Kuidas mulle sünnipäeval lapsepõlv meelde tuletati

Eile sain taas kõva teatrielamuse. Ei ole piinlik tunnistada, et tüki lõpus tulid peaaegu pisarad silma. Käisin vaatamas sellist asja nagu Cirque Eloize etendust „Vihm”. Tegijad on pärit Kanadast ning selle etendusega lõppeb homme ligi kaks kuud kestnud Tšehhovi rahvusvaheline teatrifestival.
Tegelikult on see oma olemuselt tsirkusetükk, aga väga kaasahaarav. Kui kusagil on võimalus seda vaadata, aga nad tiirutavad sellega mööda maailma, siis soovitan soojalt. Kaks tundi sellist akrobaatika tulevärki, et anna aga olla. Vana hea tsirkus, kus pole miskit loomapiinamist ega ülepingutavaid kloune. Kanadalaste tükis oli küll veidi klounaadi, aga see oli selline lihtne ja mõnus.
Ma olen vana tsirkusefänn, aga mõned trikid võtsid ikka suu lahti. Nad kasutasid väga osavalt ära tasakaalu ja üldse inimkeha ergonoomikat. Kõige võimsam trikk nägi välja nii, et laval on kaks meest, üks ronib teisele õlgadele, keerab ennast seal üleval taguripidi – pea allapoole ühesõnaga – ning oma turjaga asetub seisva mehe turja peale. Ja nii nad siis seisavadki, mõlemad välja sirutatud, käed rinnal, ainult et üks on pea alaspidi teise peal. Väga efektne ja veidi arusaamatu, kuidas nii saab. Nagu oleks nende turjad kokku liimitud. Sest alumine mees seisab suhteliselt sirgelt, veidi-veidi ainult kaldu. Aga sellest piisab, et teine mees saaks tagurpidi oma turjaga toetuda tema turjale. Ärge ainult nüüd kodus oma sõbraga seda proovima hakake!

Aga miks silmad märjaks läksid? Nad etenduse algul ütlesid, et see on justkui väike retk läbi lapsepõlve, kus üheks peategelaseks on punane pall. No vot trikitasid nad seal kogu aeg, kuni lõpus hakkas laval sadama vihma. Oma veerand tundi ladistas päris kõvasti ehtsat vett ehk siis vihma teatri lae alt (päris efektne, ma pole varem teatris sellist värki näinud) ja siis nad hakkasid kõik seal vihma käes vutti taguma. Nagu me kõik oleme lapsepõlves ennastunustavalt mänginud, nii et vihm ka ei loe. Mitte miski ei loe, nagu laulis Trubetsky (tõsi küll insener Gariniga seoses).
Sinna juurde tuli väga äge muusika ja valgus ning see kõik kokku mõjus äkitselt nii, et sul hakkas meeletult-meeletult kahju, et see kõik on läinud ja et sa ei suuda enam rõõmustada vihma üle, et sa ei lähe enam vihma kätte vutti mängima (ausõna, mina tahaks seda sõpradega veel teha!) jne. Ja seejuures rändad sa lapsepõlve tagasi, kõik tuleb meelde ning kuidagi iseenesest tõmbuvad silmad niiskeks. Ja ümberringi oli paljudel inimestel! Aga see ei olnud selline kurb pilt, vaid liigutav. Kusjuures kogu see metamorfoos laval tsirkusest lapsepõlve toimus väga kiiresti ja ootamatult, aga kõik mõjus väga loogiliselt.
OK, aitab küll, muidu ma lähen liiga hoogu oma emotsioonidega. Igatahes suur aitäh ühele heale inimesele, kes mind seda tükki vaatama kutsus. See oli mulle parim sünnipäevakink!
Muide, piletihinnad Tšehhovi festivali parimatele etendustele olid röögatud. Näiteks sellele Vihmale müüdi parteritesse parimatele kohtadele pileteid 5000-6000 rutsi tükk (suurusjärgus 2500 krooni). Ja pileteid polnud seejuures üldse saada, kuigi nad mängisid seda 13 päeva jutti ning nädalavahetustel kaks korda päevas.
Veidi nalja ka. Kas saate aru, kellega tuntud eestlasest on tegemist? Индрек Джурджо...
Õige vastus on ajaloolane Indrek Jürjo. Nii kirjutas tema nime välisvenelaste, õigemini USAs elavate venelaste internetiväljaanne Novoje Russkoje Slovo. Kes tahab ise vaadata ja teada, millega seoses, siis siin on link. Eks ikka Aleksius II ja KGBga seoses. Jürjo on nüüd maailmakuulsus, hiljuti kirjutas temast isegi Wall Street Journal.

Omapärastest asjadest veel Moskvas. Kõnnid mööda tänavat ja pidevalt on tunne, et keegi sülitab sulle pähe. Eks seda ka võib olla tehakse, aga tegelikult tekitab sellise tunde tilkuvad konditsioneerid.
Kesklinnas ripub neid maja välisseinal peaaegu iga akna kõrval. Konditsioneeride kastid on nüüd Moskva arhitektuuri pärisosa. Kui mõned aastad tagasi tehti telefilmi Meister ja Margarita, siis nägid tegijad linnavõtteid tehes kurja vaeva, et kaadrisse ei satuks mõnda konditsiooneeri. Kõiki ju maha ei kruvi filmimise ajaks.




Kõik see tähendab, et kõnniteel tuleb soovitavalt kõndida majast võimalikult kaugel, et sulle saasta pähe ei tilguks. Kuiva ilmaga on hea vaadata, kust tuleb minna, sest kõnniteel on näha tilkumise kohad (nagu siin fotol), mõned kohas on peaaegu loik teinekord. Väidetavalt rikuvad need tilgad riideid, sest ega see miski puhas vesi sealt alla ei saja. Vot ei tea, pead ei või anda, aga naised saatkonnast mulle nii väitsid.