Venemaa ise lammutab monumente rahumeeli, keegi ei protesti eriti

Täna käisin Venemaa sõduriemade komitees. Täitsa kurb pilt, kuidas nad tööd teevad. Ometi on nad üle maailma üks tuntumaid valitsusväliseid organisatsioone Venemaal. Nende suhtumine on ühene – vanemad, ärge andke oma poegi Vene armeesse. Selle iseloomustamiseks ka üks pildike tekstist nende kontori seina peal.
Nii palju kui ma aru saan, siis praegune võim teeb kõik selleks, et neid marginaliseerida, luues omi riiklike sarnaseid struktuure, aga eks sõduriemadel on jällegi rahva usaldus. Käisin õhtul ka nende koosolekul, saal oli ikka tuugalt täis ja iga ema-isa tahtis just oma poja kohta küsida. Nagu ikka, läks peagi laadaks. Komitee juht Valentina Dmitrjevna on väga jõuline daam ja kui ta häält tõstis, nii jäid kõik vakka. Sest vanemad teavad, et tema suudab midagi ära teha. Vähemalt selline mulje jäi. Pikemalt saab muljetest lugeda lähipäevade Päewalehest.
Koosolekult läksin jala koju. Moskvas on hakanud lund sadama. Lubavad peagi ka üle 20 kraadi külma. Hakkab-hakkab see vene talv kohale jõudma.
Tänavat ületades oleks mind äärepealt üks Hummer alla ajanud. Täiesti tuimalt sõitis mulle peale, kuigi ma olin juba tänava keskel. Hüppasin eest ära. Juht ei pidanud paljuks (seegi ime, et pööras üldse tähelepanu!) akent veidi alla lasta ja sisistada „Nu što, ni viideš?” (Noh, ei näe või?). Sitta sinuga, ahv!
See-eest sain täna lõpuks interneti koju! Kõigest 10 päevaga. Sõnapidajad mehed.Lubasid, et maksimaalselt 10 päeva läheb.
Veel mõned tähelepankud – enne kella 10 hommikul pole mõtet kuhugi helistada, nagunii keegi toru ei võta. Enamus lubavad tagasi helistada, aga ei tee seda peaaegu kunagi. Täna juhtus väike ime – Našide pressiesindaja helistas tagasi ning teatas mulle kolmanda aja, millal ma peaksin saama nende juhti intervjueerida. Näis-näis. Kolmas tähelepanek – kui tahad kellegagi intervjuud või repsi teha kuskil, siis on üks vastus – saatke faks oma sooviga ning me vaatame. Aga mul ei ole faksi! „Nu tagda ni žnaju...” Kas meili ei saa saata? „Nu võ što!” Nii saadangi fakse Tallinna-kontori kaudu. Saadan meie sekretäridele meili tekstiga ja nemad panevad teele. Kallistan teid Mariliis, Sirli ja Liis!
Üks pull asi jäi silma ajalehest Trud (ega see mingi väga akseptaabel leht just ei ole, rohkem vist tegija regioonides). Seal oli juba 2. veebruari numbris juttu sellest, et Stavropolis lammutati ja viidi ära ilma mingi kisa ja kärata tohutu lahmakas, 30 meetri kõrgune Suures Isamaasõjas langenutele püstitet monument. Keegi ei teinud piuksugi...Ametlikult öeldi nüüd, et seal 30 aastat seisnud kuju oli läbinisti mädanenud. Tegelikult väidavad ajakirjanikud, et monument jäi ette suurele automagistraalile.
Kusjuures Trud alustabki oma artiklit sõnadega: „Senikaua kuni poliitikud ja press arvustavad Eesti plaani viia ära langenud nõukogude sõduritele mõeldud monument Tallina kesklinnast, samal ajal Venemaa regioonide kohalikud võimud ilma liigse kärata hävitavad (just nii kirjutati!) monumente Suure Isamaasõja kangelastele.”
Kusjuures loost tuleb välja, et sarnane juhus oli ka 2004. aastal Moskva oblastis, kus kangelaste monument jäi ette IKEA kaubamaja ehitusele...
Nii et Eesti propagandistid, nüüd on teie kord tuld anda!
Märkimisväärne sisepoliitiline uudis täna oli see, et parempoolsetel väänatakse Venes ikka hoolega käsi. Venemaal tulevad peagi kohalikud valimised ja vot Paremjõudude Liidul ei õnnestunud oma nimekirju registreerida tervelt viies regioonis 14-st. Ja Hodorkovskist ei räägi eriti enam keegi....Kuigi talle loeti äsja ette uus süüdistus, mille järgi ähvadrab teda lisaks 25 aastat türmi. Niisiis 10+25 on moes.
Aga lõpetada tuleb ju lõbusalt. Anneli Tallinnast saatis sellise loo täna, ilmselt kuskilt maakonnalehest leidis.
Kuressaares elav Karl Kütt lasi juba 15 aastat tagasi valmis raiuda oma surmaajaks 2004. aasta märkiva hauakivi, kuid püsib siiski senini elu ja tervise juures. Kui Kuressaare külje all asuval Kudjape surnuaial ringi kõndida, võib sattuda hauakivile, millel kirjas: “Karl Kütt, Nikolai p. 1929–2004”. “Lubasin küll 2004. aastal surra, kuid elan veel. Ju mind seal kõrgemal pool siis ei taheta veel vastu võtta,” lausub Karl Kütt (77). Ise Karl 1992. aastal valminud hauakivi juurde väga tihti ei satu, sest kuigi vikatimehe käest õnnestus tal 2004. aastal pääseda, võttis see aasta temalt nägemise. “Arstid ütlevad, et nägemisest on säilinud ainult viis protsenti,” ütleb Karl Kütt. “Kui lumi on maas ja päike paistab, ei näe ma midagi. Kui on sombusem päev, siis ma midagi ikka näen. Näiteks teie nägu ma praegu ei näe, kuid kuju on silme ees.
Nägemist teile!