Möll Kremlis ehk ajakirjanikud Putinil külas

Käisin siis neljapäeval Kremlis suurt showd vaatamas - Putini igatalvist pressikonverentsi. 1132 ajakirjanikku. Kirjutasin sellest Päewalehte ka reportaaži.
Kirjutan lühidalt sellest, mis lehte ei mahtunud.
Pressikas pidi algama kell 12. Kremli pressiteenistus palus kirjutaval pressil hakata kogunema kella 9.30ks, pildistav ja näitav press pidi hakkama kogunema juba 8.30 Spasski väravate juurde. Esimene dokumentide kontroll oligi seal. Aga see käis kahku.
Pull hakkas pihta siis, kui jõudsin hoone juurde, kus pressikas pidi toimuma. Selle taga vonkles korralik saba. Võtsin siis kell 9.25 sabas koha sisse. Sisse sain alles 11.10! Niikaua pidin koos teiste ajakirjanikega seisma väljas sabas. Õues oli miinus 12.
Eelmine päev olid Soome ajakirjanikud naljaga pooleks soovitanud, et pane pikad aluspüksid alla. Seda ma küll ei teinud, aga villased sokid pistsin ikka igaks juhuks varba otsa. Ja rõõmustasin pärast, et nii tegin. Sest ikka rämedalt külm hakkas. Veel külmem hakkas kui ma vaatasin mõnesid välisajakirjanikega, kes olid lasknud end autoga kohale tuua ning arvasid ilmselt, et saavad tsiviliseritult vupsti! sisse. Aga kus sa sellega. Nii nad passisid koos teistega – palja peaga, õhukestes jopedes ja pükstes.
Kak za kalbossoi, kommenteeris üks vene ajakirjanik. Siin fotol on näha seda ajakirjanike saba tsaari juurde.
Kui jõudsin juba päris uste lähedale, mille taga ootas külmast päästev turvakontroll, siis läks juba ikka päris rüseluseks. Keegi naisajakirjanik lükati lausa põlvili.
Lõpuks ma sain siiski sisse kõva madinaga. Turvakontrolli juhtis nooruke leitnant, kes nägi välja nagu Putini poeg. No täpselt tema nägu.
Turvakontroll läks suhteliselt kiirelt. Väike viivitus tekkis, siis sain ühe ohvitseriga ka paar sõna rääkida. Tema alustas – nendinguga, et ah sina oled siis Tallinnast ja lisas kohe juurde, et ta paar korda on olnud Tallinnas, aga enam meile ei tule. Küsisin miks? Ta vastas, et viimane kord visati teda meil telliskividega ja inimesed olid üldse ebasõbralikud. Küsisin, et millal ta Tallinnas käis. Vastas, et esimest korda 86. aastal ja teine kord 91. aasta augustis, putši ajal. Selge pilt, mis asja ta siis seal ajas ning miks teda telliskividega visati. Jõudsin lisada talle, et nüüd vaevalt keegi teda Tallinnas kividega viskama hakkab.
Garderoobis läks ludinal. Enne pressika saali pääsemist pidid kõik moblad ära andma. Moblade hoiustamiseks olid kohe eraldi kapid, kuhu sai numbri vastu telefoni hoiule anda. Siis tuli läbida veel üks, kokku kolmas turvakontroll ning saidki saali.
Seda, mis pressikal toimus, kirjeldasin ma oma loos juba. Lisan, et mul polnud küsimuse esitamiseks lootustki. Järgmine kord tean, et tuleb veelgi varem tulla ja teha suur plakat kirjaga Estonia, siis ehk pälvin pressika juhtija tähelepanu. Nagu sellel teisel fotol istuvad reporterid plakatid käes. Küsida said ju ainult 66 ajakirjanikku ehk iga 16...
Juhin tähelepanu, et see polnud sama pressikas, kus Astrid Kannelil õnnestus löögile pääseda 2005. aastal. Siis oli tegemist Putini pressikaga, mis oli pühendatud II maailmasõja lõpu 60. aastapäevale, mitte see ei olnud suur igatalvine üritus. Nii et seni on eestlastel skoor avamata.
Pärast pressikat muidugi tormasid kõik korraga saalist välja ning moblasid saama. See oli ka üsna kõva lahing. Sain kelleltki kotiga pähe selja tagant, mõned kukkusid. Isegi moblasid jaganud leitnandid suruti kohati vastu seina. Nazad, nazad karjusid nad kogu aeg ajakirjanikele. A või see eriti aitas.
Oligi kõik – algas pressikas mulle kella 9 paiku Kremlisse saabumisega ning väljusin ma Kremlist kell 4 pärastlõunal. Kokku siis 7 tundi pressikal käimist. Nagu niuhti.
Ahaa – üks võlg ka. Palusin küsimusi saata, et mida teie küsiksite Putinilt. Seda võimalust ei tekkinud. Aga kuna lubatud auhind vajab väljaandmist, siis selle saab Kaarel Kaas kui kõige aktiivsem. Ja auhinnaks on sulle Kaarel ööbimisvõimalus minu korteris, kui Moskvasse satud. Nii et anna teada!
(Muide, kui ma oleks sõna saanud, siis ma oleks küsinud rassismi ja fašismi järjest suureneva leviku kohta Venemaal. Et kas Putinil on ideid, kuidas selle vastu Venemaa ise võiks oma kodus võidelda ja mis on selle põhjuseks? Kusjuures vene riikliku telekanali Rossija reporter küsis umbes taolist (tiba üllatav, et riiklik telekanal sisult nii terava küsimuse esitas). Putin midagi mõttekat ei vastanud – umbes taolist, et ksenofoobia leviku põhjus on Venemaa piiride avatus ning et olukord tööjõuturul pole seetõttu lahendatud alati „Venemaa põlisrahvuse kasuks” ning see võib tekitada pingeid.)