esmaspäev, juuli 30, 2007

Kuidas minust oleks peaaegu saanud esimene eestlane, kes Rolls Royce´i all jääb ehk kuidas ma sõitsin rulluiskudega tipptunnil läbi Moskva kesklinna

Täna ma tegin sellise triki, et sõitsin rulluiskudega tipptunnil läbi Moskva kesklinna. Aga enne, kui sellest lähemalt räägin, tahan tõmmata ühe paralleeli (võib olla on keegi juba sellele Eesti ajakirjanduses tähelepanu juhtinud, ma ei tea, sest ma väga tihedalt kodumaiseid lehti just ei loe). Hiljuti soovitas Briti välisminister Miliband, et Venemaa võiks muuta oma põhiseadust, et saaks Lugovoid välja anda. Venemaad ärritas väga selline õpetusejagamine ning Putin vastas sellepeale, et britid võiksid endal parem ajud välja vahetada.
Lähme ajas veidi tagasi, aprilli lõppu, kui Moskvast hakkas Eestisse sõitma Vene riigiduuma delegatsioon. Just oli Eestis teisaldatud Pronkssõdur, mis ärritas Venemaad. Vahetult enne Tallinnasse sõitmist teatas Vene riigiduuma liige, selle delegatsiooni juht Kovaljov, et Eesti valitsus peaks erru minema. Aga kui Ilves oleks sellepeale soovitanud Kovaljovil oma aju erru saata?
OK, kurat selle poliitikaga. Mul oli täna palju põnevam. Lasin vennal saata Tallinnast rulluisud Moskvasse. Saatkonna kaudu tulid ning käisin neil täna järgi. Mõtlesin, et mis ma neid niisama seljas koju vean, panen parem alla. Panin. Kell oli kolmveerand viis õhtul ehk siis tipptund hakkas kätte jõudma ning koju jõudmiseks pidin läbi kesklinna sõitma.
Esimene häda oli see, et minu rulluisud on sellised väheke spetsiaalsed võistlusuisud, mis mõeldud sileda asfalti ja pikkade sõitude jaoks. See tähendab, et mitte Moskva tänavate jaoks. Siledat asfalti oli kohati, nt Sadovajal, aga seal on jälle 8 rida autosid - hästi ei julenud seal sõita. Moskva tänavad vajavad siiski selliseid tiba tavalisemaid tänavauiske, mis iga konaruse suhtes nii nõudlikud poleks. No sai hakkama siiski.
Esimene seiklus juhtus siis, kui jõudsin Bolšaja Nikitskaja ja Tverskaja bulvari nurgale. Vaatasin, et Nikitskaja poolt tulevatele autodele on punane tuli ja mõtlesin, et panen põmpsti! risti üle tänava. Aga nagu ristmiku keskele jõudsin, siis lõi autodele roheline põlema ja põmpsti! olin autode vahel. (Siin ju kurat valgusfoorid enne värvide vahetust ei vilgu, et oleks valmis tulede vahetuseks.) Õnneks juhid nägid mind ja keegi otsa ei sõitnud.
Sadovajal, jumal tänatud, on laiad kõnniteed, mitte nagu Tallinnas. Seal oli päris mõnus sõita. Järgmine keeruline koht oli Sadovaja ületamine jalakäijatetunneli kaudu. Kas keegi on proovinud rullikutega trepist alla minna? Üles on lihtne, aga vot alla... no sain.
Edasi jõudsin peagi Brestskajale. Seal olid mitu üsna exciting momenti. Kuna seal kõnnitee väga kitsas, sõitsin autotee peal. Kõigepealt tegi üks Volga parempöörde otse minu eest nii, nagu mind poleks olnudki. Jõudsin pidurdada ning ainult riivasin Volga paremat tagatiiba.
Veidi edasi sõitnud tundsin, kuidas midagi sahiseb minust ainult paarikümne sendi kauguselt mööda. Mõtlen, no kurat, ruumi ju peaks olema, kui näen, et see on Rolls-Royce! No selle alla võiks ju põhimõtteliselt jääda, poleks nii häbi kui Sapaka alla, mõtlen. Ajalugu jäi siiski tegemata, ei saanud minust esimest eestlast, kes oleks Rolls-Royce rataste alla jäänud.
Edasi läks eriliste seiklusteta. Aga tegin järelduse, et parem on siiski otsida sõitmiseks rahulikumad kohad, näiteks kuskil Varblasemägedes või VDNHs.
Õigluse huvides pean märkima, et Tallinna kesklinnas ma sellist asja pole katsetanud. Üldse ma olen Tallinna tänavatel ainult ühe korra rulluiskudega sõitnud - öösel Kapu juurest bensiinijaama ja tagasi.
Kahju, et nädalavahetusel ei saanud olla kuulsas Seligeri laagris Našide juures. Tänased lehed olid täis toredaid kirjeldusi sellest, kuidas nad: 1) omavahel kaklema läksid ning nüüd ühed nõuavad teistelt vabandust ning 2) uue juhi valimised läksid Jakimenko seisukohast veidi nihu, ei võitnud see, keda tema olevat tahtnud. Ja selle kõige peale oli Nezavissimaja Gazetas pildiallkiri, et Jakimenko on oma noortest alluvatest väsinud. See kõik ei tähenda muidugi, et Našid kuidagi kääriksid. Eks paremaski peres juhtu.
Tänase päeva toredam hetk oli õhtul, kui mulle helistas üks mungaõpilane Burjaatiast buda datsanist, kuhu ma maikuise reisi ajal sattusid ja päev otsa nende juures peatusin. Seal Barguzini kandis, Jarõkta datsanis. Ma saatsin neile pärast postiga mõned fotod. Ja nüüd see noor budalane helistaski mulle ja tänas fotode eest. Kutsus uuesti külla. Selliseid kõnesid on päratulahe saada.

3 kommentaari:

Merlis Nõgene ütles ...

jou, neeger :)

rullikatega on hea trepist alla minna selg ees. siis liigub jalg astudes astete poole ja pole alla libisemise ohtu. ja kui kukudki, siis mitte kuklaga vastu astmeserva vaid saad kenasti käe maha panna.

rullikate küünarnuki ja eriti põlvekaitsmed on minu jaoks suht müstika. tervel, hea koordinatsiooniga inimesel pole nendega suurt teha, kui just megakiirustel sporti ei tee. (proovi KUIDAS õnnestuks rullidega põlvili kukkuda???) linnaliikluses on aga randme ja peopesa kaitsmed hädavajalikud.

Jaanus Piirsalu ütles ...

Aitäh soovituste eest, Merlis! Ausalt öeldes pole ise ka kunagi põlvekaitsmeid kasutanud.

Bobik ütles ...

Mina, va tola, kasutasin põlvekaitsmeid mitu aastat. Üks põnev juhtum leidis aset Tallinna lauluväljakul, kus kisti asflati üles ja suvalisse kohta oli peenike traat põlvekõrgusele maha tõmmatud. Ma põrutasin selle sisse ja muidugi kohemaid põlvili asfaldile. Seekord põõstsid mind põlvekaitsmed väga. Korra olen veel teiste inimeste tõttu pidanud põlvili käima. Mingis mõttes siiski soovitaksin rahvarohkes kohas kaitsmetega sõita, kuna õnnetusepõhjustaja ei peagi ise olema ju. Piisab, kui keegi tagant selga sõidab...

Head rullitamist!