Venemaa Raudteed (RZD) on teinud huvitava projekti koostöös Google´iga – nad avasid internetis virutaalse teekonna Moskvast Vladivostokki. Nii nagu see paistab rongiaknast, sest kogu videomaterjal on üles võetud kupeeaknast. Kokku saab siit leheküljelt näha 150 tundi videot sellest sõidust mööda uhket Transsibi. Läbi Youtube´i saab läbida virtuaalselt 9000 km, saidi loojad reklaamivad, et üles on võetud kõik teekonna looduslikud kõige ilusamad kohad – seega Uraalid, Obid, Irtõšid, Baikalid jne. All jookseb ka kaart rongi marsruudiga ning vaataja saab ise valida, millist kohta ta tahab Transsibiril näha. Kihvt värk minu arust!
Lisaks pani RZD netti üles ka uhke fotoraamatu „Venemaa rongiaknast“, millest ma paar aastat tagasi kirjutasin. Need on fotograaf Anton Lange fotod Venemaast pildistatuna erinevatelt Venemaa raudteedelt. Mulle meeldivad eriti fotod Sahhalinilt.
Hääd vaatamist ja nautimist!
teisipäev, veebruar 16, 2010
pühapäev, veebruar 14, 2010
Juudid ja ukrainlased
Üks tuttav Tartust küsis mult, et miks ikkagi Lääne-Ukrainas juute ei sallita. Ma nimelt kirjutasin oma Ukraina-päevikus, et Lvivis tekkis mul selline tunne ning et üks mu sealne tuttav ütles selle ka otse välja.
Ma ise ei oska sellele vastata, sest ma nii hästi Lääne-Ukrainat ei tunne, aga ma küsisin selle küsimuse ise ka siis, kui tegin intervjuud tuntud kirjaniku Juri Andruhhovitšiga Ivano-Frankivskis. Tema vastus on siin:
„See on üks väga valulik küsimus, sest tegelikult on ukrainlased väga süüdi nende juutide ees, kes siin elasid. See on väga vana teema. Näiteks Bogdan Hmelnitski (Ukraina kasakate hetman 17. sajandil, lõi kasakate oma riigi, mille hiljem andis Tsaari-Venemaa alla-J.P.) on juutide jaoks samas reas Hitleriga. Hmelnitski ideoloogiliselt hävitas juute. See on väga pikk jada vastastikkuseid (s.t. juutide ja ukrainlaste vahel) solvumisi, rünnakuid, mis aeg-ajalt on väljendunud vägivallas ukrainlaste poolt. Jumal tänatud, et see kõik möödus rahulikult 1991. aastal, kui oli väga palju provokatsioone ja katseid keerata juute üles Ukraina iseseisvuse idee vastu. Õnneks sai tehtud mõned õiged asjad ning väga palju juute osales ka iseseisvuse saavutamisel. Tõde on aga ka see, et sõja ajal osales juutide hävitamisel väga palju ukrainlasi. Ja isegi mitte ainult need, kes teenisid politseis, vaid ka nö tsiviilelanikkonna seas. Siin on väga sügavad kompleksid. Eelkõige ma pean silmas ksenofoobiat kõige vastu, mis on võõras, ei ole oma – et nad on sisserändajad, aga meie oleme siin kogu aeg elanud. Teiseks, et miks nad on rikkamad meist. Kolmandaks, et miks nad nii palju tööd ei raba nagu meie jne. Kuigi tegelikult olid vanas Ukrainas juudid sama vaesed kui ukrainlased ise. Üldiselt on see kõik väga triviaalne. Triviaalne sellepärast, et antisemitismi on kõikjal maailmas.“
Keda huvitavad juutide ajalugu Ukrainas ning juutide-ukrainlaste suhted, uurigu ise edasi.
Väikse märkusena lisan, et teemat puudutas kergelt ka The Economist, kui nad kirjutasid 22. jaanuaril pika artikli Ukrainast enne presidendivalimiste II vooru.
„He (siin mõeldakse Juštšenkot-J.P.) said little of the dark pages in Ukraine’s own history, including collaboration with Nazi Germany and the role of the Ukrainian Auxiliary Police in administering the Holocaust. For instance, in Ivano Frankivsk, where some 100,000 Jews were killed, the authorities have put up a monument to 27 Ukrainian insurgents who were killed by the Nazis, but not even a plaque on the site of Jewish mass graves. Anti-Semitism is no longer rampant, but it is partly a failure to teach history that allows Nadia Mateiko, an art student in Kolomiya, to say of Ms Tymoshenko: “I don’t want this Jew to be the president of my country. It is not their land.” (Ms Tymoshenko is not even Jewish!)“
Ma ise ei oska sellele vastata, sest ma nii hästi Lääne-Ukrainat ei tunne, aga ma küsisin selle küsimuse ise ka siis, kui tegin intervjuud tuntud kirjaniku Juri Andruhhovitšiga Ivano-Frankivskis. Tema vastus on siin:
„See on üks väga valulik küsimus, sest tegelikult on ukrainlased väga süüdi nende juutide ees, kes siin elasid. See on väga vana teema. Näiteks Bogdan Hmelnitski (Ukraina kasakate hetman 17. sajandil, lõi kasakate oma riigi, mille hiljem andis Tsaari-Venemaa alla-J.P.) on juutide jaoks samas reas Hitleriga. Hmelnitski ideoloogiliselt hävitas juute. See on väga pikk jada vastastikkuseid (s.t. juutide ja ukrainlaste vahel) solvumisi, rünnakuid, mis aeg-ajalt on väljendunud vägivallas ukrainlaste poolt. Jumal tänatud, et see kõik möödus rahulikult 1991. aastal, kui oli väga palju provokatsioone ja katseid keerata juute üles Ukraina iseseisvuse idee vastu. Õnneks sai tehtud mõned õiged asjad ning väga palju juute osales ka iseseisvuse saavutamisel. Tõde on aga ka see, et sõja ajal osales juutide hävitamisel väga palju ukrainlasi. Ja isegi mitte ainult need, kes teenisid politseis, vaid ka nö tsiviilelanikkonna seas. Siin on väga sügavad kompleksid. Eelkõige ma pean silmas ksenofoobiat kõige vastu, mis on võõras, ei ole oma – et nad on sisserändajad, aga meie oleme siin kogu aeg elanud. Teiseks, et miks nad on rikkamad meist. Kolmandaks, et miks nad nii palju tööd ei raba nagu meie jne. Kuigi tegelikult olid vanas Ukrainas juudid sama vaesed kui ukrainlased ise. Üldiselt on see kõik väga triviaalne. Triviaalne sellepärast, et antisemitismi on kõikjal maailmas.“
Keda huvitavad juutide ajalugu Ukrainas ning juutide-ukrainlaste suhted, uurigu ise edasi.
Väikse märkusena lisan, et teemat puudutas kergelt ka The Economist, kui nad kirjutasid 22. jaanuaril pika artikli Ukrainast enne presidendivalimiste II vooru.
„He (siin mõeldakse Juštšenkot-J.P.) said little of the dark pages in Ukraine’s own history, including collaboration with Nazi Germany and the role of the Ukrainian Auxiliary Police in administering the Holocaust. For instance, in Ivano Frankivsk, where some 100,000 Jews were killed, the authorities have put up a monument to 27 Ukrainian insurgents who were killed by the Nazis, but not even a plaque on the site of Jewish mass graves. Anti-Semitism is no longer rampant, but it is partly a failure to teach history that allows Nadia Mateiko, an art student in Kolomiya, to say of Ms Tymoshenko: “I don’t want this Jew to be the president of my country. It is not their land.” (Ms Tymoshenko is not even Jewish!)“
reede, veebruar 12, 2010
Minge Moskvas vaatama Ülo Soosteri näitust
Kes satub kuni 13. märtsini Moskvasse, võib vaatama eestlasest nõukogude avangardismiklassiku, sürrealist Ülo Soosteri (fotol tema autoportree) isikunäitust. Näitus on avatus nn Ostrouhhovi majas, mis asub Uue Arbati ja Sadovaja ringi vahel (täpsem aadress on Трубниковский пер., д. 17, vaata ka muuseumi kodulehekülge, kus on näidatud muuseumi asukoht).Näitusel üleval olevaa Soosteri maalid ja graafika on pärit enamuses erakogudest, eelkõige tema poja, praegu Iisraelis elava Tenno Pent Soosteri kogust, ja Stalini repressioonide uurimisega tegeleva ühenduse „Memoriaali“ kogudest. Sooster istus Gulagi laagris Karagandas 1949-1956. Just sellest laagri-ajast on tal ülihuvitavad tööd, mis imekombel pääsesid ahjuviskamisest. Kunagi Memoriaalis näidati neid mulle, osa pilte on isegi põlenud äärtega.
Ühesõnaga, kokku on pandud näitus, kuhu on kogutud kõik mis vähegi võimalik Moskvast saada on Soosteri kohta + tema poeg tõi oma kogust.
Näitus on pühendatud Ülo Soosteri 40. surma-aastapäevale. Kohapealt peaks saama osta Üle Soosteri lese Lidia mälestusi vene keeles „Mina Krassini tänavalt” (Soosterid elasid Moskvas Krassini tänaval, kus nad korraldasid Moskva nn tunnustamata kunstnike kokkusaamisi.). 1300 rubla maksab. See on kunagi eesti keeles ilmunud mälestusraamatu oluliselt täiendatud versioon, kuhu on lisatud rohkem Moskva-asju, mida eestikeelses raamatus oli vähem. Samuti on Lidia Sooster kirjutanud juurde mälestusi oma perekonnast ning seda, mida ta teadis Ülo Soosteri perekonnast. Raamatus on palju fotosid perest ja töödest.
Raamatu pani Moskva lugeja jaoks kokku poeg Tenno Pent Sooster (aitäh foto eest Kairile!) ning nagu ma olen aru saanud, siis ta ise andiski selle oma kulu ja kirjadega välja. Tiraaž 1000 raamatut. Pidi rohkem selline emotsionaalne ettevõtmine, see raamatu väljaandmine, olemine kui äriline. Õieti tekkinudki näituse idee raamatu esitlemisest. 46-aastaselt surnud Soosterit peetakse nõukogude underground-kunsti üheks kultuslikumaks kunstnikuks ning Moskva avangardistide ideeliseks juhiks 1960. aastatel. Eriti tuntuks sai ta kunstiringkondades pärast seda, kui Nõukogude riigijuht Nikita Hruštšov oli 1962. aastal käskinud Moskva kesklinnas sulgeda avangardistide näituse, kuna see on häbiks Nõukogude inimesele. Sooster oli üks nendest, kelle pildid Hruštšovi viha esile kutsusid. Tema eluajal ühtegi Soosteri isikunäitust Nõukogude Liidus korraldada ei õnnestunudki.
Lidia Soosteri raamatus on katkend sellest näitusest. „Ülo käest küsiti ühe pildi kohta: „Mis see sihuke on?“ Ülol tekkis närvilistel hetkedel alati tavaliselt tugevam aktsent. Ta vastas: „Kuumaastik.“ Mille peale Hruštšov hakkas karjuma: „Ma saadan su riigist välja, ma pistan su laagrisse!“. Ülo aga vastas: „Ma juba olin seal...“
Näituse avamine ei jäänud Vene meedias märlamata. Näiteks tänases Kommersantis ilmus pikk positiivne lugu näitusest. Tuntud kriitik Anna Tolsjata kirjutab seal: "Arvestades Ülo Soosteri rolli kodumaises mitteametlikus kunstis, on see (näitus) suurejooneline sündmus."
pühapäev, veebruar 07, 2010
Janukovitš võitmas, arvamusi Donetskist enne valimisi
Exit-pollid ja esialgsed tulemused näitavad, et Ukraina uueks presidendiks saab Viktor Janukovitš. Kuna tema peamine kants on venekeelne Ida-Ukraina (lisaks ka Lõuna-Ukraina) ning eriti Donetsk, siis ma pakun mõned arvamused presidendivalimistest just Donetskist. Olin seal 26. ja 27. jaanuaril ehk siis vahetult peale presidendivalimiste I vooru (foto tehtud Donetski peaplatsil – Lenini väljakul). Arvamused on üsna otseselt märkmikust maha kirjutatud.Juri Tešabaševitš Temirov, Donetski Rahvusliku ülikooli rahvusvaheliste suhete ja välispoliitika kateedri dotsent:
Ma ei toeta ei Janukovitšit ega Timošenkot. Mul 2 valikut: a) mõlema vastu hääletada b) hääletada siiski Janukovitši poolt, sest Timošenkoga tuleb rohkem negatiivseid asju. Timošenko puhul on autoritaarse juhtimisstiili risk suurem. See oli eriline absurd, kui ma nägin telekast esinemas Timošenkot Euroopa Rahvapartei (konservatiivid) kongressil. Tema vaated on ju tüüpilise vasakpopulisti omad, sürrealism kuubis! Õnneks Timošenkol on šansse vähem.
Janukovitši puhul käib tema demoniseerimine igat pidi. Donbassi publik ei võta seda nt negatiivsena, et ta on kohtulikult karistatud. Siin ongi selline keskkond, mõneti isegi paratamatu. Kui seda ei tea, siis pole karistatust eetiline esile tõsta Janukovitši puhul.
Janukovitš peab võitma vähemalt 5-6 protsendiga, kui vahe jääb vähem kui 2 protsenti, siis Julia kaotust ei tunnista ja see võib Ukraina jaoks halvasti lõppeda.
Mingit autoritaarsust Janukovitši presidendikssaamine kaasa ei tooa, sest tema taga seisvad äriringkonnad ei taha Ukrainale negatiivset mainet. Nende ärihuvid on juba rohkem Euroopas ja USAs, mitte Venemaal. Neile pole üldse kasulik Vene kapitali Ukrainasse tuleks, sest see on nende omast võimsam. Need väited on kõvasti liialsatud, et ta on pro-Vene poliitik.
Anton Ivanov (fotol), poliitikakommentaator ajalehes „Donetski Krjazh", lisaks veel заместител Директора Центра политического анализа и технологий:Ükskõik kes (kas Janukovitš või Timošenko) võidab, läheb Ukrainas halvemaks. Ukraina riik on nii suurtes võlgades (välisvõlg 80 % GDP-st), et keegi ei laena meile enam varsti. Suurema osa võlgade (nii riigi- kui erasektori jaoks) tagasimaksmise aeg on 2011-14. Ma ei usu, et isegi geenius suudaks sellisest majandusolukorrast kiiresti välja rabeleda.
Majanduse jaoks pole mingit vahet, kumb saab presidendiks. Nad mõlemad majanduspoliitikas suht yhesugused, mõlemad olnud 2 korda peaministrid. Timošenko on viimased 2 aastat olnud peaminister – ja mida ta saavutas? Ta on hea PR-inimene, ilus naine, aga vähemalt poliitikas pole see amet.
Alates 2004. aastast käib valimistel Ukrainas nagu võitlus vutifännide vahel. Oluline on särkide värv, aga lubadusi-programme ei vaata keegi.
Lähemad 5 aastat jätkub Ukrainas stagnatsioon. Lihtsalt Janukovitši võidu puhul tuleb stagbatsioon võib olla veidi humaansem.
Uus Maidan? Inimesed ei tule enam, kui neile ei maksta. Poliitikud on inimesed ise ära rikkunud, makstes neile Maidanile tulemise eest. Mingit sellist eufooriat ei tule enam mingil juhul.
Ma arvan küll, et isegi Lääne-Ukrainas on inimestel suht ykskõik, kui isegi Janukovitš saab presidendiks. Inimesed nii väsinud jamadest ja neil on isiklikud mured suuremad, kui see, et kes saab presidendiks. Inimesed tahavad Ida-Ukrainas stabiilsust. Nad ütlevad: peaasi, et ei läheks halvemaks. Veel: me tahame stabiilsust, kui mitte Nõukogude-aegset, siis vähemalt Kutšma-aegset (president 1994-2004).
Aleksandr Vassiljevitš Krapivin (ta väitis muide, et ta oli 1986. aastal ehitusmalevas Saaremaal Karjas!), Donetski Rahvusliku ülikooli rahvusvaheliste suhete ja välispoliitika kateedri juhataja:
Sõnavabadus on Ukrainas uppunud poliitikute PR-i. Demokraatia on võimu poolt juhitav. Seetõttu mulle ükski presidendikandidaat ei meeldinud!
Aastaid tagasi anti liiga palju lubadusi EU ja NATO suunas. Lääs ka siis ilmselt siirelt soovis, hiljem aga nad nägid Ukraina lubadustes suurt mulli. 2008 augustisõda Gruusias rikkus ka väga Ukraina nägu.
Praegu suhtlemine EU-ga praktiliselt 0-tasemel. EU keeldub paljudest tihedama koostööprojketidest. Nt viisavabadus – kui palju Juštšenko lubas, et ta vaat et kokku leppinud, et Ukraina saab selle. Tühi jutt! Vastupidi, mõned EU riigid on isegi karmistanud viisarežiimi meiega.
Sergei Barõšnikov, politoloog:
Ukraina häda on selles, et pole uusi liidreid, pole eliidi uuenemist. Poliitiline eliit on ju ausalt öeldes selline poolenisti Nõukogudeaegne, poolenisti kriminaalne.
Timošenko ja Janukovitši vahe on ainult nüanssides. Timošenko on rohkem ohtlik, sest ta on rohkem võimujanuline.
Ma olen täiesti nõus väitega, et Ukraina on võimetu iseennast valitsema normaalselt praegu (inable to govern). Ja mul pole mingit retsepti, kuidas see muutuda võiks.
Inimesed ei taha minevikku, ega ole rahul olevikuga ning ei usu Euroopa-sugusesse elusse tulevikus. Patiseis Ukrainas selles mõttes. Pole võimalik oma rõõmuks lihtsalt elada.
Kui Janukovitš võidab, siis ta tahab ennast näidata kogu Ukraina poliitikuna. Tema mõjukas nõunik Anna German tunneb väga hästi Lääne-Ukrainat.
laupäev, veebruar 06, 2010
Lood Ukraina metsadest Päewalehes
Panen siia huvilistele lingid viiest mu loost, mis nädala jooksul Päewalehes Ukraina-teemal ilmusid. Palju on nendes muidugi kõike seda, mida ma olen siin juba kirjutanud.
"Janukovitš pole veel kindel võitja",
"Võimunäljane Julia ja ümbersündinud Viktor", "Viktor Juštšenko allakäiguspiraali pani keerlema tähehaigus", "Mida Juštšenko Ukrainas ära tegi?",intervjuu Ukraina kaasaja ilmselt tuntuima kirjaniku Juri Andruhhovitšiga.
Vastuseks eelmiste kirjatükkide kohta esitatud küsimustele:
1)Kirja- ja grammatikavead on kahjuks mu alatine häda, sest kahjuks pole mul alati aega tekste üle lugeda, kuna need tekstid tulevad kuidagi väga pikad tihti ja vahest on ka koht kirjutamiseks olnud ebamugav... Siis on ju alati valida, kas panna tekst üles vigadega või üldse mitte kirjutada. Ma olen valinud alati esimese variandi, sest mu blogi pole siiski mingi ametlik inforuum.
2)Küsimus: Kas eesti keeles on Julia perekonnanimi Tõmošenko või Timoshenko? Ei saa aru, miks venekeelne i muutub äkki õ-ks? Vastus: Ukraina keeles kõlab nimi Tõmõšenko ja nagu ma aru saan, siis Eesti keele instituut (www.eki.ee) tahab, et ametlikult kirjutataks eesti keeles ukraina nimesid ukraina transkriptsiooni järgi, mitte vene kirjapildis. Ma olen rohkem harjumusest kirjutan venepäraselt, kuigi see on ilmsel vale.
3)Küsimus: Äkki räägid sellest punkritaolisest kõrtsist pisut lähemalt? Vastus: see on see Lvivi kesklinnas asuv unikaalne kõrts nimega „Kriivka“, mis on tehtud UPA võitlejate maa-aluse punkri põhimõttel. Väga huvitav ja omapärane koht. Lähemalt vaadake kõrtsi kodukat
4)Küsimus: mille järgi tekib tunne, et Donetski inimesed ei hooli oma elust eriti? Milles see väljendub? Kas mingites tavades või käitumises? Turvavöö lahti tegemises peale DPS postist mööda sõitmist nagu seal Togliattis see taksojuht tegi? Vastus: Seda on nii raske otse öelda, et sellle ja selle tõttu. Kohapeal sa nagu tunnetad seda õige ruttu. Mina nimetan seda selliseks, kui vene keelt kasutada, avos-elustiiliks ehk siis elamiseks põhimõtte järgi – „läheb nagu läheb. Läheb nagu jumal annab.“ Tavaliselt ongi see Venemaal ja Ukraina venekeelses osas levinud tavaliselt depressiivsemates piirkondades.
"Janukovitš pole veel kindel võitja",
"Võimunäljane Julia ja ümbersündinud Viktor", "Viktor Juštšenko allakäiguspiraali pani keerlema tähehaigus", "Mida Juštšenko Ukrainas ära tegi?",intervjuu Ukraina kaasaja ilmselt tuntuima kirjaniku Juri Andruhhovitšiga.
Vastuseks eelmiste kirjatükkide kohta esitatud küsimustele:
1)Kirja- ja grammatikavead on kahjuks mu alatine häda, sest kahjuks pole mul alati aega tekste üle lugeda, kuna need tekstid tulevad kuidagi väga pikad tihti ja vahest on ka koht kirjutamiseks olnud ebamugav... Siis on ju alati valida, kas panna tekst üles vigadega või üldse mitte kirjutada. Ma olen valinud alati esimese variandi, sest mu blogi pole siiski mingi ametlik inforuum.
2)Küsimus: Kas eesti keeles on Julia perekonnanimi Tõmošenko või Timoshenko? Ei saa aru, miks venekeelne i muutub äkki õ-ks? Vastus: Ukraina keeles kõlab nimi Tõmõšenko ja nagu ma aru saan, siis Eesti keele instituut (www.eki.ee) tahab, et ametlikult kirjutataks eesti keeles ukraina nimesid ukraina transkriptsiooni järgi, mitte vene kirjapildis. Ma olen rohkem harjumusest kirjutan venepäraselt, kuigi see on ilmsel vale.
3)Küsimus: Äkki räägid sellest punkritaolisest kõrtsist pisut lähemalt? Vastus: see on see Lvivi kesklinnas asuv unikaalne kõrts nimega „Kriivka“, mis on tehtud UPA võitlejate maa-aluse punkri põhimõttel. Väga huvitav ja omapärane koht. Lähemalt vaadake kõrtsi kodukat
4)Küsimus: mille järgi tekib tunne, et Donetski inimesed ei hooli oma elust eriti? Milles see väljendub? Kas mingites tavades või käitumises? Turvavöö lahti tegemises peale DPS postist mööda sõitmist nagu seal Togliattis see taksojuht tegi? Vastus: Seda on nii raske otse öelda, et sellle ja selle tõttu. Kohapeal sa nagu tunnetad seda õige ruttu. Mina nimetan seda selliseks, kui vene keelt kasutada, avos-elustiiliks ehk siis elamiseks põhimõtte järgi – „läheb nagu läheb. Läheb nagu jumal annab.“ Tavaliselt ongi see Venemaal ja Ukraina venekeelses osas levinud tavaliselt depressiivsemates piirkondades.
kolmapäev, veebruar 03, 2010
Ukraina inimeste arvamusi
Nii, tana neljapaeval ilmub Paewalehes mu pikem lugu, miks Jushtsenko 5 aastaga nii pohja korbes. Taustaks siis Ukraina presidendivalimiste II voor pyhapaeval. Uurisin Jushtshenko ajalooliselt havitava languse pohjuseid Kiievis, Donetskis, Odessas, Lvivis ja Ivano-Frankivskis. Panen oma loo peategelaste intervjuude siis taismahus yles. Puudu on Donetski ja Ivano-Frankivski meeste jutud, need lisan hiljem. Ma lihtsalt fyysiliselt ei joua seda teha. Tegemist on suht otseste tekstidega, mis ajapuudusel on suhteliselt toimetamata, aga asjahuvilised saavad niigi kontekstist aru.
LVIV
Vestluskaaslased on Sofija Fedin ja Taras Tsholi. Sofija on 25-aastane, ta on kohalikus TVs poliitilise talk-show juht, laulja, kes esitab peamiselt patriootilisi ja rahvalaule ning on koigele lisaks ylikoolis politoloogia oppejoud. Taras on Lvivis Lonski vangla-muuseumi direktor. Lonski vanglas lasid Noukogude voimu esindajad kohalikke sadade kaupa maha enne Saksa vagede saabumist 1941. aastal. Nagu Tartu kesklinnas. Molemad on Jushtshenko toetajad.
Millised olid Jushtshenko 5 aasta suuremad muutused?
Tarass (T): Minul on kadunud hirm miilitsa ees. Kutshma ajal vois miilits sind suvaliselt tanaval kinni votta, jaoskonda viia ja seal sind igatpidi alandada. Muidugi polnud nii hull kui Venemaal, aga seda oli. Enam seda minu arust pole.
Ma ei saa siiski oelda, et meie siseministeerium oleks kovasti muutunud, aga inimesed ei karda enam oma oigusi kaitsta. Inimesed ei karda enam riigiasutustest oma oigusi nouda, kuigi nende oiguste saavutamine on jallegi korruptsiooni tottu vaga raske. Inimesed eelistavad maksta. Naiteks kui su lahedane inimene sattus haiglasse, siis sa tead, et sa ei saa muidu abi, kui pead ise ostma koik ravimid ja maksma teda ravivale doktorile. Muidu ei liiguta keegi, arstid lihtsalt ootavad, kuni sa neile raha maksad. Inimesed on vaga ara rikutud. Need kes riigisfaaris tootavad. Arstid, kes peaksid just inimesi aitama. Inimesed on selle viie aastaga vaga tugevalt ara rikutud. Yks osa inimestest said revolusioonist joudu selleks et midagi muuta, teine osa inimesi on neid vabadusi julmalt ara kasutanud rikastumiseks teiste arvelt. Korruptsiooni on rohkem kui varem.
Sofia (oli ise Maidanil 2004. aastal yks organiseerijatest. Fotol koos peatslt koos Ukraina endise presidendiga): Paljud inimesed on vabadusest saanud aru selles kontekstis, et see tahendab “bespredeli”. Et voib koike teha. Kahjuks pole veel vaga paljud aru saanud, et kodanikuyhiskond tahendab seda, et nad saavad ise vaga palju ara teha, ilma riigi abita, kasvoi lokaalsel tasemel.
Jushtshenko eesmark oli pidevalt moista anda, et ukrainlased on rahvas, kes ise saab ja peab otsustama, mis siin maal toimub. Et see on meie maa ja ainult meist soltub, kuidas ta areneb. Ida-Ukrainas on vaga palju parast Holodomori sisse toodud inimeste jareltulijaid, kellel puudub side Ukrainaga ning loomulikult ei saa nad tunda sellist muret Ukraina parast nagu meie Laane-Ukrainas. Rahvusliku malu taastamine on peamine minu arust, mis aitab inimestel aru saada, et see on meie maa. Kahjuks paljusid huvitab ainult see, mis neile kuulub, nende palk ja selleparast ongi meil praegu selline seis, et valikut pole (presidendivaimistel). Kummalgi kandidaadil pole esile tostetud rahvuslikke vaartusi, kummalgi pole ideid, kuidas peaks edasi arenema Ukraina kui riik. Koik pohineb tohutul populismil, ja mis koige hullem, et rahvas kuulab neid.
Taras: Paljud minu tuttavad raagivad, et Justhtshenko oli halb president. Aga vaadake kui palju on meil uusi autosid, kunagi pole nii palju uusi autosid ukrainlased ostnud. Kas 2005 voi 2006 me olime Euroopas tipus uute autode ostmisel. Muidugi aitas sellele koigele kaasa laenude jagamine, aga majandustous oli Ukrainas arvestatav. Inimesed lihtsalt ise ei oska ennast majandada, nad ei saa aru, kuidas tuleb raha koguda. Ja syydistavad nyyd Jushtshenkot. Inimesed ei saa Ukrainas aru, et riik see ei ole Jushtshenko, vaid et see on tema ise, mina, meie. Inimesed motlevad, et keegi peab nende eest midagi ara tegema.
Sofija: Jushetshenkole heidetakse ette et ta ei taitnud oma programmi (“10 sammu rahva poole”), aga unustatakse ara “vaike” syndmus, mis juhtus enne 2004. aasta valimiste kolmandat vooru. millest tana eriti yldse ei raagita – pohiseaduse muutmine 2004. aasta lopus. Jushtsehnko ka ei raakinud sellest eriti oma presidendiaja alguses, aga hakkas yhe rohkem raakima lopus. Nende muudatustega anti paljud senised presidendi volitused yle peaministrile, naiteks paljude riigiasutuste alluvused. Jushtshenko lubas rahvale, et kurjategijad, bandiidid peavad istuma vanglas ning oma presidendiameti alguses andis ta prokuratuurile yle 40 krimiaalasja algatamise avaldused, aga prokuratuur keeldus koigi nende suhtes krimiminaalasja alustamast.
Taras: Pohiseaduse muudatused oli see kompromiss, millega Kutshma noustus Kwasniewski ja Solana vahendusel voimu vabatahtlikult yle andma ning mis voimaldas Jushtshenkol kolmandas voorus voita. See kompromiss oli Kutshmale vaga tahtis, et tema lahikond paaseks jalitamisest uue presidendi ajal. See andmis talle tagatised voimu rahumeelseks yleandmiseks. Selle kompromissiga sai Jushtshenko kyll presidendiks, aga kaotas suure hulga reaalselt voimu.
Sofija: Oranzi revolutsiooni ajal seisis Jushtsheko selja taga vaga suur meeskond, kes kohe, kui ta presidendiks sai, hakkasid tagasi tegema neid rahasid, mis nad tema toetamisse panid. Jushtshenko ise ytles hiljutisel pressikonverentsil, et ma usaldasin inimesi, aga voim muudab inimesi ning seda ei saa keegi mojutada. Paljudes lubaduste taitama jatmises on syydi Ukraina rahvas ise, kes siis seisis Maidanil. Presidendivalimised oli 2004 detsembris, 2006. aasta alguses olid parlamendivalimised ning selle veidi rohkem kui aasta jooksul joudsid inimesed Jushtshenkos juba pettuda, pettuda Maidani-aegsetes ideaalides. Aga mida need inimesed ise tegid konkreetselt selleks, et midagi oleks muutunud, et Jushtshenko oleks saanud oma programmi taita? Miks ei valitud parlamenti Jushtshenko toetajaid, kes oleks aidanud tema lubadusi ellu viia. Inimesed uskusid, et koik muutub kiiresti, aga nii ei juhtu kunagi! 5 aastaga ei saa yhte rahvust uuesti taastada, kui seda on enne yle 300 aasta havitatud. Jushtshenko tegi muidugi vigu, aga tal oli kindel programm ja siht arendada Ukraina riiklust. Et tugev riiklus peab olema see baas, millelt peab arenema koik.
Taras (fotol Karpaatia magedes): 5,5 protsenti inimestest (nii palju haaletas Jushtshenko poolt praegu valimiste I voorus) said sellest aru. Yks vanem tark inimene ytles hiljuti, et need valimised naitavad, kuidas Ukraina rahvas on arenenud viimase 20 aasta jooksul. Jushtshenko oli esimene, kes tegi tosise sammu uuesti formeerida ukraina etnost.
Sofija: see on rahvusena taisvaartuslikkuse tunne, mis ta toi. Enne oli seda vaga vahe. Kui sa ei ole rahvusena taisvaartuslik, siis sa ei saa ajada taisvaartuslikke valispoliitikat, kaitsta oma tegelikke majandushuve. Varem Ukraina vaatas vaga palju valispoliitikas, et peaasi, et keegi ei solvuks meie peale. Asjad on muutunud. Kasvoi see fakt, et Jushtshenko andis 22. jaanuaril Banderale Ukraina kangelase aunimetuse, mille peale Poola teatas, tosi kyll mitteametlikult, et kuidas Ukraina julges seda teha! Aga miks mitte, sest meie jaoks on Bandera kangelane, kes tegi palju ukraina rahvuse enesemaaramiseks ja tanu kellele on meil tana oma riik! Poola riigi jaoks tegi palju Pilsudski, kuid meie ei saa teda kangelaseks pidada, sest ta tappis palju ukrainlasi. Teil on oma kangelane ja meil on oma. Meil on erinevad positsioonid ja see on normaalne! Poolakad arvavad, et kui me olime kunagi nende all, siis meil ei tohi olla enam iseseisvat arvamust. Aga Jushtshenko andis rahvale teada, et me oleme vaga vana rahvas siin, me saame olla taisvaartuslik etnos, aga te peate ennast seostama selle maaga siin, kus te elate.
Taras: Mida tanases Ukrainas ei ole, see on tugev moraalne liider nagu oli kunagi Bendera, keda Moskva siiamaani kardab. Positiivset eeskuju rahva jaoks pole. On vaid televiisor ja seal esinevad populistlikud poliitikud.
“Piir” ida ja laane vahel Ukrainas, kas selles osas muutus midagi 5 aastaga?
Taras: See piir on kunstlik. Seda on jaanud vahemaks. Palju inimesi ida-Ukrainast on hakanud kaima siin ning nad yritavad siin raakida ukraina keeles. Ma raagin Ukrainas alati pohimotteliselt ukraina keeles. Kui ma olen naiteks Kiievis ja keegi raagib minuga vene keeles, siis ma raagin ainult ukraina keeles. Seni, kui see teine inimene laheb samuti yle ukraina keelele. Nemad peavad positsiooni muutma.
Sofija: Lvivi kesklinna lahedal on yks turg, kus myyakse ukraina rahvuslikke sarke, mustritega. Viimase 5 aasta jooksul on hind oma kymme korda yles lainud, sest Ukraina idaosas inimesed ostavad neid ykskoik mis hinnaga, panevad selga ja viivad kaasa. Kui olid 5 aastat tagasi valimised, siis Ida-Ukrainast siia saabunud valimisvaatlejad isegi kartsid kohalikega suhelda. Nad kartsid, et nad saavad peksa. Ja sama oli vastupidi. Ma maletan, et mu ema keelas mul siis Donetskisse soita, et ma saan seal kindlasti viga jne. Nyyd kaivad inimesed Ida-Ukrainast siin ja ei karda midagi. Poliitililiselt on lihtsalt vaga kasulik mangida sellisel teemal nagu pinged ida ja laane vahel ning raakida, et me oleme erinevad. Selline jutt ainult eraldab Ukrainat. Kui raagitakse, et Jushtshenko oma tegevusega ajaloolise toe otsimisel lohestab Ukrainat, siis tuleb silmas pidada seda, et vaga palju Ukraina jaoks traagilisi syndmusi juhtus just Ida-Ukrainas. Holodomor oli seal, Laane-Ukrainas mingit nalga ei olnud.
Taras: Poliitikud, kes raagivad ida ja laane erinevustest Ukrainas, tahavad sellega peita tegelikku vaga olulist vahet Ukrainast – see on suurt vahet rikaste ja vaeste vahel. Keskklassi kui sellist Ukrainas pole ju. Kui te vaatate autosid, mis Ukrainas soidavad, siis selliseid autoseid te Eestis ilmselt ei nae! (Siinkohal Tarass muidugi eksib, mida ma talle ka ytlen-J.P.) Donetski oblastis elab 8 miljonit inimest, mis on peaaegu sama palju kui kogu Laane-Ukrainas kokku. Loomulikult on sealsed poliitikud huvitatud, et sealsed inimesed oleksid muus mojuvaljas kui Laane-Ukraina, vaataksid venekeelseid telekanaleid ning igatseksid Noukogude-minevikku. Selleparast nad kultiveerivadki erinevusi. Nad (Ida-Ukraina elanikud) on harjunud mitte motlema, nad ei vaeva eriti pead homse peava yle. Nad on harjunud elama nii, nagu neile oeldakse. Nad on enamuses lihtsalt mass. Viimasel ajal on aga naha, et Donetskis on palju noori inimesi, kes motlevad teistmoodi, kes saavad aru, et ukraina keel on riigikeel jne.
Miks Jushtshenko nii halvasti lopetas?
S: Tema diskriteerimiseks tehti vaga palju, nii tema enda tollaste toetajate kui ka vastaste poolt. Teisest kyljest ta ei jalginud ta kunagi oma reitingut, ta tegi neid asju, mida ta pidas vajalikuks. Vaga tihti rahvas ei votnud neid asju aga vastu nii, et need oleksid vajalikud. Rahvas arvab, et on vaja tugevat autorit juhti, kes teab, mida on vaja teha. Jushtshenko ei olnud autoritaarne, ta on vaga liberaalne. Mitmed inimesed on avaldanud arvamust, et Jushtshenko sai liiga vara presidendiks, liiga vara Ukraina yhiskonna jaoks. 5 protsenti, kes olid nyyd I voorus tema poolt, see on Ukraina eliit, kelle seas on palju noori nii idas ja laanes. Need 55 protsenti, kes haaletasid 2004 Jushtshenko poolt, nad ei olnud tegelikult tema poolt, vaid selle bandiidi (Janukovitshi) vastu. See oli Jushtshenko toetamine emotsionaalsel tasemel. Need inimesed tahtsid ausaid valimisi, nad ei tahtnud Jushtshenko kui sellist, nad ei tahtnud rahvuslikku liidrit kui sellist. Koik inimesed ootasid erinevaid asju.
Taras: Jushtshenko polnud oma meeskonda. 2004. aastal koosnes see naiteks paljudest rikastest arimeestest, kes tahtsid muuta joudude vahekord Ukraina arimaailmas. Lihtsate inimeste probleemidest ei moelnud neist keegi eriti, neil olid muud mured. Nad lendasid eralennukitega, nende lapsed oppisid Inglismaal, neil olid majad Kyprosel. Jushtshenko ise oli ka ju edukas ja heade sidemetega pankur. Lisaks see haigus, myrgitus. Ta ravib seda ju siiamaani. See pole niisama kerge haige inimesena juhtida riiki. Kokkuvottes tuli valja taielik kaos, kus oli koikjal korruptsioon. Et meie riigis midagi muuta, peab olema inimene-kuul, et murda labi koik tokked, selleks peab olema tohutult energiat. Jushtshenko oleks pidanud oma meeskonda votma rohkem noori, kellel polnud oma ari, kellel polnud mitte midagi. Veel parem kui Jushtshenko oleks palganud spetsialiste valismaalt nagu tegi kunagi diktaatoriks peetav Pinochett. Ta ei suutnud isegi joustruktuuride etteotsa panna oma inimesi. Poliitikasse peavad Ukrainas tulema noored inimesed.
Lvivis on naiteks yhe rajooni prokuror, kes elab minu lahedal, kes ehitas endale poole aastaga maja, tal on 3 Jaapani autot ning seejuures on tema ametlik palk maks 5000 grivnat. Teine rajooniprokuror Lvivs soitis hiljuti suurel kiirusel oosel oma BMW X5ga otsa Lada 09-le, mille juht hukkus. Prokuror soitis koju yhelt peolt ning voib arvata et ta ei olnud kaine. Temaga ei juhtunud midagi. Tekib kysimus - kuidas saab Jushtshenko riigis, kus prokuror voi saadik tapab inimesi tanaval ning paaseb karistuseta, teha suuri reforme? Kui Jushtshenko oleks diktaator ja tal oleks 100 protsenti voimu, siis jah voiks talt kysida, et Jushtshenko mis toimub? Jushtshenko oli president maksimaalselt 10 protsendi voimuga.
Sofija: Mulle tundub, et nii pidigi minema, nagu laks. Sellisel tasemel ongi praegu Ukraina yhiskond. Praegu on murdepunkt, kus on naha, mis suunas hakab ikkagi Ukraina arenema. Kas poordub tagasi ja muutub taas kvaasiriigiks voi areneb eedasi. Ja seda ei otsusta mitte uus president, vaid see otsustatakse kohalikel valimistel, linnapeade valimistel. Praegu esitatakse pealtnaha lihtsaid valikuid - Kas Janukovits ja Venemaa voi Timoshenko ja EL, kas vene keel kui teine riigikeel ja Janukovits voi Timoshenko ja ukraina keel. Kui reaalselt hinnata, siis ainult Laane-Ukraina raagib ukraina keeles. Idaosa raagib koik vene keeles. Aga keegi ei garanteeri samas, et Timoshenko ei anna meie gaasi transpordisysteemi venelaste katte ning siis me satume uuesti Venemaa moju alla. Teisest kyljest on naiteks Janukovitshit toetavatele arimeestele Euroopa turg palju perspektiivikam kui Venemaa turg.
Ukraina meedia sai vabaduse, kuid samal ajal kasvas korruptsioon ja poliitikute populism. Tuleb paradoksaalne valja, et meediavabadusest polnud selle vastu abi?
Taras: Meil peagu iga massikommunikatsioonivahend kuulub endiselt monele korruptsionaarile.
Sofija: ajakirjandusvabadus on, aga ajakirjanikud peavad kogu aeg silmas pidama, et nende tookoht sailiks.
Taras: Kui nad ei kirjuta seda mida peab, siis nad ei saa lihtsalt oma 300-dollarilist palka. Mina loen toeliselt vabaks vaga vaheseid valjaandeid. Ma loen Ukrainskaja Pravdat, ma usaldan neid. On 2-3 telekanalit, mida ma vaatan, on haid ajakirjanikke. Ajakirjandus on ju yhiskonna peegel, nad ei saa olla yhiskonnast paremad.
Sofija: Kutshma ajal oli siiski nii, et seal ei olnud oluline see, et sa saad palka vaid siis, kui sa oigesti kirjutad. Kui sa valesti kirjutasid, siis sind loodi lihtsalt maha voi murti muud moodi. Praegu selliseid suuniseid pole, sa void kirjutada pohimotteliselt mida iganes. Aga – kui sa tahad saada palka, tahad olla normaalselt kindlustatud inimene, siis sul on valik.
KIIEV
Kunstnikest abielupaar Oleg Komarov (37) ja Evelina Beketova (32). (vaadeke ka nende koduka – http://beketova-art.livejournal.com/, eriti sealt Lina eeriat hallist (Janukovitsh) ja oranzhist kassist (Jushtshenko)
Mis on olulmised muutused viimase 5 aasta jooksul Ukrainas?
Evelina: Ukraina on liikunud lahemale Euroopale ja kaugemale Venemaast.
Oleg: Minu arust kyll mitte Venemaast kaugemale, majanduslikult rohkem soltuvaks Venemaast hoopis. Telekast raagitakse pidevalt, et nii need kui teised on halvad. Need, kes enne karjusid, et Euroopa on hea, on nyyd hakanud teistsugust juttu raakima.
Muidugi on majandusvabadust rohkem, sest Kutshma ajal oli see košmaar.
Sonavabadus?
Evelina: Meile tahendab see pintslivabadust (naerab). Jah, seda on nyyd rohkem. Muutus nt Ukraina kunstnike liidu juhtkond, kes hakkas palju paremini suhtuma noortesse kunstnikesse. Varem kaitsti vaga “omasid”, vanu, veel Nõukogude-aegseid kunstnikke. Mis puudutab yldist kultuurisfääri, siis nt teatreid riik rahastab vähem. Mul on näitlejate seas palju tuttavaid, nende olukord on raskemaks muutunud. Kuigi mina arvan, et riik ei peagi teatreid rahastama, neid peab vaataja rahastama. Las teatrid muudavad repertuaari, et see oleks huvitavam, siis tuleb ka vaatajaid. Meie ju voime muuta oma teoseid, kui neid keegi ei osta. Las teater teeb seda sama.
Mida arvate sellest, Jushtshenko pooras palju tähelepanu ajaloole?
Evelina: Inimene kes ei armasta ajalugu, jääb alati piiratuks. Mul on väga hea meel, et Jushtshenko armastab ajalugu ja on mõnevõrra kasvatanud huvi inimestes Ukraina ajaloo vastu. Riik ei saa eksisteerida ilma oma ajaloota. Selles mõttes ma austan teda.
Oleg: Ei saa öelda, et Jushtshenko pooras liiga palju tähelepanu ajaloole ja liiga vähe majandusele. Jushtshenko pooras liiga poliitilistele intriigidele minu arust.
Evelina: Kahjuks ta mängis president, mitte ei olnud president. Ta väga meeldib mulle kui inimene, aga yldse kohe ei meeldi kui president.
Oleg: Kui inimene on president, siis ta peab sõitma mööda maailma ja tegema kokkuleppeid majanduse arendamiseks, aga tema sõitis mööda maailma avaldustega Holodomorist ja muude ajalooasjadega. Aga ei mingeid äriplaane riigi jaoks. Selles mõttes ta ei olnud nagu Putin, kes sõitis kord yhte riiki, siis teise riiki ja sõlmis kokkuleppeid. Või nagu Kasahstani president. Selles mõttes oli ta nõrk.
Evelina: Ukraina rahvas on läbi kogu oma ajaloo kogu aeg oma juhtides pettunud. See on nagu veskikivi Ukraina rahval.
Oleg: Maidan ju tegelikult algusest peale ei olnud Jushtshenko poolt, vaid kategooriliselt Janukovitshi vastu. Selle vastu, et televiisorist näidati rahvale otsest valet, mida räägiti ausa näoga. See ajas inimesed raevu. Inimesed ei astunud välja Jushtshenko poolt, vaid Kutšma võimu jätkumise vastu.
Kuhu Ukraina liigub?
Oleg: Paljude ukrainlaste jaoks on Euroopa-tee siiski jäänud selliseks veidi muinasjutuliseks arengustsenaariumiks. Veidi nagu Alice'i Imedemaa. Seal on kõik väga tore ja vahva, aga kuidas sinna pääseda, seda keegi ei tea.
Kas on vahet, kes saab presidendiks?
Evelina: Mulle tundub, et ei ole.
Oleg: Inimesed igal juhul pettuvad kiiresti mõlemas, ükskõik kas presidendiks saab Janukovitsh või Timoshenko. Järgmised viis aastat on nagu mingi etapp, mis tuleb üle elada, aga siis peaksid tekkima juba uued liiderid.
Evelina: Ukraina ootab uusi liidreid. Viis aastat on võib olla pikk aeg, aga Ukraina rahvas oskab kannatada.
Oleg: Meie näiteks seekord üldse valimas ei käinud.
Evelina: Mul oli tellimus, mina joonistasin maali selle asemel. Ma loodan, et 7. veebruaril (valimiste II voor) on mul jälle tellimus ja ma ei saa valima minna. (Naerab.) Ja kui polegi tellimust, siis ma ilmselt lihtsalt maalin.
Oleg: mul ükskõik, kes saab. Nad on tegelikult suhteliselt sarnased.
Evelina: Mult ostavad pilte nii Janukovitshi kui Timoshenko ja Jushtshenko pooldajad. Mul on selles mõttes ka ükskõik, kes saab. Janukovitshi kohta tuleb muidugi öelda, et 5 aasta jooksul on ta hakanud rohkem sarnanema presidendile, 2004. aastal oli ta ikka rohkem bandiidi moodi. Praegu ainult natuke. (naerab.)
Te ise loete ennast suhteliselt edukateks kunstnikeks?
Evelina: Jah. Me elame normaalselt oma piltide müügist. Me ei pea tegelema millegi muuga, et ära elada normaalselt. Tänu piltide müügile me maksime tagasi oma laenu 27 000 dollarit nelja aastaga. Praktiliselt keegi meie tuttavatest kunstnikest pole oma tooga suutnud raha teenida korteri ostmiseks, meie saime. Meie laps õpib prestiižes koolis. Ametlikult ei pea seal õppimise eest palju maksma, aga mitteametlikult peab pidevalt maksma. Me puhkame iga suvi seal kus me tahame. Sõidame Krimmi maalima näiteks.
Oleg: Väga paljud need, kellega me õppisime koos Kunstiakadeemias, on tänaseks materiaalsetel põhjustel loobunud kunstiga tegelmisest. Nad ei suuda oma teoseid müüa. Või siis tegelevad piltide joonistamisega rikastele inimestele.
Evelina: Meie ka teeme tellimusi, aga me maalime tellimuste peale siiski seda, mida me ise tahame. Me oleme suutnud alati tellijaid kallutada meie ideede poole, sest reeglina nad ei tea, millist pilti nad tahavad.
Keskmine palk on Ukrainas 2000 grivnat. Kas te teenite ütleme 2-3 korda rohkem?
Evelina: Rohkem. 2000 grivnat kulub Kiievis elamiseks nädalaga, jämedalt öeldes.
Kuidas te oma stiili nimetate?
Evelina: “Kohvitassi meeleolu maalid” (naerab). Mina, ja ka Oleg, istun maailma ainult heas tujus. Me anname oma energiat maalidesse edasi.
ODESSAS
Odessa vanima veinitehase Franzuskii Bulvar yks omanikke ja asedirektor (direktor on tema isa) Shota Gulijev (54)
Millised on suuremad muutused Ukrinas 5 aasta jooksul, mil Jushtshenko oli president?
Sunniviisiline yleminek ukraina keelele pole midagi head kaasa toonud. Lapsi yritatakse Odessa koolide opetada ukraina keeles, aga kodus nad räägivad ikka vene keelt. Tekib selline kakskeelsus – paljud ajavad rääkides segamini keeli, räägivad vene keeles, aga kasutavad ukraina sõnu, ja vastupidi. Kõige parem selliseid probleeme vältida on lapsest saadik õppida inglise keelt (muigab).
Ma ei tunne mingit nostalgiat Nõukogude aja vastu. Mul on väga hea meel, et kõige olulisem positiivne muutus on olnud see, et Ukrainas on loodud demokraatlik ühiskond. Me oleme hakanud vabalt hingama, me oleme hakanud vabalt oma mõtteid esitama. Inimesed enam ei karda enam.
Me sõidame vabalt Euroopasse, kuigi tõsine tõke on muidugi siiani Schengeni viisa. See on problem, sest tavalisel inimesel on seda viisat ikkagi suhteliselt raske saada.
Ukrainat võetakse Euroopas eksisteeriva omaette riigina, mitte kui Venemaad. 6-7 aastat tagasi meid aeti segamini veel, et me oleme Venemaa osa. Eelkõige muidugi tänu Maidanile. Ukraina liigub Euroopa suunas. Muud teed ei saagi olla! See tee, mida meile pakuvad mõned poliitikud, see on tagasitee, tee tagasi NSV Liitu, Venemaale. Mina selliseid meetodeid ei taha, ütlen otsekoheselt.
See kõik on ka meile kõvasti mõju avaldanud, et me oleme maailmaga saanud avatumalt suhelda. Muidu me oleksime veinitootmise tehnoloogialt väga maha jäänud. Tänaseks aga me oleme tehast kõvastu moderniseerinud. Me oleme pannud 8 miljonit eurot tehase uuendamisse mõne aasta jooksul.
Probleeme on muidugi palju. Eelkõige seotud see sellega, et rahva mentaliteet on väga seotud sotsiaaltoetuste maksmisega, väga palju on pensionäre, mistõttu rahulolematus on suur. Odessas on väga palju tööstust suletud. Teenindus, kergetööstus muidugi areneb meil. Odessa on Ukrainas siiski doonorregioon riigieelarves.
Mis on Jushtshenko languse põhjus?
Gulijev (fotol oma tehase kontori rodul):See on väga lihtne - Jushtshenko on poliitik, kes sündis valel ajal. Kui ta tulnuks võimule 20-25 aastat hiljem, siis oleks olnud Ukrainale kuldne aeg. Kui poleks enam seda põlvkonda, kes mäletab NSV Liitu.
Kahjuks tal polnud oma tugevat meeskonda. Meeskond oli väga nõrk, selles mõttes oli ta väga nõrk poliitik. Inimesed, kes teda ümbritsesid Maidanil, reetsid teda kiiresti. Ta tahtis Ukraina jaoks head - poliitikutest on ta ilmselt Ukrainas kõige korralikum inimene - aga ta oli selle jaoks liiga nõrga iseloomuga. Demokraatia vajab eksisteerimiseks korda, aga Jushtshenko ei suutnud seda luua. Tema korraldusi ei täidetud. Praktiliselt polnud mingit normaalset vertikaalset võimustruktuuri.
Kuid Ukraina eneseteadvuse tõstmiseks tegi ta väga palju. Holodomori teadvustamine, mille fakti on tunnistanud kogu Euroopa. Need faktid olid, kuigi Venemaa on selle üle nördinud. Ma mäletan, kuidas mu ukrainlasest vanaema, kes elas Kirovogradi oblastis rääkis kuidas bolševikud alandasid justnimelt ukrainlasi.
Jushtshenko esmajoones tegeles esmajärjekorras sellega, et ukrainlased tunneksid end rahvusena, aga majanduses ta tegi muidugi suuri vigu.
Janukovits-Timoshenko?
Majandusjuhina tahan ma presidernti, kes laseb vabalt äri teha, tööd teha. Ma võin mõlemaga töötada. Suurt vahet pole, kes neist saab. Minu jaoks on olulised kaks asja: 1) võitlus korruptsiooni vastu. Edasi nii ei saa, 2) kohtureform. Seda on vaja teha kohe. 3) väike- ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine (enda firmat peab keskmise suurusega ettevõtteks). Kui neid asju ei lahendata, siis mingit tolku siin riigis ne budet. Ja loomulikult demokraatliku süsteemi säilitamine. Kardan muidugi, et juhtimisstiil uue presidendi ajal võib muutuda autoritaarsemaks. Mõlema kandidaadi puhul. Janukovitsh lihtsalt ytleb seda võib olla avalikumalt välja. Vene-Ukraina suhetes ei tohi mingil juhul taastuda vanema-noorema venna suhet. Peavad olema normaalsed, võrdsed suhted.
UUESTI KIIEV
Sergei Solodki (33), kes varem 10 aastat ajakirjanikuna lehtedes, aga praegu on Kiievis Maailmapoliitika instituudi asedirektor.
Ukraina 5 aastat parast Jushtshenko valitsemist?
Ukraina on lähemal kui kunagi varem sellele, et mis juhtus Venemaal 90-ndate lõpus ehk siis väsimus demokraatiast. Ukraina on sellise stsenaariumi järele nõudlus enamuse rahva seas. On väsimus sellest, mis on toimunud viimaste aastate jooksul. Ukrainas on tugevad karismaatilised liidrid, kes on selleks võimelised. Praegu sõltub väga palju Ukraina yhiskonnast – kas ta lubab seda. Palju sõltub ajakirjandusest ja kodanikeorganisatsioonidest, kas nad suudavad pressida uut presidenti, et ta ei liiguks autoritaarsuse poole. Et president ise oleks ühiskonna diktatuuri all.
Ukrainas on poliitikud nii mitmetahulised, et raske on kindlalt öelda, millist poliitikat nad ajavad tulevikus. Kui Kutšma sai 1994 presidendiks, siis Läänes ka austati teda väga ja peeti reformaatoriks. George Soros oli vaat et Kutšma isiklik nõunik ning just Soros kutsus 2001. aastal yles jätma Kutšmat võimule, kuigi ta sai aru, et Kutšma on tegelikult üsna autorit poliitik.
Janukovitsh on palju muutunud?
Teda voetakse praegu natuke teistsugusena kui 2004. aastal. Jah teda seostatakse Kremli-minevikuga, seostatakse kriminaalse Kutshma ajaga, aga sellest ajast on Janukovitsh muutunud. Ta on olunud peaminister, teda on vastu voetud Washingtonis, temaga on suhelnud Laane liidrid. Janukovitsh teeb taiesti euroopalikke avaldusi. Ta raagib et ykskord hakkab Ukraina rajame euroopalikul teel demokraatiat. Sellesse on muidugi vaga raske uskuda, eriti neil, kel on hea malu. Aga sellegi poolest tuleb sellesse tahelepanelikult suhtuda.
Timošenko?
Oranzi rev ajal ta esines vaga Venemaa vastu. Varsti parast seda kirjutas ta Foreign Affars'is artikli sellest, kuidas hoida tagasi Venemaad. See oli vaga venevastane. Ta ei olnud siis voimu juures, ta oli siis ekspeaminister. Paradoksaalne, aga nyyd ta suhtleb vaga hasti Putiniga, tal on temaga vaga head suhted. Tekib selline vaga kahemottleine mulje. Janukovitsh oleks justkui sellise autoritaarse kaldega, aga teeb demokraatlikke avaldusi, aga Timoshenko, kes on nagu demokraat, aga on kahtlasest laagrist viimasel ajal. Neil molemal on potensiaal areneda kahes suunas – nii autoritaases kui ka demokraatlikus suunas. Palju hakkab soltuma nende meeskonnast.
Mis juhtus Jushtshenkoga 5 aasta jooksul?
Jushtshenko vaimustus liiga oma voidust, see koigepealt. Ta pidas ennast kangelaseks, mis ta tegelikult ka oli Ukraina ajaloo jaoks. Ukrainas olid rahval suured lootused. Jushtshenko samal ajal eraldas rohekm tahelepanu valimsaale kui Ukraina rahvale, reformidele. Tal oli tahehaigus otses mottes, valismaal oli tahehaigus. Ta ei pooranud sel hetkel tahelepanu kriitikale oma riigist. Raagitakse et ta on siiamaani selline, kes ei ole vastuvotlik valisele kriitikale, et tal on koiges oigus.
Mones montes Gorbatshovi fenomen. Gorbatshov tegi ka suuri asju NL jaoks, nende inimest jaoks, kes elavad pragu endise NL alal. Kuid NL majanduse jaoks ta ei teinud midagi. Sama juhtus Jushtshenkoga. Ta eraldas vaga palju tahelepanu valismaale, aga vaga vahe tahelepanu sellele, mis toimus kodumaal. Tema usaldusreisting kadus vaga ruttu. Aastaga kukkus tema toetus viis korda!
Loomulikult oli oranzhi rev jaoks suur kaotus tyli Jushtshenko ja Timoshenko vahel, mis loppes Timoshenko erru saatmisega. Nad ei olnud koos isegi 1 aastat (see juhtus sept 2005)! Sellest alates algasid tosised konfliktid. Siis algaski Jushtshenko enesehavitusprotsess. Timoshenko kasutas seda ara, ta osutus voimekamas poliitikuks selles olukorras. Jushtshenko vastu hakkas voitlema kogu Ukraina poliitiline eliit. Jushtshenko tegi ise ka rumalusi, ja oleks olnud imelik, kui sellises olukorras oleks tema reiting sailinud.
Jushtshenko loogika on selles – kuidas saab olla populaarne president, kui sa raagid mittepopulaarseid asju. Ta raagib toesti vaga populaarsetest asjadest, mis on juhtunud Ukraina ajaloos enne ja II MS ajal ja parast. Kahjuks need asjad on vaga tundlikud ja poliitilised suure osa jaoks Ukraina elanikest. Kuid tuleb talle au anda, et ta esitas need kysimused ajaloost vaga selgelt, keegi pidi seda tegema. Aga sel hetkel oli tema reiting juba madal. Seda tuleb arvestada. Kui tema reiting oli korge, siis ta oli valismaal! Sellistest asjadest nagu Holodomor tuleb raakida siis, kui reiting on korge.
Jushtshenko keskendus liiga ajaloole?
Marvan kyll. Kuigi kahjuks enamus ukrianlastest oma ajalugu ei maleta. Jah, Jushtshenko alustas sellega, aga ta oleks pidanud kohe alustama paralleelselt ka majanduskysimustega. Kahjuks vaga paljud inimesed esitavad kysimuse, et ma elan halvasti, et miks mulle veel ajalugu. Mis mul sellest kasu? Vaga paljud ukainlased on pensionarid, kelle pension on alla 700 grivna.
See ei ole nii, et tulnuks tegeleda ainult majandusega, aga ajalugu tulknuks unustada. Ta oli esimene presindet Ukrainas, kes oli oma olemuselt ukrainlane. Poolas nt pole vaja presidendil tegeleda ajalooga selleks, et olla poolakas. Kutshma ei olnud kunagi Ukraina rahvuse president. Jushtshenko oli esimene selline.
Ukraina ja EL?
Praegu on vaga suur pettumus. Euroopa poliitikud raagivad, et Ukraina pole valmis, aga seda voetakse siin vastu nii, et Euroopa ytleb, et meid ei taheta. Selle taustal tekivad teooriad, et Ukraina peab saama Euroopas teiseks Norraks. Selline motlemine on veel hea, sest hullem oleks, kui Ukraina hakkaks liikuma ida suunas. Praegu seisab kysimus vaga tosiselt selles, kas Ukraina muudab oma majandussuunda – Venemaa, Kasahhi ja Valgevene tolliliit. Timoshenko lubas omal ajal, et ta viib Ukraina yhtsese majandusruumi, mis loodi Putini, Nazarbajevi ja Kutshama poolt 2002. aastal. Ukraina vottis selle osaks tingimusel, et see ei ole vastolus Pohiseadusega, et see ei ole vastuolus meie liikumisel EL suunas. Ukraina ei saa olla kahes tolliliidus korraga, me peame otsustama. Uue tolliliidu loomine peab olema otustatud 2012 aastaks. Mul on tunne, et Putini-Nazarbajevi-Lukashenko yritavad Ukrainat uuesti sinna meelitada. Ma suhtelesin valissaadikutega Ukrainas ja neil on sama tunne.
Ukrainat praegu ei oodata EL-i, aga ka ara lasta kardetakse, sest saadakse aru, et kui Ukraina liigub idasse, yhineb tolliliiduga, siis peaaegu kindlasti liigub Ukraina ara demokraatlikult teelt. Venemaal, Valgevenes ja Kasahstanis pole sellist demokraat nagu praegu Ukrainas.
Timoshenkolt kysiti selle teema kohta (tolliliit) avalikult, aga ta vaga ei tahtnud sellele vastata. Vastas siiski, et ei! Tuleb uskuda teda, et ta siiralt nii motleb. Aga me ei tea, mida ta on Putiniga kokku leppinud, tal oli eelmisel aastal palju kohtumisi ju Putiniga.
Ma arvan et kui praegu tanaval kysida rahva kaest arvamust suhtumises EL-s, siis vastused on 50-50. 50 % EL-i poolt ja 50 % Venemaa suuna poolt. Selles mottes on Ukraina veel piiri peal. Paljudel on arusaamine, et meid ei taheta ega oodata EL-i ning see on neile suur pettumus. See on viga EL-i poolt, sest annab Ukraina poliitikutele voimaluse mangida, et naete me oleme kyll EL-i poolt, aga meid ei oodata seal, jarelikult me peame minema Vene suunas. Selge see, et Ukraina ise on syydi selles – pidevad sisepoliitilised konfliktid on EL-i meist eemale meelitanud.
Kui Janukovits saab voimule, mis on suurim muutus?
Pehme autoritarism, see on moodapaasmatu, ma arvan. Igal juhul me saame tugeva presidendi, ykskoik kumb voidab. Aga sellega on palju riske, sest tugev president ei tahenda, et Ukraina saab tugevaks. Ukraina saab tugevaks siis, kui president, valitsus ja parlament hakkavad koostoos tootama demokraatliku riigi nimel.
LVIV
Vestluskaaslased on Sofija Fedin ja Taras Tsholi. Sofija on 25-aastane, ta on kohalikus TVs poliitilise talk-show juht, laulja, kes esitab peamiselt patriootilisi ja rahvalaule ning on koigele lisaks ylikoolis politoloogia oppejoud. Taras on Lvivis Lonski vangla-muuseumi direktor. Lonski vanglas lasid Noukogude voimu esindajad kohalikke sadade kaupa maha enne Saksa vagede saabumist 1941. aastal. Nagu Tartu kesklinnas. Molemad on Jushtshenko toetajad.
Millised olid Jushtshenko 5 aasta suuremad muutused?
Tarass (T): Minul on kadunud hirm miilitsa ees. Kutshma ajal vois miilits sind suvaliselt tanaval kinni votta, jaoskonda viia ja seal sind igatpidi alandada. Muidugi polnud nii hull kui Venemaal, aga seda oli. Enam seda minu arust pole.
Ma ei saa siiski oelda, et meie siseministeerium oleks kovasti muutunud, aga inimesed ei karda enam oma oigusi kaitsta. Inimesed ei karda enam riigiasutustest oma oigusi nouda, kuigi nende oiguste saavutamine on jallegi korruptsiooni tottu vaga raske. Inimesed eelistavad maksta. Naiteks kui su lahedane inimene sattus haiglasse, siis sa tead, et sa ei saa muidu abi, kui pead ise ostma koik ravimid ja maksma teda ravivale doktorile. Muidu ei liiguta keegi, arstid lihtsalt ootavad, kuni sa neile raha maksad. Inimesed on vaga ara rikutud. Need kes riigisfaaris tootavad. Arstid, kes peaksid just inimesi aitama. Inimesed on selle viie aastaga vaga tugevalt ara rikutud. Yks osa inimestest said revolusioonist joudu selleks et midagi muuta, teine osa inimesi on neid vabadusi julmalt ara kasutanud rikastumiseks teiste arvelt. Korruptsiooni on rohkem kui varem.
Sofia (oli ise Maidanil 2004. aastal yks organiseerijatest. Fotol koos peatslt koos Ukraina endise presidendiga): Paljud inimesed on vabadusest saanud aru selles kontekstis, et see tahendab “bespredeli”. Et voib koike teha. Kahjuks pole veel vaga paljud aru saanud, et kodanikuyhiskond tahendab seda, et nad saavad ise vaga palju ara teha, ilma riigi abita, kasvoi lokaalsel tasemel. Jushtshenko eesmark oli pidevalt moista anda, et ukrainlased on rahvas, kes ise saab ja peab otsustama, mis siin maal toimub. Et see on meie maa ja ainult meist soltub, kuidas ta areneb. Ida-Ukrainas on vaga palju parast Holodomori sisse toodud inimeste jareltulijaid, kellel puudub side Ukrainaga ning loomulikult ei saa nad tunda sellist muret Ukraina parast nagu meie Laane-Ukrainas. Rahvusliku malu taastamine on peamine minu arust, mis aitab inimestel aru saada, et see on meie maa. Kahjuks paljusid huvitab ainult see, mis neile kuulub, nende palk ja selleparast ongi meil praegu selline seis, et valikut pole (presidendivaimistel). Kummalgi kandidaadil pole esile tostetud rahvuslikke vaartusi, kummalgi pole ideid, kuidas peaks edasi arenema Ukraina kui riik. Koik pohineb tohutul populismil, ja mis koige hullem, et rahvas kuulab neid.
Taras: Paljud minu tuttavad raagivad, et Justhtshenko oli halb president. Aga vaadake kui palju on meil uusi autosid, kunagi pole nii palju uusi autosid ukrainlased ostnud. Kas 2005 voi 2006 me olime Euroopas tipus uute autode ostmisel. Muidugi aitas sellele koigele kaasa laenude jagamine, aga majandustous oli Ukrainas arvestatav. Inimesed lihtsalt ise ei oska ennast majandada, nad ei saa aru, kuidas tuleb raha koguda. Ja syydistavad nyyd Jushtshenkot. Inimesed ei saa Ukrainas aru, et riik see ei ole Jushtshenko, vaid et see on tema ise, mina, meie. Inimesed motlevad, et keegi peab nende eest midagi ara tegema.
Sofija: Jushetshenkole heidetakse ette et ta ei taitnud oma programmi (“10 sammu rahva poole”), aga unustatakse ara “vaike” syndmus, mis juhtus enne 2004. aasta valimiste kolmandat vooru. millest tana eriti yldse ei raagita – pohiseaduse muutmine 2004. aasta lopus. Jushtsehnko ka ei raakinud sellest eriti oma presidendiaja alguses, aga hakkas yhe rohkem raakima lopus. Nende muudatustega anti paljud senised presidendi volitused yle peaministrile, naiteks paljude riigiasutuste alluvused. Jushtshenko lubas rahvale, et kurjategijad, bandiidid peavad istuma vanglas ning oma presidendiameti alguses andis ta prokuratuurile yle 40 krimiaalasja algatamise avaldused, aga prokuratuur keeldus koigi nende suhtes krimiminaalasja alustamast.
Taras: Pohiseaduse muudatused oli see kompromiss, millega Kutshma noustus Kwasniewski ja Solana vahendusel voimu vabatahtlikult yle andma ning mis voimaldas Jushtshenkol kolmandas voorus voita. See kompromiss oli Kutshmale vaga tahtis, et tema lahikond paaseks jalitamisest uue presidendi ajal. See andmis talle tagatised voimu rahumeelseks yleandmiseks. Selle kompromissiga sai Jushtshenko kyll presidendiks, aga kaotas suure hulga reaalselt voimu.
Sofija: Oranzi revolutsiooni ajal seisis Jushtsheko selja taga vaga suur meeskond, kes kohe, kui ta presidendiks sai, hakkasid tagasi tegema neid rahasid, mis nad tema toetamisse panid. Jushtshenko ise ytles hiljutisel pressikonverentsil, et ma usaldasin inimesi, aga voim muudab inimesi ning seda ei saa keegi mojutada. Paljudes lubaduste taitama jatmises on syydi Ukraina rahvas ise, kes siis seisis Maidanil. Presidendivalimised oli 2004 detsembris, 2006. aasta alguses olid parlamendivalimised ning selle veidi rohkem kui aasta jooksul joudsid inimesed Jushtshenkos juba pettuda, pettuda Maidani-aegsetes ideaalides. Aga mida need inimesed ise tegid konkreetselt selleks, et midagi oleks muutunud, et Jushtshenko oleks saanud oma programmi taita? Miks ei valitud parlamenti Jushtshenko toetajaid, kes oleks aidanud tema lubadusi ellu viia. Inimesed uskusid, et koik muutub kiiresti, aga nii ei juhtu kunagi! 5 aastaga ei saa yhte rahvust uuesti taastada, kui seda on enne yle 300 aasta havitatud. Jushtshenko tegi muidugi vigu, aga tal oli kindel programm ja siht arendada Ukraina riiklust. Et tugev riiklus peab olema see baas, millelt peab arenema koik.
Taras (fotol Karpaatia magedes): 5,5 protsenti inimestest (nii palju haaletas Jushtshenko poolt praegu valimiste I voorus) said sellest aru. Yks vanem tark inimene ytles hiljuti, et need valimised naitavad, kuidas Ukraina rahvas on arenenud viimase 20 aasta jooksul. Jushtshenko oli esimene, kes tegi tosise sammu uuesti formeerida ukraina etnost.Sofija: see on rahvusena taisvaartuslikkuse tunne, mis ta toi. Enne oli seda vaga vahe. Kui sa ei ole rahvusena taisvaartuslik, siis sa ei saa ajada taisvaartuslikke valispoliitikat, kaitsta oma tegelikke majandushuve. Varem Ukraina vaatas vaga palju valispoliitikas, et peaasi, et keegi ei solvuks meie peale. Asjad on muutunud. Kasvoi see fakt, et Jushtshenko andis 22. jaanuaril Banderale Ukraina kangelase aunimetuse, mille peale Poola teatas, tosi kyll mitteametlikult, et kuidas Ukraina julges seda teha! Aga miks mitte, sest meie jaoks on Bandera kangelane, kes tegi palju ukraina rahvuse enesemaaramiseks ja tanu kellele on meil tana oma riik! Poola riigi jaoks tegi palju Pilsudski, kuid meie ei saa teda kangelaseks pidada, sest ta tappis palju ukrainlasi. Teil on oma kangelane ja meil on oma. Meil on erinevad positsioonid ja see on normaalne! Poolakad arvavad, et kui me olime kunagi nende all, siis meil ei tohi olla enam iseseisvat arvamust. Aga Jushtshenko andis rahvale teada, et me oleme vaga vana rahvas siin, me saame olla taisvaartuslik etnos, aga te peate ennast seostama selle maaga siin, kus te elate.
Taras: Mida tanases Ukrainas ei ole, see on tugev moraalne liider nagu oli kunagi Bendera, keda Moskva siiamaani kardab. Positiivset eeskuju rahva jaoks pole. On vaid televiisor ja seal esinevad populistlikud poliitikud.
“Piir” ida ja laane vahel Ukrainas, kas selles osas muutus midagi 5 aastaga?
Taras: See piir on kunstlik. Seda on jaanud vahemaks. Palju inimesi ida-Ukrainast on hakanud kaima siin ning nad yritavad siin raakida ukraina keeles. Ma raagin Ukrainas alati pohimotteliselt ukraina keeles. Kui ma olen naiteks Kiievis ja keegi raagib minuga vene keeles, siis ma raagin ainult ukraina keeles. Seni, kui see teine inimene laheb samuti yle ukraina keelele. Nemad peavad positsiooni muutma.
Sofija: Lvivi kesklinna lahedal on yks turg, kus myyakse ukraina rahvuslikke sarke, mustritega. Viimase 5 aasta jooksul on hind oma kymme korda yles lainud, sest Ukraina idaosas inimesed ostavad neid ykskoik mis hinnaga, panevad selga ja viivad kaasa. Kui olid 5 aastat tagasi valimised, siis Ida-Ukrainast siia saabunud valimisvaatlejad isegi kartsid kohalikega suhelda. Nad kartsid, et nad saavad peksa. Ja sama oli vastupidi. Ma maletan, et mu ema keelas mul siis Donetskisse soita, et ma saan seal kindlasti viga jne. Nyyd kaivad inimesed Ida-Ukrainast siin ja ei karda midagi. Poliitililiselt on lihtsalt vaga kasulik mangida sellisel teemal nagu pinged ida ja laane vahel ning raakida, et me oleme erinevad. Selline jutt ainult eraldab Ukrainat. Kui raagitakse, et Jushtshenko oma tegevusega ajaloolise toe otsimisel lohestab Ukrainat, siis tuleb silmas pidada seda, et vaga palju Ukraina jaoks traagilisi syndmusi juhtus just Ida-Ukrainas. Holodomor oli seal, Laane-Ukrainas mingit nalga ei olnud.
Taras: Poliitikud, kes raagivad ida ja laane erinevustest Ukrainas, tahavad sellega peita tegelikku vaga olulist vahet Ukrainast – see on suurt vahet rikaste ja vaeste vahel. Keskklassi kui sellist Ukrainas pole ju. Kui te vaatate autosid, mis Ukrainas soidavad, siis selliseid autoseid te Eestis ilmselt ei nae! (Siinkohal Tarass muidugi eksib, mida ma talle ka ytlen-J.P.) Donetski oblastis elab 8 miljonit inimest, mis on peaaegu sama palju kui kogu Laane-Ukrainas kokku. Loomulikult on sealsed poliitikud huvitatud, et sealsed inimesed oleksid muus mojuvaljas kui Laane-Ukraina, vaataksid venekeelseid telekanaleid ning igatseksid Noukogude-minevikku. Selleparast nad kultiveerivadki erinevusi. Nad (Ida-Ukraina elanikud) on harjunud mitte motlema, nad ei vaeva eriti pead homse peava yle. Nad on harjunud elama nii, nagu neile oeldakse. Nad on enamuses lihtsalt mass. Viimasel ajal on aga naha, et Donetskis on palju noori inimesi, kes motlevad teistmoodi, kes saavad aru, et ukraina keel on riigikeel jne.
Miks Jushtshenko nii halvasti lopetas?
S: Tema diskriteerimiseks tehti vaga palju, nii tema enda tollaste toetajate kui ka vastaste poolt. Teisest kyljest ta ei jalginud ta kunagi oma reitingut, ta tegi neid asju, mida ta pidas vajalikuks. Vaga tihti rahvas ei votnud neid asju aga vastu nii, et need oleksid vajalikud. Rahvas arvab, et on vaja tugevat autorit juhti, kes teab, mida on vaja teha. Jushtshenko ei olnud autoritaarne, ta on vaga liberaalne. Mitmed inimesed on avaldanud arvamust, et Jushtshenko sai liiga vara presidendiks, liiga vara Ukraina yhiskonna jaoks. 5 protsenti, kes olid nyyd I voorus tema poolt, see on Ukraina eliit, kelle seas on palju noori nii idas ja laanes. Need 55 protsenti, kes haaletasid 2004 Jushtshenko poolt, nad ei olnud tegelikult tema poolt, vaid selle bandiidi (Janukovitshi) vastu. See oli Jushtshenko toetamine emotsionaalsel tasemel. Need inimesed tahtsid ausaid valimisi, nad ei tahtnud Jushtshenko kui sellist, nad ei tahtnud rahvuslikku liidrit kui sellist. Koik inimesed ootasid erinevaid asju.
Taras: Jushtshenko polnud oma meeskonda. 2004. aastal koosnes see naiteks paljudest rikastest arimeestest, kes tahtsid muuta joudude vahekord Ukraina arimaailmas. Lihtsate inimeste probleemidest ei moelnud neist keegi eriti, neil olid muud mured. Nad lendasid eralennukitega, nende lapsed oppisid Inglismaal, neil olid majad Kyprosel. Jushtshenko ise oli ka ju edukas ja heade sidemetega pankur. Lisaks see haigus, myrgitus. Ta ravib seda ju siiamaani. See pole niisama kerge haige inimesena juhtida riiki. Kokkuvottes tuli valja taielik kaos, kus oli koikjal korruptsioon. Et meie riigis midagi muuta, peab olema inimene-kuul, et murda labi koik tokked, selleks peab olema tohutult energiat. Jushtshenko oleks pidanud oma meeskonda votma rohkem noori, kellel polnud oma ari, kellel polnud mitte midagi. Veel parem kui Jushtshenko oleks palganud spetsialiste valismaalt nagu tegi kunagi diktaatoriks peetav Pinochett. Ta ei suutnud isegi joustruktuuride etteotsa panna oma inimesi. Poliitikasse peavad Ukrainas tulema noored inimesed.
Lvivis on naiteks yhe rajooni prokuror, kes elab minu lahedal, kes ehitas endale poole aastaga maja, tal on 3 Jaapani autot ning seejuures on tema ametlik palk maks 5000 grivnat. Teine rajooniprokuror Lvivs soitis hiljuti suurel kiirusel oosel oma BMW X5ga otsa Lada 09-le, mille juht hukkus. Prokuror soitis koju yhelt peolt ning voib arvata et ta ei olnud kaine. Temaga ei juhtunud midagi. Tekib kysimus - kuidas saab Jushtshenko riigis, kus prokuror voi saadik tapab inimesi tanaval ning paaseb karistuseta, teha suuri reforme? Kui Jushtshenko oleks diktaator ja tal oleks 100 protsenti voimu, siis jah voiks talt kysida, et Jushtshenko mis toimub? Jushtshenko oli president maksimaalselt 10 protsendi voimuga.
Sofija: Mulle tundub, et nii pidigi minema, nagu laks. Sellisel tasemel ongi praegu Ukraina yhiskond. Praegu on murdepunkt, kus on naha, mis suunas hakab ikkagi Ukraina arenema. Kas poordub tagasi ja muutub taas kvaasiriigiks voi areneb eedasi. Ja seda ei otsusta mitte uus president, vaid see otsustatakse kohalikel valimistel, linnapeade valimistel. Praegu esitatakse pealtnaha lihtsaid valikuid - Kas Janukovits ja Venemaa voi Timoshenko ja EL, kas vene keel kui teine riigikeel ja Janukovits voi Timoshenko ja ukraina keel. Kui reaalselt hinnata, siis ainult Laane-Ukraina raagib ukraina keeles. Idaosa raagib koik vene keeles. Aga keegi ei garanteeri samas, et Timoshenko ei anna meie gaasi transpordisysteemi venelaste katte ning siis me satume uuesti Venemaa moju alla. Teisest kyljest on naiteks Janukovitshit toetavatele arimeestele Euroopa turg palju perspektiivikam kui Venemaa turg.
Ukraina meedia sai vabaduse, kuid samal ajal kasvas korruptsioon ja poliitikute populism. Tuleb paradoksaalne valja, et meediavabadusest polnud selle vastu abi?
Taras: Meil peagu iga massikommunikatsioonivahend kuulub endiselt monele korruptsionaarile.
Sofija: ajakirjandusvabadus on, aga ajakirjanikud peavad kogu aeg silmas pidama, et nende tookoht sailiks.
Taras: Kui nad ei kirjuta seda mida peab, siis nad ei saa lihtsalt oma 300-dollarilist palka. Mina loen toeliselt vabaks vaga vaheseid valjaandeid. Ma loen Ukrainskaja Pravdat, ma usaldan neid. On 2-3 telekanalit, mida ma vaatan, on haid ajakirjanikke. Ajakirjandus on ju yhiskonna peegel, nad ei saa olla yhiskonnast paremad.
Sofija: Kutshma ajal oli siiski nii, et seal ei olnud oluline see, et sa saad palka vaid siis, kui sa oigesti kirjutad. Kui sa valesti kirjutasid, siis sind loodi lihtsalt maha voi murti muud moodi. Praegu selliseid suuniseid pole, sa void kirjutada pohimotteliselt mida iganes. Aga – kui sa tahad saada palka, tahad olla normaalselt kindlustatud inimene, siis sul on valik.
KIIEVKunstnikest abielupaar Oleg Komarov (37) ja Evelina Beketova (32). (vaadeke ka nende koduka – http://beketova-art.livejournal.com/, eriti sealt Lina eeriat hallist (Janukovitsh) ja oranzhist kassist (Jushtshenko)
Mis on olulmised muutused viimase 5 aasta jooksul Ukrainas?
Evelina: Ukraina on liikunud lahemale Euroopale ja kaugemale Venemaast.
Oleg: Minu arust kyll mitte Venemaast kaugemale, majanduslikult rohkem soltuvaks Venemaast hoopis. Telekast raagitakse pidevalt, et nii need kui teised on halvad. Need, kes enne karjusid, et Euroopa on hea, on nyyd hakanud teistsugust juttu raakima.
Muidugi on majandusvabadust rohkem, sest Kutshma ajal oli see košmaar.
Sonavabadus?
Evelina: Meile tahendab see pintslivabadust (naerab). Jah, seda on nyyd rohkem. Muutus nt Ukraina kunstnike liidu juhtkond, kes hakkas palju paremini suhtuma noortesse kunstnikesse. Varem kaitsti vaga “omasid”, vanu, veel Nõukogude-aegseid kunstnikke. Mis puudutab yldist kultuurisfääri, siis nt teatreid riik rahastab vähem. Mul on näitlejate seas palju tuttavaid, nende olukord on raskemaks muutunud. Kuigi mina arvan, et riik ei peagi teatreid rahastama, neid peab vaataja rahastama. Las teatrid muudavad repertuaari, et see oleks huvitavam, siis tuleb ka vaatajaid. Meie ju voime muuta oma teoseid, kui neid keegi ei osta. Las teater teeb seda sama.
Mida arvate sellest, Jushtshenko pooras palju tähelepanu ajaloole?
Evelina: Inimene kes ei armasta ajalugu, jääb alati piiratuks. Mul on väga hea meel, et Jushtshenko armastab ajalugu ja on mõnevõrra kasvatanud huvi inimestes Ukraina ajaloo vastu. Riik ei saa eksisteerida ilma oma ajaloota. Selles mõttes ma austan teda.
Oleg: Ei saa öelda, et Jushtshenko pooras liiga palju tähelepanu ajaloole ja liiga vähe majandusele. Jushtshenko pooras liiga poliitilistele intriigidele minu arust.
Evelina: Kahjuks ta mängis president, mitte ei olnud president. Ta väga meeldib mulle kui inimene, aga yldse kohe ei meeldi kui president.
Oleg: Kui inimene on president, siis ta peab sõitma mööda maailma ja tegema kokkuleppeid majanduse arendamiseks, aga tema sõitis mööda maailma avaldustega Holodomorist ja muude ajalooasjadega. Aga ei mingeid äriplaane riigi jaoks. Selles mõttes ta ei olnud nagu Putin, kes sõitis kord yhte riiki, siis teise riiki ja sõlmis kokkuleppeid. Või nagu Kasahstani president. Selles mõttes oli ta nõrk.
Evelina: Ukraina rahvas on läbi kogu oma ajaloo kogu aeg oma juhtides pettunud. See on nagu veskikivi Ukraina rahval.
Oleg: Maidan ju tegelikult algusest peale ei olnud Jushtshenko poolt, vaid kategooriliselt Janukovitshi vastu. Selle vastu, et televiisorist näidati rahvale otsest valet, mida räägiti ausa näoga. See ajas inimesed raevu. Inimesed ei astunud välja Jushtshenko poolt, vaid Kutšma võimu jätkumise vastu.
Kuhu Ukraina liigub?
Oleg: Paljude ukrainlaste jaoks on Euroopa-tee siiski jäänud selliseks veidi muinasjutuliseks arengustsenaariumiks. Veidi nagu Alice'i Imedemaa. Seal on kõik väga tore ja vahva, aga kuidas sinna pääseda, seda keegi ei tea.
Kas on vahet, kes saab presidendiks?
Evelina: Mulle tundub, et ei ole.
Oleg: Inimesed igal juhul pettuvad kiiresti mõlemas, ükskõik kas presidendiks saab Janukovitsh või Timoshenko. Järgmised viis aastat on nagu mingi etapp, mis tuleb üle elada, aga siis peaksid tekkima juba uued liiderid.
Evelina: Ukraina ootab uusi liidreid. Viis aastat on võib olla pikk aeg, aga Ukraina rahvas oskab kannatada.
Oleg: Meie näiteks seekord üldse valimas ei käinud.
Evelina: Mul oli tellimus, mina joonistasin maali selle asemel. Ma loodan, et 7. veebruaril (valimiste II voor) on mul jälle tellimus ja ma ei saa valima minna. (Naerab.) Ja kui polegi tellimust, siis ma ilmselt lihtsalt maalin.
Oleg: mul ükskõik, kes saab. Nad on tegelikult suhteliselt sarnased.
Evelina: Mult ostavad pilte nii Janukovitshi kui Timoshenko ja Jushtshenko pooldajad. Mul on selles mõttes ka ükskõik, kes saab. Janukovitshi kohta tuleb muidugi öelda, et 5 aasta jooksul on ta hakanud rohkem sarnanema presidendile, 2004. aastal oli ta ikka rohkem bandiidi moodi. Praegu ainult natuke. (naerab.)
Te ise loete ennast suhteliselt edukateks kunstnikeks?
Evelina: Jah. Me elame normaalselt oma piltide müügist. Me ei pea tegelema millegi muuga, et ära elada normaalselt. Tänu piltide müügile me maksime tagasi oma laenu 27 000 dollarit nelja aastaga. Praktiliselt keegi meie tuttavatest kunstnikest pole oma tooga suutnud raha teenida korteri ostmiseks, meie saime. Meie laps õpib prestiižes koolis. Ametlikult ei pea seal õppimise eest palju maksma, aga mitteametlikult peab pidevalt maksma. Me puhkame iga suvi seal kus me tahame. Sõidame Krimmi maalima näiteks.
Oleg: Väga paljud need, kellega me õppisime koos Kunstiakadeemias, on tänaseks materiaalsetel põhjustel loobunud kunstiga tegelmisest. Nad ei suuda oma teoseid müüa. Või siis tegelevad piltide joonistamisega rikastele inimestele.
Evelina: Meie ka teeme tellimusi, aga me maalime tellimuste peale siiski seda, mida me ise tahame. Me oleme suutnud alati tellijaid kallutada meie ideede poole, sest reeglina nad ei tea, millist pilti nad tahavad.
Keskmine palk on Ukrainas 2000 grivnat. Kas te teenite ütleme 2-3 korda rohkem?
Evelina: Rohkem. 2000 grivnat kulub Kiievis elamiseks nädalaga, jämedalt öeldes.
Kuidas te oma stiili nimetate?
Evelina: “Kohvitassi meeleolu maalid” (naerab). Mina, ja ka Oleg, istun maailma ainult heas tujus. Me anname oma energiat maalidesse edasi.
ODESSAS
Odessa vanima veinitehase Franzuskii Bulvar yks omanikke ja asedirektor (direktor on tema isa) Shota Gulijev (54)
Millised on suuremad muutused Ukrinas 5 aasta jooksul, mil Jushtshenko oli president?
Sunniviisiline yleminek ukraina keelele pole midagi head kaasa toonud. Lapsi yritatakse Odessa koolide opetada ukraina keeles, aga kodus nad räägivad ikka vene keelt. Tekib selline kakskeelsus – paljud ajavad rääkides segamini keeli, räägivad vene keeles, aga kasutavad ukraina sõnu, ja vastupidi. Kõige parem selliseid probleeme vältida on lapsest saadik õppida inglise keelt (muigab).
Ma ei tunne mingit nostalgiat Nõukogude aja vastu. Mul on väga hea meel, et kõige olulisem positiivne muutus on olnud see, et Ukrainas on loodud demokraatlik ühiskond. Me oleme hakanud vabalt hingama, me oleme hakanud vabalt oma mõtteid esitama. Inimesed enam ei karda enam.
Me sõidame vabalt Euroopasse, kuigi tõsine tõke on muidugi siiani Schengeni viisa. See on problem, sest tavalisel inimesel on seda viisat ikkagi suhteliselt raske saada.
Ukrainat võetakse Euroopas eksisteeriva omaette riigina, mitte kui Venemaad. 6-7 aastat tagasi meid aeti segamini veel, et me oleme Venemaa osa. Eelkõige muidugi tänu Maidanile. Ukraina liigub Euroopa suunas. Muud teed ei saagi olla! See tee, mida meile pakuvad mõned poliitikud, see on tagasitee, tee tagasi NSV Liitu, Venemaale. Mina selliseid meetodeid ei taha, ütlen otsekoheselt.
See kõik on ka meile kõvasti mõju avaldanud, et me oleme maailmaga saanud avatumalt suhelda. Muidu me oleksime veinitootmise tehnoloogialt väga maha jäänud. Tänaseks aga me oleme tehast kõvastu moderniseerinud. Me oleme pannud 8 miljonit eurot tehase uuendamisse mõne aasta jooksul.
Probleeme on muidugi palju. Eelkõige seotud see sellega, et rahva mentaliteet on väga seotud sotsiaaltoetuste maksmisega, väga palju on pensionäre, mistõttu rahulolematus on suur. Odessas on väga palju tööstust suletud. Teenindus, kergetööstus muidugi areneb meil. Odessa on Ukrainas siiski doonorregioon riigieelarves.
Mis on Jushtshenko languse põhjus?Gulijev (fotol oma tehase kontori rodul):See on väga lihtne - Jushtshenko on poliitik, kes sündis valel ajal. Kui ta tulnuks võimule 20-25 aastat hiljem, siis oleks olnud Ukrainale kuldne aeg. Kui poleks enam seda põlvkonda, kes mäletab NSV Liitu.
Kahjuks tal polnud oma tugevat meeskonda. Meeskond oli väga nõrk, selles mõttes oli ta väga nõrk poliitik. Inimesed, kes teda ümbritsesid Maidanil, reetsid teda kiiresti. Ta tahtis Ukraina jaoks head - poliitikutest on ta ilmselt Ukrainas kõige korralikum inimene - aga ta oli selle jaoks liiga nõrga iseloomuga. Demokraatia vajab eksisteerimiseks korda, aga Jushtshenko ei suutnud seda luua. Tema korraldusi ei täidetud. Praktiliselt polnud mingit normaalset vertikaalset võimustruktuuri.
Kuid Ukraina eneseteadvuse tõstmiseks tegi ta väga palju. Holodomori teadvustamine, mille fakti on tunnistanud kogu Euroopa. Need faktid olid, kuigi Venemaa on selle üle nördinud. Ma mäletan, kuidas mu ukrainlasest vanaema, kes elas Kirovogradi oblastis rääkis kuidas bolševikud alandasid justnimelt ukrainlasi.
Jushtshenko esmajoones tegeles esmajärjekorras sellega, et ukrainlased tunneksid end rahvusena, aga majanduses ta tegi muidugi suuri vigu.
Janukovits-Timoshenko?
Majandusjuhina tahan ma presidernti, kes laseb vabalt äri teha, tööd teha. Ma võin mõlemaga töötada. Suurt vahet pole, kes neist saab. Minu jaoks on olulised kaks asja: 1) võitlus korruptsiooni vastu. Edasi nii ei saa, 2) kohtureform. Seda on vaja teha kohe. 3) väike- ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine (enda firmat peab keskmise suurusega ettevõtteks). Kui neid asju ei lahendata, siis mingit tolku siin riigis ne budet. Ja loomulikult demokraatliku süsteemi säilitamine. Kardan muidugi, et juhtimisstiil uue presidendi ajal võib muutuda autoritaarsemaks. Mõlema kandidaadi puhul. Janukovitsh lihtsalt ytleb seda võib olla avalikumalt välja. Vene-Ukraina suhetes ei tohi mingil juhul taastuda vanema-noorema venna suhet. Peavad olema normaalsed, võrdsed suhted.
UUESTI KIIEV
Sergei Solodki (33), kes varem 10 aastat ajakirjanikuna lehtedes, aga praegu on Kiievis Maailmapoliitika instituudi asedirektor.
Ukraina 5 aastat parast Jushtshenko valitsemist?Ukraina on lähemal kui kunagi varem sellele, et mis juhtus Venemaal 90-ndate lõpus ehk siis väsimus demokraatiast. Ukraina on sellise stsenaariumi järele nõudlus enamuse rahva seas. On väsimus sellest, mis on toimunud viimaste aastate jooksul. Ukrainas on tugevad karismaatilised liidrid, kes on selleks võimelised. Praegu sõltub väga palju Ukraina yhiskonnast – kas ta lubab seda. Palju sõltub ajakirjandusest ja kodanikeorganisatsioonidest, kas nad suudavad pressida uut presidenti, et ta ei liiguks autoritaarsuse poole. Et president ise oleks ühiskonna diktatuuri all.
Ukrainas on poliitikud nii mitmetahulised, et raske on kindlalt öelda, millist poliitikat nad ajavad tulevikus. Kui Kutšma sai 1994 presidendiks, siis Läänes ka austati teda väga ja peeti reformaatoriks. George Soros oli vaat et Kutšma isiklik nõunik ning just Soros kutsus 2001. aastal yles jätma Kutšmat võimule, kuigi ta sai aru, et Kutšma on tegelikult üsna autorit poliitik.
Janukovitsh on palju muutunud?
Teda voetakse praegu natuke teistsugusena kui 2004. aastal. Jah teda seostatakse Kremli-minevikuga, seostatakse kriminaalse Kutshma ajaga, aga sellest ajast on Janukovitsh muutunud. Ta on olunud peaminister, teda on vastu voetud Washingtonis, temaga on suhelnud Laane liidrid. Janukovitsh teeb taiesti euroopalikke avaldusi. Ta raagib et ykskord hakkab Ukraina rajame euroopalikul teel demokraatiat. Sellesse on muidugi vaga raske uskuda, eriti neil, kel on hea malu. Aga sellegi poolest tuleb sellesse tahelepanelikult suhtuda.
Timošenko?
Oranzi rev ajal ta esines vaga Venemaa vastu. Varsti parast seda kirjutas ta Foreign Affars'is artikli sellest, kuidas hoida tagasi Venemaad. See oli vaga venevastane. Ta ei olnud siis voimu juures, ta oli siis ekspeaminister. Paradoksaalne, aga nyyd ta suhtleb vaga hasti Putiniga, tal on temaga vaga head suhted. Tekib selline vaga kahemottleine mulje. Janukovitsh oleks justkui sellise autoritaarse kaldega, aga teeb demokraatlikke avaldusi, aga Timoshenko, kes on nagu demokraat, aga on kahtlasest laagrist viimasel ajal. Neil molemal on potensiaal areneda kahes suunas – nii autoritaases kui ka demokraatlikus suunas. Palju hakkab soltuma nende meeskonnast.
Mis juhtus Jushtshenkoga 5 aasta jooksul?
Jushtshenko vaimustus liiga oma voidust, see koigepealt. Ta pidas ennast kangelaseks, mis ta tegelikult ka oli Ukraina ajaloo jaoks. Ukrainas olid rahval suured lootused. Jushtshenko samal ajal eraldas rohekm tahelepanu valimsaale kui Ukraina rahvale, reformidele. Tal oli tahehaigus otses mottes, valismaal oli tahehaigus. Ta ei pooranud sel hetkel tahelepanu kriitikale oma riigist. Raagitakse et ta on siiamaani selline, kes ei ole vastuvotlik valisele kriitikale, et tal on koiges oigus.
Mones montes Gorbatshovi fenomen. Gorbatshov tegi ka suuri asju NL jaoks, nende inimest jaoks, kes elavad pragu endise NL alal. Kuid NL majanduse jaoks ta ei teinud midagi. Sama juhtus Jushtshenkoga. Ta eraldas vaga palju tahelepanu valismaale, aga vaga vahe tahelepanu sellele, mis toimus kodumaal. Tema usaldusreisting kadus vaga ruttu. Aastaga kukkus tema toetus viis korda!
Loomulikult oli oranzhi rev jaoks suur kaotus tyli Jushtshenko ja Timoshenko vahel, mis loppes Timoshenko erru saatmisega. Nad ei olnud koos isegi 1 aastat (see juhtus sept 2005)! Sellest alates algasid tosised konfliktid. Siis algaski Jushtshenko enesehavitusprotsess. Timoshenko kasutas seda ara, ta osutus voimekamas poliitikuks selles olukorras. Jushtshenko vastu hakkas voitlema kogu Ukraina poliitiline eliit. Jushtshenko tegi ise ka rumalusi, ja oleks olnud imelik, kui sellises olukorras oleks tema reiting sailinud.
Jushtshenko loogika on selles – kuidas saab olla populaarne president, kui sa raagid mittepopulaarseid asju. Ta raagib toesti vaga populaarsetest asjadest, mis on juhtunud Ukraina ajaloos enne ja II MS ajal ja parast. Kahjuks need asjad on vaga tundlikud ja poliitilised suure osa jaoks Ukraina elanikest. Kuid tuleb talle au anda, et ta esitas need kysimused ajaloost vaga selgelt, keegi pidi seda tegema. Aga sel hetkel oli tema reiting juba madal. Seda tuleb arvestada. Kui tema reiting oli korge, siis ta oli valismaal! Sellistest asjadest nagu Holodomor tuleb raakida siis, kui reiting on korge.
Jushtshenko keskendus liiga ajaloole?
Marvan kyll. Kuigi kahjuks enamus ukrianlastest oma ajalugu ei maleta. Jah, Jushtshenko alustas sellega, aga ta oleks pidanud kohe alustama paralleelselt ka majanduskysimustega. Kahjuks vaga paljud inimesed esitavad kysimuse, et ma elan halvasti, et miks mulle veel ajalugu. Mis mul sellest kasu? Vaga paljud ukainlased on pensionarid, kelle pension on alla 700 grivna.
See ei ole nii, et tulnuks tegeleda ainult majandusega, aga ajalugu tulknuks unustada. Ta oli esimene presindet Ukrainas, kes oli oma olemuselt ukrainlane. Poolas nt pole vaja presidendil tegeleda ajalooga selleks, et olla poolakas. Kutshma ei olnud kunagi Ukraina rahvuse president. Jushtshenko oli esimene selline.
Ukraina ja EL?
Praegu on vaga suur pettumus. Euroopa poliitikud raagivad, et Ukraina pole valmis, aga seda voetakse siin vastu nii, et Euroopa ytleb, et meid ei taheta. Selle taustal tekivad teooriad, et Ukraina peab saama Euroopas teiseks Norraks. Selline motlemine on veel hea, sest hullem oleks, kui Ukraina hakkaks liikuma ida suunas. Praegu seisab kysimus vaga tosiselt selles, kas Ukraina muudab oma majandussuunda – Venemaa, Kasahhi ja Valgevene tolliliit. Timoshenko lubas omal ajal, et ta viib Ukraina yhtsese majandusruumi, mis loodi Putini, Nazarbajevi ja Kutshama poolt 2002. aastal. Ukraina vottis selle osaks tingimusel, et see ei ole vastolus Pohiseadusega, et see ei ole vastuolus meie liikumisel EL suunas. Ukraina ei saa olla kahes tolliliidus korraga, me peame otsustama. Uue tolliliidu loomine peab olema otustatud 2012 aastaks. Mul on tunne, et Putini-Nazarbajevi-Lukashenko yritavad Ukrainat uuesti sinna meelitada. Ma suhtelesin valissaadikutega Ukrainas ja neil on sama tunne.
Ukrainat praegu ei oodata EL-i, aga ka ara lasta kardetakse, sest saadakse aru, et kui Ukraina liigub idasse, yhineb tolliliiduga, siis peaaegu kindlasti liigub Ukraina ara demokraatlikult teelt. Venemaal, Valgevenes ja Kasahstanis pole sellist demokraat nagu praegu Ukrainas.
Timoshenkolt kysiti selle teema kohta (tolliliit) avalikult, aga ta vaga ei tahtnud sellele vastata. Vastas siiski, et ei! Tuleb uskuda teda, et ta siiralt nii motleb. Aga me ei tea, mida ta on Putiniga kokku leppinud, tal oli eelmisel aastal palju kohtumisi ju Putiniga.
Ma arvan et kui praegu tanaval kysida rahva kaest arvamust suhtumises EL-s, siis vastused on 50-50. 50 % EL-i poolt ja 50 % Venemaa suuna poolt. Selles mottes on Ukraina veel piiri peal. Paljudel on arusaamine, et meid ei taheta ega oodata EL-i ning see on neile suur pettumus. See on viga EL-i poolt, sest annab Ukraina poliitikutele voimaluse mangida, et naete me oleme kyll EL-i poolt, aga meid ei oodata seal, jarelikult me peame minema Vene suunas. Selge see, et Ukraina ise on syydi selles – pidevad sisepoliitilised konfliktid on EL-i meist eemale meelitanud.
Kui Janukovits saab voimule, mis on suurim muutus?
Pehme autoritarism, see on moodapaasmatu, ma arvan. Igal juhul me saame tugeva presidendi, ykskoik kumb voidab. Aga sellega on palju riske, sest tugev president ei tahenda, et Ukraina saab tugevaks. Ukraina saab tugevaks siis, kui president, valitsus ja parlament hakkavad koostoos tootama demokraatliku riigi nimel.
Tellimine:
Postitused (Atom)