Kuidas teatris viina jagati

Eile õhtul käisin jälle teatris, taas sain päris hea elamuse. Vaatasin teatris nimega U Nikitskih Vorot (see asub kohe Eesti saatkonna kõrval muide) vabaõhutükki „Meie hoovi laulud”.
Idee oli iseenesest päris hea ja läks eriti keskealisemale publikule väga hästi peale. Nimelt esitada 50-60-ndatel tuntud laule, mida tollased inimesed teadsid peast, aga mida praegu kusagil ei esitata. Ma usun, et see idee töötaks ka Eestis. Huvitav oli vaadata vanemaid inimesi, kellel osadel tuli vaat et pisar silmanurka, kui noorusaja laule kuulsid.
Oli Võssotskit, oli Okudžavat. Näitlejad esitasid muidugi ka neid laule supertasemel. Enamuses rõõmsad, lõbusad laulud, aga ka paar kurba laulukest. Teatri juht Mark Rozovski laulis ise ühe väga traagilise laulu poliitvangidest. Oli näha, et see laulu oli talle endale hästi tähtis. Väga südamlik tükk oli.
Ootamatu trikk oli see, et teatri kulul pakuti pealtvaatajatele 50 grammi viina koos väikse vorstileivakesega. Et oleks lõbusam vaadata ja laulaksid kaasa. Ja nii pakuti viina kolm korda... Rozovski ise kommenteeris kõrvalt, et nad otsisid tükk aega, kuhu raamatupidamises viin kirjutada, sest ma usun, et ühe etenduse jooksul joodetakse publikule (oma paarsada inimest mahub vaatama) seda sisse ikka kastide viisi. Ja lõpuks kirjutasid reale, mis märgib nö etenduse käigus ärakasutatavaid rekvisiite.
Etendus lõppes kell 11 õhtul. Pärast ma käisin veel ühes vinoteegis, kus tuttavad ees olid. Vinoteek asus kohe FSB maja vastas Lubljankal Nautiluse-nimelise kaubanduskeskuse viiendal korrusel. Väga viisakas värk. Kui tahtsin roosat veini võtta, aga ei osanud valida, siis kelner tuli kolme pudeliga ning lasi igat veini maitsta. Lõpuks võtsin Šveitsi veini, sest ma ilmselt polnud seni kunagi ühtgi Šveitsi veini maitsnud.
Vinoteegis oli meil peateema Sotši OM, täpsemalt see, kas Venemaa jõuab-suudab kõik selle valmis ehitada, mdia lubas. Ljohha uskus kindlalt, et see on mull, et Venemaa ei tee kõike lubatut valmis.
Mingi hetk läksime sealt edasi. Õigemini kõik ülejäänud läksid, ma veel tekin pika tiiru linna peal. Sattusin näiteks kõrtsu, kus jõin Guinessi, mis maksis Eesti rahas 130 krooni. Vahest on siin hinnad päris arusaamatud ikka.
Panen nüüd siia paar linki ka lugemiseks ja vaatamiseks.
Esimene on teleajakirjanik Marianna Maksimovskaja intervjuu. Tal on Ren-TV oma programm, mis igal pühapäeval võtab kokku nädala tähtsamad uudised. Ta on erandlik nähtus Vene telemaastikul, sest tema programm on peaaegu ainus, kes näitab ka uudiseid nt Kasjanovist-Kasparovist. Tema oli ka see, kellel tekkis konflik Našidega, kui nood Eesti saatkonda piirasid. Nimelt ei lasknud našistid Mariannat intervjuule suursaadikuga ning siis tegi daam sellest metsiku skandaali nii et isegi našistide juht Jakimenko pidi tema ees vabandama. Ja pärast andis Marianna asja ikkagi miilitsasse, kes praegu endiselt veel arutab, kas võtta asi menetlusse või mitte (üle kahe kuu juba!)
Marianna räägib intervjuus oma tööst ning sellest, et kõige rohkem masendab teda seda, et ükskõik milline kriitika põrkab vastu suurt ja tugevat müüri. Kriitika tagajärjel ei muutu Venemaal enam mitte sittagi. Toob seal ka paar näidet oma tööst. Arvab, et rahvas pole loll ja õpib uuesti ridade vahelt lugema, aga praegu on rahvas lihtsalt apaatne poliitika suhtes. Ning tsiteerib Venemaa elu kirjeldamiseks enda sõnul Göringut (ma ise arvan küll, et ta mõtles Goebbelsit): „Iga rahvast on kerge juhtida – tuleb lihtsalt teatada, et neile kavatsetakse kallale tungida, näidata talle vaenlast ning kõiki patsifiste tuleb nimetada ebapatriootlikeks.”.
Ja veidi nalja ka. Panen siia lingi, kuidas üks Vene miilitsaohvitser annab teleajakirjanikele intervjuud...