Jumal jaksas ainult seitse päeva, kui maailma lõi, ja väsis siis ära. Ma olen nüüd oma Venemaa-elu blogi pidanud peaaegu iga päev kaks aastat. Ma olen ka veidi ära väsinud. Õigemini ma tunnen viimasel ajal justkui kohustust blogi iga päev täita. Nii pole enam üldse mõnus. Rutiinist pole seda mõtet teha, nii kaob kirjutamise sära ära. Mu head sõbrad ja teised hääd pidevad lugejad, ma loodan, et te ei pahanda, kui ma teen siia kirjutamisega väikese pausi. Mõtlen veidi, mida blogiga peale hakata. Ma päriselt kirjutamist ei lõpeta, aga teen seda senisest kõvasti harvemini. Siis, kui on tõesti midagi väga huvitavat või naljakat või olulist kirjutada. Nii et aeg-ajalt ikka kiigake siia, aga vajadusest mulle iga päev külla tulla – sellest ma teid säästan :) Lugege parem häid raamatuid rohkem! Ja naerge rohkem! Tsitaat ühest kuriteo sündmuskoha vaatlusprotokollist, mis koostati Krasnojarski ühes miilitsajaoskonnas: „Laip on Venemaa kodanik. Muid vigastusi surnukehal ei avastatud.“
Käisime väikse seltskonnaga Tveri oblastis endiste Eesti asunduse piirkonnas, mille keskused oli kunagi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Toropetsi (fotol linnavaade) ja Andreapolis. Need linnakesed on siiani alles, umbes 10 000 elanikuga kumbki. Kusjuures Toropets on üldse Venemaa üks vanemaid linnu, asustatud u 1070 kanti. Moskva linnast ei nähtud veel undki, kui Toropetsis oli oma vürtsiriik.
Toropets on väga fotogeeniline linn minu arust. Linnakese suur pluss on see, et seal polnud minua rust ühtki uusehitist, linnake on paljuski säilinud endiselt selline nagu see oli 100 aastat tagasi. Fotograafi jaoks on see lihtsalt unistuste koht, sest ka inimesed (kolm toropetslast on siin fotol) on üsna lahked.
Eestlasi me eriti mõlemast linnast muidugi eest ei leidnud, nagu oli arvata. Toropetsis ei saanud kellegagi kokku, aga Andreapolis käisime mõnedel külas. Aga neil oli kõigil üks joon, et peale mõne sõna ei osanud nad eesti keelt. Enamuse nimedki olid venepärased juba nagu Kozlov või Vladimir Makarov (tema ema veel luges eestikeelseid palveid). Aga saime kokku ka peagi 77-aastaseks saava nime poolest veel vägagi tõupuhta eestlasega – Anton Soolamees (fotol). Väga vahva vana, kes pensionile jäädes tuletas oma juures meelde, sõitis Piiterist tagasi kodunakti ja kirjutas eestlaste ajaloost Tveri oblastis sajaküljelise raamatu, mis sai 2007. aastal ülevenemaalisel kodu-uurijate konkursil kolmanda koha! Praegu hakkab kirjutama selle teist osa. Toropetsis oli ainus eestlastega seotud koht vana puust hoone, kus vanasti oli olnud eestlaste kirik. Nüüd on kirikutorn ammugi maha tõmmatud ja hoones spordikool. Rootsis elaval Peeter Luksepal, kelle isa sündis Toropetsis, ja ajaloolasel Peep Pillakul oli plaan panna hoone seinale väike mälestustahvel. Aga nüüd selgus linnavalitsuses, et sel pole eriti mõtet, sest hoone läheb next aasta lammutamisele. Toropetsis on kaks hotelli ning mõlemas oli tore hinnasüsteem, mida ma ausalt öeldes polegi Venemaal enam kohanud. Nimelt maksab ühene tuba suurujärgus 1000 rubla. Kui sa oled Balti riikide kodanik, siis maksab see sama tuba 1300 rubla, aga kui sa oled muu välismaalane, siis tuleb maksta 2000 rubla. (Huvitav, kas Ukraina ja Valgevene kodanikud ka?) Andreapol oli tähelepanuväärne paik sellepoolest, et seal asub praegu sisuliselt Vene armee, Vene õhuvägede ainus hävitajate Mig-29 polk, mis on võimeline lahingulende tegema. Eelmise aasta lõpus kukkusid mitu Mig-29 alla ning kõik lennud nendega peatati ning nüüd on selgunud, et 70 prossa nendest Mig-idest on naturaalselt läbi roostetanud, nende ekspluateerimisaeg on ammu täis. See 70 prossa teeb 200 lennukit. Kokku on Vene õhuvägedes suurusjärgus 700 hävitajat. No vot ja pärast pikki kontrolle said lennuload esialgu tagasi vaid Andreapolis asuv 28. aviapolk ja Astrahanis asuv õppepolk. Veel üks oluline detail – kõige odavam 1,5 liitrine õlu, mis ma nägin, maksis Toropetsis 37 rubla ehk siis 12 krooni.... Nagu Tšehhis juba, Venemaa on õlleriik.
Täna käisin treti Moskva külje alla Venemaa portselanipealinna Gželi. Kes Venemaal käinud, on kindlasti näinud neid sinivalgeid nõusid (nagu fotol), seal neid tehaksegi. A ma ei hakka pikemalt keraamikast kirjutama, veidi kiire.
Paar huvitavamat seika. Moskvast välja sõites sattusime toreda valgusfoori peale – kõik tuled põlesid ühel hetkel, sõida kuidas tahad. Enne kui kollane põlema süttis, põlesid korraga autojuhtidele punane ja roheline, aga jalakäijatele üle tee roheline…
Gželis sai kõige rohkem nalja kohalikus kõige nooblimas baaris, kuhu lõunat läksime sööma. (Fotol lõunatavad mendid meie kõrvallauas.) Esiteks olid seal hinnad meile, Moskvast tulnutele, müstilised. Moskvast olime kõigest 50 kiltsa kaugusel, aga kalleim praad maksis 140 rutsi, enamus 100 rutsi. Üüratu kogus suppi oli 45 rutsi. Õlu oli 35 rutsi ja 100 grammi viina 60 rutsi (20 krooni). Olime viiekesi, tellisime mida tahtsime ja kokku läks ainult 900 rutsi (300 krooni). Kui Moskvas välja lähed ja lisaks söögile veel õlut või napsi tellid, siis läheb ühele inimesele kak minimum nii palju. Nii palju siis kodanluse võlust Gželis. Aaa, toit oli seal seejuures supermaitsev, värskelt tehtud koduse köögi maitse. Salatite tellimisel tekkis tore dialoog kelneriga. „Ma võtaks selle Gvardeiskaja salati!“ „Ma hoiatan, et see on küüslauguga!“ „Aga mis salat see üldse on?“ „Lihasalat!“ „Ahah. Aga see Skazka (muinasjutt) salat, mis salat see on?“ „See on sama lihasalat, aga ilma küüslauguta!“
Mõned fotod Gželist
Linnakese turul, väljas on on miinus 15 kraadi. Kunstlilled ja noor suusalootus.
Tüübilisi majakesi Gželis.
Stiilseid telefone ühe keraamikatehase direktori kabinetist. Vasakul portselanist telefon ja paremal sisetelefonisidesüsteem, mida ma arvasin, et enam ammu ei kasutata. Kõik töötab, nagu direktor kinnitas.
Ja veidi tootenäidiseid. Ülemine peaks olema ilmselt Putin – hävitaja ja kimono seljas, jalas suusad ja käsigranaat. Alumine on portselanist Patrušev, endine FSB ülem ja Vene võrkpalliliidu president.
Pole ammu Moskvast kirjutanud. Praegu on mul siin suht igav olnud, suurt midagi huvitavat pole nagu juhtunud. No külm on! Eile oli õhtul miinus 20, täna on veidi soojem. No minule see meeldib, on vähemalt veidigi talve moodi! Muidu ela Venemaal nagu kuskil Hollandis. Ilma mõttes. No rubla kukub nagu kivi, vaatamata kõigile keskpanga ja valitsusele lubadustele. Homseks on dollari ametlik kurss juba 36,2 rubla. 2008 juulis, dollari madalseisus oli kurs veidi üle 23 rubla. Nii et veidi rohkem kui poole aastaga on rubla dollari suhtes kukkunud juba 55 protsenti. Euro maksis suvel nii palju kui dollar nüüd. Aga euro maksab homme juba 46 rubla. Restoranides ja baarides on inimesi silmnähtavalt vähem õhtuti. Aga see ei käi reede ja laupäeva kohta, siis oli ikka rahvast murdu. Aga näiteks kohad, mis tavaliselt olid ka nädala sees poole ööni ehk viimase külaliseni lahti, need pannakse juba argipäeviti nüüd kinni kell 23. Mul läks hoopis pesumasin eelmine nädal rikki. Vesi muudkui voolas masinat välja, nii ilus oli vaadata, aga otsustasin siiski abi kutsuda. Kõik oli nagu vanal heal ajal – kõige pealt pidin pool päeva (ja veel ka pool õhtut) ootama, kuigi oli kokku lepitud kella 13 päeval (tuli ta lõpuks miski peale kella kuut õhtul). Ja lisaks saatis dispetšer ta veel valele tänavale. Jumal temaga, peaasi, et tuli. Tuli üles, astus sisse... ja te mõtlete, et küsis, kus pesumasin on?? Ehee, lollid! Ta küsis hoopis, et kas ta ühe suitsu tohib teha, et õues oli nii külm. Tee, tee! Tegin talle veel teed ka, mul kahju pole. Pärast ta parandas vea (toppis kuhugi tihendi uue) 5 minutiga ära, proovisime – töötas ilusti. Aga soovitas, et järgmine kord, kui katki läheb, et ostku parem uus pesumasin, et liiga vana mudel. Kokku küsis 600 rutsi ehk siis 200 krooni. Mingit tšekki muidugi vastu ei saanud. Jumal teab kuidas Venes need kommunaalfirmad ennast majandavad. Ilmselt peab iga luksepp seal lihtsal iga kuu kindla papi maksma ja siis vaadaku ise, kui palju ta klientidelt kasseerib. Siis ükspäev tõi korteriomanik mulle lauatelefoni arveid. Avastas, et osa arved oli Rostelekom topelt pannud ja helistas sinna. Assa mait, mis juhtuma hakkas! Omanik on mul jummala intelligente tädi, vahest ta isegi väsitab mind ära Vene võimu kirumisega ning Lääne kultuuri kiitmisega. Aga nüüd – sõim oli jõuline, kusjuures kõik kõned telefonifirmasse lindistatakse! Ma ei tea, kas ta nii midagi saavutas, aga igatahes rääkis ta mulle, et kunagi suvel jäi tal üks kuu maksmata, telefonifirma saatis järgmise kuu tasu koos võlgnevusega, tädi maksis võlgnevuse ära, aga siiamaani kandub see võlg automaatselt iga kuu edasi! Kuigi ta maksab seda ilusti igakord ära, on järgmine kuu võlg uuesti üleval. Nagu vene muinasjutus kohe! Ja siis ta hoiatas, et vaadaku ma oma kõnede väljavõtet, sest Rostelekomil olla ka komme tuimalt olematuid kõnesid juurde kirjutada. Muide, veel selle kriisi mõju juurde tagasi tulles. Tänases Novaja Gazetas olid tabelid toidukaupade hindade kohta detsembris ja nüüd jaanuaris. Moskvas olla need üle 10 prossa kallinenud, Piiteris isegi 15 prossa, aga Krasnojarskis on hinnad hoopis alla läinud. Küll neil veab. Uurige siis hindu, ja jagage kolmega, siis saate hinnad kroonides enam-vähem.
Veel sattusin ma pühapäeval vene natsionalistide väiksele miitingule, nii sadakond inimest. Seal esines ka Slaavlaste Liidu (see on ikka üsna karm organisatsioon koos oma võitlussalkadega) juht Dmitri Demuškin. Ma tema vihkamisejuttu ei hakka siia üles panema. Aga ta ütles julgelt välja minu arust ka mõned üsna mõistlikud asjad tänapäeva Venemaa poliitilise elu korralduse kohta.
Ja nüüd tähelepanu! Minu lemmikfotograaf Birgit on lõpuks teinud oma fotoblogi - www.bipufoto.blogspot.com Oi, kui palju tuttavat ja tuttavaid sealt leiab...
Kirjutan veel veidi Peterburis käigust, õigemini Ust-Luga sadamast (fotol üleval - esiplaanil autoterminal ja taga paistab söeterminaal, millest on pärast juttu), mis tunni kaugusele Narvast ehitatakse. Ma küll loodan sadamaehituse seisust peagi kirjutada pikemalt Päewalehes, kas siis uuel nädalal või sellest järgmisel, aga mõned tähelepanekud. Tundus, Eesti ajakirjanikud pole praegu nende seas eriti popid. Mitte sellepärast, et Eesti sadamad kuidagi konkurendid, vaid puhtalt vendade enda libedalt käiva suu tõttu. Mäletate, alles hiljuti rääkisid nad kõikjal ja tegid ka Tallinnas suure esitluse, et tulge kõik venelased, kes te Eestis töö kaotate, meile sadamasse tööle. Et ehitame teile linna ja puha. Ilmselt ei oodanud vanad, et seda üleskutset võetakse nii suure huviga ja kohe tõepähe. Eesti venelased on küllap ära unustanud elu Nõukogudemaal – plaanid on ilusad asjad, aga reaalne elu on oopis midagi muud. Nagu ma olen kuulnud, siis sai Ust-Luga sadamat ehitav kompanii navaalam kõnesid, et me oleme valmis oma korterid maha müüma Eestis ja kohe teile tööle sõitma. Siis said ustlugalased aru, et tuleb stopp öelda ! Pole ju kuhugi sõita. Avalikult ju ei taha ka tunnistada, et pingutati kutsumisega veidi üle, või õigemini said Eesti venelased asjast veidi teistmoodi aru, kui oli plaanitud. Aga kes seda tahab nüüd tunnistada ja sestap parem karta kui kahetseda. Ühesõnaga igavene jama oli mul kohtumiste kokku leppimisega, aga see on juba mu töö köögipool ja keda see kurtmine huvitab. (muuseas, ma arvan, et kui see ustlugalaste plaan meelitada kunagi tulevikus endale tööle kasvõi paar tuhat Eesti venelast – see oleks eestile kõva löök, eriti kui Ida-Virust selline hulk töökäsi lühikese ajaga ära voolaks. Vot siis saame teada, et kõige parem integratsioon või integreerija on lihtlabane majandus ehk et siis peame hakkame ise neid meelitama, et na dei lahkuks. Aga see selleks.) Ühesõnaga Ust-Lugat ehitava firma abil ma sinna kohapeale (paar tundi autoga Peterburist) ei pääsenud. Ei jäänud muud üle, kui ühe tuttava Peterburis töötava eestlasest taksojuhi abiga leidsin juhi, kes oli nõus mind 6000 rubla (2160 krooni) sinna ja tagasi sõidutama. Kuidas ma oleks kirjutanud asjast, mida ma pole ise näinud ?? Tee oli nii sitt ja lõhkus autot kõvasti, nii et seda arvestades polnudki hind suur. Peterburist Narva suunas kulgev maantee jättis täitsa masendava mulje. Ust-Lugasse jõudes selgus, et sadam ei asugi mitte Luga jõe suudmes, vaid veel edasi ühe väiksema jõe suudmes. Ust-Luga nimelisest asulast oli sadama terminalideni umbes 10 kilti ülespoole. Umbes 7-8 kilomeetrit enne esimesi terminaale seisis pooleliolev uhke kirik. See oligi ainus märk tulevasest linnast, kus peaks hakkama elama 35 000 inimest umbes kümne aasta pärast. Praegu tähistab linna mets ja veelkord mets. Seda enam avaldab linna ehitamise plaan austust. Nagu ma aru sain, siis kriisi tõttu lükati selle ehitamise algus tänavu teise poolaastasse, aga tõenäoliselt ei alustata enne 2010. Sõitsime sisse ehitatavasse konteinerterminali. Sinna viib gruntovka, paras sopaauk. Panen siia mõned videolõigud sellest terminalist ja teest sinna. Esimesel videol on teelõik ehitatavasse terminali ning teised kaks näitavad, milline see praegu välja näeb. Muidugi aia tagant, kes mind sisse lasi!
Näiteks autoterminali viis täitsa normaalne asfalttee (kaartidel seda muide polegi veel), Piiteri-Narva maanteega võrreldes kohe väge hea tee. Aga selle väike viga oli selles, et umbes kümme kilti Piiteri suunas lõppes see lihtsalt üks hetk ära ! ja sõida edasi kuidas tahad, sest tee oli nii sitt, et me oleks taksoga (Hyundai Sonata) ühe korra teelt peaaegu välja sõitnud seal sopas. Juhil käed värisesid ikka oma pool tundi, kuni mendid juba suurel maanteel ta väikese kiiruse ületamise eest kinni pidasid. Muidu oleks mendid võtnud väikse papi ja minema lasknud, aga nüüd oli neil kuu lõpp ja oli vaja plaan täis saada, sestap vormistati pool tundi ametlikku trahvi. Kusjuures pärast vaatasime – trahviotsuses oli meie Sonatast saanud suur Scania-rekka ja juht töötas ühes autovedude firmas. Takosjuht ainult irvitas ja ütles, et ju siis neil oli vaja täis saada rekkajuhtide trahvimise norm. Kui kedagi huvitab terminalide ehitus Ust-Lugal, siis lühidalt nende seis (pikemalt loos). Söeterminaal – kuzbassrazrezugol. Kõige esimesena alustas tööd. 2007 vedas 6,7 milj t sytt, 2008 veidi vahem, sest neil käis ymberehitus. See aasta peaksid jõudma 8 miljonini. 2011 peaks joudma projekteeritud voimsuseni 11 milj. Labilaskevoimsus aga 15 milj. Universaalne ymberlaadimiskompleks – just laks kaiku, 10 000 tonni malmi olla seal äsja ymber laaditud autoterminaal (tegelikult mitmesuguste kaupade jaoks) Jug-2 – kuulub Ust-Luga sadamat ehitavale kompaniile (nad ise ehitavad veel suurt logistikakompleksi, mille ehitamist plaaniti enne kriisi alustada 2009 II pooles.) tollipunkti avamise probleemide tõttu avati ametlikult 2008 dets. aasta lopus toodi yle 4000 masinat. Nyyd diilerid vaatavad, kuidas autode myyk laheb ja siis otsustavad. Praegu terminaalis autosid ei seisa. Arvestatud on see 500 000 autot aastas. 2009 plaanivad 120-150 000 autot. Konteinerterminal – ehitab Natsionalnaja Konteinernaja Kompanija (NKK). Projekti labilaske 3 milli TEUd, labilaskevoime arvestavad nad 6 milli. I etapi 500 000 TEU-d peaksid nad kaiku laskma 2009 II pooles ja nende plaanid pole muutunud. Praamikompleks – töötab juba. Esialgu vaid kaubavedudeks, kuid ei valistanudd et tulevikus hakkavad ka reisijaid vedama. Praegu tootab liin Baltiiskisse (2x nadalas), Saksamaale Zassnitzisse siis, kui avatakse tollipunkt, mida loodavad teha veel sel aastal. Tehnilise väävli terminal – töötab. Aastas peaks hakkama vedama ligi 10 milj tonni, aga praegu veel oluliselt vahem.
Masuuditerminal (peaks vist selle terminaali tünnid sellelt fotolt paistma, nagu näete siis eelmisel suvel veel raudteed sinna polnud) – maksimaalselt avavad 2009 lopus, aga pigem 2010 I kv. Roszarubezneft. (yks naftaterminal tuleb veel, kuhu tuleb BTS-2, seda hakkab ehitama Transneft. Veel pole selge, kuhu see terminaal tuleb ja kuhu toru valja tuleb. See BTS-2 pole veel selge projekt isegi riigi jaoks. Gaasikondensaaditerminal – Novatek, voimsus arvestatud 6 milj tonni. 2011. aastal avatakse I jark. Yldkaupade terminaal – 2 investorit, Rusal ja OMK (obedinjonnaja metallurgitsheksaja kompanija). Kaib projekteerimine. Vedelgaasiterminaal – Sibur ehitab. Toole 2011. aastaks. Voimsus 1 miljon tonni vedelgaasi. Lisaks töötab Luga jõe suus ehk muust sadamast kõvasti eemal puiduterminaal, mis ei puutu küll Ust-Luga kompanii projekti, aga kuulub siiski ametlikult Ust-Luga sadama alla.
Jumal jaksas ainult seitse päeva, kui maailma lõi, ja väsis siis ära. Ma olen nüüd oma Venemaa-elu blogi pidanud peaaegu iga päev kaks aastat. Ma olen ka veidi ära väsinud. Õigemini ma tunnen viimasel ajal justkui kohustust blogi iga päev täita. Nii pole enam üldse mõnus. Rutiinist pole seda mõtet teha, nii kaob kirjutamise sära ära. 
