ja mis te arvate, kui kaua seda eelarvet tänavu riigiduumas arutati?
Suures saalis täpselt üks kord! Esimesel lugemisel võeti see eelmisel nädalal vastu ja asi ants-tants. Ilma mingite parandustega, nii nagu Kremlist tuli. Nii nagu torust tuli, nii ka välja läks.

Nädalavahetuse elamused - Venemaa Versailles ja korralik veiselihafilee

Kas teadsite, et Venemaal on oma Versailles? No mitte muidugi nii suurejooneline, aga midagi siiski. Asub Tsaritsõnos, kunagi oli see Moskva-lähedane kena vaikne kohakene, nüüd asub keset Moskva linna, kesklinnast umbes 25-minutise metroosõidu kaugusel.
Kui ma nüüd ei eksi, siis on loss ja park sinna ehitatud keisrinna Katariina II ajal. On uhke põhiloss, mida praegu hoolega taastatakse ning lubatakse avada suve lõpuks. Lisaks on mitu väiksemat lossi. Suur park, kuhu praegu ehitatakse jalutamisteesid. Pirakas tiik, mida ümberkaudsed elanikud kasutavad praegu päevitamiskohana. Ja ka ujumiskohana, kuigi ümber tiigi on kõikjal sildid, et ujumine keelatud. Aga või siis mingi silt venelasele loeb. On sillad ja kirik.
Jalutada on seal ilus. Soovitan külastada, kui kellelgi on paarist päevast rohkem mahti Moskvas olla ja ringi vaadata. Eriti siis, kui nüüd suur loss ka korda tehakse.
Eile õhtul oli toimekas - jõudsin teatrisse ja pärast ühte vahvasse klubisse. Novaja Operas käisin vaatamas balletikava, kus orkestrit juhatas Eri Klas. Tantsis Imperaatorlik Ballet, mis tuleb koos Novaja Opera orkestriga augustis Piritale Püha Birigitta festivalile. Kokku sõidab Eestisse üle saja inimese.
See kava on rohkem selline galakontserti-tüüpi, sest nad tantsivad tõelisi hitte – Ravelli Bolerot ja Bizet- Štšedrini Carmeni süiti. Aga väga huvitavalt teevad, eriti Bolerot, kus peaosa tantsib üldsegi mitte belariin, vaid üks endine iluvõimlemise maailmameister. See näitas küll sellist painutamise tulevärki, et anna aga olla. Ilus oli vaadata vähemalt. Carmen oli klassika. Veidi tavapäratu oli ehk vaadata blondi-Carmenit.
Aga, kes Piritale seda balleti vaatama läheb, see saab kindlasti elamuse. Tipptase ikkagi, kuigi neil on üsna noored tantsijad.
Klubisse läksin kodu lähedale – Na Brestskoi (Brestskoi tänava peal) on klubi nimi. See on selline veidi alternatiivne koht. Mulle meeldis esimesest silmapilgust. Väga sundimatu värk. Ei olnud seal laupäeval Moskva klubidele tavapärast tunglemist ja ülikõva muusikat nii et rääkida ka ei saa.
Võib olla tuli see ka sellest, et esineja oli, ütleme nii, et pehmelt öeldes tavapäratu. Ma ei tea, kas keegi on näinud sellist Soome punti nagu Eläkäläiset? Vähemalt ühe korra tasub nende shoe ära vaadata.
Minu arust olid nad täiesti täis, vähemalt kaks kolmest. Aga see nende olek sobis sellega, et nad mängisid... tavalisel sael. Algul viiulipoognaga, siis lusikatega. Päris head helid suutsid nad välja võluda. Mängisid saega nt Bachi, valsse, rokiklassikt. Proovige kodus. Ostke tavaline saag, muretsege viiulupoogen, pange saag põlvede vahele, painutage seda ühe käega ning proovige poognaga tõmmata mööda saeselga. Ma küll suvel maal proovin ära, kui aint kuskilt poogna saan.
Ma vedasin mõttes kogu aeg kihla, kas Markus, kes oli bändimeestest kõige rohkem täis, kukub pillide otsa või mitte. Proff vana oli – ei kukkunud.
Pulli pärast läksin täna peale Tsaritsõnos käiku ühe tuttavaga jõusaalis. Sõitsime kesklinnast välja, Pionerskaja-jaama kanti. Täiesti tavaline jõusaal, ei midagi erilist, aga pagana kallis! Ühekorrapilet maksis 350 rutsi ehk 170 krooni. Võimalik on osta ka kaheksa korra kaart, see tuleb veidi üle 2000 rutsi, aga ikka päris kallis. Kesklinna fitnessiklubides on piletid kindlasti üle 300 krooni juba.
Tõmbasin jõusaalis peamiselt sõudeergomeetrit, pärast oli selline lihaisu, et läksime tuttavaga ühte õite magusasse kohta. Moskvas on mitu Goodmani nime kandvat steigirestot. Kõik kiidavad neid kohti. Me läksime Barrikadnaja jaama juurde USA saatkonna kõrval asuvasse.
Veiselihakäntsakas, 400-grammine, oli oma hinda väärt. Hind oli 1080 rutsi ehk 500 krooni. Aga see oli ainult liha hind. Ma võtsin veel juurde grillitud juurvilju ja poti õlut, see tegi veel 350 rutsi juurde. Aga noh, mida rahaga veel teha, kui mitte hästi süüa? Ma usun et nt Hannes on minuga väga nõus ja ma usun, et see Goodmani liha oleks talle vägagi mokka mööda.
Kõrvalasuv USA saatkond kattis tervet kvartalit. Tõenäoliselt on see üks maailma suurimaid saatkondi üldse. Seal pidi töötama 3000 inimest. Neil on aia taga terve linnak – postkontor, poed, pesumaja jne. Põhimõtteliselt saab seal aia tagant väljumata ka oma elu ära elada. Näiteks Kabulis, ma tean, osad saatkonna töötajad nii teevadki. Turvalisuse pärast elavadki kõik need kolm aastat aia sees. Moskvas nii kole pole. Vastupidi – siin on väga mõnus.
Võtame kasvõi ilma. Praegu pole Moskvas halvem kui Vahemere ääres. Kassid isegi sulavad palavuse käes. Täna oli 33 kraadi päeval. Veel õhtul kell 9 näitas kesklinnas Barrikadnaja metroojaama juures termomeeter pluss 27. Öösel on 18-20 kraadi.
Paar pildikest ka Moskva elust.


Jalutu invaliid kerjamas Tsaritsõno pargis. Üldiselt kerjab Moskva kesklinnas suhteliselt vähe invaliide. Kuidas kesklinnast väljaspool, ei oska veel öelda. Nii vähe olen käinud.


Hoolitsev vanaisa oma lapselapsega suplemas sealsamas Tsaritsõno pargis - suits ühes käes, lapselaps kaelas. Ei tea, võib olla hoiab ta teises käes veel pudelit ka. Kusjuures - suplemine toimub otse sildi all, mis keelab suplemise tiigis.


A see on puhas stiilinäide, kui stiilselt on võimalik tukastada. Kui jätta kodaniku suust nirisev ila tähelepanemata, siis on magamispoos päris muljetavaldav.

Reisikiri Burjaatiast

Ma panen siia lingi tänases Päewalehes ilmunud minu reisikirjale Burjaatiast. See on tegelikult ühe päeva juhtumiste kirjeldamine Põhja-Burjaatias, kus ma olin ühes budistlikus kloostris ja mis seal kõik juhtus.

Miks vene noored hüüavad pargis õllevõtmise vahele "Au meie veteranidele?"

Selline vahva pontšik politseinik jäi mulle ükspäev Moskva ühel peatänaval Tverskaja uulitsal silma. Miniautomaat hooletult üle õle, suits ühes, mobla teises käes, furaška kuklas – tõeline hirmuäratav uljaspea. Ei mäletagi enam, mida ta kaitses. Eks tal vaesekesel võiks palav olla, kui päeval Moskvas üleeile üle 30 kraadi küttis. Kõigil oli palav. Poleks uskunud, et mais siin sellised ilmad on.
(Muide, sääsed on juba välja ilmunud. Just üks lendab mul köögis ringi.)
Saabunud suvi tähendab seda, et kõik pargid on pilgeni noori täis. Peamiselt armastajaid. Kampasid ei näegi nii palju. Ilus on neid kõiki vaadata... Kadeduseuss närib kohe südant  Muruplatsid ka noori täis. Ja ega nad ennast tagasi hoia. Alles eile õhtul, oli juba pimedaks minemas, jalutasin Kremlist mööda, kus on see Aleksandrovski aed, ja ühed ei pidanud paljuks (nüüd sain sääse lõpuks kätte!) otse sealsamas murul seda va samust tegemast... Tüdruk oli kutil ilusti hellalt süles jne. Samas polnud paha koht – kaitseva Kremli lähedal, Kreml ju nii väga muretseb kehvakese demograafia pärast Moskvas. (Need siin fotol on ühed teised armsad noored, kes üksteist loodetavasti väga armastavad.)

Õlut juuakse ikka massiliselt avalikes kohtades edasi, kuigi duuma võttis kolmapäeval vastu seaduse, mis peaks nüüdsest selle keelama ja see jõustus kohe, nagu ma aru sain. Aga eks Venemaal ole palju seadusi vastu võetud. Nagu siin öeldakse, et seadus võib ju olla, ega see ei sega kedagi. Igatahes saaksid nüüd miilitsad avalikus kohas õlle joomise eest 100-300 rutsi trahvi teha. Eks algul võib mingeid kampaaniad tulla ja näidistrahvimisi, aga küll siis varsti juuakse vanamoodi parkides-tänavatel edasi. No võib olla vähem avalikult.
Täna nägin huvitav vaatepilti, mis tekitas mõningaid mõtteid. Läksin jooksma ja võtsin sihi Suvorovi väljakule, kus on Jekaterina park. Ei ole eriti suur, aga siin kus ma elan, on roheliste aladega tõeliselt kitsas käes. No mitte kuskil pole jooksmas käia.
Park oli pilgeni rahvast täis. Enamus jõid teadagi õlut. Palju oli lastega jalutajaid (neil sama mure mis mul jooksmisega – ega neil ka palju kohti pole siin linnaosas, kus lastega jalutada). Siis märkasin ühte kuttide seltskonda, kes võtsid rahulikult õlut. Ei olnud nad purjus midagi ja ühel hetkel hüüdsid nad „Au meie veteranidele!” ja hüüdsid mitu korda „Slava, slava!” (au, au!), nendega ühinesid paar kõrvalpingi seltskonda. Kusjuures nad olid minu arust üsnagi kained poisid kõik.
Minu arust oli see üsna tähenduslik käitumine. See uhkus Suure Isamaasõja võitmise, seal osalenud veteranide austamine, see on venelastele emapiimaga sisse antud. Ma olen kindel, et peaaegu kõik seal pargis olijatest kiitis noorte käitumise heaks. Ma ei usu, et keegi taunivalt mõtles, et küll karjuvad, et kas on mingid natsionalistid või?
Võtame nüüd sama olukorra Eestis. Esiteks, kas keegi üldse kujutaks ette, et eesti noormehed spontaanselt midagi sarnast karjuksid. Mis ajaloosündmus neil üldse sellise patriotismipuhangu peaks esile kutsuma? Vabadussõda? Tuhka. Jüriöö ülestõus, Sinimäed, Pitka-poiste lahingud? Vaevalt neistki ükski. Enamuse jaoks meil polegi sellist sündmust.
Teiseks, kui isegi mõned patriootlikud noored karjuksidki midagi sarnast, siis ma kardan küll, et enamus möödaminejaid mõtleks, et küll röögivad, ilmselt on mingid natsionalistid!
Kordan - see uhkus Suure Isamaasõja võitmise üle on Venemaa meeletu. Ja seda tuleb respekteerida.
Ma kavatsesin vahepeal juuni algul sõita Mägi-Karabahhi. See koht on kõigil meelest ära läinud, tahtsin vaadata, kuidas nad nüüd elavad seal nii, et de iure on see Aserbaidžaani territoorium, aga de facto Armeenia oma. Aga ikka ei lähe praegu. Hiljem. Sõidan hoopis Sotši kommandeeringusse.
Juuli algul valitakse välja 2014. aasta taliolümpiamängude korraldaja ning Sotši šansid on taas tõusmas. Kui algul oli Austria Salzburg suurem favoriit, siis pärast seda, kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee Austria Olümpiakomiteed trahvis suusatajate dpoingukahtluse tõttu Torino mängudel, siis nüüd arvatakse, et ootamatult on Sotši taas mängus tagasi.
Vene valitsus paneb praegu Sotsši piirkonna arengusse meeletult raha. Seda lähengi vaatama. Ofkoors – vaatan siis ka järele, kuidas eestlased seal Punasel Lagedal (sinna tuleb ju suur osa ehitatavates olümpiarajatistest) ja samas kõrval Abhaasias elavad.
Aga vähemalt nädal olen veel Moskvas.
Päewalehe homsest Laupäeva-lisast lugege minu kõige absurdsemast seiklusest Baikali ääres. Sellest ma blogis kirjutasin hästi lühidalt. Lisaks on lehes veel lugu Kremli tšinovniku Modest Kolerovi mõtetest.

Kolmeks nädalaks sundkarastusele keset prisket kuuma

Moskva meenutab viimastel päevadel Vahemere-äärset kuurortit. Selline suvine leitsak on saabunud. Täna oli teist päeva jutti üle 30 kraadi.
Linnas jalutades võivad silmad peast ära kukkuda. Nagu rahvuslik võistlus käiks naiste seas, et kes suudab napimad riided selga panna. Kusjuures osavõitjaid on kõigis kaalukategooriates – kärbeskaalust kuni üliraskekaaluni.
Aga foto pole seekord siiski Moskvast. Vaid selliselt reklaamib oma teenuseid üks Euroopa Liidu advokaadibüroo. Vähemalt pole igav... Eestis ei saa kahjuks minu teada advokaadibürood endale reklaami teha.
Tagasi Moskvasse. Vana armsat Nõuka-aega ja elu Pääsküla servas paneelmajas meenutas eile hommikul teada maja trepikojas, et kolmapäevast lülitatakse korterites soe vesi välja. Ja seda kolmeks nädalaks! Just nüüd, kus higistad nagu elevant.
Tegelt pole muidugi hullu. Ma juba Burjaatias ligi kaks nädalat juba harjutasin külma veega duši all käimist.
Aga eks Nõuka-aja värki ärkab siin iga päev viimasel ajal ellu. Räägitakse, et tuleks taas koolides panna õpilased VKT norme täitma (mäletate küll - granaadivise, lõuatõmbamine, krossijooks jne), duumas arutatakse eelnõud, et taas hakata osade kaupade ja teenuste hindu riiklikult määrama, pioneeriorganisatsioon elab uut ärkamist üle jne.
Sõltumatuks loetav uuringufirma Levada pani see nädal üles huvitava küsitluse selle kohta, mida Vene inimesed arvavad Vene võimude ja Našide käitumise kohta Pronkssõduri ümberviimise sündmuste ajal. Ja siin on viide ühele varasemale küsitlusele samal teemal.
Ma ei tee ilmselt suurt pattu, kui panen salaja siia oma blogisse viite ühele väga armsale ja soojale ettevõtmisele Eestis, täpsemalt Peipsi ääres.... sellest tuleb veel väga lahe asi, uskuge mind!

10 päeva Burjaatias - imeline Baikal ning maailma suurim Lenini pea

Reedel jõudsin ilusti ja tervelt Burjaatiast tagasi. Olin puhkusel. Sai üksi ja metsikult seal täitsa ilusti hakkama. Kes viitsib veel käia Venemaad avastasmas, tehku seda julgelt. Aga kõigest siis järjekorras. Panen siia algusesse kaks kaarti. Üks on Venemaa kaart, et näeksite kus Burjaatia ja Baikali järv asub (kes kohe ei leia, siis vihjeks - otsige Mongoolia kohalt)
Teine kaart on siis Burjaatia oma. Pealinn Ulan-ude asub Burjaatia keskel ja mina liikusingi sealt siis kõigepealt otse üles Baikali äärde ja pärast otse alla Mongoolia piirile. Irkutsk asub järve allotsas idakaldal. Seal, kus kaardil nagu naaskliteravik üks laia jõe moodi asi turritab. See on Angara jõgi tegelikult ja seal kus see lai osa lõpeb, asubki Irkutsk.


9. mai
Lendasin kõigepealt Irkutskisse. Miks just sinna, aga mitte kohe Ulan-Udesse (Burjaatia pealinn), sellest veidi hiljem. Lennuk väljus Moskvast õhtul kell 9 Domodedovost. Minu arust on see mugavaim ja parim lennujaam Moskvas. Sinna on kõige lihtsam pääseda, sest ainsa lennujaamani käib sinna kesklinnast shuttle-train. See väljub Pavletskaja jaamast iga 30 minuti tagant ning viib 40 mintsaga lennujaama. Pilet maksab 150 rutsi. Lisaks saab kohe samas rongijaamas ära teha ka näiteks check-in oma lennukile ja pagasi ära anda. Selle eest võetakse 150 rutsi ekstraraha, aga mulle see teenus meeldib, sest seal pole peaaegu kunagi järjekorda.
Näiteks Šeremetjevosse (kust läheb ka lennuk Tallinna) pääsemine on igavene rist ja viletsus. Kas lähed taksoga ning maksad 1000-2000 rutsi või siis seikled metrooga kõige pealt Retšnoi Vokzali ja sealt mikrobussidega edasi. Õnneks aasta lõpust peaks ka Šeresse hakkama kesklinnast, Valgevene vaksalist hakkama käima shuttle-train.
Lendasin sellise kompaniiga nagu S7. Hea kompanii, üks Vene suurimaid, julgen soovitada. Nad kasutavad väga palju Airbusi, millega on ikka võrreldamatult mugavam lennata kui TU 134 ja 154-dega. TU-de salongid pole just mugavad, aga noh, peaasi, et kohale toimetavad. TU-des võib vahel saada ka päris teravaid elamusi. Kui kevadel Dagestanis käisin, siis lendasime Mahhatškalasse Dagestan Airlines´iga. Nagu Moskvast õhku tõusime, siis umbes 15 sekundit hiljem kukkusid minu kohal alla laepaneelid ning rodu juhtmeid pudenes rippuma. Siis tulid stjuardid ning hakkasid neid vandudes tagasi toppima. Umbes pooled istmed ei pidanud tõusuturbulentsile vastu ning seljatoed kukkusid siraki! tagaistujale sülle. Kudiagi siis üritati istuda nii, et ühe käega hoiti tooli seljatuge kinni. Ise võite arvata, kui palju sellises olukorras turvarihmast ja muust kasu oli.

10. mai
Pärast viietunnist lendu maandusin Irkutskis. Arvestades ka veel viietunnist ajavahet, oli kell 7 hommikul. Irkutskisse olid mul sellepärast piletid võetud, et algul pidin ma lendama koos sõber Tiiduga, et käia ära ka Olhoni saarel (suurim saar Baikalil, paistab ka kaardil, väga šamanistlik paik). Aga Tiit jäi vahetult enne reisi haigeks ning mina ei viitsinud maanteed pidi Olhonile minna. Oleks mööda järve kaatriga saanud, siis oleks läinud. Aga kuna järv oli veel suures osas jääs, siis kaatriga veel ei saanud ning ma jätsin plaani katki. Kaatriga oleks sõit maksnud muide 1300 rutsi üks ots, see kestab miskit seitse tundi. Bussiga minnes oleks edasi-tagasi sõidu peale jubedalt aega kulunud, otsustasin kohe edasi Burjaatisse sõita.
Ostsin siis rongipiletid Ulan-Udesse, maksis 950 rutsi. Oli aega veidi Irkutski peal kolada. Linn jättis päris hea mulje. Võiks öelda kohe, et Siberi kohta väga ilus linn. Eriti Ulan-Udega võrreldes.
Transsiberi raudteed pidi olin Ulan-Udes kaheksa tunniga. Sõitsin kupees ühe noore raudtee-ehitajaga. Ta rääkis, et nüüd ehitatakse uuesti BAMi üles, see jookseb Baikalist mööda põhjapoolt.
Esimene mulje Ulan-Udest (390 000 elanikku) – kõik keskealised mehed on purjus! Aga eks ma jõudsin ka õhtul sinna, eks selleks ajaks olid paljud ennast ära jõudnud sättida. Tänavatel oli palju nõuka-aegset värki. Näiteks kuulutusetahvlid „Neid otsib taga miilits”. Tahvel oli pättide mordasid täis.
Ööbisin hotellis nimega Burjaatia, täiesti kesklinnas, künkakese otsas. Ühene tuba maksis 1100 rutsi, aga kuna sooja vett polnud siis sain väikest alet – 990 rutsi öö. Krediidkaardiga sai täitsa maksta.


11. mai
Hommikul sõitsin kohe Ulan-Udest edasi põhja poole, Baikali äärde. Bussijaamas võtsin esimese marsa, mis sinnapoole läks. Marsad väljuvad sealkandis peamiselt hommikuti, alates kella seitsmest. Pilet maksab umbes nii, et 1 kilomeeter on 1 rubla.
Nagu järve äärde jõudsin, palusin ennast maha panna. Asula nimi oli Turka. Suur küla ühesuguste majadega. Otse järve ääres. Täpselt Olhoni saare vastas, mille mäed paistsid ilusti Turkasse ära. Panin kohe ummisjalu kaldale. Pisike pettumus, aga järv oli veel täiesti jääs, kuigi sooja oli üle 15 kraadi juba. Kohalikud ütlesid, et jääst vabaneb Baikal alles ehk mai lõpuks-juuni alguseks. Parim aeg sinna minekuks pidi olema august või isegi september – siis on veel ka ilus, aga turiste vähem.
Üllatav, aga kohalikud olid minu suhtes täiesti ükskõiksed, keegi ei tulnud uurima, kes ma olen. Ma saan aru küll, et nad ilmselt turistidega harjunud, aga sellises ajal peaksid seljakotiga turistid seal ju haruldus olema. Tegelt suhtuti kogu reisi jooksul minusse suht ükskõikselt, mõned üksikud kohalikud tulid ise minuga juttu tegema.

Õhtuks liikusin piki kallast edasi kohta nimega Gorjatšinsk. Teadsin et seal on sanatoorium ja lootsin seal öömaja leida. Nii oligi. Sanatooriumis oli päris palju rahvast, aga 500 rutsi eest sain endale luksnumbri koos sooja duši, teleka ja suure voodiga. Lisaks sai selle raha eest veel õhtu- ja hommikusöögi.
Vot Gorjatšinskis oli äge rand. Suur ja lai liivarand nagu meil Pärnus. Väga ilus. Istusin seal rannas ja vaatasin-kuulasin (seda on tõepoolest väga hästi kuulda) mitu tundi jää sulamist ning jõin konjakit. Ühtegi inimest ei olnud. Sain selle vajaliku laksu kohe kätte, mispärast Baikali äärde tahtsin tulla.

12. mai
Sõitsin Gorjatšinskist edasi ülespoole pikki Baikali kallast. Tahtsin minna niikaugele kuni enam-vähem normaalne autotee veel viib. Ega väga palju ei viinud, kuskil paarsada kiltsa sai veel edasi.
Teed on siin ägedad muidugi nagu ka mujal Venemaal, kui suurelt föderaaltrassilt maha keerad. Auk augu otsa, kohati polegi enam asfalti. Seal tehti veel lisaks teeremonti. Ja suurejooneliselt – korraga oli umbes 150 km asfalt maha võetud ning maastik oli nagu kuul. Enamasti oli asfalti asemel liiv. Ja kuna mikrobussid reisijatega tundusid omavahel võistlust tegevat, et kes kiiremini sihtkohta jõuab, siis kohati meenutas sõit Pariis-Dakari kõrberallit, kus liivas kimati sajaga mitmes reas. Suht hull värk oli, korra oleks eile näiteks alla ajanud ühe väikse koolipoisi, kes teele jooksis. Kaugelt oli minu arust näha, et ta jookseb üle tee, aga kuna kiirus oli nii suur, siis me ei saanud liivas muidugi pidama eriti hästi. Hea, et ka buss üldse püsti jäi.
Teel ülespoole tuli ka jõepraamiga üks jõgi ületada. Täitsa pull kogemus. Vahemaa oli umbes 200-300 meetrit. Kaater vedas köiega pargast edasi-tagasi ning korraga mahtus pargasele umbes 5-6 autot.

Õhtuks jõudsin Jarõkta datsani (buda klooster), see asub Barguzini rajoonis. Kuna ma oli kohalikes külades joodikutega (a juuakse seal ikka koledalt, eriti noored) jagelemisest juba nii tüdinenud, siis tahtsin jääda sinna ööbima.
Järgnev oli nagu mingi absurdikomöödia, millest loodan Päewalehes pikemalt kirjutada. Lühidalt – selgus, et datsani olid kogunenud kõigi Burjaadi kloostrite ülemad, kaasa arvatud kogu Venemaa kõrgeim buda vaimulik hambo-laama. Hambo-laama tuli isiklikult minuga juttu rääkima, lobises päris kaua ning käskis mind pärast kutsuda laamade pidulauda, kuhu väikemaid usuvendi ei kutsutudki. Ööbima võtsid nad mind kaasa ühte kohalikku haiglasse (kloostris polnud enam ruumi), kust kohalik võim oli selleks puhuks kõik haiged välja peksnud. Haiglas oli ainult mõnes ruumis elektrit, vett ja kanalisatsiooni polnud, sital tuli käia umbes 200 meetrit haiglast eemal mingis saras. Mind pandi ühte tuppa ööbima koos kolme laama autojuhtidega. Need kolm jõid ennast pilgeni täis ning siis vaheldumisi tülitsesid ja leppisid ööläbi. Vahepeal harjutati ühiselt karatelööke selles väikses toas, kus ma üritasin magama jääda. Siis mindi õdesid kabistama jne. Kogu see jant kestis umbes kella viieni hommikul...
See siin fotol on mu värske tuttav Jarõkta datsanist - Rintšin. Ta on alles õpilane seal. Ta oli mulle teejuhiks ja abiliseks datsanis.


13. mai
Tulin põhjast tagasi allapoole. Põhjas olid ägedamad mäed – kuni 2,5 kildised, isegi suvel lumiste tippudega. Oleksin tahtnud nende otsas kolada, aga kohalikud keelasid ära. Ütlesid, et praegu on karud just talveunest ärganud, näljased ning väga tigedad. Et inimese kisuvad kohe ribadeks. Et nad ise ka ei käi praegu metsades. Olgu, olgu, kohalikke tuleb uskuda.
Juba pealelõunaks jäin Maksimihha kanti ühtede kalurite juurde paigale. Ajasin nendega maast ja ilmast juttu, ilma oli soe, ümbrus hunnitu – ühesõnaga väga mõnus oli. Eriti kui nad tõid välja 3-liitrise purgi praskaga. Pidin ära proovima, et neid mitte solvata. Praska on põhimõtteliselt nagu samaka algaine, umbes 15-kraadine rüüba. Nagu kange koduõlu, aga maitse on muidugi teine. Õieti üsna maitsetu on see jook. Kui ma õigesti aru sain, siis tehakse nii, et 3 liitri vee jaoks võetakse 250 grammi pärmi ja 1 kilo suhkrut ja hoitakse seda 3 päeva umbes 30-kraadise temperatuuri juures ning ongi joogike valmis. Pärm teeb ise kõik tööd ära.
Külitasime siis kaldal, päike praadis meid, jõime praskat ja sõime kala. Kurat, kui hea on Baikali oomul!
Vanad valvasid kohakaasluse alusel ka ühte turismibaasi. Samas kõrvale ehitati Baikali kaldale suvilaid kindralitele. Päris uhked tükid olid. Kalurid väitsid, et kõige uhkem pidi tulema endisele kaitseministrile Sergei Ivanovile.
Üks vanadest, Gena teadis rääkida, et tunneb ühte kohalikku eestlast – Enn Püvi. Pidi olema ligi 60-aastane, aga endiselt suur ja tugev nagu karu. Elab ta Onohoi asulas, mitte kaugel Ulan-Udest, aga ei ma jõudnud teda otsima. Gena jutu järgi olla Enn kunagi, vist 60-ndatel sõbraga Vladivostokki sõitnud rongiga, aga seal kellegag kaklema läinud ning Vladivostoki asmele hoopis vangi sattunud mõneks ajaks. Kui välja tuli, siis ei vitisinudki enam Eestisse tagasi minna ja jäi sinna elama. Selline, veidi legendilaadne lugu...

14. mai
Õhtuks sõitsin tagasi Ulan-Udesse, sest tahtsin mõneks päevaks sõita ka lõunapoole Burjaatiasse. Sain kokku Dulma Aljušejevaga, Eesti buda-huviliste sõbraga Ulan-Udes. Linnart Mälli jt abiga õpib tema tütar praegu Tallinnas ülikoolis.
Kuna sõitsin paljudest küladest läbi, siis peab ütlema, et välise pildi järgi läheb ka seal elu ikkagi paremaks – ehitatakse uusi maju, poode on palju ning kaupa täis, autosid liikus üllatavalt palju maarajoonides, kusjuures ka uusi ja suuri maastureid. Midagi pole öelda, Venemaal läheb märgatavalt elu paremaks. Kuigi selge, et vaesust on ka ja eriti joomist, aga positiivseid märke on ka palju.

See siin fotol on väidetavalt maailma suurim Lenini pea. Asub see Ulan-Ude keskväljakul. Burjaatias oli üldse silmapaistavalt palju Lenini kujusid, külades eriti. Üldse hakkas endist nõuka-sümboolikat palju silma.

15. mai
Käisin Ivolga kloostris, mis on suurim budausu datsan Venemaal ning hambo-laama residents. Datsan asub umbes 40 kiltsa Ulan-Udest lõunasse. Marsakaga saab U-Udest sinna 30 rublaga üks ots.
Datsan asub mägede jalamil, elab seal umbes paarsada buda munka ja laamat. Kui veab, siis õnnestub teil näha ja osaleda huraalil, mis on nende jumalateenistus. Päris huvitav elamus, kuidas laamad paar tundi jutti palveid loevad. Saad ka oma lähedaste nimed paberile kirjutada ning siis loetakse ka nende eest palveid ja palutakse tervist. Ma kirjutasin terve rodu nimesid, kelle eest lasin paluda, maksin 50 rutsi ning sain isegi tšeki selle kohta!

Kogu kloostri ala on ümbritsetud hurdedega - palvetamistrummidega. Nende pööramine on võrdne mantrate (palvete) lugemisega. Keerutad hurded ja see trumm justkui sinu eest loeb mantrat. Fotol üks noor buda munk näitab kuidas see käib.
Õhtuks tulin tagasi Ulan-Udesse ning möllasin kohalikes restoranides. Ega seal väga odav ka nüüd polnud. Keskmine restoarve koos napsu ja õllega tuli alati vähemalt 200 krooni kanti. Ööbisin ikka Burjaatia hotellis.

16.-17. mai
Tegin tripi Mongoolia-Venemaa piirile. Piirilinna Kjahtasse oli Ulan-Udest u 220 kilomeetrit. Mulle meeldib niimoodi bussidega läbi maa sõita, lust on aknast välja vaadata. Erinevalt ilusa loodusega teekonnast oli Kjahta linn (18 000 elanikku) suht masendav koht. Tõeline pärapõrgu. Hoolimata sellest, et kunagi oli ta õitsev kaubalinn, sest sealt läks läbi ajalooline Teetee, kust tuli Hiinast Venemaale tee. Kjahtat nimetati siis Venemaa idaväravateks. Kjahtast läksid toona teele mitmed kuulsad ekspeditsioonid, nagu näiteks Preževalski oma.
Aga tänapäeval pole Kjahtas isegi kusagil normaalselt süüa. Parimad olid mõned kohvikud, aga need nägid ka võib olla ainult sutsu paremad välja kui Etioopia maanteeäärsed räpabaarid. Egas midagi – käiku läks vana retsept sellisel puhul: pärast sööki räpaurkas on 100 g kanget alkoholi kohustuslik, et kõht korras püsiks. Taas toimis kõik.

Linnakese ainuke hotell oli tõeline tare-tareke. Seda võib näha ka siin fotol. Selline tunne, et toas, kus ma ööbisin, võis kunagi samades tingimustest varjuda ka Lenin, kui tal oleks olnud Siberis konspiratiivkorter.
Käisin ka päris piiril ära. Nägin Mongoolia ära, kuigi kaugelt. Piiripunkt oli umbes metsaveokitest, mis veavad Siberist metsa Hiinasse. See pidi olema täiesti metsik äri Siberis. Keegi ei suuda seda kuidagi kontrollida. Ja kummaline – piiripunkti kõige minevam kaup oli... Žiguli õlu, mida piiriületajatele müüdi suurt kastide kaupa nagu fotoltki näha.

18. mai
Hommikul lendasin Moskvasse. Erilist midagi ei juhtunud. Kõige lõbusam oli vast see, kuidas ohvitserid juba kell 9 hommikul Ulan-Ude lennujaama puhvetis pudelitekaupa viina sisse kühveldasid. Tunnuste järgi oli tegemist Vene armee kosmosevägede ohvitseridega,
Ulan-Ude lennujaama eripära on, et seal tuleb kõige pealt läbida põhjalik turvakontroll ning alles siis pääsed check-in´i. Seal aga ei kontrollita selle-eest isegi enam dokumente.

Baikali äärde - vaatan, kuidas seal ka inimesed elavad

Hääd sõbrad, pidasin väikest pausi. Oli isiklikke asju ajada, ja ega Moskvas suurt midagi sündinud pole ka. Valmistumine 9. maiks käis täie hooga ning täna käib omakorda tähistamine täie hooga.
Hommikul mind äratasid tohutu mürinaga madalalt üle kesklinna lennanud hävitajad, mis tervitasid paraadi Punasel väljakul. See oli päris äge müra, mida 400 m kõrguselt üle linna kimanud kümmekond hävitajat tegid. Uni oli paugupealt läinud.
Täna lendan väiksele puhkusetripile. Baikali äärde. Täna lendan Irkutskisse ning tagasi tulen juba Burjaatiast Ulan Udest. Ei teagi, kas õnnestub seal kusagil arvuti taha pääseda ja midagi kirjutada. Ma väga ei tahaks kuskil linnades peatuda. Ikka järve äärde, saartele ja kloostritesse tahaks minna.
Loodetavasti saab palju nalja. Seda enam, et asjaolude sunnil pean üksi selle seikluse ette võtma. Eile ostsin vähemalt kaardi ja miski raamatu Baikali ümbruse kohta. Lennujaamas hakkan mõlemat uurima.
Seniks edu kõigile, kes mind loevad. Ja tehke iga päev ikka mõni heategu ja näidake neile, keda te armastate, et te tõepoolest neid armastate. Küll siis hakkab hea.

Asi kerib

Eesti saatkonda loobiti täna kesköö paiku kividega ning vähemalt üks aken sai kannatada, aga päris puruks ei läinud. Kuna tegemist on nö turvaakendega, siis lihtsast kiviloopimisest selle klaasid katki ei lähe.
Telekast oli näha, et klaasil on sellised kivi jäljed nagu oleks aknas kuuliauk.
Rohkem jama pole saatkonnaga viimastel tundidel olnud.
Kive visati vastu konsulaadi poolt Kalašnõi pereulokis. Nagu rääkis RIAle ühe protesteeriva grupi Rossija Molodaja PR-mees, siis temale tundmatud noored olid roninud vastamaja katusele (aga tänav on seal maksimum 15 meetri lai) ning hakkasid sealt konsulaati kividega pommitama. Ning üks aken oli mõranenud, aga mitte päris puruks läinud, nagu ma aru saan.
Seesama PR-mees, Aleksandr Kalugin ütles, et viskajad olid tema meelest provokaatorid, sest protestijatele "ei ole sellised võitlusmeetodid vastuvõetavad".
Kalugini sõnul üritasid miilits ning noorte enda družinnikud viskajad kätte saada, aga see ei õnnestunud.
Täna on saatkonna piiramise 7. päev.

Kolm kommentaari tänastele sündmustele Moskvas

Vassili Jakimenko (Vene noorteliikumise Naši liider, juhib Eesti saatkonna ees protestijaid) Vene ühele suurimale telejaamale Rossija pärast tungimist pressikonverentsile: „Täna, kui me tahtsime Eesti suursaadikule esitada kuus küsimust – kus on 11. klassi õpilane, kinni peetud Maksim, kus on Dmitri Linter, Dmriti Garini surma kohta - kasutas valve meie vastu pisargaasi. Kuus inimest said kannatada. Teate, hull polegi see, et nad kannatada said, vaid see, et selliseid meetodeid kasutasid 60 aastat tagasi ka fašistid. Vene keelt rääkivad Eesti kodanikke visatakse vanglasse, represseritakse, võetakse rongidelt maha, täna kasutati gaasi. Ma ei tea, mida veel on vaja teha selleks, et kogu maailma näeks, et see on fašistlik riik fašistliku ideoloogiaga, mis kasutab fašistlikke meetodeid.”

Vassili Jakimenko vahetult pärast pressikonverentsi ruumi tungimist valdavalt välisajakirjanike küsimustele vastates: „Ma tahan öelda, et ükskõik milline riik, ka Poola ja Eesti, omab õigust demonteerida mälestusmärke, mis neile ei meeldi. Küsimus ei ole selles, et mälestusmärk demonteeriti ning isegi selles, et viidi üle maetute jäänused, kuigi surnute välja kaevamine on viimane tegu, mida ma teeksin. Asi on selles, mismoodi seda tehti.
Ma olen kindel, et kui Eesti valitsus oleks tahtnud kokku leppida, oleks palunud tulla veteranidel, oleks selgitanud oma positsiooni, oleks meid lasknud ligi sellele protseduurile, siis poleks mitte midagi juhtunud. Aga seda tehakse meelega, et häbistada meid, me lihtsalt kaitseme ennast nüüd. Me ei taha välja kannatada seda rahvuslikku alandamist.
Täna ma ütlen, lõpetame selle kõik ära. Las see mälestusmärk seisab, ei ole vaja seda enam uuesti tassida. Vabandage meie ees, meie ajaloo ees, 30 protsendi venelaste ees, kes Eestis elavad ja kõik. Inimesed saavad sellest aru.”

Eesti suursaadik Marina Kaljurand pressikonverentsil: „Me oleme alati valmis dialoogiks ükskõik mis küsimustes, kui meiega räägitakse tsiviliseeritult. Kes karjuvad, röögivad, nendega me ei hakka läbi rääkima. /---/ Ma vastan Našide küsimustele siis, kui nad lõpetavad saatkonna piiramise ja ründamise, siis võib härra Jakimenko tulla saatkonda, me vesteleme temaga rahulikult ja ma vastan tema kõigile küsimustele.”

Päris hea pilt sellest, kuidas suursaadiku juurde tungiti

Pervõi Kanali uudistel on õnnestunud see Eesti suursaadiku tuppa sisse murdmise katse päris hästi kaamerasse õnnestunud võtta. Kohe alguses on see.

Pipragaas, puruks rebitud väike Eesti trikoloor ja võililled - Eesti suursaadiku tänane päev

Sündmused Eesti suursaadiku ümber nägid täna välja nii.
Kell 12 pidi mitte kaugel Turgenevi väljakust Mjasnitski tänaval AIFi hoones algama Kaljuranna pressikonverents. Kui mina kohale jõudsin, siis nägin, kuidas AIFi turvamehed ei lasknud pressikonverentsile saatkonna ees proteste organiseeriva noorteliikumise Naši juhti Vassili Jakimenkot koos veel nelja-viie kaaslasega. Neil paluti hoonest lahkuda, sest nad ei olnud ennast eelnevalt kirja pannud.
Pressikonverents pidi kohe algama, suursaadik oli juba kohal, kuid polnud veel tulnud pressikonverentsi saali, kui hoovis algas käratsemine. Teise korruse akendest oli näha, kuidas Naši noored üritasid jõuga uksest sisse tungida. Kui see ei õnnestunud, avastasid nad mõned lahtised aknad, ning ronisid sealt sisse.
Mõne hetkega oli hoones umbes paarkümmend 16-20 aastast noorukit, kes skandeerides „Fašism ei lähe läbi!” jooksid pressikonverentsi ruumi.
AIFi üksikud turvamehed ei olnud võimelised neid takistama, miilits ilmus alles kuskil viie minuti pärast.
Samal ajal üritasid osa Naši noori tungida ruumi, kus istus Eesti suursaadik. Suursaadikut kaitsnud erariides Eesti politseiniku sõnul oli ründajaid umbes viis-kuus. Kuna nad olid väga agressiivsed, siis laskid politseinik nende pihta tühjaks kaasa olnud pipragaasi ballooni.
Samuti jooksis appi suursaadikut saatnud saatkonna pressiatašee Franek Persidski. Koos veel ühe AIFi töötajaga õnnestus neil kolmekesi ründavad noored tagasi hoida. Miilitsat ei olnud kuskil näha. Suursaadik kuidagi kannatada ei saanud.
Gaasi kasutamise tõttu oli hoones mõnda aega isegi raske hingata. Kuigi kõik aknad tehti ruttu lahti, köhisid hoones olijad veel mõnda aega. Isegi kolmveerand tundi hiljem oli tunne nagu oleks sattunud gripiviiruse kõrghooajal ühistransporti – kõik köhisid.
Keegi ajakirjanikest siiski kannatada ei saanud. Küll oli näha vesiste silmade ja kergete koordinatsioonihäiretega ründajaid. Pärast väitsid Našid, et gaasist said kannatada kuus noort (ilmselt siis kõik, kes üritasid suursaadiku tuppa tungida), aga kui tõsised need kannatused olid, seda ei olnud võimalik kontrollida.
Alles seejärel kohale saabunud miilits sundis kõik protestivad noored hoonest ja õuest lahkuma.
Enne veel puhkes väga terav sõnavahetus pressikeskuse juhi Salauddin Islamovi ja Našide juhi Vassili Jakimenko vahel. Islamov süüdistas Jakimenkot pressikonverentsi rikkumises ning ühe toa sisustuse lõhkumises. Jakimenko süüdistas omakorda teda selles, et teda pressikonverentsile ei lastud.
Hoovis rebisid protestijad Eesti saatkonna auto küljest ära ja seejärel tükkideks Eesti väikse trikoloori.
Suursaadiku pressikonverents algas tunniajase hilinemisega, selleks ajaks oli hoone tuulutatud. Marina Kaljurand nägi ajakirjanike ette astudes välja särav ja võitluslik nagu alati.
Pressikonverentsi vastu oli suur huvi. Kui nädal tagasi oli suursaadiku pressikonverentsil seal samas kohal kümme kaamerat ja paarkümmend ajakirjanikku, siis eile juba üle 50 ajakirjaniku ja üle 20 telekaamera.
Mõned näited küsimustest.
„Millal lõppeb Eestis venelaste tagakiusamine ja tagakse neile eestlastega võrdsed õigused? Millal lõpetatakse Eesti koolide ajalooõpikutes Eesti häbistamine?”, „Kas politseil on lubatud kasutada 9. mail protestide laiali ajamiseks relva? On ju teada, et Eesti reservväelastele on juba relvad välja jagatud.”, „Miks Vene võimud saatkonna turvalisuse tagamiseks midagi ette ei võta?, „Kas saaksite täpselt öelda, millistelt Vene ametkondade IP-aadressitelt rünnati Eesti valitsusasutuste internetikülgi?”, „Me teame, et surma saanud Vene kodanik Dmitri aheldati käeraudadega laternaposti külge ja peksti siis kumminuiadega surnuks?”, „Kas Eesti üldse austab Suure Isamaasõja veterane?”, „Miks Pronkssõdur tükkideks saeti?”
Pressikonverents kestis umbes kolmveerand tundi.
Kuna AIFi hoov oli kohale saabunud miilitsa eriüksuse OMONi abiga protestijatest tühjaks tehtud, siis õnnestus suursaadiku autol ilma eriliste probleemideta tänavale sõita.
Hetke pärast selgus, et Naši-noored osutusid miilitsast ja OMONist kavalamaks või ei tahtud-ei osanud need natuke ette näha.
Umbes 400 meetrit eemal ajasid Našid suursaadiku auto ette kaks oma inimestega autot, mis blokeerisid edasisõidu. Ka tagasi polnud enam võimalik pöörata.
Seal oodanud paarkümmend protestijat viskasid autole kuhjade viisi võilille õisi ning skandeerisid „Häbi!”, „Välja!”, „Võta kohver ja kao!”. Samal ajal takistasid kaks autot endiselt edasisõitu.
Autode vahel seisis Vassili Jakimenko ja hüüdis oma autojuhtidele aeg-ajalt: „Sõitke väga aeglaselt, ärge seisma jääge, seista ei tohi.” Ja teistele protestijatele: „Saadiku autot ärge puutuge, olge kahe meetri kaugusel!”
Nii hoiti saadiku autot kinni vähemalt viis minutit ja edasi liiguti vähem kui sada meetrit, siis alles jõudis kohale OMON tänava teisest otsast. Samast kohast tulnud ajakirjanikud oli juba ammu kõik kohal.
OMONi abiga sai suursaadiku auto lõpuks liikvele ja sai sõita tagasi saatkonda.

OMON valvab Eesti saatkonda juba automaatidega

Täna nägin esimest korda, et Eesti saatkonna ette on protestivaid noori valvama ilmunud automaatidega OMONikad. Nägin neid patrullimas Kalašnõi poolses otsas, kus on rohkem protestijaid.
Olukord on taas läinud pidevamaks. Pärast seda kui üks noortest tungis saatkonna aeda ja virutas seal ära lipu. Tegi Eesti välisministeerium minu arust väga ja väga jõulise avalduse (mina pole uskunud, et nad nii vägeva avalduse julgevad teha!), milles nõudis Vene valitsuselt, et homme hommikuks kella 9 oleks pull saatkonna juures lõppenud, siis lõpetab saatkond konsulaarteenuse osutamise Moskvas.
Ei mina usu, et seal midagi niisama lõppeb. Millal see piiramine lõppeb teab vaid Kreml (ehk Vene presidendi administratsioon) ja Smolenski väljak (ehk Vene välisministeerium). Niikaua kuni emmast-kummast kohast lõpetamise käsku ei tule, seni noored ka seisavad.
Need noored, kes seal seisavad, on lihtsalt oma senise tegevusega korduvalt näidanud, et nad on sisuliselt Kremli käepikendus. Ja jõudu neil on seista kasvõi aasta otsa saatkonna ees – seda on nad näidanud kasvõi miitingutega, kuhu nad on kogunud 40-60 000 pealisi noortehulki.
Kui tuleb korraldus, siis on noored läinud juba peale 9. maid. Niikauaks nad siiski tõenäoliselt jäävad sinna protestima. Noortele peab ju ka Kreml jätma võimaluse oma näo säilitamiseks ning viisaka põhjuse leidmiseks, miks piiramine lõpetatakse. Aga sama tõenäoline on, et nad seisavad ja karjuvad seal veel näiteks järgmised kolm või kuus või üheksa kuud. Selle vahega, et nad lubavad saatkonna töötajaid edaspidi rahulikult sisse-välja käia.
Nende eesmärk on ainult üks – käia saatkonna töötajatele närvidele. Iseküsimus on, et millal ütlevad üles ümberkaudsete elanike närvid. Juba on olnud juhuseid, kus ülevalt akendest on noortele protestijatele vett kaela valatud.
Pärast lipu varastamist on miilits ja OMON jälle teinud näo, et võtavad asja tõsisemalt. Näiteks käisid õhtul nö toetuspiknikul Eesti saatkonna aias kolm suursaadikut: Lätist, Rootsist ja Euroopa Komisjoni oma. Neil sissesaamisega probleeme polnud.
Panen siia ka veel paar linki kohalikelt kommentaatoritelt sel teemal. Üks on politloog Aleksei Makarkinilt ja teine Novaja Gazeta kommentaatorilt Aleksandr Podrabinekilt. See viimne on eriti tore iroonia Eesti ja Himki teemadel.

Moskva saatkonna ees rebiti Eesti lipp maha, aga OMON sai selle tagasi

NB! Lisan veel ka Pervõi Kanali Vremja uudisteprogrammi videoklipi sama asja kohta. Seal on vilksamisi näha nende lipurebijate näod ka. Esimene klipp on siis NTV uudistest ja teine Vremjast.




Täna pärastlõunal rebisid Eesti saatkonna ees Moskvas viiendat päeva Pronkssõduri teisaldamise vastu protestivad Vene noored saatkonna territooriumilt maha Eesti riigilipu.
Tänu miilitsa eriüksuse OMONi tegutsemisele saadi Eesti lipp noorte käest tagasi, kuid lipp oli saanud kannatada. Seetõttu tõmbas saatkond üles masti otsa uue Eesti lipu.
Eesti lipp lehvib Eesti saatkonna peasissekäigu juures aia sees. saatkonna pressiatašee Franek Persidski sõnul hüppas üks Vene noortest üle aia, lõikas lippu hoidva nööri läbi ning jooksis lipuga protestijate hulka. Miilitsavalvest ei olnud mingit kasu.
Saatkonna territoorium on seaduste järgi Eesti Vabariigi territoorium.
Persidski sõnul jooksid noored Eesti lipuga saatkonna ees ringi, kuni OMONi võitlejad selle neilt hetke pärast ära võtsid ning saatkonna esindajale tagasi andsid.
Eesti välisministeeriumi pressiesindaja teatel oli Eesti lipp tükkideks lõigatud. Eesti Päevalehe andmetel oli lipp noaga keskelt lõhki käristatud.
Seni kõige ärevusttekitavam intsident noorte meeleavalduste ajal juhtus täna peale kella nelja pärastlõunal Moksva aja järgi. Seni polnud protestijad Eesti saatkonna territooriumile tunginud.
Interfaxi teatel pidas OMON lipu maharebimise järel eri andmetel kaks kuni neli noorukit ning viisid nad oma autosse. Kuid noored protestijad piirasid OMONi auto ümber ning ei takistavad sellel saatkonna juurest ära sõitmast.
Našide-liikumise pressiesindaja kinnitas, et Eesti lipu maha rebija kuulub nende liikumisse.
Pressiesindaja lisas, et "see pole Naši positsioon". "Me mõistame selle teo hukka. Ta väljendas oma isiklikku kodanikupositsiooni," ütles pressiesindaja.

Hästi panevad!

Eile kirjutasin kuidas Eesti suursaadik Moskvas Marina Kaljurand saatkonna piiramisrõngast välja sõitis. Et väljasõites üritasid mõned üksikud protestivad noored autot häirida, aga miilits tõstis nad kohe eemale. Midagi ei juhtunud.
Nii oli. Sestap tegin üllatusest suured silmad, kui õhtul lugesin Interfaxi uudist, milles ühe noorteliikumise "Mestnõie" (muide, väga toredalt nad nimetavad ennast - poliitilised ökoloogid) pressiesindaja teatas, et nende liider Sergei Fateejev sai kannatada takistades suursaadiku auto väljasõitmist.
"Kui suursaadik sõitis hoonest välja, Fateejev hüppas autole ette, kuid juht mitte ei pidurdanud, vaid hoopis lisas kiirust, mille tagajärjel Sergei lendas tugeva löögi tagajärjel eemale," kirjeldas Mestnõide pressiesindaja olukorda nagu oleks ise kohapeal olnu. Ja lisas, et õnneks sai see Sergei vaid sinikaid ja marrastusi.
Ma ei tea, kus see jutustaja Maša šapovalova ise sel hetkel asus, aga mina olin viie meetri kauguselt autost. Ja ma tean seda Fateejevit ja nägin pealt kuidas ta üritas autot takistada. Midagi säärast ei olnud. Ta jõudis vaevalt auto juurde joosta - kusjuures külje pealt - kui miilitsad tal kratist kinni võtsid ja lihtsalt eemale tõstsid. Nii et kui ta sai sinikaid, siis ainult miilitsa käest.
Mul on isegi fotod, kuidas miilitsa teda auto juurest eemale tirib. Palun! See rohelise salliga tüüp paremal ongi Fateejev. Siit fotodelt on ilusti näha, et keegi talle otsa ei sõitnud ning mingist auto juuest eemale lendamisest pole juttugi. Kui ta lendas, siis vaid miilitsa abiga.