reede, juuli 13, 2007

Tolmulinn Moskva ja Kremli uus ajalooraamat


Täna kirjutan veidi higist ja tolmust! Seoses sellega, et Moskvas on jälle sama hullud kuumad ilmad nagu mai lõpus, kui kassid hakkasid tänavatel sulama. Juba mitmendat päeva seisab üle 30-kraadine palavus.
Higi on üks vastik asi, arvavad vist paljud. Tegelikult päris nii ka ei ole. Keegi rääkis kunagi vana aja mälestusi sellest, kuidas vanasti heina niideti. Ikka vikatiga, üks ees ja teised järel. Ja kui oli väga palav ilm, ega siis sellepärast niitmist kinni peetud. Janu kustutati nii, et lakuti eesniitja selja pealt higi!
Aga mitte sellisest higistamisest ei tahtnud ma kirjutada. Istun täna lõuna aeg restoranis (Filimonovi ja Jankeli kalarestoran Tverskajal, soovitan), ootan maitsvat toitu ja tunnen, kuidas higi tilgub otsaeest. Ma pole mingi paks inimene, vastupidi, kõik tuttavad (peamiselt küll naissoost millegipärast) märgivad, et ma olen alla võtnud viimasel ajal. Ühesõnaga higi tilgub, ma võtan salvrätiku ja pühin higi ära.... Ja siis jään vaatama seda salvrätikut....
Ma tulin kodust välja umbes pool tundi enne seda, kui ma higi pühkisin, hommikul käisin duši all nagu peab. Aga see salvrätik oli määrdunud, selline hallikas. See sitt tuli kõik minu näost, mõtlesin. Ja seda ainult poolest tunnist palavas ja vinguses Moskva kesklinnas.
Moskva kesklinn on hullult reostatud kant. Kohe tuli mulle meelde üks jutt, mille rääkis hiljuti üks tuttav ärimees Moskvas.
Tal oli sõber Soome saatkonnas. Töötas kolm aasta Moskvas. Läks tagasi koju, käis arsti juures tervisekontrollis. See vastanud talle, et muidu on tervis OK, aga suitsetamine tuleks maha jätta! Somm teinud üllatusest suured silmad – ma pole elu sees suitsetanud (nagunii valetas, küllap noorena ikka proovis)!
Ja mis välja tuli, et vana käis pidevalt õhtuti Kremli taga Moskva jõe kaldapealsel jooksmas. Aga seal on nii tihe autode liiklus, suured tänavad, et vingugaasi hulk õhus on meeletu isegi õhtuti.
Või siis teine näide. Mu korter on üks 300 meetrit eemal suurest Tverskaja-Jamskaja tänavast. Vahepeal on üsna rahulikud tänavad. Algul oli mul tavaks, et hoidsin aknaid kogu aeg lahti. Ja siis avastasin, et paari päevaga oli aknalaud nõgine mis nõgine, nagu ma elaks mingi permanentse suure lõkke ääres. Ja põrand ka, kuigi mitte nii hullusti. Nüüd hoian aknaid lahti pärast vihma või öösiti.
Õnneks või õnnetuseks pole mul siin kodu ümber nagunii kuskil jooksmas käia. Kõige lähem suurem roheline ala – Katariina aed – asub umbes 2 kiltsa eemal. Vahel harva siiski lippan ümber siin läheduses asuva lastepargi, aga see on rohkem naljategemine.
Rohelusega on Moskva kesklinnas tõsine probleem.
Täna tuli õhtul vähemalt korralik vihmasadu. Ma tuli just metrooga linnast, kui maru peale hakkas. Vähem kui tunniga tuli nädalane vihmanorm maha, öeldi raadiost pärast. Tunniga langes õhutemperatuur ligi 10 kraadi.
Aga linnast tulin ma sellepärast, et käisin ostmas huvitavat raamatut, millest peagi loodan Päewalehes kirjutada. Nimelt on Surkovi sõbrad valmis saanud sellise toreda ja paksu raamatu nagu „Venemaa uusim ajalugu, 1945-2006”. Koostaja on üks avalikkusele vähetuntud Kremliga seotud poliittehnoloog Aleksandr Filippov (vist töötab Pavlovski juures, aga pead ei anna). NB! Tal pole isegi mingit ajaloolist kraadi ajalooalal, aga juba ühel konverentsil Kremli mehed soovitasid rangelt seda raamatut õpetajatele.
Nimelt ongi see raamat mõeldud keskkoolide ajalooõpetajatele nö metodoloogiliseks juhendmaterialiks. See peaks siis Kremli meelest olema ideoloogiliselt õige raamat, mis selle lugeja täidab uhkusega Venemaa üle. Raamatu lõpus on eraldi peatükk „Suverääne demokraatia”. See on see mantra, mida siin praegu korratakse söögi alla ja söögi peale.
Seni on ajalooõpetajad avalikult lehtedes väljanedanud üsna negatiivset suhtumist raamatusse. Kaua neil meelekindlust jätkub, eks näe.
Huvilistele panen paar linki huvitavatel lugudele, mis minu tähelepanu täna köitsid. Kommersant kirjutab täna, kuidas Putin ja Venemaa on Saksamaa ja Itaalia asemel tegemas oma suurimaks sõbraks Euroopas Prantsusmaad – andes neile osaluse infras, mis hakkab müttama maailma suurimal gaasiväljal Štokmanis. Energeetika on niivõrd strateegiline ala, et Vene ei annaks iial seal osalust riigile, mille lojaalsuses ta poleks kindel. Nii et tundub, et Szarkozy on asendamas Putinile Schröderit ja Berlusconit. Kui nii edasi läheb.
Newsru.com on kokku pannud põneva ülevaate Vene rikkuselt teisest mehest Deripaskast, kes lubab – kui riigil vaja on – riigile ära anda oma suurima varanduse, maailma suurimad alumiiniumitehase. „Kui riik ütleb, et me peame kompaniist loobume, siis me loobume” Vot nii!
Novaja Izvestija aga teeb toreda ülevaate sellest, kuidas eri parteide ja liikumiste noorteorganisatsioonid valmistuvad hoolega oma suvelaagrites tänavavõitlusteks ning õpivad kaklema. Pealkiri on ka ilmekas - "Tappaandmise teadus". Našide eeskuju on nakkav.

Kommentaare ei ole: