Rulluisud Stalinile, Ermitaaži aiast ning kuidas vältida metroos miilitsat

Täna pealelõunat sattusin läbi jalutama Tverskajal sellisest kohast nagu Venemaa kaasaegse ajaloo muuseumist. Kihvt 19. sajandi maja, kus tollal asus Inglise klubi. Nüüd on siis seal Vene ajalugu alates 20. sajandi algusest.
Ega seal midagi väga põrutavat polnud. Aga soovitan neile, kellele meeldib igasugu jaburaid asju vaadata. Neid leidub seal kuhjaga. Küll Lenini sonisid kuni kõikvõimalike Nõuka kangelaste isiklike asjadeni. Ja muuseumi all asub suveniirikauplus, kus sarnast träni ränga raha eest müüakse. Näiteks maksis seal tinast istuva Lenini kuju, nii umbes 20 senti kõrge, 6000 rutsi!

A muuseumis oli minu lemmikese need isetehtud rulluisud. Kirjade järgi valmistas need seltsimees Kutšerov 1949. aastal ning saatis seltsimees Stalinile. Nagu näha on need tehtud tavalistest uiskudest, mille tera sisse on augud lõigatud ning sinna on pandud metallist rattad. Lihtne! Muuseumis küll pilti teha ei tohtinud, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna.
Siis meeldis mulle veel koer-katselenduri skafander 1955. aastast. See oli niivõrd jabur, kuidas vaene koer oli miski metalltüki sisse pandud, aga pead kattis suur klaasist kiiver. Samas kõrval oli kosmonaut Gretško ürp, millega ta avakosmoses käis. Tõeliselt väike mees oli ta, sest see oli maksimum 150 senti pikk skafander.

See tore sõiduk seisab muuseumi ees aiakeses. Küllap kunagi kimas ehk isegi mööda revolutsioonilist Moskvat ringi. Kaalus see 1915. aasta pärit Fiati-tehase soomusauto 5,3 tonni ning meeskonda kuulus viis inimest. Sõitis 70 kilti tunnis ning tulistas kahe Maksimi kuulipildujaga. Soomuse paksus oli seitse millimeetrit.

Kuna mul käis täna koristaja, siis olin sunnitud pool päeva linna peal kõõluma. Ma ei taha koristajat segada. Ta käib üle nädala teisipäeviti ning selleks ajaks ma katsun alati lesta lasta. Täna oli mul vaja tööd teha kindlasti, sestap panin läpaka kotti ning läksin Karetnõi Rjadile Ermitaaži aeda. Minu juurest on sinna 20 minutit jalutada.

See on päris tore roheline oaas peaaegu Moskva südames. Mulle seal meeldib. Tööpäeval on seal päeval hea vaikne. Ümberringi jalutavad emad lastekärudega ja pinkidel istuvad raamatulugejad. Väga hea rahulik on seal pingil tööd teha. Tahad, lähed jood vahepeal mõnes restos kohvi. Väikest viisi idüll lausa.
Aga õhtuti ja nädalavahetusel seal enam rahulik pole. Aias on palju restosid ja kallis ööklubi ning õhtuti hakkab seal toimuma tšorti što. Nädalavahetusel on seal alati sitaks üritusi, siis ei maksa ka sinna romantilist päev veetma minna.

Ühe kohaliku tuttava soovitusel olen tähele pannud huvitav asja. Nimelt seda, kuidas vältida metroos seda, et miilist sind kinni peab ja dokumente kontrollib. Nipp on selles, et kui patrulli näed, siis mitte mingil juhul ei tule neist kaarega mööda minna, vaid tuleb minna rahulikult hoopis nende suunas ja nende nina eest mööda. No riivama otseselt ei pea. Mõõdukas kauguses. Sest kui sa järsult oma kulgemise trajektoori muudad, siis lööb neis miilitsates välja koera instinkt ning nad peavad su raudpolt kinni. Ma pole tahtnud proovida, aga kes viitsib, võib seda järgmisel Moskvas käigul katsetada.

Malaja Dmitrovkalt leidsin sellise toreda poekese ja kohviku. Tea, kas Balti Sepik on Moskvas filiaali avanud?