Brat1 ja Brat2 režisöör tegi uue filmi – räigem kui Tarantino, kuid ilma musta huumorita

Täna käisin vaatamas Aleksei Balabonovi – ta sai tuntuks 90-ndate keskel filmidega Brat1 ja Brat2, mida isegi Eestis kõik teavad – uut filmi „Last 200” ehk vene keeles „Gruz 200”. Selle filmi tulek oli Venemaal tõeline meediasündmus.
Nagu kohalikud ajakirjanikud räägivad, siis juba aastaid pole ühegi filmi eel olnud sellist meediakära nagu nüüd. Juba talvel hakati meedias lokku lööma, et Balabanov on teinud hirmsa filmi, millist pole veel nähtud. Jah, sellega tuleb nõus olla – film on tõesti hirmus.

Venemaal tähistab „Gruz 200” hukkunud sõduri kirstu. Filmi tegevus toimub 84. aastal, siis see tähendas üheselt Afganistanis langenud sõdurit. Aga see pole üldse film sõduritest, sõdureid näidatakse seal ainult korra.
Mu näpp ei tõuse selle filmi sisu kirjeldama, see on nii vastik. Ütleme nii, et film lõppeb sellega, et noor paljas tüdruk on käeraudadega voodi külge aheldatud, kus lebavad kaks surnud meest ning põrandal veel kolmas surnud mees. Üks surnutest ongi see „Gruz 200” ehk siis Afganistanis surma saanud sõdur. Tähendab, et teda ainukesena ei tapetud seal toas, tema suri ikka Afganistanis. Ta lihtsalt võeti koju jõudes kirstuvast välja ning surnuaia asemel toodi oma pruudi juurde.
Filmi alguses on kohe kirjas tiitritest, et tegu on tõsielusündmustel põhineva filmiga. Mis on jumala õnn, sest muidu ma oleks mõelnud, et stsenarist on lapsepõlves korduvalt grupiviisilisi vägistamisi üle elanud ning näinud pealt oma vanemate tapmist jne.
Ütleme nii, et film on kohati räigem kui Pulp Fiction oma verisuse ja jõhkruse poolest, kohati on film jälgilt sadistlik. Šokeerivalt jälgi sisuga film. Paar stseeni ajavad öökima.
Ainult et Tarantino mustast huumorist pole jälgegi. Filmi ainuke poolnaljakas stseen on filmi alguses, kui endine vang ja kommunismi õppejõud vaidlevad samakapudeli taga jumala olemasolu üle.
Mul on ainult natuke raskusi praegu, kaks tundi pärast filmi lõppu, selle pointist aru saamisega. Miilitsa ja mõne inimolendi sadism pole ju üllatus. Samuti Nõukaaegne inimeste võõrandumine reaalsusest ning inimeste ükskõiksus ja argus. Totalitarismist? Sellest, kuidas totalitarism kasvast väärastunud inimesi? Hoiatusfilm sellest, et noor tüdruk peab alati mõtleme, kellega ja kuhu ta kaasa läheb? (sellest saab kõik alguse. Muidugi purjus kuti pealekäimisel.)
Ilmselt tuuakse see film Eestisse ka, või satub ta videote kaudu meile, et vaadake siis ette – see film pole tõepoolest nõrganärvilistele ning alaealistele. Moskva kinodes oli selle filmi puhul isegi märge, et alla 21-aastastele ei ole lubatud.
Balabanov on ise ka kuskil intervjuus öelnud, et see on tema kõige karmim film. Ja on lubanud enam filme mitte teha, sest nüüd olevat ta kõik öelnud.
OK, et õhtu liiga karmiks ei läheks, siis kirjutan veidi Vene PR-induse töömailt. Aga jälle seoses kinoga. (kuidagi kahtlaselt palju on mul viimasel ajal kinomaailmaga kokkupuuteid olnud.)
Mul oli vaja ühe oma lemmikfilmi kohta, millest tahan Päewalehes peagi kirjutada, fotosid saada. Helistasin filmi tootja firmasse, seal oldi lahkelt nõus anda. Aga kahel tingimusel: 1) et toon peatoimetaja allkirjaga paberi, et meie leht ei anna neid fotosid kellelegi edasi; 2) kohapeal pidin alla kirjutama lepingule, et saadud fotosid tohin kasutada ainult ühekordselt ühe artikli illustreerimiseks. Vot milline karm kord fotode jagamisel.
Möödusin täna ka lahedast ehitusest, kus ehitatakse maa-alust parklat. Päris pull vaatepilt oli, sestap panen siis foto ka üles. Ehitusplats oli Sadovaja ääres muide umbes 300 meetrit pikk ja oma 100 meetrit lai!