kolmapäev, juuli 25, 2007

Ookeaniuurija Ivar Murdmaa juures - vastuvoolu ujuvate kliimauurijate instituudis

Käisin täna külas Moskvas elaval ja töötaval tuntud eestlasest teadlasel Ivar Murdmaal. Kuigi ta on juba 76-aastane, juhib ta ikka veel Moskvas Vene Teaduste Akadeemia okeanoloogiainstituudi maavarade ja paleookeanoloogia laborit. Ta on veel väga käbe ja heas vormis.
Ivar on käinud lugematutel reisidel ookeanidel ning Arktikas ja ka Antarktikas, kirjutanud mitu huvitavat raamatut reisidest. Väga huvitav inimene ühesõnaga. Eriti huvitavaks teeb asja see, et see instituut, kus Ivar Murdmaa töötab, võitleb täitsa ametlikult versiooni vastu, et ülemaailmse kliima soojenemise põhjus on inimese toodetud süsihappegaas.
Murdmaa küll otseselt sellega ei tegele, kuigi ka tema on kirjutanud näiteks Horisondis sellel teemal ja väitnud, et pigem on ookean rohkem kliima soojenemises süüdi kui inimesed.
Aga seal instituudis töötab Venes ja ka välismaal hästituntud teadlane nagu Oleg Sorohtin, nagu Ivar ütles, siis tema sõber, kelle põhiväide on, et on jah kliima soojenemine, aga seda ei põhjusta inimeste toodetud süsihappegaasid, vaid see on normaalne tsükliline soojenemine maakeral. Nii nagu see on varem olnud ja kestab nüüdki veel umbes paarsada aastat. Ja siis tuleb taas jahenemine. Sorohtini väitel pole inimese tegevusel selle soojenemisega eriti midagi pistmist.
Mis veel huvitavat seal oli? Murdmaa näitas nende väikese muuseumi uhkust – latimeeriat. See kala on unikaalne selle poolest, et tal oleksid justkui jäsemed. Fotol on ka need näha (need esimesed uimed).


Arvatakse et see kala on dinosauruste kaasaegne ning elab maailmas ainult ühes kohas – India ookeanis Komoori saarte lähedal. Ivari sõnul osteti see kala, mis jäi kohaliku kaluri võrku, omal ajal, u 30 aastat tagasi, insituudile 800 dollari eest. ja nii ta seisab seal piirituse sees. Päris suur, meeter on vähemalt pikk.
Sain teada, et praegu maailmas palju kirgi kütva Štokmani gaasiväljad Barentsi meres leidis just nende instituudi laev. Laeva nimi oli „Professor Štokman” ja selle järgi siis ka väljade nimi. Kusjuures huviatv – selle nime vastu protestisid venelased ise, et mis jama, juudi nime paneme. Et nimetame siis vähemal mitte Štokmanskoje leiukoht, vaid Štokmanovskoje leiukoht. Selle viimase järgi tuleks jälle välja nagu oleks leiukoha nimi pandud nime järgi Štokmanov, mitte Štokman. Instituudil olla läinud kõvasti vaeva, et ikka õige nimi hakkaks levima.
Sama absurdne lugu oli kahe instituudi laevaga Nõuka ajal. Olid kaks sarnast laeva – ühe nimi oli täisnimega „Akadeemik Sergei Vavilov” aga teine ainult perekonnanimega „Akadeemik Joffe”. Lihtsalt Nõuka-ajal arvati, et kuhu see kõlbab, et Nõukogude laeva nimi on „Akadeemik Abram Joffe” – et kakoi Abram??
Siis sain veel teada, et Venemaal on huvitav plaan tõestada, et Põhja-Jäämere põhjas olevad nö mäestikud on mandrilise päritoluga. See võimaldaks Venemaa arvates anda neile õiguse kuulutada suur osa Arktikast Venemaa territooriumiks. Aga seal võib tont teab palju naftat olla. Aga esialgu on see üsna udu jutt Venemaa poolt, sest kuidas sa seda tõestad, et 3 km sügavusel ooekani põhjas, paksu jää all asuvad „mäed” on mandrilise päritoluga? Ivari sõnul on see ülikeeruline ettevõtmine.
Igatahes räägivad Vene teleuudised juba teist päeva ekspeditsioonist, mille eesmärk on minna miniallveelaevaga esmaskordselt Põhjapooluse alla merepõhja ning panna sinna merepõhja püsti Vene lipp! Enam pole tõesti vene riigis midagi muud tõestada...
Lõpetasime oma jutu Ivariga oopis omapärase teemaga – mille poolest elus mateeria on parem kui eluta mateeria. Elik et mis mõttes elu füüsilise mõttes on parem kui elutu olla. Ivari jutt oli väga huvitav, kuigi pean tunnistama, et ma ei suutnud kõike jälgida. Sõber Peeter Eerikul oleks kindlasti väga põnev olnud. Ivar rääkis palju multiteadlase Vernadski kirjutistest sel teemal.
Mul siin vahepeal ilmus Päewalehes väike seeria, kolm lugu Vene relvajõudude olukorrast. Panen siia viited huvilistele. Esimene rääkis relvastuse uuendamisest, teine elust Vene armees ja kolmas Balti laevastikust, kui kõige lähemast meile. Kes veel tahab sel teemal lugeda, siis justkui tellitult ilmus huvitav lugu selle nädala New Times´is.

Kommentaare ei ole: