Jaanus Piirsalu blogi

Olin mai algul viis päeva Tšetšeenias (fotol on Putini pilt majal, mis asub Groznõi kesklinnas Putini prospektil). Seal on nüüd terrorismivastane operatsioon (TVO) suuremas osas vabariigist läbi ning välisajakirjanikel pole vaja enam eriluba sinna minekuks. Vene riigiduuma spiiker Boriss Grõzlov seletas TVO lõpetamise puhul midagi sellest, et nüüd lööb turism seal õitsele jne. Käisin, vaatasin, turismi ei paista veel kuskil, aga reisida seal juba võib, kui tuttavad ees. Samas, seal on muidugi jama küllaga. Nädal pärast mind toimus Groznõis enesetapurünnak, milles peale pommimehe enda sai surma veel kolm inimest. Tšetšeeniasse minnes ja inimestega suheldes on tark teada, et nad kõik (need, kes vähegi midagi teevad) sõltuvad seal kogu oma ihu ja karvadega Ramzan Kadõrovi tahtest ja tujust. Keegi ei saa seal äri ajada või normaalselt elada, kes on avalikult tema vastu, teda kritiseerib. Seda tuleb arvestada, kui lugeda, mida inimesed räägivad-mõtlevad. (Ja hoiatuseks ortograafia ja grammatikahuvilistele, alljärgnev tekst on kirjutatud kiiresti ning konspektiivselt ning seda ei ole lugenud keeletoimetaja!)
Ja nüüd on fotosid ka rohkem kui hommikul!

Kolmapäev, 6. mai
Moskvast (Vnukovost) lendab Groznõisse ainult üks kompanii Groznõi Avia. Vähemalt üks lend iga päev, mõnel päeval ka kaks.

Lendab sinna tagantlaetav (selles mõttes, et pealeminekutrapp on tagant) Jak-42 (fotol ongi see lennuk, pilt tehtud juba Groznõis). Paras trammisõit oli sellega õhkutõus, kes pole harjunud, siis saab kenakese elamuse.... Veerand lennukist oli business-class. Tavapilet oli u 7000 rutsi (2500 krooni), business kaks korda rohkem. Lend kestab ligi kolm tundi.
Mind huvitas, kas stjuardessid kannavad rätikud? Üks (vanem) kandis, teine (noorem) mitte. Umbes sama suhe oli hiljem ka Groznõi tänavatel, aga sellest pärast eraldi veel. Ka enamus naisreisijatest olid ilma rätikuta, mõned küll Groznõisse jõudes enne lennukist väljumist sidusid pähe.
Veidi üllatav, aga nii rahulikult ja soliidselt käituvat seltskonda nägin ma esimest korda Põhja-Kaukaasiasse lennates (see oli mul seitsmes kord). On vist juba rohme harjunud taas lennukiga lendama ning maandudes ei torma kõik püsti. Stjuardesse küll kõik sinatasid omamehelikult, aga nii on siin kombeks. Vainahid (tšetšeenid ja ingušid) ütlevad üksteisele alati sina, isegi kui räägivad oma presidendiga. Teietamine on sealkandis venelastelt üle võetud komme.
Mind võtsid vastu Heda ja Rustam, nad teevad Groznõis sõltumatut ajakirjanduskeskust, taotlevad raha Lääne-Euroopa fondidest, aga neil läheb see visalt. Kohalikud võimud nende tegevust ei takista, väidavad nad. Nad aitavad mul kohtumisi kokku leppida ja teevad taksot.

Groznõisse sõites hakkab silma (ja hiljem see mulje kinnistub), et võrreldes 2008 algusega on Kadõrovite plakateid vähem, eriti noorema, Ramzani omi. Heda ütleb, et pooleli ehitusi, millel nad varem põhiliselt rippusid, on lihtsalt vähem. Võib olla on see põhjuseks, aga igal juhul on see väike tervendav tendents.
Kohe tuleb jutuks Tšetšeenia suurim probleem praegu, kui sõda läbi. See on töötus, eriti noortel pole millegagi tegeleda. Pole reaalselt lihtsalt töökohti. Ja noortel pole paljudel isegi keskharidust, sõja ajal kooliskäimisele just rõhku ei pandud, hea kui ellu jäid.
Väike tšetšeeni keele tund ka, mis ma Rustami käest sain! (Vabandage ortograafiapärast juba ette!)
Tere päevast! – De dik doila!
Head aega! – Ö dika ioilä!
Aitäh – barkal
1 – tsa
2 – ši
3 – khoa (selle hääldamine on tegelikult päris raske, päris nii ei kõla, kuidas ma kirjutasin, aga teistmoodi ma ka ei oska kirja panna...)

Õhtu on juba käes, kui Groznõisse jõuan. Heda ütleb, et ta peab külla minema ühele perele, kus ema kasvatab viit last, kes kõik on tantsijad ja muusikud. Kutsub mind kaasa. Lastest kõige kuulsam on 16-aastane Mansur Mussaev (fotol oma kodutänaval). Nagu pärast välja tuleb, siis tunneb teda kogu Tšetšeenia. Ta esitab rahvuslikke tantse ning käib pidevalt välismaal esinemas. Tema ja ta noorema venna mänedžer on Lätist. Lätlased tegid temast mõned aastad tagasi ka täispika dokfilmi. 34 riigis on esinenud. Ema väitis, et sel aastal on neil esimest korda plaanis esinemised ka Eestis. „Mansur on meie rahva uhkus. Ta on esimene, kes näitas maailmas, et tšetšeenid pole ainult bandiidid,“ ütleb Heda. Ja mitte just väikse irooniaga.
Mansur on väga jutukas. Räägib, et tantsib juba alates kolme-aastaselt. Tollal küll peamiselt keldrites, sest sõda käis Groznõis ümberringi. Ühes rünnakus sai tal silm vigastada, parem silm ongi tal kõõrdi mis kõõrdi. See lisab tema hullumeelsele temperamendile veel mõõdet juurde.
Kiidab Kadõroveid, eriti vanemat, kelle abil ta pääses maailma tantsima. „Kadõrovite ajal on Tšetšeenia tõepoolest kerkinud varemetest. Nüüd võime kogu maailmale öelda – welcome!“ (Taustaks mängib makilt Scorpionsi muutuste tuule lugu.)
Küsin Mansurilt, et kas ta pole tahtnud välismaale jääda. (Eelmisel aastal Soomes palus varjupaika terve rahvatantsurühm Groznõist, üks vist ainult sõitis kodumaale tagasi.) Mansur raputab pead: „Ma ei jääks mingi raha eest!“ Ema räägib juurde, et välismaal olles küsivad ajakirjanikud neilt kogu aeg totraid küsimusi stiilis, et mis Mansur arvab Bassajevist ja Umarovist, et onju nad on kangelased jne.
Paar folkloorikallakuga videot ka. Esimesel näitab Mansur koos vennaga, kuidas nad trumme oskavad mängida. Alumisel seesama noorem vend näitab ehtsat tšetšeeni tantsu.

Chechnya from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Untitled from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Kõnnime pärast hiljem õhtul Hedaga niisama Groznõi kesklinnas ringi. Aasta tagasi oli peatänaval prospekt Pobedal (nüüd on selle nimi prospekt Putina muidugi!) taastatud majades enamus korterite aknad elutud, nüüd on enamuses tuled põlemas. Inimesed ikkagi elavad seal, polnudki puhas propaganda, nagu toona arvasin.

Rätikukandmisest veel. Nagu ütlesin enne, siis paljud ei kanna (nagu see noor naine siin fotol). Aga riigiasutustes, koolides, ülikoolides on see kohustuslik. Heda sõnul pidi isegi nii olema, et kohalik vabariiklik televisioon pidi käima tänaval filmimas ilma rätikuta käivaid tüdrukuid ja naisi ning pärast näidatakse rahvale ning häbistatakse neid. Üldiselt aga tundus, et tšetšeeni naised on vähemalt Groznõis üsna julgelt selle vastu. Aasta tagasi tundus see rätikandimise mood palju tugevam.
Alkoholist müüakse vabalt ainult õlut Tšetšeenias. Seegi hea, sest naabruses Ingušeetias ei leia poest naljalt õlutki. Ramzan Kadõrov (RK) keelas hiljuti vabalt kange alkoholi müügi ära. Nüüd müüakse viina vaid üheksas poes Groznõis hommikul kell 8-10, kaks tundi vaid. Restoranidest ei leia üldse kanget alkot, hea kui õlut leiab. Ükski endast lugupidav resto või baar ei müü alkot ega luba suitsetada, räägivad tuttavad. Suitsetamist pole veel ära keelatud, aga näiteks poole kilomeetri raadiuses koolidest ei tohi suitsu müüa. RK eeskuju, kes ei joo ega suitseta ning teeb sporti. Noortele ideaalne eeskuju muidugi, kui neid kolme valdkonda ainult arvestada....

Üks keeld veel - ajaleheputkades ei tohi müüa ajalehti ja ajakirju, millel on näha paljast naiseihu. Selleks soditakse kaaned vajadusel lihtsalt ära, nagu siin fotol näha.
Ööbin ühe vana tuttava, Moskva tšetšeeni juures, kes korra vanemate koju käima tulnud. „Meile on ükskõik, saatke või tšuktš presidendiks, peaasi, et saaks rahus elada ja lapsi sünnitada,“ ütleb tolle isa mulle RK kohta.
Mu tuttav teeb ühele oma vanemale sugulase, kes külla tuli, nalja, et Doku Umarov (tšetšeenia metsavendade juht) lubas sügiseks Groznõi ära võtta, kui see silmnähtavalt kohkus ja hakkas ärritunult rääkima, et ärgu ta jumala eest ainult tema külasse tulgu sõjaga, et ta just sai oma maja ümber uue aia valmis jne. Mõte võimalikust sõjast on kohalikele täiesti vastuvõtmatu, nagu näitavad ka järgmised päevad.

Neljapäev, 7. mai

Hommikul lähen Kadõrovi administratsiooni, mul tuleb seal võtta kohalik akrediteering. Võib muidugi võtmata jätta, peaks piisama ka Vene MIDi omast, aga igaks juhuks lähen, et oleks vähem probleeme ja seletamist.
Administratsiooni pääsemiseks tuleb viies kohas oma dokumente näidata. Mind võtab vastu Kadõrovi pressipealik Alvi Karimov. Küsin, kuidas jääb RK-ga intervjuu tegemisega, mida ta mulle telefonis lubas. Vastab, et võimatu on ette näha RK tujusid ja liikumisi. „RK töötab vabariigi heaks 24 tundi. Näed, alles eile tulin tema juurest nõupidamiselt Gudermesis alles kell 1 öösel,“ räägib Alvi. Jutt jääb, et ta siiski ei luba midagi, aga kui tekib võimalus, siis helistab mulle. Sama juttu räägib ta next päev BBCi omadele. Nemad ka ootasid paar päeva, aga ei midagi. Ma ise kahtlustan, et RK pole päris vaba selles, et kellele ja kui palju ta intekaid annab.
Küsin siis viisakalt Alvi käest turismist. „Nagu sa ise näed, siis hotelle meil praegu veel pole ja shoppingule ka vaevalt et keegi siia tuleb.“ Raske on mitte nõustuda. „Aga selle eest on meie mäed kordumatud.“ Selles pole ma kindel, aga eks kõik kaukaasia rahvad ütlevad oma mägede kohta sama.
Räägime koolidest. Alvi ütleb, et nad tahaksid, et lisaks vene keelele õpetataks igas koolis ka yhte võõrkeelt, aga kahjuks pole piisavalt õpetajaid. Nii et kes tahab vabatahtlikuna minna Tšetšeeniasse inglise keelt õpetama, elamuse saate kordumatu, see on kindel.
Groznõi peal hakkab silma, et päris kõva rohelise istutamine käib. Räägitakse, et enne sõdu oli Groznõi kõige rohelisem linn Vene Kaukaasias. Ilmselt tahavad sama tiitlit nüüd tagasi.
Silmnähtavalt palju piraatkaupa müüakse, aga see on kõikjal Venemaal nii, et kui oled pealinnast kaugel, siis vaadatakse sellele läbi sõrmede.
Kohtun ühe Groznõi ajaloolase ja publitsistiga, Murad Našhoeviga. Jutukas vana, muuhulgas rääkis järgmist:
„TVO kaotamisest rääkida pole täpne, sest kõigis piirkonades see ei kaotatud. Medvedevil oli vaja reitingut tõsta, et siin on kõik normaalne (RK-l on reiting niigi kõrge). Venelased pole kunagi täitnud oma lubadusi. Sõnades TVO kaotati, aga tegelikult mitte. Nagu venelased ei täitnud ka 1996. aasta vaherahulepingut (Hasavjurti leping). Venemaa pole siiani palunud avalikult vabadust 1944 kyyditamise eest, meie territoriaalne terviklikkus pole taastatud (viitab Prigorodnõi ja Hasavjurti rajoonidele). Kompensatsiooni maksti küüditamise eest 10 000 rbl. Mis see on, võrreldes sellega, et meie pered rööviti paljaks, viidi kodudest minema? Kreml ei oska vabandada ning nyyd nad tahavad, et me usuksime neid TVO lõpetamise kohta. Meile tshetsheenidele on kõige tähtsam, et kui sa andsid oma sõna, siis täida oma lubadus, (aga KTO ei ole lõpetatud kogu tshets-s), kui ma ei täida, siis hakatakse mind pidama mittekellekski. Minu jaoks on Venemaa poliitikud mittekeegid, nad ei ole oma lubaduste peremehed. Kui oled vea teinud, siis tuleb vabandada. Ligi 5000 inimest on teadmata kadunud. Selles on syydi võim, need, kes juhtisid TVO-d. Ja mitte keegi ei vastutata selle eest! Kreml, kus on need inimesed? Miks ykski Vene sõjaväelane pole selle eest kohtu alla antud (Budanov ju anti, vaidlen vastu. „See on jama, sest ta lasti hiljem vanglast ennetahtaegselt vabaks,“ vastab ta, mitte kedagi pole karistatud kyyditamise eest. Kuidas ma saan Medvedevit usaldada? RK pole oma tegutsemistes vaba, olgem ausad. Ta võib olla tahaks olla, aga kõik direktiivid tulevad ju Moskvast. RK räägib õigust selle kohta, et meil on palju moraalitust. Tal on täielik õigus, kui räägib, et ametnikud ei oska ilusat tshetsheeni keelt (Murad lisab millegiparast, et vaba saab olla ainut siis, kui rahvas oskab oma keelt ja toob Eestit näiteks).“
Saan tuttavaks ennast politoloogiks nimetava Roman Magomedoviga. Heda soovitab, et ta võib mulle enam-vähem erapooletult rääkida. Tuleb välja, et seda ausat juttu ta räägib küll, aga palub seda mitte kirja panna. Intervjuu jaoks rääkis ta siiski ka üsna vabalt erinevalt enamusest kohalikest ametnikest (Roman töötas justiitsministeeriumis). Mõned tema mõtted:
„TVO äramuutmine tähendab, et ebaloojalsete rahvast hulgast on meid arvatud Venemaale lojaalsete rahvaste hulka. Me oleme nyyd samal tasemel nagu Tatarstan voi Tambovi oblast. Suhtumine meisse peab Venemaal olema nyyd teine, meid ei kahtlustata enam selles, et me vihkame ylejaanud Venemaad, et me võime elada Venemaal nagu kõik normaalsed inimesed, ilma sõjata. Minu jaoks on kasvõi see TVO lõppemise esimene pääsuke, et teie saite vabalt siia sõita.“
„Võib öelda kyll, et TVO lõpetamine oli lyhikeseks ajaks meie rahvuslik idee. Nyyd on selleks stabiilsuse saavutamine ning soov hakata elama nagu kõik ylejäänud rahvad Euroopas ja Venemaal. Me tahame näidata, et Tšetšeenia - see pole Iraak ega Afganistan. Aga teil tuleb aru saada, et meid ei saa veel hinnata samade mõõdupuudega nagu Euroopa tsivilisatsiooni, meie kultuurikiht teie mõistes on oluliselt õhem. See lihtsalt on kujunenud nii, sest Kaukaasia on alati olnud mitme tule vahel ning me oleme pidevalt erinevaid sõdu yle elanud. Võrrelge, millal avati ylikool teil ja millal meil.“
„Kes otsustab Tšetšeenia tuleviku? Midagi otsusatame muidugi meie, aga arvestades, et me oleme Venemaa provints, siis meil tuleb arvestada väga palju Venemaa yldiste arengutega kahtlemata. Usun, et Rosneft jääb kindlalt kontrollima nafta kaevandamist Tšetšeenias. See on luulu, et Moskva oleks nõus seda ära andma. Teiseks on see myyt, et Tšetšeenias on mingid suured varud, ei ole mõotet ennast petta. Rosneft pälvis eksklusiivse õiguse siin kaevandada 2001. aaastal ja 20 aastaks. Nafta yle kontrolli saavutamine ei ole mingi sakraalne faktor Tšetšeenia juhtkonna jaoks.“
„Kes on need, kes sõdivad endiselt metsades-mägedes? Praegu on rahva konsensuslik arvamus, et tuleb valida rahu-arengustsenaarium. See on hullumeelsus võidelda praegu edasi iseseisvuse eest. Meile on rahvuse säilimiseks väga vaja praegu rahu, pikka hingetõmbeaega. Minu isikliku arvamuse järgi on nad sygavalt eksiteel inimesed, võib olla religioosselt eksiteel. Ykskord nad saavad aru, et nad peavad metsadest valja tulema. Aga kahjuks võtab see ilmselt päris kaua aega, kuni kõik nad välja tulevad metsast. See ei võta mitte üks ega kolm aastat. (Vordleb sellega, kui kaua Baltimaades metsavennad tegutsesid.)“
„RK räägib ja teeb asju, mida tema asemel enamus liidreid võib olla ei teeks, aga nagu ta ise ytleb, siis ta on selle oma higi ja verega välja teeninud. Ei saa öelda, et siin oleks väga suur seadusetus. Seda muidugi on, aga ytleme nii, et tuleb arvestada meie rahvuslikku eripära. Meie rahvas on jah natuke tuline, aga me alles harjume rahuliku eluga. Ma tunnistan ausalt, et see on väga raske – see harjumine, et ei tohi tappa, ei tohi varastada, ei tohi minna vales kohas yle tee.“

Kohtun veel inimestega. Nad räägivad, et näiteks igalt bensiiniliitrilt läheb kaks rubla sellesse müstilisse Ahmad Kadõrovi nimelisse fondi, mille eest on ehitatud Groznõisse Euroopa suurim mošee, elumaju, teid jne. Sinna fondi suunab RK oma käsuga raha Venemaa nö abirahadest, käsib kohalikke ärimehi ja mujal venemaal elavaid tšetšeeni ärimehi „annetada“ (kui keeldud, tekib kohe probleeme). Selle mahtu pole kunagi avalikult öeldud. Paljud kahtlustavad, et selle raha eest ehitatakse ka RK uhket residentsi Groznõi kesklinna äärde (fotol).
Kui keeldud annetamast, tehakse su äri maatasa, rääkisid mu kohalikud sõbrad, kes ise on ka parajad sebijad, käivad RK sõpradega läbi. „Meil, Jaanus, pole siin duumat ega prokuratuuri, meil on siin ainult Ramzan Kadõrov,“ õpetas üks neist mind isalikult. „Ärimehed on siin nagu feodaali alluvad.“
Üks haiglatöötaja rääkis, kuidas neil remonti tehti. Omavahenditest. See käis lihtsalt. Palk on seal haiglas keskmiselt 4500 rubla kanti, sellest 500 rubla pidid kõik „vabatahtlikult“ mitu kuud andma nö remondifondi. Lihtne. Nii pidavat remonte tehtama Groznõis enamuses riigiasutustes.

Ärimeestega oli raske, keegi ei olnud nõus näoga ja nimega rääkima. Lõpuks leidsin ühe haruldase eksemplari Groznõis – äridaami. 39-aastane Zargai Tsvetijeva (fotol paremal) peab kolme poodi – kahte toidupoodi ja ühte majapidamistarvete poodi. Mõned killud tema jutust.
„Poode pean viiendat aastat. Ei pea midagi maksma Kadõrovi fondi. Meilt ei nõua keegi midagi, keegi ei sega meid. Loodan, et elu läheb kiirelt paremaks nyyd peale TVO äramuutmist, eelkõige tahan stabiilsust. Kuigi juba praegu oleks patt nuriseda. 2-3 aastat tagasi oli meie hoov pooltyhi lastest, nyyd on lapsi palju, rohkem peresid on Groznõisse tagasi tulnud. Inimesed ostavad poes rohkem asju.
„Turvalisus on oluliselt suurem. Meie poodides pole turvamehi, 2 aastat tagasi pidi kindlasti olema igal poel omad turvajad. Varem oli palju vargusi, nyyd teatakse, et võim karistab. Ma võin rahulikult õhtul poe kinni panna ja rahuliku sydamega koju minna, ma tean et minu poega ei juhtu midagi.“ (Mu tuttavad räägivad ka pärast, et nt autode ärandamisi Groznõis praktiliselt üldse enam ei ole, samuti röövimisi.)
„Kanget alkoholi enam ei myyda poes (muide ka Dudajevi ajal oli see keelatud, siis kes myymise või joomisega vahele jäi, sai 40 kepihoopi. Nagu ka Talibani võim tegi, aga sellest tavaliselt ei kirjutata. Väga idealistlik on meie silmis see Dudajevi-aeg. Pärast oli lihtsalt keelatud kuni 2006. aastani, siis jalle lubati myya kõigil, kellel oli alkolitsents, kella 11-19). Õlut tohib, seda ikka ostetakse, eriti noored. Mulle tundub, et õllest ei teki sellist probleemi nagu kangest alkoholist. Noored ei osta õlut palju, pudel-paar, sellest ei juhtu midagi. Õige, et kange alkoholi müük keelati. Kellel on vaja, saab hommikul osta, kui inimene vähegi oskab planeerida. Järjekordi eriti ei ole nende spetspoodide taga. Jumal sellega, et me teenime vähem (et ei saa viina myya), parem olgu kord linnas. Selgelt on naha, et purjus inimesi on linnas oluliselt vahem.“
„Mul on viis last. Ma suudan neid kindlustada ja see on mulle kõige tähtsam. Vanem laps, tytar on 16. Ta astus instituuti juuraosakond, tahab saada advokaadiks. Tasuta õpib. On ka kommertsalustel, kus tuleb aastas maksta suurusjärgus 20-25 000 rubla. Nyyd on väga kerge kõrgharidust saada. Peaasi, et on tahtmine.“
„Kolmes poes töötab mul kokku 8 myyjat kahes vahetuses. Poed avatud kella 7-23. hommikune vahetus kuni kella 16, siis tuleb õhtune. Eelmisel aastal maksin 300 rubla päevas, nyyd maksan 400. Kui maksta vähem, siis selle rahaga poleks võimalik lihtsalt ära elada. Töötavad nad mul iga päev kuus! Sest kui müüja töötab kella neljani pärastlõunal, siis ta jõuab pärast seda veel turule minna ja kõik vajalikud kodutööd ära teha. Kui niimoodi laheneda asjale, siis talle praktiliselt vaba päeva polegi ju vaja. Aga kes töötab õhtuses vahetuses, siis tal on hoopis hea, sest päeva esimene pool on tal oma asjade ajamiseks ju kõik vaba!“
„Ja inimesed on nõus niimoodi 30 päeva kuus töötama?“ küsin.
„Muidugi. Tööd on väga raske leida,“ vastab Zargai.
Õhtul ajan niisama juttu ühe tuttava keskealise naisega, mitme lapse emaga. Ma tean, et ta ei ole miski RK fänn, vastupidi pilkab pidevalt tema isikukultust jne. Tsiteerin tema mõtteid peast.
„RK-d võib vihata, aga peab tunnistama, et ma ei pea kartma enam oma poja pärast, kui ta tuleb kooli õhtusest vahetusest koju.“ „RK tegi presidendina esimese saja päevaga lihtsate inimeste jaoks rohkem kui eelmised presidendid kokku. RK asemel oleks mõni teine olnud võib olla veel hullem, kui ta oleks saanud Tšetšeenia sellises olukorras, nagu sai RK.“ „Ma olen Ühendatud Venemaa liige, kuigi mulle ei meeldi see partei kohe üldse. Aga kuidagi tuleb ellu jääda, pealegi pole mõnda kohta üldse võimalik läbi murda, kui sa pole partei liige.“

„Me ei ole Venemaale lojaalsed, me oleme lojaalsed praegusele Tšetšeenia võimule. Kõige selle eest, mida Putin on teinud Tšetšeenia rahva vastu – ta oli, on ja jääb paljudele Tšetšeenia vaenlaseks. Paljud polnud nõus sellega, et Pobeda prospekt nimetati ümber Putini prospektiks. RK pidi seda poliitilistel põhjustel tegema. RK – kuigi ma isiklikult olen tema vastu - on hinges tšetšeeni rahva patrioot. Putin ei tule teda matma, kui RK sureb.“
„Tšetšeeni rahvas ei unusta kunagi seda, mida Vene väed siin tegid. Selleks, et praegu tõusta põlvist, on meil lihtsalt vaja Venemaa abi. Me ei lähe ju Inglismaale abi küsima! Me teeme paljud seda nägu, et me „armastame“ Venemaad.“
Tema jutust tuleb välja huvitav seik, et Tšetšeenias pole praegu soositud lapsele Šamili nime panemine. Bassajev oli ju Šamil...
Ööseks jään hotelli nimega Groznõi. Kolme voodiga tuba maksab 1500 rubla. Võtan terve toa, et võõraid sisse ei pandaks. BBC tüübid on ka samas hotellis. Õhtul istume hotelli restos, oleme neljakesi. Tellime õlut. Tuuakse kolm pudelit. „Rohkem ei ole,“ vabandab ettekandja. Öösel tulistamist ei kuule. Ma ei kuule üldse viie päeva jooksul ühtegi pauku. (Kui juba tagasi Moskvas olen, läheb taas Tšetšeenias ja piiril Ingušeetiaga mõnel korral täitsa aktiivseks tulevahetuseks.)

Reede, 8. mai

Hommikul satun Groznõi peal Tšetšeenia Našide peale. Tegelikult pole nad Našid, vaid noorte patriootilise klubi Ramzan liikmed. Kõigil on valged joped RK näöpildiga.
Räägin veidi nende juhi Sado Meserbijeviga (ta ütleb, et töötab valitsuse juures asuvas noorsooasjade komitees). Klubis on u 300 liiget, korraldavad peamiselt erinevaid aktsioone – lapsinvaliididele, konkursse jne. „Noortel tekkis idee väljendada oma patriootlikkust ja teha midagi kasulikku,“ rääkis ta. Väitis, et RK-ga on nad kohtunud vaid korra. Aga miks klubi nimi ikkagi Ramzan? „Ta on noorte jaoks tõeline liider. Ta assotsieerub meie jaoks sõnaga liider,“ oli vastus.
Lähme Rustamiga edasi Memoriaali (Venemaa üks suurimaid inimõigusteorganisastioone. RK armastamises pole põhjust neid kahtlustada...) Tšetšeenia osakonda. Teel räägib ta, et kuus kuud tagasi tegutses Tšetšeenias umbes 400 NGO-d, neist umbes 25 tegeles inimsõigustekaitsega.
Kohtun Memoriaali kohaliku juhi Natalja Estemirovaga. Rahvuselt küll venelanna, aga 30 aastat elanud Groznõis ja saab tšetšeeni keelest aru. Panen tema jutu siia konspektiivselt kirja, kuna see oli täitsa huvitav.
„I sõja ajal võideldi iseseisvuse eest. II sõja ajal selle eest, kes jääb peremeheks. Praegu lähevad metsa poisikesed (enamus neist on 17-25a), kes võitlevad oma isikliku sõltumatuse eest, et mitte olla sõltuvad. Hiljuti jooksis uudistest läbi, et yhest kylast Šali rajoonis, enne mägesid, läks mägedesse 60 noort. Teisest kylast räägiti et tahtis 100 noort minna, aga nad räägiti ära.
See et lähevad noored, see on protest praeguste võimude tegevuse vastu. Need noored ei ole metsas relvaga mitte niivõrd iseseisva riigi eest, kuivõrd oma isikliku iseseisvuse eest. Kui me analyysime nende noorte tausta, kes on juba surma saanud, siis tihti me tuvastame, et nad on 12-13 aastasena saanud sõja ajal või pärast seda tugeva psyyhilise trauma, kui nad nägid, kuidas nende isa või vennad viidi ära ning jäid kadunuks. Nad nägid kuritegusid, aga olid veel selles eas, et nad ei saanud ise midagi ette võtta. Aga nagu nad on saanud täiskasvanumaks, nad hakkavad midagi ette võtma, näiteks lähevad bojevikuks (metsavennaks).
Praegune elu sunnib noore inimese (Tšetšeenias) väga madalale tasemele majanduslikult ja moraalselt. ta saab aru, et tal pole perspektiivi. Tšetšeeni noorele mehele on väga tähtis, et tal on perspektiiv saada korraliku töö, et ta võib ehitada maja, et ta võib osta auto, kindlustada oma pere. Tšetšeenid on teadagi väga ettevõtlik rahvas, kes väga pyyab edu poole. (Minult kysiti pidevalt, et kas mul on juba mingi oma äri kodumaal.) Seetõttu on nende enesehinnang väga madal. Bojevikuks minek on yks voimalus seda tõsta. Nagu oli varem teise sõja ajal, kui mindi vahhabiitide juurde. Nad ei muutunud rikkamaks, aga toimub väärtuste ymberorienteerumine – neile räägiti, et jah sul pole raha ega maja, aga sa tead tõde, mida ei tea sinu vanemad ega ka kylas mitte keegi, ning sa võid selle nimel surra. See tõstab enesehinnangut. Teiseks antakse relv, mis on juba väga tõsine selles mõttes, et see tõstab tema noore mehe staatust tema enda silmis. See pole päris tõsi, et nad lähevad bojevikuks raha pärast. Tagasi selle rahaga nii kergesti ei tule, aga mida ta saab metsas selle raha eest? Mida ta seal ostab? Absoluutselt mitte midagi. Kui nad lähevad metsa, siis nad teavad juba, et suure tõenäosusega ei tule nad sealt elusana enam välja ehk nad teavad, et nad ei saa kasutada seda raha.
Noored tunnevad ennast bojevikuna kellelgi vajalikuna, tunnevad ennast yhtsena ja tugevana. Et neil on mingigi jõud, millega nad saavad kasvõi kellelegi kätte maksta. Mitte isegi konkreetselt sellele, kes juhtis puhastust nende külas, vaid ykskõik kellele, kes kannab sama vormi. Metsa minnes saavad nad staatuse olla mingi vennaskonna liikmed. Nad sõdivad enda ja selle bratstvo eest, suuri eesmärke neil reeglina pole.
Kylas elades on nende sotsiaalne staatus väga madal, lisaks peavad nad kartma, et öösel võidakse sisse tungida ning lihtsalt kaasa viia. Inimeste röövimise ja läbi peksmise praktika jätkub endiselt. Reeglina, kui kohe pöörduda prokuratuuri, siis tuuakse läbi pekstud noor vähemalt tagasi, aga kästakse avaldus tagasi võtta.
Need noored on kogu oma elu elanud vihkamises, nad on kogu oma elu kas elanud hirmus või siis vihkamises. 1996. aasta augustis nägin ma stseeni, kus yle lasteaia lendas väga madalalt helikopter. Lapsed tormasid nagu tibupojad ymber kasvataja, aga nagu kopter oli mööda lennanud, jooksid nad kohe kasvatajast eemale ning panevad käed kopteri poole nagu pyssid ning hakkavad mängult tulistama seda kopterit ta-ta-ta! Momentaalne yleminek hirmust agressiivsusele. Needsamad tollased väiksed lapsed on nyyd täiskasvanud, just need, kes nyyd lähevad metsa.
Metsa minekuga lõhutakse tšetšeenide jaoks väga olulisi norme. Nad teavad täpselt, et nad panevad oma pere suurde ohtu, aga ikka lahevad. Nad valivad iseennast pere asemel ja see on tšetšeenide jaoks midagi väga uut. Tšetšeen tundis ennast alati väga vastutavana oma pere eest.
Paljud pered, kellega me oleme rääkinud ütlesid, et nad väga palusid oma poega mitte minna metsa. Need pered loomulikult, kes teadsid. Yhes peres vanem poeg rääkis, et ta andis peksa oma nooremale vennale, kui sai teada, et tahab minna. Noorem vend on tänaseks juba surma saanud, keskmine vend istub kuriteo pärast, mida ta pole sooritanud, ning sedasama vanemat venda on mitu korda kinni võetud ja läbi pekstud ning nyyd läks ka tema metsa. Nad sundisid ta metsa minema, tema, kes oli nii väga selle vastu. Yhes peres, kus pandi metsa läinud poja pärast maja põlema, ytles isa, et ma nii palusin teda, et ta ei läheks, aga nyyd ma läheks isegi, kui mul oleks jõudu... Miks võim põletab karistuseks maju? Yle 20 maja on juba võimu poolt maha põletatud neil, kust keegi on metsa läinud. Ka bojevikud kasutavad seda taktikat, nemad põletavad miilitsate ja kohaliku võimu juhtide majasid. Esimesena alustasid majade põletamist bojevikud. Nemad teevad seda julmemalt, sest nad ka tapavad seejuures inimesi. Kusjuures kui bojevikud tulevad kellegi maja põletama, siis pole reeglina föderaale läheduseski. Reeglina neid bojevikke ei jälitata, nad teevad põletamist väga rahulikult, ilma kiirustamata. Selle asemel, et jälitada boljevikke, hakkavad sõdurid reeglina kyla puhastama ning omakorda põletama nende maju, kust läks keegi metsa või kes võivad olla seotud bojevikkudega. Föderaalidel on siis kellega võidelda ning saada suuremaid rahasid. Juba 2003-2004 oli meil situatsioon, et rajoonides, kus räägiti, et võiks TVO ära muuta, siis kohe algasid seal bojevikkude tegutsemised, rynnakud, lahingud.
Samamoodi on värbajatega. Kylades teatakse, kes nad on ja inimesed kysivad meilt, et miks nad on vabaduses. Nad elavad kylades, mitte ei varja metsas. Neid on kinni ka võetud, on selliseid juhtumeid, aga ma ei tea kedagi, kes oleks selle eest syydi mõistetud lõpuks.
Metsades loomulikult keegi ootab neid noori. Selle aasta nad raudselt talvitusid ka metsades, kus selleks olid tingimused. Toit ja relvad on seal juba olemas. Keegi varustab neid päris hästi. Juhid on kõik professionaalsed bojevikud, palgasodurid.
Mida teha, et noored ei läheks metsavendadeks? On vaja reaalset hoolt kanda noortest. Kui vaadata kasvõi seda noorte pere programmi, siis toetust on saanud ainult need, kellel on sugulased administratsioonis. Tõeliselt vaesemad pered pole mitte midagi saanud. Kui see voimu pokazuha ja korruptsioon lõppeb, siis noored ei hakka enam metsa minema, selles olen ma kindel.
Inimesi kaob ja endiselt. Yks põhjus, et meil on palju erinevaid militaarseid ja paramilitaarseid asutusi, kellelt kõigilt nõutakse resultaate. Kõige lihtsam on kedagi kinni võtta, peksta ning inimene tunnistab, mida vaja. Paljud kardavad sellest rääkida, et nad on niimoodi kinni võetud. Isegi kui prokuratuur, nad suhteliselt sõltumatud kohalikust võimust, nad välja kutsub, siis enamus eitavad ja räägivad, et föderaalid on head jne.“
Vahepeal sõidan niisama Groznõi peal ringi, vaatan linna. Taksojuht Hassan räägib, et on pärit külast ja tuli Groznõisse tööd otsima. Auto (Lada 07) eest maksab ta auto omanikule 600 rubla (220 krooni) päevas, teenistuseks pidi tihti jääma paarsada rutsi. Kuus pidi kokku tulema 5000 rutsi (1900 krooni). Hassan ütles, et loodab Groznõis leida tutvusi ning siis parema töökoha leida.
No aga mine miilitsasse tööle, saad kohe head raha, pakun. Ei, sinna Hassan ei taha. Ei taha relva enam kanda, põhjendab... Mõtleb veidi ja ütleb, et liiklusmiilitsasse siiski läheks, aga sinna saamiseks tuleks maksta 100 000 rutsi (37 000 krooni) altkäe. (Hiljem kuulen veel, kuidas räägiti, et kuskil kohaliku administratsiooni juhiks saamine maksab 50 miljonit rutsi ehk 1,9 milj krooni. Üks lennujaamas kõrgel kohal töötanud mees väitis mulle, et maksis töökoha saamise eest 130 000 rutsi ehk 48 000 krooni.)
Kohtun veel ühe ärimehega. Ütleme, et ta nimi on Ahmed. Tegeleb ehitusmaterjaliäriga. Üsna kinnine mees. Räägime algul hoopis naftast, mille ammutamist RK looda hakata kontrollima. NSVL ajal sai vabariik kaks prossa tuludest, täna ei maksa Rosneft muhvigi. RK ei meeldi see, aga ta hammas ei hakka kuidagi Rosnefti (Igor Setšin!) peale.
Ahmed ütleb nagu paljud: „RK pole mingi ingel, aga tema ajal on asjad hakanud ülesmäge minema.“ Lisab, et nüüd on ärimeestel suured lootused, kui Groznõi lennujaamas avatakse toll, mis tähendab et kaupa hakkab rohkem liikuma, rohkem raha hakkab sisse tulema.
„Tšetšeenias töötab praegu maksimaalselt 30 protsenti inimestest. Kui tööd ei teki, kui vabariigis ei teki rohkem tulusid, siis see võib halvasti lõppeda. Kui pole tööd, siis tekivad inimestel lollid mõtted, see on ju kõigile selge,“ seletab Ahmed.
Naftast rääkisin hiljem veel Groznõi naftainstituudi politoloogiadotsendi Sultan Ulubajeviga. Kõigepealt veidi tausta. Kui täpne olla, siis Tšetšeenias ei kaevanda mitte Rosneft, vaid tema tütar Grozneftegaz. Ametlikel andmetel kaevandavad nad aastas kuskil kaks milonit tonni naftat, 2007. aastal näiteks 2,14 miljonit (hästi jämedalt võttes 14 miljonit barrelit) + 0,5 miljardit kuupmeetrit gaasi. Oma kodukal väidab Rosneft, et tõestatud naftavarud on Tšetšeenias 141 miljonit tonni (ligi miljard barrelit). Fakt on see, et Nõukogude ajal, eriti 1970-ndate alguses pumpati Tšetšeenias maasta välja aastas rohkem kui 10 miljonit tonni naftat (rekord oli 1971 – 17,9 miljonit tonni) ning gaasi üle 4,5 miljardi kuupmeetri.
See Sultan ütles, et väidetavalt pumbatakase naftat aastas rohkem kui see ametlik kaks miljonit. Aga tõestada ta seda millegagi ei osanud muidugi. Tema oli väga skeptiline selles osas, et Rosneft nõustuks loovutama oma naftaeksklusiivi Kadõrovile. Sultanil oli terve teooria selle kohta, et Ahmad Kadõrovile saigi saatuslikuks see, et ta liiga kõvasti nõudis naftatootmist enda kätte. Et see oli tema tapmise põhjus. „Ma ei usu, et Ramzan hakkab väga kõvasti nõudma naftatootmist, sest ta nägi, mis isaga juhtus,“ ütles Sultan.
Veel mõned Sultani mõtted elu kohta vabariigis. Venemaa siseministeeriumi, armee ja eriteenistuste kohta – „Nad pole veel täis joonud oma isu tšetšeenide verest.“ „Niikaua kuni RK ja Putini vahel sellised suhted nagu seni, ylesehitus ei peatu.“ „RK viib läbi poliitikat, et juhtkonnas väga palju noori (Tšetšeenias kõlab loosung Plats Puhtaks muidugi üsna kurjakuulutavalt...), mis ärritab vanemaid inimesi mõnevõrra.“ Vanemad inimesed on aga Kaukaasias aga väga autoriteetsed.
„RK ei kontrolli praegu siin föderaale, piirivalvet ja prokuratuuri, mis samuti allub otse Moskvale. Kuid yldiselt on RK vabariigi peremees. Seda korralagedust, mida nad varem tegid, seda föderaalid enam teha ei saa. RK teine teene on, et 95 protsenti neist, kes olid metsas, suutis ta välja meelitada ning paljud neist pandi kõrgetele kohtadele. Endised Itškeeria vabariigi rahvusliku julgeoleku boss ja kaitseminister on näiteks nüüd parlamendi liikmed. Kõiki bojevikke tal lihtsalt pole lastud neutraliseerida. Ilmselt selleks, et kellelgi on vaja neid oma agentuuri kaudu aktiviseerida vajalikul hetkel ja vajalikus kohas, et näidata oma kohalolekuvajadust.“
„1990-ndate algul olid enamus tšetšeene innustunud iseseisvuse ideest tänu Nõukogude poliitikale - totaalne venestamine juhtkonna tasemel, pluss küüditamine, mida kõik mäletasid.“
Kella üheks lähme Groznõi mošeesse. No see on imeehitus küll, kahjuks polnud aega süüvida sellesse, et mis kulda ja karda seal kõik on. Maksumust nagunii pole öeldud, aga kirjutati, et Putinil oli kulm üsna kipra läinud, kui RK temaga selle ees eputas. Venemaa tambib miljardeid abirahasid Tšetšeeniasse ja siis selline edev mošee. Väike näide - seal on üle 30 suure lühtri ja need on kõik tehtud Swarowski kristallidest. Paar päeva hiljem avastan, et isegi kell 11 hilisõhtul koristavad kojamehed ümber mošee.
Paar vaadet mošeele - öösel ja päeval.





Paar videot ka mošeest. Esimene on tehtud reedese palvuse ajal ning teine pärast. Alumisel on mošee ilu ehk pareminigi näha

Untitled from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Chechnia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Pealelõunat sõidan takosjuht Hassaniga mägedesse, Šatoi rajooni Urd-Juhoi külla, kus mind võetakse vastu. Šatoisse viis jube hea asfalt tee piki Arguni jõge. Seda kohta nimetatakse Arguni oruks, sõja ajal käis kõva andmine, et kes kontrollib seda teed. Šatoi rajooni osades piirkondades on senini TVO käimas. Piki teed on pidevalt näha, kuidas võsas või kuskil kõrgemal seisavad sõjaväelaste valvepostid. Šatoisse sisse- ja väljasõitu kontrollivad rasketehnikaga Vene sõdurid. Küsivad ka minu dokumente, üsna kurjalt, aga probleeme polnud.
Siin videol on veidi näha seda teed piki orgu. Kohati on tee kive täis veerenud, aga see tuleb sellest, et tee-ehitajad lõhkavad kaljusid.

Chechnya from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Laupäev, 9. mai
Paarist päevast Urd-Juhoi külas (olin seal reede pärastlõunast kuni pühapäeva hommikuni, 1300 meetri kõrgusel merepinnast) kirjutasin ma juba Päevalehes pikemalt, artikkel on siin (http://www.epl.ee/artikkel/468680). Ma ei hakka kõike seda enam kordama. Lisan, mida lehte ei mahtunud (teatavasti on need asjad palju huvitavamad :).... Aga hakatuseks paar stiilinäidet Tšetšeenia külaliiga võrkpallimatšist. Pole üldse hull ju.

Chechnya from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Chechnia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Ma kahjuks ei saa täpsemalt kirjeldada, kelle juures ma elasin. See oli tavaline pere, keskmisest ehk jõukam (neil oli isegi internet kodus olema, üle mobla). Minu eest hoolitseti hästi. Iga päev sõime sõin liha ja galõše (siin fotol teevad neid ühe mu tuttava naine ja tema ema), mis on tšetšeenide rahvustoit. Need on reeglina maisijahust tehtud sellised tainaplönnid, mida kastetakse küüslaugukastme sisse ning süüakse liha kõrvale.

Mu võõrustajad pidevalt nöökisid, et mis ma nii vähe liha söön, et ma jään niimoodi kängu. See on masendav, millistest kogustes suudavad kaukaaslased liha pintslisse pista! Peremehel oli 8-kuune titt, tüdruk. Ta istus oma toolis söögilaua kõrval ja hakkas nutma. Isa andis talle lambakondi, mille söömise ta just lõpetas ning titt hakkas seda isukalt lutsima (nagu fotol näha). Unustage ära lutt!
Sattusin külas ka ühe väikese kohalike omavaheli nagina tunnistajaks. Seesama võrkpallimäng, millest ma seal loos räägin, lõppes suht ootamatult. Nimelt sõitsid platsi juurde kaks autot ja sellest hüppasid välja kolm ärritunud meest ning jooksid lihtsalt platsile ühele noorele kutile kallale. Ega nad eriti üksteist peksta ei jõudnud (ühel jõuti siiski särk puruks tõmmata), sest teised mehed jooksid vahele ning lahutasid nad ära. Siis järgnes tšetšeenikeelne suuline arveteklaarimine ja seletamine. Kahju, et keelt ei oska, aga see oli ka väliselt päris värvikas – kisa oli üle küla kosta ning käed muudkui vehkisid. Oma 25 meest võttis sellest laadast osa. See toimus kõik minu nina all, aga ma ausalt öeldes pelgasin fotosid teha, sest tüli alustanud meestest kaks olid relvastatud, Stetškinid olid neil lihtsalt vöö vahel. Lisaks olid nad vindised (mitte kõik ei ela seal karskelt) ning ma kartsin, et kui fotokaga vehkima hakata, siis äkki tal närv viskab üle. Ei tahtnud mu võõrustajale muret ja pahandust tekitada.
Pärast üks vanem kohalik mees seletas tüli põhjuse ära. Nimelt oli samal hommikul kohalik miilits külast kaasa viinud ühe noore kuti, keda nad kahtlustasid bojevikkude aitamises. Tema sõber (seesama kes võrku mängis ning keda peksma tuldi) oli kuskil avalikult süüdistanud konkreetselt kahte venda (need, kes autodega platsile sõitsid ja kallale läksid), et nemad olid justkui selle miilitsa tegevuse taga. Vennakesed said vihaseks sellepeale ning tulidki nende tagarääkijale kättemaksma. Aga klaariti see asi kohalike kommete järgi. Helistati mõlema osapoole isadele, räägiti lugu ära ning need isad siis omavahelklaarivad, kes on süüdi. Noored ei tohi nüüd omavahel kakelda ega üksteist rünnata, sest see alavääristaks kohe nende isade autoriteeti. Öeldagu mida tahes, aga mägilaste iidsetes tavades on väga palju elutervet lähenemist. „Kahjuks meil paljud enam tavadega ei arvesta,“ ütles see sama kohalik mulle.

Külaelanikega rääkides oli põhiline mure see, et pole tööd ja sissetulekuid. Siis ei sa ka korraliku maja (illustratsiooniks - vot sellised vahvad Moskva olümpiarõngad kaunistasid päris paljude vanemate majade väravaid. olen sedasorti kunsti täheldanud ka mujal Kaukaasias) seehitada endal ja oma perele – see aga on ühele tšetšeeni mehele elus kõige tähtsam ülesanne. Ja tõepoolest nagu see Memoriaali Natalja rääkis – see silmnähtavaklt rõhub kohalikke, et nad ei saa oma maju taastada või ehitada uusi oma poegadele, kes on abiellumiseas (vanem võib jääda isa majja elama, aga nooremad seda teha ei saa, nemad peavad oma perega mujale kolima). Kõigil oli sama jutt, praktiliselt ei mingit tööd. Paremini elavad need pered, kust keegi töötab või teeb äri mujal Venemaal. Nemad sõidavad isegi seal olematute teedega külades ringi VW Passatite viimaste mudelitega või Land Cruiser dziipidega.
Kogu ümbruskond ootab gaasitoru ehitamist, gaas lubati neile kodudesse vedada aasta lõpuks. Siis hakkame juba täitsa inimese moodi elama, rõõmustas üks mu võõrustaja naaber. Veevärk jõudis külasse alles eelmisel aastal. Aga seda ei ehitanud neile riik, vaid naaberkülast pärit rikas, Moskvas tegutsev ärimees lasi selle oma raha eest vedada.
Arvake ära, mis puudega kohalikud seal ahju ja pliiti kütavad? Õige vastus on: pöögipuuga!! Mujal kallis puit mööbli tegemiseks, neile kõige tavalisem puu, mida on täis kõik ümberkaudsed mäed.
Selline huvitav fakt veel, et ka Tšetšeeniasse jäid pärast küüditamist Nõukogude ajal metsavennad, kes tasapisi võitlesid punavõimu vastu. Kohalikud väitsid, et nende kandis lasti viimane metsavend maha alles 1975. aastal pärast seda, kui ta oli maha lasknud kohaliku miilitsaülema.
Väike klipp sellest, kuidas külamees taltsutab noort hobust.

Chechnya from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Panen siia veel mõned fotod külaelust.

Noored tšetšeeni poisid oma kodu köögis. Nende taga paistab ahi.

Selline nägi külake siis välja, eemal paistavad need mäed, kus võivad ennast varjata metsavennad.

Sellise sildi - tulistamise eest trahv 5000 rubla - panid kohalikud välja väikese järve äärde, kus sõjaväelased tavatsevad pidu panemas käia. Purjus peaga hakatakse aga teadagi automaadist täristama. Külaelanikele see ei meeldi muidugi.

See rotveileriga mängiv mees pole tavaline külaelanik, vaid küla mošee imaam Salambek. Lahe mees, kes lisaks õpetab koolis lastele araabia keelt ning kehalist kasvatust.

Naised köögis jutustamas. Vasakul istuva tädi nimi on Koka ning paremal istuva nimi Tamusa. Olid väga lahkelt pildistamisega nõus.

Panen ka paar fotot sellest ajalolisest võrkpalliturniirist. esimesel fotol on näha, kui kitsas oli saal ning et radiaatorid rippusid eluohtlikult lähedal. Nii mõnigi mees lendas seljaga radikatesse. Teisel fotol on sõbralikult koos kaks parimat võistkonda, tšetšeenidest võrkpallurid-külamehed!





Need fotod on aga tehtud rajoonikeskuses Šatois. Seal oli parasjagu väike miiting 9. mai puhul. Sellest need pärjad, mis ilmselt ootasid kuhugi monumendile viimist. Noored, aga kogunevad seal alati kambakesi omi asju arutama. Fotol olev Audi on hoopiski Põhja-Osseetia numbritega.





Pühapäev, 10. mai
Eks ma olen Kaukaasias kolades juba harjunud sealsete meeste-naiste suhetega peredes, aga siin suudeti mind jälle pahviks teha. Hommikul pidin külast Groznõisse sõitma. Sõin hommikust (üle 20 aasta vist sõin piimasuppi nuudlitega!), läksin välja ning ei leidnud oma tossusid kuskilt. Otsisin ja siis nägin.... kuidas mu võõrustaja ehk siis majaperemehe noor naine pesi kausis hoolega mu tosse, et need ikka säraksid linna minnes!
Jään täna Groznõisse, jään veel üheks päevaks, et veidi linna veel vaadata ja tuttavatega kohtuda. Eesmärk on minna vaatama Vene meistriliigas mängiva kohaliku Tereki mängu Permi Amkariga. Jutt käib siis jalgpallist.
Avastan Groznõi peal jalutades isegi paar sushi kohta! Kuna see tundub ikka päris absurdne, astun ühte sisse. Palun sushit. Vastatakse: „Kahjuks meile täna ei tulnud Moskvast sushit!“ Tuleb välja, et nad lennukiga toovad Moskvast külmutet sushit! Sushi kohad on Venemaa linnades nagu staatuse märk, et me teame mis on moodne ja käime ajaga kaasas. Aga kuidas seda sushit teha, see pole enam oluline.

Satume tuttavaga Hummer-limusiinide peale, mis seisavad kesklinnas. Tuttav teab, et need limusiinid ostis RK isiklikult oma vanemale tütrele Aišatile. Selles mõttes, et kogu tulu laenutamisest pidi minema tema arvele. Aga juhib seda limukaäri RK õde. Tunnike selle kõige suurema limusiiniga sõitmist maksab 10 000 rubla (3700 krooni).
Peatänaval, Putini prospektil on päris mitu internetikohvikut. 3G võrk täitsa toimib. Väljast paistavad majad muidugi ilusad, need olid esimesed, mis RK lasi taastada. Seest on aga pilt (käisin ühe tuttava juures külas) üsna kesine. Veevärk näiteks ei töödanud, elanikud vinnavad ämbrite ja tünnidega viiendale korrusele vett. Vähemalt gaas oli.

Vutt algab kell kaks päeval, aga juba hommikust alates on kogu staadioni ümbrus kesklinnas igasuguseks autoliikluseks suletud. Igal nurgal passivad automaaturid. Kardavad siiski. Ja õigesti teevad, sest viis päeva hiljem lasebki üks enesetapubojevik ennast ja veel kolm inimest Groznõi kesklinnas õhku. (Sellel on see oluline tagajärg, et RK teatas, et vabatahtlikult metsast väljatulevatele bojevikkudele ta enam amnestiat ei anna. Kes tulid, need tulid, ülejäänud valmistugu hävitamiseks.)
Vutt ise polnudki nii värvikas, kui ma lootsin. Publik oli küll temperamentne, aga mõistlikkuse piires. Isegi täismaja polnud, mida mulle muidu kõik kohalikud lubasid. Ilmselt polnud Permi sats nii atraktiivne. Terek ise sai hädaga pooleks viigi kätte.
Videol on näha publiku käitumist. Paremal üleval paistab RK loož. See on sama loož, kus täpselt viis aastat tagasi lasti ta isa õhku.

Untitled from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Õhtul viivad tuttavad mu ühte restorani, kus nende teada saab õlut. Peavad sõna – kuigi selles Rubljovka-nimelises kõrtsis oli ainult ühte sorti purgiõlut ja kõik. Tuborgi. Nalja saab meie ettekandjaga. Küsime, kuidas teda kutsutakse. Ütleb, et Galja, aga hüüdnimi on - Estonka!! Sellepärast, et ta nii blond on.

Esmaspäev, 11. mai
Lendan tagasi Moskvasse. Groznõis oli küll turvakontroll üsna suvaline. Keegi ei tundnud huvi, kus ma elasin, ööbisin. Enamasti Kaukaasias ikka nõutakse registratsioonipaberit või hotellikviitungit näha välismaalase käest, aga siin ei olnud ühtegi küsimust.
See-eest oli põhjalik dokumendi ja pagasikontroll Vnukovos. Nagu tuleks välismaalt! Niimoodi võetakse Moskvas ette kõik Põhja-Kaukaasiast saabuvad lennud. Midagi nad ikkagi siis kardavad. Või on lihtsalt ettevaatlikud. Umbusklikud aga kindlasti. Kahjuks pean nentima, et Groznõis kohatud politoloogil Romanil polnud õigus – tšetšeene, nagu ka teisi Põhja-Kaukaasia rahvaid pole veel arvatud Moskvale lojaalsete rahvaste hulka. Vähemalt Venemaa transpordiministeeriumi arvates.

Lõpetuseks veel fotosid Groznõi pealt.




Reedene, nädala tähtsaim palvus Groznõi uhkes mošees.




Mulle pakkus suurt huvi see, et noorte tšetšeenide seas oli Groznõis moed kaabu kandmine. Päris stiilsed nägid nad nendes välja. Stiilinäited on pildistatud Groznõi mošee hoovis pärast reedest palvust.


Tänavatel seisid Groznõis poksimasinad. Mõte oli lihtne - pead andma rippuvale väiksele poksikotile nii tugeva obaduse kui suudad ning masin mõõdab su löögi tugevust. Üks löök maksis eesti rahas 3,5 krooni.


Kaljamüüjaid oli Groznõis palju. Poole liitrin tops maksis eesti rahas samuti 3,5 krooni.


Kingsepa improviseeritud töökoda.


Sigarettidemüüja-tädi vaatab filosoofiliselt tulevikku.


Siin saate tutvuda Groznõi keskkaubamaja juuksurisalongi hinnakirjaga.

Kolõma trassi ehitamine kaugel-kaugel Siberis on üks koledamaid peatükke Stalini-aegsete vangilaagrite ajaloos. Tuntud Vene ajaloolase Roi Medvedevi andmetel käis sealsetest Dalstroi laagritest läbi 2,5 miljoni vangi, kellest paljud hukkusid nälja, külma ja kurnatuse kätte. Tahtsin selle koha järgi vaadata ning tingimata talvel läbi sõita, et veidigi aimu saada tingimustest. Kahjuks sain seda teha alles märtsi keskel, kui seal suuremad külmad juba möödas.
Reisi alustasin Jakuutia pealinnast Jakutskist, kõigepealt sõitsin sealt külmapoolusele Tomtori, mis jääb praegusest Kolõma trassist veidi kõrvale, ning seejärel võtsin suuna Magadani peale Ohhota mere kaldal. Jakuutia on muidugi tohutu vabariik. Viiendik Venemaast, kolm ajavööndit. India-suurune, aga Eestist rahvaarvult väiksema (elab seal umbes miljon inimest only).
Siin on päevik minu reisist. Nagu ikka, siis on see ühe jutiga kirjutatud nii, et ilukirja ärge siit otsige, samuti andke andeks kõik kirjavead! Et veidi huvitavam oleks, siis ma panen kaardid ka juurde. Ärge kaartidel olevaid kritseldusi tähele pange... Ja veel ärge pahandage selle üle, et ma unustasin Moskvasse fotoka objektiivi puhastamiseks vajalikud vahendid, mistõttu objektiivile ilmusid mõned häirivad väiksed plekid :)

17. märts, teisipäev

Lennuk Moskvast jõuab Jakutskisse kell viis hommikul. Välja lendasin Moskvast eelmine õhtul kell viis. Ajavahe on pluss kuus tundi. Tuttav on Jakutskis mulle kinni pannud ühe koduhotelli, saan seal ööbida 700 rutsi (240 krooni) päev. Selle raha eest saan omaette toa (fotol). Pidaja üürib oma korteris välja mitut tuba, Venemaal väga levinud.




Magan ennast välja ja siis lähen linnapeale. Külma on 25 kraadi. Päris mõnus üle tüki aja karget külma tunda. Kohalike jaoks pole see mingi külm, nagu näha ka fotolt – ehitamist see ei seganud!


Ma pikalt ei hakka Jakutskist kirjutama, see polnud mu reisi peasiht. Veerand miljonit elanikku. Tavaline linn. Uuemad kivimajad on ehitatud vaiadele, kuna seal on igikelts. Vanemad puumajad, mis ehitati enam-vähem otse igikeltsale, on kõik vajunud juba akendeni maa sisse. Päris kentsakas on seda vaadata, kui aknad asuvad maapinnaga samal kõrgusel.
Astusin huvi pärast poodidesse sisse. Liiter piima maksis meie rahas 17 krooni, poolekilone Rama-margariini pakk 29 krooni, kilo keeduvorsti 60 krooni, 700-g valge leib 11 krooni.
Tänaval pälvib tähelepanu meie mõistes kohaliku tööhõiveameti stend. Otsiti spetsialiste: raamatupidajale pakuti 15 000 rutsi palka (u 5000 krooni), B-kat lubadega autojuhile 8000 rutsi (2700 krooni), lasteaiakasvatajale samuti 8000, nagu ka arst-dietoloogile, riietehoiutädi otsiti 3500 rutsi eest (1200 krooni), miilitsale, medõele ja kokale pakuti kõigile võrdselt 10 000 rutsi (3300 krooni).
Õhtul astun tuttava tuttava Anatoli Afassjevitši (aitäh Aimar!) poole sisse, et arutada, kuidas jõuda külmapoolusele Tomtori, sinna on 1400 km. Ta lepib kokku ühe taksojuhiga, et saan 2300 rutsiga (750 krooniga) Handõgasse, kust jääb veel ligi 900 km. Sealt pean ise edasi vaatama. Lepin juba sellega, kui saabub täielik vedamine! Anatoli helistab igaks juhuks oma tuttavale, ajalehe Jakutia peatoimetajale. Jakuutia ajakirjanike liit sai 50. aastaseks ning sel puhul teevad nad automatka samuti külmapoolusele. Tuleb välja, et neil on üks koht üle! Hurraa, saan ilma probleemideta Tomtori. Läheb küll üks päev kauem kui plaanisin, sest kohalikud ajakirjanikud plaanivad igas teele jäävas rajoonis peatuda ning kohalike juhtidega kohtuda. Tegelikult on see viimane suht kohustuslik, kui sa tahad, et sind teel aidatakse. Siinkandis on tark teha kohalikule võimule viisakusvisiite, siis pole sul teel probleeme. Kohalikud mängureeglid eelkõige.
Seltskond on väga hea, saan paljudest nendega headeks sõpradeks ning annaks jumal, et kohtuksin nendega veel. Teel satuvad kohalikud ajakirjanikud välismaalast nähes pöördesse ning annan seetõttu igal pool intervjuusid. Nii et lõpuks olen Jakuutias sel nädalal ilmselt kõige kuulsam välismaalane, kui asja huumoriga võtta :)
Esialgu läheb libedalt, mõtlen enne magamajäämist. Anatoli Afanassjevitš andis mulle oma tuttavale Tomtori administratsiooni juhile kirja kaasa. Juhuks kui peaks probleeme tekkima. Tunnen ennast Jakuutia-reisi esimese päeva õhtuls nagu d´Artagnan, kes isa kirjaga Pariisi ratsutab.
Veel üks detail. Anatoli juures saan tuttavaks ühe tema sugulasega. Elviigra elab Verhojanskis ning oli siin ülikoolis eksameid andmas. Verhojanskisse on umbes 1000 km, sinna saab lennukiga, mis lenadb 1,5 tundi. Teate kui palju sinna pilet maksab üks ots?? 10 000 rutsi (3300 krooni)! Isegi Moskvast Jakutskisse maksis 16 000 rutsi. Kohalike liikumine on uskumatult kallis.
Mõned fotod Jakutskist.








Selle viimase foto tegin raamatupoes, kus need olid ainsad kaardid, mida müüdi. Väga kummaline valik, aga vähemalt mingigi märgi Eestist Jakutskis ma leidsin!

18. märts, kolmapäev
Hommikul kell 6 olen Jakutski keskväljakul (ofkoors Lenini-nimelisel) platsis. Saan tuttavaks kohalike ajakirjanikega. Nende vägesid juhib kohaliku ajakirjanike liidu asepomo, kohaliku trükikodade boss Oleg. Olegil on lahe isanimi – Novomirovitš. Polegi sellist nime veel kohanud. Oleg imestab mind nähes, et ma polegi kahemeetrine kolakas nagu ”kõik eestlased”. Hiljem reisil imestab veel kohalikke, et ma polegi mingi suur kolakas. Päris hea arvamus on eestlastest siin kaugel!
Asi on ametlik, enne ärasõitu peetakse kõnesid jne. Finaaliks lastakse kell 6.15 hommikul keskväljakult õhku rakett. Meid on umbes paarkümmend inimest (nende hulgas kohaliku laste- ja noortelehe 55-aastane reporter Vanja, lehe peatoimetaja pidi olema 82-aastane, lasteleht missugune!!), reisiks tehtud lippude ja plakatitega. Umbes kaks minutit peale raketi laskmist kubiseb väljak mentidest, kes saabusid vähemalt viie autoga. Mis toimub, kes te te olete, mis lipud need on, mille vastu piketeerite, kes lubas jne-jne. Seletamist on palju, aga Oleg Novomirovitš saab hakkama. Kardavad, mõtlen.
Meie seltskond liigub kahe Uaziku-väikebussiga, ühe Uaz-Patrol džiibiga ja ühe 3-tonnise Toyota Land Cruiseriga.
Sõidame linnast välja mööda Džerzinski tänavat. Selline tänav kandis, mis niipalju kannatas GULAGi laagrite käes....Aga sellele on ka seletus, aga sellest allpool.
Kõigepealt sõidetakse poodi toitu ja juua ostma. Autosse tõstetakse kolm kasti viina, lisaks veel õlut. Muideks – 15 % kangema alkoholi müük on Jakutskis keelatud kella 22 õhtul kella 8 hommikul. Ja tänavatel pidi õlle joomine keelatud olema ning miilits pidi seda rangelt jälgima. Midagi uut jälle Venemaal. Näen poes lipsuga parmu. Ka midagi uut.

Sõidame üle Leena, jää on 125 senti paks. Jäätee üle selle maailma ühe suurima jõe on avatud kuus kuud aastas. Esimene viinapeatus tehakse otse Leena jääl (fotol), et toita kohalikke jumalaid, et nad meile õnneliku reisi kindlustaksid. Pärast seda kaotab meie ees sõitev Uazik-buss jääl esimest korda juhitavuse, tiirleb nagu vurr ning põrutab valli. Tagurdab sealt aga ise välja ning paneme edasi.
Plaanide järgi peaks peagi Jakustki külje alla Leena paremale kaldale 2012. aastaks jõudma raudtee. Jakutskini jõudmiseks on seejärel vaja ehitada sild üle jõe. Silla pikkuseks on kolm kilomeetrit.
Õpin kohe ära, et vahemaad tähendavad siin hoopis midagi muud kui Eestis. Küsin, et kaua meil järgmise peatuseni sõita on, kas see on kaugel? ”Ei ole, ainult 2,5 tundi sõita!”.

Teeme pidevalt peatusi asulates, mõnedes pakutakse soola-leiba (fotol). Endiselt töötavad sealkandis tarbijate kooperatiivid. Kohalike peamine sissetulk tuleb karjakasvatusest ja piimamüügist. See ei saa eriti suur olla, arvestades, et enamuse aastast valitseb siin talv. Süsteem on siin huvitavalt üles ehitatud – piima müüakse riigile peamiselt suvel, aga raha saavad inimesed selle eest alles sügisel. Niikaua saavad inimesed kohaliku omavalitsuse kulul süüa ja majapidamiskaupu osta võlgu.
Üldiselt on siin Nõuka-aega veel ohtralt säilinud. Näiteks ühes omavalitsuses (Tšurapsõ) oli kohaliku lehe peatoimetaja selle omavalitsuse endine juht, kes ajakirjandusega polnud varem kokku puutunud. See ei takistanud teda saamast aga Jakuutia ajakirjanike liidu 50. juubeli puhul aukirja tiitlit Jakuutia teeneline ajakirjandustöötaja :)
Samas Tšurapsõs oli keskmine palk 8800 rutsi (3000 krooni). Majanduskriisi tunda pole, sest majandustki eriti pole. 95 prossa omavalitsuse eelarvest doteerib keskus. Vangist vabanenutele on olemas töökommuun. Kõik kohalikud joodikud on omavalitsuse täpselt arvel.
Mõned fotod Tšurapsõst.




Ööseks jääme asulasse nimega Tšerkjeh. Ööbime kodudes, mina 25-aastase Miša juures, kes on kohaliku omavalitsuse põllumajanduspetsialist. Miša on jakuut, tal on noor naine ja kaks last. Teenib 14 000 rutsi (ligi 5000 krooni), naine Maria haiglas 4000 rutsi (1300 krooni) kuus. On kommunistliku partei liige juba neljandat aastat, aga omavalitsuses pidid enamuses olemaka ikka Ühtse Venemaa omad. Astus komparteisse, sest usub võrdsusesse ja solidaarsusesse. Räägib, et 1990-ndate suhteliselt suure suveräänsuse ajal oli Jakuutias parem kui nüüd. (Miša pole ainus sellise suhtumisega jakuut.) On pahane, kui venelased nimetavad jakuute natsionalistideks ja ekstremistideks.

Maja on tal uus (riiklik programm, Miša ainuke, kes külas sai majaehituseks raha, aga ta oli ka varem küla noortejuht. Fotol ongi ta oma perega maja ees.), aga WC ja vett majas ei ole. Vett tuuakse siiani suurte jääkamakatega kohalikust jõest ja sulatatakse. Suveks varutakse suured jääkamakad maa-alla keldritesse. Moblalevi ei ole. Jakuutias suured piirkonnad, kus pole mingit sidet siiani.


Siin on mõned fotod sellest, kuidas nad joogivett teevad. Ülemisel fotol seisavad juba valmislõigatud jääkamakad jõejääl. Alumisel fotol on näha kelder, kus suvel hoitakse jääd, kamakaid on juba hakatud varuma, nagu näha.




Miša räägib, et peaaegu kõik jakuudi mehed on kala- ja jahimehed. Või veel, loodus siin loomade ja kalade poolest väga rikas. Jahil tohib ametlikult kasutada ka poolautomaatrelvi. ”Käi kasvõi automaadiga, kesse keelab,” naerab Miša.
Tšerkjehis tegid kohalikud meie kontserdi. Kõige vägevam oli muidugi jakuudi lauliku Pjort Rešetnikovi esinemine, kes esitas jakuudi eepost Alanhoo´d. Ta pidi olema üks kahest elavast laulikust, kes oskavad seda ise luua ja esitada (nagu ma aru sain, siis fikseeritud teksti pole eeposel olemas, on üldine süzee ning iga laulik siis ise interpreteerib seda). UNESCO on kuulutanud vanamehe maailma aardeks ning maksab talle stipendiumi. 79-aastane Pjotr pidi suutma eepost laulda 9-10 tundi järjest.
Väike klipp tema eepose jutustamisest, üksiti saate veidi aimu jakuudi keelest.


Jakutia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Panen siia ka kohalike laste esitatud jakuudi folkloori.


Jakutian girls and folk from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Aga enne kontserti pidas meile veel väikse kõne kohaliku administratsiooni juht, samuti kommunist. Tema sõnum oli meile selline: „Meie inimestel on hakanud lõpuks tekkima parema elu lootus. Karjad suurenevad. Mida rohkem me külvame, mida rohkem me karja suurendama, seda kergemini me kriisi ületame. Nii arvan mina ja nii arvab siin rahvas!“ Piimaliiter maksab seal riigile müües muide 20 rutsi (6,5 krooni).
Ja siin on nüüd meie esimese osa teekonnast kaart. Jakutskist jälgige seda punast teed Handõga peale. Sealt sõidame me homme läbi.



19. märts, neljapäev

Huhh, täna oli mu elu külmim päev (fotol on kohalike laut ning jakuudi karvane hobune selle ees.). Hommikul oli miinus 35 kraadi. Ja sellise ilmaga tehti meile kohalikus vabaõhumuuseumis ekskursiooni. Enamus põgenes peale esimest poolt tundi majja sooja. Mina pidasin viisakusest veidi kauem vastu. Nina ja põsed olid põhilised, mis hakkasid otsast kukkuma. Jakuudid irvitasid, et soe on ju. Mis sa külmapoolusel Tomtoris veel siis teed, istud ainult soojas autos, itsitasid nad. Lund on kohutavalt. Nagu rajalt kõrvale astud, nii oled hargivaheni lumes.

Päeval jõuame Handõgasse, kus meile tehakse uhke, aga igav vastuvõtt. (fotol on väike väljak kohaliku administratsiooni ees, nagu näha, pole palju muutunud, eks see on osa ajaloost.) Suhteliselt põnev on käik kohalikku muuseumi, kus on päris põnev materjal endistest sunnitöökaagritest ning II MS aegsest õhusillast Alaskalt Moskvasse üle Jakuutia.
Täna on suht igav sõitmise päev, mäed hakkavad homme. Autojuht Boriss üllatab ühel hetkel mind küsimusega: ”Tahad, panen Anne Veskit?” Niisiis kuulasimegi Jakuutias kurat teab kus Anne Veskit. Kõigile meeldis, nagu nägudest oli näha.
Räägin autos Vanja ja Koljaga jakuudi keelest. Nad on mõlemad jakuudid, neil on kõigil vene nimed. Jakuudid nagu kaukaaslased hoiavad väga oma keelt ja kultuuri. Peredes räägitakse kindlalt omavahel jakuudi keelt, vanemad nõuavad seda. Jakuutidel on tuntav siseminise sund osata oma keelt. (Selles suhtes on väga erinev ikka soome-ugri rahvaste suhtumine, kus kodudes ei räägita oma keelt. Kui vanemad ei nõua ja ei õpeta, siis loomulikult lapsed ei räägi... aga süüdistada selles riiki, et see ei loo võimalusi keeleõppimiseks. Ok, selles võib olla osa tõde, aga kui rahvas ise kodus ei räägi, ei taha oma lapsi õpetada, milleks siis riiki süüdistada?).
Koolis pidi olema jakuudi keele tunde 4 korda nädalas + 1 tund jakuudi kirjandust. Vene keelt pidi olema samapalju. Vrd – inglise keelt on koolides keskmiselt 2 korda nädalas.

Ööbime Tjoplõi Kljutšis. Seal on jälle koduvõõrastemaja tüüpi korter (sellises majas see asus...). Magada kannatab, ja see on põhiline. Dušš on ka, aga sealt tuleb ainult tulist vett, sest nagu perenaine seletas, hiljuti oli olnud maavärin siin ja see lõhkus veetrassi. Mis siis ikka, täidame kõik anumad pooleldi keeva veega ning ootame, kuni vesi jahtub, et pesta saaks. Ööbime 3-toalises korteris 10-kesi: 9 meest ja üks tüdruk. Õhtul toimub esimene tõsine vennastumine.

20. märts, reede
Täna siis peaksin lõpuks jõudma külmapoolusele Tomtori. Mõni sõna sellest, sest tegelikult on väike segadus sellega, et kus täpselt külmapoolus asub ja kui vägevat külm seal ikkagi on mõõdetud.
Jakuutia idaosas asuv Oimjakoni ulus (nii kutsutakse seal rajoone) on maailma kõige külmem inimeste poolt asustatud paik. Maailma absoluutne külmapoolus on muidugi Vostoki-jaam Antarktikas (1983. aastal mõõdeti seal külma 89 kraadi), aga seal ei ela alaliselt inimesi. Oimjakonis elab.
Kohaliku omavalituse, Borogonski naslegi (meie mõistes vald) andmetel tõestas teadlane Sergei Obrutšev 1926. aastal just Tomtori asulas, et siinkandis asub külmakuninga elupaik. Obrutšev tõi valja ka rekordnumbrid – 71,2 kraadi alla nulli, mis on praegu kõige rohkem käibelolev temperatuur külmapooluse kirjeldamiseks. Tegelikult Obrutsev seda ei mõõtnud, vaid määras arvestuslikult oma ebatäpsete aparaatidega.

Ametlikult ja teadlaste poolt fikseeritult mõõdeti kõige madalam temperatuur 1933. aasta veebruaris, miinus 67 kraadi. See mõõdeti 40 kilomeetrit Tomtori asulast Oimjakoni külas. Teistel andmetel on Oimjakonis möödetud paar kraadi külmemat ilma. Nii Tomtor kui ka Oimjakon peavad ennast külmapooluseks. Mõlemad asulad on püstitanud ka vastava monumendi (fotol on Tomtori oma). Maailmas nimetatakse üldiselt külmapoolusena Oimjakoni, aga vahet tegelikult pole, sisuliselt on tegemist sama kandiga.
Külmapoolus ei asu üldse teispool polaarjoont nagu võiks arvata, vaid Kesk-Soomega samal laiuskraadil. Miks seal siis nii erakordselt külm on?
Põhjuseks on reljeefne eripära. Oimjakoni ja Tomtori asulad asuvad üle kahekilomeetriste mägede vahel suures orus, nö katlas. Talvel on seal ookeanidest kaugel asuvas katlas püsivalt kõrgrõhkkond, mis saabub talve hakul Mongoolia kohalt. Soojemad tsüklonid lihtsalt ei jõua sinna mägede vahele katlasse. Tänu sellele, et külmapoolus asub katlas, ei ole seal aga tuult. Kujutage ette seda õudust, kui miinus 50 kraadiga puhuks veel tuul 20 meetrit sekundis! Lumi tuleb sealkandis maha juba oktoobri algul ning sulab tavaliselt alles mais. Aastane keskmine õhutemperatuur on miinus 16 kraadi.
Aga enne veel tuleb terve päev turnida Uazikutega üle Verhojanski mägede. See on tõsine ettevõtmine. Kohalike sõnul isegi ohtlik, sest tõusud ja langused on järsud, aga teed libedad. Kuristikud pidid täis olema alla sõitnud autosid. Mälestuskivisid on tee peal jah igatahes palju... Lisaks veel laviinijäljed pidevalt, mis on teine suur oht.
Panen siia mõned fotod tänasest teest... Kohutavalt ilus iseenesest! Kolmandal fotol on näha jälg ja rist kohas, kus hiljuti purjus juhi tõttu lendas auto kuristikku koos nelja noore inimesega. Juht oli kusjuures ellu jäänud...









See tee on juba ehitatud 1930-50-ndatel stalinlike sunnitööliste poolt. Sõidad ja silmad lähevad iseenesest niiskeks, kui kujutad ette, kuidas nad siin mägedes külmas ja näljas teid rajasid. Kes suri, lükati lihtsalt alla kuristikku. Meelde tulevad Varlam Šalamovi mälestused. Solženitšõn on tema kõrval nohu. Ma ei tea, kas Šalamovit on eesti keelde tõlgitud, aga kui pole, siis peaks. Šalamov on palju ehedamalt kirjeldanud neid koledusi.
Lõuna ajal teeme peatuse ühes mahajäetud kämpingus. Pärast seda oleks äärepealt õnnetus juhtunud. Ütlesin juba, et teed on väga libedad. Ühel sirgel hakkab meie autojuht Boriss automakki kruttima, kaotab korraks valvsuse ja edasi käib kõik väga kiirelt.... Ma istun vasakul küljel akna ääres ja korraga tunnen, kuidas me vajume, näen kuidas masin vajub puude poole. Õnneks on tee ääres üsna järks nukk koos puudega, auto vajub vastu puid ning jääb seetõttu püsti. Natuke aega sõidame niimoodi mööda puid ja kraavi, kuni Boriss saab Uaziku kontrolli alla ning meie vapper bussike suudab ennast ise tagasi teele vedada. Boriss vannub ropult, aga poeetiliselt. Teised istuvad autos vaikselt. Oleg kallab topsid täis. Noh, kraaviskäimise kogemus ka nüüd olemas. Saan aru, mida tähendavad kohalikud teed. Kahjuks ei jää see kogemus ainsaks....
Sõidame edasi, mööda Armastuse alleed – ühel pool oli meeste laager ja teisel pool naiste laager. Nägid üksteist, aga kokku kunagi ei saanud.
Tomtori saabusime alles kell kaks öösel vastu laupäeva. Aga meid oodati, kõik majutati peredesse, sest nagu ma aru sain, siis põles selles 3000 elanikuga asulas võõrastemaja eelmisel aastal ära. Pakun, et ega peale minu selles külmapooluse külas eriti rohkem Eestimaalasi käinud pole. Vähemalt peale NL lagunemist. Kindalt tean, et mõned aastad tagasi jooksis sealt läbi Sergei Lõžin Sillamäelt, kes tegi oma ümbermaailmajooksu. Täitsa huvitav oleks saada vastukaja siia blogisse inimestelt, kes on ise seal käinud.
(Kui kedagi peaks huvitama, siis Jakuutias tegutseb turfirma nimega Aian-Tur, mis korraldab ekstreemreise külmapoolusele ning mujale Oimjakoni ulusis Loodus on seal vägev. Nende kontaktid on ajan2007@yandex.ru ja telefon +741154 24 304 või +741154 25 726. Kui raha on, siis soovitan seda kanti külastada.)
Niisiis viidi meid kodudesse laiali ning pandi magama. Enne veel antakse korralikult süüa, põhjapõdraliha ja pirukaid. Minu perenaine oli Tatjana Semjonovna Baiševa. väga sõbralik nagu nad kõik seal. Ekstreemsetes oludes elades ei saadi inimesed vist teistsugused olla, sest üksinda sa ei saa lihtsalt seal hakkama. Peavad lootma üksteisele ja see on nad teinud juba vist geneetiliselt abivalmiteks inimesteks.
Jama on selles, et külmapoolusel, kus tavaliselt ka märtsis on veel pidevalt miinus 30-40 kraadi, oli alla kümne kraadi külma vaid.... selge, et minu idee kirjutada enda kogemusest ebatavalises külmas langeb ära... Mis teha – inimene teeb plaane, aga jumal mängib inimesega. Pärast tuleb välja, et juba kümme aastat pole nii sooja ilma sel ajal Tomtoris olnud.
Ja siin kaart järjekordse osaga meie kaardist. Tulime vasakult mööda punast maanteed. Tomtori millegipärast pole kaardil, kaardil asub Tomtor seal, kus Kuidusuni lähedal on märgitud bensiinijaam. Allpool, teedeta maastikul asub järv Labõnkõr, millest tuleb juttu homme.



21. märts, laupäev
Hommik algas meeleolukalt. Kui ärkasin, siis tuli Tatjana poja arvutist Sabrina „Boys, boys, boys“. Poleks uskunud, et kusagil veel seda kuulatakse. Hommikuks pakuti jälle põdraliha.

Ajame Tatjanaga juttu (fotol ongi maja, kus ma ööbisin). Ta räägib, et siinne külm, miinus 60 kraadi pole midagi hullu, sest tuult ei ole. Vaat Jakutskis on miinus 50 palju hullem, sest seal on tuul, ütleb ta. Ja räägib, et ka krõbeda pakasega ei istu keegi kodus – töö tuleb ikka ära teha, vahet pole kui kange külm on õues.
See talv olla Tomtoris jaanuaris mõõdetud 65 kraadi külma. ”Ega me siis toas ei istunud, sest tööd on vaja ikka teha, raha peab ju teenima,” räägib Tatjana. ”Vat suvel, kui on ligi 30 kraadi palav, siis istume toas ja välja eriti ei taha.” Tomtoris on aasta madalaima ja kõrgeima temperatuuri vahe üle 100 kraadi!
Veel ütleb Tatjana, et „tänu Stalinile on meil vähemalt tee“. Ta pole ainus, kes sealkandis nii väljendub. Näiteks abivallavanem ütleb, et Kolõma trass on neile „elutee“, kuna see toob neile kõiki kaupu. Neist tuleb aru saada – kui poleks seal teed Jakutskisse, poleks seal erilist elu. Mis paljudele oli tragöödia, surm, oli teistele elu.

Tee Tomtori (fotol üks asula poodidest) lamab sõna otses mõttes inimeste kontidel. Stalini-ajal oli Oimjakoni ulusis yle 30 sunnitööliste laagri, kus peale kriminaalkurjategijate istusid ka poliitvangid. Just vange sunnitigi seda teed sisuliselt paljakäsi rajama.
Täna ootab ees suur seiklus – sõit Labõnkõri järve äärde. Mul algul polnud plaani sinna sõita. Õigemini ma varem ei teadnudki sellest järvest midagi. Kohalikud ajakirjanikud tegid, aga selgeks, et sinna peab minema. See ümbruskonna suurim järv (15 kilti pikk ning üle 50 m sügav) on kuulus sellepoolest, et legendi järgi elab seal koletis, kohalik Nessie. Oleg arvas, et teist korda elus ma nii ekstreemsele reisile ei satu ning sestap pean kaasa tulema.
Järveni oli Tomtorist 105 km, umbes nagu Tallinnast Haapsallu. Ekstreemsus seisnes selles, et sinna ei viinud teed ning me pidime oma Uazikutega ja Land Cruiseriga sinna sõitma lihtsalt läbi soo, tundra ja metsa. Lisage juurde paks, põlvini ulatuv lumi. Täiesti segane idee! Igaks juhuks tulid kohalikud Tomtori mehed meiega kaasa oma Kamaziga, et teed teha ning vajadusel meid välja tirida. Ja jumal tänatud, et tulid.
Minu arust oli see algusest peale segane idee – põrutada lihtsalt mööda paksu lumega metsa ja veel niii kaugele!! Ütlen oma Uaziku seltskonnale, et Eestis küll naljalt nii segaseid ei leia ja kui leiabki, siis pole nii pikka maad, kus muudkui otse mööda metsa sõites mõnele teele välja ei jõuaks. Nad ainult naeravad uskumatu näoga.
Üldiselt nägi see välja nagu Paris-Dakar ralli ainult liiva asemel läbi lume. Vene ekstriim. Ette öeldes – need 105 km läbisime me 11 tunniga. Kamaz pidi meid umbes kümmekond korda kasvavas purgas lumest välja tõmbama. Teist samapalju käisime ise oma bussikest välja lükkamas. Nüüd tänan jumalat, et väljas pole miinus 30, siis oleks kööga olnud, sest näiteks jalad said kiiresti lumes kakerdades läbimärjaks.
Kõige karmimad olid lagedad alad, kus olid suured hanged. Ühte umbes kilomeetrilaiust lagedat ala läbisime kaks tundi!! Kõik neli masinat jäid iga natukese aja tagant kinni ning Kamaz muudkui tiris meid. See nägi välja nagu Soome laht viimase suure jää ajal, kui laht oli täis kinni jäänud laevu (Uazikud) ning Suur Tõll (Kamaz) saalib nende vahel ning päästab neid lahti nagu pardipoegi.
Panen siia fotosid meie segasest reisist. Nagu esimesel fotol näha, siis oli lund tõesti vägevalt, vaadake kui sügavale üks meist sisse vajus! Meid aidanud Kamaz jäi ise korraks jää peal hätta, vajus lihtsalt ühe poole ratastega läbi jää ning teised ei vedanud välja.











Lisan ka paar videot meie lumes ukerdamistest ja Kamazi päästeoperatsioonidest. Pilt on võimsam kui kõik mu sõnad.


Jakutia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.


Jakutia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Kõigele vaatamata tõusis mu austus UAZ busside vastu väga kõrgele. Uskumatud masinad, kust nad kõik suudavad läbi tungida. Soovitaks Eestis osta, kellele meeldib maastikul turnida, aga EU ei luba neid minu teada müüa. Jakuutias on neid tohutult, sest siin on vähe teid. Räägitakse, et UAZide põhiturud pididgi olema Kasahstan, Mongoolia ja Jakuutia. Kõigis kolmes kohas on vähe teid. Veel räägib popp lugu sellest, et kui jaapanlased olid kord UAZikut näinud, siis olid nad tükk aega ümber auto käinud, käsi kokku löönud imestusest ja öelnud: „Mida kõik venelased välja ei mõtle, et mitte teid remontida“...
UAZiku pluss on selles, et ta on nagu Kalašnikovi automaat. Selles mõttes, et ta on väga lollikindla ehitusega, tehtud nii, et kuluvaid osasid peaaegu polegi. Töötab igas olukorras.
Nüüd saan aru, mida Siberis öeldakse sellega, et „meil ei ole teid, vaid on suunad“ (ne dorogi, a napravlenije).
Teine asi, mille õpin ära, on see, et siinkandis ei küsita vahemaasid mitte kilomeetrites, vaid tundides. Isegi mitte tundides, vaid nii, et kas kohale jõutakse täna või homme või ülehomme. Kus lõppevad maanteed, lõppeb ka kilomeetrite arvestamine. Vot nii. Siberi avarust tunnetad ikka Siberis.
Järve äärde jõuame veidi enne südaööd. Seal on üks suur palkidest maja saunaga, kus saame ööbida. Õnneks on seal võimas ahi. Pudelid korgitakse kohe lahti, sest selleks ju tegelikult siia tuldigi... Kusjuures huvitav, et meiega kaasas olnud noored jakuudid ei joonud peaaegu üldse. Pärast nad rääkisid, et nö intelligentsema noorsoo seas pole jakuutide hulgas väga soositud alkoholi äge pruukimine. Täitsa üllatav ja positiivne. Muidugi on igasuguseid.

22. märts, pühapäev
Nagu mehed on pea ära parandatud hakkame kohe ennelõunat tagasi sõitma, et enne ööd ikka tagasi Tomtori jõuda. Kurat küll, mõtlen, see on see vene inimeste eripära – sõita 11 tundi läbi metsade ja soode kurat teab kuhu selleks, et öö läbi viina visata (selles majakeses, mis fotol) ning vaielda üksteisega kirjanduse üle, magada paar tundi ning siis kannatada veel 11 tundi, et tagasi koju saada! Midagi ei saa kergelt tulla, isegi pidu. Aga see on mulle juba mõistetav.
Tagasisõit on tüütu, eilne elevus on kadunud. Muudkui jooksed autost välja ja sisse, lükata on vaja! Saatusel on ikka palju alatusi varuks – nagu bussikeses palavusest jope seljast võtad, nii jäi kohe meie Uazike kinni! Lõpuks ei julenud keegi meestest jopet ära võttagi, aga siis buss muidugi enam kinni ei jäänud.
Tänasest teekonnast väike klipp, mis tehtud otse autost. Saate aimu, kuidas me 11 tundi jutti rappusime!


Jakutian safari from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Korraks peatume veel ühel järvel, et kala püüda. Sõnades on nagu alati kõik kõvad meistrid, aga paarikümne mehe peale püüame ainult ühe kala!! Loomulikult oli süüdi halb ilm ja halb õnn. Vot niimoodi nagu alloleval fotol meelitavad kala tõelised meistrid, ainult et kalad ei saanud mängu ilust kahjuks aru.


Räägime bussis Dovlatovist. Enamusele tuleb üllatusena, et ta elas pikalt Eestis. Üle 30 aasta ajakirjanikuna töötanud Oleg räägib, kuidas kaine peaga tagasihoidlik Dovlatov tahtis ükskord ühe naisega tutvuda, aga ei julenud kuidagi läheneda. Sõbrad tegid siis peo, nad said seal tuttavaks, aga nagu alati jõi Dovlatov ennast sigalakkutäis. Hommikul ärgab ta siiski selle igatsetud naise juures, aga ei mäleta muhvigi. Uurib siis ettevaatlikult naise käest, et kas nende vahel öösel midagi toimus ka. Naine vastab: „Kallis Sergei, rääkimata sellest, et teil ei seisnud, teil isegi ei lamanud, vaid lihtsalt vedeles!“ Vene keeles kõlab see muidugi palju värvikamalt.

Üks Uazik läheb siiski lõpuks katki, mootor ei tee isegi krõpp-krõpp ning Kamaz võtab ta sleppi (muideks – järgmisel päeval parandavad kohalikud käepäraste vahenditega Uaziku ära nii mis koliseb). Vahepeal peame muidugi mõnusat pikniku, kui autod on järjekordselt kinni jäänud ja ootame Kamazi.
Enne päikeseloojangut on huvitav hetk. Umbes veerand tundi on taevas ja lumi ühte värvi. Mitte muttigi ei saa aru, kust tee jookseb. Kõik on ümberringi ühevärviline. Autojuht Boriss kirub koledasti, aga samas poeetiliselt.
Reis saab väga terava lõpu. Soos on üks mitmekilomeetrine lõik, kus vesi ei külmu eriti millegipärast isegi kange pakasega. Õrn jää on seal, aga see vajub läbi. Ühesõnaga sõidame juba pimedas läbi selle vesise pudru (tuleb välja, et Uazik on veel amfiibauto ka!) ning hoiame hinge kinni, et ometi kinni ei jääks! Umbes 50 meetrit enne vee lõppu jäämegi!! Kellelgi muidugi kummikuid pole, nii et kõige halvem variant, mis sai olla. Aga autojuht teeb imet ning Uazik näitab ennast jälle parimast küljest ning edasi-tagasi sõeludes ronime lõpuks sellest jääpudrust välja. Kõik hingavad kergendatult.
Fotol on näha, kuidas ka meie ees sõitnud Uaz-Patrol jäi samasse kohta kinni, aga rabeles samuti omal jõul välja.




23. märts, esmaspäev

Täna jõudsime lõpuks siis veidi ka Tomtori peal ringi käia.
Tuleb välja, et koolis on külmapühad alles siis kui õues on alla miinus 52 kraadi. Mul jääb hing kinni ainuüksi sellisele külmale mõeldes, aga Tomtori lastele ei tähenda selline külm midagi. ”Nooremad lapsed mängivad muidugi õues kui kool jääb ära, kes neid suudab toas kinni hoida,” naerab Tomtori kooli teeneline õpetaja Maria Bojarova. Lapsed tõmbavad salli üle nina ja põskede, mitu paari sooje põdranahast pükse jalga ning taovad õues hokit või mängivad laikadega.

Tomtori kooli õpetajatetoas rippuva tabeli järgi oli märtsi lõpu seisuga see aasta koolis kokku 16 külmapüha päeva. Kusjuures jaanuaris oli terve üks nädal, kus külma tõttu lapsed üldse koolis ei käinud. (Panen siia aga teise huvitava plakati õpetajatetoast - siin on kirjas reeglid kohalikele kooliõpilastele. Päris huvitav.)
Esimene kuni viies klassi ei pea Tomtoris kooli tulema, kui külma on miinus 52. Kui külma on kaks kraadi rohkem, võivad koju jääda ka kuni üheksanda klassi õpilased. 10. ja 11. klassis jäävad tunnid ära, kui külm langeb 56 kraadini. Ajab külmavärinad peale? Neile Tomtori koolipoistele igatahes mitte!


Igapäevasel elul pole Tomtoris vigagi, kuigi ühekorruselised elumajad paistavad kõik olevat ehitatud vähemalt 20-30 aastat tagasi. Vähemalt soojaga neil talvel muret pole, sest kõigis majades on keskküte. Selle eest hoolitses juba Nõukogude võim. Katlamaja köetakse söega, mille talvevaru laseb suvel Kamazidega kohale vedada riik.

Keskmine palk on Tomtoris 10 000 rubla (3400 krooni) kanti. Poes on kaubad sellesama tohutu kauguse tõttu kallimad kui Jakutskis (leib maksab 45 rubla versus 30 rubla pealinnas). Üheski poes ei müüda liha ega piimatooteid. Kogu liha, piima ning juurviljad toodavad-kasvatavad nad ise. Oluline toit on neile ka hobuseliha. Karvaseid jakuudi hobuseid kohtas ka Tomtori tänavatel. Jakuudi hobused elavad talv läbi väljas ning otsivad endale metsas ja tundras ise süüa.
Ümbritsevates metsades elavad eveenidest põhjapõdrakasvatajad (jakuudid on ise hobusekasvatajad, põtradega nad ei tegele). Ökoloogiliselt väga puhas põhjapõdraliha või rasvane noore hobuse liha on kohalikel pidevalt laual. Liha ja rasvata ei peaks nad külmas lihtsalt vastu. Peenikesi inimesi seal ei kohta, aga see-eest pole Tomtori elanik sisuliselt kunagi söönud rämpstoitu.
Suurim probleem kohalikele on liikuma pääsemine. Tomtor asub Jakuutia pealinnast Jakutskist 1400 kilomeetri kaugusel ning teed pole just kõige paremad. Vähemalt kaks pikka päeva sõitu tuleb ära. Ulusi keskusesse Ust-Nerasse on 600 kilomeetrit, kuid aega võtab see sõit kogu paeva. Et paremini aru saada – külmapoolusena kuulsaks saanud rajoon on pindalalt kaks Eestit! Jakuutias on uskumatut mastaapi.

Tuleb välja, et Tomtor on Jakuutia jõuluvana elupaik. Tema nimi on Tšõshaan (Чысхаан), mis tõlkes tähendab talvehärga. Tšõshaan tähendab külma põhjatuult. Meile etendatakse temaga kohtumine tema elupaigas – koopas. Koopasse minek on päris sünge, sest lumi ripub seal käikudes õige vägevalt nagu ka videolt on näha. (fotol istub Tšõshaan oma jääst troonil koopas.)


Jakutia from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Koopas saame kõik Tšõshaaniga pildistada ning jääst laudadelt pakutakse meile stroganiinat kalast (külmutatud toore kala lõigud – supermaitsev) ja põdramaksast (samuti toore liha lõigud).Viimast nimetatakse kohalikuks šokolaadiks. No...päris hea oli, ütleme nii, et omapärase maitsega. Peale jõime Jakuutia šampust – kumõssi. Hää!
Enne Tomtorist lahkumist oli kohustuslik ennast pildistada külmapooluse monumendi juures.


Lõunaks selgub karm tõsiasi, et ma olin kohalikest valesti aru saanud. Nad sõidavad Ust-Nerasse alles ülehomme hommikul. See tähendaks mulle kahepäevast passimist Tomtoris, mis iseenesest oleks ju isegi huvitav, aga Magadani jõuaks ma siis alles reede õhtuks ning kuna nädalavahetusel Moskvasse lennukid ei käi, siis jõuaksin koju alles nädala pärast... Minu plaanidesse see ei mahu hästi. Tomtorist on ulusi keskusesse Ust-Nerasse umbes 600 kilomeetrit, kuid see tähendab vähemalt 10-12 tundi sõitu.
Otsustan, et lähen tagasi Jakutskisse sõitvate ajakirjanikega kaasa ning tee peal vaatab, mis saab. Nagu Lennart Meri on ilusti selle sõnastanud – juhus on ränduri parim kaaslane. Nii ta on.
Mõte on sõita Tomtorist 160 kilti tagasi Kjubemesse, kust uus Jakutski-Magadani trass keerab Ust-Nera peale. Sõidame Tomtorist alles peale ühte välja, tee peal tehaks mitu viina- ja söögipeatust nii et Kjubemesse jõuame alles peale kella 18, hakkab juba pimedaks kiskuma. Kjubeme on lihtsalt ristmik, kus on väike räpane (nagu kuskil sel trassil oleks teistsuguseid!) bensukas ja paar maja.
Kutid pakuvad, et ma võin sinna bensukasse jääda ning oodata seal masinaid, mis sõidavad mööda Ust-Nera peale. Uurin bensuka röövli välimusega tankijalt, et kui saatus pole täna minu poolt ja keegi mind õhtul peale ei korja, et kas ma saan kuskil pikutada öösel. Karvane mees vastab, et ta juba andis öömaja kolmele Magadani mehele, kes siin oma autot parandavad. Et kui ma ka jään, siis pean nagu nemadki põrandal magama, aga et on kitsas, siis peame sisuliselt kaisus magama kõik. Ise itsitab.
See bensukas põrandal ööbimise variant ei meeldi mulle kohe üldse, seda enam et on alternatiive. Temperatuur hakkab ka langema, on juba kuskil miinus 20 ligi. Peame Olegiga nõu ja otsustame, et sõidan koos teistega Handõga poole tagasi ning kui tuleb autosid vastu, siis peame kinni ja uurime, kas saab peale. Kui ei saa, siis sõidan nendega Handõgasse. Enne teeleminekut pakitakse jälle liha välja ning topsid käivad ringi. Ei siin viin lõppe.
Umbes poolteist tundi oleme sõitnud, kui kolmanda vastutulenud autoga veab – Ust-Nerasse sõitva Kamazi juht on nõus mind peale võtma. Kell hakkab kaheksa õhtul saama, õues kottpime. Jätame kiiruga hüvasti. Tagantjärele on väga kahju, et nii kiiresti pidi see kõik käima. Olin nende Jakutski ajakirjanike seltskonnaga juba harjunud.
Ronin Kamazi kabiini kolmandaks. Kamazil on taga suur rauast salong inimesi täis. Tuleb välja, et nad sõidavad juba teist päeva Nerjungrist (Jakuutia lõunaosas) Ust-Nerasse (kokku ligi 1800 km, aga nad sõitsid peatumata). Kamaz viib töölisi kullakaevandustesse. Peale minu on kabiinis Kamazi kaks sõnaaherat juhti – Saša ja usbek Anvar, kes üksteist vahetasid. Anvar ütleb, et istugu ma kabiinis, sest seal salongis on enamus töölisi ennast totaalselt täis joonud ja tülitsevad juba omavahel. Ma ei vaidle Anvari targale otsusele vastu.

Jõuame umbes veerand tundi sõita, kui meile jääb jalgu üks katki läinud ning esimese käiguga liikuv järelhaagisega Kamaz. Kui hakkame sellest mööda sõitma, viskab lumise tee all varitsev jää meie 13-tonnise Kamazi teelt välja nagu lasteauto. Veab, et mäed on juba läbi ning tee kõrval on kõrged lumevallid. Rammime otse valli, kuid sellest hoolimata tundub mulle, et kohe-kohe lähme küllili. Raske Kamaz vajub siiski ilusti ratastele. Kõik käib üsna kiiresti, hirmu ei jõuagi tunda.
Raisk, siia lumevalli me nüüd ööseks jääme. Mõtlen endamisi, et kas see on parem kui olnuks jääda Kjubeme bensukaputkasse. Seal olnuks vähemalt soe, sest väljas on miinus 20 raudselt täis. Aga alahindasin jälle Vene masinad ja nende juhte. Ukerdab see Kamaz mis ta ukerdab, aga lõpuks saab ta teepeenrast uuesti üles! Sõit jätkub ning kullakaevurid, kes olid vahepeal kastist väljaroninud ja kellest osad olid tõesti täis nagu seaviled, joovad.
Ja ohtlik on siin talvistel teedel, nendib Anvar. Pärast päevavalges veendun järgmistel päevadel, et Kolõma trass on mälestusmärke täis. Väga palju on neid, arvestades väga väikest liiklust.
Vahepeal nõuavad kastijoodikud peatust. Väga rõveda sõimu saatel. Rõvetsemine viskab Sašal üle ja ta saadab nad omakorda sinna, kus kuused ei kasva. Vastus on selline, et aina imesta, kui rõvedalt, aga samas loominguliselt võib vene keeles öelda. Rikas rahvas.
Vahepeal saabub öö, kuskil kell kaks öösel peatume ning juhid keeedavad otse kabiinis endale kohvi. Pakuvad mulle ka, kumbki kallab oma tassist mulle osa.
12 000 elanikuga kullakaevurite linna Ust-Nerasse jõuame Kamaziga kell 4 öösel! Anvar on roolis ja paneb mind asula keskel maha, näitab, et vaata – hotell on selles suunas, soovib edu ning sõidab minema. Tunne on päris absurdne – kell on öisemast öisem, kodust olen 7000 km kaugusel, ühtegi inimest siin ei tunne (aga sellest pole ka viga, sest nagunii ühtegi inimest tänaval ei ole), kuhu minna, tean vaid umbkaudselt ning külm ka veel. Otsin umbes pool tundi näidatud suunas hotelli (õigemini võõrastemaja või öömaja, see oleks Siberis õigem kirjeldus), lõpuks leian, kuigi mingit silti sellel majal pole. Lihtsalt ühest aknast paistis silt, mis meenutas mulle sõna „Registratsija“.
Unine adminn ei saa kuidagi aru, et kust ma ilmusin. Seletan talle, et ma tegelt sõidan siit edasi, aga tahaks neli-viis tundi magada. Vastuseks kuulen et ruumi pole, aga seda nad ütlevad alati. Ütlen talle, et olgu inimene ja pangu mind kuhugi magama. Lõpuks saan 400 rutsi (140 krooni) koiku väikesesse tuppa, kus kaks meest juba magavad. Vahet pole – vähemalt on soe ja saab voodis magada. Vahel on vaja õige vähe. Kusjuures see adminn ei saagi vist unise peaga lõpuni aru, et ma olen välismaalane. Küsib mult muudkui, et mis kullakaevurite artelli ma tööle tulin. Ma ei viitsi talle vastata, ma tahan magada.

24. märts, teisipäev
Ärkan kell 9, mu ülejäänud toakaaslased on juba läinud. Kiire pilk asjadele, kõik on alles. Positiivse üllatusena avastan duši ja tuleb nii sooja kui külma vett. Päev algab hästi!
Hakatuseks paar fotot Ust-Nerast, et kuhu ma sattunud olen.




Ja üks äge märk, millest ma saan aru nii, et see keelab justnimelt isaste koertega poodi sisenemise...


Mul on vaja Ust-Nerast minema saada, mida kiiremini, seda parem. Mu järgmine siht on Susumani linnake, juba Magadani oblastis. 400 kilomeetrit mööda üsna kehva teed. Kõmbin kohaliku ajalehe toimetusse, mõtlen neilt abi küsida. Tänu teleintervjuudele ja kohalike lehtede lugudele seal juba teatakse mind. Ajakirjanikud on lahked, kohe hakkavad nad kuhugi helistama ja otsima, kas keegi sõidab täna Magadani poole. Selgub, et ei. Parim variant oleks saada alles homme hommikul 3000 rutsiga (1000 krooniga) Susumani. Nad seletavad, et see on väga hea variant. Käivad mulle peale, et jäägu ma aga üheks ööks veel siia. Pilgutavad silma, et teeme pidu!
Puiklen siiski kõrvale, ütlen et ma siiski lähen proovin hääletada maantee ääres, äkki keegi võtab peale. Kohalikud hakkavad naerma, et nagunii sa ei leia autot. Jään siiski oma juurde, et ma paar tundi lähen proovin. Õues on taas külmaks läinud, ligi 30 kraadi. Aga mul on soe pesu all, paks jope ning ma ütlen neile, et ei karda külma.
Algul tundub üsna lootusetu seista, autosid üldse ei ole. Mõned üksikud sõidavad kaugemale kui paarikümne kilomeetri kaugusel asuv asula. Seisan paar tundi, jalad juba külmetavad, kui mul veab. Ust-Nerast keerab välja jummala korralik Toyota väikebuss, kaks inimest ainult sees – palun jumalat ja hääletan. Toyota peatubki. Juht kerib akna alla ning vaatab mind pika pilguga, kui küsin talt, kas Susumani saab. Lisan, et väga tahaks, sest jube külm hakkab juba. Juht ütleb mokaotsast, et mis muga siis ikka teha, et hüpaku peale. Pärast tuleb välja, et see oli marsruuttakso, mis viis reisijaid Susumanist Ust-Nerasse. Tagasi sõitis tühjalt.
Mõtlen sellele, et kohalikud ise häälega ei reisi (ega nad rumalad ole!) ning sellepärast ilmselt suhtusid nii skeptiliselt mu võimalustesse. Üldse on silma hakanud, et kohalikel on üsna vähe teadmisi, kui palju, mis hinnaga üldse kuskilt kuhugi saab. Nad lihtsalt väga ei sõida mööda Jakuutiat ringi, sest ühest rajoonist teise on nagu Pariisist Genfi.
Autojuht peatab autot pidevalt kinni ning käib õues nägu loputamas. Lõpuks ühe metsapeatuse ajal räägib ta, et oli eelmisel päeval kell 10 hommikul sõitnud Magadanist välja, kell 20 oli Susumanis (600 km), täna varahommikul kell 4 sõitis juba Susumanist välja Ust-Nerasse (400 km), jõudis Ust-Nerasse ja hakkas kohe tagasi sõitma Susumani (400 km). Ütles, et kella 18 jõuame Susumani ning next hommik kell 9 sõidab ta juba jälle Susumanist Magadani (600 km). Nii et kolme päeva jooksul on vana 34 tundi ehk keskmisel 11 tundi päevas roolis! Karm, aga elu tahab elamist, nagu ta ise ütles. Muud varianti ka pole. Tööohutus pole Siberi kolkas asi, millega vehkida tasub. Jõuame unise juhiga siiski ilma mingite probleemideta

Ust-Nerast algabki ametlikult Kolõma trass, 1030 kilomeetrit Magadani. Magadanis alustasid vangid selle tee ehitust 1932. aastal ning Ust-Nerasse jõudis tee 1952. aastal. Kokku ehitasid õnnetud vangid 1168 km (siia hulka mahuvad ka kõrvalteed peateelt) teid. Hukkus neid ehitamise ajal tuhandeid. Sõidame kontidel. Juht laseb makilt kõrvale blatnoilaule Kolõmast... (Vahelduseks üks vana aja foto sellest, milline trass vanasti välja nägi...)
Kuni Susumanini on tee üsna kehva, eriti talvel. Rada jätkub ühe auto tarvis, kui keegi vastu tuleb, siis võtavad mõlemad autod väga ettevaaltikult tee serva, et mitte valli libiseda. Enamuse tee olid ühel pool kaljud, teisel pool jõe kõrged kaldad. Aeg-ajalt pidi ikka ette tulema, et keegi libiseb alla jõkke. Eriti talvel. Meelde tuleb kuulus lause, et Venemaal on kaks häda: lollid ja teed... Mulle tundub, et maanteevõrgu lagunemine (üldse kogu infra laiemalt) on üks suuremaid lakse, mis hakkab Venemaa majandus arendamist takistama (korruptsiooni kõrval). Mõnes kohas on maantee napilt autost laiem, aga õnneks võib sõita paarkümmend kilti maha nii, et kedagi ei tule vastu.
Teel on palju jõgesid. Omapärane on see, et väiksemate jõekeste sillad pannakse talveks kinni põhjendusega, et mis neist ikka kulutada ning tehakse trassid otse üle jõe. Aastas saab nii 6-7 kuus sõita.
Vahel sõidame mööda väikestest asulatest. Enamasti on need endised kullakaevurite asulad, või siis mõne muu kaevanduse juurde kuulunud tööliskülad. Enamasti on need juba mahajäetud, aga osades elavad veel inimesed. See näeb kõik nii armetu, trööstitu ja kurb välja, et tõesti tekib küsimus – miks on Jumala viha nende vastu nii suur olnud, et nad peavad sellises poolelus seal virelema. See on ju selge, et riigile ei lähe nende elud kõige vähematki korda siin. Eriti kurkupitsitavalt masendav oli üks söekavurite linnak. Tühjade akendega suured viiekorruselised majad, nende vahel väiksed majad, kust mõnede korstendest tuli suitsu. Inimesed elavad seal päriselt nii nagu näitas seda Tarkovski Stalkeris! Samasugune pilt oli Bolševiku-nimelises kullakaevurite asulas. Asulasse minevad elektriliinid olid maha lõigatud, aga näha oli, et seal veel elas inimesi! Neile on ette määratud juba, et nad peavad sealt kaduma.
Huvitav, et maanteel on aeg-ajalt sildid, et abi saamiseks maanteel helistada nendel ja nendel numbritel. Nali on selles, et mobiililevi polnud praktiliselt kuskil, asulaid oli harva ja satelliittelefone kohalikud nagu ka ei näi kasutavat... Millega siis ikkagi abi kutsuda?
Susumanis elab umbes 12 000 inimest, öeldi. Seal oli koguni kaks võõrastemaja. Algul öeldi mõlemast, et ühtegi vaba kohta pole. Pärast tuli välja, et oli küll, aga nad lihtsalt ei taha kohe anda. Kolkas on selles mõttes üksjagu Nõuka kombeid säilinud. Sain endale lõpuks päris luksi toa 960 rutsi eest (320 krooni), kuigi adminn vaatas mulle sellise näoga otsa, et ega ma nagunii ei taha nii „kallist“ tuba võtta. Tavaliselt elatakse siin 500 rutsi eest mitmekesi ühes toas. Toas oli väga palav. Köetakse siin ju mehiselt, aga aknad on nagu ikka Venemaal võõrastemajades, naeltega kinni löödud. Dušikabiin oli moodne, aga vett nirises napilt see-eest...
Eelmisest poolikust ööst ja sõitmisest olin üsna väsinud, linnapeale ei hakanud minema. Pimedas on nendes kaevanduslinnades üksi ohtlik liikuda. Siin palju võõrtöölisi, eriti kaukaaslasi (ja nad käituvad siin hoopis teistmoodi kui kodus Kaukaasias), ei ole suurt probleemi peaksa saada ja rahata jääda. Mõtetut jama pole vaja endale reisidel tekitada – see on üks mu põhimõtteid rännakutel.
Mõned fotod ka Susumanist.






Tööst kullakaevandustes veidi. Hooajaline, 4 kuud kestab. Maist kuni suve lõpuni. Siis ärkavad ka asulad rohkem elule. Palju väikeseid ettevõtteid, ühte suurt pole. Palgad kõiguvad väga palju, sõltuvalt ettevõttest. Keskmiselt pidid 4 kuuga teenima praegu 9-10 000 taala. Oleneb ka kulla hinnast.
Siit kaardilt on näha teekond Ust-Nerast Susumani, kui jälgida jällegi punast joont.


25. märts, kolmapäev
Nii, viimane reisipäev. Ma loodan vähemalt. Magadanini on jäänud 620 km. Olin juba eelmisel õhtul ühe marsafirmaga kokku leppinud, et võtavad mind peale. Suht odav – 1700 rutsi ainult (600 krooni). Marsakas peaks sõitma 10 tundi ja nad väljuvad Susumanist hommikul kella 9-10 paiku. Magadani käib ka LAZ-buss, aga see sõidab vähemalt 15 tundi, aga kui katki läheb, siis ka veel kauem. Ei hakka sellega jamama, seda enam, et buss väljub õhtul kell 5 ning sõidab enamuse aja öösel, kui midagi ei näe. Bussipilet pidi maksma 900 rubla ümber.
Susumanis hakkab hommikul silma, et siin on palju Volgasid. Teen sellest järelduse, et kunagi pidi see rikas kant olema, kui inimesed jaksasid endale Volgasid osta. Enam ju keegi selliseid bensuõgijaid ei osta.
Susumanist välja sõites on ühe suure lagunenud tööstushoone seinal suur plakat Nõuka-ajast: „Meie eesmärk on maailm ilma sõdadeta!“ Iroonia on selles, et ümberringi on palju varemeid ja akendeta maju, nagu olekski just siit sõda ümber käinud. Üksjagu Venemaast näeb selline välja, ilma sõjata....
See klipp on tehtud Atka asulast, mis tegelikult nägi suhteliselt kobe isegi välja. Filmisin marsruuttakso aknasta.


Kolyma road from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Paar fotot ka Jagodnaja-nimelisest asulast. See paistis veel üsna elujõuline olevat, tegime seal pirukasöömise peatuse. Just selles rohelises "kohvikus".




Kolõma trass ise nägi välja selline. Lõbus on muidugi see tekst, mis taustaks kostab. Teised reisijad vaatasid parasjagu nimelt videolt Aljosha Popovitšist tehtud multikat.


Kolyma road from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Ja fotod ka maanteest ning kaunist loodusest. Tehtud auto aknast.






Teel on lõbus jälgida kohanimesid. Näiteks asulad Spornõi (vaidlusalune), Bolševik, Amonalnõi (ammoonium) või jõed nimedega Talon (talong), Poslednõi (viimane), Razvedtšika (luuraja), Zagadka (mõistatus). On ka Jack Londoni nimeline järv!
Sõidame üle Kolõma jõe. Sillal on ühesuunaline liiklus. Silla otstes on säilinud valvuriputkad, kust siis kunagi reguleeriti liiklust. Fotol siin ongi see sild.
Sõidame üle Deduška Lõsini perevali ehk kuru 1000 meetri kõrguselt. See on kuru, mis eraldab Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani basseini.
Kuskil 500 km enne Magadani muutub maantee laiaks, sõida või kolme autoga kõrvuti. Kuid tee on ikkagi ohtlik, sest libe. Viskab masina kui lutsu teelt välja. Ja kimavad nad enamuses ikka sajaga. Hullud-hullud. Järsud ja pimedad kurvid. Kuna autosid sõidab vähe, siis sõidavad juhid ka nendes kurvides tuimalt mööda. Aeg-ajalt tuleb ette laubakaid. Mõned aastad tagasi sai üks seltskond niimoodi surma. Tulid autoga Moskvast, unistuseks oli jõuda Magadani välja. Unistusini jäi 90 km... Kolõma trassi ääres on mälestuskivid hukkunud sohvritele sellised, et nende külge on kruvitud ka rooliratas.
Vahepeal teeme kohvipause. Ime küll, aga neis lagunenud asulates on vahest tee äärde keegi nutikam kohvikud rajanud. Sellised algelised, aga päris maitsvaid koduseid toite saab seal. Kusjuures hinnad on sellised nagu sööks Moskva kesklinnas business lunchi.
Muusikast, mida autodest lastakse. Keegi ei kuula siin estraadi või rokki. Ainult barde ning sellist muusikat, mida nimetatakse vene sanšooniks. Kes on kuulnud, see teab. Päris omapärane on algul kuulata, aga pikapeale väsitab selline muusika üsna ära.
Õhtuks olen ilusti Magadanis. Kohe õnnestub osta järgmiseks päevaks lennukipilet Moskvasse. 16 500 rutsi (5500 krooni). Kaheksa tundi lendu. Hotelligi saan kohe kesklinnas – „Magadan“ ja maksab 2500 rutsi, poolluks, nagu nad ise nimetavad. Tegelikult täiesti tavaline tuba, seal on lihtsalt LCD-telekas ja seina peal.
Õhtul ootab mind reisi üks suuremaid üllatusi – restoran, kus pakutakse Eesti toite ja seinal ripuvad Eesti lipud!!! Kuuslin sellest juba Ust-Neras, usbekist autojuhi Anvari käest. Õllekas Starõi Tallinn on midagi nii üllatavat, et säran ise nagu lotovõitja. Koha omanik Andrei on ise veel säravamate silmadega. Aga olgu, see on nii magus asi, et jätan loo ilmselt Venemaa ainsast Eesti restoranist EPLi eksklusiiviks... Lisan ainult seda, et Andrei kavatseb veel avada ka Eesti kohviku, kus saaks samasuguseid värskeid eesti küpsetisi nagu Tallinna vanalinnas. Ja et ta teeb seda kõike mälestuseks oma lapsepõlvest Eestis... uskumatu-uskumatu, mida võid kõik maailmast leida.

26. märts, neljapäev
Kondan veidi ennelõunat Magadani peal ringi. Eelkõige avaldavad muljet tohutud lumehanged, mis on inimese kõrgused. Nagu taksojuht ütleb, siis need sulavad mai lõpuni. Mõned näited.






Ja veel mõned lihtsalt Magadani vaated. Pöörake tähelepanu reklaamile alumisel fotol, kojameeste selja taga, mis väga vaimukalt kutsub üles kasutama kaunist vene keelt!




Enne Magadanist lahkumist käisin pildistamas veel kuulsa Ernst Neizvestnõi Kurbuse Monumenti siinkandis hukkunud poliitvangide mälestuseks. Magadani laagrites hukkus ka sadu eestlasi. Monument asub Magadani linna kõige kõrgemal künkal.


Lõpuks - kojulend Moskvasse. Esimest korda elus lendan Tu 214. tegelikult on see Tu-204 (Vene analoog Boeing 757-le), mida hakati tootma 1990-ndate keskel. Praegu lendab neid Vene lennufirmades kümme masinat kõigest. Algul oli tõepoolest selline tunne, nagu oleks Boingusse astunud. Väga suur pluss on seal erinevalt vanadest Tu-dest, et 214-s on väge ruumikad istmevahed. Õnneks oli lennuk ka pooltühi, sai magada üle kolme pingi. Süüa pakuti kaks korda.
Ma pole kunagi tõusnud õhku nii kõrgete lumehangede vahelt nagu nüüd Magadanis. Hanged olid oma meetrised. Vaade õhust Kolõmale oli ühteaegu kaunis ja hirmutav. Alla vaadates said aru, et miks NKVD ei vaevunud põgenenud vange Kolõma laagrites tagaajama – polnud kuhugi põgeneda, põgenik oli surmale määratud. Kuigi mõned õnnestunud juhud on siiski teada. Legendi järgi olla retside seas olnud selline väljend „põgenemine koos lehmaga“, mis tähendas siis seda, et kaasa võeti mõni paksem vang, kes siis pärast maha löödi ja ära söödi.
Panen siia lõppu paar klippi Magadanist. Kõigepealt näitan, millised hanged olid Magadani linnas. Üksiti annab Magadani taksojuht ka lühiülevaate sellest, milline on elu Magadanis...


Magadan from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Ja selline näeb siis Kolõma välja ülevalt, lennukiaknast


Mountains in Magadan from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Jumal jaksas ainult seitse päeva, kui maailma lõi, ja väsis siis ära. Ma olen nüüd oma Venemaa-elu blogi pidanud peaaegu iga päev kaks aastat. Ma olen ka veidi ära väsinud. Õigemini ma tunnen viimasel ajal justkui kohustust blogi iga päev täita. Nii pole enam üldse mõnus. Rutiinist pole seda mõtet teha, nii kaob kirjutamise sära ära.
Mu head sõbrad ja teised hääd pidevad lugejad, ma loodan, et te ei pahanda, kui ma teen siia kirjutamisega väikese pausi. Mõtlen veidi, mida blogiga peale hakata. Ma päriselt kirjutamist ei lõpeta, aga teen seda senisest kõvasti harvemini. Siis, kui on tõesti midagi väga huvitavat või naljakat või olulist kirjutada. Nii et aeg-ajalt ikka kiigake siia, aga vajadusest mulle iga päev külla tulla – sellest ma teid säästan :) Lugege parem häid raamatuid rohkem!
Ja naerge rohkem! Tsitaat ühest kuriteo sündmuskoha vaatlusprotokollist, mis koostati Krasnojarski ühes miilitsajaoskonnas: „Laip on Venemaa kodanik. Muid vigastusi surnukehal ei avastatud.“

Käisime väikse seltskonnaga Tveri oblastis endiste Eesti asunduse piirkonnas, mille keskused oli kunagi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Toropetsi (fotol linnavaade) ja Andreapolis. Need linnakesed on siiani alles, umbes 10 000 elanikuga kumbki. Kusjuures Toropets on üldse Venemaa üks vanemaid linnu, asustatud u 1070 kanti. Moskva linnast ei nähtud veel undki, kui Toropetsis oli oma vürtsiriik.

Toropets on väga fotogeeniline linn minu arust. Linnakese suur pluss on see, et seal polnud minua rust ühtki uusehitist, linnake on paljuski säilinud endiselt selline nagu see oli 100 aastat tagasi. Fotograafi jaoks on see lihtsalt unistuste koht, sest ka inimesed (kolm toropetslast on siin fotol) on üsna lahked.



Eestlasi me eriti mõlemast linnast muidugi eest ei leidnud, nagu oli arvata. Toropetsis ei saanud kellegagi kokku, aga Andreapolis käisime mõnedel külas. Aga neil oli kõigil üks joon, et peale mõne sõna ei osanud nad eesti keelt. Enamuse nimedki olid venepärased juba nagu Kozlov või Vladimir Makarov (tema ema veel luges eestikeelseid palveid). Aga saime kokku ka peagi 77-aastaseks saava nime poolest veel vägagi tõupuhta eestlasega – Anton Soolamees (fotol). Väga vahva vana, kes pensionile jäädes tuletas oma juures meelde, sõitis Piiterist tagasi kodunakti ja kirjutas eestlaste ajaloost Tveri oblastis sajaküljelise raamatu, mis sai 2007. aastal ülevenemaalisel kodu-uurijate konkursil kolmanda koha! Praegu hakkab kirjutama selle teist osa.
Toropetsis oli ainus eestlastega seotud koht vana puust hoone, kus vanasti oli olnud eestlaste kirik. Nüüd on kirikutorn ammugi maha tõmmatud ja hoones spordikool. Rootsis elaval Peeter Luksepal, kelle isa sündis Toropetsis, ja ajaloolasel Peep Pillakul oli plaan panna hoone seinale väike mälestustahvel. Aga nüüd selgus linnavalitsuses, et sel pole eriti mõtet, sest hoone läheb next aasta lammutamisele.
Toropetsis on kaks hotelli ning mõlemas oli tore hinnasüsteem, mida ma ausalt öeldes polegi Venemaal enam kohanud. Nimelt maksab ühene tuba suurujärgus 1000 rubla. Kui sa oled Balti riikide kodanik, siis maksab see sama tuba 1300 rubla, aga kui sa oled muu välismaalane, siis tuleb maksta 2000 rubla. (Huvitav, kas Ukraina ja Valgevene kodanikud ka?)
Andreapol oli tähelepanuväärne paik sellepoolest, et seal asub praegu sisuliselt Vene armee, Vene õhuvägede ainus hävitajate Mig-29 polk, mis on võimeline lahingulende tegema. Eelmise aasta lõpus kukkusid mitu Mig-29 alla ning kõik lennud nendega peatati ning nüüd on selgunud, et 70 prossa nendest Mig-idest on naturaalselt läbi roostetanud, nende ekspluateerimisaeg on ammu täis. See 70 prossa teeb 200 lennukit. Kokku on Vene õhuvägedes suurusjärgus 700 hävitajat. No vot ja pärast pikki kontrolle said lennuload esialgu tagasi vaid Andreapolis asuv 28. aviapolk ja Astrahanis asuv õppepolk.
Veel üks oluline detail – kõige odavam 1,5 liitrine õlu, mis ma nägin, maksis Toropetsis 37 rubla ehk siis 12 krooni.... Nagu Tšehhis juba, Venemaa on õlleriik.

Täna käisin treti Moskva külje alla Venemaa portselanipealinna Gželi. Kes Venemaal käinud, on kindlasti näinud neid sinivalgeid nõusid (nagu fotol), seal neid tehaksegi. A ma ei hakka pikemalt keraamikast kirjutama, veidi kiire.

Paar huvitavamat seika. Moskvast välja sõites sattusime toreda valgusfoori peale – kõik tuled põlesid ühel hetkel, sõida kuidas tahad. Enne kui kollane põlema süttis, põlesid korraga autojuhtidele punane ja roheline, aga jalakäijatele üle tee roheline…





Gželis sai kõige rohkem nalja kohalikus kõige nooblimas baaris, kuhu lõunat läksime sööma. (Fotol lõunatavad mendid meie kõrvallauas.) Esiteks olid seal hinnad meile, Moskvast tulnutele, müstilised. Moskvast olime kõigest 50 kiltsa kaugusel, aga kalleim praad maksis 140 rutsi, enamus 100 rutsi. Üüratu kogus suppi oli 45 rutsi. Õlu oli 35 rutsi ja 100 grammi viina 60 rutsi (20 krooni). Olime viiekesi, tellisime mida tahtsime ja kokku läks ainult 900 rutsi (300 krooni). Kui Moskvas välja lähed ja lisaks söögile veel õlut või napsi tellid, siis läheb ühele inimesele kak minimum nii palju. Nii palju siis kodanluse võlust Gželis.
Aaa, toit oli seal seejuures supermaitsev, värskelt tehtud koduse köögi maitse. Salatite tellimisel tekkis tore dialoog kelneriga.
„Ma võtaks selle Gvardeiskaja salati!“
„Ma hoiatan, et see on küüslauguga!“
„Aga mis salat see üldse on?“
„Lihasalat!“
„Ahah. Aga see Skazka (muinasjutt) salat, mis salat see on?“
„See on sama lihasalat, aga ilma küüslauguta!“

Mõned fotod Gželist

Linnakese turul, väljas on on miinus 15 kraadi. Kunstlilled ja noor suusalootus.

Tüübilisi majakesi Gželis.

Stiilseid telefone ühe keraamikatehase direktori kabinetist. Vasakul portselanist telefon ja paremal sisetelefonisidesüsteem, mida ma arvasin, et enam ammu ei kasutata. Kõik töötab, nagu direktor kinnitas.



Ja veidi tootenäidiseid. Ülemine peaks olema ilmselt Putin – hävitaja ja kimono seljas, jalas suusad ja käsigranaat. Alumine on portselanist Patrušev, endine FSB ülem ja Vene võrkpalliliidu president.

Pole ammu Moskvast kirjutanud. Praegu on mul siin suht igav olnud, suurt midagi huvitavat pole nagu juhtunud. No külm on! Eile oli õhtul miinus 20, täna on veidi soojem. No minule see meeldib, on vähemalt veidigi talve moodi! Muidu ela Venemaal nagu kuskil Hollandis. Ilma mõttes.
No rubla kukub nagu kivi, vaatamata kõigile keskpanga ja valitsusele lubadustele. Homseks on dollari ametlik kurss juba 36,2 rubla. 2008 juulis, dollari madalseisus oli kurs veidi üle 23 rubla. Nii et veidi rohkem kui poole aastaga on rubla dollari suhtes kukkunud juba 55 protsenti. Euro maksis suvel nii palju kui dollar nüüd. Aga euro maksab homme juba 46 rubla.
Restoranides ja baarides on inimesi silmnähtavalt vähem õhtuti. Aga see ei käi reede ja laupäeva kohta, siis oli ikka rahvast murdu. Aga näiteks kohad, mis tavaliselt olid ka nädala sees poole ööni ehk viimase külaliseni lahti, need pannakse juba argipäeviti nüüd kinni kell 23.
Mul läks hoopis pesumasin eelmine nädal rikki. Vesi muudkui voolas masinat välja, nii ilus oli vaadata, aga otsustasin siiski abi kutsuda. Kõik oli nagu vanal heal ajal – kõige pealt pidin pool päeva (ja veel ka pool õhtut) ootama, kuigi oli kokku lepitud kella 13 päeval (tuli ta lõpuks miski peale kella kuut õhtul). Ja lisaks saatis dispetšer ta veel valele tänavale. Jumal temaga, peaasi, et tuli. Tuli üles, astus sisse... ja te mõtlete, et küsis, kus pesumasin on?? Ehee, lollid! Ta küsis hoopis, et kas ta ühe suitsu tohib teha, et õues oli nii külm. Tee, tee! Tegin talle veel teed ka, mul kahju pole. Pärast ta parandas vea (toppis kuhugi tihendi uue) 5 minutiga ära, proovisime – töötas ilusti. Aga soovitas, et järgmine kord, kui katki läheb, et ostku parem uus pesumasin, et liiga vana mudel.
Kokku küsis 600 rutsi ehk siis 200 krooni. Mingit tšekki muidugi vastu ei saanud. Jumal teab kuidas Venes need kommunaalfirmad ennast majandavad. Ilmselt peab iga luksepp seal lihtsal iga kuu kindla papi maksma ja siis vaadaku ise, kui palju ta klientidelt kasseerib.
Siis ükspäev tõi korteriomanik mulle lauatelefoni arveid. Avastas, et osa arved oli Rostelekom topelt pannud ja helistas sinna. Assa mait, mis juhtuma hakkas! Omanik on mul jummala intelligente tädi, vahest ta isegi väsitab mind ära Vene võimu kirumisega ning Lääne kultuuri kiitmisega. Aga nüüd – sõim oli jõuline, kusjuures kõik kõned telefonifirmasse lindistatakse! Ma ei tea, kas ta nii midagi saavutas, aga igatahes rääkis ta mulle, et kunagi suvel jäi tal üks kuu maksmata, telefonifirma saatis järgmise kuu tasu koos võlgnevusega, tädi maksis võlgnevuse ära, aga siiamaani kandub see võlg automaatselt iga kuu edasi! Kuigi ta maksab seda ilusti igakord ära, on järgmine kuu võlg uuesti üleval. Nagu vene muinasjutus kohe! Ja siis ta hoiatas, et vaadaku ma oma kõnede väljavõtet, sest Rostelekomil olla ka komme tuimalt olematuid kõnesid juurde kirjutada.
Muide, veel selle kriisi mõju juurde tagasi tulles. Tänases Novaja Gazetas olid tabelid toidukaupade hindade kohta detsembris ja nüüd jaanuaris. Moskvas olla need üle 10 prossa kallinenud, Piiteris isegi 15 prossa, aga Krasnojarskis on hinnad hoopis alla läinud. Küll neil veab. Uurige siis hindu, ja jagage kolmega, siis saate hinnad kroonides enam-vähem.







Veel sattusin ma pühapäeval vene natsionalistide väiksele miitingule, nii sadakond inimest. Seal esines ka Slaavlaste Liidu (see on ikka üsna karm organisatsioon koos oma võitlussalkadega) juht Dmitri Demuškin. Ma tema vihkamisejuttu ei hakka siia üles panema. Aga ta ütles julgelt välja minu arust ka mõned üsna mõistlikud asjad tänapäeva Venemaa poliitilise elu korralduse kohta.


Russian Slavic League from Jaanus Piirsalu on Vimeo.


Russian nationalists from Jaanus Piirsalu on Vimeo.

Ja nüüd tähelepanu! Minu lemmikfotograaf Birgit on lõpuks teinud oma fotoblogi - www.bipufoto.blogspot.com Oi, kui palju tuttavat ja tuttavaid sealt leiab...

Kirjutan veel veidi Peterburis käigust, õigemini Ust-Luga sadamast (fotol üleval - esiplaanil autoterminal ja taga paistab söeterminaal, millest on pärast juttu), mis tunni kaugusele Narvast ehitatakse. Ma küll loodan sadamaehituse seisust peagi kirjutada pikemalt Päewalehes, kas siis uuel nädalal või sellest järgmisel, aga mõned tähelepanekud.
Tundus, Eesti ajakirjanikud pole praegu nende seas eriti popid. Mitte sellepärast, et Eesti sadamad kuidagi konkurendid, vaid puhtalt vendade enda libedalt käiva suu tõttu. Mäletate, alles hiljuti rääkisid nad kõikjal ja tegid ka Tallinnas suure esitluse, et tulge kõik venelased, kes te Eestis töö kaotate, meile sadamasse tööle. Et ehitame teile linna ja puha. Ilmselt ei oodanud vanad, et seda üleskutset võetakse nii suure huviga ja kohe tõepähe. Eesti venelased on küllap ära unustanud elu Nõukogudemaal – plaanid on ilusad asjad, aga reaalne elu on oopis midagi muud. Nagu ma olen kuulnud, siis sai Ust-Luga sadamat ehitav kompanii navaalam kõnesid, et me oleme valmis oma korterid maha müüma Eestis ja kohe teile tööle sõitma. Siis said ustlugalased aru, et tuleb stopp öelda ! Pole ju kuhugi sõita. Avalikult ju ei taha ka tunnistada, et pingutati kutsumisega veidi üle, või õigemini said Eesti venelased asjast veidi teistmoodi aru, kui oli plaanitud. Aga kes seda tahab nüüd tunnistada ja sestap parem karta kui kahetseda. Ühesõnaga igavene jama oli mul kohtumiste kokku leppimisega, aga see on juba mu töö köögipool ja keda see kurtmine huvitab.
(muuseas, ma arvan, et kui see ustlugalaste plaan meelitada kunagi tulevikus endale tööle kasvõi paar tuhat Eesti venelast – see oleks eestile kõva löök, eriti kui Ida-Virust selline hulk töökäsi lühikese ajaga ära voolaks. Vot siis saame teada, et kõige parem integratsioon või integreerija on lihtlabane majandus ehk et siis peame hakkame ise neid meelitama, et na dei lahkuks. Aga see selleks.)
Ühesõnaga Ust-Lugat ehitava firma abil ma sinna kohapeale (paar tundi autoga Peterburist) ei pääsenud. Ei jäänud muud üle, kui ühe tuttava Peterburis töötava eestlasest taksojuhi abiga leidsin juhi, kes oli nõus mind 6000 rubla (2160 krooni) sinna ja tagasi sõidutama. Kuidas ma oleks kirjutanud asjast, mida ma pole ise näinud ?? Tee oli nii sitt ja lõhkus autot kõvasti, nii et seda arvestades polnudki hind suur.
Peterburist Narva suunas kulgev maantee jättis täitsa masendava mulje. Ust-Lugasse jõudes selgus, et sadam ei asugi mitte Luga jõe suudmes, vaid veel edasi ühe väiksema jõe suudmes. Ust-Luga nimelisest asulast oli sadama terminalideni umbes 10 kilti ülespoole. Umbes 7-8 kilomeetrit enne esimesi terminaale seisis pooleliolev uhke kirik. See oligi ainus märk tulevasest linnast, kus peaks hakkama elama 35 000 inimest umbes kümne aasta pärast. Praegu tähistab linna mets ja veelkord mets. Seda enam avaldab linna ehitamise plaan austust. Nagu ma aru sain, siis kriisi tõttu lükati selle ehitamise algus tänavu teise poolaastasse, aga tõenäoliselt ei alustata enne 2010.
Sõitsime sisse ehitatavasse konteinerterminali. Sinna viib gruntovka, paras sopaauk. Panen siia mõned videolõigud sellest terminalist ja teest sinna. Esimesel videol on teelõik ehitatavasse terminali ning teised kaks näitavad, milline see praegu välja näeb. Muidugi aia tagant, kes mind sisse lasi!


Ust-Luga port from Jaanus Piirsalu on Vimeo.


Ust-Luga port from Jaanus Piirsalu on Vimeo.


Näiteks autoterminali viis täitsa normaalne asfalttee (kaartidel seda muide polegi veel), Piiteri-Narva maanteega võrreldes kohe väge hea tee. Aga selle väike viga oli selles, et umbes kümme kilti Piiteri suunas lõppes see lihtsalt üks hetk ära ! ja sõida edasi kuidas tahad, sest tee oli nii sitt, et me oleks taksoga (Hyundai Sonata) ühe korra teelt peaaegu välja sõitnud seal sopas. Juhil käed värisesid ikka oma pool tundi, kuni mendid juba suurel maanteel ta väikese kiiruse ületamise eest kinni pidasid. Muidu oleks mendid võtnud väikse papi ja minema lasknud, aga nüüd oli neil kuu lõpp ja oli vaja plaan täis saada, sestap vormistati pool tundi ametlikku trahvi. Kusjuures pärast vaatasime – trahviotsuses oli meie Sonatast saanud suur Scania-rekka ja juht töötas ühes autovedude firmas. Takosjuht ainult irvitas ja ütles, et ju siis neil oli vaja täis saada rekkajuhtide trahvimise norm.
Kui kedagi huvitab terminalide ehitus Ust-Lugal, siis lühidalt nende seis (pikemalt loos).
Söeterminaal – kuzbassrazrezugol. Kõige esimesena alustas tööd. 2007 vedas 6,7 milj t sytt, 2008 veidi vahem, sest neil käis ymberehitus. See aasta peaksid jõudma 8 miljonini. 2011 peaks joudma projekteeritud voimsuseni 11 milj. Labilaskevoimsus aga 15 milj.
Universaalne ymberlaadimiskompleks – just laks kaiku, 10 000 tonni malmi olla seal äsja ymber laaditud
autoterminaal (tegelikult mitmesuguste kaupade jaoks) Jug-2 – kuulub Ust-Luga sadamat ehitavale kompaniile (nad ise ehitavad veel suurt logistikakompleksi, mille ehitamist plaaniti enne kriisi alustada 2009 II pooles.) tollipunkti avamise probleemide tõttu avati ametlikult 2008 dets. aasta lopus toodi yle 4000 masinat. Nyyd diilerid vaatavad, kuidas autode myyk laheb ja siis otsustavad. Praegu terminaalis autosid ei seisa. Arvestatud on see 500 000 autot aastas. 2009 plaanivad 120-150 000 autot.
Konteinerterminal – ehitab Natsionalnaja Konteinernaja Kompanija (NKK). Projekti labilaske 3 milli TEUd, labilaskevoime arvestavad nad 6 milli. I etapi 500 000 TEU-d peaksid nad kaiku laskma 2009 II pooles ja nende plaanid pole muutunud.
Praamikompleks – töötab juba. Esialgu vaid kaubavedudeks, kuid ei valistanudd et tulevikus hakkavad ka reisijaid vedama. Praegu tootab liin Baltiiskisse (2x nadalas), Saksamaale Zassnitzisse siis, kui avatakse tollipunkt, mida loodavad teha veel sel aastal.
Tehnilise väävli terminal – töötab. Aastas peaks hakkama vedama ligi 10 milj tonni, aga praegu veel oluliselt vahem.

Masuuditerminal (peaks vist selle terminaali tünnid sellelt fotolt paistma, nagu näete siis eelmisel suvel veel raudteed sinna polnud) – maksimaalselt avavad 2009 lopus, aga pigem 2010 I kv. Roszarubezneft. (yks naftaterminal tuleb veel, kuhu tuleb BTS-2, seda hakkab ehitama Transneft. Veel pole selge, kuhu see terminaal tuleb ja kuhu toru valja tuleb. See BTS-2 pole veel selge projekt isegi riigi jaoks. Gaasikondensaaditerminal – Novatek, voimsus arvestatud 6 milj tonni. 2011. aastal avatakse I jark.
Yldkaupade terminaal – 2 investorit, Rusal ja OMK (obedinjonnaja metallurgitsheksaja kompanija). Kaib projekteerimine.
Vedelgaasiterminaal – Sibur ehitab. Toole 2011. aastaks. Voimsus 1 miljon tonni vedelgaasi.
Lisaks töötab Luga jõe suus ehk muust sadamast kõvasti eemal puiduterminaal, mis ei puutu küll Ust-Luga kompanii projekti, aga kuulub siiski ametlikult Ust-Luga sadama alla.