Laidoneri haual, õllekokteil "Surmaosakond" ja nunnakloostris söömas

Täna sain maigu suhu, mida toob kaasa lumesadu Moskva tänavatele ja suurlinna ümbruse maanteedele. Sadas öö läbi ning tükati ka veel päeval. Kui linnas puhastas lund üle 9000 (!) lumekoristusmasina, siis juba Moskva oblastis olid maanteed päris hullud. Päris maakohtadest rääkimata.
Käisin saatkonna inimestega vahelduse mõttes Vladimiris, üks 180 kiltsa Moskvast väljas, tähistamas kindral Laidoneri 123. sünniaastapäeva. Laidoner on maetud Vladimirisse. Venelased on haua kenasti korda teinud nagu ka fotolt näha. Selle kivimüüri on nad ise ladunud, mälestusplaat on toodud Eestist. Laidoneri kõrval on veel mälestusplaat samas hukkunud Jaapani sõduritele ning ühele Poola kindralile, kelle surmapäev on muide Laidoneriga sama – 13. märts 1953.
Laidoneri maiseid jäänuseid pole senini leitud. Teada on, et tema surnukeha visati samas kõrval asunud vanglast piltlikult öeldes lihtsalt üle aia surnuaiale suurde auku koos teistega. Kuskil seal need tema luud lamavad, aga kus, ei tea keegi. Vähemalt sai kindralit täna viisakalt meeles peetud ning võetud mälestusnaps tema ja kõigi Venemaa vangilaagrites hukkunud Eesti sõjameeste mälestuseks.
Aga pidin ju teedest rääkima. Selle 180 kiltsa läbimine võttis aega 3,5 tundi. Suurt Moskva-Nižni Novgorodi maanteed puhastas ainult mõni üksik masin. Avariisid nägime sinnasõidul ja tagasisõidul hulgi. Asja tegi hulluks see, et lume all oli maanteel jää.
Aga see-eest oli maaliline! Kui Vladimirist tagasi hakkasime sõitma, siis sõitsime läbi Mahra nunnakloostrist ja vot siis, suurtelt maanteedelt eemal, siis olid tõeliselt sellised peisaažid nagu tüüpiliselt maalilt „Vene talv”.
Vladimirist veel üks selline tore kild – käisime lõunatamas ühes trahteris, kus menüüs oli eraldi alajaotus „Õllekokteilid”. Ja mida meile pakuti? Näiteks kokteil „Schumacher” –Sibirskaja Korona õlu viinaga. Täielik klassika ju! Aga miks selle nimi oli Schumacher, jäigi saladuseks. Või siis kokteil „Must velvet” – Guinessi õlu šampusega koos jääga. Ultimo oli muidugi kokteil „Surmaosakond” – Kilkenny õlu, viin ja konjak.... Siit menüüst saab igaüks koos sõpradega järgi proovida, kui kõva mees ta on.
Igatahes ajasid teeolud ja veel mõned asjaolud meie ajakava täiesti sassi. Kui idee järgi pidime jõudma Mahra kloostrisse kella 3 paiku, et imetleda kloostrit päevavalges, siis tegelikkuses jõudsime alles pool seitse õhtul. Siis oli pime mis pime ning erilist ülevaadet kloostrist ei saanudki.
Esimene klooster oli seisnud seal juba üle 650 aasta tagasi. Klooster tegutses kuni Nõukogude korrani ja veidi isegi selle algul, kinni pandi 1922. Taastati 1993 (seniajani tegutses seal turisimibaas) ja nüüd on seal selle ajaga üles ehitatud täitsa uhke kloostrikompleks koos kirikuga. Nii värske veel, et ega erilist kloostrihõngu seal küll polnud.
Näiteks söögisaal, kuhu meid lahkesti sööma kutsuti, meenutas nagu mingit turismitalu. Andra ütles, et mõnes mõttes meenutas see kõik Kirovi näidiskalurikolhoosi. Aga vastuvõtt oli ehtvenelaslikult super. Korralik õhtusöök: maapiim, kala mitut moodi, kartulipuder, salatid + magustoiduks pliinid magusa kohupiimaga. Alumisel fotol räägibki meid vastu võtnud hästi lahke nunn Sergij meile kloostri ajalugu ja meie muudkui sööme samal ajal. Veidi saime pärast ka õhtust jumalateenistust vaadata ja siis minema.
Elama pidi seal kuskil 70 nunna. Kloostri ülem ehk iguumenja oli oma nö väljaõppe saanud Eestis Kuremäel Pühtitsa kloostris. Pühitsalt pärit iguumenjaid pidi üle Venemaa olema päris palju – vähemalt 10-12.
Mahra asus Moskvast umbes 150 kiltsa, selle lähedal asus üks väiksemat sorti linn – Aleksandrovo. Sõitsime sealt läbi. Vot seal olid küll vägevad teed – sõitsime nagu mööda kartulipõldu. Nii sitad olid teed. Ja seda üsna Moskva külje all. Bussijuht Aksel ütles, et see polnud veel midagi. „Õiged teed” pidid hakkama näiteks siis, kui sõita autoga Tallinnasse või Riiga ja kui siis Moskva oblast lõppeb ja algab Tveri oblast, vot siis algab maantee ohohoo! Moskvasse õhtul jõudes nägin missuguse taktikaga suurtel bulvaritel ja prospektidel lund koristatakse. Kaheksa lumekoristusmasinat sõidavad lihtsalt ahelikku ühes suunas ja mitte keegi ei pääse mööda. Tuimalt. Vihasta selle aheliku taga või siniseks, aga mööda ei pääse. Ja muudkui rahulikult törtsutavad.
Täna räägiti palju sellest, et skinnid olid Moskvas reede õhtul tappa andnud ühele Newsweeki venekeelse väljaande ajakirjanikule, kes näeb selline mittevenelik välja. Aidar Buribajev on tema nimi. Siin üsna minu elamise lähedal, metroos Tverskaja ja Teatralnaja jaama vahel olid talle ligi astunud 4 nudipead, kellest üks oli öelnud, et kas sa siis ei tea, et „Venemaa on venelastele” ja kui Aidar oli vastanud, et ega ei ole külli, siis oli kohe vastu vahtimist saanud. Ja siis sai veel ja veel. Politsei on küll lubanud neid skinne otsida, aga ei mina usu, et leitakse.
Miilits on ise siin Moskvas väga natsionalistlike vaadetega, vaevalt, et nad väga pingutavad. Kui just ülevalt ei kästa.
Ja Külle tervita kõiki lapsi Paliveres! ma tean küll, et sa loed :)