Inguššiasse - tahan teada, kui olulist rolli mängib seal endiselt veritasu

Teen veel ühe väikse reisi. Lendan homme Nazrani, Inguššia pealinna. Veel kuu tagasi tundus, et seal läheb kodusõjas, aga Kreml vahetas seal presidendi välja (ma arvan küll, et osaliselt oli seal avalikkuse surve taga + see, et kardeti, et vabariigi president tapetakse lihtsalt veretasuks maha) ning veidi on rahulikumaks läinud. Tahan kirjutada sellest, et kuivõrd veritasu seal endiselt tugev on ning kuidas see mõjutab igapäevaelu ja –poliitikat. Selle taustal siis ka inimeste kadumisest, relvastatud võitlused miilitsa ja FSB vastu jne.
Sõidan Nazrani esimest korda. Erinevalt Tšetšeeniasse lähen üksi. Üks mu usaldusväärne tuttav Moskvas, endine sõjaväelane, viis mu kokku inimestega, keda ta väga usaldab ning nemad võtavadki mind seal vastu. Teatud põhjustel ei saa ma lähemalt sellest kirjutada, aga ma olen kindel, et ma tulen sealt probleemideta tagasi. Kaukaasia kombe kohaselt vastutavad vastuvõtjad minu eest hästi. Kuigi mis seal salata, tegemist on praegu Venemaal kõige seadusetuma paigaga (kui just kõrvale jätta taigad Siberis).
Või nagu mu üks sealse olukorraga kursis tuttav vuristas mulle ühe hingetõmbega, kui ma tema soovitusi palusin: a) seal on selline bardakk (korralagedus), et seda on võimatu sõnadega kirjeldada, b) omapäi sinna sõita ei tohi, sest seal on eluohtlik, c) seal on selline kriminaal, millist pole kusagil Venemaal, d) see on väga tõsine asi, kui sinna esimest korda sõita!
Aga ma luban, et ma olen ettevaatlik ja kuulan oma vastuvõtjate sõna.
Tagasisõidupilet on ostetud neljapäeva pärastlõunaks.
Pileti ostmine oli ka omapärane. Tavaliselt maksab edasi-tagasi lennukipilet vähem kui osta eraldi pilet sinna ja pärast eraldi pilet tagasi. Aga Nazrani maksavad kõik otsad fix-hinnaga, pole mingeit vahet, kas sa ostad korraga edasi-tagasi pileti või niisama.

Ajakiri New Times avaldas viimases numbris vahva graafiku sellest, kuidas on muutunud keskmise palga ja viinapudeli hinna suhe Venemaal alates 70-ndatest kuni tänaseni. Kui 1970-ndatel maksis viin nende andmetel 3 rubla ja 62 kopikat ja keskmine palk oli 125 rubla, siis sai järelikult palga aast 34 pudelit viina. 1980-ndate alguses sai keskmise palga aast 41 pudelit viina, 1990-ndate alguses 38 pudelit, 2000. aastal 69, 2007. aastal jub 202 pudelit ja tänavu saaks 189 pudelit. Elu on ikka kõvasti paremaks läinud võrreldes Brežnevi ajaga :)




Ajaleht Kommersant annab aeg-ajalt välja stiili-lisasid. Reklaamivad seal meie mõistes ikka väga-väga kalleid asju. Sel neljapäeval oli lehega kaasas stiili-lisa kelladest. Ja esikaanetüdrukuks oli Vene presidendi Medvedevi abikaasa. Ilmselt ta ikkagi spetsiaalselt ei poseerinud ajakirjale, vaid leht võttis tema foto, kus oli ilusti näha tema kellastatud käsi, mõnelt ürituselt. Ma ei tahaks ikkagi uskuda, et konkreetne kellatootja kasutab Svetlana Medvedevat oma reklaaminäona. Putini naist ei tuleks küll keegi mõttele selleks otstarbeks kasutada. Aga erinevalt DAMi abikaasast on VVP abikaasat tema riietuse ja stiilituse pärast ka päris palju kritiseeritud. Muidugi mitte päris avalikult....
Sellega seoses tuli meelde üks vahva seik, kui käisin eelmisel aastal vaatamas Moskva ajaloomuuseumis näitust Venemaa esimesed leedid. Seal olid ka fotod Ljudmilla Aleksandrovnast. Üks nooremate naiste seltskond hakkas omaette, aga küllaltki kõva häälega tema riideid, eriti kingi hoolega kritiseerima, ikka üsna karmilt panid. Nende taga seisis üks vanem naine, kes tegi neile märkuse, et kuidas nad võivad presidendi abikaasa kohta niimoodi öelda, et kas neil häbi ei ole jne... Noored naised ei olnud lambad, hakkasid vastu, et miks nad ei ei või ja kas Venemaal peab kartma kritiseerida presidendi naist jne. Kisa oli tükk aega, vanem naine läks lõpuks lihtsalt minema.

Raissa Smetanina juures

29. NOVEMBER, LAUPÄEV
Kohtusin Sõktõvkaris suusalegendi Raissa Smetaninaga. Viis olümpiat ja neli kulda, viimane teatesõidus 1992. aastal, kui ta oli 40-aastane. Mäletan, kuidas tema kohta öeldi itsitades, et ta on poolmees. Ma arvan, et süüdi oli suusamüts, sest täna näeb 56-aastane Raissa Smetanina välja väga särav ja daamilik, isegi oma treeneridressis. Intervjuud andes oli ta väga sõbralik ja naeratas kogu aeg. Lõpus soovis tervisi kõigile Eesti inimestele ja eriti edu suusatajatele.
Mis ta siis rääkis?
„Tervis on mul väga hea, ma ei kurda millegi üle.“
„Mul peret pole. Sport ei ole selles süüdi, vaid nii lihtsalt läks. Võib olla ma ise ei püüelnud siis nii väga. Pärast enam nagu isegi ei tahtnud.“

70-ja 80-ndate rohke dopingupruukise juttude kohta ütles Smetanina (siin fotol on ta 1974. aasta MM-il Falunis, kui ta oli 22-aastane), et ei oska suurt midagi arvata. „Ma ei oska midagi konkreetset öelda. Ma pole ausalt öeldes kunagi selle teema vastu eriti huvi tundnud. Küllap tarvitati, aga enda kohta tean, et olin 200 protsenti puhas,“ lausus ta. Ja lisab hetk hiljem: „Kuulge, ka siis ju viidi kolm medalivõitjat alati pluss kaks loosiga valitud sportlast dopinguproovi. Tänapäeval on kontroll tugevam, sest nüüd on seda kuritarvitama hakatud.“
Pärast karjääri lõpetamist kinkis riik Smetaninale maja. Maja ei saanud Smetanina siiski päriselt endale nagu Eesti olümpiavõitjad tollal. Maja (vaata foto veidi allpool) kuulub ametlikult linnale ning Smetanina saab seda eluajal lihtsalt kasutada.

Smetanina nime kannab Sõktõvkarist kümme kilomeetrit eemal asuv suusastaadion, kus kohalikud võimud loodavad järgmisel kümnendil pidada maailma karika etappe, ja seal asuv hotell. Omanimelisel staadionil treenib Raissa Petrovna praegu noori suusatajaid. Aasta tagasi ehitas linn Smetanina maja juurde temanimelise muuseumi, kus ripuvad kõik tema medalid, palju varustust, milles ta omal ajal treenis ja võistles ning ajalehe väljalõiked. Ka eesti keeles - kunagisest Spordilehest. Omamoodi suusamuuseum. Muuseum pidi väga popp olema. Palju tuuakse siia noori sportlasi, et nad innustust saaksid.
Muuseumis olid kihvtid rolleris. Nõuka esimesed, mida tehti Dnepropetrovskis. Raissa Petrovna rääkis, et nendega sõideti metsaradadel ja kruusateedel, sest vanasti ju asfalteeritud rolleriradasid polnud. Ja trennis tehtid nendega vahel 70-kiltsaseid otsi.


Pärast, kui tulid juba esimesed asfaltrajad Käärikul, siis tulid edasiarendatud rollerid nagu need. Vaadake sidemeid! Neid rollereid kanti tavaliste suusasaabastega, mis käisid nende kuulsate kukeklambritega. Äge.


1990-ndatel polnud olümpiavõitjatele Venemaal mingit toetust, aga alates 2000-ndate algusest hakkas Vene riik maksma kõigile olümpiavõitjatele ning maailmameistritele 15 000 rubla (6750 krooni) kuus toetust. Väljaspool Moskvat saab selle rahaga isegi hakkama.
Endiste konkurentidega, peale Galina Kulakova, ei suhtle kellegagi. Sest juba tollal ei suhelnud, ei osanud lihtsalt keeli, ei saanud suhelda.
Pikemalt saab lugeda peagi Päewalehest.

Mis veel?
Käisin täna esimest korda elus jääpalli vaatamas. Mängitakse vutiväljakul jääl, vahe hokiga on see, et litri asemel on pall ning kepp on veidi teistsugune. Väga kiire mäng. Venemaal on see väga popp Siberi ja Põhja linnades. Pilet maksis 60 rutsi. Kohalik meeskond Stroitel mängis Arhangelski satsiga. Esimese 20 minutiga oli seis 3:0 kohalike kasuks, siis läksin minema, ei viitsinud seal tribüünil lume sees enam vaadata. Panen paar videot mängust ja pealtvaatajatest.
Esimesel videol rõõmustavad fännid kodumeeskonna värava üle, teisel videol saab veidi mängust aimu.
http://www.youtube.com/watch?v=JKbUt06-MII
http://www.youtube.com/watch?v=2ZwuD1e8K0k
Jääpallistatka ees oli improviseeritud turg. Peamliselt kaubeldi lihaga. Panen paar fotot, siis näete sealt ise kui palju kraam maksis.



Väga palju müüdi turul jõhvikaid, murakaid ja pohli. 10-kilone pangeke jõhvikaid maksis 700 rutsi (315 krooni).


Otsisin ja lõpuks leidsin ka interneti linnas. Soovitati minna peapostkontorisse, aga seal öeldi mulle, et „internet on katki“. Mis mõttes, seda ei osanud noor teenindajaplika öelda. Lõpuks leidsin ühe arvutimängude toa, kus paar arvutit olid ka internetti köidetud. Vähemalt oli kohaselt odav - tund maksis 35 rutsi (15 krooni).
Taksosõit on Sõktõvkaris ka odav. Linna keskuses maksavad kõik sõidud 70 rutsi, vähe kaugemale 80 rutsi (35 krooni).

Panen siia video, milline vaade avanes minu hotelli rõdult Sõktõvkarile: http://www.youtube.com/watch?v=TvD1o5igkQ8. Hotell ise nägi välja selline nagu kõrval fotol.








30. NOVEMBER, PÜHAPÄEV
Hommikul lendasin ära. Lõpuks sain teada ka toa hinna – 3400 rubla öö ehk 1530 krooni ehk ligi 100 euri. Üsna kallis.
Veel suutsid nad mind üllatada hotellis. Õhtul kui ma taksot adminni käest tellisin, siis ta nentis, et hommikusööki ma ei jõuagi süüa. Ma nentisin vastu, et ainult sellep ma ehk ei hakka nende toredasse hotelli jääma. „Aga me anname teile siis kuivtoidupaki,“ pakkus ta ja andiski. Pakis olid apelsin, õun, jogurt, pooleliitrin tomati mahl, šokolaad ja küpsis.
Lõpetuseks veel paar sõna komi keele olukorrast. Mulle tundus, et komi keelel läheb vist vaat et kõige paremini Venemaal soome-ugri keeltest. Inimesed reaalselt räägivad seda ning mis oluline, maal pidid ka palju lapsi keelt rääkima. Ning isegi linnas oskavad lapsed seda. Näiteks hiljuti oli Komimaa Udori rajooni nõukogu otsustanud, et munitsipaalametnikud peavad oskama komi keelt. ilmus elektrooniline komi keele õpik, mis on mõeldud keelt mitteoskavatele inimestele elementaartaseme omandamiseks. Komi rahvaraadio suurendas suvel saatemahtu kuni kümne tunnini päevas. Ka kohalik tele kannab iga päev üle mitmetunnist komikeelset programmi ja uudiseid komi keeles.

Soome-ugri keskus (fotol) Sõktõvkaris on raudselt kõige suurem ja esinduslikum Venemaal. Komi president ei keeldu keskusele raha andmast. Ruumis, kus me konverentsi pidasime, oli vägev telekas, mille diagonaal oli vähemalt meeter.
(väikse vahemõttena soome-ugri rahvaste ja keele olukorra kohta... mind on jäänud kriipima see, et enamusel neist lapsed ei oska enam oma emakeelt. Aga kelle süü see on? Lihtne on öelda, et Nõukogude riik oli süüdi või nüüd siis Vene riik on süüdi. Loomulikult pole neid hellitatud, aga kuidas saab keelata vanemaid oma lastega emakeeles rääkimast? Ma tunnen Moskvas ühte 27-aastast meest, eestlast, kellel on kõik eestlastest sugulased Eestis ning Moskvas pole tal ühtegi tuttavat eestlast (peale minu), kellega eesti keelt rääkida. Ja mis te arvate – ta õpetab kodus oma kahele väikesele lapsele iga päev eesti keelt, sest ta arvab, et nad peavad seda oskama. Ja lapsed räägivadki eesti keelt, kuigi enamuse ajast istuvad nad kodus oma emaga, kes räägib vene keeles. Kes peale ema või isa peaks esmajärjekorras oma lastele keelt õpetama? Loota, et kool peab või riik peab, on üsna nõukaliku kasvatuse tulemus, ma arva. Ma võtan hea meelega vastu hoobid, kes ütlevad, et mul pole õigus ja vaidlen. Ja lisan veelgi ketserlikuma küsimuse – kas tänapäeva globaliseerumise tingimustes jääksid nende soome-ugri väikerahvaste keeled tingimata ellu või oleks keeltel parem saatus kui nad ei elaks Venemaal?)

Sõktõvkarist lendasin Moskvasse Aeroflot-Nordi lennukiga. Sama firma lennuk kukkus septembris Permis alla. Siis Aeroflot ähvardas, et võtavad neilt oma firma nime kasutamise õiguse ära, aga ei midagi. Võib olla pole lihtsalt ka jõudnud, aga võib olla jõudsid „vastastikku kasulikule“ kokkuleppele.
Moskvasse jõudes tegin uue rekordi Šeremetjevost koju Valgevene vaksali juurde sõitmisega. Takso sõitis Šeremetjevo-1 koju 28 minutiga. Aga muidugi – tegemist oli pühapäeva hommikuga.
Taksohind oli samuti tõusnus. Kui sügisel oli 1300 rutsi sellel firmal, siis nüüd oli 1500 rutsi see ots. Takosjuht kurtis, et kriisi tingimustes on kliente tuntavalt vähem. Loomulikult.

Nikolai küsis paar päeva tagasi, et mida Eesti jõulude ajal Moskvas teha? Moskvas on sel ajal tavalised tööpäevad. Mis ma ikka oskan soovitada – käi ehtsas vene saunas nt Sandunõ, mine vene teaduste akadeemia katusel asuvasse restorani, mine vaata kui lagunenud on omal ajal kuulus VDNH, hulgu kuni hommikuni moskva baarides, nädala sees pole need nii üle rahvastatud...

Panen veel siia lõppu fotosid Sõktõvkarist, ilma allkirjadeta. Need on kõik fotod, mis tehtud kesklinnas.

Lumises Komimaa pealinnas

26. november, kolmapaev
Komimaa pealinn Sõktõvkar võttis meid vastu korraliku lumevaibaga. Suusatamiseks täitsa piisav. Külma oli aga vaid 1-2 kraadi. Lumi olla maha tulnud alles päev varem. Aga esimene lumi oli tänavu Sõktõvkaris maha sadanud juba septembri lõpus. Niivõrd põhjapool asub see Komimaa.
Komimaa kõige kurikuulsam paik on muidugi Vorkuta, kus Stalini-ajal üle 5000 eestlase töölaagrites orjas ning paljud suridki seal. See Vorkuta asub põhjapolaarjoone taga juba ning sinna on Sõktõvkarist sama palju maad kui Moskvasse, kui isegi mitte tsipa rohkem. Komimaa on päris suur, võrreldav pindalalt Rootsiga. Vorkutas oli täna muide 20 kraadi külma. (Pärast kuulsin, et sel nädalal käisid Komimaal, ja ka Vorkutas, Peterburis resideeruvad välismaa konsulid ning nende seas ka Eesti peakonsul hea Kristen Lahtein. Nii et vähemalt kaks eestlast oli sel nädalal Komimaal.)
Lendasime jälle selle vastiku Tu-134ga, aga seekord ilma ekstsessideta. Kui jätta kõrvale, et vastikult kitsas oli, aga seda on selles hävitajast ümber ehitatud reisilennukis alati. Firma oli UTair. Moskvast Sõktõvkari on 1400 km ja lendu jätkus üheks tunniks ja 40 minutiks. Edasi-tagasi pilet maksis 10 500 rutsi ehk 4725 krooni.
Lennukis sain tuttavaks armeenlasest ärimehe Martiniga, kes juba 15 aastat müüb siin igasugu riide- ja kingakraami. Jerevanis pidi tal veel mitu äri olema. Küsisin, mis Sõktõvkaris huvitav on? Ta vastas, et muhvigi ja kõkutas naerda. Rääkisime pikalt malest, sest eile just võitis väike Armeenia (pindalalt Eestist väiksem) teist korda järjest meeste arvestuses maleolümpia. Lennujaam asub Sõktõvkaris otse keset linna sisuliselt. Lennujaamast kesklinna on 10 minutit sõita. Naltšik on teine linn, kus Venemaal on lennujaam otse linna keskel
Elama pandi kolmetärni hotelli Jugor (www.ugor.ru) , mis peaks olema linna parim või siis üks parimaid. Sissekirjutamisel põrkasin neljale soome ärimehele. Komimaal on tohutult metsa. Ilmselt nad selle huviga siin on.
Hotell on päris normaalne, ei ole millegi üle kurta esmapilgul. Isegi wifi on toas. 10 megabaidine kaart maksab 50 rutsi, 25-megane 100 rutsi ja 100-megane 300 rutsi (135 krooni). Isegi vihmavarju saab siit laenata 50 rutsi eest päevas. Toa hinda veel ei tea, sest konverentsi korraldajad maksavad selle kinni. Linna keskväljakule pidi siit olema 10-15 minutit kõndimist.
Sain teada lõpuks ka konverentsi nime... – „Ajakirjanduse eetika ja massimeedia roll rahvustevaheliste suhete kajastamisel ja moodustumisel“. Ajakirjanike eetika konverents, mis meile, ajakirjanikele, kinni makstakse.... Osad (mina nende hulgas) vähemalt esinevad konverentsil, mis veidi vähendab minu südametunnistuse (pean seda veel otsima muidugi) piinu.
Programmi järgi tuleb konverents üpris naljakas. Näiteks alustame homme peale tervituste ärakuulamist sellega, et valime redaktsioonikomisjoni konverentsist osavõtjate resolutsiooni vastuvõtmiseks. Millegipärast on päris mitu ettekannet pühendatud Ungarile, üks ettekanne räägib ungarlaste-slovakkide suhete kajastamisest Ungari ajakirjanduses ja teine mustlaste probleemide kajastamisest Ungari ajakirjanduses. Kaks ungari ajakirjanikku on igatahes kohal.
Aga homse päeva kroon minu jaoks kellegi D. Kondrašovi ettekanne „Eesti ajakirjandus – infosõja spetsnaz“. See Kondrašov esindab ajakirja „Baltiiski Mir“, mida minu teada annab välja Zarenkov.

27. ja 28. november, neljapaev-reede
Ütlen kohe ära, et Kondrašovi ettekanne jäi ära. Lihtsalt ajaga läksime nii umbe, et ta ei jõudnud esineda. Selle eest sain temaga tuttavaks. Dima on 37-aastane Tallinnas sündinud, aga 2003 sõitis ära Venemaale, Peterburi. Töötas pikalt Regnumis Kolerovi juures, ja jagab seetõttu hästi propaganda põhimõtteid. Praegu tegeleb seal erinevate bisnesitega ja muuhulgas siis peatoimetab ajakirja. Ei varjanud, et raha ajakirja väljaandmiseks annab Venemaa kaasmaalaste programm ja seda kannab neile üle Vene saatkond Tallinnas. Nemad peavad lihtsalt kindlustama võimalikult suure lugejaskonna. Kui tellijate arv langeks, siis võetakse neile raha ära, väitis ta. Huvitav oli temaga juttu rääkida. Ta ei olnud midagi väga verine Eesti võimude vastu, temaga võib asju arutada küll rahulikult. Väitis, et oma selles pidamata ettekandes oleks ta kriitika vahele nt kiitnud Eesti ajakirjandust selle eest, et Gruuia-Vene sõja ajal oldi üsna tasakaalukad, et üsna objektiivselt kajastati sõda.
Konverentsist. Kohal oli umbes paarkümmend ajakirjanikku, kõik soome-ugrid. Välismaad esindasimegi mina, Dima (kuigi ta tegelikult elab Piiteris) ja need kaks ungarlast.
Kõigepealt esines Komi president Torlopov. Komid on ainus soome-ugri rahvas Venemaal, kellel on oma rahvusest president. Tema mõtted: a) väga oluline on sihtprogramm komi keele arendamiseks, b) komi rahva kultuuri ja keele arendamine ei kahjusta kuidagi teiste rahvaste (loe: venelaste) huve, c) kirjutas äsja alla määrusele, et 2009 on komi keele aasta, d) komi keel ja vene keel on juriidiliselt võrdsed Komimaal ehk et mõlemal on riigikeele staatus (pärast üks konverentsi korraldajaid Liidia rääkis mulle, et põhimõtteliselt peab saama igal pool teenindatud komi keeles – kohtus, poes, pangas. Et nõudmisel peab poes komiga rääkima komi keeles.) f) „tahad mõista riiki, mõista tema rahvast“.
Siis esines Vene (ja Nõukogude) ajakirjanduse grand old man Genrihh Borovik (10 a tagasi traagiliselt hukkunud kuulsa Artjom Boroviki isa). Tema mõtted: 1) elame toTELEtarismi ajastul, 2) ajakirjandus on kujunenud Venemaal viimaseks instantsiks, kuhu inimesed hädas pöörduvad, sest õiguskaitseorganid on teadagi mis tasemel....eriti tapmiste puhul 3) Venemaal saavad ajakirjanikud väikest palka, aga kui võimsad vaenlased neil on 4) ajakirjanduses levinud Venes rahvuse rõhutamine kuritegude puhul, v.a. kunagi ei rõhutata kurjategija puhul vene rahvust. „See et inimene suhtub teise rahvusse kuidagi negatiivselt, see pole ju sünnipärane tunne, vaid kujundaud suhtumine“ 5) väga paljud Venemaa probleemid P-Kaukaasias said alguse Tšetšeenia esimesest sõjast 1994. aastal, Kaukaasias ei tohi sõdida, vaid tuleb kokku leppida 6) 1990-ndate algul P-Osseetia ja Inguššia konflikti ning Pridnestrovie rahvustevaheliste konfliktide puhul kasutati tema intisiatiivil praktikat, et moodustati ajakirjanike rühmad mõlema rahvuse esindajatest (nt kolm moldovlast ja 3 venelast), kes siis koos kogusid materjali ja kirjutasid lugusid. Vastatikku nad kontrollisid nii üksteist, et keegi ei kirjutaks valet. „Mitte et need ajakirjanikud oleksid olnud valetajad, vaid nad kõik ju kuulusid oma koopasse, oma rahvusse“. (ma pärast küsisin tal üle, et kuidas nad koos töötasid. Borovik vastas – kogusid koos füüsiliselt materjale, õhtul koos arutasid materjali üle ja kirjutasid loo kokku.)
Venemaa ajakirjanike liidu sekretär Gutiontov, ka väga tuntud ajakirjanik 80-ndatel ja 90-ndate algul: 1) millal meist keegi luges viimati suurtest Vene lehtedest tarka ja huvitavat olemuslugu Tšetšeenaist või üldse P-Kaukaasiast? 2) Rääkis loo, et veel hiljuti avastas Moskva haigla, kuhu toodi Nord-Osti tragöödia ohvreid, seinalt miilitsaülema korralduse „mitte lasta haigla territooriumile tšetšeeni välimusega inimesi“. Nelja aasta jooksul polnud seda keegi maha võtnud... 3) eri rahvastel on üksteise vastu ajaloo jooksul kogunenud nii palju küsimusi ja etteheiteid, et neid pole nagu eriti mõtet esitada üksteisel. Sest nii jäämegi küsima ja muuks aega ei jäägi. Ja et isegi arukas inimesed teevad niimoodi normaalse suhtlemise võimatuks 4) rääkis kuulsast hiljutisest loost, kus kõik Moskva lehed pasundasid (kollased esikülgedel), kuidas üks usbekk vägistas 15-aastase tüdruku. Samal päeval pandi Moskvas toime veel neli vägistamist, mida tegid venelased ja neist ei kirjutatud sõnagi...sest see polnud huvitav ega ei toetanud skeemi, et gasterbaiterid teevad Moskvas ainult kurja. 5) rääkis veidi ka Pronkssõduri teemast. Küsis, et miks oli nii, et Tallinnas on kaks „vene okupatsiooni“ monumenti – PS ja Russalka (!!), aga Russalka vastu pole eestlastel midagi? Väitis, et Vene propagandat vihastas kõige rohkem see, et eestlased ei saaginud PS tükkideks, ei hävitanud seda. Suure ja väikese vaidluses peab suur alati järgi andma, sest väikesel pole reeglina kuhugi taganeda. Sellega võidaks suur teiste silmis moraalset autoriteeti. Tsiteeris Ehrenburgi, et kassi natsionalism on alati hullem kui hiire natsionalism, kuigi radikaalne natsionalism on alati hull asi. 6) Moskva ajalehtede ajakirjanikud on praegu väga pinnapealsed ning kõige halvemini informeeritud sündmustest Vene regioonides, välismaast rääkimata. (siinkohal tegi üks Karjala ajakirjanik repliigi: „kogu paadi kõigutamine rahvussuhete küsimuses ja riikidevahelistes suhetes tuleb Moskva suurte lehtede ajakirjanikelt, kes kütavad kirgi üles)
Kohalik etnopolitoloog Šabajev: 1) mis vahet on tegelikult sovetski narodil ja rossiski narodil? Mõlemad on oma olemuselt samad nähtused. Kreml väga tahab et inimesed tunneksid end rossiski narodina, mitte komidena või udmurtidena. 2) oma rahvuse asja ajamist võidakse Venemaal väga kergesti käsitella, et sa oled keskuse vastu 3) Kui kaua kasutatakse ja toleeritakse venemaal väljendit: „Litso kavkazkava natsionalnosti“? see on oluline näitaja tegelike rahvussuhete kohta Venemaal. (hea näitaja oleks ka see kui nn naljasaadetest Vene teles kaoksid need naljad, kus tehakse järgi Kaukaasia-rahvaste aktsenti vene keeles, räägitakse väga alandavat teksti tihti kaukaaslaste suhtes ning saalitäis rahvast möirgab naerda.)
Gabor Nemeth Ungari Rahvusraadoist rääkis pika ja huvitava loo sündmustest, mis juhtusid alles paar nädalat tagasi. Ungari ja Slovakkia suhted pole teatavasti eriti head, sest Slovakkias elab umbes pool miljoni ungarlast, kes jäid sinna Austria-Ungari keisririigi lagunemist 90 a tagasi, vanasti kuulusid need alad Ungarile. Ungarlastega valdavalt asutatud Slovaki linnas pidi toimuma vutimäng kohaliku võistkonna (mis koosnes peamiselt ungarlastest) ja ühe teise Slovakkia linna mansa vahel. Ungarist sõitsid spetsiaalselt kohale vutifännid suurte provotseerivate plakatitega, et Slovakkia on Ungari osa. „Juhuslikult“ oli nendega kaasas terve armee Ungari ajakirjanikke. Fännid ei kakelnud ega midagi, lihtsalt provotseerisid oma plakatiga. Slovakkidest politseinike närvid ei pidanud vastu ja nad peksid need fännid julmalt läbi. Ungari ajakirjanikud kirjutasid loomulikult sellest mõnuga. Tagajärjel läksid Ungari ja Slovakkia valitsused nugadele, esitati üksteisele ultimaatumeid ning praegu klaarib suhteid EU. Hea näide, kuidas ajakirjandusega manipuleeriti ja kasutati provokatsiooni ühes osana. (Huvitav, kas Eesti lehtedes on sellest kirjutet? Ja mõelge nüüd selline provokatsioon Eestisse...) Ajakirjanikud ei tohi rahvustevahelisi suhteid keerulisemaks ajada
Riigiduuma saadik Medinski: 1) Moskvas on ehitustelt kinga saanud juba 50 000 gasterbaiterit, keda tema nimetas üldnimetusega „tadžikk“. Mida nad teevad? Vaevalt et kõik tagasi lähevad? 2) rääkis oma versiooni, kust tulnud kuulus fraas, et Venemaa on rahvaste vangla. Nimelt tahtnud tsaar Nikolai I 19. sajandil teha Venemaale veidi PR-i. Prantsumaal elas tollal üle Euroopa kuulus reisimees ja ajakirjanik de Augustin (ma ei ole kindel, kas ma tema nime nüüd õigesti kirjutasin... ei saa kuskilt kontrollida ka), oma ajal Larry King. Nikolai kutsus ta oma raha eest Venemaale ning lasi talle elu näidata. Prantslasele aga Venemaa eriti ei meeldinud ja ta kirjutas hoopis kriitilise raamatu, kus oli muuhulgas lause: „Kogu Venemaa on vangla, mille võtmed on imperaatori käes“. Hiljem Marx veidi muutis seda lauset ja lõpuks ütles Lenin: „Venemaa on rahvaste vangla“.
Ma olen varem ka kirjutanud, et trükiajakirjanduse kättesaadavus on Venemaa provintsides suur probleem. Nt Sõktõvkar on vaid 2 lennutunni kaugusel Moskvast, aga kõik suuremad Moskva lehed ilmuvad siin müügile päevase nihkega. Kohalike lehtede ajakirjanikud kaebasid pidevalt selle üle, et lehtede kojukanne on nii kallis, et see teeb ka lehetellimise väga kalliks ning inimesed maal ei jaksa lehti tellida. Ja nii vaatavadki rohkem telekat, mis oma uudistes näitab teadagi mida.
Neljap õhtul viidi meid ekskursioonile Sõktõvkari külje all olevasse Võlgorti asulasse käsitöö keskusesse. Huvitav detail sealt. Kui kohaliku adminni ülem meile ekskursiooni tegi, siis ühes kohas näitas ta meile puust nikerdatud malelauda koos nuppudega, valged olid karud ja mustad olid mingid tundmatud elukad, aga mitte karud igal juhul. „Meil on ju nüüd nii, et karud peavad alati võitma (valged alustavad ja võidavad...)!“ teatas ta muigega. Karu on teatavasti Jedinaja Rossija sümbol.
Hotellis on huvitav, et peale hommikusöögi kuulub hinna sisse ka õhtusöök. 500 rubla eest võis süüa tellida. Reede hommikul näidati hommikubuffee juurde erootilise sisuga filmi. Tuttav kommenteeris SMSis: Issand kui kift!
Kuna jäin veidi tõbiseks, siis pole seni linnapeal väga käia jõudnud.

Lendan Sõktõvkari, Komimaale

Lendan täna õhtul Sõktõvkari, Komimaa pealinna Mind kutsuti sinna osalema ja vist ka väikse kõnega esinema (selgub kohapeal) konverentsile, mis puudutab ajakirjandust ja rahvussuhteid. Mitte et see mind väga huvitaks, aga ma tahaks lihtsalt Komimaa pealinna ära näha. Konverents ei ole soome-ugri seeriast. Nagu ma olen aru saanud, siis vaadatakse asja kogu endise NSV Liidu alal. Eks ma siis pärast anna teada, kas seal ka midagi huvitavat räägiti.

Konverents kestab homme-ülehomme, aga ma jään veel oma raha eest ka laupäevaks sinna. Esiteks ma tahaks näha seda uhket soome-ugri keskust, mis sinna ehitati hiljuti, ja kuulda veidi komide elu-olu kohta ning teiseks on plaan kohtuda legendi endaga – Raissa Petrovna Smetaninaga. Igatahes oli ta telefonis lahkelt nõus minuga kokku saama. Nii et kellel pakitseb midagi neljakordselt olümpiavõitjalt (viimane kuld 1992. aastal 40-aastaselt) midagi küsida, siis andke lahkelt teada. Jätke siia kommentaaride alla.

Veidi Soome-Eesti viisavõrdlust, Zlobini uuest raamatust ja Läti saadiku aususepuhangust

Valmistan ette pikemat lugu Soome ja Venemaa suhetest. Õpetlik asi. Kuigi Eesti ja Soome vahel pole suhetes Venemaaga eriti midagi võrrelda, siis teen iseda ikkagi sel põhjusel, et paremat võrdluspunkti pole eriti võtta. Üks detail näiteks. Täna oli mul asja nii Soome kui ka Eesti saatkondadesse. Pildistasin viisataotlejate sabasid. Põhilised taotlejad peaksid praegu olema need, kes tahavad aasta lõppu veetma minna siis kas Soome või Eesti. Esimene foto on Eesti konsulaadi ukse taga (pange tähele seda kutti, kes vasakul suures plaanis on – pärast pildistamist märkasin, et ta oli täiesti umbjoobes ning kõndis silmad kinni) ning teine foto on Soome konsulaadi eest.


Statistika on päris karm. Tänavu loodavad sommid välja anda üle 700 000 viisa Venemaal. Eesti on poolteistkuud enne aasta lõppu välja andnud 65 000 viisat. (kõige rohkem viisasid annavad mõlemad riigid välja Piiteris.) Möödunud aastal kulutasid vene turistid Soomes 470 miljonit eurot, mis on üks kolmandik sellest rahast, mille välismaalased üldse Soomes kulutasid too aasta.


See on üks huvitav foto. Soome konsulaadi taha on pargitud rida väikebusse, mis täidavad eri funktsioone. Mõned saab pildistada, mõnes saab teha pangaülekandeid, mõnes vormistatakse kliendi raha eest kiiresti viisadokumente jne. Rahategemine käib.

Käisin päeval USAs töötava Vene tuntud politoloogi Nikolai Zlobini (vasakul, tema on ka põhiautor) ja NTV tuntud saatejuhi Vladimir Solovjovi ühisraamatu „Vastasseis: Venemaa-USA“ esitlusel. Huvitav raamat, mis võttis selgitada, et miks on Venemaal ja VVP-l USAs nii halb imidž. Vähemalt Venemaal on tegu suht unikaalse raamatuga. Mõlemaid mehi võib nimetada poliitikringkondade insaideriteks (Zlobin USAs, Solovjov Venes).
Mõlema jutu point oli selles, et Venemaa ei taha ja ei suuda end USAs arusaadavaks teha, kuigi see polevat nende väitel keeruline. Põhiline, et ei tahagi. Zlobin märkis irooniaga, et pärast uue presidendi tulekut kordub USAs iga kord sama nali – uue presidendi tulekuga pannakse suuri lootusi suhete parandamisele Venemaaga, aga kui president lahkub, siis alati tuntakse suurt pettumust, et muhvigi ei tulnud välja. Zlobin märkis muide ka seda, et USA välispoliitika on äärmiselt ebademokraatlik. Et selliselt siseriiklikult käituda, selliseid võtteid kasutada oleks neil ilmvõimatu.
Solovjovi teravaim lause käis Vene oligarhide kohta. Mäletate, hiljuti oli skandaal, et USA kolme suurima autofirma juhid lendasid Washing riigilt abiraha paluma oma eralennukitega. Venemaal saavad oligarhide suurettevõtted kõvasti riigitoetust pankade kaudu, aga kas keegi neist on oma isikliku lennuki, jahi või vutiklubi maha müünud, küsis Solovjov. Keegi isegi ei küsi ajakirjanduses seda. Vastupidi – ajakirjanik, kes seda valikult teeks, vallandataks, arvas Solovjov.
Iseenesest Solovjov mulle väga ei meeldi inimesena, sest ta on kohutavalt edev ning segab teiste inimeste jutule pidevalt vahele. Arvab, et tema on kõige vaimukam. See teeb ta mõnevõrra vastumeelseks. Zlobin on see-eest väga meeldiv inimene, sõbralik.

Täna nägin metroos ootamatut pilti. Mingi sõjaväeüksus läks, hunnik varustust kaasas, metrooga ilmselt kuhugi rännakule. Aga miks metrooga??

Aga muidu hakkab ka Moskvas vääramatult lähenema uus aasta. Kuusk, Dostojevski ja tuvid Lenini-nimelise keskraamatukogu ees.

Lõppu ma panen tänase Ehho Moskvõ uudise, kus lahkuv Läti suursaadik Teikmanis ootamatult jõuliselt kritiseeris Vene meediat, peamiselt siis televisiooni. Aga võib olla just sellepärast, et ta lahkub. ja lotovõitja ju võib.
Посол Латвии выступает за более "объективную и точную информацию" в российских СМИ при освещении межгосударственных отношений
МОСКВА. 25 ноября. Посол Латвии в РФ Андрис Тейкманис выступает за более "объективную и точную информацию" в российских СМИ при освещении отношений наших государств. "Средства массовой информации играют очень важную роль, особенно телевидение, которое в значительной мере формирует отношение к тому или иному государству. Если питаться только заголовками, не вникая в суть вопроса, образ может получиться совершенно искаженным", - заявил он в прямом эфире радиостанции "Эхо Москвы".
"Вы можете объяснить, почему в Челябинске, где играет рижское "Динамо", их называют фашистами? Это следствие культивирования образа врага, но в принципе это последствия той информации, которую люди получают от СМИ", - отметил А.Тейкманис. Россия, сказал он, "является информационным обществом и делает выводы о той информации, которую получает: если бы информация была более непосредственна, объективна и точна, думаю, восприятие могло быть другим".
Примерами не слишком объективного освещения событий посол считает перенос памятника Воину-освободителю в Эстонии и так называемые "марши легионеров СС" в Латвии. "Марши - любимая тема. Никто толком и не понимает, что таких маршей просто не было, их показывают, а их, по сути, нет, - заметил А.Тейкманис. - Легионеры никогда не заявляли свой марш, призывали других оставаться дома, а сами из города уезжали за 100 километров на братское кладбище. Молодые люди, которые охотно используют эту тему, организовывали демонстрации. Казалось, что ходят по центру города со свастикой, со знаменами, но ничего такого нет".
"Есть виртуальный образ, кому-то выгодно его сохранить. Это все вопросы виртуального мира. Это я вижу за свои годы как несделанное, мне не удалось коренным образом что-то поменять в инерции образа Латвии в России", - заключил посол.

Elu pärisperemeestest ning ametnike arvudest ja palkades Venemaal

Juhuslikult jäi veidi näppu statistikat ametnike arvu kohta Venemaal. Ainuüksi presidendi administratsioonis ehk siis Kremlis töötab 2000 inimest. Administratsiooni eelarve on aastas 7 miljardit rutsi (3,15 miljardit krooni), valitsusel näiteks kõigest 1 miljard (450 miljonit kroon). Üldse on tšinovnikuid Venemaal 1,7 miljonit ehk siis üks ametnik 83 ”tavalise inimese” kohta. Huvitav, kui palju Eestis vastav suhtarv on? Riigiduuma aastaeelarve on 5 miljardit rutsi (2,25 miljardit krooni), kusjuures duumasaadiku keskmine kuupalk on 160 000 rutsi (72 000 krooni). Eesti saadik on vene kolleegiga võrreldes pops. Moskva linnaduuma saadik teenib kuus 100-120 000 rutsi (45-54 000 krooni), aga uuest aastast nende palk veel tõuseb. Ametniku keskmine palk on üle 30 000 rutsi kuus (13 500 krooni). Aga see käib kogu Venemaa kohta, Moskvas on tšinovnikute palk ofkoors kõvasti kõrgem.

Ükspäev vestlesin huvitava ja teadja mehega. Teemal, et kes tegelikult valitsevad Venemaad. Toon vaid ühe näite, mis ta rääkis, igaüks teeb sellest kodus omad järeldused. Venemaal on selline oligarh nagu Ališer Ušmanov, peamiselt kuuluvad talle suured metallurgiatehased, aga ka näiteks ajaleht Kommersant (siin fotol on tema Metallinvesti peakorter minu kodu lähedal Lesnajal, praktiliselt üle tee kohast, kus tapeti Politkovskaja). Kuna Ušmanovit peetakse lähedaseks Medvedevile (Gazpromi kaudu), siis loetakse tema aktsiaid praegu väga headeks. Suve lõpus võitis ta näiteks teisi Vene oligarhe maailma suurima vasekaevanduse (Udokan Tšitaa lähedal) erastamise konkursil. Vot ja see tuttav rääkis, et tegelikult Ušmanov vaid malenupp. Piltlikult öeldes korrus kõrgemal tema kontoris istub üks endine FSB kindral, kes siis kamandab seda Ušmanovit. Ušmanovil on üsna kriminaalne minevik, Nõuka-ajast, pärit on ta Taškendist. Ja selle mineviku abil hoiavad ”tõsised mehed kallutatud struktuuridest” teda lõa otsas. Ta on nende jooksupoiss. Ušmanov on lihtsalt avalik nägu, kes liigutab teiste inimeste raha. Ja neid raha tegelikke peremehi ei tea avalikkus ega saa kunagi teada, rääkis mu tuttav. Siit tekib mul loogiline küsimus, et kui palju me ikkagi tegelikult teame, kes kamandab nt Kremlis?
Mõned lingid ka – üks Levada keskuse huvitav küsitlus, kuigi juba oktoobrikuine, teise oligarhi Prohhorovi loodud sait, mis on mõeldud rikastele venelastele (tema hinnangul on neid 1 miljon) ning midagi Vene elektroonika fännidele!
Fotosid ka linnapealt.

Vahva vanamees. Tuli jalutama, otsis putkast õlle, jõi selle sealsamas putka taga kohe ära, jalutas edasi. Vanadust tuleb nautida!

Sissevaade lihtsate tööinimeste ellu. Ega töö pole jänes.

Korrusmajad Himkis. Silm lausa puhkab sellist värvikombinatsiooni nähes.

Ka rikkad nutavad ja vahel tuleb oma kallist Vertu mobiiltelefonist loobuda. Siis tulevadki appi head inimesed, kes ostavad kokku justnimelt Vertu telefone.

Eesti sõbrad Moskvas avasid oma saidi

Vahendan veidi infot. Eelmisel aastal ma kirjutasin tegelastest, kes lõid Moskvas Eesti sõprade ühingu. Ühingut veavad Aleksander Kaminski ja Anna Sokolskaja. Kaminski on tuntud ajakirjanik ja ärimees. Ta on aastaid vahendanud Venemaa telekanalites (Ren TV) vormel 1 etappe. Vormeli 1 alal peetakse teda Venemaal kõvaks profiks. Üksiti ajab ta ka väikes bisnesit. Ostis Tallinnasse, Piritale maja. Anna töötab riigiduumas ühe komisjoni nõunikuna. Toredad inimesed.
Novembri algul presenteerisid nad Moskvas Bilingua klubis oma saiti. Siit saidilt saavad kõik huvilised kätte info nende kohta (seal on ka Anna kontaktid, kui kellegi tekib nende vastu huvi). Juhin tähelepanu, et saidi andmetel on ühingul ka kaks toetaja – RusBalt Grupp ja Remedia. Vot see RusBalti Grupp ongi Aleksandri enda firma. Anna saatis mulle paar fotot sellelt üritusel. Esimesel fotol ongi siis Saša ja Anna ning teisel fotol on presentatsiooni kuulama tulnud inimesed.
Ise ma seal kohal olla ei saanud, aga panen siia otsa Saša kõne seal üritusel. (vene keeles, aga huvilised saavad loodetavasti aru!)

Общество российско-эстонской дружбы появилось осенью прошлого года. Формально поводом послужили события, которые случились сразу вслед за Бронзовой ночью: раскол эстонского общества, небывалая по своей силе и ожесточенности атака на Эстонию со стороны российских СМИ и российских политиков, практически полное свертывание бизнеса между российскими и эстонскими компаниями и так далее. Сильный удар был нанесен и по гуманитарным контактам. Могу сказать, что последствия этих событий ощущаются и до сих пор, причем ощущаются очень остро. Я очень долго думал о том, что же подтолкнуло нас к созданию общества. Как мне кажется, в прошлом году мы остановились у некоей опасной черты, за которой любой «не наш» мог оказаться врагом. Эта ситуация меня очень сильно напугала. А еще более напугало то, что многие мои коллеги, считающие себя смелыми и либеральными, борющимися за права человека, сразу же сказали мне, что у нас ничего не получится, нас ждут репрессии, бесславная гибель, разорение, налоговая инспекция и пожарный надзор. И дело вовсе не в том, что я боюсь пожарного надзора. Пожалуй, в этот момент меня больше всего напугала готовность тех людей, которых мы называем интеллигенцией, уйти на кухни и начать оплакивать Россию и свою не сложившуюся жизнь.
Прошел год. Мы живы-здоровы. Сегодня мы презентуем свой сайт, на котором все, кому интересна эта тема, может прочесть немало интересных материалов. Этот сайт будет постоянно развиваться. На нем будет создана удобная среда для общения людей, которые любят Эстонию и любят Балтию. Через наш сайт люди смогут контактировать друг с другом, знакомиться, ездить друг к другу в гости, организовывать совместный бизнес и так далее. За этот год у нас появилось понимание того, что наиболее интересными и для той, и для другой стороны являются культурные проекты. С огромным удивлением мы узнали, что в России, где очень много людей ратует за права русскоязычного населения Эстонии, не знают о том, что в Балтии есть русскоязычные радио- и телеканалы. Эти каналы дают нам слово, делают это охотно. Например, за этот год на Радио-4 прозвучали наши передачи, посвященные лауреатам Букера, лауреатам премии Большая Книга, новинкам журнальной прозы, русской духовной поэзии, женщинам-писательницам, проблемам художественного перевода и многим другим темам, которые оказались гораздо интереснее для слушателей, чем навязшее в зубах обсуждение проблем Бронзового солдата. То же самое мы увидели во время Лотмановских чтений, названных нами «Русская классика как мост между культурами». Мы хотели бы сделать наш сайт местом знакомства и общения людей, которым эта тема небезразлична. Нам хотелось бы, чтобы люди моги бы получать не политизированную информацию о жизни Эстонии и других балтийских республик. Нам хотелось бы, чтобы жители стран Балтии, как русскоязычные, так и горящие на других языках, могли бы иметь альтернативные источники информации о жизни и культуре России.
Вот маленький пример. Как только в угро-финских республиках России стало известно о создании нашего общества, к нам стали обращаться с просьбами помочь восстановить контакты с Тартуским университетом, помочь найти того или иного преподавателя, поскольку Тартуский университет для ученых из Мари-Эл, Мордовской республики, Коми, Удмуртской республики ранее был культурным донором, и на их научной жизни очень сказываются амбиции московских политиков. Сейчас ученые из Тартуского университета предложили нам провести в Москве выставку, посвященную народу сету, который живет по обе стороны границы. А все ли в Москве знают, что каждое лето в Пярну проводятся Самойловские чтения? Если бы люди обладали об этом полной информацией, они бы, вероятно, с большей радостью поехали отдыхать в Эстонию, а не в Турцию. Поэтому нам хотелось бы, чтобы люди встречались, общались, делали свой бизнес и пр. Мы уже вышли из возраста, когда надо слушать политиков и пр.
Проекты, которыми мы сейчас занимаемся:
1. Вторые Лотмановские чтения в Москве
2. Проект «Русская классика - детям Эстонии»
3. Мы создали и будем развивать Русско-Балтийскую Пресс-Группу, к участию в которой приглашаем как российских, так и иностранных журналистов.
4. Мы готовы открыть консультационный центр по вопросам туризма и бизнеса в странах Балтии и России.
В заключение хотел бы еще раз поблагодарить присутствующих за интерес, который вы проявили к Обществу русско-эстонской дружбы. Также хочу поблагодарить эстонскую компанию Ремедиа, которая помогла нам в проведении этой презентации. Спасибо.

Kas Vene võim tahab tsenseerida ebamugavaid ennustusi?

Novembri algul avaldas Venemaa ärileht Vedomosti (kuulub Wall Street Journalile ja Financial Times´ile) tuntud majanduseksperdi Jevgeni Gontmaheri (fotol) arvamusloo, kus ta püüdis ennustada milliseid sotsiaalseid tagajärgi toob Venemaal kaasa majanduskriis. Pealkiri oli selline: „Novotšerkassk 2009“.
Novotšerkasskis (Doni kasakate pealinn) juhtus nimelt 1962. aastal väga verine sündmus. Kohalike tehaste töölised hakkasid seal protestima suure hinnatõusu vastu, mis puudutad just esmatarbekaupu. Seal juhtus ennekuulmatu asu Nõukogude Liidus – töölised korraldasid streigi, milles osales suurusjärgus tuhat töölist. Streigi teiselpäeval läksid nad kohaliku kompartei hoone juurde, kus neid ootasid juba sõdurid, kes avasid tööliste pihta tule. Hukkus üle 20 inimese, kui ma õigesti mäletan. Nõuka-ajal loomulikult sellest keelati rääkida. Praegu on Novotšerkaskis avatud ilus mälestusmärk.
Vot ja Gontmaher ennustas lühidalt, et kui võim, midagi ette ei võta, võivad Venemaal tabada nüüd ka rahvarahutused, sest rahvas harjus Putini ajal hästi elama. Aga lugege ise, siin on artikkel. (Nt liha hind on võrreldes aasta algusega Venemaal tõusnud keskmiselt 20 prossa. Ilma et see midagi tähendaks, aga liha hinna kiire tõus oli ka üks Novotšerkasski streigi põhjustest.)
Täna hommikul teatas Ehho Moskvõ, et Venemaa föderaalne teenistus (venepärane lühend – Россвязькомнадзор), mis teostab järelvalvet ajakirjanduse üle tegi Vedomostile ametliku hoiatuse, et ajaleht peab rangelt jälgima ekstremismivastast seadust. Ja põhjuseks oli see Gontmaheri artikkel.
Gontamaher teatas juba, et peab seda sõnavabduse rikkumiseks ja tsensuuriks. Kusjuures huvitav detail – Gontmaher töötab Kaasaegse Arengu insituudis (juht Igor Jurgens), mis on vaat et ametlikult Medvedevi think-tank. See on üsna liberaalne asutus, mis on ilmselt paljudele pinnuks silmas. Võib olla oli see ka väike hoiatus Medvedevile Putini leerist. Silmaga näha, et nende vahel on kriisi ajal pinged suurenenud, sest nad teevad vastastikku vähe erinevaid avaldusi.
Vedomosti arvamustoimetaja juba teatas, et nemad kindlasti ei katkesta koostööd Gontmaheriga.
Aga olgu – keda teema huvitab, siis jälgige ise sündmusi. Näiteks Ehho Moskvõ kodukalt.

Putin 1996. aastal: venemaalaste mentaalsus armastab totalitarismi, kuigi see pole hea

Internetiavarustes eksles täna selline nali Venemaa majandusolukorra kohta: The financial situation at the moment is so bad that women are now marrying for love. Võib olla näeb see daam metroos parasjagu just und õnnelikust abielust.
Moskvas tuli kolmapäeval lumi korraks maha, neljapäeval oli ka veel veidi, aga täna hommikuks sulas ära. Need fotod on tehtud kolmapäeval 26 Bakuu komissari tänaval. Õhurõhk on Moskvas nov lõpu kohta rekordiliselt madal – 720.





YouTube´i ilmus video Putini intervjuust 1996. aastal. Kuna see on antud Piiteri kanalile, siis saab selle järgi otsustada, et ta oli siis veel ametis Sobtšaki esimese asetäitjana. Eeldusel, et tegu pole võltsinguga, on seda päris naljakas kuulata. Kokkuvõtlikult räägib Putin seal järgmist – Venemaal on täitsa võimalik, et pöördutakse totalitarismi poole tagasi. Ja selle põhjus peitub venemaalaste mentaalsuses, mitte selles, et jõustruktuurid haaravad võimu. Paljudele tundub – ja Putin tunnistab, et vahest ka talle -, et kui valitsetaks tugeva käega, siis oleks elu mugav ja ohutum. Tegelikkuses see mugavus läheks väga kiiresti üle, sest see tugev käsi hakkaks venemaalasi üsna kiiresti kägistama. Jõustruktuure suudab ohjes hoida vaid demokraatlik kord, et nad teaksid, et kui tulevad uued juhid pärast valimisi, siis neilt küsitakse, mida te tegite? Vot nii! Tegelikult on Putin demokraat. Ainult et teistmoodi.

Kuulutuse tahvel Retšnoi Vakzali metroojaama kõrval. See on täis korteripakkumisi. Mitte kuulutusi, et otsin korterit, vaid et pakun üürile. Üllatusin veidi, sest tavaliselt just Moskvas otsitakse kuulutustes korterit. Kas seegi märk majanduskasvu aeglustumisest? (just nimelt - Venemaal ei saa rääkida majanduslangusest nagu nt Eestis, vaid et majanduskasv on senisest aeglasem.)


Iga töö on austamist väärt.

KGB restoranist Lubjankal

Moskva kesklinnas asub selline huvitav restoran nagu „Kilp ja mõõk“ (Щит и меч). Nõuka ajal olnud see lähedal asunud KGB peakorteri tõttu seltsimeeste lemmikkoht. Praegu käivad seal õigusliku järjepidevuse alusel FSB-lased. Asub see Bolshaja Lubjankal, umbes täna keskel, Stretenka poole.
Restosse saab vabalt sisse, ei pea olema ”organitest”. Restos on säilinud Nõuka aeg – alates riietehoiust kuni ettekandjateni. Kõikjal Nõuka stilistika, seinad on täis KGB tegelaste fotosid, pilte. Kaks suurt maali – üks Sergei Ivanovist (üldse pole sarnane) ja Jeltsini ihukaitseülemast Koržakovist. Miks just nemad – ei tea.

Sööjad on tavaliselt kõik tõsised mehed. Nende tõsiste meeste tarbeks on menüüs ”nabor” – 50 grammi viina, võileib heeringaga ja väike marineeritud kurgike. Ja maksab see mõnu kõigest 30 rutsi (12 krooni)! Aga – menüüs on lisatud, et see on ”dlja svoihh” ehk siis ”omadele”. Viimane kord, kui ma tahtsin seda tellida, siis igatahes öeldi, et ”pole”. Ja ma ei saanudki aru, et kas pole minu jaoks või üldse pole.
Ettekandjad kannavad seal Nõuka-aegset miilitsaohvitseri vormi seelikuga. Suhtumine on selline, et menüüd küll kolme meetri pealt lauale ei visata, aga meeldivalt tõre siiski. Saad aru, et klient küll nende sõber ei ole. Kannavad selle koha stiilsuse selles mõttes hästi välja.
Üldiselt võib sinna minna küll. Eriti need, kes pole Nõuka-hõngu oma nooruse tõttu kunagi kogenud. Ega neid kohti Moskvaski palju pole, kus seda tunda saab.
Sesoes restode tuleb meelde, kuidas üks tuttav restorani juhataja rääkis, kui palju Moskva restoranide kelnerid teenivad. Palgad on muidugi neil väiksed, kuskil 5-6000 rubla (2200-2700 krooni), aga palk ei huvita muidugi kedagi. Põhipapp tuleb jotsist. Ning tipprestode kelnerid pidid nii kuus teenima isegi kuni 100 000 rutsi (45 000 krooni) puhtalt, suvel isegi veelgi rohkem. Normaalne teenistus kelneritele on 50 000 rutsi kuus jootrahana. Aga seegi käib keskmisest klassist kõrgemate restode kohta. Äärelinna resto kelner muidugi Moskvas niipalju ei teeni mingi nipiga.

Läti 90. juubel algas tumedas meeleolus, aga lõppes helgelt, kuigi kukkumisega

Lühidalt sellest, kuidas Läti riik Moskvas täna oma iseseisvuse 90. juubelit pidas. Vastuvõtt toimus Stanislavski ja Nemitovitš-Dantšenko-nimelises muusikateatris. Esinduslik koht nagu ka Novaja Opera, kus EW 90. juublit tähistas. Siin kõrval on siis Läti 90. juubli logo.
Erinevalt EW juubelist olid lätlased kontserdilavale pannud ka Vene lipu (lisaks oma riigilipule ning EU lipule) ning mängiti ka Vene hümni (lisaks Läti hümnile). EW juubelil küll Vene hümni ei mängitud. Tegelikult ei saa seda lätlastele muidugi ette heita, ütleme nii, et nad olid ülimalt viisakad asukohariigi suhtes.
Esines Gideo Krameri loodud kammerorkester Kremerata Baltica. Alguses olid kaks Läti heliloojate Kutaviciuse ja Maskatsi teost ning lõpetasid nad Šostakovitši kontserdiga klaverile, keelpilliorkestrile ja trompetile. Kaks esimest teost olid küll üsna tumedas toonis ja suht masendava tooniga. Nagu oleks matusele sattunud (võib olla leinas Läti suursaadik Teikmanis oma lahkumist? Tast pidi vist saama Läti VM-i uus kantsler, kui ma ei eksi...). Šostakovitši asi oli juba palju särtsakam ning õnneks orkester lisaloona esitas lõbusa „vabakava“, mille hulgas oli ka „Happy Birthday To You“ keelpillidel.
Võimsa etenduse andis Šostakovitši kontserdi solist, pianist Vestards Šimkus. Noor, 24-aastane, aga mängis nagu jumal. Elamus oli. Esimese rahvusvahelise festivali pani kinni juba 17-a, maailmas juba väga tuntud, elab enamuse ajast Hispaanias. Ainuüksi tema nägemise pärast maksis juubelile tulla! Tublid, lätlased, et Šimkuse esinema meelitasite!
Tuli välja, et Kremerata Baltica mänedžer on eestlane Indrek Sarap, kes ise mängib orkestris kontrabassi. Tema jutu järgi tuli välja, et aastas kokku seitse kuud on orkester üle maailma turneedel, aastas annab keskmiselt 80 kontserti. (Umbes samapalju mänge mängib põhihooajal NBA meeskond.)
Sain tuttavaks ühes USA Moskva saatkonna nõunikuga, kes töötas mitu aastat tagasi ka Tallinnas. Ja ta rääkis siiamaani väga head eesti keelt, isegi käänded olid õiged ja puha. Ta rääkis, et käib siiani aeg-ajalt Eestis tuttavatel külas. Leidsime isegi ühe ühise hea tuttava! Maailm pole just ülearu suur, tuli jälle välja.
Kohal oli ka Galina Sapožnikova, Eesti elamisloaga Vene kõmulehe Komsomolskaja Pravda ajakirjanik, kelle artiklid Eesti kohta – ütleme nii – just eriti ei meeldi Eesti saatkonnale ja Eesti võimudele. Ta pakkus kohe välja idee, et korraldaks mingeid ühised üritusi Eesti ajakirjanike (nüüd on meid ju Moskvas juba mitu – mina, Krister ERR-ile ja Anton Raadio 4 ja Vene AK-le) ja Eestist kirjutavate Vene ajakirjanike vahel. Ütlesin, et eks kutsugu. Inimestega on alati tore suhelda, isegi kui nad sinust teistmoodi arvavad.
Vastuvõtul juhtus üks kurioosne lugu ka, kahjuks kurva lõpuga. Üks Kremerata Baltica viiulimängija astus pärast kontserti vastuvõtul ise oma pika kleiti ääre peale ning kukkus nii õnnetult taldriku ja veiniklaasiga, et tuli arst kutsuda ning arvatavasti murdis ta endal roide ära...vaat siis, ka vastuvõtul peab ettevaatlik olema. Huvitav, kas see läheb tööõnnetusena kirja?

P.s. eilse sissekande juures üks video ei mängi millegipärast, aga sellest pole eriti lugu, sest see näitab enam-vähem sama asja, kui alumine video. Ainult selle vahega, et oli pikem ning näitas, kuidas kohtualuseid saali toodi.

Politkovskaja mõrva kaasosaliste protsess tuleb esialgu avalik

Moskvas algas täna sisuliselt kohtuprotsess kuulsa ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrvale kaasaitajate üle. Tapjat, tellijaid ega rahastajaid kohtu ees pole.Juhtus kaks üllatavat asja - 1) ajakirjanikud lasti saali kuulama 2) kohtunik otsustas, et protsess tuleb üldse avalik, kuigi riiklikud süüdistajad nõudsid kinnist protsessi. Süüdistajad võtsid otsuse vastu rahulikult. Võib olla sellepärast, et kohtunik lisas ühe tingimuse. Kohtuniku sõnul kuulutab ta protsessi kohe kinniseks, kui tuleb välja, et kasvõi ühele vandemehele avaldatakse survet. (ma pole veel kuulnud et Venemaal suurtel protsessidel poleks mõnda vandemeest surve avaldamise tõttu tagasi kutsutud... nii et ütleme nii, et protsess on siiski "esialgu avalik".)
Väike foto- ja videoreportaaž kohtupidamisest.

Selline mass ajakirjanikke, enamuses kaameramehi ootas hommikul vanal Arbatil Moskva sõjaväeringkonnakohtu ees. Intervjuud annab üks inimõigustekaitsja fondist "Glasnosti kaitseks".

Kohtus kirjutati kõigepealt kõigi ajakirjanike nimed üles, lisaks pidi millegipärast andma ka oma mobiiltelefoni numbri.


Ootasime kõik koos, umbes 50 ajakirjanikku 35-ruuduses ruumis luba, kas pääseme sellest õnnistatud trepist üles istungile või mitte.

Vahepeal tulid kohtualuste kaitsjad. Fotol on kahe tšetšeenist vennakse Džabrili ja Ibragim Mahmudovi kaitsja, samuti tšetšeen Murad Musajev. Kolmandat vennast Rustami kahtlustatakse Politkovskaja mõrvas, aga tema on jooksus. Musajev on kaitseadvokaatide peamine suuvooder. Noor ja väga hea suuvärgiga. Ütles, et kõik kohtualused toetavad avalikku protsessi, et „maailm näeks, et süüdistus on nende vastu välja mõeldud“. „Toimikud saadeti kohtusse vaid selleks, et näidata maailma, me oleme selle mõrva lahendanud. Aga see ei ole nii!“ ütles advokaat.

See on protsessi juhtiv kohtunik Jevgeni Zubov. Kohtualuste süü üle hakkavad otsustama vandemehed, mitte kohus. Kokku 20 vandemeest valitakse homme, neist 12 on põhivandemehed ning kaheksa jäävad varuks, kuid peavad samuti protsessi algusest peale jälgima. See tähendab omakorda, et kuna kohtuprotsessi hakatakse edaspidi läbiviima suhteliselt väikses saalis, siis ajakirjanikke mahub füüsiliselt sinna ainult mõned, hoiatas kohtunik.

Ja need on kaks riiklikku süüdistajat, kelle väitel sisaldavad 49 kohtutoimikut salajasi andmeid miilitsa ja Vene julgeolekuteenistuse FSB töö kohta. Advokaat Musajevi väitel on süüdistajate väitel salajane materjal kõigest siseministeeriumi ametkondade ametialased kirjad, kus on „null protsenti saladusi“.

Anna Politkovskaja poeg Ilja ning perekonna advokaat Karina Moskalenko. Moskalenko on Venemaa üks tuntumaid advokaate, kaitses ka Mihhail Hodorkovskit. Oma esinemiselt meenutab väga Monika Mägi.

Selline mäsu valitses kohtusaalis, kui istung algas. Kohtunik luges formaalsused ette ning siis käskis kaamerameestel ja fotograafidel uttu tõmmata. Kõik käis viisakalt. Kirjutajad võisid jääda.

Ja nüüd siis kohtualused. Parempoolsed kaks on need tšetšeeni vennaksed Mahmudovid. Valges kampsikus on Džabril ja mustas Ibragim. Nende kõrval paistab trellide tagant veel endine miilits Sergei Hadžikurbanov. Trellide ees seisab advokaat Musajev.

Veelkord - advokaat Musajev ja tema kaitsealused vennad.

Ja siin on kaks videot kohtualuste saali toomisest ja ära viimisest. Neljas kohtualune on FSB ohvitser Pavel Rjaguzov, kes nii Politkovskaja pere advokaatide kui ka kaitseadvokaatide väitel ei puutu üldse mõrva ning kes seoti prokuratuuri käsul kunstlikult kriminaalasjaga, et asja saaks tavalise kohtu asemel saata arutamiseks sõjaväekohtusse. Politkovskaja laste ning kohtualuste advokaadid tegid mõlemad kohtus sarnased avaldused, et mõrv on halvasti uuritud ning tõde pole välja selgitatud.